3-21-2159/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Oliver Kask ja Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2159

Haldusasi

E.W kaebus Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a

korralduse nr 305 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja E.W , esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja

advokaat Joonas Põder

Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad vandeadvokaat

Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. veebruari 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E.W apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada E.W-le apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2 (dtl 726–733 ja 770–776) ning 7.

detsembri 2023. a menetlusdokumendis kajastatud artiklid (dtl 853–854 ja 854 –855).

Võtta asja materjalide juurde vastustaja 28. aprilli 2023. a menetlusdokumendi lisa

(dtl 803–847).

2. Jätta E.W apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. veebruari

2023. a otsus muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. jaanuaril 2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

3-21-2159

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus kehtestas 23. augusti 2021. a korraldusega nr 305 (korraldus nr 305)

COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud erinevates

tegevustes osalemiseks. Korraldusega nr 305 kehtestati mh järgmised piirangud:

1) p 1 nägi ette, et isik, kes on ületanud riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil, peab Eestisse

saabumisest 10 kalendripäeva jooksul viibima oma elukohas või püsivas viibimiskohas;

2) p 5 lg 3 nägi ette, et korralduses nr 305 nimetatud 10-kalendripäevast elukohas või püsivas

viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-

CoV-2 testimise nõudeid ei kohaldata, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning

diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei

ole möödunud rohkem kui 180 päeva;

3) p 5 lg 4 nägi ette, et korralduses nr 305 nimetatud 10-kalendripäevast elukohas või püsivas

viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-

CoV-2 testimise nõudeid ei kohaldata, kui isik on läbinud COVID-19 haiguse vastase

vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning

viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem, kui üks aasta;

4) p 10 lg-d 1–7 nägid ette, et COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2

leviku tõkestamise eesmärgil piirangute kohaldamise sportimisele, treenimisele,

huvitegevusele, spordivõistluste ning spordi- ja liikumisürituste korraldamisele, avalikus

kasutuses olevate saunade, spaade, basseinide jms kasutamisele, avalike koosolekutute ja

meelelahutusürituste korraldamisele, jumalateenistuste ja usuliste talituste korraldamisele,

muuseumide ja näituste külastamisele ning toitlustus- ja müügi- ja teenindusalal viibimisele;

5) p 14 lg 3 nägi ette, et isik võib korralduse nr 305 p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses

osaleda, kui ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga

võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi.

2. E.W esitas halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 p 1, p 5 lg-te 3

ja 4, p 10 lg-te 1–7 ja p 14 lg 3 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult

järgmised põhjendused:

1) korralduses nimetatud tõend ei tõenda nakatamisohu puudumist;

2) piirangud ei ole proportsionaalsed ja need on diskrimineerivad;

3) viiruse läbi põdenud isikul on parem kaitse viiruse vastu kui vaktsineeritul;

4) privaatsusõigust rikub see, kui teine isik saab tõendiga tutvuda;

5) läbipõdenute õiguste piiramine võrreldes vaktsineeritutega ei ole põhjendatud;

6) nakatamise ohu puudumist tõendab negatiivne test;

7) korralduse nr 305 aluseks olev volitusnorm on põhiseadusega vastuolus.

3. Vastustaja taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) kaebaja tugineb asjakohatutele välismaa uuringutele. Arvestada tuleb ekspertide ametlikke

seisukohti;

2) riik peab leidma tasakaalu, et ühiskonda selle haiguse levimisel võimalikult suurel määral

avatuna hoida. Vaktsineerimata inimesi on tarvis kaitsta haigestumise eest, kuna nende

tõenäosus sattuda haiglaravile on suurem;

3) valdav osa Euroopast tunnustab seisukohta, et läbipõdenute immuunsus kestab vähemalt

180 päeva. 180 päeva piir tugineb Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC)

2(13)

3-21-2159

10. mai 2021. a raportile. Erandit ei saanud teha isikule, kelle läbipõdemisest oli möödunud

rohkem kui 180 päeva, sest toonased andmed seda ei lubanud järeldada;

4) vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi kanda.

Vaktsineeritud isikud viibivad haiglaravil vähem aega. Vaktsineeritud isikud on paremini

kaitstud ja neil on parem võimalus avalikus elus osaleda. Negatiivne test ei kaitse nakatumise

ega haiguse raske põdemise eest;

5) tegemist oli proportsionaalse riivega. Kaebaja huvid ei kaalunud üles huvi tagada

meditsiinisüsteemi toimimine;

6) piirangute kehtestamiseks oli õiguslik alus ja õiguslik alus on põhiseaduspärane.

4. Tallinna Halduskohus jättis 3. veebruari 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) korraldus nr 305 on alates 15. aprillist 2022 kehtivuse kaotanud;

2) kohtud on leidnud, et korraldus nr 305 on olnud õiguspärane (Tallinna Halduskohtu

jõustunud otsused haldusasjades nr 3-21-2392, 3-21-2550, 3-21-2714, 3-21-2030, 3-21-2735,

3-21-2503, 3-21-2734, 3-21-2732, 3-21-2683 ja 3-21-2720; Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr

3-21-2210 ja 3-21-2458). Riigikohus hindas asjas nr 5-22-4 korralduse nr 305 andmise

aluseks olnud õiguslike aluste põhiseaduspärasust. Kohus tugineb käesoleva otsuse tegemisel

muu hulgas kohtupraktikas juba väljendatud seisukohtadele neid täies ulatuses üle kordamata;

3) vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikuid koheldi korraldusega nr 305 erinevalt;

4) kaebaja üks põhiargument on, et läbipõdemistõendi kehtivusaeg on lühem kui

vaktsineerimistõendi kehtivusaeg. Tegemist on diskrimineerimisega;

5) vastustaja on korralduse nr 305 seletuskirjas Maailma Terviseorganisatsooni (WHO)

veebilehel avaldatud andmetele tuginedes põhjendanud, et SARS-CoV-2 põhjustav COVID-

19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena ning viirust on võimalik

saada nakatunuga lähikontaktis olles. Vastustaja arvestas, et SARS-CoV-2 näol on tegemist

viirusega, mille kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks ning

eelkõige meditsiinisüsteemi jätkusuutliku toimimise tagamiseks. Seega oli piirangute

eesmärgiks ka sellise olukorra vältimine, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19

haigusega ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu enam kõigile inimestele vajalikku ravi

pakkuda. Sellises olukorras oli põhjendatud teatud tegevustes osalemiseks selliste piirangute

kehtestamine, mis olemuslikult vähendasid inimeste vahelisi kontakte;

6) kaebaja on kaebuses viidanud mitmetele uuringutele ning teadlaste avaldatud

seisukohtadele, millest tema hinnangul järeldub läbipõdenute parem immuunkaitse. Selliste

uuringute tulemuste osas tuleb arvestada, et vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle

vähenemine on haiguse läbipõdemisega võrreldes paremini mõõdetav, sest vastavaid

uuringuid on võimalik teha kontrollitud tingimustes. Läbipõdemise puhul aga on tuvastatav

küll nakatumise aeg, kuid keerulisem on veenvalt tuvastada seda, kui tõhusa ja kui pikka aega

kestva immuunsuse inimene läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb inimese vanusest

ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega). Vaktsineerimisel

kui paremini kontrollitaval meetodil on tõenäolise kaitse saamine teatud perioodiks kindlam.

Ebaselge on ka see, kas ja kuivõrd ühe viirustüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega

omandatud immuunsus kaitseb teiste viirustüvede põhjustatud haiguse eest. Üksikuuringute

asemel on globaalse pandeemia kontekstis kohane arvestada pigem maailma juhtivate ja

varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC,

Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC), WHO), Eesti-spetsiifilise teadmise osas on aga

eriline roll Teadusnõukoja (TNK) koondatud ja analüüsitud andmetel ning nende soovitustel;

7) seisukohta, et läbipõdenutel kestab immuunsus vähemalt 180 päeva, tunnustatakse

valdavas osas Euroopa Liidus. Korralduses nr 305 kehtestatud 180 päeva piir tugines ECDC

10. mai 2021. a tehnilisel raportil, millest tuleneb, et läbipõdemise järgne kaitse tekib

tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul. Sellel

3(13)

3-21-2159

tugineb ECDC ametlik seisukoht, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu

tõendatuks pidada 180 päeva jooksul ning sellel seisukohal põhinesid ka Eestis kehtestatud

erandid inimestele, kes olid COVID-19 läbi põdenud 180 päeva jooksul pärast läbipõdemist.

ECDC suuniste kohaselt on teadmised SARS-CoV-2-ga nakatunud inimeste immuunsuse

kestusest piiratud ning ei ole veel kindlaks tehtud, kas ja milline on korrelatsioon mõõdetud

immuunsuse ja nakkuse vastase kliinilise kaitse vahel. Samuti ei saa antikehade tuvastamist ja

määramist kasutada kaitsva immuunsuse otsese näitajana, kuna ei ole teada, milline

antikehade tase kaitseks taasnakatumise eest. Seega ei ole ühegi inimese puhul võimalik

tõsikindlalt kindlaks teha, kui kaua läbipõdemise järgselt immuunkaitse püsib. Võib leida

inimesi, kelle kaitse püsib märkimisväärselt kauem kui 180 päeva, kuid ka selliseid, kellel

kaitset ei tekigi või see püsib väga lühikest aega. Kuna läbipõdemisega kaasnev kaitse ei

olnud objektiivselt mõõdetav, ei saanud individuaalse kaitse olemasolust piirangute ega

nendest erandite kehtestamisel lähtuda. Samal seisukohal on olnud ka TNK oma 20. jaanuari

2022. a seisukohas, milles selgitas, et antikehade testi positiivne vastus näitab, et inimesel on

olnud kontakt viirusega, kuid ei näita antikehade tegelikke kaitseomadusi. Olemasolevate

antikehade testidega ei saa mõõta antikehade SARS-CoV-2 ogavalguga seondumise tugevust

ega viiruse neutraliseerimisvõimet ega teada, mis laadi antikehadega on tegemist. Test näitab

vaid antikehade hulka. Seega näitavad koroona antikehad veres, et inimene on viiruse läbi

põdenud, aga nende taseme järgi ei saa teha otseseid järeldusi, kui hästi on inimene uue

omikrontüve puhul raske haigestumise eest kaitstud. TNK selgituste kohaselt on COVID-19

tõendite väljastamiseks vaja määratleda piirmäär, millest kõrgem väärtus oleks tõendi

väljastamise aluseks, kuid puudub teaduslikult põhjendatud antikehade piirmäär, mille korral

saaks öelda, et see tagab efektiivse kaitse haiguse vastu. Selget teadmist, mis lubaks väita, et

läbipõdemisel saadav immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade

hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta ning et vastustaja poolt

viidatud ECDC dokumentides avaldatu põhjal saab teha järelduse, et teadusringkondades

peetakse üldiselt aktsepteeritavaks seisukohta, et COVID-19 haiguse läbi põdemise korral on

uuesti haigestumise risk madal 180 päeva jooksul, ei ole (nt Tallinna Halduskohtu otsused

haldusasjades nr 3-21-2735, p 20; 3-21-2250, p 19; 3-21-2714, p 17). Piirangud, mis on

mõnevõrra leebemad isikute suhtes, kes on COVID-19 vastu vaktsineeritud, võrreldes

isikutega, kes on COVID-19 läbi põdenud, ei ole läbipõdenute suhtes diskrimineerivad, vaid

tegemist on vaktsineeritud isikute põhjendatud sooduskohtlemisega, mis lähtub iseenesest

lubatud eesmärgist propageerida vaktsineerimist ning tõkestada COVID-19 haigust

põhjustava viiruse levikut vaktsineerimise tulemusena elanikkonnas võimalikult ulatusliku

immuniseerimise teel (Tallinna Halduskohtu otsused asjades nr 3-21-2735, p 9; 3-21-2250 p

18; 3-21-2714, p 16; 3-21-2734, p 23);

8) teadusuuringud läbipõdemise järgse kaitse püsivuse osas on olnud oma järelduses

lünklikud ega ole võimaldanud üldistatult väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult

vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt ühetaoline või läbipõdenute puhul on kaitse isegi

tõhusam (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu määrused asjades nr 3-12-2412 ja 3-21-2473).

ECDC 1. septembri 2021. a tehnilises raportis leiti, et koroonavastane vaktsineerimine aitab

vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide,

hospitaliseerimise ja surmade ohtu. Kaebuses viidatud üksikuuringud, teadlaste ja arstide

seisukohad ega statistika ei võimalda üheselt järeldada, kui kaua antikehad läbipõdenute

organismis püsivad või kas ka teatud hulga antikehade olemasolul säilib organismis efektiivne

kaitsevõime määramata aja jooksul. Ka ECDC 24. novembri 2021. a riskihinnangus (lk 18) on

rõhutatud, et nn loomulik immuunsus varieerub suurel määral ja seetõttu soovitataksegi

riikidel vaktsineerida ka COVID-19 haigusest tervenenud inimesi. Praegusel hetkel puudub

seega üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui pikaajalist kaitset pärast haiguse põdemist

verre jäävad antikehad inimestele pakuvad, kui suur antikehade hulk on immuunsuse

tagamiseks vajalik ning millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb. Eestis

4(13)

3-21-2159

ei saa teha veenvaid järeldusi selle kohta, kui pikka aega võib läbipõdemisega omandatud nn

loomulik immuunsus kesta, sest neist ilmnevad suurusjärgud võivad sõltuda paljudest

erinevatest teguritest. Seega ei võimalda üksnes statistilised andmed nn läbimurdenakkuste ja

nendele järgnenud haiglaravi vajaduse kohta üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav

immuunsus on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 30.12.2021 määrus nr 3-21- 2179, p 11);

9) isegi kui vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi üksikjuhtumil olla pärast

180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel, takistab nende isikute gruppide

võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on

oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul. Kuna seni puudusid usaldusväärsed

mõõdikud, mis võimaldanuks prognoosida läbipõdenute immuunsuse kestust või kaitse

olemasolu kinnitamiseks vajalikku antikehade hulka veres, tuli pidada mõistlikuks nakatumise

võimaluste piiramist eelkõige neil inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt tõhusat

immuunsuskaitset eeldada ei saanud. Nimetatust tulenevalt tuleb pidada põhjendatuks

korralduses nr 305 üldiste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmete osas selliste erandite

tegemist, mis soodustasid just vaktsineeritud inimesi;

10) vastustaja selgitas õigesti, et välistatud ei ole inimese nakatumine pärast testi tegemist

ning et negatiivne testitulemus ei kaitse testi teinud isikut ennast. Isik võib olla enne testi

tegemist viirusega kokku puutunud, anda negatiivse testi ning muutuda seejärel

nakkusohtlikuks. Vastustaja lähtus TNK soovitustest, et leida konkureerivaid õigushüvesid

arvestades parim lahendus. TNK hiljutise hinnangu kohaselt ei ole seni olnud põhjust taastada

testimise võimalust varasemal kujul, kus antigeeni test kehtis 48 tundi ja PCR-testi tõend 72

tundi, kuna see ei ole omnikrontüve leviku tingimustes mõistlik. Negatiivne testitulemus

kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole nakkusohtlik teistele, küll aga ei kaitse see teda

ennast nakkusohu eest. COVID-19 läbipõdenud kaebaja puhul immuunsuskaitse olemasolu

pärast 180 päeva möödumist eeldada ei saa (Tallinna Halduskohtu otsused asjades nr 3-21-

2735, p 22; 3-21-2550, p 20; 3-21-2734, p 21);

11) olemasolevate teadmiste valguses ei saa väita, et kehtestatud piirangud ja nendest tehtud

erandid olnuks ilmselgelt ebatõhusad ja põhjendamatud ega aidanud üldse saavutada

taotletavat eesmärki (s.o nakkuse leviku kontrolli all hoidmist ja tervishoiusüsteemi

jätkusuutliku toimimise tagamist). Vastustaja võis piirangute kehtestamisel lähtuda sel hetkel

olemasoleval teabel põhinevast eeldusest, et vaktsineerimine, isegi kui selle tõhusus ei

vastanud esialgselt loodetule, andis inimesele vähemalt teatud perioodiks immuunsuskaitse.

Järeldust, et koroonavastane vaktsineerimine aitas vähendada haigusesse nakatumise,

sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu,

toetas ka ECDC 1. septembri 2021. a tehniline raport. Samuti on vaktsineerimise tõhusust

COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamisel kinnitanud TNK, kes on

järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine on efektiivne raske haiguse ärahoidmisel ja

haiglasse mitte sattumisel ning vaktsineerimine on soovitatud. Kaebaja esitatud uuringud ja

seisukohad ei lükka ümber eelnevaid järeldusi. Teadusandmed koroonaviiruse teemal

täienesid pidevalt. Seetõttu nõudis vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret,

kuid täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks.

Vaktsineerimisele polnud näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ühiskonna avatuna

hoidmiseks. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate,

ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud;

12) vaktsineeritud inimeste soodsam kohtlemine on põhjendatav ka eesmärgiga saavutada

elanikkonna suurem vaktsineeritus selleks, et viiruse edasine levik oleks olemasolevate

vahenditega paremini kontrollitav. Sellest tulenevalt ei ole alust pidada korraldusega nr 305

kehtestatud keeldu osaleda selle p-s 10 nimetatud tegevustes isikutel, kellel on haiguse

läbipõdemisest möödas üle 180 päeva, kaebaja suhtes ilmselgelt meelevaldseks;

5(13)

3-21-2159

13) kaebaja õiguste riive oli proportsionaalne. Piirangute ja meetmete eesmärk oli piirata

koroonaviiruse levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida

meditsiinisüsteemi ülekoormamist ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus.

Haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna COVID-19 kõrgest riskitasemest on üksikisikute

huvist kaalukam (Tallinna Halduskohtu 13.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2799, p 8;

Riigikohtu otsus asjas nr 5-22-4, p 68). Kaebaja esitatud tõenditest ei järeldu, et tema õigused

olid antud olukorras kaalukamad kui avalik huvi. Kaebajal endal ei saanud olla kindlat

teadmist sellest, et tal oli immuunsuskaitse COVID-19 vastu, mistõttu on ka põhjendamatud

kaebaja väited, et vastustaja pidi korralduse nr 305 kontekstis hindama kaebaja tõenäosust

viirusesse nakatuda. Vaktsineerimata inimeste suhtes kehtestati lisameetmed ja -piirangud,

sest nimetatud grupil oli olemasoleva teadmise kohaselt suurem tõenäosus haigestuda ja

sattudes haiglasse põdeda haigust raskelt. Sellest nähtuvalt oli piirangute eesmärk muu hulgas

vaktsineerimata inimeste, kui enam ohustatud inineste grupi kaitse haigestumise eest.

Nimetatud eesmärkidest lähtuvalt oli piirangutega kaebajale õigustele kaasnenud riive

proportsionaalne;

14) vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebaja suhtes ei kujutanud endast

diskrimineerimist. Erinev kohtlemine oli põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas

COVID-19 viiruse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest

tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevust ega

kahjustaks seeläbi avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu. Olukorras, kus elanikkonna

vaktsineerituse tase oli ebapiisav ning viiruse levik intensiivne, oli põhjendatud meetmete

rakendamine inimeste vaheliste kontaktide vähendamiseks. Hiina näite alusel ei saa teha

järeldusi, kuna selleks puuduvad piisavad andmed. Korralduse p-s 10 nimetatud tegevustes

osales reeglina suur hulk inimesi, mis suurendas inimeste vaheliste kontaktide arvu ning

viiruse leviku võimalusi. Kuivõrd immuunkaitseta isikutel (sh kaebajal) oli võrreldes

vaktsineeritud inimestega oht kergemini nakatuda ning viirust edasi kanda, siis aitas viiruse

leviku tõkestamisele kaasa immuunkaitseta inimestele piirangute seadmine üritustest osa

võtmisel. Vaidlusalused piirangud ei välistanud kaebajat ja temaga samasse rühma kuuluvaid

inimesi ühestki eluvaldkonnast täielikult. Lisaks tehti igaühele kättesaadavaks võimalus end

tasuta vaktsineerida ja seeläbi avalikes huvides sätestatud piirangute kohaldamist edaspidi

vältida. Kaebaja õiguste riivet võib küll jaatada, kuid riive kaebaja õigustele oli COVID-19

pandeemia ohjamise ja muude korralduse nr 305 eesmärkide seisukohalt proportsionaalne;

15) kaudne vaktsineerimisnõue ei olnud õigusvastane. Arvestades kaitstavate õigusväärtuste

kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on

vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. Koroonavastase kaitsesüstinõudega kaasneva

riive on mõõdukas, võttes mh arvesse, et vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel

juhtudel olla tõsised või ülitõsised (haiglaravi vajadus, eluohtlik reaktsioon, tervisekahju,

surm). Õige pole kaebaja seisukoht, justkui oleks vaktsineerimise propageerimine olnud

õigusvastane;

16) õiguslik alus tõendi kontrollimiseks ehk isikuandmete töötlemiseks võib esiteks olla

õigusakt, tulenevalt IKÜM art 6 lg 1 p-st c (isikuandmete töötlemine on seaduslik juhul, kui

see on vajalik vastutava töötleja juriidilise kohustuse täitmiseks) või teiseks nõusolek IKÜM

art 6 lg 1 p a alusel. Nõusolek ei olnud vabatahtlik, kuna isikul oli kohustus tõend esitada, kui

ta soovis osaleda korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevustes. Samas ei olnud tõendi

kontrollijale nähtuv teave ülemäärane, vaid vajalik, et kontrollija saaks oma ülesannet

nõuetekohaselt täita. Tegemist oli ka väga lühiajalise andmetega tutvumisega. Tavapäraselt ei

teostanud ükski ürituse korraldaja detailset kontrolli tõendil olevate andmete osas, vaid

piirdus tõendil oleva QR koodi kontrolliga. Isikuandmete töötlemine ei olnud õigusvastane;

17) Riigikohus leidis 31. oktoobri 2022. a otsuses, et korralduse nr 305 andmise õiguslike

alused (NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg-te 2, 5–6 ja 8) on põhiseaduspärased.

6(13)

3-21-2159

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) halduskohus eksis, kui eelistas üksnes tippkeskuste seisukohti ega võtnud arvesse kaebaja

tõendeid. Kaebaja tõendid kinnitasid, et haiguse läbipõdenutel oli kaitse tugevam ja neil oli

väiksem tõenäosus haiglasse sattuda. Küsitav on, kas ECDC, CDC, WHO ja TNK

dokumendid on tõendid. Varasematele lahenditele viitamine oli ekslik, kuna kõrgem aste pole

neid kontrollinud ja need on vastuolus HKMS § 61 lg-ga 2;

2) halduskohus jagas tõendamiskoormuse valesti. Vastustaja pidi korraldust põhjendama.

Korralduses puuduvad tõendid selle kohta, et vaktsineeritud levitavad viirust vähem ja

vajavad vähem haiglaravi kui läbipõdenud. Kaebajal oli tekkinud immuunkaitse pärast

haiguse läbipõdemist. Kaebaja ei pea tõendama, et temast lähtub nakkusoht. Põhiõigusi ei saa

piirata igaks juhuks. Üldtuntud asjaolu on, et viirushaiguse eduka läbipõdemisega saadav

immuunsus on tugevam kui vaktsineerimisega;

3) kohus jättis tähendust omavad asjaolud arvesse võtmata ja tegi seetõttu valed õiguslikud

järeldused korralduse proportsionaalsuse ja diskrimineerimise osas. Vaktsineeritud isikute

sooduskohtlemiseks puudus põhjendus. Kohus omistas korraldusele nr 305 keelatud eesmärgi

sundida inimesi vaktsineerima. Haiguse läbipõdenud vajasid harvem haiglaravi ja nad

nakatusid vähem. Vaktsineeritud isikud kiirendasid nakkuse levikut. Seetõttu ei lähtunud

läbipõdenutest arvestatavat ohtu. Kriisi lõpetas haiguse laiapõhjaline läbipõdemine, mitte

vaktsineerimine. Kohus jättis Hiina näite arvesse võtmata. Korraldus nr 305 pidi olema iga

adressaadi suhtes proportsionaalne ja kui seda polnud võimalik hinnata, ei saanud seda ka

anda. Kohus pole võrrelnud kaebajat (arvestades tema vanust ja terviseseisundit) keskmise

vaktsineeritud ja haigust mitte põdenud inimesega. Konkretiseerimata läbipõdenud isiku

terviseseisund ei ole vaidluses asjakohane. Väär on väide, et vaktsineerimisega saavutatud

kaitse kohta järelduste tegemine on kindlam kui haiguse läbi põdenud isikute puhul. Seejuures

pole välja toodud vaktsineerimisega saadavat miinimumkaitset. Inimese, kes on noorem,

normaalkaalus, terve ja haiguse läbi põdenud, puhul tuleb eeldada, et ta sai tugeva kaitse.

Kuna COVID-19 oli sedavõrd väheohtlik nakkushaigus ja kaebaja oli selle haiguse vastu

kaitstud ja tal oli toimiv immuunsüsteem, ei olnud antud piirang kaebaja suhtes

proportsionaalne. Piirangust saadav kasutegur oli marginaalne, kuid riivas kaebaja õigusi väga

intensiivselt. Tegemist ei olnud sobiva, vajaliku ega mõõduka meetmega. Ajavahemikul 27.

detsember 2020 kuni 22. september 2021 oli haiglaravil 4603 COVID-19 vastu vaktsineeritud

isikut. Läbipõdenud vajasid haiglaravi 242,26 korda vähematel juhtudel. Testid oleksid olnud

alternatiivne meede. Vaktsineerimise eesmärgiks ei saanud olla isikute survestamine;

4) halduskohus eksis, kui ei leidnud, et üleliigse teabega nakkustõendi genereerimine pole

isikuandmete keelatud töötlemine IKÜM art 4 alap 2 ja art 5 lg 1 alap c mõttes.

6. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult

järgmistel põhjendustel:

1) halduskohus hindas tõendeid korrektselt. Lähtuda ei saanud kaebuses viidatud

üksikuuringust ja teadlase seisukohast. Need ei võimalda hinnata seda, kui kaua antikehad

läbipõdenute organismis püsisid. Meetme kehtestamise ajal puudus üldaktsepteeritud

teadmine läbipõdemise järgsest kaitse püsivusest. Halduskohus ei saanud kaaluda, kumb

uuring on õigem. Kaebaja viited välismaa praktikatele pole asjakohased, kuna piirangute

kehtestamisel seda arvesse ei võetud. Vastustaja ei võtnud vaktsineerimisega seoses arvesse

välisriikide kogemust. Korralduse andmise ajaks oli olemas teadmine vaktsiinide efektiivsuse,

7(13)

3-21-2159

vaktsineeritute parema immuunsuse ja vaktsiinide mõjude kohta. Vaktsiinid aitasid vältida

COVID-19 haigusesse nakatumist ja vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust. COVID-19

haiguse levikut aitas pidurdada vaktsineerimine. Läbipõdemise puhul saab tuvastada

nakatumise aja, kuid tekkinud immuunsuse tuvastamine on keeruline. Vaktsineerimisel kui

kontrollitud meetodil on tõenäolise kaitse saamine teatud perioodiks kindlam. ECDC ametlik

seisukoht oli, et läbipõdemise korral saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180

päeva jooksul. ECDC, CDC, WHO ja TNK dokumendid olid tõendid, kuna nendes on

süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmeid ja vaktsineerimise uuringuid.

Halduskohus põhjendas, miks ta nendest andmetest lähtub;

2) kohus jagas tõendamiskoormuse õigesti. Korraldus sisaldas põhjendusi erineva kohtlemise

kohta. Kaebajal puudus vaktsineeritud isikuga võrreldav immuunsus. Vaktsineerimine oli

kontrollitud meetod, millega tõenäolise kaitse saamine mingiks perioodiks oli kindlam.

Vaktsineerimata läbipõdenute kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui

vaktsineeritute puhul;

3) kohus kohaldas õigesti tõendamisest vabastamise aluseid. Üldtuntud asjaolu pole see, et

läbipõdemine andis parema kaitse kui vaktsineerimine. Vaktsiinid kutsuvad esile efektiivse ja

pikaajalise immuunvastuse. Tekib hästitoimiv immuunmälu;

4) kohus kohaldas IKÜM-i norme õigesti. Andmeid vaktsineerimise kohta töödeldi üksnes

kontrollimise eesmärgil. Reeglina andmeid ei saanud säilitada, v.a, kui isik andis vastava

nõusoleku. Vastustaja soovitas kasutada riigi loodud keskkonda kontroll.digilugu.ee, et ära

hoida väärkasutust. Väheseid andmeid koguti turvalisel viisil. Skaneerida tuli QR-kood, mille

järel sai vastuse, kas tõendil esitatud info on õige. Isikutõendit oli õigus kontrollida üksnes

kahtluse korral. Isikuandmeid piiriüleselt ei vahetatud ja liidu tasandil ei kogutud;

5) halduskohus ei rikkunud põhjendamiskohustust. Kohus tugines teaduskeskuste

seisukohtadele. Meelevaldne polnud eesmärk saavutada vaktsineerimisega võimalikult suur

immuunsustase. Kui vaktsineerimata isikud oleks võrdsustatud haiguse läbi põdenud

isikutega, siis oleks võinud tekkida olukord, kus suur osa elanikkonnast oleks eelistanud

haiguse läbipõdemist vaktsineerimisele. See aga oleks töötanud vastu haiguse leviku

piiramisele ja tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamisele. Eesmärgiks oli saavutada eeskätt

läbi vaktsineerimise elanikkonnas immuunsus. Arvestades eesmärgi olulisust, siis oli

kaasnenud piirang proportsionaalne. Vaktsineerimise soodustamine ei olnud õigusvastane.

Vaktsineerimisnõudel oli tungiv sotsiaalne vajadus. Kaebaja kõikide väidete käsitlemine

polnud vajalik, kuna asja lahendamiseks olulised väited halduskohus analüüsis. Halduskohus

selgitas, miks ta Hiina ja Rootsi näidet ei arvesta;

6) võrdsuspõhiõigust pole rikutud;

7) COVID-19 ei olnud väheohtlik nakkushaigus. Haiguse läbipõdemine ei pakkunud sama

tugevat immuunsust kui vaktsineerimine. Meetme kehtestamise hetkel puudus teadmine, et

teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud ei haigestu või teevad seda harva.

Haigus võis kõigil gruppidel kulgeda raskesti. Puudus ravim. Haiguse massiline läbipõdemine

oleks olnud ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks. Meetmed pidid aitama

soodustada elanikkonna vaktsineerimist. Toivo Maimetsa andmete kohaselt oli

vaktsineerimata inimeste nakatumisse kõrgem kui vaktsineeritud inimeste, samuti oli kõrgem

hospitaliseerimine ja suremus. Vaktsiinid aitasid vähendada sümptomaatilisse COVID-19

haigusesse nakatumist. Kaebajat ei välistatud ühestki eluvaldkonnast, vaid tal oli võimalik

kasutada alternatiivseid võimalusi. Kohus ei pidanud kaebaja immuunsust võrdlema keskmise

vaktsineeritud inimese immuunsusega. Võrdlema pidi vaktsineerimata läbipõdenuid

vaktsineeritud isikutega. Arvesse võis võtta haiglate koormust. Statistilised erinevused võisid

tulla sellest, et läbipõdenute üldarv elanikkonnas oli väiksem kui vaktsineeritute üldarv, kui

sellest, et läbipõdenutele kohaldatud piirangute tõttu nakkusid nad vähem. Tegemist on

suhtarvudega, mitte totaalarvudega.

8(13)

3-21-2159

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses, et kohus võtaks toimikusse uute tõenditena

eriteadmistega isikute (s.o Alar Aabi ja Sirje Rüütli) 2. märtsi 2023. a arvamused (dtl 726–

733 ning 770–776). Kaebaja toob välja, et need tõendid tekkisid pärast halduskohtu otsust ja

need rajanevad hilisematel teadmistel COVID-19 kohta (16. veebruaril 2023 avaldatud

allikatel), mistõttu ei saanud halduskohus neid arvesse võtta. Kaebaja lisab, et asja õigeks

lahendamiseks on tarvis võtta arvesse need teadmised, mis tekkisid pärast COVID-19 kriisi

lõppu. Kaebaja taotleb 7. detsembri 2023. a menetlusdokumendis Irja Lutsari 16. novembril

2023 ERR-s avaldatud artikli „Lutsar: noortel ja tervetel inimestel on praegu

koroonavaktsiinist vähe võita“ ja 21. novembril 2023 ERR-s avaldatud artikli „Lutsar:

koroonaviirus peab lõppema ennekõike meie peades“ toimikusse võtmist (dtl 853–854).

Samuti viitab kaebaja 7. detsembri 2023. a menetlusdokumendis 16. veebruaril 2023

teadusajakirjas The Lancet avaldatud artiklile „Past SARS-CoV-2 infection protection against

re-infection: a systematic review and metaanalysis“ (dtl 854–855).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need tõendid vaidlustatud korralduse õiguspärasuse

hindamisel asjakohased ja tuleb jätta toimikusse võtmata (HKMS § 62 lg 2 ja § 193 lg 3).

Vaidlusaluse korralduse õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise aja seisuga (nn ex ante

vaatlusviis) ning arvesse ei saa võtta tänast olukorda ning tänaseks teada olevaid asjaolusid ja

nende alusel antud hinnanguid (HMS § 54). Haldusorganil tuli ohtude prognoosimisel ja

nende tõrjumisel, sh kaalutlusõiguse teostamisel arvestada nende asjaoludega, mis olid talle

otsuse tegemise hetkel teada või pidid teada olema (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.

septembri 2023. a otsus asjas nr 3-21-979/44, p 37; 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-

63-09, p-d 13 ja 16). Kaebaja esitatud andmete alusel ei saa hinnata vaidlustatud korralduse

õiguspärasust, kuna tänaseid teadmisi ja hinnanguid polnud vaidlusaluse korralduse andmise

hetkel olemas. Seetõttu ei saanud vastustaja nendest korralduse andmisel ka juhinduda.

8. Vastustaja esitas 28. aprilli 2023. a menetlusdokumendis Toivo Maimetsa koostatud

ettekande slaidid, millel on kajastatud Krista Fischeri andmeanalüüs graafiku kujul (dtl 803 –

847). K. Fischeri 2021. a novembrikuu analüüs on toimikus ja seal kajastatakse andmeid 1.

jaanuari – 17. novembri 2021. a seisuga (dtl 130–142; 133). T. Maimetsa slaididel kajastatud

K. Fischeri analüüs kajastab ajavahemikku 12. juuni 2021 – 11. juuni 2022. Viimati

nimetatud ettekanne hõlmab endas ka perioodi, millal korraldusest nr 305 tulnud 180 päeva

nõue kehtis (korraldus kaotas kehtivuse 15. aprillil 2022). Seetõttu võib esitatud tõend olla

vajalik asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3).

9. Kohtuasjas on vaidluse all küsimus, kas korraldus nr 305 piiras kaebaja õigusi

ebaproportsionaalselt põhjusel, et kaebajal kui COVID-19 haiguse läbi põdenud inimesel

(kaebuse kohaselt sai kaebaja COVID-19 positiivse testitulemuse 31. detsembril 2020) oli

pärast haiguse põdemist 180 päeva möödumisel välistatud korralduses nr 305 märgitud

tegevustest osa võtta, sest ta polnud vaktsineeritud. Lisaks on kaebaja hinnangul tegemist

diskrimineeriva piiranguga, sest haiguse läbipõdemine andis parema kaitse kui

vaktsineerimine.

10. COVID-19 haigusest lähtus oht inimeste elule ja tervisele, sh meditsiinisüsteemi

toimimisele. Antud ohuolukorras otsustas Vabariigi Valitsus seada korralduses nr 305

9(13)

3-21-2159

märgitud piirangud kaalutlusõiguse alusel. Selle raames tuli Vabariigi Valitsusel lähtuda

volitusnormi piiridest ja eesmärgist, arvestades olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve, ning

tegutseda kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Muu hulgas tuli vastustajal arvestada

võrdsuspõhiõigust, sh pidi õiguste piiramine vastama proportsionaalsuse põhimõttele (NETS

§ 1 lg 3 ja HMS § 4 lg 2; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. oktoobri

2022. a otsus asjas nr 5-22-4, p 92).

11. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et korraldus nr 305 vaidlustatud osas ei

rikkunud kaebaja õigusi. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu kõiki seisukohti (HKMS §

201 lg 4).

12. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja etteheidet, et halduskohus jättis kaebaja tõendid, mis

väidetavalt kinnitasid kaebaja seisukohta, et läbipõdenud inimesed levitasid haigust ja vajasid

haiglaravi vähem, hindamata. Halduskohus on kaebaja tõendeid analüüsinud, kuid ei pidanud

neid vaidlusaluses küsimuses usaldusväärseteks. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja

esitatud üksikute eriteadmistega isikute tõendid ei võimaldanud üheselt järeldada, kui kaua

antikehad haiguse läbipõdenud inimese organismis püsisid või kas teatud hulga antikehade

olemasolul organismis säilis tõhus kaitse määramata aja jooksul. Samuti pidas halduskohus

vaktsineerimisega saadud kaitset paremini mõõdetuks kui läbipõdemisega. Viimati märgitut

põhjusel, et vaktsineerimisega saadud tulemusi mõõdeti kontrollitud keskkonnas ja nende

andmete alusel tehti üldistusi ja hinnati nakatumise ja haiglasse sattumise tõenäosusi.

Halduskohus tugines ka veel asjaolule, et CDC 29. oktoobri 2021. a uuendatud teadusliku

ülevaate kohaselt võis läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute puhul esineda

kallutatus haiglaraviga seotud juhtumite poole. Uuringusse võidi kaasati haiglasse sattunud

isikud, kes olid haiguse raskemini läbi põdenud ja kelle antikehade arv veres võis olla suurem.

Sellisel juhul ei pruukinud andmed kajastada kogu läbipõdenud isikute spektrit ja tehtud

järeldused ei pruukinud olla täielikud. Arvesse tuleb võtta seejuures asjaolu, et piirangu

kehtestamise hetkeks teaduslik konsensus vaidlusaluses küsimuses puudus, sest erinevaid

uuringuid oli palju ning puudusid pikaaegsed uuringud, mille pinnalt oleks saanud kindlad

suundumused paika panna. Vastustajaga võib nõustuda osas, et kaebaja viidatud välisriikide

(nt Taani ja Iisraeli) uuringutest mittelähtumist ei saa pidada õigusvastaseks, sest piirangud

kehtestati Eesti põhiselt ja arvestades konkreetseid Eesti näitajaid nii nakatumise ja

vaktsineerimise kui ka meditsiinisüsteemi koormatuse osas. Tunnustatud

teadusorganisatsioonide (ECDC, CDC, WHO) seisukohtade usaldusväärsemaks lugemist ei

saanud pidada õigusvastaseks. Need kogud sisaldasid pädevaid isikuid, kelle põhitegevusse

kuulus suures koguses tehtud uuringute ja nende alusel tehtud analüüside ning teadusartiklite

läbitöötamine ja antud hetkel nende alusel parima teadmise välja kujundamine. Teadusmaailm

alles otsis konsensuslikku kokkulepet vaidlusaluses küsimuses. Nii CDC kui ECDC rõhutasid

oma analüüsides, et immuunsuse kestus oli keeruline küsimus ning selleks hetkeks ei olnud

veel kindlaks tehtud seost mõõdetud immuunsuse ja SARS-CoV-2 nakkuse vastase kliinilise

kaitse vahel ning läbipõdemistõendi kehtivus sõltus uutest teaduslikest tõendusmaterjalidest

(dtl 126). Sealhulgas arenes nii ohuolukord kui ka seda puudutavad teadmised kiiresti.1

13. Vaidlusaluse korralduse õiguspärasuse hindamisel ei oma tähendust see, millise tee üks

või teine riik valis. Asjaolust, et Rootsi või Hiina valisid koroonapandeemia ohjeldamiseks

teistsuguse tee, ei järeldu vaidlusaluse korralduse õigusvastasus. Näiteks otsustasid osad riigid

Eestiga võrreldes palju enamate piirangute kasuks. Selleks ajaks nõnda-öelda kuldset keskteed

polnud ükski riik leidnud. Iga riik lähtus meetmete kehtestamisel oma riigi näitajatest,

parimast teadmisest, õigusruumist ja väärtustest.

https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Use-of-antibody-tests-for-SARS-COV-2-in-the-

context-of-Digital-Green-Certificates.pdf, lk 2.

10(13)

3-21-2159

14. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et ECDC, CDC ja WHO antud seisukohti ei

tulnud käsitada tõendina. Need sisaldasid asja lahendamiseks olulisi asjaolusid (HMS § 38 lg

1). Nendes dokumentides antud hinnangud põhinesid kogutud teadusanalüüsidel ja uuringutel

ning nende alusel oli loodud antud hetke parim teadmine haiguse läbipõdemist puudutavates

küsimustes.

15. Halduskohus pole tõendamiskoormuse jagamisel eksinud. Neid asjaolusid, millele

vaidlusalune korraldus tugines, pidi vastustaja põhjendama (sh vajadusel kohtumenetluses).

Tõendamiskoormus ei lähe haldusorganilt üle menetlusosalisele, kui haldusakt põhjendusi ei

peaks sisaldama. Korralduse nr 305 seletuskiri (lk 11) lubab järeldada, et selle andmisel on

juhindutud immunoprofülaktika ekspertkomisjoni ja ECDC hinnangutest (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20).

16. Vastustaja toob välja, et 180 päeva reeglist lähtuti põhjusel, et ECDC 10. mai 2021. a

tehnilises raportis märgiti, et läbipõdemise järgne kaitse tekkis üldjuhul nakatumisest arvates

14. päeval ning see püsis kuus kuud. ECDC kinnitas 17. septembril 2021 Euroopa

Terviseohutuse Komitee (HSC) kohtumisel, et seisukohad läbipõdemise tõendi 180-päevase

kehtivuse osas ei olnud muutunud (97–98).Vastustaja pöördumisele vastuseks kinnitas HSC

18. oktoobri 2021. a e-kirjas, et uued andmed ei lükanud ECDC järeldusi ümber (dtl 93–96).

Vastustaja toob välja ka Euroopa Komisjoni 18. oktoobri 2021. a aruande, milles Euroopa

Komisjon hindas ECDC viimaseid üle-euroopalisi suuniseid 180 päeva osas. Viidatud

dokumendis märkis komisjon, et olemasoleva teave ei toetanud läbipõdemistõenditele pikema

kui 180-päevase kehtivusaja määramist. Komisjon lisas, et hetke teadmised olid SARS-

CoV-ga nakatunud isikute immuunsuse kestuse kohta piiratud ning selleks hetkeks polnud

kindlaks tehtud korrelatsiooni mõõdetud immuunsuse ja nakkuse vastase kliinilise kaitse

vahel. Komisjon sidus läbipõdemistõendi kehtivuse uute teaduslike tõendusmaterjalidega

selle kohta, milline saab loomulikule nakatumisele järgneva kaitse immuunsuse kestus olema

(dtl 110). ECDC, HSC ja komisjon võtsid aluseks selle hetke parima teadmise ning sellest

lähtuti senikaua, kuni uued teadmised kas lükkasid varasema teadmise ümber või kinnitasid

seda. Sisuliselt lähtus komisjon nn ettevaatuspõhimõttest, s.t, kuni uus teave puudub,

lähtutakse sellel hetkel teada olnud asjaoludest. Globaalse kriisi taustal võis vastustaja lähtuda

liidu kompetentsete asutuste hinnangutest.

17. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et üldtuntud asjaoluks ei saa lugeda seda, et

COVID-19 haiguse läbipõdemine andis parema kaitse kui vaktsineerimine. Kaebaja pole

viidanud sellele, millisest usaldusväärsest menetlusvälisest allikast ta sellise järelduse tegi

(HKMS § 60 lg 1). Nakkushaiguse läbipõdemisest tekkiv immuunkaitse vastus sõltub

erinevatest asjaoludest (nt isiku vanus ja tema tervislik seisund, viiruskoormus nakatumise

hetkel, haiguse põdemise raskus jms). Vaktsiinikogus on eelnevalt kindlaks tehtud ja selle

tulemusi on kontrollitud keskkonnas mõõdetud. Seetõttu ei saa lähtuda ka kaebaja pakutud

lähenemisest, et haiguse läbipõdemise korral tuli eeldada paremat kaitset kui vaktsineerimise

korral.

18. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et IKÜM-i pole rikutud. Koroonatõendi

kontrollimisel koguti andmeid minimaalses mahus siis, kui isik soovis sotsiaalsest üritusest

osa võtta (IKÜM art 5 p 1 alap c). Korralduse nr 305 p-dega 14–16 tagati, et isikuandmete

töötlemine toimus õiguslikul alusel, et see oleks õiglane ja läbipaistev (IKÜM art 5 p 1 alap

a). Kuna isikuandmeid töödeldi sotsiaalses tegevuses osalemiseks, takistamaks COVID-19

haiguse levikut, oli tegemist õiguspärase eesmärgiga (IKÜM art 5 p 1 alap b). Koroonatõendi

õigust kontrolliti QR-koodi skaneerimisega ja pärast seda toimingut andmete töötlemine

11(13)

3-21-2159

lõpetati (IKÜM art 5 p 1 alap e). Kontrollija tutvus andmetega lühiajaliselt. Riik oli loonud

kontroll.digilugu.ee, mis aitas tagada, et andmeid töödeldakse üksnes kontrolli eesmärgil ning

andmeid ei olnud õigust mistahes ajal säilitada. Korralduse nr 305 nõuete, sh koroonatõendi

kontrollimise kohustuse üle teostati järelevalvet (korraldus nr 305 p 18 ja NETS § 44 lg 1).

19. Praeguses kaasuses ei ole võrduspõhiõiguse kontekstis õige võrrelda vaktsineerituid

inimesi vaktsineerimata inimestega. Haiguse läbipõdemine tekitas inimesel immuunsuse nagu

tekitas ka vaktsineerimine. Küsimus oli immuunsuse saamise viisis ja selle kestmise pikkuses.

Võimalik on võrrelda vaktsineerimiskuuri läbinud inimesi nende inimestega, kes ei kuulu

riskigruppi ja kes on haiguse läbi põdenud. Mõlemaid gruppe ühendab asjaolu, et nendel on

tekkinud haiguse läbipõdemise tulemusena immuunkaitse. Gruppe eristavaks asjaoluks on

see, et esimesel grupil tekkis immuunkaitse vaktsineerimise, kuid teisel grupil haiguse

läbipõdemise teel. Gruppe koheldi erinevalt, kuna teise grupi puhul lähtuti tegevuste

lubamisel 180 päeva nõudest.

Gruppide erinevat kohtlemist on korralduse nr 305 seletuskirjas põhjendatud selle läbi, et

COVID-19 oli uudne ja ohtlik inimeste elu ja tervist ohustav nakkushaigus, mis tõi kaasa

ülemäärase koormuse meditsiinisüsteemile (andmete kohta vt lähemalt korralduse nr 305

seletuskirja lk 2–6; dtl 158–162). Haigus levis üldjuhul ühelt inimeselt teisele inimesele

nakatumise teel. Antud ajas ja ruumis lähtus vastustaja talle teadaolevast parimast teadmisest.

Nimelt lähtuti teadmisest, et läbipõdemise järgne immuunsuse kestus on olemasolevate

andmete põhjal vähemalt 6 kuud, kuid immunoprofülaktika ekspertkomisjoni hinnangul võis

see sõltuda sellest, kui raske oli COVID-19 haiguse kulg. Immunoprofülaktika

ekspertkomisjon soovitas läbipõdenute vaktsineerimist ühe tõhustusdoosiga edasise piisava

kaitse tagamiseks. Nii Euroopa Komisjon kui ka ECDC lähtusid eeldusest, et vähemalt

komisjoni aruande tegemise ajaks (s.o 20. oktoober 2021) ei olnud kindlaks tehtud, milline on

korrelatsioon mõõdetud immuunsuse ja SARS-CoV-2 nakkuse vastase kliinilise kaitse vahel

(dtl 110). ECDC hinnangul näitasid esialgsed andmed, et loomulikul teel saadud immuunsus

väheneb aja jooksul ja ei pruugi pikalt püsida ning olemas olnud andmete põhjal pärast

läbipõdemist uuesti haigestumine vähemalt kuue kuu jooksul oli harv. Korralduses lisati, et

uute tüvede suhtes ei pruukinud läbipõdemine kaitset pakkuda (korralduse nr 305 seletuskiri,

lk 11; dtl 166). Tegemist oli teaduslikult ebakindla olukorraga, kuna korralduse andmise

hetkeks ei olnud haigust läbipõdenud ja vaktsineeritud isikuid saanud uurida pikka aega, mille

tulemusena oleks teadlastel tekkinud immuunkaitse küsimuses valdav konsensus (vt ka

käesolev otsus, p 16). Immuunsus haiguse läbipõdemise teel sõltus erinevatest asjaoludest (vt

käesolev otsus, p 16). Kuna kaalul olid väga olulised õigushüved (inimeste elu ja tervis, sh

meditsiinisüsteemi toimimine) ja tegemist oli teadmiste osas jätkuvalt ebaselge olukorraga,

sellises olukorras oli õigustatud lühiajaliselt (s.o kuni 15. aprillini 2022) kuni vaidlusaluses

küsimuses asjaolude selginemiseni lähtuda nende inimeste puhul, kes olid immuunsuse

saavutanud läbipõdemise teel, teistsugustest reeglitest kui nende inimeste puhul, kes olid

vaktsineerimiskuuri lõpetanud.

Antud olukorras ei saanud ebamõistlikuks pidada ka seda, kui korralduse nr 305 andja soovis

suunata nii haiguse läbi põdenuid pärast 180 päeva möödumist kui ka immuunkaitseta inimesi

haiguse vastu vaktsineerima. Lubatava eesmärgina ja mõistliku põhjusena saab käsitada ka

seda, kui sooviti vältida ühiskonnale sellise sõnumi andmist, et ka haiguse läbipõdemine

vaktsineerimise kõrval on mõistlik viis immuunkaitse saamiseks. Korralduse nr 305 andmise

hetkeks oli olukord selline, kus immuunkaitseta oli elanikkonnast ca 40% elanikkonnast (ca

540 000 inimest) (dtl 130). Seisuga 17. november 2021 oli haiguse läbipõdenuid 209 374

inimest. Seisuga 17. november 2021 oli vähemalt ühe doosi koroonavaktsiini saanud 813 935

inimest. Ühiskonnas haiguse massiline läbipõdemine vaktsineerimise asemel oleks

12(13)

3-21-2159

tõenäoliselt tähendanud pikema aja jooksul ülemäärast koormust meditsiinisüsteemile ja selle

läbi seadnud ohtu teiste inimeste elu ja tervise, eeskätt nende inimeste õigushüvesid, kes

vajasid statsionaarset ravi. K. Fischeri diagramm lubab järeldada, et täielikult vaktsineeritud

inimestel oli 4 korda väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes polnud vaktsineeritud ega

haigust läbi põdenud. Lisaks oli tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda vaktsineeritul üle

8 korra väiksem kui inimesel, kes ei olnud vaktsineeritud (dtl 128–129). K. Fischeri 19.

novembri 2021. a andmeanalüüs lubas järeldada, et vaktsineerimata läbipõdemata isikute

nakatumiste hulk 100 000 tuhande inimese kohta perioodil 19. oktoober – 17. november 2021

oli umbes kaks korda suurem võrreldes lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikutega;

vaktsineerimata inimestel oli raske COVID-iga haiglasse sattumise tõenäosus, samuti

intensiivravi vajadus ja suremus kõrgem kui vaktsineeritutel või osaliselt vaktsineeritutel (dtl

130–142). Prof Joel Starkopfi sõnul põdesid haiglaravi vajanud vaktsineeritud inimesed

haigust võrreldes vaktsineerimata patsientidega kergemalt ja lühemalt; vaktsineeritud

inimestel oli umbes kaheksa korda väiksem tõenäosus haiglaravi vajaduse järele;

vaktsineerimata isikud viibivad kauem haiglaravil; COVID-19 haiged vajavad raviks oluliselt

rohkem ressurssi kui teised patsiendid.2

Antud ajas ja ruumis ei saanud tähendust omavaks kriteeriumiks pidada ka riskirühma

mittekuulumist. Tõenäoline on, et kui selles grupis oleks nakatumise arv suurenenud, oleks

see toonud nakatumise arvu suurenemise kaasa ka riskirühmades, sh omanud negatiivset mõju

meditsiinisüsteemi jätkusuutlikule toimimisele.

Eelnevast tulenevalt ei saanud antud ajahetkel 180 päeva reegli nõuet pidada ebamõistlikuks.

Eespool toodud põhjendused lubavad järeldada ka seda, et vaidlusaluste piirangutega ei

sekkutud kaebaja õigustesse ülemääraselt (vt käesolev otsus, p 4 alap 13).

20. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

21. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg

1 ja lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt)

2 https://www.err.ee/1608363600/starkopf-oleme-koroonaga-sarnases-olukorras-kui-martsis-aprillis

13(13)