3-23-1066/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

21.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1066

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.03.2023 otsuse nr

201812 ja 21.04.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/12844-2

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.11.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada X apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 07.11.2023 otsuse peale

haldusasjas nr 3-23-1066 läbivaatamatult.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja

3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 17.10.2023 avalduse represseeritu tunnistuse

väljastamiseks ja toetuse maksmiseks. Taotluses oli viide ENSV kriminaalkoodeksi (KrK) §-le

81. Taotlusele oli lisatud ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi XX.XX.XXXX

otsus.

2. SKA jättis 15.03.2023 otsusega nr 201812 X taotluse rahuldamata.

X ei vasta okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lg 1 p-s 6

toodud tingimustele. ReprS § 1 lg 1 kohaselt on seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud

riikide poolt ajavahemikul 16.06.1940–20.08.1991 õigusvastaselt represseeritud isikutele

tekitatud ülekohut. ReprS § 2 lg 1 p 6 tuleb sisustada nii, et represseerituteks loetakse

dissidendid-vabadusvõitlejad, keda karistati vangistuse või asumisele saatmisega osalemise

eest okupatsioonivastases protestiaktis või riiklikku enesemääramise õigust rõhutavas aktis või

muu inimõiguse või põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest. X süüdimõistmise

aluseks olnud teod ei olnud võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud

ülekohtu vastu.

3-23-1066

2(6)

ReprS § 2 lg 3 sätestab, et represseerituks ei loeta ReprS § 2 lg-tes 1 või 2 kirjeldatud isikut,

keda karistati kuriteo eest, mis oleks olnud karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. Xt on

XX.XX.XXXX kohtuotsusega karistatud KrK alusel järgmiste tegude eest: § 15 – vastutus

kuriteo ettevalmistamise ja kuriteo katse eest; § 81 lg 1 – ebaseaduslik sõitmine välismaale või

NSV Liitu; § 88 – riigi ja ühiskonna vara riisumine salajase varguse teel; § 139 – võõra isiku

vara salajane vargus; § 197 – mootorsõiduki ärandamine; § 207 – tulirelva, lõhkeaine

ebaseaduslik omandamine; § 2071 – tulirelva või lõhkeaine riisumine röövimise teel. Osa neist

tegudest oleks olnud karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel.

ENSV Ülemnõukogu seaduse „Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud

isikute rehabiliteerimise kohta“ (Ülemnõukogu seadus) § 2 lg 2 p-s 2 on märgitud, et seoses

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega ning tunnustades isikute tegevust, kes võitlesid Eesti

Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, tuleb lugeda rehabiliteerituks

isikud, kes on enne 20.08.1991 süüdi mõistetud KrK §-de 62–64, 66–68, 70, 73, 74, 741, 78–

80, 81, 861, 87, 137, 167, 177, 1891, 1941–1944, 220–222 või 224 järgi. Ülemnõukogu seaduse

§ 5 lg 1 sätestab, et Riigikohtul on õigus rehabiliteerida ajavahemikus 16.06.1940–20.08.1991

Eestis või endise NSV Liidu territooriumil kohtute poolt süüdimõistetud isikuid nende taotlusel,

kui on tõendatud, et süüdimõistmise aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti Vabariigi

iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Ülemnõukogu seaduse § 5 lg 2 sätestab,

et rehabiliteerimisele ei kuulu sama paragrahvi lg-s 1 näidatud isikud, kui on tõendatud nende

süüdimõistmise aluseks olnud tegude ilmne vastavus lg-s 1 nimetatud eesmärkidele või kui nad

on süüdi Ülemnõukogu seaduse § 3 lg-s 1 näidatud kuritegudes.

X karistati küll KrK § 81 alusel, kuid ta mõisteti lisaks süüdi mitmete ühiskonna- ja

isikuvastaste kuritegude eest, mis oleksid karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. X

esitatud tõendid ja selgitused ei kinnita tema soovi võidelda Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või

Eesti rahvale tekitatud ülekohtu vastu.

3. X esitas vaide, mille SKA jättis 21.04.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/12844-2 rahuldamata.

Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määruse nr 52 „Represseeritu tunnistuse andmise korra ning

taotluse andmete loetelu ja tunnistuse vormi kehtestamine ning represseeritu tunnistusi

väljastava asutuse määramine“ § 2 lg 1 p 4 kohaselt esitab isik represseeritu tunnistuse

taotlemisel koos taotlusega Ülemnõukogu seaduse alusel tehtud rehabiliteeriva kohtuotsuse, kui

isik taotleb enda tunnistamist vastavaks ReprS § 2 lg 1 p-s 6 sätestatud tingimustele. Sellist

dokumenti ei ole esitatud. 26.10.1976 kohtuotsuses kajastatud asjaolud ei kinnita X tegevust,

mis vastab ReprS § 2 lg 1 p-s 6 nimetatud asjaoludele. Tõendatud ei ole KrK § 81 lg 1 alusel

karistatud teo motiivid. Soov põgeneda Rootsi ei ole protestiaktsioon ReprS § 2 lg 1 p 6

tähenduses. Pole tõendatud, et X on represseeritud isik ReprS § 2 lg 1 p 6 alusel.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 15.03.2023 otsuse ja 21.04.2023 vaideotsuse

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi.

5. SKA palus jätta kaebus rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.11.2023 otsusega kaebuse, tühistas SKA 15.03.2023

otsuse ja 21.04.2023 vaideotsuse ning kohustas SKA-d kaebaja 17.10.2023 avaldust uuesti läbi

vaatama. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Kaebajat on karistatud kriminaalkorras mh KrK § 81 lg 1 alusel, kuid teda ei ole rehabiliteeritud

Riigikohtu otsusega vastavalt Ülemnõukogu seaduse § 2 lg-le 2 ja §-le 5. Kaebaja leiab õigesti,

et tema rehabiliteerimine Riigikohtu otsusega ei olnudki vajalik, sest KrK § 81 alusel määratud

karistuse osas on ta rehabiliteeritud Ülemnõukogu seaduse § 2 lg 1 p 2 alusel.

See ei tähenda siiski automaatselt, et tegemist on represseeritud isikuga ReprS-i mõistes.

Eristada tuleb rehabiliteeritud isikut ja represseeritud isikut. Selleks, et isiku saaks tunnistada

3-23-1066

3(6)

represseerituks, tuleb tal esitada taotlus. Selle alusel tuleb SKA-l kontrollida, kas isik vastab

ReprS § 2 lg-tes 1 või 2 sätestatud tingimustele ning kas talle on võimalik väljastada

represseeritu tunnistus ja määrata toetus.

Halduskohus hindas, kas kaebaja suhtes on õigesti kohaldatud ReprS-i, selgitades mh järgmist:

„8.5. SKA on vaidlustatud 15.03.2023 otsuses esmalt märkinud, et kaebaja esitas SKA-le

17.01.2023 represseeritu tunnistuse ja toetuse taotluse okupatsioonirežiimide poolt

represseeritud isiku seaduse § 2 lg 1 p 6 alusel (dtl 91). Kohtule esitatud kaebaja taotlusest

nähtub, et tegelikult kaebaja vastavale alusele oma taotluses ei viidanud. Kaebaja on esitanud

taotluse viidates üksnes ENSV KrK §-le 81.

SKA leidis oma 15.03.2023 otsuses, et X ei vasta ENSV Ülemnõukogu seaduse „Seadus

kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta“ § 2 lg

2 p 2 ega ka ReprS § 2 lg 1 p 6 toodud tingimustele.

Kohus märgib, et seaduses kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute

rehabiliteerimise kohta § 2 lg 2 ei ole punkti 2. Küll aga on tegemist ilmselgelt ebatäpsusega

ning SKA on silmas pidanud sama seaduse § 2 lg 1 p 2. Seejuures ei saa kohus vastustajaga

nõustuda selles, et kaebaja viidatud sättele ei vasta, arvestades, et vaidlust ei ole selles, et

kaebaja on XX.XX.XXXX ENSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi otsuse

kohaselt tunnistatud süüdi ja karistatud Eesti NSV KrK §-de 15 lg 2 (kuriteokatse) ja 81 lg 1

(passita või võimuorgani loata sõitmine välismaale või NSV Liitu või piiri ületamine) järgi

2-aastase vabadusekaotusega (dtl 60-87).

Teiseks leidis SKA, et kaebaja ei vasta ReprS § 2 lg 1 p 6 toodud tingimustele, mis sätestab, et

õigusvastaselt represseeritud isik (edaspidi represseeritu) käesoleva seaduse mõistes on isik,

kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis

õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu

vahel 1939. aasta 28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate

aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik, keda karistati vangistusega või asumisele

saatmisega osalemise eest okupatsioonivastase iseloomuga protestiaktis või riiklikku

enesemääramise õigust rõhutavas aktis või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või

põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest, sõltumata kuriteoliigist, mis okupantriik talle

formaalselt omistas.

Nimelt sätestab Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määrus nr 52 „Represseeritu tunnistuse

andmise korra ning taotluse andmete loetelu ja tunnistuse vormi kehtestamine ning

represseeritu tunnistusi väljastava asutuse määramine“ § 2 lg 1 p 4, et tunnistuse saamiseks

esitab isik koos vormikohase taotlusega tunnistuse andjale «Seaduse kohtuväliselt

represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta» (RT 1992, 7, 103;

RT I 1993, 76, 1128) alusel tehtud rehabiliteeriva kohtuotsuse, kui isik taotleb enda

tunnistamist vastavaks «Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse» § 2 lõike 1

punktis 6 sätestatud tingimustele. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et kaebaja vastavat

rehabiliteerivat kohtuotsust ei ole esitanud, siis on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja

eeltoodud normile ei vasta.

Samas peab kohus vajalikuks välja tuua, et Vabariigi Valitsuse määrusega ei ole võimalik

sätestada rehabiliteerimisele ning sellest tulenevalt represseeritu tunnistuse väljastamistele

rangemaid nõudeid kui seda on tehtud seadusega (PS § 87 p 3 sätestab, et Vabariigi Valitsus

korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist). Arvestades, et

kohus leidis ülal, et seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute

rehabiliteerimise kohta on ette näinud kaks erinevat viisi isikute rehabiliteerimiseks olenevalt

nendele inkrimineeritud teost – so kas otse seaduse alusel rehabiliteerimine (nagu seda tehti

kaebajaga) või Riigikohtu otsuse alusel rehabiliteerimine, siis võib Vabariigi Valitsuse

3-23-1066

4(6)

27.02.2004 määrus nr 52 olla põhiseadusega vastuolus olev, kuivõrd see ei arvesta

rehabiliteerimisega otse seaduse alusel, milline võimalus on selgesõnaliselt seaduses ette

nähtud. Teine ReprS § 2 lg 1 p 6 ning Vabariigi Valitsuse määruse tõlgendamise võimalus on

see, et kuivõrd eristada tuleb rehabiliteeritud isikuid ja represseeritud isikuid, siis oligi

Vabariigi Valitsuse tahe suunatud sellele, et ReprS § 2 lg 1 p 6 alusel saab represseerituks

isikuks lugeda üksnes selliseid isikuid, kes on rehabiliteeritud Riigikohtu otsuse alusel. Muudel

juhtudel tuleb kohaldada teisi õiguslikke aluseid juhul kui need esinevad.

Kohus leiabki eeltoodust tulenevalt, et vastustaja on käesoleval juhul tuginenud kaebaja

taotluse lahendamisel valele õiguslikule alusele viidates ReprS § 2 lg 1 p 6, mille rakendamiseks

on vajalik ülal viidatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 52 § 2 lg 1 p 4 kohaselt vastava

Riigikohtu otsuse olemasolu. Kohus leiab, et antud juhul oleks vastustaja pidanud õigusliku

alusena tuginema hoopis ReprS § 2 lg 1 p 3, mis sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isik

(edaspidi represseeritu) käesoleva seaduse mõistes on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti

Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust

alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28. septembril

sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või

toodud isik keda karistati vangistusega või asumisele saatmisega okupantriigi enda

kodanikule kehtestatud erikohustuse (väeteenistus, riigitruudus, sunduslik maailmavaade,

territooriumilt lahkumise keeld jms) täitmata jätmise eest.

Kuivõrd vaidlustatud otsus on tehtud valele õiguslikule alusele tuginedes, siis on see

õigusvastane. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud SKA

15.03.2023 otsus nr 201812 ja 21.04.2023 vaideotsus nr 5.2-3/12844-2 tuleb tühistada. Kuivõrd

kohus tühistab vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse seoses sellega, et vastustaja tugines valele

õiguslikule alusele, siis ei pea kohus kontrollima ka Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määruse nr

52 § 2 lg 1 p 4 põhiseaduspärasust.

Kuna kohus rahuldas tühistamisnõuded, siis tuleb rahuldada ka kaebaja kohustamisnõue ning

kohustada SKA-d vaadata kaebaja 17.01.2023 avaldus uuesti läbi. Eeltoodu ei tähenda aga seda,

et kaebaja 17.01.2023 avaldus tuleb uuel läbivaatamisel tingimata rahuldada.

8.6. Vastustajal tuleb kohustamisnõude lahendamisel arvestada mh järgmiste asjaoludega.

Nimelt nõustub kohus vastustaja seisukohtadega selles, et represseeritu tunnistuse ja toetuse

maksmist reguleerib okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus, mille eesmärk on

leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20.

augustini õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut (ReprS § 1). Seega tuleb

mh hinnata, kas kaebajale on tekitatud üldse sellist ülekohut mida tuleks leevendada lähtudes

seaduse eesmärgist.

Teiseks on vastustaja vaidlustatud otsuses asjakohaselt viidanud ReprS § 2 lg 3, mis sätestab,

et represseerituks ei loeta käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 kirjeldatud isikut, keda karistati

kuriteo eest, mis oleks olnud karistatav ka Eesti Vabariigi seaduste alusel.

Vastustaja on kohtu hinnangul põhjendatult nii vaidlustatud otsuses kui vaideotsuses välja

toonud, et XX.XX.XXXX toimunud kohtuistungil mõisteti kaebaja süüdi lisaks ebaseadusliku

välismaale sõidu katse eest (ENSV KrK § 81) ka mitmete ühiskonna- ja isikuvastaste

kuritegude eest, mis oleks olnud karistatavad Eesti Vabariigi seaduste alusel. Vaideotsuses on

märgitud, et: „Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti vaide esitaja lõplikuks karistuseks 12 aastat

vabadusekaotust. /…/. Eesti NSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe

või enama koodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda

ei ole varem nendest ühegi eest süüdi mõistetud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo

eest, mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks

raskema karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt koodeksi eriosa

3-23-1066

5(6)

selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Ainuüksi Eesti NSV KrK § 2071 lg

3 p 1 järgi karistati vaide esitajat 12-aastase vabadusekaotusega ning tema lõppkaristuseks oli

samuti 12 aastat, mis tähendab seda, et sisuliselt talle Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust

ei järgnenud.“ Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud ega tõendanud vastupidist.

Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustajaga selles, et kuivõrd kaebajat karistati mitmete

ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude eest, mis oleks olnud karistatavad ka Eesti Vabariigi

seaduste alusel ning kaebajale ENSV KrK § 81 lg 1 alusel määratud karistus loeti kantuks talle

ENSV KrK § 2071 lg 3 p 1 alusel määratud karistusega, siis kaebaja ei ole eraldivõetuna KrK

§ 81 lg 1 alusel karistust kandnud ning ta ei ole represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 3 mõistes

ning tema taotlus tuleb jätta rahuldamata ReprS § 9 p 3 alusel juhindudes ReprS § 1 sätestatud

seaduse eesmärgist koosmõjus ReprS § 2 lg 3. Kohus leiab, et kaebaja õigused on seoses KrK

§ 81 lg 1 alusel karistamise osas taastatud kaebaja rehabiliteerimisega otse seaduse kohtuväliselt

represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta alusel.

Eeltoodud seisukohta toetab mh kaebaja enda poolt viidatud "Eesti NSV kriminaalkoodeksi"

uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta § 3 lg 1, mis sätestas, et vabastada

karistuse kandmisest ja kustutada karistatus isikutel, kes on süüdi mõistetud «Eesti NSV

kriminaalkoodeksi» (edaspidi ENSV KrK) §-de 62, 63, 70, 71, 80, 81, 861, 87, 137, 146, 1461,

1511, 1514, 1521, 154, 1582, 1661, 177, 1771, 1881, 189, 1892, 1893, 1894, 1944, 2013, 2082, 213–

244 ja teiste liiduvabariikide KrK vastavate paragrahvide järgi, kui Eesti Vabariigi ja välisriigi

vaheliste kokkulepetega ei nähta ette nende isikute välisriigile väljaandmist.“

7. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule 28.11.2023 apellatsioonkaebuse halduskohtu

07.11.2023 otsuse peale.

Kaebaja ei nõustu osaliselt halduskohtu otsuse p-de 8.5 ja 8.6 põhjendustega. Halduskohtu

põhjendused ReprS § 2 lg 3 kohaldamise kohta on üldsõnalised ja sisulist kaalumist ei ole

toimunud. Hindamise kriteeriumiks saab olla üksnes teo sooritamise motiiv ja tahtlus, mitte

okupatsioonivõimu hinnang sellele. SKA praktika põhjal on ebaselge, milliste kriteeriumite

alusel hinnatakse juhtumite vastavust ReprS § 2 lg 1 p-le 6, § 2 lg-le 3 ja §-le 4. Seda saab

hinnata kohus, mitte ebapädevad SKA ametnikud. Halduskohus jättis tähelepanuta võimaluse

kohaldada kaebaja suhtes ReprS § 2 lg 1 p-i 6. On selge, et kaebaja oli represseeritu. Kaebaja

lisab apellatsioonkaebusele 2004. a trükise ja õiguskantsleri 2001. a tegevuse ülevaate, millest

nähtub seadusandja tahe ReprS-i tõlgendamisel. Halduskohus ei käsitlenud üldse Ülemnõukogu

seaduse § 7 lg 1 kohaldamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 180 lg 1 sätestab, et poolel ja kolmandal isikul on õigus halduskohtu otsuse

peale apellatsiooni korras edasi kaevata ringkonnakohtusse, kui halduskohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud

kohtumenetluse normi. Kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada halduskohtu

otsuse põhjendusi, välja arvatud juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju

menetlusosalise õigustele või kohustustele.

9. Üksnes kohtuotsuse põhjenduste vaidlustamine on erandlik. Kohtupraktikas on seda siiski

aktsepteeritud mh menetlusökonoomia kaalutlustel, et vältida uut samasisulist kohtuvaidlust

menetlusosaliste vahel (Riigikohtu 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, p 13; 25.04.2011 otsus

nr 3-3-1-48-10, p 14; 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-76-09, p 18).

10. Halduskohus leidis otsuse põhjenduste p-s 8.5 kokkuvõtlikult, et SKA otsused on

õigusvastased, sest vastustaja kontrollis ebaõigesti kaebaja vastavust ReprS § 2 lg 1 p-le 6.

Halduskohtu hinnangul oleks tulnud kontrollida hoopis kaebaja vastavust ReprS § 2 lg 1 p-le

3. Otsuse p-s 8.6 selgitas halduskohus, et kaebaja 17.01.2023 avalduse uuel läbivaatamisel

3-23-1066

6(6)

tuleb SKA-l mh ReprS §-s 1 sätestatud eesmärgi valguses hinnata, kas kaebajale on üldse

tekitatud sellist ülekohut, mida tuleks leevendada. Samuti tuleb kontrollida, kas esineb ReprS

§ 2 lg-s 3 sätestatud aluseid, mis välistaksid kaebaja tunnustamise represseerituna. Halduskohus

pidas selles osas asjakohaseks mh SKA haldusaktides toodud põhjendusi, sest kaebaja ei ole

esitanud tõendeid, mis lükkaks SKA järeldused ümber.

11. Halduskohus andis seega SKA-le juhiseid õigusaktide tõlgendamisel ja kaebaja avalduse

uuel lahendamisel, kuid ei võtnud lõplikke seisukohti, mis mõjutaks otseselt kaebaja õiguste

või kohustuste realiseerimist tulevikus. Halduskohus ei otsustanud ette ära, kas kaebajale tuleb

väljastada represseeritu tunnistus ja määrata toetus või mitte. Kaebaja 17.01.2023 avalduse

lahendamine, sh vajadusel täiendavate tõendite kogumine ja hindamine, on SKA pädevuses.

Kaebajal on võimalik esitada SKA-le täiendavad selgitused ja tõendid. Kui kaebaja ei nõustu

SKA uue otsustusega, on tal võimalik vaidlustada see kohtus. Praegu pole ilmselge, et poolte

vahel tekib igal juhul uus samasisuline kohtuvaidlus.

12. Kuna kaebajal ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust, keeldub ringkonnakohus selle

menetlusse võtmisest ja tagastab apellatsioonkaebuse läbivaatamatult (HKMS § 187 lg 2, lg 3

p 6).

(allkirjastatud digitaalselt)