2-18-18277/141 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-18277

Tsiviilasi

K.V. ja V.V. hagi E.V. vastu pärandvara ühisuse

lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. detsembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.V. ja V.V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) K.V. (isikukood: XXXXXXXXXXX)

Apellant (hageja) V.V. (isikukood: XXXXXXXXXXX)

Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik

Vastustaja (kostja) E.V. (isikukood: XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 6. detsembri 2022. a otsus

tsiviilasjas nr 2-18-18277 resolutsiooni p 5 osas, milles hagi

jäi rahuldamata 264 eurot 75 senti ületavas osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista E.V.lt K.V.

kasuks välja 6146 eurot 79 senti ja V.V. kasuks 6146 eurot

79 senti. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgnev:

4.1. Rahuldada K.V. ja V.V. hagi E.V. vastu pärandvara

ühisuse lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks osaliselt.

4.2. Lõpetada pärandvara ühisus kinnistu asukohaga

XXXXXX, kinnisturegistri registriosa nr XXXXXX suhtes

ja kohustada E.V.t tegema kinnistamisvaldus, millega

kustutatakse

Tartu

Maakohtu

kinnistusosakonna

kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX teises jaos senine

kanne kinnisasja omaniku J.V. kohta ning kantakse

kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomanikena K.V.,

isikukood

XXXXXXXXXXX,

kaasomandiosaga

½

mõttelist osa ja V.V., isikukood XXXXXXXXXXX,

kaasomandiosaga ½ mõttelist osa.

4.3. E.V. tahteavaldust omanikukande kustutamiseks ja

K.V.

ning

V.V.

kinnisasja

kaasomanikena

kinnistusraamatusse kandmiseks

asendab

jõustunud

kohtuotsus.

4.4. Lõpetada J.V., isikukood: XXXXXXXXXXX, nimel

Swedbank

AS-is

oleva

arvelduskonto

nr

XXXXXXXXXXXX

osas

ja

E.V.,

isikukood:

XXXXXXXXXXX,

nimel

oleva

arvelduskonto

nr

XXXXXXXXXXXX

osas

pärandvara

ühisus

J.V.

pärandvara osas.

4.5. Mõista E.V.lt K.V. kasuks välja 6146 eurot 79 senti ja

V.V. kasuks 6146 eurot 79 senti.

4.6. E.V., K.V. ja V.V. tahteavaldust J.V. nimel oleva

arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXX ja E.V. nimel oleva

arvelduskonto

nr

XXXXXXXXXXXX

ühisomandi

lõpetamiseks,

J.V.

nimel

olevalt

kontolt

raha

väljamaksmiseks ja J.V. konto sulgemiseks, asendab

jõustunud kohtuotsus.

4.7. Jätta rahuldamata K.V. ning V.V. hagi E.V.lt viiviste

väljamõistmiseks.

5. Jätta E.V. koos vastusega apellatsioonkaebusele esitatud

tõendid: Swedbank AS-i tõend ja M.S. selgitus, vastu

võtmata ja lugeda need tõendid E.V.le tagastatuks.

6. Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

poolte endi kanda. Jätta pool 3. jaanuari 2023

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust E.V. kanda.

7. Mõista E.V.lt K.V. ja V.V. menetluskulude (riigilõiv)

hüvitiseks välja 210 eurot.

8. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

määras viivist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.V. (hageja 1) ja V.V. (hageja 2) esitasid 3. detsembril 2018 Tartu Maakohtule hagiavalduse

(täpsustatud 30. augustil 2021 ja 1. augustil 2022) E.V. (kostja) vastu, milles palusid lõplike

nõuetena lõpetada pärandvara ühisus J.V. (surnud XXXX) pärandvara osas ja jagada J.V.

pärandvara vastavalt J.V. 2. märtsi 2011. a testamendile (testament). Sealjuures palusid hagejad

kohustada kostjat tegema kinnistamisavaldus, millega kustutatakse Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX teisest jaost senine kanne

kinnisasja omaniku J.V. kohta ning kantakse kinnistusraamatusse kinnisasja uute

kaasomanikena hagejad kaasomandiosadega ½ kummalgi. Hagejad palusid kohtulahendi

resolutsiooni märkida, et kohtulahend asendab kostja tahteavaldust kande tegemiseks. Lisaks

palusid hagejad jätta kõik J.V. nimel olevad arvelduskontod kostja ainuomandisse ja kohustada

kostjat maksma mõlemale hagejale 6415 eurot 12 senti ja viivis 6415 eurot 12 senti.

Alternatiivselt juhuks, kui J.V. testamenti tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on määratud

hagejatele ja kostjale annakud, nõudsid hagejad kostjalt samu asju, kuid annakuna.

Hagiavalduse ja selle täpsususte kohaselt suri J.V. (pärandaja) XXXX, olles 2. märtsil

2011 teinud notariaalselt tõestatud testamendiga järgmised korraldused:

„Mina pärandan minule isikliku omandiõiguse alusel kuuluvad korteriomandi asukohaga

XXXXXXX, korteriomandi kinnistusregistri registriosa nr XXXXXXX, garaažiboksi nr X

XXXXXXX“,

registrikood

XXXXXXXX,

sõiduki

DACIA

LOGAN,

VIN

kood

XXXXXXXXXXXXXXXXXX, ja ½ mõttelise osa Swedbanki kontol olevast rahasummast

abikaasale E.V.LE, isikukood XXXXXXXXXXX.

„Mina pärandan minule isikliku omandiõiguse alusel kuuluva kinnistu katastritunnusega

XXXXXXXXXXXXX, pindalaga 18,5 ha, katastritunnusega XXXXXXXXXXXXX,

pindalaga 4,8 ha, asukohaga XXXX rajoonis Läti Vabariigis ja kinnistu asukohaga XXXXXX,

kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX ja ½ mõttelist osa Swedbanki kontol olevast

rahasummast võrdsetes mõttelistes osades pojatütrele K.V.LE, isikukood XXXXXXXXXXX,

ja pojapojale V.V.LE, isikukood XXXXXXXXXXX."

Hagejad leiavad, et J.V. on testamendis nimetanud oma pärijad, sest tema ülesloetletud vara

moodustab valdava enamuse tema varast ning samuti oleks testamendijärgsed pärijad ühtlasi

seadusjärgsed pärijad. Nii J.V. kui kostja pangakontodel olev raha kuulub abikaasade ühisvara

hulka. Testamendis nimetatud arvelduskontodel olevate rahasummade suhtes korralduste

tegemisel pidas J.V. silmas ka rahasummat, mis oleks jäänud tema lahusvaraks ühisvara

jagamise järgselt.

Hagejate ja kostja vahel kinnitati Tartu Maakohtu 17. augusti 2016. a määrusega tsiviilasjas nr

2-15-14868 kompromiss (kompromiss), mille p-s 8 leppisid pooled kokku, et kostja tasub

hagejatele (kui kaaspärijatele) testamendis ettenähtud summad (s.o ½ arvelduskontol olevast

rahast) hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul pärimistunnistuse tõestamisest arvates. Samuti

leppisid pooled kompromissis kokku rahaliste kohustustega viivitamisel viivise 0,2% päevas.

2. Kostja esitatud hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja leidis, et hagejad heidavad kostjale ette asjaolusid, mis on hagejate enda tegemata

jätmised. Kinnistusraamatu kannete tegemiseks on vajalik, et eelkõige tulevad hagejad notari

juures tehingusse omandikande muutmiseks, et kostja saaks selle tehingu juures anda oma

nõusoleku. Hagejad ei ole nõus tehingusse tulema, mille tõttu ei saa ka kostja tehingut teha.

Kostja ei ole kunagi vaidlustanud J.V. testamenti osas, millega J.V. tegi korralduse, et kinnistu

asukohaga XXXXXX, kinnistusregistri registriosa nr XXXXXX (X kinnisasi) pärivad

võrdsetes mõttelistes osades hagejad.

Osalt on hagejate nõue juba lahendatud jõustunud kompromissiga, millega J.V. pärandvara

jagati tervikuna ja see välistab pärandvara täiendava jagamise.

Testamendis ei ole testeeritud kostja pangakontodel olevaid J.V.le kuuluvat raha, kuivõrd J.V.

ei teadnud sellest. J.V. ei teadnud ka, et XXXXXXX korter, mille ta kostjale pärandas, ei olnud

tema ainuomand, vaid oli tema ja tema endise abikaasa ühisvara. Seda tõendab asjaolu, et J.V.

testamendis pidas J.V. kogu enda kontol olevat raha enda omandiks, sest pärandades ½ oma

kontol olevast rahast oma abikaasale, kostjale, pärandas J.V. kostjale kostja enda raha. Seega

ei teadnud J.V. ühisvara regulatsioonist ja olemasolust midagi.

Kui ka hagejad ei loobunud kompromissiga kostja kontodel oleva J.V. ühisvara osas pärimisest,

siis tuleb testeerimata J.V. pärandvara jagada hageja ja kostjate vahel seadusejärgse pärimise

alusel. Jagada tuleb nii pärandaja vara kui kohustused vastavalt pärimisseadusele. Juhul kui

hagejatel on õigus kostja kontodel oleva raha pärimiseks mitte testamendi alusel, vaid seaduse

järgi, siis ei ole hagejatel õigus nõuda viiviseid kompromissis toodud alusel ja suuruses.

Kogu kostja pangakontodel olev raha ei olnud abikaasade ühisvara. Kostja ja J.V. abiellusid

XXXX. Kostja konto seis päev enne abielu oli kokku 167 463 krooni 97 senti (10 702 eurot 90

senti). See on kostja lahusvara. Samuti kuulusid kostja ja J.V. ühisvarasse ka rahalised

kohustused 38 500 eurot, mille kostja ja J.V. laenasid M.S.lt põhjusel, et J.V. ja kostja vajasid

reisimiseks ja J.V. vähiraviks raha. Kostja tasus võlasumma 38 500 eurot 22. märtsil 2013

ühisvara arvelt, kui sai kätte raha tähtajaliste hoiuste lõppemisel. J.V. pärandvara jääk kostja

pangakontodel on seega 112 eurot 66 senti ja seda ületavas osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja lõpetas poolte pärandvara ühisuse X kinnisasja suhtes ja

kohustas kostjat tegema kinnistamisavalduse, millega kustutatakse X kinnisasja omanikuna

J.V. ja kantakse sinna kaasomanikena hagejad. Samuti lõpetas maakohus pärandvara ühisuse

J.V. nimel Swedbank AS-is oleva arvelduskonto osas ja kostja nimel oleva arvelduskonto

ühisuse J.V. pärandvara osas ning kohustas kostjat tasuma mõlemale hagejale 264 eurot 75

senti. Maakohus määras, et ülejäänud J.V. kontol olev raha jääb kostjale. Samuti määras

maakohus, et kohtuotsus asendab kostja tahteavaldust nii kinnistusraamatu kande tegemiseks

kui J.V. pangakontolt raha väljamaksmiseks ja konto sulgemiseks. Viivisenõude jättis

maakohus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on J.V. oma testamendis nimetanud enda pärijateks

hagejad ja kostja, tehes samas korraldusi pärandvara jagamiseks. Sellele viitab asjaolu, et kostja

oli J.V. abikaasa ja hagejad tema lapselapsed. Üldjuhul soovivad inimesed pärandada oma vara

oma lähedastele, kuid J.V. tegi sealjuures ka vastavad korraldused oma testamendis.

Pärimisseadus (PärS) § 159 lg 1 sätestab, et pärandvara hulka kuuluvaid esemeid jaotades

arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti

testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet. Kuna kostja ja J.V. ühiseks

elukohaks oli korter XXXXXXX-X, siis on mõistetav, et oma testamendis jättis J.V. korteri ja

garaaži just kostjale. Seega nägi J.V. oma pärijatena hagejaid ja kostjat.

Arvestades, et J.V. testamendis märgitu moodustab enamuse tema varast ning pärandisaajad

olid pärandaja ainukesed lähedased isikud, ei ole usutav, et J.V. tahteks oli, et kellelgi lähedastel

tekiks teineteise vastu võlaõiguslikud nõuded annaku näol. Pärandaja viimseks tahteks tuleb

lugeda, et ta eesmärk oli oma lähedasi võimalikult võrdselt kohelda.

Hagejad ega kostja ei ole vaidlustanud testaatori korraldusi ning on vastavalt ka käitunud.

Pärijad on täitnud testaatori korraldused ning on jaganud XXXXXXX korteri, garaažiboksi,

sõiduki Dacia Logan ja kinnisasja X vallas X rajoonis Läti Vabariigis vastavalt testamendis

märgitule. Kuigi kostja on olnud nõus jagama X kinnisasja selliselt, et selle kaasomanikeks

saavad hagejad, ei ole pooled testaatori vastavat jagamiskorraldust suutnud täita. Tartu Notar

Kersti Pruunsilla 31. mai 2019. a kirjast nähtuvalt tulid kõik pärijad notari juurde, kuid

kavandatud tehingut ei tehtud, sest hagejad avaldasid soovi jagada samuti pärandi hulgas oleva

raha ega olnud nõus sõlmima lepingut vaid kinnisasja kohta. Kostja raha jagamisega nõus ei

olnud.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja pärimistoimingute läbiviimiseks läinud 29. mail 2019 ja

30. mail 2019 Swedbank kontorisse, kuid hagejad ei läinud kohale ja seega ei olnud võimalik

pärimistoiminguid läbi viia.

Maakohus leidis, et kuna pooltel ei ole sisulist vaidlust X kinnisasja osas, siis tuleb see nõue

rahuldada. X kinnisasja osas tuleb pärandvara ühisus lõpetada ning kostja on kohustatud andma

X kinnisasja omandi üleminekuks vajalikud tahteavaldused, mida asendab kohtuotsus.

Asjakohane ei ole kostja vastuväide, et tsiviilasjas nr 2-15-14868 jõustunud kompromissiga

lahendati ära kõik J.V. pärandvaraga seonduv. Riigikohus on käesolevas asjas oma otsuse p-s

12 selgitanud, et praeguse asja lahendamist ei välista see, et pooled sõlmisid kohtute tuvastatud

asjaoludel tsiviilasjas nr 2-15-14686 kompromissi, mille p 8 järgi pidi kostja tasuma hagejatele

kui pärijatele testamendis ettenähtud raha (s.o ½ arvelduskontol olevast rahast). Hagejate nõue

on lubatav, sest pooled leppisid kompromissis kokku selles, et kostja tasub hagejatele

testamendis ettenähtud summad, kuid kompromissis ei täpsustatud seda, millest testamendis

ettenähtud summad koosnevad.

Kui pooled on testamendijärgsed pärijad, ei sõltu hagejate õigus nõuda osa kostja nimel avatud

pangakontol

olevast

rahast

testamendi

tõlgendamisest.

Pärandvara

koosseisu

kindlaksmääramise seisukohalt on tähtsusetu, kas pärandaja pidas Swedbanki kontol oleva raha

kohta korraldust tehes silmas üksnes enda või ka kostja nimel avatud pangakontol olevat raha.

Praegu maakohus leidis, et pooled olid testamendijärgsed pärijad. Pärijatele läheb üle kogu

pärandaja vara, sh õigused ja kohustused, mis ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga.

Seega kuulus J.V. ja kostja arvelduskontodel olev raha abikaasade ühisvara hulka, millest

pärandaja osa läks tema surmaga tema pärandvara hulka.

Testamendijärgsete pärijatena saavad hagejad nõuda pärandvara jagamist ning pärandvara

hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis on pool ühisvara väärtusest. Perekonnaseaduse (PKS)

§ 27 lg 6 kohaselt eeldatakse, et ese kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuni ei ole tõendatud,

et see kuulub abikaasa lahusvara hulka. Tõenditest nähtuvalt oli XXXX kostja arvelduskontol

8594 eurot 62 senti ja hoiukontol 40 833 eurot 61 senti ehk kokku 49 428 eurot 23 senti. J.V.

arvelduskontol oli pärast matusekulude kandmist ja erinevate teenuste eest tasumist 1892 eurot

71 senti.

Kostja kontodel oli enne J.V.ga abiellumist 10 702 eurot 90 senti, mis on lahusvara ja mille

jagamist nõuda ei saa. Seega kuulus pärandaja surma seisuga kostja kontol olevast rahast

ühisvara hulka 38 725 eurot 33 senti. J.V. kontol olevast rahast oli ühisvara 1892 eurot 71 senti.

Kokku oli abikaasade ühisvara 40 618 eurot 4 senti.

Maakohus hindas, kas ühisvara hulka kuuluv väidetava 38 500 euro suuruse laenu andmine on

tõendatud. 10. jaanuari 2010. a ja 2. veebruari 2011. a võlakirjades kinnitab kostja, et võlgneb

oma pojale M.S. vastavalt 300 000 krooni ja 19 000 eurot. Mõlemad võlad kohustus kostja

tagastama 1. jaanuariks 2014. Kostja tegi 22. märtsil 2013 Swedbankile avalduse, kus palub

lõpetada hoiused ning kostja konto väljavõttest nähtuvalt on talle erinevatelt hoiukontodelt 22.

märtsil 2013 üle kantud 40 899 eurot 88 senti. Kostja võttis 23. märtsil 2013 sularahas välja 44

000 eurot. M.S. 22. märtsi 2013. a kirjast nähtuvalt on kostja talle 22. märtsil 2013 võla tagasi

maksnud. Maakohus leidis, et M.S. tunnistajana antud ütlused raha laenamise asjaolude kohta

tuleb lugeda usaldusväärseks. Tunnistaja on kohtus täpselt kirjeldanud, kust ta raha sai ning mis

põhjusel ta oma emale raha laenas. Tunnistajale teadaolevalt vajati raha reisimiseks ja J.V.

vähiraviks.

Kokkuvõttes luges maakohus tõendatuks, et laen võeti perekonna huvides ja laen on tagasi

makstud pärast J.V. surma. Seega läks ka 38 500 euro suurune laenukohustus tulenevalt PärS §

130 lg-st 1 pärijatele üle ja kuulub jagamisele. Seega oli testamendi järgi jagamisele kuuluv

pärandvarasse kuuluv raha kokku 20 309 eurot 2 senti ning kohustused 19 250 eurot. Vastavalt

testamendis märgitud osadele kuulub kostja arvelduskontodel olevast J.V. pärandvarast

mõlemale hagejale 264 eurot 75 senti. Ülejäänud pangakontodel olev raha jääb kostjale, sest

see on tema oma.

Maakohus ei nõustunud hagejate seisukohaga, et poolte vahel tsiviilasjas nr 2-15-14868

sõlmitud kompromiss on käsitletav võlatunnistusena. Hagejad ei ole kostja pakutavat täitmist

vastu võtnud ei varem ega ka kohtumenetluse ajal. Kostja ei saanud üksinda teha mitte ühtegi

toimingut J.V. nimel avatud pangakontol oleva ja pärandvarasse kuuluva raha käsutamiseks.

Eeltoodud põhjendustel jättis kohus hagejate viivisenõude rahuldamata.

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, sest nii hagejad kui ka kostja on menetluses

erinevatel aegadel ja erinevatel põhjustel keeldunud tehingut pärandvara osas tegemast, kuigi

kõik võimalused selleks olid olemas. Samuti on kostja teinud hagejatele ettepaneku kokkuleppe

sõlmimiseks, kus ta tasub 1000 eurot kummalegi hagejale. Hagejad ettepanekuga nõus ei olnud.

Arvestades vaidluse eripära, poolte omavahelisi suhteid ja hagi rahuldamise ulatust ning seda,

et pärandvara ühisuse lõpetamine on mõlema poole huvides, on õiglane jätta menetluskulud

poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu

otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagejate rahalised nõuded osaliselt rahuldamata ja

jaotas menetluskulud. Hagejad paluvad teha selles osas uue otsuse, millega hagi tervikuna

rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik maakohtu seisukoht, et kostja pangakontol

enne abielu olev raha 10 702 eurot 90 senti on tema lahusvara, kuid J.V. pangakontol olev raha

oli tervikuna ühisvara. Ei saa eeldada, et abielu jooksul tegi kostja tehinguid üksnes ühisvarast.

Ta pidi kasutama osaliselt ka enda lahusvara, mistõttu on ka see vähenenud.

Maakohus on valesti arvestanud pärandvara jagamisel laenukohustusega. Hagejad on esitanud

nõude üksnes raha jagamiseks ja laenukohustuse jagamist ei ole keegi nõudnud. Seega ei saanud

maakohus sellega arvestada ning pidi võtma seisukoha üksnes raha jagamise osas. Ühtlasi on

maakohus valesti tõendeid hinnates lugenud usutavaks selle, et M. S. andis J.V.le ja kostjale

sularahas laenu. Tunnistaja ütlused on ebausaldusväärsed, sest tal on kostja pojana huvi selle

asja lahendamise vastu kostja kasuks. Kostja esitatud kirjalikud tõendid on tõenäoliselt

võltsitud, s.o tegelikult ei ole väidetavat 38 500 euro suurust laenu antud ning selle eesmärk oli

tekitada pärandvarasse näilik kohustus, et sellega pärandvara vähendada. Kuna hagejad esitasid

kostja tõenditele vastuväite, oleks kostja pidanud tõendite usaldusväärsust tõendama. Nt oleks

ta saanud esitada võlatunnistuste originaalfailid, millest nähtuks nende tegelik loomise aeg. Ei

ole eluliselt usutav, et poeg annab emale sularahas 38 500 eurot laenu, kui emal on endal

piisavalt raha. Samuti viitab võltsitusele asjaolu, et kostja võttis 23. märtsil 2013 väidetava

laenu tagasimaksmiseks pangast välja 44 000 eurot sularaha, kuid M.S. kirjast nähtuvalt on

kostja talle juba päev varem selle raha tagasi maksnud.

Maakohus on viivisenõuet rahuldamata jättes valesti leidnud, et kompromissist tulenev

viivisekokkulepe ei ole võlatunnistus, millega pooled leppisid kokku 0,2% suuruses viivises.

Kompromissis peeti silmas sama raha, mida hagejad nõuavad praeguses asjas, mistõttu on

pooled varem kokku leppinud selle kohustusega viivitamisel seadusest erinevas viivisemääras.

Samuti oleks isegi seadusjärgse viivisemäära korral kostja viivitanud hagejatele raha

maksmisega juba alates pärandi avanemisest 2012. aastal, mistõttu oleks ka selle viivisemäära

korral viivisena kogunenud juba summa, mis moodustab vähemalt 88% põhinõudest. Vaidluse

põhjustas kostja, mistõttu oleks õiglane jätta menetluskulud tema kanda.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus

jättis rahuldamata nõude mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja 6146 eurot 79 senti.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega mõistab selle summa kostjalt

kummagi hageja kasuks välja. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Kostja on koos vastusega apellatsioonkaebusele esitanud uued tõendid: Swedbank AS-i

8. veebruari 2023 tõendi ja M.S. kirjaliku selgituse. Kostja põhjendab uute tõendite esitamist

asjaoluga, et enne apellatsioonkaebuse esitamist ei ole hagejad võlakirjade usaldusväärsust

vaidlustanud. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus esitatud asjaolud ja tõendid (TsMS § 652 lg 1 ja 2).

Ringkonnakohus leiab, et kostja põhjendused uute tõendite lubatavuse osas ei ole TsMS § 652

lg 4 tähenduses piisavad, kohus jätab need tõendid tähelepanuta ning loeb need tõendid kostjale

tagastatuks.

7. Hagejad vaidlustavad apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis

rahuldamata nende rahalise nõude ning viivisenõude (resolutsiooni p-d 5 ja 7), samuti

menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause

alusel jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

8. Maakohus nõustus hagejate käsitusega, et hagejad ja kostja on J.V. testamendijärgsed pärijad

(otsuse p 31) ja J.V. pärandvara hulka kuulus tema osa enda ja kostja ühisvaras (otsuse p 35 ja

36). See tähendab, et J.V. pärandvara hulka kuulub abikaasade ühisvara hulka kuulunud raha

sõltumata sellest, kumma abikaasa pangakontol raha asub. Hagejad ei ole neid järeldusi

kahtluse alla seadnud ning ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega.

9. Maakohus on lugenud kostja lahusvaraks raha, mis oli kostja arvelduskontodel enne J.V.ga

abiellumist s.o enne XXXX (otsuse p 40). PKS § 27 lg 2 p 2 järgi moodustavad abikaasa

lahusvara mh esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist. Esemetena saab selle sätte

tähenduses mõista ka raha. Seetõttu on isenesest õige, et abikaasade ühisvaraks ei saa pidada

kostja arvelduskontol olnud 10 702 eurot 90 senti. Siiski on maakohus jätnud tähelepanuta, et

ka J.V.l oli enne abielu raha. J.V. arvelduskontol oli enne abielu 13 876 krooni 88 senti (kd III

tl 14). Samuti oli tal raha kahel tähtajalisel hoiusel – tähtajalisel hoiusel nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX

40 000

krooni

ja

hoiusel

nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX 80 000 krooni (kd III tl 11). Seega tuleb pidada J.V.

lahusvaraks PKS § 27 lg 2 p 2 järgi 8556 eurot 29 senti (133 876 krooni 88 senti).

9.1. Kui arvestada abikaasade ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel üksnes ühele abikaasale

(kostjale) enne abielu kuulunud rahaga, tekiks mitte millegagi põhjendatud eeldus, et teine

abikaasa (J.V.) kulutas kogu endale lahusvarana kuulunud raha abikaasade ühisteks huvideks.

Ringkonnakohtu arvates ei saa eeldada, et J.V. lahusvaras olnud raha kulutati abielu jooksul

täielikult ära, kuid kostja lahusvara säilis kogu ulatuses abielu lõpuni. Viimasel juhul saaks J.V.

(pärijad) nõuda PKS § 34 lg 2 alusel selle väärtuse hüvitamist, mis viiks täiendavate vaidlusteni

selle üle, millises osas on mõlema abikaasa raha ühisvara huvides kasutatud, millega kaasnevate

tõendamisraskuste tõttu tuleb eeldada, et mõlema abikaasa lahusvara hulka kuuluvat raha

kasutati ühisvara huvides võrdsetes osades. Kuivõrd abielu lõppedes oli ühisvara rohkem kui

abielu alguses, võib praegu võtta eelduseks, et mõlema abikaasa lahusvara hulka kuulunud raha

säilis täielikult kuni abielu lõpuni.

9.2. Eelnevast tulenevalt ei saa abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks pidada J.V. lahusvara

8556 eurot 29 senti, mis kuulub jagamisele pärijate vahel. Seega ei kuulunud J.V. ja kostja

ühisvarasse 40 618 eurot 4 senti, nagu leidis maakohus, vaid 32 061 eurot 75 senti.

10. Ringkonnakohus peab põhjendatuks apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on

maakohus ekslikult lugenud abikaasade ühisvara hulka kohustuse, milleks oli abikaasade ühine

laen 38 500 eurot. Maakohus on sellise kohustuse olemasolu tuvastanud 10. jaanuari 2010. a ja

2. veebruari 2011. a võlakirjadest (II kd, tl 190–193), M.S. 22. märtsi 2013. a kirjast (II kd, tl

188–189) ning tema tunnistajana antud ütlustest (otsuse p 42–44). Maakohus ei ole nõustunud

hagejate väidetega nende tõendite usaldusväärsuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul oleks

maakohus tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi nõuetekohaselt hinnates pidanud jõudma

järelduseni, et laenu kuulumine abikaasade ühisvarasse ei ole tõendatud. Ringkonnakohus

põhjendab seda järgnevalt.

10.1. Ringkonnakohtu jaoks tekitab sarnaselt hagejatele kahtlust mitmete kostja tõendite

usaldusväärsus. Esiteks võib olla kostja pojal huvi selle vastu, et lahend tehtaks kostja huvides,

mis ei anna iseenesest alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses, kuid võimaldab omistada

neile väiksema tõendusväärtuse. Samuti on tunnistaja ütlustel põhimõtteliselt laenulepingu

olemasolu tõendamiseks vähene tõendamisväärtus. TsMS § 277 lg 1 järgi võib menetlusosaline

vaidlustada teise menetlusosalise esitatud dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti

tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Hagejad on vaidlustanud

laenukohustust puudutavate tõendite ehtsuse (nt 31. jaanuari 2022. a istungil, kd II, tl 178

pöördel ja 21. veebruari 2022. a menetlusdokumendi p-des 2.1–2.8, kd II, tl 194jj), kui leidsid,

et nende sisu on vale.

10.2. Kostja väidab, et M.S. antud laenu tõendavad 10. jaanuari 2010. a ja 2. veebruari 2011. a

võlakirjad, milles kostja tunnistab, et võlgneb M.S. vastavalt 300 000 krooni ja 19 000 eurot.

Kostja on väidetavalt selle raha tagastanud 22. märtsil 2013, mida ta tõendab M.S. allkirjastatud

„kviitungiga“, mille kohaselt on kostja talle vahetult enne kviitungi allkirjastamist tagastanud

38 500 eurot, mille kostja sai temalt „10. jaanuari 2010 ja 02 veebruari 2011 võlakirja alusel“.

Kostja väidab, et ta tasus laenu M.S. tagasi sularahas pärast seda, kui oli võtnud selle pärast

tähtajaliste hoiuste lõpetamist sularahas kontolt välja. Samas nähtub kostja pangakonto

väljavõttest, et tähtajaliste hoiuste lõpetamise järel on tema kontole tehtud väljamaksed küll 22.

märtsil 2013 (kd III, tl 82 ja 82 pöördel), kuid sularahas on kostja võtnud pangakontolt raha

välja 23. märtsil 2013 (samas pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei sea see kahtluse alla mitte

üksnes seda asjaolu, kas laen on tagasi makstud kostja väidetud ajal (s.o 22. märtsil 2013), vaid

ka väited selle kohta, kas laenu üleüldse on antud.

10.3. Ringkonnakohus märgib, et isegi, kui lugeda tõendatuks see, et kostja võttis M.S.lt laenu,

ei ole tõendatud, et seda oleks kasutatud J.V. ja kostja ühistes huvides. Võlatunnistustel, millega

kostja tunnistab võla olemasolu enda poja ees, on üksnes kostja allkiri. Esimese võlatunnistuse

andmise ajal kehtinud PKS1994 § 20 lg 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi

vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. PKS § 18 lg 1 sätestab, et

tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna

muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus

ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Üksnes PKS § 33 lg-s 1 nimetatud

juhtudel vastutavad abikaasad võlausaldaja ees kogu ühisvaraga (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-

111-16, p 40.1). Kostjal on küll väitnud, et laenu kasutati reisimiseks ja J.V. vähiraviks, kuid ei

ole seda tõendanud muu, kui M.S. ütlustega, kes sai väita vaid seda, mille jaoks temalt raha

väidetavalt küsiti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellega tõendatud, et väidetavat laenuks

saadud raha kasutati J.V. ja kostja perekonna ühistes huvides. Kostjal oleks olnud võimalik

esitada nt kviitungid vm tõendid selle kohta, et pärast väidetava laenu saamist on ta kasutanud

sularaha koos J.V.ga reisimisele või vähiravile. Usutav on, et ka sellise ravi, mida haigekassa

ei hüvita, osutamise korral väljastab raviteenuse osutaja tasumiseks arve või vähemalt tasumise

korral kviitungi. Seega ei ole ka laenu andmise tõendatuks lugemise korral tõendatud see, et see

J.V. ja kostja vastutasid laenu eest ühisvaraga täies ulatuses PKS § 33 lg 1 mõttes. Seega

vastutaks kostja ka laenu andmise tõendatuks lugemisel üksnes oma lahusvara ja pooles

väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 4). J.V. ühisvara osa abikaasade ühisvaras ei vastutaks ka

laenu andmise tõendatuks lugemisel selle laenu eest, vaid laenu eest vastutaks vaid kostja oma

lahusvaraga ja enda osaga abikaasade ühisvaras. Kokkuvõttes, isegi kui jõuda järeldusele, et

kostja võttis M.S.lt laenu, ei ole tõendatud, et seda oleks kasutatud J.V. ja kostja ühistes huvides.

10.4. TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega ei saa tulla kostjale

üllatusena see, et kohus võib jõuda järeldusele, et mingi osa kostja esitatud tõendeid ei tõenda

elulist asjaolu, mida need kostja hinnangul tõendavad. See on menetlusosalise risk, et tema

esitatud tõenditest ei piisa selle elulise asjaolu tõendamiseks, millele ta menetluses tugineb.

Seetõttu ei olnud vaja teha kostjale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi ettepanekut täiendavate

tõendite esitamiseks.

10.5. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud, et abikaasade ühisvarasse kuulus 38 500 euro

suurune kohustus. Järelikult ei saa J.V. pärandvara jagamisel arvestada 19 250 euro suuruse

kohustusega.

11. Kokkuvõttes kuulus J.V. pärandvarasse (tema ja kostja pangakontodel olnud rahana) 8556

eurot 29 senti lahusvarana ja 32 061 eurot 75 senti tema ja kostja ühisvarana. Sellest kuulub

pärijate (hagejad ja kostja) vahel jagamisele 24 587 eurot 16 senti (32 061,75/2 + 8556,29).

Vastavalt J.V. testamendis nimetatud pärandiosadele jääb pool sellest rahast kostjale ja pool

võrdsetes osades hagejatele. Seega kuulub mõlemale hagejale veerand pärandvarasse kuuluvast

rahast, milleks on 6146 eurot 79 senti (24 587,16/4). See summa tuleb mõlema hageja kasuks

kostjalt välja mõista.

12. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate käsitusega, et kostjalt tuleb välja mõista ka

põhinõudega võrdne viivis põhjusel, et 17. augusti 2016. a kompromissimääruses lepiti kokku,

et rahaliste kohustustega viivitamisel kohaldub viivisemäär 0,2% päevas. Riigikohus leidis

selles tsiviilasjas tehtud lahendis, et kompromissis leppisid pooled kokku selles, et kostja tasub

hagejatele testamendis ettenähtud summad, kuid kompromissis ei täpsustatud seda, millest

testamendis ettenähtud summad koosnevad (RKTKo 24.03.2021 2-18-18277/79, p 12).

Viivisenõue tekib VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Kostjale ei

saanud tekkida viivise maksmise kohustus olukorras, kus ei ole teada, millise rahalise kohustuse

maksmisega ta on viivituses. Vastasel juhul võiks tekkida olukord, kus selgusetu sisuga

kohustuse mittetäitmise korral arvestatakse viivist juba enne seda, kui kohustuse sisu saab

selgeks. See ei oleks kooskõlas viivise kui mh kohustuse täitmist tagava õiguskaitsevahendi

eesmärgiga, kuivõrd võlgnik ei saa ebaselge kohustuse korral seda täita. Kuna kompromissi

sõlmisega ei tekkinud hagejatel kostja vastu (täidetavat) rahalist nõuet, ei saanud sellelt ka

viivist arvestada, mistõttu tuleb jätta hagejate viivisenõue kostja vastu tervikuna rahuldamata.

Hagejad ei ole nõudnud TsMS § 367 alusel edasiulatuva viivise väljamõistmist.

13. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis

rahuldamata mõlema hageja rahalise nõude 264 eurot 75 senti ületavas osas ja rahuldada see

nõue täies ulatuses. Viivisenõude rahuldamata jätmise osas jääb maakohtu otsus muutmata.

14. Kuigi ringkonnakohus muutis maakohtu otsust hagi rahuldamise ulatuse osas, ei too see

kaasa maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et

hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei

jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda

tulenevalt asjaolust, et mitmete pärandvarasse kuuluvate esemete osas keeldusid pooled

põhjendamatult tehinguid tegemast, kuigi kõik võimalused selleks olid olemas.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et selle mahuka kohtuasja tõi osaliselt kaasa

suutmatus lahendada küsimused, mille üle tegelikku vaidlust ei olnudki. Peamine vaidlus oli

selle üle, kui suur rahasumma kuulus J.V. pärandvarasse ja X kinnistu omandikande muutmise

osas oli hagi esitamine ebavajalik ja osaliselt hagejatest endist tingitud. Kostja ei esitanud selle

nõude rahuldamisele sisulisi vastuväiteid.

Mis puudutab kostjalt välja mõistetavat rahasummat, siis hagejad palusid kostjalt mõlema

hageja kasuks välja mõista 6415 eurot 12 senti ja sama suure viivise. Kuigi n-ö põhinõude osas

hagi suuremas osas rahuldatakse, jääb hagejate viivisenõue tervikuna rahuldamata. See

tähendab, et kokkuvõttes mõistetakse kostjalt hagejate kasuks välja alla poole nende soovitud

rahasummast. Omanikukande muutmise nõude rahuldatakse küll tervikuna, kuid selle nõude

oleks kostja rahuldanud ka kohtuväliselt. Riigikohus on leidnud, et kaasomandi lõpetamine on

sõltumata jagamise viisist eelduslikult mõlema poole huvides ja seega on õiglane jätta

menetluskulud poolte endi kanda (RKTKo 27.09.2010 3-2-1-70-10, p 14 ja seal viidatud

kohtupraktika). Ringkonnakohtu hinnangul on see põhimõte kohaldatav ka praegu, sest

pärandvara jagamine oli nii hagejate kui kostja huvides. Seetõttu on sõltumata

apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest õiglane jätta poolte esindajakulud ringkonnakohtus

poolte endi kanda. Ringkonnakohus jätab ka apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu pooles

ulatuses kostja kanda ja mõistab selle kostjalt hagejate kasuks välja.

15. Menetluskulude jätmise tõttu poolte endi kanda ei ole vaja poolte esindajakulude rahalist

suurust kindlaks määrata. Hagejad tasusid apellatsioonkaebuselt riigilõivu 420 eurot.

Ringkonnakohus mõistab sellest pool ehk 210 eurot kostjalt hagejate kasuks välja. Kooskõlas

TsMS § 177 lg-ga 4 märgib ringkonnakohus hagejate taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras

viivist.

/digitaalselt allkirjastatud/