2-23-12136/83 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

19.12.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-12136

Tsiviilasi

Pärnu linna (linnavalitsuse kaudu) avaldus tahtest

olenematu ravi kohaldamise eesmärgil isiku

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks

Vaidlustatud määrused

Pärnu Maakohtu 03.10 ja 10.11.2023 määrused

Kaebuste esitaja ja liik

W 13.10 ja 20.11.2023 määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu), esindaja IR

Puudutatud isik I (määruskaebuste esitaja): W, riigi

õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Puudutatud isik II: Q

Puudutatud isik III: SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik,

esindaja RP

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 03.10.2023 määrus jätta muutmata ja W 13.10.2023

määruskaebus rahuldamata.

2. Pärnu Maakohtu 10.11.2023 määrus tühistada osas, milles ravi peatati kauemaks

kui kuni 02.01.2024. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata. W 20.11.2023

määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Sõnastada Pärnu Maakohtu 10.11.2023 määruse resolutsioon järgmiselt.

3.1. Rahuldada Pärnu linna 09.11.2023 avaldus osaliselt.

3.2. Peatada W (isikukood XXXXXXXXXXX) suhtes kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus kuni

02.01.2024, tingimusel, et W kohustub jätkama ambulatoorset ravi ja käib

raviarsti poolt koostatud raviskeemi alusel üks kord kuus Pärnu Haigla

Psühhiaatriakliinikus depoosüstil.

3.3. Juhul kui W rikub endale võetud vabatahtliku ravi kohustust, võib kohus

tahtest olenematu ravi peatamise koheselt tühistada ja kohaldada W suhtes

tahtest olenematut haiglaravi kuni 02.01.2024.

3.4. Tahtest olenematu ravina võib Wle kohaldada nii suukaudselt kui

lihasesiseselt psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta riigi kanda.

5. Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord

2 (7)

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 25.08.2023 määrusega paigutati W (patsient, kohtumenetluses puudutatud

isik I) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule ravile kinnisesse asutusse, Sihtasutuse

Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse (kliinik, puudutatud isik III) kuni 28.08.2023. Kliiniku

juhataja taotlusel pikendas maakohus 28.08.2023 määrusega patsiendi suhtes kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, st kuni 03.10.2023 kell 18:20.

2. Patsiendi elukohajärgne kohalik omavalitsus, Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu, avaldaja),

esitas 21.09.2023 maakohtule avalduse jätkata patsiendi tahtest olenematut ravi

psühhiaatriahaiglas ja paigutada ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks haiglatingimustesse

kuni kolmeks kuuks (avaldus I).

2.1. Patsient on vanaduspensionär, puuet pole talle määratud. Rahvastikuregistri andmetel on

tal seadusjärgse ülalpidamiskohustusega abikaasa. Patsiendi igakuine sissetulek on vanadus-

pension. Sotsiaalosakonnal ei ole varasemalt patsiendiga kokkupuudet olnud, v.a seisukoha

andmine augustis 2023 tahtest olenematu ravi kohtumenetluses.

2.2. Kliinik teatas 20.09.2023 avaldajale, et vaatamata ravile pole patsiendi seisund oluliselt

paranenud. Patsiendil on jätkuvalt psühhootilisi sümptoome, mis olulisel määral mõjutavad

tema reaalsustaju. Esineb kuulmismeelepetteid (vestleb aktiivselt „häältega“ omaette olles) ja

paranoilise sisuga luulumõtteid. Ta on veendunud, et tütar on ära vahetatud võõraga, mistõttu

ei saa tütart usaldada. Avaldab, et poeg on kardiokirurg Venemaal, lisaks soovib ise aktiivselt

helistada Putinile ja temaga erinevate teemade üle nõu pidada. Annab korduvalt teada, et Putin

tuleb kohe taksoga ja liftiga temale järgi. Aeg-ajalt avaldab, et poeg on siinsamas haiglas ja

ootab teda operatsioonile. Patsient on situatsioonis desorienteeritud, haigusteadvus puudub,

ravivajadust ei mõista, mistõttu kokkuleppe korras pole võimalik psühhiaatrilist ravi jätkata.

Kuna haigussümptomid püsivad, siis risk jätkuva endale ohtliku käitumise vallandumiseks

kõrge. Haiglaravi eesmärk on saavutada haigusteadvuse kujunemine ja püsiv ambulatoorne

ravikoostöö, samuti maandada psühhootilistest sümptomitest tuleneva ohtliku käitumise riske.

3. Maakohus määras TsMS § 537 lg 1 alusel 22.09.2023 patsiendi kinnisesse asutusse

paigutamise vajaduse kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Ekspert esitas

arvamuse 28.09.2023.

3.1. Ekspert leidis, et patsiendil on raske psüühikahäire (luululine häire, F22.0), mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Patsient on orienteeritud ajas osaliselt,

ta teab aastat, kuu- ja nädalapäeva, aga kuid kuuks arvab septembri asemel märtsi. Kohta ja

isikuandmeid teab õigesti. Esineb kuulmismeelepetteid ja paranoilise sisuga luulumõtteid, mis

osaliselt kattuvad avalduses kirjeldatuga.

3.2. Patsient on situatsioonis desorienteeritud, haigusteadvus puudub, ravivajadust ei mõista,

kohati keeldub võtmast ka vererõhu ravimeid. Haiglaeelselt paranoiliste luulumõtete ja

3 (7)

kuulmismeelepetete tõttu põgenenud kodunt, pannud end sellega ohtu ja kuna

haigussümptomid püsivad, siis risk jätkuva endale ohtliku käitumise vallandumiseks püsib

kõrge. Eksperdi hinnangul haiglaravita jätmisel ohustab patsient nii enda kui ka teiste isikute

elu ja tervist. Tema käitumine on mõjustatud psühhoosielamustest, on ohtlik ja ettearvamatu

eelkõige tema enda elule ja tervisele.

3.3. Patsiendi suhtes ei ole võimalik rakendada muud psühhiaatrilist abi kui tahtest olenemata

ravile paigutamine psühhiaatriahaiglasse. Eksperdi hinnangul vajab patsient tahtest olenematut

ravi psühhiaatriahaiglas kuni kolm kuud. Ta vajab psühhoosivastast ravi anti-

psühhootikumidega, vajadusel elekterkonvulsioonravi ning ravimeid võib manustada nii

intramuskulaarselt kui intravenoosselt. Ravi eesmärgi nimetas ekspert sama nagu avalduses.

3.4. Ekspert leidis, et patsiendi vaimne tervis ei võimalda tal anda arvamust avalduse kohta,

aga kohtupoolne ärakuulamine ei kahjusta tema tervist.

4. Patsiendile riigi õigusabi korras määratud esindaja (esindaja) esitas seisukoha, milles leidis,

et avalduse rahuldamise korral tuleb kaaluda TsMS § 540 lg 1 alusel patsiendi kinnisesse

asutusse paigutamise peatamist. Inimese kinnisesse asutusse paigutamine peab olema äärmuslik

vahend, mida saab kohaldada tingimusel, et muul viisil ei ole võimalik tagada isiku põhiõigusi

ja vabadusi. Patsient selgitas esindajale, et tal on head suhted tütrega, kes elab Šveitsis.

Haiglasse paigutamise ajal oli tal külas poeg USA-st ja tema naine. Haiglas talle ei meeldi ja

soovib minna koju. On mures majapidamise pärast. Samuti on mees seal üksi. Haiglas antakse

talle ravimeid. On valmis neid edasi võtma. Vajadusel on nõus külastama ka psühhiaatrit.

Patsient arvas, et tema vaimne tervis on piisavalt paranenud ega peaks enam haiglas olema.

Eelnevat arvesse võttes leidis esindaja, et turvaline keskkond on võimalik tagada patsiendile ka

kodus. Arvestades ravi pikaajalisust, võib pidada kodust põgenemise ohtlikkust pigem

hüpoteetiliseks.

5. Kliinik esitas vastuseks kohtu päringule arvamuse, milles selgitas, et vaatamata senisele

ravile esinevad patsiendile intensiivseid kuulmismeelepetted ja paranoilise sisuga luulumõtted,

mis mõjutavad tema käitumist. Tal puudub haigusteadvus psühhoosi suhtes ja ta ei saa seetõttu

aru ka psühhiaatrilise ravi vajadusest. Ravimite võtmisel vajab osakonnas sageli veenmist, on

keeldunud võtmast isegi temale varem määratud vererõhu ravimeid. Vahetu käitumisviisi

valikul lähtub ta psühhootilistest elamustest, mistõttu pole temaga võimalik praeguses

ravifaasis kokkuleppeid sõlmida ka päeva lõikes, ammugi siis pikemaks ajaks. Seetõttu on

vähetõenäoline, et ta järgiks psühhiaatrilist ambulatoorset ravi kaudse kontrolli tingimustes.

Kliiniku hinnangul on vajalik jätkata psühhoosi ravi kontrollitud keskkonnas, st haiglas kuni

haigusteadvuse paranemiseni ja vähemalt osalise ravikoostöö saavutamiseni.

6. Avaldaja ei nõustunud samuti esindaja seisukohaga kinnisesse asutusse paigutamise

peatamise osas. Patsient elab eaka abikaasa Qga (abikaasa, puudutatud isik II) kahekesi.

Ühiseid lapsi neil pole, kummagi lapsed varasemast kooselust ei ela Eestis ega saa ise tagada

vanemate hooldust ja järelevalvet. Abikaasale osutatakse praegu toimetulekut toetavat

koduteenust, kuid ilmselt lähiajal vajab ta mäluprobleemide tõttu ööpäevaringset üldhooldust.

Raviarsti hinnangul ei ole patsiendi luululisus taandunud, tema puudulik haiguskriitika ja

ravikoostöö ning arusaamine ei võimalda mõista pikendamise peatamisel tingimuste ja

kohustuste täitmise nõuet ja vajalikkust.

7. Maakohtunik kuulas patsiendi ära kliinikus esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse

lahendamisel 28.08 ja uuesti 02.10.2023. Patsient avaldas esimesel ärakuulamisel, et talle

kutsuti kiirabi ja politsei. Leidis, et peab koju saama. On sinna sisse kirjutatud. Tal on Eesti ja

Vene kodakondsus. Patsient arvas, et kellegi arstiga ta ei ole rääkinud. Midagi head ei ole, kuna

peab siin olema. Enne elas rahulikult. Tahab koju minna. Arvab, et Vene ja Ukraina maffia on

korraldanud, et ta haiglas viibib. Teisel ärakuulamisel avaldas patsient, et ei soovi haiglas olla.

Teda on kodus vaja: aed vaja talveks ette valmistada, abikaasa on eakas ja vajab hoolitsust.

4 (7)

Kliinikus ei saa mingit ravi, ainult vererõhu rohtu ja unerohtu. Patsient hankis inhalaatori ja

kasutab seda paar korda päevas. Pole aru saanud, kes tema raviarst, aga on arsti kaks korda

näinud. Lisaks kirjeldas patsient on tegemisi enne kliinikusse sattumist ning laste elu erinevalt

avalduses ja eksperdi arvamuses märgitust.

8. Avaldaja esitas 09.11.2023 avalduse, milles palus peatada patsiendi kinnisesse asutusse

paigutamise (avaldus II). Avaldaja märkis, et peatamine tuleks otsustada tingimustel, et

-

patsient nõustub, et talle osutatakse abivajadusele vastavaid toetavaid sotsiaal-

teenuseid;

-

patsient kohustub jätkama ambulatoorset püsiravi ja käima üks kord kuus kliinikus

depoosüstil.

Avaldaja tugines kliiniku teabele, mille kohaselt on patsiendi tervislik seisund sedavõrd

paranenud, et ta ei vaja enam ööpäevaringset viibimist rangelt kontrollitud ravikeskkonnas,

kuid ta vajab jätkuvalt psühhoosivastast ravi. Suukaudseid ravimeid ei ole patsient nõus

igapäevaselt tarvitama (haigusteadvus luululise häire suhtes siiski puudulik), siis saab edasiseks

raviks kasutada psühhoosivastast ravi depoosüstetena sagedusega kord kuus. Kliiniku

hinnangul oleks võimalik kohaldada depoosüstetele kohale tulemise kohustust tingimusena

kinnisesse asutusse paigutamise peatamisel. Arvestades patsiendi ja abikaasa terviseseisundit

ja toimetulekut, on vajalik mõlemale ka toetavate sotsiaalteenuste osutamine.

9. Maakohtunik kuulas patsiendi veel kord ära. Patsient selgitas, et ta on ravil olnud juba kolm

kuud ja ei saagi haiglas muud ravi, kui vererõhu ja unerohtu. Psühhiaatrilise ravi osas nõustus,

et tal on olnud seda vaja, aga ta võib kodus jätkata ravi, ning tulla süsteid saama, raviarst oli

talle avaldanud, et süste tehakse lihasesse sagedusega üks kord kolme kuu jooksul.

10. Patsiendi raviarst selgitas, et patsiendi olukord on paranenud, ta on ravi käigus nõus olnud

haiglas viibides ravi vastu võtma ja on soostunud, et haiglast lahkudes ravi jätkub depoo-

süstidena. Samas on patsiendi haiguskriitika endiselt madal, ta ei teadvusta täielikult

psühhiaatrilise ravi vajadust ja tema lubadustesse edasiseks vabatahtlikuks ravikoostööks tuleb

seetõttu suhtuda kriitikaga. Ravita jäämisel patsiendi tervislik seisund halveneb kiiresti,

luululine käitumine süveneb ja kontroll nõrgeneb, selle tagajärjena võivad olla ohustatud nii

isik ise, kui ka teda ümbritsevad isikud. Seetõttu tuleks ravi kindlasti jätkata. Patsient on valmis

täitma kohustust läbida ambulatoorset depooravi, siis saab seda proovida alternatiivina kinnises

asutuses viibimisele. Depooravi kestvus peaks vältama vähemalt kuus kuud, vajadusel ka enam.

11. Patsiendi esindaja nõustus avaldusega II ja märkis, et ennekõike tuleb tagada ravi jätkumine

depoosüstidega. See on meditsiiniliselt näidustatud ja aitab eelduslikult tagada võimalike

tagasilangusi tulevikus. Samas on kohalik omavalitsus kohustatud patsiendile toetavaid

sotsiaalteenuseid pakkuma ja nende vastuvõtmise kohustuse panemine patsiendile on küsitav.

MAAKOHTU MÄÄRUSED

12. Maakohus rahuldas avalduse I 03.10.2023 määrusega (määrus I) ning paigutas patsiendi

tema tahtest olenematult psühhiaatrilise ravi eesmärgil kliinikusse ja kohaldas tema suhtes

haiglaravi tähtajaga kuni kolm kuud, st kuni 02.01.2024 (kaasa arvatud). Tahtest olenematu

ravina võib patsiendile kohaldada nii suukaudselt kui lihasesiseselt psühhoosivastast ravi

antipsühhootikumidega, vajadusel elekterkonvulsioonravi. Menetluskulud jättis maakohus

TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

12.1. PsAS § 13 lg 1¹ kohaselt isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise kauemaks kui esialgse

õiguskaitse rakendamiseks, selle pikendamise ja lõpetamise otsustab kohus isiku kinnisesse

asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras isiku elukohajärgse valla- või

linnavalitsuse või isiku eestkostja avalduse alusel. TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi kohus menetleb

isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel psüühiliselt haige isiku paigutamist

5 (7)

tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse

võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist. TsMS § 537 lg 1 sätestab, et kohus võib isiku

kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku

ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku

isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. TsMS § 538 lg-st 2 tulenevalt ei või isikut

kinnisesse asutusse paigutada kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest arvates, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema

seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

12.2. Maakohus asus pärast patsiendi ärakuulamist ja eksperdi arvamusega tutvumist seisu-

kohale, et PsAS § 11 lg 1 koosseis patsiendi suhtes tema nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise

abi korras haigla psühhiaatriaosakonda jätkuvalt ravile paigutamiseks on täidetud. Patsient võib

olla ohtlik endale, kuna ei taju ravivajadust ning ravist keeldumisel seab oma elu ja tervise ohtu.

Vestlusel eksperdiga avaldas patsient soovi koju saada, tervise kohta kaebusi polnud, pidas

ennast terveks. Samal ajal avaldas ka kuulmismeelepetteid (vestles aktiivselt „häältega“

omaette olles) ning paranoilise sisuga luulumõtteid (väitis, et poeg on kardiokirurg Venemaal,

andis korduvalt teada, et Putin tuleb kohe taksoga ja liftiga temale järgi, aeg-ajalt avaldas, et

poeg on siinsamas haiglas ja ootab teda operatsioonile, samas teatas, et lapsed tahtvat teda

vaatama tulla, kuid on lifti kinni jäänud, jne). Samuti on kliiniku juhataja ja raviarst selgitanud,

et patsiendil esinevad intensiivsed kuulmismeelepetted ning paranoilise sisuga luulumõtted,

mis mõjutavad tema käitumist ja ega võimalda ravikoostööd. Patsiendil puudub haigusteadvus

psühhoosi suhtes ja ta ei saa seetõttu aru ka psühhiaatrilise ravi vajadusest.

12.3. Patsient peab end terveks, ravivajadust ei mõista ja kohati keeldub ravist. Seetõttu ei ole

võimalikud püsiv ravikoostöö, haiglaväline ravi ega igapäevane toetus. Ta vajab püsivat

spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega, vajadusel elekterkonvulsioonravi

ning jätkuvat turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni vaimse seisundi paranemiseni

sinnamaani, et oleks võimalik tema elu ja tervist toetada haiglavälistes tingimustes.

12.4. Eksperdi arvamusest ja raviarsti selgitustest nähtub, et kuulmismeelepetete ja paranoilist

laadi luulumõtete tõttu ei ole patsient võimeline püsivaid ravikokkuleppeid sõlmima ega

kokkulepitud ravi järgima. Ka haiglas ravimite võtmisel vajab patsient sageli veenmist ja on

keeldunud võtmast isegi temale varem määratud vererõhu ravimeid. Avaldaja selgitusel elab

patsient kodus abikaasaga, kes vajab samuti tervise halvenemise sh mäluprobleemide tõttu

kõrvalabi, lapsed on välismaal ja patsiendil puudub kodustes tingimustes piisav tugivõrgustik,

et tulemuslik ambulatoorne ravi oleks võimalik. Haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise

tõttu vajab patsient ravi kontrollitud keskkonnas. Põhjendatud ravi tähtaeg on kolm kuud.

13. Maakohus rahuldas avalduse II 10.11.2023 määrusega (määrus II) ja peatas patsiendi

suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi kliinikus kuueks kuuks st kuni

10.05.2024, tingimusel, et patsient kohustub jätkama ambulatoorset ravi ja käib raviarsti poolt

koostatud raviskeemi alusel kord kuus kliinikus depoosüstil. Ühtlasi märkis maakohus, et kui

patsient rikub endale võetud vabatahtliku ravi kohustust, võib kohus tahtest olenematu ravi

peatamise koheselt tühistada ja kohaldada patsiendi suhtes tahtest olenematut haiglaravi

52 päeva, mis on määruse tegemise ajaks kandmata jäänud tema suhtes 03.10.2023 määrusega

kohaldatud kolmekuulisest tähtajast. Tahtest olenematu ravina jäi kehtima nii suukaudne kui

lihasesisene psühhoosivastane ravi antipsühhootikumidega. Ka selle määruse järgi jäid

menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

13.1. Maakohus lähtus TsMS § 540 lg-st 1 ning arvestas avaldusega II, eksperdi arvamusega,

kliiniku, raviarsti ja patsiendi seisukohtadega ning leidis, et patsiendi kinnisesse asutuse

6 (7)

paigutamise peatamise korral on võimalik talle turvaline ravikeskkond tagada ka ambulatoorse

sundravi vormis, patsiendi enda kodus. Patsient peab end terveks, ravivajadust ei mõista ning

kohati keeldub ravist. Seega ei ole võimalik temaga püsivaks ravikoostööks vabatahtlikke

kokkuleppeid sõlmida, temale ravi tagada ega tema igapäevaelu piisavalt toetada. Patsient vajab

vähemalt 6 kuu vältel püsivat spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega,

(depooravim) ning jätkuvat kontrollitud ravikeskkonda kuni vaimse seisundi paranemiseni.

13.2. Patsient on ravil viibinud 02.10.2023 – 10.11.2023, st 38 päeva. Patsiendi suhtes on

tahtest olenematut haiglaravi pikendatud kolm kuud, st 90 päeva, mille jääk on 52 päeva.

13.3. Avaldaja taotlus siduda tahtest olenematu ravi kohaldamise peatamine patsiendi poolt

sotsiaalteenuste tarbimisega ei kuulu rahuldamisele. Tahtest olenematu ravi kohaldamise

peatamist ei saa lõpetada alusel, et isik ei nõustu vastu võtma toetavat sotsiaalteenust. Seatavad

tingimused peavad olema tahtest olenematu ravivajaduse kohaldamisega otseselt seotud.

MÄÄRUSKAEBUSED JA NENDE MENETLUS MAAKOHTUS

14. Esindaja esitas patsiendi nimel määruse I peale 13.10.2023 määruskaebuse, milles palub

viidatud määruse tühistada osaliselt lugedes patsiendi tahtest olenematu ravi 3 kuulist tähtaega

alates 24.08.2023 kell 18.20 ja peatada kinnisesse asutusse paigutamine TsMS § 540 lg 1 alusel.

(kaebus I). Selle kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

seaduslik ei ole patsiendi paigutamine tema tahte vastaselt ravile psühhiaatriahaiglasse

tähtajaga kuni 3 kuud alates kohtumääruse tegemisest, s.o. kuni 02.01.2024.

Kolmekuulist tähtaega tulnuks hakata lugema alates esialgse õiguskaitse kohaldamisest

24.08.2023 kell 18.20. Ka ekspertiisi aktis on märgitud, et patsient vajab tahtest

olenematut ravi psühhiaatriahaiglas kuni 3 kuud;

-

patsient ei pruugi enam vajada haiglas kui kinnises asutuses viibimist, kuid vajab

kontrolli, et ta tarbiks edasiselt ravimeid.

15. Lisaks esitas esindaja 20.11.2023 määruskaebuse, milles palub määruse II tühistada

peatamise tähtaja osas, lugedes, et patsiendi tahtest olenematu ravi 3-kuuline tähtaeg ja

peatamine lõppeb 24.11.2023 või 02.01.2024. (kaebus II). Esindaja leiab, et peatamise tähtaeg

ei saa olla pikem kui kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg. Seeläbi saab ka patsienti

kohustada võimalike tingimusi täitma üksnes tähtajaks, mil ta on kinnisesse asutusse

paigutatud, seda ka juhul, kui paigutamine on peetud võimalikuks peatada. Juhul kui isik rikub

tingimusi või kohustusi peale kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja lõppu, puudub alus tema

kinnisesse asutusse taaspaigutamiseks.

16. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja

vastamiseks. Avaldaja vaidles mõlemale kaebusele vastu. Kliinik vaidlustas kaebuse I ja

märkis, et ei oma juriidilist pädevust hindamaks kaebust II sisuliselt. Maakohus kumbagi

kaebust ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus jätab määruse I muutmata ja kaebuse I rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657

lg 1 p 1), aga rahuldab kaebuse II ja tühistab määruse II osas, milles ravi peatati kauemaks kui

kuni 02.01.2024 (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2). Kaebustega seonduvad menetluskulud jäävad

riigi kanda.

18. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha väite osas, et esialgse õiguskaitse kohaldamise aeg

peab jääma ka põhimenetluses kohaldatava tähtaja hulka, st kolmekuulist tähtaega oleks

pidanud hakkama lugema alates isiku tahtest olenematule ravile võtmisest 24.08.2023

kell 18.20.

7 (7)

18.1. Patsient hospitaliseeriti tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 24.08.2023 kell

18.20. Maakohtu 25.08.2023 määrusega kohaldati patsiendi suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja paigutati ta kliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva, s.o kuni

28.08.2023 kell 18.20. Maakohus pikendas 28.08.2023 määrusega esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani, s.o kuni 03.10.2023 kell 18.20.

18.2. Avaldus I esitati TsMS § 533 lg-te 1 ja 2 alusel, mitte esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

TsMS § 538 lg 2 järgi ei või isikut paigutada kinnisesse asutusse kauemaks kui üheks aastaks.

Avaldaja taotles patsiendi tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist kolmeks kuuks.

Arvestades, et isik võeti tahtest olenematule ravile 24.08.2023 kell 18.20, ei ületa ravi tähtaeg

kuni 02.01.2024 lubatud maksimaalselt üheaastast tähtaega, mistõttu ei ole põhjendatud

kaebuse I väide, et kinnisesse asutusse paigutamise aega peaks arvestama alates 24.08.2023.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et põhjendatud on pikendada patsiendi tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi kolme kuu võrra ja lõpetada see hiljemalt 02.01.2024. Seega

jätab ringkonnakohus määruse I muutmata.

19. Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse II osas. Ringkonnakohus nõustub

selle kaebuse väitega, et peatamise tähtaeg ei saa olla pikem kui kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaeg. Maakohus on ekslikult arvanud, et vaatamata kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja

saabumisele saab patsiendi suhtes kohaldada tahtest olenematut haiglaravi. Samas ei näe TsMS

ette võimalust, et kinnisesse asutusse paigutamise saab edasi lükata. Juhul kui peatamise määrus

tuleb tühistada, saab maakohus määrata uue tähtaja, mille jooksul patsienti kliinikus kinni

pidada võib, kuid see tähendab isiku korduvat ravile paigutamist TsMS §-s 539¹ ettenähtud

reeglite järgi. Eeltoodust tulenevalt tuleb määrus II osaliselt tähtaja osas tühistada. Ringkonna-

kohus leiab, et patsiendi suhtes on võimalik kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

kliinikus peatada kuni 02.01.2024.

20. Kaebuste kohta otsustab ringkonnakohus eelneva põhjal, et kaebus I jääb rahuldamata ja

kaebus II rahuldatakse osaliselt. Nimelt taotleti kaebusega II lühemat ravi lõpptähtaega

(kaebuse I kaalutlustel), aga see taotlus polnud põhjendatud.

21. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Resolutsioonis

märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

22. Tulenevalt määruse II resolutsiooni osaliselt muutmisest koostab ringkonnakohus TsMS

§ 654 lg-st 2² juhindudes kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Samas pole vaja korrata

maakohtu otsustusi määruse II resolutsiooni p-des 4–6, sest ringkonnakohus märgib määruse

resolutsioonis niigi kõigi seniste menetluskulude jaotuse ja määrus toimetatakse kätte kõigile

menetlusosalistele.

23. Maakohus edastas patsiendile ainult määruse I väljavõtte. TsMS § 541 lg 1 ls 1 sätestab, et

kohus toimetab kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või selle lõpetava määruse, mh

esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti kinnisesse asutusse paigutamisest

keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale menetluses ja eestkostjale. Sama sätte

ls 2 kohaselt ei pea määruse põhjendust isikule endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt

võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Erinevalt

maakohtust leiab ringkonnakohus, et viidatud sätte ls 2 tingimused ei ole käesoleval juhul

täidetud. Toimikust ei nähtu viiteid sellele, et patsient ei suudaks kohtumäärust mõista või see

võiks tekitada olulist kahju tema tervisele. Lisaks on patsiendile kätte toimetatud määrus II.

24. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule (TsMS § 543).

(allkirjastatud digitaalselt)