2-20-15058/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. detsember 2023

Tsiviilasja number

2-20-15058

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi I.T.i ja T.J. vastu

ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamiseks ja ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. veebruari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Aktiva Finance Group OÜ (endine

ärinimi

Osaühing

Aktiva

Finants)

(registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja (vastustaja) I.T. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (vastustaja) T.J. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Allan Valk

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 22. veebruari 2023. a otsuse resolutsioon muutmata,

muutes maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda.

4. Mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt T.J. kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulu 684 eurot.

5. Määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Aktiva Finance

Group OÜ-l tasuda T.J.le viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

6. I.T.il ei ole hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 14. oktoobril 2020 Viru Maakohtule I.T.i

(kostja I) ja T.J. (kostja II) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate vahel 7.

septembril 2020 sõlmitud notariaalse ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu ning

jagada kostjate ühisvara. Hageja palus jagada kostjate ühisvara järgmiselt: müüa korter

asukohaga XXXXXX, registriosa nr XXXXXX, (korter) avalikul enampakkumisel

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, jagada korteri müügist üle jääv raha kostjate

vahel võrdsetes osades ning täita kostja I osast hageja nõuded kostja I vastu nii, et raha

kantakse Julianus Inkasso OÜ pangakontole. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate

kanda ning mõista need koos viivisega kostjatelt hageja kasuks välja. Hageja esitas koos

hagiga hagi tagamise taotluse, milles palus seada kostjale II kuuluvale korterile keelumärge

selle käsutamise keelamiseks hageja kasuks.

Hagiavalduse kohaselt mõistis Pärnu Maakohus 22. augusti 2017. a maksekäsuga tsiviilasjas

nr 2-17-113595, 19. novembri 2019. a maksekäsuga tsiviilasjas nr 2-19-122670 ja

19. detsembri 2019. a maksekäsuga tsiviilasjas nr 2-19-130334 kostjalt I hageja kasuks välja

võla. Hageja esitas 7. septembril 2017, 2. detsembril 2019 ja 16. jaanuaril 2020

maksekäskude täitmiseks kohtutäiturile täitmisavaldused (täiteasjad nr 095/2017/2560,

nr 095/2019/2064 ja nr 095/2020/123). Kostja I võlg hageja ees on 13. oktoobri 2020. a

seisuga kokku 7577 eurot 14 senti. Sellele lisanduvad viivised. Maksekäsud on jõustunud.

Kohtutäituri 17. augustil 2020 esitatud tõendi kohaselt on hageja nõuete kostja I lahusvara

arvel täitmine võimatu. Kostja I töötab. Tal on kaks ülalpeetavat. Kostja I suhtes on täitmisel

ka varasemad nõuded. Kostjal I on sõiduk Audi A6 Avant, ehitusaasta 1998. Sõiduki väärtus

ei pruugi katta selle müügi kulusid. Kostja I lahusvara ei ole hageja nõuete täitmiseks piisav.

Kostjad abiellusid XX. Korter kuulus kostjate ühisvara hulka. Hageja suhtles juunis ja juulis

2020 kostjatega kostja I võla tasumise ning kostjate vastu ühisvara jagamise hagi esitamise

teemal. Kostjad lahutasid 23. juulil 2020 abielu. Kostjad sõlmisid 7. septembril 2020

ühisvara jagamise lepingu, millega kostjad jagasid ühisvarasse kuuluva korteri nii, et see

läks kostja II lahusvara hulka. Kostja II ei kohustunud maksma kostjale I enamsaadud

ühisvara osa eest hüvitist.

Vara tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud. Olukorras, kus kostja I osas oli alustatud

täitemenetlused, kahjustas eelpool kirjeldatud tingimustel ühisvara jagamise lepingu

sõlmimine võlausaldaja huve. Kostja II on kostja I endine abikaasa ja lähikondne.

Hageja soovib kostjate ühisvara jagamist korteri avalikul enampakkumisel müümisega.

Hageja ei soovi, et ühisvara jagatakse korteri kaasomandi osadeks jagamisega, kuna korteri

kaasomandi osale on raske ostjat leida ja hageja ei saaks oma nõudeid rahuldatud. Korteri

tervikuna müümine võimaldab selle eest rohkem raha saada. Kohus saab korteri

enampakkumisel müümise korral määrata, et korteri müügist saadava raha arvel tasutakse

laenulepingust tulenevad kohustused, mis on tagatud korterile seatud hüpoteegiga. Kui

kostjad soovivad jagada ühisvara muul viisil, peavad nad esitama vastuhagi.

Asjaolu, et laenu maksti tagasi kostja II pangakontolt, ei tähenda, et seda oleks tehtud

kostja II lahusrava arvel. Pooled olid abielus. Neil oli varaühisuse varasuhe. Nende

sissetulekud kuulusid ühisvara hulka. Laenumakseid tehti seega kostjate ühisvara arvel.

Hageja palus jätta kostja II taotluse osaotsuse tegemiseks läbivaatamata või rahuldamata.

2. Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2020. a määrusega hagi tagamise taotluse ja seadis

kostja II korterile käsutamise keelumärke hageja kasuks.

3. Kostja I selgitas, et ta võttis laenu. Kostjal I ei olnud pärast vanglasse sattumist

võimalik seda tagasi maksta. Korter ei olnud selle laenu tagatiseks. Kostja II ei olnud

käendaja. Pärast vanglast vabanemist asus kostja I kostjast II eraldi elama. Kostjad otsustasid

2020. aastal abielu lahutada ja ühisvara jagada. Kostja II sai korteri. Kostjad leppisid

suuliselt kokku, et kostja II tasub laenu, mida tagab korterile seatud hüpoteek. Kostja II pidi

maksma ka võla korteriühistu ees, võlg on 6000 eurot.

Kostja I käib tööl. Töötasu on miinimumtöötasu. Kostja I ei suuda hageja ees kohustusi täies

ulatuses tasuda. Ühisvara hulka kuulub autoliising, kostjad võtsid liisingu koos.

Liisinguleping on üles öeldud. Auto võeti ära, kuid kohustused on jäänud.

4. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja II

esitas taotluse kostja I suhtes täitmisel olevate nõuete väljaselgitamiseks ja ühisvara jagamise

kokkuleppe tagasivõitmise nõude osas osaotsuse tegemiseks.

Kostjal I on kolm võlga. Esimene mõisteti välja 22. augustil 2017 tsiviilasjas 2-17-113595.

Kostja I viibis alates 4. septembrist X kuni X. a maini kinnises asutuses. Kostja I suhtes

algatati sel perioodil esimene täitemenetlus. Hageja vastutab kostja I võlgade tekkimise ja

nende suuruse eest. Hageja andis kostjale I laenu pärast seda, kui kostja I jäi võlgu. See on

vastutustundetu. Hageja rikkus laenu andmise reegleid. Hagejal ei saa seetõttu olla ootust

kasule.

Kostjad ei ela 2019. aasta suvest koos. Kostjal I on uus elukoht ja elukaaslane. Kostja II

kasutab koos kostjate ühiste alaealiste lastega korterit. Kostjate abielu lahutati 23. juulil 2020

ja selle järgselt jagati ühisvara, s.o korter. Kostjad ostsid korteri ühiselt. Kostjad võtsid selle

ostmiseks ja renoveerimiseks laenu. Korterile on laenulepingut tulenevate kohustuste

täitmiseks seatud hüpoteek 23 625 eurot. Kostja II võõrandas pärast korteri ostmist kostja II

lahusvarasse kuulunud korteri ja maksis saadud raha eest laenu 6000 eurot. Kostja II tasus

lisaks 3170 euro ulatuses laenu üksi. Laenu jääk on 6145 eurot 63 senti. Kostjale II jäi laenu

tagasimaksmise kohustus, kuigi kostjad on panga ees mõlemad laenusaajad. Korteriühistu

ees on samuti võlg. See tekkis ajal, mil kostja I viibis vanglas. Korteriühistuga on kokkulepe,

et kostja II maksab jooksvad kulud ja osa võlast.

Ühisvara jagati heauskselt. Kostja I ei teatanud kostjale II, et ta võttis laene. Laene ei

kasutatud pere huvides. Kostja I ei muutunud ühisvara jagamise tulemusena varatumaks,

võrreldes ühisvara jagamise eelse ajaga. Asjaolu, et kostjale II ei pandud ühisvara jagamisel

hüvitise maksmise kohustust, ei ole aluseks ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks

tunnistamisele. Kostjale II ei pandud hüvitise maksmise kohustust, kuna kostja II kandis

ainuisikuliselt korteri ülalpidamis-, remondi jm kulud.

Kostja II ei nõustu hagis välja toodud ühisvara jagamise viisiga. See ei arvesta kostjate huve.

Korteri hüpoteegiga müümine ei ole põhjendatud, kuna sel viisil saab müügist vähem raha.

Isegi kui ühisvara jagada hagis taotletud viisi, ei saa kostja I osast täita hageja nõudeid.

Kostjal I on varasemaid laene. Kohus ei saa seadusest tulenevat nõuete täitmise korda muuta.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus jättis 22. veebruari 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulu 684 eurot koos

viivisega. Maakohus märkis, et otsuse jõustumisel tuleb tühistada maakohtu 16. oktoobri

2020. a hagi tagamise määrus.

Kostja I ei muutunud ühisvara jagamise lepingu sõlmimisega maksejõuetuks. Kostja II ei

pidanud tehingu tegemise ajal olema teadlik sellest, et tehinguga kahjustatakse teadlikult

sissenõudja huve. Ühisvaraks oli korter. Kostjad hindasid korteri väärtuseks 14 000 eurot.

Kostja I loobus oma osast ühisomandis kostja II kasuks summas 7000 eurot. Poolte

selgitusest tulenevalt oli korteriühistule võlg 6000 eurot ja laenu jääk oli umbes 5200 eurot.

Kuigi pooled ei jaganud ühiseid kohustusi, tuleneb ühisvara jagamise lepingust, et kostjal II

ei ole hüpoteegist tulenevalt kostjale I nõudeid, samuti ei ole kostjal II lepingu eseme osas

kostjale I nõudeid. Sellest saab järeldada, et kostja II kohustus tasuma korteriühistule võla

ja pangale laenu jäägi. Kostja I on pangalaenu tasunud alates 2017. aastast kuni käesoleva

ajani üksi. Kostja I ei rikastanud kostjat II sellega, et ta loobus oma omandi osast korterile.

Kostja II ei saanud ühisvara osa vastusoorituseta. Kostjale II jäid kohustused summas ca

11 200 eurot. Kostja I, loobudes oma osast korteris, säästis vähemalt 5600 euro ulatuses enda

ühisvaral lasuvatest kohustustest.

Kostja I suhtes algatatud täitemenetluse aluseks olnud rahalised kohustused ei olnud võetud

perekonna huvides. Seda kinnitas kostja I nii kohtuistungil kui ka oma e-kirjas. Kostja II ja

tema laste suhtes ei oleks kodu müümine õiglane kostja I huvides võetud kohustuste tõttu.

Kostjal I on olemas igakuine sissetulek, millele on vähemalt osaliselt võimalik hageja

rahalisi nõudeid sundtäita. Kostjale I kuulub lahusvarana sõiduk, mille väärtust ei ole

kohtutäitur vaevunud isegi kindlaks määrama.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, teha uus

ostus, millega hagi rahuldada ning jätta kõik menetluskulud kostjate kanda.

Kostja II pidi ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisel olema teadlik sellest, et tehinguga

kahjustatakse teadlikult sissenõudja huve. Tehing tehti täitemenetluste kestel. Kostja II on

kostja I lähikondne. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 lg 2 järgi eeldatakse tehingu

teise poole teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Maakohtu

vastupidine seisukoht tugineb üksnes kostjate tõendamata väidetele. Arvestades seaduses

sätestatud eeldust, ei ole maakohtu seisukoht põhjendatud. Hageja esitas kostjatele ühisvara

jagamise hagi hoiatuse ja tegi ettepaneku kohtuvälise lahenduse leidmiseks. Hageja teatas

kostjale II kostja I võlgadest ja täitemenetlustest. Kostjad sõlmisid veidi aega pärast seda

ühisvara jagamise kokkuleppe, millega ühisvarasse kuulunud korter läks kostja II

ainuomandisse. Hageja esitas selle kohta tõendeid, kuid maakohus ei hinnanud neid.

Maakohus leidis põhjendamatult, et kostjatel on korteriühistu ees võlg. Kostjad ei tõendanud

seda. Ühisvara jagamise kokkuleppes kinnitati, et korteriühistu ees ei ole täitmata kohustusi.

Maakohus leidis põhjendamatult, et laenulepingust tulenevate kohustuste jääk on 5200 eurot.

Kostjad ei tõendanud seda. Kostjad ei jaganud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisel

hüpoteegi seadmise lepingust tulenevaid kohustusi. Kohus saab teha otsuse, millega määrab,

et korteri avaliku enampakkumise käigus tuleb enne raha jagamist täita laenulepingust

tulenevad sissenõutavaks muutunud hüpoteegiga tagatud nõuded panga ees.

Maakohus ei käsitlenud hageja väidet korteri vääruse kohta. Kostjad võisid märkida ühisvara

jagamise kokkuleppes korteri väärtuse tegelikust väiksemana. Korteri väärtus ei ole

14 000 eurot, vaid on 19 000 eurot. Kostjad pidid korteri väärtuse tõendama.

Isegi kui laenulepingust tulenevad kohustused on 5200 eurot ja korteri väärtus 14 000 eurot,

jääks pärast korteri müüki ja laenu tasumist järele 8800 eurot. Kostja I osa oleks 4400 eurot.

Maakohus leidis põhjendamatult, et ühisvara jagamise lepingust nähtub, et kostjal II ei ole

hüpoteegist tulenevalt kostjale I nõudeid, samuti et tal ei ole lepingu eseme suhtes kostjale I

nõudeid. Ühisvara jagamise lepingu punktidest 2.2.3 ja 2.2.5 saa sellist järeldust teha. Kui

kostjad oleksid soovinud kokku leppida, et korteriühistu väidetava võla ja laenulepingu jäägi

tasumise kohustus jääb edasiulatuvalt kostja II kanda, oleks selles tulnud kokku leppida.

Kostjad ei teinud seda. Kostjad kinnitasid ühisvara jagamise lepingu p-s 2.1.15, et nad ei

soovi lisaks lepingu esemele lepingu alusel muud ühisvara jagada ning on teadlikud, et

vastavalt seadusele on ühisvara jagamisel jagamata jäänud vara, sh varalised kohustused,

abikaasade ühisvara.

Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja II tasus alates 2017. aastast pangalaenu üksi.

Asjaolu, et laenumaksed tehti kostja II pangaarvelt, ei tähenda, et tegemist on kostja II

lahusvara eest tehtud maksetega. Abielu ajal saadud sissetulekud on ühisvara. Abielu ajal

tehtud laenumaksed tehti seega ühisvara arvel. Maksja isik ei ole oluline.

Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja I suhtes algatatud täitemenetluse aluseks olnud

rahalised kohustused ei olnud võetud perekonna huvides. Maakohutu järeldus põhineb

üksnes kostjate väidetel. Kostjate väited ei ole tõendid. See, kas kohustused võeti perekonna

huvides, ei ole oluline. Kostja I vastutab kohustuste eest.

Maakohus leidis põhjendamatult, et korteri müümine ei ole kostja II ja tema laste suhtes

õiglane, kuna kostjal I on sissetulek ja auto. Hageja tõendas, et kostjal I ei ole muud vara

hageja nõuete täitmiseks. Korteri müümine on seega vajalik ja põhjendatud. Kostja sõiduk

on vana. Sõidukil ei ole piisavat väärtust, et katta selle müügi kulud. Samuti ei ole teada, kas

sõiduk on alles. Kostja I vastu ka on varasemaid nõudeid. Sõiduki müük ei viiks seega hageja

nõuete rahuldamiseni. Kostja kinnitas istungil, et tal on miinimum sissetulek. Sellest ei saa

täitemenetluses kinnipidamisi teha. Kostja viibib aasta lõpuni taas vanglas ning tal ei ole

sellel ajal ilmselt sissetulekut. Sissenõue pööratakse üksnes kostja I osale ühisvaras.

7. Kostja I ei esitanud apellatsioonimenetluses seisukohti.

8. Kostja II palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Selle tühistamiseks puudub alus. Kostja II jääb

maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kostja II sõlmis ühisvara jagamise lepingu heas

usus. Kostja I ei muutunud ühisvara jagamise lepingu sõlmimise tulemusena rohkem

varatuks, kui ta oli enne lepingu sõlmimist. Kostja II kandis alati korteri ülalpidamise-,

remondi- ja parendamiskulud. Hageja ei vaidlusta seda. Kostjad elasid lahus. Ainult abielu

ei tee kostjaid lähikondseteks. Kostja II tasus korteri eest laenumakseid. Kostja II tasus

laenumakseid enamasti oma lahusvara arvel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse resolutsiooni.

Ringkonnakohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

10. Hageja esitas sissenõudjana TMS § 187 lg 1 ja 2, § 188 lg 1 ja 2 ja § 190 p 1 alusel

kostjate vastu hagi kostjate vahel sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõtmiseks ja

ühisvara jagamiseks.

Tagasivõitmise nõude esitamise üldisi eeldusi reguleerib TMS § 187 lg 2, mis annab

sissenõudjale (TMS § 5 lg 1) võimaluse tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument

(TMS § 2 lg 1), tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega

võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et

sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 190 reguleerib ühisvara jagamise

lepingu tagasivõitmise erikoosseisu ning võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi

võita eeldusel, et täidetud on TMS §-s 190 sätestatud eeldused. TMS § 190 kui

tagasivõitmise erikoosseisu korral ei kohaldu TMS §-s 188 sätestatud tehingu tagasivõitmise

üldalused (RKTKm 28.12.2022, 2-21-3244/37, p-d 14.1.1 ja 14.1.2). Ühisvara jagamise

tagasivõitmisel TMS §-s 190 sätestatud alustel ei ole oluline, kas tehingu teine pool

võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või pidi teadma.

Kohus tunnistab TMS § 190 p 1 järgi kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu

või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast

ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud

pärast täitemenetluse alustamist. Ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmisel on seega

esmalt oluline, kas võlgnik loobus olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis.

Vastavate asjaolude tõendamise koormis lasub hagejal (TsMS § 230 lg 1).

11. Kostjad lahutasid 23. juulil 2020 abielu. Sellega lõppes nende varaühisuse varasuhe

(perekonnaseaduse (PKS) § 35 p 3). Varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara

omavahel ennekõike kokkuleppel (PKS § 37 lg 1 ja 3). Ühisvaral lasuvad kohustused

täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga

(PKS § 38).

Seadus ei näe ühisvara, sh ühisvaral lasuvate kohustuste, jagamise kokkuleppe osas ette

vorminõuet. Samas ulatuses, milles ühisvara jagamise kokkulepe sisaldab kokkuleppeid,

mille puhul on seaduses sätestatud vorminõue, tuleb ühisvara jagamise kokkuleppe see osa

sõlmida seaduses sätestatud vormis. Näiteks kui ühisvara jagamise kokkulepe sisaldab

kinnisasja omandiõiguse muutust, tuleb kinnisasja omandiõiguse muutuse osa sõlmida

asjaõigusseaduse §-st 641 tulenevalt notariaalselt tõestatud vormis. Muu vara (näiteks koduse

majapidamise esemed, autod, sularaha, kohustused) saab jagada muus vormis sõlmitud

kokkuleppe alusel. Ainuüksi sellest, et 7. septembril 2020 sõlmitud notariaalse ühisvara

jagamise kokkuleppega soovisid pooled jagada üksnes kinnisasja, ei saa seega järeldada, et

pooled ei ole sõlminud ühisvara, sh kohustuste jagamise muid kokkuleppeid muus vormis.

12. Selleks, et tuvastada, kas kostja I loobus 7. septembri 2020. a notariaalse ühisvara

jagamise kokkuleppe sõlmimisega olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis,

tuleb kindlaks teha kostjate (kui endiste abikaasade) kogu ühisvara koosseis tehingu

tegemise ajal ning ühisvara jagamist puudutavad võimalikud lisakokkulepped. Ainuüksi

notariaalsest ühisvara jagamise lepingust, sh selle puntist 2.1.15 (tl 31), ei saa tuletada, et

kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe sisu oli jagada üksnes korter ilma igasuguse

vastusoorituseta. Olukorras, kus kostjad väidavad, et ühisvara jagamisega ei muutunud

kostja I (rohkem) varatuks, vaid ühisvara jagamisel jagati ka kohustusi, ei saa TsMS § 232

lg-te 1 ja 2 järgi rajada järeldusi ainult 7. septembri 2020. a notariaalsele

lepingudokumendile kui tõendile. Kohus peab hindama tõendeid nende kogumis.

12.1. Kostjad tuginevad esiteks sellele, et korter jäi kostja II ainuomandisse ning kostjad

leppisid kokku, et kostja II maksab laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tuleneva laenu

osamakseid, s.o laenu, mille tagatiseks on korterile seatud hüpoteek (tl 128 ja 128 pöördel).

Pooled ei vaidle, et kostjad võtsid korteri ostmiseks laenulepingu nr XXXXXXXXXXX

alusel laenu ning et sellest laenulepingust tulenevad kohustused on ühisvaral lasuvad

kohustused. Vaidlust pole ka selle üle, et laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevad

kohustused on tagatud korterile seatud hüpoteegiga. Kostja II pangakonto väljavõtetelt

nähtub, et kostja II maksis pärast abielulahutust laenu regulaarselt tagasi (tl 67, 97). Kostja II

käitumine pärast abielu lahutamist viitab seega üheselt sellele, et kostjad leppisid kokku, et

kostja II maksab laenu, mille tagatiseks on korterile seatud hüpoteek, pangale tagasi. Kostjad

sõlmisid koos ühisvarasse kuulunud korteri jagamisega järelikult ka kokkuleppe, millega

jagasid

omavahelises

sisesuhtes

ühisvara

hulka

kuuluvad

laenulepingust

nr

XXXXXXXXXXX tulenevad kohustused.

Kostja II esitatud eluasemelaenu väljavõtte (kuvatõmmis panga kodulehelt) kohaselt on

laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevate kohustuste jääk 6145 eurot 63 senti

(4417,69 + 134,67 + 1593,27) (tl 64). Hageja ei vaidlustanud maakohtus tõendi

usaldusväärsust ega asjaolu, et see on vene keeles. Hageja ei selgita apellatsioonkaebuses,

miks oli tõendi usaldusväärsuse vaidlustamine tema jaoks maakohtus välistatud. Venekeelse

tõendi vastuvõtmine ei olnud TsMS § 33 lg 1 teise aluse järgi välistatud. Hageja

apellatsioonimenetluses esitatud uued vastuväited kostja II poolt laenu jäägi kohta esitatud

tõendile jäävad TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel seega tähelepanuta. Hageja ei esitanud ka

tõendeid, millest nähtuks, et laenu jääk oleks väiksem, samuti ei esitanud hageja taotlusi

tõendite kogumiseks eluasemelaenu jäägi kohta. Kostja II kinnitas maakohtu istungil, et

laenu jääk on umbes 5200 euro. Arvestades pärast abielulahutust tehtud tagasimakseid, on

see kooskõlas laenulepingu nr XXXXXXXX kohta esitatud ülalviidatud väljavõttega.

Kostjate kokkuleppe kohaselt ei saanud kostja II ühisvara jagamise tulemusena seega üksnes

korterit, vaid ka laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevad kohustused, mis olid pärast

lahutust täitmata (6145 eurot 63 senti).

12.2. Kostja II tugineb vastuväitena hageja nõudele teiseks sellele, et tema maksis oma

lahusvara hulka kuulunud korteri müügist saadud raha eest tagasi osa laenulepingu nr

XXXXXXXXXXX alusel tasumisele kuuluvast laenust (6000 eurot). Maakohus ei

käsitlenud seda kostja vastuväidet, rikkudes sellega TsMS § 442 lõiget 8.

Kostja II sai 29. oktoobri 2009. a kinkelepingust nähtuvalt korteri asukohaga XXXXX, XX

omanikuks kinke teel (tl 89–96). Kostjad abiellusid XX. Kostja II sai XXXXX korteri

omanikuks seega enne abiellumist. Tegemist oli järelikult kostja II lahusvaraga (PKS § 210

lg 2 ja 1. jaanuarist 1995 kuni 30. juunini 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 15 lg 1). Kostja

II müüs 21. mai 2014. a lepinguga XXXXX korteri 8000 euro eest (tl 76–88). Müük toimus

abielu ajal. Müügilepingust nähtuvalt kanti müügihinnast 6000 eurot AS-i SEB Pank

pangakontole selgitusega "I.T.i ja T.J. laenulepingu nr XXXXXXXXXXX ennetähtaegne

osaline tagastamine" (tl 81). Kostjal II on PKS § 34 lg 2 alusel seega nõue ühisvara vastu

6000 euro hüvitamiseks.

Kuna kostja II panustas ühisvarasse 6000 euro väärtuses oma lahusvara, oli kostjal II õigus

saada ühisvarast selle võrra suuremat hüvitist.

12.3. Kostjad tuginevad kolmandaks sellele, et kostjatel on korteriga seoses korteriühistu

ees võlg, mis tekkis abielu ajal. Kostjad ei esitanud selle väite tõendamiseks tõendeid, kuigi

lubasid maakohtu istungil seda teha (tl 128 pöördel). Kostjad kinnitasid ühisvara jagamise

lepingus, et korteriühistu ees ei ole korteriga seotud võlgu (tl 31). Maakohus arvestas kostjate

kohustustega korteriühistu ees seega põhjendamatult.

13. Hageja tugines maakohtu menetluses sellele, et korteri väärtus on suurem kui

notariaalses ühisvara jagamise lepingus märgitud, s.o suurem kui 14 000 eurot. Hageja ei

toonud samas välja, kui suur on korteri väärtus ega esitanud selle kohta ühtegi tõendit.

Arvestades, et hageja väitis, et korteri väärtus on suurem ja et korteri väärtusest sõltub TMS

§ 190 p-s 1 sätestatud nõude eelduse täidetus, s.o kas kostja I loobus olulisel määral oma

varast või oma osast ühisomandis, pidi hageja TsMS § 230 lg 1 järgi korteri väärtuse

tõendama. Kuna hageja seda ei teinud, tuleb korteri väärtuse tuvastamisel lähtuda

notariaalses ühisvara jagamise lepingus märgitud väärtusest 14 000 eurot. Hageja väidab

esmakordselt apellatsioonkaebuses, et korteri väärtus on 19 000 eurot. Selle väitega

ringkonnakohtus TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatust lähtudes asja lahendamisel ei arvesta.

14. Kostja II sai kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe tulemusena seega laenulepingust

nr XXXXXXXXXXX tulenevad kohustused 6145 eurot 63 senti ja korteri väärtusega 14 000

eurot. Kostjal II oli PKS § 34 lg 2 alusel õigus saada veel 6000 ühisvarast. Kostja I kaotas

küll omandiõiguse korterile, kuid vabanes kostjate omavahelises suhtes laenulepingust

nr XXXXXXXXXXX tulenevatest kohustustest. Ühisvara jagamise kokkuleppe tulemusena

loobus kostja I oma osast ühisvaras seega üksnes 927 euro 19 sendi ulatuses [(14 000 –

6145,63 – 6000) ÷ 2]. Arvestades kogu jagatud vara väärtust, ei saa lugeda, et kostja I oleks

loobunud TMS § 190 p 1 tähenduses olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis.

15. Ringkonnakohus lisab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi

lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti (PKS § 37 lg 3).

Sissenõudja ühisvara jagamise hagi (TMS § 14 lg 2) eesmärk ei ole rahuldada sissenõudja

nõudeid võlgnikuks mitteoleva abikaasa ühisvara osa arvel. Kui jagada ühisvarana üksnes

korter, nii nagu hageja seda soovib, ilma kohustusi jagamata, jääks võlgnikuks mitteolev

abikaasa olulisel määral ilma oma osast ühisvaras. Kostjal II ei oleks sellisel juhul kunagi

võimalust PKS § 34 lg 2 alusel saada tagasi seda 6000 eurot, mille kostja II oma lahusvara

arvel ühisvarasse panustas. Lisaks jääksid teised ühisvara kohustused ühisvara arvel

täitmata. Hageja soovitud ühisvara jagamise viis ei ole seega kooskõlas PKS § 37 lõikes 3

sätestatud põhimõttega, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel võrdsetes osades. Hageja

soovitud viisil ühisvara jagamine ei ole kostja II suhtes õiglane. Sõltumata sellest, kas

kostjad esitavad vastuhagi või mitte, ei saa kostjate ühisvara vastu nende tahtmist jagada

viisil, mis jätab kostja II olulises osas ilma tema osast ühisvarast kui tervikust.

See tähendab, et isegi kui kostjate ühisvara jagamise leping oleks tagasivõidetav, ei oleks

hageja ühisvara jagamise nõuet olnud võimalik rahuldada. Maakohus oleks pidanud sel juhul

seda hagejale selgitama ja andma hagejale võimaluse taotleda ühisvara jagamist muul viisil,

s.o nii, et arvestatakse ühisvaral lasuvate kohustustega, nagu PKS §-s 38 on ette nähtud

(vt lisaks RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 21).

16. Samuti märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on samale hagejale sarnase sisuga

hagide puhul korduvalt selgitanud, et kohus ei saa võlausaldajast hageja nõudel TMS § 14

lg 2 või TsMS § 445 lg 1 alusel määrata kohtuotsuses kindlaks, et kostjate ühisvara jagamise

käigus korteri enampakkumisel müümisest saadud raha arvel rahuldatakse hageja nõue ühe

kostja vastu (RKTKm 17.05.2023, 2-22-4541/22, p-d 8 jj; RKTKm 26.10.2022, 2-20-

15758/39, p-d 10 jj). Hageja kuritarvitab perspektiivitute nõuete jätkuva esitamisega oma

menetlusõigusi.

17. Menetluskulude jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

18. Kostja II menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja II menetluskulu

apellatsioonimenetluses esindajatasu 684 eurot (koos käibemaksuga). Esindaja ajakulu on

neli tundi. Tunnitasu on 135 eurot (lisandub käibemaks).

Ringkonnakohus lähtub TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulude kindlaksmääramisel kulude

vajalikkusest ja põhjendatusest. Arvestades asja õiguslikku keerukust ja mahtu, on kostja II

esindaja ajakulu neli tundi vajalik ja põhjendatud. Kostja II esindaja tunnitasu ei ületa

keskmist sarnastes asjades tasumisele kuuluvat tunnitasu. Tunnitasu on seega samuti

põhjendatud. Kostja II esindajatasu on eelmärgitut arvestades kokku 540 eurot. TsMS § 174

lg 10 alusel lisandub sellele käibemaks. Tasu on kokku 684 eurot, mis tuleb hagejalt kostja

II kasuks välja mõista.

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt kostja II taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest

kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja I ei osalenud ringkonnakohtu menetluses ning tal ei ole seega hüvitamisele kuuluvaid

menetluskulusid.

(allkirjastatud digitaalselt)