3-23-1517/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1517

Haldusasi

Realtes OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 01.06.2023

maksuotsuse nr 12.2-3/053469-9 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Realtes OÜ, lepinguline esindaja Meelis Kratutmann

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Jaanek

Lips

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 28.11.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.01.2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet kontrollis 04.09.2020 teate nr 12.2-3/053469-1 alusel

Realtes OÜ (kaebaja) tulu- ja tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja

tasumise õigsust perioodil juuni-juuli 2020. Kontrolli tulemuste kohta koostas

Maksu- ja Tolliamet (MTA/vastustaja) 18.02.2022 kontrollakti nr 12.2-

3/053469-3, millele kaebaja esitas vastuväited. MTA koostas 16.06.2022

kontrollakti täienduse 12.2-3/053469-4, millele kaebaja esitas taas

omapoolsed vastuväited.

2. MTA tegi 14.07.2022 maksuotsuse nr 12.2-3/053469-5, millega kohustas

kaebajat tasuma maksusumma 21 217,14 eurot. Kaebaja vaidlustas

maksuotsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-22-1746). Kohtumenetluse ajal

tunnistas MTA oma 23.09.2022 otsusega 14.07.2022 maksuotsuse kehtetuks.

Otsuses märkis maksuhaldur, et uuendab maksumenetluse, et koguda

täiendavaid andmeid maksuotsuses tehtud järelduste kontrollimiseks,

arvestades kaebuses esitatud väiteid, mis maksuhalduri hinnangul vajavad

üle kontrollimist. Tallinna Halduskohus lõpetas oma 04.10.2022 määrusega

menetluse ja mõistis MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud.

3. MTA tegi 06.01.2023 maksuotsuse nr 12.2-3/053469-9 (maksuotsus),

millega kohustas kaebajat tasuma maksusumma 21 217,14 eurot.

1(11)

3.1 Kaebaja tegi perioodil juuni-juuli 2020 kontrollakti tabelis 1 loetletud SIA-

ga Beijers sõlmitud lepingute alusel väljamakseid kokku 37 83,77 eurot. SIA

Beijers ei ole saanud kaebajalt kontrollakti punktis 2.1.2.1 mainitud makseid,

kuna tehinguid kaebaja ja SIA Beijers vahel ei ole toimunud : a) SIA Beijers ei

kinnita kaebajaga tehingute toimumist; b) SIA Beijers puuduvad dokumendid

kaebajaga tehtud tehingute kohta; c) SIA Beijers ei volitanud Dans Betulist

end esindama, kaebajaga tehinguid sõlmima ega raha vastu võtma ning

kaebaja poolt MTA-le esitatud dokumendid on võltsimistunnustega; d) D. D ei

kinnita kaebajaga tehingute tegemist ja kaebajalt raha saamist; e) SIA Beijers

ei deklareerinud kontrolliperioodil käivet; f) SIA Beijers pangakontol ei kajastu

kaebaja poolt väidetavalt faktooritud arvetega seotud raha liikumisi; g) SIA

Beijers tegevusala ei ühti nende tehingute sisuga, millega seoses kaebaja

väidetavalt talle faktooringuteenuseid osutas; h) SIA-l Beijers puudus

kontrolliperioodil tööjõud, mille renditeenust oleks äriühingul võimalik olnud

edasi müüa; i) faktooringulepingud ja nendega kaasnevad maksed olid

näilikud. Eeltoodut kokku võttes jõudis MTA järeldusele, et

faktooringutehinguid SIA Beijers, Turinge Gruppen AB ja kaebaja vahel ei ole

toiminud, ehk see on näilik MKS § 83 lg 4 1.lause tähenduses. Näilikku

tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Nimetatust tulenevalt on kaebajal

kohustus oma raamatupidamises kajastada, deklareerida ja tasuda tulumaks

perioodi eest juuni-juuli 2020 summas 9345,95 eurot.

3.2 Kaebaja pangakonto väljavõttel kajastuvad väljamaksed eraisikutele

kokku summas 47 484,80 eurot. Väljamaksed saanud eraisikud ei olnud SIA

Beijers ega viimase poolt vahendatud töötajad ning puudub teave, kelle heaks

nad töötasid. SIA Beijers juhatuse liikmelt saadud teabe kohaselt kontrollakti

tabelis 2 loetletud isikud ei töötanud kontrolliperioodil SIA-s Beijers ning

ettevõte ei ole neile deklareerinud ega maksnud töötasu. Ettevõtte

pangakontol ei nähtu tööjõurendi teenuse soetamist. Turinge Gruppen AB

praegused esindajad väitsid, et soetasid tööjõurendi teenust SIA-lt Beijers.

Isikutelt, kellele kaebaja väljamaksed tegi, ei ole võimalik teavet saada. D. D

ei andnud kaebajale käsundit töötajatele töötasude väljamaksmiseks. Kuivõrd

faktooringutehinguid SIA Beijers, Turinge Gruppen AB ja kaebaja vahel ei

toimunud, ei saanud ülekanded eraisikutele toimuda faktooringutehingu

kokkuleppe tulemusena. Sellest tulenevalt on kaebajal kohustus oma

raamatupidamised

kajastada,

deklareerida

ja

tasuda

tulumaks

maksustamisperioodi juuni-juuli 2020 eest summas 11 871,21 eurot põhjusel,

et väljamaksed ei ole seotud kaebaja ettevõtlusega ja väljamaksete

algdokumendid puuduvad. Kuna väljamaksed ei ole seotud kaebaja

ettevõtlusega on kaebajal kohustus deklareerida maksustamisperioodide juuni

ja juuli TSD-de lisades 6 koodiga 6070 tulumaks kokku summas 11 871,20 ja

see tasuda.

4. Kaebaja esitas 05.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA

01.06.2023 maksuotsuse tühistamiseks.

5. Tallinna Halduskohus võttis 10.07.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht.

6. Kaebaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine.

2(11)

6.1

Haldusasja nr 3-22-1746 menetluse ajal kehtetuks tunnistatud

maksuotsusega võrreldes ei ole maksuhalduri järeldused muutunud.

Muutunud on vaid maksuhalduri kõneviis. Kui 14.07.2022 maksuotsuses leidis

maksuhaldur, et kogutud andmed, dokumendid ja ütlused ei kinnita

faktooringutehingute toimumist ja selle raames väljamaksete tegemist

töötajatele, siis vaidlusaluses maksuotsuses maksuhaldur väidab, et

faktooringutehinguid ei ole toimunud, ehk tehing on näilik MKS § 83 lg 4 1.

lause järgi. Uuendatud menetluses ei ole maksuhaldur kogunud täiendavaid

tõendeid, millele tuginedes oleks tuvastanud selliseid uusi asjaolusid, mis

kinnitaksid maksuhalduri järelduste paikapidavust. Uuendatud menetluses

haldusakti andmisel pidanuks juhinduma MKS § 104 lg-st 1 ja uue

maksuotsuse saab anda, kui täidetud on MKS § 102 lg 1 p-s 1 sätestatud

tingimused, st maksuotsuse andmiseks peaks ilmnema uusi asjaolusid või

tõendeid. Maksuhaldur sai Läti maksuhalduri kaudu vastused D. Dele esitatud

küsimustele juba enne kehtetuks tunnistatud maksuotsuse andmist. Asjaolu,

et maksuhaldur sai isikult täiendavad selgitused ei ole uus asjaolu ega uus

tõend. 14.02.2022 maksuotsuse kehtetuks tunnistamisega loodi kaebajale

õiguspärane ootus, et samadel tuvastatud asjaoludel ja tõendite alusel uut

maksuotsust ei anta. Vaidlustatud maksuotsuse andmisel ei ole järgitud MKS §

104 lg-s 1 sätestatut.

6.2 Vaidlus puudub, et kaebaja väljamaksed tegi. Maksuotsusest pole üheselt

aru saadav, kas eeltoodu valguses on väljamaksed maksuhalduri hinnangul

näilikud või on väljamaksed tehtud varjatud tehingute eest. Seejuures väidab

maksuhaldur maksuotsuse punktis 2.1.2.3, et alltöövõtuteenust Turinge

Gruppen AB-le võis osutada kaebaja, mitte SIA Beijers, millest võib järeldada,

et väljamaksed on maksuhalduri hinnangul näilikud ja tehtud varjatud

tehingute eest. Selline nõustumine tähendab, et maksuhaldur on tuvastanud

varjatud tehingu, kuid on alusetult jätnud MKS § 83 lg 4 teise lause

kohaldamata. Kaebaja hinnangul raskendab eelkirjeldatud ebaselgus

maksuotsuse faktilise aluse osas maksuotsuse mõistmist ja vaidlustamist.

6.3 Maksuhalduri hinnangul ei ole tehinguid kaebaja ja SIA Beijers vahel

toimunud. Nimetatud hinnang põhineb üksnes SIA Beijers kohta tuvastatud

asjaoludel. Kaebaja leiab, et tema maksukohustust ei saa tuvastada üksnes

tehingupartneri kohta tuvastatud asjaolude alusel. Maksuhaldur ei ole

tuvastanud, et kaebajal või Turinge Gruppen AB osales kokkuleppes, et

tehingute tegemisel ei ole tehtud tahteavaldustel avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi. Seega ei ole maksuhaldur tuvastanud asjaolusid, mis

annaks aluse järelduseks, et faktooringulepingud ja nendega kaasnvad

maksed on näilikud.

6.4 Maksuotsuse kohaselt pole väljamakseid näilikkuse tõttu tulumaksuga

maksustatud. Maksuhaldur tugineb hoopis asjaolule, et kaebaja oli teadlik, et

tehinguid tema ja SIA Beijers vahel ei ole toimunud. Maksuhaldur pole

tõendanud, et kaebaja oli teadlik, et faktooringulepingud ei olnud sõlmitud ja

väljamakseid pole tehtud SIA Beijers esindajale ja töötajatele. Kaebaja maksis

välja SIA-le Beijers raha, mida oli õigustatud saama Turinge Gruppen AB.

Kaebaja ei maksnud välja enda teenitud kasumit, vaid tegi väljamakseid SIA-le

Beijers faktooringulepingutes kokkulepitud tingimustel.

6.5 Väljamaksed tehti SIA Beijers soovil, sest ta vajas raha igapäevaste

ettevõtluskulude kandmiseks. Töötajatel polnud pangakaarte, mida saanuks

3(11)

Rootsis igapäevaselt kasutada või oleksid ülekanded olnud ebamõistlikult

kallid.

6.6 D. Dile väljasatud volikiri võimaldas suhelda SIA Beijers klientidega ja teha

kuludega seotud väljamakseid. Ta sai nendeks makseteks raha kaebajalt.

Volikiri tõendas üheselt, et ta esindas SIA Beijers huve, sh Rootsis. Kaebaja

lähtus väljamaksete tegemisel olemas olevast teabest ja tal puudus alus

arvata, et maksete saajaks ei ole SIA Beijers. Kaebaja jaoks oli volikiri kehtiv

dokument. Kaebaja eeldas põhjendatult, et SIA Beijers on Turinge Gruppen AB

lepingupartner ja Turinge Gruppen AB poolt tehtud ülekannetega tasutakse

SIA Beijers arveid. Turinge Gruppen AB kinnitas, et SIA Beijers on tema

lepingupartner ja tasus SIA Beijers arvete eest. Maksuhalduri väide, et

kaebaja ei täitnud piisavalt oma kaasaaitamiskohustust ei tähenda, et kaebaja

oli tehingute mittetoimumisest teadlik. Maksuhaldur on põhjendamatult jätnud

kõrvale Turinge Gruppen AB juhatuse liikme P. P kinnituskirja.

6.7 Maksutoimiku materjalidest nähtub, et maksuhalduri järeldused SIA

Beijers ja D. D kohta põhinevad Läti maksuhaldurile tehtud päringu vastusest.

Faktooringutehingute toimumist tõendavad kaebaja poolt esile toodud tõendid

üksikuna ja kogumis. Maksuhaldur ei saa jätta kogutud tõendeid

tähelepanuta.

6.8 Kaebaja on maksumenetluses väitnud, et töötajatele tehtud töötasu

ülekannete puhul on tegemist SIA Beijers käsundi väljamaksete tegemisega

töötajatele, kes töötasid Rootsis Turinge Gruppen AB tööobjektidel.

Maksutoimikus on alltöövõtuleping, millest tuleneb, et SIA Beijers osutas

alltöövõtu korras teenuseid Rootsi äriühingule Turinge Gruppen AB. Asjaolu, et

maksuhalduril polnud välisriigis elavatelt isikutelt, kellele töötasu ülekandeid

tehti, teavet saada, ei anna alust väita, et need polnud SIA Beijers poolt Rootsi

tööobjektidele saadetud töötajad. Või et need töötajad ei töötanud üldse

Rootsi objektidel. Kaebaja maksukohustus ei saa sõltuda sellest, kas

maksuhaldur saab need isikud kätte.

6.9 Vaidlus puudub selles, et kaebaja tegi töötasu väljamakseid füüsilistele

isikutele, mida tõendab kaebaja pangakontolt tehtud ülekanne ja esitatud

maksekorraldused. Turinge Gruppen AB on kinnitanud, et need isikud on

töötanud tema objektidel. Sellest tulenevalt tuleb töötajate töötamine lugeda

tõendatuks. On tõendatud, et kaebajale laekusid Turinge Gruppen AB-lt

summad, mida viimane tasus SIA Beijers arvete alusel. Kaebajal polnud mingit

alust arvata, et tegemist polnud SIA Beijers töötajatega. Maksete tasumisel

täitis kaebaja SIA Beijers käsundit. Kahjuks pole kontrolliperioodil saadud

WhatsApp sõnumid juhatuse liikme telefonivahetuse tõttu säilinud, kuid

maksekorraldustest nähtuvad rahasaajate andmed. Ainuüksi asjaolu, et SIA

Beijers juhatuse liige ei kinnita kaebajaga sõlmitud kokkuleppeid isikutele

töötasude maksmise kohta, ei anna alust lugeda neid väljamakseid

ettevõtlusega mitteseotud kuluks, sest kaebaja tegeles finantseerimisteenuse

osutamisega ja tegemist pole kaebaja kuluga, mis vähendaks tema kasumit.

6.10 Maksumenetluses on rikutud uurimispõhimõtet. Kaebaja selgitas, et

tehingute kohta saab teavet anda Turinge Gruppen AB juhatuse liige J. J.

Kaebaja teavitas eriarvamuses maksuhaldurit, et isiku tervislik seisund on

2021 aastal sedavõrd paranenud, et ta saab ilma kõrvalise abita igapäevaste

toimingutega hakkama. Kaebaja taotles ka et maksuhaldur võtaks selgitused

Turinge Gruppen endiselt juhatuse liikmelt Z. Z. Maksuhaldur ei ole nende

4(11)

isikute poole seletuste võtmiseks pöördunud, millega on rikkunud

uurimispõhimõtet.

Vastustaja seisukoht

7. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja esitab kaebusele järgmised vastuväited.

7.1 Uuendatud maksumenetluses maksustamisperiood ei muutunud. Just

uuendatud maksumenetluses ilmnesid täiendava uurimise käigus veenvad

asjaolud, et kaebaja presenteeritud SIA Beijers nimel vormistatud

faktooringulepingud, kassa väljamineku orderid ning D. D allkiri on võltsimise

tunnistega. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei

ole tuvastanud uuendatud menetluses uusi asjaolusid, mis õigustaksid

määrata kaebajale tasumisele tulumaksusumma, mis kord oli juba määratud

maksuotsusega tühistatud. MTA on uuendatud menetluses teinud täiendavaid

menetlustoiminguid. Seega ei antud kaebajale uut maksuotsust mitte

14.07.2022 maksuotsuse tühistamise tulemusel, vaid uuendatud menetluse

käigus täiendavate tõendite kogumise tulemusel, kus täiendava uurimise

tulemusel ilmnes kaebaja maksuarvestuses kasutatud valedokumentide

tegelik iseloom.

7.2 Mingit ebakõla maksuotsuse motiivides ei ole. Kõikide SIA Beijers

suunaliste kaebaja väljamaksete ajendiks olid valed faktooringulepingud, mida

on hinnatud toimumata tehinguteks. Maksuotsuses on nimetatud tehinguid

eraldiseisvalt grupeeritud ja motiveeritud. MTA on ühemõtteliselt väljendanud,

et SIA Beijers ei ole kaebajaga tehinguid teinud ja D. D ei ole kaebajale

väidetavat käsundit andnud kaebaja väidetud SIA Beijers töötajatele otse

väljamaksete tegemiseks. Kaebaja teadis valetehinguid oma maksuarvestuses

kajastades, et mingeid faktooringutehinguid SIA-ga Beijers ei ole toimunud.

7.3 Kuna SIA Beijers eitas igasuguseid ärisuhteid ja tehinguid kaebajaga,

nagu ka D. D, kelle võltsimistunnustega volituse kaebaja MTA-le esitas, on

põhjendamatu kaebaja etteheide, et tehingupoolte tegelik tahe ei leidnud

kinnitust. Kaebaja ei saanud teada maksuhaldurile esitatud dokumentide

fabritseeritud iseloomust. Turinge Gruppen AB ja kaebaja vahelise võimaliku

varjatud kokkuleppe tuvastamata jätmine ei oma siinkohal määravat

tähendust. Alusetuid väljamakseid tegi kaebaja, mitte Turinge Gruppen AB.

7.4 MTA on pidanud SIA Beijers ja Turinge Gruppen AB vahel sõlmitud

töölepingut ja väidet SIA Beijers töötajate töötamisest Rootsis

ebausaldusväärseks. Kuna SIA-l Beijers olid pankades kehtivad pangakontod,

puudus SIA-l Beijers mistahes objektiivne vajadus saada kaebaja väidetud

alltöövõtu teenuse eest tasu läbi kaebaja. Turinge Gruppen AB-l oli võimalik

väidetavale alltöövõtjale maksta otse pangakontole, mitte läbi kaebaja. Seega

omavad määravat tähendust vaid kaebaja ja SIA Beijers vahel sõlmitud

faktooringulepingud ja nende alusel põhinev kaebaja versiooni

usaldusväärsus.

7.5 Asjaolu, et Turinge Gruppen AB kandis kaebajale väidetavalt SIA Beijers

raha, põhinevad pelgalt kaebaja poolt MTA-le esitatud valedel

faktooringulepingutel, millel on samuti kaebaja teadmisel D. D võltsitud allkiri.

Seega ei oma tähtsust, kas Turinge Gruppen AB kandis kaebajale väidetavalt

SIA Beijers raha üle teadmatusest, eksimusest või eksitas teda kaebaja.

Maksuvaidluse all on vaid kaebaja alusetud väljamaksed SIA Beijers nimel

5(11)

valede faktooringulepingute ettekäändel. Väidetavat faktooringuteenust müüs

kaebaja, mitte SIA Beijers.

7.6 Ainuüksi asjaolust, et kaebaja tunneb Turinge Gruppen AB-d juba 2008

aastast ei tulene MTA järeldus, et kaebaja ja SIA Beijers tehingud on

ebaehtsad. Selline hinnang on antud eelkõige teiste tõenditega kogumis. MTA

jaoks on juba kahtlane, et kaebaja suhtles vaid Turinge Gruppen AB-ga kuid ei

esitanud ühtegi kirja või dokumenti, kuidas ta suhtles SIA-ga Beijers.

Faktooringuteenust ostis kaebajalt mitte Turinge Gruppen AB, vaid SIA Beijers.

7.7 Asjaolu, millised töötajad ja mis asjaoludel Turinge Gruppen AB objektidel

Rootsis töötasid, ei oma tähendust. Kaebajale määratud maksukohustust ei

puuduta Turinge Gruppen AB objektidel tehtud töö hulk või töötajate

kuuluvuse küsimus, sest tööjõumakse ei ole kaebajale määratud.

7.8 D. D eitas kaebajale käsundi andmist ning ka kaebajal puudusid vastavad

tõendid.

7.9 Alusetu on kaebaja kriitika, et MTA on põhjendamatult lugenud Läti

maksuhaldurilt, SIA-lt Beijers ja D. D saadud teavet usaldusväärseks.

Maksuotsuses on objektiivseid tõendeid hinnates selgitatud, millised tõendid

kaebaja väidetud versiooni ei toeta. Turinge Gruppen AB ei saanudki

faktooringutehingu järgsete väljamaksetega seotud asjaolusid otseselt teada.

Rootsi maksuhaldurilt saadud teabe kohaselt ei osanud viimane tehinguid

isegi sisuliselt selgitada ega saanud ka mingit teavet kinnitada.

7.10 Füüsilistele isikutele tehtud väljamaksed on kaebaja väidetud, kuid

tõendamata käsundi alusel tehtud alusetud väljamaksed. Need ei ole kaebaja

ettevõtlusega juba nimetatud põhjusel seostatavad. Kaebaja esitatud sularaha

väljamaksmist tõendavad kassaorderid on D. D nime ja allkirja võltsimise

kahtlusega, millel näidatud tehingute majandusliku sisu osas on sügavalt alus

kahelda. Olukorras, kus SIA Beijers eitab kaebaja poolt väidetud töötajate

olemasolu, on välistatud ka kaebaja versioon, et väljamaksete aluseks on

väidetavatele SIA Beijers töötajatele tehtud väljamaksed.

7.11

Vastustaja ei jaga kaebaja kriitikat seoses uurimispõhimõtte

rikkumisega. Kaebaja taotlused Rootsi või Leetu täiendavate päringute

tegemiseks ei olnud põhjendatud. MTA pöördus siiski pärast kaebaja

eriarvamust 08.05.2023 e- kirjaga otse P. Pi poole, kuid sisulisest

videosuhtlusest isik huvitatud ei olnud. Seega peab MTA usaldusväärseks

Rootsi maksuhaldurilt esmaselt kogutud teavet.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

9. Poolte vahel on põhiline vaidlus selles, kas: a) faktooringutehingud kaebaja, SIA Beijers ja

Turinge Gruppen AB vahel on toimunud. Maksuhaldur on maksumenetluses asunud seisukohale,

et need on näilikud (MKS § 83 lg 4 esimene lause) ning SIA-le Beijers tehtud maksete näol on

kaebaja teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, mis tuleb maksustada tulumaksuga; b)

kaebaja poolt perioodil juuni-juuli 2020 kontrollakti tabelis 2 toodud väljamaksete puhul

erinevatele eraisikutele on tegemist ettevõtlusega mitteseotud maksetega. Kaebaja väidab, et

nimetatud väljamaksete puhul on tegemist SIA Beijers volitatud esindaja D. D palvel tehtud

töötasu ülekannetega SIA Beijers poolt vahendatud töötajatele.

6(11)

10. Maksuhaldur on oma seisukohta käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust omavates

küsimustes kajastanud 18.02.2022 kontrollaktis, 16.06.2022 kontrollakti täienduses ja 01.06.2023

maksuotsuses. Kohus märgib, et nõustub maksuhalduri poolt esile toodud põhjendustega ega

korda nimetatud dokumentides toodut käesolevas otsuses üle (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks

kaebusele märgib kohus järgmist.

11. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlusalune maksuotsus on vastuolus õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõttega. Puudub vaidlus, et MTA andis 14.07.2022 maksuotsuse, mille

kaebaja vaidlustas halduskohtu haldusasjas nr 3-22-1746. Kohtumenetluse ajal tunnistas MTA

maksuotsuse oma 23.09.2023 otsusega nr 12.2-3/053469-6 kehtetuks. Otsuses on märgitud, et

MTA uuendab maksumenetluse, et koguda täiendavaid andmeid maksuotsuses tehtud järelduste

kontrollimiseks, arvestades kaebuses esitatud uusi väiteid, mis MTA hinnangul vajavad üle

kontrollimist. Maksuotsuse kehtetuks tunnistamisel tugineti MKS § 101 lg 1 p-le 1, mille kohaselt

võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada maksukohustuslase nõusolekul või taotlusel.

Riigikohus on oma otsuses nr 3-3-1-74-14 (p 13) selgitanud, et taotlusena selle sätte tähenduses

tuleb mõista ka maksuhaldurile esitatud vaides või halduskohtule esitatud kaebuses sisalduvat

haldusakti tühistamise nõuet. Kui maksukohustuslane on vaidlustanud maksuotsuse, on

maksuhalduril õigus haldusmenetlus uuendada ning menetluse tulemusena esialgne haldusakt

kehtetuks tunnistada ja selle asemel välja anda uus haldusakt. Maksuhaldur ei ole sealjuures

piiratud vaides või kaebuses toodud asjaoludega, vaid tal on uue või muudetud haldusakti

andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda.

Sellest järeldub, et uues või muudetud maksuotsuses võib maksuhaldur muuta näiteks maksu

määramise õiguslikku alust või viidata uutele tõenditele. Oluline on sealjuures jälgida, et uus või

varasemat maksuotsust maksukohustuslase kahjuks muutev maksuotsus oleks tehtud MKS §-s 98

sätestatud aegumistähtaega järgides.

12. Viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt ei olnud maksuhalduril piiranguid maksukohustuse

määramisel tähendust omavate asjaolude täiendaval uurimisel ning uue maksuotsuse tegemisel.

Olukorras, kus maksusumma määramise tähtaeg ei ole aegunud, ei saanud kaebajal tekkida ootust,

et maksuhaldur maksumenetlusega ei jätka. Ka MTA 23.09.2022 otsusest ei saanud kaebajal jääda

muljet, et maksuhaldur maksumenetlusega ei jätka. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kaebaja

väited, mille kohaselt on vaidlusalune maksuotsus vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõttega.

13. Vaidlusalune maksuotsus on selge ja üheselt arusaadav. Maksuotsuse punktis 2.1 on

põhjalikult analüüsitud kaebaja, SIA Beijers ja Turinge Grippen AB vahelisi faktooringutehinguid.

Maksuhaldur on selgelt väljendanud, et nimetatud tehinguid ei ole MKS § 83 lg 4 1. lause

tähenduses toiminud ja need on näilikud. Maksuotsuse punktis 2.2 selgitab maksuhaldur, et kuna

faktooringutehinguid ei toimunud, siis ei saanud ka kontrollakti tabelis 2 toodud ülekanded

eraisikutele toimuda faktooringukokkulepete tulemusena. Mõlemal juhul leidis maksuhaldur, et

tegemist ei ole ettevõtlusega seotud väljamaksetega. MTA on kontrollakti p-s 2.1.3 seejuures

ühemõtteliselt maksustamise asjaolud välja toonud. MTA seisukoht on läbivalt olnud, et

faktooringutehinguid ei ole toimunud ja tegemist on näilike tehingutega MKS § 83 lg 4 1. lause

tähenduses. Nimetatust järelduvalt on asjakohatu ka kaebaja arutluskäik seonduvalt asjaoludega,

mida maksuhaldur oleks pidanud kaaluma varjatud tehingu puhul. Maksuhaldur ei ole

maksuotsuses ega kontrollaktis kordagi väitnud, et tegemist võib olla varjatud tehinguga. Seega ei

saanud kaebajal tekkida maksuotsusega tutvudes arusaamatust selles, millised asjaolud on toonud

kaasa maksukohustuse tekkimise.

14. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et maksuhalduri hinnang, mille kohaselt ei ole tehinguid

kaebaja ja SIA Beijers vahel toimunud, põhineb vaid SIA Beijers kohta tuvastatud asjaoludel.

Kaebaja leiab, et olukorras, kus maksuhaldur ei tuvastanud, et kaebaja või Turinge Gruppen AB

osales kokkuleppes, et tehingute tegemisel ei ole tehtud tahteavaldustel avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi, ei saa järeldada, et faktooringulepingud ja nendega kaasnevad maksed on

7(11)

näilikud. Kohtu hinnangul on nimetatud etteheited põhjendamatud ja kohus kaebaja käsitlusega ei

nõustu.

VÕS § 256 sätestab, et faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama

teisele isikule (faktor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb

lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või

kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma

nõude täitmise riisikot või andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvelt krediiti, nõuet

faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama

nõudest tulenevat raamatupidamist ja nõude sisse nõudma.

Maksuhaldur on toonud maksuotsuse punktis 2.1.2.2 välja tõendid, mille alusel ta luges

tuvastatuks, miks ei saanud SIA Beijers kaebajalt kontrollakti punktis 2.1.2.1 toodud makseid.

Maksuhaldur leidis, et tehinguid kaebaja ja SIA Beijers vahel ei ole toimunud.

Nagu nähtub maksuhaldurile edastatud faktooringulepingutest (MTA vastuse lisad 8-14) kohustus

SIA Beijers loovutama kaebajale oma nõuded Turinge Gruppen AB vastu. Seega pidi

maksuhaldur maksumenetluses tuvastama eelkõige kaebaja ja SIA Beijers vahelise kokkuleppe

faktooringulepingute sõlmimiseks lepingutes toodud tingimustel. Sellises olukorras olid määrava

tähtsusega SIA Beijers, kui kaebaja väidetava tehingupartneri tahet kinnitavad andmed. Olukorras,

kus kaebaja väidetav tehingupartner ega tema esindaja D. D ei kinnitanud tehingute toimumist

(MTA vastuse lisad 22, 23, 65 ja 66), D. D-le väljastatud volikiri (MTA vastuse lisad 245 ja 26)

oli võltsimise tunnustega, ei saa maksuhaldurile ette heita, et ta omistas kaebaja tehingupartnerilt

saadud teabele olulisema kaalu, kui kaebajalt ja Turinge Gruppen AB-lt saadud teabele. Kuivõrd

kaebaja väidetav tehingupartner ei kinnitanud tehingu tegemist kaebajaga ning ka muud

maksuhalduri kogutud tõendid viitasid asjaolule, et tehingut ei toimunud, siis on ühtlasi

tuvastatud, et SIA-l Beijers puudus tahe kaebajaga tehingute tegemiseks. Maksuhaldur ei

tuvastanud, et SIA Beijers osales kaebajaga sõlmitud kokkuleppes, mille kohaselt tehingul ei ole

õiguslikke tagajärgi, vaid tuvastas, et tehing on näilik. Seega ei saanudki maksuhaldur tuvastada,

et kaebaja või Turinge Gruppen AB osalesid kokkuleppes, et faktooringulepingud ja nendega

kaasnevad maksed on näilikud. Maksuhaldur on nimetatud olukorras lugenud põhjendatult kaebaja

ja Turinge Gruppen AB väited ebaveenvateks ja vastuolulisteks ja seega ebusaldusväärseteks.

Kuivõrd SIA Beijers eitas igasuguseid ärisuhteid ja tehingute tegemist kaebajaga ning seda tegi ka

D. D, kelle võltsimistunnustega volikirja kaebaja maksuhaldurile esitas (MTA vastuse lisad 25 ja

26), on põhjendamatu kaebaja etteheide, mille kohaselt ei leidnud tehingupoolte tahe

maksumenetluses kinnitust. Nimetatu välistas omakorda Turinge Gruppen AB ja kaebaja väidete

usaldusväärsuse väidetavate SIA Beijers töötajate lähetamisest Rootsi teenuse osutamiseks ning

sellest laekuvate maksete faktoorimiseks läbi kaebaja SIA-le Beijers. Kuna SIA-l Beijers olid

Eesti pankades kehtivad pangakontod, puudus tal mistahes objektiivne vajadus saada kaebaja

poolt väidetud alltöövõtu teenuse eest tasu läbi kaebaja. Eeltoodu on kohtu hinnangul piisav

maksuhalduri järelduseks, et kaebaja ei ole näilike ja võltsimistunnustega faktooringulepingute

alusel SIA-le Beijers ja tema väidetavatele töötajatele väljamakseid teinud.

Maksumenetluses omasid määravat tähtsust kaebaja ja SIA Beijers vahel sõlmitud

faktooringulepingud ja nende usaldusväärsus. Kaebaja sai just nimetatud väidetavalt toimunud

tehingute alusel SIA-le Beijers nõeldud raha oma kontole ja oleks pidanud selle vastavalt

faktooringulepingutele SIA-le Beijers välja maksma.

15. Kuna faktooringutehingud kinnituste ei leidnud, siis on maksuhaldur põhjendatult

maksuotsuse punktis 2.1.3 tuvastanud, et faktooringutehinguid SIA Beijers, Turinge Gruppen AB

ja kaebaja vahel ei ole toimunud, ehk see on näilik MKS § 83 lg 4 1. lause tähenduses. Nimetatust

tulenevalt oli kaebajal kohustus oma raamatupidamises kajastada, deklareerida ja tasuda tulumaks

maksustamisperioodil juuni kuni juuli 2020 summas 9345,95 eurot, kuivõrd SIA-le Beijers tehtud

väljamaksete puhul ei olnud tegemist kaebaja ettevõtlusega seotud väljamaksetega.

8(11)

16. Õige ei ole kaebaja väide, mille kohaselt ei ole maksuhaldur tõendanud, et kaebaja oli teadlik,

et faktooringulepinguid ei ole sõlmitud ja et kaebaja oli sellest teadlik. Maksuhaldur on

maksuotsuse punktis 2.1.2.3 toonud välja asjaolud, mille põhjal ta leidis, et tehinguid kaebaja ja

SIA Beijers vahel ei ole toimunud. Olukorras, kus kaebaja ühelt poolt kinnitas ja tehingu partner

teiselt poolt ei kinnitanud teenuse saamist ning kaebaja poolt esitatud dokumentidel (sh MTA

vastuse lisadeks 15-19 olevatel arvetele oleva D. D allkirja osas) lasub võltsimise kahtlus, on

maksuhaldur maksuotsuse punktis 2.1.2.3 põhjendatult leidnud, et kaebaja oli tehingute

näilikkusest teadlik. Kaebaja ei esitanud maksuhaldurile väidetavat WhatsApp teel saadud

käsundit väidetavatele SIA Beijers töötajatele väljamaksete tegemiseks, mistõttu on põhjendamata

ka kaebaja väide, mille kohaselt tegi ta D. D käsundi alusel põhjendatud väljamakseid või andis D.

Dele üle väidetavalt SIA-le Beijers kuuluvat sularaha (MTA vastuse lisad 15-19). Maksuhaldur

tuvastas D. D poolt kassa väljamineku orderitel (MTA vastuse lisad 15-19) ja volikirjal (MTA

vastuse lisad 25 ja 26) ning tema passis oleva allkirja (MTA vastuse lisa 67) võrdluse alusel

koosmõjus D. D seletustega, et isiku allkirjad olid võltsitud. Ka asjaolu, et Turinge Gruppen AB

kandis kaebajale väidetavalt SIA Beijers kuuluva raha, põhineb faktooringulepingutel, millel oli

samuti D. D võltsitud allkiri. Sellises olukorras ei ole määravat tähendust, millisel alusel kandis

Turinge Gruppen AB kaebajale raha. Turinge Gruppen AB sissemakseid ei ole ka maksustatud.

Vaidluse all on üksnes kaebaja alusetud väljamaksed SIA Beijers nimel valede

faktooringulepingute alusel.

17. Kaebajal ei ole õigus selles, et väljamakseid ei ole näilikkuse tõttu tulumaksuga maksustatud.

Maksuhaldur on maksuotsuses üheselt väitnud, et faktooringulepingud on näilikud. Näilike

tehingute alusel tehtud väljamaksed ei saa ettevõtlusega seotud olla, sest nendega taheti üksnes

jätta muljet tehingute toimumisest. Asjaolu, et kaebaja oli tehingute näilikkusest teadlik ei muuda

tehinguid n.ö mittenäilikeks.

18. Maksuhaldur on maksuotsuse punktis 2.2 analüüsinud põhjalikult kaebaja pangakontolt

eraisikutele tehtud väljamaksete seotust kaebaja ettevõtlusega. Dokumendid, mille alusel

maksuhaldur leidis, et väljamakseid saanud eraisikud ei olnud SIA Beijers ega SIA Beijers poolt

vahendatud töötajad ning puudub teave selle kohta, kelle heaks nad töötasid, on toodud

maksotsuse punktis 2.2.2.2. Põhjendused, miks maksuhaldur leidis, et puuduvad dokumendid,

mille alusel tegi kaebaja kontrollakti tabelis 2 toodud eraisikutele väljamaksed,on toodud

maksuotsuse punktis 2.2.2.3.

Kaebaja väidete kohaselt on nende väljamaksete näol tegemist SIA Beijers volitatud esindaja D. D

palvel tehtud töötasu ülekannetega SIA Beijers poolt vahendatud töötajatele. Maksuhaldur on

põhjalikult analüüsinud kaebaja versiooni, mille kohaselt tehti SIA-le Beijers väljamakseid

sularahas ja tema väidetavatele töötajatele antud käsundi alusel SIA Beijers soovil. Maksuhaldur

on põhjendatult seadnud kaebaja poolt esitletud versiooni kahtluse alla, kuivõrd SIA-le Beijers

oleks olnud sularahaga arveldamine oluliselt kulukam ja aeganõudvam, kui pangakontode kaudu

otse arveldamine. Kaebaja püüab läbi erinevate keerukate konstruktsioonide esitlemise õigustada

tavapäratuid tehinguid. On eluliselt ebausutav, et kaebaja võttis väidetavalt sularaha välja, kandis

valuuta vahetamise kulusid ning viis kliendile, saamata selle eest mingit tasu.

Maksuhaldur tuvastas maksumenetluses õigesti, et tuvastamist ei leidnud, et D. D andis kaebajale

käsundi SIA Beijers töötajatele töötasude väljamaksmiseks. Nagu kohus eelpool leidis, siis on

maksuhaldur õigesti tuvastanud, et faktooringulepingutel ja kassaorderitel olevad allkirjad

erinevad D. D passikoopial olevast allkirjast ning D. D kinnitas, et õige on tema passikoopial olev

allkiri ega kinnitanud kaebajaga tehingute tegemist. Ka SIA Beijers esindaja ei kinnitanud

volikirja väljastamist D. Dele. SIA Beijers on vastuses MTA päringule (MTA vastuse lisad 22 ja

23) eitanud päringus loetletud töötajatega töösuhte olemasolu, sh suhteid kaebajaga. Seega on juba

välistatud, et D. D andis kaebajale faktooringulepingute raames kaebaja poolt väidetud käsundi

SIA Beijers töötajatele raha maksmiseks. Seejuures ei ole mingit sisulist tähendust asjaolul,

milline oli võltsimistunnustega volikirjast tulenev volituste maht. Väljamaksete asjaolusid

9(11)

arvestades teadis kaebaja, et vaidlusaluse volikirja alusel ei saanud kaebaja SIA-le Beijers ja tema

väidetavatele töötajatele maksuarvestuses näidatud väljamakseid teha. SIA Beijers ei teadnud

väidetavatest väljamaksetest ja tehingutest midagi ning eitas igasuguseid ärisuhteid kaebajaga.

19. Kohus nõustub maksuhalduriga, et käesoleva vaidluse kontekstis ei oma tähtsust, millised

töötajad ja millistel asjaoludel Turinge Gruppen AB Rootsi objektidel töötasid. Kaebajale ei ole

ette heidetud tööjõumaksude tasumata jätmise kohustust. Vaidlus on üksnes kaebaja alusetutes

väljamaksetes SIA-le Beijers faktooringulepingute alusel, mille maksuhaldur on põhjendatult

lugenud näilikeks tehinguteks. Oluline on kaebaja suhtlus SIA-ga Beijers, mitte aga Turinge

Gruppen AB-ga. Seega ei ole ka oluline, mida selgitas maksuhaldurile Turinge Gruppen AB

esindaja (MTA vastuse lisad 34 ja 35). Samas on maksuhaldur põhjendatult toonud välja, et

kaebaja tihedad ärisidemed Turinge Gruppen AB-ga on loonud talle paremad võimalused oma

äripartneri ütluste kontrollimiseks. Nimetatust tulevalt on maksuhaldur põhjendatult kahelnud

Turinge Gruppen AB-lt saadud teabe usaldusväärsuses. Olukorras, kus väidetav väljamaksete

saaja eitas nende saamist ja väidetud finantsteenuse ostmist kaebajalt, ei ole põhjendatud kaebaja

väide, et Turinge Gruppen AB-lt saadud teave on tõendite hindamisel primaarne. Kaebaja väide, et

Rootsis on tööd tehtud ei kõrvalda vaidlusaluste tehingute ebakõlasid ja vastuolusid tehingu poolte

väidetes. Küsimus ei seisne üldse selles, kas MTA on tõendanud isikute töötamist Turingen

Gruppen AB objektidel Rootsis vaid selles, kas MTA kaebaja poolt väidetud alusel tehtud

väljamaksed on põhjendatud. Seega ei oma tähendust ka kaebaja poolt esitatud tööülesande leping

SIA Beijers ja Turingen Gruppen AB vahel. Hinnates SIA-lt Beijers rolli vaidlusalustes

tehingutes, on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et nimetatud leping ei ole usaldusväärne.

Väljamaksed, mis maksustati, tehti kaebaja majandustegevusest kõrvaldatud vahendite arvel ning

just nende maksete osas puudusid kaebajal usaldusväärsed dokumendid. Maksuhaldur ei ole

hinnanud tõendeid ebaobjektiivselt ja ühekülgselt.

20. Eeltoodust tulenevalt on ebaõiged kaebaja väited, mille kohaselt ei ole eraisikutele tehtud

makseid võimalik maksustada tulumaksuga TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel. Maksumenetluses esitatud

dokumendid olid vastuolulised ja ebaveenvad, mistõttu välistasid need tehingute toimumise viisil,

nagu kaebaja neid näidata proovib. Maksuhaldur on tõendeid kogumis hinnates leidnud

põhjendatult, et tõendid ei tõenda väljamaksete põhjendatust. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on

väljamakse, mille kohta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele

vastav algdokument, ettevõtlusega mitteseotud kulu, millelt residendist äriühingul tuleb maksta

tulumaksu (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-34-07, p 14). Seega on maksuotsus ka füüsilistele isikutele

tehtud väljamakseid puudutavas osas õiguspärane. Kuivõrd SIA Beijers eitas kaebaja väidetud

töötajate olemasolu, on välistatud, et kaebaja väljamaksete aluseks olid väidetavatele SIA Beijers

töötajatele töötasu väljamaksed.

21. Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur on maksumenetluses rikkunud uurimispõhimõtet.

Uurimispõhimõttest ei tulene maksuhaldurile kohustust analüüsida kõiki võimalikke

maksukohustuslase poolt pakutud hüpoteetilisi stsenaariume, kuidas tehingud võisid toimuda.

Maksuhalduril tuleb kontrollida äriühingu maksuarvestuses kajastatud andmete õigsust.

Maksuotsuse punktides 3.27-3.30 on maksuhaldur esitanud ammendavad põhjendused, miks ei

pidanud maksuhaldur vajalikuks teha Rootsi või Leetu täiendavaid päringuid. Kohus ei pea

nimetatut vajalikuks üle korrata. Maksuhaldur on ka peale eriarvamuse saamist pöördunud P. Pi

poole, kuid isik ei olnud suhtlusest huvitatud. Maksuhaldur on nimetatud olukorras pidanud

põhjendatult usaldusväärsemaks Rootsi maksuhaldurilt kogutud teavet, kus Turninge Gruppen AB

ei suutnud anda täpseid vastuseid maksuhalduri küsimustele (MTA vastuse lisad 34 ja 35). Sellest

tulenevat ei nõustu kohus kaebajaga, et MTA on rikkunud uurimispõhimõtet, kui ei pöördunud

kaebaja poolt soovitud isikute poole täiendavate seletuste võtmiseks.

22. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et MTA 01.06.2023 maksuotsus on õiguspärane ja

selle tühistamiseks puudub alus. Seega jääb kaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUD

10(11)

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus teeb

otsuse kaebaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja

menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi

kanda.

/allkirjastanud digitaalselt/

Tiia Nurm

11(11)