3-23-1447/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1447

Haldusasi

MTÜ Lehola Jahiselts kaebus Keskkonnaameti 22.06.2023

korralduse nr DM-124431-18 ja selle alusel välja antud

jahipiirkonna

kasutusõiguse

loa

JPKL-519485

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Mittetulundusühing Lehola Jahiselts (reg. nr.

80266574), volitatud esindaja v. adv Katrin Prükk

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe

Lehtme

Kolmas isik ‒ MTÜ Kaansoo jahiselts (reg. nr. 80386605),

volitatud esindajad v. adv Ott Lepmets ja v. adv Tauri

Tigasson

Asja läbivaatamine

14.11.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Keskkonnaameti 22.06.2023 korraldus nr DM-

124431-18 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr JPKL-519485 väljastamine“ ja selle

alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba JPKL-519485.

2. Mõista Keskkonnaametilt Mittetulundusühing Lehola Jahiselts kasuks välja

menetluskulud summas 3 020 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud

nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2024 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaansoo jahipiirkond moodustati keskkonnaministri 23. oktoobri 2003 määrusega nr 79

„Kaansoo, Nõva-Kullamaa ja Tipu jahipiirkonna moodustamine ning jahipiirkonna

kasutusõiguse loa andja määramine“. Kaansoo jahipiirkonna pindala on 14 380 ha.

2. Kaansoo jahipiirkonda kasutas mittetulundusühing (MTÜ) Lehola Jahiselts

Keskkonnaameti poolt 01.06.2013 kuni 31.05.2023 antud jahipiirkonna kasutusõiguse loa

VIL-30 alusel.

3. Keskkonnaamet avalikustas 09.03.2023 jahiseaduse (edaspidi JahiS) § 20 lg 4 tulenevalt

Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa lõppemise teate ametlikus väljaandes Ametlikud

Teadaanded, ajalehes Õhtuleht ning Keskkonnaameti veebilehel. Ühtlasi avaldas

Keskkonnaamet teate vabanenud Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse saamise loa taotluse

esitamise võimaluse kohta. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluste esitamise tähtajaks

määrati 08.04.2023.

4. 06.04.2023 esitas MTÜ Lehola Jahiselts Keskkonnaametile taotluse Kaansoo jahipiirkonna

kasutusõiguse loa saamiseks.

5. 06.04.2023 esitas MTÜ Kaansoo jahiselts Keskkonnaametile taotluse Kaansoo

jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks.

6. Vastavalt JahiS § 15 lg-dele 1-3 ja 5-6 kontrollis Keskkonnaamet esitatud taotlustes olevaid

andmeid ja hindas taotlused nõuetekohaseks, algatas loa andmise menetlused ja informeeris

sellest taotlejaid.

7. Vastavalt JahiS § 16 lg-le 1 avalikustas Keskkonnaamet 13.04.2023 MTÜ Lehola Jahiselts

ja MTÜ Kaansoo jahiselts taotlused väljaandes Ametlikud Teadaanded.

8. JahiS § 14 lg 6 alusel, kui jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam

taotlust, tehakse jahipiirkonna kasutusõiguse taotlejatele jahipiirkonna ühiskasutuse ettepanek.

MTÜ Lehola Jahiselts ja MTÜ Kaansoo jahiselts ei nõustunud ühiskasutusega.

9. Kuna taotlejad ei nõustunud ühiskasutusega, tuli eelistada taotlejat, kellel on jahipiirkonna

piires suurema pindala ulatuses kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks

nende kinnisasjadel. Taotluse esitamisel oli MTÜ-l Kaansoo jahiselts kokkuleppeid

maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 11 874,02 hektari ulatuses ja MTÜ-l Lehola

Jahiselts 12 569,82 hektari ulatuses. Seega omas MTÜ Lehola Jahiselts taotluse esitamisel

suurema pindala ulatuses kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende

kinnisasjadel. Keskkonnaamet koostas haldusakti eelnõu, mille kohaselt otsustati anda

Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse luba MTÜ-le Lehola Jahiselts.

10. Keskkonnaamet edastas menetlusosalistele 15.05.2023 korralduse eelnõu ettepanekute ja

arvamuse avaldamiseks tähtajaga 19.05.2023 kell 12.00. MTÜ Lehola Jahiselts vastas, et

pretensioone ei ole. MTÜ Kaansoo jahiselts esitas vastuväited ja dokumendid, kus

maaomanikud võtavad tagasi Ühinenud Metsaomanikud MTÜ-le antud volitused nende

esindamiseks.

11. MTÜ-l Lehola Jahiselts oli kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks

peale mahaarvamisi 11 414,23 hektari ulatuses ning MTÜ-l Kaansoo jahiselts 11 874,02

hektari ulatuses. Seetõttu eelistas Keskkonnaamet loa andmisel MTÜ Kaansoo jahiseltsi.

Keskkonnaameti 22.06.2023

korralduse nr DM-1244131-18 „Jahipiirkonna

kasutusõiguse loa nr JPKL-519485 väljastamine“ (edaspidi ka: vaidlustatud korraldus)

alusel sai jahipiirkonna kasutusõiguse loa MTÜ Kaansoo jahiselts.

12. Tallinna Halduskohtus registreeriti 28.06.2023 MTÜ Lehola Jahiselts kaebus nõudes

tühistada Keskkonnaameti 22.06.2023 korraldus nr DM-124431-18 ja selle alusel välja antud

jahipiirkonna kasutusõiguse luba JPKL-519485 koos taotlusega esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks. Esialgse õiguskaitse korras soovis MTÜ Lehola Jahiselts peatada Kaansoo

jahipiirkonna kasutusõiguse loa avalikult teatavaks tegemise, loa kehtimisel või kehtima

hakkamise korral esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlustatud korraldus ja loa kehtivus.

13. Tallinna Halduskohus jättis 16.07.2023 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. MTÜ Lehola Jahiselts põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) Vaidluse põhiküsimuseks on, mis aja seisuga tuleb JahiS § 14 lg-s 6

nimetatud kokkulepete (maaomanikega sõlmitavad lepingud jahitegevuse

korraldamiseks) olemasolu arvestada. Kohtupraktikas on leitud, et

kokkulepete olemasolu ja ulatust tuleb hinnata taotluse esitamise aja

seisuga (TlnHKm, 09.06.2023, 3-23-1179, p 12). Samal seisukohal on nii

JahiS

vastava

regulatsiooni

koostaja

E. Pärtel

kui

ka

Keskkonnaministeerium. Sellisel seisukohal on varasemalt olnud ka

Keskkonnaamet ise Vormsi jahipiirkonna puhul. Kui tõlgendada seadust selliselt,

et lähtuda tuleb loa andmise seisust, siis tooks see kaasa õigusliku ebakindluse, kuna loa

andmise hetk ei ole ette teada (vt JahiS § 17 lg 1 sõnastus: „kahe kuu jooksul“ ). Konkursside

puhul – nagu seda oma olemuselt on ka JahiS § 14 lõige 6 – ei ole loogiline, et

otsustuskriteerium saaks menetluse käigus muutuda. Lisaks võimaldaks selline tõlgendus

lepingute n-ö ülelöömist, mida MTÜ Kaansoo jahiselts ongi käesoleval juhul püüdnud teha.

Selline käitumine ei ole heauskne. Seadust ei tohiks tõlgendada selliselt, et see soosib

pahauskset käitumist. Vaidlus puudub selle üle, et MTÜ-l Lehola Jahiselts oli taotluse

esitamise seisuga kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 12 569,82 ha

ulatuses, Keskkonnaameti väitel on MTÜ-l Kaansoo jahiselts taolisi kokkuleppeid 11 874,02

ha ulatuses. Seega oli kaebajal taotluse esitamise hetkel enamas ulatuses

kokkuleppeid maaomanikega, kui seda oli kolmandal isikul. Järelikult

tulnuks selles olukorras anda Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse luba

MTÜ-le Lehola Jahiselts, mitte MTÜ-le Kaansoo jahiselts.

2) Vaidlustatud korralduse kaalutluste kohaselt tuleb MTÜ Lehola Jahiselts taotluses

märgitud lepingutega kaetuse pindalast maha arvata 1 155,59 ha, kuna maaomanikud võtsid

MTÜ-le Ühinenud Metsaomanikud (edaspidi: ÜMO) antud volitused tagasi. Vastustaja on

käitunud vastuolus JahiS mõttega. Kuna Vormsi jahipiirkonna puhul lähtus Keskkonnaamet

taotluste esitamise aja seisust, on Keskkonnaamet rikkunud käesolevas asjas ka võrdse

kohtlemise põhimõtet. Kirjeldatud vastuolu näitab, et Keskkonnaamet ei ole siinses asjas

olnud erapooletu.

3) Isegi, kui hilisemaid muudatusi võiks arvestada, siis ei ole lubatud kõrvale kalduda

menetlustähtaegadest. 15.05.2023 korralduse eelnõule ettepanekute ja arvamuste esitamise

tähtaeg oli 19.05.2023 kl 15:00. Dokumendid, millega maaomanikud võtavad tagasi ÜMO-le

antud volitused nende esindamiseks (kaebuse lisa 1, p 3.6, lõik 4), on esitatud MTÜ-le Lehola

Jahiselts 25.05.2023 ja 26.05.2023, kusjuures volitajate endi asjaomased teatised alles

31.05.2023 (kaebuse lisa 16). Keskkonnaametile esitati need 26.05.2023 (kaebuse lisa 18 lisa

3). Vaidlustatud korraldusest jääb eksitav mulje, nagu need oleks esitatud kas 16.05.2023 või

19.05.2023 (kaebuse lisa 1, p 3.6, lõik 4). Mis ajal tagasivõtmise teatised esitati volitatud

isikule ÜMO-le, ei ole teada, kuid kindlasti mitte enne 25.05.2023, 26.05.2023 ja 31.05.2023,

kui on teatiste koostamise kuupäev.

4) Volituste tagasivõtmine ei lõpeta lepingut. Volituse tagasivõtmine on volituse lõppemise

alus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse ‒ TsÜS ‒ § 125 lg 2 p 5). Ka õiguskirjanduses on

selgitatud, et volituse tagasivõtmise tagajärjeks on volituse lõppemine. Volituse tagasivõtmisel

ei ole tagasiulatuvat mõju volituse alusel juba tehtud tehingute suhtes. Seejuures on tegu

imperatiivsete seadusesätetega, s.o pooled ei saa neis sätestatust erinevalt kokku leppida.

Leping lõppeb taganemise või ülesütlemisega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 188 ja § 195), mitte

aga volituste tagasivõtmisega. Seega ei saa volituse tagasivõtmine olla tehingu lõppemise

alus, seda isegi kokkuleppeliselt mitte. Järelikult ei mõjuta volituse tagasivõtmine ÜMO

lepingut MTÜ-ga Lehola Jahiselts ning Keskkonnaametil tulnuks selle lepinguga kokkulepete

olemasolu ja ulatuse hindamisel täies ulatuses arvestada.

5) MTÜ Lehola Jahiselts palus oma 12.06.2023 vastuväites

Keskkonnaametil kontrollida, kas MTÜ-l Kaansoo Jahiselts on kokkuleppeid

maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 11 874,02 ha ulatuses, nagu

ta oma taotluses on väitnud. ÜMO lepingus sätestatud kinnistud on antud

jahipidamiseks MTÜ Lehola Jahiselts kasutusse (kaebuse lisa 19, p 1.1),

seda ajavahemikul 29.03.2022 kuni 31.05.2032 (kaebuse lisa 19, p 1.6).

MTÜ Lehola Jahiselts on alates kasutusse andmisest neil kinnistutel jahti

korraldanud. Seega ei saanud alates 29.03.2022 neid kinnistuid

jahipidamiseks kellegi teise kasutusse anda. Sama kehtib AS Roger Puit

kohta, kes andis jahipidamiseks oma kinnistud MTÜ Lehola Jahiselts

tähtajatusse kasutusse 06.02.2022 (kaebuse lisa 20, p 6.1).

Keskkonnaamet esitas MTÜ-le Lehola Jahiselts nimekirja lepingutest, mille

MTÜ Kaansoo jahiselts on Kaansoo piirkonnas väidetavalt maaomanikega

sõlminud (kaebuse lisa 21). Selles nimekirjas on hulk kinnistuid, mis on

MTÜ Lehola Jahiselts lepingujärgses kasutuses: AS Roger Puit, Södra

Metsad OÜ, Metsamaahalduse AS, Metsatervenduse OÜ, OÜ Metsagrupp,

Estonian Sustainable Forestry OÜ, Tornator Eesti OÜ, Okira OÜ, OÜ Valga

Puu, OÜ Multiland, OÜ Saarniidu ja OÜ Varoteks kinnistud (vrd kaebuse lisa

19). Kui MTÜ Kaansoo jahiselts on esitanud jahipiirkonna kasutusõiguse loa

menetluses lepingud, mille alusel justkui oleks MTÜ Kaansoo jahiselts

kasutusse antud samad kinnistud, mis lepingu sõlmimise ajal olid juba

MTÜ Lehola Jahiselts kasutuses, tuleks seda käsitleda valeandmete

esitamisena – neid kinnistuid ei saanud MTÜ Kaansoo jahiselts kasutusse

anda. JahiS § 17 lõike 2 punkti 3 kohaselt pidi Keskkonnaamet keelduma

valeandmete teadliku esitajale jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest.

Keskkonnaameti korralduses väidetakse, et amet kontrollis neid asjaolusid

(kaebuse lisa 1 p 3.9, lõik 6). Mida kontrolliti ja mis põhjusel jõuti

järeldusele, et valeandmeid pole esitatud, vaidlustatud korraldusest ei

selgu. Isegi, kui asuda seisukohale, et tegemist pole teadliku valeandmete

esitamisega, tulnuks eeltoodud põhjustel MTÜ Kaansoo jahiselts andmeid

maaomanikega sõlmitud kokkulepete olemasolu ja ulatuse kohta

vähendada lepingute võrra, mille täitmine on võimatu.

6) JahiS § 17 lõige 4 sätestab, et jahipiikonna kasutusõiguse luba tehakse

avalikult teatavaks 14 päeva jooksul loa andmisest arvates väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Seega on jahipiikonna kasutusõiguse luba

haldusakt, mille puhul on nõutav avalikult teatavaks tegemine.

Haldusmenetluse seadus (HMS) sätestab, et kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval

pärast avaldamist (§ 61 lg 1). Käesoleval juhul ei ole seaduses teisiti.

Seega ei vasta Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise korraldus

ega luba seadusele osas, millega luba hakkab kehtima 26.06.2023 (lisa 1,

p 1.1 ja kasutusõiguse loa veerg 2). Kaebuse koostamise seisuga ei ole

Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa kohta teadet väljaandes

Ametlikud Teadaanded veel ilmunud. Seega ei ole 10-päevane tähtaeg loa

kehtima hakkamiseks veel kulgema hakanud.

15. Keskkonnaamet leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal oli taotluse esitamise seisuga suurema

pindala ulatuses kokkuleppeid jahipiirkonna maaomanikega jahipidamise korraldamiseks

nende kinnisasjadel. Käesoleva kohtuasja peamine õigusküsimus seisneb JahiS § 14 lg 6

tõlgendamises. Erinevate tõlgendamisvõimaluste korral tuleb esmajoones lähtuda seaduse

eesmärgist (teleoloogiline tõlgendamine) ning puudutatud isikute huvide kaalukusest

(praktilised argumendid). Õiguskantsler on asunud seisukohale, et JahiS kehtestamisega on

seadusandja väljendanud soovi juurutada uut jahikorralduse kontseptsiooni, mille üheks

nurgakiviks on vana jahiseadusega võrreldes oluliselt suurem rõhuasetus maaomanike ja

jahimeeste omavahelisele suhtlemisele, koostööle ja kokkulepetele. Kui jahiseltsid selles

kokkuleppele ei jõua, tuleb Keskkonnaametil arvestada Riigikogu tahet ja väljastada

kasutusõiguse luba jahiseltsile, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses

kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel (JahiS § 14 lg 6).

Seega, JahiS § 14 lg 6 eesmärk on loa saaja jahi korraldamise suutlikkuse ja seire tagamine sh

andes maaomanikele suurema võimaluse kaasa rääkida selles, kes nende maadel jahti peab.

2) JahiS § 14 lg 6 paneb Keskkonnaametile kohustuse selgitada välja konkureerivate taotlejate

seast jahipiirkonna kasutusõiguse loa (JKL) taotleja, kellel on jahipiirkonna piires suurema

pindala ulatuses kokkuleppeid jahipiirkonna maaomanikega jahipidamise korraldamiseks

nende kinnisasjadel. Seega on norm selgelt tulevikku vaatav ning JKL loa andmisel ei saa

arvestada kokkulepetega, mis küll taotluse esitamisel olid kehtivad, kuid loa andmisel enam ei

kehtinud. JahiS § 14 lg 6 tuleb tõlgendada selliselt, et loa andmisel tuleb arvestada tähtaegselt

esitatud kokkuleppeid, mille kehtivusaeg jätkub antava kasutusloa kehtivuse perioodil ning

arvestada ei saa kokkulepetega, mis küll taotluse esitamise hetkel olid kehtivad, kuid mille

kehtivus lõppes enne haldusakti andmist. Eeltoodut ei väära ka kaebaja kaebuse p-s 2.2

esitatud väide, mille kohaselt seadus ei piira JKL taotluse menetlemise aja sees jahipidamise

korraldamise lepingute sõlmimist, muutmist või lõpetamist. Keskkonnaametil tuleb loa

andmisel arvestada kõigi talle menetluse kestel teatavaks saanud oluliste asjaoludega ning

lepingute mahu vähenemine on määrava tähtsusega asjaolu JahiS § 14 lg 6 kohaldamisel.

Lepingute lisandumine ei ole pärast JahiS § 15 lg 3 enam võimalik, samas peab

Keskkonnaamet arvestama talle menetluse kestel teatavaks saanud kokkulepete mahu

vähenemisega. Puudub vaidlus selles, et JKL menetluse jooksul muutus kaebajate

maaomanikega sõlmitud kokkulepete maht. Sellega pidi Keskkonnaamet JKL väljastamisel

arvestama.

3) Ebaõige on kaebaja väide, et Keskkonnaameti lähenemine on vastuolus nii seadusandja

tahte, kohtupraktika kui ka halduse seisukohtadega. Kliimaministeerium on oma 19.06.2023

vastuses nr 1-17/23/2505-2 (kaebuse lisa 14) asunud seisukohale, et menetluse ajal kehtivuse

kaotanud kokkulepetest tulenevad mahud, ehk jahimaa pindala osas, mille osas taotlejal enam

maaomanikega jahipidamiseks kokkuleppeid ei ole, tuleb siiski loa andmisel arvestada

kokkulepetega kaetud pindalade hulka. Kliimaministeeriumi seisukoht ei käsitle olukorda, kus

menetluse jooksul on taotleja õiguste maht vähenenud ning Keskkonnaametil tuleb anda JKL

sellele, kes omab suuremas mahus kokkuleppeid maaomanikega. Riigile on oluline

jahikorralduse ja jahiulukite seire sujuv ja tõrgeteta toimimine, mis on saavutatav läbi

maaomanike ja jahimeeste omavahelise suhtlemise, koostöö ja kokkulepete. Seda eesmärki

aga ei aitaks kuidagi täita olukord, kus Keskkonnaametil puuduks loa andmisel õigus jätta

arvestamata kehtetute kokkulepetega. Kaebaja ja ÜMO on sõlminud maa jahindusliku

kasutamise lepingu (kaebuse lisa 19). Nimetatud lepingu p 5 kohaselt lõppeb leping

konkreetse kinnisasja suhtes juhul, kui lõppeb maaomaniku volitus ÜMO-le enda

esindamiseks. Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega, mille kohaselt volituste tagasivõtmine ei

lõpetanud lepinguid. 25.05.2023 (kaebuse lisa 18.3) teavitas ÜMO kaebajat, et seisuga

25.05.2023 oma volitused tagasi võtnud Tornator OÜ, Metsatervenduse OÜ, Okira OÜ,

Varotex OÜ, Saarniidu OÜ ning Metsamaahalduse AS ja Södra Metsad OÜ. Eeltoodust

tulenevalt lõppesid kaebajale antud õigused loetletud äriühingute kinnisasjadel jahipidamise

korraldamiseks. Roger Puit AS ja MTÜ Lehola Jahiselts vahel 06.02.2022 sõlmitud maa

jahindusliku kasutuse leping (kaebuse lisa 20) kehtis lepingu p 6.1 kohaselt kuni 31.05.2023

s.o kuni kaebaja omas kehtivat Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Seega oli

Keskkonnaametile vaidlustatud korralduse andmisel (22.06.2023) teada, et Tornator OÜ

(37,091 ha), Metsatervenduse OÜ (56,858 ha), Okira OÜ (24,976 ha), Varotex OÜ (3,748

ha), Saarniidu OÜ (5,15 ha) ning Metsamaahalduse AS (325,822 ha), Södra Metsad OÜ

(606,686 ha) ning Roger Puit (956,342 ha) sõlmitud lepingud, mis olid kaebaja poolt JKL

taotluse esitamise ajal kehtivad, ei kehtinud enam loa andmisel ning nende arvestamine

kehtivate lepingu mahtude hulka oleks Keskkonnaameti hinnangul selgelt vastuolus JahiS §

14 lg 6 eesmärgiga.

4) JahiS-st ei tulene maaomanikele keeldu sõlmida kokkulepe jahindustegevuse

korraldamiseks oma kinnisasjal mitme erineva jahiseltsiga. Nii näiteks näeb JahiS ette

võimaluse ka mitmele taotlejale ühise kasutusõiguse andmise, järelikult peab olemas olema ka

võimalus, kus maaomanik on sõlminud kokkuleppe erinevate jahiseltsidega oma kinnisajal

jahipidamiseks.

5) Vaidlustatud korraldus hakkas kehtima adressaadile teatavaks tegemisest arvates.

Vaidlustatud korraldus on kaebajale teatavaks tehtud ning kaebaja on saanud oma kaebeõigust

tähtaegselt ja tõhusalt realiseerida. Kaebajal on õigus esitada kaebus üksnes enda rikutud

õiguste kaitseks. Isegi juhul, kui kohus peaks kaebajaga nõustuma, ei saa tulenevalt HMS §-st

haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist.

16. MTÜ Kaansoo jahiselts vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

1) Nõustuda ei saa sellega, et kokkuleppeid maaomanikega tuleb hinnata taotluse esitamise

seisuga. Antud juhul oli kõnealune muudatus sedavõrd olulise tähendusega, et seda tuli

arvestada JKL andmise otsustamisel (HMS § 6). JahiS § 14 lg 3 mõte on JKL-i andmisel

eelistada isikut, kellel on suurema pindala ulatuses kokkuleppeid jahipidamiseks. See on ka

loogiline, sest jahipidamine eeldab rahumeelset koostööd jahipidaja ja maaomanike vahel,

sest jahti peetakse maadel, mis ei kuulu jahipidajale. Mida rohkem on jahipidajal

kokkuleppeid maaomanikega, seda paremini näitab see rahumeelset ja edukat koostööd

kõnealuste isikute vahel. JKL-i andmise hetkeks oli kolmandal isikul suurema pindala ja

rohkemate maaomanikega sõlmitud kokkuleppeid, kui kaebajal. Kui JKL oleks antud

kaebajale, siis oleks „sunnitud“ kaebajaga tegema koostööd isikud, kes seda teha ei soovinud.

Kui vastustaja ei oleks JKL-i andmisel arvestanud taotluste esitamise järgselt muutunud

asjaolusid, siis toonuks see kaasa olukorra, kus vastustaja antud haldusakt oleks sisult vale

ega põhineks tegelikel asjaoludel. Sisult samale tulemusele jõuab ka olukorras, kus üks

taotleja esitab valeandmeid ja see selgub menetluse kestel. JKL-i andmise puhul on tegemist

kaalutlusotsusega. HKMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Õiguse üks üldpõhimõte on heauskne käitumine.

Kaebaja ei käitu heauskselt ega vastutustundlikult, sest kantuna soovist saada JKL-i, seab ta

enda huvid esikohale ega arvesta kohalike maaomanike huvidega.

2) Haldusasjas nr 3-23-1179 vaieldi selle üle, kas Keskkonnaamet pidanuks arvestama ka

lepinguga, mis sõlmiti pärast taotluste esitamise vooru ning mis esitati Keskkonnaametile

pärast korralduse eelnõu andmist. Antud juhul ei ole vaidlust, kas Keskkonnaamet peaks

arvestama mõnda hilinenult esitatud täiendavat lepingut või mitte. Vaidlus on, kas

Keskkonnaamet peaks arvestama, et JKL-i andmise hetkeks olid osad lepingud lõppenud

ja/või lõpetatud. Lepingu lõpetamisi tuleb jahipidamisel ja JKL-i andmisel arvestada, sest

jahimaa kasutamine on tulevikku suunatud tegevus ja lepingu lõpetamised peegeldavad

kohalike maaomanike tuleviku suunatud tahet, kelle maadel soovitakse jahti pidada.

Lepingupoolte ühine tegelik tahe oli, et kui maaomanikud võtavad tagasi ÜMO-le antud

volitused, siis ei tohi kaebaja enam nende maaomanike maadel jahipidamist korraldada.

Teisisõnu soovisid isikud, kellel puuduvad õigusteadmised, leppida kokku aluses, millal

leping lõpeb. Arvestades, et tegemist on kestvuslepinguga, siis (alternatiivselt) tuleb

tõlgendada vaidlusalust lepingupunkti selliselt, et kui maaomanikud võtavad ÜMO-le antud

volituse tagasi, siis ÜMO ütleb volituse alusel sõlmitud lepingu kaebajaga üles.

Volituse tagasivõtmine iseenesest tõepoolest ei oma tagasiulatuvat mõju volituse alusel juba

tehtud tehingule. Antud juhul ei tuginenud ÜMO aga sellele, et tema ja kaebaja vahel

sõlmitud leping oleks algusest peale kehtetu volituse tagasivõtmise tõttu, vaid sellele, et

pooled leppisid lepingus kokku, et volituste tagasivõtmisel leping lõpeb. Teisisõnu, kui

maaomanik võtab ÜMO-le antud volituse tagasi ja ÜMO teavitab sellest kaebajat, siis lõppeb

ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud leping edasiulatuvalt. Käesoleval juhul võtsidki

maaomanikud volitused tagasi, ÜMO teavitas sellest kaebajat ja viimaste vahel sõlmitud

leping lõppes edasiulatuvalt. TsÜS § 126 imperatiivsus ei tähenda, et pooled ei saa omavahel

leppida kokku, et volituse tagasivõtmisel ei lõppeks volituse alusel sõlmitud tehing

edasiulatuvalt. Järelikult arvas vastustaja põhjendatult maha kaebaja taotluses märgitud

lepingutega kaetuse pindalast 1 155,59 ha.

3) Kolmas isik ei ole esitanud valeandmeid. Ühestki JahiS sättest ei tulene, et maaomanik ei

võiks sõlmida jahindustegevuse korraldamise kokkulepet erinevate isikutega. Seda kinnitab

ka asjaolu, et ühele piirkonnale võivad taotlusi esitada erinevad jahiseltsid ning kui

maaomaniku sooviks on oma maal jahindustegevust lubada ja korraldada, siis on ilmne, et ta

võib sõlmida kõikide potentsiaalsete taotlejatega ka vastavasisulised kokkulepped. Lisaks ei

välista ka JahiS § 25 mitme isikuga lepingute sõlmimist. Järelikult kolmas isik ei esitanud

valeandmeid ega andmeid, millega ei saanud arvestada JKL andmisel. Isegi, kui pärast

esimese lepingu sõlmimist maa jahinduslikuks kasutamiseks andmiseks ei tohiks maaomanik

enam sõlmida teist samasisulist lepingut sama maa osas (millega kolmas isik ei nõustu), siis ei

ole kolmas isik esitanud teadvalt valeandmeid, sest on lähtunud kehtivast kohtupraktikast

(Tallinna Halduskohtu 21.01.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-2905).

4) Kaebaja väidab, et kui vastustaja edastas 15. mail 2023. a korralduse eelnõu Kaansoo

jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise osas, siis sellele järgnevalt esitatud teateid lepingu

lõppemise ja volituste tagasivõtmise kohta, ei esitatud tähtaegselt. Kaebaja eksitab kohut.

Nimelt, kaebaja väide on küll õige osas, et vastustaja 15. mai e-kirjas (vt kaebuse lisa 2)

teatati, et ettepanekud ja arvamused korralduse eelnõu osas tuleks esitada hiljemalt 19. mail

kell 12.00-ks, kuid kaebaja jätab lisamata, et tulenevalt järgnevast kirjavahetusest (lisa 1),

palus Keskkonnaamet hiljemalt 26. mail 2023. a kell 12.00-ks, esitada selgitused ja tõendid.

26.05.2023 sai kolmandale isikule teatavaks, et AS Roger Puit esitas kaebajale teate, et

nendevaheline leping maa kasutamiseks jahipidamiseks lõpeb 31. mai 2023. a seisuga või

alternatiivselt ütles Roger Puit lepingu üles ning et ÜMO liikmed on võtnud tagasi ÜMO-le

antud volitused tema liikmete esindamiseks jahipidamiseks kasutada antud maade lepingutega

seonduvalt, ning seetõttu on ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud leping lõppenud lepingu p 5

alusel. Neist asjaoludest teavitas kolmas isik vastustajat 26.05.2023 kell 11.21 saadetud e-

kirjas, tehes seda seega tähtaegselt.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Keskkonnaamet tuvastas vaidlustatud korralduse p-s 3.5, et taotluse esitamisel oli MTÜ-l

Lehola Jahiselts kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 12 569,82 hektari

ulatuses vastavalt kaebaja taotluses esitatud mahtudele (dtl 310‒323), MTÜ-l Kaansoo

jahiselts aga 11 874,02 (vt Keskkonnaameti 10.11.2023 vastus kohtunõudele). Vaidlustatud

korralduses leidis Keskkonnaamet, et MTÜ Lehola Jahiseltsi taotluses märgitud lepingutega

kaetuse pindalast tuleb maha arvata osa, milles ÜMO-l puudub volitus maaomanike

esindamiseks Seetõttu vähenes Keskkonnaameti hinnangul MTÜ Lehola Jahiseltsil

kokkulepete pindala maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 1 155,59 hektari ulatuses

(lepingute ja kokkulepetega kaetud jahimaade pindala vähenes 12 569,82 hektarilt 11 414,23

hektarini) (vaidlustatud korralduse p 3.7).

Kohus märgib, et vastustaja ei ole esitanud mahaarvamisi kontrollitaval moel. 25.05.2023

teatega (dtl 36) anti kaebajale teada, et oma volitused on ÜMO liikmetest tagasi võtnud

Tornator Eesti OÜ, Metsatervenduse OÜ, Okira OÜ, Varoteks OÜ, Saarniidu OÜ,

Metsamaahalduse AS, 26.05.2023 teatega (dtl 40) anti kaebajale teada, et ÜMO liikmetest on

oma volituse tagasi võtnud Södra Metsad OÜ, Multiland OÜ, Metsagrupp OÜ. ÜMO

31.05.2023 teates (dtl 285) teavitas ÜMO, et „tänasega on teada ka ÜMO volituste lõpetamine

ESTONIAN SUSTAINABLE FORESTRY OÜ poolt“. AS Roger Puit esitas teate lepingu

lõpetamise kohta (dtl 33) 26.05.2023, leping pidi lõppema 31.05.2023, alternatiivselt ütles AS

Roger Puit lepingu üles.

ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud „Maa jahindusliku kasutuse leping Kaansoo jahipiirkond“

(dtl 129‒131) (edaspidi ka: ÜMO leping) lisas 1 on toodud Kaansoo jahipiirkonnas

maaomanikule kuuluvate kinnistute pindala ja jahilepingu osas seatud tingimused. Volituste

tagasivõtjate maaüksuste suurused on järgmised: Tornator Eesti OÜ 46,83 ha,

Metsatervenduse OÜ 56,56 ha, Okira OÜ 25,09 ha, Varoteks OÜ 3,75 ha, Saarniidu OÜ 5,15

ha, Metsamaahalduse AS 327,09 ha, Södra Metsad OÜ 605,95 ha, Multiland OÜ 5,21 ha,

Metsagrupp OÜ 50,21 ha, ESTONIAN SUSTAINABLE FORESTRY OÜ 39,69 ha. Lisaks

on AS Roger Puit kinnistud, mille pindala Kaansoo jahipiirkonnas on 953,9 ha (dtl 144).

Kokku oli ÜMO volituste ülesütlemisi 1 165,54 ha ulatuses, lisaks AS Roger Puit mahud

953,9, seega pidi mahaarvamisi kohtule arusaadavalt olema 1 165,54+953,9=2 119,44 ha.

Keskkonnaamet on maha arvanud 1 155,59 hektarit. Kuidas selline maht kujunes, pole

kohtule lõplikult selge. Vastuses kaebusele (p 11, dtl 241) on Keskkonnaamet selgitanud, et

Keskkonnaametile oli vaidlustatud korralduse andmisel (22.06.2023) teada, et Tornator OÜ

(37,091ha), Metsatervenduse OÜ (56,858 ha), Okira OÜ (24,976 ha), Varotex OÜ (3,748 ha),

Saarniidu OÜ (5,15 ha) ning Metsamaahalduse AS (325,822 ha), Södra Metsad OÜ (606,686

ha) ning Roger Puit (956,342 ha) sõlmitud lepingud, mis olid kaebaja poolt JKL taotluse

esitamise ajal kehtivad, ei kehtinud enam loa andmisel ning nende arvestamine kehtivate

lepingu mahtude hulka oleks Keskkonnaameti hinnangul selgelt vastuolus JahiS § 14 lg 6

eesmärgiga. Seega kohtule arusaadavalt oli Keskkonnaamet maha arvestanud nimetatud

kinnistud, st 12 569,82 ‒(37,091+56,858+24,976+3,748+5,15+325,822+606,686+956,342)

=12 569,82‒2 016,673=10 553,147 ha. Esitatud arvud ei klapi täpselt kokku, kuid kohtu

arvates on piisavalt selge, et koos mahaarvamistega jäävad kaebaja mahud kolmanda isiku

mahtudest igal juhul väiksemaks, mistõttu vastustaja seadusetõlgenduse õigsuse korral tuleks

õigus pidada jahti Kaansoo jahipiirkonnas anda kolmandale isikule.

18. Ka kohtule arusaadavalt ei heida kaebaja vastustajale ette seda, et kokkulepete mahud

oleks valesti kokku arvutatud ja see muudaks lõpptulemust, vaid kontrollikohustuse

rikkumine seisneb kaebaja hinnangul selles, et vastustaja pole tuvastanud, kas kolmanda isiku

deklareeritud kokkulepped ja lepingud on tegelikult kehtivad ‒ kaebaja väidab, et maaüksuste

topeltdeklareerimist erinevate taotlejate poolt ei tohiks lubada (otsuse p 18.1) ning samuti, et

ÜMO ei ole enda lepingut kaebajaga korrektselt üles öelnud (otsuse p 18.2), mistõttu oleks

seda lepingut pidanud arvestama kaebaja mahtude hulka. Samuti leiab kaebaja, et

kokkuleppeid maaomanikega saab arvestada üksnes taotluse esitamise seisuga ning peale seda

toimunud muudatusi ‒ nii mahtude suurenemist kui vähenemist ‒ ei saa arvesse võtta (otsuse

p 18.3).

18.1. Kohus nõustub vastustajaga, et JahiS-ga ei ole vastuolus, kui maaomanikud teevad

kokkulepped/lepingud erinevate huvitatud isikutega. Kuidas selliselt sõlmitud lepingud on

täidetavad, ei ole Keskkonnaameti tegevust puudutavaks küsimuseks. Õigused ja kohustused

tekivad lepingupoolte vahel. Kokku leppimise võimalus mitme taotlejaga peab olema lubatav

juba põhjusel, et JahiS võimaldab jahipiirkonna ühist kasutamist (JahiS § 14 lg 6). Pole ka

sisulist põhjus piirata omaniku võimalust olla nõus erinevate jahipiirkonna kasutajatega, nt

RMK puhul on see tavapärane. Vastasel korral kohtleks RMK erinevaid taotlejaid

ebavõrdselt. Ka see, et ühe jahiseltsiga on leping juba sõlmitud, ei tähenda, et maaomanik ei

võiks nõustuda uutele taotlejatele oma maad kasutada anda. Vastasel korral pandaks uued

taotlejad olemasoleva JKL omajaga ebavõrdsesse olukorda. Tekiks ka surve lõpetada maa

kasutamise lepingud enne JKL kehtivust, kuna lepingute olemasolu hinnatakse taotluse

esitamise seisuga. See võib aga tekitada ajalise lünga, kus jahipiirkonnas suurel osal maadest

jahti ei peetagi. Kohtu arvates selline seaduse tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega kohus ei

nõustu kaebajaga, et tegemist oli kolmanda isiku poolt valeandmete esitamisega või et

kolmanda isiku osalust tulnuks vähendada lepingute võrra, mille täitmine on võimatu (nn

topeltlepingud). Olukorras, kus jahipiirkonda hakkaks kasutama üksnes kolmas isik (eeldusel,

et vaidlustatud korraldus jääb jõusse), ei saa ka väita, et vastavate lepingute täitmine oleks

võimatu.

18.2. Kaebaja leiab, et ÜMO ei ole temaga sõlmitud lepingut korrektselt üles öelnud. Kohus

märgib, et JahiS ei nõua, et loa taotleja esitaks Keskkonnaametile teatud kindlatele nõuetele

vastava lepingu, vaid nõutav on kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks

maaomaniku kinnisasjal (JahiS § 14 lg 5). Kokkulepe peab sisaldama maaomaniku

nõusolekut enda kinnisasja kasutamiseks (JahiS § 15 lg 2). Kohus leiab, et Keskkonnaameti

kontrollikohustus ei hõlma maaomaniku ja taotlejate vaheliste lepingute väljaküsimist ja

nende kehtivuse analüüsimist, vaid Keskkonnaamet peab võtma seisukoha, kui

lepingu/kokkuleppe olemasolu või kehtivuse osas esineb põhjendatud kahtlus (kahe kuu

jooksul pole ka võimalik põhjalikku hindamist teostada). Siingi saab Keskkonnaamet jätta

kokkuleppe/lepingu arvestamata, kui selle tühisus on ilmne. Keskkonnaamet ei pea asuma läbi

viima juriidilist analüüsi, et tuvastada, kas konkreetne leping on üles öeldud korrektselt,

vastab lepingu sõlmijate tegelikule tahtele lepingu sõlmimisel jms. Kohus peab tõenäoliseks,

et vastavat ressurssi Keskkonnaametis ei ole ja JahiS-st ka vastavat nõuet ei tulene. Praegusel

juhul ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et ÜMO teatud liikmed on soovinud loobuda

edasiulatuvalt enda maa kasutada andmisest kaebajale. ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud Maa

jahindusliku kasutuse lepingu p 5 kõlab: „Kasutusse andja ja kasutaja on kokku leppinud, et

lisaks tüüptingimustes sätestatule lõpeb leping konkreetse kinnisasja suhtes juhul, kui lõpeb

kasutusse andja volitus MTÜ-le enda esindamiseks. MTÜ teavitab kasutajat volituse

lõppemisest.“ Vastav lepingu punkt on sõnastatud piisavalt selgelt, et aru saada, et lepingu

pooled on kokku leppinud konkreetse aluse, kuidas lepinguline suhe kindla kinnistu osas

kaebaja ja ÜMO liikme vahel lõppeb. Kohtu arvates ei ole sellise aluse ette nägemine

vastuolus TsÜS või VÕS regulatsiooni ega ka viidatud õigusaktide mõttega. Vaidlust ei ole

selles, et ÜMO on kaebajat teavitanud enda volituste lõppemisest osasid liikmeid esindada,

mis tõi omakorda kaasa JahiS § 14 lg 5 kohaste kokkulepete kehtivuse lõppemise

konkreetsete kinnisasjade suhtes. Pole esitatud tõendeid, et volituste ülesütlemised ei

vastanuks konkreetsete kinnistuomanike tegelikule tahtele või oleks ülesütlemine muul

põhjusel tühine. Kohase õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus ja kohustus lasub kaebajal,

mitte vastustajal. Seega puudub vajadus asuda hindama ja tuvastama, mis oli ÜMO lepingu

sõlmijate „tegelik tahe“, kuna ÜMO lepingu p 5 vastavat ülesütlemise võimalust ilmselgelt

võimaldas.

18.3. Järgnevalt on vaidlus ka selles, kas JahiS § 14 lg 5 kohaseid kokkuleppeid tuleb

arvestada taotluse esitamise hetke seisuga või saab ja teatud juhul tulebki arvesse võtta

taotluse menetlemise ajal toimunud muudatusi andmete koosseisus. Konkurentsiolukorra

lahendamiseks pakub JahiS § 14 lg 6 pelgalt ühe kriteeriumi ‒ viidatud sätte kohaselt, kui ühe

ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik

taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kellel on

jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise

korraldamiseks nende kinnisasjadel. Muid reegleid JahiS konkureerivate taotlustega

menetluse läbiviimiseks ei kehtesta. Seetõttu tuleb pöörduda HMS kui üldseaduse poole.

HMS § 5 lg 1 kohaselt määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad

haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti.

Siinjuures peab haldusorgan järgima haldusmenetluse üldpõhimõtteid. HMS on suunatud

isiku õiguste kaitse tagamisele ühtlase, isiku osalust ja kohtulikku kontrolli võimaldava

haldusmenetluse korra loomise teel (HMS § 1).

Varasemas kohtupraktikas on kohus tegelenud küsimusega, kas menetluse kestel võib

lisanduda uusi kokkuleppeid. Sellele on vastatud eitavalt (vt TlnHKm, 09.06.2023, 3-23-

1179, p 12). Ka kaebaja viidatud Vormsi jahipiirkonna näide puudutas sellist olukorda.

Käesolevas asjas on vaidluse all olevaks küsimuseks, kas vastustaja peab arvestama

menetluse kestel toimunud kokkulepete muudatusi, mis puudutavad mahtude vähenemist ehk

siis kokkuleppeid, mis on üles öeldud peale taotluse esitamist, kuid enne JKL-i väljastamise

otsustamist. Vastustaja leiab, et tema seisukohta toetab JahiS § 14 lg 6 eesmärk, milleks on

loa saaja jahi korraldamise suutlikkuse ja seire tagamine sh andes maaomanikele suurema

võimaluse kaasa rääkida selles, kes nende maadel jahti peab. Sama on rõhutanud ka kolmas

isik.

Vastustaja ja kolmanda isiku väljatoodud eesmärgile on raske vastu vaielda, kuid kohtu

arvates pole vastustaja veenvalt põhjendanud, kuidas vaidlusalune konkurss neid eesmärke

parimal võimalikul moel tagaks ning seejuures ei kahjustaks osade konkursil osalevate isikute

õigusi ebaproportsionaalselt. Esmalt toob kohus välja, et võimalikult suur arv kokkulepetega

hõlmatud kinnistuid ei ole tegelikult JahiS deklareeritud eesmärgiks JKL andmisel. JahiS

kohaselt on ka piisav, kui loa taotlejal on samas jahipiirkonnas ainult üks kinnisasi või üksnes

ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe

jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (vt JahiS § 14 lg 5). Seadusandja ei ole

kehtestanud kokkulepete osas mingisugust künnist, v.a ühe kinnistu või kokkuleppe

olemasolu, mistõttu on vastustajal jäänud usutavalt põhjendamata, et seadusandja on

„suutlikkuse ja seire tagamise“ pannud sõltuma kokkulepetega hõlmatud maa-ala mahust.

Pealegi ei anna see tõlgendus adekvaatset käitumisjuhist olukordades, kus kokkulepetega

hõlmatud maa-ala jääb konkureerivate taotlejate puhul samasse suurusjärku ‒ nagu praegusel

juhul. Kohtu arvates pole kaalukaid argumente väitmaks, et kolmas isik on suutlikum

seadusest tulenevaid ülesandeid täitma olukorras, kus tal on jahipiirkonna suurust arvestades

väga väike ülekaal maadega hõlmatuse osas.

Teiseks on vastustaja viidanud maaomanike suuremale võimalusele kaasa rääkida selles, kes

nende maadel jahti peab. Tegemist on kahtlemata ühe kaaluka JahiS eesmärgiga, kuid

siinjuures ei saa väita, et JahiS eesmärgiks on olnud eelistada maaomanike huve jahiseltside

huvidele. Seda pole leidnud ka õiguskantsler. JahiS-s on proovitud leida tasakaal erinevate

huvitatud isikute vahel. Maaomanike õigused on tagatud seeläbi, et maaomanik võib vabalt

otsustada, kas üldse lubada enda maal jahti pidada (JahiS § 25 lg 2), samuti otsustab

maaomanik, kellega ta sõlmib kokkuleppe kinnisasja kasutamiseks jahipidamiseks.

Maaomanik võib seda teha ühe kindla või ka mitme jahiseltsiga. Sealjuures pole keelatud

maaomanikul lähtuda kokkuleppe tegemisel sellest, kes huvitatud isikutest maksab talle maa

kasutamise eest rohkem tasu. Maaomaniku motivatsioon kokkulepetesse astumisel on eeskätt

saada kompensatsiooni tekitatud ulukikahjude eest. Küll ei saa JahiS eesmärgiks pidada

maaomanike võimalust teenida võimalikult suuri summasid enda maa kasutusse andmise eest,

ammugi mitte väikesele grupile maaomanikest otsustusõiguse andmist selle üle, kellele

väljastatakse jahipiirkonnas JKL. JahiS-s on tagatud maaomanikele, kellele kuulub vähemalt

51 protsenti jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51 protsenti jahimaa

pindalast, õigus tunnistada JKL kehtetuks, kuid otsustusõigust JKL andmise üle JahiS-st ei

tulene.

Olukord, kus peale taotluse esitamist ja enne JKL väljastamist tehtud lepingute ülesütlemised

lähevad lepingute mahtude hindamisel arvesse, võimaldab väiksel grupil maaomanikest

mõjutada JKL menetluse võitjat ja seeläbi kaubelda välja maa kasutamiseks paremaid

tingimusi. Seda eeskätt olukorras, kus peale taotluste esitamise tähtaja lõppu on teada mõlema

taotleja mahud ning teada on ka kinnistute suurused ja kinnistute omanike andmed. Selline

konkursi korraldus orienteerib praktiseerima kaalukeeleks olevas ulatuses maaomanike

„üleostmist“, mis kindlasti ei ole olnud JahiS vastava regulatsiooni loomise eesmärgiks.

Kinnistu omanike ja jahikorraldajate lähedasem koostöö võib sellises olukorras olla pelgalt

ettekääne, millega tegelikke motiive looritatakse. Kaebaja on praeguselgi juhul välja toonud

selle, et mingeid sisulisi etteheiteid ÜMO liikmetel kaebajale kui senisele JKL omajale ei

olnud, samuti jätkub kaebaja ja ÜMO liikmete koostöö Lahmuse jahipiirkonnas, mis viitab

sellele, et mingeid põhimõttelisi erimeelsusi kaebaja ja ÜMO liikmete vahel ei ole olnud.

Esitatud ÜMO lepingutest nähtub, et maakasutamise tasu on kaebaja ja kolmanda isikuga

sõlmitud lepingutes erinev, mis viitab sellele, et see on olnud üheks teguriks kaebajaga

sõlmitud lepingu ülesütlemisel. Selline tegevus maaomanike poolt ei ole keelatud, kuid

protsessi läbipaistvuse ja menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtte tagamiseks tuleks

kohtu arvates piir tõmmata taotluse esitamise hetkega ning edasisi lepingumahtude

muudatusi, sh nende vähenemist ei tohiks arvesse võtta. Sarnase praktika jätkudes tuleb

pidada usutavaks, et vastavad tendentsid süvenevad ja tasude üle kauplemine jätkub veelgi

intensiivsemalt. Selle tulemusena võivad osad maaomanikud saada küll suuremat tasu

kinnisasja kasutamise eest, kuid tervikuna muutub JKL lubade väljastamise menetlus

läbipaistmatumaks ning jahipidamine kallimaks, võimalik, et osadele jahimeestele ka

kättesaamatuks. On ekslik vaadelda jahipidamist üksnes läbi maaomaniku omandiõiguse

prisma. Jahiloomad kuuluvad tegelikult riigile ja asjaolu, et nad viibivad mõne eraomaniku

maal, ei tohiks tahaplaanile jätta üldist huvi väärtustada jahipidamist kui traditsioonilist

kogukondlikku läbikäimise vormi.

19. Ülaltoodut arvestades tuleb kabus rahuldada. Kohus tühistab Keskkonnaameti 22.06.2023

korralduse nr DM-124431-18 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr JPKL-519485

väljastamine“ ja selle alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba JPKL-519485.

20. Vaidlustatud korraldus on kaebajale teatavaks tehtud ning kaebaja on saanud oma

kaebeõigust tähtaegselt ja tõhusalt realiseerida. Teade jahipiirkonna kasutusõiguse loa

andmise kohta MTÜ-le Kaansoo jahiselts on Ametlikes Teadaannetes avaldatud 30.06.2023.

Kaebaja väidet menetlustähtaegade rikkumise kohta uute tõendite vastu võtmisel ei ole

kaebuse rahuldamise tõttu vaja lähemalt hinnata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti vastustaja kahjuks, tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista. Kaebaja

taotleb 14.11.2023 menetlusdokumendi kohaselt õigusabikulude hüvitamist summas 3 900

eurot (käibemaksuta), lisaks 17.11.2023 menetlusdokumendi kohaselt istungiga seotud kulude

hüvitamist summas 159,9 eurot (käibemaksuta). Kaebuse esitaja ei ole

käibemaksukohustuslane. Õigusabikulud kokku koos käibemaksuga on 4 871,88 eurot. Lisaks

on kaebaja tasunud riigilõivu 40 eurot (20 eurot kaebuse eest ja 20 eurot esialgse õiguskaitse

taotluse eest). Seega on kaebaja menetluskulud kokku 4 911,88 eurot. Kohus märgib, et

HKMS alusel ei saa hüvitada haldusmenetluses osalemise kulusid. Seega kulud, mis kanti

enne vaidlusaluse haldusakti andmist (arve nr 23014 summas 1 560 eurot käibemaksuga) ei

kuulu hüvitamisele. Arvestades ka seda, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus jäi

rahuldamata, peab kohus vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks 3 000 eurot

(käibemaksuga). Sellele lisandub 20 eurot riigilõivu, kuivõrd kohus ei pea põhjendatuks EÕK

taotluselt tasutud riigilõivu välja mõistmist. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista 3 020 eurot. Kuna kolmas isik oli menetluses vastustaja poolel, jäävad kolmanda isiku

menetluskulud HKMS § 108 lg 8 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)