3-22-1799/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1799

Haldusasi

Bondora AS kaebus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti

27.05.2022 ettekirjutuse nr 19-4/21-15669-017 ja 21.07.2022

vaideotsuse nr 2-5/22/0057/35 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Bondora AS, lepingulise esindaja vandeadvokaat

Vitali Šipilov, volitatud esindaja Kerly Küünemäe

Vastustaja – Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

volitatud esindajad Diana Lints ja Melissa Liivak

Asja läbivaatamise vorm

27.11.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 15.01.2024, mis on

puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev. Vastuseks menetlusosalise poolt

esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14

päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Perioodil 08.12.2021 – 07.02.2022 toimus Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

(TTJA) ning Bondora AS (Bondora) vahel kirjavahetus, mille jooksul TTJA avaldas seisukohta,

et Bondora poolt avaldatud reklaamid, sh tarbijakrediidi reklaamid, on vastuolus

reklaamiseaduses (RekS) sätestatuga. Bondora esitas TTJA-le omapoolsed vastuväited ning tegi

osaliselt muudatusi ka senistes reklaamides.

2. 11.05.2022 edastas TTJA Bondora AS-ile menetlusdokumendi nr 19-4/21-15669-014, milles

leidis, et Bondora tarbijakrediidi reklaamid ei vasta RekS § 29 lõigetes 2, 3, 31 ja 7 nimetatud

nõuetele.

3-22-1799

3. Bondora esitas 20.05.2022 TTJA-le arvamuse ja vastuväited. Bondora möönis, et ilma RekS

§ 29 kohase tüüpnäiteta avaldatud reklaamid on avaldatud ekslikult, ning parandas need, kuid

leidis, et muud etteheited ei ole põhjendatud. Bondora vaidles TTJA menetlusdokumendile

vastu ulatuses, mis käsitles teabe esitamist, mis on tüüpnäite kohustuslikuks osaks (lisaks

tüüpnäitele esitatud teave võimaliku laenuvahemiku või laenusumma kohta (nt kuni 6500 €)

ning eraldi välja toodud võimalik tarbijakrediidilepingu kestus või laenuperiood (nt kuni 5

aastaks)) ning väljendi „Bondoraga võid mõelda suurelt“ kasutamist.

4. TTJA esitas 27.05.2022 Bondorale ettekirjutuse 19-4/21-15669-017, millega keelas Bondoral

kõikidel reklaamikandjatel tarbijakrediidi reklaamide avalikustamise, mis (a) ei sisalda

üleskutset tutvuda finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga;

(b) ei sisalda tarbijakrediidi tüüpnäidet; (c) sisaldavad teavet tarbijakrediidi tingimuste kohta,

mis ei ole kohustusliku tüüpilise näite osaks ning (d) sisaldavad reklaamlauseid, mis ei ole

reklaamiseaduse (RekS) § 29 lg 3 välja toodud lubatud teabe osaks.

5. 17.06.2022 esitas Bondora vaide TTJA ettekirjutusele, millega taotles TTJA ettekirjutuse

kehtetuks tunnistamist.

6. 21.07.2022 tegi TTJA vaideotsuse nr 2-5/22/0057/35, millega jättis Bondora vaide

rahuldamata ja TTJA ettekirjutuse kehtetuks tunnistamata.

7. Tallinna Halduskohtusse saabus 24.08.2022 Bondora AS kaebus Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ameti 27.05.2022 ettekirjutuse nr 19-4/21-15669-017 ja 21.07.2022 vaideotsuse nr

2-5/22/0057/35 tühistamiseks.

8. Kohus võttis 13.09.2022 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks TTJA.

9. TTJA esitas vastuse kaebusele 18.10.2022 ja täiendavad seisukohad 06.11.2023.

10. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 06.11.2023.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja nõue ja seisukohad

11. Kaebaja ei nõustu vastustaja poolt temale tehtud ettekirjutusega ning samuti vaideotsusega

ning leiab, et need kuuluvad tühistamisele.

12. TTJA on oma ettekirjutuses õigusvastaselt keelanud tüüpnäite osaks oleva teabe eraldi

avaldamise reklaamis, kuigi reklaamiseadus seda ei keela. Reklaamiseadus näeb ette reklaamis

kasutatava tüüpnäite kohustusliku sisu, kuid ei keela seda teavet dubleerida.

12.1. RekS § 29 lg-st 31 tuleneb, et tüüpilise näite kujul tuleb esitada teave kasutusse võetava

krediidisumma või krediidi ülempiiri kohta (RekS § 29 lg-st 31 p 2) ja tarbijakrediidilepingu

kestus (RekS § 29 lg-st 31 p 4). Seega on teave võimaliku laenuvahemiku või laenusumma kohta

(nt kuni 6500 €) ning eraldi välja toodud võimalik tarbijakrediidilepingu kestus või

laenuperiood (nt kuni 5 aastaks) mitte ainult lubatud, vaid lausa kohustuslik informatsioon,

mida esitada.

12.2. TTJA on vaideotsuses asunud seisukohale, et sõna „kuni“ kasutamine ei ole tarbijakrediidi

reklaamis igal juhul lubatud, isegi kui selle näol ei ole tegemist üleskutsega raha laenamiseks

(vaideotsuse p 22). Bondora sellega ei nõustu. Nagu selgitatud, siis on RekS § 29 lg 31 alusel

vaja kohustusliku teabena esitada mh krediidi ülempiir. Selleks, et esitada krediidi ülempiiri on

juba grammatiliselt vaja kasutada sõna „kuni“. Järelikult ei saa tegemist olla keelatud teabega,

vastupidi – tegemist on kohustusliku osaga tarbijakrediidireklaamist, mille väljendamiseks on

vaja kasutada sõna „kuni“. Sõna „kuni“ ei sisalda endas üleskutset raha laenamiseks ning ei jäta

ka muljet, et tegemist on lihtsa võimalusega finantsprobleemide lahendamiseks, tegemist on

kõigest täiendsõnaga, millel ei ole iseseisvalt mingisugust kaalu.

2(13)

3-22-1799

12.3. RekS ei keela esitada reklaamis nii kasutusse võetavat krediidisummat kui ka krediidi

ülempiiri. RekS § 29 lg 2, 31–35 tuleb tõlgendada kogumis ning arvesse võtta ka sätete eesmärki,

milleks on eelkõige vastutustundlik tarbijakrediidi pakkumine ning tarbija poolt teadliku valiku

tegemise soodustamine. Grammatilise tõlgenduse kohaselt annab sidesõna „või“ kasutamine

tarbijakrediidi pakkujale valiku, kas tüüpnäites esitada teavet kasutusse võetava krediidisumma

või krediidi ülempiiri kohta. Samas ei tulene seadusest ka keeldu esitada mõlemat teavet, sellise

teabe esitamise keelamiseks esinema seaduslik alus, mis praegusel juhul puudub.

12.4. RekS ei keela reklaamis selliste andmete avaldamist, mille avaldamine on kohustuslik,

hoolimata sellest, kas andmete avaldamine on korduv või mitte. RekS § 29 lg 31 täpsustab

tüüpilise näite esitamise viisi. RekS oma sõnastuses ei keela tüüpilise näite osade eraldiseisvat

väljatoomist, vaid seab nõuded tüüpilisele näitele.

12.5. RekS § 29 lg 31 eeskujuks olid direktiivis 2014/17/EL5 sätestatud reklaaminõuded.

Vastavalt direktiivi artiklile 10 peavad krediidilepinguid käsitlevad reklaam- ja turundusteated

olema õiglased, selged ja mitte eksitavad. Keelatud on sõnastus, mis võib tarbijates tekitada

põhjendamatuid ootusi seoses krediidi kättesaadavuse või kulukusega. Direktiivi artikkel 11

reguleerib konkreetselt reklaamis sisalduva standardteabe sisu ning sama artikli lg 1 kohaselt

tuleb standardteave esitada krediidilepinguid käsitavas reklaamis, mis osutab intressimäärale või

mis tahes muule arvnäitajatele, mis kajastavad krediidi kulukust tarbijale. Niisiis tõlgendab

TTJA RekS-i direktiivist lubamatult rangemalt, lubades tarbijakrediidi reklaami sisuks üksnes

tüüpilisele näite olemasolu. Nagu Bondora on menetluses läbivalt selgitanud, siis ei keela ka

Eestis kehtiv reklaamiseadus tüüpilises näites sisalduvat teavet esitada korduvalt.

12.6. Tüüpnäite osade eraldi avaldamine ei ole vastuolus selguse ja eristatavuse nõudega. RekS

§ 29 lg-st 8 tuleneb kohustus tüüpnäites esitatud teave esitada selgel, kokkuvõtlikul ja selgelt

eristuval viisil. RekS § 29 lg 8 ei kohaldu tarbijakrediidi reklaamile tervikuna, vaid üksnes RekS

§ 29 lg-tes 2, 31–35 sätestatud teabele eesmärgiga tagada, et tarbija saaks aru tüüpnäitest ning

asjakohasest hoiatusest. Nende sätete koosmõjust ei ole võimalik tuletada keeldu, et tüüpnäite

osaks oleva informatsiooni esitamine korduvalt ja eraldi (st esitades tüüpnäite terviklikult ning

lisaks ka osalise kohustusliku informatsiooni) on keelatud.

12.7. Tüüpnäite osade eraldi välja toomine tagab vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise. RekS § 29 lg-st 7 tuleneb kohustus, et tarbijakrediidi reklaam peab olema

vastutustundlik ja tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on

riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid

läbimõtlematule laenuvõtmisele. Seda eesmärki kannab ka põhjalikum teave Bondora

reklaamides, sisaldades lisainformatsiooni võimaliku maksimaalse laenusumma kohta (nt kuni

6500 €) ning eraldi välja toodud võimalik tarbijakrediidilepingu kestus või laenuperiood (nt

kuni 5 aastaks). Andes tarbijale rohkem teavet, on ka tarbijal võimalik teha vastutustundlik ning

läbimõeldud otsus, kas hakata kaaluma vastava krediidiandja finantsteenuse tingimustega

tutvumist või valida mõni muu krediidiandja.

12.8. Ka Reklaaminõukogu praktika ei keela tüüpnäite osade esitamist eraldi, lisaks tüüpnäitele.

Reklaaminõukogu on TTJA juurde moodustatud ekspertkomisjon. Reklaaminõukogu on mitmel

korral analüüsinud just selliste tarbijakrediidi reklaamide vastavust seaduses sätestatud nõuetele,

mis sisaldavad tüüpnäites kohustuslikku teavet (nt intressimäär, laenusumma, laenuperiood).

Reklaaminõukogu ei ole leidnud, et tüüpnäite osaks oleva teabe mitmekordne esitamine oleks

vastuolus reklaamiseadusega.

12.9. Lisaks eeltoodule viib RekS kitsendav tõlgendamine ka vastuoludeni tarbijakaitseseaduses

(TKS) sätestatud kauplemisvõtete reeglitega. Reklaami tüüpi lakoonilisus võib tarbijate õiguste

kaitse asemel tuua kaasa hoopis tarbijate eksitamise. TKS § 16 mõttes, kuivõrd tarbijal ei ole

TKS § 4 mõttes võimalik saada vajalikku teavet Bondora poolt pakutavate toodete osas (sh ka

3(13)

3-22-1799

laenu ülempiiri osas). Samuti on sellisel moel välistatud Bondora poolt TKS § 17 (oluline teave

ostukutsel) nõuetekohane täitmine.

13. TTJA põhjendamatult käsitanud Google’i otsingumootori veebilehekülgede järjestuse

kuvamist reklaamina ning seetõttu õigusvastaselt keelanud selle meediumi kasutamise, kuigi

Google’i otsingumootori veebilehekülgede järjestuse kuvamine ei ole käsitatav reklaamina.

13.1. Google platvorm käitub vahendajana, vahendades internetikasutajatele, kes informatsiooni

otsivad, informatsiooni veebilehtede operaatorite kohta, kes otsivad enda lehekülgedele

külastajaid – tegemist ei ole reklaamiga.

13.2. Google Adsi kasutamine on vajalik Google otsingutulemuste järjestuse paiknemise

tõstmisel, kuid tegemist ei ole reklaamiga RekS tähenduses. Nagu on selgitanud Euroopa

Kohus, siis märksõna „ads“ kasutatakse tasulise ja tasuta järjestuse eristamiseks. Tegemist on

järjestusteenusega, millele RekS nõuded ei kohaldu (vt p 2.25). Otsingutulemuste järjestuses

kõrgel kohal paiknemine võrreldes madalal kohal paiknemisega (sest Google Ads ei kasutata) ei

saa olla käsitletav reklaamina. Asjaolu, kas teenuse osutaja on järjestuse eest maksnud või mitte,

ei oma RekS § 2 lg 1 p-s 3 sätestatud reklaami definitsiooni kohaselt tähendust.

13.3. Ka ei ole TTJA ettekirjutuses põhjendanud, mille poolest erineb oma sisult Bondora

veebilehe kuvamine Google’i järjestuses nt Luminor Bank AS-i (kes järjestuse eest kaebuse

esitamise päeva seisuga tasunud ei ole) veebilehe kuvamisest Google’i järjestuses. Kuna

järjestuse muutmist ning kodulehe eelvaadet ei saa pidada reklaamiks RekS mõttes, ei ole RekS

§ 29 sätestatud nõuded kohaldatavad

13.4. TTJA leiab vaideotsuses, et teabe reklaamina käsitlemise üheks eelduseks on see, et teavet

toote või teenuse kohta avalikustatakse teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise

eesmärgil ning kuna tavatulemustena esitatava teabe puhul selline eesmärk puudub, siis on

Google Ads’i vahendusel kuvatavad tulemused käsitlevad reklaamina reklaamiseaduse

tähenduses (vaideotsuse p-d 33-35). Bondora ei saa sellise käsitlusega nõustuda. Kui lähtuda

TTJA käsitlusest, siis oleks kõikide veebilehekülgede näol, mis tutvustavad kauba- või

teenusepakkujaid või veebipoode, sõltumata sellest, kas kasutatud on Google Ads’i või mitte,

tegemist reklaamiga, sest äritegevusest lähtuvalt oleks eesmärgiks teenuse osutamise või kauba

müügi suurendamine.

13.5. RekS § 29 lg 9 kohaselt on tarbijakrediidi reklaam keelatud tele- ja raadioprogrammis.

Tegemist on suletud loeteluga, seadus ei võimalda järelevalveasutusel keelata

tarbijakrediidireklaami teistes meediumites. Ka juhul, kui nõustuda TTJA käsitlusega, keelab

TTJA ettekirjutus sisuliselt reklaamide avaldamise Google platvormil ära, sest Google’i loodud

keskkond ei võimaldagi RekS kohase tüüpnäite ja hoiatuse avaldamist järjestuses kuvatavas

eelvaates täies ulatuses.

14. TTJA ettekirjutus rikub õiguskindlust ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

14.1. Vaidlusalused RekS sätted on kohaldatavad alates 21.03.2016 ning neid ei ole vahepealsel

ajal muudetud. Samas on muutunud TTJA tõlgendus vastavatest sätetest. TTJA on ise

varasemalt tüüpilise näite osade eraldi kujutamist lubanud. Nt lubas TTJA 2017. aastal avaldada

Bondoral reklaami, milles on tüüpnäites esitatud arvud eraldi esitatud, mistõttu on TTJA

seisukoha ootamatu muutus põhjendamatu. TTJA ei ole kuidagi selgitanud, millised on

praegusel juhul need muutunud asjaolud ja tegurid, mis tingiksid halduspraktika muutumise.

14.2. Käesoleval juhul kohtleb TTJA kaebajat ettekirjutuse tegemisel teiste turuosalistega

võrreldes põhjendamatult ebasoodsamalt. Bondora on eelnevalt selgitanud TTJA

põhjendamatult segmenteerivat lähenemist Google Ads abil veebilehtede järjestuse

tõlgendamisel. Lisaks on Bondora tähele pannud, et turul on ülal viidatud täiendsõna ja

tüüpnäidete elementide kasutamine reklaamis seni olnud lubatud. Nimelt on enamik

4(13)

3-22-1799

finantsteenuse pakkujate reklaame sarnase ülesehitusega kui Bondorale etteheidetavad TTJA

menetlusdokumendi lisades välja toodud. Eelkõige paistab sõna „kuni“ kasutamine olevat

üldkasutatav praktika.

14.3. TTJA on oma ettekirjutuses leidnud, et on võimalik, et ka teised turuosalised on

reklaamiseadust rikkunud, mis ei anna õigust Bondorale seaduses sätestatud kohustusi eirata

(TTJA ettekirjutus p 42 ja vaideotsuse p 55). Samas on oluline, et turupraktikast nähtuvalt

tõlgendavad ka teised turuosalised reklaamiseaduse sätteid sarnaselt Bondorale, s.o

tarbijakrediidi reklaamides kasutatakse tüüpnäite osasid eraldi ja korduvalt, samuti kasutatakse

täiendsõna „kuni“ kohustusliku teabe edastamiseks. Käesoleval juhul on selliselt reklaamide

esitamine aga Bondorale keelatud, teised turuosalised aga jätkavad senise praktikaga. Selline

olukord vähendab põhjendamatult Bondora konkurentsivõimelisust ning viib turumoonutuseni.

15. TTJA on rikkunud põhjendamiskohustust ja Bondora õigust olla ära kuulatud.

15.1. TTJA on rikkunud põhjendamiskohustust. TTJA ettekirjutus sisaldab TTJA hinnangut

vaidlusaluste RekS sätete tõlgendamise kohta, kuid sellisele järeldusele jõudmine ei ole TTJA

poolt põhjendatud. Puudub igasugune sisuline analüüs ning põhjendus, kuidas TTJA

ettekirjutuses toodud seisukohtadeni jõudis. Lisaks nähtub, et TTJA on küll vormiliselt vastanud

Bondora vastuväidetele, kuid pole ka sellisel juhul esitanud sisulisi põhjendusi.

15.2. TTJA on rikkunud Bondora õigust olla ära kuulatud. TTJA ettekirjutus sisaldab etteheiteid

reklaamide osas, mida TTJA ei ole varasemalt oma märgukirjas adresseerinud. Lisaks ilmneb

Bondora ärakuulamisõiguse rikkumine ka juba mainitud ulatuslikus põhjendamiskohustuse

rikkumises. TTJA on küll vormiliselt andnud Bondorale võimaluse arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks, kuid sisuliselt ei ole TTJA Bondora vastuväited kaalunud ning jätnud need kohati

täielikult analüüsimata. Ärakuulamisõiguse rikkumine toob kaasa ettekirjutuse kehtetuse.

Vastustaja seisukohad

16. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. TTJA ettekirjutus nr 19-4/21-1669-

017 on tehtud haldusmenetluse reegleid ja hea halduse tava järgides ning on vormiliselt

õiguspärane.

17. Tüüpilise näite osade kuvamine tarbijakrediidi reklaamis ei ole lubatud, kui see ei ole

esitatud tüüpilise näite kujul.

17.1. RekS § 29 lõige 3 näeb ette lubatud teabe tarbijakrediidi reklaamis. RekS § 29 lg 3

kohaselt on reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada

tarbijakrediidilepinguid, lubatud esitada üksnes RekS § 29 lõigetes 2 ja 31–35 sätestatud teavet,

krediidiandja või kohaldataval juhul krediidivahendaja nime ja tegevusloa numbrit ning

tegevuskoha kontaktandmeid. RekS § 29 lõigetes 31-35 on loetletud tarbijakrediidi reklaami

kohustusliku teabe elemendid, mis tuleb § 29 lõike 31 kohaselt reklaamis esitada tüüpilise näite

kujul. Seega on RekS § 29 lg 3 puhul tegu ammendava loeteluga tarbijakrediidi reklaamis

lubatud teabest.

17.2. RekS § 29 lg 3 kohaselt kuulub RekS § 29 lg-s 31 sisalduv teave tarbijakrediidi reklaamis

lubatud teabe hulka. RekS § 29 lg-s 31 kohase teabega on tegu aga üksnes juhul, kui teabe

elemendid on vastavalt sättele esitatud tüüpilise näite kujul. Seega juhul, kui tegu pole tüüpilise

näite kujul esitatud teabega, siis ei ole tegu ka RekS § 29 lg 31 kohase teabega. Tarbijakrediidi

tüüpilist näidet loetakse tüüpiliseks, kui see on iseloomulik reklaamitava tarbijakrediidi

olulistele tingimustele. Tüüpilise näite osad on üksteisest sõltuvad ning annavad tarbijale

ülevaate iseloomulikest tingimustest juhul, kui need on esitatud kogumis. Seadusandja on ette

näinud tüüpilise näite esitamise kohustuse selleks, et tarbijal tekiks ettekujutus tarbijakrediidi

võtmisel tekkivatest ligikaudsetest kohustustest. Sarnast ettekujutust ei teki tarbijal juhul, kui

tarbija ei taju esitatud teavet ühtse näitena, mis kajastab kõiki olulisi aspekte.

5(13)

3-22-1799

17.3. Lisaks on seadusandja tüüpilise näite kujul lubatud teavet reguleerinud ka RekS § 29 lg-s

8, mis sätestab, et lõigetes 2, 31 ja 33 –35 nimetatud teave tuleb esitada selgel, kokkuvõtlikul ja

selgelt muust teabest eristuval viisil. Seega on seadusandja mõte olnud antud regulatsiooni

puhul keelata tüüpilise näiteosade eraldamine ja esile tõstmine reklaamis, kuna teave peab

olema esitatud tarbijale arusaadavalt ühtse näitena ning kokkuvõtlikult ja muust reklaamis

avaldatud teabest eristatult. Kui tüüpilisest näitest tuuakse esile mingi element, võib see jätta

tarbijale moonutatud mulje tingimustest. RekS § 29 lg 31 loetletud teabe tüüpnäitest eraldi välja

toomisel ei ole tegu lubatud teabega tarbijakrediidi reklaamis, kuna sellise teabe esitamiseks ei

esine tarbijakrediidi reklaamile kehtivate nõuete (mh RekS § 29 lg 3, 31 ja 8) hulgas alust.

17.4. RekS § 29 lg 31 alusel on vaja kohustusliku teabena esitada mh krediidi ülempiiri. Selleks,

et esitada krediidi ülempiiri on kaebaja hinnangul grammatiliselt vaja kasutada sõna „kuni“.

TTJA selle seisukohaga ei nõustu. Vastavalt eelpool esitatud selgitustele on kohustus

tarbijakrediidi reklaamis esitada RekS § 29 lg 31 loetletud teave tüüpilise näite kujul. Kasutusele

võetava krediidi ülempiiri (nt „kuni 6 500 €“ ja „kuni 10 000 €“) tarbijakrediidi reklaamis

esitamisel ei ole lubatud teabega tegu juhul, kui teave ei ole esitatud tüüpilise näite kujul koos

ülejäänud tüüpilise näite osadega, sest tegu ei ole ka muul viisil lubatud teabega.

17.5. TTJA on selgitanud ettekirjutuses nr 19-4/21-15669-017 ning vaideotsuses, et üleskutse

puudumine ei tee igal juhul väljendi „kuni“ kasutamist tarbijakrediidi reklaamis lubatavaks.

TTJA on korduvalt selgitanud et ülempiiri (nt „kuni 6 500 €“ ja „kuni 10 000 €“) esitamisel ei

olnud tegemist lubatud teabega seetõttu, et teave ei olnud esitatud tüüpilise näite kujul koos

ülejäänud tüüpilise näite osadega ning tegu ei olnud ka muul viisil lubatud teabega. Sõna „kuni“

kasutamine on tarbijakrediidi reklaamis keelatud, sest see ei ole lubatud tulenevalt RekS § 29

lg-st 3 väljaspool tüüpilist näidet. RekS § 29 lg-s 3 sisalduv keeld ei ole suunatud vaid

intressimäära puhul kasutatavatele sõnastuslikele lisanditele. Kõik sõnastuslikud lisandid, mis ei

ole lubatud RekS § 29 lg 3 kohaselt, on tarbijakrediidi reklaamis keelatud.

17.6. Krediidi ülempiir on lubatud tarbijakrediidi reklaamis RekS § 29 lg 31 p 2 kohaselt esitada

tüüpilise näite kujul. Kui krediidi ülempiir esitatakse tarbijakrediidi reklaamis eraldi, st mitte

tüüpilise näite kujul, on tegemist tarbijakrediidi reklaamis keelatud elemendiga. Ühe tüüpilise

näite osana ei oleks võimalik esitada samaaegselt erinevate summadena nii krediidisummat kui

tarbijakrediidi ülempiiri, kuna ülejäänud tüüpilise näite osad on käsitletavast summast sõltuvad.

Näiteks ei annaks RekS § 29 lg 31 p 6 alusel tüüpilise näite osaks oleva tagasimaksete summa

esitamine tarbijatele asjakohast teavet tarbijakrediidi tingimuste kohta juhul, kui tarbija ei ole

teadlik, kas seda tagasimakstavat summat arvestatakse tüüpnäites esitatud krediidisummast või

krediidi ülempiirist. Seega on tüüpilise näite puhul oluline, et krediidiandja valiks tüüpilise näite

aluseks ühe kindla krediidisumma (olgu see siis krediidiandja määratud iseloomulik

krediidisumma või pakutav krediidi ülempiir). Kuna RekS § 29 lg 31 p 2 nimetatud teave tuleb

esitada tüüpilise näite kujul, siis ei ole lubatud ka ühe summa esitamine tüüpilisest näitest

eraldiseisvana.

17.7. TTJA ei ole tõlgendanud reklaamiseadust Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist

2014/17/EL (edaspidi direktiiv) lubamatult rangemalt. Euroopa Liidu direktiivide puhul ei ole

tegu otsekohalduvate õigusaktidega ning direktiivid annavad liikmesriikidele raamistiku oma

siseriiklikus õiguses regulatsioonide seadmiseks. Tarbijakrediidi reklaami käsitlev osa

direktiivis on Eesti õiguses reguleeritud reklaamiseadusega, kusjuures direktiiv ei näe ette, et

liikmesriigid ei võiks siseriiklikus õiguses tarbijakrediidi reklaamimisele seada direktiivis

ettenähtust rangemaid nõudeid. Reklaamiseaduses, kui siseriiklikult kohalduvas õiguses, on

esitatud täiendavaid ja täpsemaid nõudeid direktiiviga ettenähtule (nagu ammendav loetelu

tarbijakrediidi reklaamis lubatud teabest ning täpsustav regulatsioon teabe esitamise viisile).

Seega tuleb Eestis järgida siseriikliku õigusega kehtestatud nõudeid tarbijakrediidi

reklaamimisele, mis võivad olla rangemad kui direktiivis sätestatud. TTJA viitab, et, et ka

6(13)

3-22-1799

direktiiviga (artikkel 11 lg 3) on ette nähtud standardteabe esitamise kohustus tüüpilise näite

kujul ning täpsustatud on, et kogu teave peab vastama sellele tüüpilisele näitele (ehk tüüpilise

näite osad on üksteisest sõltuvad ja üheaegselt iseloomulikud kehtima).

17.8. RekS § 29 lg 7 sätestab, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti

või vahendada tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Sama

sätte kohaselt ei tohi reklaam jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne

võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule

laenuvõtmisele. RekS § 29 lg 7 regulatsioon kehtib tarbijakrediidi reklaamis lubatud teabele

(loetletud RekS § 29 lg-s 3) ja reklaami visuaalile, mis peab olema tervikuna esitatud

vastutustundlikult ja tasakaalustatult. Arvestades, et tüüpilise näite kujul esitatav teave

tarbijakrediidi reklaamis on kohustuslik, tagab just tüüpilise näite kujul esitatav teave tarbijale

erinevate krediidipakkujate reklaamis ühetaoliselt edastatava informatsiooni, mida on tarbijal

lihtsam võrrelda.

17.9. Kaebaja väidab, et reklaaminõukogu ei ole leidnud, et tüüpnäite osaks oleva teabe

mitmekordne esitamine oleks vastuolus reklaamiseadusega. TTJA sellega ei nõustu.

Reklaaminõukoda annab seisukohti ja hindab reklaame vastavalt sellele, mida TTJA küsib.

Kaebaja poolt näidetena toodud Reklaaminõukoja ostuste puhul on Reklaaminõukoda andnud

vastused TTJA poolt esitatud küsimustele. TTJA ei ole kummagi kaebaja poolt viidatud

reklaami puhul küsinud, kas tüüpnäites esitatud teavet on lubatud esitada tüüpilisest näitest

eraldiseisvana. Seega ei ole kaebaja viidatud Reklaaminõukoja seisukohad käesoleva vaidluse

lahendamisel asjakohased.

17.10. TTJA tõlgendus on kooskõlas tarbijakaitseseadusega Reklaamide puhul on tegu

kauplemisvõttega tarbijakaitseseaduse mõistes ning reklaamid peavad vastama

tarbijakaitseseaduses kauplemisvõtetele ettenähtule. Täiendavalt peavad kõik reklaamid vastama

reklaamiseaduses ette nähtud nõuetele, kusjuures reklaamiseadus piirab mitmete eri liiki toodete

ja teenuste reklaamides esitatavat teavet. TKS § 4 lg 2 täpsustab, et kaupleja on kohustatud

andma tarbijale võlaõigusseaduses või teistes seadustes ettenähtud lepingueelset teavet enne

tarbijapoolset kauba omandamist või teenuse kasutamist. Sellise lepingueelse teabe esitamise

kohustus seisneb kauplejal küll enne tarbijaga lepingu sõlmimist, kuid sellist teavet ei kohusta

tarbijakaitseseadus kauplejal esitama tarbijale reklaamis. Kauplejal on võimalik ja on ka

kohustus esitada tarbijale oluline teave väljaspool reklaami ning vastavalt võlaõigusseaduses

sätestatule, mh olles eelnevalt hinnanud laenutaotleja krediidivõimelisust. Lepingueelse teabe

andmise kohustus ei anna kauplejale õigust reklaamiseaduse nõudeid mitte järgida. Iga reklaami

puhul ei ole tegu TKS § 17 kohase ostukutsega, nagu kaebuse esitaja on väitnud. Tarbijakrediidi

reklaamis tuleb esitada tüüpilise näite kujul iseloomulikud tarbijakrediidi tingimused. Kusjuures

iseloomulike tarbijakrediidi tingimuste esitamisel ei anta tarbijale hinnateavet – tarbijale ei

esitata tarbijakrediidi kindlat kehtivat hinda ega hinna arvutamise aluseid. Samuti ei luba RekS

§ 29 lg 3 täiendavalt hinda esitada ega kohusta seda esitama. Seega ei ole reklaamiseaduse

nõuetele vastava tarbijakrediidi reklaami puhul tegu ostukutsega TKS § 17 lg 1 mõistes,

mistõttu ei pea see sisaldama TKS § 17 lg 2 loetletud ostukutse olulist teavet.

18. Google Ads platvormi vahendusel otsingutulemuste ees avalikustatav ning märkega

„Reklaam“ või „Ad“ eristatud teave kannab eesmärki suurendada reklaami tellija kauba või

teenuse müüki, mistõttu on tegemist reklaamiga RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes.

18.1. Reklaamiseaduse kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval

kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse

edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil (RekS § 2 lg 1 p 3).

Seega reklaamiseadus ei erista tasu eest avalikustatud teavet tasuta avalikustatud teabest. Küll

aga on teabe reklaamina käsitlemise üheks eelduseks see, et teavet toote või teenuse kohta

avalikustatakse teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärgil.

7(13)

3-22-1799

18.2. Otsingumootori tavatulemustena kokku kraabitava, sorteeritava ja kasutajatele esitatava

teabe puhul puudub ilmselgelt eesmärk sellise teabe avalikustamisega konkreetse kauba müüki

või teenuse osutamist suurendada. Google Ads reklaamikanali vahendusel on aga võimalik

kauplejatel tellida reklaame, mida avalikustatakse Google’ile kuuluvatel platvormidel ja

veebipindadel. Muu hulgas on Google Adsi vahendusel võimalik reklaamide kuvamine Google’i

otsingumootoris. Google Adsi vahendusel tellitud reklaame eristab platvorm teistest

otsingutulemustest, lisades neile märke nagu näiteks „Ad“ või „Reklaam“. Kusjuures Google

Adsi vahendusel reklaami tellides on tellijal võimalik valida reklaami teksti sisu ning

täiendavad reklaami esitamise kriteeriumid (nt märksõnad, mille puhul reklaami

otsingumootoris kuvatakse). Sellise teabe edastamise tellimisel Google Adsi platvormilt ei saa

olla muud eesmärki, kui tõsta tellija toodet või teenust esile teatud otsingusõnade puhul ning

seeläbi edendada pakutavate finantsteenuste kohta teabe jõudmist otsingumootori kasutajatele ja

suurendada teenuse osutamist. Seega on tegu reklaamiga reklaamiseaduse mõistes. Seda, et

Google Adsi kasutamine on vajalik Google otsingutulemuste järjestuse paiknemise tõstmiseks,

on kinnitanud ka kaebuse esitaja oma kaebuses.

18.3. Seega leiab TTJA, et Google Adsi vahendusel otsingumootorites kuvatavad reklaamid on

reklaamid reklaamiseaduse mõistes ning peavad vastama reklaamiseaduse nõuetele. Teised

otsingutulemused ei kvalifitseeru aga reklaamideks reklaamiseaduse mõistes.

18.4. Ettekirjutusega on TTJA kohustanud lõpetama reklaamiseaduse nõuetele mittevastavate

reklaamide avalikustamise olenemata reklaami avalikustamise kanalist. Reklaamid, mis

vastavad reklaamiseaduse nõuetele on lubatud ka reklaamikanali Google Adsi vahendusel ning

TTJA ei ole reklaamikanali valikut ettekirjutusega piiranud. TTJA tuvastas, et 13.07.2022 oli

Google Adsi vahendusel Google’i otsingumootoris avalikustatud kaebuse esitaja väikelaenu

reklaam, mis sisaldas tarbijakrediidi reklaami kohustuslikku teavet (tüüpilist näidet ja üleskutset

tingimustega tutvuda). Lisaks kohustuslikule teabele oli reklaamis esitatud ka teave „Ilma

peidetud tasudeta. Eestikeelne klienditugi. 14 aastat kogemust“, mis ei kuulu tarbijakrediidi

reklaamis ei kohustusliku ega lubatud teabe hulka. Seega ei vasta kaebuse esitaja väide Google

Adsi mahupiirangute osas tema enda näite põhjal tõele ning Google Adsi vahendusel on

võimalik esitada kogu tarbijakrediidi reklaami kohustuslik teave. Samas ei saa välistada, et on

mõni reklaamiteenuse pakkuja, kes on seadnud seesugused mahu- või muud piirangud, mis ei

võimalda kuvada kogu kohustuslikku teavet. Sel juhul ei ole seadusest tulenevalt võimalik

sellist reklaamiteenust kasutada.

19. TTJA ettekirjutus on nii sisuliselt kui formaalselt õiguspärane.

19.1. TTJA halduspraktika ning TTJA senine tõlgendus ei ole tarbijakrediidi reklaamide osas

muutnud. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses täiendavalt põhjendanud ega tõendanud TTJA

halduspraktika muutumist. Ainsa tõendina TTJA varasematest selgitustest on kaebuse esitaja

edastanud eelnevalt kirjeldatud 2017. aasta kirjavahetuse, milles ei ole TTJA poolt antud

kooskõlastust ega luba reklaami avalikustada ega TTJA ettekirjutusest nr 19-4/21-15669-017

erinevaid selgitusi. TTJA ülesandeks ei ole reklaamide avalikustamisele eelnev kooskõlastamine

ning amet ei anna reklaamide avalikustamiseks lubasid. Samuti ei ole TTJA kaebuse esitaja

esitatud 2017. aasta kirjavahetuses kooskõlastanud ega andnud luba kaebuse esitaja reklaami

avalikustamiseks. Kirjavahetusest nähtub, et TTJA ametnik juhib tähelepanu kaebuse esitaja

poolt edastatud reklaamis esinevatele puudustele ning annab selgitusi regulatsiooni kohta. Muu

hulgas toob TTJA ametnik kirjavahetuses välja RekS § 29 lg 8 regulatsiooni. Arvestades, et

TTJA ametnik juhtis edastatud kirjavestluses kaebuse esitaja tähelepanu reklaamis esinevatele

puudustele, ei saanud kaebuse esitajal kirjast tulenevalt tekkida ka õiguspärast ootust, et

reklaam vastab regulatsioonile või TTJA on reklaami kooskõlastanud.

19.2. TTJA algatas kaebuse esitaja suhtes menetluse 08.12.2021, mil edastas kaebuse esitajale

esimese menetlusdokumendi seoses reklaamiseadusega vastuolus olevate tarbijakrediidi

8(13)

3-22-1799

reklaamidega. TTJA andis menetluse jooksul menetlusosalisele pidevalt selgitusi tarbijakrediidi

regulatsiooni kohta ning kolmel korral andis TTJA kaebuse esitajale võimaluse vastuväidete

esitamiseks. TTJA vastas menetluse jooksul kõigile kaebuse esitaja esitatud vastuväidetele,

selgitades kaebuse esitajale tarbijakrediidi regulatsiooni ning lükates ümber kaebuse esitaja

vastuväited. TTJA ei ole kaebuse esitajale andnud menetluse jooksul lubadusi või selgitusi,

mille tulemusena võiks kaebuse esitajal tekkida ootus teistsuguse resolutsiooniga haldusaktiks.

19.3. Menetluse jooksul on kaebuse esitaja viinud korduvalt läbi mitmeid reklaamkampaaniaid,

mille tarbijakrediidi reklaamid rikuvad erinevaid tarbijakrediidi reklaamidele kehtestatud

nõudeid ning TTJA on sellele korduvalt kaebuse esitaja tähelepanu juhtinud. Olenemata TTJA

korduvatest selgitustest ja tähelepanu juhtimistest jätkas kaebuse esitaja tarbijakrediidi

reklaamides reklaaminõuete rikkumist. Kuna korrarikkumise kõrvaldamiseks olid muud

meetmed end ammendanud, otsustas TTJA diskretsiooniõiguse korras teha kaebuse esitajale

ettekirjutuse korrarikkumise lõpetamiseks.

19.4. TTJA leiab, et antud asjas ei ole oluline teiste turuosaliste tõlgendus seadusest või

kohusetundlikkus seaduse järgimisel. Kaebuse esitajal esineb iseseisvalt hoolsuskohustus

seadusega ette nähtud nõuete täitmiseks. Samuti ei saa keegi õigustada oma õigusrikkumist

sellega, et veel keegi on rikkumise toime pannud. TTJA on enne kaebuse esitaja menetluse

algust ning samaaegselt kaebuse esitaja menetlusega tuvastanud ka teiste turuosaliste poolt

tarbijakrediidi reklaamimisel reklaamiseaduse nõuete rikkumisi ning nendele samuti vastavalt

reageerinud ning menetlusi algatanud. Seega on väide, et TTJA valikuline lähenemine

järelevalve teostamisel viib turumoonutamiseni, väär.

19.5. TTJA ei ole rikkunud ettekirjutusega põhjendamiskohustust. Ettekirjutuse tegemiseks

olulised asjaolud on ettekirjutuses piisavalt analüüsitud ja põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

20. Vaadanud läbi poolte seisukohad ning esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

21. Menetlusosaliste vahel on vaidlus järgmistes küsimustest: 1) kas TTJA on ettekirjutuses

õigusvastaselt keelanud tüüpnäite osaks oleva teabe eraldi avaldamise reklaamis (ettekirjutuse

resolutsiooni p 1.3 ja põhjendav osa III (vaidlusalune reklaam kajastub eelkõige ettekirjutuse

lisas 2, dtl 74 aga ka lisades 3 ja 4)) ning 2) kas Google Ads platvormi vahendusel

otsingutulemuste järjestuse kuvamine on käsitatav reklaamina ja kuvatav info peab vastama

RekS nõuetele (ettekirjutuse resolutsiooni p-s 1.1 ja 1.2 ja põhjendavad osad I ja II ning

ettekirjutuse lisad 3 ja 4 (dtl 75 ja 76)). Muus osas kaebaja vastustaja ettekirjutusele vastu ei

vaidle.

22. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama

vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja

poolt kohtumenetluses esitatud väidetele ja millega kohus nõustub (vt nt Riigikohtu 17.03.2015

otsus nr 3-3-1-76-14, p 21; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 12). Vastustaja on ettekirjutuses

(dtl 59-76) ja ka vaideotsuses (dtl 87-100) kaebaja poolt haldusmenetluse käigus esitatud

vastuväiteid ja ettekirjutuse tegemise aluseid põhjalikult käsitlenud ning nendes dokumentides

tooduga nõustudes ei korda ma kohtuotsuses kõiki juba senises haldusmenetluses tuvastatud

asjaolusid ja nende põhjal tehtud järeldusi. Vastuseks kaebusele märgin järgmist.

Tüüpnäite osaks oleva teabe eraldi avaldamine

23. Reklaami mõiste, reklaamile kehtestatavad nõuded, keelud ja piirangud ning seaduse nõuete

täitmise üle järelevalve pidamise korraldus ja vastutus seaduse rikkumise eest on reguleeritud

reklaamiseadusega (RekS § 1 lg 1). Tinglikult võib reklaamiseaduse reklaamile kehtestatud

nõuete, piirangute ja keeldude osas jagada kolme rühma: üldnõuded reklaamile (seaduse 2.

9(13)

3-22-1799

peatükk); keelud st regulatsioon seoses kaupade ja teenustega, mille reklaam on täiesti keelatud

(3. peatükk) ning piirangud, st regulatsioon seoses kaupade ja teenustega, mille reklaam on

seaduses sätestatud piiratud ulatuses lubatud (seaduse 4. peatükk). Kaebaja poolt pakutav teenus

– tarbijakrediit – kuulub RekS 4. peatüki reguleeerimisalasse, see tähendab, et tegemist on

teenusega, mille reklaam on lubatud piiratud mahus.

23.1. Täpsemalt reguleerib kaebaja poolt pakutava teenuse kui finantsteenuse reklaami RekS §

29, sh käesolevas vaidluses on olulised eelkõige nimetatud paragrahvi lõiked 2; 3 ja 31-35

(eelkõige lg 31) järgnevalt:

23.1.1. RekS § 29 lg 2 sätestab, et: finantsteenuse reklaam peab sisaldama üleskutset tutvuda

finantsteenuse tingimustega ning vajaduse korral konsulteerida asjatundjaga.

23.1.2. RekS § 29 lõige 3 näeb ette lubatud teabe tarbijakrediidi reklaamis. RekS § 29 lg 3

kohaselt on: reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada

tarbijakrediidilepinguid, lubatud esitada üksnes RekS § 29 lõigetes 2 ja 31–35 sätestatud teavet,

krediidiandja või kohaldataval juhul krediidivahendaja nime ja tegevusloa numbrit ning

tegevuskoha kontaktandmeid.

23.1.3. RekS § 29 lõike 31 kohaselt: reklaamis, millega teavitatakse valmisolekust anda

tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, tuleb esitada tüüpilise näite kujul

järgmine teave:

1) intressimäär;

2) kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir;

3) krediidi kulukuse määr;

4) kohaldataval juhul tarbijakrediidilepingu kestus;

5) tarbijakrediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu

lepingueseme finantseerimine, lepingueseme hind kohe tasudes (netohind) ja kohaldataval juhul

ettemaksu summa;

6) kohaldataval juhul tarbija poolt makstav kogusumma ja tagasimaksete summa;

7) kohaldataval juhul tagasimaksete arv.

24. Käesoleval juhul on kaebaja avaldanud reklaami (vt nt dtl 73), mille puhul on välja toodud

kõik eelpoolviidatud RekS sätetes toodud kohustuslikud elemendid, kuid vaidlus on selles, et

lisaks tarbijakrediidi reklaamis sisalduvale tüüpnäitele on mõned tüüpnäite kohustuslikud

elemendid – lepingu kestus ja krediidi ülempiir, täpsemalt sõnad: „5 aastaks, kuni 6 500 €“

toodud reklaami kujunduses veel eraldi suurelt välja. Vastustaja leiab, et selline reklaam ei ole

reklaamiseaduses sätestatud nõuetega kooskõlas, sest vastav teave on lubatud välja tuua üksnes

tüüpnäite kujul.

25. Kaebaja viitab küll üldises plaanis õigesti, et tarbijakrediidi reklaami avaldamine iseenesest

ei ole keelatud ning ülal välja toodud info puhul on tegemist infoga, mis RekS kohaselt on

tarbijakrediidi reklaamis lubatud või lausa kohustuslik välja tuua, kuid siiski ei saa ma nõustuda

kaebaja seisukohaga, et sellest tulenevalt tuleb kõnealust reklaami lugeda seadusega kooskõlas

olevaks.

26. Arvestades, et reklaami näol on eelkõige tegemist tarbija informeerimisega pakutavatest

kaupadest ja teenustest (vt ka RekS § 2 lg 1 p 3), on reklaamiseaduses sätestatud regulatsiooni

üks peamisi eesmärke luua reeglistik, mis tagaks tarbija adekvaatse teavitamise pakutavatest

kaupadest ja teenustest ning näha tarbija kaitsmise huvides ette piirangud teatud tüüpi kaupade

ja teenuste reklaamile. Seetõttu tuleb ka kaebaja poolt pakutava tarbijakrediidi, kui teenuse,

mille reklaam on lubatud üksnes seaduses sätestatud piiratud mahus, puhul tõlgendada seadust

pigem kitsendavalt – tarbijakrediidi reklaam on lubatud üksnes seaduses konkreetselt sätestatud

ulatuses ja tingimustel.

10(13)

3-22-1799

27. Eelnevast tulenevalt nõustun vastustajaga, et kuigi RekS § 29 lg-tes 2-31 kohaselt on sõnade

„5 aastaks, kuni 6 500 €“ puhul tegu lubatava teabega, on sellise teabe avaldamine § 29 lõike 31

kohaselt reklaamis lubatud esitada üksnes tüüpilise näite kujul ning tüüpnäitele lisaks ei ole

lubatud selle osaks oleva teabe eraldi n.ö suures kirjas välja toomine. Lisaks võib vaidlusalusest

reklaamist aru saada, et reklaamis sisalduva tüüpnäites toodud arvutuses ei ole kasutatud

krediidi ülempiiri - 6500 eurot, vaid väiksemat summat, mistõttu ei ole õige ka kaebaja väide, et

n.ö suures kirjas eraldi välja toodud info näol on tegemist üksnes tüüpnäite osaks oleva info

eraldi välja toomisega (reklaami tüüpnäide on paremini jälgitav kaebaja poolt 27.11.2023

esitatud kohtukõne kirjalike teeside slaidil nr 3). Ka on RekS § 29 lg 31 punkti 2 kohaselt

lubatavaks infoks „kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir“ – seega on lubatud

välja tuua üks kahest eelnimetatud teabest, mõlema korraga välja toomine ei ole lubatud. Lisaks,

arvestades, et sellist infot saab esitada üksnes tüüpnäite kujul, ei ole mõlema summa välja

toomine ühes reklaamis ka võimalik. Ühe tüüpilise näite osana ei ole võimalik esitada

samaaegselt erinevate summadena nii krediidisummat kui tarbijakrediidi ülempiiri, kuna

ülejäänud tüüpilise näite osad on käsitletavast summast sõltuvad.

28. Kuivõrd tarbijakrediidi reklaamis on lubatud üksnes kindlaksmääratud teabe esitamine, mis

on oma olemuselt tarbijaid finantsteenuse tingimustest ja sellega kaasnevatest kohustustest

teavitava iseloomuga, ei ole olukorras, kus tegemist ei ole tüüpilise näite kujul esitatud teabega,

tegemist RekS § 29 lg 31 kohase ehk lubatud teabega. Vastustaja viitab õigesti, et seadusandja on

ette näinud tüüpilise näite esitamise kohustuse selleks, et tarbijal tekiks ettekujutus tarbijakrediidi

võtmisel tekkivatest ligikaudsetest kohustustest. Sarnast ettekujutust ei teki tarbijal juhul, kui

tarbija ei taju esitatud teavet ühtse näitena, mis kajastab kõiki olulisi aspekte. Kui krediidi

ülempiir esitatakse tarbijakrediidi reklaamis eraldi, st mitte tüüpilise näite kujul, on tegemist

tarbijakrediidi reklaamis keelatud elemendiga. Seaduses sätestatud nõutele peab vastama reklaam

tervikuna, sealhulgas reklaamis sisalduvad kujundid, fotod, tekst, värvilahendused jms.

29. Eelnevat kokkuvõttes on TTJA minu hinnangul vaidlustatud ettekirjutuses õiguspäraselt

asunud seisukohale, et kaebaja poolt avaldatud reklaamis sõnade „5 aastaks, kuni 6 500 €“

eraldi välja toomine ei ole lubatav ning sellisel kujul avaldatud reklaam ei ole kooskõlas

reklaamiseaduse nõuetega.

Google Ads platvormi vahendusel otsingutulemuste järjestuse kuvamine

30. Nõustun vastustajaga ka selles, et Google Ads platvormi vahendusel teiste otsingutulemuste

ees avalikustatav ning märkega „Reklaam“ või „Ad“ eristatud teave on käsitatav reklaamina

RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes ning tarbijakrediidi kohta selliselt kuvatav info peab vastama RekS §-s

29 sätestatud nõuetele.

30.1. RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval

kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse

edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Seega on teabe

reklaamina käsitlemise üheks eelduseks see, et teavet toote või teenuse kohta avalikustatakse

teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise eesmärgil.

30.2. Kaebaja on kaebuses märkinud, et Google platvorm käitub vahendajana, vahendades

internetikasutajatele, kes informatsiooni otsivad, informatsiooni veebilehtede operaatorite kohta,

kes otsivad enda lehekülgedele külastajaid. Google Ad-si kasutamine on kaebuse kohaselt

vajalik Google otsingutulemuste järjestuse paiknemise tõstmisel ning kaebaja on platvormile

maksnud tasu, et saavutada tulemus, kus info kaebaja veebilehe kohta kuvatakse

otsingutulemustes eespool võrreldes nende veebilehtedega, mille omanikud ei ole platvormile

vastavat tasu maksnud.

30.3. Seega järeldub kaebaja enda poolt välja toodud informatsioonist, et kaebaja poolt Google

platvormile makstava tasu eesmärk on tagada, et tarbijale, kes teostab otsingu, kasutades näiteks

11(13)

3-22-1799

sõna „tarbijakrediit“, kuvatakse esimesena just kaebaja veebileht. Sellise tegevuse eesmärgiks

on saavutada olukord, kus tarbija näeb teiste teenuste pakkujatega võrreldes esimesena just

informatsiooni kaebaja veebilehe ja seega ka teavet kaebaja poolt pakutavate teenuste kohta.

Seejuures on kaebajal võimalik ka valida, milline teave tarbijale otsingutulemusel kuvatakse,

samal ajal kui nende ettevõtjate puhul, kes ei ole platvormilt teenust tellinud, kuvatakse

platvormi enda algoritmide poolt valitud teave. Samuti on võimalik kindlaks määrata

otsingusõnad, mille puhul info kaebaja veebilehe kohta esimesena kuvatakse. Seetõttu ei saa

vastava teenuse tellimise eesmärki Google platvormilt minu hinnangul kuidagi teisiti mõista kui

eesmärki edendada kaebaja poolt pakutava tarbijakrediidi teenuse pakkumist.

30.4. Eelnevast tulenevalt nõustun vastustajaga, et Google Adsi vahendusel otsingumootorites

kuvatavad reklaamid on reklaamid reklaamiseaduse mõistes ning peavad vastama

reklaamiseaduse nõuetele. Ettekirjutuses viidatud reklaamid (dtl 75 ja 76) RekS nõuetele ei

vasta. Sellele ei ole iseenesest vaielnud vastu ka kaebaja, leides vaid, et nõuetele vastamine ei

ole vajalik, kuna tegemist ei ole reklaamiga.

30.5. Kaebaja viitab, et juhul, kui nõustuda vastustaja tõlgendusega, et tegemist on reklaamiga,

ei saa kaebaja Google Ads teenust üldse kasutada, sest Google’i loodud keskkond ei võimaldagi

RekS kohase tüüpnäite ja hoiatuse avaldamist järjestuses kuvatavas eelvaates täies ulatuses.

Esmalt märgin, et vastustaja on kohtumenetluse käigus osundanud, et hilisemalt on kaebaja

puhul Google Adsi vahendusel Google’i otsingumootoris avalikustatud kaebuse esitaja

väikelaenu reklaam (dtl 182), mis sisaldas tarbijakrediidi reklaami kohustuslikku teavet. Seega

ei vasta kaebuse esitaja väide Google Adsi mahupiirangute osas tema enda näite põhjal tõele

ning Google Adsi vahendusel on võimalik esitada kogu tarbijakrediidi reklaami kohustuslik

teave. Teiseks aga märgin, et isegi kui see ei oleks võimalik, siis ei saa seesuguste mahu- või

muude piirangutega õigustada seaduse nõuete täitmata jätmist. Kaebaja peab sellisel juhul

valima oma tegevuse reklaamimiseks teistsugused kanalid.

31. Eelnevast tulenevalt olen seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust ka selles osas,

mis puudutab ettekirjutuse käsitlust reklaamiseaduse nõuete rikkumisel Google Ads vahendusel

avaldatud reklaami puhul.

Ärakuulamisõiguse, võrdse kohtlemise põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte väidetav

rikkumine

32. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust, sest on andnud kaebajale

järelevalvemenetluse käigus enne ettekirjutuse tegemist korduvalt võimaluse tõendite ja

selgituste esitamiseks nii kirjalikult kui suuliselt (vt nt dtl 17-28; 46-58; 141-144; 145-146 ning

vastustaja vastuse lk 1-3 kirjeldatu (dtl 183-185). Ärakuulamisõiguse rikkumiseks ei saa pidada

seda, kui vastustaja kaebaja väidetega ei nõustu. Kaebaja ei ole kaebuses ka täpsemalt välja

toonud, millised tõendid või selgitused tal väidetava ärakuulamisõiguse tõttu esitamata jäid.

33. Ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel ei oma minu hinnangul tähendust ka kaebuse väide,

et väidetavalt avaldavad kaebaja konkurendid pidevalt sarnase sisuga reklaame ning vastustaja

kohtleb kaebajat ebavõrdselt. Esiteks ei saa kaebaja konkurentide väidetav tegevus RekS sätete

rikkumisel õigustada kaebaja poolt seaduses sätestatud nõuete järgimata jätmist. Teiseks on

TTJA selgitanud, et on enne kaebuse esitaja suhtes algatatud menetlust ning ka samaaegselt

kaebuse esitaja menetlusega tuvastanud ka teiste turuosaliste poolt tarbijakrediidi reklaamimisel

reklaamiseaduse nõuete rikkumisi ning nendele samuti vastavalt reageerinud jamenetlusi

algatanud. Seega ei tingi ka see kaebaja viide ettekirjutuse õigusvastasust.

34. Põhjendamatu on ka kaebaja viide väidetavale varasema praktika muutmisele TTJA poolt.

Kaebaja väidab, et TTJA on ise varasemalt tüüpilise näite osade eraldi kujutamist lubanud,

esitades selle väite tõendamiseks kirjavahetuse TTJA-ga ja näite reklaampildist (dtl 101-103;

104). Minu hinnangul ei nähtu sellest kirjavahetusest üheselt TTJA poolt antud kooskõlastust

12(13)

3-22-1799

ega luba konkreetset reklaami avalikustada. Kirjavahetusest nähtub, et TTJA ametnik juhib

tähelepanu kaebuse esitaja poolt edastatud reklaamis esinevatele puudustele ning annab selgitusi

regulatsiooni kohta. Seega ei saanud kaebuse esitajal kirjast tulenevalt tekkida õiguspärast

ootust, et reklaam vastab regulatsioonile või TTJA on reklaami kooskõlastanud. Teisalt leian, et

isegi kui käesoleval juhul oleks tegemist olukorraga, kus vastustaja on varasemaid seisukohti

muutnud ja asunud seega senist ebaõiget halduspraktikat muutma, ei tähenda see, et kaebaja

võiks ka edaspidi RekS nõuded täitmata jätta.

35. Eeltoodut kokkuvõttes on minu hinnangul vastustaja järelevalvemenetluse tulemusel tehtud

ettekirjutus vaidlustatud osas põhjendatud ja seaduslik ning kaebuse väited ei anna alust selle

rahuldamiseks. Kaebus tuleb seega jätta tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

36. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on

tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega

jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

Maret Hallikma

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)