2-20-2619/160 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-2619

Kohtuasi

X hagi Y vastu rahalise kohustuse täitmiseks ja

kaasomandi lõpetamiseks

Y hagi X vastu 22 577,40 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. augusti 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

85 170,19 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister

Kostja Y (endise nimega Y, isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Reet Vokk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. augusti 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-2619 osas,

milles maakohus jättis Ylt X kasuks välja mõistmata kulutuste hüvitamise eest

57 370,14 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Ylt X kasuks välja

57 370,14 eurot. Teha uus nõuete tasaarvestus, mille tulemusena jätta Xlt Y kasuks

välja mõistmata 41 166,65 eurot ületav summa. Samuti jätta maakohtu otsuse

resolutsioonist välja hagi tagamise abinõuga seotud otsustus.

2. Harju Maakohtu 17. augusti 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-2619 on jõustunud osas,

millega maakohus mõistis Ylt X kasuks välja 120 000 eurot.

3. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Teha tasaarvestuse resolutsiooniga osaotsus.

4.2. Rahuldada X hagi Y vastu osaliselt.

4.3. Mõista Ylt X kasuks välja 177 370,14 eurot.

4.4. Tasaarvestada

praeguse

kohtuotsusega ja samas asjas

tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021. a otsusega rahuldatud poolte vastastikused

nõuded.

4.5. Tasaarvestada Xlt Y kasuks Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021. a otsusega

välja mõistetud ja seni täitmata nõue 218 536,79 eurot Ylt X kasuks välja mõistetava

177 370,14 euro suuruse nõudega.

4.6. Tasaarvestuse tulemusena mõista Xlt Y kasuks välja 41 166,65 eurot.

4.7. Jätta praeguses apellatsiooniastmes kantud X menetluskulud osaliselt Y kanda

järgmiselt: pool apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust ja alates 12. oktoobrist

2023 kantud lepingulise esindaja kulud.

4.8. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud X kanda.

4.9. Jätta muud menetluskulud poolte endi kanda. Nende osas kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

4.10. Määrata Xle hüvitatava menetluskulu suuruseks 1515 eurot ja mõista see summa

Ylt X kasuks välja. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 29. aprillil 2019 Harju Maakohtule hagi Y (endise nimega Y, kostja) vastu

205 170,19 euro saamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt ostsid hageja ja kostja 13. oktoobri 2016. a

võlaõigusliku müügilepingu nr 3224 ja 16. novembri 2016. a asjaõiguslepingu nr 3633 alusel

kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades kinnistu asukohaga XXX (registriosa

nr XXXXXXX, edaspidi kinnistu). Hageja kandis kogu kinnistu ostuhinna 240 000 eurot

10. novembril 2016 notari deposiiti, et finantseerida kostja palvel ka tema mõttelise osa

kinnistust ostmist. Seega ostis kostja ½ suuruse mõttelise osa kinnistust hageja poolt kostjale

antud laenu arvel. Kinnistul asus pooleliolev siseviimistluseta elamu, mille väljaehitamiseks ja

siseviimistluse (sh sisustuse) tegemiseks kulus kokku vähemalt 170 340,38 eurot. Kulutuste

tegemiseks andis hageja kostjale laenu, tehes kulutusi kostja kasuks vähemalt 85 170,19 eurot

(s.o 50% kulutustest). Seega andis hageja kostjale laenu kokku 205 170,19 eurot.

1.2. Hageja ütles laenulepingu 18. aprillil 2019 võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 2 alusel üles,

paludes raha tagastada hiljemalt 22. aprillil 2019. Juhul, kui kostja ei tunnista hagejalt laenu

saamist, siis alternatiivselt kuuluks hageja nõue rahuldamisele seltsingulepingu sätete alusel

(VÕS § 580) või solidaarvõlgniku tagasinõudena (VÕS § 65). Viimase alternatiivina tugines

hageja alusetule rikastumisele (VÕS § 1027) ja käsundita asjaajamisele (VÕS § 1018). Kui

kohus leiab, et ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldustest, on hagejal

kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042 alusel. Kostja on olnud

teadlik kulutuste tegemisest tema osale kinnistust ning hageja on kostjat kulutuste tegemisest

teavitanud.

Hageja ei ole raha kostjale kinkinud. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus olukord, kui

kaasomandi lõpetamisel ja jagamisel ei võetaks arvesse hageja poolt kostjale antud raha, milleta

kostja ei oleks saanud kinnistu mõttelist osa omandada ega elamut valmis ehitada ja sisustada.

Hageja ei soovinud kostjaga abiellumisel kindlustada kostjat varaliselt ning seetõttu valiti

varalahususe varasuhe.

Kostja vastuväited ja hagi

2. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja ei ole hagejaga laenulepinguid ega seltsingulepingut sõlminud. Samuti ei ole hagejal

kostja vastu nõuet käsundita asjaajamise, alusetu rikastumise ja kulutuste hüvitamise sätete

alusel. Kinnistu ostuhinna tasumisel ei täitnud hageja kostja kohustust. Kinnistul asuva elamu

väljaehitamist ja siseviimistlust puudutavate tehingute osas ei ole kostja tehingute pool. Ka ei

ole kostja hageja arvel rikastunud. Abiellumisel soovis hageja kostjat varaliselt kindlustuda.

Tegemist on kinkega VÕS § 259 lg 1 mõttes. Kõik hageja sooritused kostja suhtes on olnud

vabatahtlikud ja kohustuseta nende tagastamiseks.

2.2. Hageja ei ole tõendanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kulutuste tegemine ei ole

seotud vaidlusaluse kinnistuga. Lisaks nõuab hageja kulutuste hüvitamist esemete suhtes, mille

eest on tasunud kolmas isik. Seejuures ei ole esemed nagu pesumasin, kardinad, toolid jms

kinnisasja olulised osad. Need esemed on ka hageja omandis ning nende eest kostjalt hüvitise

nõudmine on alusetu.

3. Kostja esitas 17. veebruaril 2020 hageja vastu hagi 22 577,40 euro väljamõistmiseks. Hageja

ja kostja hagid liideti ühte menetlusse.

Menetluse edasine käik

4. Harju Maakohus rahuldas 26. oktoobri 2020. a otsusega nii hageja kui ka kostja hagid,

mõistis hagejalt kostja kasuks välja 22 577,40 eurot, viivise 1248,54 eurot ja viivise alates

27. oktoobrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni, ning kostjalt hageja kasuks 205 170,19 eurot.

Maakohus lõpetas poolte kaasomandi kinnistule ja jättis kinnistu hageja ainuomandisse, mõistis

hagejalt kostja kasuks välja hüvitise omandi kaotuse eest 192 000 eurot ning kohustas kostjat

andma vajalikud tahteavaldused. Maakohus tasaarvestas otsusega poolte kasuks välja mõistetud

summad ja tasaarvestuse tulemusel mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 655,75 eurot ja

sellelt viivise.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. oktoobri 2021. a otsusega Harju Maakohtu

26. oktoobri 2020. a otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

205 170,19 eurot ja tasaarvestas poolte vastastikused rahalised nõuded, samuti menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus tegi tasaarvestuse reservatsiooniga

osaotsuse. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejalt

kostja kasuks välja 22 577,40 eurot ja viivise, lõpetas kaasomandi ning mõistis hagejalt kostja

kasuks välja omandi kaotuse eest 192 000 eurot, samuti osas, milles maakohus jättis jõusse hagi

tagamise abinõu.

6. Riigikohus jättis 2. mai 2022. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohus rahuldas 17. augusti 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja nõude

kostja vastu osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 120 000 eurot. Seejärel

tasaarvestas maakohus oma otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2021. a otsusega

rahuldatud poolte vastastikused nõuded. Maakohus tasaarvestas hagejalt kostja kasuks välja

mõistetud ja seni tasumisele kuuluva 217 713,94 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõistetud

120 000 euroga. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja

hüvitise 97 713,94 eurot. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise hüvitise

summalt 20 856,86 eurot alates 18. augustist 2023 kuni nõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

7.1. Maakohus leidis, et hageja nõue kostja vastu müügilepingu alusel tasutud summa

120 000 euro saamiseks tuleb rahuldada solidaarvõlgniku tagasinõudena. Seevastu hageja nõue

kostja vastu 85 170,19 euro saamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest nõue on tõendamata.

7.2. Kuigi pooled ei vaidle selle üle, et koos kinnistuga osteti siseviimistluseta elamu, ei ole

hageja tõendanud, et ta kulutas elamu väljaehitamiseks ja siseviimistluse tegemiseks

85 170,19 eurot, mille võrra kostja rikastus. Hageja esitas kohtule tõendid väidetava

siseviimistlusega seotud kulude tõendamiseks, kuid mitte kõik hageja esitatud tõendid ei tõenda

siseviimistluse kulusid või ei ole seostatavad vaidlusaluse elamuga. Ka ei ole kõiki kohtule

esitatud arveid tasunud hageja. Hageja esitatud fotode alusel ei saa kohus tuvastada, kas fotodel

on arvete alusel soetatud esemed ning kus on fotod tehtud. Maakohtu hinnangul võib tõendite

põhjal järeldada, et siseviimistlusega on seotud vaid osa arvetest ehk arved kamina, trepipiirete,

põrandalaudade ning sanitaartehnika kohta, kuid ka kõigi nende arvete osas pole tuvastatav,

kuhu ostetud esemed paigaldati. Isegi juhul, kui hageja kulutused siseviimistluse tegemisele ja

mööbli ostmisele oleksid osaliselt tõendatud, ei ole hageja välja toonud ega tõendanud

asjaolusid, mis võimaldaksid kostja vastu nõude rahuldamist.

Maakohtu hinnangul on laenulepingu sõlmimine tõendamata. Samuti ei ole tegemist

solidaarkohustusega. Ka ei ole hageja tõendanud seltsingulepingu sõlmimist. Samuti ei kuulu

hageja nõue rahuldamisele käsundita asjaajamise sätete järgi. Isegi, kui hageja soodustas

kostjat, ei saa ta VÕS § 1023 lg 3 alusel kulusid nõuda, sest tal ei olnud kavatsust nende kulude

hüvitamist kostjalt nõuda. Kulutuste hüvitamise nõudeõigus on välistatud VÕS § 1042 lg 2 p-

de 1 ja 2 alusel, sest mööbli äravõtmine on võimalik, lisaks on see jäänud hageja omandisse.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta oleks enne kulutuste tegemist nendest kostjat teavitanud.

7.3. Maakohus märkis, et kostja ei ole võtnud omaks siseviimistluse ning sisustamise kulude

kohta esitatud hageja väiteid. Samuti on vale hageja väide, et ringkonnakohus on tuvastanud

elamu väljaehitamise, viimistlemise ja sisustamise kulude 170 340,38 euro tegemise hageja

poolt. Ringkonnakohus on asja saatnud maakohtule uueks läbivaatamiseks ega ole tuvastanud

hageja nõude põhjendatust või tõendatust hageja soovitud ulatuses.

Apellatsioonkaebus

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis hageja nõude kostja vastu 85 170,19 euro ulatuses rahuldamata, ning teha asjas

uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 85 170,19 eurot ja teha vastastikuste

nõuete osas tasaarvestus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

8.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saanud kostja asja uuel läbivaatamisel

maakohtus asuda väitma, et hageja ei ole kinnistule kulutusi teinud. Ringkonnakohus on

29. oktoobri 2021. a otsuse p-s 59 märkinud, et pooled ei vaielnud selle üle, et hageja kostja

eest ehitustööde ja sisustamise eest tasus. Seejuures on ka kostja ise tunnistanud, et kostja tasus

kinnistu ostuhinna ning kandis elamu väljaehitamis- ja siseviimistluskulud. Nii on maakohus

ebaõigesti võimaldanud kostjal faktiliste asjaolude omaksvõtu tagasi võtta.

8.2. Olukorras, kus hageja on esitanud tõendid kulutuste kohta ja kostja on nende kulutustega

menetluse kestel nõustunud, pöördub tõendamiskoormis ümber. Kui kostja leidis, et hageja

esitatud tõendid ei tõenda kulutusi, siis pidi kostja esitama tõendid hageja väidete

ümberlükkamiseks. Hageja on esitanud fotod elamusse ostetud esemetest. Kostja vaidles vastu

ainult sellele, et need fotod ei tõenda, et nendel olevad esemed on arvetel märgitud esemed.

8.3. Hageja hinnangul on maakohtu otsus ka vastuoluline ja üllatuslik. Maakohus kinnitab, et

vaidlust ei ole selles, et kinnistul asuva elamu väljaehitamiseks ja sisustamiseks tegi kulutusi

hageja. Samas asus maakohus seisukohale, et kulutused ei ole tõendatud, sest arvetel ei ole

näidatud, kuhu esemed on paigaldatud. Maakohtu seisukoht on üllatuslik, sest tavapäraselt ei

märgitagi arvetele, kuhu soetatud asi täpselt paigaldatakse ega lisata sellest pilti. Seejuures ei

arvestanud maakohus, et hageja sidus esitatud arved elamusse paigaldatud esemete fotodega.

Erinevalt maakohtust leiab hageja, et elamu väljaehitamise ja siseviimistluse (sh sisustamise)

kulusid tuleb tervikuna vaadelda. Arvete osas, mis on tasutud kolmandate isikute poolt, on

hagejal tekkinud kohustus need kulutused kolmandatele isikutele hüvitada.

8.4. Vaidlustatud otsus tekitab ebaõiglust. Kostja eesmärk on hageja arvel alusetult rikastuda

ning tekitada hagejale kahju. Hageja ei ole rahalisi vahendeid kostjale kinkinud ega mistahes

muul viisil tasuta üle andnud. Hageja kordas menetluses varem esitatud nõude võimalikke

kvalifikatsioone. Ka on vaidlustatud kohtuotsus hea usu põhimõttega vastuolus, sest see ei võta

arvesse kostja kasutusse antud rahalisi vahendeid, milleta ei oleks saanud elamut valmis ehitada

ega sisustada, mille kaudu tõusis ka kinnistu väärtus.

8.5. Ka on maakohus ebaõigesti hinnanud tunnistaja Q ütlusi. Tunnistaja ütlustest ei saa

järeldada, et hageja ei kavatsenudki kostjalt nõuda elamu siseviimistluseks ja mööbli

soetamiseks tehtud kulude hüvitamist. Hageja ja tunnistaja ei arutanud omavahel hageja

nõudeid kostja vastu ning see ei tähenda, et hagejal ei olnud kostja vastu nõudeid või ta oleks

nõuetest loobunud. Arvestada tuleb ka seda, et tunnistaja on kostja vend, mistõttu ei ole ta

erapooletu.

Vastustaja seisukoht ja edasine menetluse käik

9. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

10. Ringkonnakohus pidas vajalikuks küsida poolte seisukohta VÕS § 1042 kohaldamise

eelduste kohta (vt kd IV, tl-d 20 ja pöördel). Ringkonnakohus selgitas, et juhul, kui

ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et hageja poolt kulutuste tegemine on tõendatud ja

hageja on need kulutused ka kandnud, siis omab asja lahendamisel tähtsust, millised parendused

(esemed) on elamuga püsivalt ühendatud ning mis olid olemas ka kinnistu hindamisel 3. juunil

2020. Pooled said selle kohta esitada oma arvamuse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja

kasuks välja mõistmata kulutuste hüvitamise eest 57 370,14 eurot. Kolleegium teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja 57 370,14 eurot. Samuti teeb

kolleegium uue nõuete tasaarvestuse, mille tulemusena jätab hagejalt kostja kasuks välja

mõistmata 41 166,65 eurot ületava summa. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja nõudis kostjalt hageja kasuks välja 120 000 eurot.

Apellatsioonkaebuse esitas hageja, kes vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis

hagi 85 170,19 euro saamiseks rahuldamata. Kuna kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud,

on maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise osas TsMS § 456 lg 4 kohaselt jõustunud.

13. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid abielus 3. juulist 2015 kuni 17. oktoobrini 2019 ning

nende varasuhteks oli varalahusus. Abielu ajal ostsid pooled kinnistu, millel asus

siseviimistluseta elamu. Kinnistu ostuhinna 240 000 eurot tasus hageja. Ka ei vaidle pooled

selle üle, et elamu väljaehitamiseks ja sisustamiseks tegi kulutusi hageja (vt maakohtu otsuse

p 100).

14. Maakohus jättis hagi 85 170,19 euro saamiseks rahuldamata seetõttu, et hageja ei

tõendanud, et ta sellise kulutuse elamu väljaehitamiseks ja sisustamiseks tegi. Samas hindas

maakohus ka nõude õiguslikke eeldusi ning leidis, et hageja nõuet ei saa ühelgi allpool toodud

õiguslikul alusel rahuldada.

14.1. Hageja palus kostjalt välja mõista 85 170,19 eurot. Hageja on oma nõuded järjestanud

selliselt, et esmalt on ta palunud rahuldada raha väljamõistmise nõude laenulepingu

(VÕS § 396 jj) alusel. Kui kohus ei nõustu hageja käsitlusega raha väljamõistmisest

laenulepingu sätete alusel, palub ta raha välja mõista seltsingu sätete (VÕS § 600 jj) alusel. Kui

nõue ei kuulu rahuldamisele lepingusätetele tuginedes, on nõuet võimalik hageja hinnangul

rahuldada käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) alusel või tuleb nõuet kontrollida

alusetu rikastumise sätete (VÕS §§ 1041 ja 1042) alusel. Hageja selgitas, et elamu

siseviimistluse ja sisustamise kulusid tuleb vaadelda tervikuna, sest kõik asjad, sh mööbel,

seadmed, kardinad on ostetud ja valmistatud üksnes konkreetse elamu tarbeks. Selle seisukoha

juurde jäi hageja ka apellatsiooniastmes, märkides, et elamust asjade äravõtmine ei ole elamut

ja selle terviklikku disainilahendust rikkumata võimalik (vt hageja 13. novembri 2023. a

seisukoha p 3; kd IV, tl 23).

14.2. Õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene

lause). Kohus ei ole seotud hageja väidetud nõude õigusliku alusega (õigusliku

kvalifikatsiooniga), vaid peab kontrollima nõuet kõigil õiguslikel alustel, mille alusel selle saab

hageja esitatud asjaoludel rahuldada. Hageja on nõude võimalikud õiguslikud alused

järjestanud loogiliselt – esmalt tuleb hageja rahalist nõuet kontrollida lepingulisel alusel,

seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete

järgi (RKTKo 21.12.2016 3-2-1-129-16, p 19.2).

15. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et asjas on tõendamata, et hageja nõude

aluseks saab olla laenu- või seltsinguleping. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja

nõuet ei saa rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel. Hageja väited ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, neid

täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6).

15.1. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud menetluse kestel esitatud väiteid nii faktilisest

kui ka õiguslikust küljest. Maakohus on neid väited nõuetekohaselt hinnanud. Hageja on

esitanud üldise väite, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ning

kohaldanud valesti materiaalõigust. Kolleegium hageja etteheitega ei nõustu. Maakohus ei ole

asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud, mh eksinud tõendite hindamisel.

Kolleegium leiab, et maakohus kohaldas tuvastatud faktilistele asjaoludele materiaalõiguse

norme õigesti.

15.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ühestki hageja esitatud tõendist ei saa järeldada

laenulepingu sõlmimisele suunatud tahteavalduste vahetamist. Apellatsioonkaebuses ei ole

hageja esile toonud, millise tõendi või väite on maakohus jätnud laenulepingu sõlmimise kohta

hindamata. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga,

ei tähenda, et maakohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

Ka seltsingulepingu osas on maakohus õigesti leidnud, et sellise lepingu sõlmimise kohta

esitatud hageja väited on tõendamata. Hageja soovib seltsingulepingu sõlmimist tõendada

kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingute sõlmimisega ning poolte kooseluga (abielu). Nõustuda ei

saa hageja väitega, et kostja sõlmis seltsingulepingu, kui allkirjastas kinnistu müügi- ja

asjaõiguslepingud. Nende tehingute tegemisel oli poolte tahteavaldused suunatud kinnistu

kaasomandisse ostmiseks. Samal ajal hageja ja kostja vahel täiendavate kokkulepete sõlmimist

ei ole hageja tõendanud. Kooselu kinnistul asuvas elamus, eluaseme ehitamine ja sisustamine

– ainuüksi neid elulisi asjaolusid ei saa lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes. Ka ei saa

kinnistu suhtes kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid (VÕS § 600 jj). Maakohus on õigesti

leidnud, et seltsingu sätteid ei saa kohaldada analoogia korras, sest kostja ei ole kinnistu

omandamiseks ja parendamiseks teinud VÕS § 581 mõttes olulisi ja võrreldavaid

majanduslikke (rahaliselt hinnatavad) panuseid (vt RKTKo 21.12.2016 3-2-1-129-16, p 22).

Hageja esindaja on maakohtu 26. augusti 2020. a istungil avaldanud, et „Y pole maja ehitusse

pannud ühtegi senti“ (kd II, tl 109 pöördel; ajamärk 10:14). Samuti on maakohtu tuvastatu

kohaselt välistatud, et hageja kandis kokkuleppel kostjaga tema eest kulutusi kostja kohustuste

täitmiseks, nt käsunduslepingu alusel VÕS § 619 mõttes.

15.3. Maakohus analüüsis hageja nõude rahuldamise võimalust käsundita asjaajamise sätete

(VÕS § 1018 jj) järgi. Hageja nõue kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks saaks tuleneda

VÕS § 1023 lg-st 1, mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle

asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita

asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või

kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise ajast (vt ka

nt RKTKo 15.05.2013 3-2-1-57-13, p 12). Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejal ei ole

nõudeid kostja vastu VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi, sest tuvastatud asjaoludel ei olnud

hagejal asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023

lg 3). Maakohus on selle asjaolu kohta esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi nõuetekohaselt

hinnanud, sh tunnistaja Q ütlusi (kd IV, tl-d 165–166). Kui hageja väidab, et tal oli kavatsus

nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist, tulnuks tal oma väidet TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada.

Hageja sai ise määrata, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2).

16. Hageja tugineb ka solidaarvõlgniku tagasinõudele perekonnaseaduse (PKS) § 16 lg 2

ja § 18 lg 1 alusel. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eeltoodud sätteid valesti

kohaldanud. PKS § 34 lg-tes 1 ja 2 (vara kasutamise hüvitamine) on ühisvara puhul sätestatud

eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes. Praegusel juhul

PKS § 34 ei kohaldu, sest vaidlustamata asjaoludel on hageja teinud oma lahusvara arvel

kulutusi kostja lahusvara kasuks. Selliste kulutuste hüvitamist tuleb hinnata üldises korras, st

kas käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi (vt RKTKo 25.02.2015 3-2-1-

164-14, p 13).

Maakohus on õigesti eristanud perekonna ülalpidamiseks perekonna vajaduste rahuldamisel

tehtavaid kulutusi PKS § 16 mõttes ning jõudnud põhjendatud järelduseni, et hageja nõutavad

kulutused ei mahu abikaasade solidaarvastutust loovate kohustuste hulka. Kolleegium märgib,

et hageja ei ole ümber lükanud PKS §-s 17 sätestatud eeldust, mille kohaselt, kui üks abikaasa

teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, ei ole tal õigust nõuda teiselt

abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist.

Vastuseks hageja etteheitele VÕS §-de 6 ja 7 kohaldamata jätmise kohta (hea usu ja

mõistlikkuse põhimõte) märgib ringkonnakohus, et PKS § 17 sätestab seadusandja tahte, et

suurte rahapaigutuste puhul ei saa pidada otstarbekaks solidaarvastutuse tekkimist

tõlgendamise ja hinnangute andmise teel, vaid eelistada tuleks kokkulepetega saavutatavat

selgust kohe võlasuhte loomise algusest peale. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on

väljendanud oma tahet vastutada solidaarselt hageja võetud kohustuste eest.

17. Kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb seda kontrollida

alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel. Maakohus jättis ka sellel alusel hageja nõude

rahuldamata, leides, et enamik esemetest, mille eest hageja kostjalt kulutuste hüvitamist nõuab,

on tehtud mööblile, mille äravõtmine on võimalik (VÕS § 1042 lg 2 p 1). Samuti kohaldas

maakohus nõude rahuldamata jätmisel VÕS § 1042 lg 2 p 2, mille kohaselt ei ole kulutuste

tegijal nõudeõigust, kui ta ei ole teisele isikule kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt

teatanud.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud VÕS § 1042 kohaldamise eelduseks olevate

asjaolude tuvastamisel. Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud valele järeldusele, et

hagiavalduses esile toodud kulutuste tegemine elamule on täies ulatuses tõendamata. Kuigi

maakohus tuvastas, et osa arvetest on siseviimistlusega seostatavad, leidis maakohus siiski, et

arved ei tõenda ostetud esemeid ega nende paigaldamist elamusse. Kolleegiumi hinnangul on

maakohus

pannud

hagejale

kulutuste

tegemise

tõendamisel

ebamõistlikult

kõrge

tõendamiskoormise.

18. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja on menetluse kestel omaks võtnud asjaolu, et

hageja tasus elamu siseviimistluse ja sisustamise kulud 170 340,38 eurot, mistõttu ei saa

hagiavalduses esitatud summa üle enam vaidlust olla. Ka ei nõustu kolleegium hagejaga, et

selles asjas on ringkonnakohus oma otsuse p-des 55 ja 59 tuvastanud, et hageja tegi

170 340,38 euro ulatuses kulutusi. Vastuseks hageja väidetele märgib kolleegium, et maakohus

ei ole TsMS § 231 lg-tes 2 ja 4 sätestatud reeglite vastu eksinud.

18.1. TsMS § 231 lg 2 esimese lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama sätte lõike 4 kohaselt omaksvõttu

eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja

vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole asjaolu kohta esitatud hageja väidet, et hageja

kulutas siseviimistlusele ja sisustamisele 170 340,38 eurot, omaks võtnud. Asja materjalidest

nähtuvalt ei vaidle pooled selle üle, et hageja tasus kinnistu ostuhinna ning tegi elamu

siseviimistluse ja sisustamise oma rahaliste vahendite arvelt (vt nt kostja 4. juuni 2019. a

hagivastuse p 14; kd I, tl 141; maakohtu 22. veebruari 2023. a istung; kd IV, tl 151). Riigikohtu

praktika kohaselt on omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses üksnes poole tingimusteta ja

selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (RKTKo 01.11.2017 2-13-23176/103, p 17).

Lisaks on Riigikohus leidnud, et TsMS § 231 lg 4 alusel eeldab omaksvõtu tuvastamine, et

kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel

küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või

kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (samas).

Kostja 4. juuni 2019. a hagivastuse p-d 13 ja 14 sellist omaksvõttu ei sisalda. Kostja on

maakohtu 22. veebruari 2023. a istungil kohtu täpsustavale küsimusele vastanud, et ta vaidleb

vastu kulutuste summale ja kulutusi tõendavatele dokumentidele (kd IV, tl 151).

18.2. Ka ei tuvastanud vaidlusalust faktilist asjaolu ringkonnakohus. Ringkonnakohtu otsuse

puhul tuleb arvestada TsMS § 658 lg-s 2 sätestatuga, mille kohaselt on maakohtule asja uuel

läbivaatamisel kohustuslikud ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi

tõlgendamisel ja kohaldamisel. See tähendab, et ringkonnakohus ei saa maakohtule ette

kirjutada, millisele järeldusele tuleb jõuda tõendite hindamisel või asjaolude tuvastamisel, sest

maakohtule on kohustuslikud vaid ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel (vt nt RKTKo 28.02.2017 3-2-1-143-16, p 30).

Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti jaotanud tõendamiskoormise, leides, et hagejal tuli

TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta kulutas 170 340,38 eurot, millest ta nõuab kostjalt poole

hüvitamist, elamu siseviimistlusele ja sisustamisele (vt maakohtu otsuse p-d 108–110). Kuid

nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on maakohus pannud hagejale kulutuste tegemise

tõendamisel ebamõistlikult kõrge tõendamiskoormise.

19. Põhjendatud on hageja etteheited, et maakohus rikkus kulutuste tegemise tuvastamisel

oluliselt menetlusõiguse norme. See rikkumine tingib ka maakohtu otsuse osalise tühistamise.

19.1. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise

kohta. Kuna pooled ei ole kokku leppinud teisiti, siis TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil

kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Hageja on kinnistule tehtud kulutuste kohta esitanud arved, nende tasumist tõendavad

dokumendid ning fotod materjalidest ja esemetest (kd I, tl-d 31–104 pöördel; kd III, tl-d 109–

149). Maakohus on neid tõendeid oma otsuse p-des 125–134 hinnanud ning leidnud, et: arvetest

ei nähtu, mida osteti ja kuhu paigaldati; fotode alusel ei saa tuvastada, kas need on arvetega

seotud asjad ning teadmata on fotode tegemise koht. Samuti tuvastas maakohus, et osad arved

ei ole hageja nimel ning hageja ei ole ka kõiki arveid ise tasunud. Sisuliselt nõustus maakohus

kostja kulutuste kohta esitatud vastuväidetega. Kostja ühtegi tõendit oma vastuväite

tõendamiseks ei esitanud.

19.2. Ringkonnakohus andis pooltele VÕS § 1042 kohaldamisega seoses võimaluse seisukoha

esitamiseks (kd IV, tl-d 20 ja pöördel). Muuhulgas selgitas ringkonnakohus, et asjas on

dokumentaalse tõendina esitatud eksperthinnang nr 1019-20, mis sisaldab fotosid elamust, ja

see võimaldaks hinnata elamu seisukorda hindamise ajal, ehk kaasomandi lõpetamise aja

seisuga (kd II, tl-d 82–95). Hageja esitas täpsustatud tabeli ning eksperthinnangu fotod, sidudes

omavahel arved, maakohtus esitatud fotod ning elamus asuvad esemed. Kolleegium märgib, et

kuna tegemist on omakäeliselt koostatud dokumendiga (tabel ja fotodele lisatud numbrid), siis

on tegemist poole seletusega, mida tuleb asja lahendamisel arvestada (kd IV, tl-d 21–27

pöördel).

Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et ringkonnakohus eksib TsMS § 230 lg-s 2 sätestatud

reegli vastu. Viidatud sätte esimese lause järgi esitavad tõendeid menetlusosalised. Sama sätte

teise lause järgi võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

TsMS § 436 lg 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli

võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

Praegusel juhul oli kõnealune eksperthinnang dokumentaalse tõendina maakohtule esitatud.

Maakohus on oma otsuse p-s 124 arvestanud eksperthinnanguga nr 0849-19 kui dokumentaalse

tõendiga, märkides, et sellest nähtub, et kinnistul asuva elamu seisukord on väga hea ning

viimistlus on tehtud kallimas klassis. Kuna kaasomandi lõpetamisel võeti aluseks

eksperthinnangus nr 1019-20 sätestatud kinnistu turuväärtus, siis on asjakohane arvestada

nimetatud tõendiga (vt maakohtu 26. oktoobri 2020. a otsuse lk 16; kd II, tl 139 pöördel).

Pooltel oli kulutuste tegemise kontekstis võimalik nimetatud tõendi kohta oma arvamust

avaldada.

19.3. Praegusel juhul on hageja kulutuste tegemise tõendamiseks esitanud arved,

maksekorraldused ja fotod. Hageja on esile toonud iga arvega tehtud kulutuse sisu, sidudes selle

omakorda fotodega. Ringkonnakohtu hinnangul on arved, maksekorraldused ja fotod asjaolu

kohta esitatud hageja väite tõendamiseks piisavad. Kostja leiab jätkuvalt, et isegi, kui arve

alusel saab kindlaks teha ostetud eseme, siis ei ole tõendatud, et just see ese on ka fotol.

Vastuseks kostja väitele märgib kolleegium järgmist.

Hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad

tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja

esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (RKTKo 21.06.2011 3-

2-1-55-11, p 13). Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230

lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (RKTKo 06.02.2008 3-2-1-137-07,

p 13). Pooled ei vaidle, et hageja tegi kulutusi elamu siseviimistlusele ja sisustusele. Kui hinnata

kulutuste tegemise aega (mida tõendavad arved ja maksekorraldused), siis on need kantud

vahetult pärast kinnistu ostmist. Eksperthinnangu nr 1019-20 kohaselt on elamu üldine

seisukord väga hea, siseviimistlus on tehtud 2017. aastal, kasutatud on kallima hinnaklassi

viimistlusmaterjale, valgusteid ja sanitaartehnikat, olemas kohtkindel köögimööbel ja

garderoobikapid (vt eksperthinnangu lk 8; kd II, tl 85 pöördel).

20. Samas märgib kolleegium, et iga kulutus, mille hageja on elamule teinud, ei kuulu

VÕS § 1042 lg 1 alusel hüvitamisele. Samuti tuleb kontrollida, kas maakohus on nõudeõiguse

välistamise aluseks olevad asjaolud tuvastanud õigesti (VÕS § 1042 lg 2 p-d 1 ja 2).

21. Esmalt hindab kolleegium iga kulutuse komponenti eraldi, tuvastamaks, milliste kulutuste

tegemine elamule on tõendatud.

21.1. Hageja nõuab kamina maksumuse 3289 euro hüvitamist. Arvelt nr 2700161 nähtub, et

ostetud esemeteks on kamina südamik ja kamina ehitusmaterjalid (kd I, tl 32). Hageja on arve

tasunud (kd I, tl 31). Ringkonnakohtu hinnangul tõendab arve, et ostetud on kamin. Kamin on

elamusse paigaldatud, mida tõendavad eksperthinnangu fotod 14 ja 17 (kd IV, tl 26).

21.2. Hageja nõuab köögitehnika (kohvimasin, mikrolaineahi, külmkapp, ahi, induktsioonpliidi

tõmbekapp) maksumuse 15 861,90 euro ja 4325,80 euro hüvitamist. Arvelt nr 2556 nähtub, et

ostetud on „Gaggenau ja Siemens tehnika /…/“ (kd I, tl 34). Arvel nr 2615 on ostetud esemeks

märgitud „Gaggenau CX480100“. Tegemist on induktsioonpliidi tõmbekapiga (kd III, tl 113).

Hageja on arved tasunud (kd I, tl-d 33 ja 35). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved ja

fotod (kd III, tl-d 110–113), et ostetud on köögitehnikat. Köögitehnika on elamusse

paigaldatud, mida tõendavad eksperthinnangu fotod 12, 13 ja 16 (kd IV, tl-d 25 pöördel ja 26).

21.3. Hageja nõuab köögitehnika ja mööbli (riiul ja laud) maksumuse 4536 euro hüvitamist.

Arvelt nr A17-04-00344 nähtub, et ostetud esemeteks on Cabinet Soto ja Caffee Table Baccarat

(kd I, tl 38). Hageja on arve tasunud sularahas 2500 eurot (nähtub arvelt) ja ülekandega

2036 eurot (kd I, tl 37). Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et hageja on ostnud riiuli ja

diivanilaua, mis asuvad suures toas (vt eksperthinnangu foto 17). Ka varasemalt on hageja

avaldanud, et ostetud on riiul ja diivanilaud (kd III, tl-d 114–115).

21.4. Hageja nõuab sisseehitatud mööbli (esiku garderoobikapp peeglitega) maksumuse

8103,60 euro hüvitamist. Arvelt nr 38 nähtub, et ostetud esemeks on „TABLE art. Hermes 240

/…/“ (kd I, tl 39). Hageja on arve tasunud (kd I, tl-d 40 ja 42). Ringkonnakohtu hinnangul on

tõendatud, et hageja on ostnud laua, mis asub suures toas (vt eksperthinnangu foto 13; foto,

kd III, tl 116). Kuigi hageja viitab eksperthinnangu fotole 10, mis on tehtud esikust ja millelt

nähtub garderoobikapp (kd IV, tl 25 pöördel), siis arvel kajastatud eseme nimetus sellise eseme

ostmist ei kinnita.

21.5. Hageja nõuab valgustite maksumuse 4011,56 euro hüvitamist. Arvel nr 02-022017 on

märgitud „vastavalt kinnitatud tellimusele no 170217-1“ (kd I, tl 46). Hageja on arve tasunud

(kd I, tl 45). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud valgustitele tehtud kulutuse

4011,56 euro tegemine. Kuigi hageja viitab eksperthinnangu fotodele 11, 12, 13, 17, 19 ja 21,

mis kinnitavad, et elamus on valgustid, siis esitatud tõendid 4011,56 euro suuruse kulutuse

kandmist valgustitele ei tõenda.

21.6. Hageja nõuab siseuste maksumuse 8319,90 euro hüvitamist. Arvel nr 01-122016 on

ostetud esemeteks „Luardiporte uksed“ (kd I, tl 43). Hageja on arve tasunud (kd I, tl 44).

Ringkonnakohtu hinnangul tõendab arve, et ostetud on siseuksed ning eksperthinnangu fotod

tõendavad, et elamusse on paigaldatud siseuksed (kd IV, tl 27).

21.7. Hageja nõuab vannitoamööbli maksumuse 3322 euro ja 4091,20 euro hüvitamist. Arvetel

nr 16205 ja 17042 on ostetud esemeks vannitoamööbel (kd I, tl-d 48 ja 98). Hageja on arved

tasunud (kd I, tl-d 47 ja 97). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved, et ostetud on

vannitoamööblit ning eksperthinnangu fotod 29 ja 30 tõendavad, et elamusse on paigaldatud

vannitoamööbel (kd IV, tl 27).

21.8. Hageja nõuab elektritarvete maksumuse 1036,80 euro hüvitamist. Arvel nr 1454553 on

ostetud esemeteks „Term.DEVIREG SMART“ 8 tükki (kd I, tl 50). Hageja on arve tasunud

(kd I, tl 49). Hageja on ostetud esemeid kirjeldanud kui elektritarbed soojussõlmele ja viidanud

eksperthinnangu fotole 31 (kd IV, tl 27 pöördel), millelt nähtub tehnoruum. Hageja esitatud

fotolt nähtub termostaat (kd III, tl 120). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arve ja foto, et

ostetud esemeteks on termostaadid. Kuna elamus on küttesüsteem, on need esemed elamusse

paigaldatud.

21.9. Hageja nõuab trepipiirete ja -astmete maksumuse 3540 euro ja 2500 euro hüvitamist.

Arvel nr 160344 on ostetud esemeks „Trepipiirde valmistamine“ (kd I, tl 52). Trepiastmete

arvet hageja esitanud ei ole. Selle kohta on hageja esitanud maksekorralduse selgitusega

„ülekanne“ (kd I, tl 102). Mõlemad kulutused on kandnud hageja (kd I, tl-d 51 ja 102).

Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arve ja maksekorraldus, et hageja on teinud 3540 euro

suuruse kulutuse trepipiirdele. See ese on ka eksperthinnangu fotolt 6 näha (kd IV, tl 25). Samas

ei pea ringkonnakohus tõendatuks, et hageja on kulutanud 2500 eurot trepiastmetele.

Maksekorraldus, millele on omakäeliselt kantud selgitus „trepi paigaldus, trepi astmed“, ei ole

kulutuse sisu tõendamiseks tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes.

21.10. Hageja nõuab parketi maksumuse 5668,16 euro ja 1574,50 euro hüvitamist. Arvetel

nr 16136 ja 17006 on ostetud esemeks „Walnuti vineeril laud“ (kd I, tl-d 53 ja 56). Mõlemad

arved on tasunud hageja (kd I, tl-d 54 ja 55). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved, et

ostetud on parketti ning eksperthinnangu fotod tõendavad, et elamu tubade põrandale on

paigaldatud parkett (kd IV, tl-d 26 pöördel ja 27).

21.11. Hageja nõuab mööblitarvikute maksumuse 159 euro hüvitamist. Arvel nr 2863 on

ostetud esemeteks „Buster + Punch Brass knob“ (kd I, tl 58). Hageja on avaldanud, et tegemist

on kapinuppudega (kd III, tl-d 123). Arve on tasunud hageja (kd I, tl 57). Ringkonnakohtu

hinnangul tõendavad arve ja eksperthinnangu foto 29, et vannitoa kappidele on paigaldatud

nupud.

21.12. Hageja nõuab kardinate maksumuse 5743,51 euro, 6146,43 euro ja 6108 euro

hüvitamist. Arvetel nr 2875 ja 2851 on ostetud esemeteks kardinad (inglise keeles curtains)

(kd I, tl-d 59 ja 104 pöördel). Arvest nr 2851 on 3073,21 eurot tasunud hageja ülekandega (kd I,

tl 103). Ülejäänud arvete tasumise kohta tõendid puuduvad. Arvel nr 17300072 on ostetud

esemeteks kardinad (kd I, tl 86). Arve on tasunud hageja (kd I, tl-d 84–85). Ringkonnakohtu

hinnangul tõendavad arved ja eksperthinnangu fotod, et elamusse on paigaldatud kardinad

(kd IV, tl-d 26 pöördel ja 27).

21.13. Hageja nõuab tapeedi maksumuse 1450 euro, 585,60 euro, 1450 euro ja 256 euro

hüvitamist. Arvetel nr 2838, 2862 ja 2861 on ostetud esemeks tapeet (kd I, tl-d 61, 63, 65).

Sellele viitavad eseme ostmise kogused – meeter ja rull. Arved on tasunud hageja (kd I, tl-d 60,

62, 64). Arvel nr 2859 ei ole ostetud esemeks tapeet (selgitus „Chrome handle“ summas

256 eurot) (kd I, tl 67). Arve on tasunud hageja (kd I, tl 66). Ringkonnakohtu hinnangul

tõendavad arved ja eksperthinnangu fotod, et elamu tubades on tapeet (kd IV, tl-d 26 ja

pöördel). Arvel nr 2859 ei ole ostetud esemeks tapeet, kuid hageja on selle eseme selgituse

juurde esitanud foto, millest nähtub, et tegemist on kapikäepidemetega (kd III, tl 128). Sellised

käepidemed on kapile paigaldatud, mida tõendavad eksperthinnangu fotod 27 ja 28 (kd IV,

tl 27).

21.14. Hageja nõuab keraamiliste plaatide ja sanitaartehnika maksumuse 2392 euro, 5180 euro,

850 euro, 14 064,72 euro, 7877,64 euro, 830,49 euro ja 1522,57 euro hüvitamist. Arvetel nr A-

170436654, A-170336218, A-170235742, E161119075, A-170135619, A-170336493,

E170219711 on ostetud esemeteks keraamilised plaadid, sanitaartehnika ja peegel (kd I, tl-d 69,

71, 73, 75, 77, 78 ja 80). Kuigi arvetel nr A-170436654 ja A-170235742 on ostjateks märgitud

kolmandad isikud, on arved tasunud hageja (kd I, tl-d 68, 70, 72, 76, 74 ja 81). Arve

nr E161119075 on tasunud osaühing MARTVAL (kd I, tl 74). Ringkonnakohtu hinnangul

tõendavad arved ja eksperthinnangu fotod, et elamus asuvad sanitaarruumid on plaaditud,

paigaldatud on peeglid ja sanitaartehnika (kd IV, tl-d 25 pöördel, 27). Samuti on tõendatud, et

eeltoodud kulud on kandnud hageja. Isegi, kui esmalt on kulu hageja eest kandnud kolmas isik,

siis VÕS § 78 lg 4 järgi saab kohustuse täitnud kolmas isik nõuda hagejalt täitmiseks tehtud

kulutuste hüvitamist.

21.15. Hageja nõuab majandusruumi sisseehitatud tehnika maksumuse 5201 euro hüvitamist.

Arve-saatelehel nr 170452 on ostetud esemeteks pesumasin, pesukuivati, ühendusraam ja

triikimiskeskus (kd I, tl 83). Arve on tasunud hageja (kd I, tl 82). Ringkonnakohtu hinnangul

tõendavad arve ja hageja esitatud fotod, et ostetud on pesumasin, pesukuivati, ühendusraam ja

triikimislaud (kd III, tl-d 139–140).

21.16. Hageja nõuab köögimööbli maksumuse 11 000 euro ja 9593 euro hüvitamist. Hinnates

tellimust nr 1755 koos hageja esitatud fotodega ja eksperthinnangu fotodega (kd I, tl-d 87, 90–

91 pöördel; kd III, tl-d 142 – 143; kd IV, tl-d 25 pöördel ja 26), saab tõendite põhjal järeldada,

et tegemist on köögimööbliga. Sellele viitab tellimuse kirjeldus kui ka Itaalia äriühingu nimi

CASTAGNA CUCINE SRL. Kuigi tellijaks on hageja, on arved tasunud osaühing MARTVAL

(kd I, tl-d 88 ja 89). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved ja eksperthinnangu fotod, et

elamusse on paigaldatud köögimööbel. Samuti on tõendatud, et eeltoodud kulud on kandnud

hageja. Isegi, kui esmalt on kulu hageja eest kandnud kolmas isik, siis VÕS § 78 lg 4 järgi saab

kohustuse täitnud kolmas isik nõuda hagejalt täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist.

21.17. Hageja nõuab sisseehitatud mööbli maksumuse 7670 euro ja 5580 euro hüvitamist.

Hageja on esile toonud, et ostetud esemeteks on magamistoa mööbel, sh kapid. Ringkonnakohtu

hinnangul tõendab arve nr 238, et ostetud on öökapid lampidega 2 tükki („CUP TABLE LAMP

WITH SHADE“) (kd I, tl 92) ja arve nr 543, et ostetud on toolid 6 tükki („AMAL SMALL

ARMCHAIR“) (kd I, tl 94). Ka hageja esitatud foto viitab esimese arve osas öökappidele

(kd III, tl 144). Ükski arvetel kirjeldatud sõnast ei viita sisseehitatud riidekappidele. Seega ei

piisa selle väite tõendamiseks ka hageja esitatud fotost (kd III, tl 145). Arve nr 238 on tasunud

osaühing MARTVAL (kd I, tl 93) ja arve nr 543 on tasunud hageja (kd I, tl 96). Nagu

kolleegium on eelnevalt leidnud, kui esmalt on kulu hageja eest kandnud kolmas isik, siis

VÕS § 78 lg 4 järgi saab kohustuse täitnud kolmas isik nõuda hagejalt täitmiseks tehtud

kulutuste hüvitamist.

21.18. Hageja nõuab sisseehitatud mööbli maksumuse 3250 euro ja 3250 euro hüvitamist.

Arvetel nr 16 ja 58 on ostetud esemeteks garderoobid (kd I, tl-d 100 ja 101). Arve nr 16 on

tasunud hageja (kd I, tl 99). Hageja väite kohaselt on arve nr 58 tasutud tema poolt sularahas,

mille ta laenas oma emalt. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad arved ja eksperthinnangu

fotod 25, 27 ja 28, et elamusse on paigaldatud sisseehitatud riidekapid (kd IV, tl 27). Ka leiab

ringkonnakohus, et hageja on tõendanud arve nr 58 sularahas tasumise. Seda väidet tõendab

asjaolu, et kapid on elamusse paigaldatud, samuti W (hageja ema) arvelduskonto väljavõte,

mille kohaselt on kontolt välja võetud sularaha (kd III, tl 63). Arvelduskonto väljavõtte näol on

tegemist kaudse tõendiga, mis ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või

lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või

puudumist järeldada (vt RKTKo 25.05.2020 2-17-124505/53, p 14.3.3).

22. Järgnevalt hindab kolleegium, milliste kulutuste hüvitamist saab hageja kostjalt nõuda.

VÕS § 1042 lg 1 esimese lause järgi võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud

isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti,

on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule

kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Nõude sisuks on tegelikult

tehtud kulutuste hüvitamine ning nõude ülempiiriks on tehtud kulutuste summa.

22.1. Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata, kas hageja vara väärtus on kulutuste tõttu vähenenud

ja kostja vara väärtus vastavalt suurenenud. Samuti tuleb hinnata kostja vastuväidet, et asjad ei

ole kinnisasjaga püsivalt seotud. VÕS § 1042 lg 2 p 2 järgi ei ole kulutuste tegijal nõudeõigust,

kui isik, kelle esemele kulutusi tehti, nõuab kulutusi teinud isikult kulutustega tehtud parenduste

äravõtmist ja parenduste äravõtmine on parendusi rikkumata võimalik. Siinjuures on kinnistu

olulise osa hindamisel võimalik kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 53 lg-s 1

sätestatud asja olulise osa üldmõistet – asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast

eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Kolleegium ei nõustu

hageja üldise väitega, et ühtegi eset ei saa elamu terviklikku ja sisekujunduslikku lahendust

rikkumata eemaldada.

22.2. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hagejal ei ole VÕS § 1042 lg 1 p 1 alusel

kostja vastu nõudeõigust järgmiste kulutuste, mille tegemise on ringkonnakohus eelnevalt

tuvastanud, osas:

-

riiul ja laud maksumusega 4536 eurot (otsuse p 21.3)

-

laud maksumusega 8103,60 eurot (otsuse p 21.4)

-

esemed maksumusega 4011,56 eurot (otsuse p 21.5)

-

kardinad maksumusega 5743,51 eurot, 6146,43 eurot ja 6108 eurot (otsuse p 21.12)

-

pesumasin, pesukuivati, ühendusraam ja triikimiskeskus maksumusega 5201 eurot

(otsuse p 21.15)

-

öökapid maksumusega 7670 eurot ja toolid maksumusega 5580 eurot (otsuse p 21.17)

Eeltoodud esemete äravõtmine on esemeid rikkumata võimalik.

22.3. Ülejäänud esemete osas leiab kolleegium, et esemete ja elamu vahel esineb kehaline side.

Ka väiksemate esemete, nt sanitaartehnika, köögitehnika, sisseehitatud mööbli nupud ja

käepidemed, osas on side olemas, sest asja osad on omavahel kindlalt ühendatud ning neid ei

saa ilma oluliste raskusteta eraldada. Isegi, kui eraldamine on võimalik, siis eraldamise

tagajärjel kaotaks eraldatav asi oma kehalise terviklikkuse.

22.4. Kolleegium leiab, et need kulutused, mis on tehtud esemetele, mille äravõtmine ei ole eset

rikkumata võimalik, tulid kostjale kasuks, mistõttu saab hagejal olla kostja vastu nõue VÕS §-

st 1042 tulenevalt. VÕS § 1042 lg 1 teise lause järgi võetakse rikastumise ulatuse

kindlakstegemisel aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või

saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Seetõttu tuleb rikastumise

ulatuse kindlakstegemisel võtta arvesse, kas tehtud kulutused on isikule, kellele ese kuulub,

kasulikud, ning millised on olnud selle isiku kavatsused eseme suhtes.

Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja rikastumist saab jaatada, sest kostjale

kuuluva kinnistu kaasomandiosa väärtus on hageja poolt tehtud kulutuste tulemusena

suurenenud. Kuna pooled on vaidlusaluse kinnistu suhtes kaasomandi lõpetanud, ja hageja peab

kostjale hüvitama tema osa rahas, peab kostja hagejale hüvitama kulutuste objektiivse väärtuse.

Selle tingib asjaolu, et kaasomandi lõpetamisel võeti aluseks eksperthinnangus nr 1019-20

toodud kinnistu väärtus 3. juuni 2020. a seisuga. Kinnistu hindamisel on arvestatud, et kinnistul

asub elamu, elamu siseviimistlust ja seisukorda (kd II, tl 85 pöördel).

Samuti saab kolleegiumi hinnangul eeldada, et kostja oleks samasisulisi kulutusi teinud ka ise.

Pooled ostsid kaasomandisse siseviimistluseta elamu ning sinna elama asumiseks tuli teha

täiendavaid kulutusi. Sellises olukorras oli kulutuste tegemine majanduslikult põhjendatud.

Kuna kostja selles majas ka elas, siis olid tehtud kulutused tema jaoks subjektiivselt kasulikud.

Vajalike kulutuste puhul, mille eseme omaja oleks ka ise nagunii teinud, on eseme omaja

selliste kulutuste osas rikastunud ka ulatuses, kus nende tegemine ei too kaasa eseme väärtuse

suurenemist.

22.5. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kulutuste hüvitamine on välistatud VÕS § 1042 lg 2

p 2 alusel. Pooled ostsid koos kinnistu ning kostja on esile toonud, et nad kolisid elamusse ja

asusid perekonna ühises eluasemes siseviimistlust tegema (vt nt hagivastuse p 13; kd I, tl 140

pöördel). Eeltoodud väidet arvestades teadis kostja, et hageja teeb tema kaasomandiosale

kulutusi, kuid ei vaielnud nende tegemisele vastu. Nõuet välistavate eelduste puudumise

vaidluse korral pidi kostja oma vastuväite aluseks olevate asjaolude esinemist tõendama.

23. Kostja on tuginenud ka kinkele (VÕS § 259 lg 1). Maakohus on kostja väiteid hinnanud

oma otsuse p-des 122 ja 123, leides, et kostja ei ole kinkelepingu sõlmimist tõendanud.

Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja leiab, et ka kostja kaasomandiosale

kulutuste tegemisel ei olnud tegemist kinkega. Vastuses apellatsioonkaebusele ei ole kostja

väitnud, et maakohus on kinke puudumise tuvastamisel jõudnud menetlusõiguse norme oluliselt

rikkudes valele järeldusele.

24. Tallinna Ringkonnakohus tegi 29. oktoobril 2021. a selles asjas TsMS § 450 lg-te 1 ja 2

alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse. TsMS § 450 lg 4 kohaselt, kui tasaarvestuse

reservatsiooniga tehtud osaotsuse puhul jäetakse edasises menetluses hagi tulenevalt

tasaarvestuse vastuväitest täielikult või osaliselt rahuldamata, tühistab kohus ühtlasi

reservatsiooniga otsuse tasaarvestuse ulatuses või muudab seda.

24.1. Maakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 120 000 eurot ja jättis hagi

kostja vastu 85 170,19 euro saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

kulutuste hüvitamise nõudes osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 57 370,14 eurot

(= 114 740,28 ÷ 2).

24.2. Pooled ei ole määranud, millises järjekorras nõuded tasaarvestatakse (VÕS § 201 lg 1).

VÕS § 186 p 2 järgi võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. See aga omab asjas tähtsust, sest hagejalt

kostja kasuks välja mõistetud 20 856,86 euro hüvitiselt tuleb arvestada viivist 17. veebruarist

2020 kuni põhinõude täitmiseni.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on tasunud kostjale 4794,16 eurot (kd II, tl 178), mille

tulemusena mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 20 856,86 eurot auto eest ja

sellelt seadusjärgse viivise alates 18. augustist 2023 kuni kohustuse täitmiseni (vt maakohtu

otsuse p 145 ja resolutsiooni p 6). Pooled on ringkonnakohtule kinnitanud, et hageja ei ole

kostjale täiendavalt midagi tasunud. Perioodi 18. august 2023–15. detsember 2023 eest on

põhinõudelt 20 856,86 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 822,85 eurot (s.o 12% aastas,

viivitatud päevi 120).

24.3. Ühelt poolt on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitis kinnistu mõttelise osa

kaotamise eest 192 000 eurot ja hüvitis auto eest 26 536,79 eurot (=20 856,86 + 4857,08 +

822,85), so kokku 218 536,79 eurot ning teiselt poolt on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud

hüvitis kinnistu ostuhinna eest 120 000 eurot ja kulutuste eest 57 370,14 eurot, s.o kokku

177 370,14 eurot. Kolleegium tasaarvestab VÕS § 201 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi esimeses järjekorras

auto hüvitise ja sellelt arvestatud viivise nõude. Nimetatud nõue muutus enne sissenõutavaks,

kui kohtuotsusega välja mõistetud hüvitis kinnistu mõttelise osa kaotamise eest.

Tasaarvestuse tulemusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 41 166,65 eurot

(=218 536,79 - 177 370,14).

25. Maakohus jättis kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 3. mai 2019. a

määrusega seatud hagi tagamise abinõu, milleks oli eelmärge kostja kaasomandiosale

omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks hageja kasuks (kd I, tl-d 125–126). Nimetatud

märge on kinnistusregistrist kustutatud ning hageja on kantud registrisse kinnistu

ainuomanikuna. Seega puudub vajadus lahendada kohtuotsuse resolutsioonis hagi tagamise

abinõuga seotud küsimus.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

26. Maakohus, arvestades menetluse asjaolusid ja mõlema poole esitatud hagi rahuldamise

ulatust, jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. Pooled ei ole

menetluskulude jaotust vaidlustanud. Kassatsiooniastme menetluskulud on Riigikohtu 2. mai

2022. a määrusega jäetud hageja kanda (kd III, tl 37). Vaatamata sellele, et ringkonnakohus

hageja kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu osaliselt rahuldab, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja 57 370,14 eurot, ei anna see alust vaidlustatud otsuses tehtud menetluskulude

jaotuse muutmiseks TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi. Kolleegium põhjendab oma

seisukohta järgmiselt.

26.1. TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks ette mitu erinevat menetluskulude

jaotamise viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada kaalutluspõhine valik. Kohtul tuleb

TsMS § 163 kohaldamisel tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane (vt RKTKo

27.03.2017 3-2-1-18-17, p 17). Üldjuhul tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse

vahel valides arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Samas ei

pruugi hagi rahuldamise proportsioon olla ainumäärav ning arvesse tuleb võtta kõiki menetluse

asjaolusid, sealhulgas menetlusosaliste suhtumist asja lahendamisse kompromissiga või muul

viisil kokkuleppel (vt RKTKo 20.12.2022 2-19-2709/212, p 10).

26.2. Eelnevaid põhimõtteid arvestades on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Selles asjas ei ole hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise

proportsioon ainumäärav. Praegusel juhul esitas hageja kostja vastu hagi kaasomandi

lõpetamiseks ja 205 170,19 euro suuruse hüvitise saamiseks. Kostja esitas hageja vastu hagi

22 577,40 euro suuruse hüvitise ja sellelt viivise saamiseks. Kaasomand lõpetatakse

eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Ka

poolte teineteise vastu esitatud rahaliste nõuete puhul, arvestades asja mahtu ja keerukust, on

põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda.

27. Ringkonnakohus määrab TsMS § 173 lg-st 1 tulenevalt kindlaks apellatsiooniastme

menetluskulude jaotuse.

27.1. Selles vaidluses moodustas mahukama ja keerulisema osa hageja hüvitise nõue kostja

vastu. Vaidlustatud otsusega rahuldati hageja hüvitise nõue 120 000 euro saamiseks, jätkus

vaidlus 85 170,19 euro suuruse nõude üle. Ringkonnakohus rahuldab selle 67% ulatuses. Samas

tuleb arvestada, et eelnevalt on poolte nõuded lahendatud osaotsusega, mistõttu ei saa selle

nõude rahuldamise proportsioon olla menetluskulude jaotamisel ainumäärav. Arvestades poolte

suhtumist asja lahendamisse kompromissiga, jaotab ringkonnakohus menetluskulud

TsMS § 163 lg 2 alusel.

27.2. TsMS § 163 lg 2 võimaldab olukorras, kus hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases

ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta kohtul

menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Apellatsioonkaebuses on hageja teinud kostjale ettepaneku lahendada asi kompromissiga

selliselt, et hageja tasub kostjale 50 000 eurot (kd IV, tl 8). Kuna hageja kulutuste hüvitamise

nõue rahuldatakse osaliselt, ja tasaarvestuse tulemusena on asja lõpplahendus sellesarnases

ulatuses nagu on kompromissina pakkunud hageja, peab kolleegium põhjendatuks kohaldada

TsMS § 163 lg-t 2, jättes hageja apellatsioonimenetluse kulud osaliselt kostja kanda ja kostja

kulud tema enda kanda. Kõiki asjaolusid arvestades on hageja suhtes ebaõiglane, kui

ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel hageja kompromissiettepanekuga ei arvestaks.

Kompromissiettepanekust keeldudes venitas kostja põhjendamatult menetlust, mis tekitas

pooltele täiendavaid menetluskulusid.

Eeltoodut arvestades jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50%

ulatuses ja alates 12. oktoobrist 2023 kantud hageja lepingulise esindaja kulud kostja kanda.

27.3. Ringkonnakohus saab TsMS § 174 lg 3 järgi määrata kindlaks selles kohtuastmes kantud

menetluskulude rahalise suuruse. Kuna teistes kohtuastmetes kantud menetluskulud on jäetud

poolte endi kanda, siis nende osas kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja

osutanud hagejale alates 12. oktoobrist 2023 apellatsiooniastmes õigusabi 3 tundi ja 45 minutit,

s.o 562,50 eurot (lisandub käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on lepingulise esindaja

tunnihind 150 eurot asja keerukust arvestades vajalik ja põhjendatud. Samuti on hageja

lepingulise esindaja toimingute maht perioodil 12. oktoober 2023 kuni 24. november 2023

TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud (3,75 tundi x 150 eurot x 20%) +

(1680 ÷ 2) 1515 eurot.

Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista

hüvitatavatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

28. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)