2-20-5129/90 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.12.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5129

Kohtuasi

X hagi Itella Estonia OÜ (endised ärinimed Transval

Baltic OÜ ja Humanlink Estonia OÜ) vastu varalise ja

mittevaralise

kahju

hüvitise

ning

viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.06.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Itella Estonia OÜ apellatsioonkaebus

X vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Itella Estonia OÜ apellatsioonkaebusel 7332,15 eurot

X vastuapellatsioonkaebusel 9173,33 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja Itella Estonia OÜ (endised ärinimed Transval Baltic

OÜ ja Humanlink Estonia OÜ, registrikood 10891224),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kaia Kuusler ja

Liisi Kents

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda X poolt 20.11.2023 esitatud tõendite vastuvõtmisest.

2. Jätta Harju Maakohtu 22.06.2022 otsus muutmata.

3. Itella Estonia OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. X vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda.

2-20-5129

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 27.08.2020 (täpsustatud 07.07.2021) Harju Maakohtule hagi Itella Estonia

OÜ (kostja) vastu, milles palus välja mõista varalise ja mittevaralise kahju hüvitise ning viivise

seaduses sätestatud määras alates 27.08.2020 kuni põhinõude rahuldamiseni.

2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 22.08.2018 töölepingu. Kuigi

dokument kannab pealkirja „käsundusleping nr 1812/2018“ oli tegemist töölepinguga, sest

hageja tegi kostjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Kostja maksis hagejale töö eest

tasu. Hageja täitis tööülesandeid renditöötajana kasutajaettevõtetes, nt Rimi Eesti Food AS,

Maxima Eesti OÜ jne. Hageja töö sisuks oli kaua säiliva kauba riiulitele paigutamine vastavalt

kostja kontseptsioonile. Lisaks täitis hageja vahetuse vanema ülesandeid. Kauplustes kauba

ladustamiseks ja transportimiseks kasutas hageja kostja nõudmisel selleks ettenähtud rullikuid.

3. Hageja täitis 07.12.2019 ülesandeid Ülemiste Rimi kaupluses. Hageja oli vedamas rullikuga

kaupa müügisaalist lattu, kui saali ja lao vahelisel uksel kiilusid rulliku rattad järsult kinni, mille

tulemusena läks rullik koos kaubaga ümber ja kukkus hageja peale. Hageja toimetati haiglasse,

kus tal tuvastati parema sääreluu murd ja tehti operatsioon. Pärast operatsiooni pöördus hageja

korduvalt arstide poole kaebustega valu kohta põlve piirkonnas. Hageja tervis ei ole senini

taastunud ja hageja jätkab raviga.

4. Eelviidatud juhtum on hinnatav tööõnnetusena, mis põhjustas hagejale raske kehavigastuse.

Hageja hinnangul on kostja rikkunud kohustust tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele

vastavaid töötingimusi. Tööülesannete täitmisel kasutas hageja kostja nõudmisel rullikut, mis

ei olnud korras ja seega ei sobinud see tööülesannete täitmiseks. Tööõnnetuse tagajärjel pidi

hageja kandma kulusid ravile, taksole ja õigusabile kokku 499,83 eurot, millise summa palub

hageja kostjalt välja mõista.

5. Hageja on alates 07.12.2019 viibinud töövõimetuslehel, mistõttu ei saanud ta sissetulekut

teenida. Kui hageja oleks jätkanud tööd kostja juures, oleks ta saanud perioodil 08.12.2019–

27.08.2020 töötasu 5822,50 eurot. Hagejal on õigus arvestada saamata jäänud töötasu

tööõnnetusele eelnenud oktoobris ja novembris 2019 kostja poolt makstud töötasu alusel. Kui

arvestada viidatud summast maha hagejale makstud ajutine töövõimetuse hüvitis, vähenes

hageja sissetulek 4005,28 euro võrra, millise summa palub hageja kostjalt välja mõista.

6. Kostja rikkus ka järgmiseid kohustusi: teatada raskest tööõnnetusest viivitamata

Tööinspektsioonile, uurida tööõnnetust, koostada ja esitada Tööinspektsioonile ja hagejale

2-20-5129

raport tööõnnetuse uurimise tulemuste kohta. Nimetatud kohustuste rikkumise tõttu puudusid

Eesti Haigekassal andmed tööõnnetuse kohta, mistõttu maksis Eesti Haigekassa hagejale

perioodil detsember 2019–juuni 2020 hüvitist 70% hageja keskmisest tulust kokku 1817,22

eurot (neto). Kui kostja oleks viidatud kohustused täitnud, oleks Haigekassa maksnud hagejale

hüvitist 100% hageja keskmisest tulust kokku 2596,03 eurot. Kostja kohustuse rikkumise tõttu

tekkis hagejal kahju 778,81 eurot (2596,03–1817,22), millise summa palub hageja kostjalt

välja mõista.

7. Alates tööõnnetusest on hageja kogu aeg kannatanud suurt valu ja ta on pidanud

valuvaigisteid võtma. Hageja on pika aja jooksul pidanud taluma ebamugavusi. Tööõnnetus on

põhjustanud olukorra, kus hageja liikumine on raskendatud. Hageja on kaotanud töökoha,

mistõttu ei saanud ta maksta üürikorteri eest ja oli sunnitud korterist välja kolima. Enne traumat

oli hageja sotsiaalselt aktiivne inimene, kuid õnnetusjuhtumi tõttu oli hageja sunnitud oma

tavapärasest elutegevusest loobuma. Hageja on kaotanud sõpru ja sattunud sotsiaalsesse

isolatsiooni. Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis palus hageja välja mõista kostjalt

mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot.

Kostja vastuväited

8. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

9. Poolte vahel puudus töösuhe. Pooled sõlmisid 22.08.2018 käsunduslepingu, mistõttu ei

pidanud kostja järgima töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Isegi juhul, kui kvalifitseerida

pooltevahelist suhet töösuhtena, ei ole kostja töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid rikkunud.

Kostja on läbiviidud infotunnil tutvustanud hagejale rullikute ja muude töövahendite

kasutamise põhimõtteid. Hageja ei ole tõendanud, et tema poolt kasutatud rullik ei olnud korras.

Tõendamata on, et rataste kinni kiilumine, mille tagajärjel väidetavalt õnnetus juhtus, oleks

tingitud rulliku tehnilistest puudustest. Tööinspektsioon on juhtumit uurides asunud

seisukohale, et tööõnnetuse on põhjustanud töötaja ettevaatamatus või kiirustamine.

10. Varalise kahju hüvitamise nõue ei ole suuremas osas põhjendatud. Hagejal oli võimalus

kasutada tasuta ravi ja ühistransporti. Hageja õigusabikulud ei ole seotud õnnetusega.

Põhjendatud kulu valuvaigistitele ja arstivisiitidele on maksimaalselt 50 eurot. Hageja saamata

jäänud tulu arvestus ei ole asjakohane. Meelevaldne on eeldus, et hageja sissetulek oleks olnud

terve töövõimetuslehe perioodil samal tasemel kui oktoobris ja novembris 2019. Hageja on

2019 jooksul saanud kostjalt väga erinevas ulatuses tasu vastavalt teenust osutatud tundide

arvule. Poolte vahel puudub kokkulepe, et hageja oleks soovinud igakuise teenuse osutamist

jätkata sama koormusega nagu oktoobris ja novembris 2019 ning et kostja oleks talle vastavat

mahtu pakkunud. Hageja saamata jäänud tulu võis olla mitte suurem kui 778,96 eurot.

11. Mittevaralise kahju hüvitise summa on ebamõistlikult suur. Kohtupraktikast nähtuvalt on

luumurruga lõppenud õnnetuste puhul mõistetud mittevaralise kahju hüvitiseks keskmiselt

338,11–500 eurot. Põhjendatud mittevaralise kahju hüvitis võiks olla maksimaalselt 400 eurot.

Maakohtu otsus

12. Maakohus rahuldas 22.06.2022 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

varalise kahju hüvitise 2789,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 405,76 eurot ja viivise

põhinõudelt (2789,50 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni ning mittevaralise kahju hüvitise 4000 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 581,83 eurot ja viivise põhinõudelt (4000 eurot)

2-20-5129

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

13. Maakohus leidis, et asjas kogutud materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled töölepingu. Kuigi

leping oli pealkirjastatud „Käsunduslepinguna“, ei pruugi dokumendi pealkiri õigesti

pooltevahelise õigussuhte liiki kajastada. Erinevalt käsunduslepingust, kus käsundisaaja on

oma tegevuse määramisel vaba ja ta määrab ise oma töö tegemise aja, koha ja viisi, pidi hageja

lepingus kokkulepitud ülesannete täitmisel juhinduma kostja kehtestatud reeglitest ja täitma

kostja korraldusi, mis on iseloomulik töösuhtele (TLS § 1 lg 1). Tasu maksmine kord kuus on

iseloomulik töösuhtele (TLS § 5 lg 1 p 5, § 33 lg 1). Kokkulepe bruto töötasu maksmise kohta

näitab, et tasust arvestatakse maha maksud, mis on iseloomulik töösuhtele (TLS § 29 lg 3).

Pooltevahelise suhte kvalifitseerimisel võttis kohus arvesse, et töötamise registrisse oli tehtud

kanne, mille järgi töötab hageja kostja juures alates 01.10.2019 töölepingu alusel. Veebruaris

2020 asusid pooled arutama seda, et Tööinspektsiooni juhisest tulenevalt tuleks pooltevahelised

suhted vormistada töösuhtena ning kostja edastas 07.02.2020 hagejale 01.10.2019 kuupäeva

kandva töölepingu projekti. Kuigi pooled ei jõudnud kostja poolt hagejale edastatud töölepingut

allkirjastada, sai töölepingu projekti arvestada pooltevahelise suhte kvalifitseerimisel. Kanne

töötamise registris ja lepingu projekt näitab, et poolte endi arvamuse kohaselt vastas nende suhe

töösuhtele.

14. Poolte vahel puudus vaidlus, et 07.12.2019 juhtus hagejaga õnnetus ajal, kui ta täitis

tööülesandeid Ülemiste Rimi poes. Hagejaga 07.12.2019 toimunud vahejuhtum on hinnatav

tööõnnetusena kuni 29.07.2020 kehtinud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS2019) § 22

lg 1 esimese lause mõttes. Hageja esitatud 09.12.2018 teatisega on tõendatud, et tööõnnetuse

tagajärjel tekkis hagejal raske kehavigastus. Seoses tööõnnetusega heidab hageja kostjale ette

TLS § 28 lg 2 p 6 rikkumist.

15. Kostja ja Rimi Eesti Food AS vahel sõlmitud koostöölepingust tulenevalt ja juhindudes

TTOS2019 § 12 lg 31 esimesest lausest (kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja

töötajad ja puudub tööandja, kes korraldab töid, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe

töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta) lasus kostjal

kohustus tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused.

16. Hageja heidab kostjale ette eelkõige seda, et hageja poolt tööülesannete täitmiseks

kasutatud töövahend ehk kaubarullik ei sobinud tööülesannete täitmiseks ja see oli ohtlik.

Kohus leidis, et olukorras, kus kostja ja Rimi Eesti Food AS vahel sõlmitud koostöölepingu

järgi vastutas kostja töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse nõuete täitmise eest ning kus kostja

nõudis töötajalt töövahendite (sh rullikute) kasutamist ka juhul, kui need kuulusid poele, lasus

kostjal kohustus tagada, et töövahendid (sh rullikud) vastavad seaduses, mh TTOS2019 § 5 lg-tes

1 ja 2, sätestatud nõuetele.

17. Hageja väide rataste kinni kiilumise kohta jäi kohtu hinnangul tõendamata. Rulliku

kukkumise põhjus (rataste kinni kiilumine) tulenes ainult hageja seletusest. Kohtule ei esitatud

erapooletu isiku arvamust selle kohta, et tööõnnetus oleks toimunud hageja viidatud põhjusel.

Hageja selgitas 02.05.2022 istungil vande all, et kui ta oli vedamas kaupa rullikuga, takerdus

see ja ei sõitnud enam. Hageja ise ei näinud rulliku rattaid liikumise hetkel. Järelikult ei saa

tõsikindlalt väita, et rataste kinni kiilumine põhjustas rulliku kukkumise hageja peale.

18. Hageja 02.05.2022 istungil vande all antud ütlustega oli tõendatud, et rullikute tehniline

seisund oli üsna halb, need olid logudikud ja juba enne tööõnnetust ei sõitnud rullikud hästi.

Hageja ütlustega oli tõendatud ka see, et hageja viis rullikuga kaupa nii, nagu kostja juhend ette

2-20-5129

nägi: hageja tõmbas rullikut enda järel. Hageja ütlused tõendasid, et müügisaali ja lao

tõstukukse vahelisel alal, mis oli lao poole kaldu, rullik takerdus, inertsist läks see ümber ja

kukkus hageja peale. Hageja seletusega oli tõendatud, et põranda kallaku peal, kus õnnetus

juhtus, oli hageja tavapärasest ettevaatlikum. 18.12.2020 tööõnnetuse uurimiskokkuvõttega oli

tõendatud, et poe lao- ja müügisaali vahel oli tõstukuks, mis avaneb alt ülesse. Kohtu hinnangul

oli kostja ülesandeks tagada sobiv rullik, millega oleks hagejal võimalik ohutult kaupa vedada

ka uksest, mille all asuva müügisaali põrandakate on laosaali põrandast ca 1 cm kõrgem, kuid

tänu metallist ribale on üleminek sujuv. Kostja, võimaldades hagejal halvas tehnilises seisus

oleva ja halvasti sõitva rulliku kasutamist, rikkus TTOS2019 § 5 lg 1, sest töövahendi kasutamine

ohustas hagejat. Lisaks rikkus kostja TTOS2019 § 5 lg 2, kuna ta ei taganud, et töövahend sobib

tööülesande täitmiseks. Kuna kostja ei taganud töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmist igas

tööga seotud olukorras, rikkus ta ka TTOS2019 § 12 lg 1 esimest lauset. Viidatud normide

eiramise tõttu rikkus kostja oma tegevusega ka TLS § 28 lg 2 p 6.

19. Kostja väide, et hageja ülesandeks ei olnud kampaaniatoodete lattu või saali transportimine,

ei välista kostja vastutust töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Asjaolu, et

18.12.2020 tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte järgi võis tööõnnetuse põhjuseks olla töötaja

ettevaatamatus ja kiirustamine ning see, et töötaja ei pööranud tähelepanu rullikul valesti laotud

toodetele, ei välista kostja rikkumist. Uurimiskokkuvõttest nähtuvalt ei arvestanud

tööinspektor-uurija seda, et rullikud olid tehniliselt halvas korras ja ei sõitnud hästi. Kostja viide

uurimiskokkuvõttes sisalduvale väitele, et tooted rullikul olid valesti laotud, ei ole oluline, sest

kostja ei ole selle asjaoluga oma vastuväidet sidunud. Kohus selgitas 26.05.2021 istungil, et kui

kostja leiab, et hagejal tekkinud kahju on põhjustanud ka hageja rikkumine, võib seda kahju

juures arvestada VÕS §-st 139 või §-st 140 tulenevalt. Kohus selgitas, et kui kostja soovib

viidatud sätetele tugineda, tuleb tal tuua kohtu ette nende normide kohaldamise eelduseks

olevad asjaolud. Kostja ei avaldanud, et ta sooviks tugineda hageja võimalikule rikkumisele, sh

väidetava toodete ebaõigele paigaldamisele rullikul.

20. Kahjuhüvitist sissetuleku vähenemise eest sai hageja nõuda kostjalt perioodil, kui hageja

viibis töövõimetuslehel ehk 08.12.2019–06.08.2020. Kohus selgitas, et ei saa määrata kindlaks

hüvitist perioodi eest 07.08.2020–27.08.2020, kuna hageja ei olnud sel ajal töövõimetuslehel

ega tõendanud täielikku töövõimetust. Kohtupraktika järgi väheneb tervisekahjustuse saanud

töötaja võime saada sissetulekut eelduslikult samas ulatuses tema töövõime kaotuse ulatusega.

Hageja esitatud 10.09.2020 Töötukassa otsusest ei selgu, kui suures ulatuses on tema töövõime

vähenenud tööõnnetuse tagajärjel, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kui suures ulatuses on

hageja töövõime vähenemise ja eelduslikult ka sissetuleku languse põhjustanud hagejaga

juhtunud tööõnnetus.

21. Erinevalt kostjast asus maakohus seisukohale, et hüvitise arvestamisel ei saa kasutada

Eesti Haigekassa poolt hagejale makstud ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamise põhimõtteid.

Maakohtu hinnangul sai kahjuhüvitise arvutamisel kasutada „Ettevõtete, asutuste ja

organisatsioonide

töötajale

tööülesannete

täitmisel

saadud

vigastuse

või

muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra“ (ajutine kord) põhimõtteid. Ajutise

korra p 11 esimese lause järgi võetakse kahju hüvise arvutamisel aluseks töövigastusele või

töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Kohus ei

nõustunud hagejaga, et hüvitis tuleks arvestada tööõnnetusele eelnenud kahe kuu jooksul

hagejale makstud tasu alusel.

22. Kahju hüvitise arvestamisel võttis maakohus aluseks hageja töövigastusele eelnenud 12

kalendrikuu jooksul (s.t november 2018–november 2019) kostja poolt makstud tasu. Kohus

arvestas hüvitist neto summas, mistõttu arvestas MTA 10.06.2020 tõendis välja toodud

2-20-5129

brutosummadest maha tasutud maksud. Hageja neto sissetulek viidatud perioodil oli 6273,60

eurot, mis teeb hageja keskmiseks igakuiseks sissetulekuks 522,70 eurot. Kui tööõnnetust ei

oleks juhtunud, oleks hageja alates detsembrist 2019 kuni 06.08.2020 saanud tasu kokku

4312,27 eurot. Koondtasust 4312,27 eurot tuleb arvestada maha kostja poolt hagejale perioodil

01.12.2019–07.12.2019 makstud tasu 158,42 eurot. Seega oli hageja sissetulek perioodil

08.12.2019–06.08.2020 tööõnnetuse tagajärjel vähenenud kokku 4153,85 euro võrra.

23. Hagejal tekkinud kahju (vähenenud sissetulek) ja kostja kohustuse rikkumise vahel oli

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja ei oleks rikkunud temal lasunud kohustust tagada

töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi, ei oleks hagejaga tööõnnetust

juhtunud ja hageja sissetulek ei oleks vähenenud.

24. Hagejal on õigus nõuda kostjalt hüvitist kostja kohustuse rikkumise tõttu toimunud

tööõnnetuse tagajärjel vähenenud sissetuleku katteks. Hageja hüvitisest (4153,85 eurot) tuleb

VÕS § 127 lg 5 alusel arvata maha Eesti Haigekassa poolt hagejale makstud ajutise

töövõimetuse hüvitis 1817,22 eurot (neto). Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist

vähenenud sissetuleku katteks 2336,63 eurot. Hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1

koosmõjul TLS § 28 lg 2 p-ga 6 ning TTO2019 § 5 lg-tega 1 ja 2 ja § 12 lg 1 esimese lausega,

VÕS § 127 lg-d 1–4, § 128 lg-d 1-2 ja § 130 lg 1.

25. Hüvitise nõuet seoses ravikuludega pidas maakohus põhjendatuks osaliselt. Hageja ei

tõendanud, et BENU apteegis 08.04.2020 ja 09.04.2020 kantud kulud 10 eurot ja 5,96 eurot on

seotud tööõnnetusega. Hageja ülejäänud kulud kokku 392,67 eurot on tõendatud hageja

02.05.2022 istungil antud ütlustega. Hageja pidi arsti nõudel käima taastusravil ja

füsioteraapias, hageja pidi ostma ravimeid (valuvaigisteid) ja abivahendi (põlveortoos), hageja

pidi käima arstide juures ja tasuma visiiditasu. Hageja ütlustega oli tõendatud, et tasuta teenused

(näiteks taastusravi ja füsioteraapia) ei olnud kättesaadavad.

26. Maakohus luges hageja ütlustega tõendatuks, et hageja taksokulud 60,20 eurot on tingitud

tööõnnetusest. Kuivõrd hageja ei tohtinud liikuda, pidi ta sõitma taksoga taastusravile ja

füsioteraapiasse.

27. Hageja õigusabikulude hüvitamise nõude jättis maakohus rahuldamata. Hageja selgitusest

nähtus, et õigusabikulud ei ole seotud töölepingust tuleneva kostja kohustuse rikkumisega.

28. Hagejal tekkinud kahju (ravi- ja taksokulud) ja kostja kohustuse rikkumise vahel on

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja ei oleks rikkunud temal lasunud kohustust tagada

töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi, ei oleks hagejaga tööõnnetust

juhtunud ja hageja ei oleks ravi- ja taksokulusid (452,87 eurot) kandnud. Hageja nõude

rahuldamise õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjul TLS § 28 lg 2 p-ga 6 ning TTO2019 §

5 lg-tega 1 ja 2 ja § 12 lg 1 esimese lausega, VÕS § 127 lg-d 1–4, § 128 lg-d 1-2 ja § 130 lg 1.

29. Maakohus tuvastas, et kostja ei teatanud viivitamata Tööinspektsioonile hagejaga juhtunud

raskest tööõnnetusest (TTOS2019 § 22 lg 2), millega rikkus TTOS2019 § 22 lg-t 4. Kostja ei ole

vahetult pärast tööõnnetust seda uurinud ega koostanud raporti tööõnnetuse uurimise tulemuste

kohta ega edastanud raportit Töötukassale, millega rikkus TTOS2019 § 22 lg 1 esimest lauset ja

sama sätte lg 4 teist ja kolmandat lauset. Viidatud normide eiramise tõttu rikkus kostja ka

TLS § 28 lg 2 p-i 6.

30. Kostja kohustuste rikkumise tõttu määras Haigekassa 15.01.2020 korraldusega hagejale

hüvitist 100% asemel 70% keskmisest tulust, sest Tööinspektsiooni töökeskkonna andmekogu

2-20-5129

ei sisaldanud andmeid, mis kinnitaksid hagejaga juhtunud tööõnnetust. Hageja kandis vähem

makstud ajutise töövõimetuse hüvitise näol kahju 778,81 eurot. Hagejal tekkinud kahju

(vähemmakstud ajutise töövõimetuse hüvitis) ja kostja kohustuste rikkumise vahel on põhjuslik

seos (VÕS § 127 lg 4). Hageja nõude rahuldamise õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1 koosmõjul

TLS § 28 lg 2 p-ga 6 ning TTO2019 § 22 lg-ga 4, § 22 lg 1 esimese lausega ja sama sätte lg 4

teise ja kolmanda lausega, VÕS § 127 lg-d 1–4, § 128 lg-d 1-2 ja § 130 lg 1.

31. Hageja vähenenud sissetuleku hüvitisest (2336,63 eurot) tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel

arvestada maha kostjalt väljamõistetav vähemmakstud ajutise töövõimetuse hüvitis 778,81

eurot. Hageja ei saanuks samaaegselt viibida töövõimetuslehel, saades ajutise töövõimetuse

hüvitist, ning teenida töötasu. Seetõttu mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

vähenenud sissetuleku katteks 1557,82 eurot.

32. Seoses hageja mittevaralise kahju hüvitise nõudega selgitas maakohus, et kostja rikutud

kohustus (tagada tööülesannete täitmiseks sobiv ja ohutu töövahend) oli suunatud mittevaralise

huvi järgmisele ja kostja pidi aru saama, et kui ta rikub viidatud kohustust, võib hagejal tekkida

kehavigastus, millega kaasnevad füüsiline ja hingeline valu ning kannatused (VÕS § 134 lg 1).

Kostja rikutud sätete eesmärgiks oli kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest

(VÕS § 127 lg 2). Hagejal tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega

(VÕS § 127 lg 4). Ülejäänud kostja rikutud kohustused (teatada raskest tööõnnetusest

viivitamata Tööinspektsioonile, uurida tööõnnetust, koostada raport tööõnnetuse uurimise

tulemuste kohta, edastada raport Tööinspektsioonile) ei ole suunatud mittevaralise huvi

järgmisele (VÕS § 134 lg 1), mistõttu ei arvestanud maakohus nende rikkumistega mittevaralise

kahju hüvitise määramisel.

33. Maakohus asus seisukohale, et kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis 4000 eurot, arvestades hüvitise määramisel järgmiseid asjaolusid:

- rulliku kukkumine põhjustas hagejale sääreluu murru, mis on hinnatav raske kehavigastusena.

Hagejal opereeriti parema sääreluu lateraalse kondüüli murdu. Pärast operatsiooni oli hageja

perioodil jaanuar–juuli 2020 korduvalt pöördunud arsti poole põlvevalu pärast, hagejal oli valus

jalale toetuda. Viidatud asjaoludest nähtub, et tööõnnetuse tagajärjel pidi hageja pika perioodi

jooksul taluma valu ja ebamugavust;

- juba enne hagejaga juhtunud tööõnnetust oli kostja teadlik sellest, et rullikud on logudikud ja

ei ole seetõttu sobivad ja ohutud tööülesannete täitmiseks. Kostjal oli võimalus rullikuid

parandada ja vältida tööõnnetust;

- hageja selgitas, et kehavigastus on põhjustanud hageja elukorralduse muutumise. Vähenenud

liikuvuse tõttu on hageja muutunud sotsiaalselt vähem aktiivseks ja ta ei saa meelepäraste

harrastustega tegeleda;

- kostja ei vabandanud hageja ees ega pakkunud talle abi tööõnnetuste tagajärgede ületamiseks;

- kohtupraktika järgi on kohtute poolte väljamõistetud keskmine mittevaralise kahju hüvitise

suurus kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral olnud 2437 eurot.

Kostja apellatsioonkaebus

34. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

2-20-5129

35. Maakohus hindas ebaõigesti poolte tahet sõlmida käsundusleping. Töö- ning

käsunduslepingu eristamisel tuleb muuhulgas hinnata, millise tõlgenduse annavad lepingule

pooled ise (TLS § 1 lg 4). Ainuüksi töölepingu projekti koostamist ei saa lugeda töösuhet

kinnitavaks asjaoluks, hindamata sealjuures ka hageja valmisolekut leping sõlmida. Arvestades,

et hageja ei soovinud pärast õigusnõustajaga konsulteerimist töölepingut allkirjastada ega

töölepingu tingimuste üle läbirääkimisi pidada, ei soovinud hageja töölepingut sõlmida.

36. Maakohus hindas ebaõigesti ja vastuoluliselt õnnetuse põhjustele viitavaid tõendeid.

Rullikute halb tehniline seisukord ei ole tõendatud. Hageja tõendas rullikute mittevastavust

üksnes hageja enda koostatud e-kirjaga ja vande all antud ütlustega. Töövahendite

mittevastavust ei saa tõendatuks lugeda, tuginedes vaid üldsõnalisele väitele („rullikud on

logudikud“), mille ümberlükkamiseks on kostjal sisuliselt võimatu selle ebamäärasuse ja

üldsõnalisuse tõttu omapoolseid tõendeid esitada. Hageja subjektiivne hinnang, et mingi

seadeldis on päevi näinud, ei saa tõendada õnnetusjuhtumi põhjust.

37. Maakohus leidis seejuures vastuoluliselt, et hageja väide rataste kinnikiilumise kohta jäi

tõendamata, kuna rulliku kukkumise põhjus (rataste kinnikiilumine) tuleneb ainult hageja

seletusest ning kohtule ei esitatud erapooletu isiku arvamust selle kohta, et tööõnnetus oleks

toimunud hageja viidatud põhjusel. Vastuoluline on kohtu seisukoht, mille järgi ei ole rulliku

rataste kinnikiilumine tõendatud, kuid on tõendatud rulliku takerdumine müügisaali ja lao

vahelisel alal.

38. Kostjale etteheidetava rikkumise ja õnnetuse põhjuslik seos ei ole tõendatud. Rullikute halb

tehniline seisukord võib põhjustada õnnetuse juhul, kui rullikute rattad kiiluvad kinni, rullikud

lagunevad, mõni osa tuleb lahti vms. Midagi sellist hageja ütluste järgi ei juhtunud. Hageja

väide rataste kinnikiilumise kohta jäi tõendamata. Selle, et rattad oleksid kinni kiilunud või

takerdunud, välistab ka rulliku liikumise loogika. Esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik

järeldada, et õnnetus juhtus rullikutel esinevate tehniliste puuduste tõttu.

39. Maakohus hindas ebaõigesti Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtet ja muid õnnetuse

võimalikke põhjuseid. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte kohaselt juhtus õnnetus kaupade

vale raskuskeskme tõttu. Maakohus seevastu leidis, et valesti laotud tooted ei välista kostja

rikkumist. Maakohus jättis Tööinspektsiooni seisukoha põhjendamatult arvestamata ja luges

õnnetuse põhjused tõendatuks üksnes hageja poolt vande all antud üldsõnaliste ja umbmääraste

ütlustega.

40. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja viide uurimiskokkuvõttes sisalduvale

väitele, et tooted rullikul olid valesti laotud, ei ole praegu oluline, sest kostja ei ole selle

asjaoluga mingit oma vastuväidet sidunud. Kostja sidus antud asjaoluga vastuväited väidetavale

kohustuse rikkumisele kostja poolt ning kostja vastutusele ning näitas, et õnnetusel on

töövahendite puudusest palju tõenäolisemaid põhjuseid. Asjaoluga, et kaup rullikul oli valesti

laotud, selgitab kõige tõenäolisemaid õnnetuse põhjuseid.

41. Õige ei ole maakohtu seisukoht, nagu peaks kostja siduma valesti laotud kauba vastuväite

VÕS 139 lg 1 kohaldamisega. Eeltoodud sätte kohaldamine eeldab, et kostja on kohustust

rikkunud, kahjuhüvitise väljamõistmine on põhjendatud ning hageja on lisaks kostjale kahju

eest vastutav. VÕS § 139 lg 1 kohaldamine ei ole asjakohane.

2-20-5129

Hageja vastuapellatsioonkaebus

42. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas,

millega hagi rahuldamata jäeti, ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada.

43. Maakohus eksis varalise ja mittevaralise kahju suuruse määramisel, vähendades

põhjendamatult väljamõistmisele kuuluvaid kahjuhüvitiste summasid.

44. Hageja ei nõustu sellega, et hageja saab nõuda kostjalt hüvitist sissetuleku vähenemise eest

üksnes perioodil, kui hageja viibis töövõimetuslehel ehk 08.12.2019–06.08.2020. Hagejal on

õigus nõuda kostjalt hüvitist vähemalt perioodi eest 07.08.2020–27.08.2020, sest Eesti

Töötukassa tuvastas 10.09.2020 otsusega, et hagejal oli perioodil 23.06.2020–22.06.2021

osaline töövõime. Lisaks on Eesti Töötukassa 15.06.2021 otsusega hageja töövõime

vähenemise periood määratud 23.06.2021–22.06.2022. Otsusest ei nähtu, miks asus maakohus

seisukohale, et perioodi eest, mil hagejal on tuvastatud osaline töövõimetus, puudub tal õigus

saada hüvitis. Lisaks selgitas hageja istungil vande all, et arstid tegid otsuse, et tervisekahjustus

on eluaegne.

45. Maakohtu kahju arvestamise metoodika ei ole kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga.

Esiteks ei või TLS § 29 lg 6 järgi töötajale maksta Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast

madalamat töötasu. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et hageja sissetulek tulevikus moodustaks

vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammääraga võrdne rahasumma. Teiseks soovis

kostja, et hageja töötaks edaspidi Juhkentali Rimis ja Ülemiste Rimis, mistõttu poleks hageja

töötasu tulevikus vähenenud ja oleks 2019 oktoobri ja novembri kuude eest saadud töötasude

suurustega sarnane, s.o vastavalt 706,02 eurot (neto) ja 662,52 eurot (neto). Tervisekahjustust

saamata oleks hageja saanud edaspidi sissetulekut vähemalt sarnases ulatuses. Seega mõistis

maakohus kostjalt välja sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju 1510,23 euro võrra vähem.

46. Hageja ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et hageja õigusabikulud 31 eurot ei ole

tööõnnetusega seotud. Kui tööõnnetust ei oleks toimunud, puuduks hagejal vajadus pöörduda

õigusabi saamiseks Eesti Õigusbüroo Hugo OÜ poole.

47. Hagis nõutud mittevaraline hüvitis 10 000 eurot on õiglane. Maakohus juhindus

põhjendamatult kohtute poolte väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse keskmisest

arvust. Maakohus jättis arvestamata, et kohtupraktika analüüsil võetakse aluseks juhtumid,

mille raskus ei ole võrreldav käesoleva õnnetusjuhtumiga. Hüvitise õiglase suuruse leidmisel

oleks kohus pidanud juhinduma analoogsetest juhtumitest, mitte võtma mehaaniliselt aluseks

väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suuruste keskmist arvu.

48. Seoses raskete kehavigastuste tekitamisega väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitise

suurused on oluliselt kõrgemad kui väljamõistetud hüvitis. Lisaks tuleb kohtul arvestada kostja

vastutust raskendavaid asjaolusid, mh raskest tööõnnetusest viivitamata Tööinspektsioonile

teatamata jätmist ning tööõnnetuse asjaolude uurimise kohustuse rikkumist, samuti seda, et

kostja ei ole toimunu eest hagejalt vabandust palunud, hagejale kaastunnet ja kahetsust

toimunust avaldanud, samuti, et kostja ei ole pakkunud hagejale viimasele tekitatud kahju

vabatahtlikult hüvitada või muul viisil tööõnnetuse negatiivseid tagajärgi heastada.

Vastustajate seisukohad

49. Vastustajad vaidlevad teineteise kaebustele vastu, paluvad jätta need rahuldamata ja

menetluskulud vastaspoole kanda.

2-20-5129

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

50. Ringkonnakohus leiab, et kaebuste väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada ja TsMS

§ 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja kaebused rahuldamata.

51. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja poolt 20.11.2023 esitatud tõendite vastuvõtmise

küsimuse. Hageja esitas ringkonnakohtule uute tõenditena hageja ambulatoorse epikriisi

väljavõtte seisuga 09.03.2023 ja kostja töökuulutused. Hageja selgitas, et epikriisist nähtub, et

hageja terviserike on püsiv ja töökuulutused tõendavad, et kostja pole oma tegevust lõpetanud

ja otsib aktiivselt töötajaid. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja esitatud tõendid asjakohased

(TsMS § 238 lg 1 esimene lause), kuna vaidluse all ei ole hageja tervisekahjustuse ulatus märtsis

2023 ja see, kas kostja jätkab tegevust. Eeltoodu tõttu ei võta ringkonnakohus esitatud tõendeid

vastu. Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist ei toimu.

52. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste

asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbi viinud nõuetekohase

eelmenetluse ja pooltel ei olnud arusaamatusi tõendamiskoormuse ega õiguse kohaldamisega

seonduvalt. Samuti on maakohus kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kolleegium nõustub

maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg

6 järgi ei korrata. Pooled on apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuses korranud maakohtus

esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitanud. Järgnevalt

vastab ringkonnakohus poolte kaebuste väidetele.

53. TLS § 1 lg 1 sätestab, et töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule

(tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu.

TLS § 1 lg 2 kohaselt, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele

oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Vaidlust ei ole, et kostja

maksis hagejale töö tegemise eest tasu. Poolte vahel 28.08.2018 sõlmitud tähtajatu leping

kandis pealkirja „Käsundusleping nr 1812/2018“ ja lepingus oli kokku lepitud, et hageja

ülesandeks oli kauba riiulitele paigaldamine lepingus loetletud kauplustes vastavalt kostja

kontseptsioonile. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping.

Maakohus on oma järeldust piisavalt põhjendanud ja kostja vastuväited ei anna alust teha

maakohtust erinevat järeldust. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja allus kostjale, kes andis

talle tööülesanded, määras nende täitmise aja ja koha, tagas vajalikud tingimused tööülesannete

täitmiseks ja kellel oli õigus kontrollida hageja poolt tööülesannete täitmist. Samuti andis kostja

hagejale tööülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid. Hagejal ei olnud õigust määrata, kus ja

millal ta tööülesandeid täidab. Seda, et poolte vahel oli käsundusleping, pidi TLS § 1 lg 2 järgi

tõendama kostja. Kostja oma väiteid tõendanud ei ole. Sellest, et hageja ei kirjutanud talle

oktoobris 2019 saadetud töölepingu projektile alla, ei saa teha kostja poolt soovitud järeldust,

et poolte vahel ei olnud töösuhet. Pigem saab sellest järeldada, et ka kostja on ise käsitanud

pooltevahelist suhet töösuhtena. Kostja on töötamise registrisse teinud kande, mille kohaselt

hageja töötab kostja juures töölepingu alusel. Ka sellest nähtub kostja hinnang pooltevahelisele

suhtele.

54. Maakohus on hüvitise nõude lahendamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme

(VÕS § 115 lg 1, § 127, § 128 ja § 130). Maakohus tuvastas, et hagejale on tekkinud kahju

kostja poolt töölepingu kohustuste rikkumise tõttu ning kostja rikkumise ja hagejale tekkinud

2-20-5129

kahju vahel on põhjuslik seos. Samuti tuvastas maakohus, et kahju ärahoidmine oli kostja poolt

rikutud kohustuse eesmärgiks ja kostja pidi rikkumise tagajärjena nägema ette hagejale kahju

tekkimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja kostja apellatsioonkaebuse väited

ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust.

55. Poolte vahel puudus vaidlus, et hagejaga juhtus 07.12.2019 õnnetus ajal, kui ta täitis

Ülemiste Rimi kaupluses tööülesandeid. Maakohus on õigesti tuvastanud, et tegemist oli

tööõnnetusega TTOS2019 § 22 lg 1 mõttes. Vaidlust ei ole, et hagejal tekkis õnnetuse tagajärjel

raske kehavigastus. TLS § 28 lg 2 p 6 sätestab, et tööandja on kohustatud tagama töötervishoiu

ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Kostja ja Rimi Eesti Food OÜ vahelise

koostöölepingu p 1.1.4. järgi lasus vastutus töötajate töötervishoiu ja tööohutuse eest kostjal.

Maakohus on eeltoodu õigesti tuvastanud ja kostja ei ole sellekohaseid järeldusi

apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt vaidlustanud.

56. Maakohus tuvastas, et hageja töövahendiks olnud rullik oli halvas tehnilises seisukorras ja

ei sobinud tööülesannete täitmiseks. Rullik takerdus müügisaali ja lao vahelisel alal ja kukkus

koos kaubaga hagejale peale. Kostja kohustus oli tagada hagejale töö tegemiseks tehniliselt

korras rullikud. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et maakohus hindas ebaõigesti ja

vastuoluliselt õnnetuse põhjuste kohta esitatud tõendeid, jättes

mh arvestamata

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes toodud järeldused. Ringkonnakohus kostja väidetega ei

nõustu.

57. Õnnetuse põhjuste kohta andis vande all seletuse hageja. Hageja selgitas usutavalt, et

rullikutega oli probleeme ka enne temaga juhtunud õnnetust, kuna need ei töötanud korralikult,

ning et ta oli eelnevalt kostjat sellest teavitanud. Samuti kirjeldas hageja, kuidas õnnetus juhtus.

See, et rullikutega oli Ülemiste Rimis probleeme, tuleneb lisaks hageja seletusele ka hageja ja

kostja 27.10.2019 e-kirjavahetusest. Hageja on kostjale teatanud, et rullikuid ei saa

komplekteerida (I kd, tl 100). Kostja ei ole esitanud selle kohta, et rullikud töötasid korralikult,

tõendeid. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võimalik ei ole tõendada rullikute korrasolekut

õnnetuse toimumise ajal. Arvestades, et hageja töökohal Ülemiste Rimis kasutasid rullikuid

kauba müügisaali transportimisel mitu töötajat ning kostjal ja Rimil oli kohustus tagada korras

töövahendid, siis ei ole tegemist asjaoluga, mida kostja ei saaks tõendada.

58. Kostja väitel on maakohus ebaõigesti hinnanud Tööinspektsiooni 18.12.2020

uurimiskokkuvõtet nr 3-6/10606-11. Ringkonnakohus kostja väitega ei nõustu. Maakohus on

hinnanud uurimiskokkuvõtet TsMS § 232 lg 1 järgi koosmõjus teiste kohtule esitatud

tõenditega, sh ka hageja vande alla antud seletusega, ja tuvastanud õigesti asjaolud.

Ringkonnakohus märgib, et Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte on koostatud aasta pärast

õnnetust. Kostja tööõnnetuse raport (I kd, tl 204) on samuti koostatud oluliselt hiljem, s.o

14.08.2020, mistõttu õnnetuse tekkepõhjuse tuvastamine võis olla nende dokumentide

koostamise ajaks raskendatud, kuna sündmusest oli möödunud mitu kuud ja tunnistajaks olnud

inimesed võisid olla selleks ajaks juhtunu üksikasjad unustanud. Kostja väitis, et oluline on see,

et Tööinspektsioon kontrollis rullikuid ja ei tuvastanud, et nende tehniline seisukord oleks olnud

halb. Kuigi Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttest ei nähtu, millal kontrolliti Ülemiste Rimis

rullikute seisukorda, järeldub esitatud tõenditest, et see ei toimunud koheselt pärast hagejaga

toimunud õnnetust. Esmase tööõnnetuse põhjuste uurimise peab TTOS2019 24 lg 4 teise lause

järgi läbi viima tööandja ja koostama raporti, mis tuleb esitada mh Tööinspektsioonile. Kuna

kostja on vastava raporti koostanud alles 14.08.2020, siis ei olnud Tööinspektsioonil eelnevalt

andmeid, et tuvastada tööõnnetuse põhjusi. Ringkonnakohus märgib, et kostja raportis on esile

toodud, et õnnetuse põhjuseks oli puudulik väljaõpe ja juhendamine, s.o tööandja rikkumine.

2-20-5129

59. Kuna maakohus tuvastas, et kostja rikkus TLS § 28 lg 2 p-s 6 ja TTOS2019 § 5 lg-s 2

sätestatud kohustust tagada töötajale tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused ja kohane

töövahend, s.t kostja rikkus pooltevahelise töölepingu tingimusi, ning hagejale on selle

tulemusena tekkinud kahju, siis on kostja rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjuslik

seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja ei ole tõendanud, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest.

60. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1sätestab, et hüvitamisele kuuluv kahju

võib olla varaline või mittevaraline ja lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju

ja saamata jäänud tulu. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle

kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb

kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest

tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas

sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

61. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas

osaliselt hageja nõude saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Hageja väitel vähenes tema sissetulek

4005,28 euro võrra. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

2336,63 eurot, millest 1557,82 eurot oli saamata töötasu ja 778,81 eurot saamata töövõimetuse

hüvitis.

62. Hageja palus välja mõista hüvitise perioodi 08.12.2019–27.08.2020 eest. Maakohus leidis,

et hageja saab nõuda hüvitist aja eest kuni 06.08.2020, kuna ta pole tõendanud, et ta oleks

viibinud kauem töövõimetuslehel. Hageja on maakohtu järelduse vastuapellatsioonkaebuses

vaidlustanud, leides, et maakohus on aja, mille eest on hagejal õigus nõuda kostjalt hüvitist,

ebaõigesti tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud,

millises osas oli tema töövõime perioodil 07.08.2020–27.08.2020 vähenenud. Eesti Töötukassa

on küll 10.09.2020 otsusega tuvastanud, et perioodil 23.06.2020–22.06.2021 oli hagejal osaline

töövõime, kuid eelviidatud dokumendist ei selgu, millises ulatuses täpselt on hageja töövõime

tööõnnetuse tagajärjel vähenenud.

63. Saamata jäänud sissetuleku eest hüvitise suuruse kindlakstegemiseks tuli maakohtul

tuvastada, kui suur oleks eelduslikult olnud hageja töötasu perioodil, kui ta oli töövõimetu.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitusega, et saamata palga arvutamise aluseks tuleks võtta

oktoobri ja novembri 2019 töötasu. Maakohus lähtus keskmise tasu arvutamisel ajutise korra

põhimõtetest (Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste

ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord", mis kehtis kuni 01.07.2002).

Riigikohus on selgitanud, et kohtul on ka pärast 01.07.2002 tööülesannete täitmisel saadud

tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole

vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS § 127 ja § 130 rakendamisel

kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise

korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (RKTKo

20.04.2016, 3-2-1-15-16, p 26; 29.04.2015, 3-2-1-17-15, p 15). Hageja ei ole toonud esile

asjaolusid, et ajutise korra järgi arvutatud hageja saamata jäänud töötasu oleks vastuolus kahju

hüvitamise põhimõtetega. Sellest, et hageja palk oli oktoobris ja novembris 2019 mõnevõrra

suurem kui eelnevatel kuudel, sellist järeldust teha ei saa. Hageja väited selle kohta, et ta oleks

töötamise jätkamisel saanud kindlasti kõrgemat palka, on oletuslikud.

2-20-5129

64. Hageja vastuapellatsioonkaebuse väitel oleks pidanud maakohus saamata jäänud töötasu

arvutamisel lähtuma miinimumpalgast, kuna seadusest tulenevalt oli kostja kohustatud hagejale

tasuma miinimumtasu. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu, kuna esitatud tõenditest

nähtuvalt töötas hageja osalise tööajaga. Hageja on esitanud tööajatabelid, millest järeldub, et

hageja ei töötanud täistööajaga (I kd, tl 190–198). Tööandja poolt 01.10.2019 hagejale saadetud

töölepingu projektist nähtub samuti, et hagejaga sooviti sõlmida osakoormusega tööleping,

mille kohaselt oli hageja tööaeg 30 tundi nädalas (I kd, tl 101–103). Kostja poolt töötamise

registrisse tehtud kandes on märgitud hageja tööaja määraks 0,75 (I kd, tl 104).

65. Maakohus tuvastas, et tööõnnetusele eelnenud 12 kuu keskmine hageja kuupalk oli 522,70

eurot ja perioodi eest 07.12.2019–06.08.2020 oli hageja õigustatud saama tasu 4312,27 eurot.

Saamata jäänud tasu arvutamiseks tuleb 4312,27 eurost lahutada sellel ajavahemikul kostja

poolt tasutud 158,42 eurot ja saamata jäänud tasuks jääb 4153,85 eurot. Vaidlust ei ole, et Eesti

Haigekassa on tasunud hagejale perioodil 07.12.2019–06.08.2020 ajutise töövõimetuse hüvitist

1817,22 eurot, mis on hageja sissetulekuks ja selle võrra tuleb saamata jäänud tulu hüvitist

vähendada. Eeltoodut arvestades oli hageja kaotatud sissetulek 2336,63 eurot.

66. 07.07.2021 hagi täiendustes tõi hageja esile, et kostja rikkus TTOS2019 § 22 lg-st 4 tulenevat

kohustust teatada raskest tööõnnetusest viivitamatult Tööinspektsioonile ja § 24 lg-st 4

tulenevat kohustust uurida tööõnnetust, koostada raport ja esitada see Tööinspektsioonile,

mistõttu puudusid Eesti Haigekassal tööõnnetuse kohta andmed ja hagejale maksti

ravikindlustuse (RaKS) seadus § 54 lg 1 p-s 1 ettenähtud töövõimetushüvitist 70% keskmisest

tulust. Kui kostja ei oleks oma kohustust rikkunud, oleks hagejale makstud RaKS § 54 lg 1 p 6

järgi töövõimetustoetust 100% keskmisest tulust, s.o 2596,03 eurot. Saamata jäänud

haigushüvitise suurus oli 778,81 eurot. Hageja palus nimetatud summa kostjalt välja mõista ja

maakohus rahuldas nimetatud nõude, kuid lahutas nõutud summa hageja saamata jäänud tulust,

kuna hageja oleks selle summa võrra alusetult rikastunud ja mõistis välja hagejale saamata

jäänud tuluna hüvitise 1557,82 eurot (2336,63–788,81). Kokku kuulub väljamõistmisele

2336,63 eurot, mille vähendamiseks ega suurendamiseks kaebuste põhjendused alust ei anna.

67. Hageja esitas nõude varalise kahju 499,83 euro hüvitamiseks. Kahju oli hagejale tekkinud

tasuliste meditsiiniteenuste, taksosõidu, õigusabi ja valuvaigistite eest tasumisel. Maakohus

rahuldas nõude osaliselt summas 452,87 eurot.

68. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis osaliselt välja

mõistmata kulud ravimitele kokku 15,96 eurot ja õigusabile 31 eurot. Kostja on palunud jätta

hagi rahuldamata, kuid varalise kahju hüvitise suuruse osas konkreetseid väiteid

apellatsioonkaebuses esitatud ei ole. Eeltoodu tõttu kontrollib ringkonnakohus varalise kahju

hüvitise suurust hageja väidetest lähtudes. Hageja on ostnud BENU Apteegist 08.04.2020 ja

09.04.2020 kampriõli ja med sidet. Vande all antud seletuses ei osanud hageja täpsustada, kas

ostetud asjad olid talle vajalikud seoses saadud vigastusega. Vastuapellatsioonkaebuses ei ole

hageja esitanud väiteid, et maakohtu otsuses tehtud järeldus oleks vale, mistõttu ei näe ka

ringkonnakohus põhjust maakohtu otsust 15,96 euro välja mõistmata jätmise osas tühistada.

Õigusabi kulu 31 eurot on tasutud 07.02.2020 ja 09.04.2020 Eesti Õigusbüroo Hugo OÜ-le.

Hagiavalduses on hageja esile toonud, et õigusabi oli vajalik tööõnnetuse tagajärjel tekkinud

õigusküsimuse lahendamiseks. Maakohtus vande all antud seletuses on hageja aga selgitanud,

et õigusabi vajas ta seoses kostja poolt talle saadetud töölepingu projektiga. Seega on hageja

ise selgitanud, et õigusabi ei olnud seoses kostja lepingurikkumisega ja maakohus on selles osas

jätnud nõude õigesti rahuldamata.

2-20-5129

69. Seega on maakohus õigesti varalise kahju hüvitisena kostjalt hageja kasuks välja mõistnud

2789,50 eurot (1557,82+452,87+778,81). Hageja nõudis hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise väljamõistmist, millise nõude on maakohus õigesti rahuldanud ja

maakohtu otsuse tegemise seisuga välja mõistnud 405,76 eurot. Alates kohtuotsuse tegemisest

on välja mõistetud viivis TsMS § 367 alusel kuni võla tasumiseni.

70. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus on ebaõigesti viidanud VÕS §-dele

139 ja 140 ning leidnud, et kahju hüvitise vähendamiseks aluseid ei ole. Ringkonnakohus

selgitab, et kui kohus tuvastab, et kostja tööandjana on rikkunud oma kohustusi ja selle tõttu on

hagejale tekkinud kahju, siis on kohtul võimalik kahju hüvitist eelviidatud sätete järgi

vähendada, kuid see eeldab, et vastavad asjaolud, mis selleks alust annavad, oleksid kohtu ette

toodud. Käesolevas asjas ei näe ringkonnakohus alust, et vähendada väljamõistetavat varalise

kahju hüvitist.

71. Pooled on vaidlustanud maakohtu poolt mittevaralise kahju hüvitise 4000 eurot

väljamõistmise. Hageja arvates oleks tulnud nõue rahuldada, kuna kohtupraktikas on raske

kehavigastuste korral välja mõistetud oluliselt suuremaid hüvitisi. Kostja on palunud jätta hagi

rahuldamata, kuid mittevaralise kahju hüvitise suurust ei ole kostja selgesõnaliselt

vaidlustanud.

72. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist

jälgitavalt põhjendanud, hinnates sealjuures nii hagejale tekkinud traumat ja selle tagajärgi

hageja füüsilisele ja psüühilisele heaolule kui ka kostja käitumist tööõnnetuse asjaolude

tuvastamisel, ning lähtunud hüvitise suuruse määramisel kohtupraktikast. Hageja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust rahuldada nõuet suuremas määras kui 4000 eurot. See,

et hageja loetletud kohtuasjades on välja mõistetud suuremad mittevaralise kahju hüvitised, ei

anna alust järeldada, et käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel peaks olema hüvitis suurem.

Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsustus ja vaidlustatud otsuses

on maakohtu järelduse kujunemine jälgitav ja hüvitise suurus on seostatud tuvastatud

asjaoludega. Samuti on õigesti välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiselt viivis.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

73. Maakohus jättis vaidlustatud otsuses TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte kanda.

Hagi rahuldati ca 50% ulatuses, mis annab aluse menetluskulude jaotamiseks viisil, kus need

jäävad poolte enda kanda. Kuigi kostja pakkus hagejale kompromissi, mille kohaselt oleks ta

tasunud hagejale 7000 eurot, on maakohus leidnud, et menetluskulusid ei ole õiglane jätta

TsMS § 163 lg 2 järgi hageja kanda. Kohus lähtus menetluskulude jaotamisel mh ka poolte

varalisest olukorrast ja hagi aluseks olevatest asjaoludest, s.t, et tegemist on töötaja hagiga

tööõnnetuse tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 163 lg 2

annab kohtule võimaluse jätta menetluskulud selle poole kanda, kes kompromissiga ei

nõustunud, kuid kohus peab kaaluma sellisel moel menetluskulusid jagades ka seda, et

menetluskulude jaotus ei oleks ebaõiglane.

74. Seoses apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb

ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda. Rahaliselt menetluskulude suurust

kindlaks ei määrata. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)