2-20-10611/93 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Aleksandr Kondrašov

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.12.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-10611

Tsiviilasi

G.B.F hagi Q.K vastu varalise kahju hüvitise ja

koolituskulude väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

4688,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja G.B.F (registrikood 14060968), lepinguline esindaja

Anastassia Rumjantseva

Kostja Q.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Määrata tsiviilasja hinnaks 4688,63 eurot.

2. Rahuldada G.B.F hagi osaliselt.

3. Välja mõista Q.Klt G.B.F kasuks koolituskulud 693 eurot.

4. Jätta rahuldamata G.B.F nõue välja mõista Q.Klt varalise kahju hüvitis 3995,63 eurot.

5. Jätta menetluskulud G.B.F kanda. Välja mõista G.B.Flt Q.K kasuks menetluskulud

6615 eurot. Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb G.B.Fl tasuda

Q.Kle hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest (13.12.2023). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. G.B.F (hageja/tööandja) esitas 16.04.2020 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse

(täpsustatud 08.05.2020) Q.K (kostja/töötaja) vastu. Hageja palus TVK-l välja mõista kostjalt

leppetrahvi 1641,17 eurot, koolituskulud 1188 eurot, lisatasu/boonustasu 350 eurot, enamsaadud

puhkuseraha 394,37 eurot.

2. Kostja esitas 03.05.2023 TVK-le avalduse hageja vastu, paludes mõista tööandjalt välja

töötasu 2020. a märtsi eest 878,30 eurot ja viivise töötasult 8% aastas kokku 5,38 eurot.

3. TVK rahuldas 14.07.2020 otsusega hageja nõude osaliselt ja kostja nõude täielikult. TVK

mõistis töötajalt tööandja kasuks välja enamsaadud puhkusetasu 409,10 eurot. TVK mõistis

hagejalt kostja kasuks välja töötasu 2020. a märtsi eest 878,30 eurot ja viivise töötasult 5,38

eurot. TVK tasaarvestas hageja nõude kostja vastu tagastada enamsaadud puhkusetasu 409,10

eurot kostja nõudega hageja vastu maksta töötasu 878,30 eurot. Tasaarvestuse tulemusena

mõistis TVK hagejalt kostja kasuks välja töötasu 2020. a märtsi eest 469,20 eurot. TVK jättis

rahuldamata hageja nõuded välja mõista kostjalt leppetrahv 1641,17 eurot, lisatasu/boonustasu

350 eurot ja koolituskulud 1188 eurot.

4. Hageja esitas 22.07.2020 Harju Maakohtule taotluse vaadata tööandja poolt 08.05.2020

TVK-le esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Hageja esitas 02.09.2020

hagiavalduse (täpsustatud 29.09.2020 ja 15.12.2021), paludes välja mõista kostjalt varalise kahju

hüvitise 2092,20 eurot, leppetrahvi 1498,50 eurot, firma koefitsiendi maksumuse (leppetrahvi)

350 eurot ja koolituskulud 693 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Hageja loobus 15.12.2021 menetlusdokumendis nõuetest välja mõista kostjalt leppetrahv

1498,50 eurot ja firma koefitsiendi maksumus (leppetrahv) 350 eurot. Kohus võttis 14.02.2023

määrusega vastu hageja avalduse loobuda mainitud nõuetest ja lõpetas sama määrusega

menetluse nende nõuete osas.

6. Hageja esitas 15.12.2021 menetlusdokumendis (täpsustatud 06.10.2022) uue nõude välja

mõista kostjalt varalise kahju hüvitis 1536,74 eurot. Kohus võttis 14.02.2023 määrusega hageja

mainitud nõude menetlusse ja liitis selle käesoleva tsiviilasjaga.

7. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 06.02.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja

juurde tööle raamatupidaja-analüütiku ja maksukonsultandi ametikohale. 2020. a märtsis otsustas

tööandja vähendada ajutiselt töötajale makstavat töötasu, mille tõttu esitas kostja 27.03.2020

avalduse lepingu ülesütlemiseks alates 02.04.2020. Pärast kostja töölt lahkumist teostas hageja

kontrolli ja tuvastas, et töötaja rikkus enda kohustusi, tekitades tööandjale kahju kokku 3995,63

eurot järgmiselt.

Kostja kohustuseks oli pidada X OÜ (edaspidi X) raamatupidamist. Tööandaja tuvastas, et kostja

ei esitanud veebruaris 2020 äriühingu raamatupidamisandmeid, rikkudes oma töökohustust.

Teine töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 87,71 eurot.

Kostja tekitas hagejale kahju 87,71 eurot.

Töötaja oli kohustatud osalema Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) protsessides. Kostja jättis

tähtajaliselt esitamata MTA-le F OÜ (edaspidi F) pakendite deklaratsiooni, rikkudes oma

töökohustust. Teine töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu

132,29 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju 132,29 eurot.

Hageja väljastas 31.10.2019 käskkirja, mille kohaselt pidid kostja ja JK X inventuuri tegema.

Kostja ülesandeks oli kontrollida JK poolt edastatud andmeid ja viima inventuuri lõpuni

hiljemalt 31.12.2019. Kostja jättis inventuuri tegemata, rikkudes oma töökohustust. Teine töötaja

pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 91,16 eurot. Kostja tekitas

hagejale kahju 91,16 eurot.

Kostja ülesandeks oli esitada hiljemalt 31.012019 saldokinnitused ostu- ja müügireskontrost.

Kostja rikkus kohustust kajastada korrektselt X tehinguid ettevõttega AS B, kuigi kõik andmed

olid talle edastatud. Seetõttu tekkis X raamatupidamises summade vahe 12 857,18 eurot. Teine

töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 72,57 eurot. Kostja

tekitas hagejale kahju 72,57 eurot.

Kostja kohustuseks oli pidada X grupi raamatupidamist, mh pidi kostja koostama X ja selle

filiaali konsolideeritud aruande. Kostja ei koostanud aruannet tähtaegselt, rikkudes oma

töökohustust. Teine töötaja pidi tegema tööd kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu

952,51 eurot. Mainitud summale lisandub veel ühe töötaja A.H – kes pidi aruande koostamisega

tegelema – palgafond 357,25 eurot. Aruande esitamata jätmise tõttu määras MTA Xile trahvi

1536,74 eurot. Hageja hüvitas Xile trahvi ja hagejal on õigus nõuda kostjalt 1536,74 eurot.

Käsitletava rikkumisega tekitas kostja hagejale kahju kokku 2846,50 eurot.

Töötaja kohustuseks oli pidada S OÜ (edaspidi S) raamatupidamist. Hageja poolt teostatud

kontrolli käigus selgus, et mainitud äriühingu raamatupidamine on kajastatud ebaõigesti, näiteks

ei kinnitanud kostja arveid. Lisaks ei teinud kostja S inventuuri. Teine töötaja pidi tegema tööd

kostja eest ja hageja maksis teisele töötajale töötasu 79,46 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju

79,46 eurot.

Hageja leidis, et eeltoodud rikkumised näitavad, et kostja ei ole korrektselt teinud enda tööd.

Tööandja on aga maksnud töötajale tasu nõuetekohaselt tegemata töö eest 685,94 eurot.

Mainitud summat saab lugeda hagejale tekitatud kahjuks, mida kostja peab hüvitama.

Hageja selgitas, et pooled sõlmisid 13.08.2018 koolituslepingu. Kostja pidi osalema koolitusel,

kus osalejad valmistatakse ette vanemraamatupidaja kuuenda taseme eksami sooritamiseks.

Hageja pidi maksma tasu koolituse eest 1188 eurot. Töötaja kohustus kulude hüvitamiseks

töötama hageja juures 24 kuud pärast koolituse lõppemist. Pooled leppisid kokku, et kui

tööleping lõpetatakse 24 kuu jooksul ennetähtaegselt töötaja algatusel või tööandja ütleb lepingu

erakorraliselt üles töötajast tuleneval põhjusel, peab töötaja hüvitama koolituskulusid summas,

mis on töölepingu lõppemise päevaks vähenenud proportsionaalselt koolituse graafikus

nimetatud ajaga. Koolituslepingu sõlmimise ajal töötas kostja Y OÜ-s (edaspidi Y), mis on

hagejaga seotud äriühing. Kostja tööleping Yga lõppes siis, kui kostja asus 06.02.2019 tööle

hageja juures. Vajadus koolituse järele oli tingitud sellest, et kostja pidi alustama hageja juures

tööd ametikohal, mis nõudis varasemast kõrgemat kvalifikatsiooni. Kostja jätkas koolitust olles

juba hageja töötaja. Kostja lõpetas koolituse 29.05.2019, omandades vanemraamatupidaja

kuuenda taseme kutsetunnistuse. Alates 30.05.2019 hakkas kulgema koolituslepingus sätestatud

24-kuine tähtaeg. Töölepingu lõppemise aja seisuga (02.04.2020) pidi kostja hüvitama

koolituskulude maksumuse summas 693 eurot. Kostja tunnistas 04.04.2020 kirjas kohustust

hüvitada koolituskulud. Asjaolu, et kostja ütles lepingu üles sellepärast, et tööandja oli

vähendanud töötasu, ei välista hageja õigust nõuda koolituskulude hüvitamist.

8. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei nõustunud, et ta rikkus töölepingut selles osas, et X raamatupidamisandmed jäid

veebruaris 2020 esitamata. Andmed pidid olema esitatud pärast 20.03.2020. Kostja jäi aga

16.03.2020 haiguslehele ja 27.03.2020 esitas ta avalduse töölepingu lõpetamiseks.

Kostja ei rikkunud töölepingut seoses MTA-le Fi pakendi deklaratsiooni esitamisega.

Maksuhaldur on korduvalt pikendanud andmete esitamise tähtaega ja lõpptähtaeg oli 17.03.2020.

Kostja jäi aga 16.03.2020 haiguslehele ja seejärel lõpetas ta töölepingu.

Kostja selgitas, et X inventuuri tegemine oli hageja käskkirja järgi tehtud kostja ja JK

ülesandeks. Käskkirja ettevalmistamisel teatas hageja kostjale, et JK täidab kõik käskkirjas

väljatoodud ülesanded. Kostja lisati käskkirja ainuüksi sellepärast, et X raamatupidamine oli

kostja teha. Kostjale teadaolevalt tegi JK inventuuri tähtaegselt.

Seoses X ja AS B tehingute kajastamisega avaldas kostja, et tehingute kajastamiseks võrreldakse

enne majandusaasta aruande esitamist saldot. Tavaliselt esitatakse aruanne kuni 30. juunini.

Aastal 2020 lükati see tähtaeg edasi kuni 31.10.2020. Kostja väitel võis hageja välja toodud

summade vahe X raamatupidamises olla tingitud sellest, et eelmine raamutupidaja oli sisestanud

ebaõiged andmed.

X grupi konsolideeritud aruande koostamise kohta selgitas kostja, et hageja ei andnud 2020. a

korraldust koostada aruanne. Tõendamata on hageja väide, et MTA määras Xile aruande

esitamata jätmise eest trahvi 1536,74 eurot. Tõendatud ei ole ka see, et trahv oleks MTA-le

tasutud.

Seoses hageja etteheidetega S raamatupidamise osas avaldas kostja, et ta ei saanud füüsiliselt

ettevõtte laoseisu kontrollida, sest kostja töötas raamatupidamisbüroos. Raamatupidamiskanded

olid tehtud kliendi andmete alusel. Perioodi lõppandmed ja andmed raamatupidamisprogrammis

võisid erineda, sest 31.12.2019 oli tehtud muudatus laoseisus vastavalt kliendi esitatud

aruandele.

Hagejal ei ole kahju tekkinud. Tööandaja väitel on ta maksnud teistele töötajale tasu kostja töö

tegemise eest. Mainitud summat ei saa pidada kahjuks, sest tööandja oleks sama palju maksnud

kostjale töö tegemise eest.

Tööandjal ei ole õigust nõuda koolituskulude hüvitamist, sest töötaja ütles töölepingu üles

töötasu vähendamise tõttu. Pooled sõlmisid koolituslepingu ajal, kui kostja töötas Ys. Pooled ei

leppinud kokku, et koolitusleping laieneb ka hagejaga 06.02.2019 sõlmitud töölepingule. Seega

on lepingujärgne siduvusaeg seotud mitte hagejaga sõlmitud töölepinguga, vaid eelneva

lepinguga. Lisaks ei ole lubatud kalduda lepinguga kõrvale seaduses sätestatust, mistõttu ei saa

töötajat kohustada hüvitama hagejale koolituskulusid vastavalt lepingule lisatud graafikule.

Ebaõige on hageja väide koolituse lõppemise aja osas. Kostja väitel lõppes koolitus 07.11.2018

ja sel ajal ei olnud poolte vahel töösuhet. Kostja ei tunnistanud 04.04.2020 kirjas hageja nõuet

hüvitada koolituskulud. Kostja hinnangul on vaieldav, kas pooltel oli võimalus sõlmida

koolituskulude hüvitamise kokkulepe. Lepingu saab sõlmida kulude hüvitamiseks, mis ei kuulu

tööandja koolituskohustuse alla. Praegu oli leping seotud kostja tööalase koolitusega, mis oli

tööandja huvides.

Kohtu põhjendused

9. Hageja on menetluse kestel osaliselt loobunud nõuetest ja on esitanud uue nõude. Kohus peab

vajalikuks määrata tsiviilasja hind (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 136 lg 1). Hageja

on esitanud 02.09.2020 hagiavalduses (täpsustatud 18.11.2020), 15.12.2021 ja 06.10.2022

menetlusdokumentides järgmised nõuded:



välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitis 3995,63 eurot, mis kujuneb järgmiselt:



hageja poolt teistele töötajale makstud töötasu 87,71 eurot + 132,29 eurot + 91,16 eurot +

72,57 eurot + 952,51 eurot + 76,46, kokku 1415,70 eurot;



A.H palgafond 357,25 eurot;



MTA poolt Xile määratud trahv 1536,74 eurot;



kostjale tegemata töö eest makstud tasu 685,94 eurot;



välja mõista kostjalt koolituskulud 693 eurot.

Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded (TsMS § 134 lg 1 esimene lause) ja

tsiviilasja hind on 4688,63 eurot

10. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta

järgnevalt.

11. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 06.02.2019 töölepingu, mille alusel asus

kostja hageja juurde tööle raamatupidaja-analüütiku ja maksukonsultandi ametikohale (dtl 751–

753). Töösuhe lõppes 02.04.2020, kui töötaja ütles 27.03.2020 avaldusega töölepingu üles alates

02.04.2020, kuna tööandja vähendas kostja töötasu võimatuse tõttu anda töötajale kokkulepitud

ulatuses tööd (töölepingu seaduse (TLS) § 37 lg-d 1 ja 5; dtl 760). Hageja palus kohtul välja

mõista kostjalt varalise kahju hüvitise kulude katteks, mis on tööandjal tekkinud töötaja

töökohustuste rikkumise tõttu. Lisaks palus hageja välja mõista kostjalt osa koolituskuludest,

mida tööandja maksis töötaja koolitusel osalemise eest. Esmalt lahendab kohus hageja varalise

kahju hüvitise väljamõistmise nõude ja seejärel käsitleb hageja nõuet välja mõista kostjalt

koolituskulud.

12. Hageja kui tööandja esitas kostja kui töötaja vastu varalise kahju hüvitise väljamõistmise

nõude. TLS § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab

tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja

on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16

sätestatust. Üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised üldised eeldused (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14;

21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 25):



töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);



tööandjale on tekkinud või tekib kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, § 127 lg 1, §

128);



töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult,

raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2;

vt ka Riigikohtu 25.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 13);



kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);



kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui

kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);



rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka Riigikohtu 25.11.2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15).

13. Hageja heidab kostjale ette kokku viit töökohustuse rikkumist. Kostja ametijuhendi p 2 järgi

oli tema põhiliseks ülesandeks raamatupidamisdokumentide asjaajamine vastavalt Eesti

Vabariigi kehtivale seadusandlusele ja ametijuhendile, vajaliku informatsiooni tagamine

aruannete ja analüüsi koostamise jaoks (dtl 754-755). 01.07.2019 sõlmitud töölepingu lisa 3

kohaselt oli kostja ülesandeks korraldada muu hulgas ettevõtete X, X Services ja S

raamatupidamine (dtl 757). 03.11.2021 istungil tunnistas kostja, et X raamatupidamine oli tema

korraldada (03.11.2021 kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:28:13 (I kd, tl 139–143).

14. Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut jättes tähtaegselt esitamata X

Intrastat küsimustiku andmed (edaspidi ka rikkumine nr 1).

14.1.

Hageja selgitas, et kostja pidi hiljemalt 14.03.2020 esitama X Intrastat küsimustiku

andmed 2020. a veebruari eest. Andmete esitamise kohustuse näeb ette riikliku statistika seaduse

(RStS) § 28 lg 1, mille järgi on andmeesitaja riikliku statistika tegija nõudmisel kohustatud

õigeaegselt esitama tõesed ja täielikud andmed RstS § 16 lg 1 alusel koostatud ja § 18 lg-s 2

nimetatud viisil avaldatud küsimustiku ulatuses. Hageja väitel jättis kostja andmed tähtaegselt

esitamata. Kohus leiab, et hageja väidet andmete esitamise tähtaja kohta tõendab Statistikaameti

03.04.2020 e-kiri, mille kohaselt oli 2020. a veebruari andmete esitamise tähtaeg 14.03.2020.

Sama kiri kinnitab ka seda, et andmed olid mainitud kuupäeval esitamata (dtl 967-968).

14.2.

Kostja avaldas, et tavaliselt toimus Intrastat küsimustiku andmete esitamine iga kuu 20.

kuupäeval pärast käibemaksudeklaratsiooni esitamist. Enda väite tõendamiseks esitas kostja

Statistikaameti 07.01.2022 vastuse, kus on välja toodud X Intrastat statistiliste aruannete

esitamise kuupäevad (II kd, tl 172). Kohus leiab, et mainitud vastus ei tõenda kostja väidet.

Statistikaameti kirjas puuduvad andmed 2020. a veebruari andmete esitamise tähtaja kohta.

Mainitud tõendist nähtuvalt olid andmed perioodil jaanuar 2019–märts 2020 esitatud nii kuu

alguses, kui ka kuu lõpus. Kostja esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et andmete esitamine

pidi toimuma iga kuu 20. kuupäeval. Seetõttu tuleb eelistada hageja esitatud Statistikaameti

03.04.2020 e-kirja, mis tõendab, et andmete esitamise tähtaeg oli 14.03.2020.

14.3.

Tõendatud on, et kostja ei ole X Intrastat küsimustiku andmed 2020. a veebruari eest

tähtaegselt esitanud. Kohus leiab, et jättes andmed esitamata on kostja rikkunud ametijuhendi p-i

2. Lisaks rikkus kostja TLS § 15 lg 2 p-i 1, mis sätestab, et kui seadusest, kollektiiv- või

töölepingust ei tulene teisiti teeb töötaja kokkulepitud tööd ja täidab töö iseloomust tulenevaid

kohustusi.

14.4.

Hageja esitatud Statistikaameti 26.09.2019 ettekirjutus-hoiatus Xile sunniraha määramise

kohta ei oma asjas tähtsust (II kd, tl 73). Mainitud dokument ei ole seotud hageja etteheitega

kostjale seoses ettevõtte 2020. a veebruari andmete esitamata jätmisega. Lisaks vaidlustas kostja

hageja väite, et amet tegi ettevõttele ettekirjutuse kostjast tulenevatel põhjustel. Kostja selgitas,

et andmed jäid esitamata, kuna klient ei edastanud neid tähtaegselt raamatupidajale. Hageja ei

ole tõendanud, et Statistikaamet väljastas 26.09.2019 ettekirjutuse-hoiatuse kostja töökohustuse

rikkumiste tõttu.

15. Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut, jättes tähtaegselt esitamata MTA-

le F pakendite aruande (edaspidi ka rikkumine nr 2).

15.1.

Kohtule on esitatud kostja ja maksuhalduri vahel 2019. a lõpus ja 2020. a alguses

toimunud kirjavahetus aruande esitamise kohta (I kd, tl 28–37; dtl 669–686). Dokumendist

nähtub, et MTA palus esitada andmed hiljemalt 29.10.2019. Seejärel on tähtaega korduvalt

pikendatud ja maksuhaldur palus esitada aruanne hiljemalt 17.03.2020. Kirjavahetuse järgi

toimus 21.02.2020 kohtumine MTA töötajaga, kus arutati seda, kuidas tuleks aruannet täiendada.

Kostja esitatud väljavõte töövõimetuslehtedest tõendab, et kostja viibis alates 16.03.2020 kuni

09.04.2020 haiguslehel (I kd, tl 108). Selle perioodi jooksul esitas kostja töölepingu 27.03.2020

ülesütlemise avalduse ja pooltevaheline tööleping lõppes alates 02.04.2020 (dtl 760). Kohus

leiab, et olukorras, kus töötaja oli võtnud haiguslehe 16.03.2020, ei saa heita temale ette aruande

esitamata jätmist 17.03.2020. Alates haiguslehele jäämisest oli töötajal õigus keelduda töö

tegemisest (TLS § 19 p 1). Hagejal oli aga keelatud lubada töövõimetuslehel viibivat kostjat

tööle (ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 61 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole F pakendite aruande

esitamata jätmine 17.03.2020 hinnatav kostja töölepingu rikkumisena.

15.2.

Hageja väitel oli kostjal alates 29.10.2019 kuni 17.03.2020 piisavalt aega selleks, et

esitada pakendite aruanne. Kohtu hinnangul ei anna hageja seisukoht alust väita, et kostja on

rikkunud töölepingut. Kohtule esitatud maksuhalduri ja kostja kirjavahetuse kohaselt on MTA

korduvalt pikendanud andmete esitamise tähtaega. 21.02.2020 toimus kohtumine

maksuhalduriga, kus arutati seda, kuidas tuleks aruannet täiendada. Kostja selgitas, et veebruari

lõpus-märtsi algsuses tegeles ta muude prioriteetsemate ülesannetega ning märgitud vahemikku

jäi ka tema puhkus. Töötaja on töösuhtes teatud määral iseseisev ja ta saab järjestada enda

tööülesandeid. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et vaatamata MTA korraldusele

esitada andmed hiljemalt 17.03.2020, oleks tööandja seadnud töötaja kohustuseks valmistada

deklaratsioon ette varem kui 17.03.2020. Seega oli kostjal õigus otsustada, millises järjekorras ta

enda tööülesandeid täidab. Praegu on oluline see, et päev enne andmete esitamise tähtaja

saabumist jäi kostja haiguslehele ja see andis talle õiguse keelduda töö tegemisest. Seetõttu ei saa

töötajale heita ette töölepingu rikkumist andmete esitamata jätmise tõttu.

16. Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut jättes tegemata X inventuuri

hiljemalt 31.12.2019 (edaspidi ka rikkumine nr 3).

16.1.

Hageja avaldas, et ta andis 31.10.2019 käskkirjaga korralduse läbi viia X dokumentide

inventuur ning koostada ja esitada järgmised dokumendid: kõikide dokumentide loetelu,

dokumendihalduse akt, dokumentide inventuuri akt. Tööandja määras, et inventuuri tegemise

eest vastutavad kostja ja JK. Need hageja väited on tõendatud kohtule esitatud tööandja

31.10.2019 käskkirjaga (dtl 794). Hageja esitatud JK 18.12.2019 e-kiri (I kd, tl 46-47),

inventuuri faili metaandmed (dtl 655; tõlge: I kd, tl 150a) ja JK töögraafik (dtl 702) tõendavad, et

JK lõpetas 18.12.2019 hageja käskkirjaga seatud ülesanded ja edastas andmed kostjale

kontrollimiseks. Hageja väitel ei olnud JK ülesandeks andmete kontrollimine ja inventuuri lõpule

viimine. Seda pidi kostja tegema. Lisaks pidi kostja dokumentide inventuuri akti esitama.

16.2.

Kostja kinnitas, et X inventuuri tegemine oli 31.10.2019 käskkirja kohaselt tema

ülesandeks (03.11.2021 istungi protokoll, ajamärk 00:47:23 (I kd, tl 139–143); kostja 31.01.2022

menetlusdokument (I kd, tl 168–171). Lisaks selgitas kostja, et käskkirja ettevalmistamise ja

selle töötajale üleandmise käigus selgitas hageja, et JK pidi kõiki käskkirjas välja toodud

ülesandeid täitma ning kostja oli kantud käskkirjasse üksnes sellepärast, et tema ülesandeks tol

ajal oli teha X raamatupidamine. Kostjale teadaolevalt koostas JK hiljemalt 31.12.2019 kõikide

dokumentide loetelu. Käskkirjas mainitud dokumendihalduse akti ja dokumentide inventuuri akti

koostamine on lihtsalt dokumendi vormistamine.

16.3.

Kohtule esitatud tööandja 31.10.2019 käskkiri tõendab, et X dokumentide inventuuri

tegemine ja käskkirjas välja toodud dokumentide koostamine oli kostja ja JK ülesandeks. Kostja

ei ole tõendanud enda väidet, et tema roll inventuuri tegemisel oli üksnes formaalne ja et kogu

töö pidanuks JK tegema. Seetõttu on põhjendatud lähtuda käskkirjas märgitust, et inventuuri

tegemine oli kostja ja JK ülesandeks. Hageja esitatud JK e-kiri tõendab, et ta lõpetas 18.12.2019

enda ülesanded ja edastas andmed kostjale kontrollimiseks (I kd, tl 46-47). 31.10.2019 käskkirja

ja JK 18.12.2019 kirja kogumis hinnates pidanuks kostja vähemalt kontrollima JK poolt ette

valmistatud materjale. Kostja ei ole tõendanud, et ta on kontrollinud teise töötaja poolt talle

saadetud materjale. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et tema või teine töötaja oleksid täies mahus

täitnud muud käskkirjaga neile pandud ülesanded. Kohus leiab, et jättes käskkirjast tulenevaid

ülesandeid täitmata, on kostja rikkunud ametijuhendi p-i 2 ja TLS § 15 lg 1 p-i 1. Lisaks rikkus

kostja TLS § 15 lg 2 p-i 3, mis sätestab, et töötaja täidab õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke

korraldusi.

17. Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut jättes korrektselt kajastamata X

tehinguid ettevõttega AS B (edaspidi ka rikkumine nr 4).

17.1.

Hageja selgitas, et kostja on eksinud X ja AS B vahel toimunud tehingute kajastamisel,

mistõttu on X raamatupidamisdokumentides tekkinud viga summas 12 857,18 eurot (dtl 988–

993). Hageja väitel olid kostjale kõik vajalikud andmed edastatud 19.12.2019 (dtl 707; tõlge: I

kd, tl 151).

17.2.

Kostja selgitas, et hageja 29.09.2020 kirjas, kus on välja toodud vahe 12 857,18 eurot

tekitanud arved, puuduvad arvete kuupäevad ja andmed selle kohta, kes sisestas andmed

raamatupidamisprogrammi. Kostja tegeles X raamatupidamisega alates 01.07.2019 ja

vaidlusalused arved võis sisestada eelmine raamatupidaja. Seega võis erinevus summas 12

857,18 eurot olla tingitud teise töötaja veast.

17.3.

Kohtu hinnangul on hageja 29.04.2020 kirjaga tõendanud, et X ja AS B tehingute

kajastamisel raamatupidamisdokumentides on tekkinud 12 857,18 euro suurune vahe X kahjuks

(dtl 988–993). Tõendamata on aga see, et mainitud vahe oli põhjustatud kostja poolt. Kostja

väitis, et hageja kirjas välja toodud arved võis eelmine raamatupidaja programmi sisestada.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja sisestas numbrite erinevust põhjustanud andmed. 29.04.2020

kirjas puuduvad arvete kuupäevad, mille abil saaks neid siduda kostjaga, kes korraldas X

raamatupidamist alates 01.07.2019. Hageja esitatud väljavõte pearaamatust (I kd, tl 193–209) ei

tõenda hageja väidet, et kostja sisestas arved. Väljavõte on esitatud 31 lehel ja hageja ei ole

näidanud, millised väljavõttes sisalduvad kanded vastavad 29.04.2020 kirjas esitatud arvetele.

Kohus ei tuvastanud pearaamatus kandeid, millel oleksid samad arvete numbrid nagu mainitud

kirjas. Otsides pearaamatust kandeid hageja kirjas välja toodud numbrite järgi, on kohus

tuvastanud, et mõned kanded olid tehtud Diana nimelise isiku poolt (nt 29.04.2020 kirjas esitatud

ostuarve nr 201757 summas 5548,42 eurot ja ostuarve nr 201782 summas 6048,31 eurot; Diana

nimeline isik tegi pearaamatusse kanded mainitud summades). Seega ei ole hageja tõendanud, et

kostja oleks X dokumentides ebaõigesti kajastanud tehinguid AS-ga B.

17.4.

Hageja selgitas, et kostja pidanuks X andmeid kontrollima, saldo võrdlusi tegema ja vead

tuvastama. Kohus leiab, et hageja seisukoht ei anna alust väita, et kostja on rikkunud

töökohustusi. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et tööandja oleks andnud töötajale korralduse

kontrollida X raamatupidamislike andmeid AS-ga B tehtud tehingute osas. Töötajal võib tekkida

kohustus asuda andmeid kontrollima siis, kui tekib kahtlus andmete õigsuse osas. Kohtule ei ole

esitatud andmeid selle kohta, et pooltevaheliste töösuhte kestuse jooksul oleks tekkinud kahtlus,

et andmed X raamatupidamises ei ole õiged, mistõttu pidanuks kostja neid kontrollima. Hageja

29.04.2020 kirjast nähtuvalt võis teave andmete ebaõigsuse kohta olla laekunud enne kirja

saatmist, nt märtsi lõpp või aprilli algus. Kostja viibis alates 16.03.2020 kuni 09.04.2020

haiguslehel (I kd, tl 108) ning tööleping lõppes 02.04.2020 (dtl 760), mistõttu ei saa heita

kostjale ette seda, et ta ei asunud andmeid kontrollima ega kõrvaldanud kahtlust andmete õigsuse

osas.

18. Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut jättes esitamata X igakuiseid

konsolideeritud aruandeid (edaspidi ka rikkumine nr 5).

18.1.

Hageja selgitustest nähtub, et Xil on filiaal Rootsis. Hageja väitel oli kostja ülesandeks

esitada igakuiselt ettevõtte (st X koos filiaaliga) konsolideeritud aruanne. Hageja poolt

03.11.2021 istungil antud selgitustest nähtub, et mainitud aruanne hõlmab järgmist: raha

liikumine, saldo, bilanss ja kasumiaruanne (03.11.2021 kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:09:39

(I kd, tl 139–143). Hageja sõnul oleks kostja väide, et konsolideeritud aruanne esitatakse kord

aastas olnud õige juhul, kui Xil olnuks Rootsis tütarettevõte või sidusettevõte.

18.2.

Kostja selgitas, et enne 01.07.2019, kui kostja hakkas tegelema Xi raamatupidamisega, ei

tehtud igakuiseid ettevõtte konsolideeritud aruandeid. Hageja esitas Xi 2019. a konsolideeritud

aruande alles 2020. a koos majandusaasta aruandega. Ka edaspidi peaks konsolideeritud aruande

esitatama koos majandusaasta aruandega kord aastas. Tööandja ei andnud töötajale korraldust

koostada ettevõte konsolideeritud aruanne.

18.3.

Kohus leiab, et kuna kostja ülesandeks oli X raamatupidamise korraldamine, saab tema

kohustuseks pidada ka konsolideeritud aruande koostamist. Hageja esitatud rahvusvahelise

finantsaruandluse standard (IAS) 27 „Konsolideeritud ja konsolideerimata finantsaruandlus“

reguleerib konsolideeritud finantsaruannete koostamist ja esitamist ettevõtete grupi jaoks, kes on

emaettevõtte kontrolli all (I kd, tl 152–155). Mainitud standardis puuduvad andmed selle kohta,

kui tihti tuleks konsolideeritud aruanded koostada. Mainitud dokumendis ei ole välja toodud ka

aruannete esitamise tähtajad. Hageja väitel oli vaja esitada konsolideeritud aruanne kord kuus,

kuna Xil oli Rootsis asuv filiaal, mida ei loeta eraldi juriidiliseks isikuks. Kohustust esitada

hageja viidatud konsolideeritud aruanne ei saa kohtu hinnangul tuletada hageja viidatud

käibemaksuseaduse (KMS) § 27 lg-st 1. Viidatud säte ei näe ette kohustust esitada igakuiselt

äriühingu ja tema filiaali konsolideeritud aruanne. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et

kostjal oli kohustus esitada kord kuus Xi konsolideeritud aruanne hageja välja toodud kujul (raha

liikumine, saldo, bilanss ja kasumiaruanne). Kuivõrd tõendamata on, et kostjal oli kohustus

koostada igakuiselt konsolideeritud aruanne, ei saa heita talle ette töökohustuse rikkumist

olukorras, kus aruanne jäi esitamata.

19. Kohus käsitleb hageja väidet, et kostja rikkus töölepingut, sest ta kajastas S

raamatupidamisdokumentides ebaõigeid andmeid (edaspidi ka rikkumine nr 6).

19.1.

Hageja avaldas, et S 2019. a raamatupidamisandmete kontrolli käigus selgus, et andmed

on kajastatud valesti, sest kostja jättis osa arveid kinnitamata. Inventuur pidi valmis saama

jaanuaris 2020 ja see pidi kajastama andmeid 31.12.2019 seisuga. Hageja poolt 03.11.2021

istungil antud seletusest järeldub, et kostja pidi igakuiselt laoseisu ja saldot bilansiga võrdlema

(03.11.2021 istungi protokoll, ajamärk 01:19:18 (I kd, tl 139–143). Hageja 01.05.2020 kirja järgi

oli arve nr 300438 kaks korda erinevate numbrite all programmi sisse kantud (dtl 994-995, tõlge:

II kd, tl 83).

19.2.

Kostja tunnistas 03.11.2021 istungil, et ta pidi igakuiselt laoseisu bilansiga võrdlema ja ta

on seda teinud (03.11.2021 istungi protokoll, ajamärk 01:20:25 (I kd, tl 139–143). Mainitud

istungil ja menetlusdokumentides täpsustas kostja, et tema ei saanud S laoseisu füüsiliselt

kontrollida. Kõik raamatupidamiskanded olid tehtud kliendi esitatud andmete põhjal. Perioodi

lõppandmed võisid erineda andmetest raamatupidamisprogrammis, sest 31.12.2019 seisuga olid

tehtud muudatused laoseisus vastavalt kliendi esitatud aruandele.

19.3.

Tööandja esitas kohtule oma 01.04.2020 kirja töötajale, kus hageja palus kostjal vastata

muu hulgas järgmisele küsimusele: „Kas ettevõttes S OÜ seisuga 31.12.2019 on allkirjastatud

varude inventuur? Kas varude jäägid on kontrollitud, maha kantud, muudetud, hinnatud vastavalt

inventuuride lehtedele?“ (dtl 766-767). Kostja vastas 02.04.2020 kirjas hageja küsimusele

järgmiselt: „31.12.2019 seisuga vastas laojääk S esindaja poolt saadud andmetele. S lao

inventuuri ei teinud“ (dtl 1115-116; tõlge: I kd, tl 63). Kostja selgitusest nähtub, et ta kandis

dokumentidesse S poolt saadud andmed. Kostja avaldas sama seisukohta ka kohtumenetluses.

Võimalik on, et pärast kannete tegemist võis selguda, et töötaja sissekantud andmed erinevad

tegelikust seisust. Aga olukorras, kus kostja tegi kandeid ettevõttelt saadud teabe põhjal, ei saa

talle heita ette töökohustuste rikkumist. Kostjalt ei saanud oodata kliendi laos inventuuri

läbiviimist selleks, et veenduda ettevõttelt laekunud teabe õigsuses. Kohtu hinnangul on

tõendamata kostja töökohustuste rikkumine S raamatupidamisdokumentides andmete

kajastamise osas.

20. Ülaltoodud kokku võttes on kohus seisukohal, et kostja on rikkunud töökohustusi kahel

korral – kostja pani toime rikkumise nr 1 (otsuse p 14) ja rikkumise nr 3 (otsuse p 16). Hageja

etteheited kostjale seoses töökohustuste rikkumisega ülejäänud osas (st rikkumised nr 2, 4, 5 ja

6) ei ole põhjendatud ja kostja ei ole selles osas töölepingut rikkunud. Alljärgnevalt hindab

kohus, kas rikkumised nr 1 ja 3 on põhjustanud hagejale kahju. Kuna kostja ei ole rikkumisi nr 2,

4, 5 ja 6 toime pannud, puudub vajadus käsitleda, kas need väidetavad rikkumised on hagejale

kahju tekitanud.

21. Hageja selgitas, et rikkumiste nr 1 ja nr 3 tõttu pidi teine töötaja – JK – tegema kostja poolt

tegemata jäänud tööd või parandama vigu kostja töös.

22. Kui algselt oli hageja seisukohtadest võimalik aru saada, et JK oli hageja töötaja, siis

05.05.2023 ja 22.05.2023 menetlusdokumentides asus hageja väitma, et JK oli Y töötaja (II kd, tl

69–72, tl 94–97). Kohus lähtub hageja viimastes dokumentides märgitust ja mõistab hageja

väiteid selliselt, et hageja tellis Ylt kostja poolt teostamata jäänud töö tegemise ja kostja töös

esinevate vigade parandamise. Töid teostas Y töötaja JK, kellele hageja maksis tasu. Mainitud

tasu loeb hageja enda kahjuks, mida kostja põhjustas töökohustuse rikkumisega. Hageja avaldas,

et seoses rikkumisega nr 1 maksis ta JKle tasu 87,71 eurot ja rikkumise nr 3 tõttu maksis hageja

JKle tasu 91,16 eurot (hageja 06.10.2022 menetlusdokument (II kd, tl 10–12).

23. Kostja on menetluses vaidlustanud hageja väiteid kahju tekkimise ja kahju kujunemise kohta.

Seega pidi hageja tõendama, et kostja rikkumised on põhjustanud või põhjustavad talle kahju.

Hageja selgitas, et seoses rikkumisega nr 1 tegi JK tööd 6,14 tundi ning rikkumise nr 3 tõttu tegi

JK tööd 6,38 tundi (hageja 29.09.2020 menetlusdokument (I kd, tl 72–78), hageja 06.10.2022

menetlusdokument (II kd, tl 10–12). Hageja soovis tõendada enda väidet 29.05.2020 kaetud

tööde aktiga (I kd, tl 80, dtl 1144) ja JK tööaruandega (dtl 1140, dtl 1142-1143; tõlge: I kd, tl 56,

tl 58). Hageja esitatud tõendite alusel ei ole kohtul võimalik veenduda selles, et JK tegi tööd

dokumentides välja toodud mahus. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et hageja on maksnud või

peab maksma JKle tasu tööandja väidetud summas.

23.1.

Hageja esitas kohtule 29.05.2020 kaetud tööde akti (I kd, tl 80, dtl 1144). Mainitud

dokument on koostatud hageja poolt, mistõttu on see hinnatav poole seletusena. Seletused ei ole

TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele,

mis ei ole vande all antud. Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda

seda pidada dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 jj mõttes. Kui seletus sisaldab faktiväiteid, ei

piisa nende väidete tõendamiseks seletusest endast. Seletuses esitatud andmeid ja väiteid tuleb

poolel vaidluse korral tõendada dokumentaalsete vm liiki tõenditega (Riigikohtu 26.10.2021

otsus tsiviilasjas nr 2-19-7379, p 21). Kuna 29.05.2020 kaetud tööde akt ei ole hinnatav tõendina

TsMS § 229 mõttes, jätab kohus selle arvestamata.

23.2.

Hageja esitas kohtule JK poolt koostatud tööaruande (dtl 1140, dtl 1142-1143; tõlge: I kd,

tl 56, tl 58). Dokumendi järgi tegi JK tööd rohkem kui 6,14 tundi ja 6,38 tundi. Hageja ei ole

selgitanud, millised aruandes sisalduvad toimingud on seotud rikkumistega nr 1 ja nr 3. Kohtul ei

ole võimalik dokumendi alusel veenduda selles, et JK tegi tööd aruandes märgitud mahus.

23.3.

Kohus juhtis 19.04.2023 istungil hageja tähelepanu, et esitatud dokumendid ei tõenda töö

tegemist ja et esitatud tabelist ei pruugi olla piisav selleks, et lugeda hageja väiteid tõendanuks

(II kd, tl 64–68). Hageja ei ole esitanud täiendavaid tõendeid selle kohta, et JK tegi tööd hageja

väidetud mahus. Hageja ei ole esitanud tõendeid ka selle kohta, et ta on maksnud JKle tasu

rikkumiste nr 1 ja nr 3 kõrvaldamise eest või et tal on kohustus tasu maksta. Kohus on

seisukohal, et tõendamata on, et hagejale on tekkinud või tulevikus tekib kahju.

24. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja ei ole rikkumisi nr 2, 4, 5 ja 6 toime pannud. Seega

ei kuulu rahuldamisele hageja nõue välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitis mainitud

rikkumiste tõttu tekkinud kulude katteks. Kohus on leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et

rikkumised nr 1 ja 3 on tekitanud või tekitavad tööandjale kahju. Seega tuleb jätta rahuldamata

hageja nõue välja mõista kostjalt varalise kahju hüvitis nende rikkumiste tõttu tekkinud kulude

katteks.

25. Hageja loeb enda kahjuks kostjale tegemata töö eest makstud töötasu 685,94 eurot. Kohus

mõistab hageja väidet selliselt, et kuna tööandja hinnangul pani töötaja toime rikkumised nr 1–6,

ei ole ta selles osas tööd nõuetekohaselt teinud, mistõttu ei ole kostjal õigust saada töötasu

ebakorrektselt tehtud töö eest. Seetõttu peaks kostja saadud töötasu hagejale hüvitama.

25.1.

Esmalt toob kohus välja, et ebaselgeks jääb, kui suure töötasu maksis hageja kostjale iga

väidetavalt nõuetekohaselt täitmata töösoorituse eest ehk hageja poolt esitatud selgituste alusel ei

ole võimalik tuvastada, kuidas hageja väidetud 685,94 eurot jaguneb töökohustuste rikkumiste

vahel. Hageja esitas summa kujunemise 29.09.2020 ja 06.10.2022 menetlusdokumentides (I kd,

tl 72–78; II kd, tl 10–12). Arvestus sisaldub ka 29.05.2020 kaetud tööde aktis, kuid kohus ei

arvesta mainitud tõendit otsuse p-s 23.1 esitatud põhjustel (I kd, tl 80, dtl 1144). Mitte üheski

dokumendis ei ole hageja selgitanud, kui suures summas on kostjale makstud töötasu iga

nõuetekohaselt tegemata tööosa (sisuliselt rikkumiste nr 1 kuni 6) eest. Hageja on küll

19.04.2023 istungil käsitletava summa kohta märkinud, et töötaja sai lisaraha (II kd, tl

19.04.2023 kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:09:08 (II kd, tl 64–68), kuid hilisemates

dokumentides ei ole hageja enda väidet täpsustanud. Seega puudub alus väita, et tööandja oleks

maksnud töötajale iga nõuetekohaselt täitmata töösoorituse – mida hageja loeb töölepingu

rikkumiseks – eest suuruselt täpselt kindlaksmääratavat töötasu. Sellel põhjusel ei saa kohus

kontrollida hageja esitatud summa kujunemist ja põhjendatust, mis välistab hageja nõude

rahuldamise.

25.2.

Teiseks on kohus seisukohal, et tööandjal ei ole õigust nõuda töötajale makstud töötasu

tagastamist isegi juhul, kui töötaja jätab tööülesanded teatud osas nõuetekohaselt täitmata,

pannes sellega toime töökohustuste rikkumise. Puudub vaidlus, et pooled ei leppinud kokku tasu

maksmises soorituste arvu järgi (nt tükitöö). Töölepingu p-de 6.1–6.3 järgi makstakse kostjale

igakuiselt töötasu 1296,68 eurot, boonustasu 648,34 eurot ja lisatasu (dtl 751–753). Sellest

nähtub, et kostjale maksti igakuiselt töötasu töö tegemise eest, mis ei olnud seotud kindla

töösoorituse tegemisega. Seega on usutav, et kostja on kogu hageja juures töötamise perioodi

jooksul teinud tööd, mistõttu on töötajal õigus saada töötasu ja hagejal on kohustus maksta

kostjale tasu töö eest. Tööandjal on vastav kohustus olemas ka juhul, kui töötaja on tööandja

hinnangul jätnud töö teatud osas nõuetekohaselt tegemata. Olukorras, kus töötaja ei täida

tööülesandeid korrektselt, on tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist, kui täidetud on kahju

hüvitamise eeldused. Töötaja kohustuste rikkumine ei tee olematuks töösuhet tööandja ja töötaja

vahel, mille raames on tööandjal kohustus töötajale töötasu maksta. Hageja ei ole väitnud ega

tõendanud, et poolte vahel eksisteerinud töösuhe oleks teatud põhjusel käsitletava rahasumma

tasumise ajaks ära langenud, mistõttu ei olnuks kostjal õigust töötasu 685,94 eurot saada ja mis

oleks andnud tööandjale õiguse nõuda makstud raha tagastamist.

25.3.

Kohus leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt töötasu 685,94 eurot tagastamist.

26. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt varalise

kahju hüvitis 3995,63 eurot (nõude koosseis on välja toodud otsuse p-s 9).

27. Kuivõrd hageja varalise kahju hüvitise väljamõistmise nõue jääb rahuldamata, puudub

vajadus käsitleda muid kahju hüvitamise nõude eeldusi (kostja süü aste jne; vt otsuse p 12).

28. Järgnevalt käsitleb kohus hageja nõuet välja mõista kostjalt koolituskulud 693 eurot.

29. Kohtule esitatud andmetest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 13.08.2018 koolituslepingu.

Lepingu järgi kohustus hageja maksma koolituse eest 1188 eurot, kostja ülesandeks oli osaleda

lepingu lisas nr 1 nimetatud koolitusel (dtl 996). Lepingu lisas nr 1 nimetatud koolituse

pealkirjaks on märgitud: „Ettevalmistuskursus raamatupidaja kutseeksami – tase 6 sooritamiseks

(vanemraamatupidaja; dtl 997)“. Koolituslepingu p 6 kohaselt kohustus töötaja rakendama

koolitusel saadud teadmisi tööandja huvides ning töötama hageja juures 24 kuud pärast koolituse

lõppemist (siduvusaeg). Mainitud tähtaja möödumisel loetakse koolitusleping lõppenuks.

Lepingu p-st 7 nähtub, et kui tööleping lõpetatakse ennetähtaegselt siduvusaja jooksul töötaja

algatusel või TLS § 88 alusel, kohustub töötaja hüvitama tööandjale koolituskulud, mis on

töölepingu lõppemise päevaks proportsionaalselt vähenenud koolituste graafikus nimetatud ajale

(dtl 996). Puudub vaidlus, et kostja läbis edukalt koolituse. Pooled ei vaidle ka selle üle, et nad

sõlmisid koolituslepingu ajal, kui nende vahel puudus töösuhe. Lepingu sõlmimise hetkel töötas

kostja töölepingu alusel Ys. Kostja tööleping mainitud ettevõttega lõppes 06.02.2019 (I kd, tl

128) ja samal päeval asus kostja tööle hageja juurde (dtl 751–753).

30. Koolituskulude hüvitamise kokkuleppe sõlmimist reguleerib TLS § 34. Mainitud sätte lg 1

näeb ette, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks

lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende

kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg) jooksul. Õiguskirjanduses

selgitatakse, et koolituskulude hüvitamise kokkulepet saab sõlmida selliste koolituskulude

hüvitamiseks, mis ei kuulu TLS § 28 lg 2 p-s 5 nimetatud tööandja koolituskohustuse alla ning

mille puhul teeb tööandja töötaja koolitamiseks mõistlikest kuludest suuremaid väljaminekuid.

Kokkuleppe sõlmimine on seega õigustatud, kui tegemist ei ole koolitusega, mida tööandja peab

töötajale tagama ja kulud ületavad tavapäraseid koolituskulusid (Egle Käärats jt. „Töölepingu

seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 92). Samas

õiguskirjanduses tuuakse välja, et koolitus, mida tööandja peab tööajale TLS § 28 lg 2 p 5 järgi

tagama, on selline, mis on vajalik lähtuvalt tööandja ettevõtte huvidest ning mis on suunatud

töötajate tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks. Koolitamiskohustus tekib tööandjal muu

hulgas tööks vajalike kutseoskuste muutmisel või juhul, kui töö iseloom eeldabki pidevat

enesetäiendamist vajalike kutseoskuste ja teadmiste säilitamiseks (Egle Käärats jt. „Töölepingu

seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 82).

31. Kohus hindab, kas kostja poolt läbitud kuuenda taseme vanemraamatupidaja eksami

sooritamiseks ettevalmistav koolitus oli selline, mille puhul oli pooltel õigus sõlmida

koolituskulude hüvitamise kokkulepe (TLS § 34) või tegemist oli koolitusega, mille läbimise oli

tööandja kohustatud töötajale tagama (TLS § 28 lg 2 p 5).

32. Hageja selgitas, et enne koolituse läbimist vastas kostja kvalifikatsioon vanemraamatupidaja

viiendale tasemele. Tänu koolitusele omandas kostja kõrgema, st vanemraamatupidaja kuuenda

taseme kvalifikatsiooni. Koolitusleping oli sõlmitud ajal, kui kostja töötas Ys. Mainitud ettevõte

ja hageja on seotud äriühingud, sest neil on samad lõplikud kasusaajad. Seoses ettevõttesisese

tööjõureformiga tegi hageja kostjale ettepaneku minna Yst üle tööle hageja juurde. Töökoha

vahetuse eelduseks oli aga raamatupidaja kõrgema taseme kvalifikatsiooni saamine. Tänu

koolitusele omandas kostja kõrgema kvalifikatsiooni ja asus tööle hageja juurde uuele

ametikohale varasemast kõrgema töötasuga (hageja 29.09.2020, 07.09.2020, 15.12.2021,

09.03.2022, 22.05.2023 menetlusdokumendid (I kd, tl 72–78, tl 118–123, tl 146–150, tl 189–

182; II kd, tl 94–97). Kostja ei ole hageja neid väiteid vaidlustanud.

33. Kohus leiab, et kuuenda taseme raamatupidaja koolitust ei saa pidada selliseks koolituseks,

mille läbimise peaks tööandja töötajale tagama (TLS § 28 lg 2 p 5). Selliseks koolituseks saaks

pidada õppetegevust, kus töötaja omandaks või arendaks oskusi ja teadmisi, mis olid kostjal

vajalikud selleks, et täita viienda taseme raamatupidaja tööülesandeid. Praegu võimaldas hageja

kostjal omandada uusi teadmisi ja tõsta enda kvalifikatsiooni. Hagejal ei olnud kohustust

pakkuda kostjale kõrgema kvalifikatsiooni omandamist võimaldavat koolitust, sest seda polnud

vaja kostja viienda taseme raamatupidaja töökohustuste täitmiseks. Lisaks puudus hagejal vastav

kohustus ka sellepärast, et ta ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostja tööandjaks. Hageja

selgitustest nähtub, et koolituse läbimine oli vajalikuks eelduseks selleks, et kostja saaks asuda

tööle hageja juurde raamatupidaja-analüütiku ja maksukonsultandi kohale, mis eeldab

varasemast kõrgemat kvalifikatsiooni ja kus makstakse ka kõrgemat töötasu. Puudub vaidlus, et

kostja läkski tööle mainitud töökohale. Hageja selgitas ka seda, et tavapäraselt jääb koolituste

maksumus vahemikku 150 eurot kuni 300 eurot (hageja 15.12.2021 menetlusdokument (I kd, tl

146–150). Vaidlusaluse koolituse eest maksis hageja 1188 eurot (I kd, tl 126). Seega ületavad

koolituse kulud tavapäraseid koolituskulusid. Arvestades neid asjaolusid kogumis on kohus

seisukohal, et hageja ja kostja sõlmisid TLS § 34 lg 1 järgse kokkuleppe koolituskulude

hüvitamise kohta.

34. Kostja avaldas, et 13.08.2018 sõlmitud koolitusleping ei olnud 06.02.2019 sõlmitud

töölepingu lisaks, vaid poolte vahel sõlmitud eelmise lepingu lisaks (kostja 19.11.2020

menetlusdokumendi p 40 (I kd, tl 95–102). Kohus leiab, et koolituslepingu päises sisalduv viide

kostja töölepingule Ysiga ei anna alust väita, et koolitusleping ei ole pooltele siduv. Kohus toob

välja, et seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja

või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu

kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud

tõlgendamisreeglitega (Riigikohtu 12.10.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-7989, p 17). Tõlgendades

koolituslepingut VÕS § 29 lg 5 alusel asub kohus seisukohale, et pooled avaldasid tahet sõlmida

koolitusleping selliselt, et see oleks kohaldatav hagejale ja kostjale ning et leping on seotud

poolte vahel koolituslepingu sõlmise aja (13.08.2018) seisukohalt tulevikus (06.02.2019)

sõlmitava töölepinguga. Kohtu järeldus tugineb eelnevalt esitatud hageja selgitustele (otsuse p

32). Puudub vaidlus selles, et kostja asus hageja juures tööle ametikohale, mis nõudis kostjalt

varasemast kõrgemat kvalifikatsiooni, mille kostja omandas tänu koolituse läbimisele. Lisaks

kostja käitumine pärast töösuhte lõppemist annab alust arvata, et ta pidas hagejaga sõlmitud

koolituslepingut enda suhtes siduvaks. Näiteks avaldas kostja 04.04.2020 e-kirjas, et ta ei

vaidlusta hageja nõuet hüvitada koolituskulud (dtl 827, tõlge: dtl 1435). Kohtu hinnangul avaldas

kostja mainitud kirjas tahet tunnistada hageja nõuet hüvitada koolituskulud. Kostja väited, et ta

saatis vastuse haiguslehel viibimise ajal soovist lõpetada vaidlus, ei anna alust kahelda selles, et

kostja tunnistas hageja nõuet. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille järgi ei olnud

kostja aprillis 2020 võimeline enda tegudest aru saama. Kohtu ette toodud andmetest ei nähtu ka

see, et kostja oleks andnud 04.04.2020 kirjas sisalduva kinnituse hageja ähvarduse all. Hageja

02.02.2020 kirjas sisalduv väide, et kostja saab koolituslepingu kohtus vaidlustada (dtl 873,

tõlge: dtl 1279), ei ole hinnatav ähvardusena.

35. Asjaolu, et koolituslepingu sõlmimise ajal puudus poolte vahel töösuhe, ei välista lepingu

kehtivust. Kohtu hinnangul oli pooltel võimalik sõlmida koolitusleping ka selliselt, et sõlmimise

ajal ei olnud võimalik asuda osa lepingust tulenevaid kohustusi täitma, vaid nende teostamine

pidi alles tulevikus algama. Kui hagejal tekkis kohustus maksta koolituse eest ning kostja pidi

alustama koolitusel käimist pärast lepingu allkirjastamist, siis töötaja kohustus rakendada

siduvusaja jooksul koolitusel saadud teadmisi tööandja huvides sai tekkida alles pärast koolituse

lõpetamist ja hageja juurde tööle asumist (koolituslepingu p 6). Kohus on seisukohal, et kuigi

koolituslepingu sõlmise ajal ei olnud poolte vahel töösuhet, on leping sõlmitud kehtivalt ja see

on pooltele siduv.

36. Aeg, mil töötaja peab koolituskulud hüvitamiseks töötama tööandja juures on siduvusaeg.

Pooled leppisid kokku, et siduvusaeg on 24 kuud. Aeg ei ole koolituskulusid arvestades

ebamõistlikult pikk. Koolituslepingu p 6 sätestab, et pärast koolituse lõppemist kohustub töötaja

koolitusel omandatud rakendama tööandja huvides ning töötama tööandja juures vähemalt 24

kuud pärast vastava koolituse lõppemist, mille järel loetakse käesoleva lepingu lisas nr 1

nimetatud koolituse leping lõppenuks juhul, kui töötaja ja tööandja on täitnud kõik käesolevast

lepingust tulenevad kohustused (dtl 996).

37. Kohtu hinnangul ei saanud töötaja siduvusaeg hakata kulgema enne koolituse lõppemist ja

hageja juurde tööle asumist.

37.1.

Vaidlus puudub, et hageja ja kostja sõlmisid töölepingu 06.02.2019 (dtl 751–759). Pooled

on aga eriarvamusel koolituse lõppemise aja osas. Hageja hinnangul saab koolituse lugeda

lõppenuks 29.05.2019, kui kostja sai kutsetunnistuse selle kohta, et ta vastab kuuenda taseme

vanemraamatupidaja kutsekvalifikatsiooni nõuetele (I kd, tl 125). Kostja on seevastu seisukohal,

et koolitus lõppes 07.11.2018, kui talle väljastati tunnistus koolituse läbimise kohta (I kd, tl 174)

37.1.1.Koolituslepingu p-st 6 nähtuvalt oli siduvusaja kulgema hakkamise eelduseks koolituse

lõppemine (dtl 996). Hageja esitas kohtule koolituse kava, kus on välja toodud järgmised

koolituse lõpetamise tingimused: kursuse edukaks läbimiseks peab kuulaja osalema auditoorses

töös vähemalt 80% ulatuses, esitama kõik nõutavad iseseisvad tööd ja sooritama edukalt testid

igal teemal. Lõpetamistingimuste täitmisel väljastatakse tunnistus (I kd, tl 213). Kostja esitas

kohtule 07.11.2018 tunnistuse selle kohta, et on ta on läbinud ettevalmistamise kursuse

raamatupidamise kutseeksami sooritamiseks – tase 6 (vanemraamatupidaja; I kd, tl 174).

Koolituse kava järgi loetakse koolitus lõppenuks, kui osalejale väljastatakse tunnistus koolituse

läbimise kohta. Kostja sai vastava tunnistuse 07.11.2018. Ka koolituslepingu p 6 ütleb koolituse

lõppemisest. Koolituse kava ja koolituslepingu järgi ei ole koolituse lõpetamise eelduseks

kuuenda taseme vanemraamatupidaja kutsekvalifikatsiooni eksami sooritamine ja vastava

tunnistuse väljastamine. Seega tuleb lugeda koolitus lõppenuks 07.11.2018, kui kostjale

väljastati tunnistus koolituse läbimise kohta.

37.2.

Põhjendatud ei ole lugeda koolitus lõppenuks alates hetkest, kui kostja oleks sooritanud

kuuenda tasume raamatupidaja kutsekvalifikatsiooni eksami. Poolte vahel sõlmitud

koolituslepingu järgi pidi hageja kandma koolituse kulusid. Lepingus ei leppinud pooled kokku,

et tööandja kannab raamatupidaja kuuenda taseme eksami kulusid. Kostja on tõendanud, et tema

maksis kuuenda taseme raamatupidaja kutseeksami eest 205 eurot (II kd, tl 87). Mainitud

asjaolud näitavad, et poolte tahteks ei olnud siduda koolituse lõppenuks lugemist kutseeksami

sooritamisega.

37.3.

Eeltoodust järeldub, et kuna kostja asus hageja juurde tööle (06.02.2019) pärast koolituse

lõpetamist (07.11.2018), tuleb siduvusaeg lugeda alanuks alates 06.02.2019.

38. Tööandjal on õigus nõuda koolituskulude hüvitamist proportsionaalselt siduvusaja lõpuni

jäänud ajaga, kui töötaja ütleb töölepingu üles enne siduvusaja möödumist, välja arvatud, kui

töölepingu ülesütlemise põhjuseks on tööandjapoolne oluline töölepingu rikkumine (TLS § 34 lg

4). Töötajal on õigus öelda tööleping erakorraliselt üles tööandja kohustuse olulise rikkumise

tõttu (TLS § 91 lg 2). Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et kostja ütles 27.03.2020 avaldusega

töölepingu üles alates 02.04.2020, kuna tööandja vähendas kostja töötasu võimatuse tõttu anda

töötajale kokkulepitud ulatuses tööd (töölepingu seaduse (TLS) § 37 lg-d 1 ja 5; dtl 760).

39. Kohtu hinnangul ei saa tööandja otsust vähendada töötasu töö mitteandmise korral pidada

tööandjapoolseks oluliseks töölepingu rikkumiseks TLS § 91 mõttes. Tööandja on kohustatud

kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel

ja ajal. Seadus ei võimalda üldjuhul töölepingut ühepoolselt muuta (TLS § 12), sh tööandjal

ühepoolselt töötasu maksmist vähendada või seda lõpetada (Egle Käärats jt. „Töölepingu seadus.

Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 95). Samas on seadusandja

näinud erisusena ette tööandja õiguse vähendada TLS § 37 alusel töötasu. Seda on võimalik teha

erandlikel asjaoludel ja ajutiselt. Töötasu vähendamine on töötaja jaoks koormav meede, kuid

seda tasakaalustab töötaja õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega

(TLS § 37 lg 3). Kostja ei ole menetluses vaidlustanud hageja õigust vähendada töötasu TLS §

37 lg 1 alusel. Seega lähtub kohus sellest, et hageja otsus vähendada kostja töötasu vastas

seaduses sätestatud nõuetele ja see oli kehtiv. Asjaolu, et töötasu vähendamist TLS § 37 lg 1

alusel ei saa pidada tööandjapoolse kohustuse oluliseks rikkumiseks toetab mainitud sätte lg 5

teine lause, mis näeb ette töötaja õiguse saada hüvitist TLS § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud ulatuses.

TLS § 100 lg-d 1 ja 2 näevad ette hüvitise maksmise koondamise juhul. Kui tööandja oleks

soovinud anda töötasu vähendamisele töö mitteandmise korral tööandjapoolse kohustuse olulise

rikkumise tähenduse, oleks ta näinud ette töötaja õiguse saada hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel, mis

reguleerib hüvitise maksmist töötajapoolsel töölepingu erakorralisel ülesütlemisel tööandja

kohustuste olulise rikkumise tõttu. Puudub vaidlus, et kostja esitas töölepingu ülesütlemise

avalduse viie päeva jooksul pärast tööandja teate kättesaamist töötasu ajutise vähendamise kohta.

Seega ei ole tööandja maksnud töötajale ka TLS § 37 alusel vähendatust väiksemat töötasu, mida

saanuks hagejale töölepingu olulise rikkumisena ette heita (TLS § 91 lg-d 1 ja 2). Eeltoodust

tulenevalt on kohus seisukohal, et töötaja lepingu lõpetamist TLS § 37 lg 5 esimese lause alusel

ei saa lugeda töölepingu ülesütlemiseks töötajapoolse töölepingu olulise rikkumise tõttu. Seega

puudub kostjal õigus keelduda koolituskulude hüvitamisest TLS § 34 lg 3 alusel.

40. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale TLS § 34

lg 3 alusel koolituskulud 693 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 693 eurot.

41. Kohus rahuldab hageja nõude välja mõista kostjalt koolituskulud TLS § 34 lg 3 alusel. Seega

puudub vajadus käsitleda, kas kostja 04.04.2020 e-kiri, kus ta tunnistas hageja nõuet hüvitada

koolituskulud (dtl 827, tõlge: dtl 1435), on hinnatav võlatunnistusena, mis annaks hagejale

õiguse nõuda kulude hüvitamist lisaks TLS § 34 lg-le 3 ka võlatunnistuse alusel.

42. Järgnevalt jaotab kohus menetluskulusid. Menetluskulude jaotamisel arvestab kohus, et

hageja on menetluse kestel loobunud kahest leppetrahvi nõudest summas 1498,50 eurot ja 350

eurot ning menetlusse jäänud hageja nõuded rahuldatakse ebaolulises ulatuses võrreldes hagis

nõutuga (hageja rahaline nõue on kokku 4688,63 eurot; kohus rahuldab hagi summas 693 eurot).

Tegemist on töösuhetest tõusetunud vaidlusega ning töötaja on töösuhtes nõrgem pool.

Füüsilisest isikust töötajale võib töövaidluse pidamine olla rahalises mõttes palju koormavam,

kui äriühingust tööandjale. Töötaja oli sunnitud kaitsma ennast TVK-s ja kohtus tööandaja

nõuete eest, millest enamus osutus nii TVK menetluses kui ka kohtumenetluses põhjendamatuks.

Arvestades neid asjaolusid kogumis on kohus seisukohal, et menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg

1 alusel jätta hageja kanda.

43. Kostja esitas käesolevas menetluses oma lõplike menetluskulude nimekirja 17.05.2023.

18.10.2023 esitas kostja kohtule täiendava menetluskulude nimekirja. Kostja menetluskuludeks

on õigusabikulud kokku 8415 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude nimekirjadest

nähtuvalt osutati kostjale õigusabiteenust tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta, s.o 180 eurot

koos käibemaksuga). 17.05.2023 ning 18.10.2023 menetluskulude nimekirjade kohaselt osutati

kostjale käesolevas menetluses õigusabiteenust kokku 46 tunni ja 45 minuti ulatuses (17.05.2023

menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoiminguid mahus 44 tundi ja 35 minutit +

18.10.2023 menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoiminguid mahus 2 tundi ja 10

minutit). Hageja ei ole kostja menetluskulude kohta vastuväiteid esitanud.

44. Kohus, tutvunud kostja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjadega, on seisukohal,

et kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus

põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

45. Käesolevas tsiviilasjas on kostjat esindanud vandeadvokaat Vladimir Sadekov.

Menetluskulude nimekirjadest nähtuvalt osutati kostjale käesolevas tsiviilasjas õigusabiteenust

tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta), s.o 180 eurot koos käibemaksuga. Kohus leiab, et

arvestades käesoleva vaidluse sisu, mahtu, keerukust, samuti lepingulise esindaja

kvalifikatsiooni, on kostjale õigusabi osutamisel rakendatud lepingulise esindaja tunnitasumäär

tasuna mõistlik. Kohus leiab, et tunnitasumäär on kooskõlas turu keskmise tasuga, on käesoleva

vaidluse sisu arvestades mõistlik ning nimetatud tunnitasumäära on peetud mõistlikuks ka

kohtupraktikas.

46. Kostjale on menetluses ostutatud õigusabi teenust kokku 46 tundi ja 45 minutit. Hinnates ja

analüüsides kostja menetluskulude nimekirjades välja toodud kostja lepingulise esindaja

menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, samuti arvestades kõikide tsiviilasjas tehtud

menetlustoimingutega ja esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale,

et kostja menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on

põhjendatud ja vajalik osaliselt.

47. Kohus leiab, et arvestades käesolevas tsiviilasjas hageja poolt esitatud hagiavalduse koos

lisadega ning kostja poolt 19.11.2020 esitatud hagivastuse koos lisadega sisu ja mahtu, tuleb

kostja lepingulise esindaja poolt hagiavalduse, hagiavalduse täpsustuse ja nende lisadega

tutvumiseks ja analüüsimiseks ning hagivastuse koostamiseks (17.05.2023 menetluskulude

nimekirjas kajastuvad menetlustoimingud nr 1-3) tehtud menetlustoiminguid lugeda

põhjendatuks ja vajalikuks kokku mahus 8 tundi. Kohtu hinnangul ei saa põhjendatuks ja

vajalikuks pidada menetluskulude nimekirjas nimetatud toimingutele kulunud aega mahus kokku

17 tundi ja 30 minutit. Kohus selgitab, et arvestades põhjendatud ja vajaliku ajakulu (8 tundi)

hulka ka põhjendatud, vajalikku ja mõistlikku aega kliendiga suhtluseks. Samuti selgitab kohus,

et arvestas nimetatud ajakulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tsiviilasja keerukust.

48. Kohus leiab, et osaliselt ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada kostja lepingulise esindaja

ajakulu 1 tund, mis esindajal kulus 17.05.2023 menetlusdokumendi (lõplike menetluskulude

nimekirja) koostamiseks (17.05.2023 menetluskulude nimekirjas kajastuv menetlustoiming nr

28). Kohus leiab, et arvestades nimetatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu, tuleb põhjendatuks,

vajalikuks ja mõistlikuks pidada lõplike menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aega

mahus 0,5 tundi.

49. Hinnates ja analüüsides kostja 17.05.2023 ja 18.10.2023 menetluskulude nimekirjades välja

toodud kostja lepingulise esindaja ülejäänud menetlustoiminguid ja neile kulunud aega, samuti

arvestades kõikide tsiviilasjas tehtud menetlustoimingutega ja esitatud menetlusdokumentide

sisu ja mahuga, asub kohus seisukohale, et menetluskulude nimekirjades kajastuvad ülejäänud

menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on välja toodud mahus põhjendatud ja vajalik.

50. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab

menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja on vastava kinnituse kohtule esitanud,

mistõttu kohus peab põhjendatuks menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga.

51. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja menetlustoimingud on

põhjendatud ja vajalikud mahus kokku 36 tundi ja 45 minutit. Arvestades, et kostjale osutati

õigusabiteenust tunnihinnaga 180 eurot (koos käibemaksuga), tuleb kostja põhjendatud ja

vajalikuks õigusabikuluks lugeda kokku 6615 eurot (koos käibemaksuga; 36 tundi 45 minutit x

180 eurot (koos käibemaksuga).

52. Kostja taotlusel märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et käesoleva kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda tema poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

53. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos

menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS

§ 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Aleksandr Kondrašov

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2025. a otsusega nr 2-20-

10611.