3-22-1943/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1943

Haldusasi

X. X kaebus Maksu- ja Tolliameti 20.06.2022 maksuotsuse

nr 12.2-3/055564-17 tühistamiseks ja 15.08.2022

vaideotsuse nr 6-1/5193-2 osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X, lepinguline esindaja Jelena Aru

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Karel

Miisna

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 11.01.2024.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline

esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11.11.2011 notariaalakti (dtl 284) kohaselt ostis Y. Y (X. X ema) korteriomandi asukohas

Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn.

2. 01.12.2015 notariaalakti (dtl 309) kohaselt kinkis Y. Y Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandi X.

Xle.

3. 01.02.2019 notariaalakti (dtl 345) kohaselt müüs X. X Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandi Q.

Q. 3-22-1943

4. 27.04.2021 korralduse nr 12.2-3/055564-1 alusel alustas Maksu- ja Tollimet (MTA)

kontrollimenetlust, mille käigus kontrolliti X. X tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsust

perioodidel jaanuar-detsember 2018 ja jaanuar-detsember 2019.

5. 25.02.2022 koostas MTA kontrolliakti nr 12.2-3/055564-16, millele X. X esitas eriarvamuse

21.03.2022.

6. 20.06.2022.a koostas MTA maksuotsuse nr 12.2-3/055564-17 (maksuotsus), milles leidis

muuhulgas, et Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandi võõrandamistehingust saadud kasult oleks

tulnud deklareerida ja tasuda tulumaks summas 13 294,26 eurot (maksuotsuses oli ekslikult 13

284,26 eurot ning see ilmne arvutusviga parandati maksuhalduri 15.08.2022 vaideotsusega nr

6-1/5193-2 õigeks).

7. 28.07.2022 esitas X. X maksuotsusele vaide. 15.08.2022 vaideotsusega nr 6-1/5193- 2

(vaideotsus) rahuldati vaie osaliselt, kuid jäeti rahuldamata 01.02.2019 Xxxxxx xxx xx-xx

korteromandi müügitehingu maksustamise episoodi ulatuses.

8. Tallinna Halduskohtusse saabus 14.09.2022 X. X (kaebaja) kaebus 20.06.2022 maksuotsuse

tühistamiseks.

9. Kohus võttis 29.04.2022 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Maksu- ja

Tolliameti (vastustaja).

10. Vastustaja vastas kaebusele 28.10.2022.

11. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 20.11.2023.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

12. Kaebaja leiab, et korteri aadressil Xxxxxx xxx xx-xx võõrandamisel saadud raha ei kuulu

tulumaksuga maksustamiseks kahel põhjustel: 1) tegemist oli kaebaja põhilise elukohaga, kus ta

elas 2018. a. keskpaigast kuni 2019. a. alguseni (ehk võõrandamiseni); 2) kui lähtuda MTA

arusaamast, et tegemist ei olnud kaebaja elukohaga, siis oli kaebajal MKS § 83 lg-le 4 tuginedes

õigus vähendada maksustatavat tulu soetushinna võrra (ehk 37500 euro võrra).

13. Lisaks leiab kaebaja, et maksuhaldur rikkus olulisel määral uurimiskohustust, mistõttu peab

maksuotsust tühistama ning asi maksuhaldurile tagasi saatma menetluse nõuetekohaseks

läbiviimiseks.

Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn oli kaebaja elukoht, mistõttu ei kuulu korteri võõrandamisel

saadud tulu tulumaksuga maksustamiseks

14. Kaebaja võõrandas 01.02.2019.a korterit aadressil Xxxxxx xxx xx-xx. Maksumenetluse

raames selgitas kaebaja maksuhaldurile, et korteri müügist saadud raha ei kuulu tulumaksuga

maksustamisele, kuna tegemist oli kaebaja elukohaga. Oma väidete kinnitamiseks esitas kaebaja

maksuhaldurile mh: a) KÜ koosolekute protokolli, mille kohaselt on näha, et kaebaja seal

osales; b) Maxima kliendikaarti väljavõtteid, millede kohaselt ostles kaebaja lähedal asuvas

poes; c) pildid, millede kohaselt olid kaebaja omandis olevad sõidukid pargitud Xxxxxxx xxx

xx maja ees; d) Rahvastikuregistri andmete kohaselt oli Xxxxxx xxx xx-xx kaebaja elukoht;

jms.

14.1. Kaebaja on maksumenetluse jooksul esitanud Xxxxxxx xxx xx KÜ koosoleku protokolli,

kus tema osales ning selgitas, et korteriühistut asutatakse maja igapäevaelu korraldamiseks. Kui

X. X ei oleks selles majas elanud, siis poleks ta ka selle käekäigu vastu huvi tundnud ning oleks

lihtsalt oma ema nimele volikirja väljastanud. See, et kaebaja osales KÜ koosolekutel kinnitab

teiste tõenditega koosmõjus, et tema elas Xxxxxx xxx xx-xx korteris kuni selle

võõrandamiseni.

2(13)

3-22-1943

14.2. Kaebaja poolt esitatud Maxima „Aitäh“ kliendikaartide väljavõtted, mis viitavad, et

kaebaja käis kodulähedases poes, selliseid tõendeid on varem kohtupraktikas peetud lubatavaks.

Kaebaja selgitab, et juhul, kui kaebaja oleks elanud aadressil Xxxxxxxx xx/x, siis oleks ta

käinud hoopis Rimi poes (Aastangu 2a) mis on suurem, kuid kauba valik ja päritolu sarnaneb

Maximaga ning selleni on ainult 900m, samas kui Maxima poeni on lausa 3 km. Maksuhaldur ei

saa lihtsalt kaebaja esitatud andmed kõrvale jätta. Uurimiskohustusest tulenevalt oleks

maksuhaldur pidanud pöörduma päringuga Maxima poe poole ning paluda selgitada kes ja

kuidas tasus kliendikaardi väljavõtetes näidatud ostude eest.

14.3. Kaebaja esitas fotod autode parkimise kohta, mille osas maksuhaldur leidis, et esitatud

üksikud, juhuslikud fotod autodest ei tõenda, et korter oli X. X peamine või alaline elukoht.

Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et kui autod on isegi suvalistele fotodele sattunud, siis

tähendab see seda, et need seisid seal väga tihti ja seega tõendab see kaebaja väidet, et ta kasutas

seda korterit elamiseks. Maja aadress on tuvastatav kõrvalmajas müüdava korteri aadressi

kaudu, kust avaneb teatud ja loogiline vaade aknast - foto on tehtud majast Xxxxxx xxx xx (mis

tuleneb korteri müügikuulutusest) sisehoovi aknast, mis vaatabki Xxxxxxx xxx xx maja poole

Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur ei saa mõjuva põhjuseta tõendeid kõrvale jätta.

14.4. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et kohtupraktika kohaselt on rahvastikuregistri järgne

sissekirjutus üheks tegeliku elukoha määravaks asjaoluks. Kui lähtuda sellest, et kaebaja

valduses oli samaaegselt kaks korterit, siis seda enam on rahvastikuregistri andmed tähtsad –

isik märkis registris oma elukohaks just Õismäe tee korteri. Pole ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust,

miks pidi kaebaja märkima registris oma elukohaks just Õismäe teel asuvat korterit, kui ta

väidetavalt elas Astangu korteris. Lisaks sellele leiab kaebaja, et asjaolu, et tema omandis oli

võõrandamise ajal korter aadressil Xxxxxxx xx/x-xxx, Tallinn ei välista seda, et ta elas korteris

aadressiga Xxxxxx xxx xx-xx. Maksuotsuse kohaselt maksuhaldur ei usu Kristina Hansing

selgitusse. Lihtsalt ei usu, muid argumente pole. Maksuhalduril on mugav pidada seotud isikute

selgitusi ebausaldusväärseks kuid arvestades seda, et tegemist on füüsilise isikuga, siis enamus

kellega ta kokku puutub, on lähikondsed. Maksuhaldurile on mitmed isikud kinnitanud

menetluse käigus, et korteris Xxxxxxxx xx/x käisid remonditööd 2018.a keskpaigast kuni

2019.a alguseni, sellele vaatamata ei tundunud maksuhaldurile kahtlane, et kaebaja elas koos

oma lapsega korteris, kus käis kapitaalremont, kuid ometigi pidas ebausaldusväärseks Z. Z

selgitusi ainult seetõttu, et ta on kaebaja sõber. Sellist lähenemist tõendite hindamisse ei saa

pidada objektiivseks.

14.5. Maksuhaldur tuvastas, et korteri kommunaalarved on väljastatud korteri omanikku Y. Y

nimele ja nende eest tasus Y. Y. Kaebaja selgitab, et eeltoodud seisukohad on ebaõiged. Oma

vastuses teabenõudele 27.04.2021 nr 12.2-3/055564-1 on X. X maksuhaldurile esitanud

dokumente, kust nähtub, et korteri Xxxxxx xxx xx-xx kommunaalarved on kuni juuni 2018.a.

väljastatud tema ema nimele (kuigi ta ei olnud omanik) ja alates juulist 2018.a. on

kommunaalarved väljastatud X. X nimele. Lisaks sellele on X. X selgitanud, et korteri Xxxxxx

xxx xx-xx, Tallinn kommunaalarved 01.01.2018-31.12.2018 ja 01.2019 perioodi eest tasuti tema

ema kontolt. See tulenes sellest, et alates aastast 2011 oli korter kirjutatud ja liitumised tehtud

ema nimele, see jäi ka edaspidiseks. Kaebaja elas oma emaga perekonnana ühise rahakotiga

ning ranget raha- ja kohustuste jaotust ei olnud.

14.6. MTA leidis, et ükski korteri Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn naaber ei kinnitanud, et kaebaja

selles korteris elas. Kaebaja jääb oma eriarvamuses väljendatud seisukoha juurde. Trepikojas on

kokku 15 korterit, kuid maksuhaldur pöördus ainult paari naabri poole. Seega ei saa

maksuhaldur väita, et naabrid ei kinnita seda, et X. X seal elas, vaid üksnes seda, et mõned

naabrid, kellele maksuhaldur päringuid teinud on. Siinjuures tuleb rõhutada, et naabrite

selgitused ei ühti, on segased ning ei viida ühtsele arusaamale, seega ei saa need mälestused olla

usutavad.

3(13)

3-22-1943

14.7. Maksuhaldur pöördus naabrite poole 2021.a. suvel ning küsis selle kohta, kes elas

vaidlusaluses korteris 2018-2019.a alguses (e 2.5 aastat tagasi). Maksuhaldur ei ole naabritele

näidanud kaebaja pilte ega küsinud kas ja kui tihti nad on teda majas näinud. Jääb mõistmatuks

kas ja kuidas saab maksuhaldur olla 100% kindel, et naabrid õigesti mäletavad just 2018.a lõppu

ja 2019.a algust. Oluline ei ole, et kaebaja elaks selles korteris al 2011, vaid oluline on TuMS

tulenevalt, et ta elaks seal müügi hetkel. Seega on ajaline raam väga oluline. Lisaks sellele jääb

kaebaja seisukohale, et Xxxxxxx xxx xx-25, Tallinn omaniku F. F kinnituse ei saa lugeda

tõepäraseks, sest tema korter asub neljandal korrusel, kuid kaebaja elas viiendal korrusel. Jääb

arusaamatuks, kuidas saab isik 100% täpsusega väita kes ja millisel ajavahemikul elas temast

kõrgemal korrusel (tal puudub isegi võimalus näha kes ja millal uksest sisse astub). Kaebaja

selgitab, et tema ema on pensionär ning veedab seega enamus oma päevast kodus, käib rohkem

väljas päeva ajal ning seetõttu on naabritele rohkem nähtav. Samas kui kaebaja ja tema laps

lähevad toast välja kell 7.30 (lähevad siis tööle, kooli, siis huviringidesse jne) ning tulevad

tagasi peale 19.00, ehk ajal, mil enamus naabritest on oma korterites televiisorite ees. Selliselt ei

saagi imestada, et mõni naaber ei ole kaebaja näinud. Samas jääb mõistmatuks miks

maksuhaldur ei ole pöördunud KÜ esimehe poole (eriti selle poole, kes tol ajal ametis oli) –

reeglina KÜ esimees teab, kes korteris elab jne. Jällegi on tegemist olukorraga, kus

maksuhaldur jättis olulised tõendid kogumata.

14.8. Lisaks sellele on asja materjalidest näha, et MTA on pöördunud küsimustega kaebaja

endise abikaasa, kaebaja lapse J. J isa, C. C poole. MTA on esitanud kolmandale isikule palju

küsimusi laenude andmise jne kohta, kuid jättis nt isikult küsimata käesolevas asjas tähtsust

omava küsimuse – kus C. C teadaolevalt elas tema tütar. Kaebaja ise on selle kohta C. Clt ütlusi

võtnud (kaebuse lisa 5).

15. Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et on palju vastuolusid ja poolikult uuritud andmeid mis jäid

MTA menetluse käigus välja uurimata. Kaebaja leiab, et sellises olukorras ei ole õige talle nii

suurt summat määrata ning asi tuleb saata maksuhaldurile tagasi.

Xxxxxx xxx xx-xx korteri soetusmaksumus

16. Maksukontrolli käigus selgitas X. X, et tema soovis algusest peale osta Xxxxxxx xxx xx- 28

korterit, kuid kuna tema ei saanud ostutehingus füüsiliselt osaleda, palus tema oma emal käia

tehingus tema asemel ostjana. Seega alguses kaebaja maksis korteri eest, kuid omanikuks

kinnistusraamatu järgi sai Y. Y. Hiljem vormistati korter kaebaja nimele kinkelepingu alusel.

Sisuliselt aga kinkeleping tähendas seda, et kaebaja sai korteri ja Y. Y ei pidanud 2011.a kaebaja

poolt korteri eest tasutud raha tagastama, ehk toimus tasaarveldus. Selliselt vormistatud

tasaarveldust võib oma olemuselt tõlgendada kui ostu-müüki.

16.1. X. X palvel tehingul käis emaga kaasas jurist O. O (O), sest ema ei oskaks iseseisvalt

tehingus osaleda ning käis seal ainult kaebaja palvel. Asjaolu, et enne oma ärasõidu on kaebaja

korraldanud eelnevalt tehingu juriidilist poolt, kinnitab täiendavalt, et just kaebaja oli korteri

ostmises huvitatud ja tema oli ka see, kes maksis korteri eest. Samuti kõik eelnevad

läbirääkimised maakleriga, endiste omanikega, korteri ülevaatamise jne on teostanud kaebaja.

Maksuhalduril oli reaalne võimalus neid asjaolusid kontrollida – pöörduda tehingusse kaastatud

jurist O. O poole, maakleri poole, endiste omanike poole jne, kuid seda maksuhaldur teinud ei

ole. Kuna maksuhaldur ei ole pidanud vajalikuks kaebaja nimetatud võimalikele tunnistajate

poole pöörduda, siis tegi seda kaebaja ja tema volitatud esindajad.

16.2. Eeltoodud isikute selgitused kinnitavad, et kaebaja oli isikuks, kes tehingut ette valmistas,

korteriga eelnevalt tutvus, korteriga seotud asjaolusid välja selgitas jne. Nimetatu kinnitab

kaebaja arvates seda, et just tema oli isikuks, kes korterit osta soovis, kuid asjaolude sunnil

palus oma emal tema asemel tehingus osaleda. Kaebaja märgib, tegelikkuses puudus tema emal

Y. Yl rahaline võimalus soetada korter Tallinnas ja tegelikult tahtis korterit osta hoopis tema, kes

rahastas korteriomandi soetamist põhiliselt oma isiklikest hoiustest (abieluvara jagamine, muud

4(13)

3-22-1943

hoiused) ja osaliselt sugulastelt saadud rahast. Vahetult enne ostutehingut kandis kaebaja oma

kontolt ema kontole raha ja andis emale sularaha tema kontole panemiseks. Samuti andis

kaebaja emale sularaha notari deposiidi sissemakseks. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et

tema esitas piisavalt andmeid ja selgitusi näitamaks, et kaebajal oli vajalik summa olemas (küll

aga seda ei olnud Y. Yl).

16.3. Kaebaja leiab, et kuna Xxxxxx xxx xx-xx korter osteti 37 500 euro eest (hind oli

notariaalselt kinnitatud lepingus kirjas); kõik asjasse puutunud isikud kinnitasid, et kaebaja oli

see, kes seda raha maksis; kaebaja oli see, kes korteri ostmises huvitatud oli, kes seda välja

valis, kes omanikega, maakleriga, notariga jne suhtles, siis sellises olukorras tuleks 37 500

eurot pidada soetusmaksumuseks ning seda summat tuleb kaebajale tulumaksu määramiseks

arvesse võtta. Kaebaja sõnul oli 01.12.2015 kinketehing formaalsus, selle eesmärgiks oli asjad

korda ajada ning X. X ja tema ema jaoks see tähendas vaid omandi ümberregistreerimist õige

omaniku nimele, ehk selle isiku nimele, kes korteri eest maksis.

16.4. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et korteri Xxxxxx xxx xx-xx müügist saadud tulu ei

kuulu tulumaksuga maksustamisele TuMS § 15 lg 5 p 1 alusel. Isegi kui lähtuda MTA

arusaamast, et tegemist ei olnud kaebaja elukohaga, siis tulumaksu määramisel oleks

maksuhaldur pidanud (lähtudes tehingu reaalsest sisust) arvestama korteri eest tasutud 37500

eurot soetushinnana (TuMS § 37 lg 1, § 38 lg 1) ning määrama tulumaksu ainult soetushinda

ületavast summast.

17. Koos kaebusega (ning ka 27.10.2022 e-mailiga) on kaebaja esitanud tõendeid, mida ta ei ole

esitanud maksumenetluse käigus. Kaebaja selgitab, et on püüdnud ka varem eespool nimetatud

isikutega ühendust saada (va Juri Paal), kuid isikute vastused viibisid. Võimalik, et algatatud

kohtumenetlus ning õigusbüroo poolt allkirjastatud päring muutis isikute suhtumist neile

esitatud päringutesse. Riigikohus on asjas nr 3-20-928 selgitanud, et tõendid tuleb esitada kohtu

poolt eelmenetluses määratud tähtaja jooksul või erandjuhul pärast eelmenetluse lõppu. Viitega

MKS § 102 lg 1 p-le 2 saab piirata tõendite esitamist maksuotsuste vaidlustamise korral üksnes

erandjuhul ja Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-47-07 p-des 12 ja 13 ning otsuse nr 3-3-1-56-16 p-des

21 ja 22 toodud seisukohti arvestades (p 17). Kui maksuhaldur ei ole maksukohustuslaselt

konkreetsete tõendite esitamist nõudnud ning maksukohustuslane ei ole neid tõendeid varjanud,

ei saa maksukohustuslasele ette heita, kui ta mõistab alles pärast maksuotsuse tegemist, et on

vaja koguda või esitada mõnda tõendit, seadmaks kahtluse alla maksuotsuses kasutatud tõendite

usaldusväärsust või vaidlustamaks nende põhjal tehtud järeldusi. Niisugusel juhul kohalduvad

asjas tavapärased halduskohtumenetluse tõendamisreeglid. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja

esitanud asjasse puutuvaid tõendeid tähtaegselt.

18. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et vastustaja on uurimiskohustust täitnud

pealiskaudselt, isegi olematult. Seetõttu ei ole tõendamiskoormus kaebajale üle läinud.

Vastustaja on rikkunud uurimiskohustust, kuna pidas ühelt poolt ebausaldusväärseks kaebaja

lähikondsete ja sõprade selgitusi, kuid samas ei ole ise nende isikute käest selgitusi võtnud.

Lisaks on vastustaja teinud järeldusi asjaolude kohta, mida ta pole tegelikult üldse uurinudki (nt

et kaebaja elas hoopis Astangu tänaval ning et Õismäe korteris elas hoopis kaebaja vend).

Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et käesoleval juhul ei kinnita maksuhalduri kogutud

tõendid veenvalt kahtlust, et Xxxxxx xxx xx-xx korter ei olnud võõrandamise hetkel kaebaja

elukoht.

Vastustaja seisukohad

19. Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja leiab, et vaidlustatud

maksuotsus ning vaideotsus on õiguspärased, nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud ning

puudub alus nende tühistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleks jätta täies ulatuses

rahuldamata. Vastustaja jääb seejuures 20.06.2022 maksuotsuses nr 12.2-3/055564-17 toodud

5(13)

3-22-1943

põhjenduste juurde (ning samuti ka 25.02.2022 kontrolliaktis nr 12.2-3/055564-16 toodud

põhjenduste ning järelduste juurde).

20. Sisuliselt võib kaebaja väited ja põhjendused jagada kaheks: 1) kaebaja kasutas kuni

korteriomandi võõrandamiseni eluruumi oma elukohana, mistõttu pidanuks rakenduma TuMS §

15 lg 5 p-s 1 nimetatud maksuvabastus ja 2) isegi, TuMS § 15 lg 5 p 1 maksuvabastus ei

rakendu, on alust korteriomandi eest selle varasemal omandamisel Y. Y poolt tasutud

müügihinda 37 500 eurot arvestada soetamismaksumusena ning määrata tulumaksu ainult seda

ületavalt summalt. Selles järjekorras vastab vastustaja ka kaebuses toodud väidetele.

Xxxxxx xxx xx-xx korteriomand ei olnud kuni võõrandamiseni kaebaja elukoht

21. Kohus on korduvalt leidnud, et isiku elukoha tuvastamisel ei ole määrav tähendus isiku

ütlustel. Isik määrab ise oma elukorralduse, sh selle, millist ja kui mitut eluruumi ta oma alalise

või peamise elukohana kasutab. Maksumenetluses saab asjaolu, millist ja mitut eluruumi isik

alalise või peamise elukohana tegelikult kasutab, tuvastamisel tugineda kõigile

maksumenetluses lubatud tõenditele (MKS § 59 lg 1). Võõrandatud eluruumi kasutamine

alalise või peamise elukohana on maksumaksjale soodne maksuõiguslik asjaolu, mille

tõendamise kohustus lasub maksumaksjal (MKS § 56 ja § 150 lg 1)1. Nende tõendite kogum

peab veenma, et isik tõepoolest vaidlusaluses eluruumis elas, mitte ei väida seda vaid

maksuvabastuse saamise eesmärgil. Mida lühem on aeg, mille vältel maksukohustuslane enda

sõnul eluruumi peamise või alalise elukohana kasutas ning mida rohkem on kaebajal teisi

võimalikke elukohti, seda tugevamad ja usaldusväärsemad peavad olema tõendid, mis

konkreetse eluruumi alalise või peamise elukohana kasutust kinnitavad.2

22. Siinkohal märgib vastustaja, et vastavalt kohtupraktikale on kaebaja tõendamiskoormist

tõstnud asjaolu, et ta omas samal ajal korteriomandit aadressil Xxxxxxx xx/x-xxx. Samuti on

kohus märkinud, et TuMS § 15 lg 5 eesmärgiks on nn koduvahetuse vabastamine tulumaksust3,

teisisõnu maksuvabastuse esmane eesmärk on võimaldada isikul soetada võõrandatud eluaseme

asemele uus samaväärne, mitte piiramatu maksuvaba kinnisvaratulu tagamine. Siinkohal on

tähelepanuväärne, et vastavalt kaebaja esitatud rahvastikuregistri väljavõttele on tema elukohaks

pärast Xxxxxx xxx xx-xx müüki märgitud Xxxxxxx xx/x-xxx, mida ta juba varasemalt omas.

Eelnevast tulenevalt loob seadus ja kohtupraktika maksukohustuslasele kõrge

tõendamisstandardi, mida kaebaja praegusel juhul ei ole täitnud. Juhul, kui jääb tõendamata, et

tegemist oli maksukohustuslase elukohaga, maksuvabastust ei kohaldata, nagu praegusel juhul.

Kaebaja väited ja maksumenetluses esitatud dokumendid, et ta kasutas Xxxxxx xxx xx-xx

korteriomandit oma elukohana kuni selle müügini, ei ole usaldusväärsed ega tõenda kaebaja

elukohta aadressil Xxxxxx xxx xx-xx, ning maksuhalduri poolt maksumenetluses kogutud

tõendid ei kinnita samuti seda, vaid viitavad hoopis sellele, et korteriomand aadressil Xxxxxx

xxx xx-xx ei olnud kaebaja elukoht.

23. Korteriühistu koosolekul osalemine ei ole kuidagi seotud faktilise olukorraga, kas kaebaja

korteris elas või ei elanud. On loomulik, et korteriühistu koosolekutel osalemine on iga omaniku

huvides, sest korteriühistu koosolekul tehtavad otsused mõjutavad mh korteriomandi väärtust

(näiteks kortermaja renoveerimise otsustamine) ja korteriomanditele esitatavate igakuiste

kommunaalarvete suurust (näiteks kommunaalarvete arvutamise metoodika üle otsustamine,

remondifondi suuruse otsustamine või ühistu poolt laenu võtmine). Kui isik ka korteris ei ela,

aga on selle ostnud näiteks investeerimise eesmärgil, on iseenesest mõistetav, et need küsimused

on talle olulised, aga mitte isikule, kes pole korteriomandi omanik, kuid sellegipoolest võib seal

elada. Seega ei tõenda ühistu koosolekul osalemine faktilist korteris elamist.

1 TlnRnk 3-10-697 nr p 11, TlnRnk 3-19-1569 p 11, TlnRnk 3-08-1798

2 TlnHK 3-13-1611 p 32. Ringkonnakohus nõustus hilisemas menetluses.

3 TlnRnk 3-08-1619

6(13)

3-22-1943

24. Kaebaja esitas maksuhaldurile elukoha tõendamiseks Maxima „Aitäh“-kaardi väljavõtted.

Vastustaja ei korda juba varasemalt välja toodud pikemaid põhjendusi, vaid jääb nende juurde.

Esitatud väljavõtetelt ei selgu kuidagi nende esitanud kaebaja seos antud kaardiga ega asjaolu,

et just tema käis Xxxxxx xxx xx-xx kõrval asuvas poes regulaarselt kaupa ostmas. Vastupidi,

vastustaja on esitanud põhjendused, mis lasevad selles seoses kahelda.

25. Kaebaja esitatud 2 fotot sõidukitest, mille numbrimärk pole tuvastatav, ei tõenda kaebaja

väidetavat elukohta aadressil Xxxxxx xxx xx-xx. Ka siin jääb vastustaja varasemalt esitatud

põhjenduste juurde. Kui isegi võtta eeldus, et need autod kuulusid tõepoolest kaebajale ja need

olid antud ajahetkedel pargitud kortermaja kõrvale, siis ei saa sellest teha järeldust, et kaebaja

seal elas. Kuna on tuvastatud, et sel perioodil elas korteriomandis kaebaja ema, võib kaebaja

väite asemel teha ka oletuse, et ta käis oma emal külas.

26. Lisaks esitas kaebaja väljavõtte rahvastikuregistrist, mille kohaselt oli tema elukohaks

28.12.2017-10.02.2019 märgitud Xxxxxx xxx xx-xx. Kohus on leidnud, et tulumaksuvabastus

ei sõltu formaalsetest registrikannetest, vaid sellest, kas isik tegelikult kasutas eluruumi enne

selle võõrandamist oma alalise või peamise elukohana4. Samal ajal omas kaebaja korteriomandit

aadressil Xxxxxxx xx/x-xxx, mida ta lasi väidetavalt tasuta kasutada oma sõbrannal ja tema

lastel. Arvestades, et Ehitisregistri järgi on Xxxxxx xxx xx-xx 2-toaline korter suurusega 52,6

m2 (nt Xxxxxx xxx xx-xx müügilepingu p 1.8), kus elas kaebaja ema ja naabrite sõnul ka vend,

ehk kaebaja elukoha korral kokku 4 inimest, oleks eluliselt usutav, et kaebajal oleks olnud samal

ajal oluliselt mugavam elada teises temale kuuluvas korteriomandis, kus ka kaebaja enda väitel

oli võimalik elada (kuna ta andis selle väidetavalt sõbrannale tasuta kasutusse). Mis puudutab

sõbranna antud kinnitust, et ta tõepoolest Xxxxxxx xx/x-xxx korteriomandis elas, on ka

kohtupraktikas jõutud seisukohale, et kaebajale lähedalseisvate isikute ütluste (sh ka

sõbrannade) usaldusväärsus on väiksem, kui kolmandate isikute.

27. Ka maksuhalduri välja toodud asjaolu, et kommunaalarvete eest tasus Larissa X. X, viitab

sellele, et kaebaja ei elanud aadressil Xxxxxx xxx xx-xx. Kaebaja on esitanud ise dokumendi,

mis viitab sellele, et aastal 2018 oli ema tervis kehv ja ta sai töövõimetushüvitist. Kaebaja

selgitus, et ema tasus vaid seetõttu kommunaalarveid, et liitumised olid tema nimel (kaebaja

17.11.2021 antud teave, küsimus nr 5), ei ole vastustaja arvates veenev, sest see ei takistaks

kaebajal kuidagi neid arveid maksmast. Ühtlasi viitab kogutud teave (naabrite seletused), et

kaebaja ei elanud Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandis.

28. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud 2 uut tõendit: esiteks tema tütre isa C. C kinnituse,

mille kohaselt elas kaebaja Xxxxxx xxx xx-xx korteris ja teiseks Xxxxxxx xxx xx korteriühistu

juhatuse liikme G. G sellekohase kinnituse.

28.1. Esiteks tunnistatakse MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt maksuotsus kehtetuks uue asjaolu

ilmnemise tõttu vaid juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud

põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Kohtupraktikas on leitud, et piiravat

tingimust uue asjaolu või tõendi arvestamisel maksukohustuslase tahtluse või hooletuse puhul

tuleb käsitleda kui kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärge. Kui kohtumenetluses esitatud

tõendid eksisteerisid ka maksumenetluse ajal, siis jäeti need kaebaja poolt esitamata

kaasaaitamiskohustust rikkudes.5 Seetõttu ei ole need tõendid lubatavad tõendamaks

maksukohustust vähendavaid asjaolusid. Avaldades pärast maksuotsuse tegemist

maksukohustust vähendavad asjaolud või esitades neid kinnitavad tõendid, peab

maksukohustuslane tõendama, et nende varasem esitamata jätmine ei olnud põhjustatud tema

enda tahtlusest või hooletusest. Teisisõnu tuleb maksukohustuslasel selleks, et nõuda

kohtumenetluses maksuotsuse tühistamist maksuhaldurile varem avaldamata asjaolude tõttu,

tõendada, et tal ei olnud mõjuval põhjustel võimalik neid asjaolusid või tõendeid varem esitada.

4 RKHKo 3-3-1-2-09 p 12

5 RKHK 3-3-1-47-07.

7(13)

3-22-1943

Sellisteks mõjuvateks põhjusteks saavad olla kaebaja enda tahtest sõltumatud objektiivsed

asjaolud, mis takistasid tõendite esitamist või mille tõttu ei saanud kaebajalt tõendite varasemat

esitamist mõistlikult eeldada. Tegemist saab olla sedalaadi asjaoludega, mis sarnanevad

kohtumenetluses kaebetähtaja ennistamist õigustavatele asjaoludele. Käesoleval juhul ei ole

kaebaja ühtki sellist mõjuvat põhjust välja toonud, veel vähem tõendanud.6 Sellest tulenevalt on

vastustaja seisukohal, et kaebaja poolt on lubamatu antud tõenditele tugineda.

28.2. Küll aga võtab vastustaja ka nende osas seisukoha. Esiteks viitab vastustaja C. C kinnituse

suhtes veelkord kohtupraktikale, mille kohaselt kaebajale lähedalseisvate isikute ütluste (sh ka

sõbrannade) usaldusväärsus on väiksem, kui kolmandate isikute.7 Samuti kahandab antud

kinnituse usaldusväärsust selle vastuolu isiku maksumenetluses antud teabega Nimelt ütles Juri

Paal maksumenetluses vastuseks 05.11.2021 korraldusele nr 12.2-3/055564-11, et viibis aastatel

2018-2019 enamasti välismaal. Antud kinnituses väidab aga isik, et külastas 2018-2019.a tihti

oma tütart aadressil Xxxxxx xxx xx-xx. Kui ta viibinuks enamasti välismaal, ei oleks ta saanud

oma tütart tihti antud aadressil külastada. Teiseks, mis puudutab Xxxxxxx xxx xx korteriühistu

juhatuse liikme antud kinnitust, siis on arusaamatu, miks see peaks olema kuidagi

usaldusväärsem, kui maksumenetluse vältel kogutud kinnitused korteriga 28 samas trepikojas

elavatelt isikutelt.

28.3. Kaebaja ise esitab kaebuse lk-l 6 retoorilise küsimuse, kuidas naabrid saavad täpselt

mäletada 2,5 aastat tagasi toimunut. Selle teooria valguses jääb arusaamatuks, kuidas saab

korteriühistu juhatuse liige mäletada 3,5 aastat tagasi toimunut. Teiseks peab maksuhaldur

usaldusväärsemaks isikute ütlust, kes elavad vaidluse all oleva korteri asukohta vaadates samas

trepikojas võrreldes isikuga, kes kaebaja teooriat arvestades peaks mäletama kümnetesse

leibkondadesse kuuluvate isikute nimesid, arvestades, et Ehitisregistri kohaselt kuulub

Xxxxxxx xxx xx kortermajja 60 eluruumi.

29. Kokkuvõttes jääb vastustaja seisukohale, et kaebaja väite tõendamiseks, et ta

võõrandamiseni vaidlusaluses korteriomandis elas, puuduvad usaldusväärsed tõendid ja ta ei

ole vastavalt asjaoludele täitnud korrektselt piisavat tõendamisstandardit, et kohalduks TuMS §

15 lg 5 p-s 1 nimetatud maksuvabadus. Teisalt on tõendatud hulk asjaolusid, mis viitavad

sellele, et kaebaja kuni võõrandamiseni vaidlusaluses korteriomandis ei elanud.

Y. Y poolt Xxxxxx xxx xx-xx korteri eest tasutud 37 500 eurot ei saa arvestada kaebaja poolt

vara omandamiseks tehtud soetamismaksumusena

30. Soetamismaksumuseks TuMS § 38 lg 1 kohaselt on kõik maksumaksja poolt vara

omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud

kulud, sealhulgas makstud vahendustasud ja lõivud. Siinjuures on oluline rõhutada, et nii TuMS

§ 37 lg 1 kui § 38 lg 1 seavad kulude arvestamise eelduseks dokumentaalsete tõendite

olemasolu. Kirjalik kuludokument peab muu hulgas tõendama, et kulu on tehtud maksumaksja

poolt. Dokumendist peab nähtuma kulutuse sisu, selle tegemise aeg ning raha maksja ja saaja.

Füüsilise isiku dokumentide säilitamise kohustus on sätestatud TuMS § 36 lg-s 2, mille

kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid

selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on

kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Seega tuleb arvestada, et

vara soetamismaksumust tõendavate dokumentide säilitamisel ei ole kindlat tähtaega –

soetamismaksumuse arvestamiseks peavad dokumendid olemas olema vara võõrandamise ajal

(ja ka võimaliku maksu määramise aegumistähtaja jooksul). Seega pole põhjendatud kaebaja

seisukoht, et tal puudus kohustus säilitada kinnistutega seotud kulutuste tegemist tõendavaid

6 TlnHK 3-13-1611 p 44.

7 TlnHK 3-13-1611, p 34.

8(13)

3-22-1943

dokumente. Ühtlasi peab olema tõendatud kulutuste vahetu seos antud vaidluse all oleva

korteriomandi ostuga.

31. Juhul, kui kaebaja aastal 2011 kandis oma emale 11 500 eurot ja väidetavalt ülejäänud osas

sularaha andis, esitamata selleks nõuetekohaseid dokumente, ei tähenda, et see oleks vahetult

seostatav korteriomandi ostuga, veel vähem korteromandi ostuga kaebaja poolt. Praeguses

olukorras ei ole kaebaja nõuetele vastavaid dokumente esitanud. Kui kaebaja ei esita

kontrollimisel vara omandamiseks tehtud kulutusi tõendavaid dokumente, nagu praegusel

juhul, ei ole kaebajal õigust nõuda väidetavate kulude maha arvamist kinnistu müügist saadud

kasust, sh pole kaebaja esitanud ka väidetavat tasaarvestust (2015.a kinke puhul) nõuetekohaselt

tõendavaid dokumente.

32. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et kui kaebaja ei ole säilitanud dokumente, mille

alusel oleksid kinnistu parendamiseks tehtud kulud dokumentaalselt tõendatud, ei lähe sellega

tõendamiskoormus vastustajale üle, vaid tõendamata kulud tuleb jätta arvesse võtmata.

Nähtuvalt TuMS § 38 lg 1 sõnastusest saab soetamismaksumuse arvestamise puhul võtta

arvesse üksnes maksumaksja, mitte aga mõne teise isiku poolt vara parendamiseks tehtud

kulutusi (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-3-1-51-12). Seejuures on soetusmaksumuse

tõendamiskohustus pandud maksumaksjale. Seega ei saa arvestada

kinnistu

soetamismaksumusse kulusid, mille kandmist kaebaja tõendanud ei ole. (TlnRnk 3-14-51372)

Antud juhul on tõendatud soetamismaksumuse tasumine Y. Y poolt aastal 2011, mitte kaebaja

poolt. Seega pole täidetud TuMS § 38 lg 1 eeldus, et soetamismaksumus peab olema kantud

kaebaja poolt ning Y. Y poolt makstud raha korteriomandi eest ei saa arvestada kaebaja

soetusmaksumuse hulka.

33. Dokumentaalselt on tõendatud, et kaebaja omandas korteriomandi aastal 01.12.2015 kinke

teel. Riigikohus on selgitanud kinke teel saadud vara maksustamise erisusi: „Kinke puhul on

tegemist võõrandamistehinguga, mille tulemusena tekib võõrandajal kahju ning omandaja jaoks

on vara soetamismaksumus null. Kinkelepingu korral ei saa kinkija soetamismaksumus

kingisaajale üle minna, sest soetamismaksumuse mahaarvamise

õigus lakkab

võõrandamistehingu tulemusena olemast ja asendub kahjuga, mida kinkija saab arvestada

väärtpaberitehingu korral TuMS §-s 39 sätestatud tingimustel.” Seega, arvestades kehtivat

kohtupraktikat, ei saa kaebaja ema tasutud soetusmaksumus kaebajale üle minna.

33.1. Kaebaja väidab, et tegelikult ostis tema korteri, mitte tema ema. Lisaks väidab kaebaja, et

2015.a kinkelepingu tegelik sisu ei olnud kinge ja 2011.a emapoolse ostutehingu ajal oli

kaebaja kogu aja emaga telefoni teel ühenduses, olles faktiliselt ise tehingu pool. 2015.a

tehingutega seotud dokumentidest ei ole näha, et poolte käitumine tekitanuks notaritele

kahtluse poolte tegelikus tahtes.

33.2. Kaebaja väidab, et korraldas eelnevalt 2011.a tehingu juriidilist poolt, pidas eelnevaid

läbirääkimisi maakleriga, endiste omanikega, teostas Xxxxxx xxx xx-xx korteri ülevaatamise.

on teostanud kaebaja. Selle tõendamiseks esitas kaebaja kohtumenetluses 3 uut dokumenti. Mis

puudutab nende tõendite lubatavust, siis jääb vastustaja eelnevalt toodud seisukohtade juurde,

et antud dokumentide esitamine alles kohtumenetluses on lubamatu. Vastustaja lisab, et need

dokumendid ei tõenda seda, et kaebaja oli 2011.a ostutehingu pool.

34. Mis puudutab kaebaja väidet selle kohta, et 2011.a ja 2015.a tehinguid tuleks vaadata

kogumis, siis vastustaja jääb vaideotsuses toodud seisukoha juurde, et vara võõrandamisest

saadud kasu maksustamisel ei ole olulised selle varaga toimunud varasemad tehingud, vaid

maksukohustuse kindlakstegemisel tuleb vaadelda üksnes tehingut, millega maksukohustuslane

vara omandas ja tehingut, millega ta hiljem sama vara võõrandas. Lisaks ei ole nimetatud

tehingute vahel kronoloogilist seost – kui kaebaja tõepoolest oleks soovinud korteriomandi

aastal 2011 omandada, ei oleks kinnistusraamatu kandega oodatud 4 aastat, vaid seda oleks

tehtud vahetult aastal 2011.

9(13)

3-22-1943

KOHTU PÕHJENDUSED

35. MTA tegi 20.06.2022 kaebajale maksuotsuse, milles leidis, et kaebaja kontole tehtud

sularaha sissemaksed ning korteri, asukohaga Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn, võõrandamisel

saadud kasu kuuluvad tulumaksuga maksustamisele. MTA vaideotsusega tunnistati kehtetuks

maksuotsus selles osas, mis puudutas pangakontole pandud sularaha maksustamist.

Vaideotsusega parandas MTA ka arvutusliku vea ning luges õigeks maksusummaks 13294,26

eurot. Praegusel juhul puudutab vaidlus maksuotsuse seda osa, milles see kehtima jäi.

36. Käesolevas asjas on maksuotsuse õiguslikuks aluseks tulumaksuseaduse § 15 lg 5 p 1, mille

kohaselt tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja

oluliseks osaks või korteriomandi esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni

võõrandamiseni kasutas oma elukohana.

37. Vaidlus käib selle üle, kas korter Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn oli kaebaja elukohaks kuni selle

võõrandamiseni ning kas tõendamiskohustus lasub antud juhul kaebajal või vastustajal. Lisaks

leiab kaebaja, et tegelikult ostis 2011. aastal Xxxxxx xxx xx-xx korteri tema, mitte tema ema

ning ta soovib, et MTA arvestaks juhul, kui leitakse, et tegemist ei olnud kaebaja elukohaga,

korteri ostutehingul tasutud müügihinda soetusmaksumusena ning MTA määraks tulumaksu

vaid seda ületavalt summalt.

38. Kohtupraktikas on leitud, et isiku elukoht ei ole seotud ühe kindla asjaoluga, sh

rahvastikuregistri kandega, vaid kõiki tõendeid tuleb hinnata ja asjaolud tuvastada nende alusel

koosmõjus. Elukoht võib olla üheaegselt mitmes kohas (TsÜS § 14 lg 2). Kuna TuMS ei sätesta

alalise või peamise elukoha määratlemise täpseid kriteeriume, on maksuvabastuse

rakendamiseks elukoha tuvastamine, kus maksumaksja kuni eluruumi võõrandamiseni alaliselt

või peamiselt elas, fakti tõendamise küsimus. Seda, kas tegemist on alalise või peamise

elukohaga, võib tõendada ja kontrollida erinevat liiki tõenditega, sh riiklikesse registritesse

kantud andmetega, maksumaksja seletustega, tunnistajate ütlustega, ajakirjanduse tellimise

infoga, elektri kasutamist puudutavate andmetega jne. /…/ Maksumaksja alalist või peamist

elukohta iseloomustab esmalt selle seotus tema isiklike ja majanduslike huvidega, mille

esinemist peab maksumaksja ise tõendama. Lisaks sellele on isiku sellise elukoha määramisel

oluline ka elukoha alalisus ja püsivus (TrtRKK 28.09.2012 otsuse nr 3-11-2046 p-d 7 ja 12).

Rahvastikuregistri väljavõtted ei tõenda iseenesest, et kaebaja kasutas korterit oma elukohana,

sest kohtupraktika kohaselt ei ole rahvastikuregistri järgsel sissekirjutusel määravat tähtsust

isiku tegeliku elukoha määratlemisel.

39. Maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud,

mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust (MKS § 56 lg 1). Seda eriti

teabe ja tõendite osas, mis on maksukohustuslase poolt maksuvabastuse rakendamise aluseks

ning mida seetõttu valdab just maksukohustuslane ise. Seega lasub TuMS § 15 lg 5 p 1

rakendamise aluseks oleva elukoha tõendamise koormus eelkõige kaebajal. Tõendite ring

selleks piiratud ei ole, s.t vastavat asjaolu võib tõendada ka üksnes teatud liiki tõenditega

(näiteks tunnistajate ütlustega). Vaidluse lahendamine sõltub sellest, kas kaebaja poolt esitatud

tõendid on usaldusväärsed ning kas esinevad asjaolud, mis selgitavad muude tõendite

puudumist (TlnRKK 26.09.2014 otsuse nr 3-13-1611 p 10).

40. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata. Vaidlustatud maksuotsus ja vaideotsus on õiguspärased ning nende

tühistamiseks puudub alus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2

tuleneb, et kohus ei pea kordama vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba

piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetele ja

millega kohus nõustub (vt nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p 21;

02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 12). Vastustaja on kontrolliaktis (dtl alates 131),

maksuotsuses (dtl alates 55) ja ka vaideotsuses (dtl alates 72) kaebajale maksu

10(13)

3-22-1943

määramisega seotud asjaolusid põhjalikult käsitlenud ning nendes dokumentides tooduga

nõustudes ei korda ma kohtuotsuses kõiki juba senises haldus- ja kohtumenetluses

tuvastatud asjaolusid ja nende põhjal tehtud järeldusi. Kontrolliakti ja maksuotsuse

põhjendused on selged ja jälgitavad. Vastuseks kaebusele märgin järgmist.

41. MKS § 10 lg 1 kohaselt kontrollib maksuhaldur maksukorralduse seaduse ja

maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. Maksuhaldur

otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise

vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid.

Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude

väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega.

Maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmiseks on maksuhalduril muu hulgas

õigus nõuda maksukohustuslaselt ja kolmandatelt isikutelt teavet ning asjade ja

dokumentide esitamist (MKS § 60-62). Kaebajal ei ole õigust otsustada vastustaja eest,

milliseid tõendeid peaks maksuhaldur maksukohustuse kontrollimisel koguma ja arvesse

võtma.

42. MKS § 150 lg 1, mis näeb ette, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise

korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb MKS §-s 150 sätestatud maksumaksja

tõendamiskoormust

sisustada eelkõige selliselt, et tõendamiskoormus läheb

maksumaksjale MKS § 150 lg 1 kohaselt üle siis, kui maksuhalduri kogutud tõendid

põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud

andmete õigsuse ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv

maksusumma. Kui maksuhaldur on oma tõenditel põhineva kahtluse ning maksusumma

arvestuse välja toonud, läheb tõendamiskoormus üle kaebajale ja ta peab näitama

maksuhalduri järelduste ekslikkust (RKHKo asjas nr 3-3-1-34-07 p-d 11 ja 13). Minu

hinnangul on käesoleval juhul tõendamiskoormus kaebajale üle läinud ning kaebaja

etteheited vastustajale on seega alusetud.

43. Käesolevas asjas on maksuotsuses (dtl alates 55) ja kontrollaktis (dtl alates 131)

kirjeldanud asjaolusid ja tõendeid, mis loovad piisava aluse järeldamaks, et kaebaja ei

kasutanud korterit võõrandamise hetkeni enda elukohana (MO p 3.10 ja KA p 1.2.2.2).

Esmalt on MTA viidanud, et kaebaja omandis oli korteri võõrandamise ajal veel teinegi,

22.05.2007 soetatud korter aadressil Xxxxxxx xx/x-xxx, Tallinn. Arvestades Xxxxxx xxx

xx-xx korteri suurust ja seda, et seal elas kaebaja ema ning viimase kinnitusel ka kaebaja

vend, on maksuhaldur asunud seisukohale, et eluliselt usutavam on, et Xxxxxx xxx xx-xx

korter ei olnud samaaegselt ka kaebaja ja tema lapse elukoht. Sellist MTA järeldust

kinnitavad ka asjaolud, et MTA tuvastas, et Xxxxxx xxx xx-xx korteri kommunaalarved

on väljastatud kaebaja ema, Y. Y, nimele ja tema tegi ülekandeid korteri aadressil Xxxxxx

xxx xx-xx, Tallinn kommunaalarvete eest. Ka ei kinnitanud Õismäe tee korteri naabrid, et

kaebaja korteris elas, vaid ütlustest nähtub pigem see, et tegemist oli kaebaja ema

elukohaga. Ka on MTA analüüsinud kaebaja poolt maksumenetluse käigus esitatud

väiteid ning põhjendatult leidnud, et pelgalt korteri koosolekul osalemine ei tõenda, et

kaebaja reaalselt elas selles korteris kuivõrd korteriühistu koosolekul ongi mandaat

korteri omanikul või tema poolt volitatud isikul. Kaebaja on küll esitanud kaupluse

Maxima „Aitäh“ kliendikaartide väljavõtted ostude sooritamise kohta kodulähedases

kaupluses, kuid ka need ei lükka ümber maksuhalduri järeldusi, sest kliendikaartide

väljavõtted ei ole identifitseeritavad. Kaebaja pangakontodelt ei nähtu tasumisi Maxima

poodides, mis võiks kinnitada kaupluses ostude sooritamist. Kaebaja poolt esitatud

üksikud, juhuslikud fotod autodest ei tõenda, et korter oli kaebaja elukoht. Fotodelt ei ole

näha autode numbreid ning seega ei saa neid seostada just kaebajaga. Maja aadress, kuhu

11(13)

3-22-1943

autod olid pargitud, ei ole tuvastatav. Seega ei saa väita, et autod olid pargitud Xxxxxxx

xxx xx maja juures.

44. Seega on MTA-l minu hinnangul piisavalt põhjendanud põhjendatud kahtlust, et

kaebaja ei kasutanud Xxxxxx xxx xx-xx korterit oma elukohana. Maksuotsuse järeldused

selles osas on selged ja jälgitavad. Vastupidiste väidete tõendamise kohtus lasub kaebajal

ning kaebaja ei ole selliseid tõendeid maksuhaldurile ega kohtule esitanud.

45. Kaebuses leitakse, et MTA rikkus olulisel määral uurimiskohustust, mistõttu peab

maksuotsust tühistama ning asi tuleb maksuhaldurile tagasi saata menetluse nõuetekohaseks

läbiviimiseks. Toimiku materjalidest nähtub, et etteheited uurimispõhimõtte rikkumise osas on

alusetud. MTA on küsitlenud kaebajat, naabreid, analüüsinud kaebaja ja kaebaja ema

pangakontode väljavõtteid, tutvunud kaebaja poolt esitatud tõenditega ning nende kohta oma

seisukoha esitanud. Kaebajal oli maksumenetluse käigus võimalus esitada mistahes tõendeid, et

tõendada Õismäe ee 83-28 korteri kasutamist oma elukohana (nt fotod korteri sisustusest,

lepingud teenuste osutamiseks, saabunud kirjavahetus, pangakonto väljavõtted kodulähedases

poes pidevalt tehtavate sisseostude kohta jms). Kaebaja ei ole maksumenetluse käigus selliseid

tõendeid esitanud.

46. Kaebaja on kaebusele lisanud dokumente (dtl 50, 53), mis kaebaja hinnangul

kinnitavad, et ta kasutas Xxxxxx xxx xx-xx korterit enne võõrandamist oma elukohana

ning et tegelikult soetas kõnealuse korteri esialgset kaebaja mitte tema ema (dtl 18, 19,

22). Nõustun vastustajaga, et need tõendid tuleb jätta tähelepanuta. MKS § 102 lg 1 p-st 2

tulenevalt saab maksukohustuslane tugineda maksumenetluses esitamata jäetud

maksukohustust vähendavale tõendile juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud

tingitud tahtlusest või hooletusest ning sellest põhimõttest saab lähtuda ka kohtumenetluse

käigus esitatud tõendite puhul (vt RKHKo asjas 3-3-1-47-07 p-d 12 ja 13 ning asjas 3-3-

1-32-09 p-s 27). Kaebaja ei ole antud juhul veenvalt põhjendanud, miks ta ei saanud

eelviidatud tõendeid esitada maksu- või vaidemenetluse käigus, mistõttu nõustun

vastustajaga, et tõendite varasem esitamata jätmine on käsitatav vähemalt

maksukohustuslase hooletusena. Kontrolliaktile esitatud eriarvamuses ja vaides on

esitatud pigem üldsõnalisi väiteid ning kaebaja positsiooni kinnitavaid tõsikindlaid

tõendeid lisatud ei ole. Kaebaja lähikondsete hulka kuuluvate isikute kinnitusi, mis on

ilmselt vormistatud õigusbüroo nõustaja abiga ei saa pidada tõsikindlateks tõenditeks.

Tulenevalt sellest jätan eelkirjeldatud kaebaja poolt esitatud tõendid tähelepanuta.

Esitatud tõendid ei oleks ka sellise kaaluga, mis lükkaks ümber maksuhalduri põhistatud

järeldusi selles asjas.

47. Nõustun vastustajaga ka selles osas, et kaebaja ei saa korteri ostuhinda

soetusmaksumusena arvestada, sest kaebaja ise seda korterit ei ostnud, vaid sai korteri

omanikuks kinke teel. Korteri võõrandamisel on võõrandajal õigus müügihinnalt

soetamismaksumus maha arvata üksnes juhul, kui ta on ise sama korteri eelnevalt

omandanud müügitehinguga, kinkena omandatud korteri puhul aga puudub sellel

soetamismaksumus (kingi saajale on soetamismaksumus 0), mida oleks võimalik maha

arvata.

48. Kaebaja on kasutanud nii eriarvamuse kui vaide esitamise õigust ja kaebeõigust

halduskohtumenetluses, vaatamata sellele ei ole kaebaja ei maksu-, vaide- ega

kohtumenetluse käigus esitanud põhistusi ja tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuotsuse

järeldused. Kaebus tuleb seega tervikuna jätta rahuldamata.

Menetluskulud

12(13)

3-22-1943

49. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja menetluskulud jäävad seega

tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma

13(13)