3-23-2480/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht

11.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2480

Haldusasi

X. X.i kaebus (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise

seaduse põhiseaduspärasus)

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada kaebus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. X. X. esitas 05.11.2023 Tallinna Halduskohtule avalduse „Põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus.“

X. X. märgib avalduses, et Riigikogu võttis 12.12.2022 vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning

teiste seaduste muutmise seaduse. Selle seadusega otsustati üle minna eestikeelsele haridusele. X. X. on

seisukohal, et seadus ei võimalda koolitada lapsi nende emakeeles, tegemist on vägivaldse

assimileerimisega, sellega rikutakse rahvuse säilimist, rikutakse lapse õigusi ega aidata säilitada

rahvuslikku identiteeti. X. X. taotleb, et kohus vaataks üle vastu võetud seaduse vastavuse põhiseadusele

ja teistele rahvusvahelistele dokumentidele ning muudaks riigi kohustuseks säilitada Eesti venekeelse

kogukonna lastele võimalus omandada haridus oma emakeeles.

2. Tallinna Halduskohus tagastas 06.11.2023 määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel. Kohus selgitas, et halduskohtul on küll kohustus jätta asja lahendamisel

kohaldamata asjasse puutuv seadus vm õigustloov akt, kui see on vastuolus põhiseadusega, ning edastada

kohtuotsus Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluseks (HKMS § 158 lg 4,

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 ja § 15 lg 1 p 2), kuid see eeldab konkreetset

vaidlust. Praegusel juhul ei nähtu, et kaebaja (või tema laste) suhtes oleks PGS muutmise seaduse alusel

tehtud mingisuguseid toiminguid või antud haldusakte, mis puudutavad konkreetselt tema õigusi või

kohustusi. Teisisõnu, kaebaja ei ole vaidlustanud konkreetset haldusorgani tegevust, mis riivaks tema

subjektiivseid õiguseid. Kaebaja ei saa abstraktselt kohtus vaidlustada õigusakte, millega ta rahul ei ole.

3. Kaebaja esitas määruse tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtule 19.11.2023 määruskaebuse.

Kaebaja selgitas määruskaebuses, et viidatud seadus sisaldab kaebaja perekonna lapse õiguste rikkumise

tunnuseid ja seetõttu palub ta kontrollida selle vastavust põhiseadusele. See mõjutab otseselt kaebaja

õigust saada emakeelset haridust alaealise pereliikme puhul, kellel vanuse tõttu puudub võimalus enda

õigusi ise kohtu kaitsta. Kaebajal kui pere liikmel, kus elab alaealine, ei ole mitte ainult õigus, vaid ka

kohustus hoolitseda alaealise õiguste eest. Kaebaja hinnangul mõjutab viidatud seadus kaebaja õigusi ka

kaudselt, kuna see sunnib kaebajat kulutama oma aega ja raha lapses lugemis-, kirjutamis-, kultuuri- ja

suhtlemisharjumuste kujundamiseks emakeeles.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.11.2023 määrusega halduskohtu määruse. Ringkonnakohus

leidis, et määruskaebuse alusel ei saa välistada kaebaja tahet algatada konkreetse kohtuasja raames

kohtuvaidlus ja seega oleks halduskohtul tulnud enne kaebuse tagastamist välja selgitada, kas kaebaja

tahteks on siiski algatada konkreetne kohtuasi. Näiteks, kas kaebajal on laps, kes õpib koolis, mille

õppekeel vastab kehtivale PGS § 21 lg-le 1 ja milles laps saab venekeelset haridust. Sellisel juhul võib

tal olla õigus esitada keelamiskaebus, millega nõutakse konkreetses koolis alates 01.09.2024

eestikeelsele õppekeelele üleminemise keelamist. Sellise vaidluse raames saaks halduskohus mh

kontrollida, kas normid, millega otsustati alates 01.09.2024 üle minna eestikeelsele õppele, on

põhiseaduspärased. Ringkonnakohus märkis, et kaebaja käsitab eesti keeles õppimist oma lapse õiguste

tulevase rikkumisena. Õiguste tõhusa kaitse ning lapse ja pere elukorralduse seisukohalt on mõistlik

lahendada vaidlus õppekeele küsimuse üle enne, kui vaidlusalune muudatus jõustub. Vastasel korral võib

laps ja pere sattuda kohtumenetluse ajaks määramatusse olukorda ning see pole lapse parimates huvides.

5. Vastavalt ringkonnakohtu juhistele jättis kohus kaebuse käiguta ja selgitas kaebajale, et selleks,

et kaebaja saaks käsitada eesti keeles õppimist oma lapse õiguste tulevase rikkumisena, peaks kaebajal

olema laps, kes õpib koolis, mille õppekeel vastab kehtivale PGS § 21 lg-le 1 ja milles laps saab

venekeelset haridust. Kohus selgitas, et kuigi rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt ei ole kaebajal

alaealisi lapsi, tuleb tal juhul, kui kaebaja siiski sellise väite juurde jääb, esitada kohtule oma lapse nimi

ja selle kooli andmed, kus laps õpib.

6. Kohtule vastuseks selgitas kaebaja, et ta esindab alaealise lapse L. M. huve lapse ema K. M.

volikirja alusel (rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on alaealise lapse näol tegemist kaebaja lapse D.

K. M. lapsega). Kaebaja selgitas, et alaealine, kelle huve ta esindab, ei ole veel jõudnud kooliikka ega

käi vene õppekeelega koolis. Seega ei ole kaebaja kinnitusel tal vaidlust konkreetse õppeasutusega.

Samas peab kaebaja arvates lapse vanematel või esindajatel olema võimalus valida vene õppekeelega

kool ja lähiajal seisab ees lapse koolivaliku küsimus (laps on sündinud xx.xx.xxxx). Pärast eesti keelele

üleminekut on liiga hilja astuda vaidlusesse konkreetse kooliga. Enne konkreetse õppeasutusega vaidluse

alustamist peab kaebaja vajalikuks kontrollida seadusandlikke akte. Lapse õigusi ei riku mitte

täitevvõim, vaid seadusandlik võim vastava õigusaktiga. Kaebaja juba pöördus õiguskantsleri poole,

kuid õiguskantsleri vastus ei rahuldanud teda.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Kaebajal puudub õigus

abstraktselt vaidlustada õigusakte, millega ta rahul ei ole. Kohus jättis kaebuse käiguta ja selgitas

kaebajale algses kaebuses esinenud puudusi ning küsis konkreetseid andmeid tema või tema lapse

õiguste riive kohta. Kaebaja andis kohtule teada, et tal ei ole vaidlust konkreetse õppeasutusega. Seega

ei vaidlusta kaebaja konkreetse haldusorgani tegevust eestikeelsele õppekeelele üleminemisel, mis

põhineks vaidlusalusel seadusel. Kaebajal ei ole ka alaealist last.

8. Kohus selgitab kaebajale veelkord, et halduskohtu pädevuses ei ole ilma konkreetse kohtuasjata

ja täidesaatva riigivõimu tegevust vaidlustamata kontrollida, kas Riigikogu vastu võetud seadus vastab

põhiseadusele. Selleks, et kaebaja saaks halduskohtule esitatud kaebuses väita, et Riigikogu vastu võetud

seadus on põhiseadusega vastuolus, peab kaebajal olema konkreetne vaidlus täidesaatva riigivõimuga.

Konkreetsest vaidlusest võrsunud kohtuasja raames saab halduskohus hinnata seda, kas täidesaatva

riigivõimu tegevuse aluseks olev seaduse norm on põhiseadusega kooskõlas.

9. Kuna praegusel juhul ei esine kaebaja ja täidesaatva riigivõimu vahel vaidlust, ei ole halduskohus

pädev X. X.i kaebust lahendama (vt ka 06.11.2023 määruse põhjenduste p-d 2 ja 3) ja kaebus tuleb

tagastada.

10. Seoses asjaoluga, et algses kaebuses ja ringkonnakohtule esitatud kaebuses tugines kaebaja enda

õiguste kaitsmise soovile (sh õigus saada lapsele haridust), samas kui 02.12.2023 täpsustusi arvestades

on ta justkui kaitsmas ka volikirja alusel lapselapse õigusi, peab kohus vajalikuks selgitada kaebajale

järgnevat.

11. Kaebajal endal ei ole praegusel juhul võimalik tugineda PS § 37 lg-test 1-3 tulenevale õigusele

saada oma lapsele haridust ja õigusele otsustavale sõnale lapse hariduse valikul, kuna kaebajal ei ole

alaealisi lapsi.

12. HKMS § 38 lg 1 p 1 kohaselt peab kaebuses olema märgitud kaebaja nimi. Asjas esitatud

menetlusdokumentidest nähtuvalt on kaebaja kaebuse ja järgnevad menetlusdokumendid esitanud enda

nimel ning neis põhjendanud enda õiguste riivet. Isegi kui antud juhul oleks võimalik lugeda, et X. X. ei

ole tegelik kaebaja, vaid on soovinud tegutseda volikirja alusel L. M. kui tegeliku kaebaja nimel, siis ka

sellisel juhul kuulunuks kaebus tagastamisele. Nimelt puuduks ka sellisel juhul konkreetne vaidlus

täidesaatva riigivõimuga.

13. Lisaks tuleb arvestada, et kohtupraktikas on olukorras, kus konkreetne vaidlus on juba olemas

olnud, võrreldavatel asjaoludel kaebeõigust siiski eitatud. Nimelt ei saa PS §-st 37 tulenevat õigust asuda

realiseerima siis, kui õppima asumine pole reaalselt päevakorralgi. Kaebuse täienduses viidatud laps on

alles saamas 3-aastaseks, st koolikohustuslik on ta aastal 2028 ehk ligikaudu 5 aasta pärast. Tallinna

Ringkonnakohus on selgitanud, et sellisest ajalisest vahest tulenev seos õppeasutuse õppekeelega on

sedavõrd kauge ja hüpoteetiline, et see ei anna alust rääkida lapse otsesest puutumusest ehk

subjektiivsete õiguste riivest – isegi kui lapsel või tema vanematel on praegusel ajahetkel soov, et laps

läheks kaugemas tulevikus õppima venekeelse õppekeelega kooli, ei saa olla täna selgust ja kindlust, et

see soov on lapsel ja lapsevanematel ka siis, kui hakatakse kooli astuma. Sellisel juhul tooks aga kaebuse

rahuldamine kaasa ümberkorraldused, millega lapsel pole mingit pistmist ja mis on ilmne kinnitus

subjektiivsete õiguste rikkumise puudumise kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.08.2016 otsus nr 315-

2725, p 11).

(allkirjastatud digitaalselt)