2-19-3199/152 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Tsiviilasja menetlev kohtunik

Angelina Abol

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. detsember 2023, Narva

Tsiviilasja number

2-19-3199

Tsiviilasi

A. L. hagi V. Z. vastu ühisvara jagamiseks ja V. Z.

vastuhagi A. L. vastu ühisvara jagamiseks

Hagi hind 3 500 eurot, vastuhagi hind 7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja /vastuhagis kostja: A. L. (IK xxxx, elukoht xxxx)

Hageja lepinguline esindaja: Mihhail Tuštšenko (e-post

mih.tushs@gmail.com)

Kostja /vastuhagis hageja: V. Z. (IK xxxx, elukoht xxxx)

Kostja lepinguline esindaja: advokaat Aleksei Forstiman

(e-post aleksei.forstiman@narlex.com)

Asja läbivaatamine

kohtuistungid 28.01.2020, 10.11.2020

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu A. L.i hagiavaldusest osaline loobumine. Lõpetada tsiviilasjas 2-19-

3199 menetlus A. L.i nõudes laenulepingutest nr xxxx ja nr xxxx tulenevate

kulutuste hüvitamiseks.

2. Rahuldada A. L.i hagi osaliselt ja jätta V. Z.i vastuhagi rahuldamata.

3. Lugeda A. L.i ja V. Z.i ühisvaraks ja -kohustusteks:

3.1.

kinnisasi asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx);

3.2.

kinnisasi asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx);

3.3.

sõiduauto Opel Frontera, numbrimärgiga xxxx;

3.4.

laenukohustus 12.07.2007 Xxxx AS-ga sõlmitud laenulepingust nr xxxx ja

selle 15.10.2007, 18.07.2008 lisadest AS Xxxx ees;

3.5.

laenukohustus 29.04.2008 Xxxx AS-ga sõlmitud laenulepingust nr xxxx AS

Xxxx ees.

4. Jagada A. L.i ja V. Z.i ühisvara ja -kohustused järgmiselt:

4.1.

lõpetada A. L.i ja V. Z.i ühisomand kinnisasjale asukohaga Xxxx (registriosa

nr xxxx) selle müümisega avalikul enampakkumisel alghinnaga 13 700 eurot;

4.2.

lõpetada A. L.i ja V. Z.i ühisomand kinnisasjale asukohaga Xxxx (registriosa

nr xxxx) selle müümisega avalikul enampakkumisel alghinnaga 61 700 eurot;

4.3.

lõpetada A. L.i ja V. Z.i ühisomand sõiduautole Opel Frontera,

numbrimärgiga xxxx selle müümisega avalikul enampakkumisel ja jagada

1 / 21

müügist saadud raha pärast täitekulude tasumist A. L.i ja V. Z.i vahel

võrdsetes osades;

4.4.

otsuse resolutsiooni p-s 4.1. ja 4.2. märgitud kinnisasjade müügist saadud

rahast tasuda täitekulud ning täita laenulepingutest nr xxxx ja nr xxxx

tulenevad laenukohustused AS-i Xxxx ees.

4.5.

jagada otsuse resolutsiooni p-s 4.1. märgitud kinnisasja müügist ja

laenukohustuse täitmisest üle jääv raha A. L.i ja V. Z.i vahel võrdsetes osades;

4.6.

jagada otsuse resolutsiooni p-s 4.2 märgitud kinnisasja müügist ja

laenukohustuse täitmisest üle jääv raha A. L.ile 32,7% ja V. Z.ile 67,3% osas;

4.7.

välja mõista V. Z.ilt talle langeva ühisvara arvel A. L.i kasuks:

4.7.1. A. L.i poolt laenulepingute nr xxxx ja nr xxxx alusel laenuandjale tehtud

tagasimaksete eest hüvitis 14 590.13 eurot 01.11.2020 seisuga;

4.7.2. A. L.i poolt alates 01.11.2020 kuni otsuse resolutsiooni p-i 4.4. alusel

laenukohustuste täitmiseni tehtud tagasimaksete hüvitis ½ tasutud kohustuse

summast;

5. Jätta A. L.i poolt hagist osalise loobumisega V. Z.ile tekkinud menetluskulud

hageja kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

6. Määrata TsMS § 174 lg 4 alusel menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast

kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

7. Mõista V. Z.ilt välja Eesti Vabariigi kasuks menetluskulu 578 eurot. Võimaldada

V. Z.il tasuda temalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud menetluskulu 578

eurot nelja kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest alates. Raha tasumiseks

vajalikud andmed on märgitud kohtuotsusele lisatud makseinfo lehel. Raha tasumisel

märkida makseinfo lehel toodud viitenumber ning selgitusse kohustatud isiku nimi,

kohtuasja number, makse liik.

Kui V. Z. ei täida kohustust kohtuotsuses märgitud tähtpäevaks, võib kohtuotsuse

saata sundtäitmisele. Riigilõivu tasumisega viivitamisel tuleb V. Z.il tasuda

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Kätte toimetada otsus pooltele.

Edasikaebamise õigus

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kätte toimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

2 / 21

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu menetluses on A. L.i (hageja) hagi V. Z.i (kostja) vastu ühisvara jagamiseks

ja V. Z.i (vastuhagis hageja) vastuhagi A. L.i (vastuhagis kostja) vastu ühisvara jagamiseks.

Hagiavaldus ja hageja nõue

2. 28.02.2019 hagiavalduse kohaselt olid pooled xxxx kuni xxxx abielus.

Abielu kestel omandati järgmine ühisvara:

1) 2007. aastal – kinnisvara asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx), koormatud hüpoteegiga 1

140 000 krooni (72 859.28 eurot), antud maatükil ei ole toimunud mingeid parandusi alates

omandamise hetkest;

2) 2002. aastal – kinnisvara asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx), koormatud hüpoteegiga 1

140 000 krooni (72 859, 28 eurot) ja 230 000 krooni (14 699.79 eurot), kinnisasjal teostatud

renoveerimine, on kostja elukohaks;

3) sõiduauto Opel Frontera (väljalaskeaasta 1994), registreerimisnumber xxxx, hageja hinnangul

turuväärtus 2000 eurot.

Poolte ühisteks kohustusteks on:

1) kodulaen - 12.07.2007 laenuleping nr xxxx, laenusumma 82 931.75 eurot. Laenu kasutamise

eesmärgiks Xxxx ostuhinna tasumine ja elamu kinnistul Xxxx renoveerimine, AS-st Xxxx

võetud laenu ennetähtaegne tagastamine (19.10.2004 laenuleping nr xxxx). Alates lahutamisest

ainult hageja teinud tagasimakseid.

2) laen - 29.04.2008 laenulepingu nr xxxx, laenusumma 12 782.33 eurot. Laenu kasutamise

eesmärgiks AS-st Xxxx võetud väikelaenude ennetähtaegne tagastamine ning elamu kinnistul

Xxxx renoveerimine. Alates lahutamisest ainult hageja teinud tagasimakseid. Detsembriks 2018

kostja hüvitas hagejale 11 127 eurot, edaspidi keeldus tasumast.

3) laen – laenuleping nr xxxx, kohustus xxxx seisuga 639.12 eurot, laenu arvelt tasutud kostja

reis sanatooriumis ravikuuri läbimiseks, laenumaksed tasunud hageja.

4) laen - laenuleping nr xxxx, kohustus xxxx seisuga 2 236.81 eurot, laenuga tasutud Xxxx maja

renoveerimise projekti eest, laenumaksed tasunud hageja.

Laenulepingute nr xxxx, xxxx, xxxx alusel saadud rahalised vahendid kasutati perekonna

huvides (elumaja aadressil Xxxx rekonstrueerimiseks).

03.11.2020, 06.11.2020 avaldustes esitatud täpsustatud nõuetes hageja palub:

1) jätta kinnisasjad Xxxx, väärtusega 13 700 eurot, ning Xxxx, väärtusega 61 700 eurot, kostja

ainuomandisse;

2) kohustada kostjat tasuma hagejale rahalist hüvitist seoses kostja ainuomandisse jäävate

kinnisasjadega pool toodud kinnisasjade hinnast summas 37 700 eurot;

3) jätta sõiduauto Opel Frontera, väärtusega 2000 eurot, kostja ainuomandisse;

4) kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist seoses kostja ainuomandisse jäetud sõiduautoga

1000 eurot.

Eelmistele alternatiivsete nõuetena taotleb hageja:

1) müüa kinnisasi Xxxx avalikul enampakkumisel alghinnaga 13 700 eurot ning müügist saadud

raha jagada poolte vahel võrdsetes osades;

2) müüa kinnisasi Xxxx avalikul enampakkumisel alghinnaga 61 700 eurot ning müügist saadud

raha jagada poolte vahel võrdsetes osades;

3) müüa sõiduauto Opel Frontera avalikul enampakkumisel alghinnaga 2 000 eurot ning

müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.

Hageja palub kohustused jagada järgmiselt:

1) ühine kohustus – kodulaen 12.07.2007 laenuleping nr xxxx - jätta hageja ainuomandisse

laenujäägi suurusega 49 634.67 eurot seisuga 01.11.2020;

3 / 21

2) kohustada kostjat maksma hagejale hüvitist hageja ainuomandisse jäetud kohustuse eest

suuruses ½ kohustuse summast, s.o 24 817.34 eurot ja ½ ainuisikuliselt täidetud kohustusest

summas 3 672.59 eurot, kokku hüvitis 28 489.93 eurot;

3) ühine kohustus – laen 29.04.2008 laenulepingu nr xxxx - jätta hageja ainuomandisse

laenujäägi suurusega 6125.30 eurot seisuga 01.11.2020;

4) kohustada kostjat maksma hagejale hüvitist hageja ainuomandisse jäetud kohustuse eest

suuruses ½ kohustuse summast, s.o 3062.65 eurot ja ½ ainuisikuliselt täidetud kohustusest

summas 774,50 eurot, kokku hüvitis 3 837.15 eurot;

5) kohustada kostjat maksma hagejale hüvitist ainuisikuliselt täidetud kohustuse eest

laenulepingu xxxx ja number xxxx seisuga 01.11.2020 kokku 32327.08 eurot (06.11.2020

täpsustuse järgi 44 181.84 eurot).

6) välja mõista kostjalt hageja kasuks hageja poolt laenulepingu number xxxx alusel

ainuisikulise täitmise eest summas 639.12 eurot ½ täidetud kohustusest, s.o summas 319.56

eurot.

Vastuseks kostja väitele, et vaidlusalune kinnisvara oli omandatud (erastatud) tema lahusvara

arvel ja kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, hageja leiab, et alused selleks

puuduvad. Isegi PKS1995 § 19 lg 1 kohaldumisel hageja selgitab, et kinnisvara on erastatud ka

hageja erastamisväärtpaberite eest. Õiglane oleks määrata endiste abikaasade osad kinnisasja

Xxxx jagamisel võrdselt 50/50. Hageja esitatud fototabelist nähtub, et hoone vaidlusalusel

maatükil ehitati ümber ning hageja isiklikult võttis osa ehitustöödest; laenulepingute tingimustest

nähtub, et laen on antud Xxxx renoveerimiseks, laenuraha vahenditest tasuti ehitusprojekti eest;

hageja sõlmis vaidlusaluse kinnisvara kindlustuslepingud ja tegi kindlustusmakseid. Abielu

kestel oli maja täielikult ümber ehitatud, territooriumile olid ehitatud garaaž ja töökoda,

heakorrastatud territoorium ja piirded, suur ala maja ees oli sillutatud, uued väravad ja aed,

kaevurake. Abielu kestel hageja töötas pidevalt ning tema sissetulekud läksid samuti perekonna

vajadusteks ning maja ülalpidamiseks. Kostja palju aastaid ei töötanud ning praktiliselt oli hageja

ülalpidamisel.

Käesoleval ajal jätkab hageja ainuisikuliselt ühiste kohustuste täitmist, mille tõttu hagejal ei ole

materiaalset võimalust omandada omale eluase. Kostja hüvitas hagejale tema kulutused laenude

eest tasumisel vaid väheses osas. Seisuga 28.04.2023 on hageja poolt tasutud 63 365.46 eurot

lisaks 11127 eurole, mis olid kostja poolt väljamakstud hagejale hüvitisena hageja kulutustele

laenulepingu täitmisel.

Hageja vaidleb vastu kostja taotlusele lugeda laenulepingutest tulenevad nõuded kui korduvad

kohustused osaliselt aegunuks. Hageja leiab, et kohaldamisele kuulub TsÜS § 155 lg 1, kuna

haginõuded hageja poolt tehtud kulutuste hüvitamiseks põhinevad PKS normidele ja ei ole seega

aegunud.

26.05.2023 vastuses kohtunõudele hageja teatas laenulepingust nr xxxx ja laenulepingust nr xxxx

tulenevate kohustuste täitmise nõudest loobumisest ning esitas vastavalt täpsustatud nõuded.

Hageja vaidleb vastu kostja taotlusele kohtuotsuse täitmise ajastamise korra määratlemisele

juhul, kui kohus oma otsusega kohustub kostjat tasuma hagejale rahalist hüvitist.

20.10.2023 vastuses hageja vaidleb vastu kostja täiendavalt esitatud vara jagamise viisile, mille

kohaselt kinnisasi Xxxx jääb V. Z.i ainuomandisse või V. Z.i ja A. L.i kaasomandisse.

Lõplikes seisukohtades hageja toob välja, et hagi esitamise ajal (28.02.2019) kuulus kostjale

korteriomand aadressil Xxxx. Kostja võõrandas selle peale hagi esitamist, hageja väitel toimus

võõrandamine eesmärgiga vältida antud varale sissenõude pööramist, juhul kui algatatakse

täitemenetlus kohtuotsuse täitmiseks käesolevas tsiviilasjas. Seega kostjal on olemas rahalised

vahendid rahalise hüvitise maksmiseks. Hageja teatab, et esitas kostjale kompromissettepaneku,

millele kostja ei ole vastanud.

4 / 21

Kostja seisukoht ja vastuhagi

3. 14.05.2019 vastuses hagile kostja ei ole nõus hageja pakutud Opel Frontera väärtusega.

Sõiduk ei oma tehnoülevaatust ega kindlustust. Kostja hinnangul ei ole sõiduki väärtus mitte

rohkem kui vanametalli hind, mille utiliseerimisega on ka seotud kulud.

Kostja leiab, et kinnisasi Xxxx ei ole poolte ühisvaraks. Kostja omandas elamu aadressil Xxxx

15.02.1990, s.o enne hagejaga abielu sõlmimist. Kostja sai rahvakapitali obligatsiooni

arvelduskaardile kantud tööaastad abielueelse aja eest ja seega on tegemist kostja lahusvaraga.

Kostjale arvestati erastamisväärtpaberid summas 24 600 eurot. Kostja erastas maa aadressil

Xxxx ostueesõigusega, sõlmis 11.03.2002 maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning maa

ostuhinna 12 636 eurot tasus eelnimetatud erastamisväärtpaberitega. Kostja palub juhul, kui

kohus asub seisukohale, et kinnisasi Xxxx puhul on tegemist poolte ühisvaraga, jätta kinnisasi

V. Ž. ainuomandisse ning jagamisel kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest. Kostja hinnangul

on tema osa kinnisasjast Xxxx 100 % ja A. L.i osa 0 %.

Kostja ei ole nõus põhihagis kajastatud kohustuste jagamisega. Peale põhihagi punktis 1.4

nimetatud kohustuse, mis puudutab laenulepingust nr xxxx tulenevat summat 300 000 krooni

kinnisasja Loodus ostmiseks, ei ole muud laenukohustused võetud poolte perekonna huvides.

Nimetatud 300 000 krooni tagastamisega seotud kohustus on ilmselt juba täidetud abielu ajal

ning ka pärast abielu lõpetamist kostja poolt hagejale tasutud raha abil. Hageja ei esitanud

tõendeid, et põhihagis nimetatud kohustused olid võetud perekonna huvides. Hageja elukorraldus

nõudis alati kulutuste tegemist tema isiklike vajaduste katmiseks nagu hasartmängude

mängimiseks, samuti toetas ta pidevalt suurte summadega perekonnale võõraid isikuid.

Tegelikult Xxxx renoveerimiseks ei olnud kasutanud laenulepingute alusel väljamakstud

summasid. Xxxx renoveerimine laenu eesmärgina oli pandud laenulepingutesse selleks, et saada

soodne laenuintressi, arvestades ka, et Xxxx kinnisasi oli laenude tagatiseks. Laenulepingute

järgi väljamaksed olid tehtud A. L.i kontole ja seejärel võetud A. L.i poolt tema isiklikke

vajaduste katmiseks. Laenu kaastaotlejaks oli V. Z., kuid see ei tee laenulepingutest tulenevaid

kohustusi poolte ühisteks kohustusteks.

Kostja taotleb aegumise kohaldamist hageja nõuetele seoses tema poolt väidetavalt täidetud

kohustustega krediidiasutuste ees. Kohtupraktika kohaselt (näiteks Tallinna Ringkonnakohtu

31.05.2017 otsus asjas nr. 2-13-30197, p. 40) ka abikaasade ühisvara jagamisel tuleb lähtuda

sellest, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil

aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. TsÜS § 154 lg 1

kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku

kohustuse jaoks. A. L. esitas hagi 2019, seega on aegunud tema võimalikud nõuded kostja vastu,

milles võlausaldaja täitmise nõue tekkis enne 01.01.2016.

V. Z. vastuhagis palub jätta A. L.i ainuomandisse kinnisasi Xxxx ja sõiduauto Opel Frontera,

registreerimismärgiga xxxx, kuna kostja neid ei kasuta ja tal ei ole võimalust tasuda nende eest

hageja taotletud hüvitist. Peale selle on kinnisasjale Xxxx seatud hüpoteek AS-i Xxxx kasuks,

mis tagab ainult A. L.i isiklike kohustuste täitmist. Kostja ei ole nõus hageja poolt kinnisasja ja

sõiduauto põhihagis märgitud väärtustega, kuid asjade väärtuse kohta tõendite puudumisel palub

kohtul vastuhagi rahuldamisel mõista A. L.ilt V. Z.i kasuks pool asjade väärtusest.

A. L. ei ole esitanud tõendi oma väide tõendamiseks, et laenulepingu xxxx alusel võetud laen oli

kasutatud Xxxx rekonstrueerimise ehitusprojekti eest tasumiseks. A. L.i esitatud piltidega ei ole

tõendatud tema väited isegi selles osas, et tegemist on Xxxx maja piltidega nendele kirjutatud

kuupäevadel, rääkimata sellest, et piltidega on võimalik tuvastada raha kasutamist. V. Z. väidab,

et on teinud Xxxx rekonstrueerimistööd oma raha arvelt.

A. L. ei ole seletanud, kuidas tal (vanus oli 01.01.1992. xxxx) olid EVP kaardid summale 4500

krooni, kuid V. Z. (kelle vanus oli 01.01.1992 oli xxxx) EVP kaardid olid vaid summale 3900

krooni. Kostja mälestuse järgi on A. L.i kontol V. Z.i omandatud EVP kaardid, mille hiljem A.

5 / 21

L. kandis üle V. Z.i kontole. V. Z. oli piisavalt EVP kaarte selleks, et tasuda maa ostu-

müügihind 12636 krooni. 22.11.1995 seisuga oli kostjal 24 600 EVP krooni, millest V. Z. sai

oma tööaja eest 13 aastat 3900 eesti krooni (13 aastat x 300 krooni), tema ema P. Z. andis talle

EVP summale 13 200 krooni ja isa I. Z. EVP summale 20 100 krooni. Samuti hageja andis

kostjale EVP summale 4500 eesti krooni. Isegi juhul, kui A. L. töötas alates 17 aasta vanusest

(so 1987.a), siis seisuga 1. jaanuaril 1992 võiks ta saada EVP 5 aasta eest (1987-1992) summale

maksimaalselt 1500 eesti krooni (5 aasta x 300 krooni), mitte summale 4500 eesti krooni, mille

ta andis V. Z.ile üle 1995.a.

Kuna A. L. ei esitanud andmeid ja tõendeid viidatud EVP summa 4500 krooni päritolu kohta, ei

ole tõendatud A. L.i väide, et ta osales Xxxx, erastamisel oma kapitaliga EVP-des. On ilmselge,

et A. L. ei omandanud oma tööga EVP summale 4500 krooni ning võis saada tööosakud vaid

teistelt isikutelt, antud juhul V. Z.ilt. Seega isegi juhul, kui A. L. andis 1995 V. Z.ile üle EVP-d

summale 4500 krooni, ei ole A. L. tõendanud, millise asja omandamisele (erastamisele) olid

need kasutatud – kas korteri või maa Xxxx, erastamiseks. Isegi kui kohus asub seisukohale, et

hageja osales maa erastamisel osakutega summas 4500 krooni, siis see summa tuleb jagada

pooleks (kuna osakud hagejale olid ostetud poolte abielu ajal ja seega on tegemist ühisvaraga) ja

saadud tulemus on 2250 krooni. Seega maa erastamise eest tasutud summast 12 636 krooni on

hageja osa 2250 krooni, so 17,80%. Arvestades tänase päeva seisuga on Xxxx, maa hinda 14 896

eurot, siis 17,80% osa viidatud summast on 2 651.48 eurot. Arvestades, et kinnisasja Xxxx hind

on eksperthinnangu järgi 61 700 eurot ja hageja väited, et ta osales kinnistul asuvate hoonete

renoveerimisel, jäi tõendamata, siis hageja A. L. osa kinnisasjas on 4,29% (2651,48 eurot/61

700 eurot) ja kostja V. Z.i osa vastavalt 95,71%.

Hageja pakutud ühisomandi lõpetamise viis ei ole realiseeritav ja on kostjale väga koormav.

Hageja pakutud viisil kohustuste jagamisel tekib olukord, kus kostjale pannakse kohustus maksta

ühekordselt hagejale suur summa hüvitisena, kusjuures pooled jäävad endiselt laenuandjate eest

kohustatud isikuteks, mis piirab kostja võimalusi uue laenu saamiseks. Koos hüpoteegiga ei ole

kinnisasja võimalik võõrandada sellise hinna eest nagu ilma hüpoteegita. Kostjal puuduvad

vahendid, et tasuda hagejale hüvitist ning hüvitise tasumiseks ei pea kostja müüma oma eluaset.

Kostja palub jätta kohustused (kui kohus tuvastab, et need on perekonna huvides võetud

kohustused) jagamata, mis võimaldab jätkata pooltel kui solidaarvõlgnikel kohustuste täitmisega.

12.02.2021 vastuses kostja on nõus kinnistu Xxxx ja sõiduauto Opel Frontera müümisega

avalikul enampakkumisel alghinda määramata ning müügist saadud raha jagamisega poolte

vahel võrdsetes osades. Alghinna määramine on võimalik menetluslikult ainult juhul, kui pooled

sõlmiksid kompromissi.

26.05.2023 vastuseks kohtunõudele esitas V. Z. vastuhagiavalduse täiendused:

1) jagada kinnisasi Xxxx järgmiselt: tingimusel, et V. Z. ei pea omandi kaotamise eest A. L.ile

hüvitist maksma, jätta kinnisasi V. Z.i ainuomandisse või alternatiivselt jätta kinnisasi poolte

kaasomandisse, määrates osade suuruse lähtudes kohtu tuvastatud asjaoludest;

2) sõltuvalt kinnisasja Xxxx jagamise viisist, kohustada pooli andma tahteavaldused, et kinnisasi

jääb V. Z.i ainuomandisse või poolte kaasomandisse ning nõusolekud sama kinnisasja

kinnistusraamatu teise jao omanikukannete muutmiseks. Kostjal ei ole võimalust tasuda hagejale

hüvitist omandi kaotamise eest, mistõttu juhul, kui ilma hüvitise tasumiseta ei saa viidatud

kinnisasja jagada, palub kostja kohtul jätta kinnisasi kaasomandisse mõttelistes osades.

15.11.2023 lõplikes seisukohtades kostja leiab, et hageja nõuded seoses laenulepingutega xxxx ja

xxxx ei ole võimalik menetleda, kuna ei ole selgelt arusaadav hageja nõuete punktides 1.4-1.6

(hageja 26.05.2023 menetlusdokumendis) omavaheline seos. Hageja ei ole esitanud selgeid

arvestusi, mis summas ta täitis nõudeid ja mis nõuded on hetkel täitmata. Samuti ei ole selge, kas

hageja taotleb laenukohustuste jagamist intressiga või mitte. Kostja pole nõus, et kohus peab

ühisvarana jagama ka laenulepingutest tuleneva intressi, mis muutub sissenõutavaks tulevikus.

6 / 21

Kuna viimasel hetkel asjaolud on muutunud - eeldatavasti hageja 2024 jääb tööst ilma, kuna

töötab kooliõpetajana, aga ei valda vajalikul tasemel eesti keelt, palub kostja kohtul (juhul, kui

kohus tuvastab, et tegemist on ühiste kohustustega) jätta tulevase perioodi laenulepingutega xxxx

ja xxxx seotud kohustused jagamata, mis võimaldab tulevikus pooltel täita neide ühiselt, mis

vähendab negatiivseid tagajärgi nii kostja kui hageja jaoks – kostja ei suuda praegu hüvitada

hagejale kohe tulevase perioodi eest ½ kohustustest, hageja tulevikus ei suuda täita kohutusi

seoses töölt sissetuleku lõpetamisega. Kui kohus kavatseb jagada viidatud kohustused, palub

kostja jätta kostja laenulepingutest tulenevad täitmata kohustused ja välja mõista hagejalt hüvitis

kostja kasuks summas, mis on pool täitmata kohustuste suurusest või alternatiivselt jagada neist

tulenevad täitmata kohustused hageja ja kostja vahel kaasomandisse võrdselt mõttelisteks

osadeks.

Kostja eelistab, et nii sõiduk Opel Frontera kui ka kinnisasi Xxxx oleksid müüdud avalikul

enampakkumisel alghinnata. Alghinna määramine võib raskenda menetlusliku poolest

(täitemenetluse aspektis) vara müüki. Kostja eelistab, et kohus jätab kinnisasja Xxxx jagamata.

Kinnisasja müümine enampakkumisel tekitab ebamõistliku tagajärje kostja jaoks, kes on töötu

pensionär ja kinnisasjal olev maja on tema ainuke eluase. Samuti, kui kohus jätab jagamata ka

laenulepingutega xxxx ja xxxx seotud kohustused, võimaldab see säilitada olukorra, kus pooled

täidavad kohustused koos ja otsivad lahendusi, mis võimaldavad jagada vara ja kohustusi

tulevikus. Ei ole kindel, et kinnisasjade müümisega enampakkumisel on võimalik isegi täita

viidatud kohustusi, kusjuures hageja muude nõuete kostja vastu rahuldamine tekitab

ebamõistlikku tagajärge kostja jaoks. Laenulepingutest tulenevate kohustuste hagejale jätmine

olukorras, kus nende täitmist tagav tagatis (kinnisasja Xxxx) ei jää hagejale, ei ole ka mõistlik

lahendus. Selles olukorras kostja leiab õigeks jätta jagamata nii kinnisasi Xxxx kui ka

laenulepingutest xxxx ja xxxx tulenevad kohustused. Juhul, kui kohus paneb kostjale rahalisi

kohustusi, palub kostja lähtudes tema majanduslikust seisundist anda mõistlikku tähtaja

kohustuste täitmiseks (TsMS § 445 lg 1). Kuna asja lahendatakse mõlemate poolte huvides palub

kostja jätta menetluskulud poolte endi kanda (v.a kulud, mis on seotud hageja nõuetest

loobumisega).

KOHTU PÕHJENDUSED

4. A. L. 26.05.2023 vastuses selgitas, et hageja loobus nõudest hüvitada kulutused, mis on

seotud kohustuste täitmisega laenulepingust nr xxxx tulenevalt. Hageja loobub samuti nõudest

hüvitada kulutused, mis on seotud laenulepingust nr xxxx tulenevate kohustuste täitmisega. V. Z.

ei vaidle vastu hagist osalisele loobumisele.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 kohaselt kohus lõpetab menetluse otsust

tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt hageja võib hagist loobuda

kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist

osalise loobumise käesoleva otsusega vastu, millega ühtlasi lõpetab antud nõuetes menetluse.

5. Kohus märgib, et nimetab selguse huvides käesolevas otsuses edaspidi läbivalt A. L.it

hagejana ja V. Z.it kostjana.

6. Kohus, tutvunud poolte esitatud menetlusdokumentidega ja uurinud esitatud tõendeid, leiab,

et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastuhagi jätab kohus rahuldamata.

7. TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS §

436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

7 / 21

8. Kehtiv perekonnaseadus (edaspidi PKS; jõustunud 01.07.2010) § 211 lg 1 sätestab, et kui

enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse

enne 01.07.2010 sõlmitud abielude puhul abikaasade vahelistele varalistele suhetele alates

01.07.2010 kehtivas seaduses varaühisuse kohta sätestatut.

Poolte esitatu põhjal ei ole nad sõlminud abieluvaralepingut, seega kohaldub endiste abikaasade

varasuhetele varaühisuse regulatsioon. PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade

ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

PKS § 35 p 3 järgi lõpeb varaühisuse varasuhe abielu lahutamisel. PKS § 66 p 3 kohaselt abielu

lõpeb perekonnaseisuasutuses abielu lahutamise korral abielulahutuse kande jõustumisel.

Puudub vaidlus ja kohus loeb tuvastatuks, et A. L. ja V. Z. abiellusid xxxx ja lahutasid xxxx (dtl

9, 10). Poolte vaheline varaühisus lõppes seega abielu lahutamisega xxxx.

9. PKS § 210 lg 1 ja 211 lg 1 alusel tuleb abikaasade ühisvara (sh nii enne kui pärast PKS

jõustumist omandatud vara) jagada kehtiva seaduse kohaselt. Selleks, et kohus saaks ühisvara

jagada, tuleb kõigepealt välja selgitada ühisvara koosseis. Jagada saab ainult neid esemeid, mille

jagamist on nõutud hagis või vastuhagis. PKS § 37 lg 11 järgi määratakse ühisvara koosseis

kindlaks varasuhte lõppemise seisuga, seejuures kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb

vara kuulumine ühis- või lahusvara hulka kindlaks teha vastavalt vara omandamise ajal kehtinud

seadusele. Seejuures ka solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda

kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (vt nt RKTKo 21.05.2014 3-2-1-

38-14, p 13; 14.05.2014 3-2-1-31-14, p 12). Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse

(edaspidi PKS 1995) § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara

abikaasade ühisvara, v.a. kinke või pärimise teel omandatud vara.

10. Poolte vahel puudub vaidlus ja/või kohus loeb tuvastatuks järgmise:

-

poolte ühisvara hulka kuuluvad kinnisasi Xxxx asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx)

(edaspidi Xxxx kinnisasi) ja sõiduauto Opel Frontera, numbrimärgiga xxxx (edaspidi sõiduauto

Opel Frontera);

-

06.09.2021 vaheotsusega kohus tuvastas, et poolte ühisvara hulka kuulub ka kinnisasi

asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx) (edaspidi Xxxx kinnisasi);

-

vastavalt 04.08.2020 eksperthinnangus esitatud hinnangule on kinnisasjade turuväärtuseks

Xxxx kinnisasjal 13 700 eurot ja Xxxx kinnisasjal 61 700 eurot, pooled ei taotlenud hindamisakti

korrigeerimist (28.04.2023 kohtunõue).

Hageja leiab, et koos poolte ühisvaraga tuleb jagada abikaasade solidaarkohustustena ka

12.07.2007 laenulepingust nr xxxx ja 29.04.2008 laenulepingust nr xxxx tulenevad kohustused.

Poolte vahel on vaidlus nii ühisvara kooseisus ja väärtuses (sõiduauto Opel Frontera väärtus,

laenulepingutest tulenevate kohustuste osaliselt või tervikuna lugemine abikaasade

solidaarkohustusteks, siit tulenevate nõuete osaline aegumine) ja jagamise viisides (sh ühisvara

jagamisel poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks aluste esinemises).

11. Kohus võtab ühisvara ja -kohustuste jagamisel aluseks hageja 26.05.2023 esitatud täpsustatud

haginõuded (arvestades hagist osalist loobumist, muus osas samasisuline 03.11., 06.11.2020

esitatud ja 15.01.2021 menetlusse võetud nõudega) ning kostja 27.01.2020 vastuhagis esitatud ja

26.05.2023 taotletud (09.08.2023 täpsustatud) täiendavad nõuded järgmisel kujul.

11.1.

Hageja nõuded hagis:

1) jätta Xxxx kinnisasi hinnaga 13 700 eurot ning Xxxx kinnisasi hinnaga 61 700 eurot kostja

ainuomandisse;

2) kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist kostja ainuomandisse jäävate kinnisasjade eest

pool kinnisasjade hinnast summas 37 700 eurot;

8 / 21

3) jätta sõiduauto Opel Frontera hinnaga 2 000 eurot kostja ainuomandisse ning kohustada

kostjat tasuma hagejale hüvitist sõiduauto eest 1 000 eurot;

4) ühine kohustus – kodulaen 12.07.2007 laenulepingust nr xxxx jätta hageja ainuomandisse

laenujäägi suurusega 49 634.67 eurot seisuga 01.11.2020 ning kohustada kostjat maksma

hagejale hüvitist ½ kohustuse summast, s.o 24 817.34 eurot ja hüvitist ½ ainuisikuliselt täidetud

kohustusest summas 3 672.59 eurot, kokku hüvitis 28 489,93 eurot;

5) ühine kohustus – laen 29.04.2008 laenulepingust nr xxxx jätta hageja ainuomandisse

laenujäägi suurusega 6 125.30 eurot seisuga 01.11.2020 ning kohustada kostjat maksma hagejale

hüvitist ½ kohustuse summast, s.o 3 062.65 eurot ja hüvitist ½ ainuisikuliselt täidetud

kohustusest summas 774.50 eurot, kokku hüvitis 3 837.15 eurot;

6) kohustada kostjat maksma hagejale hüvitist ainuisikuliselt täidetud kohustuse eest

laenuleping nr xxxx ja nr xxxx seisuga 01.11.2020 kokku summas 44 181.84 eurot.

Kohus selgitab kostjale, et hageja on tema poolt ainuisikuliselt tasutud laenumaksete hüvitise

summa arvutamisel võtnud aluseks esiteks hagiavalduse esitamise hetkeks 15.02.2019 seisuga

hageja tasutud summad ja kostja poolt 2011-2018 hagejale makstud 11 127 eurot (hageja tasutud

42 963.52 eurot: 2 – 11 127 = 11 854.76 eurot) ja teiseks perioodil 15.02.2019-01.11.2020

täiendavalt tasutud summad (7345.17 ja 1549.59 eurot; kostjale langev ½ osa vastavalt 3672.59

ja 774.50 eurot), millele lisandub ½ hageja kanda jääva laenukohustuse jäägist. Kohus märgib

siinkohal, et perioodi 15.02.2019-01.11.2020 vahele jääb 20 makset, hageja tegi arvestuse 21

kuu kohta.

Alternatiivsete nõuetena kinnisasjade ja sõiduauto osas taotleb hageja:

1) müüa Xxxx kinnisasi avalikul enampakkumisel alghinnaga 13 700 eurot ning müügist saadud

raha jagada poolte vahel võrdsetes osades;

2) müüa Xxxx kinnisasi avalikul enampakkumisel alghinnaga 61 700 eurot ning müügist saadud

raha jagada poolte vahel võrdsetes osades;

3) müüa sõiduauto Opel Frontera avalikul enampakkumisel alghinnaga 2 000 eurot ning

müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.

11.2.

Kostja nõuded vastuhagis:

1) jätta Xxxx kinnisasi hageja ainuomandisse;

2) jätta sõiduauto Opel Frontera hageja ainuomandisse;

3) mõista hagejalt kostja kasuks välja Xxxx kinnisasja ja sõiduauto Opel Frontera omandi

kaotuse eest hüvitisena summa, mille suuruse määramiseks asjaolud ja tõendid esitatakse asja

lahendamisel;

4) jagada Xxxx kinnisasi järgmiselt:

-

tingimusel, et kostja ei pea kinnisasja osas omandi kaotamise eest hagejale hüvitist maksma,

jätta kinnisasi kostja ainuomandisse või alternatiivselt:

-

jätta kinnisasi poolte kaasomandisse, määrates osade suuruse lähtudes kohtu poolt tuvastatud

asjaoludest.

5) sõltuvalt Xxxx kinnisasja jagamise viisist, kohustada hagejat andma TsÜS § 68 lg 5

tähenduses tahteavaldused, et kinnisasi jääb kostja ainuomandisse või poolte kaasomandisse ning

nõusolekud sama kinnisasja kinnistusraamatu teise jao omanikukannete muutmiseks.

Lõplikes seisukohtades esitas kostja täiendavalt taotluse, et kui kohus kavatseb jagada

laenulepingutest tulenevad kohustused, jätta kostja kanda lepingutest xxxx ja xxxx tulenevad

täitmata kohustused ja välja mõista hagejalt hüvitis kostja kasuks summas, mis on pool täitmata

kohustuste suurusest või alternatiivselt jagada Xxxx A/S Eesti filiaaliga sõlmitud xxxx ja xxxx

tulenevad täitmata kohustused hageja ja kostja vahel kaasomandisse võrdselt mõttelisteks

osadeks.

12. Lähtudes pooltevahelistest vaidlusküsimustest kohus lahendab esiteks laenulepingute kui

ühiskohustustega seonduva, seejärel otsustab ühisvara jagamise ja jaotab menetluskulud.

9 / 21

13. Kohus tuvastas, et 12.07.2007 Xxxx AS-ga sõlmitud laenulepingus nr xxxx (dtl 30)

(laenusumma 82 931.75 eurot) on laenu kasutamise eesmärgina märgitud: „Kinnistu nimetusega

Xxxx, asukohaga Xxxx, ostuhinna tasumine ja elamu kinnistul, asukohaga Xxxx renoveerimine

ning AS-st Xxxx võetud laenu ennetähtaegne tagastamine (laenulepingu nr xxxx, sõlmitud

19.10.2004.a.“. Laenulepingus on hageja märgitud laenusaajaks ja kostja kaastaotlejaks, leping

on mõlema poolt allkirjastatud.

Ka laenulepingu nr xxxx 15.10.2007 muudatuse nr 1 (dtl 31) (laenusumma suurendamine 27

673.74 eurot võrra; laenu suurendatava osa kasutamise eesmärk: „remonttööde finantseerimine“)

ja (pärast Xxxx AS-ga ühinemist Xxxx AS kui ühendava äriühinguga sõlmitud; 03.10.2020

võttis AS Xxxx üle Xxxx AS-i laenu-, liisingu- ja garantiilepingud) 18.07.2008 muudatuse nr 2

(dtl 32-33) (laenu tagastamistähtaja ja intressi muutmine) kokkulepped on sõlmitud hageja ja

kostja poolt ühiselt.

29.04.2008 Xxxx AS-ga sõlmitud laenulepingus nr xxxx (dtl 57) (laenusumma 12 782.33 eurot)

on laenu kasutamise eesmärgina märgitud: „AS-ist Xxxx võetud väikelaenude ennetähtaegne

tagastamine ning elamu kinnistul, asukohaga Xxxx, renoveerimine“. Laenulepingus on hageja

märgitud laenusaajaks ja kostja kaastaotlejaks, leping on mõlema poolt allkirjastatud.

Kostja on menetluses leidnud, et peale 12.07.2007 kokkuleppes võetud kohustuse summas 300

000 krooni teised laenukohustused ei ole võetud poolte perekonna huvides (dtl 179, 264). Kostja

on seisukohal, et 12.07.2007 laenulepingu nr xxxx alusel saadud 300 000 krooni kasutati

tervenisti Xxxx kinnisasja ostmise finantseerimiseks ja sellega seotud seotud kohustus on ilmselt

juba täidetud abielu ajal ning ka pärast abielu lõpetamist kostja poolt hagejale tasutud raha abil.

Kostja selgituste järgi laenu kasutamise eesmärk nagu Xxxx renoveerimine oli pandud

laenulepingutesse selleks, et saada soodne laenuintress, arvestades ka seda, et Xxxx kinnisasi oli

laenude tagatiseks, laenude saamise tegelikuks eesmärgiks oli raha saamine hageja isiklikeks

vajadusteks. Kostja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et hageja elukorraldus nõudis alati

kulutuste tegemist tema isiklike vajaduste katmiseks nagu hasartmängude mängimiseks, samuti

toetas ta pidevalt suurte summadega perekonnale võõraid isikuid, milleks võetud laenude

tagastamist ei saa panna kostjale. Kostja 27.01.2020 vastuhagis esitatud selgituste järgi 1994 ja

hiljem aadressil Xxxx remonti tehtud ei ole, 30.03.2020 seisukohas kostja selgitab, et ei eita

Xxxx rekonstrueerimist, aga leiab, et hageja ei ole tõendanud, et selleks kasutati laenudena

saadud raha, kostja väidab, et ta tegi Xxxx rekonstrueerimistööd oma raha arvelt.

Hageja väitel kasutati saadud rahalised vahendid laenulepingute nr xxxx, nr xxxx alusel

perekonna huvides - elumaja Xxxx kinnisasjal rekonstrueerimiseks, mida kinnitavad hageja

esitatud fototabel elumaja olukorra kohta enne rekonstrueerimist, selle käik ja elumaja seisukord

tänasel päeval, s.o renoveerimise kulgu ja mahtu, samuti ehitusprojekti koopia, ehitusloa koopia

ja projekteerimistingimuste määramise korralduse koopia (viimase eest hageja selgitusel tasutud

lepingu nr xxxx arvelt, mille alusel nõuete esitamisest hageja loobus). Samuti oli hageja selgituse

järgi kostja ajavahemikul 01.01.1992- 01.01.2012 pikemat aega osaliselt töövõimetu või ei

töötanud ning ainukeseks sissetulekuks oli hüvitis seoses töövõime kaotusega. Seega

laenukohustuste täitmine ja kulutuste eest tasumine, mis oli seotud ühisvara omandamisega või

selle parandamisega toimus põhiliselt hageja töötamisega saadud sissetulekute arvelt. Kostja

väited raha kulutamise kohta hageja isiklikeks vajadusteks on põhjendamatud ja paljasõnalised.

14. Abikaasade vastutust võetud kohustuste eest tuleb ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste

kuuluvusest eraldi hinnata. Antud juhul kohaldamisele kuuluva PKS 1995 § 14 lg 1 järgi on

abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Samas ei ole PKS 1995 § 14 lg 1

alusel abikaasade ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal.

PKS 1995 § 20 lg 1 järgi vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja

ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Abikaasade ühine varaline vastutus on

ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna huvides. Perekonna huvides võetud

10 / 21

kohustuse eest vastutavad abikaasad PKS § 20 lg 2 järgi ühisvaraga ja mõlema abikaasa

lahusvaraga. Riigikohus on selgitanud, et abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need

abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest

tulenevalt ühiselt. Kõigi abielu ajal võetud kohustuste, eelkõige abikaasa isiklikes huvides

võetud kohustuste arvamine ühisvara hulka koormaks ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendaks

põhjendamatult teise abikaasa ühisvara osa ühisvara jagamisel. Sedavõrd ulatuslik solidaarsus

abikaasade omavahelistes varalistes suhetes ei oleks põhjendatud. Ühise vastutuse tekkimiseks ei

pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema (vt RKTKo 12.12.2007 3-2-1-

113-07, p 11; 21.03.2007 3-2-1-13-07, p 23). Perekonna huvides võetud kohustuse

kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t kas kohustus on faktiliselt

perekonna huvides (vt RKTKo 19.09.2005 3-2-1-82-05, p-d 13, 14).

Kohus märgib, et eelviidatud Riigikohtu lahendites oli asjaolude põhjal tegemist olukorraga, kus

kohustusi kaasatoova lepingu oli sõlminud üksnes üks abikaasadest ja teine abikaasa ei olnud

lepingu pooleks. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et laenulepingud on sõlmitud mõlema

abikaasa poolt ühiselt, seega laenulepingutest nr xxxx ja nr xxxx tulenevate kohustuste puhul

tuleb eeldada, et tegemist on poolte solidaarkohustusega. Kohus osutab, et ka kehtivast õigusest

tuleneb analoogselt, et varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on

kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade

solidaarkohustus (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2).

Kohus selgitas kostjale 09.04.2020 määruses, et eelkõige laenulepingud ise tõendavad laenude

võtmist pere huvides, kui laenuvõtjateks olid mõlemad abikaasad või laenu eesmärgiks oli elamu

renoveerimine. Selliste laenude puhul tuleb hoopis kostjal tõendada, et tegelikkuses ei ole tema

laenu võtnud või et laenu eesmärgiks oli midagi muud ning selleks tuleb kostjal esitada

asjakohased tõendid, kostja seletused laenude võtmise eesmärkide kohta ei saa lepingutes

märgitud fakte ümber lükata. Kostjal oli seega võimalus muuhulgas nt vastuseks hageja

selgitustele tõendada oma väidet, et Xxxx renoveerimine toimus kostja rahaliste vahendite

(lahusvara) arvel, samuti et laenulepingutes laenu võtmise eesmärgina viidatud AS Xxxx

19.10.2004 laenuleping nr xxxx ja AS Xxxx väikelaenud olid seotud üksnes hagejaga. Kostja ei

ole kohtule sellekohaseid tõendeid esitanud. Kohus jääb selle juurde, et kostja taotletud tõend -

hageja pangakonto väljavõte perioodi 12.07.2007-xxxx – ei ole asjakohane, kuivõrd pangakontol

oleva raha kasutamisel ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kas see on toimunud perekonna

huvides või tegemist on üksnes hageja enda vajadusteks tehtud kulutustega, arvestades siinjuures

hageja õigust ühisvara kasutamiseks ning eeldades sellisel eesmärgil laenu võtmiseks kostja

teadmise ja nõusoleku olemasolu. Samuti ei ole võimalik vahetegu, kas tegemist on laenuna

saadud raha või hageja muude sissetulekute (mis samuti on muutunud abikaasade ühisvaraks)

arvel tehtud kulutustega.

Eelnevast tuleneb, et kuivõrd pooled on nimetatud laenulepingud sõlminud solidaarvõlgnikena,

siis võib teistsuguse kokkuleppe puudumisel eeldada, et pooled on omavahelises suhtes kokku

leppinud ka võetud kohustuste eest ühises vastutuses. Poolte esitatust ei tulene (s.h kostjal ka

kohustuse osas, mida ta tunnistab, s.o laenusummas 300 000 krooni), et pooled oleksid kokku

leppinud laenu tagastamises üksnes hageja poolt. Kohus osutab, et hageja 10.11.2020 istungil

antud selgituse järgi oli neil kostjaga suuline kokkulepe, et (kostjale kuuluv) korter Rahu tn 14a

jääb hagejale, maja kostjale ja laenud jagavad pooleks, kostja algul osaliselt tasus laenu,

jaanuarist 2019 lõpetas maksete tegemise ning pärast hagiavalduse kohtusse esitamist kostja

kinkis selle kinkelepinguga oma elukaaslasele (dtl 654).

Eeltoodut arvestades kohus asub seisukohale, et laenulepingutest nr xxxx ja nr xxxx tulenevad

laenude tagasimaksmise kohustused on poolte ühiskohustusteks, mida tuleb ühisvara jagamisel

arvesse võtta.

15. Kohus selgitab, et reeglina makstakse abielusuhete ajal laenu tagasi ühisvara arvel. Pärast

abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel.

11 / 21

15.1.

Laenulepingu nr xxxx ja selle muudatuste nr 1 ja 2 alusel said pooled laenu 82 931.75

eurot (55 258.01 + 27673.74 eurot; 864 600 + 433 000 krooni) laenuperioodiga 13.07.2007-

02.07.2033. Laenuintressiks kehtestati alates 21.07.2008 Euro 5 aasta Euribor + 0,90% aastas.

Esimese intressiperioodi (kuni 01.07.2013, k.a) Euribor 4,992% aastas, järgnevad

intressiperioodid: iga järgnev viie aastane periood, algusega 2013, 2018, 2023, 2028 aasta 2.

juulil.

Koondi „Laenu üldandmed“ (dtl 34-38) kohaselt on alates poolte abielu lahutamisest, s.o

perioodil alates 02.11.2011 maksest - 03.09.2018 tasutud laenumakseid (põhiosa ja intress):

1) 2011 – 1045.88 eurot (2 x 522.94);

2) 2012 – 6275.28 eurot (12 x 522.94);

3) 2013 - 5533.23 eurot (7 x 522.94 + 5 x 374.53);

4) 2014 – 4494.36 eurot (12 x 374.53);

5) 2015 – 4494.36 eurot (12 x 374.53);

6) 2016 – 4494.36 eurot (12 x 374.53);

7) 2017 – 4494.36 eurot (12 x 374.53);

8) 2018 – 3321.25 eurot (7 x 374.53 + 2 x 349.77)

Arvestades pangakoondis esitatud teavet laenulepingu alusel tasutud maksete kohta, on

lepingumaksed tehtud õigeaegselt ja kokkulepitud suuruses. Kuivõrd poolte esitatu põhjal tegi

laenulepingute alusel võlausaldajale tagasimakseid üksnes hageja, on kohtu hinnangul esitatud

koondiga tõendatud, et hageja on tasunud laenulepingu alusel maksed vähemalt kuni 02.10.2018

makseni.

Koondi järgi tuli lepingu alusel täiendavalt tasuda alates 02.10.2018 maksest kuni haginõudes

märgitud kuupäevani 01.11.2020:

1) 2018 – täiendavalt 1049.31 eurot (3 x 349.77)

2) 2019 – 4197.24 eurot (12 x 349.77)

3) 2020 - 3497.70 eurot (10 x 349.77)

Hageja esitatud pangakonto väljavõtete põhjal on hageja tasunud:

1) 2018 – täiendavalt 1049.31 eurot (3x 349.77) (02.10., 02.11., 03.12.2018, dtl 345-346), 2018

aastal seega kokku 4370.56 eurot;

2) 2019 – 4197.24 eurot (12 x 349.77, s.o kahe lepingu järgi tehtud kogumaksest 423.56 eurot)

(28.12.2018, 31.01., 28.02., 02.04., 30.04., 31.05., 01.07., 30.07., 02.09., 01.10., 31.10.2019 (dtl

348), 02.12.2019 (dtl 350));

3) 2020 – 3497.70 eurot (10 x 349.77) (02.01., 03.02., 02.03., 02.04., 04.05., 02.06., 02.07.,

03.08., 02.09., 02.10.2020 (dtl 681-683)).

Eeltoodust tulenevalt kohus loeb tõendatuks, et hageja on alates abielu lahutamisest kuni

01.11.2020 tasunud laenulepingu nr xxxx alusel 42 897.33 eurot. Laenujääk 02.11.2020 seisuga

oli 49 634.67 eurot (dtl 38).

Hageja esitatud pangakonto väljavõtte põhjal on hageja menetluses tasunud täiendavalt veel

laenumaksed vähemalt kuni 03.05.2023. Koondi „Laenu üldandmed“ järgi pidi tasuma ja

pangakonto väljavõttest nähtuvalt hageja on tasunud: 1) 2020 – 699.54 eurot (2 makset, dtl 773);

2) 2021 – 4197.24 eurot (12 makset x 349.77, dtl 774-776); 3) 2022 – 4197.24 eurot (12 makset

x 349.77, dtl 776-778); 4) 2023 – 1748.85 eurot (5 makset x 349.77, dtl 778-779), kokku 10

842.87 eurot. Laenujääk 03.05.2023 seisuga on 40 166.30 eurot.

15.2.

Laenulepingu nr xxxx alusel said pooled laenu 12 782.33 eurot (200 000 krooni)

laenuperioodiga 07.05.2008-02.05.2029. Laenuintressiks lepiti kokku Euribor + 2% aasta kohta,

esimese intressiperioodi (kuni 01.05.2009, k.a) Euribor on 4,935% aastas, järgnevad

intressiperioodid: iga järgnev ühe aastane periood, algusega iga järgneva aasta 02.05.

12 / 21

Koondi „Laenu üldandmed“ (dtl 40-43) kohaselt on perioodil 02.11.2011 (s.o alates poole abielu

lahutamisest) - 03.09.2018 tasutud laenumakseid (põhiosa ja intress):

1) 2011 – 199.56 eurot (2 x 99.78);

2) 2012 – 1197.36 eurot (12 x 99.78);

3) 2013 – 1024.04 eurot (5 x 99.78 + 7 x 75.02);

4) 2014 – 900.24 eurot (12 x 75.02);

5) 2015 – 900.24 eurot (12 x 75.02);

6) 2016 – 900.24 eurot (12 x 75.02);

7) 2017 – 900.24 eurot (12 x 75.02);

8) 2018 – 670.26 eurot (5 x 75.02 + 4 x 73.79).

Kohus leiab sarnaselt ja samadel põhjendustel laenulepinguga nr xxxx, et kohtu hinnangul on

esitatud koondiga tõendatud, et hageja on tasunud laenulepingu nr xxxx alusel maksed vähemalt

kuni 02.10.2018 makseni.

Koondi järgi tuli lepingu alusel täiendavalt tasuda alates 02.10.2018 maksest kuni haginõudes

märgitud kuupäevani 01.11.2020:

1) 2018 – täiendavalt 221.37 eurot (3 x 73.79);

2) 2019 – 885.48 eurot (12 x 73.79);

3) 2020 – 737.90 eurot (10 x 73.79).

Hageja esitatud pangakonto väljavõtete põhjal on hageja tasunud:

1) 2018 – täiendavalt 221.37 eurot (02.10., 02.11., 03.12.2018, dtl 345-346), 2018 aastal seega

kokku 891.63 eurot;

2) 2019 – 885.48 eurot (12 x 73.79, s.o kahe lepingu järgi tehtud kogumaksest 423.56 eurot)

(28.12.2018, 31.01., 28.02., 02.04., 30.04., 31.05., 01.07., 30.07., 02.09., 01.10., 31.10.2019 (dtl

348), 02.12.2019 (dtl 350));

3) 2020 – 737.90 eurot (10x 349.77) (02.01., 03.02., 02.03., 02.04., 04.05., 02.06., 02.07.,

03.08., 02.09., 02.10.2020 (dtl 681-683)).

Eeltoodust tulenevalt kohus loeb tõendatuks, et hageja on alates abielu lahutamisest kuni

01.11.2020 tasunud laenulepingu nr xxxx alusel 8 536.93 eurot. Laenujääk 02.11.2020 seisuga

oli 6 125.30 eurot (dtl 43).

Hageja esitatud pangakontoväljavõtte põhjal on hageja menetluses tasunud täiendavalt veel

laenumaksed vähemalt kuni 03.05.2023. Koondi „Laenu üldandmed“ järgi pidi tasuma ja

pangakonto väljavõttest nähtuvalt hageja on tasunud: 1) 2020 – täiendavalt 147.58 eurot (2

makset, dtl 773); 2) 2021 – 885.48 eurot (12 makset, dtl x 774-776); 3) 2022 – 885.48 eurot (12

makset, dtl 776-778); 4) 2023 - 295.16 eurot (5 makset; dtl 778-779), kokku 2213.70 eurot.

Laenujääk 03.05.2023 seisuga 4155.60 eurot (4229.39 – 02.05.2023 makse 73.79 eurot; dtl 44).

15.3.

Hageja on laenulepingute nr xxxx ja nr xxxx alusel seega teinud perioodil alates abielu

lahutamisest xxxx kuni 01.11.2020 kokku makseid 51 434.26 eurot.

16. Kostja esitas hageja laenulepingutest tulenevatele nõuetele aegumise vastuväite

võlaõigusseaduse (VÕS) § 70 lg 1 alusel (viitega Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2017 otsusele

tsiviilasjas nr 2-13-30197, p. 40, seisukoht esitatud seoses korteriühistu ees kantavate

majandamiskuludega).

VÕS § 70 lg 1 kohaselt solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg

lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 kohaselt korduvate kohustuste täitmisele

suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm

aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab

selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

13 / 21

28.04.2023 kohtunõudes kohus selgitas, et nõude aegumisele antav hinnang oleneb nõude

õiguslikust kvalifitseerimisest ning hageja nõude aluseks on PKS § 38 (varal lasuvate kohustuste

täitmine) ja VÕS § 69 sätestatud tagasinõude õigus. Kohus leidis, et TsÜS § 153 sätestatud

perekonnaõigusest tuleneva nõudena, millele kohalduks aegumistähtaeg 30 aastat, saaks olla

vaid ühisvara jagamise nõue kui selline, osutades, et samas õiguskirjanduse põhjal on vaieldav,

kas see nõue üldse aegumisele allub1.

Hageja 26.05.2023 seisukohas jäi selle juurde, et nõue hageja poolt ainuisikuliselt laenude

tasumisega hagejale tekkinud kulutuste hüvitamiseks põhineb PKS normidele, seega kuulub

kohaldamisele TsÜS § 155 lg 1 ja perioodilistest maksetest tulenevate nõuete aegumistähtaeg ei

ole möödunud iga teostatud makse suhtes.

TsÜS § 155 lg 1 järgi omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja

pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kohus märgib, et antud konkreetses õigusküsimuses, s.o ühisvara hulka kuuluvate korduvate

kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumine, puudub väljakujunenud ühtne kohtupraktika.

Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus 29.09.2023 otsuses (jõustumise ootel, 21.10.2023 esitatud

kassatsioonkaebus) tsiviilasjas nr 2-21-6200 (p 10.2) asunud eluasemelaenu tagasimaksete osas

(maakohus lähtus aegumisel VÕS § 70 lg 1, TsÜS § 154) leidnud, et: „Hageja täitis

ainuisikuliselt abikaasade ühisvarasse kuuluvat kohustust ning tal on teise abikaasa vastu

solidaarvõlgniku tagasinõue VÕS § 69 lg 1 järgi. Ühisomandi eripära arvestades tuleb tekkinud

kohustus jagada ühisvara jagamise menetluses (vt analoogia kasutuseelise jagamisega, RKTKo

26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 19). Maakohus seevastu lähtus aegumise kohaldamisel

põhjendamatult VÕS § 70 lg 1 kaudu laenuandja nõuete aegumistähtajast. Ühisvara jagamise

nõude esitamisele ajalisi piiranguid ei ole.“. Kuigi ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on kohustuslikud üksnes tühistatud otsuse teinud

kohtule asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 658 lg 2), on tegemist arvestatava seisukohaga.

Ringkonna seisukohta vähemalt TsÜS § 154 mittekohaldatavuse osas toetab kohtu hinnangul

uuemast õiguskirjandusest leitavad täiendatud selgitused, mille kohaselt ühisvara jagamise nõue

(PKS § 37 lg-d 1 ja 3, AÕS § 76 lg 1) aegumisele ei allu ning et TsÜS § 155 lg 1 reaalne

rakendusala perekonnaõiguslike nõuete suhtes on pigem kitsas, kõne alla tulevad esmajoones

nõuded kohustuste rikkumisest tuleneva kahju ja kulutuste hüvitamiseks (nt lastel vanemate

vastu, abikaasadel üksteise vastu PKS § 34 alusel) 2. Kohus nõustub, et perekonnaõigusest

tulenevates nõuetes aegumise osas erisuse tegemine võib olla põhjendatav perekonnasuhete

olemusega, s.h tulenevalt osaliste omavahelist isiklikust ja majanduslikust seotusest, seejuures

sageli ka pärast abielusuhte lõppemist, ning selliste suhete tavapäraselt pikemaajalisest

kestvusest.

Käesoleval juhul ongi hageja poolt laenumaksete tegemisega kaasnenud kulutuste hüvitamise

nõude aluseks PKS § 34 lg 2, mille kohaselt kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara

huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kohtu hinnangul puuduks

seejuures mõistlik ja ühtlasi õiglane seletus nö ühekordsetest ja korduvatest kohustustest

tulenevate kulutuste hüvitamise nõuete aegumisel vaheteo tegemiseks. Eeltoodust tulenevalt

kohus nõustub hagejaga ja asub seisukohale, et kehtiva õigusega on enam kooskõlas tõlgendus,

mille kohaselt hagejal laenulepingute alusel tehtud maksete tagasinõude õigus aegub kõige

varem TsÜS § 155 lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul.

Eelneva põhjal kohus peab põhjendatuks tuvastada, et hageja poolt ajavahemikul alates abielu

lahutamisest laenulepingute nr xxxx ja nr xxxx alusel solidaarkohustuste täitmisest tulenev

tagasinõudeõigus ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud.

1 V.Kõve. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2010, § 155, p 3.3.

2 V.Kõve. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2023, § 155, p 3.2. b), d).

14 / 21

17. Hageja selgituse kohaselt on kostja hagejale 31.12.2018 seisuga osaliselt hüvitanud kulutused

seoses laenude tasumisega summas 11 127 eurot, mille hageja arvestab maha kostjale langevast

laenumaksete osast.

Hageja arvestuse järgi on kostja tasunud hagejale 2011-2013 – 2400 eurot, 2014 – 1784 eurot,

2015 – 1763 eurot, 2016 – 1715 eurot, 2017 - 1893 eurot ja 2018 - 1572 eurot. Kostja selgituse

järgi hageja kasutas pikalt pärast poolte abielu lõpetamist nii kostja pangakontot kui pangakaarti,

seetõttu ei ole selge, mis ülekannetest on jutt ning kas kostja on viidatud ülekanded teinud.

Samas ei ole kostja esitanud vastuväiteid hageja märgitud summade arvestamisele

laenukohustuse täitmisena ega välja toonud, et kostja on hagejale tasunud rohkem või väiksemas

ulatuses. Kohus tuvastas, et hageja pangakontode (dtl 45-56 (01.09.2017-24.08.2018), dtl 302-

341 (18.11.2011-01.04.2018), dtl 342-346 01.04.2018-18.11.2019) väljavõtetelt nähtuvad kostja

poolt hagejale rahasummade tasumised (selgitus puudub või selgitusega „kredit“ ja „pris“),

seejuures alates 2016 korrapärasemalt (igakuiselt) ja pikema aja jooksul samades summades

(153, 159 ja 131 eurot). Kohtu hinnangul võib lugeda tuvastatuks, et kostja on hagejale pärast

abielu lõppemist tasunud rahasummasid ja neid võib kostja poolt vastuväite puudumisel

arvestada hageja märgitud ulatuses kostja poolt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisena.

Kuna PKS-s ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes,

saab lähtuda solidaarkohustust abikaasade vahel jagades VÕS §-st 69. Omavahelises suhtes

peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades (vt RKTKo

25.02.2015 3-2-1-164-14, p 14). Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb VÕS § 69 lg 2 järgi

üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade omavahelisest suhtest

ületab talle endal langevat osa.

Hagejal on seega kostja vastu 01.11.2020 seisuga tagasinõue summas 14 590.13 eurot (51 434.26

: 2 = 25 717.13; kostjale langev osa 25 717.13 – kostja tasutud 11 127), milline summa tuleb

kostjalt (ühisvara arvelt) välja mõista.

Kohus lahendab hageja taotluse laenukohustuse alates 01.11.2020 jagamiseks allpool.

18. PKS § 37 lg 1 kohaselt jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes ühisvara omavahel. PKS §

37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt

võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Asjaõigusseadus (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis

oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel

reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele

kaasomanikele välja nende osad rahas või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel

enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

Riigikohus on leidnud, et kuivõrd seadus võimaldab jätta asja kaasomandisse ega nõua, et

kaasomandis oleva asja jagamisel peab kaasomand igal juhul lõppema, siis ei ole välistatud

jagada abikaasade ühisvara asja jätmisega nende kaasomandisse (vt RKTKo 18.10.2016

3-2-188-16, p 12).

Kaasomandi lõpetamise asjades saab kohus AÕS § 77 lg 2 alusel valida vaid sellise asja

jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt RKTKo 03.10.2018 2-16-15236, p

18). Kohtul on siiski õigus jätta ka (ühisvara jagamata) kaasomand lõpetamata ning asi jagamata,

mis saab olla siiski erandlik otsus, kuivõrd abikaasade varaühisuse varasuhe on lõppenud. Kohus

kaalub kaasomandi lõpetamise viisi valikul mõlema kaasomaniku huve vastavalt poolte esitatud

asjaoludele. Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke

(ühisomanikke) kõige vähem. Kuigi kohtul on põhimõtteliselt diskretsiooniõigus kaasomandi

(ühisomandi) lõpetamise viisi valikul, ei või see viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st

diskretsiooniõigus ei ole piiramatu.

15 / 21

19. Hageja taotleb ühisvara jagamist viisil, et jätta kinnisasjad ja sõiduauto kostja ainuomandisse

hüvitise vastu (kinnisasjade eest 6 850 ja 30 850 eurot, sõiduautol 1000 eurot), alternatiivselt

müüa need avalikul enampakkumisel kindlaksmääratud alghinnaga (kinnisasjadel vastavalt 13

700 ja 61700 eurot, sõiduautol 2000 eurot) ja saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.

Kostja taotleb ühisvara jagamist viisil, et jätta Xxxx kinnisasi ja sõiduauto hageja ainuomandisse

hüvitise vastu, mille suuruse määramiseks asjaolud ja tõendid esitatakse asja lahendamisel ning

Xxxx kinnisasi jätta kostja ainuomandisse hüvitise maksmise kohustuseta või alternatiivselt jätta

poolte kaasomandisse, määrates osade suuruse lähtudes kohtu poolt tuvastatud asjaoludest koos

hageja kohustamisega kinnistusraamatu kanneteks vajalike tahteavalduste andmiseks. Kostja

leiab, et kinnisasja Xxxx jagamisel tuleb kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest, määrates

kostja osaks 100% ja hageja osaks 0% (02.11.2020 seisukoht) või mööndes osaliselt hagejale

ühisvarana kuuluvate EVP-de kasutamist maa erastamisel, oleks kostja osa 95,71% ja hageja osa

4,29% (26.05.2023 seisukoht) kinnisasjast.

Kostja vaidleb vastu Xxxx kinnisasja ja sõiduauto Opel Frontera tema ainuomandisse jätmisele

vastu põhjusel, et ta ei kasuta ja ei vaja neid, samuti ei ole tal võimalik tasuda nende eest

hagejale tema poolt taotletavat hüvitist. Samuti tagab Xxxx kinnisasjale AS Xxxx kasuks seatud

hüpoteek hageja isiklike kohustuste täitmist. 12.02.2021 vastuses kostja teatas, et on nõus Xxxx

kinnisasja ja sõiduauto Opel Frontera müümisega avalikul enampakkumisel alghinda määramata

ja müügist saadud raha jagamisega poolte vahel võrdsetes osades.

20. Kohus leiab, et kuivõrd kumbki pool ei soovi endale Xxxx kinnisasja ja sõiduautot Opel

Frontera ning kostja nõustus nende asjade jagamisega hageja taotletud viisil, on põhjendatud

rahuldada hageja nõue nende asjade müümiseks avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi

jagamiseks poolte vahel võrdsetes osades.

Kohus nõustub, et Xxxx kinnisasja müügiks avalikul enampakkumisel on põhjendatud määrata

kinnisasja alghinnaks 04.08.2020 eksperthinnangus märgitud turuväärtus 13 700 eurot,

arvestades eksperthinnangus esitatud turustatavuse analüüsi ning käesoleval ajal prognoositavat

majanduskasvu tõusu ja intressitõusu peatumist, mis eeldatavalt mõjub positiivselt ka

kinnisvaraturule ja alghinna taotletud suuruses määramine ei saa olla takistuseks kinnisasja

müümisel.

Sõiduki müümisel kohus leiab sarnaselt kostjaga, et hageja märgitud sõiduki Opel Frontera

väärtus (võrdlusandmed, dtl 29) on selle väljalaske aastat 1994 ja tehnilist korrasolekut/

sõiduvalmidust (puudub kehtiv ülevaatus ja liikluskindlustuse leping; dtl 161) arvestades

ülepaisutatud. Kohtu hinnangul ei ole ühisvaraks oleva suhteliselt väikese võimaliku väärtusega

vallasvara osas, mille hinnas pooled ei suutnud kokku leppida, põhjendatud ka määrata

ekspertiisi, mis võib pooltele kaasa tuua varaeseme väärtust ületavaid täiendavaid kulusid. Kohus

leiab seega, et sõiduki müümisel avalikul enampakkumisel ei ole põhjendatud määrata kindlaks

enampakkumise alghinda hageja taotletud suuruses. Kohus selgitab, et täitemenetluse siseselt on

müügitingimuste kindlaksmääramata jätmisel mõlema ühisomaniku nõusolekul võimalik müüa

sõiduk ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (täitemenetluse seadustik §-d 102 ja 157).

21. Poolte vahel on vaidlus Xxxx kinnisasja osas ühisvara lõpetamise viisis. Kohus leiab, et

antud kinnisasja osas ühisvara lõpetamise parima võimaliku viisi valimiseks tuleb esmalt

lahendada kostja taotlus abikaasade osade võrdusest kõrvalekaldumise kohta.

21.1.

Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara jagades PKS 1995 järgi

abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid arvestada, kui ese omandati ja

kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (nt RKTKo 27.03.2017 3-2-1-108-16, p 29).

PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 järgi kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui

ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Käesoleval juhul on nimetatud eeldused

täidetud.

16 / 21

Kostja on selgitanud, et ta omandas elamu aadressil Xxxxs 15.02.1990 enne abielu sõlmimist A.

L.iga. Elamu ostu-müügilepingu (dtl 181-182, tõlge 201-202) järgi müüdi majavaldus kostjale 11

144 rubla eest, mis vastab 1992. aasta rahareformi ajal määratud pankade rublaarvete

vahetuskursi järgi (10 rubla = 1 kroon) 1 114.40 kroonile. Kohus leidis 06.09.2021 vaheotsuses,

et antud juhul, kus kostja kinnitusel on ehitised Xxxx tema ja N. Z. veel jagamata ühisvaraks

ning arvestamata võimalikke hüvitise nõudeõiguseid, võimalik vaadelda 15.02.1990 ostetud

ehitisi ka abielusuhtes hagejaga kostja lahusvarana PKS 1995 § 15 lg 1 tähenduses, s.o tema

omandis enne abiellumist oleva varana. Seega kohus arvestab kostja lahusvarana tasutud

ostuhinna summat tervikuna.

Xxxx ehitiste juurde kuuluv maa erastati ning esmakanne kinnistusraamatusse tehti poolte abielu

ajal. Kostja esitatud erastamisväärtpaberiarve väljavõtte (dtl 188) järgi tasuti 04.11.1998 maa

Xxxx erastamisel 12 636 EVP-krooni, 11.03.2002 sõlmiti kostjaga elamumaa Xxxx ostu-

müügileping ja asjaõigusleping (ostu-müügihind 12 636 krooni; dtl 186-187) ning maa kinnistati

kostja omandisse 22.10.2002 (kinnistusraamatu väljavõte, dtl 25).

Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardil (dtl 215) esitatud osakukäibe järgi on kostjale

28.05.1993 seisuga arvestatud tööosakuid 3900, P. Z. on üle andnud 9300, I. Z. 6900 ja A. Z.

4500, kokku rahvakapitali obligatsioone arvestuslikus väärtuses 24 600 krooni.

Seoses kostja vastuväitega hagejal 4500 krooni väärtuses obligatsioonide olemasolu kohta

tulenevalt tema vanusest, kohus osutab, et Vabariigi Valitsuse 22.06.1993 määruse nr 185

„Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise

juhend“ kohaselt arvatakse töötamise aja hulka ka muude tegevustega hõlmatus, s.h väikelapse

hooldamine, õpiaeg kõrgkoolis, teatud tingimustel määratakse täiendav staaž jne, s.o neid ei

arvestatud üksnes töösuhtes olemise aja eest. Kostja on ka möönnud võimalust, et hageja on

EVP-d omandanud kolmandalt isikult. Samas kostja ei ole kohtu hinnangul väidet, et tema

mäletamise järgi oli hageja kontol kostja poolt hagejale antud EVP-d, veenvalt põhistanud, s.h

selgitanud, miks selline pooltevaheline tehing vajalik oli. Kostja seisukoha kohta, et hageja ei ole

tõendanud, et tegemist on temale kuuluva ja mingi vastusoorituse alusel kostjale üle kantud EVP

kaardiga, kohus märgib, et EVP-de hagejale kuulumise vaidlustamisel on selle

tõendamiskoormis kostjal.

Kohus ei nõustu kostjaga selles, et tal oli koos vanemate poolt antuga endal piisavalt EVP-sid,

mille arvel tasuda elamu alusel maa erastamisel. Erastamisväärtpaberi väljavõtte järgi on kostja

arve avatud 12.01.1996 summas 24 600 krooni, mille arvelt on 21.08.1996 teostatud väljamakse

eluruumi ostuks summas 11 700 EVP krooni ja seejärel 04.11.1998 maa ostuks 12 636 EVP

krooni. Kuivõrd pooled ei ole välja toonud, et nimetatud (täpsustamata) eluruumi ostmine

seondub hagejaga, on olnud mingil põhjusel tema huvides vms, ei ole kohtu hinnangul

põhjendatud arvestada selle ostuhinna tasumist hagejale kuuluvate 4500 EVP krooni arvel.

Samas seejärel ei oleks enam ilma hageja EVP kroonideta allesjäänust maa ostmiseks piisanud

(3900 + 9300 + 6900 – 11 700 = 8400). Kohus leiab, et sellisel juhul on õige ja õiglane

arvestada maa ostuhinna katteks hageja 4500, kostja 3900 ja osaliselt kostja vanemate poolt

kostjale üleantud tööaastate eest 4236 EVP krooni. Kohus märgib, et antud juhul puudub poolte

vahel vaidlus selles, et kas vanemate antud EVP-sid saab lugeda kostja lahusvaraks PKS 1995 §

15 lg 1 tähenduses, eelkõige põhjusel, et sel ajal kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 260 lg 1

järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalses vormis.

Eeltoodust tulenevalt kohus loeb tuvastatuks, et Xxxx kinnisasjal asuva elamu ostmine ja maa

erastamine on toimunud kostja lahusvara arvel summas 9250.40 (3900 + 4236 + 1114.4) krooni

ja hageja lahusvara arvel summas 4500 krooni.

Riigikohus on leidnud (liisingumaksete näitel), et liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja

poolte õigustatud huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri

omandamiseks ühisvara ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse

17 / 21

praegusel ajal (vt nt RKTKo 16.12.2009 3-2-1-133-09, p 12; 26.04.2017 3-2-1-14-17, p 43.2).

Kohtu hinnangul on see seisukoht kohaldatav ka antud juhul.

Seega kui elamu koos maaga omandamiseks tasuti 13 750.40 krooni, toimus see 67,3% kostja

lahusvara ja 32,7% hageja lahusvara arvel, mida tuleks sellises suhtes arvestada ka kinnisasja

hetkeväärtusest.

Kohus ei nõustu kostja arvestusega, mille järgi hageja EVP-dega (pooles osas) arvestamisel on

tal õigus vaid talle langevale osale arvutatuna maa maksustamishinnast (dtl 784), mis põhineb

kostja seisukohal, et hageja väited tema osalemise kohta kinnistul asuvate hoonete

renoveerimisel jäid tõendamata.

Kuigi kostja on sellele vastu vaielnud, võib kohtu hinnangul lugeda esitatud asjaolude põhjal

nende kogumis tuvastatuks, et laenulepingute nr xxxx (kasutusele võetud laenusumma 82 931.75

eurot, s.h 300 000 krooni (umbes 19 176 eurot) Xxxx kinnisasja eest tasumiseks) ja nr xxxx

(laenusumma 12 782.33 eurot) alusel saadud rahalisi vahendeid on vähemalt osaliselt (seejuures

suuremas osas) kasutatud lepingutes laenueesmärgina märgitud Xxxx kinnisasja renoveerimisel.

Kohtu hinnangul kinnitavad hageja esitatud fotod Xxxx (dtl 351-360, 694-695) renoveerimise

eelsest ja järgsest ajast, et kinnisasjal on toimunud suuremahulised renoveerimistööd, mille

käigus on vana elumaja vundamendile/seintele ehitatud uus hoone, ehitatud saun ja garaaž ning

teostatud planeerimis- ja heakorratöid ülejäänud krundil. Kohtul puudub kahtlus, et

renoveerimistööd on toimunud fotodel märgitud ajal. Laenude võtmise aeg (12.07.2007,

29.04.2008) langeb kokku fotodel märgitud ehitustööde algusega ja ümberehituste kohta

väljastatud alusdokumentidega - Narva Linnavalitsuse 08.08.2007 korraldus nr 1149-k

„Projekteerimistingimuste määramine (Xxxx üksikelamu ja majandushoone rekonstrueerimine

ning sauna ehitamine)“ (dtl 365), Narva Linnavalitsuse 28.08.2008 väljastatud ehitusluba nr

14180 ehitise laiendamiseks (dtl 361) ja Narva Linnavalitsuse 16.06.2008 antud kooskõlastus

Xxxx ehitusprojektile koos projektiga (dtl 373-434), mis annavad ka ülevaate teostatavate tööde

ulatusest.

Eelnevast tuleneb, et pärast kostja poolt algse elamu ostmist ja maa erastamist on kinnisasja

oluliselt parendatud. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et Xxxx rekonstrueerimistööd on

tehtud tema vahendite arvelt, seega on kinnisvara väärtus suurenenud poolte ühisvara arvel.

Seega arvestatuna eksperthinnangus esitatud Xxxx turuväärtust 61 700 eurot, oleks kostja osa 41

524.10 eurot ja hageja osa 20 175.90 eurot. Kinnisasja kostja ainuomandisse jätmisel kuuluks

seega hagejale hüvitamisele 20 175.90 eurot.

21.2.

Kostja on Xxxx kinnisasja taotletud jagamise viiside juures selgitanud, et kostjal ei ole

võimalust tasuda hagejale hüvitist omandi kaotamise eest, mistõttu juhul, kui ilma hüvitise

tasumiseta ei saa viidatud kinnisasja jagada, palub kostja kohtul jätta kinnisasi kaasomandisse

mõttelistes osades (dtl 784).

Kohus selgitab, et nendele kaasomanikele (ühisomanikele), kes jäävad kaasomandi (ühisomandi)

osast ilma, tuleb AÕS § 77 lõike 2 alusel tagada kohene ja õiglane hüvitis, mis peab vastama

kaasomaniku omandiosa suuruse väärtusele ühises asjas. Seega ei ole seadusega kooskõlas ja

õiglane jätta hageja omandi kaotuse korral ilma tema osale vastavast hüvitisest. Kuna kostja

kinnitusel tal puuduvad võimalused tasuda hagejale hüvitist, ei ole kohtul võimalik Xxxx

kinnisasja jätta kostjale ka hüvitise maksmise kohustusega.

Hageja on vastu vaielnud ka kinnisasja jätmisele poolte kaasomandisse. Kohus leiab, et kostja

taotletud jagamise viis ei vasta hageja huvidele, kuivõrd sisuliselt säiluks endine olukord, kus

kinnisasja kasutab vaid kostja, hagejal aga puuduvad endiselt vahendid endale eluaseme

soetamiseks.

Riigikohtu juhendi kohaselt peaks kohus, kui ta leiab, et eseme omandamise eest tuleks maksta

selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus

18 / 21

maksta, mitte jätma eset sellele kaasomanikule (või ühisomanikule), vaid panema ese avalikule

enampakkumisele, kui see võimalus on ka alternatiivselt esitatud. Kui enampakkumise nõuet ei

ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi)

selles olukorras lõpetamata (vt RKTKo 26.04.2017 3-2-1-14-17, p 25.3). Antud juhul on hageja

vastava alternatiivnõude esitanud, seega puudub alus antud kinnisasja osas ühisomandi

lõpetamata jätmiseks.

Kostja selgituse järgi tekitab kinnisasja müümine enampakkumisel kostja jaoks ebamõistlikke

tagajärgi, kuna ta on töötu pensionär ja kinnisasjal olev maja on tema ainuke eluase. Kohus

selgitab, et ühisomandi lõpetamise viiside valimisel on keskne kriteerium hea usu põhimõte, mis

tähendab, et kohus peab kaaluma mõlema osapoole huve ja ei tohi ilma mõjuva põhjuseta

eelistada ühte kaasomanikku teisele. Kohtu hinnangul ei ole hea usu põhimõttega vastuolus ja

kostjat ülemäära koormav see, kui ta kinnisasja müümise tulemusel peab vahetama olemasoleva

elukoha teise, tema võimalustele ja vajadustele enam vastava vastu.

Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et ühisomand Xxxx kinnisasjale tuleb lõpetada selle müügiga

avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada poolte vahel vastavalt eelpool kindlaksmääratud

jaotistele, s.o hagejale 32,7% ja kostjale 67,3%.

22. PKS § 38 kohaselt ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või

jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele kohaldatakse

võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Kohustuste jagamisele

abikaasadevahelistes suhetes kohaldatakse PKS-is vara jagamise kohta sätestatut.

Hageja on taotlenud nii tema poolt alates abielu lahutamisest ainuisikuliselt täidetud ja talle

langevat osa ületavate kulude hüvitamist väljaarvutatuna 01.11.2020 seisuga kui ka kulude

jaotamist arvestades hilisemat kohustuste täitmist, taotledes jätta vastutus laenukohustuse

tasumise eest talle ja mõistes kostjalt välja pool lepingute alusel tasumisele kuuluvast

laenusummast.

Riigikohus on selgitanud, et kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel muuta võlausaldaja

nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte endist

abikaasat vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerida kohustuse täitmise korraldust

endiste abikaasade vahelises suhtes. Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara

jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue

rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt RKTKo 10.04.2019 2-17-11516, p

39). Solidaarse vastutuse jätkumine pärast abikaasade ühisvara jagamist ei teeni täielikult

ühisvara jagamise eesmärki, kuid on PKS § 38 esimese lause teise alternatiivi järgi siiski

võimalik. Abikaasade vahel solidaarkohustuse jagamine ei puuduta üldjuhul siiski võlausaldaja

nõudeõigust ning ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võib võlausaldaja nõuda

VÕS § 65 lg 1 järgi kummaltki abikaasalt kohustuse täielikku täitmist (RKTKo 21.05.2014 3-2-

1-38-14, p 14).

Kohus leiab, et määrates ühisvara jagamise viisina kinnistute müügi avalikul enampakkumisel,

on mõistlik näha ette ühtlasi laenulepingutest tulenevate kohustuste laenujäägi (ennetähtaegne)

tagasimaksmine enampakkumisel saadu arvel. Riigikohtu juhiste kohaselt kuna laenujääk võib

nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist

kohustust täitnud, oleks kohtulahendis õigem näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla

summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal (RKTKo 10.04.2019 2-17-11516, p 42).

Kostja taotles jätta kohustused (kui kohus tuvastab, et need on perekonna huvides võetud

kohustused) jagamata, mis võimaldab jätkata pooltel solidaarvõlgnikena kohustuste täitmist

(02.11.2020 seisukoht). Samuti palus kostja jätta laenulepingutest tulenevad täitmata kohustused

kostja kanda ja välja mõista hagejalt hüvitis pooles summas või alternatiivselt jagada täitmata

kohustused poolte kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades (15.11.2023 lõplikud seisukohad).

19 / 21

Kohus märgib, et laenutagatiseks seatud hüpoteegiga koormatud kinnisasja müük on võimalik,

kuid aeganõudvam. Samuti kohus osutab, et kostja ei ole alates 2019 aastast laenumakseid

tasunud, samuti ei ole kindlust, et ta oma majanduslikust seisundist tulenevalt on neid ka

edaspidi valmis või võimeline regulaarselt tegema. Viimane tähendab taas, et laenumaksed tasub

ainuisikuliselt hageja või tema maksevõime halvenemise tõttu jäävad maksed õigeaegselt

tasumata, mis toob siiski kaasa kinnisasja sundmüügi. 15.11.2023 taotluse esitamisel ei ole

kostja järginud TsMS § 329 lg-s 1 tulenevat kohustust avalduste õigeaegseks esitamiseks ja

kohtu hinnangul puuduks ka arvestatav põhjendus, miks kostjal ei olnud võimalik seda varem

esitada. Kohus jätab esitatud taotluse tähelepanuta, märkides vaid, et hagejal saaksid

laenukohustuse kostja kanda jätmiseks olla üldjoontes samad vastuväited nagu esitas kostja

02.11.2020 seisukohas (dtl 630).

Eeltoodust tulenevalt kohus peab põhjendatuks määrata, et kinnisasjade müügist saadud tulemi

arvel täidetakse pärast täitekulusid kõigepealt laenulepingutest nr xxxx ja nr xxxx tulenevate

laenukohustuste (laenulepingud ülevõtnud) AS Xxxx ees ja seejärel jagatakse ülejäänud raha

poolte vahel vastavalt nende osadele. Laenukohustuste täitmisega jääb seega rahuldamata hageja

taotlus osas, milles hageja soovis laenukohustuste hüvitise vastu tema kanda jätmist, kuid

saavutatakse taotletud eesmärk, s.o pooltele kuuluva ühisvara arvel laenukohustuse täitmine.

23. Tulenevalt hageja laenukohustuste jagamise nõude sõnastusest ja mõttest on hageja taotlenud

alates tema poolt laenukohustuste katteks tehtud (ja tema osa ületavas osas) maksete hüvitamist

alates abielu lahutamisest kuni laenukohustuse täitmiseni. Kohus leiab, et hageja tagasinõue

kostja kui solidaarvõlgniku vastu on põhjendatud ning kostjalt tuleb ühisvara müügi tulemi

jaotamisel välja mõista ka hageja poolt alates 01.11.2020 kuni enampakkumisel laenukohustuse

jäägi täitmiseni tehtud maksetest kostjale langev osa.

Kohus selgitab täiendavalt, et PKS § 34 lg 2 järgi saab üks abikaasa nõuda oma lahusvarasse

kulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte aga nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste

hüvitamist. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui abikaasade abielu on küll lahutatud, kuid abikaasad ei

ole neile kuuluvat ühisvara veel jaganud. Ka sellisel juhul kuulub abikaasade ühisvara edasi

nende ühisomandisse ning seda vara tuleb valitseda ühisvara arvel, arvestades abikaasade

ühisvara valitsemise põhimõtteid. Eelmärgitu tuleneb ka PKS § 37 lg-st 2 (vt RKTKo

25.02.2015 3-2-1-164-14 p 13).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

TsMS § 164 lg 3 kohaselt kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1

sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline

jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi

vajadusi. Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale

kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest. Riigikohus on märkinud,

et: „Kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi poole menetluskulud

poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara

jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi

rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes

tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.“ Eeltoodust

tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda, v.a hageja poolt osaliselt

loobutud nõuetega (laenulepingutest nr xxxx ja nr xxxx tulenevate kulutuste hüvitamise nõudes)

seoses kostjale tekkinud menetluskulud. Kohus jätab TsMS § 168 lg 4 alusel nimetatud

menetluskulud hageja kanda.

20 / 21

25. Kohus vabastas menetlusabi korras 17.06.2020 määrusega A. L.i osaliselt ekspertiisikulude

summas 310 eurot tasumisest ning 15.09.2023 määrusega V. Z.i vastuhagiavalduselt täiendava

riigilõivu summas 330 eurot tasumisest.

TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida

hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja

riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi

menetluskulude kandmisel. Kohus rahuldas A. L.i alternatiivnõuded ühisvara jagamiseks, v.a

sõiduauto müügil alghinna määramiseks. Samuti kohus rahuldab hageja nõude hageja poolt

tehtud tagasimaksete hüvitamiseks seisuga 01.11.2020 ja edasi kuni laenukohustuse täitmiseni

enampakkumise tulemi arvelt. Seega on kohus rahuldanud hageja nõuded hinnanguliselt mitte

vähem kui 80% ulatuses. Seega kuulub V. Z.ilt kostjana riigi kasuks väljamõistmisele 248 eurot

(80% 310-st).

TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita

menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või

avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral

menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuna V. Z.i vastuhagi jääb täies ulatuses

rahuldamata, tuleb temalt riigi kasuks välja mõista 330 eurot.

Arvestades siiski asjaolusid, mis olid aluseks V. Z.ile menetlusabi andmisel ning riigile

hüvitamisele kuuluva menetluskulu kogusuurust 578 eurot, peab kohus TsMS § 190 lg 7 alusel

põhjendatuks võimaldada V. Z.il tasuda menetlusabi kulu 578 eurot nelja kuu jooksul käesoleva

otsuse jõustumisest alates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Angelina Abol

kohtunik

Tartu Ringkonnakohtu 18.12.2024 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 8. detsembri 2023 otsus osas, milles maakohus lõpetas A. L.i ja V.

Z.i ühisomandi kinnisasjale asukohaga Xxxx (registriosa nr xxxx) ja kinnisasjale asukohaga

Xxxx (registriosa nr xxxx), määras kinnisasjade müügist saadud raha jaotuse ja mõistis V. Z.ilt

A. L.i kasuks välja hüvitise laenumaksete tasumise eest ja Eesti Vabariigi kasuks

menetluskulu, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Rahuldada V. Z.i apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

08.12.2023 kohtuotsus 2-19-3199 jõustus osaliselt 18.01.2025 Tartu Ringkonnakohtu

kohtuotsusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lea Herne

referent

21 / 21