2-23-11418/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 08.12.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-11418

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti

kaudu) taotlus X korduvaks psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks kuni kolmeks kuuks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.08.2023 ja 19.09.2023 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja I Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Avaldaja

II Tallinna linn

(Tallinna Sotsiaal-

ja

Tervishoiuameti kaudu, registrikood 75014965)

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Deivi Vaht

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.08.2023 ja 19.09.2023 määruste resolutsioonid muutmata,

kuid täiendada määruste põhjendusi.

2. Jätta X määruskaebused rahuldamata.

3. Jätta X menetluskulud tema enda kanda ja muud määruskaebuste menetlemisega

seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-23-11418

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH, avaldaja I) esitas 12.08.2023 Harju

Maakohtule taotluse kohaldada X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematut ravi neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Taotluse kohaselt

hospitaliseeriti puudutatud isik PERH psühhiaatriakliinikus 11.08.2023 kell 17.47 tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

2. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – püsikululine

paranoidne skisofreenia (F20.00), mis on ägenenud.

3. Puudutatud isik toimetati PERH psühhiaatriakliinikusse 11.08.2023 kiirabikorras politsei

kaasabil. Viimase nädala jooksul oli puudutatud isiku käitumine muutunud agressiivsemaks,

puudutatud isik ründas hospitaliseerimisele eelnevalt füüsiliselt oma ema. Kiirabi töötajatele

kõneles mõistetamatult asjade vargusest, kahtlustas, et kiirabi teab tema PIN-koodi, haiglasse

minekust keeldus ning väitis, et kõik on korras. Psühhiaatriakliiniku valvetoas arsti ülevaatusel

oli puudutatud isiku mõttekäik katkendlik, kõneles monoloogina ning avaldas paranoilisi

luulumõtteid, sekeldas, ilmnes trotslikkus.

4. Avalduse kohaselt on puudutatud isik varasemalt PERH-i psühhiaatriakliinikus ravil

viibinud 52 korda, lisaks teistes psühhiaatriakliinikutes. Alates 1991. a on puudutatud isikul

diagnoositud paranoidne skisofreenia. Haiguse ägenemistel muutub puudutatud isik

psühhootiliseks, aktiveeruvad meelepettelised tajuhäired, mõttekäiguhäired laiahaardelise

paranoilise luuluna mh maffia jälitamisest, vägistamisest ja muul viisil raskest kahjustamisest,

arvab end kaameratega jälgitavat. Psühhootilistel ajenditel on ta korduvalt käitunud

agressiivselt, vägivaldselt rünnanud lähedasi (ema ja poeg), ähvardanud naabreid, tunginud

võõrasse korterisse, põgenenud kodunt jm. Hospitaliseerimised on toimunud kõik ägedas

psühhoosis.

5. Antipsühhootilise ravi toimel haigla tingimustes on puudutatud isikul ägedad

haigussümptomid taandunud, kuid mõistmist ravi vajaduse suhtes ei ole tekkinud. Puuduliku

ravisoostumuse tõttu on püütud rakendada haiglavälist antipsühhootilist ravi, kuid puudutatud

isik on alati omal algatusel selle katkestanud ega ole planeeritud ambulatoorsetele psühhiaatri

vastuvõttudele pöördunud. Toetusravi ebaregulaarsuse tõttu on haigus aastatega süvenenud.

6. Harju Maakohus rakendas 12.08.2023 määrusega esialgset õiguskaitset, kohaldas

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 11.08.2023 kella 17.47-st kuni 15.08.2023 kella

17.47-ni. Maakohus andis loa vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks.

7. Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 13.08.2023.

8. Raviarsti 14.08.2023 arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest

puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel

ta on psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

2-23-11418

Maakohtu 15.08.2023 määrus ja põhjendused

9. Harju Maakohtu 15.08.2023 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest 11.08.2023 kella 17.47-st kuni

20.09.2023 kella 17.47-ni. Maakohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 20.09.2023 kell 17.47 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Samuti andis kohus loa vajadusel puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks. Menetluskulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda.

10. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning PsAS

§ 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1.

11. Raviarsti 14.08.2023 taotluse kohaselt on tahtest olenematu ravi pikendamine 40 päevani

vajalik puudutatud isiku terviseseisundi tõttu.

12. Maakohus tugines taotluse lahendamisel psühhiaatrite 12.08.2023 arvamusele, mille

kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire – püsikululine paranoidne skisofreenia

(F20.00), mis on ägenenud. Tema käitumine on psühhoosielamustest juhitud, ettearvamatu ja

ohustab nii teisi kui iseend. Haiguslikust seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

13. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 13.08.2023. Puudutatud isik ütles alguses, et ei taha

rääkida. Siis seletas, et ei ole emale kunagi kallale läinud. Ema elab Tallinnas juba 3,5 a tema

korteris, on dementne ja tema hoolitseb ema eest. Päevast päeva käib psühhoterror ema ja poja

poolt. Teisipäeva hommikul hakkas poeg karjuma. Poeg viis vale tooli rõdule. See ei olnud

rõdutool, see oli riidest ja läheb märjaks ja poeg tõukas puudutatud isikut. Ta ei tea, mida

poeg valetas kiirabiarstile. Poeg ütles, et reedel paneb puudutatud isiku hullumajja ja panigi.

Puudutatud isik tahtis ema hooldekodusse panna. 650 eurot on ema pension ja vahesumma

maksab vald kinni ja puudutatud isik peab juurde maksma 200 eurot. Vend Q ei ole kunagi

ema eest hoolitsenud ega ole nõus hooldekodu eest maksma. Korter kuulub puudutatud

isikule. Ema on sisse kirjutatud Saaremaale ning on olnud eluaeg kiuslik ja pahatahtlik pere

suhtes. Ema sõimab kõiki terve elu. Puudutatud isik tahtis ise hoolekodusse tööle minna, et

maksab ema koha eest 200 eurot juurde tööga. Õe ja venna suhteid ei ole kunagi olnud, vend

on olnud vägivaldne ja puudutatud isikut peksnud. Venda ei saa üldse usaldada, võttis emalt

pensioni ära ja ütles, et ostab emale toitu. C ja Q kiusavad tema poega seksuaalselt. Q ei salli

teda, ema ega puudutatud isiku poega. Ainuke, kes teda haiglas vaatamas käib, on tema poeg.

Poeg on ka ülbeks läinud ja haiglasse tuues kandis tema arvelt enda arvele 70 eurot ja võttis

endale. Süüa teeb kogu aeg kodus puudutatud isik. Tervis on hea. Ravimeid võttis kodus

korralikult.

14. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras esindaja toetas avaldust.

15. Maakohus märkis, et ei pea teiste isikute ärakuulamist vajalikuks. Arvestades isiku

psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine ilmselt kaasa

asja lahendamisele.

16. Maakohus veendus ärakuulamisel. et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jäädes on puudutatud isik

ohtlik iseendale (ei võta ravimeid) ja teistele (esinevad paranoilised luulumõtted lähedaste ning

tuttavate suhtes, usub, et temalt varastatakse). Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates

tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks

2-23-11418

olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud. Seetõttu pikendab kohus rakendatud esialgset

õiguskaitset 40 päevani.

Määruskaebus maakohtu 15.08.2023 määruse peale ja menetlusosaliste seisukohad

17. Puudutatud isik esitas 21.08.2023 lepingulise esindaja vahendusel määruskaebuse, milles

palub maakohtu 15.08.2023 määruse tühistada.

18. Puudutatud isik möönab, et tal on raske psüühikahäire, kuid haiglaravita ei ole ta ohtlik

iseendale või teiste isikute elule, tervisele või julgeolekule. Puudutatud isik ei ole vägivaldne

omaste suhtes. Peres on olnud konflikte, aga ta ei ole ähvardanud pereliikmeid vägivallaga.

Arsti hinnang, et isiku jutt on laialivalguv ja segane, ei saa olla aluseks vabaduse võtmisele ja

tahtevastasele ravile. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda ohtlikkust

tahtevastase ravi kohaldamise eeldusena.

19. Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkus väljendub eelkõige

füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või

suitsiidile ja seda tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt. Ainuüksi see, et inimene ei

suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema

ohtlikkust iseendale või teistele.

20. Psühhiaatri arvamus esialgse õiguskaitse pikendamise vajadusest on esitatud kirja teel

kellegi kolmanda meililt ega ole allkirjastatud.

21. PERH psühhiaatriakliinik esitas määruskaebusele 24.08.2023 seisukoha ning palus jätta

kaebuse rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise

haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.

22. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle 24.08.2023 kirjaga TsMS

§ 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Menetluse vahepealne käik

23. Tallinna linn Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu (avaldaja II) esitas 13.09.2023 Harju

Maakohtule avalduse, milles palus paigutada puudutatud isik kuni kolmeks kuuks

psühhiaatriahaiglasse. Arvestades puudutatud isiku haigusseisundit, vajab ta tahtest olenematut

vältimatut haiglaravi veel orienteeruvalt kuni kolmeks kuuks.

24. Maakohus määras 13.09.2023 määrusega puudutatud isikule ekspertiisi selgitamaks välja,

kas isik vajab tahtevastase ravi pikendamist kolme kuu võrra. Nähtuvalt ambulatoorse

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 7.1-3/508 esineb puudutatud isikul raske

psüühikahäire-püsikululine paranoidne skisofreenia (F20.00, RHK-10 järgi), mis avaldub tema

mõttekäiguhäiretes, paranoilistes luulumõtetes, psühhoosist lähtuvas tahteelus. Raske

psüühikahäire piirab võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isikul

puudub raskest psüühikahäirest lähtuvalt haigustaju ja valmidus ravikoostööks. Vaatamata

praegusele kontrollitud tingimustes teostatud adekvaatsele ravile ei ole seisund oluliselt

paranenud. Toetusravi korduvatel varasematel katkestamistel on psühhoos ägenenud ja

puudutatud isiku agressiivne, impulsiivne, vägivaldne käitumine ümbritsevate suhtes on

kordunud. Kõrge konfliktivalmidus, emotsionaalne labiilsus ja impulsiivsus on viinud

korduvate füüsiliste ja verbaalsete rünnakuteni eelkõige ema ja poja suhtes. Ravita jäämisel on

puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele. Isik võib end oma käitumise tõttu vabaduses viibides

panna ohtlikku olukorda. Isik vajab ravi jätkamist kontrollitud keskkonnas orienteeruvalt kolme

kuu vältel.

2-23-11418

Maakohtu 19.09.2023 määrus ja põhjendused

25. Harju Maakohus 19.09.2023 määrusega rahuldas avaldaja II avalduse puudutatud isiku

psühhiaatriakliinikusse paigutamiseks ning paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt

psühhiaatriakliinikusse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 20.12.2023 kella

17.47-ni. Maakohus märkis, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loetakse lõpetatuks

20.12.2023 kell 17.47 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase

ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus

andis loa vajadusel puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks. Maakohu märkis,

et puudutatud isiku lepingulise esindaja kulud jäävad tema enda kanda ning muud

menetluskulud riigi kanda.

26. Maakohus viitas TsMS § 533 lg 1 p-le 1, § 537 lg-le 1 ja PsAS § 11 lg-le 1.

27. Maakohus leidis, et avaldus kuulub rahuldamisele. Maakohus juhindus psühhiaatrite

12.08.2023 arvamusest ja eksperdi 18.09.2023 arvamusest.

28. Maakohus märkis, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire - püsikululine paranoidne

skisofreenia (F20.00, RHK-10 järgi). Maakohus leidis, et puudutatud isiku ohtlikkus on

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse

käitumisega seada ohtu enda ja ka teised. Tõenäosus, et puudutatud isik asetab end vabaduses

viibides enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda on reaalselt kõrge. Ärakuulamisel tuvastatu,

arsti arvamuse ja ekspertiisiakti põhjal kohus veendus, et isiku käitumine on psüühilisest

haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust. Isiku seisundi

hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes.

Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kohtu hinnangul ei

ole muu psühhiaatriline abi küllaldane.

29. Maakohus märkis, et kuulas puudutatud isiku ära esialgse õiguskaitse rakendamisel

13.08.2023 PERH psühhiaatriahaiglas. Kohus ei pea vajalikuks puudutatud isikut uuesti ära

kuulata, kuna ta ei ole võimeline tulenevalt raskest psüühikahäirest enda seisundit ise

adekvaatselt hindama. Puudutatud isiku lepinguline esindaja esitas kohtule seisukoha, mille

kohaselt palub jätta avaldus rahuldamata. Muude isikute ärakuulamist ei pea kohus

vajalikuks. Kohalik omavalitsus tugineb avalduse esitamisel psühhiaatrite arvamusele ning on

oma seisukoha avaldanud kirjalikult. Seetõttu leiab kohus, et kohaliku omavalitsuse täiendav

suuline ärakuulamine ei annaks asja õigeks lahendamiseks täiendavat teavet ning kohus jätab

kohaliku omavalitsuse suuliselt ära kuulamata. Arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi

objektiivseid asjaolusid, ei aita muude isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

30. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui

kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu

arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda (TsMS § 172 lg 3 ls 1). Puudutatud

isiku lepinguline esindaja esitas kohtule taotluse jätta enda esindamisega seotud kulud riigi

kanda ning palub mõista tema kantud kulud 360 eurot Eesti Vabariigilt tema kasuks välja.

Kohus leiab, et taotlus lepingulise esindaja kulude riigi kanda jätmiseks ei ole põhjendatud ja

ei kuulu rahuldamisele, sest üksnes riigi õigusabikorras määratud esindaja kulud jäävad riigi

kanda.

Määruskaebus maakohtu 19.09.2023 määruse peale ja menetlusosaliste seisukohad

31. Puudutatud isik esitas 04.10.2023 lepingulise esindaja vahendusel määruskaebuse, milles

palub maakohtu 19.09.2023 määruse tühistada ning jätta kõik menetluskulud Eesti Vabariigi

kanda.

2-23-11418

32. Puudutatud isiku lepinguline esindaja leiab, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire,

kuid haiglaravita ei ole isik ohtlik iseendale või teiste isikute elule, tervisele või julgeolekule.

Ta ei ole vägivaldne omaste suhtes. Peres on olnud konflikte, aga ta ei ole ka ähvardanud

pereliikmeid vägivallaga. Arsti hinnang, et isiku jutt on laialivalguv ja segane, ei saa olla

aluseks vabaduse võtmisele ja tahtevastasele ravile. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline

diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust tahtevastase ravi kohaldamise eeldusena.

33. Riigikohus on sedastanud, et ka ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu

korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või

teistele. Käesolevas asjas ei ole kohus määruses põhjendanud milles seisneb isiku ohtlikkus kui

ta jätab ravimid võtmata.

34. Puudutatud isik palub enda esindamisega seotud kulud jätta riigi kanda ning mõista tema

kantud kulud õigusabile Eesti Vabariigilt tema kasuks 630 euro ulatuses välja.

35. PERH psühhiaatriakliinik esitas määruskaebusele 13.10.2023 seisukoha ning palus jätta

määruskaebuse rahuldamata, sest praegusel juhul on täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS §11 lg-le 1.

36. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle 16.10.2023 kirjaga TsMS §

663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

37. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 15.08.2023 ja 19.09.2023 määruste resolutsioonid

tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb osaliselt

täiendada maakohtu määruste põhjendusi. Määruskaebused jäävad rahuldamata.

38. Esmalt märgib ringkonnakohus, et käesoleval juhul on maakohus 15.08.2023 määrusega

pikendanud esialgset õiguskaitset ning paigutanud puudutatud isiku kinnisesse asutusse kuni

40 päevaks. Esialgse õiguskaitse korras isiku paigutamist kinnisesse asutusse reguleerib TsMS

§ 534. Maakohtu 19.09.2023 määrusega on otsustatud puudutatud isiku paigutamine kinnisesse

asutusse kolmeks kuuks. See otsustus toimub korralises menetluses ning seda reguleerib TsMS

§ 533.

39. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema

tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi, tulenevad isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema

enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida,

2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

40. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et puudutatud isiku puhul on

täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tema psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks.

Ringkonnakohus täiendab siiski maakohtu määruste põhjendusi osas, mis puudutavad

konkreetse isiku ohtlikkuse hindamist ning muu psühhiaatrilise abi ebapiisavust tema puhul,

kuna maakohus ei ole oma otsustust piisavalt põhjendanud (TsMS § 667 lg 1).

41. Esitatud avaldusest, sellele lisatud psühhiaatrite arvamusest ning eksperdi arvamusest

nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire, milleks on püsikululine paranoidne

skisofreenia (F20.00, RHK-10 järgi), mis seisneb mõttekäiguhäiretes, paranoilistes

luulumõtetes, psühhoosist lähtuvas tahteelus. Puudutatud isik on PERH psühhiaatriakliinikus

psühhootilise seisundi tõttu ravil olnud kümneid kordi. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda

2-23-11418

puudutatud isikule pandud diagnoosides ning selles, et tegemist on raske psüühikahäirega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtuvalt võib puudutatud isiku

käitumine raskest psüühikahäirest tulenevalt olla impulsiivne, ettearvamatu ja agressiivne, st et

puudutatud isik ei suuda oma raskest psüühikahäirest tulenevalt adekvaatselt hinnata enda

tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Eelnev kinnitab ringkonnakohtu

hinnangul raske psüühikahäire olemasolu, mis piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest

aru saada ja seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes.

42. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et piisavalt veenvalt on tõendatud, et haiglaravita

jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut (PsAS § 11 lg 1 p 2). Kuna maakohus ei ole järeldust isiku ohtlikkuse kohta

seostanud konkreetsete eluliste asjaoludega, täiendab ringkonnakohus selles osas maakohtu

määruste põhjendusi. Ringkonnakohus tegi isiku kohta päringu Politsei- ja Piirivalveametile

(PPA), kuna tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on isikut korduvalt toimetatud ravile nimelt

politsei abiga. PPA vastuskirjast selgub, et nende infosüsteemis on registreeritud 105 juhtumit,

millest nähtub puudutatud isiku kokkupuude politseiga viimase kolme aasta jooksul.

Ringkonnakohtu hinnangul väljendub isiku ohtlikkus mitmetes PPA poolt kirjeldatud

väljakutsetes, sh 28.11.2022 väljakutse selle kohta, et puudutatud isik lööb oma ema, käitub

ebaadekvaatselt, karjub ja laamendab; 05.03.2023 väljakutse selle kohta, et puudutatud isik oli

agressiivne ning ähvardas teisi maha lüüa; 12.05.2023 väljakutse selle kohta, et naabri sõnul

läks puudutatud isik kellelegi kallale, on nii vaimselt kui füüsiliselt agressiivne (tõukab, lööb,

tirib juustest). Kolleegium selgitab, et Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei

eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada ning et isiku

ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse

tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14-14.1). Seega leiab kolleegium, et eelnev on

piisav, et jaatada puudutatud isiku ohtlikkust psüühikahäire tõttu. Oht on eelkõige teiste elule,

tervisele ja julgeolekule.

43. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei olnud muu psühhiaatriline abi

küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3), kuid täiendab vastavas osas maakohtu määruste põhjendusi.

Muu psühhiaatriline abi ei olnud määruste tegemise ajal küllaldane ega võimalik seetõttu, et

puudutatud isikul ei olnud piisavat arusaama ravivajadusest, sest tal puudus haiguskriitika ning

puudutatud isik ei olnud varem järginud talle antud ravisoovitusi, ta on pidevalt haiglavälise

ravi omal algatusel katkestanud, mille tõttu on psüühikahäire aastatega süvenenud. Arvestades,

et samal ajal esines eelnevalt tuvastatud oht teiste elule, tervisele ja julgeolekule, ei oleks muust

psühhiaatrilisest abist piisanud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda arstide ja eksperdi

selgituses, et puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult

statsionaarse haiglaravi tingimustes. Seega järeldas maakohus õigesti, et puudutatud isik ei

olnud võimeline ravi vajaduse üle otsustama ning seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud

isikule vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest

olenemata ravi osutades.

44. Kuigi nõustuda saab määruskaebuse etteheitega arsti 14.08.2023 arvamuse vormistamise

osas (allkirjata ning saadetud sekretäri meililt), ei anna see käesoleval juhul alust puudutatud

isiku psühhiaatriahaiglast vabastamiseks, arvestades, et puudutatud isiku puhul on täidetud

PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.

45. Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused nii esialgse õiguskaitse tähtaja

pikendamiseks kui ka isiku korduvaks paigutamiseks kinnisesse asutusse kuni kolmeks kuuks

ning maakohtu määrused tuleb jätta lõppjäreldustes muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

2-23-11418

46. Määruskaebuste menetlemisel kantud kaebuse esitaja lepingulise esindaja tasu jääb TsMS

§ 172 lg 3 alusel kaebaja enda kanda. Muud määruskaebuste menetlemisega seotud kulud

jäävad sama sätte esimese lause alusel riigi kanda.

47. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)