3-23-577/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.12.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-577

Haldusasi

OÜ Forestgreen kaebus Keskkonnaameti 29.11.2022

korralduse punkti 1.2. ja 10.02.2023 vaideotsuse

tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Forestgreen, lepingulised esindajad v.adv.

Indrek Leppik ja v.adv. abi Mari Kelve-Liivsoo

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme

Kolmas isik – MTÜ Eikla Jahiselts, esindaja Aadu Sepp

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnaameti 29.11.2022 korralduse nr 1-3/22/584

punkt 1.2. ja 10.02.2023 vaideotsus nr 1-7/22/280-4.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.01.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116

lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) pikendas 29.11.2022 korraldusega Aste, Eikla, Kärla,

Kihelkonna, Lümanda, Mustjala, Salme ning Torgu jahipiirkonna kasutusõiguse lube.

Korralduse p-ga 1.2. pikendas KeA MTÜ-le Eikla Jahiselts väljastatud Eikla jahipiirkonna

3-23-577

(JAH1000207) kasutusõiguse luba nr 2 järgmiseks 10 aastaks, s.o kuni 29.11.2032. KeA

avaldas 02.12.2022 Ametlikes Teadaannetes teate Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivuse pikendamise kohta.

2. OÜ Forestgreen esitas 16.11.2022 vaide korralduse kehtetuks tunnistamiseks, leides, et

korralduse p 1.2. on materiaalselt ja formaalselt õigusvastane, kuna sellega on jahipiirkonna

kasutusõiguse luba antud isikule, kes ei täida jahiseaduse (JahiS) nõudeid ning KeA jättis läbi

viimata avaliku haldusmenetluse ja teostamata kaalutlusõiguse.

3. KeA jättis 10.02.2023 vaideotsusega vaide rahuldamata ning luges vaideotsuse p-s 5

esitatud selgitused seoses Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisega KeA

29.11.2022 korralduse punkti 1.2. täiendavateks selgitusteks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. OÜ Forestgreen esitas 13.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA

29.11.2022 korralduse punkti 1.2., selle alusel väljastatud Eikla jahipiirkonna

(JAH1000207) kasutusõiguse loa nr 2 ja 10.02.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning

KeA kohustamiseks Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise menetlust uuesti

läbi viima. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1)

Vaideotsus ja vaidlustatud korralduse p 1.2. välistavad JahiS § 17 lg 2 p 4 piirangu tõttu

kaebaja võimaluse taotleda jahipiirkonnas ise kasutusõiguse luba. Kaebaja on huvitatud oma

põhitegevuse (s.o metsamajandust toetavad tegevused) raames ise kasutusõiguse luba

taotlema. Kaebaja vastab JahiS nõuetele.

2)

Eikla Jahiselts esitas taotluse rohkem kui 6 kuud enne olemasoleva loa kehtivuse lõppu,

sellise taotluse menetlemiseks puudus vastustajal õigus. Ka õiguskantsler on leidnud, et liiga

vara esitatud taotlus tähendab, et liiga suur osa loa kestusest jääb hindamisperioodist välja.

See aga tähendab JahiS § 18 lg 2 p-ga 3 sätestatud kohustuse rikkumist. Õigus taotluse

esitamiseks tekkinuks alles 30.11.2022, kuid selleks ajaks oli luba juba pikendatud. Kasvõi

ainuüksi seetõttu tuleks korraldus tühistada. Vastustaja tõlgendus JahiS § 18 lg 1 tähtaja osas

on liiga laiendav.

3)

Kolmanda isiku luba oleks tulnud jätta pikendamata JahiS § 18 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel.

Kokkulepped maaomanikega olid jäetud esitamata. Vastustajale esitati valeandmeid.

Kokkulepete olemasolu ja ulatust tuleb hinnata taotluse esitamise seisuga. Hiljem sõlmitud

lepinguid ei saanud arvesse võtta. Pole teada, kas ja milliseid lepinguid Eikla Jahiselts Saare

maakonna jahindusnõukogule kontrollimiseks esitas. Lepingute kontrollimist ei nähtu.

Vastustaja teab, et jahindusnõukogu ei kontrolli enamasti lepingute olemasolu ega mahtu.

Seda kinnitab Saare maakonna jahindusnõukogu liikme e-kiri (kaebuse lisa 11). JahiS § 20 lg

2 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud: Eikla Jahiselts jättis loa pikendamise menetluses

andmed lepingute sõlmimise kohta esitamata ning ei olnud kõiki vajalikke lepinguid taotluse

esitamise seisuga veel sõlminud. See on võrdsustav valeandmete esitamisega JahiS § 18 lg 2 p

1 tähenduses.

4)

Kolmas isik rikkus viimase 3 aasta jooksul kolmel korral seireandmete kogumise ja

esitamise kohtustust – kahel korral jäeti esitamata metssea vaatluskaart ja ühel korral

metskitse vaatluskaart (JahiS § 18 lg 2 p 3 ja JahiS § 21 lg 2 rikkumine). Vastustaja küsis

kolmanda isiku selgitusi seireandmete esitamata jätmise kohta alles vaidemenetluses. Ei ole

usutav, et kolm kirja läksid kaduma. Vastustaja ei püüdnudki nõuete täitmist kontrollida ja

samas möönis, et kõik seireandmed polnud temani jõudnud, kuid leidis, et rikkumine polnud

tahtlik.

2(8)

3-23-577

5)

Lisaks peab jahipiirkonna kasutusõiguse lubade menetlus olema avalik ja kaasata tuleb

huvitatud isikud, ent praegusel juhul avalikku menetlust korralduse vastuvõtmisele ei

eelnenud. Vastustaja ei kaasanud kaebajat ega teinud kaalutletud otsust. Korralduse p 1.2.

rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust – ta on kehtiva loa lõppemisel oluliselt ebasoodsamas

olukorras kui kehtiva loa omanik. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa omanikul ei ole JahiS-st

tulenevat ootust, et loa pikendamise menetlust ei viida läbi avalikus haldusmenetluses.

6)

Korraldus on oluliste kaalutlusvigadega, kaalutlusõigust ei teostatudki. Pole põhjendatud,

miks on kolmanda isiku loa pikendamine kõige otstarbekam võimalus jahimaa

heaperemeheliku kasutuse jätkamiseks, jahindusliku kasutuse edasiseks võimaldamiseks,

jahimaa kasutuse stabiilsuse ning jätkuva koostöö tagamiseks piirkonna maaomanikega.

Samuti ei põhjendatud, miks on korralduse p 1.2. taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne.

Vastustaja ei saa kõigi asjast puudutatud isikute huve kaaluda jahindusnõukogu seisukoha

alusel, mille esitab loa pikendamist taotlev isik. Rikutud on uurimis- ja põhjendamiskohustust.

2. KeA palub 19.05.2023 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

1)

Olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse luba (JKL) pikendati JahiS § 18 alusel, saab

kaebaja õiguste riivet pidada üksnes väga kaudseks. Kaebeõigust tuleb täiendavalt kontrollida.

Korralduse p 1.2. ei ole kaebaja suhtes koormav haldusakt. See on suunatud olemasoleva

õiguse pikendamisele, mitte tekitamisele. Puudub vaidlus, et juba olemasolevale

jahipiirkonnale ei saa JKL taotleda (JahiS § 17 lg 2 p 4).

2)

Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele ei kohaldata loa andmise kohta käivaid, sh

avatud menetlust puudutavaid sätteid. Tegemist on erinevate eesmärkidega

haldusmenetlustega.

3)

JKL pikendamise taotlus tuleb JahiS § 18 lg 1 järgi esitada 6 kuud enne seda, kui

olemasoleva loa kehtivus lõppeb, mitte 6 kuu jooksul enne olemasoleva loa kehtivuse lõppu.

4)

Vastustajal ei tule JKL pikendamise menetluses kontrollida maaomanikega sõlmitud

lepinguid. Vastustaja hinnangul ei esitanud kolmas isik teadlikult valeandmeid. Õigusaktid ei

näe ette 50% lävendit. Saare maakonna jahindusnõukogu otsustas konsensuslikult toetada

vaidlustatud JKL pikendamist.

5)

Kolmandale isikule ei saa ette heita tahtlikku kohustuste täitmata jätmist, seda nii

küttimismahtude kui ka seireandmete esitamise osas. Saare maakonna jahindusnõukogu on

seni kõik Eikla Jahiseltsile pandud suursõraliste küttimiskohustused konsensuslikult heaks

kiitnud ega ole teinud KeA-le ettepanekuid kohustuste täitmata jätmise eest JKL kehtetuks

tunnistamiseks JahiS § 9 lg 3 p 3 alusel. Eikla Jahiselts on vaidemenetluses selgitanud, et on

seirearuanded Keskkonnaagentuurile (KAUR) esitanud paberkandjal, kuid need ei ole vaides

nimetatud põhjustel andmete kogujani jõudnud. Seireandmeid kogub KAUR, kes ei ole

vastustajat teavitanud seirearuannete esitamata jätmisest. Formaalselt ei ole jahiulukite

seirearuannete esitamise kohustus jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustus. See

on JKL-ga kaasnev kohustus. Isegi kui seda kohustust pidada JKL loas sätestatud kohustuseks

ja leida, et seda rikuti tahtlikult, ei oleks loa pikendamata jätmine üksikute seirearuannete

esitamata jätmise tõttu proportsionaalne.

6)

KeA-l ei ole õigust ümber hinnata jahindusnõukogu otsuseid. KeA ei teosta

jahindusnõukogu tegevuse üle sisulist järelevalvet. KeA osaleb jahindusnõukogu töös riigi

esindajana võrdsetel alustel teiste liikmetega. Olemasoleva jahipiirkonna kasutaja jätkamise

toetamine on toimunud laiapõhjaliselt ja kõigi jahindusnõukogus osalenud huvigruppide

heakskiidul. Ka jahindusnõukogudel puudub seadusest tulenev kohustus kontrollida

3(8)

3-23-577

maaomanikega sõlmitud lepingute mahtu ja ulatust. Kaebaja viidatud juhis ei ole

jahindusnõukogudele täitmiseks kohustuslik – see ei ole õigusakt.

7)

Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et JahiS § 18 alusel ei saa pikendada 10 aastaks neid

lube, mis ei ole välja antud 01.06.2013 uue JahiS alusel. Vastustaja jääb õiguskantslerile

esitatud seisukoha juurde. JahiS § 67 lg 2 näeb ette ühekordse automaatpikenemise, pärast

mida toimub pikendamine üldreeglite alusel. Ka JahiS eelnõu menetlusest (351 SE) järeldub,

et lausalist JKL-de vahetust ei plaanitud.

8)

JKL pikendamiseks ei tulnud läbi viia avatud haldusmenetlust. Läbiviidud

haldusmenetlus oli avalik. Avatud haldusmenetlus toimub JKL andmisel. JKL pikendamise

menetluses ei otsita konkureerivaid taotlejaid, vaid otsustatakse selle üle, kas olemasolev ja

kehtiv JKL kuulub pikendamisele või esinevad alused pikendamisest keeldumiseks.

9)

Kuna kaebaja ja kolmas isik ei olnud JKL pikendamise menetluses võrdses olukorras

olevad isikud, ei saa vaidlustatud korraldus rikkuda kaebaja suhtes võrdse kohtlemise

põhiõigust. Kuna vaidlustatud korraldus kaebaja õigusi ei puuduta, ei olnud vastustajale ära

tuntav kaebaja huvi JKL pikendamise menetluse vastu.

10) Kaebusest nähtuvalt olid vastustaja kaalutlused kaebajale arusaadavad. Neid ei muuda

õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja kaalutlustega ei nõustu.

11) Tühistamisnõude rahuldamisel ja vaidlustatud korralduse p 1.2. tühistamisel jätkab

vastustaja Eikla Jahiseltsi taotluse menetlust, lähtudes analoogia korras HMS §-st 44.

Arvestades käesolevat kohtumenetlust, st et vastustajale on kaebaja huvi menetluse vastu

teada, tuleb ka kaebaja haldusmenetlusse kaasata. JKL pikendamise menetluses ei saa kohus

kohustada vastustajat andma kaebajale võimalust Eikla jahipiirkonna JKL taotlemiseks. Kui

vastustaja otsustaks luba mitte pikendada, algatatakse vabanevale jahipiirkonnale uue kasutaja

otsimise menetlus, mis viiakse läbi JahiS § 15-17 alusel ja sel juhul on ka kaebajal õigus

esitada taotlus jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks, sest tegemist on avatud

menetlusega.

3. Kolmas isik palub 17.05.2023 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides

järgmist.

1)

Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisel lähtus kolmas isik menetluse ajal

kehtinud KeA vastavast juhendist „Juhis jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamiseks“,

kinnitatud 21.06.2021, muudetud 10.09.2021.

2)

Jahindusnõukogu koosolekul olid kolmanda isiku esindajal kaasas nii sõlmitud lepingud

kui ka väljatrükk lepingute koondist. Jahindusnõukogu kontrollis lepingute olemasolu ega

tuvastanud puudusi.

3)

Seireandmete osas selgitas kolmanda isiku esindaja jahindusnõukogule, et on esitanud

puudulikuks märgitud aruanded KAUR-ile paberkandjal posti teel. Kolmas isik ei oska öelda,

miks need kuskil ei kajastu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Esmalt selgitab kohus seoses vastustaja 09.11.2023 ettepanekuga menetluse

peatamiseks, et ehkki õige on seisukoht asjakohase halduskohtu (jõustumata)

kohtupraktika lahknevusest, ei ole antud hetkel haldusasja menetluse peatamine

menetlusökonoomia kaalutlustel põhjendatud, arvestades ka praeguse asja

menetlusstaadiumit ning asjaolu, et kaebaja on menetluse peatamisele vastu vaielnud.

4(8)

3-23-577

Kohtuasju, milles on küsimuse all ka selles asjas määravat tähtsust omavate

õigusnormide (JahiS § 18 ning § 67 lg 2) tõlgendamine, ei ole kohtule teadaolevalt

halduskohtu menetluses enam kuigi palju. Seejuures on praegune kaebus esitatud

13.03.2023 ning kohtul tuleb tagada asja läbi vaatamine mõistliku aja jooksul.

Vastustaja viidatud kohtumenetluses haldusasjas nr 3-22-2414 on apellatsioonkaebus

võetud menetlusse 02.06.2023 ning sellele on esitatud vastus ja seisukoht 14.08.2023

ja 17.08.2023. Võrreldavasse menetluslikku staadiumi on jõudnud ka haldusasi nr 3-

23-63. Apellatsioonkaebused haldusasjades nr 3-22-2418 ja 3-22-2692 on

ringkonnakohtu menetlusse võetud novembris ning vastused neile ei ole veel

saabunud. Praegusel hetkel ei ole ettenähtav, milline viidatud haldusasjadest lõppeb

esimesena jõustunud lahendiga ja millal. Arvestades edasikaebevõimalusi, ei pruugi

see toimuda lähema poole aasta jooksul ning tõenäoliselt võtab jõustunud lahendini

jõudmine kauemgi. Kohtu arvates on seega otstarbekam jätkata asja menetlusega

vastavalt 07.11.2023 määratud ajakavale.

5. Selles asjas on vaidluse all KeA 29.11.2022 korralduse õiguspärasus osas, mis

puudutab jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist Eikla jahipiirkonnas ehk

korralduse punkti 1.2., millega KeA vastavalt MTÜ Eikla Jahiselts taotlusele otsustas

pikendada MTÜ-le Eikla Jahiselts väljastatud Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivust järgmiseks 10 aastaks, so kuni 29.11.2032. Nagu selgitatud 07.11.2023

määruses, ei ole kasutusõiguse luba nr 2 kui haldusakti andmise kohta väljastatud

tõend ise haldusakt ega ole seega ka tühistamisnõude esemeks. Vaidlustatud

korralduse p 1.2. ja selle alusel välja antud luba on vaadeldavad lahutamatu tervikuna

ning juhul, kui vaidlustatud korralduse p 1.2. tühistatakse, kaotab automaatselt

kehtivuse ka pikendatud luba nr 2 (vt ka Riigikohtu 17.10.2023 määrus nr 3-23-360, p

20). Lisaks korralduse punkti 1.2. tühistamisele on kaebaja nõudnud ka asjas tehtud

vaideotsuse tühistamist. Samuti on esitatud alternatiivne taotlus vastustaja

kohustamiseks kaebajat jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise menetlusse kaasama

ja/või andma kaebajale võimalus taotluse esitamiseks.

6. Kohtu hinnangul on kaebajal kaebeõigus KeA 29.11.2022 korralduse osaliseks

vaidlustamiseks. Kaebaja ei ole esitanud kaebust maaomanikuna, vaid on selgitanud

enda huvi oma põhitegevuse raames ise jahipiirkonna kasutusõiguse luba taotleda ehk

osaleda kasutusõiguse loa taotlemise menetluses. JahiS § 17 lg 2 p 4 kohaselt keeldub

loa andja jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest, kui jahipiirkond on juba

kasutusel. Senise kasutaja loa kehtivuse pikendamine välistab niisiis kaebaja õiguse

selle jahipiirkonna kasutusõiguse luba taotleda, sest sellisel juhul jahipiirkond ei

vabane. Kaebajal on seega õigus nõuda asjakohastest sätetest kinni pidamist ja

kohtulikku kontrolli KeA tegevuse õiguspärasuse osas (nt RKHKm 21.06.2022, nr 3-

21-2230, p 9), sest tema õigusi puudutab küsimus, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa

kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt. Kaebaja on selgitanud, et ta on

huvitatud jahitegevuse korraldamisest jahipiirkonnas ja täidab JahiS-ga taotlejale

esitatavad nõuded.

7. Jahipiirkonna kasutamist reguleerib JahiS 2. ptk, mis näeb ette, et jahipiirkonna

kasutusõigus antakse jahipiirkonna kasutusõiguse loaga (§ 14 lg 1). Loa andjaks on

KeA ning luba antakse kümneks aastaks (lg-d 3-4). Loa taotlemine, taotluse

avalikustamine ning loa andmine ja sellest keeldumine, sh kasutusõiguse loa avalikult

teatavakstegemine on reguleeritud §-des 15–17. JahiS § 18 lg 1 näeb ette, et

jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendatakse järgmiseks kümneks aastaks,

kui jahipiirkonna senine kasutaja on esitanud kuus kuud enne jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale vastava

5(8)

3-23-577

taotluse koos jahindusnõukogu seisukohaga. 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013

jõustunud JahiS § 67 lg 2 nägi rakendussättena ette, et seaduse jõustumisel kehtinud

jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib 10 aastat pärast selle seaduse jõustumist

ulatuses, milles see ei ole vastuolus seaduses sätestatuga.

8. Kohtul tuleb vaidlustatud korralduse punkti 1.2. õiguspärasuse hindamisel

kontrollida, kas korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja

sellega kooskõlas (HMS § 54). Asja lahendamine sõltub sellest, kas JahiS § 18 lg 1

võimaldas õiguspäraselt pikendada ka sellist kolmanda isiku jahipiirkonna

kasutusõiguse luba, mille kehtivus oli üleminekusätte (JahiS § 67 lg 2) kohaselt 10

aastat pärast seaduse jõustumist 01.06.2013.

9. Kohus selgitas 07.11.2023 määruses, et asus haldusasjades nr 3-22-2418 ja 3-

22-2692 samasisulist õigusküsimust lahendades (22.09.2023 ja 28.09.2023 otsused;

jõustumata) seisukohale, et JahiS § 18 lg 1 ei saa olla aluseks jahipiirkonna

kasutusõiguse loa pikendamisele olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse luba on

üleminekusättest tulenevalt automaatselt pikenenud.

10. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et 01.06.2013, mil kehtiv jahiseadus

jõustus, omas Eikla Jahiselts Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Järelikult pikenes

loa kehtivus 2013. a automaatselt 10 aastaks (vt kaebuse p 49 ja vastustaja vastuse p

14) üleminekusättest (JahiS § 67 lg 2) tulenevalt, so kuni 31.05.2023. Käesolevas asjas

vaidlustatud korralduse p-ga 1.2. pikendati loa kehtivust omakorda veel 10 aastaks,

kuni 29.11.2032. Loa kehtivuse pikendamisel on õigusliku alusena tuginetud JahiS §

18 lg-tele 1 ja 2.

11. Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas või kuidas saab toimuda

üleminekusätte alusel juba pikenenud kehtivusega lubade pikendamine.

12. Nagu ülal selgitatud, omab asja lahendamisel määravat tähtsust küsimus, kas

JahiS § 18 lg 1 võimaldas pikendada ka sellist kolmandale isikule antud jahipiirkonna

kasutusõiguse luba, mille kehtivus oli üleminekusätte (JahiS § 67 lg 2) kohaselt 10

aastat pärast seaduse jõustumist 01.06.2013. Kohus jääb eelnevalt väljendatud

seisukoha juurde. Kohtu hinnangul oli JahiS § 67 lg 2 eesmärgiks reguleerida enne uue

JahiS jõustumist antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivust. Sättega

määratleti, et uue seaduse jõustumise hetkel kehtinud load kehtisid edasi veel 10

aastat, st kuni 31.05.2023. JahiS § 20 lg 1 p 3 kohaselt lõppeb jahipiirkonna

kasutusõiguse loa kehtivus, kui selle kehtivuse tähtaeg on möödunud. JahiS § 18 lg 1

näeb küll ette võimaluse pikendada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust

järgmiseks kümneks aastaks, kuid kohtu arvates ei saa see säte olla aluseks

jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele olukorras, kus loa kehtivus on

üleminekusättest tulenevalt ühekordselt automaatselt pikenenud.

13. Kohtu seisukoht ühtib kaebaja viidatud õiguskantsleri 11.03.2022 arvamuses

toodud seisukohaga, et JahiS § 67 lg 2 kohaselt juba automaatselt 10 aastaks

pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa neid pikendada JahiS

§ 18 lg 1 alusel, kuna need load ei ole välja antud kehtiva JahiS tingimusi ja korda

arvestades (vt §-d 14–17). Üleminekusätetest nähtuvalt reguleeriti nendega üksnes tol

hetkel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivust. Ehkki keeleliselt

võimaldaks JahiS sätted ka vastustaja kasutatud tõlgendust, toetab eeltoodud

seisukohta JahiS sätete süstemaatika, kus loa pikendamise säte järgneb loa andmise ja

selleks ette nähtud avatud menetluse regulatsioonile ja moodustab sellega loogilise

terviku, samas kui pikendamise võimalusele pole viidatud rakendussätete juures.

6(8)

3-23-577

14. Loa pikendamise eelduseks JahiS § 18 lg 1 alusel saab seega olla eelnevalt

JahiS §-des 14–17 sätestatud tingimustel ja korras tähtajalise jahipiirkonna

kasutusõiguse loa väljastamine, mitte aga varasemas seaduses sätestatud eeldustel

väljastatud ja ainuüksi üleminekusättest tulenevalt veel 10 aastat kehtinud load.

15. Samuti on põhiseadusega enam kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt tekib kõigil

jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikutel perioodiliselt võimalus avatud

menetluses jahipiirkonna kasutusõiguse loale konkureerida. Vastupidine tõlgendus,

mis võimaldaks praegusel juhul juba automaatselt ja mistahes kontrollimiseta

pikendatud jahipiirkonna kasutusõiguse lube taas ilma avatud menetlust läbi viimata

märkimisväärselt pikaks ajaks pikendada, kujutaks kohtu arvates endast

ebaproportsionaalset võrdsus- ja vabaduspõhiõiguse riivet. Seaduse tekstis puuduvad

muud normid, mis JahiS § 18 alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise

menetluses – erinevalt loa andmise avatud menetlusest – tagaksid teiste jahipiirkonna

kasutusõiguse loast huvitatud isikute õiguste kaitse. Praegusel juhul ei nähtu, et avatud

menetlust oleks üldse läbi viidud. Ka eelnõu (351 SE, XII Riigikogu) menetlemisel

Riigikogus muudeti algselt tähtajatuna kavandatud jahipiirkonna kasutusloa

väljastamise regulatsioon teise lugemise käigus tähtajaliseks (muudatusettepanek nr 5),

tuginedes just põhiseaduspärasuse argumendile, ning alles seejuures lisati teksti ühtlasi

üleminekusätted (muudatusettepanek nr 33). Asjaolu, et eelnõu seletuskirja kohaselt

on kavandatud jätta seaduse jõustumisel jahipiirkondade kasutusõigus samaks, ei

kinnita kohtu hinnangul seadusandja soovi laiendada jahipiirkonna kasutusõiguse

lubade pikendamise võimalust ka nendele lubadele, mida üleminekusätete alusel juba

10 aastaks pikendati.

16. Neil põhjustel leiab kohus, et KeA 29.11.2022 korralduse nr 1-3/22/584 p 1.2.

ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ning on materiaalselt õigusvastane. Seega tuleb

vaidlustatud korralduse p 1.2. ja ka sellega lahutamatult seotud 10.02.2023 vaideotsus

tühistada ning puudub vajadus vastata menetlusosaliste muudele väidetele seoses

jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetluse sisulise läbiviimisega.

17. Kaebaja esitas ka alternatiivse kohustamisnõude enda kaasamiseks

jahikasutusõiguse loa andmise haldusmenetlusse juhuks, kui kohus tühistab punkti 1.2.

oluliste kaalutlusvigade või oluliste menetlusõiguste rikkumise tõttu (vt kaebuse p 77).

Kohus tühistab vaidlustatud korralduse punkti 1.2. selle sisulise õigusvastasuse tõttu,

seega puudub vajadus alternatiivse kohustamisnõude eraldiseisvaks lahendamiseks (vt

kaebuse p 76). Ka vastustaja on kaebusele vastates selgitanud, et loa pikendamise

menetluses kaebajale taotluse esitamise võimalust anda ei saa, ent uue kasutaja

otsimise menetluses kui avatud menetluses on ka kaebajal ja teistel huvitatud isikutel

võimalik avatud menetluses taotlus esitada.

Menetluskulud

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, kannab menetluskulud vastustaja. Vastavalt

HKMS § 109 lg-le 1 tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule kirjalikus

menetluses kohtu poolt määratud tähtaja jooksul (praegusel juhul kuni 20.11.2023)

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

19. Kaebaja esitas 20.11.2023 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas

2720 eurot (esindajakulu 2700 eurot ja riigilõiv 20 eurot). Taotlusele oli lisatud

ajaaruanne ja 4 arvet Greenevent OÜ-le (13849,92 eurot; 20 eurot; 4579,20 eurot;

7(8)

3-23-577

453,60 eurot). Kaebaja põhjendab, et arved on esitatud Greenevent OÜ-le ja ka tasutud

Greenevent OÜ poolt tulenevalt sõlmitud kokkuleppest. Kaebaja taotleb

menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta.

20. Vastustaja leiab 22.11.2023 seisukohas, et menetluskulude kandmine kaebaja

poolt ei ole tõendatud. Arved on esitatud Greenevent OÜ-le, kes ei ole kohtuasjas

menetlusosaline. Arvetelt ei selgu ka näiteks see, millise riigilõivustatud tegevusega on

olnud tegu, millise vaideotsuse analüüsi ja millist nõupidamist lisatud spetsifikatsioon

sisaldab. Lisaks on menetluskulud põhjendatud vaid osaliselt ja ajakulu ülehinnatud.

Kaebaja on samadel argumentidel esitanud kolm kaebust (haldusasjad nr 3-23-558, 3-

23-577 ja 3-23-1008). Kohtumenetluses sarnastel argumentidel tuginevate kaebuste

ajakulu kokku 31,2 h (s.o 3-23-558 ja 3-23-577) on ebamõistlikult suur. Vaide

esitamisel on samad argumendid läbi analüüsitud ja nende kordamine kohtumenetluses

ei saa võtta nii palju aega. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu (1 h) on liiga

suur.

21. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist

menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Riigikohtu praktikas on

selles osas siiski selgitatud, et kulud on väljamõistetavad vaid juhul, kui

menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus, s.o kohustus õigusabikulud

tema eest tasunud isikule hiljem hüvitada (HKMS § 109 lg 11 – vt Riigikohtu

09.06.2023 otsus nr 3-20-2247, p 27; ja 15.12.2022 otsus asjas nr 3-20-1310, p 37.1).

Ehkki kaebaja on viidanud, et kulud kandis Greenevent OÜ tulenevalt sõlmitud

kokkuleppest, ei ole ta väitnud ega tõendanud, et kaebajal oleks tekkinud kohustus

need kulud Greenevent OÜ-le hiljem hüvitada. Seega ei ole eelnevat arvestades

menetluskulud väljamõistetavad ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)