3-23-1432/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsember 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1432

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.03.2023 otsuse nr

15.3-3.4/816-12 ja 14.06.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/92

tühistamiseks

Y. Yi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.03.2023 otsuse nr

15.3-3.4/817-12 ja 14.06.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/91

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X. X ja Y. Y, esindaja Sofja Pevzner-Belositski

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta X. X ja Y. Yi kaebused rahuldamata.

2. Jätta

menetlusosaliste

menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

04.01.2024. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult

selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD

1. Y. Y on sündinud xx.xx.xxxx Indias ja on India kodanik. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis

otsusega Y. Y’ile välismaalaste seaduse (VMS) § 150 lg 1 p 3 alusel tähtajalise elamisloa kui

hooldust vajavale vanemale elama asumiseks Eestis elava lapse Q. Q juurde.

2. PPA tunnistas 24.03.2023 otsusega nr 15.3-3.4/817-12 Y. Y’i tähtajalise elamisloa nr

1041183950/TEP kehtetuks alates 24.03.2023. Kaebaja esitas otsusele vaide.

3. PPA jättis 14.06.2023 vaideotsusega nr 15.3-3.6/91 vaide rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtule saabus 26.06.2023 Y. Y kaebus PPA 24.03.2023 otsuse nr 15.3-3.4/817-

12 ja 14.06.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/91 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1432).

5. X. X on sündinud xx.xx.xxxx Indias ja on India kodanik. PPA andis otsusega X. X’le VMS §

150 lg 1 p 3 alusel tähtajalise elamisloa kui hooldust vajavale vanemale elama asumiseks Eestis

elava lapse Q. Q juurde.

6. PPA tunnistas 24.03.2023 otsusega nr 15.3-3.4/816-12 X. X tähtajalise elamisloa nr

1040104345/TEP kehtetuks alates 24.03.2023. Kaebaja esitas otsusele vaide.

7. PPA jättis 14.06.2023 vaideotsusega nr 15.3-3.6/92 vaide rahuldamata.

8. Tallinna Halduskohtule saabus 26.06.2023 X. X kaebus PPA 24.03.2023 otsuse nr 15.3-3.4/816-

12 ja 14.06.2023 vaideotsuse nr 15.3-3.6/92 tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1433).

9. Tallinna Halduskohus liitis haldusasjad nr 3-23-1432 ja 3-23-1433 ühte menetlusse haldusasjaks

nr 3-23-1432.

KAEBAJATE SEISUKOHAD

10. Kaebajate suhtes kohaldub VMS § 135 lg 1, mille järgi oli PPA-l võimalus säilitada elamisluba,

tehes erandi. VMS § 135 lg-st 2 ei tulene PPA-le kaalutlusõigust. PPA ei ole hinnanud erandi

tegemise võimalust. PPA ei saa tugineda kahele õiguslikule alusele, vaid peab tegema aluse osas

valiku.

11. PPA ei andnud kaebajatele võimalust kõrvaldada VMS § 135 lg-s 1 sätestatud puuduseid. VMS

§ 135 lg-st 1 tuleneb välismaalasele võimalus oma käitumist parandada. Kui PPA seda võimalust ei

anna, siis peab seda otsuses põhjendama, mida PPA ei teinud. Seega on haldusakt motiveerimata.

12. Kaebajad on ajavahemikus 2013-2017 registreerinud oma Eestist eemalviibimise tulenevalt

VMS §-st 253. VMS § 254 kohaselt kui välismaalane on Eestist eemalviibimise registreerinud,

loetakse tema Eestist eemalviibitud aeg püsivalt Eestis elatud aja hulka. Seega isegi juhul, kui

kaebaja viibis Eestist eemal, loetakse, et ta pidevalt elas Eestis.

13. Kaebajad on elanud Eestis alates 2012. a. Kaebajad saavad Eestis ka pensionit, mis tõendab, et

neil on tihedad sidemed Eestiga. Kaebajad vajavad võimalust elada Eestis tervise tõttu. Y. Y vajab

abi liikumises, söögi tegemises ning elementaarsetes igapäevatoimingutes. Kaebajad on alates

2012. a elanud Eestis oma poja hoole all. Eestis elab kaebajate poeg Q. Q, kellel on Eesti

kodakondsus. Kuigi kaebajatel on ka teisi lapsi - Indias elav tütar C. C ning Austraalias elav poeg

F. Fl, on Q. Q ainus laps, kes on võimeline oma vanemate eest hoolitsema ning neid igapäevaselt

abistama. Indias elaval C. C-l on diagnoositud vähk, mistõttu tema tervislik seisund ei võimalda

hoolitseda vanemate eest, kellel mõlemal on raske terviserike. Austraalia seadusandlus ei võimalda

vanematel asuda elama oma Austraalias elava poja juurde. Vanemate kolimine Austraaliasse on

võimalik ainult olukorras, kus vähemalt pooled lastest elavad Austraalias, milline tingimus ei ole

täidetud, pealegi on Austraalias elaval pojal F. F samuti raske terviserike, mis ei võimalda ka temal

kanda hoolt eakate inimeste eest. Kaebajatel on raskendatud liikumine, nad vajavad pidevat

füüsilist ja psühholoogilist tuge. PPA ei saa lähtuda asjaolust, et kaebajad on varasemalt elanud

teistes riikides, sh Indias ilma pojata. PPA-l tuleb hinnata asjaolusid haldusakti vastuvõtmise

seisuga.

14. Y. Yl on raske südamerike ning tema tervislikku seisundit ei ole võimalik parandada. Iga

päevaga tema olukord halveneb. Y. Y ei suuda ise täita arsti ettekirjutusi ega turvaliselt reisida.

Hetkel on Y. Yl juba hapnikupuudus, mis raskendab tema reisimist ja üldist liikumist. Y. Y palub

humaansetel kaalutlustel võimalust jääda Eestisse poja juurde koos oma abikaasaga.

15. Kaebajad selgitasid PPA-le, et ei saanud enne 22.12.2022 Eestisse reisida koroonapiirangute

tõttu. Alates 2020. märtsist olid peatatud sise- ja rahvusvahelised lennud. Lisaks ei võimaldanud Y.

Y tervislik seisund lennata Euroopasse. Peale reisipiirangute leebemaks muutumist haigestusid

kaebajad ise koroonasse. Lisaks ei olnud neil võimalik ennast vaktsineerida raske tervisliku

seisundi tõttu. Samuti tuleb arvestada, et Indiast Eestisse ei ole otselendu. Selline reis kahe eaka,

haige ning kehvas seisundis inimesele oleks osutunud äärmiselt ohtlikuks (arvestades, et kaebajad

ei räägi ka inglise keelt). Austraaliasse oli aga Indiast otselend. Kuna vanemate seisund oli

kriitiline, oli vaja nende eest hoolitseda ning jälgida nende seisundit. Perekond otsustas, et ohutuse

huvides on parim lennata otselennuga Austraaliasse. Austraalia tühistas 06.06.2022

koroonapiirangud. Lisaks sai Y. Y Austraalias vajalikku ravi.

16. Kaebajad said 22.11.2022 teada, et PPA kavatseb nende elamisload tühistada, mistõttu nad

kartsid Eestisse tulla vanglasse sattumise ohu tõttu. Kui kaebajad oleksid teadnud, et neil on luba

Eestisse sisenemiseks, oleksid nad seda ammu teinud. Kaebajate jaoks on ainus võimalus väärikalt

elada oma viimased kuud või aasta koos oma perega, kus nende eest hoolitsetakse, armastatakse

ning tagatakse vajalikud ravimid.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

17. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata. PPA on kaebajate tähtajalise elamislubade

kehtetuks tunnistamise menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt

kohaldanud VMS norme. PPA on vaidlusalustes otsustes piisavalt põhjendanud tähtajaliste

elamislubade kehtetuks tunnistamise asjaolusid ja põhjendusi ning vaideotsustes põhjendanud,

miks vaided jäävad rahuldamata. Asjaolu, et kaebajad ei nõustu PPA põhjendustega, ei tähenda, et

põhjendused oleksid puudulikud või väärad.

18. VMS ei sea piiranguid, mitmel alusel võib tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistada. Üks ja

sama eluline asjaolu võibki mahtuda mitme kehtetuks tunnistamise aluse alla. Asjaolu, et kaebajad

ei ole rohkem kui kolme ja poole aasta jooksul Eestis elanud, tähendab, et kaebajate tegelik elukoht

ei ole Eestis ning tähtajaliste elamislubade kehtetuks tunnistamise aluseks on nii VMS § 135 lg 1 p

2 (välismaalasel puudub tegelik elukoht Eestis) kui ka VMS § 135 lg 1 p 4 (välismaalane ei kasuta

elamisluba eesmärgipäraselt).

19. Kaebajatele oli antud elamisluba VMS § 150 lg 1 p 3 alusel kui hooldust vajavatele

vanematele, kellel ei ole seda võimalik saada oma asukohajärgses riigis või muus riigis ning tema

või tema Eestis seaduslikult viibiva lapse püsiv legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis.

Arvestades, et kaebajad registreerisid oma eemalviibimised lühikese aja jooksul pärast elamisloa

saamist ning viimase kolme ja poole aasta jooksul ei ole Eestis elanud ega oma lapse hooldust

vajanud, on selge, et kaebajad ei ole elamisluba kasutanud eesmärgipäraselt. Elamisloa

eesmärgipärane kasutamine kaebajate puhul tähendab seda, et kaebajad oleksid pidanud elama

Eestis ja nende poeg oleks pidanud neid hooldama, kuna kaebajatele oli elamisload antud kui

hooldust vajavale vanemale lapse juurde elama asumiseks.

20. Ka VMS § 135 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevad tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alused

on seotud Eestis elamisega. Välismaalasel peab olema tegelik elukoht Eestis ka VMS § 150 lg 1 p

3 alusel elamisluba omades kogu elamisloa kehtivuse jooksul. Kaebajate puhul ei olnud see

tingimus täidetud. VMS §-st 128 tulenevalt võib tähtajalist elamisluba pikendada kui elamisloa

pikendamise tingimused on täidetud ega esine elamisloa pikendamisest keeldumise alust ning VMS

§ 129 lg-te 1 ja 2 kohaselt peavad tähtajalise elamisloa pikendamise nõuded olema täidetud mis

tahes alusel tähtajalise elamisloa pikendamiseks ja tähtajalise elamisloa pikendamiseks peavad

tähtajalise elamisloa andmise tingimused olema jätkuvalt täidetud. Tegelikult Eestis elamine on

tähtajalise elamisloa omamisel üks primaarsemaid asjaolusid ja tingimusi. Kuna kaebajad ei ole

juba rohkem kui kolm ja pool aastat Eestis elanud, ei ole nende tegelik elukoht Eestis VMS mõttes.

21. Kaebajad ei vasta tähtajalise elamisloa andmise ega pikendamise tingimustele, seega esineb

kaebajate suhtes elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus ning sellest johtuvalt ka

tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alus VMS § 135 lg 2 p 2 alusel. Lisaks sätestab VMS §

131 lg 1, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alustena kohaldatakse tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumise aluseid. Ka VMS § 135 lg 2 p 4 järgi tunnistatakse tähtajaline

elamisluba kehtetuks, kui elamisloa andmise tingimused ei ole tähtajalise elamisloa kehtivusaja

jooksul täidetud.

22. VMS § 135 lg 2 p-d 1, 2 ja 4 ei anna PPA-le kaalutlusõigust, tegemist on imperatiivsete

tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise alustega. Kuigi PPA tugines tähtajaliste elamislubade

kehtetuks tunnistamisel nii VMS § 135 lg-s 1 kui ka VMS § 135 lg-s 2 sätestatud alusetele, ei

muuda see fakti, et kaebajad ei olnud Eestis elanud kolm ja pool aastat ja nende puhul esines

imperatiivne tähtajaliste elamuslubade kehtetuks tunnistamise alus.

23. VMS § 135 lg-t 3 ei saa tõlgendada selliselt, et see võimaldab kõrvaldada ainult VMS § 135 lg

1 p-s 1 nimetatud puudusi. Vastustaja möönab, et vaideotsuse p-s 29 on ekslikult selgitatud VMS §

135 lg-st 3 tulenevat puuduste kõrvaldamise võimaldamist läbi VMS § 135 lg 1 p 1, jättes

tähelepanuta teised VMS § 135 lg-s 1 sätestatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise

alused. Samas oli kaebajatel pärast seda, kui PPA andis neile teada, et plaanib nende tähtajalised

elamisload kehtetuks tunnistada, kuna kaebajad ei ole Eestis elanud viimase kolme ja poole aasta

jooksul, võimalik naasta Eestisse, et näidata enda tõsikindlat soovi Eestis elada. Kaebajad seda ei

teinud.

24. Kaebajad ei selgitanud, millal nad esitasid taotlused tähtajaliste elamislubade taastamiseks.

Enne 24.03.2023 tähtajaliste elamisluba kehtetuks tunnistamist ei olnud kaebajatel põhjust esitada

taotlust tähtajalise elamisloa taastamiseks. Pärast tähtajaliste elamislubade kehtetuks tunnistamist

esitasid kaebajad vaided, mille PPA vaatas läbi ning tegi vaideotsused, mille osas kaebajad on ka

kaebuse esitanud.

25. Kaebajate argumendid erandi kohaldamise põhjuste kohta on asjakohatud ning vastustaja nende

osas sisulist seisukohta ei esita. Viie aasta jooksul, mil kehtis VMS-is kohustus eemalviibimine

registreerida, on X. X Eestis olnud 1 aasta 3 kuud ning eemalviibimine on registreeritud 3 aastaks

ja 9 kuuks, Y. Y on samal ajal Eestis olnud 1 aasta 9 kuud ning eemalviibimine on registreeritud 3

aastaks ja 3 kuuks. Ilmselgelt ei saa sellist Eestis viibimist Eestis elamiseks nimetada ning

ilmselgelt ei vajanud kaebajad hooldust, kui suutis enamuse ajast Eestist eemal olles hakkama

saada. Seega ei ole kaebajad tähtajalisi elamislube eesmärgipäraselt kasutanud juba algusest peale.

KOHTU PÕHJENDUSED

26. Y. Y on India kodanik. PPA andis Y. Yle tähtajalise elamisloa VMS § 150 lg 1 p 3 alusel kui

hooldust vajav vanem elama asumiseks Eestis elava lapse Q. Q juurde, kehtivusajaga 04.04.2018-

03.04.2028.

27. X. X on India kodanik. PPA andis otsusega X. Xle tähtajaline elamisluba VMS § 150 lg 1 p 3

alusel kui sugulase juurde vanem/vanavanem alusel elama asumiseks Eestis elava lapse Q. Q

juurde kehtivusajaga 07.12.2017-06.12.2027.

28. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebajad ei viibinud Eestis kolm ja pool aastat enne

tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist ega selles, et kaebajad registreerisid oma

eemalviibimised lühikese aja jooksul pärast elamisloa saamist. Kaebajate eesmärgiks on kaebuste

järgi elada Eestis Eesti kodanikust poja Q. Qi juures, kuna nad vajavad abi igapäevaeluga

toimetulekul.

29. VMS § 117 lg 1 sätestab, et välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused on

järgmised:

1) Eesti tähtajalise elamisloa taotlemise eesmärk on põhjendatud;

2) tegelik elukoht Eestis; 3) piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks välismaalase ja tema

perekonnaliikmete toimetuleku Eestis. Seda, kas tähtajalise elamisloa pikendamine on põhjendatud,

tuleb hinnata eelkõige lähtudes sellest, kas isikul on vajadus tähtajalise elamisloa järele. Elamisloa

eesmärk on anda välismaalasele õigus ja võimalus Eestis pikema aja vältel püsivalt elada (Tallinna

Ringkonnakohtu 20.12.2013 kohtuotsuse nr 3-12-1493, p 22). Kohtupraktikas on leitud, et VMS §

150 lg 1 p 3 ei defineeri seda, mida mõeldakse vanema inimese hooldusvajaduse all. Kõige

avaramas tähenduses on võimalik hooldamist mõista kui kellegi vajaduste arvestamist ja

rahuldamist. Vanema inimese puhul on vajadused põhjustatud eeskätt vanusest (nt raskused

liikumisel, tervisehädad jms). Normi mõtteks pole siiski võimaldada elamisluba kõikidele

vanematele inimestele, kellel on tulenevalt vanusest eelduslikult suuremad vajadused. Kui isik

vajab vanuse tõttu küll hooldust, aga ta on võimeline iseenda eest hoolitsema, ei tähenda see VMS

§ 150 lg 1 p 3 mõttes hooldusvajadust. Näiteks vanema inimese liikumine on küll vähesel määral

raskendatud, kuid sellegipoolest ilma suuremate raskusteta teostatav, sh abivahendiga. Riigikohus

on hoolduse all mõistnud ka Eestis elava lapse osutatavat ülalpidamist (vt Riigikohtu üldkogu 3.

juuli 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-11, p 88). Näiteks Euroopa Liidu õiguse kontekstis on

ülalpidamist sisustatud tegeliku sõltuvussuhte kaudu, s.t ülalpeetavaga on tegemist, kui esineb

tegelik sõltuvussuhe. Sõltuvussuhet on omakorda sisustatud selle kaudu, kas isik ise suudab

rahuldada oma põhivajadusi, hinnates seejuures isiku majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi (vt nt

Euroopa Kohtu 12. detsembri 2019. a otsus asjas C-519/18, p-d 47 ja 48). Normi mõtteks

esmajoones pakkuda kaitset nendele inimestele, kes ei ole objektiivsetel põhjustel ise võimelised

enda eest hoolitsema ja vajavad seetõttu kõrvalist abi (Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2022

kohtuotsus nr 3-21-589, p 13).

30. PPA on vaidlustatud otsustes leidnud, et kaebajad ei ole elamisloa kehtivuse ajal täitnud

elamisloa andmise tingimusi. PPA on oma otsuseid nõuetekohaselt põhjendanud. PPA otsustest

nähtuvad õiguslikud alused, millele tuginedes on tähtajalise elamisloa andmisest keeldutud, samuti

faktilised asjaolud ja PPA kaalutlused. Kaebajatele on olnud tagatud võimalus esitada menetluses

oma seisukohti ning kaebajad on seda ka teinud. Kohus nõustub vaidlustatud PPA otsuste ja

vaideotsuste põhjendustega, neid täismahus kordamata (HKMS § 165 lg 2). Järgnevalt hindab

kohus kaebustes esitatud väiteid.

31. Kaebajate hinnangul tugines PPA vaidlustatud otsustes vääralt VMS § 135 lg 1 p-dele 2, 3, 4 ja

135 lg 2 p-dele 1, 2 ja 4, kuna mitmel alusel elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole lubatav.

Nimetatud sätete järgi võib tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistada, kui: välismaalasel puudub

tegelik elukoht Eestis (p 2); välismaalasel puudub VMS §-s 120 sätestatud kindlustusleping, mis

tagab tema haigusest või vigastusest tingitud ravikulude tasumise elamisloa kehtivuse ajal (p 3);

või välismaalane ei kasuta elamisluba eesmärgipäraselt (p 4); tähtajaline elamisluba tunnistatakse

kehtetuks, kui: välismaalasele elamisloa andmise või pikendamise tingimuseks olev asjaolu ei ole

täidetud (p 1); välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus

(p 2); elamisloa andmise tingimused ei ole tähtajalise elamisloa kehtivusaja jooksul täidetud (p 4).

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajate puhul kohaldusid kõik nimetatud alused, kuivõrd

kaebajad ei ole viibinud Eestis pika aja vältel, millest saab järeldada, et kaebajad ei vaja

elamislubasid. VMS ei sea piiranguid, mitmel alusel võib tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistada. Kui VMS § 135 lg 1 on sõnastatud võimalusena tähtajaline elamisluba tunnistada

kehtetuks, siis sama paragrahvi lg 2 kaalumisruumi ei anna ning on väljendatud imperatiivse

sättena.

32. VMS § 135 lg 3 järgi võib tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks pädev haldusorgan

määrata tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus välismaalasele tähtaja

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud puuduste kõrvaldamiseks. Vaidlust ei ole, et PPA teatas X.

Xle 22.11.2022 (dtl 128) ning 03.11.2022 Y. Yle (dtl 124) tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamise menetluse algatamisest. PPA küsis kaebajatelt põhjendusi Eestis mitteviibimise kohta.

Seega tuli kaebajatel esitada põhjendused üldiselt Eestis mitteviibimise kohta. Kohtule ei nähtu

PPA käsitletud pöördumistest, et kaebajad ei oleks saanud esitada selgitusi või tõendeid üksnes

VMS § 135 lg-s 1 sätestatud asjaolude osas. Kaebajatel oli võimalus ka seaduslikult Eestisse

naasta, kuna PPA kirjast keeldu Eestisse naasmiseks ei nähtunud. Kaebajate väide, et Eestisse

mittenaasmine oli põhjustatud hirmust rikkuda seadust, ei ole eluliselt usutav, lisaks oli kaebajatel

oli võimalus (sh poja vahendusel) kontrollida vajadusel nimetatud asjaolu võimalikkust. Kaebajad

seda ei teinud ega naasnud ka Eestisse.

33. Kaebajad esitasid PPA-le ka vastavad selgitused oma Eestist eemaloleku kohta (dtl 199-205).

Kaebajad tõid välja, et kaebajate naasmine oli raskendatud Y. Y tervislike põhjuste tõttu ning

COVID-19 pandeemiast tulenevate piirangute tõttu. Kaebajad on esitanud haldusmenetluses Y. Y

tervislikku seisundit kinnitavad tõendid (dtl 135-149). Ka PPA ei ole kahtluse alla seadnud Y. Y

halba tervislikku seisundit või asjaolu, et X. X on hooldust vajav vanem. Vaatamata eelnevale

nõustub kohus vastustajaga, et Y. Y ei ole välja toonud võimalust saada vajalikku arstiabi Indiast

või Eestist, vaid on pidanud võimalikuks saada abi üksnes Austraaliast ja seda kaebajad ka oma

pojalt said. Ka Indias elades tagas kaebajate Eestis elav poeg kaebajatele vajaliku hoole, vaatamata

COVID-19 tulenevatest piirangutest reisida riigist välja. Seega saab üheselt järeldada, et peale

vaadeldava elamisloa saamist, lahkudes Eestist, pidasid kaebajad võimalikuks elada ilma Eestis

elava poja abita. Eestist pikaajaliselt eemalviibimisega ei täitnud kaebajad neile antud elamisloast

tulenevaid tingimusi.

34. PPA on vaidlustatud otsustes kaalunud vaidlustatud haldusaktide mõju kaebajate era- ja

perekonnaelule. PPA võttis õiguspäraselt arvesse, et kaebajad viibivad abikaasadena koos poja

juures Austraalias. Kohus ei sea kahtluse alla, et kaebajate lastel, sh Austraalias elaval lapsel,

võivad olla tervisega probleemid, kuid vaatamata eelnevale on kaebajatel olnud võimalik elada

Austraalias.

35. Kaebustes esitatud väite kohta, et Austraalias saab elamisloa vaid juhul kui Austraalias elavad

taotlejal vähemalt pooled lapsed, PPA analüüsi esitanud ei ole, ent antud juhul ei ole elamislubade

kehtetuks tunnistamise aluseks faktiliselt mitte võimalus Austraalia elamisload saada, vaid fakt, et

kaebajad ei ole tegelikult asunud Eesti elamislubade alusel Eestisse elama.

36. Kohus nõustub vastustajaga, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riiva kaebajate eraelu

olulisel määral, kuna kaebajad moodustavad pere. Samuti on kaebajatel võimalus külastada Eestis

elavat poega, esitades taotlus viisa või uue elamisloa saamiseks.

37. Vaidlustatud otsused on õiguspärased ja nende tühistamiseks ei ole alust.

38. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)