2-23-12726/21 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andres Suik

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.12.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-12726

Tsiviilasi

E.I hagi Swedbank AS vastu lepingu kehtivuse

tuvastamise nõudes

Hagihind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: E.I (isikukood XXX; elukoht xxx);

Hageja lepinguline esindaja: advokaat Artur Maljukov

(e-post: XXX);

Kostja: Swedbank AS (registrikood 10060701; asukoht:

XXX, 15040 Tallinn).

Kostja volitatud esindajad: KR ja JP (e-post xxx; xxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta tsiviilasja materjalide juurde kostja 21.11.2023 menetlusdokumendile lisatud

tõendeid (välja arvatud kostja esindaja diplom ja volikiri).

2. Jätta rahuldamata kostja taotlus käesoleva tsiviilasja menetluse kinniseks kuulutamiseks.

3. Hagiavaldus rahuldada.

4. Tuvastada, et Swedbank AS-i poolt 20.07.2023 tehtud ülesütlemisavalduse alusel ei ole

lõppenud E.I ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud järgmised lepingud: a) arvelduskonto leping,

mis on seotud arvelduskonto nr XXXXXXXX kasutamisega; b) teleteenuste leping nr

2449215; c) deebetkaardileping kaardi number xxxxxxxx kasutamiseks; d) e-arve

püsimakselepingud nr 3660430; 3641886; 3641877.

5. Jätta menetluskulud kostja Swedbank AS kanda.

6. Määrata rahaliselt kindlaks ja mõista kostjalt Swedbank AS välja hageja E.I kasuks

menetluskulud summas 3780 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-

post talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid

mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei

2-23-12726

taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset

menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. E.I (hageja) esitas 07.09.2023 hagi Swedbank AS (kostja) vastu lepingu kehtivuse tuvastamise

nõudes. Hageja täpsustas hagiavaldust 13.09.2023. Hageja palub tuvastada, et Swedbank AS´i

20.07.2023 ülesütlemisavalduse alusel ei ole lõppenud E.I ja Swedbank AS´i vahel sõlmitud järgmised

lepingud (lepingute kehtivuse tuvastamine): a) arvelduskonto leping, mis on seotud arvelduskonto nr

XXXXXXXX kasutamisega; b) teleteenuste leping nr 2449215; c) deebetkaardileping kaardi number

xxxxxxxx kasutamiseks; d) e-arve püsimakselepingud nr 3660430; 3641886; 3641877.

2. Hagi faktiliste asjaolude kohaselt E.I (hageja) ja Hoiupank AS, kelle õigusjärglane on Swedbank

AS (lisa 1), vahel on 30.03.1996 Narvas sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping, mis VÕS´i §

7101 lg 2 tähenduses on (põhi)makseteenuste leping (lisa 2). Lepingu kohaselt osutab kostja hagejale

arvelduskonto nr-ga XXXXXXXX (ja maksekaardi) teenust ehk põhimakseteenuseid VÕS § 709 lg

151 tähenduses. Hageja sai 20.07.2023 (lisa 3) kostjalt teate, milles kostja teavitas hagejat, et alates

03.08.2023 kostja lõpetab ehk sisuliselt ütleb hagejaga sõlmitud (põhi)makseteenuste lepingu ülesse,

mille tulemusena suletakse hageja kõik arveldusarved Swedbank AS´is ning lõpetatakse hagejale

kõikide põhimakseteenuste osutamine.

3. Hageja on seisukohal, et kostjal on kohustus pakkuda hagejale põhimakseteenuseid

põhimakseteenuste lepingute alusel. Seega puudub kostjal õigus ja alus hagejaga sõlmitud

põhimakseteenuste lepingu lõpetamiseks. Kuna kostja oma kohustusi ei täida ja on neid, sh

põhimakseteenuse lepingute ülesütlemisega ka rikkunud, ei jää hagejale muud üle, kui oma õiguste

kaitseks pöörduda hagiavaldusega kohtu poole. Selguse mõttes hageja märgib, et Swedbank AS

20.07.2023 ülesütlemise avalduses sisaldub viide 30.03.1996 lepingule, milleks on arvelduskonto

leping arvelduskonto nr XXXXXXXX kasutamiseks. See, et Swedbank AS 20.07.2023 ülesütlemise

avalduses ei ole toodud vastava lepingu sõlmimise kuupäeva vastavat asjaolu ei mõjuta. Vastav seos

on nähtav hagiavalduse lisast 2.

4. Hagi õiguslike põhjenduste osas märgib hageja, et Euroopa Ühenduse tasandil on vastu võetud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/92/EL, 23. juuli 2014, maksekontoga seotud tasude

võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (edaspidi direktiiv).

Direktiivi preambula p 34 kohaselt peaksid liikmesriigid tagama, et maksekontot avada soovivaid

tarbijaid ei diskrimineeritaks ja ei tohiks seada tõkkeid tarbijatele, kes soovivad maksekonto avamise

ja kasutamise teel saada kasu siseturu eelistest. Seetõttu ei tohiks Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 2005/60/EÜ (9) sätteid kasutada ettekäändena äriliselt vähem atraktiivsete tarbijate

tagasilükkamiseks. Direktiivi preambula p-s 36 on sätestatud, et tarbijatel, kes liidus seaduslikult

elavad ja kellel ei ole maksekontot teatavas liikmesriigis, peaks olema õigus avada ja kasutada

põhimaksekontot kõnealuses liikmesriigis.

5. Samuti peaksid direktiivi preambula kohaselt liikmesriigid tagama, et maksekonto avamise taotluse

rahuldamata jätmise korral teavitavad krediidiasutused tarbijat selle konkreetsetest põhjustest.

Krediidiasutus peaks keelduma põhimaksekonto avamisest või lõpetama põhimaksekonto lepingu

ainult erijuhtudel. Direktiivi artikkel 2 kohaselt on selle reguleerimisala määrata kindlaks vastava

direktiiviga kindlaks selliste eeskirjade ja tingimuste raamistik, mille kohaselt tagavad liikmesriigid

liidu piires tarbijatele õiguse avada ja kasutada põhimaksekontot. Direktiivi artikkel 16 lg-s 2 on

sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et liidus seaduslikult elavatel tarbijatel on õigus avada nende

2-23-12726

territooriumil asuvate krediidiasutuste juures põhimaksekonto ja seda kasutada. Sellist õigust

kohaldatakse olenemata tarbija elukohast. Liikmesriigid tagavad, et kõnealuse õiguse teostamine ei ole

tarbija jaoks liiga keeruline ega tülikas.

6. Direktiiv 2014/92/EL on võetud Eesti õigusesse üle „Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega“ (vastu võetud 14.12.2016) alates 10.01.2017, kui

võlaõigusseadust täiendati muu hulgas §-ga 7101 „Makseteenuse lepingu sõlmimise kohustus ja sellega

seotud tingimused“. Võlaõigusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu seletuskirja (edaspidi seletuskiri) kohaselt (lk 9-14) sätestatakse paragrahviga 7101

nõuded makseteenuse lepingu sh põhimakseteenuste osutamise lepingu, sõlmimisele ja sellega seotud

tingimused ning pealkirjastatakse vastavalt. Vastava paragrahvi kohaselt on krediidiasutus kohustatud

tarbija nõudmisel sõlmima temaga lepingu. Tarbijatele tuleb tagada ligipääs tänapäeval vältimatult

vajalikele makseteenustele ja sõlmida vastav leping. Põhimakseteenuste osutamise kohustus laieneb

krediidiasutusele, kes peavad kõikide lepingutingimuste täitmise ja põhjendatud huvi olemasolu korral

tarbijaga lepingu sõlmima. Krediidiasutusel ei ole lubatud põhimakseteenuseid osutada ainult

internetirakenduse kaudu, jättes kõrvale muud kanalid nagu näiteks klientide teenindamiseks ette

nähtud tegevuskohad e pangakontorid ning sularaha–või makseautomaadid.

7. Põhimakseteenuste osutamise raames on krediidiasutusel kohustus Euroopa Liidus seaduslikul

alusel elavale tarbijale pakkuda vähemalt kõiki toiminguid, mida on vaja maksekonto avamiseks,

kasutamiseks, maksekonto sulgemiseks ja sularaha sissemakseid maksekontole, sularaha maksekontolt

välja võtta, otsekorraldusi, maksekaardi või muu samasuguse vahendi abil makseid ning

kreeditkorraldusi ja püsikorraldusi algatada. Krediidiasutus ei tohi põhimakseteenuseid kättesaadavaks

teha ainult internetirakenduse kaudu ja peab võimaldama põhimakseteenuseid tarbida ka näiteks

teenindussaalis e pangakontoris, kui need on olemas. Krediidiasutus ei või keelduda

põhimakseteenuste osutamisest tarbija kodakondsuse või elukoha tõttu, kui tarbija omab Eestis

elamisõigust. Tarbijat ei tohi diskrimineerida ka ühelgi muul Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis

21 osutatud põhjusel.

8. Direktiivi eesmärk on tagada kõikidele Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavatele tarbijatele

maksekonto ja sellega seotud põhiliste makseteenuste kättesaadavus. Direktiivi põhjenduste kohaselt

maksekonto kasutamine võimaldab tarbijatel osaleda siseturul ja saada kasu siseturu hüvedest ning

soodustada kodanike vaba liikumist liidus. Tarbijate kaitse vajadus on direktiivi mõjuanalüüsi ja

põhjenduspunktide kohaselt tingitud sellest, et tarbijal on Euroopa Liidus maksekonto avamine raske

ja krediidiasutused keelduvad tarbijatele üsna kergekäeliselt maksekonto avamisest, viidates, kas

nende kodakondsusele, elukohale või rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusele. Põhjus on selles,

et Euroopa Liidu üleselt puuduvad ühtsed reeglid ja liikmesriikides kehtivad piiravad

kõlblikkuskriteeriumid, mis võimaldavad makseteenuse pakkujatel keelduda teatud omaduste põhjal

tarbijatele maksekonto avamisest.

9. Lähtuvalt direktiivi ülevõtmise kava konsultatsioonilt saadud tagasisidele, koostas

rahandusministeerium eelnõu, mis kohustab maksekonto avamise kohustust järgima ainult

krediidiasutustel. Seda põhjusel, et Eestis tegutsevad krediidiasutused valdavalt universaalpankadena,

kus makseteenuste osutamine on üks põhilisi tarbijale suunatud teenuseid ja makseteenuste tarbimise

eelduseks on maksekonto olemasolu. Teiseks põhjuseks, miks diskrimineerimise keeldu kohaldatakse

ainult krediidiasutustele on asjaolu, et makseasutuste poolt pakutavate makseteenuste, eelkõige

rahasiirdeteenuse osutamise puhul, ei eeldata alati maksekonto olemasolu. Krediidiasutuse klientidele

avatakse makseteenuse lepingu sõlmimisel alati maksekonto. Vaatamata olulisele vajadusele

rakendada hoolsusmeetmeid, ei tohiks krediidiasutus maksekonto avamisel seada tarbijatele

põhjendamatuid tõkkeid. Näiteks ei tohi maksekonto avamisest keelduda äriliselt vähem atraktiivsetele

tarbijatele tuues ettekäändeks tarbija kodakondsuse või elukoha või rahapesu kahtluse, kui tegelikult

sellist kahtlust ei ilmnenud.

2-23-12726

10. VÕS § 7101 lg-s 6 sätestatakse krediidiasutusele mitmed kohustused juhuks, kui nad

keelduvad tarbijale põhimakseteenuste osutamisest. Keeldumise korral tuleb tarbijat sellest viivitamata

teavitada ja talle põhjused selgitada. Põhimakseteenuste osutamist ei tohi mingilgi moel piirata ja

eelnõu § 709 lõikes 151 nimetatud põhimakseteenuste ning makseteenuse lepinguga pakutavate

teenuste ulatus peab jääma samaks. Näiteks, sularaha maksekontole sissemaksmise või väljavõtmise

teenus ei tohi põhimakseteenuste puhul muudest makseteenuse lepinguga pakutavatest

makseteenustest erineda. Keelatud on seada piiranguid põhimakseteenustega seotud maksetehingute

arvule. Eesmärk on tagada põhimakseteenuste osutamise lepingu ja makseteenuse lepingu raames

pakutavate makseteenuste võrdne kohtlemine.

11. Hageja juhib tähelepanu, et olukorras, kus krediidiasutusel on kohustus põhimakseteenuste

lepingut sõlmida, on kostja otsustusvabadus (lepinguvabadus) sellises osas piiratud. See tähendab, et

krediidiasutus ei saa keelduda tarbijaga põhimakseteenuste lepingu sõlmimisest või seda üles öelda

põhjendades seda lepinguvabadusega ehk et tarbijaga põhimakseteenuste lepingu puhul ei saa

krediidiasutus ise valida kellega ta lepingut sõlmib, vaid tal on lähtuvalt VÕS § 7101 lg-st 2 vastav

kohustus. Lähtuvalt VÕS § 7101 lg 2 piirangutest ei saa kostja kui krediidiasutus jätta

põhimakseteenuste leping sõlmimata või öelda seda ülesse üksnes põhjusel, et kostja lähtuvalt

lepinguvabaduse põhimõttest ei soovi hagejat enda kliendiks. Käesolevas asjas ei ole kostja hagejaga

põhimakseteenuste lepingu lõpetamisel ülaltoodud nõudeid järginud ning ei ole käesoleva ajani

nimetanud ühtegi põhjendatud ja kehtivat alust hagejaga sõlmitud põhimakseteenuste lepingu

ülesütlemiseks.

12. Oma teateas piirdus kostja üksnes viitega Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seaduse (RahaPTS) § 20 lg 1 p 4, p 6, lg 2, lg 4 ja § 42 lg 1 ning üldtingimuste p-le 8.1.4., 9.2.1.3,

9.2.1.4, 9.2.14., 9.2.15., 11.2.5 ja 11.3. Hageja on seisukohal, et ükski ülaltoodud alustest ei anna

kostjale piisavalt alust põhimakseteenuste lepingu ülesütlemiseks tarbijatest hagejaga, kuna puuduvad

faktilised asjaolud, mis annaksid aluse vastavate sätete kohaldamiseks ehk puudub ülesütlemiste

faktiline (sisuline ehk materiaalne) alus. Kostja on oma teates piirdunud ka väga üldsõnalise

selgitusega märkides üksnes seda, et kostja väidetavalt ei suuda täita seadustes nõutavaid

hoolsusmeetmeid.

13. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lg 91 kohaselt peab krediidiasutus põhjendama isikule

makseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu ülesütlemist KAS § 89 lõikes 2 nimetatud

viisil. Käesolevas asjas ei ole kostja hagejale põhjendanud põhimakseteenuste lepingu ülesütlemist, sh.

ei ole toonud välja ühtegi kehtivat ja asjakohast põhjust ega põhjendust, mis annaksid kostjale aluse

hagejaga sõlmitud (põhi)makseteenuse lepingu ülesütlemiseks ega selgitanud miks ja millest lähtuvalt

ei ole kostja võimeline hageja suhtes täitma seadustes nõutavaid hoolsusmeetmeid. Seda eriti

arvestades VÕS § 7101 lg-s 2 toodud piiranguid, millega kostja jättis hagejaga sõlmitud

(põhi)makseteenuse lepingu ülesütlemisel üldse alusetult arvestamata. Hagejal ei ole võimalust oma

õigusi objektiivselt ja tõhusalt kaitsta olukorras, kus kostja ei ole lepingu lõpetamisel toonud ühtegi

faktilist ega asjakohast alust, asjaolu, põhjust ega nõuetekohast põhjendust, mis on aluseks lepingu

ülesütlemiseks. Hageja juhib tähelepanu ka õiguskantsleri 10.03.2020 märgukirjale põhimakseteenuste

tagamise kohta.

14. Direktiivi artikli 19 kohaselt juhul, kui krediidiasutus lõpetab põhimaksekonto lepingu teavitab

ta vähemalt kahe kuu jooksul enne lõpetamise jõustumist tarbijat kirjalikult ja tasuta lepingu

lõpetamise põhjenduse. Samuti võib krediidiasutus raamlepingu ühepoolselt lõpetada üksnes juhul, kui

on täidetud piiratud arv juhtumeid, millest ükski käesolevas asjas ei esine. Lepingu ülesütlemise

kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud

vastaspoolele õigel ajal ülesütlemisavaldus, kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st peab olema

seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine.

2-23-12726

15. Kostja on oma 20.07.2023 ülesütlemisavalduses toonud sisuliselt ainsa hagejaga sõlmitud

lepingu ülesütlemise alusena välja asjaolu, et kostja ei suuda täita seaduste alusel nõutavaid

hoolsusmeetmeid. Muid sisulisi (materiaalseid) eeldusi ei ole kostja oma ülesütlemisavalduses toonud.

Vaatamata ülaltoodule ei ole kostja ülesütlemisavalduses kuidagi selgitanud, milliseid

hoolsusmeetmeid ei suuda kostja täita, milles see võimetus seisneb ning kas see võimetus tuleneb

kostjalt endalt või mitte. Sellises olukorras ei ole hagejal võimalik oma õigusi objektiivselt kaitsta, kui

neile ei ole teada konkreetseid sisulisi põhjendusi, mille alusel ja mis on need sisulised põhjendused

miks on kostja hagejaga sõlmitud lepingut üles öelnud. Üksnes üldsõnalised põhjendused, et kostja ei

suuda täita seaduste alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid, ei ole piisav lepingu lõpetamiseks ja et hageja

saaks oma õigusi efektiivselt kaitsta.

16. Hageja ei saa vastutada ja temaga sõlmitud lepingut ei saa kostja üles öelda olukorras, kui

kostja ei täida oma hoolsusmeetmeid kostjast endast tulenevatel asjaoludel. Näiteks, kui kostja

andmeid ei küsi, ei analüüsi, kehtestab (protseduuri)reegleid, mida ta ei ole võimeline täima, siis

formaalselt ei suudagi kostja hoolsusmeetmeid täita, kuid see ei anna veel kostjale õigust lepinguid

seetõttu üles öelda. Vastasel juhul muutuks vastav regulatsioon sisutühjaks. Seega üksnes ainult

asjaolu, et kostja ei suuda oma hoolsusmeetmeid täita/järgida ei saa olla aluseks hagejaga sõlmitud

lepingute üles ütlemiseks.

17. Hageja juhib tähelepanu, et tuleb vahet teha kas tegemist on alles ärisuhtes loomisega, juhuti

tehingu tegemisega või kehtiva ärisuhtega. Kuna hageja ja kostja vahel on kehtiv ärisuhe, siis tuleb

käesolevas asjas lähtuda reeglitest (hoolsusmeetmetest), mis kohalduvad kehtiva ärisuhte raames.

Samas vastavatele sätetele viitamisele vaatamata ei ole kostja kuidagi neid hageja

tegevuse/tegevusetusega ehk käesoleva asjaga seotud faktiliste asjaoludega sisustanud, mis annaksid

kostjale aluse vastavate sätete kohaldamiseks ja hagejaga sõlmitud lepingute ülesütlemiseks. Kostja ei

ole ülesütlemisavalduses kuidagi selgitanud, miks kostja ei suuda RahaPTS § 20 lg 1 p-s 4 ja 6 toodud

hoolsusmeetmeid täita, milles see võimetus seisneb ning kas see võimetus tuleneb kostjalt endalt või

mitte, sh. kas see hõlmab hageja kogu tegevust (ärisuhet) või üksnes konkreetseid tehinguid, vara

vms., kui ainult konkreetseid toiminguid või tehinguid, siis milliseid konkreetselt ja mis on see hageja

lepingu rikkumine, mis toob kaasa lepingute ülesütlemise.

18. Hageja rõhutab, et hoolsusmeetmeid tuleb rakendada lähtuvalt „ebaharilikkuse printsiibist“.

See tähendab, et tehingu või toimingu kokkulangemine vastavate riskiindikaatoriga, mida tuleb välja

tuua kostjal, vajab kohustatud isiku poolt hoolsusmeetmete kohaldamist ja analüüsi. Kui tehing või

toiming langeb kokku riskiindikaatoriga, siis hindab kostja tehingut, toimingut jms. põhjalikuma

analüüsi kaudu. Analüüsi käigus tuleb kostjal, lisaks vastavates juhendites väljatoodud indikaatoritele,

võtta arvesse hoolsusmeetmete kohaldamisel kogutud infot, sh taustainfot, kliendiprofiili ja

tehingu/toimingu laiemat konteksti. Ilma vastava analüüsita ja riskiindikaatorite tuvastamata ja

põhjaliku hindamiseta ei saa asuda seisukohale, et hageja, sh. tema poolt tehtud tehingute, toimingute

jms. puhul esinevad riskiindikaatorid ja kui esinevad siis millised, kuna alles riskiindikaatorite

tuvastamine ja analüüs määrab ära kostja edasist tegevust ärisuhte raames (kas tal on kohustus ärisuhet

jätkata, lõpetada, esitada vastav teade pädevale asutusele jms.).

19. Hageja leiab, et kostja ei ole toonud välja ühtegi hageja poolt tehtud ebaharilikku tehingut,

toimingut jms. ega seda milliste riskiindikaatoritega nad kokku langevad. Ainuüksi juba seetõttu ei ole

kostja nõuetekohaselt hoolsusmeetmeid kohaldanud (või kohaldas neid alusetult, kuna nende

kohaldamiseks puudub alus) ega nende alusel vastavat õiguspärast analüüsi teostanud (või teostanud

seda puudulikult, ebanõuetekohaselt, õigusvastaselt jms.). Tehingu või toimingu hindamisel vastava

riskiindikaatori perspektiivist tuleks võtta aluseks lähtepunkt, kas tehing või toiming on ebaharilik, kas

see on kliendi profiili ning väidetava tehingu eesmärgiga kooskõlas, mida kostja ei ole teinud.

Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Sellises olukorras on aga hagejaga sõlmitud lepingu ülesütlemine,

2-23-12726

pelgalt põhjendusega, et kostja ei saa (käesoleval ajal teadaolevate andmete pinnalt kostjast tulenevatel

asjaoludel) hoolsusmeetmeid täita, õigusvastane ja tagajärjetu.

20. Tulenevalt ülaltoodust on hageja seisukohal, et olukorras, kus kostja ei ole selgelt põhjendanud

mis on see sisuline (materiaalne) lepingute ülesütlemise alus ehk see hageja tegevus/tegevusetus

(oluline lepingurikkumine), mis on aluseks ärisuhte lõpetamiseks, vaid on toodud üksnes üldsõnaline

ja abstraktne põhjendus, et kostja ei suuda oma hoolsusmeetmeid täita (mis sisuliselt on kostja enda

kohustuse rikkumine), ei esine kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingu ülesütlemise faktilist (sisulist,

materiaalset) alust. See tähendab aga, et kostja 20.07.2023 arvelduskonto ((põhi)makseteenuse)

lepingu ülesütlemine on tagajärjetu, kuna selleks puudub igasugune (õiguslik) alus ehk see ei oma

mingeid õiguslikke tagajärgi ning poolte vahel 7.12.1998 sõlmitud arvelduskonto

((põhi)makseteenuse) leping on käesoleva ajani kehtiv ja kostjale täitmiseks kohustuslikud.

21.

02.11.2023 seisukohas andis hageja teada, et ta ei nõustu kostja vastusega hagile ega selles

toodud seisukohtade, nõuete ja põhjendustega, vaidleb neile vastu, leiab, et kostja vastuses hagile ei

ole toodud ühtegi asjaolu ega põhjendust, mis annaksid alust jätta hagi rahuldamata. Hageja leiab, et

kostja on lepingu ülesütlemisel ja vastuses hagile lähtunud ebaõigetest eeldustest. Hageja rõhutab, et

kostja ei ole oma vastuses hagile ikkagi selgelt välja toonud hoolsusmeetmete rakendamise raames

koostavat analüüsi, milliste kaalutluste alusel on ta jõudnud järeldusele, et ärisuhe hagejaga tuleb

lõpetada.

22. Kuigi hagejale ei ole lõpuni arusaadav, mis on olnud konkreetne õiguslik alus hagejaga ärisuhte

lõpetamiseks, kuna kostja vastuses hagile on viidatud väga üldsõnalistele alustele, siis lähtub hageja

käesolevas vastuses siiski kostja vastusest toodud põhjustest, nagu hageja on nendest aru saanud.

Kostja on viidanud hagejaga ärisuhte lõpetamisel korduvalt üldsõnaliselt üksnes RahaPTS § 42 lg-le 1.

Samas vastav säte näeb kaks (2) eraldiseisvat alust ehk kohustatud isikul on keelatud luua ärisuhet või

võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita

käesoleva seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid ja/või tal on kahtlus, et tegemist on rahapesu või

terrorismi rahastamisega. Oma vastuses hagiavaldusele ei ole kostja märkinud, et tal oleks hageja

suhtes kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega, vaid pigem on pidevalt väitnud,

et ta ei suuda täita RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid (vt. kostja 13.10.2023 vastus hagile p

1.3., p. 2.8., p. 2.11., p. 2.19., p. 3.12. jt.).

23. Tulenevalt ülaltoodust saab hageja aru, et kostja on lõpetanud hagejaga ärisuhte RahaPTS § 42

lg 1 p 1 alusel. Sellest tuleb käesoleva asja lahendamisel lähtuda ning käesoleva asja lahendamisel ei

oma RahaPTS § 42 lg 1 p 2 mingit tähtsust, sh. käesoleva asja lahendamisel ei vaja RahaPTS § 42 lg 1

p-s 2 toodu tuvastamist ega hindamist, kuna kostja sellele hagejaga ärisuhte lõpetamise alusena ei

tugine. Järgmisena tuleb selgeks teha, mis on need hoolsusmeetmed, mida kostjal tuli täita ja mida ta ei

ole võimeline tegema. Hageja saab kostja vastusest hagile aru nii, et hoolsusmeetmed, mida kostja

arvates ei suuda ta täita hageja osas on see, et väidetavalt ei ole kostjal võimalik veenduda hageja

rikkuse ja vara päritolus (vt. kostja 13.10.2023 vastus hagile p 1.3., p. 2.8., p. 2.11., p. 2.19., p B).

24. Tulenevalt ülaltoodust tuleb lähtuda asjaolust, et kostja on lõpetanud hagejaga ärisuhte, kuna

väidetavalt ei ole kostjal võimalik täita seadusest tulenevaid hoolsusmeetmeid seoses hageja vara allika

ja päritolu tuvastamise võimatusega. Seega väidetavalt on hagejaga ärisuhte lõpetamise aluseks

asjaolu, et kostjal ei olnud võimalik veenduda/aru saada hageja rikkuse ja vara päritolus. Tekkinud

olukorras tuleb asja lahendamiseks aga järgmisena selgeks teha, millisest hageja „rikkusest“ ja

„varast“ jutt käib, mille päritolus ei saa väidetavalt kostja veenduda ja/või ei saa aru. Paraku selles osas

on kostja selgitused üldsõnalised või väga raskesti jälgitavad. Samas see on käesoleva asja

lahendamise seisukohast üks põhjapanevamaid asjaolusid, kuna ebaõigetest alusandmetest lähtumine

võib kaasa tuua (ja antud juhul ka tõi kaasa) ebaõige lahenduse.

2-23-12726

25. Kostja on vastuses hagile märkinud, et „kostjal tekkinud küsimused puudutavad peamiselt

hageja kontojääki, vara summas ligikaudu 1,3 miljonit eurot. Tegemist on varaga, mis pärineb

ettevõtte R OÜ ärisuhte lõpetamisest tekkinud kontojäägi kandmisega ettevõtte osaniku ehk hageja

kontole.“ (vt. kostja 13.10.2023 vastus hagile p. 3.3.) ja et vara päritolu osas hagejalt selgituste

saamiseks ning nende paremaks mõistmiseks edastas kostja hagejale 30.06.2023 päringu. Vaidlust ei

ole selles, et kostja saatis 30.06.2023 hagejale päringu (lisa 2). Nimetatud päringus on näha, et kostja

on tundnud huvi hageja kontole 02.09.2020.a. kantud 1 521 844,52 EUR päritolu kohta. Tulenevalt

ülaltoodust saab hageja aru, et kostja on lõpetanud hagejaga ärisuhte, kuna talle väidetavalt ei ole

arusaadav hageja kontole 02.09.2020.a. kantud 1521844,52 EUR päritolu. Seega tulebki tekkinud

olukorras tuvastada, et kas on põhjendatud asuda seisukohale, et kostja ei suuda täita hoolsusmeetmeid

hageja kontole 02.09.2020.a. kantud 1 521 844,52 EUR kohta ehk kas mõistlikkuse põhimõttest

lähtuvalt saab asuda seisukohale, et vastavate rahaliste vahendite (rikkuse/vara) päritolus ei ole

võimalik veenduda / sellest aru saada.

26. Rahapesu reeglite olemasolu ei tähenda automaatselt seda, et kostja saab selle taha ennast peita

lihtsa väitega, et temal on subjektiivne kahtlus, et ta ei saa hoolsusmeetmeid täita ja see annab talle

aluse tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduda või vastav leping lõpetada. Kui kostja

väidetavalt ei saa hoolsusmeetmeid täita, siis peab kostja tõendama, et ta on teinud kõik endast

mõistlikult oleneva, et hoolsusmeetmeid rakendada, kostja on teinud seda õigesti, sh. rakendanud

õigeid ja asjakohaseid hoolsusmeetmeid õigete ja asjakohaste asjaolude suhtes ning objektiivsetel

alustel on kindel, et tegemist on konkreetse rahapesu nõuete ja reeglite rikkumise ja riskiga hageja

suhtes ning kostja ei saa rohkem hoolsusmeetmeid täita just hagejast tulenevatel objektiivsetel

asjaoludel, mis õigustab tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või vastava

lepingu lõpetamist. Muu hulgas tuleb arvestada asjaoluga, et teatud tehingute ja ärisuhte puhul ei pea

krediidiasutus ärisuhet lõpetama, vaid krediidiasutusel lihtsalt on teatud hoolsusmeetmete puhul

kohustus teavitada Rahapesu Andmebürood või muud pädevat asutust (kostja enda poolt viidatud

FATF juhend lk 9 p 20 jt) ja rakendada muu hulgas täiendavad hoolsusmeetmed, kuid see ei anna

kostjale kohe alust tarbijaga lepingu sõlmimisest keelduda või see lõpetada.

27. Ülaltoodud hageja seisukohta toetab ka Finantsinspektsiooni 01.03.2019.a juhend „Krediidi- ja

finantseerimisasutuste organisatsiooniline lahend ning ennetavad meetmed rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamiseks“ (edaspidi juhend) (lisa 3). Nimelt, juhendi p 2.3.6. esimese lause kohaselt

tuleb juhendi kohaldamisel tekkivate rakenduslike ja tõlgenduslike probleemide korral lähtuda

mõistlikkuse põhimõttest, tõlgendades vajadusel erinevaid juhendi punkte koosmõjus ning arvestades

käesoleva juhendi eesmärki. Juhendi p 4.1.2. kohaselt on kohustatud isik on hoolsusmeetmeid

kohaldanud piisavalt, kui kohustatud isikul tekib sisemine veendumus, et on täitnud hoolsusmeetmete

kohaldamise kohustuse. Sisemise veendumuse kujunemisel võetakse arvesse mõistlikkuse põhimõtet.

Juhendis on kohustatud isiku sisemise veendumuse kujunemise mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt

selgitatud, et sisemine veendumus mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt tähendab küsimusele vastamist,

kas asjaolude hindamisel ka kolmandal erapooletul isikul oleks samadel asjaoludel ehk sama

informatsiooni põhjal tekkinud veendumus, et ta teab, miks ja vajadusel millisel eesmärgil ja mis

majandus- või õigussuhete raames klient rahalisi vahendeid saab, ja teab, et see vastab eelnevalt

kliendi kohta kogutud informatsioonile.

28. Hageja leiab, et hageja kontole 02.09.2020 kantud 1521844,52 EUR päritolu tuvastamisel on

kostja lähtunud ebaõigetest andmetest. Muu hulgas ei ole kostja tuvastanud õigeid allikaid, kust hageja

kontole 02.09.2020.a. kantud 1521844,52 EUR rahalised vahendid pärinevad, sh. ei ole tuvastanud

tegelikke tehinguid, kust vastavad rahalised vahendid pärinevad ning on lähtunud ebaõigetest

tehingutest, millest ei saaks hageja kontole 02.09.2020.a. kantud 1521844,52 EUR kuidagi pärineda.

Nimelt, kostja on oma 30.06.2023 päringus küsinud hagejalt andmeid viie (5) suvalise tehingu kohta,

mis on toimunud ajavahemikul 2006-2009. Oma 20.07.2023 ülesütlemisavalduses on kostja märkinud,

et kostja on pöördunud hageja poole tehingute sisu kinnitava dokumentatsiooni ning selgituste

2-23-12726

saamiseks 30.06.2023 ning vastust päringule hoolikalt analüüsides, et on tekkinud olukord, kus

ettenähtud kohustuslikke hoolsusmeetmeid ei ole võimalik kehtiva õigusega ette nähtud ulatuses

järgida.

29. Kostja on oma 13.10.2023 vastuses hagile hagejaga ärisuhte lõpetamise faktilise alusena

märkinud, et „…R OÜ varade osas, mis on lõpuks kantud hageja kontole, esinevad mitmed asjaolud,

mis muudavad varade esialgse allika ja päritolu tuvastamise võimatuks“. (vt. kostja 13.10.2023 vastus

hagile p 3.6. ja 3.7.). Tulenevalt ülaltoodust saab hageja aru, et kostja on lõpetanud hagejaga ärisuhte,

kuna tema arvates pärineb hageja kontole 02.09.2020 kantud 1521844,52 EUR-i kostja 30.06.2023

päringus nimetatud viiest (5) tehingust ja nendest viiest (5) tehingust ülekandjalt saadud rahaliste

vahendite päritolu tuvastamine ei ole võimalik kostja 13.10.2023 vastuse p-i 3.7. alapunktides toodud

alustel.

30. Hageja leiab, et kostja ülaltoodud järeldus ja seisukoht on ebaõige, sh. kostja ei ole

nõuetekohaselt tuvastanud, et hageja kontole 02.09.2020 kantud 1 521 844,52 EUR-i pärineb kostja

30.06.2023 päringus nimetatud viiest (5) tehingust. Seega on kostja ebaõigesti kohaldanud

hoolsusmeetmeid ja jõudnud valele järeldusele, et hageja kontole 02.09.2020 kantud 1521844,52

EUR-i päritolu ei ole võimalik tuvastada, sh. et see pärineks kostja 13.10.2023 vastuse p-i 3.7.

alapunktides nimetatud allikatest/isikutelt ning et selle päritolu ei olevat võimalik tuvastada. Esiteks,

hageja juhib tähelepanu, et hageja kontole 02.09.2020 kanti 1521844,52 EUR-i R OÜ Swedbank AS´i

arveldusarvelt nr XXXXXXXX. Samas kostja 30.06.2023 päringus toodud tehingu nr 1 rahalised

vahendid kanti R OÜ Swedbank AS´i arveldusarvele nr XXXXXXXX. Seega kostja 30.06.2023

päringus toodud tehingu nr 1 rahalised vahendid ei saanud jõuda hagejani R OÜ Swedbank AS´i

arveldusarve nr XXXXXXXX kaudu. See tähendab, et kostja 30.06.2023 päringus toodud tehingu nr 1

rahalised vahendid ei saa olla seotud hageja kontole 02.09.2020.a. kantud 1521844,52 EUR-iga.

31. Teiseks, hageja juhib tähelepanu, et kostja 30.06.2023 päringus toodud kõikide viie (5) tehingu

rahalised vahendid olid juba 02.09.2020 aastaks ammu ära kulutatud R OÜ igapäevaste majanduslike

tegevuste rahastamiseks. Seega kostja 30.06.2023 päringus toodud kõikide viie (5) tehingu rahalised

vahendid ei saanud kuidagi jõuda hageja kontole 02.09.2020.a. tehtud ülekande summas 1521844,52

EUR-i osana. Nimelt, ajavahemikul 17.11.2006 kuni 29.05.2009, kui isegi arvestada kostja 30.06.2023

päringus toodud 29.05.2009 tehingut, mis hageja arvates on siiski lubamatu ja asjakohatu, siis

30.06.2023 päringus toodud kõikide viie (5) tehingu raames on kokku laekunud 6 954 670.55 krooni.

Samas aastatel 2007 kuni 2010 (k.a.) olid R OÜ väljaminekud (deebetkäive) kokku 203 362 248,84

krooni (lisa 4). Vajadusel on hageja valmis esitama põhjalikuma väljavõte ja selgitused kuhu ja kuidas

30.06.2023 päringus toodud kõikide viie (5) tehingu raames laekunud rahad olid R OÜ poolt

kulutatud. Samuti kui kohtul või kostjal on veel täiendavaid küsimusi, siis on hagejal valmis nendele

põhjalikult vastama, esitama täiendavaid (võimaluse korral) dokumente ja vajadusel andma

täiendavaid selgitusi.

32. Tulenevalt ülaltoodust on näha, et juba 1. jaanuariks 2011 ehk EUR kasutusele võtmise ajaks

olid kõik viie (5) tehingu rahalised vahendid R OÜ poolt oma majandus- ja kutsetegevuse

finantseerimiseks ära kulutatud. Seega ei saanud isegi ühte senti kostja 30.06.2023 päringus toodud

kõikide viie (5) tehingu rahalistest laekumistest käsitleda hageja kontole 02.09.2020.a. kantud

1521844,52 EUR-i osana. Lisaks ülaltoodule, kui kohtul ja kostjal on siiski huvi selle vastu, mis

tehingute tulemusena olid saadud hageja kontole 02.09.2020.a. kantud 1521844,52 EUR-i, siis

järgnevalt esitab hageja selgituse, mis tehingute raames jõudsid vastavad rahalised vahendid R OÜ

arveldusarvele nr XXXXXXXX, millest tehti hageja kontole 02.09.2020.a. ülekanne summas

1521844,52 EUR-i. Hageja ei ole neid varem esitanud, kuna ei osanud seda teha muu hulgas kostja

ebaselge, vastuolulise ja arusaamatu päringu tõttu, millest küsiti andmeid asjasse puutumatute

tehingute kohta.

33.

02.09.2020 seisuga olid R OÜ arveldusarvel rahalised vahendid summas 3 043 695,44 eurot. R

2-23-12726

OÜ on ülaltoodud rahalised vahendid saanud järgmiste tehingute tulemusena: 1. 17.01.2019 osaühingu

jagunemislepingu (nr 174) alusel (lisa 5) – summa 446 900 eurot; 2. 20.11.2013 jagunemislepingu (nr

2565) alusel (lisa 6) – summa 1 111 805,95 eurot; 3. 20.11.2013 jagunemislepingu (nr 2567) alusel

(lisa 7) – summa 1 500 000 eurot. Ülaltoodud tehingute tulemusena on R OÜ saanud rahalisi

vahendeid summas kokku 3 058 705,95 EUR, millest 02.09.2020 seisuga jäi R OÜ arveldusarvele 3

043 695,44 eurot. Nimetatud summast tehti hageja kontole 02.09.2020.a. ülekanne summas 1 521

844,52 EUR-i. Seega hageja vara ja rikkuse ehk kostja poolt viidatud 02.09.2020 hageja kontole

kantud 1 521 844,52 EUR-i päritolu tuleneb 20.11.2013 ja 17.01.2019 R OÜ poolt sõlmitud

jagunemiselepingutest, mis ei ole kuidagi seotud kostja 30.06.2023 päringus toodud tehingutega.

Kostja ei ole vastavate tehingute osas mingeid etteheiteid hagejale, R OÜ-le või teistele nimetatud

tehingutega seotud isikutele esitanud. Muu hulgas ei ole kostja märkinud, et tal ei ole võimalik

vastavate jagunemiselepingutega seotud rahaliste vahendite osas hoolsusmeetmeid rakendada või tal

oleks nimetatud jagunemislepingutega seotud rahaliste vahendite päritolu arusaamatu või kahtlane.

34. Tulenevalt ülaltoodust on hageja seisukohal, et kostja on hageja kontole 02.09.2020.a. kantud

1521844,52 EUR-i osas hoolsusmeetmete rakendamisel, sh. nende päritolu tuvastamisel, lähtunud

ebaõigetest andmetest ja eeldustest ning jõudnud selle tulemusena ebaõigele järeldusele, et kostja

30.06.2023 päringus toodud viie (5) tehingu rahalised vahendid oleksid kuidagi seotud hageja kontole

02.09.2020.a. kantud 1521844,52 EUR-iga. Vastavad hageja kontole 02.09.2020.a. kantud 1521844,52

EUR-i pärinevad 20.11.2013 ja 17.01.2019 R OÜ poolt sõlmitud jagunemiselepingutest, mis ei ole

kuidagi seotud kostja 30.06.2023 päringus toodud tehingutega. Vastavate rahaliste vahendite allikad ja

päritolu on selge, need on tuvastatavad ning selles osas ei oma kostja hagejale mingeid küsimusi ega

pretensioone. Sellises olukorras puudub kostja 20.07.2023 hagejale edastatud hagejaga sõlmitud

lepingute üles ütlemise (nii õiguslik kui faktiline) alus ning vastavad kostja 20.07.2023

ülesütlemisavalduses toodud lepingud ei ole lõppenud.

35. Samas kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et kostja viitamine 30.06.2023 päringus

toodud tehingutele on asjakohane seoses hageja kontole 02.09.2020 kantud 1 521 844,52 EUR-ga,

millega hageja igal juhul ei nõustu, siis ka sellisel juhul ei anna need kostjale õiguse hagejaga sõlmitud

lepingute lõpetamiseks, sh. on kostja vastava õiguse kaotanud, ja seda alljärgnevatel põhjendustel.

Kostja on oma vastuses hagile viidanud 30.06.2023 päringus toodud tehingutega seotud isikutele,

kellelt R OÜ on vastavaid ülekandeid saanud, kui R OÜ koostööpartneritele, tehingu pooltele jms.

Hageja märgib, et selline viitamine on ebaõige. Nimelt, 30.06.2023 päringus toodud isikud ei ole

kunagi olnud R OÜ tehingupartneriteks. R OÜ on tegelenud transpordi- ja ekspedeerimisteenuste

osutamisega rahvusvahelisteks vedudeks, sh. Venemaa Föderatsioonis registreeritud juriidilistele

isikutele. Pärast vastavate teenuste osutamist, mille osas ei ole kostja R OÜ suhtes mingeid

pretensioone või kahtlusi esitanud, tasuti osa klientidele osutatud teenuste eest muu hulgas 30.06.2023

päringus toodud kolmandate isikute poolt hageja kliendi poolt kolmandale isikule antud sellekohase

korralduse alusel. R OÜ ega hageja ei ole kuidagi sellega olnud seotud ja ei oleks saanud vähemalgi

määral takistada seda, et kliendi eest tasub osutatud teenuse eest hoopis kolmas isik.

36. Hageja rõhutab, et kui ta on osutanud teenust, siis ei saa arvet esitanud ja tasu nõudev isik

keelduda tasu saamisest põhjendusel, et talle ei ole raha päritolu selge, raha tasutakse kontolt, mis asub

off-shore piirkonnas vms. Võlausaldajal ei ole selles osas valikut ning vastava tasu vastuvõtmisest

keeldumisel satub teenuse osutaja, antud juhul R OÜ, omakorda vastuvõtuviivitusse. Pealegi ülekanne

off-shore piirkonnast ei tähenda automaatselt rahapesu ega seda, et raha päritolu ei ole võimalik

tuvastada. Vastupidist ei ole kostja tõendanud.

37. Tulenevalt ülaltoodust ei olnud R OÜ-l mingit valikut ja ta pidi vastavaid makseid, mis on

toodud kostja 30.06.2023 päringus, vastu võtma ja ta ei saanud nendest keelduda. Eriti olukorras, kus

vastavad teenused olid ka reaalselt kliendile osutatud, mille osas etteheited puuduvad. Muu hulgas R

OÜ ei saanud keelduda maksete vastuvõtmisest ka juhul, kui ta oleks teadnud maksete saamise ajal ka

2-23-12726

kostja vastuse p-s 3.7. toodud asjaoludest, mida aga ei R OÜ ega hageja siiski ei teadnud.

Vahemärkusena juhib hageja tähelepanu, et asjakohatu on kostja vastuse lisa 6. Vastav artikkel ei

sisalda ühtegi viidet kostja 30.06.2023 päringus nimetatud äriühingutele, R OÜ-le aega hagejale. Seega

on tegemist asjakohatu tõendiga, kuna see ei oma mingit seost käesoleva asjaga. Hageja palub kohtul

jätta kostja vastuse lisa 6, kui asjakohatu tõendi, asja juurde võtmata.

38. Lisaks ülaltoodule leiab hageja, et kostja ei saa tugineda oma subjektiivsele seisukohale, et talle

on tehing ja selles kasutatud rahaliste vahendite päritolu arusaamatu, kui ta ei ole seda teinud mõistliku

aja jooksul pärast vastava tehingu toimumist. Kostja on jätnud märkimata, et tegelikult kostja väidetav

võimetus täita väidetavad hoolsusmeetmed 30.06.2023 päringus toodud tehingute ja vara osas tuleneb

kostjast endast. Esiteks, ekslik on kostja seisukoht, et ei ole võimalik aru saada hageja vara allikast ja

päritolust. Kõik selleks vajalikud andmed on kostjal olemas. Teiseks, kostja poolt viidatud 30.06.2023

päringus hagejale on kostja palunud hagejal esitada dokumendid tehingute kohta, mis olid tehtud

aastatel 2006-2009 ehk 14 kuni 17 aastat tagasi. Hageja leiab, et olukorras, kus kostja ise ei ole 14-17

aasta jooksul tehingute vastu huvi tundnud, kuigi need olid toimunud kostja kaudu, ja vastavad

andmed olid kostjale ka tehingu tegemisel teada, näiteks, et laekumised toimuvad kostja hinnangul

madala järelevalve ja regulatsiooniga jurist diktsioonidest jms., ei saa kostja võimatust täita

hoolsusmeetmeid 14 – 17 aastat hiljem, heita ette hagejale. Nimelt, kostja on ise märkinud oma vastuse

p-s 3.12., et rahapesu kuriteo aegumistähtaeg on 10 aastat. Lisaks ülaltoodule on isikul kohustus

säilitada raamatupidamise dokumente maksimaalselt seitse (7) aastat (RPS § 12). Hageja on

seisukohal, et sellises olukorras ei saa ka kostja heita hagejale ette, et ta ei suuda tõendada rahaliste

vahendite päritolu tehingute kohta, mis on tehtud üle kümne (10) aasta tagasi.

39. Hageja leiab, et olukorras, kus kostjale ei ole tehingud nende tegemise ajal ega mõistliku aja

jooksul pärast seda tundnud kahtlastena, vaid tehingutest on möödunud üle kümne (10) aasta ehk

kostja ei ole vastavate tehingute osas soovinud hoolsusmeetmeid täita 14-17 aasta jooksul, siis sellises

olukorras ei saa kostja enam kümne (10) aasta möödumisel hakata hagejale ette heitma, et hagejal ei

ole objektiivsetel põhjustel võimalik vastavaid, tehingute kohta käivaid dokumente esitada. Vastasel

juhul kaotavad nii rahapesu karistamise kui raamatupidamise dokumente säilitamise tähtajad igasuguse

sisu ja tähenduse. Sellisel juhul oleks sisuliselt tegemist aegumatute tagajärgedega tehingutega ning

kostja saaks iga „vana“ tehingu tõttu ärisuhte lõpetada, kuna isikul ei ole võimalik üle kümne (10)

aasta vanuse tehingu kohta algdokumente vms. esitada, mille säilitamise kohustust isikul enam ka ei

ole. Pealegi 2006-2009 aastatel ei kehtinud vastavaid õigusakte, millele kostja käesoleval ajal tugineb.

Seega ei saa hagejale ette heita, et kostja ei suuda täita hoolsusmeetmeid üle kümne (10) aasta vanuste

tehingute osas. Eriti olukorras, kus vastavate tehingute tegemise ajal ei kehtinud need reeglid ja

nõudmised, millele kostja tugineb 2023. aastal.

40. Täiendavalt juhib hageja tähelepanu asjaolule, et makseteenuse lepingu VÕS´i regulatsioon ei

sisalda erinorme seoses lepingu erakorralise ülesütlemisega. Seega kohalduvad selles osas VÕS´i

üldsätted. VÕS § 196 lg 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Samuti on

kohtupraktikas ja õiguskirjanduses asutud seisukohale, et reeglina ei saa mõistlik aeg olla aasta(te),

vaid pigem kuude pikkune või isegi veel lühem. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on reeglina

mõistlikuks ajaks peetud 1-2 kuud. Kostja aga tugineb hagejaga lepingute lõpetamise alustena

tehingutel, mis olid tehtud 14-17 aastat enne lepingute ülesütlemist. Tulenevalt ülaltoodust leiab

hageja, et kostja ei saa hagejaga sõlmitud lepinguid 20.07.2023 üles öelda, kuna ta ei ole seda teinud

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest ehk kostja 30.06.2023

kirjas viidatud tehingutest, teada sai. Ühtlasi ei saa kostja põhjendada hagejaga lepingu ülesütlemist

asjaoluga, mis ei ole kuidagi seotud hagejaga, vaid kolmanda isikuga. Pealegi leiab hageja, et üksnes

asjaolu, et kostjale ei ole mingi tehingu raames kasutatud rahaliste vahendite päritolu lõpuni selge, ei

ole piisav hagejaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu lõpetamiseks, kui kostja ei ole tuvastanud, et

hageja on vastava rahaliste vahendite päritolu varjanud, mida käesolevas asjas ei esine.

2-23-12726

41. Täiesti asjakohatud on kostja viited FI juhendi punktidele 4.4.3.8. ja 8.4. jt. Nimetatud

punktides viidatakse selgelt olukorrale, kus krediidiasutus tuvastab tehingute ahela, kus tegelik

ülekannete eesmärk on kanda rahalised vahendid ebaseaduslikult ühelt isikult teisele kuni need

edastatakse tegelikult kasusaavale isikule ehk lõppadressaadini. Käesolevas asjas ei ole kostja mingit

ebaseaduslike tehingute ahelat tuvastanud, s.o. et tehingud oleks tehtud vara päritolu varjamiseks ning

hageja oli rahaliste vahendite päritolu varjamisega seotud. Muu hulgas ei ole see ka võimalik. Asjaolu,

et juriidiline isik teenib oma teenuste eest seadusliku tulu ja selle juriidilise isiku osanik saab oma

staatusest lähtuvalt, näiteks, dividende ei moodusta veel FI juhendis kirjeldatud ebaseadusliku ja

kahtlase „tehingute ahelat“.

42. Hageja rõhutab, et oma vastuses hagile ei tee kostja vahet regulatsioonil, mis kehtib alles

isikuga ärisuhte loomisel ja juhuti tehingu tegemisel ning regulatsioonil, mis kohaldub kehtivale

ärisuhtele. Nii viitab kostja oma vastuses hagile läbisegi regulatsioonile, mis kehtib üksnes isikuga

ärisuhte loomisele ja juhuti tehingu tegemisele, kuid mis ei puuduta juba kehtivat ärisuhet. Käesolevas

asjas on tegemist olemasoleva ja kehtiva ärisuhtega, mille lõpetamisele ei kehti alles ärisuhte loomisele

ja juhuti tehingu tegemisele suunatud regulatsioon. Seega asjakohatud on kostja viited muu hulgas

juhendi p-le 4.3.6. ja selle alapunktidele. Samuti on asjakohatu viide juhendi p-le 6.2.4., kuna see ei

puuduta tervet ärisuhet ja selle lõpetamist, vaid ärisuhte raames tehtavast (üksikust) tehingust

keeldumist, mille üle käesolevas asjas vaidlust ei ole ehk käesolevas asjas ei vaielda kostja poolt mingi

ärisuhte raames tehtavast tehingust keeldumise, vaid ärisuhte alusetu lõpetamise üle.

43. Asjakohatud on ka kostja viited RahaPTS § 20 lg 1 p-le 4, mis jällegi puudutab alles loodavat

ärisuhet ja juhuti tehinguid. Samuti on asjasse puutumatud RahaPTS § 23 lg 2 p-d 1 ja 3, kuna need

puudutavad eraldiseivaid üksikuid tehinguid ning nendes kirjeldatud tegevus hõlmab kostja kontrolli

enne tehingu tegemist. Ühtlasi on alusetud kostja viited Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 2-

19-5604 seoses rahapesu kahtlusega, kuna kostja ei ole hagejale ette heitnud, et hagejaga lõpetatakse

ärisuhe rahapesu kahtluse tõttu. Kostja on korduvalt märkinud, et hagejaga on ärisuhe lõpetatud

RahaPTS § 42 lg 1 p 1 ja mitte p 2 alusel.

44. Lepingute ülesütlemine on alusetu ja tagajärjetu. Direktiivi 2014/92/EL preambula kohaselt

peaksid liikmesriigid tagama, et taotluse maksekonto avamise taotluse rahuldamata jätmise korral

teavitavad krediidiasutused tarbijat selle konkreetsetest põhjustest. KAS § 89 lg-le 92 kohaselt KAS §

89 lõikes 91 nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta keeldumise või ülesütlemise kehtivust, kuid

kahjustatud poolele tuleb hüvitada õigusvastaselt tekitatud kahju. KAS § 89 lg 91 kohaselt peab

krediidiasutus põhjendama isikule makseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu

ülesütlemist KAS § 89 lõikes 2 nimetatud viisil, sealhulgas tuleb isikule anda teavet keeldumist või

ülesütlemist puudutava kaebuse esitamise õiguse kohta, välja arvatud juhul, kui keeldumise põhjuste

avalikustamine on vastuolus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses või mõnes muus

seaduses sätestatuga, või olukorras, kus info avalikustamine võib kahjustada krediidiasutuse

teabevahetust õiguskaitse- ja julgeolekuasutustega või koostööd välisriigi või rahvusvahelise

organisatsiooniga.

45. Samas VÕS § 7101 lg 6 kohaselt on krediidiasutus kohustatud tarbijat kirjalikult ja tasuta

teavitama põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest, välja arvatud

juhul, kui keeldumise põhjuste avalikustamine on vastuolus Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra või

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega. Tulenevalt ülaltoodust on VÕS § 7101 lg 6

erinormiks nii KAS § 89 lg 91 kui ka lg 92 suhtes, mis puudutab tarbijaga põhimakseteenuse lepingu

sõlmimisest keeldumist ja keeldumisest põhjendamist. Seega käesolevas asjas ei kuulu KAS § 89 lg 92

kohaldamisele, vaid üksnes VÕS § 7101 lg 6. Hageja rõhutab, et kostja ei ole selgitanud, põhjendanud

ega tõendanud, kuidas käesolevas asjas nõuetekohane ülesütlemisavalduse põhjendamine oleks

vastuolus Eesti riigi julgeoleku ja avaliku korra või rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

2-23-12726

seadusega. Kostja viitab oma vastuses küll RahaPTS §-le 51, kuid ei ole nimetanud ühtegi seal toodud

alust, mis annaksid kostjale õigusi jätta ülesütlemisavaldus nõuetekohaselt põhjendamata ehk jätta

esitamata põhjalik analüüs asjaoludest, mis on toonud kaasa lepingu ülesütlemise. Hageja rõhutab, et

üksnes üldsõnalised viited ei ole piisavad ülesütlemise avalduse põhjendamiseks. Eriti tarbijaga

põhimakseteenuse lepingu lõpetamisel.

46. Direktiivist ega selle sisust ja eesmärgist ei tulene, et põhjendamiskohustuse rikkumine ei

mõjuta keeldumise või ülesütlemise kehtivust. Kui see nii oleks, siis tekiks olukord, mis oleks

vastuolus direktiivi mõte ja eesmärgiga. Nimelt, sellisel juhul välistab vastav säte sisuliselt direktiivi

eesmärgi saavutamise, kuna tarbijale ei oleks sellisel juhul tagatud juurdepääs põhimaksekontole.

Krediidiasutus saaks väga kergesti oma VÕS § 7101 lg-st 2 ja direktiivist tulenevast kohustusest

mööda minna väljastades ilma põhjenduseta keeldumise või ülesütlemise, mis sisuliselt välistaks

tarbija võimaluse saada krediidiasutuses juurdepääsu põhimaksekontole, mille krediidiasutuse poolt

tagamise kohustus tuleneb direktiivi sisust, olemusest ja eesmärgist. Igal juhul allub ülesütlemise

avalduse kehtivuse kontroll kohtule. KAS § 89 lg-le 92 sätestatud võimalus põhjenduste puudumiseks

lepingu ülesütlemise avalduses ja justkui lepingu ülesütlemise kehtivus vaatamata ülesütlemise sisule,

ei saa muuta olematuks Direktiivi ja ka VÕS § 7101 lg-st 2 tulenevat regulatsiooni. Riigikohus on

selgitanud, et riigisisese õiguse ja Euroopa Liidu õiguspõhimõtete vastuolu korral tuleb liidu õiguse

esmasuse tõttu jätta riigisisene norm või selle vastav osa Euroopa Liidu õigusega seotud asjades

kohaldamata.

47. Hageja on seisukohal, et VÕS § 7101 lg 2 kohaldub mitte üksnes juhul, kui tarbija (hageja)

vaidlustab eraldi krediidiasutuse keeldumist põhimakseteenuste lepingu sõlmimisest, kuid ka siis kui

tarbija (hageja) vaidlustab juba sõlmitud põhimakseteenuste lepingu ülesütlemist, kuna seda saab ka

sisuliselt pidada krediidiasutuste keeldumisena tarbijale (hagejale) põhimakseteenuste osutamisest.

VÕS § 7101 lg-s 6 sätestatakse krediidiasutusele mitmed kohustused juhuks, kui nad keelduvad

tarbijale põhimakseteenuste osutamisest. Keeldumise korral tuleb tarbijat sellest viivitamata teavitada

ja talle põhjused selgitada. Seega olukorras, kus krediidiasutus soovib tarbijaga sõlmitud

põhimakseteenuste lepingu üles öelda, sh. lõpetada tarbijale põhimakseteenuste osutamist, ei piisa

üksnes viitest lepinguvabadusele, sh. mingile kostja riskiisule või selle muutumisele, selle VÕS § 7101

lg 2 alusel piiratuse tõttu, vaid krediidiasutus peab põhjendama ja tooma välja konkreetsed põhjused,

mis annavad krediidiasutustele kehtivat ja õigusliku alust põhimakseteenuste lepingu lõpetamiseks.

Tulenevalt ülaltoodust ja arvestades tekkinud olukorda on hageja seisukohal, et kostja ei ole hagejaga

sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi ((põhi)makseteenuse) lepingu ülesütlemisel esitanud ühtegi

asjaolu, mis annaksid kostjale alust keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest ja

arvelduskonto kasutamise lepingut üles öelda. Seega on kostja arvelduskonto ja maksekaardi

((põhi)makseteenuse) lepingu ülesütlemine tagajärjetu, kuna selleks puudub igasugune nii faktiline kui

õiguslik alus.

48. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et krediidiasutused lükkavad põhimaksekonto avamise taotluse

tagasi juhul, kui sellise konto avamise tulemusel rikutakse direktiivi 2005/60/EÜ sätteid rahapesu

vältimise ja terrorismi rahastamise takistamise kohta. Samuti selles, et krediidiasutus on kohustatud

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keelduma rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seaduse § 42 lõikes 1 sätestatud alustel. Samas sellest ei saa teha automaatselt järeldust, et sisuliselt ei

pea kostja vastavat riski iga isiku ja tehingu puhul konkreetselt, nõuetekohaselt ja õigesti hindama.

49. Selleks, et direktiivis toodud eesmärki (tagada tarbijale krediidiasutuses põhimakseteenuste

kättesaadavus ja et krediidiasutused ei lõpetaks tarbijaga vastavaid lepinguid kergekäeliselt) oleks

võimalik saavutada ja realiseerida, peaks krediidiasutuse jaoks muutuma pigem ebamugavamaks

tarbijaga kergekäeliselt põhimakseteenuste lõpetamise (sh. sõlmimisest keeldumise). Hageja märgib, et

rahvusvaheliste standardite kohaselt peaksid rahapesu tõkestamise juhised keskenduma eelkõige

riskide haldamisele ja juhtimisele, mida käesolevas asjas ei ole tehtud. Kostja ei ole kunagi ei hagejale

2-23-12726

ega R OÜ-le kuni 20.07.2023 heitnud ette, et hageja ja temaga seotud äriühingute tegevus on olnud

kostjale arusaamatu. Kostja ei ole kunagi palunud hagejal ega R OÜ-l kuni 30.06.2023 selgitada oma

tegevust, kuna see on kostja jaoks arusaamatu. Kostja ei ole kunagi küsinud hagejalt ega R OÜ-lt kuni

30.06.2023 mitte mingite tehingute kohta teavet, andmeid, selgitusi dokumente vms, kuna kostjal on

tekkinud nende suhtes rahapesu kahtlus ja oleks vaja vastavaid asjaolusid kontrollida. Hageja kinnitab,

et on alati esitanud kostjale kõik kostja poolt soovitud andmed ja dokumendid iga tegevuse ja tehingu

kohta, mis tal oli objektiivselt võimalik esitada ning on alati olnud ja on valmis olnud tegema kostjaga

igakülgset koostööd, kui kostjal peaksid tekkima hageja, R OÜ või teiste seotud ühingute tegevuse

kohta kahtlused, küsimused või pretensioonid. Hageja leiab, et üksnes asjaolu, et keegi, sh. meedias

avaldab oma subjektiivset arvamust ei saa olla piisav, et selle alusel, eriti tarbija puhul, keelduda

põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest või see lõpetada.

50. Hageja jaoks on arusaamatu kostja seisukoht, et hagejaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu

lõpetamise aluseks on asjaolu, et äriühingust R OÜ kanti 02.09.2020 hageja arvele 1 521 844,52 EUR

ning nende päriolu osas on kostjal kahtlused. Nimelt, hageja on selgitanud kostjale korduvalt vastavate

rahaliste vahendite ülekandmise vajadust ja alust veel enne 02.09.2020 ülekande tegemist. Kusjuures

hageja täpsustas kostjalt veel üle, et kas kostjal on mingid kahtlused, probleemid, pretensioonid või

vastuväited sellele, et äriühingust R OÜ kantakse 02.09.2020.a. hagejale, kui R OÜ aruandvale isikule,

1 521 844,52 EUR, mida kasutatakse just ja ainult R OÜ tegevuse jätkamise tagamiseks (lisa 8).

Samuti seoses äriühingust R OÜ 02.09.2020 rahaliste vahendite kostja juures asuvale arveldusarvele

ülekandmisega on hageja eraldi täpsustanud, et kas kostja näeb sellega seos mingeid, sh. rahapesu

kahtlusega seotud probleeme või riske, et see tooks kaasa ka hageja kui tarbija arvelduskonto

sulgemise ja põhimakseteenuse lepingu sõlmimise takistuse. Kostja ise kinnitas hagejale, et seoses

äriühingust R OÜ (2019. aastal alusetult suletud arveldusarvelt) hageja arvele rahaliste vahendite

kandmisega kostja mingeid probleeme ei näe ja kiidab selle heaks. Kostja teadlikkust ja varasemat

kontrolli tehingu üle tõendab juba asjaolu, hageja ei oleks iseseisvalt saanud seda ülekannet teha, kuna

tal puudus vastaval ajal juurdepääs R OÜ 2019. aastal alusetult suletud arveldusarvele, kus vastavad

rahalised vahendid ka asusid.

51. Hageja leiab, et hagejaga sõlmitud lepingute ülesütlemine kostja poolt on vastuolus hea usu

põhimõttega ja/või heade kommetega lähtuvalt sellest, et hageja kontole kanti teatud rahalised

vahendid, mille osas on hageja eraldi enne kande tegemist kostjaga ühendust võtnud ning saanud

kinnitust, et vastavate rahaliste vahendite hageja kontole kandmisel ei ole probleeme, kostja nendes

rahalistes vahendites probleemi ei näe, kiidab vastava ülekande heaks ja see ei too kaasa hagejaga

ärisuhte lõpetamist. Täiendavalt juhib hageja tähelepanu asjaolule, et VÕS § 7101 lg 1 ja lg 2 on

vastuolus Euroopa Liidu õigusega osas, milles need nõuavad, et tarbija peab vastama kostja enda poolt

kehtestatud kõikidele (sh. diskrimineeritavatele ja direktiiviga vastuolus olevatele) teenuste

üldtingimustele. Sellisel juhul saaks kostja kehtestada selliseid, sh. diskrimineerivaid, nõudeid, millele

vastavad ainult tema poolt soovitud tarbijad ja selliselt piirata tarbijate juurdepääsu

põhimakseteenustele, mis on otseselt vastuolus direktiivi olemuse, mõte, sisu ja eesmärgiga. Sellised

nõuded oleks tüüptingimustena kehtestatuna ühtlasi ka seadusevastased ja seega ka tühised. Arvestades

direktiivi 2014/92/EL sisu, mõtet, eesmärki ja piiranguid tuleb asuda seisukohale, et kostjal puudub

alus hagejaga põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks ning kostja poolt 20.07.2023 hagejale

saadetud ülesütlemisavalduse alusel kostja ja hageja vahel sõlmitud lepingud ei ole lõppenud.

52.

29.11.22023 menetlusdokumendis märkis hageja seoses kostja 21.11.2023 vastusega

hagiavaldusele, et kostja poolt 21.11.2023 esitatud tõendid tuleb jätta asja juurde võtmata. Hageja

juhib tähelepanu, et kostja 21.11.2023 vastuse lisad 30-54 on võõrkeelsed (inglise keelsed). TsMS § 33

lg 1 teise lause kohaselt kui menetlusosalise kohtule esitatud dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne,

nõuab kohus määratud tähtpäevaks esitajalt selle tõlget eesti keelde, välja arvatud juhul, kui tõendi

tõlkimine on selle sisu või mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei vaidle

muukeelse tõendi vastuvõtmisele vastu. Hageja andis teada, et ta vaidleb muukeelsete tõendite

vastuvõtmisele vastu. TsMS § 33 lg 3 kohaselt kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta

2-23-12726

avalduse, taotluse, kaebuse, vastuväite või dokumentaalse tõendi tähelepanuta. Tulenevalt ülaltoodust

on hageja seisukohal, et juhul, kui kohus soovib asja lahendamisel kostja poolt võõrkeelsetest

tõenditest lähtuda, siis tuleb kohtul nõuda kostjalt kohtu poolt määratud tähtpäevaks kõikide kostja

poolt menetluses esitatud võõrkeelsete tõendite tõlget eesti keelde, kuna hageja vaidleb muukeelsete

tõendite vastuvõtmisele vastu. Kui kostja kohtu poolt määratud tähtpäevaks kõikide kostja poolt

menetluses esitatud võõrkeelsete tõendite tõlget eesti keelde ei esita, siis tuleb vastavad võõrkeelsed

tõendit jätta tähelepanuta.

53. Samas on hageja seisukohal, et ka juhul, kui kostja kohtu poolt määratud tähtpäevaks esitab

võõrkeelsete tõendite tõlked eesti keelde, siis ka sellisel juhul tuleb kostja, mh. 21.11.2023 lisadena

esitatud, sh. lisad 30-54, tõendid, kui asjakohatud, jätta asja juurde võtmata ja seda alljärgnevatel

põhjendustel. TsMS § 238 lg 1 p 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui

asjaolu ei ole vaidlusalune. Kostja 20.07.2023 ülesütlemisavalduses ja 13.10.2023 vastuses hagile on

kostja korduvalt kinnitanud, et hagejaga sõlmitud lepingute lõpetamise aluseks on RahaPTS § 42 lg 1 p

1 ehk et kostja ei suuda väidetavalt täita RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid. Kostja ei ole

käesolevas asjas kordagi heitnud hagejale ette, et kostjal on hoopis kahtlus, et hageja on seotud

rahapesuga (RahaPTS § 42 lg 1 p 2). Hageja rõhutab, et tegemist on kahe (2) erineva lepingust

ülesütlemise alusega, millede esinemise eeldused, sh. uurimist, tõendamist ja tuvastamist nõutavad

asjaolud, on erinevad. Tulenevalt ülaltoodust ei ole poolte vahel vaidlust selles, et pooltevahelise

lepingu ülesütlemise aluseks kostja poolt ei ole olnud asjaolud, et hageja suhtes esineb rahapesu

kahtlus.

54. Hageja märgib, et isegi, kui kostja ei suuda täita RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid,

millega hageja ei nõustu või vähemalt see võimatus ei tulene hagejast, siis ei tähenda see automaatselt

hageja suhtes rahapesu kahtlust. Kostja poolt 21.11.2023 vastuses esitatud seisukohad ja lisad on aga

sisuliselt suunatud hageja püüdlusele mõjutada kohut ja tekitada kohtus (alusetut) negatiivset hoiakut

hageja suhtes. Kostja püüab alusetult tekitada olematut näivust sellest, et hageja olevat seotud

rahapesuga, kuna äriühingutele R OÜ, L OÜ ja H OÜ on seaduslike tehingute alusel tehtud ülekandeid

kolmandate, R OÜ, L OÜ ja H OÜ ja hagejaga mitte seotud, isikute poolt, kes asuvad offshore

piirkonnas ja omakorda kellega seotud isikud on kahtlase taustaga. Nimetatud asjaolu ei oma aga

käesoleva asja lahendamisel mingit tähtsust, kuna kostja ei ole lepingu ülesütlemisel hagejale

RahaPTS § 42 lg 1 p-i 2 ette heitnud.

55. Tulenevalt ülaltoodust ja arvestades asjaoluga, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja

puhul ei ole RahaPTS § 42 lg 1 p 2 eeldused täidetud, siis ei kuulu antud asjas tõendamisesemesse

asjaolu, et äriühingutele R OÜ, L OÜ ja H OÜ on tehtud ülekandeid kolmandate isikute poolt, kes

asuvad offshore piirkonnas ja et nende isikutega on omakorda seotud kahtlase taustaga isikud. Kuna

aga just nimetatud, tõendamiseseme suhtes mitteolulise asjaolu tõendamiseks on kostja vastavaid

tõendeid esitanud, siis tuleb vastavad tõendid, kui asjakohatud, jätta asja juurde võtmata. Hageja

rõhutab, et kostja poolt esitatud seisukohad ja tõendid ei oma tähtsust ka vaidluses, kas kostja suudab

täita RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid seoses hageja vara ja rikkuse päritoluga või mitte,

kuna vaidlust ei ole hageja vara ja rikkuse päritolu üle. See tähendab, et lepingu ülesütlemise aluseks ei

ole olnud ja seega asjas ei ole esitatud ühtegi alust ega tõendit selle osas, et hageja vara päritolu ei ole

võimalik tuvastada.

56. Nimelt läheb hageja vara ja rikkuse päritolu hindamise ulatus kosta poolt käesolevas asjas

lubatust kaugemale, kuna kostja ei ole vastavas ulatuses hindamise ja hoolsusmeetmete rakendamiseks

vajalikke eeldusi tuvastanud. Kostja on leidnud, et hageja vara ja rikkuse päritolu osas ei ole tal

võimalik hoolsusmeetmeid rakendada, kuna äriühingutele R OÜ-le, L OÜ-le ja H OÜ-le on tehtud

ülekandeid kolmandate isikute poolt, kes asuvad offshore piirkonnas ja et nende isikutega on

2-23-12726

omakorda seotud kahtlase taustaga isikud ehk et hageja vara ja rikkuse päritolu hindamisel tuleb

nimetatud asjaoludega arvestada. Ülaltoodust lähtuvalt leidis kostja (alusetult), et kuna vastavad

offshore piirkonnas asuvate isikute ja nende isikutega seotud kahtlase taustaga isikute vara ja rikkuse

päritolu ei ole võimalik tuvastada (nende osas hoolsusmeetmeid rakendada), siis see asjaolu

automaatselt tähendabki, et ka hageja suhtes ei ole võimalik hoolsusmeetmeid rakendada ehk hageja

vara ja rikkuse päritolu tuvastada.

57. Hageja leiab, et kostja vastav hindamise ulatus ja sellest tehtud järeldused on ebaõiged, kuna

need põhinevad asjakohatute alusandmete hindamisele. See tähendab, et kostja jõudis vastavate

offshore piirkonnas asuvate isikute ja nende isikutega seotud kahtlase taustaga isikute vara ja rikkuse

päritolu hindamiseni ilma sellise hindamise tegemise aluseks olevate eelduste tuvastamiseta. Kostja ei

ole tuvastanud vajalikke eeldusi, et kanda üle ebaselgus offshore piirkonnas asuvate isikute vara

päriolus hageja vara päritolule. Pealegi ei ole kostja üldse püüdnudki saada selgust offshore piirkonnas

asuvate isikute vara päriolust. Hageja on seisukohal, et käesolevas asjas on äriühingutele R OÜ-le, L

OÜ-le ja H OÜ-le ülekandeid teinud kolmandate isikute vara päritolu hindamine hageja vara päriolu

hindamise raames asjakohatu ja põhjendamatu, kuna selles ulatuses hooldusmeetmete rakendamise

aluseid ei ole tuvastatud ja seda alljärgnevatel põhjendustel.

58. Hageja leiab, et juhul, kui RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–5 nimetatud hoolsusmeetmeid

tuleb rakendada alati sõltumata sellest kas isikute vahel on kehtiv ärisuhe või mitte, kaotaks RahaPTS

§ 19 lg 5 igasuguse mõte. Seega on kostja kohaldanud hageja suhtes asjakohatuid hoolsusmeetmeid.

See tähendab muu hulgas seda, et kostja ei saa hagejaga kehtivat ärisuhet ehk lepingut lõpetada

põhjendusel, et kostja ei suuda täita RahaPTS § 20 lõike 1 punktides 1–5 nõutavaid hoolsusmeetmeid.

59. Hageja rõhutab, et üksnes asjaolu, et isik on saanud laekumise offshore piirkonnas asuvatelt või

kahtlase taustaga isikutelt, ei tähenda automaatselt, et isiku vara ja/või rikkuse päritolu ei ole selge või

tegemist oleks automaatselt rahapesu kahtlusega. Hageja möönab, et tegemist võib olla maksimaalselt

ebahariliku tehinguga kontol (vt. Rahapesu Andmebüroo 06.05.2019 „juhendi kahtlaste tehingute

tunnuste kohta“ (edaspidi kohaselt) lk 13, p. 2.2.). Vastava juhendi p 14 kohaselt loetakse

ebaharilikkus kõrvaldataks, kui isik põhjendab ebahariliku tehingu või toimingu majanduslike või

muude eluliselt usutavate selgitustega. Kostja kõikidele päringutele on R OÜ, L OÜ ja H OÜ vastanud,

esitanud kõik olemasolevad dokumendid tehingute kohta ja selgitanud tehingute sisu, sh, et isikud

tegelevad rahvusvaheliste vedude ja/või ekspedeerimisteenuste osutamisega muu hulgas Venemaa

Föderatsioonis. Vastavad offshore isikud ei ole kunagi olnud R OÜ ega H OÜ tehingupartneriteks ning

R OÜ ja H OÜ ega hageja ning temaga seotud isikud ei ole kuidagi olnud seotud vastavate offshore

isikutega. Tehinguid on tehtud ja teenuseid on osutatud valdavalt Venemaa Föderatsiooni juriidilistele

isikutele, kelle eest tasus kolmas isik. Hageja leiab, et selliselt on hageja põhjendanud ebahariliku

tehingu või toimingu majanduslike või muude eluliselt usutavate selgitustega. Vaidlust ei saa olla

sellest, et Venemaa Föderatsioonis on keeruline poliitiline ja majanduslik olukord. Paljud Venemaa

Föderatsiooni isikud, kartuses teatud poliitilises situatsioonis jääda oma vahendites ilma, hoiavad neid

väljaspool Venemaa Föderatsiooni, sh. offshore piirkonnas. Offshore piirkonnas vahendite omamine ja

sellest maksete tegemine on seaduslik ja ei ole keelatud.

60. Pärast hagejalt vastavate selgituste ja dokumentide saamist ei ole kostja tuvastanud, et R OÜ, L

OÜ, H OÜ ja hageja poolt tehtud tehingud oleksid ebatavalised ega tehingumustrit, millel ei oleks

mõistlikku või nähtavat majanduslikku või õiguspärast eesmärki või mis ei oleks konkreetse

ärispetsiifika jaoks iseloomulik (Finantsinspektsiooni juhendi „Krediidi- ja finantseerimisasutuste

organisatsiooniline lahend ning ennetavad meetmed rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks“

(edaspidi FI juhend) p 4.4.2.2.) Hageja märgib, et tal ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu ehk

et ei R OÜ, L OÜ, H OÜ ega hageja isiklikult ei ole kuidagi kostja poolt viidatud offshore

äriühingutega ega nendega seotud väidetavalt kahtlase taustaga isikutega kuidagi seotud. Ei saa

tõendada seda, mida ei ole olemas. Seega olukorras, kus kostja isegi oleks asunud seisukohale, et

hageja põhjendused ei ole piisavad ega eluliselt usutavad, millega hageja igal juhul ei nõustu, siis

2-23-12726

sellisel juhul tuli kostjal selleks, et ta saaks heita hagejale ette, et kostjale ei ole hageja vara ja/või

rikkuse päritolu arusaadav, tuvastada asjaolud, mille alusel saaks tekkida vähemalt põhjendatud

kahtlus, et R OÜ, L OÜ, H OÜ või hageja isiklikult on kuidagi seotud kostja poolt viidatud offshore

äriühingutega või nendega seotud kahtlase taustaga isikutega. Seda ei ole kostja teinud.

61. Nimelt, väidab kostja sisuliselt, et seoses hageja vara päritoluga on kostja tuvastanud mingite

tehingute ahela või vähemalt mingid asjaolud, mis tekitavad kahtluse, et tegemist võib olla

ebaseaduslike tehingute ahelaga, mille ühe osa suhtes ei ole vara ja/või rikkuse päritolu võimalik

tuvastada. FI juhendi p 4.4.3.8. kohaselt kui kohustatud isikul on kahtlus, et laekuva makse puhul ei

ole maksjaga seotud informatsioon õige ehk tegelikult on tegemist maksega pikemas ahelas/jadas (vt

ka käesoleva juhendi punkt 8.4), siis eeldab tehingus kasutatud vahendite allika ja päritolu tuvastamine

kohustuse täitmist nö tehingu esimese lüli või ahela osas ehk vara algse allika ja päritolu osas (isik,

kellelt selles ahelas rahalised vahendid alguses liikuma hakkasid). FI juhendi p 8.4. kohaselt eeldab

maksja ja saaja informatsiooni edastamine ühtlasi maksest tegelikult kasusaavate isikute kohta

informatsiooni edastamist. See tähendab, et olukorras, kus makseasutus või krediidiasutus tuvastab

tehingute ahela, kus tegelik ülekannete eesmärk on rahalised vahendid kanda ühelt isikult teisele kuni

need edastatakse tegelikult kasusaavale isikule ehk lõppadressaadini, peab tegelikult kasusaavate

isikute (ehk tegelike maksjate ja saajate) informatsioon liikuma läbi terve makseahela.

62. Hageja leiab, et kostja on oma hoolsusmeetmeid täitnud olukorras, kui ta tuvastab kust pärineb

hageja vara (R OÜ, L OÜ, H OÜ majandustegevusest). Kui kostja tuvastab, et R OÜ, L OÜ ja/või H

OÜ on saanud ülekandeid ebaharalikest tehingutest (offshore piirkonnast asuvatelt isikutelt), siis see

tähendab üksnes seda, et hageja peab rakendama tavapäraste hoolsusmeetmetega võrreldes tugevdatud

hoolsusmeetmeid, eesmärgiga ebaharilikkus kõrvaldada. Vahe on selles, et kui ebaharilikke tehinguid

ei esine, siis ei pea kostja tugevdatud hoolsusmeetmeid rakendama. Kui aga isegi kostja rakendab

tugevdatuid hoolsusmeetmeid, siis sellel on kaks (2) tulemust (vt. Rahapesu Andmebüroo 06.05.2019

„juhendi kahtlaste tehingute tunnuste kohta“ (edaspidi kohaselt) lk 3, p 14); 1. kui ebaharilikkus

kõrvaldatakse, isik põhjendab ebahariliku tehingu või toimingu majanduslike või muude eluliselt

usutavate selgitustega, ei ole vaja Rahapesu Andmebüroole teadet esitada ning võib jätkata

ärisuhet/juhuti tehingut; 2. kui ebaharilikkus jääb kõrvaldamata, s.o. isik ei suuda tehingut või tegevust

majanduslike või teiste eluliselt usutavate selgitustega põhjendada, tuleb esitada vastav teade Rahapesu

Andmebüroole, aga ärisuhet või tehingu tegemist võib jätkata.

63. Tulenevalt ülaltoodust on näha, et ebaharilikke tehingute puhul, nagu kostja R OÜ, L OÜ ja H

OÜ poolt saadud vastavate laekumiste kohta väidab, saab kostja igal juhul ärisuhet jätkata ehk see ei

saa olla ärisuhte lõpetamise aluseks. Ainus erinevus on üksnes selles, et kas kostja oli kohustatud

esitama Rahapesu Andmedbüroole (RAB) teate või mitte. Olukorras, kus RAB ei näe vajadust, et

kohustatud isik oleks üksnes ebahariliku tehingu puhul, sh. offshore piirkonnast toimunud laekumise

puhul, kohustatud ärisuhet lõpetama, ei ole ühtegi mõistliku ja proportsionaalset põhjendust, miks

kostja on vastaval põhjendusel seda siiski teinud. Pealegi, hagejale teadaolevalt ei ole kostja RAB´ile

käesolevas asjas kostja poolt viidatud tehingute kohta teadet esitanud, mida ta oleks kohustanud

tegema, kui ebaharilikkus jäi hageja poolt selgitamata, ehk kui hageja ei oleks suutnud tehingut või

tegevust majanduslike või teiste eluliselt usutavate selgitustega põhjendada. Kuna kostja ei ole

RAB`ile vastavat teadet esitanud, siis see tähendab seda, et hageja on põhjendanud piisavalt

ebahariliku tehingu või toimingu majanduslike või muude eluliselt usutavate selgitustega ehk

kõrvaldanud ebaharilikkust (kui see isegi esines) ning sellisel juhul ei ole ärisuhte lõpetamine

põhjendatud.

64. Kuna kostja ei ole hagejale rahapesu kahtlust ette heitnud, siis ei oma see käesoleva asja

lahendamisel tähtsust. Kui kostja isegi tuvastab, et vara võib pärineda offshore piirkonnas asuvatelt

isikutelt, siis sellega ongi kostja oma hoolsuskohuse täitnud ja ta ei saa hagejaga ärisuhet lõpetada

põhjendusel, et ta ei saa hoolsusmeetmeid täita. Kostja ei pea seda enam tegema. Selle järgselt peab

2-23-12726

kostja otsustama edasise tegevuse (kas tal tuleb esitada teade RAB`ile või mitte jms.) ehk mis on

hoolsusmeetmete rakendamise tulemused. Ülaltoodut toetab ka reegel, et iseenesest ei ole offshore ega

selliste äriühingute kaudu tegutsemine ebaseaduslik, vaid ebaseaduslik on asjaolu, et isik varjab seda,

et

ta

omab

ja/või

kasutab

offshore

(vt.

https://www.investopedia.com/articles/managing-wealth/042916/offshore-banking-isnt-illegal-hiding-

it.asp). Hageja ei ole kunagi varjanud, et ta on vastavaid ülekandeid offshore ühingutest saanud.

Tulenevalt ülaltoodust tähendab just asjaolu, et kostja on teadlik, et R OÜ, L OÜ ja H OÜ on oma

majandustegevuses saanud ülekandeid offshore piirkonnas asuvatelt isikutelt, et kostja on oma

hoolsusmeetmeid hageja vara päritolu tuvastamisel piisavalt täitnud. See kas kostja on aga rikkunud

oma kohustust esitada vastav teadet RAB´ile või mitte ei ole käesolevas asjas õiguslikku tähendust.

65. Kui asuda seisukohale, et hageja on keeldunud kostjale hoolsusmeetmete rakendamiseks mingi

vajaliku teabe või dokumentide esitamisest, siis tuleb analüüsida, kas hageja on üldse olnud seda

võimeline tegema ja kas võimetus esitada kostjale tema poolt soovitud teabe või dokumendid tuleneb

objektiivselt hagejast või sellise olukorra on põhjustanud kostja. Esiteks, hageja rõhutab, et ta ei ole

kunagi keeldunud kostjaga koostööd tegemast või talle hoolsusmeetmete rakendamiseks vajalikku

teave või dokumente edastamast, kui see on vähemalgi määral olnud objektiivselt võimalik. Teiseks,

hagejal ei ole võimalik kostjale teatud tehingute osas täiendavaid andmeid esitada, kuna kostja ei ole

hagejat (ega R OÜ-d, L OÜ-d ja H OÜ-d) enne vastavate tehingute tegemist või mõistliku aja jooksul

pärast nende toimumist, teavitanud, et tema arvates on tegemist ebaharilikke tehingutega või nende

ebaharilikkust ei ole hageja kõrvaldanud. Muu hulgas ei ole kostja hagejalt enne vastavate tehingute

tegemist või mõistliku aja jooksul pärast nende toimumist pöördunud hageja ega temaga seotud

äriühingute poole, kes on vastavaid tehinguid teinud, ega palunud hagejal kostjale hoolsusmeetmete

rakendamiseks mingit vajaliku teavet või dokumente esitada.

66. Hageja leiab, et mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt ei saa talle ette heita võimetust

teatud teavet või dokumente esitada tehingute kohta, millest on möödunud juba ca 15 aastat ja isegi

rohkem. Hageja soovib ja on valmis igakülgselt aitama kaasa kõikide asjaolude tuvastamisele, kuid

arvestades kostja poolt viidatud tehingutest möödunud pikka ajavahemikku, ei ole hagejal

objektiivsetel põhjustel enam võimalik osade tehingute kohta alusdokumente leida. Samas ka seda

asjaolu ei saa objektiivsetel põhjustel hagejale ette heita. Kui kostja oleks pöördunud hageja poole

enne viidatud tehingute tegemist või mõistliku aja jooksul pärast nende tehingute tegemist, oleks

olukord olnud hoopis teistsugune ja hageja oleks saanud esitada kõik vajalikud dokumendid, mis

paraku enam ca 15 aastat hiljem pärast tehingute tegemist ei ole objektiivselt võimalik.

67. Hageja on seisukohal, et muuhulgas on vastuolus hea usu põhimõttega kostja poolt hagejaga

ärisuhte lõpetamine olukorras, kus kostja: 1. ei ole hagejat (ega R OÜ-d, L OÜ-d ja H OÜ-d) enne

vastavate tehingute tegemist või mõistliku aja jooksul pärast nende toimumist teavitanud, et tema

arvates on tegemist ebaharilike tehingutega, ja 2. ei ole 13-17 aasta jooksul küsinud hagejalt mingit

teavet ega dokumente vastavate tehingute kohta ja/või 3. ei teavitanud hagejat, et hageja ei ole

tehingute ebaharilikkust kõrvaldanud ja 4. rakendab uut õiguslikku regulatsiooni, mis tehingute

tegemise ajal ei kehtinud, tagasiulatuvalt, küsides hagejalt teavet ja dokumente ca 15 aastat tagasi

toimunud tehingute kohta, kuigi kostja ise ei ole soovinud vastavate tehingute osas hoolsusmeetmeid

13-17 aasta jooksul rakendada, mis tingib selle, et hagejal on objektiivsetel põhjustel võimatu

terviklikku teavet ja dokumente kostjale esitada (osa dokumente ei ole säilinud). Eriti olukorras, kus

tehingu ebaharilikust saab kõrvaldada ka üksnes vastavate (eluliselt usutavate) selgitustega, mida

hageja on igal juhul teinud.

68. Tulenevalt ülaltoodust ja arvestades asjaoluga, et kostja poolt 21.11.2023 menetlusdokumendis

ja selle lisades esitatud tõendid on esitatud käesolevas asjas asjakohatute ja tõendamist mittevajavate

asjaolude osas, siis tuleb vastavad tõendid, kui asjakohatud, jätta asja juurde võtmata. Samas, kui

kohus siiski peaks asuma seisukohale, et kostja poolt esitatud tõendid on asjakohased, peaks kohus

2-23-12726

määrama kostjale täiendava tähtaja vastavate võõrkeelsete tõendite eestikeelsete tõlgete esitamiseks

ning kui kostja vastavad tõlked ka tähtaegselt esitab, siis palub hageja anda talle täiendav mõistlik

tähtaeg (vähemalt 21 päeva tõlgete kättesaamisest) kostja poolt esitatud vastuse ja tõendite osas

täiendava kirjaliku seisukoha esitamiseks.

69. Hageja leiab, et kostja 21.11.2023 menetlusdokumendis toodud seisukohad ei mõjuta asja

lahendamist. Hagi tuleb rahuldada. Käesolevas asjas ei oma tähtsust asjaolu, et kostja ei ole hagejale

ajaperioodil 25.03.2021-17.04.2023 finantsteenust pakkunud. Vaidlust ei saa olla selles, et ajaperioodil

25.03.2021-17.04.2023 ei osutanud kostja hagejale finantsteenust õigusvastaselt, poolte vahel ärisuhe

on katkematult kestnud kogu aeg, sh. ajavahemikul 25.03.2021-17.04.2023, ja kehtib ka käesoleval

ajal. Tulenevalt ülaltoodust on põhjendamatu kostja seisukoht, et hageja suhtes kohaldati

hoolsusmeetmeid ulatuses, mis sarnaneb uue ärisuhte loomisega. Kui kostja selliselt käitus, siis on

tegemist poolte suhtele ebaõige regulatsiooni kohaldamisega. Kostja ja hageja suhtes kohaldub poolte

vahel kehtiva ärisuhte regulatsioon. Kostja ei ole kuidagi tuvastanud ega toonud välja ühtegi

objektiivset asjaolu, millest lähtuvalt saaks tekkida isegi kahtlus, et hageja oli tehingute tegemisel

kostja vastuses hagile punktides 3.4 ja 3.7. toodud asjaoludest teadlik, rääkimata, nendega seotusest.

Kostjal puudus õigus hoolsusmeetmeid kohaldada ulatuses, milles kostja seda tegi.

70. Arusaamatuks jääb kostja seisukoht, et kostja on korduvalt välja toonud, et RahaPTS § 23 lg 2

sätestatud ärisuhte seire kohustus hõlmab kogu hageja ja tema ärisuhet. Kostja ei ole ei

ülesütlemisavalduses ega muudes dokumentides enne kohtumenetlust kordagi viidanud sellele, et

kostja käsitleb „ebaharilikuna“ kogu hageja tegevust ja tema ärisuhet. Asjaolu, et kehtiva ärisuhte

raames tuleb kostjal teostada ärisuhte seiret ja et see peab hõlmama tehingus kasutatud vahendite allika

ja päritolu tuvastamist, ei tähenda, et kostja saab määratlematult tugineda hageja kogu tegevusele ja

kogu ärisuhtele. RahaPTS räägib ka ärisuhte seire puhul ainult konkreetsetest (ebaharilikkest)

tehingutest. Seega ka hoolsusmeetmete rakendamisel seoses isiku vara päritolu tuvastamisega, kehtib

see kohustus üksnes konkreetsete tehingute osas, mitte mingi abstraktse isiku tegevuse suhtes. See

tähendab, et kostja ei saa ärisuhte lõpetamisel viidata ühele tehingule, mille alusel tekib väidetavalt

mingi „ebaharilikkus“, kuid menetluse kestel asuda seisukohale, et probleem on hoopis mujal. Eriti

olukorras, kus probleemi tegelikult ei esine.

71. Hageja ei esitanud osa dokumente vastavate tehingute osas, kuna seda ei ole võimalik

objektiivsetel põhjustel teha. Vastavatest tehingutest on möödunud 13-17 aastat ja osa dokumente ei

ole lihtsalt säilinud. Hagejale ei saa ette heita, et ta ei säilitanud kõiki dokumente 13-17 aastat vanade

tehingute osas nö. „igaks juhuks“. Täiesti asjakohatu ja ebaõige on kostja väide, et hageja vara ja

rikkuse ebaselge päritolu tuleneb väga mitmetest vastaspooltest, kellega R OÜ, OÜ H ja L OÜ tihedalt

ning suurtes mahtudes arveldasid. Hageja rõhutab, et kostja poolt 21.11.2023 vastuse p-s 9 viidatud

isikud ei ole kunagi olnud hageja, R OÜ ega OÜ H „vastaspoolteks“, „tehingupartneriteks“ vms.

Hageja on oma algse rikkuse ja vara saanud R OÜ jagunemislepingutest. Kostja ei ole vastupidist

tuvastanud ega tõendanud. Jääb arusaamatuks kostja väide, et tema poolt väidetavalt tehtud analüüsi

pinnalt on küsitav ettevõtete kontodele laekunud varade päritolu ja allikad. Kostja ei ole välja toonud,

et kogu R OÜ varade päritolu ja allikad, sh. jagunemislepingu alusel saadud varade päritolu on küsitav.

Seega tuleb vastavad väited jätta tähelepanuta.

72. Asjakohatu on kostja viited Rahapesu Andmebüroo juhendis „Juhend kahtlaste tehingute

tunnuste kohta“ tunnuste indikaatoritena punktidele 1.1 ja 1.2. Antud indikaatorid käsitlevad rahapesu

kahtlust, mida kostja ei ole kordagi hagejale ette heitnud, vaid kostja ise on selgesõnaliselt kinnitanud,

et rahapesu kahtlus ei ole hagejaga ärisuhte lõpetamise aluseks (vt. näiteks kostja 13.10.2023 vastuse

hagile p 13.2. esimene lause). Samuti on kostja ka varasemas suhtluses hagejaga kinnitanud, et ärisuhte

lõpetamise aluseks ei ole rahapesu kahtlus. Kui kostja peaks viidatud asjaolu vaidlustama, siis esitab

hageja selle kohta täiendavad tõendid. Seega on kostja järjekordselt tuginenud asja lahendamisel

asjakohatutele sätetele ja alustele.

2-23-12726

73. Kostja poolt väidetavate tehingute ja hageja kontole 1,5 mln ülekandmise vahele on jäänud üle

kümne (10) aasta ning R OÜ kontol on selle aja jooksul toimunud ulatuslikult muid tehinguid ja tehtud

väljamakseid, mis ei ole kuidagi seotud hagejaga ega hageja kontole 1,5 mln ülekandmisega. See

tähendab, et selleks, et kostja saaks seostada tema poolt viidatud väidetavalt „ebaharilikke“ tehinguid

ja sellest saada sellest rahalisi vahendeid ehk et need ongi hageja kontole ülekantud vara 1,5 mln eurot

päritoluks tulebki kostjal tuvastada põhjuslik seos tehingute ja hageja vara vahel, mida kostja ei ole

käesoleval ajal teinud ega tuvastanud. Muu hulgas ei ole kostja tuvastanud tunnuseid, mille alusel

saaks mõistlikul isikul tekkida objektiivne põhjendatud kahtlus, et hageja on kasutanud erinevate

jurisdiktsioonide ettevõtteid ja/või erinevate jurisdiktsioonide finantsteenuseid vara esialgse päritolu

hägustamiseks või varjamiseks. See ei ole ka võimalik, kuna hageja ei ole seda kunagi teinud.

74. Ühtlasi on asjakohatud kostja teoreetilised arutlused seoses rahapesu kuriteoga (vt. 21.11.2023

menetlusdokumendi p 15). Samas ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et kuna seadus otsesõnu ei

sätesta hoolsusmeetmete kohaldamiseks maksimaalset tähtaega, kui pikalt ajas tagasi tohib

hoolsusmeetmeid kohaldada, siis see ei tähenda, et seda võib teha ka piiramatult sarnaselt

inimsusevastaste kuritegudega. Hageja leiab, et seoses „ebahariliku“ tehinguga tuleb kohustatud isikul

rakendada hoolsusmeetmeid kas enne tehingu tegemist või mõistliku aja jooksul pärast tehingu

tegemist alates tehingu „ebaharilikusse“ asjaoludest teadasaamist. Kostja leiab, et tegemist oli

ebaharilike tehingutega, kuna need olid laekunud offshore piirkonnas asuvatelt isikutelt. Isegi kui see

asjaolu omaks käesoleva asja lahendamisel tähtsust, millega hageja ei nõustu, siis ka sellisel juhul

teadis kostja sellest juba tehingu tegemise ajal (vastava ülekande sooritamisel ja raha laekumisel R OÜ

arveldusarvele). Samas kostja ei ole ca 15 aasta jooksul hoolsusmeetmeid rakendanud olukorras, kus ta

oli teadlik väidetavatest „ebaharilikest“ tehingutest. Seega ei ole kostja teostanud hoolsusmeetmeid

mõistliku aja jooksul pärast „ebaharilikest“ tehingutest teadasaamist ning ei saa tugineda asjaolule, et

talle on vastavad tehingut ebaselged. Muu hulgas oleks see vastuolus hea usu põhimõttega.

75. Hageja ei ole kunagi väitnud, et RahaPTS ei kehtinud aastatel 2006-2009. Samas tunnistab

kostja ise, et hageja poolt seisukoha punktis 13.64 viidatud kuupäevadel ei kehtinud rahapesu

tõkestamise seadus samaväärses ulatuses kui alates 2017. aastal jõustunud RahaPTS-s. Kostja on aga

leidnud, et see ei välista kostja kohustust kohaldada hoolsusmeetmeid kogu oma klientide ärisuhte

kestvuse ajal ehk tagasiulatuvalt ja piiramatult. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu. Üldjuhul ei tohi

ega saa seadusel olla seaduse jõustumiseelsele ajale tagasiulatuvat jõudu (vt. näiteks, Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2002. a otsus nr 3-2-1-51-02 , p 12.) RahaPTS ei sätesta, et 2017. aastal

jõustunud RahaPTS seadusel oleks tagasiulatuv jõud ja kostja saab kohaldada hoolsusmeetmeid

tagasiulatuvalt kogu oma klientide ärisuhte kestvuse perioodile ka enne 2017. aastat. Kuna 2017.aasta

RahaPTS-el ei ole tagasiulatuvat jõudu, siis saab kostja kohaldada hoolsusmeetmeid tagasiulatuvalt

üksnes alates RahaPTS jõustumisest ehk 27.11.2017. Seda kinnitab ka RahaPTS § 100 esimene lause,

mis kehtestab küll ühe erandi ülaltoodud reeglist, et kohustatud isik kohaldab vajaduse korral ühe aasta

jooksul seaduse jõustumisest arvates RahaPTS 3. peatükis nimetatud hoolsusmeetmeid olemasolevate

klientide suhtes. Tulenevalt ülaltoodust leiab hageja, et olukorras, kus kostja ei ole kehtiva ärisuhte

raames teostanud ühe aasta jooksul RahaPTS jõustumisest arvates RahaPTS 3. peatükis nimetatud

hoolsusmeetmeid olemasolevate klientide, siis ei saa ta seda hiljem teha. Vastasel juhul kaotaks

RahaPTS § 100 igasuguse mõte, kui kostja nagunii saaks seda teha igal ajal piiramatult.

76. Hageja nõustub kostjaga, et isiku rikkuse päritolu ei saa muutuda läbipaistvaks ja legaalseks

põhjusel, et võimalik rahapesu on toime pandud enne hoolsusmeetmete kohaldamise kohustuse tänases

ulatuses kehtestamist. Samas see ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Esiteks, hageja kontole

laekunud 1.5. mln euro päritolu on läbipaistev ja legaalne. Kui kostja on leidnud vastupidist, siis tuli

tal esitada teade RAB`ile, mida kostja teinud ei ole. See tähendab, et kostjal ei ole kahtlust hageja vara

päritolu kohta. Teiseks, hageja rõhutab, et ei ole alust heita hagejale ette võimetust esitada kostja poolt

soovitud andmed ja dokumendid selleks, et kostja saaks oma hoolsusmeetmeid täita olukorras, kus

2-23-12726

kostja enda väitel on tal olnud juba alates 2007.aastast vastav kohustus olemas, kuid kostja ei ole seda

teinud ca 15 aasta jooksul, kuigi teadis või pidi vastavatest asjaoludest kogu selle aja jooksul teadlik

olema. Kolmandaks, hagejalt ei saa nõuda, et ta esitaks andmeid, tõendeid, dokumente jms. selle kohta

kust pärineb kolmandate isikute vara, kui ei ole tuvastatud mingeid asjaolusid, mis vähemalt viitaksid

mingile seosele hageja, kolmandate isikute ja/või nende vara vahel ning sooviga selle päritolu varjata.

77. Asjakohatud on kostja viited sellele, et kostja alustas hagejale uuesti teenuse pakkumist

17.04.2023. See ei oma käesoleva asja lahendamisel tähendust, kuna poolte vahel ei saa olla tegemist

„alates 17.04.2023 teenuse uuesti pakkumisega“, kuna poolte ärisuhe ei ole kunagi katkenud. Seda

asjaolu ei muuda olukord, et kostja on jätnud ebaseaduslik vastava aja jooksul oma lepingust

tulenevaid kohustusi hageja ees täitmata. Ebaõige on kostja väide, nagu tuleneks Riigikohtu

13.05.2020 otsusest tsiviilasjas 2-18-17536, et RahaPTS alusel lepingute ülesütlemisel VÕS § 196 lg 3

mõistliku aja põhimõte ei kohaldu. Sellist väidet vastav Riigikohtu lahend ega ükski seaduse säte ei

sisalda.

78. Täiesti meelevaldne on kostja seisukoht, et KAS § 89 lg 92 mõte on tagada, et rahapesu

tõkestamise olukorras ei oleks võimalik isikul uuesti saada ligipääs makseteenustele vaid asjaolu tõttu,

et ülesütlemiseavaldust ei ole kõikide faktidega põhjendatud. Kostja ei ole esitanud ühtegi viidet

usaldusväärsele allikale, millest selline järeldus tuleneb. Kummastav ja samaaegselt otseselt vastuolus

seadusega on kostja seisukoht, et oleks mõeldamatu, et kostja hakkab kõigile oma klientidele detailides

kirjeldama (a) kostja jaoks küsitavaid asjaolusid ja tehinguid ning (b) juhendama klienti, vältimaks

kahtlusi tekitavaid asjaolusid. Hageja rõhutab, et seaduse, sh. hoolsusmeetmete, eesmärk ongi selles, et

hagejal on kohustus teatud juhtudel viia läbi iga kahtlase tehingu ja kliendi põhjalik analüüs, tuvastada

vastavad riskid ning nende kõrvaldamata jätmisel ja muude seaduslike eelduste esinemisel teavitada

nendest lepingu lõpetamisel klienti. Hageja ei ole kunagi väitnud, et põhjendamiskohustusega peab

kostja juhendama klienti, vältimaks kahtlusi tekitavaid asjaolusid, kuid igal juhul on kostjal kohustus

täpselt määratleda kõik probleemid, mis on vastava kliendiga seotud ning kui nende tagajärjeks on

ärisuhte lõpetamine või tehingu tegemata jätmine, siis lasub kostjal kohustust sellest klienti teavitada

ning selgitada võimalikult täpselt ja selgelt, mis on need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on

toonud kaasa ärisuhte lõpetamise.

79. Ühtlasi on alusetu kostja väide, et hageja vastuse kostja vastusele hagi lisana 8 tõendina

esitatud kirjavahetus, milles kostja esindaja on kinnitanud, et vahendid kantakse üle, ei tõenda

kostjapoolset hinnangut ülekantavate R OÜ rahaliste vahendite osas. Vastavate rahaliste vahendite

ülekandmise osas ei ole enne kostjalt vastuse saamist otsest maksekorraldust tehtud. Vastavate

rahaliste vahendite osas pöörduti kostja poole enne hageja soovi ülekande tegemiseks küsimusega, et

kas kostjal on kahtlusi vastavate rahaliste vahendite päritolu suhtes ehk kas vastavate rahaliste

vahendite ülekandmine R OÜ-lt hageja kontole, mis tooks kaasa ka hagejaga ärisuhte lõpetamise. Kui

see nii oleks olnud, siis hageja ei oleks soovinud vastavate rahaliste vahendite ülekandmist hageja

isiklikule kontole. Antud kiri saadeti sisuliselt vastusena kostja päringule. Seega kostja ise kinnitas, et

vastavate rahaliste vahendite ülekandmine R OÜ kontolt hageja kontole ei too kaasa ärisuhte

lõpetamist.

80. Seega olukorras, kus kostja vastas päringule, kas kostjal on kahtlusi vastavate rahaliste

vahendite päritolu suhtes ehk kas vastavate rahaliste vahendite ülekandmine R OÜ-lt hageja kontole

tooks kaasa ka hagejaga ärisuhte lõpetamise sellega, et ta ei näe selles probleemi, tuleb aru saada

selliselt, et kostja on vastavate rahaliste vahendite päritolu kontrollinud ja leidnud, et sellega ei ole

probleemi. See tähendab, et kostja oma tegevusega sisuliselt kinnitanud, et nende vahendite kandmine

hageja kontole ei too kaasa R OÜ suhtes kehtivate (alusetute) kahtluste ülekandmist hagejale ning ei

põhjusta hagejaga ärisuhte lõpetamist. Hageja on seisukohal, et hea usu põhimõttega on vastuolus

kostja poolt hagejaga ärisuhte lõpetamine olukorras, kus kostja ise enne raha ülekandmist sisuliselt

kinnitab, et see ei too kaasa hagejaga ärisuhte lõpetamist, kui pärast ülekande tegemist samal alusel

2-23-12726

ütleb hagejaga sõlmitud vastavaid lepinguid ülesse.

81. Ühtlasi on vastuoluline kostja väide, et kostjal puudus võimalus vastava tehingu (1,5 mln euro

ülekandmine hageja isiklikule kontole) tegemisest keelduda, kuivõrd tegemist oli R OÜ nõudega

kostja vastu. Kostjal on väidetavalt võimalik korralduste täitmisest keelduda vaid olukorras, kus

tehingust keeldumise õigus tuleneb pädevast õigusaktist või tehingu aluseks olevatest tingimustest.

Seega olukorras, kus kostja ise väidab, et ta ei saanud, kostja enda väitel „kahtlase“ raha,

ülekandmisest keelduda ehk seda ei saa kostjale ette heita, leiab kostja, et hagejaga seotud isikud

oleksid saanud ikkagi mingil alusel vastavate kostja poolt viidatud tehingute alusel saadud rahaliste

vahendite vastuvõtmisest keelduda. Kui asuda seisukohale, et üksnes offshore piirkonnas asuvatelt

isikutelt rahaliste vahendite saamine on ebaseaduslik, hoolsusmeetmete rikkumine/täitmata jätmine ja/

või tekitab rahapesu kahtlust, vastavad kostja poolt hagejale ülekantud rahalised vahendid sisaldavad

nimetatud rahalisi vahendeid (kostja arvates) ning kostja on vastavaid rahalisi vahendeid hagejale enda

juures asuvale kontol üle kandnud, siis kostja loogika alusel oleks ka sisuliselt kostja ise tegelenud

rahapesuga või vähemalt saaks ka kostja suhtes rääkida hoolsusmeetmete täitmata

jätmisest/rikkumisest ja/või rahapesu kahtlusest. See oleks aga ilmselgelt absurdne (nagu see on ka

hageja suhtes).

82. Lähtuvalt sellest on ilmselge, et üksnes offshore piirkonnas asuvatelt isikutelt rahaliste

vahendite saamine ehk „ebaharilik“ tehing ei ole piisav ärisuhte lõpetamiseks. See saab olla üksnes

vastava RAB´i teade esitamise aluseks, mida kostja ei ole ka teinud. Sellises olukorras aga ei saa

rääkida hageja vara päritolu ebaselgusest, kuna hageja ega temaga seotud ettevõtted ei ole kunagi vara

päritolu ega allikat varjanud. Hageja ja temaga seotud ettevõtte võimetus vastaval ajal esitada kostja

poolt soovitud andmed vastavate tehingute kohta tuleneb kostjast, kes ei ole neid palunud esitada

mõistliku aja jooksul, tehingutest on möödunud juba 13-17 aastat ning kostja alusetult keeldub

lähtumast hageja poolt tehingute kohta antud igati eluliselt usutavatest asjaoludest.

83. Tulenevalt ülaltoodust ja arvestades direktiivi 2014/92/EL sisu, mõtet, eesmärki ja piiranguid

tuleb asuda seisukohale, et kostjal puudub alus hagejaga põhimakseteenuse lepingu ülesütlemiseks

ning kostja poolt 20.07.2023 hagejale saadetud ülesütlemisavalduse alusel kostja ja hageja vahel

sõlmitud lepingud ei ole lõppenud.

KOSTJA VASTUVÄITED

84. Kostja esitas 13.10.2023 hagivastuse, milles palub jätta hagi tuleb rahuldamata ning

menetluskulud tuleb hageja kanda. Kostja leia, et on vaidlusalused õigussuhted lõpetanud

õiguspäraselt, sest kostja täitis seadusest tulenevat kohustust. Kostja märkis, et hageja ja Swedbanki

AS vahel olid sõlmitud järgmised lepingud: arvelduskonto leping, arvelduskonto nr XXXXXXXX;

teleteenuste leping, leping nr 2449215; deebetkaardi kasutamise leping, kaardi nr xxxxxxxx; E-arve

püsimakselepingud nr-tega 3660430; 3641886; 3641877.

85. Kostja kohaldas hageja suhtes hoolsusmeetmeid, muu hulgas küsiti perioodil 30.06.2023–

07.07.2023 hagejalt täiendavaid selgitusi. Hageja edastas kostja päringutele vastused, aga tõi ka

selgitused, et osadele esitatud küsimustele ei ole tal möödunud aja tõttu võimalik ammendavalt vastata,

see tähendab palutud dokumente esitada. Eeltoodule lisaks tuleb arvestada ka faktiga, et hageja oli ise

ning hageja poolt esindatud ettevõtted olid varasemalt samuti kostja kliendid, mille tõttu pidi kostja

arvestama ka nende ärisuhete raames kogutud teabega. Kõikide asjaolude tulemusel tuvastas kostja, et

tal ei ole võimalik rakendada talle õigusaktidest tulenevaid kohustuslikke hoolsusmeetmeid, mille tõttu

oli kostja sunnitud seaduse alusel hagejaga sõlmitud lepingud erakorraliselt üles ütlema. 20.07.2023

saatis kostja hagejale lepingu ülesütlemise teatise, sest hageja osas ei olnud võimalik kohaldada

hoolsusmeetmeid, sh ei olnud võimalik veenduda hageja rikkuse ja vara päritolus.

2-23-12726

86. Kostja selgitab täiendavalt lepingute ülesütlemise õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mille alusel

tuleb jätta hagi rahuldamata. Lepingute ülesütlemise õigusliku aluse osas märkis kostja, et

hagiavalduses kajastab hageja läbivalt põhimakseteenuse pakkumise kohustust. Põhimakseteenus ei

saa olla ega olegi ühelgi juhul aga absoluutne. Eeltoodud põhimõte tuleneb otsesõnu Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu direktiivist 2014/92/EL (edaspidi direktiiv), millega põhimakseteenuse ulatus

ja selle pakkumise kohustus kehtestati. Eesti õigusesse on viidatud direktiiv (vähemalt osaliselt) üle

võetud võlaõigusseaduse parandustega. Direktiivi preambula punktis 47 märgitakse küll ära, et

põhimakseteenuse pakkumisest keeldumine saab toimuda erandjuhtudel, aga otsesõnu on erandjuhuna

välja toodud ka rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide

mittejärgimine. Samuti sätestab direktiivi artikkel 16 lg 4, et põhimakseteenuse juurdepääsu õigust ei

saa tekkida olukorras, kus põhimakseteenuse pakkumisega rikutakse rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise nõudeid.

87. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise eesmärkide järgimist, sealhulgas piiravate

meetmete ning nõuete järgimist, kinnitab ka VÕS § 7101 lg 5, millega on direktiivi artikkel 16 lg 4 üle

võetud Eesti seadusesse. VÕS § 7101 lg 5 sätestab, et RahaPTS-st tulenevate hoolsusmeetmete

kohaldamise võimatuse korral ei esine põhimakseteenuse pakkumise kohustust. See tähendab, et nii

direktiivist, kui Eesti Vabariigi regulatsioonidest tuleneb kinnitus, et põhimakseteenuse pakkumine

ning põhimakse konto omamine ei prevaleeri rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuete

täitmist. Seega jääb kostjale arusaamatuks hagiavalduse terves ulatuses esitatud argumentatsioon,

milles rõhutakse põhimakseteenuse pakkumise kohustusele. Kostja ei ole lepingute kohustusliku

ülesütlemisega jätnud täitmata talle seadusest tulenevat kohustust. Vastupidi, kostja on täitnud talle

seadusest tulenevat kohustust ärisuhte lõpetamiseks, milliste asjaolude esinemisel ei ole

põhimakseteenuse pakkumise kohustust.

88. Lisaks eeltoodule sätestab VÕS § 7101 lg 2, et põhimakseteenuse pakkumise eelduseks on

vastavus krediidiasutuse sätestatud teenuse pakkumise tingimustele. Kostja on ärisuhte lõpetamise

teates lepingu ülesütlemisel tuginenud muu hulgas ka Swedbank AS Üldtingimused (Lisa 1)

punktidele 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14, 9.2.15, millega kostja on üle võtnud seaduse sätted ka teenuse

pakkumise eelduseks olevate tingimustena. Samuti on iga leping üles öeldud vastava teenuse

tingimuste alusel: arvelduskonto leping tingimuste punkti 13.4 alusel (Lisa 2), teleteenuste leping

tingimuste punkti 11.4 alusel (Lisa 3), deebetkaardileping tingimuste punkti 11.4 alusel (Lisa 4) ja e-

arve püsimakselepingud tingimuste punkti 8.3 alusel (Lisa 5). Seega on kostja lõpetanud lepingud ka

üldtingimustest ja teenuste tingimustest tulenevalt ning muu hulgas põhjusel, et kostjal ei ole võimalik

täita seadusest tulenevaid hoolsusmeetmeid seoses hageja vara allika ja päritolu tuvastamise

võimatusega. Sellises olukorras puudub kostjal, kui kohustatud isikul võimalus otsustada, kas kasutada

lepingu ülesütlemise õigust või mitte, sest seadus kohustab kohustatud isikut sellises olukorras ärisuhte

lõpetama.

89. Eeltoodu alusel ei esine kostjal kohustust põhimakseteenuse pakkumiseks ning seega see ei saa

olla põhjus miks kostjapoolne ärisuhte lõpetamine oleks tühine. Rahapesu tõkestamise ning ennetamise

(sh õiguslik) süsteem on suures osas üles ehitatud subjektiivsusele, sh krediidiasutuse riskiisule ja

rahapesu kahtlusele. Asjaolud, mis ei võimalda kostjal hoolsusmeetmeid rakendada, võivad olla nii

subjektiivsed kui ka objektiivsed. RahaPTS § 42 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise alused on olemuselt

subjektiivsed, kuid nende esinemisel on kostjal õigus ja kohustus leping erakorraliselt üles öelda.

Sealjuures ei vaja vastavad alused lepingu rikkumist, st tegemist on iseseisvate oluliste põhjustega

lepingu ülesütlemiseks. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-19-5604 tehtud lahendi punktis 43

leidnud, et rahapesu kahtlus on selline ülesütlemise alus, mis ei eelda lepingu rikkumist. Tegemist on

iseseisvalt olulise põhjusega VÕS § 196 lg 1 tähenduses.

90. Olukorras, kus kostjal ei ole lepingu ülesütlemise hetkel võimalik, mh kliendile esitatava päringu

2-23-12726

vastuse tulemusel, teha väga selgeid järeldusi kliendi tegevusest ja tehingute osas püsib vara päritolu

ebaselgus, siis on hoolsusmeetmete rakendamine võimatu RahaPTS § 42 lg 1 p 1 mõttes. Andmete

ajakohastamise ja ärisuhte seire kohaldamise viisi puhul on kohustatud isikul lubatud tugineda, kas

osaliselt või täielikult kaudsetele allikatele, ehk hoolsusmeetmete rakendamine ei pea toimuma üksnes

päringutega kliendile, vaid see võib lähtuda ka kaudsetest allikatest, mis on kohustatud isikule

kättesaadavad (vt ka RahaPTS seletuskirja ning FI juhend p 4.4.1.3.). Hoolsusmeetmete rakendamise

võimatus võib tekkida ka olukorras, mil kohustatud isik ei ole kliendi poole pöördunud, st kohustatud

isikul ei ole igakordset ning üldist kohustust hoolsusmeetmete rakendamisel kliendi poole pöörduda.

91. Täiendavalt RahaPTS § 42 lg-le 1 on kohustatud isiku kohustuste sisu kirjeldatud ka

Finantsinspektsiooni juhendi „Krediidi- ja finantseerimisasutuste organisatsiooniline lahend ning

ennetavad meetmed rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks“ p-s 4.3.6 ja 4.4. (edaspidi „FI

juhend). Ärisuhtest aru saamise meetme rakendamisel peab kohustatud isik aru saama ärisuhte või

juhuti tehtava tehingu eesmärgist, määrates muu hulgas kindlaks kliendi või juhuti tehingus osaleva

isiku püsiva asu-, tegevus- või elukoha, kutse- või tegevusala, olulisemad tehingupartnerid,

maksetavad, selle, kas ta tegutseb kellegi teise eest või nimel. Kohustatud isik kogub teavet kliendi

rikkuse päritolu kohta, kui see on asjakohane. Ärisuhte seire peab kohustuslikult hõlmama vähemalt

järgmist: 1. ärisuhtes tehtud tehingute kontroll, tagamaks, et tehingud on kooskõlas kohustatud isiku

teadmistega kliendist, tema tegevusest ja riskiprofiilist; 2. hoolsusmeetmete kohaldamise käigus

kogutud asjaomaste dokumentide, andmete või teabe regulaarne ajakohastamine; 3. tehingus kasutatud

vahendite allika ja päritolu tuvastamine;.4. majandus-, kutse- või ametitegevuses suurema tähelepanu

pööramine ärisuhtes tehtavatele tehingutele, kliendi tegevusele ja asjaoludele, mis viitavad

kuritegelikule tegevusele, rahapesule või terrorismi rahastamisele või mille seotus rahapesu või

terrorismi rahastamisega on tõenäoline, sealhulgas keerukatele, suure väärtusega ja ebatavalistele

tehingutele ja tehingumustritele, millel ei ole mõistlikku või nähtavat majanduslikku või õiguspärast

eesmärki või mis ei ole konkreetse ärispetsiifika jaoks iseloomulik; 5. majandus-, kutse- või

ametitegevuses suurema tähelepanu pööramine ärisuhtele või tehingule, kui klient on pärit suure

riskiga kolmandast riigist või käesoleva seaduse § 37 lõikes 4 nimetatud riigist või territooriumilt või

tal on nimetatud riigi kodakondsus või tema elu- või asukoht või makse saaja makseteenuse pakkuja

asukoht on nimetatud riigis või territooriumil. Täiendav meede on mh avalikest allikatest päringute

tegemine.

92. Kostja viide ärisuhte lõpetamise teates RahaPTS § 42 lõikele 1 tähendab, et kostjal ei ole

võimalik täita hoolsusmeetmeid, st teostada kohustuslikke hoolsusmeetmeid, see on mh ärisuhte seire

(RahaPTS § 20 lg 1 p-d 4 ja 6 ning § 23; vt ka FI juhendi punkti 6.2.4), tehingutes kasutatava vara ja

rikkuse päritolu tuvastamine (vt ka FI juhendi punkti 4.4.3.5), ärisuhtest aru saamine (RahaPTS § 20 lg

1 p 4 ja RahaPTS § 20 lg 2 vt ka FI juhendi punkte 4.3.6.4 ja 4.3.6.5).

93. Lepingute ülesütlemise faktilise aluse osas märgib kostja, et kostja ja hageja vahel oli perioodil

30.03.1996 - 03.08.2023 ärisuhe. Arvesse tuleb võtta, et kostja hagejale perioodil 25.03.2021-

17.04.2023 finantsteenust ei pakkunud, sest poolte vahel puudus ärisuhe, kuivõrd kostja oli selle

korraliselt lõpetanud. 17.04.2023 taastas kostja hagejaga ärisuhte hageja taotluse ning Riigikohtu poolt

tsiviilasjas 2-21-3552 tehtud otsuse alusel (tegemist on analoogsete asjaoludega kaasustega). Viidatud

otsusega leiti, et korraline ülesütlemine on tarbijaga, kellele laieneb põhimakseteenuse pakkumise

kohustus, tühine.

94. Kuivõrd ärisuhte ülesütlemise tühisuse tõttu oli tegemist ühe ja sama ärisuhtega, pidi kostja

hageja osas läbi viima terve ärisuhte kohaldama hoolsusmeetmeid, sealhulgas ärisuhte seiret. See

tähendab, et kostja pidi järgima kõiki RahaPTS § 20 lg 1 toodud hoolsusmeetmeid. Hageja

arvelduskontol oli suurem summa, mille esialgsest päritolust soovis kostja jätkuvalt aru saada.

Vastavalt FI juhendi punktile 4.4.3.8 ei piisa vara päritolu ja allika tuvastamisel vaid sellest, et

kohustatud isik mõistab, kust kontolt varad laekusid. Aru tuleb saada varade esmasest päritolust.

2-23-12726

Eeltoodust tulenevalt tegi kostja analüüsi hageja kontol oleva vara päritolu tuvastamiseks. Kostjal

tekkinud küsimused puudutavad peamiselt hageja kontojääki, vara summas ligikaudu 1,3 miljonit

eurot. Tegemist on varaga, mis pärineb ettevõtte R OÜ ärisuhte lõpetamisest tekkinud kontojäägi

kandmisega ettevõtte osaniku ehk hageja kontole.

95. Vara päritolu osas hagejalt selgituste saamiseks ning nende paremaks mõistmiseks edastas kostja

hagejale 30.06.2023 päringu. Päringuga paluti selgitusi ja võimalusel tehingutega seotud dokumente R

OÜ ja viie päringus toodud vastaspoolega toimunud tehingu osas, paluti selgitusi ja võimalusel

dokumente R OÜ-lt umbes 1,3 miljoni suuruse laekumise esialgse päritolu ja kontole laekumise

põhjuste osas, paluti selgitusi R OÜ peamiste vastaspoolte kohta, samuti kas hageja ootab laekumisi

oma kontole hageja ettevõtetest, sh R OÜ-st (kui jah palume selgitada ettevõtte tegevust,

arvelduspartnereid ja tegevusala) ning lisaks paluti täpsustada, mis eesmärgil ning milliste tehingute

jaoks kavatseb hageja oma kontot kasutada.

96. Hageja edastas omapoolsed selgitused 03.07.2023. Hageja edastas üldise selgituse päringus välja

toodud konkreetsetest tehingutest ja ettevõtte äritegevusest, aga samas tõi hageja välja, et tegemist on

väga vanade tehingutega ning sellest lähtuvalt ei ole tal esitada lepinguid ega muid dokumente, mis

põhistaksid täpsemalt varade esialgset allikat ja päritolu. Hageja viitas ka raamatupidamise seaduse §

12 toodud dokumentide säilitamise kohustusele. R OÜ-lt tulnud laekumise osas selgitas hageja, et

tegemist oli panga algatusel tehtud kandega, sest ettevõtte konto oli selleks hetkeks suletud. Lisaks

kinnitas hageja, et oma ettevõtetest ta kandeid ei oota ning kontol olevad vahendid on R OÜ

äritegevuse tulemusel teenitud vara.

97. Kostja poolt tehtud analüüsiga on tuvastatud, et aastatel 2006 - 2010 olid R OÜ suurimateks

koostööpartneriteks UK-s registreeritud ettevõtted, kellel olid läbipaistmatu ja negatiivse taustaga täis-

ja usaldusosanikud (Lisa 6). Kirjeldatud ettevõtted olid avalike allikate põhjal asutatud samal

ajavahemikul, ehk 2007 aasta esimeses pooles ning äriregistrist kustutatud kannete lõppemise ajal, ehk

2010 või 2011. Lisaks sellele on läbi aastate R OÜ teenuseid kasutanud mitmed Offshore

jurisdiktsioonides (nt Panama, Seišellid, Briti Neitsisaared) registreeritud ettevõtted, kelle kohta kas ei

ole võimalik leida mingit taustainfot või on paljud ettevõtted juba äriregistrist kustutatud. Kõrge

riskiga vastaspoolte meediakajastus on samuti seotud suurte rahapesu skandaalidega, mis on omakorda

seotud Venemaa oligarhide poolt pestud rahadega. Kirjeldatud põhjuste tõttu on ka R OÜ osas

avaldatud meediakajastus läbipaistmatute omandistruktuuride ja rahapesuskeemidega seose tõttu (Lisa

7).

98. Eeltoodud info ja vastaspoolte kokkuvõtete põhjal on tuvastatav, et R OÜ varade osas, mis on

lõpuks kantud hageja kontole, esinevad mitmed asjaolud, mis muudavad varade esialgse allika ja

päritolu tuvastamise võimatuks: 1.

äritegevus vastaspooltega, kelle osas esineb meediakajastust, mis

viitab majanduskuritegudele, sh rahapesule; 2. äritegevus vastaspooltega, kes kasutavad tuntud

variisikuid, kes on variisikutena kasutatud rahvusvahelistes rahapesuskeemides; 3.

vastaspooled

on loodud mõneks aastaks pärast mida on ettevõtted omal algatusel kustutatud, mis pole tavapärase

äritegevuse juures mõistlik ega arusaadav; 4.

äritegevus vastaspooltega, kes on loodud madala

järelevalve ja regulatsioonidega jurisdiktsioonides. Esitatud asjaolud eraldiseisvalt ei tähenda alati, et

varade esialgses allikas või päritolus peaks tekkima kahtlusi. Küll aga viitavad esinevad asjaolud

kumulatiivselt, et selliste indikaatoritega vastaspooltega tehingud, kus varade päritolu ei ole võimalik

tuvastada ning nende legaalsuse tõendamiseks ei ole esitada täiendavaid dokumente ja vastaspoolte

osas esineb kõrge rahapesu risk, muutub sellises olukorras ka R OÜ enda varade päritolu ja allikas

ebaselgeks.

99. Kostja on omalt poolt teinud analüüse, et ka ilma dokumentideta tuvastada, et R OÜ-lt laekunud

vara osas oleks selle esialgne päritolu selge ja arusaadav, aga kõikide seonduvate asjaolude, sh

vastaspoolte negatiivse meediakajastatuse ja variisikute kasutamise tõttu, ei ole võimalik hinnata vara

2-23-12726

päritolu selgeks ja arusaadavaks. Arvestades, et selline vara laekus hageja kontole, siis ei muuda konto

omaniku muutus (varasemalt ettevõte, hiljem hageja) vara päritolu selgeks. See tähendab, et vara

päritolu selgust ei saa ega tohi tõendada vaid ühe tehingu raames, vaid hinnata tulebki selle esialgset

päritolu. Vastupidise tõlgenduse korral muutub rahapesu tõkestamine võimatuks, sest rahapesu ongi

oma olemuselt peitkuritegu, mille eesmärgiks on varade muundamise, üleandmisega ja tõelise olemuse

ning päritolu varjamisega peita varade esialgset ebaseaduslikku päritolu. RahaPTS § 42 lg 1 p 1 ei

võimalda olukorras, kus isiku kontol oleva vara esialgne päritolu ei ole selge, ärisuhteid jätkata.

Seadusest tuleneb sellises olukorras kohustatud isikule imperatiivne nõue ärisuhete lõpetamiseks.

Eeltoodud kohustust on kostja ka järginud ning hagejaga ärisuhte lõpetanud.

100. Kohustatud isik peab andmete ebapiisavuse või tõele mittevastavuse või rahapesu või terrorismi

rahastamise kahtluse korral kohaldama hoolsusmeetmeid seni, kuni andmeid on kogutud piisavalt,

kuni andmete tõele vastavuses ollakse veendunud. Juhul, kui mõistliku aja möödudes ei ole kohustatud

isik suutnud eelmises lauses käsitletud tegevuse käigus siiski kohaldada piisavalt hoolsusmeetmeid, et

ammendavalt koguda andmeid, veenduda andmete tõele vastavuses või kõrvaldada rahapesu või

terrorismi rahastamise kahtlus, peab kohustatud isik ärisuhte erakorraliselt üles ütlema vastavalt FI

juhendi punktis 6.3.3 toodud nõuetele.

101. Hoolsusmeetmete kohaldamine ei tähenda, et kohustatud isik peab lõpmatult täpsustama ning

paluma kliendilt täiendavaid selgitusi või dokumente, et mõista kliendi tegevust. Vastavat seisukohta

kinnitab ka FI juhendi punkt 4.1.2, mis toob välja, et hoolsusmeetmete kohaldamise ulatus sõltub

kohustatud isiku sisemisest veendumusest, et ta on täitnud hoolsusmeetmete kohaldamise kohustuse.

Kui kohustatud isik tunneb, et ta mõistab ja saab oma kliendi tegevusest aru ning kui kohustatud isik

tuvastab, et hoolsusmeetmete kohaldamise eesmärk on täidetud, siis on võimalik ärisuhet jätkata.

Seevastu, kui kohustustatud isikul puudub kliendi tegevusest lähtuvalt võimalus tuvastada tegelikke

asjaolusid ja kohustatud isiku siseveendumuse kohaselt ei võimaldaks täiendavate küsimuste esitamine

tuua kaasa olukorra selgust, siis toob see kaasa hoolsusmeetmete täitmise võimatuse. Seega –

hoolsusmeetmete kohaldamise võimatus on sarnaselt nt rahapesu kahtlusele subjektiivne hinnang.

102. Kostja on lepingud lõpetanud eelkõige põhjusel, et kostja vara osas ei ole selle päritolu ning

allikat võimalik tuvastada, st kostjal ei ole võimalik täita seaduses sätestatud hoolsusmeetmeid. Muu

hulgas on kostjal kahtlus, et vara võib pärineda majanduskuritegude tulemusel saadud vahenditest, st

avalikud allikad viitavad, et hageja kontole laekunud vara päritolu (R OÜ) tuleneb laekumistest täiesti

läbipaistmatu taustaga ettevõtetest, kelle esindajateks on tuntud variisikud ning kelle osas esinevad

rahapesuga seotud meediakajastused. Kuivõrd nt rahapesu kuriteo aegumistähtaeg on 10 aastat

(arvestada tuleb ka faktiga, et üldjuhul on rahapesu korral tegemist jätkuva kuriteoga), siis kohaldab

kostja asjakohasel juhul hoolsusmeetmeid ka ajalooliste tehingute osas ning käesoleval juhul oli

asjakohane ka ajalooliste tehingute osas hoolsusmeetmeid kohaldada, et tuvastada vara esialgne

päritolu. Siiski ei olnud võimalik seda teha ning kostjal tekkis seadusest tulenev kohustus lepingud

üles öelda.

103. Ekslik on hageja arusaam lepingu ülesütlemise põhjendamiskohustusest. Hageja hinnangul on

piisavalt põhjendamata ärisuhte lõpetamise teade ilmselge viide sellele, et ärisuhte lõpetamise

põhjuseid tegelikkuses ei ole. Kostja soovib välja tuua, et vastavalt RahaPTS-le ei ole kohustatud

isikul võimalik põhjendada ega selgitada oma otsuseid ammendavalt, lähtuda tuleb seadustes ja

juhendmaterjalides toodud piirangutest ja piiravatest nõuetest. Seega ei saa kostjale ette heita

ülesütlemise teate mittepiisavat motiveeritust, kui vastav nõue tuleneb kostjale seadusest (vt nt

RahaPTS § 51). Täiendavalt märgib kostja, et ärisuhte lõpetamise teate põhjendamiskohustus ei ole

KAS § 89 lg 2 kohaselt absoluutne. See tähendab, et vaieldamatult ei esine igakordselt kohustust

lõpuni välja selgitada ärisuhte lõpetamise aluseid. Lisaks sätestab KAS § 89 lg 92, et ärisuhte

lõpetamise põhistamata jätmine ei muuda ülesütlemisavaldust tühiseks.

2-23-12726

104. Eelnevast tulenevalt on selge, et kostja täitis lepingute ülesütlemisega seadusest (RahaPTS § 42 lg

1 p 1) tulenevaid kohustusi. Riigikohus on 13.05.2020 tsiviilasjas 2-18-17536 tehtud lahendis leidnud,

et seadusest tuleneva kohustuse täitmist lõpetada kliendiga ärisuhe ei saa pidada hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks käitumiseks.

105. 21.11.22023 menetlusdokumendis pidas kostja sõltuvalt hageja vastuväidetest vajalikuks esitada

menetlusse täiendavaid tõendeid, mis seonduvad hageja rikkuse ja varade päritoluga. Kostja ei ole

tõendeid varem esitanud, sest need sisaldavad kolmanda isiku pangasaladust, kuid on käesoleva

vaidluse õigeks lahendamiseks hädavajalikud. RahaPTS § 19 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hoolsusmeetmeid

kohaldada ärisuhte loomisel. RahaPTS § 19 lg 1 p 3 kohaselt tuleb hoolsusmeetmeid muu hulgas

kohaldada ka hoolsusmeetmete kohaldamisel kogutud teabe kontrollimise ja ajakohastamise korral,

samuti andmete piisavuse või tõelevastavuse kahtluse korral. RahaPTS § 23 lg 2 p 1 ja 2 sätestab

kohustuse kohaldada hoolsusmeetmete hulka kuuluvat ärisuhte seiret kogu ärisuhte kestvuse jooksul,

seal hulgas tuleb hinnata ärisuhte raames tehtud tehinguid, et tagada tehingute analüüs ning nende

vastavus kohustatud isiku teadmisele kliendist ja tema kliendi - ning riskiprofiilist. Samuti on

kohustatud isikul kohustuslik juba kogutud teavet, dokumente regulaarselt ajakohastada.

106. Hoolsusmeetmete kohaldamise kohustuse küsitavust ei saa tekkida olukorras, kus kostja ei ole

hagejale ajaperioodil 25.03.2021-17.04.2023 finantsteenust pakkunud. Eeltoodust lähtuvalt on eksitav

seisukoht, et uuesti teenust pakkuma asudes ei esinenud kostjal kohustus teavet koguda ja

olemasolevat teavet ajakohastada. Arvestades kirjeldatud olukorda on RahaPTS regulatsioonist

lähtuvalt ootuspärane ja kostjale kohustuslik, et hoolsusmeetmeid kohaldati ulatuses, mis sarnaneb uue

ärisuhte loomisega. RahaPTS nõuded ei oleks täidetud, kui kostja oleks uuesti teenuse pakkumisel

otsustanud hoolsusmeetmed kohaldamata jätta või kohaldada neid poolikult. Sellest lähtuvalt ei ole

hageja seisukoha punktides 13-3-13.6 toodud arusaam hoolsusmeetmete kohaldamisest kooskõlas

seadusest tulenevate nõuetega ega ootustega, mis finantssüsteemi läbipaistvuse ja usaldusväärsuse

tagamiseks selles tegutsevatele isikutele pandud on.

107. Kostja on oma vastuses hagile (vt kostja vastus hagile punkte 3.4 ja 3.7) välja toonud ka

täiendavad ebaharilikud indikaatorid, mis hageja ja kostja vahelise ärisuhte raames esinesid. Eksitav on

hageja väide, et kostjal puudus alus hageja osas hoolsusmeetmete kohaldamiseks, samuti väide, et

kostjal puudus õigus hoolsusmeetmeid kohaldada ulatuses, milles kostja seda hageja osas tegi. Alus

hoolsusmeetmete kohaldamiseks esines nii hoolsusmeetmete kohaldamise üldpõhimõtete mõistes kui

ka hagejaga seonduvate ebaharilike asjaolude kontrollimise mõistes.

108. Kostja märgib, et tal on õigus ise valida, millal ja millises ulatuses hoolsusmeetmeid rakendada

(RahaPTS § 20 lg 6). Siiski ei saa kostja kommenteerida oma sisemisi protseduurireegleid rahapesu

tõkestamisel, sest see viiks olukorrani, mil kohustatud isiku teenuseid oleks võimalik kuritarvitada

rahapesu eesmärgil. Selliselt oleks klientidel võimalik vältida kõrgemasse riski sattumist ning seeläbi

täiendavate hoolsusmeetmete kohaldamist. Hageja väide, et kostja ebaselgus hageja vara ja rikkuse

päritolu osas tulenes vaid kostja 30.06.2023 pöördumises esitatud viiest tehingust ei ole tõene. Kostja

on korduvalt välja toonud, et RahaPTS § 23 lg 2 sätestatud ärisuhte seire kohustus hõlmab kogu klienti

ja tema ärisuhet. See tähendab, et kostja kohaldas hoolsusmeetmeid ulatuses, mille eesmärk oli

tuvastada kogu ei oleks laekunud vara ja rikkuse päritolu ja allikas. Hagejale 30.06.2023 tehtud

pöördumises lähtus kostja mõistlikkuse põhimõttest hoolsusmeetmete kohaldamisel, mida ka hageja

täiendavates seisukohtades kirjeldas.

109. 30.06.2023 tehtud pöördumisele esitatud hageja vastustest nähtus, et hageja selgitused viie

tehingu osas on üldsõnalised ning aita kostjat täiendavalt edasi hoolsusmeetmete sisulisel

kohaldamisel. Samuti ei selgitanud hageja vastus vara ja rikkusega seotud ebaharilikkust ja küsitavust

ning varade osas ei esitanud hageja dokumente, mis aitaksid kostjal paremini mõista tehingute raames

kasutatud vara päritolu ja allikat, et aru saada akumuleerunud vara legaalsusest. Hageja on selgitanud,

et tema kontole laekunud umbes 1,5 miljoni euro esialgne päritolu tuleneb ettevõttest R OÜ. Hageja

2-23-12726

täiendab seda väidet sellega, et R OÜ enda vara pärines täiendavalt veel ka OÜ-st H ja L OÜ-st

(seisukoha punkt 13.42). Kostja on üritanud hageja osas kohaldada kohustuslikke hoolsusmeetmeid,

mille tõttu on analüüsitud ka viidatud ettevõtete varade ja rikkuse allikat ja päritolu.

110. Hageja vara ja rikkuse päritolu ja allika osas hoolsusmeetmete kohaldamise võimatus on olnud

hagejaga ärisuhte lõpetamise aluseks. Analüüsi tulemusel on tuvastatud, et hageja vara ja rikkuse

ebaselge päritolu tuleneb väga mitmetest vastaspooltest, kellega R OÜ, OÜ H ja L OÜ tihedalt ning

suurtes mahtudes arveldasid. Seejuures ei ole õige hageja väide, et hageja on oma algse rikkuse ja vara

saanud R OÜ jagunemislepingutest. Kostja poolt tehtud analüüsi pinnalt on küsitav ettevõtete

kontodele laekunud varade päritolu ja allikad, mis tehingute summadest ning sagedusest lähtuvalt

muudab omakorda läbipaistmatuks äriühingute rikkuse. Kirjeldatud läbipaistmatus kandus konto jäägi

ülekandmisega omakorda üle ka hageja vara ja rikkuse päritolule.

111. Hageja vara ja rikkus tuleneb tihedast, pikaajalisest ja suuremahulisest arveldamisest ettevõtetega,

kelle osas esines negatiivne meediakajastus, muu hulgas viidati meedias ka rahapesule ja

kuritegelikule tegevusele. Samuti esines juriidilisi isikuid, kelle tegelikke kasusaajaid ei ole võimalik

tuvastada, sest kasutatud on variisikuid. Viidatud asjaolud esinevad Rahapesu Andmebüroo juhendis

„Juhend kahtlaste tehingute tunnuste kohta“2 tunnuste indikaatoritena. Eeltoodu on tekitanud

RahaPTS § 42 lg 1 sätestatud aluste esinemise, mis on kostjale tähendanud imperatiivset kohustust

hagejaga ärisuhe lõpetada. RahaPTS § 42 lg-le 1 on kostja ka oma 20.07.2023 hagejale esitatud

ärisuhte lõpetamise teates tuginenud.

112. Hageja väited, et ettevõtete R OÜ, OÜ H ja L OÜ ebaselge vastaspooltega arvelduste vahendid on

ära kulutatud on asjakohatud. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine ei ole seotud faktiga, kas

varad, mille osas soovitakse hoolsusmeetmeid kohaldada, on kohustatud isiku kliendi kontol või mitte.

Hageja seisukoht muudaks finantskuritegude tõkestamise, tuvastamise ja avastamise võimatuks.

Rahapesu ja teiste finantskuritegude üheks toimepanemise viisiks ongi erinevate jurisdiktsioonide

ettevõtete ning erinevate jurisdiktsioonide finantsteenuste kasutamine vara esialgse päritolu

hägustamiseks või varjamiseks. Hoolsusmeetmete kohaldamine ei ole piiritletud vaid nende varadega,

mis asuvad konkreetsel arvelduskontol. Vastavat asjaolu kinnitab Finantsinspektsiooni (FI) juhendi

punkt 4.4.2.9, mis eristab tehingute reaalajas skriinimise kohustuse ja tehingute järelmonitooringu

kohustuse. Tehingute skriinimne toimub reaalajas infotehnoloogiliste ja manuaalsete vahendite abil (FI

juhendi punktid 4.4.2.11-4.4.2.13). Tehingute järelmonitooring toimub juba toimunud tehingute osas

tagant järele (FI juhendi punktid 4.4.2.20-4.4.2.22). Samuti ei sätesta RahaPTS § 23 lg 2 ärisuhte seire

kohaldamiseks kohustust, et tehingus kasutatud vahendite allika ja päritolu kontroll saab või peab

toimuma vaid varade osas, mis on hetkel kliendi kontol. Vastav lähenemine ei lähe kokku ka rahapesu

kuriteo mõistega, sest rahapesu toimubki üldjuhul erinevatel ajahetkedel erinevate kannete tegemisega.

113. Hageja väited rahapesu kuriteo ja selle kuriteo aegumisega seonduvate asjaolude osas on

eksitavad. Rahapesu puhul võib olla tegemist jätkuva või vältava süüteoga vastavalt KarS § 81 lg 4.

See tähendab, et rahapesu aegumise arvutamine algab viimase teo lõpuleviimisest või teo lõppemisest.

Kohustatud isiku kohustus on kohaldada talle seaduses sätestatud hoolsusmeetmeid/tuvastada rahapesu

kahtlus. Ühelgi juhul ei esine kohustatud isikul kohustust tuvastada süütegu või see kvalifitseerida.

Eeltoodust lähtuvalt ei oleks ka asjakohane, et hoolsusmeetmete kohaldamisel oleks sätestatud

maksimaalne tähtaeg, kui pikalt ajas tagasi tohib hoolsusmeetmeid kohaldada. 2006. aastal tehtud

tehing võib olla 2023. aastal kuriteo menetlemise võimaldamiseks/alustamiseks oluline (rahapesu

kvalifitseerimiseks peab esinema eelkuritegu). Olukorras, kus kohustuslikke hoolsusmeetmeid ei ole

võimalik kohaldada, siis ei tohi kohustatud isik sellise isiku või vara jätkuvat osalemist

finantssüsteemis aktsepteerida, sest tal esineb RahaPTS alusel imperatiivne ärisuhte lõpetamise

kohustus.

114. Kirjeldatud asjaolud kehtivad ka hageja asjakohatu väite osas, et RahaPTS ei kehtinud aastatel

2006-2009. Esiteks on vastav asjaolu faktiliselt eksitav, sest rahapesu tõkestamise seadus kehtis

2-23-12726

näiteks ka juba 1999. aastal. Teiseks sätestas juba 2008. aastal kehtiv rahapesu tõkestamise seadus

ärisuhte pideva jälgimise kohustuse. Kostja nendib, et hageja poolt seisukoha punktis 13.64 viidatud

kuupäevadel ei kehtinud rahapesu tõkestamise seadus samaväärses ulatuses, mis alates 2017. aastal

jõustunud RahaPTS, aga see ei välista kostja kohustust kohaldada hoolsusmeetmeid kogu oma

klientide ärisuhte kestvuse.

115. RahaPTS alusel hoolsusmeetmete kohaldamine ei ole samastatav õiguskaitseasutuste poolt

süütegude menetlemisega. Süütegude menetlemisel kehtib tõesti põhimõte, et tagasiulatuvalt ei ole

menetlemine võimalik. Kirjeldatud põhimõtet hoolsusmeetmete kohaldamisel ei ole. Sellist piiravat

meedet ei ole RahaPTS ega ka rahapesu tõkestamise direktiivides ette nähtud. Kirjeldatud viisil

seaduse tõlgendamine soodustaks kuritegude toimepanemist ning välistaks rahapesu kuriteo

tõkestamist, uurimist ja menetlemist. Vaid pädev õiguskaitseasutus saab tuvastada ning hinnata süüteo

aegumist. Seda on võimalik teha, kui rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteem toimub

selliselt, et kohustatud isikud tuvastavad kõik ebaharilikud, kahtlased tehingud/asjaolud ning

olukorrad, kus tal puudub võimalus hoolsusmeetmeid kohaldada.

116. Lisaks eeltoodule, isiku rikkuse päritolu ei saa muutuda läbipaistvaks ja legaalseks põhjusel, et

võimalik rahapesu on toime pandud enne hoolsusmeetmete kohaldamise kohustuse tänases ulatuses

kehtestamist. Arvestades rahapesu kuriteo jätkuvat/vältavat olemust, siis võib rahapesus süüdimõistva

otsuseni jõuda ka olukorras, kus eelkuritegu pandi toime mitukümmend aastat tagasi. Hageja seisukoha

punktis 13.49 kirjeldatu, et tegemist ei olnud hageja tehingupartneritega vaid hageja ettevõtted said

vastavatelt ettevõtetelt vaid tasusid, ei tundu kõiki kahtlaste vastaspooltega tehtud tehingute mahte

arvestades usutav. Kostja hinnangul on isik, kellega rahalisi tehinguid tehakse kindlasti ka

tehingupartner. Hageja seisukoht viitab, et hageja ei käitunud oma tegevuses ettevõtjale ette nähtava

piisava hoolsusega. Hageja ettevõtted on näiteks teinud ühe ja sama läbipaistmatu ja negatiivse

taustaga ettevõttega üle poolesaja tehingu. Asjaolu, et tehingud tehti kolmepoolsete tehingutena (vt

hageja seisukoha punkt 13.49) viitab samuti olemuselt kõrgemale riskile. Vastavat kõrgema riski

asjaolu ei soovinud hageja oma ettevõtete tegevuses maandada.

117. Hageja väited mõistliku aja osas ei võta arvesse toimunu tegelikke asjaolusid. Kostja alustas

hagejale uuesti teenuse pakkumist 17.04.2023 ning teavitas teenuse pakkumise lõpetamisest

20.07.2023. Kostja ei ole oma analüüsiga ületanud mõistlikku tähtaega. Hageja hinnangul on mõistliku

aja sisustamine seotud maksimaalselt kuudega, mida kostja on ka käesoleval juhul teinud. Asjaolu, et

hageja varade ja rikkuse päritolu on seotud tehingutega, mis on tehtud ka 17 aastat tagasi ei välista

kostja kohustust hageja varade ja rikkuse osas hoolsusmeetmeid kohaldada. Muuhulgas on Riigikohus

13.05.2020 otsuses tsiviilasjas 2-18-17536 märkinud, et arvestades RahaPTS § 1 lg-s 1 sätestatud

peamist eesmärki (tõkestada Eesti Vabariigi rahandussüsteemi ning majandusruumi kasutamist

rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks, suurendades ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust ja

läbipaistvust), tuleb krediidiasutusel lõpetada niisugune ärisuhe ka juhul, kui kahtluse tekitanud

asjaolud esinesid juba enne ärisuhte loomist ning pangal oli võimalus sellekohast teavet nõuda juba

enne lepingu sõlmimist. Seega ei kehti RahaPTS alusel lepingute ülesütlemisel VÕS § 196 lg 3

mõistliku aja põhimõte.

118. Arusaamatu on hageja seisukoht, et kostja ei ole põhjendanud ärisuhte lõpetamise asjaolusid.

Vastavad asjaolud on hagejale põhjendatud ning selgitatud, need tulenevad hoolsusmeetmete

kohaldamise võimatusest isiku vara ja rikkusega seonduvalt ning vastavalt RahaPTS § 42 lg 1

sätestatud kohustusest. Hageja ei ole kuidagi tõendanud, et kostja oleks väitnud, et R OÜ rahaliste

vahendite osas kostja probleemi ei näe.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

2-23-12726

119. Hageja E.I on esitanud hagi Swedbank AS (kostja) vastu lepingute kehtivuse tuvastamise nõudes.

Hagi faktiliste asjaolude kohaselt sõlmiti hageja ja kostja õiguseellase Hoiupank AS vahel 30.03.1996

arvelduskonto ja maksekaardi leping, mis võlaõigusseaduse (VÕS) § 7101 lg 2 tähenduses on

põhimakseteenuste leping (dtl 13-17). Lepingu kohaselt osutas kostja hagejale arvelduskonto nr

XXXXXXXX (ja maksekaardi) teenust ehk põhimakseteenuseid VÕS § 709 lg 151 tähenduses. Hageja

sai 20.07.2023 kostjalt teate, milles kostja teavitas hagejat, et alates 03.08.2023 ütleb kostja hagejaga

sõlmitud lepingu erakorraliselt üles, mille tulemusena suletakse hageja arveldusarve Swedbank AS-s

(dtl 18).

120. Kostja põhjendas hagejaga ärisuhte lõpetamist sellega, et kostja pöördus rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) alusel hageja poole tehingute sisu kinnitava

dokumentatsiooni ning selgituste saamiseks 30.06.2023. Kostja leidis hageja vastust päringule

analüüsides, et on tekkinud olukord, kus ettenähtud kohustuslikke hoolsusmeetmeid ei ole võimalik

kehtiva õigusega ette nähtud ulatuses järgida. Kostja viitas sellele, et olukorras, kus Swedbankil

puudub täielik arusaam kliendi vara päritolust, on Swedbankil kohustus RahaPTS § 42 lg 1 järgi

keelduda teenuse osutamisest. Eeltoodust tulenevalt andis kostja teada, et tuginedes eelolevale ning

RahaPTS § 42 lg 1 ning Swedbank AS Üldtingimuste punktidele 9.2.1.3, 9.2.1.4, 9.2.14 ja 9.2.15,

lõpetab kostja erakorraliselt alates 03.08.2023 hageja ja Swedbanki vahel sõlmitud järgnevad lepingud:

•Arvelduskonto lepingu, arvelduskonto nr XXXXXXXX (kostja lähtus Arvelduskonto lepingu

tingimuste punktidest 13.4 ja 13.6); •Teleteenuste lepingu, lepingu nr 2449215 (kostja lähtus

Teleteenuste lepingu tingimuste punktist 11.4); •Deebetkaardilepingu, kaardi number xxxxxxxx

(kostja lähtus deebetkaardi lepingu tingimuste punktist 11.4); •E-arve püsimakselepingud, lepingute

nr 3660430; 3641886; 3641877 (kostja lähtus e-arve püsimakse lepingu tingimuste punktist 8.3).

121. Kostja on käesolevas menetluses selgitanud, et hagejaga ärisuhte lõpetamise aluseks oli hageja

vara ja rikkuse päritolu ja allika osas hoolsusmeetmete kohaldamise võimatus. Analüüsi tulemusel on

kostja leidnud, et hageja vara ja rikkuse ebaselge päritolu tuleneb väga mitmetest vastaspooltest,

kellega hageja seotud äriühingud R OÜ, OÜ H ja L OÜ tihedalt ning suurtes mahtudes arveldasid.

Kostja arvates ei ole õige hageja väide, et hageja on oma algse rikkuse ja vara saanud R OÜ

jagunemislepingutest. Kostja märgib, et tema poolt tehtud analüüsi pinnalt on küsitav ettevõtete

kontodele laekunud varade päritolu ja allikad, mis tehingute summadest ning sagedusest lähtuvalt

muudab omakorda läbipaistmatuks äriühingute rikkuse. Kostja leiab, et kirjeldatud läbipaistmatus

kandus konto jäägi ülekandmisega omakorda üle ka hageja vara ja rikkuse päritolule. Kostja arvates

tuleneb hageja vara ja rikkus tihedast, pikaajalisest ja suuremahulisest arveldamisest ettevõtetega, kelle

osas esines negatiivne meediakajastus, muu hulgas viidati meedias ka rahapesule ja kuritegelikule

tegevusele. Samuti esines kostja väitel juriidilisi isikuid, kelle tegelikke kasusaajaid ei ole võimalik

tuvastada, sest kasutatud on variisikuid.

122. Õiguslikult tugines kostja hagejaga lepingute ülesütlemisel RahaPTS § 42 lg 1 p 1, mille kohaselt

on kohustatud isikul on keelatud luua ärisuhet või võimaldada tehingu tegemist või lõpuleviimist

juhuti või ärisuhte raames, kui ta ei suuda täita RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid. Kostja

leiab, et olukorras, kus kostjal ei ole lepingu ülesütlemise hetkel võimalik teha väga selgeid järeldusi

kliendi tegevusest ja tehingute osas püsib vara päritolu ebaselgus, on hoolsusmeetmete rakendamine

võimatu RahaPTS § 42 lg 1 p 1 mõttes. Kostja arvates ei võimalda RahaPTS § 42 lg 1 p 1 ärisuhteid

jätkata olukorras, kus isiku kontol oleva vara esialgne päritolu ei ole selge. Kostja väitel täitis ta

hagejaga sõlmitud lepingute ülesütlemisega seadusest (RahaPTS § 42 lg 1 p 1) tulenevaid kohustusi.

123. Hageja kostjapoolse makseteenuste lepingute ülesütlemisega ei nõustu. Hageja palub tuvastada, et

Swedbank AS´i 20.07.2023 ülesütlemisavalduse alusel ei ole lõppenud E.I ja Swedbank AS´i vahel

sõlmitud järgmised lepingud (lepingute kehtivuse tuvastamine): a) arvelduskonto leping, mis on seotud

arvelduskonto nr XXXXXXXX kasutamisega; b) teleteenuste leping nr 2449215; c)

deebetkaardileping kaardi number xxxxxxxx kasutamiseks; d) e-arve püsimakselepingud nr 3660430;

2-23-12726

3641886; 3641877. Hageja leiab, et kostja ei ole hagejaga põhimakseteenuste lepingu lõpetamisel

nimetanud ühtegi põhjendatud ja kehtivat alust hagejaga sõlmitud põhimakseteenuste lepingu

ülesütlemiseks. Hageja arvates puudub ülesütlemiste faktiline (sisuline ehk materiaalne) alus. Hageja

leiab, et kostja pole selgitanud, miks ja millest lähtuvalt ei ole kostja võimeline hageja suhtes täitma

nõutavaid hoolsusmeetmeid.

124. Samuti on hageja seisukohal, et hagejaga ärisuhte lõpetamine on vastuolus hea usu põhimõttega

olukorras, kus kostja ei ole hagejat (ega R OÜ-d, L OÜ-d ja H OÜ-d) enne vastavate tehingute

tegemist või mõistliku aja jooksul pärast nende toimumist teavitanud, et kostja arvates on tegemist

ebaharilike tehingutega. Hageja viitab sellele, et kostja ei ole 13-17 aasta jooksul küsinud hagejalt

mingit teavet ega dokumente vastavate tehingute kohta. Hageja leiab, et kostja rakendab uut õigusliku

regulatsiooni, mis tehingute tegemise ajal ei kehtinud, tagasiulatuvalt, küsides hagejalt teavet ja

dokumente ca 15 aastat tagasi toimunud tehingute kohta, kuigi kostja ise ei ole soovinud vastavate

tehingute osas hoolsusmeetmeid 13-17 aasta jooksul rakendada. Kostja poolt õigeaegsete

hoolsusmeetmete mitterakendamine tingis hageja arvates selle, et hagejal on objektiivsetel põhjustel

võimatu terviklikku teavet ja dokumente kostjale esitada (osa dokumente ei ole säilinud).

125. Eeltoodust tulenevalt on hageja vaidlustanud temaga ärisuhte lõpetamise (lepingute ülesütlemise)

formaalsete ja materiaalsete eelduste olemasolu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 on sätestatud lepingu

erakorralise ülesütlemise alused. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu

mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei

või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kohus peab

käesoleva vaidluse õigeks lahendamiseks hindama kostja poolt makseteenuse osutamise lepingu

ülesütlemise kehtivust. Lepingu ülesütlemise kui kujundusõiguse efektiivse kasutamise eelduseks on,

et täidetud oleksid materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud oleksid

ka ülesütlemise formaalsed nõuded. Vastasel korral ei too ülesütlemine kaasa sellega taotletud

tagajärge. Kui ülesütlemisavalduse eeldused puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu) ning õiguslikult

korrektne on tuvastada, et vastava ülesütlemisavalduse alusel leping ei lõppenud (vt P. Varul, I. Kull,

V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein; Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, Tallinn 2016, lk 960).

126. Kohus märgib, et lepingu ülesütlemise kehtivuseks vajaliku formaalse eeldusena peab eelkõige

olema esitatud vastaspoolele õigel ajal ülesütlemisavaldus. VÕS § 196 lg 3 on sätestatud, et

ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta

ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kohus ei nõustu kostjaga, nagu ei kehtiks RahaPTS

alusel lepingute ülesütlemisel VÕS § 196 lg 3 mõistliku aja põhimõte. Hageja on asjakohaselt

viidanud, et VÕS-i makseteenuse lepingu regulatsioon ei sisalda erinorme seoses lepingu erakorralise

ülesütlemisega ning seega kohalduvad selles osas VÕS-i üldsätted.

127. Kohus leiab, et VÕS § 196 lg 3 sätestatud mõistliku aja põhimõtet tuleb käesoleval juhul

vaadelda ka alates 27.11.2017 jõustunud RahaPTS kontekstis. Kohus nõustub hagejaga, et üldjuhul ei

tohi ega saa seadusel olla seaduse jõustumiseelsele ajale tagasiulatuvat jõudu. Riigikohtu 25.04.2002

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-02, p-s 12 on sätestatud, et „Kuna seaduse tagasiulatuv jõud on erand,

mitte reegel, peab sättele tagasiulatuva jõu andmine olema seaduses ka üheselt ja vaieldamatult välja

toodud.“ Käesoleval juhul 27.11.2017 jõustunud RahaPTS ei sätesta, et sellel seadusel oleks

tagasiulatuv jõud ja et kostjal olnuks alus piiramatult kohaldada hoolsusmeetmeid tagasiulatuvalt oma

klientide kogu ärisuhte kestvuse perioodile ka enne seaduse jõustumist. Seda kinnitab ka RahaPTS §

100 esimene lause, milles on sätestatud, et „kohustatud isik kohaldab vajaduse korral ühe aasta

jooksul seaduse jõustumisest arvates käesoleva seaduse 3. peatükis nimetatud hoolsusmeetmeid

olemasolevate klientide suhtes.“ Seega ka seadusandja on soovinud RahaPTS sätestatud

hoolsusmeetmete kohaldamist (mille hulka kuulub ka ärisuhte lõpetamise õigus) 27.11.2017 seisuga

olemasolevate klientide suhtes piirata maksimaalselt ühe aastaga alates RahaPTS uue versiooni

2-23-12726

jõustumisest 27.11.2017.

128. Kohtu hinnangul ei ole kostja käesoleval juhul järginud hageja suhtes hoolsusmeetmete

kohaldamiseks ja kostjaga makseteenuste osutamise lepingute erakorraliseks ülesütlemiseks RahaPTS

§ 100 ja VÕS § 196 lg 3 sätestatud tähtaegu. Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja õiguseellase

Hoiupank AS vahel sõlmiti juba 30.03.1996 arvelduskonto ja maksekaardi leping, mis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 7101 lg 2 tähenduses on põhimakseteenuste leping (dtl 13-17). Lepingute

ülesütlemise faktilise aluse osas on kostja kinnitanud, et kostja ja hageja vahel oli perioodil 30.03.1996

- 03.08.2023 ärisuhe. Samuti puudub vaidlus, et kostja alustas hageja suhtes makseteenuste osutamise

lepingute ülesütlemiseni viinud hoolsusmeetmete kohaldamist pärast seda, kui kostja taastas

17.04.2023 hagejaga ärisuhte lähtudes Riigikohtu 22.03.2023 otsusest tsiviilasjas 2-21-3552, mille

kohaselt on tühine lepingu korraline ülesütlemine tarbijaga, kellele laieneb põhimakseteenuse

pakkumise kohustus.

129. Kostja kinnitusel alustas ta hageja suhtes makseteenuste osutamise lepingute ülesütlemiseni

viinud hoolsusmeetmete kohaldamist pärast hagejaga ärisuhte taastamist 17.04.2023 seetõttu, et hageja

arvelduskontol oli suurem summa, mille esialgsest päritolust soovis kostja jätkuvalt aru saada.

Hagivastuse kohaselt kohaldas kostja kohaldas hageja suhtes hoolsusmeetmeid, muu hulgas küsiti

perioodil 30.06.2023–07.07.2023 hagejalt täiendavaid selgitusi. Kostja märkis, et hageja edastas kostja

päringutele vastused, aga tõi ka selgitused, et osadele esitatud küsimustele ei ole tal möödunud aja

tõttu võimalik ammendavalt vastata, see tähendab palutud dokumente esitada. Kostja leiab, et lisaks

eeltoodule tuleb arvestada ka faktiga, et hageja oli ise ning hageja poolt esindatud ettevõtted olid

varasemalt samuti kostja kliendid, mille tõttu pidi kostja arvestama ka nende ärisuhete raames kogutud

teabega. Kostja tugineb sellele, et „Kõikide asjaolude tulemusel tuvastas kostja, et tal ei ole võimalik

rakendada talle õigusaktidest tulenevaid kohustuslikke hoolsusmeetmeid, mille tõttu oli kostja

sunnitud seaduse alusel hagejaga sõlmitud lepingud erakorraliselt üles ütlema“ (dtl 62).

130. Täpsemalt on kostja hagejale ette heitnud, et R OÜ varade osas, mis on lõpuks kantud hageja

kontole, esinevad mitmed asjaolud, mis muudavad varade esialgse allika ja päritolu tuvastamise

võimatuks. Kostja väitel on tema poolt tehtud analüüsiga tuvastatud, et aastatel 2006 - 2010 olid R OÜ

suurimateks koostööpartneriteks UK-s registreeritud ettevõtted, kellel olid läbipaistmatu ja negatiivse

taustaga täis- ja usaldusosanikud (dtl 97-102). Kostja väidab, et need ettevõtted olid avalike allikate

põhjal asutatud samal ajavahemikul, ehk 2007 aasta esimeses pooles ning äriregistrist kustutatud

kannete lõppemise ajal, ehk 2010 või 2011. Kostja tugines ka sellele, et läbi aastate on R OÜ teenuseid

kasutanud mitmed offshore jurisdiktsioonides (nt Panama, Seišellid, Briti Neitsisaared) registreeritud

ettevõtted, kelle kohta kas ei ole võimalik leida mingit taustainfot või on paljud ettevõtted juba

äriregistrist kustutatud. Kostja märkis, et kõrge riskiga vastaspoolte meediakajastus on samuti seotud

suurte rahapesu skandaalidega, mis on omakorda seotud Venemaa oligarhide poolt pestud rahadega

ning kirjeldatud põhjuste tõttu on ka R OÜ osas avaldatud meediakajastus läbipaistmatute

omandistruktuuride ja rahapesuskeemidega seose tõttu (dtl 103-107). Kostja leidis, et RahaPTS § 42 lg

1 p 1 ei võimalda olukorras, kus isiku kontol oleva vara esialgne päritolu ei ole selge, ärisuhteid jätkata

ning kostja täitis lepingute ülesütlemisega seadusest (RahaPTS § 42 lg 1 p 1) tulenevat kohustust.

131. 21.11.2023 menetlusdokumendis on kostja veelkord kinnitanud, et hageja vara ja rikkuse päritolu

ja allika osas hoolsusmeetmete kohaldamise võimatus on olnud hagejaga ärisuhte lõpetamise aluseks.

Kostja leiab, et hageja vara ja rikkuse ebaselge päritolu tuleneb väga mitmetest vastaspooltest, kellega

R OÜ, OÜ H ja L OÜ tihedalt ning suurtes mahtudes arveldasid. Seejuures viitas kostja R OÜ osas

tehingutele ajavahemikus 27.04.2006-23.12.2010, OÜ H osas tehingutele ajavahemikus 07.02.2005-

06.12.2010 ja L OÜ osas tehingutele ajavahemikus 05.06.2007-17.11.2017 (dtl 272-277). Kostja

märkis, et kostja poolt tehtud analüüsi pinnalt on küsitavad nimetatud ettevõtete kontodele laekunud

varade päritolu ja allikad, mis tehingute summadest ning sagedusest lähtuvalt muudab omakorda

läbipaistmatuks äriühingute rikkuse. Kostja arvates kirjeldatud läbipaistmatus kandus konto jäägi

ülekandmisega omakorda üle ka hageja vara ja rikkuse päritolule.

2-23-12726

132. Kohus on seisukohal, et iseenesest võib olla põhjendatud isiku vara ja rikkuse päritolu

kontrollimiseks n-ö ajas tagasi minna ning uurida ka neid ettevõtteid, kellelt füüsilise isiku vara

pärineb. Siiski ei nõustu kohus kostjaga, et sellisel viisil hoolsusmeetmete rakendamine panga poolt

saaks olla ajaliselt piiramatu. Kostja leiab ekslikult, et hoolsusmeetmete kohaldamisel ei eksisteeri

mistahes tähtaega selles, kui pikalt tohib ajas tagasi minna. Nagu kohus eelnevalt selgitas, kehtivad ka

RahaPTS alusel hoolsusmeetmete kohaldamisel ning RahaPTS alusel lepingute ülesütlemisele VÕS §

196 lg 3 mõistliku aja põhimõte. Samuti on seadusandja soovinud RahaPTS § 100 kohaselt piirata

RahaPTS-s sätestatud hoolsusmeetmete kohaldamist (mille hulka kuulub ka ärisuhte lõpetamise õigus)

27.11.2017 seisuga olemasolevate klientide suhtes maksimaalselt ühe aastaga alates RahaPTS uue

versiooni jõustumisest 27.11.2017.

133. Kohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt leidsid kõik hagejaga seotud äriühingute läbipaistmatu

rikkusega seotud tehingud nn offshore ettevõtetega aset enne RahaPTS jõustumist 27.11.2017.

Valdavalt puudutavad küsitavad tehingud aga perioodi 13-18 aastat tagasi. Seetõttu on kostja hageja

suhtes hoolsusmeetmete kohaldamisega aastaid hilinenud ja kostja ilmselgelt ei ole järginud hageja

suhtes hoolsusmeetmete kohaldamiseks ja kostjaga makseteenuste osutamise lepingute erakorraliseks

ülesütlemiseks RahaPTS § 100 ja VÕS § 196 lg 3 sätestatud tähtaegu. Põhjendamatu on kostja

arusaam, nagu saaks sellist erakordselt pikka hoolsusmeetmete kohaldamisega hilinemist õigustada

asjaolu, et kostja hagejale perioodil 25.03.2021-17.04.2023 finantsteenust ei pakkunud. Vaidlus

puudub selles, et kostja taastas 17.04.2023 hagejaga ärisuhte lähtudes Riigikohtu 22.03.2023 otsusest

tsiviilasjas 2-21-3552, mille kohaselt on tühine lepingu korraline ülesütlemine tarbijaga, kellele laieneb

põhimakseteenuse pakkumise kohustus. Kostja on kinnitanud, et kostja ja hageja vahel oli perioodil

30.03.1996 - 03.08.2023 ärisuhe. Asjaolu, et kostja perioodil 25.03.2021-17.04.2023 ei osutanud

hagejale finantsteenust õigusvastaselt (lähtudes tühisest lepingu ülesütlemisest) ei saa tõlgendada

hageja kahjuks ja kostja õigusvastasest tegevusest ei saa tulla kostjale mingeid täiendavaid õigus, sh

hoolsusmeetmete kohaldamise osas.

134. Lisaks eeltoodule on kostja poolt hoolsusmeetmete kohaldamise mõistliku aja ja RahaPTS § 100

tähtaja rikkumine sedavõrd ulatuslik, et kostja poolt hagejale finantsteenuste mitteosutamine ca 2

aastasel perioodil on võrreldes kostja poolt lepingu ülesütlemisel aluseks võetud valdavalt 13-18 aasta

vanuste tehingutega täiesti ebaoluline ajaperiood. Kostjal oli võimalus hoolsusmeetmeid kohaldada mh

alates RahaPTS uue versiooni jõustumisest 27.11.2017 ning ka varasemalt. Kostja on oma 21.11.2023

menetlusdokumendis kinnitanud, et „…rahapesu tõkestamise seadus kehtis näiteks ka juba 1999.

aastal. Teiseks sätestas juba 2008. aastal kehtiv rahapesu tõkestamise seadus ärisuhte pideva

jälgimise kohustuse. Kostja nendib, et hageja poolt seisukoha punktis 13.64 viidatud kuupäevadel ei

kehtinud rahapesu tõkestamise seadus samaväärses ulatuses, mis alates 2017. aastal jõustunud

RahaPTS, aga see ei välista kostja kohustust kohaldada hoolsusmeetmeid kogu oma klientide ärisuhte

kestvuse“ (dtl 278). Seega oli kostjal võimalus ja kohustus kohaldada hoolsusmeetmeid seoses hageja

temaga seotud äriühingute vara osas juba sellel ajaperioodil (13-18 aastat tagasi), millega seotud

tehingute läbipaistmatust kostja praegu hagejale ette heidab.

135. Täielikult põhjendamatu on kostja seisukoht, mille kohaselt olevat olnud „ootuspärane ja kostjale

kohustuslik“, et hoolsusmeetmeid hageja kohaldati ulatuses, mis sarnaneb uue ärisuhte loomisega.

Kuna tuvastatud asjaoludel oli kostja ja hageja vahel ärisuhe perioodil 30.03.1996 - 03.08.2023 ning

hagejaga seotud äriühinguid puudutavad ning kostja jaoks küsitavaks jäänud tehingud tehti perioodil

13-18 aastat tagasi, siis puudub igasugune mõistlik põhjus selleks, miks hakkas kostja

hoolsusmeetmeid hageja vara päritolu ja hagejaga seotud äriühingute suhtes kohaldama alles pärast

hagejaga ärisuhte taastamist 17.04.2023. Kostja on hagivastuses kinnitanud, et hageja oli ise ning

hageja poolt esindatud ettevõtted olid varasemalt samuti kostja kliendid. Seetõttu ei ole mõistlikult

arusaadav, miks aktsepteeris kostja pikkade aastate kestel nii hageja kui ka temaga seotud ettevõtete

tegevust ja esitas alles 30.06.2023 hagejale päringu seoses R OÜ raha päritoluga ligikaudu 14-17 aasta

vanuste tehingute osas (dtl 140-145).

2-23-12726

136. Asjakohane on ka hageja märkus, et hageja on kostjalt 21.08.2020 üle täpsustanud otsuse R OÜ

rahade ülekandmise küsimuses, millele kostja vastas 24.08.2020, et otsus on olemas ja rahad kantakse

üle (dtl 261). Seega hageja aktsepteeris 2020. aasta augustis äriühingust R OÜ hageja arvele rahaliste

vahendite kandmist, millest võib järeldada, et kostja teostas ka siis oma hoolsuskohustust seoses raha

päritoluga. 2020. augustis ehk ligi 3 aastat enne hagejaga makseteenuste lepingute erakorralist

ülesütlemist ei viidanud kostja probleemidele hageja vara ja rikkuse päritolu ja allika osas ega

hoolsusmeetmete kohaldamise võimatusele.

137. Eeltoodust saab järeldada, et kostja oli tegelikult jätnud oma seadusest tulenevad kohustused

hoolsusmeetmete rakendamiseks pikaaegselt täitmata või teostanud hoolsusmeetmeid pealiskaudselt,

millest tulenevaid riske ei saa aga jätta hageja kanda. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks

enne 20.07.2023 lepingute erekorralist ülesütlemist heitnud hagejale või R OÜ-le ette, et hageja või

temaga seotud äriühingute tegevus olnuks kostjale arusaamatu. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et

kostja oleks enne 30.06.2023 kunagi palunud hagejal või R OÜ-l selgitada oma tehinguid põhjusel, et

need olnuks kostja jaoks arusaamatud. Seetõttu on põhjendatud hageja märkus, et hagejale ei saa ette

heita 14-17 aastat vanade tehingutega seotud kõikide dokumentide mittesäilimist. Hagejal ei ole

kohustust säilitada väga vanu dokumente n-ö „igaks juhuks“ olukorraks, kui kostja pikkade aastate

möödumisel suvatseb asuda oma hoolsuskohustust täitma. On mõistetav, kui hageja ei saanud

objektiivsetel põhjustel esitada osasid kostja küsitud dokumente 14-17 aastate vanuste tehingute osas.

Õige on hageja seisukoht, et kostjal puudub õigus hagejaga sõlmitud makseteenuste lepinguid üles

öelda olukorras, kus kostja ei täida oma hoolsusmeetmeid kostjast endast tulenevatel asjaoludel.

Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt ei saa hagejale ette heita võimetust esitada teatud teavet

või dokumente tehingute kohta, millest on möödunud 14 aastat või isegi rohkem. Kohus nõustub

hagejaga, et sellisel juhul oleks sisuliselt tegemist aegumatute tagajärgedega tehingutega ning kostja

saaks iga ärisuhte lõpetada, kui isikul ei ole võimalik üle 10 aasta vanuse tehingu kohta algdokumente

vms. esitada (vaatamata sellele, et vastavate dokumentide säilitamise kohustust isikul enam ei ole).

138. Kostja poolt väidetud õigust hoolsusmeetmete kohaldamisel piiramatult ajas tagasi minna ei

tulene ka kostja viidatud Riigikohtu 13.05.2020 otsusest tsiviilasjas 2-18-17536. Antud vaidluse

asjaolude kohaselt keeldus klient pangale vajaliku teabe või dokumentide esitamisest, mistõttu pank

lõpetas lepingu RahaPTS § 42 lg 4 alusel. Seejuures küsis pank oma äriühingust kliendilt

hoolsuskohustuse täitmiseks vajalikku infot juba ligi 3 kuud pärast ärisuhte algust. Riigikohus ei

väljendanud 13.05.2020 otsuses tsiviilasjas 2-18-17536 seisukohta, et pangal oleks õigus lõpetada

makseteenuste osutamine tarbijast kliendile põhjustel, et pank ei saa aru kliendiga seotud äriühingu

poolt 14-17 aastat tagasi tehtud tehingutest. Riigikohus ei väljendanud nimetatud lahendis ka

seisukohta, et RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel tarbijaga makseteenuste lepingute ülesütlemisel RahaPTS

§ 100 sätestatud ajaline piirang või VÕS § 196 lg 3 lepingu erakorralise ülesütlemise aja mõistliku aja

põhimõte ei kohalduks.

139. Asjakohatu on kostja väide, et 2006. aastal tehtud tehing võib olla 2023. aastal kuriteo

menetlemise võimaldamiseks/alustamiseks oluline (rahapesu kvalifitseerimiseks peab esinema

eelkuritegu). Iseenesest õige on kostja arusaam, et isiku rikkuse päritolu ei saa muutuda läbipaistvaks

ja legaalseks põhjusel, et võimalik rahapesu on toime pandud enne hoolsusmeetmete kohaldamise

kohustuse tänases ulatuses kehtestamist. Samas kostja kui krediidiasutus ei tegele kuritegude

menetlemisega ning kostja ülesandeks ei ole kuritegude avastamine. Kostja on ka ise kinnitanud, et

ühelgi juhul ei esine kostjal kohustust tuvastada süütegu või see kvalifitseerida. Käesolevas

tsiviilvaidluses ei lahenda kohus samuti võimaliku kuriteo toimepanemist, vaid annab hinnangu üksnes

kostja poolt hagejaga makseteenuste osutamise lepingute lõpetamise õiguspärasusele. Kui kostjal on

hageja tegevuse suhtes kuriteole viitavat teavet, on kostjal asjakohane informeerida sellest vastavate

kuritegude menetlejaid. Lisaks on kostjal ka RahaPTS § 49 lg 1 tulenev teatamiskohustus rahapesu ja

terrorismi rahastamise kahtluse korral (kui kohustatud isik tuvastab majandus- või kutsetegevuse

2-23-12726

käigus tegevuse või asjaolud, mille tunnused osutavad kuritegelikust tegevusest saadud tulu

kasutamisele, terrorismi rahastamisele või sellega seotud kuritegude toimepanemisele või sellise

tegevuse katsele või mille puhul tal on kahtlus või ta teab, et tegemist on rahapesu või terrorismi

rahastamisega või sellega seotud kuritegude toimepanemisega, on ta kohustatud sellest viivitamata,

kuid hiljemalt kaks tööpäeva pärast tegevuse või asjaolude tuvastamist või kahtluse tekkimist, teatama

Rahapesu Andmebüroole).

140. Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et kostja on hagejaga makseteenuste lepingute ülesütlemisel

rikkunud VÕS § 196 lg 3, mille kohaselt ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kostja pole

hagejaga makseteenuste lepingute ülesütlemisel järginud lepingute ülesütlemise formaalseid nõudeid

ja seega ei too lepingute ülesütlemine kostja 20.07.2023 avalduse alusel kaasa sellega taotletud

tagajärge. Seega sõltumata poolte muudest väidetest ja seisukohtadest kuulub hagi rahuldamisele. Kui

ülesütlemisavalduse eeldused puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu) ning õiguslikult korrektne on

tuvastada, et vastava ülesütlemisavalduse alusel leping ei lõppenud (vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M.

Käerdi, K. Sein; Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, Tallinn 2016, lk 960). Kohus

tuvastab, et Swedbank AS-i poolt 20.07.2023 tehtud ülesütlemisavalduse alusel ei ole lõppenud E.Ii ja

Swedbank AS´i vahel sõlmitud järgmised lepingud (lepingute kehtivuse tuvastamine): a)

arvelduskonto leping, mis on seotud arvelduskonto nr XXXXXXXX kasutamisega; b) teleteenuste

leping nr 2449215; c) deebetkaardileping kaardi number xxxxxxxx kasutamiseks; d) e-arve

püsimakselepingud nr 3660430; 3641886; 3641877.

141. Täiendavalt juhib kohus tähelepanu sellele, et kostja on hagejaga ärisuhte lõpetanud RahaPTS §

42 lg 1 p 1 alusel (põhjusel, et kostja väidetavalt ei suuda täita RahaPTS alusel nõutavaid

hoolsusmeetmeid). Kostja ei ole hagejaga ärisuhet lõpetanud RahaPTS § 42 lg 1 p 2 alusel (põhjusel,

et kostjal olnuks kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega). Kuna kostja ei ole

hagejale seoses makseteenuste lepingute erakorralise ülesütlemisega rahapesu kahtlust ette heitnud,

siis ei oma kostja sellekohased viited käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Ühtlasi on asjakohatud

kostja viited Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2021 otsusele tsiviilasjas nr 2-19-5604. Nimetatud

vaidluses oli erinevalt käesolevast vaidlusest kostja lepingu juriidilisest isikust kliendiga üles öelnud

põhjustel, et kostjal oli rahapesu kahtlus ja hageja ei esitanud hoolsusmeetmete kohaldamisel kostjale

kogu küsitud teavet. Viidatud vaidluses oli kostja esitanud kohtule asjaolud, mis olid rahapesu kahtluse

kujunemise aluseks ja ringkonnakohus pidas neid asjaolusid piisavaks. Käesolevas asjas ei ole hageja

kostja kui tarbijast kliendiga maksteenuste osutamise lepinguid lõpetanud rahapesu kahtluse tõttu.

142. Ekslik on kostja arusaam, nagu oleks ta käesoleval juhul hageja suhtes täitnud talle seadusest

tulenevat kohustust ärisuhte lõpetamiseks. Kohus nõustub hagejaga, et üksnes asjaolu, et kostjale ei ole

mingi tehingu raames kasutatud rahaliste vahendite päritolu lõpuni selge, ei ole piisav hagejaga

sõlmitud põhimakseteenuse lepingu lõpetamiseks. Riigikohtu 22.03.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-

3552 p-s 21.2. on selgitatud, et „Direktiivi 2014/92/EL preambuli p-s 34 rõhutatakse, et

krediidiasutustel on küll oluline tagada, et kliendid ei kasuta finantssüsteemi sellistel ebaseaduslikel

eesmärkidel nagu pettus, rahapesu või terrorismi rahastamine, ei tohiks nad seada tõkkeid tarbijatele,

kes soovivad maksekonto piiriülese avamise ja kasutamise teel saada kasu siseturu eelistest. Seetõttu

ei tohiks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ sätteid kasutada ettekäändena

äriliselt vähem atraktiivsete tarbijate tagasilükkamiseks. Põhimaksekonto avamisest keeldumine või

põhimaksekonto lepingu lõpetamine peaks direktiivi 2014/92/EL preambuli p 47 järgi olema

krediidiasutusele lubatud üksnes erijuhtudel, nagu rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude

ennetamist ja uurimist käsitlevate õigusaktide mittejärgimise korral. Isegi sel juhul on keeldumine

põhjendatud ainult siis, kui tarbija ei järgi asjaomase õigusakti sätteid, ning mitte põhjusel, et

õigusakti järgimise kontrolli menetlus on liiga tülikas või kulukas.“ Kostja ei ole käesolevas asjas

põhjendanud hageja kui tarbijaga põhimakseteenuste lepingute lõpetamist rahapesu kahtlusega, samuti

ei ole kostja tuginenud sellele, et hageja ei järginuks rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude

2-23-12726

ennetamist ja uurimist käsitlevaid õigusakte. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kostjal puudus õigus

lõpetada hageja kui tarbijaga põhimakseteenuste lepingud RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel üksnes

seetõttu, et kostja väidetavalt ei suutnud täita RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid.

143. Kuna hagi kuulub eeltoodud põhjustel rahuldamisele, siis ei oma asja õigeks lahendamiseks

tähtsust kostja 21.11.2023 menetlusdokumendile lisatud tõendeid (mis puudutavad kostja väidet

hoolsusmeetmete kohaldamise võimatusest isikute suhtes kellega R OÜ, OÜ H ja L OÜ arveldasid

vastavalt perioodidel 27.04.2006-23.12.2010, 07.02.2005-06.12.2010 ja 05.06.2007-17.11.2017). Kuna

nimetatud tõendid ei oma asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1), siis kohus neid tsiviilasja materjalide

juurde ei võta (välja arvatud kostja esindaja diplom ja volikiri). Kohus märgib täiendavalt, et võtab

tsiviilasja materjalide juurde kostja 13.10.2023 hagivastuse lisa 6 ega rahulda hageja taotlust jätta

nimetatud tõend asja juurde võtmata.

144. Kohus ei rahulda kostja taotlust käesoleva tsiviilasja menetluse kinniseks kuulutamiseks.

Hagivastuses põhjendas kostja menetluse kinniseks kuulutamise taotlust sellega, et esitatud

dokumendid võivad sisaldada R OÜ ärisaladust. 21.11.2023 menetlusdokumendis palus kostja

kuulutada menetlus kinniseks pangasaladuse kaitseks. Kohus leiab, et kostja ei ole veenvalt

põhjendanud käesoleva menetluse kinniseks kuulutamise vajadust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 37 lg 1 kohaselt on asja arutamine kohtus avalik, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kui

menetlusosalise nimetatud huvi on võimalik kaitsta muul viisil, siis ei kuuluta kohus menetlust

kinniseks. TsMS § 38 lg 1 p 6 sätestab, et kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal

algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik ärisaladuse või muu

sellesarnase saladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole saladuse kaitse huvist

suurem. Menetluse kinniseks kuulutamiseks ei piisa sellest, et tegemist on menetlusosalise enda

hinnangul olulise saladusega, vaid määrav on see, kas ja milliseid huvisid seaduse avalikustamine

kahjustab (V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I.

Kommenteeritud väljaanne. lk 285-286).

145. Hageja on selgitanud, et hageja puhul on tegemist R OÜ juhatuse liikmega. Hageja andis nii enda

kui R OÜ nimel teada, et ei hageja ega R OÜ ei soovi käesoleva menetluse kinniseks kuulutamist.

Hageja väitel on nii tema kui R OÜ tegevus olnud läbipaistev ning hagejal ega R OÜ-l ei ole seoses

nende majandus- ja kutsetegevusega midagi kohtu ega avalikkuse eest varjata. 29.11.2023

menetlusdokumendis hageja täpsustas, et hageja puhul on tegemist R OÜ, L OÜ ja H OÜ juhatuse

liikmega ning hageja andis nii enda kui R OÜ, L OÜ ja H OÜ nimel teada, et ei hageja ega R OÜ, L

OÜ ja H OÜ ei soovi käesoleva menetluse kinniseks kuulutamist. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et

menetluse ärisaladuse kaitseks kinniseks kuulutamise alust käesolevas asjas ei esine, sest

asjassepuutuvad isikud oma ärisaladuse kaitse vajadust ei kinnita. TsMS § 38 lg 3 on sätestatud, et

kohus ei kuuluta menetlust kinniseks mh ärisaladuse või muu sellesarnase saladuse hoidmiseks, kui

sellele vaidleb vastu isik, kelle huvide kaitseks tuleks menetlus või selle osa kuulutada kinniseks.

Kostja pole ka täpsustanud, milles konkreetselt seisneb väidetav ärisaladus ja kuidas selle avaldamine

võiks kedagi kahjustada. Samuti puudub vajadus kuulutada menetlus kinniseks kostja väidetud

pangasaladuse kaitseks seoses kostja poolt 21.11.2023 menetlusdokumendile lisatud tõenditega, sest

kohus nimetatud tõendeid tsiviilasja materjalide juurde ei võta (vt käesoleva otsuse p 143).

146. Kohus ei hinda muid eelnevalt käsitlemata poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks

lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldusi hagi rahuldamise osas. Muuhulgas ei oma

asja õigeks lahendamiseks tähtsust poolte vaidlus kostja põhjendamiskohustuse ulatusest seoses

lepingute ülesütlemisega. Hagi rahuldamise tõttu ei tõusetu küsimust ka kostja taotletud VÕS § 7101 lg

1 ja lg 2 kohaldamata jätmisest. Samuti ei anna kohus hinnangut sellele, millistest allikatest hageja

vara ja rikkuse pärineb ning kas hagejat ja temaga seotud äriühinguid oleks alust kahtlustada

rahapesus. TsMS § 439 on sätestatud, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude

kohta, mida ei ole esitatud. Käesolevas tsiviilvaidluses ei lahenda kohus võimaliku kuriteo

2-23-12726

toimepanemist, vaid annab hinnangu üksnes kostja poolt hagejaga makseteenuste osutamise lepingute

lõpetamise õiguspärasusele. Kohus rõhutab veelkord, et kui kostjal on hageja tegevuse suhtes kuriteole

viitavat teavet, on kostjal asjakohane informeerida sellest vastavate kuritegude menetlejaid. Lisaks on

kostjal ka RahaPTS § 49 lg 1 tulenev teatamiskohustus rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse

korral.

147. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS §

173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud

jätta kostja kanda.

148. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks

hageja menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja esitas 20.09.2023 kohtule

menetluskulude nimekirja, mille kohaselt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 420

eurot ja õigusabikuludest 8 tunni eest tunnihinnaga 168 eurot (käibemaksuga) summas 1344 eurot.

Hageja menetluskulud 20.09.2023 seisuga olid kokku 1764 eurot. 21.11.2023 menetlusdokumendis

esitas hageja täiendava menetluskulude nimekirja seoses õigusabikuludega 18 tunni eest tunnihinnaga

168 eurot (käibemaksuga) summas 3024 eurot. Hageja menetluskulud olid 21.11.2023 seisuga (sh.

20.09.2023 avalduses esitatud menetluskulud) kokku 4788 eurot. 29.11.2023 menetlusdokumendis

esitas hageja täiendava menetluskulude nimekirja seoses õigusabikuludega 21 tunni eest tunnihinnaga

168 eurot (käibemaksuga) summas 3528 eurot. Hageja menetluskulud olid 29.11.2023 seisuga (sh.

20.09.2023 ja 21.11.2023 avalduses esitatud menetluskulud) kokku 8316 eurot. Hageja kinnitas, et ta

ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

149. Kostja hinnangul kulus hagejal 21.11.2023 vastuse koostamisele vähem kui 18,5 tundi. Hageja on

vastuse avaldanud seisukohti, mida on juba varem menetluses väljendanud. Kostja on seisukohal, et

hageja menetluskulud on ebamõistlikult suured ja kohus peaks neid diskretsiooniõigusest tulenevalt

vähendama. Kostja vaidleb menetluskulude suurusele vastu arvestades esitatud dokumentide sisu ja

mahtu.

150. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja

menetluskuluks käesolevas menetluses riigilõivuna tasutud 420 eurot.

151. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames

eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohus peab

mõistlikuks hageja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot ilma käibemaksuta (168 eurot koos

käibemaksuga). Selline advokaadi tunnitasu on kooskõlas tsiviilasja keerukuse ja asja mahuga.

152. Hageja lepingulise esindaja ajakulu osas nõustub kohus kostjaga, et hageja lepingulise esindaja

ajakulu käesolevas menetluses on ebamõistlikult suur. Hageja 20.09.2023 menetluskulude nimekirja

osas märgib kohus, et kohus ei pea põhjendatuks ajakulu asja materjalidega tutvumisele, analüüsile.

seisukoha kujundamine ja hageja nõustamisele 2023. juunis mahus 2 h, sest vaidlusaluste lepingute

ülesütlemine toimus 20.07.2023 ja hagiavaldus käesolevas asjas esitati alles 07.09.2023. Kohus

selgitab, et menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate kulud, mis on seotud

konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses

menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise

regulatsiooni alusel (vt 22.06.2010 RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Hagiavalduse

koostamisega seotud ajakulu kokku 5 h peab kohus hagi sisu ja mahtu arvestades põhjendatuks.

Samuti peab kohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu 20.09.2023 menetlusdokumendi

2-23-12726

koostamisele ajalises mahus 0,5 h. Tervikuna põhjendamatu on aga hageja lepingulise esindaja ajakulu

hagi puuduste kõrvaldamiseks. Advokaadilt kui professionaalselt esindajalt tuleb eeldada ilma

puudusteta hagi esitamist ja hagi puuduste kõrvaldamisega seotud kulusid ei saa panna vastaspoole

kanda.

153. Kohus leiab hageja 21.11.2023 menetluskulude nimekirja osas, et põhjendatuks võib pidada

kostja hagivastusega tutvumise, analüüsi ja seisukoha kujundamise ajakulu 1 h, samuti hageja

nõustamise ajakulu mahus 0,5 h. Samuti peab kohus põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu

21.11.2023 menetlusdokumendi koostamisele ajalises mahus 0,5 h. Samas kostja hagivastusele

omakorda hageja vastuse koostamise ajakulu 16 h on kohtu hinnangul ilmselgelt ülemäärane. Hageja

02.11.2023 menetlusdokument on küll suuremahuline, kuid sisaldab palju ebavajalikke kordusi ja

suures mahus asjakohatuid käsitlusi, mh valdavalt abstraktne käsitlus seoses põhimakseteenuse

pakkumise kohustusega ja selle tähtsusega Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/92/EL

valguses. Kohus on seisukohal, et tsiviilkohtumenetluses on poolte esindajate ülesanne esitada

omapoolsed argumendid võimalikult lühidalt ja selgelt ja põhjendatud ajakuluks ei saa pidada-ö loengu

stiilis massiivsete omapoolsete arusaamade esitamist erinevate õigusaktide kohta. Lisaks tuleb

arvestada, et oma nõude õiguslik alus tuleb advokaadist esindajal paika panna eelkõige hagiavalduses,

mitte üha suurenevas mahus edasise menetluse käigus. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad

menetlusosalised esitama menetluses oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult kui

menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja 02.11.2023 menetlusdokumendi põhjendatud ja vajalik

ajakulu ei ületa hagiavalduse koostamise ajakulu ehk 5 h.

154. Kohus leiab hageja 21.11.2023 menetluskulude nimekirja osas, et põhjendatuks võib pidada

kostja 21.11.2023 vastusega tutvumise, analüüsi ja seisukoha kujundamise ajakulu 1,5 h, samuti hageja

nõustamise ajakulu seoses kostja 21.11.2023 vastusega mahus 1 h. Samas kostja 21.11.2023 vastusele

omakorda hageja vastuse koostamise ajakulu 18,5 h on kohtu hinnangul ilmselgelt ülemäärane.

Hageja 21.11.2023 menetlusdokument on küll suuremahuline, kuid sisaldab palju ebavajalikke kordusi

ja suures mahus asjakohatuid käsitlusi. Muuhulgas heidab hageja läbivalt ebaõigesti kostjale ette, et

kostja olevat hoolsusmeetmete rakendamisel jätnud tuvastamata erinevad asjaolud, ei olevat

tuvastanud oma kahtluste objektiivseid eeldusi, tehingute ebaselgust; et kostja olevat jätnud

tõendamata hageja algse rikkuse ja vara päritolu jne.

155. Kohtu hinnangul ei ole kehtiva õigusega kooskõlas hageja arusaam, nagu peaks rahapesu

tõkestamise reeglite kohaldamine tuginema üksnes ümberlükkamatult tõendatud faktidele ja

objektiivselt tuvastatud asjaoludele. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse

(RahaPTS) § 42 lg 1 kohaselt on kostjal kui kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada

tehingu tegemist või lõpuleviimist juhuti või ärisuhte raames, kui esineb vähemalt üks järgmistest

asjaoludest: 1) ta ei suuda täita käesoleva seaduse alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid; 2) tal on kahtlus,

et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega. Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2021 otsuses

tsiviilasjas nr 2-19-5604 on selgitatud, et rahapesu kahtlus on subjektiivne mõiste, mis ei ole

objektiivselt hinnatav. Seega rahapesu tõkestamise (samuti rahvusvaheliste sanktsioonide vältimisega)

seotud reeglite rakendamine eeldab kahtlusepõhist tegutsemist ning rahapesu tõkestamise kohustatud

subjektil kahtluse tekkimine on regulatsioonis keskse tähtsusega, mis loob kohustusi teatud viisil

käitumiseks. Seejuures panga hinnang hageja tegevusele ei pea lõppastmes õiguskaitseasutuste poolt

kinnitust leidma ning kostja poolt kahtlusepõhine käitumine ei eelda seda, et kahtlus on hagejale

süüteomenetluses esitatava kahtlustuse või süüdistuse kvaliteedile vastav. Kuigi kohus rahuldas

käesolevas asjas esitatud hagiavalduse, oli selle põhjuseks eelkõige kostja poolt makseteenuse

osutamise ülesütlemise lepingute ülesütlemise formaalsete reeglite rikkumine, mitte see, et kohus

nõustunuks hageja käsitlusega sisulistes küsimustes. Lisaks tuleb arvestada, et oma nõude õiguslik alus

tuleb advokaadist esindajal paika panna eelkõige hagiavalduses, mitte üha suurenevas mahus edasise

menetluse käigus. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama menetluses oma

avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult kui menetluse seisund seda võimaldab ning

2-23-12726

see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja

29.11.2023 menetlusdokumendi põhjendatud ja vajalik ajakulu ei ületa hagiavalduse koostamise

ajakulu ehk 5 h.

156. Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu kohtu

hinnangul 20 h, mis kohtu poolt mõistlikuks peetud hageja lepingulise esindaja tunnitasu 168 eurot/h

arvestades vastab summale 3360 (koos käibemaksuga). Kuna hageja on esitanud TsMS § 174 lg 10

ettenähtud kinnituse, siis kuuluvad menetluskulud hagejale hüvitamisele koos käibemaksuga.

Kokkuvõttes määrab kohus hageja vajalike ja põhjendatud menetluskuludena kindlaks summa 3780

eurot (riigilõiv summas 420 eurot + lepingulise esindaja kulu summas 3360 eurot). Kuna

menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata kostja

menetluskulude rahalist suurust. Kostja ei ole menetluskulude olemasolule ka tuginenud.

157.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid

kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on

sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andres Suik, kohtunik