2-22-15977/5 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-22-15977

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-15977

Tsiviilasi

Renovum OÜ hagi R. M. vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1706,72 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Renovum OÜ (registrikood 14042462; asukoht

Tartu mnt 50, 10115 Tallinn), lepinguline esindaja Irina

Vassiljeva (e-post jurist@irinavassiljeva.eu)

Kostja R. M. (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht

rahvastikuregistri

järgi

xxxxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Renovum OÜ hagi R. M. vastu võla väljamõistmiseks osaliselt

tagaseljaotsusega.

2. Mõista R. M. välja Renovum OÜ kasuks põhivõlg 1201,49 eurot.

3. Mõista R. M. välja Renovum OÜ kasuks viivis põhivõlalt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhinõude summas 1201,49 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4. Jätta Renovum OÜ hagi R. M. vastu rahuldamata osas, milles Renovum OÜ palub

mõista R. M. välja Renovum OÜ kasuks intressi 94,24 eurot, 24. oktoobri 2022

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 97,78 eurot, võla sissenõudmiskulud 24,25

eurot ja edasiulatuva viivise suuremas ulatuses kui märgitud p-s 3.

5. Jätta menetluskulud 25% ulatuses Renovum OÜ kanda ja 75% ulatuses R. M.

kanda.

6. Mõista R. M. välja Renovum OÜ kasuks menetluskulud 416,25 eurot.

7. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb R. M. tasuda kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

8. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

9. Toimetada otsus pooltele kätte.

Kaja esitamine

Kostja võib kohtuotsuse peale esitada kaja Tartu Maakohtule (Kalevi 1, 51010 Tartu; e-post

tmktartu.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse

tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse

olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale

toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2)

kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale

kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei

võinud seaduse kohaselt teha. (TsMS § 415)

Kaja esitatakse tagaseljaotsuse teinud kohtule. Kajas peab sisalduma: 1) viide otsusele, mille

peale kaja esitatakse; 2) avaldus, et selle otsuse peale esitatakse kaja; 3) asjaolu, mis takistas

kaja esitajal hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast ja sellest teatamast ning selle

põhistus, välja arvatud juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik. Kui

tagaseljaotsus tehti eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule või ei

ilmunud eelistungile, tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik.

Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte

rohkem kui 2100 eurot. (TsMS § 416, RLS § 59 lg 19)

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi

1, 51010 Tartu; e-post tarturk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse

riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse

ulatust. (TsMS § 632 lg 1, § 633 lg 7, RLS § 59 lg 15)

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. (TsMS § 187 lg 6)

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Renovum OÜ (hageja) esitas 24. oktoobril 2022 Tartu Maakohtule hagi R. M. (kostja) vastu

võla väljamõistmiseks.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1201,49 eurot, intressi 94,24 eurot,

24. oktoobri 2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 97,78 eurot, võla

sissenõudmiskulud 24,25 eurot ja edasiulatuva viivise põhivõlalt alates 25. oktoobrist 2022 kuni

selle tasumiseni lepingujärgses määras 24,15% aastas. Hagiavalduse kohaselt nõue tuleneb

kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali 19. augustil 2021 sõlmitud järelmaksulepingust

9019009.

2. Kohus võttis 2. novembril 2022 hagi menetlusse ja kohustas kostjat hagile vastama. Kostjal

tuli esitada kirjalik vastus hagile 20 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kohus

hoiatas kostjat, et kui kostja kohtule tähtajaks ei vasta, siis on kohtul õigus hageja taotlusel hagi

rahuldada tagaseljaotsusega. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kätte 7.

märtsil 2023 kättetoimetamisportaali vahendusel. Kostja kohtule ei vastanud. Vastamise

tähtpäev saabus 27. märtsil 2023.

Pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kätte toimetamist hageja täpsustas kohtu nõudel hagi

aluseks olevaid asjaolusid ja esitas täiendavad tõendid. Seoses sellega andis kohus 23. mail

2023 kostjale uue tähtaja hagile vastamiseks. Kostjal tuli esitada kirjalik vastus hagile 14 päeva

jooksul kohtu kirja ja hagi täpsustuse saamisest. Kohus hoiatas kostjat, et kui kostja hagile

tähtaegselt ei vasta, võib kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Hagi täpsustus koos täiendavate tõenditega ja

kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kätte 24. mail 2023 kättetoimetamisportaali

vahendusel. Kostja kohtule ei vastanud. Vastamise tähtpäev saabus 7. juunil 2023.

3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile

vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses.

Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole kohtule vastanud. Kohus

leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada tagaseljaotsusega

osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt TsMS § 407 lg-

le 6 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendab kohus

tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.

4. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks oleva lepingu puhul on tegemist

tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on

kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § §

4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele

tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C‑679/18, OPR-Finance s.

r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama

tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja

põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks

tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla

sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt

Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse

võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku,

teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate

rahaliste

kohustuste

võimaliku

suurenemise

mõju,

määrates

vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7

sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt

tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto

väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus kohtuasjas nr 2-21-

13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

5. Kohus selgitas 13. aprilli 2023 kirjas hagejale vajadust tuua välja ja tõendada asjaolud,

millest nähtuks, et kostjale tarbijakrediidilepingu alusel krediidi andmisel järgiti

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja vastuse kohaselt laenuandja on kostja

krediidivõimelisuse hindamisel lähtunud kostja poolt taotluses toodud andmetest, mille

kohaselt kostja igakuine sissetulek oli 2300 eurot ja kohustused puudusid (lisatud taotlusest

endast nähtub, et kostja märkis oma sissetuleku suuruseks 2400 eurot, kohustustest teiste

laenude

kuumaksed

eurot).

Hageja

selgituste

kohaselt

väikese

väärtusega

järelmaksulepingute taotluste menetlemine on automatiseeritud protsess, kus kontrollitakse

maksehäireregistrit ja pensionikontot. Enne lepingu sõlmimist kontrollis laenuandja

maksehäireregistrit. Saadud andmete põhjal ei olnud kostjal laenu väljastamise ajal

maksehäireid. Samuti on arvesse võetud, et pärast lepingu sõlmimist oli kostjal kuumakse 50,15

eurot.

Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat

teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja

krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Hageja vastusest nähtuvalt krediidiandja on

kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtunud eelkõige kostja enda esitatud andmetest tema

sissetuleku ja kohustuste suuruse kohta. Hageja on esitanud kohtule pensioniregistri andmed,

kuid ei ole selgitanud, mida krediidiandja nende põhjal kostja varalise seisundi kohta välja

selgitas. Maksehäirete puudumisest ei saa järeldada, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal

krediidivõimeline. Lisatud taotlusest nähtuvalt ei ole krediidiandja küsinud kostjalt andmeid

muude kui laenukohustuste kohta (nt majapidamiskulud). Krediidiandja ei ole nõudnud kostjalt

tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et kostja krediidivõimet

adekvaatselt hinnata.

6. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise

kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Hageja nõuab intressi ajavahemiku eest, mil VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli 0,00%

aastas. Seega kostja intressi tasuma ei pea. Kostja ostis järelmaksuga toote, mille hind oli 1199

eurot, lisaks pidi tasuma kostja saatekulu 2,49 eurot. Kokku pidi kostja tasuma seega 1201,49

eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt ei ole kostja teinud lepingu katteks ühtegi makset. Seega

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1201,49 eurot. Intressinõude jätab kohus

rahuldamata.

7. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgses määras 24,15% aastas. VÕS § 415 lg 1 ja VÕS

§ 113 lg 1 järgi krediidiandja võib nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 7 on lepingu

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne intressimäär, ei ole kohtu hinnangul

hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest määrast kõrgemat

viivist.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates

ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis

arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete

tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-

124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei

ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud

viivise nõude rahuldamata.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1201,49 eurot, mis muutub sissenõutavaks

alates käesoleva otsuse jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlalt viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest

kuni põhivõla tasumiseni.

8. Kohtu hinnangul tuleb VÕS § 4034 lg-s 7 nimetatud muu tasuna võtta ka võla

sissenõudmiskulusid. Lisaks on sissenõudekulude väljamõistmine põhjendamatu ka selle tõttu,

et vastavalt eelmises lõigus väljatoodule, ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Ka

hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

9. Arvestades hagi rahuldamise ulatus, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud

hageja kanda 25% ulatuses ja kostja kanda 75% ulatuses.

10. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud

puuduvad. Hageja palub menetluskuludena kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu 315

eurot ja lepingulise esindaja kulu 240 eurot (ajakulu 2 tundi, tunnitasu 120 eurot; ilma

käibemaksuta).

Hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses. Seega on riigilõiv 315 eurot

põhjendatud menetluskulu. Arvestades et kohus on pärast hagi menetlusse võtmist palunud

hagejal hagi aluseks olevaid asjaolusid täpsustada ja esitada täiendavad tõendid, on hageja

lepingulise esindaja kulu 240 eurot põhjendatud ja vajalik (TsMS § 175 lg 1).

11. Seega määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 555 eurot. Arvestades

menetluskulude jaotust, mõistab kohus sellest kostjalt hageja kasuks välja 416,25 eurot (555 x

0,75).

12. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrus Miilaste

kohtunik