2-22-9533/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.11.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-9533

Kohtuasi

AN

hagi

Balt

Credit OÜ vastu

sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 008/2022/1026

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.09.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Balt Credit OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AN (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad

vandeadvokaat

Tambet

Toomela

ja

vandeadvokaat Kaarel Berg

Kostja

Balt

Credit

OÜ

(registrikood

12806553),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Balt Credit OÜ 09.11.2023 vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 27.09.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada otsuse põhjendusi.

3. Jätta rahuldamata Balt Credit OÜ apellatsioonkaebus.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Balt Credit OÜ kanda.

5. Määrata AN ringkonnakohtu menetluskulude rahaline suurus kindlaks summas

4897,44 eurot.

6. Mõista Balt Credit OÜ-lt AN kasuks välja menetluskulud 4897,44 eurot. Balt Credit

OÜ-l tuleb väljamõistetud menetluskuludelt tasuda ANle alates otsuse jõustumisest

kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

2-22-9533

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AN (hageja) esitas 29.06.2022 Harju Maakohtule Balt Credit OÜ (kostja) vastu hagi, milles

palus tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 008/2022/1026 lubamatuks. Hageja palus

menetluskulud jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 24.05.2022 hageja suhtes täitmisavalduse ning

kohtutäitur Mati Kadak algatas täiteasja nr 008/2022/1026. Täitedokumendiks on 28.11.2017

sõlmitud notariaalne hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, millega seati kostja kasuks

hüpoteek summas 100 000 eurot hagejale kuuluvale korteriomandile asukohaga Puhangu tn 59–

6, Tallinn, registriosa nr 9420001. Täitmisteate kohaselt tuleb hagejal tasuda 102 196 eurot koos

täituri tasuga. Notariaalse lepingu p 3.2.1 kohaselt on seatud hüpoteegiga tagatud kõik kostja

kui hüpoteegipidaja nõuded Paekivi OÜ (uus ärinimi Limestone Games OÜ; põhivõlgnik)

vastu, mis tulenevad kostja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17.

Hageja on seisukohal, et laenulepingust tulenev kohustus on täidetud, mistõttu tuleb

sundtäitmine tunnistada lubamatuks.

3. Põhivõlgnik kanti äriregistrisse 12.10.2016 ärinime Paekivi OÜ all ning asutamisest kuni

18.10.2017 oli põhivõlgniku ainuosanik

hageja. Põhivõlgniku põhitegevusala on

arvutimängude tootmine ning ainus projekt kuni 2019. aastani oli mäng nimega „Aeon Must

Die!“, mille kontseptsiooni autor oli hageja. Selleks, et mängu arendamiseks rohkem tööjõudu

värvata, kaasas hageja teised osanikud. Alates 18.10.2017 on põhivõlgnikul viis osanikku:

lisaks hagejale ka YT (endine nimi JL), OT, Balt Invest OÜ ja OÜ Estatis Invest. Osanik Balt

Invest OÜ on otseselt seotud kostjaga – nende mõlema ainuosanik, juhatuse liige ja tegelik

kasusaaja on MV. Peagi pärast uute osanike kaasamist valiti hageja asemel põhivõlgniku

juhatuse liikmeks YT. Selleks, et „Aeon Must Die!“ projektiga edasi minna ja töötajatele

töötasusid maksta, sõlmis põhivõlgnik vahetult enne osanikeringi laiendamise vormistamist

kostjaga 25.09.2017 laenulepingu, mille laenulimiit oli 200 000 eurot, laenu kasutusse võtmise

lõpptähtpäev 15.02.2019, lepingu kestus 18 kuud ehk kuni 25.03.2018 ja viimase tagasimakse

tasumise tähtpäev 15.03.2019. Laenulepingu p 1.6 kohaselt seati laenulepingu kohase täitmise

tagamiseks kostja kasuks esimese järjekoha hüpoteek summas 100 000 eurot hagejale

kuuluvale korteriomandile. Laenulepingu p 1.8 kohaselt käendasid laenulepingut hageja, OT ja

JL. 13.10.2017 sõlmisid pooled käenduslepingu, millega hageja käendas kostja ees

põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi maksimaalselt 200 000 euro ulatuses.

2-22-9533

4. Täitmisavaldusega koos on esitatud laenulepingu lisa nr 1, mille kuupäevaks on märgitud

31.12.2018. Laenulepingu lisa kohaselt leppisid pooled kokku, et laenu summat suurendatakse

kuni 300 000 euroni, laenu limiidi kasutusse võtmise lõpptähtpäev pikeneb kuni 31.12.2021 ja

laenulepingu kestus on 36 kuud. Hageja leiab, et laenulepingu lisa on sõlmitud tagantjärele ning

mitte 31.12.2018. Laenulepingu lisas on märgitud põhivõlgniku asukohaks Villardi 22, Tallinn,

kuid 31.12.2018 seisuga oli põhivõlgniku äriregistrisse kantud asukoht Puhangu tn 59–6,

Tallinn ja tegelikult asusid põhivõlgniku ruumid aadressil Rüütli tn 4, Tallinn. Varasema

laenulepingu kestvuse 18 kuud asemele märgiti 36 kuud, mis tähendab, et laenulepingu kestvus

pikenes 18 kuu võrra. Laenuleping sõlmiti 25.09.2017. Seega pärast väidetava laenulepingu lisa

sõlmimist oleks laenuleping pidanud kestma kuni 25.09.2020, kuid laenulepingu lisa kohaselt

pikenes laenu limiidi kasutusse võtmise lõpptähtpäev kuni 31.12.2021. See tähendab, et

laenulepingu lisa kohaselt oleks saanud laenulimiiti välja võtta kauem kui on laenulepingu

kestvus. Laenulepingu lisaga ei muudetud viimase tagasimakse tasumise tähtpäeva, milleks jäi

15.03.2019. Hagejale teadaolevalt ei sõlmitud laenulepingule ühtegi lisa.

5. 18.10.2017 kanti põhivõlgniku uued osanikud äriregistrisse ning peagi pärast uute osanike

lisandumist kutsuti hageja juhatuse liikme kohalt tagasi ja juhatuse ainsaks liikmeks valiti JL.

2018. aastal märkas hageja, et YT ei tegutse põhivõlgniku huvides – varjab infot teiste osanike

eest, kaldub kõrvale maksude maksmisest, maksab ümbrikupalka, tekitab talumatut

töökeskkonda, mistõttu spetsialistid tihti vahetuvad. Põhivõlgnikus tegid otsuseid osanik ja

juhatuse liige YT koos tema poolt kaasatud investorite/osanikega Balt Invest OÜ ja OÜ Estatis

Invest esindajatega. Hageja korduvate järelpärimiste ja kriitika tõttu halvenesid poolte

omavahelised suhted pöördumatult ning hageja töötajana ja mitu teist põhivõlgniku töötajat

esitasid 2020. aasta juunis töölepingu ülesütlemisavaldused. 2021. aastal tehti hagejale

ettepanek tema osa väljaostmiseks, millega hageja ei saanud nõustuda, sest pakutud hind ei

vastanud osaluse tegelikule väärtusele.

6. Kostja nõue ei kajastu põhivõlgniku majandusaasta aruannetes. Põhivõlgniku esimene

majandusaasta aruanne kirjeldas perioodi 12.10.2016–28.02.2018. Selle aruande kohaselt oli

põhivõlgnikul pikaajaline laenukohustus 90 500 eurot. Ei ole võimalik välistada, et see kajastab

laenulepingust tulenevat võlgnevust põhivõlgniku vastu. Perioodi 01.03.2018–28.02.2019

aruande kohaselt oli põhivõlgnikul pikaajaline laenukohustus summas 246 000 eurot,

intressimääraga 12%, lõpptähtajaga 15.03.2024. Laenulepingu kestus aga oli 18 kuud ehk kuni

15.02.2019 ja viimase tagasimaksmise tasumise kuupäev 15.03.2019. Seega on aruandes

kajastatud muud pikaajalist laenu. Perioodi 01.03.2019–29.02.2020 aruande kohaselt oli

põhivõlgnikul 29.02.2020 seisuga pikaajaline laenukohustus 75 000 eurot, intressimääraga

12%, lõpptähtaeg 15.03.2024. Perioodi 01.03.2020–28.02.2021 aruande kohaselt oli

põhivõlgnikul 28.02.2021 seisuga pikaajaline laenukohustus summas 174 000 eurot,

intressimääraga 12%, lõpptähtaeg 15.03.2024. Põhivõlgniku majandusaasta aruannetest saab

järeldada, et laenulepingust tulenev võlgnevus oli tagasi makstud, sest laenulepingust tulenev

võlgnevus oli potentsiaalselt kajastatud ainult perioodi 12.10.2016–28.02.2018 aruandes,

selleks hetkeks välja antud krediidisummas. Järgnevatel perioodidel on kajastatud võlgnevust,

mille lõpptähtaeg oli 15.03.2024. Võlgnevuse aluseks oleva laenulepingu kestvuse lõpp aga oli

15.02.2019 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 15.03.2019. See kinnitab, et järgnevatel

perioodidel täitmisavalduse alusena kirjeldatud laenulepingust tulenevat nõuet enam ei

eksisteerinud.

7. Kostja nõue põhivõlgniku vastu on aegunud. Laenulepingu p 1.7 kohaselt oli laenu viimase

tagasimakse tasumise tähtpäev 15.03.2019, mis tähendab, et kostja nõue, mille tagatiseks on

seatud hüpoteek hagejale kuuluvale korterile, aegus 15.03.2022. Täitmisavaldusele on lisatud

põhivõlgniku poolt kostjale 31.12.2021 antud saldokinnitus, millega põhivõlgnik kinnitab, et

2-22-9533

võlgnevus kostja ees on 239 844,33 eurot. Olukord, kus kostja koostöös põhivõlgnikuga tekitab

saldokinnituse nõudele, mis tegelikult on tasutud ja tasutud võlgnevust hakatakse

täitmisavalduse esitamise kaudu ja käenduslepingu alusel välja nõudma ainult ühelt käendajalt,

kellel soovitakse tegelikult kätte saada tema osalust põhivõlgnikus, on igal juhul hea usu

põhimõtte vastane tegevus ja saldokinnitust ei saa seetõttu lugeda nõude tunnustamiseks.

Kostjal ei ole võimalik nõuda hagejale kuuluva korteriomandi kui tagatise arvelt aegunud

kõrvalnõuete tasumist.

8. 28.11.2017 sõlmitud notariaalse hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p 3.2.1 on

heade kommete vastane ja tühine osas, mille kohaselt tagab hageja varale seatud hüpoteek ka

laenulepingu võimalikest muutmiskokkulepetest tulenevaid kohustusi ehk tulevikus tekkivaid

kohustusi. Peale 28.12.2017 notariaalse lepingu sõlmimist tegid põhivõlgnikus otsuseid osanik

ja juhatuse liige YT koos tema poolt kaasatud investorite/osanikega Balt Invest OÜ ja OÜ

Estatis Invest esindajatega, kus hagejal puudus igasugune kontroll selle üle, kas ja kui palju

laenatakse kostjalt täiendavaid rahalisi vahendeid, mis seotakse laenulepinguga, mida käendas

ja tagas oma varaga hageja. Igal juhul on täitemenetluse algatamine hageja suhtes põhivõlgniku

kohustuse täitmiseks hea usu põhimõtte vastane.

Kostja vastuväited

9. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

10. Põhivõlgniku kohustus, mida hageja kinnistule seatud hüpoteek tagab ja mille

sissenõudmiseks on täitemenetlus alustatud, ei ole täidetud ega aegunud.

11. Laenulepingu lisa 1 ei ole tagantjärele sõlmitud. Isegi kui see nii oleks, siis kostja nõuet see

asjaolu põhivõlgniku vastu ei lõpetaks. Lisa nr 1 valmistas ette põhivõlgniku juhatuse liige YT.

Kostja ei osanud selle allkirjastamisel põhivõlgniku aadressile tähelepanu pöörata.

12. Laenulepingu p 1.3 oli laenulimiidi kasutamise kuupäevaks 15.02.2019 ja p 1.7 kohaselt

tagastamise kuupäevaks 15.03.2019. Seega laen tuli tagastada üks kuu pärast limiidi kasutamise

kuupäeva lõppu. Lisas nr 1 on pikendatud laenulimiidi kasutamise kuupäeva kuni 31.12.2021,

kuid ei ole muudetud tagastamise kuupäeva. Loogiline on tõlgendada, et tagastamistähtaeg

saabus ka üks kuu pärast limiidi kasutamise tähtaega ehk 31.01.2022. Laenulepingu lisas nr 1

märgitud lepingu uueks tähtaja pikkuseks 36 kuud puhul on tegemist ebatäpsusega, mis on

eelduslikult tingitud sellest, et lisa nr 1 vormistamisel hakati lõpptähtaega lugema alates

31.12.2018 ehk alates lisa nr 1 sõlmimisest, mitte laenulepingu sõlmimisest.

13. Võlausaldaja vaatevinklist ei oma tähtsust, kuidas laenuvõlgnik laenukohustust oma

raamatupidamises kajastab. See ei tekita ega lõpeta võlasuhet. Kuigi nõue ei ole selle

tunnustamise tõttu aegunud, siis vaatamata aegumisele on kostjal õigus nõuda hüpoteegi

realiseerimist. Asjaolu, et kostja on pöördunud kohtutäituri poole ja kohtusse hageja kui

solidaarvõlgniku vastu eesmärgiga oma raha tagasi saada, ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

14. Põhivõlgnikul on siiani kostja ees laenulepingust tulenevalt täitmata kohustused. Nõude

olemasolu vähemalt summas 100 000 eurot tõendavad põhivõlgniku pangakontode väljavõtted.

Neilt nähtub kostja poolt laenu andmine laenulepingu alusel suuremas summas kui

tagastamised. Kokkuvõttes on kostja põhivõlgnikule kandnud laenulepingu alusel 367 400

eurot ja talle on tagasi makstud 223 009,66 eurot. Samas tuleb arvestada, et laenulepingu p 1.4

alusel oli põhivõlgnikul kohustus laenujäägilt tasuda intressi 12% aastas ja seega tema

2-22-9533

tagasimaksed on olulises osas tehtud intressi katteks. Seega põhivõlgnikul on kostja ees

laenulepingu alusel siiani vähemalt 100 000 euro suurune võlakohustus.

15. Laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas on kostja ees mitu solidaarvõlgniku, üheks neist

on hageja. Kostjal on õigus valida kellelt ja mis järjekorras ta võlga sisse nõuab. Sealjuures kui

nõuet tagab hüpoteek, siis arusaadavalt võlausaldaja poolt kõige hõlpsamaks viisiks võlg sisse

nõuda on hüpoteek realiseerida.

16. Kuivõrd hüpoteegi tagatiskokkuleppe kohaselt tagab hüpoteek ka laenulepingu

muutmiskokkuleppeid, siis ei ole hüpoteegi realiseerimise puhul oluline, millal täpselt

laenulepingu lisa nr 1 sõlmiti, kas detsembris 2018 või millalgi hiljem.

Maakohtu otsus ja põhjendused

17. Harju Maakohus rahuldas 27.09.2022 otsusega hagi ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise

täiteasjas nr 008/2022/1026. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras kindlaks

hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse 4979 eurot. Harju Maakohtu 01.07.2022

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati kohtutäitur Mati Kadaku poolt

alustatud täitemenetluse täiteasjas nr 008/2022/1026, jättis maakohus jõusse kuni kohtuotsuse

jõustumiseni.

18. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja

vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel,

et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 on sätestatud, et muu kui

kohtulahendi

sundtäitmise

puhul,

iseäranis

TMS § 2

lg 1

p-des 18–191 nimetatud

täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka

kõik

vastuväited

täitedokumendist

tuleneva

nõude

olemasolule

ja

kehtivusele.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 7 on sätestatud, et pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada

pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta

võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Riigikohus on selgitatud,

et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võib esitada AÕS § 279 lg-s 7 sätestatud

vastuväiteid ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (RKTKo 12.12.2018, 2-17-9381,

p 14).

19. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas kostja 24.05.2022 hageja suhtes

täitmisavalduse ning kohtutäitur Mati Kadak algatas hageja suhtes täiteasja nr 008/2022/1026.

Täitedokumendiks on 28.11.2017 sõlmitud notariaalne hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping,

millega seati kostja kasuks hüpoteek summas 100 000 eurot hagejale kuuluvale korteriomandile

asukohaga Puhangu tn 59–6, Tallinn, registriosa nr 9420001. Täitmisteate kohaselt kuulub

tasumisele 102 196 eurot koos täituri tasuga. Notariaalse lepingu p 3.2.1 kohaselt on seatud

hüpoteegiga tagatud kõik kostja kui hüpoteegipidaja nõuded Paekivi OÜ (uus ärinimi

Limestone Games OÜ, põhivõlgnik) vastu, mis tulenevad kostja ja põhivõlgniku vahel

25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17 ning selle võimalikest muutmiskokkulepetest.

Hageja seadis laenulepingu täitmise tagamiseks kostja kasuks hüpoteegi korteriomandile ning

lisaks andis isikliku käenduse maksimumsummas 200 000 eurot.

20. Maakohus leidis, et kostja väide, nagu taganuks hageja poolt seatud hüpoteek vaid

konkreetselt ühest lepingust tulenevat kohustust, on eksitav. Kuigi laenulepingu lisa võib

lugeda ka laenulepingu osaks, ei ole väidetava laenulepingu lisa sõlmimine ja selle alusel

põhivõlgnikule väidetavate täiendavate kohustuste võtmine olnud hageja kontrolli all. Hageja

huve võidakse ebaproportsionaalselt kahjustada ka selliste täiendavate võlakokkulepetega,

2-22-9533

millesse hagejat ei kaasata, kuid mille täitmata jätmise eest peab hageja hüpoteegipidajana

vastutama. Sellises olukorras on kohtu hinnangul seda enam oluline, et kõikide hageja

kontrollile mittealluvate täiendavate kohustuste võtmine oleks vormistatud täiesti selgelt ja

arusaadavalt, tagamaks hageja huvi olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses. Käesoleval juhul

on hageja kontrollile mittealluvate hüpoteegiga tagatavate kohustuste võtmine toimunud

arusaamatult. Hageja poolt hüpoteegiga tagatava väidetava võla olemasolu ja suurus pole

määratletud ja selged isegi kostja jaoks, kes on üritanud dokumendi vastuolusid kõrvaldada

tõlgenduste ja oletustega. Kostja pole ümber lükanud hageja selgitust, et hagejale pole kunagi

esitatud laenulepingu lisa allkirjastatud versiooni ning hagejale teadaolevalt ei sõlmitudki

laenulepingule ühtegi lisa.

21. Põhivõlgniku perioodi 12.10.2016–28.02.2018 majandusaasta aruande kohaselt oli

põhivõlgnikul pikaajaline laenukohustus 90 500 eurot. Ei ole võimalik välistada, et see kajastab

laenulepingust tulenevat võlgnevust põhivõlgniku vastu. Perioodi 01.03.2018–28.02.2019

aruande kohaselt oli põhivõlgnikul pikaajaline laenukohustus summas 246 000 eurot,

intressimääraga 12%, lõpptähtajaga 15.03.2024. Laenulepingu kestus aga oli 18 kuud ehk kuni

15.02.2019 ja viimase tagasimakse tasumise kuupäev 15.03.2019. Maakohus nõustus hagejaga,

et aruandes on kajastatud muud pikaajalist laenu kui vaidlusalust laenulepingut. Laenu

tagastamise lõpptähtaeg 15.03.2024 ei vasta ka kostja arusaamale laenulepingu lõpptähtajast,

sest kostja hinnangul oli laenu tagastamise tähtaeg 31.01.2022. Perioodi 01.03.2019–

29.02.2020 aruande kohaselt oli põhivõlgnikul 29.02.2020 seisuga pikaajaline laenukohustus

75 000 eurot, intressimääraga 12%, lõpptähtaeg 15.03.2024. Perioodi 01.03.2020–28.02.2021

aruande kohaselt oli põhivõlgnikul 28.02.2021 seisuga pikaajaline laenukohustus summas

174 000 eurot, intressimääraga 12%, lõpptähtaeg 15.03.2024. Seega põhivõlgniku

majandusaasta aruannetes ei kajastatud aruandeperioodil täitmisavalduse aluseks olevast

laenulepingust tulenevat nõuet ning põhivõlgniku majandusaasta aruannetest saab järeldada, et

laenulepingust tulenev võlgnevus oli tagasi makstud, sest laenulepingust tulenev võlgnevus oli

potentsiaalselt kajastatud ainult perioodi 12.10.2016–28.02.2018 aruandes. Järgnevatel

perioodidel on kajastatud võlgnevust, mille lõpptähtaeg oli 15.03.2024. Hageja väitel oli

võlgnevuse aluseks oleva laenulepingu kestvuse lõpp 15.02.2019 ja viimase tagasimakse

tähtpäev 15.03.2019 ning kostja leiab, et laenulepingu lisaga nr 1 on pikendatud laenulimiidi

kasutamise kuupäeva kuni 31.12.2021 ja loogiline on tõlgendada, et tagastamistähtaeg saabus

ka siin ühe kuu pärast limiidi kasutamise tähtaega ehk 31.01.2022. Seega sõltumata sellest,

kumma poole tõlgendusest lähtuda, ei väida kumbki pool, et kostja nõude aluseks oleva

laenulepingu lõpptähtaeg oleks olnud 15.03.2024. Seega luges maakohus tuvastatuks, et

põhivõlgniku majandusaasta aruannetes ei ole viimasel kolmel aruandeperioodil kostja

väidetava nõude aluseks olevat võlgnevust kajastatud. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks,

et raamatupidaja oma ala asjatundjana teeb kolmel aruandeperioodil järjest sama näpuvea,

millel ei ole kuupäevaliselt mingit seost ei hageja ega kostja poolt väidetud laenulepingu

lõppemise ajaga.

22. Maakohtule esitatud põhivõlgniku filtreeritud pangakonto väljavõttest nähtub, et laenu oli

antud 218 000 eurot kuigi laenulepingu kohaselt oli laenulimiit 200 000 eurot (laenu kasutusse

võtmise lõpptähtpäev 15.02.2019, lepingu kestus 18 kuud ehk kuni 25.03.2018 ja viimase

tagasimakse tasumise tähtpäev 15.03.2019). Samuti nähtus põhivõlgniku pangakonto

väljavõttest, et põhivõlgnik on laenusummade väljamaksmisele järgnevalt igakuiselt tasunud

intressi. Seejuures intressimaksed suurenesid, kui suurenes põhivõlgnikule väljastatud

laenusumma, ja intressimaksed vähenesid alates maikuust 2019 kui põhivõlgnik oli hakanud

laenu põhiosa tagasi maksma. Pärast seda, kui põhivõlgnik tasus viimase laenutagastuse, mille

tulemusena oli pangakontode vahendusel tagastatud laenu 171 000 eurot (11.09.2019 seisuga),

2-22-9533

jätkas põhivõlgnik intresside tasumist veel järgnevad kaheksa kuud. Viimane igakuine

intressimakse toimus 11.05.2020 selgitusega „Intressid Aprill vastavalt lepingu 4-17“. Pärast

intressimaksete lõppemist alates 11.05.2020 ei toimunud järgneva aasta jooksul põhivõlgniku

pangakonto väljavõttes sisalduvate arveldusarvete kaudu ühtegi tehingut. Maakohus nõustus

hagejaga, et ülaltoodud asjaolud viitavad sellele, et allesjäänud laenumakse osa võis

põhivõlgnik tasuda kostjale sularahas või muu tehingu tulemusena. Arvestades, et viimane

igakuine intressimakse toimus 2020. aasta aprilli eest, on võimalik, et laenu viimane osa

tagastati 2020. aasta aprilli lõpus, mai alguses. Kui aasta hiljem pärast viimase intressimakse

teostamist, alates 11.05.2021 hakkas kostja põhivõlgnikule tegema taas pea igakuiseid

laenuväljamakseid, siis ei nähtu pangakonto väljavõttest, et väljastatud laenult oleks üldse

tasutud intressi, kuid ometi toimusid üheksa kuu jooksul igakuised laenu väljastamised

kogusummas ligi 150 000 eurot. Intressi on 2021. aastal tasutud üksnes tagasiulatuvalt 2020.

aasta eest ning seda ümardatud summas 6000 eurot. Selliselt ei ole selge, millisel põhjusel oli

põhivõlgnik tasunud tagantjärele suures summas intressi 2020. aasta eest, kuid polnud intressi

tasunud intressi 2021. aastal väljastatud laenu eest. Juhul, kui laenu oleks antud ka 2021. aastal

laenulepingu nr 4-17 alusel, siis oleks sellelt laenu tulnud tasuda intressi. Vastuolude tõttu

pangakonto väljavõttes on põhjendatud järeldada, et kostja andis põhivõlgnikule 2021. aastal

uuesti laenu ainult seepärast, et eelmine laenusumma oli täies ulatuses tasutud ja tegemist oli

uue laenulepingu alusel väljastatud laenuga.

23. Kuna põhivõlgniku pangakonto väljavõttest nähtuvalt 2021. aastal (kui kostja hakkas taas

põhivõlgnikule laenu väljastama) tasus põhivõlgnik kostjale 3000 eurot lepingu tasu ja

varasemalt oli põhivõlgnik kostjale juba lepingu tasu 3000 eurot 2017. aasta sügisel (kui algasid

esimesed laenulepingujärgsed laenu väljamaksed) tasunud, siis viitab see pigem sellele, et

sõlmiti uus laenuleping, mitte ei jätkatud 25.09.2017 sõlmitud laenulepingut. Laenulepingu

nr 4-17 p 16.2 kohaselt laenulepingu ning selle võimalike lisade muutmise tasu oleks aga olnud

1,5% laenusumma jäägilt enne osalist laenusumma tagastamist. Laenulepingu väidetava lisa

kohaselt oli lisa sõlmimisel laenu põhivõlg 221 000 eurot ja 1,5% sellelt oleks olnud 3315 eurot.

Põhivõlgniku pangakonto väljavõttelt ei nähtunud sellise summa ega sellise kirjeldusega

ülekande tegemist ühelgi aastal. Kuigi laenu väljamaksete puhul oli ka 2021. aastal märgitud

selgituseks „Laen vastavalt laenu lepingu 4-17“, siis pidas maakohus usutavaks, et algse

laenulepingu nr 4-17 alusel väljastatud laen oli tagasi makstud.

24. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks hageja vastu sissenõutav nõue

ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Nõude olemasolu ei saa lugeda tõendatuks

vaid põhivõlgniku pangakontode väljavõtetega, millest nähtub kostja poolt laenu andmine

laenulepingu alusel suuremas summas kui tagastamised (kostja on põhivõlgnikule kandnud

laenulepingu alusel 367 400 eurot ja talle on tagasi makstud 223 009,66 eurot), võttes arvesse

asjaolu, et laenulepingu p 1.4 alusel oli põhivõlgnikul kohustus tasuda laenujäägilt intressi 12%

aastas, mistõttu oleksid tagasimaksed tehtud olulises osas tehtud intressi katteks, ja seetõttu

peaks arvamaa, et põhivõlgnikul on kostja ees laenulepingu alusel siiani vähemalt 100 000 eurot

kehtiv võlakohustus. Sundtäidetava nõude olemasolu tõendamiskohustuse täitmiseks ei ole

piisav võlgniku pangakonto laekumiste ja väljaminekute mehaaniline võrdlus.

25. Kostja poolt väidetud nõude suurus kõigub piirides vähemalt 100 000 eurot kuni 239 844,33

eurot. 31.12.2021 saldoteatise kohaselt on põhivõlgnik tunnistanud oma võlgnevust kostja ees

summas 239 844,33 eurot, kuid pole selge, milliste väidetavate võlakohustusega seoses

põhivõlgnik oma võlgnevust kostja ees tunnistanud on.. Kostja väidetava nõude ebamäärasuse

juures ei ole võimalik väidetava nõude katteks hageja kinnistu arvelt sundtäitmist läbi viia, kui

ei ole tõendatud võlgnevuse olemasolu ja selle suurus (täpne võlaaarvestus, mh kõrvalnõuete

2-22-9533

osas, et oleks võimalik kontrollida millisel alusel ja kuidas on arvestatud võlgnevus kujunenud).

26. Kuna maakohus pidas tuvastatud asjaolusid piisavaks, et hagi rahuldada, siis ei pidanud

maakohus vajalikuks hinnata poolte väiteid selle kohta, kas hageja nõue põhivõlgniku vastu

võiks olla aegunud või kas hüpoteegi seadmise aluseks olnud notariaalse lepingu p 3.2.1 on

globaalse tagatiskokkuleppena tühine osas, mille kohaselt tagab hageja varale seatud hüpoteek

ka laenulepingu võimalikest muutmiskokkulepetest tulenevaid kohustusi.

Apellatsioonkaebus

27. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 27.09.2022 otsus tühistada

ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

28. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et asja lahendamiseks oleks tulnud tuvastada

laenulepingust tulenev nõue täpselt. Kui hüpoteegi suurusega on täitemenetluses sissenõutav

nõue ära piiritletud, siis ei ole oluline, kas kostja nõue on suurem kui 100 000 eurot. Juhul kui

leiab tõendamist, et kostjal on põhivõlgniku vastu laenulepingu alusel vähemalt 100 000 euro

suurune nõue, siis on sundtäitmine lubatud, sest kostjal on nõue vähemalt suuruses, milles ta

soovib täitemenetlust läbi viia. Laenulepingust tulenevalt kostja nõue põhivõlgniku vastu

vähemalt summas 100 000 eurot on tõendatud.

29. Kostja on arvelduskonto väljavõtete järgi põhivõlgnikule kandnud laenulepingu alusel

367 400 eurot ja talle on tagasi makstud 223 009,66 eurot. Samas tuleb arvestada, et

laenulepingu p 1.4 alusel oli põhivõlgnikul kohustus laenujäägilt tasuda intressi 12% aastas ja

seega tema tagasimaksed on olulises osas tehtud ka intressi katteks. Seega põhivõlgnikul on

kostja ees laenulepingu alusel vähemalt 100 000 euro suurune kehtiv võlakohustus.

30. Maakohus selgitas, et põhivõlgniku 31.12.2021 saldoteatist tuleb lugeda deklaratiivseks

võlatunnistuseks, kuid jättis selle väite otsuses menetlusnorme rikkudes tähelepanuta.

Maakohtu otsuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis saldoteatises kui võlatunnistuses võla

olemasolu kummutaks. Ainuüksi seetõttu olnuks maakohtu poolt õige tuvastada, et kostjal on

põhivõlgniku vastu laenulepingust tulenevalt nõue vähemalt summas 239 844,33 eurot ja

seetõttu on 100 000 euro suurusega hüpoteegi realiseerimine täitemenetluses lubatav.

31. Maakohus jättis asja lahendamisel menetlusõigust rikkudes arvestamata põhivõlgniku

juhatuse liikme 31.08.2022 e-kirjas antud kinnituse laenulepingu alusel siiani võla olemasolu

kohta summas 241 344 eurot, mille aluseks võtmisel oleks maakohus tuvastanud laenulepingu

alusel kehtiva võlakohustuse vähemalt 100 000 eurot.

32. Asja lahendamisel maakohus ei tuvastanud tõendite alusel mitte ühegi VÕS §-s 186 toodud

alust laenulepingust tulenevate kohustuste lõppemise kohta. Selliselt jõudis maakohus kaudsete

viidete ja oletuste alusel ebaõigele järeldusele, et kostjal laenulepingust tulenevalt nõuet

põhivõlgniku vastu ei ole. Maakohus tuvastas laenunõude lõppemise, kuid ei osanud viidata

ühelegi kokkuleppele või muudele tõenditele, millega on võlasuhe lõpetatud ja/või

põhivõlgnikule antud laenud tagastatud.

33. Tagatiskokkulepe, kus hüpoteek tagab vaid ühest konkreetsest laenulepingust ja selle

muutmiskokkulepetest tulenevaid kohustusi, ei ole globaalkokkulepe. Seadus ei sätesta, et kui

hüpoteegiga on tagatud kolmanda isiku kohustused, siis peaks pärast hüpoteegi seadmist

kolmanda isiku poolt täiendavate kohustuste võtmine toimuma kinnisasja omaniku kontrolli all

ja talle arusaadavalt. Oluline on vaid see, kas pärast hüpoteegi seadmist võetud kohustus on

2-22-9533

tagatiskokkuleppega hõlmatud või mitte. Hageja on siiani põhivõlgniku osanik, mistõttu

hüpoteek ei ole antud võõra isiku kohustuste tagamiseks.

34. Maakohus on alusetult lugenud 31.12.2018 sõlmitud laenulepingu lisa 1, millega

suurendati laenu limiiti kuni 300 000 euroni ja pikendati laenu limiidi kasutusse võtmise

tähtaega kuni 31.12.2021, ebausaldusväärseks tõendiks. Võlakohustuse olemasolu ei saa

sõltuda sellest, kas üldse või kuidas võlgnik seda oma majandusaasta aruandes kajastab.

Laenulepingust tulenevad kohustused ei teki ega lõppe põhivõlgniku majandusaasta aruannete

alusel. Kostja nõuded olid põhivõlgniku majandusaasta aruannetes kajastatud, kuid vigadega.

Maakohus on hageja esitatud arvelduskonto väljavõtete analüüsi pinnalt teinud ebaõige

järelduse, et põhivõlgnik on laenulepingu alusel laenukohustused sularahas või muu tehingu

tulemusena tagasi maksnud. Ebareeglipärane laenu teenindamine ei saa tõendada

laenukohustuse lõppemist ega uue laenulepingu sõlmimist. Maakohtu seisukoht, et laen maksti

tagasi sularahas või muu tehingu tulemusel ning uued laenud anti uue laenulepingu alusel,

põhineb oletustel, mitte tõenditel. Selliste seisukohtade esitamisel jättis maakohus seisukoha

võtmata põhivõlgniku 31.08.2022 e-kirjas kinnitatu osas, mille kohaselt seisuga 31.08.2022 on

põhivõlgnikul laenulepingu alusel siiani võlgnevus summas 241 344,33 eurot. Laenulepingus

ettenähtud pangamaksed tehti kõik selgitusega „leping 4-17“ ehk selge viitega laenulepingule,

mistõttu kõik maksed tehti vaid ühe ja sama lepingu alusel.

35. Saldoteatisest, ning kostja 16.01.2022 nõudekirjast on selgelt nähtav üks ja sama

põhivõlgniku laenulepingust ja selle lisast tuleneva põhivõlgnevuse summa 222 900 eurot,

intressi võlgnevus summas 16 944,33 eurot ehk võlgnevus summas kokku 239 844,33 eurot.

Arvestades, et kõik kolm dokumenti ühtivad põhivõlgniku põhivõlgnevuse ja intressi

võlgnevuse osas, on alusetu maakohtu etteheide, nagu oleks ebaselge, millist võlgnevust on

põhivõlgnik kostja ees tunnistanud.

Vastustaja seisukoht

36. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

37. Kuna kostja on jätnud täitmata kohustuse esitada detailne võlaarvestus, siis tuleb hagi

rahuldada ja sundtäitmine lubamatuks tunnistada.

38. Notariaalne leping, millega seati hüpoteek hagejale kuuluvale korteriomandile, on tühine

osas, millega see tagas ka laenulepingu võimalikke muutmiskokkuleppeid. Tegemist on

laiaulatusliku (globaalse) tagatiskokkuleppega. Hagejal puudus igasugune kontroll ja teadmine

kas ja millises ulatuses sõlmitakse laenulepinguga seotud lisakokkuleppeid.

39. Täitemenetluse algatamine hageja suhtes põhivõlgniku kohustuse täitmiseks on hea usu

põhimõtte vastane, sest täitemenetluse eesmärk oli hageja sihipärane kahjustamine ning sellise

tegevusega kaotab kostja kui võlausaldaja seadusest ja tehingust tuleneva nõudeõiguse hageja

vastu.

40. Kostja nõue, mille tagatiseks on seatud hüpoteek hagejal kuuluvale korteriomandile, aegus

15.03.2022.

2-22-9533

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

41. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb

kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

42. Kõigepealt lahendab kolleegium kostja 09.11.2023 vastuväite kohtu tegevusele. Tallinna

Ringkonnakohus

jättis

30.10.2023

määrusega

vastu

võtmata

kostja

poolt

apellatsioonimenetluses esitatud tõendid. Kostja vastuväite kohaselt on kohus ebaõigesti jätnud

tõendid vastu võtmata. Kostjal ei olnud võimalik tõendeid varem esitada, sest neid enne ei

eksisteerinud. Kolleegiumi hinnangul tuleb vastuväide jätta rahuldamata (TsMS § 333 lg 1).

Nimetatud tõendite vastuvõtmisest keeldumine oli põhjendatud vastavalt 30.10.2023 määruses

esitatud argumentidele.

43. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati, täielikult, millest

tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust täies ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

44. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, välja arvatud osas, milles

ringkonnakohus muudab ja täiendab maakohtu otsuse põhjendusi, siis ei pea kolleegium

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi täies ulatuses korrata.

45. Pooled ei vaidle selle üle, et 28.11.2017 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise ja

asjaõiguslepingus leppisid pooled kokku hüpoteegi seadmises hagejale kuuluvale

korteriomandile

asukohaga

Puhangu

tn

59–6,

Tallinn,

registriosa

nr

9420001,

hüpoteegisummaga 100 000 eurot, millega on tagatud kõik kostja kui hüpoteegipidaja nõuded

kolmanda isiku, s.o põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel

25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-17 ning selle võimalikest muutmiskokkulepetes (I kd,

tl 12–16). Seega on tagatiskokkulepe, millega on määratatud, milline nõue on hüpoteegiga

tagatud, tehtud seaduses sätestatud vormis (AÕS § 346 lg 2).

46. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja 24.05.2022 täitmisavalduse ja poolte vahel 28.11.2017

sõlmitud notariaalse hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping alusel on algatatud täitemenetlus

hageja suhtes (täiteasi nr 008/2022/1026) (I kd, tl 8–15). Täitmisavalduses nõudis kostja

hagejale kuuluva korteriomandit koormava hüpoteegi hüpoteegisummaga 100 000 eurot

realiseerimist hüpoteegiga tagatud nõude katteks.

47. Hageja kinnisasi on koormatud hüpoteegiga, hüpoteegisummaga 100 000 eurot, kostja

kasuks. AÕS § 325 lg 1 annab hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel

hüpoteegiga tagatud nõue. AÕS § 352 lg 1 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta,

on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel nõudeid, mis tulenevad

notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda

kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Pooled ei vaielnud selle üle,

et nad on kokku leppinud kinnisasja omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.

48. Hageja on esitanud kostja vastu hagi täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

TMS § 221 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi

täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on

rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Seejuures ei mõjuta sundtäitmise lubamatuks

2-22-9533

tunnistamise hagi rahuldamine täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Riigikohus on

selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi

täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja

sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (RKTKo 29.05.2012,

3-2-1-64-12, p 16). Seejuures on hagi võimalik rahuldada ka nii, et sundtäitmine tunnistatakse

lubamatuks osaliselt (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 16).

49. TMS § 221 lg 11 on sätestatud, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis

TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude

olemasolule ja kehtivusele. AÕS § 279 lg 7 on sätestatud, et pantija, kes ei ole võlgnik, võib

esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.

Ta võib vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Riigikohus on

selgitanud, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võib esitada AÕS § 279 lg-s 7

sätestatud vastuväiteid ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (vt RKTKo

12.12.2018, 2-17-9381, p 14).

50. Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki realiseerida

tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab

nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (RKTKo 29.05.2012,

3-2-164-12, p 19). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja

omaniku kokkuleppel (tagatiskokkuleppe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe.

Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja

tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12,

p 19).

51. Praeguses kohtuasjas vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas poolte vahel sõlmitud

28.11.2017 tagatiskokkulepe tagab vaid hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017

sõlmitud laenulepingust nr 4-17 tulenevaid kostja nõudeid põhivõlgniku vastu või ka sama

laenulepingu 31.12.2018 muutmisest tulenevad nõudeid. Kolleegium ei nõustu maakohtu

seisukohaga, mille kohaselt puudub käesolevas asjas vajadus hinnata kas 28.11.2017

tagatiskokkulepe on tühine osas, mille kohaselt tagab hüpoteek ka laenulepingu võimalikest

muutmiskokkulepetest tulenevaid nõudeid.

52. 28.11.2017 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu p-de 3.2 ja 3.2.1

kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded põhivõlgniku vastu, mis

tulenevad hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 4-7

ning selle võimalikest muutmiskokkulepetest.

53. Kostja on nõudnud hüpoteegiga tagatud nõude, mis tuleneb 25.09.2017 sõlmitud

laenulepingust nr 4-17 ja 31.12.2018 sõlmitud laenulepingu nr 4-17 muutmisest tulenevalt

põhivõlgniku täitmata kohustuste tõttu, rahuldamist 100 000 euro ulatuses panditud kinnisasja

arvelt. Hageja väidete kohaselt on 28.11.2017 tagatiskokkulepe heade kommetega vastuolus ja

tühine

osas,

milles

see

tagab

25.09.2017

laenulepingu

nr

4-17

võimalikest

muutmiskokkulepetest tulenevaid kohustusi ehk tulevikus tekkivaid kohustusi. Hageja leiab, et

leping on vastuolus heade kommetega seetõttu, et 1) hageja sõlmis tagatiskokkulepe olukorras,

kus ta oli põhivõlgniku ainus juhatuse liige ning kostjalt rahastuse saamine oli hädavajalik, et

jätkata põhivõlgniku majandustegevusega ehk arvutimängude arendamisega; 2) hagejal oli usk

mängu edusse ning oli teada, et põhivõlgnik mujalt rahastust ei saa, mistõttu nõustus hageja

kostja seatud tingimusega, et hageja varale kostja kasuks seatav hüpoteek tagab ka laenulepingu

muutmiskokkulepetest tulenevaid ehk tulevikus tekkivaid põhivõlgniku kohustusi ning et

2-22-9533

kostjaga seotud isik saab põhivõlgniku osanikuks; 3) juba 28.12.2017 oli põhivõlgniku juhatuse

liikmeks hageja asemele valitud JL (YT), kes ei tegutsenud põhivõlgniku huvides; 4) selliselt

tekkis olukord, kus hagejal puudus kontroll selle üle, kas ja kui palju laenatakse kostjalt

täiendavaid rahalisi vahendeid, mis seotakse laenulepinguga, mida tagas hageja oma varaga.

54. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus

olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 p 1 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas,

kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma

erakordsest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui

tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.

55. Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe

osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse

kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja

piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist

toimetulekut. Eriti küsitav on sellise tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse

kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-

12, p 27). Kolleegiumi arvates on tagatiskokkuleppe puhul, mille kohaselt on hageja endale

võtnud kohustuse tagada nõudeid kõikvõimalikest kostja ja põhivõlgniku vahel tulevikus

sõlmitavatest laenulepingu muudatustest, kus on määratlemata missugused laenulepingu

tingimusi võidakse muuta, tegemist kokkuleppega, mille puhul ei ole piisavalt määratletud

tulevikus tekkivaid nõudeid. Samas ei ole põhjendatud leida olukorras, kus tulevased nõuded

põhivõlgniku vastu on piiratud konkreetse laenulepingu ja hüpoteegisummaga, et hagejale

poleks olnud tagatiskokkuleppe sõlmimisel ettenähtav, et hüpoteegiga on tagatud kõikidest

konkreetsest laenulepingu muudatustest tulenevad nõuded. Antud juhul ei olnud tegemist

muude hüpoteegipidaja nõuete tagamisega põhivõlgniku vastu, vaid konkreetsest

laenulepingust tulenevate nõuete tagamisega. Hageja on põhjendanud, et tagatiskokkuleppe

tingimused räägiti läbi ning hageja nõustus sellistel tingimustel tagatiskokkuleppe sõlmimisega.

Hageja valmisolekust leida põhivõlgniku jaoks rahalisi vahendeid, usust mängu edusse, mille

jaoks põhivõlgnik vajas raha ja sellest, et peale kostja ei olnud keegi põhivõlgnikule nõus raha

laenama, ei ole võimalik järeldada, et tagatiskokkuleppe sõlmimist viisil, et kui sellega

tagatakse ka laenulepingu muudatustest tulenevaid nõudeid, siis on selliselt ebamõistlikult

piiratud hageja edasist toimetulekut ja see on hageja jaoks äärmiselt ebasoodne. Olukorras, kus

samast laenulepingust tulenevad nõuded oleksid olnud ikka tagatud hüpoteegisummaga

100 000 eurot ning hageja jaoks muutus olukord alles 28.12.2017, kui tema asemele valiti

põhivõlgniku juhatuse liikmeks teine isik, ei saa tagantjärgi arvata, et tagatiskokkulepe

sõlmimise ajal oleks see olnud osas, millega on tagatud ka laenulepingu võimalikest

muudatustest tulenevad nõuded, heade kommete vastane ja seetõttu tühine.

56. Riigikohus on leidnud, et isegi kui tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid

tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt, kehtib, võib sellele üllatuslik või ebaaus tuginemine

tulevaste määratlemata kohustuste osas olla vastuolus hea usu põhimõttega ja keelatud

tulenevalt VÕS §-st 6 ja TsÜS §-st 138 (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12, p 31). TsÜS § 138

lg-test 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud

seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine

teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma

hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või

tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu

põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise

kuritarvitamise piiramine (RKTKo 07.11.2007, 3-2-1-102-07, p 16). Lepingust või seadusest

2-22-9533

tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse

vastuolus hea usu põhimõttega.

57. Kolleegium peab hea usu põhimõtte vastaseks sissenõude pööramisel tugineda

tagatiskokkuleppele osas, millega tagatakse võimalikke laenulepingu muudatustest tulenevaid

nõudeid. Vaidlust ei olnud selle üle, et hageja ei olnud alates 28.12.2017 enam põhivõlgniku

juhatuse liikmeks, mistõttu ta ei olnud enam isikuks, kes saanuks laenulepingu muutmise

tingimustes kaasa rääkida. Kuigi hageja on endiselt põhivõlgniku osanik, siis ei ole vaidlust

selle üle, et alates sellest ajast kui hageja ei ole enam põhivõlgniku juhatuse liige, on

põhivõlgniku osanike vahelised, ja hageja kui põhivõlgniku osaniku ja põhivõlgniku vahelised

suhted äärmiselt konfliktsed. Sellises konfliktses olukorras laenulepingu muutmisel, kus hageja

ei saa mõjutada ei põhivõlgniku kohustuste täitmist ega uute kohustuste võtmist, kuid hageja

kinnisasja koormav hüpoteek peab tagama põhivõlgniku uusi võetud ja täitmata kohustusi

kostja ees, ei saa järeldada heas usus käitumist hageja suhtes. Muutunud olukorras, kus hageja

ei ole enam põhivõlgniku juhatuses ning hagejal puudus teadmine põhivõlgniku tegemistest,

kas ja kui palju raha laenatakse kostjalt ning et see seotakse juba olemasoleva laenulepinguga

selle muudatuste kaudu, ei saa selles osas tagatiskokkuleppe täitmise nõuet laenulepingu

muudatustest tulenevalt põhivõlgniku nõuete tagamiseks hüpoteegiga, pidada hea usu

põhimõttega kooskõlas olevaks.

58. Lähtudes eeltoodust ei saa kostja tugineda tagatiskokkuleppele osas, millega on hageja

kinnisasja koormava hüpoteegiga, hüpoteegisummaga 100 000 eurot, tagatud põhivõlgniku

nõuded kostja ees võimalikest laenulepingu muudatustest tulenevalt. Seega ei pea hageja

vastutama põhivõlgniku täitmata kohustuste eest, mis tulenevad 31.12.2018 sõlmitud

laenulepingu nr 4-17 muutmisest tulenevalt, s.o lisast 1. Seetõttu puudub vajadus hinnata poolte

väiteid ja tõendeid laenulepingu nr 4-17 lisast 1 tulenevate nõuete kohta.

59. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle kas hageja saab aegumisele tugineda. Maakohus jättis

ebaõigesti hindamata poolte väited selle kohta kas hageja saab tugineda aegumisele.

60. TsÜS § 1451 lg 1 sätestab, et pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust

põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Seadusandja on sätestanud erandi

pandipidaja õigusele pandiga tagatud põhinõude rahuldamisele isegi siis, kui põhinõue on

aegunud. Kostjal oli TsÜS § 1451 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda laenulepingust tuleneva

põhivõlgniku täitmata põhinõude rahuldamist ka juhul, kui see oleks aegunud. Kolleegium ei

nõustu hagejaga, et kostja on oma seadusest tulenevat õigust teostades käitunud hageja suhtes

hea usu põhimõtte vastaselt. Põhivõlgniku poolt nõude tunnustamisest ei ole sõltunud kostja

õigus nõuda hüpoteegiga tagatud 25.09.2017 laenulepingust nr 4-17 põhivõlgniku täitmata

põhinõude rahuldamist panditud kinnisasja arvelt.

61. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, missugune on põhivõlgniku

täitmata kohustus, s.o põhinõue, mille täitmist kostja hageja kinnisasjale seatud hüpoteegi arvelt

saab nõuda.

62. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et käesolevas sundtäitmise asjas poleks maakohus pidanud

kindlaks tegema kostja nõuet põhivõlgniku vastu, ja tuvastama vaid, et kostjal on põhivõlgniku

vastu vähemalt 100 000 euro suurune nõue. Täitemenetluses võlgnikuna (sh kinnisasja

omanikuna) osalev isik saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga panna maksma kõik

oma vastuväited täitedokumendi järgsele võlale. Riigikohtu seisukohtade kohaselt tuleb sellise

hagi alusel kindlaks teha mh see, kui suur on tagatud võlg, millised on kõrvalnõuded ning kas

ja millal muutus võlg sissenõutavaks. Kõrvalnõuete suurus tuleb selgeks teha ka siis, kui need

2-22-9533

ületavad koos põhinõudega hüpoteegisummat, kuna eelkõige tulemi arvel viivise väär tasutuks

lugemine võib mõjutada hilisemat jääkvõlga, taotleda võib ka viivise alandamist (RKTKo

02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 16). Riigikohus on leidnud, et hageja peab lepingu alusel toimuva

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama (tegema usutavaks), et

sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja

vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust

korraldada, ning kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja

sundtäitmine tunnistada lubamatuks (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 17).

63. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on teinud usutavaks, et kostjal ei pruugi

põhivõlgniku vastu nõuet olla. Maakohus on tuvastanud põhivõlgniku majandusaasta

aruannetele ja põhivõlgniku filtreeritud arvelduskonto väljavõtetele ja neis olevatele

ebaselgustele ning vastuoludele tuginedes, et hageja on teinud usutavaks, et kostjal ei pruugi

põhivõlgniku vastu nõuet olla. Kostja arvab ekslikult, et põhivõlgniku majandusaasta aruannete

väidetavate vigade tõttu on seatud sõltuvusse käesoleva asja lahendus. Maakohus ei ole

põhivõlgniku majandusaasta aruannetele ja põhivõlgniku filtreeritud arvelduskonto

väljavõtetele tuginedes tuvastanud, et põhivõlgnik poleks nõuetekohaselt täitnud 25.09.2017

laenulepingust nr 4-17 tulenevaid kohustusi. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tõendanud,

et tal oleks põhivõlgniku vastu sissenõutav nõue ulatuses, mille ta saaks rahuldada hageja

kinnisasja arvel. Kuna kostjal on kohustus tõendada, kui suur on tagatud põhinõue, siis ei saa

maakohtule ette heita, et hageja esitatud asjaoludel ei ole maakohus pidanud kostja väiteid temal

olemasoleva nõude kohta ka veenvateks. Seetõttu ei ole asjakohane kostja väide nagu maakohus

oleks jätnud tuvastamata, mille alusel on kostja ja põhivõlgniku vaheline laenuleping lõppenud.

Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused

menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes.

64. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik põhivõlgniku arvelduskonto väljavõtetest järeldada

põhivõlgniku täitmata kohustust vähemalt summas 100 000 eurot. Olukorras, kus hageja on

teinud usutavaks, et kostjal ei pruugi olla põhivõlgniku vastu nõuet, ei piisa põhivõlgniku

arvelduskonto väljavõtetest ega põhivõlgniku 31.12.2021 kinnitusest selle kohta, et

põhivõlgnik võlgneb kostjale 239 844 eurot, tõendamaks, et kostjal on vähemalt 100 000 euro

suurune põhinõue põhivõlgniku vastu. Asjaolust, et põhivõlgnik kinnitab võlgnevuse

olemasolu, mille kohaselt ta võlgneb kostjale laenu põhiosa 222 900 eurot ja intresse 16 944,33

eurot, s.o kokku 239 844,33 eurot, ei nähtu kuidas on põhivõlgniku võlgnevus kostja ees

kujunenud. Olukorras, kus kostja väidab, et kui põhivõlgnik on kostjalt saanud arvelduskonto

väljavõtete järgi laenu 367 400 eurot ja kostjale on tagasi makstud 223 009,66 eurot, ei tõenda

samuti, et igal juhul võlgneb põhivõlgnik kostjale 100 000 eurot isegi kui laenuintresse mitte

arvestada ja see summa on hageja ja kostja vahelise tagatiskokkuleppe kohaselt hüpoteegiga

tagatud. Samas möönab kostja, et põhivõlgniku tagasimakseid on tehtud ka intressi katteks.

Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud põhivõlgniku 31.08.2022 e-kirja, kuid selle

hindamata jätmine ei ole selline rikkumine, mis oleks viinud ebaõige lahendini.

Ringkonnakohus saab rikkumise kõrvaldada ja hindab ise tõendit. Põhivõlgniku 31.08.2022

e-kirjas antud kinnitusega ei saa lugeda samuti tõendatuks, et 31.08.2022 seisuga võlgneb

põhivõlgnik kostjale 241 344,33 eurot, mistõttu on sellest kostja nõue võlgniku vastu 100 000

euro ulatuses hüpoteegiga tagatud (I kd, tl 167–168). Nagu kolleegium eespool tuvastas, siis

hea usu põhimõttest tulenevalt ei saaks kostja hagejalt nõuda rohkem kui 25.09.2017

laenulepingu nr 4-17 alusel põhivõlgnikule laenatud 200 000 euro tagastamise kohustuse

täitmise tagamist. Kolleegium selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus,

kus hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2,

§ 7). Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3

järgi esile tooma pooled. Praegusel juhul esindasid pooli vandeadvokaadid ja pooltele oli selge

2-22-9533

tõendamisele kuuluvate asjaolude ring. Pooled ei vaielnud nõude õigusliku aluse üle ning

tulenevalt menetlusdokumentidest oli kostjale teada, mis asjaolud tuleb kohtu ette tuua selleks,

et vastuväited võiksid tingida hagi rahuldamata jätmise.

65. Kostja esitas 09.11.2023 ringkonnkohtule oma nõudearvestused põhivõlgniku vastu, kuid

ka kostja esitatud arvestustest ja maakohtule esitatud tõenditest ei ole võimalik igasuguste

vastuoludeta järeldada, et kostjal on põhivõlgniku vastu 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel

siiani põhivõlgniku poolt täitmata nõue summas 100 000 eurot. Kostja ei olnud kuni 09.11.2023

nõuearvestuse esitamiseni väitnud, et ta on nõudnud põhivõlgnikult viiviste tasumist või et

põhivõlgnik oleks tasunud kostjale viiviste katteks 86 199,36 eurot. Samas kostja esitatud

nõudearvestusest nähtub, et kostja on arvestanud põhivõlgnikule viiviseid 842 082,84 eurot ja

põhivõlgnik oleks justkui viiviste katteks tasunud 86 199,36 eurot. Kostja oma väiteid viivise

nõudmise kohta ja viivise tasumise kohta tõendanud ei ole. Seega ei ole põhjendatud arvata, et

põhivõlgniku poolt nõudearvestuse kohaselt tasutud 86 199,36 eurot oleks kostjal üldse õigus

arvestada viiviste, mitte põhivõlgnevuse katteks. VÕS § 88 lg 8 näeb küll ette, et kui võlgnik

peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on

toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks

põhikohustuse katteks, kuid kostja esitatud asjaolud ei võimalda järeldada, et põhivõlgnikul oli

kohustus tasuda viivist. Igal juhul ei ole ainult kostja ühele nõudearvestusele tuginedes

põhjendatud arvata, et põhivõlgnikul oli kohustus tasuda viivist, kui kostja pole viivise nõuet

esitanudki. Kuna kostja on menetluses väitnud, et on arvestanud põhivõlgniku tagasimakseid

intressi ja põhiosa tagasimakseteks, siis ei saa kostja väidete alusel apellatsioonimenetluses

hakata põhivõlgniku tasutud summasid hakata ümber arvestama viivise katteks, et põhistada

kostjal olevat nõuet põhivõlgniku vastu. Lähtudes eeltoodust ei ole põhjendatud arvata, et

põhivõlgnik on kostjale tasunud viiviseid summas 86 199,36 eurot ning see summa tuleb arvata

põhiosa makseteks.

66. Kuna 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel andis kostja põhivõlgnikule laenu kuni

200 000 eurot, ja seda ei vaidlusta ka kostja, siis ei pea hageja vastutama laenusummade

tagastamise eest, mis ületavad laenulepingus kokku lepitud laenulimiiti. Seetõttu on kostja

nõudearvestus ajavahemikul 25.09.2017–15.03.2019 koostatud ebaõigel eeldusel, et

laenusumma oli 246 000 eurot, sest laenulepingu alusel oli maksimaalseks laenusummaks

200 000 eurot. Laenulepingu p 1.4 kohaselt oli laenu intressimääraks 12% aastas ning vaidlust

ei ole selle üle, et põhivõlgnik on 25.09.2017 laenulepingu nr 4-17 alusel intressi tasumise

kohustuse täitnud. Kuna kostja nõudearvestuse kohaselt oli 08.11.2018 seisuga, kus laenu oli

väljastatud maksimaalses laenusummas 200 000 eurot, intressijääk 559,53 eurot ning sel hetkel

oli laenu tagastamise lõpuni (15.03.2019) jäänud 127 päeva, siis pidi kogu ülejäänud

intressisumma olema 200 000 x 0,12 x 127 / 365 = 8350,68 eurot. Nõudearvestusest lähtuvalt

tasuti intresse aga kuni 11.03.2019 kokku summas 8646,25 eurot. Seega intressi jääk pärast

11.09.2019 makset oli 263,96 eurot (8646,25 – (8350,68+559,53)). Lahutades sellele

08.04.2019 makse summas 1290,39 eurot, on ülejääk 1026,43 (1290,39 – 263,96), mis ei

saanud olla intressimakse ja tuleb seetõttu arvata põhiosa makseteks.

67. Seega on kostja põhivõlgnikule andnud laenu 200 000 eurot ja sellest on põhivõlgniku poolt

kostjale tagastatud 15.03.2019 seisuga 103 498,57 eurot ning põhivõlgnik on lisaks tasunud

86 199,36 eurot ja 1026,43 eurot, mida on põhjendatud arvata samuti põhivõlgnevuse katteks.

Selliselt on põhivõlgnik kostjale tasunud kokku 190 724,36 eurot. Kostja esitatud teise

nõudearvestuse alusel on põhivõlgnik kostjale sama laenulepingu alusel tagastanud

põhivõlgenvuse katteks alates 15.03.2019 veel 67 501,43 eurot (171 000 – 103 498,57). Seega

on kostja nõudearvestustest võimalik järeldada, et põhivõlgnik on kostjale 25.09.2017

laenulepingu nr 4-17 alusel tagastanud kokku 258 225,79 eurot (190 724,36 + 67 501,43).

2-22-9533

68. Lähtudes eeltoodust ei ole praegusel juhul kostja esitatud nõudearvestuste ja tõendite

pinnalt võimalik jõuda vastuoludeta järeldusele, et põhivõlgnikul on 25.09.2017 laenulepingust

nr 4-17 täitmata põhikohustusi, mis on hageja ja kostja vahelise tagatiskokkuleppe järgi tagatud

hüpoteegiga ja mida saaks rahuldada hageja kinnisasja arvel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

69. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus

maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.

70. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest

tingitud menetluskulud kostja kanda.

71. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Kuna maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

TsMS § 174 lg 3 alusel ka ringkonnakohus.

72. Hageja palus 12.11.2023 menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista

lepingulise esindaja kulud õigusteenuse osutamise eest 22,98 tunni eest summas 4897,44 eurot

(käibemaksuga). Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.

73. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu

vajalik ja põhjendatud, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning

tsiviilasja keerukust. Hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 160 eurot ja 190 eurot, millele

lisandub käibemaks, ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuna hageja

ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hagejalt mõista

välja menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10) Seega mõistab ringkonnakohus

kostjalt hageja kasuks välja 4897,44 eurot. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista

TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

74. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)