3-22-463/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-463

Haldusasi

Urmas Valge kaebus Tartu Vangla poolt

kartserikaristuse kandmise ajal sooritatud toimingutega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 8. novembri 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Urmas Valge apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Urmas Valge

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 8. novembri 2022. a otsus

muutmata.

2. Tagastada apellandile apellatsioonkaebusega koos esitatud täiendavad dokumentaalsed

tõendid.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 2. jaanuar

2023).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav Urmas Valge kandis ajavahemikul 2.-17. detsember 2021

kartserikaristust.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas U. Valge kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi nõue talle

hüvitise väljamõistmiseks 300 eurot seoses sellega, et kartserikaristuse kandmise ajal ei

võimaldatud tal helistada, et läbiotsimisel võeti talt ära osa asju, et tal polnud päevasel ajal

voodivarustust ning et ühel päeval ei saanud ta lõunat ja õhtusööki.

3. Tartu Halduskohtu 8. novembri 2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Kaebuses väidetud alused on taandatavad väärikuse alandamisele ning muud riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud alused kohaldamisele ei kuulu. Kaebaja on küll

kohtueelses menetluses maininud, et voodivarustuse puudumine võib viia tervise kahjustumiseni,

kuid sellele oli viidatud joonealuses märkuses üldsõnaliselt, ilma konkreetseid tervisehäireid

välja toomata ja nendega rahalist nõuet seostamata, mistõttu leidis kohus, et tervisekahju osas

pole läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

3.2. Vastustaja on juba kohtueelses menetluses möönnud, et kaebajale 13. ja 14. detsembril 2021

kohtusse helistamise võimaluse andmata jätmine oli õigusvastane. Kuid kaebaja sai helistada

juba 15. detsembril ning ei ole usutav, et talle tekkis helistamise mittevõimaldamisest sedavõrd

tõsiseid tagajärgi, et tegemist on väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Seega pole

tal kahju tekkinud.

3.3. Kaebaja on väitnud ka seda, et tal puudus kartseris päevasel ajal voodivarustus ning et 16.

detsembril 2021 võeti talt läbiotsimise käigus ära raamat ja sall. Kohus märkis, et kuna sall ja

raamat võeti kaebajalt ära üks päev enne kartserist vabastamist, ei saanud see põhjustada talle

sedavõrd tõsiseid üleelamisi, et tegemist oleks mittevaralise kahjuga. Voodivarustuse puudumise

osas leidis kohus, et kuna justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud

„Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 4 p 1 sätestab, et kartseri sisustusse kuuluvad päevaks

ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad lavatsid ning seda on tõlgendatud nii, et päevasel ajal

kartseris voodivarustust kasutada ei saa, siis ei olnud kaebajal voodivarustuse puudumine

päevasel ajal õigusvastane. Kaebaja paiknes karistuse kandmise ajal tavapärases elukambris ning

seetõttu ei saanud talle päevasel ajal voodivarustust lubada. Kartserirežiimi tuleb

kinnipeetavatele kohaldada võimalikult ühetaoliselt. Kaebaja oli niigi soodsamas olukorras, kuna

erinevalt ülestõstetud ja seina külge kinnitatud lavatsist, mida päeval üldse kasutada ei saa, võis

kaebaja istumiseks või lamamiseks kasutada voodit (nari).

3.4. Vastustaja ei saanud mööda minna kehtivatest õigusaktidest ega lähtuda õiguskantsleri või

muude organisatsioonide seisukohtadest. Sellisel juhul oleks vastustaja käitunud õigusvastaselt.

Kohus ei pidanud ka VSkE § 7 lg 4 p-i 1 põhiseadusevastaseks.

3.5. Samuti on kaebaja väitnud, et ta ei saanud 16. detsembril 2021 lõuna- ja õhtusööki. Kaebaja

oli esitanud taotluse, milles ta küll soovis taotluse vormi, kuid samas oleks pidanud olema ka

sellest taotlusest arusaadav, et kaebaja soovib senise toidust loobumise lõpetada. Õhtusööki

kaebajale pakuti, kuid ta ise loobus sellest. Seega jäi kaebaja vastustaja õigusvastase tegevuse

tõttu ilma ühest toidukorrast (lõunasöögist), kuid ühe toidukorra andmata jätmine ei saanud

kaebajale tekitada sedavõrd tõsiseid üleelamisi, et tegemist oleks mittevaralise kahjuga.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. U. Valge esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Halduskohtu 6. septembri 2022. a määrusega tagastati kaebus kohustusliku kohtueelse

menetluse järgimata jätmise tõttu muuhulgas osas, milles kaebaja soovis kahju hüvitamist

seoses kartserikaristuse maksimaalse määra ületamisega ning tähendusliku suhtlemise

võimaluse ja meditsiinilise järelevalve puudumisega. Vaidemenetluses ei pidanudki neid

aluseid välja tooma, sest piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa komitee (CPT) standardid ja seisukohad on põhiseaduse (PS) § 3 alusel

Eesti õiguskorra lahutamatu osa. Nii CPT kui Euroopa inimõiguste kohus (EIK) on tauninud

pikki kartserikaristusi. 15-päevane kartserikaristus ei vasta CPT nõuetele. Olukorras, kus

vangla jättis täitmata kõrgemalseisvate institutsioonide nõuded, ei muuda kohtueelse

vaidemenetluse puudumine fakti rikkumise asetleidmisest.

4.2. Isegi kui rikkumised eraldivõetuna ei olnud kahju tekitamiseks piisava intensiivsusega,

siis kumulatiivselt leidis aset kahju tekitamine.

4.3. Voodivarustuse päevasel ajal kasutamise keeld ei arvesta piisavalt kinnipeetavate

individuaalsete eripäradega. Isikul võib olla vajadus 16 tunni jooksul ka pikali heita, ilma

voodiriieteta naril või põrandal pikali olemine on külm ja tekitab tervisekahju.

4.4. PS § 28 lg-s 1 sätestatud riigi kohustus kaitsta inimese elu ja tervist on kaalukam kui

vangistusalaste õigusaktidest tulenev regulatsioon.

4.5. Kohtupraktika, mille järgi tuleb kartserikaristuse andmise ajal voodivarustus ära anda, ei

vasta muutunud oludele. Ka õiguskantsler on leidnud, et VSkE ei näe ette päevasel ajal

vooditarvete keelamist.

4.6. Rahalise hüvitise väljamõistmisel on vanglale distsiplineeriv, preventiivne ja motiveeriv

eesmärk.

4.7. Isegi kui kaebaja keeldus õhtusöögist 16. detsembril, oleks tulnud seda ikkagi pakkuda,

sest ta võis vahepeal ümber mõelda.

4.8. Kaebaja on kahju hüvitamise taotluses tervisekahjule viidanud, see pole tähtis, kas seda

tehti joonealuses märkuses või põhitekstis.

4.9. Helistamise osas pole määrav, mitme päeva jooksul rikkumine aset leidis. Kahju on juba

tekitatud olukorraga, kus põhiõiguste kasutamine on muudetud võimatuks. Vangla sellelaadne

käitumine on korduv.

4.10. Asjakohane pole kohtu põhjendus, et asjad võeti ära vaid üks päev enne karistuse lõppu,

kuna asjade äravõtmisel ei lähtunud vangla kaalutlusest, et kartserikaristuse lõpuni on jäänud

vaid üks päev.

4.11. Kartseris puudus tähendusliku suhtluse võimalus, meditsiiniline järelevalve ja kaebajale

ei antud pärast kartserist vabanemist koheselt tagasi isiklikke asju.

4.12. Kaebaja tegi hüvitise suurust muutmata ettepaneku, et see määrataks kõigi rikkumiste

eest kogumis. Sellisel juhul ei omaks tähtsust küsimus, kas kõigi rikkumiste osas on

kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.

4.13. Halduskohus toetus vaid siseriikliku õiguse normidele, kuid tal oli võimalik toetuda ka

rahvusvahelistele normidele ja EIK-i praktikale.

5. Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel

põhjendustel.

5.1. Kaebajal oli võimalik vaidlustada halduskohtu 6. septembri 2022. a määrust, millega

tagastati kaebus kartserikaristuse maksimaalse määra ning tähendusliku suhtlemise ja

meditsiinilise järelevalve puudumise osas.

5.2. Kahju hüvitamise nõuet saab esitada vaid nende asjaolude osas, milles on läbitud

kohtueelne menetlus ning õige pole kaebaja arusaam, et selliste asjaolude väljatoomiseks

puudus vajadus.

5.3. Kaebaja pole kohtueelses menetluses tuginenud ka sellele, et vangla ei tagastanud pärast

kartserikaristuse kandmist koheselt tema isiklikke asju.

5.4. Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja pole tuginenud tervisekahjule kohtueelses

menetluses ning ainult joonealune üldsõnaline märge ei tähenda sellele tuginemist. Ka pole

tõendatud, et kaebajal tekkis voodivarustuse puudumisest tervisekahju.

5.5. Vangla ei saa jätta õigusakte täitmata isegi siis, kui need on kinnipeetava hinnangul

iganenud.

5.6. Õiguskantsleri seisukoht voodivarustuse osas on soovitusliku iseloomuga. Lisapiirang

annab rikkujale märku tema rikkumise tõsidusest ning kartserirežiim ei tohigi olla identne

tavarežiimiga. Voodivarustuse keelamisega on nõustunud ka Riigikohus (RKHKo 3-3-1-7-

11).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Kaebaja on enda väga mahukast apellatsioonkaebusest pühendanud suure osa sellele, et

põhjendada enda õiguste riivet ja kahju tekkimist asjaoludega, mille osas on halduskohus

6. septembri 2022. a määrusega kaebuse osaliselt tagastanud (st, et karistus ületas CPT

seisukohtade järgi maksimaalse määra, et 15. detsembril 2021 sai kaebaja helistada

halduskohtusse soovitud ajast hiljem ja et kartserikaristuse kandmise ajal puudus kaebajal

tähendusliku suhtlemise võimalus ja meditsiiniline järelevalve) seetõttu, et kaebajal oli nende

nõude aluste osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus (tl 18-20p). Õige on vastustaja

seisukoht, et selles osas oli kaebajal võimalik halduskohtu määrust vaidlustada ja selle kohta

oli määruses ära toodud ka vaidlustamisviide. Apellatsioonkaebuses ei saa neid küsimusi

käsitleda, sest kaebuse tagastamise tõttu ei ole neid küsimusi lahendanud halduskohus ning

ringkonnakohus ei saa neid küsimusi lahendada esimese astme kohtuinstantsina. Samuti

muutuks juhul, kui määruskaebuse esitamata jätmisest hoolimata võimaldataks kaebajal

kaebuse tagastamist vaidlustada apellatsiooniastmes, määruskaebuse esitamise instituut

selliste määruste puhul sisutuks.

Kaebaja apellatsioonkaebusest on võimalik aru saada, et kaebuse selles osas tagastamisest

hoolimata tuleks kaebaja arvates kohtumenetluses nende asjaoludega väidetavat kahju

tekitamist hinnata seetõttu, et:

-

kahju tekkimist põhjustanud asjaolud on õigusvastased tulenevalt CPT ning teiste

rahvusvaheliste institutsioonide seisukohtadest, mis on Eesti õigussüsteemi osaks;

-

kaebaja pakkus halduskohtus välja, et hüvitise summa jääb samaks (300 eurot), aga

arvestataks ka kohtueelses menetluses välja toomata hüvitisenõude aluseid.

Kumbki argument ei anna alust jätta tähelepanuta seda, et kaebus oli neis osades tagastatud

ning et kaebaja ei olnud nende nõude aluste osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

See, et rahvusvaheliste institutsioonide, sh EIK ning CPT seisukohtadega võidakse Eesti

õiguskorras arvestada, ei tähenda seda, et ignoreerida tuleks siseriikliku kohtumenetluse

nõudeid. Kuskilt ei tulene, et kui aset on leidnud näiteks EIK praktika mõttes õiguste

rikkumine ja sellega kahju tekitamine, tuleb siseriikliku kohtumenetluse reeglid kõrvale jätta,

et selline kahju saaks igal juhul hüvitatud.

Samuti ei saa hüvitise summa samaks jätmine õigustada seda, et kohus võtaks arvesse

asjaolusid, mida kohtueelses menetluses hüvitamisnõude alusena välja ei toodud.

Ringkonnakohus selgitab, et kui võimaldada kohtumenetluses nõude alusena esitada uusi

asjaolusid, siis kaotaks kohtueelne menetlus oma mõtte. Sellisel juhul ei saaks haldusorgan

kohtueelses menetluses hinnata seda, kas hüvitisenõue võib neil alustel olla põhjendatud. See

omakorda tähendaks, et kohustuslik kohtueelne menetlus muutuks sisutuks, sest

realiseerimata jääksid nii haldusorgani enesekontrolli funktsioon kui ka kohtute koormuse

kergendamise funktsioon, mille jaoks on kohustuslik kohtueelne menetlus kehtestatud (lisaks

isiku õiguste lihtsama kaitse funktsioonile).

Seetõttu ei käsitle ka ringkonnakohus lähemalt neid asjaolusid, mida ei ole kahju hüvitamise

nõude alusena hinnanud halduskohus (CPT seisukohtadega vastuolus olev kartserikaristuse

pikkus, et kaebaja sai helistada soovitud ajast hiljem ning et tal puudus tähendusliku

suhtlemise võimalus ja meditsiiniline järelevalve).

8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et isegi kui rikkumised eraldivõetuna

polnud piisavalt intensiivsed, oli kumulatiivselt tegemist hüvitise väljamõistmist õigustavate

rikkumistega. Selles osas on ka halduskohus leidnud, et tegelikult oli õigusvastane üksnes

kahel päeval helistamise mittevõimaldamine ning ühel päeval lõunasöögi andmata jätmine

ning raamatu ja salli äravõtmine karistuse kandmise viimasel päeval. Kuid ka kogumis ei ole

need rikkumised sellised, mis annaksid aluse nõustuda mittevaralise kahju tekkimisega

(otsuse p 9). Kaebaja ei ole esitanud konkreetseid ja arusaadavaid põhjendusi, miks

halduskohtu selline seisukoht väär on. Üksnes abstraktsed väited kahju suurusest seda

seisukohta ümber ei lükka. Halduskohtu lähenemine on igati kooskõlas valitseva

kohtupraktikaga Eestis, mille järgi iga pisirikkumise eest mittevaralist kahju välja ei mõisteta.

9. Seoses väidetava tervisekahjuga voodivarustuse päevasel ajal äravõtmise tõttu jättis

halduskohus otsuses kaebuse läbi vaatamata, kuna leidis, et ka selles osas pole kaebaja

kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud (otsuse p 5). Ringkonnakohus nõustub selle

seisukohaga. Kohtueelses menetluses ei ole kaebaja väitnud, et tal on voodivarustuse

puudumise tõttu tekkinud tervisekahju või et tema tervis oleks kahjustada saanud (tl 6-7).

Kaebaja on üksnes arutlenud selle üle, et voodivarustuse äravõtmine võib kahjustada tervist.

Niisugust abstraktset arutlust ei saa käsitada nõude alusena kohtueelses menetluses. Seetõttu

on halduskohus põhjendatult jätnud selles osas kaebuse läbi vaatamata.

Kaebaja arutleb ka apellatsioonkaebuses selle üle, et voodivarustuse äravõtmine võib

põhjustada tervisekahju. Samas ei selgita ega tõenda kaebaja ka apellatsioonimenetluses, et

konkreetselt temal oleks niisugune kahju tekkinud. Seetõttu ei ole need argumendid kahju

hüvitamise vaidluses, kus hinnatakse konkreetse kaebaja õiguste rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise küsimust, asjakohased ja ringkonnakohus neil põhjalikumalt ei peatu.

10. Kaebaja väitel ei vasta kohtupraktika, mille järgi tuleb voodiriided päevaseks ajaks

kartserikaristuse puhul ära anda, muutunud oludele ja on iganenud.

Seega vaidlustab kaebaja VSkE § 7 lg 4 p-le 1 (kartseri sisustusse kuuluvad päevaks

ülestõstetavad ja seinale kinnitatavad lavatsid) antud tõlgendust, mille järgi päevasel ajal ei

ole kartserisse voodiriideid lubatud. Ringkonnakohus peab siin siiski kaalukamaks Riigikohtu

seisukohti, milles on sellise kohtupraktikaga nõustutud (vt nt RKHKo 3-3-1-7-11, p 25), mitte

kaebaja arvamust, et tegemist on iganenud kohtupraktikaga. Kuna vaidlusalune VSkE on

samasugusel kujul endiselt kehtiv, ei ole alust selle normi ega sellega seotud kohtupraktika

kõrvalejätmiseks. Ringkonnakohus märgib, et ringkonnakohtule teadaolevalt ei jäeta

väljakujunenud kohtupraktikat tähelepanuta põhjusel, et see on iganenud. Kohtupraktika,

iseäranis Riigikohtu seisukohtade tähelepanuta jätmine võib samade faktiliste asjaolude korral

olla õigustatud üksnes siis, kui muutunud on asjakohane õigus.

Õiguskantsleri seisukohtadel ei ole kohtutele siduvat mõju ning ka õiguskantsleri seisukoht ei

väära väljakujunenud kohtupraktikat.

11. Kaebaja väide, et rahalise hüvitise väljamõistmisel on vanglale distsiplineeriv ja

preventiivne mõju ei õigusta hüvitise väljamõistmist olukorras, kus kohtute hinnangul ei ole

isikule kahju üldse tekkinud. Käesoleval juhul see nii ongi.

12. Kaebaja arvates oleks tulnud talle 16. detsembril õhtusöögi ajal ikkagi õhtusööki pakkuda

hoolimata sellest, et ta oli varem sellest sisetelefoni teel keeldunud, sest isik võib meelt

muuta.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline arusaam millegagi põhjendatud ega ka mitte

mõistlik. Sellise lähenemise edasiarendamine viiks utreeritult sinnani, kus pärast kinnipeetava

igat tahteavaldust tuleks talt igal hetkel uuesti küsida, kas ta on oma esialgses tahtes kindel

ning pole äkki meelt muutnud. On ilmne, et selline lähenemine oleks äärmiselt ebamõistlik

ega oleks reaalselt elluviidav ning lisaks ei tulene see ka ühestki õigusaktist. Kinnipeetav peab

ise kujundama oma otsuseid selliselt, et tal on võimalik neile kindlaks jääda ning arvestama

sellega, et vangla ei tule talt küsima, ega ta pole oma otsust muutnud. Kui kinnipeetav

tõepoolest soovib aga oma varasemat otsust mingil põhjusel muuta, peab ta ise sellest märku

andma. Kaebaja seda ei teinud. Seetõttu on täiesti meelevaldne väide, et vangla on käitunud

ikkagi õigusvastaselt, kui ei tulnud talle pakkuma õhtusööki, millest kaebaja oli ise varem

keeldunud.

13. Kaebaja väidab ka seda, et rikkumine leidis aset juba sellega, et põhiõiguste kasutamine

muudeti võimatuks (eeskätt on see väljaloetav selles helistamise mittevõimaldamisega).

Ringkonnakohus möönab, et helistamise mittevõimaldamine oli õigusvastane käitumine.

Kuivõrd kaebaja on esitanud aga kahju hüvitamise kaebuse, on küsimus selles, kas rikkumine

oli sellise intensiivsusega, mis alandas kaebaja väärikust määral, et talle tekkis seetõttu

hüvitamisele kuuluv kahju. Sarnaselt halduskohtuga ringkonnakohus sellise intensiivsusega

õiguste rikkumist asjas ei näe. Vaidlust ei ole selles, et kuigi kaebaja ei saanud helistada 13. ja

14. detsembril, sai ta vajalikud telefonikõned teha juba 15. detsembril. Kaebaja ei ole välja

toonud, et planeeritust kaks päeva hiljem helistamise tõttu tekkis talle mõni muu kahjulik

tagajärg. Kokkuvõttes ei näe ka ringkonnakohus, et kaebajale oleks seetõttu tekkinud

hüvitamisele kuuluvat kahju.

14. Väide, justkui ei oleks vangla asjade äravõtmisel lähtunud kaalutlusest, et karistuse lõpuni

on vaid üks päev, ei muuda fakti, et kaebaja jäi asjadest (raamatust ja sallist) ilma vaid üheks

päevaks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaid üheks päevaks neist asjadest

ilmajäämine ei saanud põhjustada kaebajale hüvitatavat mittevaralist kahju.

Väide, et mingeid isiklikke asju ei antud kaebajale tagasi kohe pärast karistuse lõppu, vaid

alles 73 päeva pärast, on uus väide, mis on esitatud esmakordselt alles ringkonnakohtus. Selle

osas on läbimata nii kohustuslik kohtueelne menetlus kui menetlus halduskohtus. Seetõttu

ringkonnakohus seda ei käsitle.

15. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kohaldanud ka kõiki asjakohaseid

õigusnorme, mistõttu pole põhjendatud kaebaja etteheide, et kohus oleks võinud toetuda

rohkem rahvusvahelistele normidele. Halduskohus leidis järelikult, et rahvusvahelised

normid, seisukohad ja kohtupraktika ei kuulu asjas kohaldamisele ning haldusasi on võimalik

lahendada eeskätt siseriiklike normide kaudu. Ringkonnakohus nõustub selle lähenemisega

täielikult.

16. Eeltoodust tulenevalt pole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohtu otsus

jääb muutmata. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud.

17. Kaebaja poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid

kuuluvad talle tagastamisele, sest kaebaja soovib nendega tõendada asjaolusid

(suhtlusprogrammi mittevõimaldamine), mis ei oma asjas tähtsust, sest nende asjaoludega

seotud hüvitisenõude on halduskohus tagastanud ning ringkonnakohus seetõttu seda ei

lahenda.

(allkirjastatud digitaalselt)