3-21-633/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-633

Haldusasi

Rene Vainiku kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses lühiajaliste kokkusaamiste

läbiviimisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rene Vainiku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Rene Vainik

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Rene Vainiku apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. jaanuar 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas Viru Vanglas kinnipeetavana viibiv kaebaja Tartu

Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu, milles nõudis hüvitist 1500 eurot selle eest, et kaebajal ei

võimaldatud abikaasa ja vennaga lühiajalistel kokkusaamistel suhelda ilma klaasist vaheseinata ja

sisetelefonita.

Kaebaja hinnangul sekkus vangla ebaproportsionaalselt kaebaja era- ja perekonnaellu. Kaebajal

toimusid kokkusaamised abikaasaga 12. mail 2018, 10. juulil 2018, 13. oktoobril 2018, 24. oktoobril

2019, 29. oktoobril 2019 ja 17. oktoobril 2020 ning vennaga 17. juulil 2018, 23. juulil 2019 ja 9. juulil

2020.

Kokkusaamine läbi klaasist vaheseina takistab kinnipeetaval oma perekonnaliikmetega normaalselt

suhelda. Kaebajale põhjustati mittevaralist kahju. Kaebaja jaoks oli alandav, et ta pidi oma

lähedastega kohtuma lühiajalistel kokkusaamistel läbi eraldava klaasseina ja suhtlema läbi

sisetelefoni. Kaebaja kannatas seetõttu hingeliselt ja emotsionaalselt. Ta tundis süütunnet ja häbi, et

vangla on loonud mulje, et kaebaja on nii ohtlik, et isegi oma lähedastega ei tohi kokku puutuda.

Vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 31 lg 2 (imperatiivne nõue klaasist vaheseinale) on vastuolus

põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Kaebajas palus tunnistada VSkE § 31

lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta säte asjas kohaldamata või alternatiivselt kohaldada

asjas otse Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) ja EIK praktikat.

2. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja hinnangul ei saa kokkusaamiste avaldustest järeldada, et vangla pidanuks omal initsiatiivil

asuma uurima, kas esines vajadus klaasita kokkusaamiseks. Pika aja jooksul kaebaja ise ei

vaidlustanud seda, et vangla võimaldas talle klaasiga kokkusaamisi. Sellega jättis ta täitmata

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 kirjeldatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise

nõude. Kaebusest võib järeldada, et kaebaja peab kahju tekkimise põhjuseks pigem üldaktist tulenevat

mõju, mitte niivõrd vangla tegevust.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata 28. veebruari 2023. a otsusega.

4. Halduskohus leidis, et kaebaja õiguste intensiivset riivet ei ole võimalik asja materjalide põhjal

jaatada. Ei ole selge, kuidas muus osas tavapärastel tingimustel toimunud kokkusaamistel saanuks

olla kaebajat alandav iseloom. Kaebaja märkis, et klaasist vaheseinaga eraldatult kokkusaamiste

võimaldamine on Viru Vanglas tavapärane praktika. Seega ei olnud tegemist otseselt kaebajat

häbimärgistaval viisil kokkusaamiste võimaldamisega.

Lühiajaliste kokkusaamiste taotlustes ei ole kaebaja kordagi taotlenud kokkusaamise korraldamist

klaasist vaheseinata ruumis ega avaldanud vastustajale muul viisil rahulolematust kokkusaamiste

korraldusega. Kohustamisnõue olnuks kohane õiguskaitsevahend klaasist vaheseinata kokkusaamiste

võimaldamise eesmärgi saavutamiseks. Kohustamisnõude esitamata jätmise tõttu tulenevalt RVastS

§ 7 lõikest 1 ei ole täidetud kahjunõude rahuldamise eeldus – nõue ammendada esmased

õiguskaitsevahendid.

5. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine osutab kaudselt ka kaebaja enda suhtumisele

kokkusaamiste korraldusse. Olukorras, kus kaebaja enam kui kahe aasta jooksul ei võtnud mingeid

samme kokkusaamiste korralduse muutmiseks, ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et vaheseina

kasutamine kokkusaamistel põhjustas talle tugevaid psüühilisi kannatusi ja alandustunnet.

6. Kaebaja väited oma üleelamiste kohta on üldsõnalised ja trafaretsed ning suures osas kattuvad

sõna-sõnalt asjas nr 3-21-129 esitatud teise kinnipeetava põhjendustega ega lähe kokku kaebaja enda

täiesti passiivse käitumisega väidetavate rikkumiste ajal. On ilmne, et vangla otsus kasutada

kaebajaga toimunud lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina oli kantud vajadusest tagada

vangla julgeolek. Vangistusseaduse (VangS) § 66 lg 1 kohaselt on vanglal kohustus korraldada

kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja VSkE täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

Lühiajalistel kokkusaamistel esineb suur oht keelatud esemete üleandmiseks, mis vanglasse sattudes

võivad tõsiselt ohustada vangla julgeolekut.

Nendel asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et kaebaja puhul oleks vaheseinaga eraldamise otsus

olnud õigusvastane VangS § 24 lg-s 1 sätestatud kaalutlusvolituse rikkumise tõttu. Vastavalt ei oleks

alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks isegi juhul, kui kahelda VSkE § 31 lg 2

põhiseaduspärasuses. Seetõttu ei ole VSkE § 31 lg 2 asja lahendamisel asjasse puutuv norm ning

puudub vajadus selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

7. Klaasist vaheseinaga eraldamise kasutamine lühiajalisel kokkusaamisel ei ole keelatud ka EIK

praktika kohaselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses palub kaebaja lahendada asi EIK 1. märtsi 2022. a otsuse asjas Kalda vs Eesti

eeskujul. EIK seisukohad on kohaldatavad ka praeguses asjas.

Kaebaja hinnangul on halduskohus jätnud tähelepanuta kaebaja väited ja taotluse kohaldada vahetult

EIÕK-t, arvestades EIK praktikat.

Vastustaja kohaldas klaasist vaheseina kokkusaamistel kõigile ühetaoliselt, kuna vanglas ei olegi

klaasist vaheseinata ruume.

Kaebaja ei pidanud esitama kohustamisnõuet kokkusaamise võimaldamiseks klaasist vaheseinata,

sest see nõue olnuks perspektiivitu. Olukorras, kus VSkE § 31 lg 2 järgi oli piirangu kohaldamine

automaatne ja vastustajagi tunnistab sellist praktikat, ei saa kohus asuda vastustaja asemel

põhjendama kahjunõude rahuldamata jätmist esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega.

VangS § 24 lg-st 1 ei tulene vastustaja õigus automaatselt eraldada kokkusaamisel kaebaja tema

perekonnaliikmetest vaheseinaga.

Kaebaja palub jätta VSkE § 31 lg 2 kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks,

samuti kohaldada EIÕK art-t 8.

EIK on märkinud, et konventsiooni kaitsealasse jäävate kaebuste puhul ei pea isik mittevaralist kahju

tõendama. Psüühhilisi kannatusi tuleb mittevastavate kinnipidamistingimuste korral eeldada. Kaebaja

on kaebuses piisavalt selgitanud, milles seisneb talle tekitatud mittevaraline kahju.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused

kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

11. Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et EIK 1. märtsi 2022 otsusega lahendatud asjale

Kalda vs Eesti sarnaselt tuleks ka kaebaja kasuks välja mõista rahaline hüvitis. Kaebaja hinnangul on

hüvitise väljamõistmiseks piisav juba fakt, et vastustaja korraldas kokkusaamisi klaasvaheseinaga

eraldatult.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

12. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramine

õigustatud, kui isikule õigusvastaselt põhjustati valu või kannatusi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud

õigushüve õigusvastase riivega. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise

määramiseks kaebaja õiguste riive olema piisavalt intensiivne ja põhjustama hingelisi üleelamisi.

Kaebaja nõude osas ei ole selge, kas vastustaja tegevust üldse saab pidada õigusvastaseks. Kui

kaebaja ei olegi teisel viisil kokkusaamisteks soovi avaldanud, siis vastavalt ei ole vastustaja ka

keeldunud kokkusaamisi klaasvaheseinata korraldamast. Ka kaebaja viidatud EIK praktika valguses

ei ole põhjust pidada õigusvastaseks kokkusaamiste korraldamist klaasvaheseinaga ruumis, kui

vastustaja kinnipeetava taotlusel otsustaks igal üksikul juhul kokkusaamise võimaldamise

klaasvaheseina kasutamata nii nagu selle näeb ette VSkE § 31 lg 21 praegusel ajal. Samas tuleb

nõustuda, et tulemus oleks õigusvastane juhul, kui vastustaja kinnipeetava taotluse lahendamisel ei

saakski otsustada kokkusaamise võimaldamist vaheseinaga eraldamist kasutamata.

13. Olukorras, kus kaebaja leidis, et kokkusaamine lähedastest klaasvaheseinaga eraldatud riivab

intensiivselt tema õigust perekonnaelule ja alandab väärikust, oli kaebajal võimalik taotleda

kokkusaamiste võimaldamist vaheseinata ruumis. Vastustaja keeldumine võimaldada kokkusaamisi

vaheseinata ruumis olnuks vaidlustatav vaidega ja vajadusel ka kaebuse esitamisega halduskohtusse.

Seejuures saanuks kaebaja taotleda halduskohtult ka kohest õiguskaitset esialgse õiguskaitse meetme

rakendamise kaudu. Ringkonnakohus on endiselt haldusasja nr 3-21-129 lahendades väljendatud

seisukohal, et asjakohase taotluse esitamata jätmisest ja sellele järgnevalt õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmisest ilmneb kaebaja suhtumine olukorda. Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu

olnuks vastustajal kohustus omal algatusel hinnata lühiajaliste kokkusaamiste mõju kaebajale ja

sõltumata kaebaja tahtest siiski kaaluda igakordselt, kas oleks põhjendatud kokkusaamise

korraldamine klaasvaheseinata ruumis.

Halduskohus märkis põhjendatult, et vaidlusaluste kokkusaamiste toimumise perioodil, s.o ca kahe

aasta jooksul ei võtnud kaebaja ette samme kokkusaamiste korralduse muutmiseks. Seetõttu ei ole

eluliselt usutav kaebaja väide, et vaheseina kasutamine kokkusaamistel põhjustas talle tugevaid

psüühilisi kannatusi ja alandustunnet. Kaebaja väite usaldusväärsust kahandab seegi, et kaebaja ka

muus vormis ei andnud märku rahulolematusest kokkusaamiste korraldusega. Kaebaja käitumine

viitab, et kokkusaamiste korraldus kaebaja enda arusaamisel ei riivanud kuigivõrd intensiivselt tema

era- ja perekonnaelu puutumatust.

14. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud põhjendusi selle kohta, miks ta kokkusaamiste

ajal talus klaasvaheseina kasutamist sellele vastuseisu avaldamata ning alles hiljem on asunud väitma

tugevaid hingelisi üleelamisi. Ringkonnakohus peab kaebaja tegevust ja reaktsiooni kokkusaamiste

taotlemisel ning toimumisel usaldusväärsemaks indikaatoriks kaebaja tegeliku meeleseisundi kohta,

kui hüvitise taotlemisel enam kui aasta hiljem esitatud väiteid. Kui kokkusaamiste taotlemise ega

toimumisega seoses kaebaja ei pidanud vajalikuks avaldada vastustajale tahet kokkusaamisteks

vaheseinata ruumis ega osutanud kokkusaamiste korraldusest tulenevale isikuõiguste intensiivsele

riivele, näitab see, et ta ise ei tajunud klaasvaheseina kasutamist olulise piiranguna. See viib

järeldusele, et kaebuse väited on otsitud rahalise hüvitise saamise lootuses ega kajasta kaebaja

tegelikke läbielamisi.

15. Kaebaja on apellatsioonkaebuses olulises osas keskendunud EIK 1. märtsi 2022 otsusele asja

Kalda vs Eesti, samuti põhjendustele selle kohta, miks VSkE § 31 lg 2 ei ole põhiseadusega

kooskõlas. Seejuures vaatab kaebaja aga jätkuvalt mööda sellest, et praeguse vaidluse asjaolud ei

kattu EIK poolt lahendatud asja asjaoludega. Nimelt pidas EIK kaebaja EIÕK-st tulenevaid õigusi

rikutuks olukorras, kus kaebaja taotles kokkusaamiste korraldamist klaasvaheseinata ruumis, kuid

vangla keeldus sellest, viidates seejuures riigisisest õigusest tulenevale keelule. Kaebaja aga ei

taotlenud sellisel viisil kokkusaamiste korraldamist. Seetõttu ei ole EIK seisukohad viidatud asjas

ülekantavad praegusele vaidlusele.

16. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt sedagi, et kui vaheseinaga eraldatult kokkusaamiste

võimaldamine oli Viru Vanglas tavapärane praktika, siis ei olnud tegemist otseselt kaebajat

häbimärgistaval viisil kokkusaamiste võimaldamisega. Kaebaja ei ole esile toonud, et oleks esinenud

mõni täiendav asjaolu, mis koostoimes vaheseina kasutamisega võiks kokkusaamiste korraldusele

anda kaebajat alandava kvaliteedi. Siinkohal on arusaamatu kaebaja väide, et lähedased pidasid

vaheseina kasutamise põhjuseks vangla hinnangut kaebaja ohtlikkusele. Ometi ei väida kaebaja, et

vastustaja oleks teda selles osas kohelnud halvemini kui teisi Viru Vangla kinnipeetavaid. Vastupidi,

kaebaja tugineb sellele, et vangla vaheseinata ruumis kokkusaamisi ei võimaldanudki.

Nendel asjaolude ei olnud kokkusaamiste võimaldamisel klaasseinaga eraldatud ruumis kaebaja

inimväärikuse alandamise kvaliteeti.

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selleski, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb

kohtul nõude seadusest tulenevate eelduste täidetust hinnata sõltumata sellest, kuidas vastustaja

põhjendas kaebaja taotluse rahuldamata jätmist kohtueelses menetluses. RVastS § 7 lg 1 seob kahju

hüvitamise nõude rahuldamise sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

võimaluste kasutamisega. Seega on seadusandja sätestanud põhimõtte, et isikult oodatakse aktiivsust

oma õiguste kaitsel ning lubatav ei ole pikaajaliselt taluda oma õiguste võimalikku õigusvastast riivet,

nõudes selle eest hiljem hüvitist. Isegi, kui vastustajal puudunuks VskE § 31 lg 2 järgi võimalus

lubada kaebajale kokkusaamisis klaasist vaheseinata, saanuks kaebaja siiski kaitsta oma õigusi,

taotledes kohtult vangla selleks kohustamist. Sellise nõude kaebaja poolt esitamise võimalust kinnitab

muu hulgas seegi, et praeguses asjas hüvitist taotledes väidab kaebaja VskE § 31 lg 2 vastuolu

põhiseaduse ja EIÕK-ga. Need väited saanuks kaebaja esitada ka kohustamiskaebuses. Seega oli

kaebajale kättesaadav õiguskaitsevahend oma õiguste kaitseks, kuid ta jättis selle kasutamata.

Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine iseenesest viiks juba kahju hüvitamise nõude

rahuldamata jätmise või hüvitise summa vähendamiseni.

18. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

19. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv)

jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

20. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega

vastavalt kaebaja taotlusele.

(allkirjastatud digitaalselt)