3-21-2567/42 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

-

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-2567

Haldusasi

X.X.-i kaebus seoses käeraudade paigaldamisega ning

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. juuni 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. juuni 2022. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja taotlus tema pöördumistest paberkandjal koopiate tegemiseks

rahuldamata.

3. Asendada kaebaja nimi kohtuotsuse avaldamisel tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 2. jaanuar

2024).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X.X. tagus 30. augustil 2021 enda kambri ust ning uputas kraanide

avamisega kambri veega. Talle paigaldati käerauad, viidi jalutusboksi ning pärast seda viidi ta

eraldatud kambrisse rahunema.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse, milles palus hüvitada talle

eelnimetatud toimingutega tekitatud mittevaraline kahju. Kaebuse kohaselt vajas kaebaja

psühhiaatri vastuvõttu, sest tal oli halb olla. Talle ei osutatud vältimatut arstiabi, mistõttu jäi tal

psühhiaatriline abi saamata. Tema rahustuskambrisse paigutamine oli õigusvastane ning selle

käigus kasutati tema suhtes ülemäärast jõudu. Jalutusboksis hoidmise ajal pidi kaebaja

külmetama.

3. Tartu Halduskohtu 30. juuni 2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Kaebaja leidis, et kuna ta on psühhiaatri patsient, oleks talle tulnud tagada psühhiaatri

teenus. Kohus asus seisukohale, et õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi

arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt võimaldada. Vangistusseaduse (VangS) § 53 lg 1

järgi tuleb tagada kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Tervishoiuteenuse

korraldamise seaduse (TTKS) § 5 tähenduses on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida

tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib

põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Tõendatud pole, et kaebaja vajas

vältimatut abi TTKS § 5 mõttes. Seda ei nähtu ka kaebaja tervisekaardi väljavõtetest. Kaebaja

agressiivne käitumine, kambri ukse pihta löömine ja kambri uputamine selliseks vältimatu abi

vajaduseks ilmselgelt ei liigitu. Viha ja agressiivsus ei ole seisund, mida on võimalik pidada

vältimatut meditsiiniabi ja seega kohest reageerimist vajavaks.

3.2. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi

järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab vajadusest lähtudes üksnes arst

(tervishoiutöötaja, vt RKHKo 3-3-1-69-10, p 8) ning tervishoiutöötaja otsustab ravivajadusest

lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (RKEKm 3-18-1757, p 13). Seega ei tähenda vangla

kohustus kinnipeetavale arstiabi tagada seda, et iga kinnipeetav, kes soovi avaldab, peab igal

juhul ja viivitamatult pääsema arsti vastuvõtule.

3.3. Ka vangla meditsiiniosakonna juhataja e-kirja järgi on psühhiaatri plaaniline ravijärjekord 1-

2 nädalat.

3.4. Vaidlusaluse intsidendi juhtumise ajal 30. augustil 2021 teavitati kaebaja soovist psühhiaatri

vastuvõtule saamiseks peavalvekeskuse kaudu meditsiiniosakonda. Valvemeedik lubas jätta

meditsiiniosakonda sellekohase teate. Valvemeediku sellekohane otsus viitab asjaolule, et

kaebajal puudus vältimatu psühhiaatrilise sekkumise vajadus, mistõttu ei ole alust pidada

psühhiaatri kohese vastuvõtu võimaldamata jätmist õigusvastaseks.

3.5. Rahustuskamber (kamber nr 1192) on vastustaja selgituste järgi ühekohaline kamber, mida

kasutatakse üldjuhul kinnipeetavate lühiajaliseks eraldamiseks eluosakonnast. Kohus viitas, et

kaebaja viibis seal lühiajaliselt (ca tund ja 20 minutit) kuni ajani, mil teda oli taas võimalik

temale määratud kambrisse paigutada. Kambrisse paigutamine ei olnud isiku ohjeldamine

psühhiaatrilise abi seaduse tähenduses. Pole esitatud ühtegi tõendit, et kambris viibimine oleks

tekitanud kaebajale tervisekahju, mida saab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 alusel kaebajale

hüvitada.

3.6. Kaebaja väidab, et jalutusboksis olles ta külmetas ning vajas tualetti. On tõendatud, et

kaebaja avaldas soovi kasutada tualetti, kuid oli nõus minema ainult oma kambrisse ning ei

rahuldanud selgitusega, et sinna ei saa teda viia, kuna ta lõhkus selle sisustust. Kui kaebajal oleks

olnud tõesti vajadus tualetti kasutada, siis oleks usutav, et ta oleks olnud nõus minema tualetti,

mida talle pakuti. Pole ka tõendatud, et kaebajale tekkis tervisekahju seetõttu, et pidi lühikeste

pükstega viibima umbes kaks tundi jalutusboksis, kus oli 18 soojakraadi.

3.7. Kinnipeetava saatmisel on lubatud ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine (VangS § 70

ja § 701 lg 1 p 1). Kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja senist käitumist arvestades oli

ametnikel piisavalt põhjust arvata, et kaebaja võib ka edaspidi ettearvamatult käituda. Seetõttu ei

saa käeraudade kasutamist pidada õigusvastseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Kohus on asunud vangla käitumist õigustama.

4.2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige

kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Ka Riigikohus on selgitanud, et

mittevaraline kahju seisneb hingelistes kannatustest (RKHKo 3-3-1-27-02, RKTKo 3-2-1-

111-96). Kaebajal tekkis arstiabita jätmisega ja rahustuskambrisse paigutamisega heaolu

langus.

4.3. Ainult psühhiaater oleks saanud tõendada, kas kaebajal esinesid vaimse tervise häired või

mitte.

4.4. Kui inimene viiakse rahunema rahustuskambrisse, on vangla kohustatud võimaldama

talle psühhiaatrilist abi. Üksnes ametniku otsus inimene rahunema viia ei saa olla psühhiaatri

patsiendi puhul õiguspärane.

4.5. Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju olemasolu tuleb eeldada, kuna isiku

õiguse rikkumise tagajärge (muutuste tekkimiste ja nende suurust inimese psüühikale) ei ole

võimalik tõendada (RKTKo 3-2-1-152-09, p 16). Sama on öelnud ka Euroopa inimõiguste

kohus.

4.6. Vangla on tunnistanud, et neil puudub võimalus pakkuda ööpäevaringset psühhiaatrilist

abi. See on ilmselgelt õigusvastane.

4.7. Vanglateenistuse ametniku otsustada on, kuhu isikuid rahunema viiakse ja kui kauaks.

Seega tegelevad ametnikud ise inimeste tervisega seotud probleemidega.

4.8. Kaebajal on esinenud suitsiidseid kalduvusi ja iga tema kaebust tuleks võtta tõsiselt.

Vaimse tervise häireid ei saa ametnik hinnata lihtsalt inimesele peale vaadates.

4.9. Agressiivsushood ja ärevus ning viha on äärmiselt tõsised terviserikked.

4.10. Kamber nr 1192 on nii rahustuskamber kui karistuskamber. Selle meetme mõju inimese

tervisele on teadmata.

5. Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel

põhjendustel.

5.1. Hüvitise väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, kui isikul on tekkinud hingelised

üleelamised.

5.2. Psühhiaatri kohese vastuvõtu mittevõimaldamine 30. augustil 2021 ei olnud õigusvastane.

Tegemist ei olnud vältimatut abi vajava olukorraga. Paanikahoog ei ole eluohtlik seisund.

5.3. Kaebaja ajutine ümberpaigutamine oli tingitud sellest, et ta tekitas enda kambris uputuse

ning kambri seisukorra väljaselgitamiseks ning uputuse tagajärgede kõrvaldamiseks oli vaja

kaebaja ajutiselt mujale paigutada.

5.4. Mittevaralist kahju tuleb eeldada tervise kahjustamise korral, kuid tuvastada tuleb siiski

konkreetne muutus isiku tervises.

6. X.X.-i täiendavates seisukohtades leitakse, et vangla valetab, et ta paigutati teise kambrisse

seetõttu, et ta ujutas enda kambri üle. Kaebaja kambris ei läinud veeuputuse tekitamise tõttu

midagi katki ning teda polnud põhjust ümber paigutada. Nn rahustuskambrit on kritiseerinud

ka õiguskantsler. Samuti on õiguskantsler kritiseerinud üksikvangistuses viibivate isikute

olukorda. Oluline on see, et kaebaja viibis 2020. a aprillist kuni 2022. a septembrini

üksikvangistuses.

Samuti palub ta teha paberkandjal ärakiri e-toimiku vahendusel esitatutud pöördumistest,

kuna tal ei ole endal võimalik e-toimikus koopiaid teha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja kaebuse rahuldamata jätmisega

täielikult. Asja materjalidest nähtuvad ametnike ettekanded, mille järgi oli kaebaja 30.

augustil 2021 problemaatiline ja ei allunud korraldustele lõpetada akna peal karjumine. Ta

nõudis psühhiaatrit, solvas ametnikku, tagus kambri ust (tl 83). Seejärel märkasid viis

ametnikku, kuidas kambri 2144 ukse alt, kus paiknes kaebaja, tuli korraga väga suur kogus

vett, justkui oleks sel hetkel ukse alt mingi takistus ära võetud, mis vee vabalt voolama laskis.

Pärast seda pandi kaebajale käerauad ja viidi jalutusboksi (tl 84). Ta ei rahunenud ka seal ning

hiljem viidi ta kambrisse nr 1192 (tl 89).

Kaebaja väiteid, justkui oleks tema agressiivne käitumine, ukse tagumine, karjumine ja

kambris uputuse korraldamine tingitud tervisehäiretest, on täielikult tõendamata. Halduskohus

on põhjendatult viidanud sellele, et kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu mingit

terviserikke või -probleemi fikseerimist seoses 30. augustil toimunuga. Kaebaja tervisekaardi

väljavõte, mis kajastab ajavahemikku 19. juuli 2021 kuni 27. jaanuar 2022 on küll väga

mahukas (tl 92-98p) ning näitab seda, et kaebaja on väga sageli erinevatel põhjustel arsti

poole pöördunud, kuid miski ei kinnita seda, et 30. augustil 2021 oleks kaebajal olnud

tervisehäire. Seega on tõendamata, et kaebajal oli tervisehäire ja et kohese abi saamata

jätmine tekitas talle kahju.

Lisaks pole alust pidada vangla tegevust üheski episoodis õigusvastaseks. Halduskohus

selgitas õigesti, et psühhiaatri poole koheseks pöördumiseks ei olnud kaebajal subjektiivset

õigust, kuna tegemist ei olnud vältimatut abi vajava olukorraga. Käeraudade paigaldamine oli

kaebaja ettearvamatut käitumist arvestades vajalik ja seega õiguspärane. Kaebaja viimine

kõigepealt jalutusboksi ja seejärel kambrisse 1192 oli õigustatud sellega, et kaebaja kambris

oli veeuputus, mille põhjuste väljaselgitamiseks ja tagajärgede kõrvaldamiseks oli kaebaja

vaja viia mujale.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kohus asus vangla käitumist õigustama. See,

et kohus ei nõustunud kaebajaga ja ei pidanud vangla tegevust õigusvastaseks, ei tähenda

vangla käitumise õigustamist.

10. Asjakohane pole kaebaja viide VÕS § 128 lg-le 5, mille järgi hõlmab mittevaraline kahju

isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS kohaldub eelkõige eraõiguslikes suhetes

(vt VÕS §-d 1-2), seevastu kui käesoleva asja näol on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega.

Avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamist reguleerib RVastS, mille § 9 sätestab hüvitamisele

kuuluva mittevaralise kahju kitsamalt kui VÕS. RVastS § 9 järgi saab isik nõuda mittevaralise

kahju rahas hüvitamist üksnes süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime

teotamise korral.

Kuna kahju hüvitamise nõude aluseks on käesolevas asjas üksnes väidetav tervise

kahjustamine (ülejäänud osas halduskohus tagastas kaebuse, vt halduskohtu otsuse p 14), siis

on õige vastustaja seisukoht, et kaebuse rahuldamise üheks esmaseks eelduseks on kaebaja

tervise kahjustamise fakt. Seda ei ole aga kuidagi tõendatud. Kaebaja kirjeldab küll oma

kannatusi ja üleelamisi ning leiab, et VÕS § 128 lg-st 5 tulenevalt peaks juba see olema rahas

hüvitatav, ent ei arvesta üldse RVastS § 9 regulatsiooniga ega sellega, et kohtu menetluses on

üksnes väidetava tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue.

Seoses kaebaja viidatud Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi lahenditega märgib

ringkonnakohus, et neis lahendites ei kohaldatud RVastS-i. Tsiviilkolleegiumi lahendi

tegemise ajal ei olnud seda seadust veel vastu võetud ning halduskolleegiumi lahendis on

selgitatud, et kuna hüvitamiskaebus oli esitatud enne riigivastutuse seaduse jõustumist, siis

see seadus kohaldamisele ei kuulunud (RKHKo 3-3-1-27-02, p 12). Seega on need lahendid

asjassepuutumatud.

Asjassepuutumatu on ka viide lahendile asjas 3-2-152-09, kuna seegi lahend on tehtud

tsiviilasjas, kus lähtutakse teistsugustest normidest. Lisaks ei olnud selles asjas tegemist

tervisekahjuga.

11. Kaebaja väitel oleks vaid psühhiaater saanud tõendada, kas kaebajal esines tervisehäireid.

Ringkonnakohus möönab seda, ent nendib veelkord, et selliseid tõendeid ei ole. See, et

kaebaja ei saa ise seda asjaolu tõendada, ei vabasta kohut kohustusest lahendada vaidlus

tõenditele tuginedes ning vajadusest jätta tõendite puudumisel kaebus rahuldamata.

12. Kaebaja leiab, et kui inimene viiakse rahunema, on vangla kohustatud võimaldama talle

psühhiaatrilist abi.

Samas ei ole kaebaja viidanud ühelegi normile, kust vanglale selline kohustus tulenema

peaks. Kaebaja lähtub lihtsalt eeldusest, et kui inimene viiakse rahunema, siis on tegemist

tema terviserikkega, mis vajab arstiabi. Ringkonnakohus ei näe alust sellise seisukohaga

nõustumiseks. Viha ja agressiivsus ei pruugi olla tingitud sugugi mitte tervisehäirest, vaid on

enamikel juhtudel põhjustatud lihtsalt isiku vihasest ning agressiivsest meeleolust ja

puudulikust enesekontrollist.

13. Samuti leiab kaebaja, et üksnes ametniku otsus inimene rahunema viia ei saa olla

psühhiaatri patsiendi puhul õiguspärane.

Sellegi seisukohaga ei saa nõustuda. Ka psühhiaatri vastuvõtul viibinud inimese puhul ei

pruugi vihane ja agressiivne käitumine tähendada haigushoogu, vaid samamoodi, nagu ülal

märgitud, lihtsalt vihast ja agressiivset meeleolu ja selle ebapiisavat kontrollimist. Ilmselgelt

ei saa kõigi kinnipeetavate vihahoogudest ja agressiivsest käitumisest alguse saanud olukordi

lahendada psühhiaatri kutsumisega.

14. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kaebaja lähtub eeldusest, justkui oleks tema

jalutusboksi ja sealt hiljem kambrisse 1192 paigutamise eesmärk olnud tema rahunemine.

Tegelikult nähtub asja materjalidest, et kaebaja põhiliseks ümberpaigutamise eesmärgiks oli

ilmselt hoopiski tema poolt kambris korraldatud uputus (vt nt tl 84, samuti vastustaja vastus

apellatsioonkaebusele). On ilmne, et kinnipeetavat ei saa jätta kambrisse, milles on nii palju

vett, et see voolab juba ukse alt suures koguses välja. Sellises olukorras on vajalik selgitada

välja uputuse põhjused ning likvideerida selle tagajärjed. Kinnipeetav tuleb kambrist aga

eemaldada, et ta ei takistaks vajalikke toiminguid. Lisaks oleks tõenäoline, et kinnipeetava

hoidmine kambris, kus oli äsja uputus, viiks koheselt sellega seotud hüvitamisnõude

esitamiseni kinnipeetava poolt.

15. Kaebaja viitab sellele, et uputus oli ka teises kambris ning et kasutuskõlbmatuks muutus

ametnike sõnul vaid see kamber ning kaebaja kambri kohta ametnike ettekandes sellist märget

polnud (vt tl 84). Kaebaja arvates tähendas see, et teda saanuks jätta tema kambrisse.

See arvamus ei arvesta üldse ülalmärgituga, st sellega, et ilmselgelt ei saa kinnipeetavat jätta

kambrisse, kust voolab välja vett. Seetõttu oli kaebaja ümberpaigutamine seniks, kuni tema

kamber oli taas kasutuskõlbulik, igati õiguspärane.

16. Kaebaja arutlus, justkui oleks õigusvastane see, et vanglal pole võimalik pakkuda

ööpäevaringset psühhiaatrilist abi, ei ole asjassepuutuv. Käesolev vaidlus ei käi selle üle, kas

vanglal on kohustus pakkuda ööpäevaringset psühhiaatrilist abi, vaid küsimuse üle, kas

kaebajale on tekkinud kahju ning kas see kuulub hüvitamisele.

17. Ka kaebaja hinnang, et ametnikud ei tohiks otsustada seda, kuhu ja kui kauaks

kinnipeetavaid rahunema viiakse ning et seega tegelevad ametnikud ise kinnipeetavate

tervisega seotud probleemidega, ei ole samal põhjusel asjassepuutuv. Kaebaja lähtub pidevalt

enda võetud eeldusest, et ta vajas tol päeval arstiabi ning laseb sellest eeldusest lähtudes paista

vangla tegevust õigusvastasena. Samal põhjusel saab kõigest subjektiivseks arvamuseks

pidada kaebaja väiteid, et tema suitsiidsete kalduvuste tõttu tuleks kõiki tema kaebusi võtta

tõsiselt või et agressiivsushood ja viha on äärmiselt tõsised terviserikked. Ringkonnakohus

kordab, et miski ei tõenda, et kaebaja vajas vaidlusalusel päeval psühhiaatrilist abi.

18. Arutlus kambri 1192 olemuse üle pole samuti käesolevas asjas oluline, kuna miski ei

tõenda, et selles kambris lühiajalise viibimise tõttu oleks kaebajale tekkinud tervisekahju.

19. Kaebaja täiendavates seisukohtades viidatud õiguskantsleri hinnangud ei ole kohtule

siduvad. Lisaks ei saa neist järeldada, et ainuüksi kambri nr 1192 mõnevõrra teistsuguse

sisustuse tõttu tekkis kaebajale tervisekahju.

Õiguskantsleri hinnangud üksikvangistuse kohaldamisele ning see, et kaebaja oli pikalt

viibinud üksikvangistuses, ei ole käesolevas vaidluses üldse asjassepuutuvad, sest kaebaja ei

taotle üksikvangistuse kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist.

20. Kaebaja taotlus, et talle antaks paberkandjal koopiad tema poolt apellatsioonimenetluses

esitatud pöördumistest, mis olid tehtud e-toimiku vahendusel, jääb rahuldamata. Kaebajal on

endal võimalik tagada see, et ta teab, missuguseid seisukohti ta kohtule on esitanud. Näiteks

saanuks ta teha ise oma pöördumistest ärakirjad.

21. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. Kuna

otsuses kirjeldatakse palju kaebaja terviseandmeid, tuleb halduskohtumenetluse seadustiku §

175 lg 3 alusel asendada kohtulahendi avaldamisel selles kaebaja nimi tähemärgiga X.

(allkirjastatud digitaalselt) .