3-22-239/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-239

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. jaanuari 2022. a

käskkirja nr 1.9-2.6/3p õigusvastasuse tuvastamiseks,

teenistusest vabastamise õigusliku aluse muutmiseks ja

hüvitiste väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. jaanuar 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) vabastas 4. jaanuari 2022. a käskkirjaga nr 1.9-2.6/3p X

politseiteenistusest tema enda algatusel avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 lg 1 alusel.

Teenistussuhte viimaseks päevaks oli 13. jaanuar 2022.

2. Kaebaja esitas 30. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles lõplikuks nõudeks jäi

PPA 4. jaanuari 2022. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p õigusvastasuse tuvastamine, teenistusest

vabastamise õiguslikku aluse muutmine, lugedes kaebaja teenistusest vabastatuks koondamise

tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel. Lisaks palus kaebaja mõista PPA-lt välja koondamishüvitise kümne

kuu ametipalga ulatuses ning ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitise kolme kuu keskmise palga

ulatuses.

Kaebuse kohaselt sai kaebaja 13. jaanuaril 2022 50-aastaseks ning tal tekkis õigus eripensionile.

2021. a kevadel andis kaebaja oma otsesele ülemusele teada, et ta soovib teenistust jätkata ka

pärast eripensioni määramist. Üllatuslikult sai kaebaja 2021. a oktoobrikuus teada, et tema

ametikoht läheb veebikonstaablile ning tema siirduvat pensionile.

Kaebaja ja Põlva politseijaoskonna juhi vahel toimus 14. oktoobril 2021 vestlus. Kaebajat

survestati esitama omal soovil lahkumisavaldus seoses pensionile jäämisega, et vältida koondamist

31. detsembril 2021, s.o enne eripensioni saamiseks nõutava vanuse täitumist. Eripensionist

ilmajäämise hirmus allkirjastas kaebaja 4. novembril 2021 lahkumisavalduse, mille tööandja oli

15. oktoobril 2021 ette valmistanud. Avaldus ei väljendanud kaebaja tegelikku tahet ning on seega

tühine.

Ametist vabastamise puhul oli sisuliselt tegemist koondamissituatsiooniga ning PPA oleks

pidanud pakkuma kaebaja teist ametikohta. PPA-s oli mitu vaba ametikohta, mis oleks kaebajale

sobinud. Teadaolevalt pakuti näiteks kahele Kagu politseijaoskonna piirkonnapolitseinikule kohta

patrullteenistuses, millest nad loobusid. Kaebajale oleks aga selline ametikoht sobinud, sest tal on

patrullteenistuses töötamise kogemus.

3. Vastuses kaebusele palus PPA jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et planeeris aastal 2021 ulatuslikke struktuurimuudatusi, mis lõppesid

31. detsembri 2021. a seisuga. Teades, et kaebajal tekib vahetult pärast 31. detsembrit 2021 õigus

eripensionile, selgitati välja ka kaebaja tahe – kas kaebaja soovib teenistust jätkata teisel vabal

ametikohal või soovib minna pensionile. Seetõttu oli kaebajaga juttu ka nendest vabadest

ametikohtadest, mida talle on võimalik pakkuda. Kaebajal oli võimalik jätkata nii Kagu kui ka

Viljandi politseijaoskonnas, kuid kaebaja tahe oli jääda pensioniea saabumisel pensionile.

Kaebaja ise soovis 15. oktoobri 2021. a e-kirjas, et talle saadetaks seoses pensionile minemisega

avalduse näidis, et ta saaks lähiajal avalduse ära esitada. Valikute kaalumiseks oli kaebajal

piisavalt aega, arvestades, et kaebaja allkirjastas avalduse 4. novembril 2021 ehk kuu aega hiljem.

Pärast 4. novembril 2021 allkirjastatud lahkumisavalduse esitamist ei ole kaebaja kordagi

pöördunud vastustaja poole sooviga jätkata politseiteenistust. Ka pärast vaidlusaluse käskkirja

kättesaamist ei ole kaebaja kordagi avaldanud vastustajale, et ta on oma tahte ümber kujundanud

ning soovib jätkata politseiteenistust.

Kaebajal tuleb arvestada ka asjaoluga, et koondamise puhul seisuga 31. detsember 2021 ei teki

kaebajal õigust eripensionile, mistõttu eripensionist tekkinud õigused kuuluvad tagasitäitmisele

ehk kaebaja kaotab eripensioni.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus 31. märtsi 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

5. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tähtsust sellel, kas kaebajale pakuti 2021. aasta viimastel

kuudel teenistuses olles muid ametikohti ja kas ta oleks neist mõne vastu võtnud, sest kaebaja

soovib teenistusest vabastamise aluse muutmisega saavutada seda, et ta loetakse koondatuks.

Eeltoodu omaks tähtsust juhul, kui kaebaja vaidlustaks enda koondamist.

6. Kaebaja hinnangul on tema lahkumisavaldus tühine, sest teda survestati seda esitama. Tal ei

olnud valikut ning ta pidi eripensioni saamiseks esitama lahkumisavalduse.

Samas ei ole kaebaja viidanud sellele, et ta oleks lahkumisavalduse esitamise ajal olnud

otsusevõimetu ehk et tal oleks esinenud vaimutegevuse ajutine häire või muu asjaolu, mis välistas

tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 13 lg 1).

PPA poolt võimalikule koondamisele viitamine ei ole iseenesest ähvardamine, sest koondamise

võimaluse näevad ette õigusaktid (PPVS ja ATS).

Kuigi võib järeldada, et kaebaja esitas lahkumisavalduse temaga 14. oktoobril 2021 peetud

vestluse mõjul, siis ei kujutanud vestluse sisu endast kaebaja õigusvastast ähvardamist TsÜS § 96

lg 2 mõttes.

Kohtupraktika järgi on tehing vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt

mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu

tegemise ajal. Kaebaja pidi tegema raske otsuse, sest PPA-s oli 2021. a lõppu planeeritud ulatuslik

koondamine ning koondamise korral (seisuga 31. detsember 2021) oleks kaebaja jäänud ilma

eripensionist. Seega oli 2021. a lõpus faktiline olukord selline, et kaebajal tuli valida, kas esitada

omal soovil lahkumisavaldus seoses 14. jaanuarist 2022 pensionile jäämisega või riskida

koondamisega, juhul kui teist sobivat ametikohta talle ei leidu. Ei saa siiski väita, et

lahkumisavalduse esitamine oleks kaebaja jaoks kaasa toonud äärmiselt ebasoodsad tagajärjed,

sest lahkumisavalduse esitamine tagas kaebajale eripensioni määramise.

Asja materjalidest nähtub, et lahkumisavalduse esitamise puhul oli tegemist kaebaja kaalutletud

otsusega, sest kaebaja viitab saadetud e-kirjas sellele, et ta ei saa riskida eripensioni kaotamisega

(tl 5). Samuti märgib kaebaja oma 13. märtsi 2022. a kaebuse täienduses, et pärast

lahkumisavalduse näidise saamist mõtles ta tõsiselt, mida teha. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et

kaebaja kaalus enda ametist vabastamise tõenäosust ja teenistuses jätkamise võimalusi ning nende

tagajärgi ja tegi teadliku otsuse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus on valesti tuvastanud, et kaebaja 8. novembril

2021 vastustajale esitatud avaldus ei olnud tühine. Kaebaja ei olnud oma tahte kujundamisel vaba,

kuna vastustaja oma ebakorrektse käitumise ehk survestamisega oli seda selgelt mõjutanud. 14.

oktoobri 2021. a vestluse käigus jaoskonnajuht väljendas end resoluutselt: „Kas kirjutad

lahkumisavalduse või koondame ja sa jääd eripensionist ilma.“ Tegelikkuses valikuvõimalust ei

olnud. Vestluse juures viibis kolmanda isikuna politseiametnik Sander Karu, kelle ülekuulamist

kaebaja taotles.

Kaebaja oli avalduse kirjutamise hetkel veendunud, et tal on võimalus lahkumisavaldus enne töölt

lahkumise tähtaja saabumist tagasi võtta, kuid hiljem siiski selgus, et lahkumisavaldust saab tagasi

võtta vaid poolte kokkuleppel.

Kaebajale saabusid äärmiselt ebasoodsad tagajärjed – ta jäi ilma töökohast ja kaotas oluliselt

igakuises sissetulekus. Politseis edasi töötades oleks kaebaja sissetuleku moodustanud nii töötasu

kui pension.

Eelneva põhjal saab asuda seisukohale, et kaebaja survestamine lahkumisavalduse kirjutamiseks

oli vastuolus heade kommete ja avaliku korraga. Et saada objektiivne hinnang selle üle, kas

vastustaja käitumine riivas mõistliku inimese õiglustunnet, on kaebaja taotlenud halduskohtus

politseiametnike Maarika Moreli, Reigo Padari ja Sander Karu üle kuulamist.

Tegemist oli koondamissituatsiooniga, sest oli teada, et kaebaja ametikoht läheb koondamisele.

Hoolimata koondamissituatsioonist kaebajale teist töökohta ei pakutud. Et koondamisega

ähvardamine oli mõeldud kaebaja survestamiseks, näitab tõik, et kui tuli ilmsiks, et koondamisele

läheb Põlva piirkonnagrupis kaks piirkonnapolitseiniku ametikohta, tegid piirkonnapolitseinikud

Veronika Kadastik ja Janno Sild jaoskonnajuhile ettepaneku enda ametikohtade koondamiseks,

kuna nad olid valmis uuteks väljakutseteks. Jaoskonnajuht vastas seepeale, et ei saa vastu tulla

nende soovile, kuna alla 7-aastast last kasvataval vanemal on koondamisel eelisõigus tööle jääda.

Tegelikult on TLS § 89 lg 5 alusel tööle jäämise eelisõigus töötajal, kes kasvatab alla 3-aastast

last. Kummalgi piirkonnapolitseinikul ei olnud tol hetkel alla 3-aastast last.

Et vastustajal ei olnud kavatsustki tegelikult koondada, vaid sellega survestada, näitab asjaolu, et

kõigile koondatavatele saadeti õigeaegselt koondamisteated. Kaebajaga toimus vestlus 14.

oktoobril 2021, so 2,5 kuud enne koondamistähtaja saabumist, kuigi isiku puhul, kelle töösuhe on

kestnud 10 ja enam aastat, on etteteatamistähtaeg 3 kuud.

Võttes arvesse vastustaja eespool kirjeldatud käitumist, on ta töösuhtes jämedalt rikkunud hea usu

põhimõtet.

Kui kohus leiab, et tegemist ei olnud koondamissituatsiooniga, on kaebaja arvates vastustaja

käitumine olnud vastuolus TsÜS-i § 86 lg 1, ATS § 13, HKMS § 2 lg 4, VÕS § 1 lg1 ning TLS §

15 lg 1 ja § 28 lg 1 sätetega, mis on tinginud ebaõige otsuse tegemise. Seega on kaebajal õigus

ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitisele kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Kuna kaebaja korduvalt (nii esialgses kui täiendatud kaebuses) taotles tunnistajate ülekuulamist,

oleks kohus pidanud aru saama, et kaebaja on algusest peale pidanud vajalikuks suulise menetluse

läbiviimist. Määruses, millega määrati asja lahendamine kirjalikus menetluses, on kohus

nimeliselt välja toonud ainult kaks tunnistajat (Reigo Padar ja Elmar Vaher), kes ei saaks

asjakohaseid ütlusi anda, samas ei sisaldanud määrus põhjendust, miks kohus ei pidanud

vajalikuks tunnistajate Maarika Moreli ja Sander Karu üle kuulamist. Kaebaja nõustub, et Elmar

Vaher ei saa asjakohaseid ütlusi anda, küll aga saavad Reigo Padar, Maarika Morel ja Sander Karu.

8. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et puudus kahtlus selles, et kaebaja tahteavaldus vastab tema tegelikule tahtele.

Kaebaja allkiri dokumendil kinnitab dokumendil sisalduvate andmete õigsust. Kaebaja ei ole

pärast avalduse esitamist ega pärast vaieldava käskkirja kättesaamist avaldanud vastustajale

teistsugust tahet.

Asjaolust, et kaebaja esitas lahkumisavalduse ega kasutanud võimalust avaldusest loobuda,

järeldub, et kaebaja tegelikuks tahteks oligi soov teenistussuhe lõpetada talle sobival ajal ning

lahkumisavaldus vastas tema tahtele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus

on analüüsinud kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasust ning põhjendanud, miks ta ei

nõustu kaebajaga nagu oleks tühine tema avaldus teenistussuhte lõpetamiseks. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata

vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

10. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja ähvardusega kallutas kaebaja

esitama avaldust teenistussuhte lõpetamiseks. Vastustaja tegevus oli vastuolus heade kommete ja

hea usu põhimõttega ning tõi kaebajale kaasa äärmiselt koormava tagajärje. Kaebaja avaldus aga

ei olnud kooskõlas tema tegeliku tahtega ja on seetõttu tühine.

Ringkonnakohus kaebaja ei nõustu.

11. PPSV § 1 lg 6 järgi laieneb politseiteenistusele avaliku teenistuse seadus PPSV-st tulenevate

erisustega. Politseiametniku teenistusest vabastamise regulatsioon on põhisosas reguleeritud

ATS-s, kaebaja teenistusest vabastamise ajal kehtinud PPSV 5. peatüki 9. jaos olid ette nähtud

täpsemad tingimused politseiteenistusest vabastamiseks teenistustähtaja saabumise ning

ametiasutuse likvideerimise või politseiametniku koondamise tõttu. Kaebaja teenistussuhte

lõpetamisel kaebaja avalduse alusel tuli seega lähtuda eelkõige ATS sätetest.

ATS § 87 lg 1 järgi vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku taotluse alusel,

mille ta on esitanud ametisse nimetamise õigust omavale isikule.

12. Kaebaja ei ole kohtumenetluses kahtluse alla seadnud, et 8. novembril 2021 ta esitas

vastustajale digitaalselt allkirjastatud kirjaliku taotluse enda teenistusest vabastamiseks. Vastustaja

tugines kaebaja taotlusele 4. jaanuari 2022. a käskkirja andmisel, millega kaebaja vabastati

teenistusest, määrates, et teenistuse viimane päev oli 13. jaanuar 2022. Vaidluse all ei ole seegi, et

teenistusest vabastamise avalduse esitamise ja teenistusest vabastamise käskkirja andmise vahele

jäänud ca kahe kuu jooksul kaebaja ei avaldanud vastustajale tahet võtta teenistusest vabastamise

taotlus tagasi. Teenistuses jätkamise tahet ei avaldanud kaebaja ka pärast teenistusest vabastamise

käskkirja andmist.

Seega vabastas vastustaja kaebaja teenistusest seaduses selleks sätestatud korda ja nõudeid

järgides. Selles olukorras saab teenistusest vabastamine olla õigusvastane juhul, kui kaebaja

taotlus tahteavaldusena oli tühine, s.t oli üksnes näiliselt taotlus kaebaja teenistusest vabastamiseks

või pidi vastustaja mõistma, et teenistusest vabastamise taotlus ei kajasta kaebaja tegelikku tahet

või oli toimunud selline menetluslik rikkumine, mis paratamatult tingis ka menetluse tulemuse

õigusvastasuse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud aga tegemist ühegi nimetatud võimalusega.

13. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei jaga kaebaja arusaama, nagu tuleks vaidlustatud käskkirja

õiguspärasuse hindamisel kohaldada eraõiguslikku regulatsiooni, hinnates muu hulgas, kas

kaebaja teenistusest vabastamine võib olla vastuolus heade kommetega. PPVS § 1 lg 3 ja ATS § 4

sätestavad üheselt, et politseiteenistusele, s.h politseiteenistusest vabastamisele kohaldatakse

haldusmenetluse reegleid, arvestades nii PPVS-is kui ka ATS-is sätestatud erisusi. Seetõttu tuleb

kaebaja teenistusest vabastamise menetlust hinnata eelkõige haldusmenetluse normide, mitte

eraõiguslike normide järgi. Ka materiaalõiguse osas saab eraõiguse normide vahetu või analoogia

korras kohaldamine kõne alla tulla juhul, kui avaliku õiguse normid selle ette näevad või esineb

avalik-õiguslikus regulatsioonis lünk.

Avaliku õiguse normidega ei ole reguleeritud, kuidas hinnata teenistussuhte lõpetamise taotluse

kehtivust. Seevastu eraõiguse normid sätestavad reeglid isiku tahteavalduse kehtivuse kohta

hinnangu andmiseks. Ringkonnakohus ei näe, et esineks mõjuv põhjus hinnata haldusmenetluses

esitatud tahteavalduste kehtivust erinevalt eraõiguslike tahteavalduste kehtivusest. Seetõttu saab

selles osas lähtuda asjakohastest TsÜS normidest. Kontrollida tuli seega kaebaja teenistusest

vabastamise taotluse kehtivust TsÜS § 13 lg 1 valguses, samuti taotluse kehtivust ühepoolse

tehingu tühisust ettenägevate normide (TsÜS § 86-89) alusel.

14. Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud halduskohtu järeldust, et kaebaja

teenistusest vabastamise taotluse esitamise ajal ei olnud otsusevõimetu (TsÜS § 13 lg 1). Asjas

tuvastatu pinnal ei näe ka ringkonnakohus põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Seetõttu

ringkonnkohus seda küsimust täpsemalt ei analüüsi. Samuti ei ole vaidluse all, et kaebaja

tahteavaldus ei rikkunud seaduses sätestatud keeldu (TsÜS § 87) ega käsutuskeeldu (TsÜS § 88).

15. Küll väidab kaebaja jätkuvalt, et ta esitas teenistusest vabastamise taotluse vastustaja

ähvarduse mõjul ning et vastustaja tegevus oli vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86). Teisalt

väidab kaebaja sedagi, et ta esitas teenistusest vabastamise taotluse kavatsuseta lasta end

teenistusest vabastada, vaid soovis taotluse hiljem tagasi võtta.

Nagu ringkonnakohus eelnevalt juba märkis, ei ole viide vastustaja tegevuse võimalikule

vastuolule heade kommetega asjakohane. Vastustaja pidi kaebaja taotluse lahendamisel lähtuma

haldusmenetluse reeglitest, s.h kinni pidama hea halduse tavast ning järgima uurimisprintsiipi.

Kaebaja teenistusest vabastamise otsustamisel pidi vastustaja seega ühelt poolt avaldama kaebajale

asjaolud, mis võinuks mõjutada otsust teenistusest vabastamise taotluse esitamiseks või esitamata

jätmiseks. Teisalt juhul, kui kaebaja taotluse esitamise asjaolud või muu teave sellele vajadusele

viitasid, pidi vastustaja võtma täiendavaid samme kaebaja tegeliku tahte välja selgitamiseks. Seega

oli vastustajal keelatud viia kaebaja eksimusse tema teenistuskoha PPA struktuurist kaotamise osas

kui ka selles, millised on kaebaja võimalused jätkata teenistust PPA-s teisel ametikohal pärast 31.

detsembrit 2021. Samuti ei olnud lubatud luua kaebajale ettekujutust, et teenistusest vabastamise

avalduse esitamise korral saabuvad kaebajale kahjulikud tagajärjed, mis tegelikkuses ei oleks

saabunud või veelgi enam, oleks õigusvastased.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et vastustaja ametnikud eelkirjeldatud keeldude

vastu ei eksinud.

16. Teenistusest lahkumise avalduse esitamisele eelnes kaebaja ja Kagu politseijaoskonna juhi

kohtumine 15. oktoobril 2021. Kaebaja selgituse kohaselt tegi politseijaoskonna juht kaebajale

ettepaneku kirjutada omal soovil lahkumisavaldus seoses pensionile jäämisega, kuna kaebaja

teenistuskoha arvel kavatseti moodustada veebikonstaabli ametikoht. Vastuseks kaebaja

keeldumisele selgitas politseijaoskonna juht, et kaebaja kas kirjutab avalduse või ta koondatakse

31. detsembri 2021 seisuga ning ta jääb eripensionist ilma.

Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda, et vestlus oli kaebaja jaoks ebameeldiv, ta tundis ennast

survestatuna ning panduna olukorda, milles tema jaoks varem loodetud lahendust ei olnudki.

Ilmselt oleks vastustaja saanud selgitada kaebajale olukorda leebemalt ja mitte suunata kaebajat

ühe kindla valiku tegemisele. Samas ei saa mööda vaadata sellest, et kaebaja teenistuskoha

kaotamist kavandades oligi kaks võimalikku alternatiivi: ametikoha koondamine või kaebaja

vabatahtlik lahkumine teenistusest. Kui struktuurimuudatused kavandati jõustada PPA-s tervikuna

aastavahetuseks, siis on mõistetav, et kaebajale ei saanud pakkuda koondamist tema jaoks

soodsamal ajal, s.o pärast pensioniõiguse saamist. Mõistetav on seegi, et olukorras, kus kaebaja

koondamine ei olnud otsustatud, ei olnud vastustaja lõplikult välja selgitanud, kas või milliseid

ametikohti olnuks võimalik kaebajale pakkuda koondamissituatsioonis. Seetõttu ei olnud selge,

kas kaebaja ametikoha koondamine oleks toonud kaasa teenistussuhte lõppemise kaebajaga või

olnuks kaebajal võimalik jätkata teenistust teisel ametikohal. Kuna koondamine ei olnud selge,

siis ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga, s.t vastustajal ei olnud kohustust teha neid

toiminguid, mis on nõutavad koondamise korral. Lõppastmes oli just kaebajal võimalik valida, kas

koondamissituatsiooni jõutakse.

17. Siinjuures eksib kaebaja selles, nagu saaks asjaolude pinnal järeldada, et vastustaja

pahatahtlikult kavandas just kaebajast lahtisaamist, sest jättis kasutamata võimaluse koondada

kahe teise sarnasel ametikohal olnud politseiametniku ametikohad vaatamata sellele, et need

politseiametnikud olnuks valmis ametist lahkuma. Erinevalt töölepinguseadusest näeb ATS § 90

lg 5 sarnaseid teenistusülesandeid täitvate ametnike võrdluses ette kohustuse eelistada ametisse

jäämisel alla seitsmeaastast last kasvatavat ametnikku, nagu vastustaja kaebajale selgitaski.

Kokkuvõttes ei ilmne kaebaja väidetest ega kohtumenetluses tuvastatud asjaoludest, et vastustajal

olnuks võimalik õiguspäraselt saavutada eesmärk moodustada piirkonnapolitseiniku ametikoha

asemel veebikonstaabli ametikoht seejuures kaebaja ametikohta kaotamata.

18. Pärast vestlust politseijaoskonna juhiga jäi kaebajale enne teenistusest vabastamise avalduse

esitamist enam kui kolm nädalat, et kaaluda, millised on tema väljavaated jätkata PPA teenistuses

olukorras, kus vastustaja kavandab luua piirkonnapolitseiniku ametikoha asemele veebikonstaabli

ametikoht. Seda saab pidada piisavaks, et hinnata, kas võrdluses teiste sarnaseid tööülesandeid

täitvate ametnikega võiks kaebajal olla eelis teenistusse jäämisel. Samuti oli kaebajal võimalik

paluda vastustajalt infot teiste vabade ametikohtade kohta ning kasutada õigusabi oma olukorra

objektiivseks hindamiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks teda sellel ajavahemikul

täiendavalt survestanud teenistusest lahkumise taotluse esitamiseks või survestanud esitama

taotlust kiiremini.

Halduskohus on nende asjaolude pinnal põhjendatult järeldanud, et teenistusest vabastamise

taotluse esitamise kasuks otsustades langetas kaebaja teadliku valiku. Sellele osutab tegelikult ka

apellatsioonkaebus, milles kaebaja selgitab, et eripensioni saamise õigus on tema jaoks oluliselt

väärtuslikum koondamisel politseiametnikule PPVS § 97 lg 1 p 4 järgi ette nähtud hüvitisest.

Arusaadavalt oli kaebaja sooviks saada eripensioni ja samas jätkata teenistust politseiametnikuna.

Olukorras, kus ei olnud võimalik saavutada mõlemat eesmärki samaaegselt, valis kaebaja neist

enda jaoks väärtuslikuma.

19. Oluline on seegi, et kaebaja soovile jätkata teenistuses ei vastandu PPA kohustus igal juhul

tagada kaebajale politseiteenistuses jätkamise võimalus. PPA-l on avar otsustusõigus

politseiasutuste struktuuri kujundamisel ning sellega seoses vajadusel ka ametnike arvu

vähendamisel. Kaebaja ja vastustaja väited kaebaja teenistuses jätkamise võimaluste osas on

vastuolulised. Kaebaja leiab, et talle ei pakutud muul ametikohal jätkamise võimalust. Vastustaja

kinnitusel aga arutati kaebajaga konkreetsetel ametikohtadel jätkamise võimalust, kuid kaebaja ei

pidanud neid enda jaoks sobivaks. Seejuures ei ole kaebaja otsesõnu vastu vaielnud vastustaja

selgitusele, et mitteformaalselt siiski arutati kaebajaga muule ametikohale asumist. Seega võib

vastuolu vastustaja ja kaebaja selgitustes olla selgitatav sellega, et üks viitab mitteformaalsele ja

teine formaalsele pakkumisele asuda teisele ametikohale. Kaebajal oli tema enda kinnitusel soov

jätkata teenistust PPA-s. Sel juhul on eluliselt usutav, et ka kaebaja ise tundis huvi selle vastu, kas

ja millisel ametikohal oleks see võimalik. Kuna ta aga ikkagi esitas taotluse teenistussuhte

lõpetamiseks, näitab see, et kaebaja soov PPA teenistuses jätkata ei olnud absoluutne, vaid sõltus

vakantse ametikoha tööülesannetest ja teenistusülesannete täitmise kohast. Igal juhul ei olnud

vastustajal kohustust teha kaebajale vormikohast pakkumust teisele ametikohale asumiseks, kui

kaebajale ei olnud esitatud koondamisteadet. Et kaebaja otsustas omal algatusel teenistusest

lahkumise kasuks, siis ei jõutudki menetluses sellesse etappi, kus vastustajal olnuks seadusest

tulenev kohustus pakkuda kaebajale teisi sobivaid ametikohti. Seetõttu ei ole tõsikindlalt teada,

kas selliseid ametikohti tegelikkuses üldse oli.

20. Raske on näha, milline kaebaja hinnangul üldse pidanuks olema vastustaja õiguspärane

tegevus olukorras, kus PPA kavatses kaotada kaebaja ametikoha PPA koosseisus. Kaebaja enda

seisukohtadest ilmneb, et tegelikkuses olnuks kaebaja jaoks ebasoodsam see, kui vastustaja ei

oleks jätnud kaebajale võimalust lahkuda teenistusest oma soovil 13. jaanuaril 2022, vaid oleks

koheselt esitanud kaebajale koondamisteate. Seejuures ei võtnud vastustaja tegevus kaebajalt

võimalust jääda ootama tema ametikoha koondamist ühes selles menetluses ametnikule ettenähtud

garantiide rakendamisega. Sellisena võib kaebajat soodustavaks pidada talle olukorra selgitamist

ühes sellega, et PPA jättis kaebajale võimaluse valida lahendus, mis kindlustas tema jaoks

eripensioni saamise tingimuste täitmise.

Samas on kaebaja põhjendatult osutanud sellele, et tema survestamine valima just omal soovil

ametist lahkumine ei ole kooskõlas haldusmenetluses isiku õiguste kaitse põhimõttega, mille järgi

võib isiku õigusi piirata üksnes seaduse alusel (HMS § 3 lg 1). Vastustaja poolt olnuks kohane

selgitada kujunenud olukorda ning PPA võimalikke lahendusi selles olukorras, jättes kaebaja

otsustada, kas ta soovib koondamise asemel muud lahendust. Siiski ei saa asjaolude pinnal

järeldada, et politseijaoskonna juhi suunamisel olnuks määrav roll kaebaja poolt teenistusest

lahkumise taotluse esitamises. Nagu ringkonnakohus eelnvaltki juba märkis, oli kaebajal enne

taotluse esitamist piisavalt aega erinevate võimaluste kaalumiseks ning vajadusel ka õigusabi või

muu nõustamise kasutamiseks. Seetõttu ei saa kokkuvõttes järeldada sedagi, nagu kaebaja taotlus

ei oleks väljendanud tema tegelikku tahet ja tema ametist vabastamine olnuks seetõttu lubamatu.

21. Kaebaja taotlus ise ega sellele eelnenud suhtlus vastustajaga ei andnud alust kahtluseks, et

taotlus ei ole kujunenud kaebaja tegeliku tahte kohaselt. Seetõttu ei saa vastustajale ette heita, nagu

ta ei oleks vaidlustatud käskkirja andmisel järginud uurimispõhimõtet, vaid oleks pidanud võtma

täiendavaid meetmeid kaebaja tahte väljaselgitamiseks. Sõltumata kaebaja ja politseijaoskonna

juhi 15. oktoobri 2021. a vestluse toonist ei kinnita vestluse toimumine ka kaebaja tahte mõjutamist

ähvardamise või pettusega. Olukorras, kus vastustaja kavandaski kaebaja ametikoha kaotamist

PPA struktuurist, ei saa selle asjaolu kaebajale teatavakstegemist pidada tema ähvardamiseks.

Samuti ei loonud vastustaja sellega kaebajale väära ettekujutust olukorrast, et veenda teda ametist

vabatahtlikult lahkuma. Vastavalt ei eksinud vastustaja ka selles osas haldusmenetluse reeglite

vastu.

22. Teistsugusele järeldusele ei vii ka kaebaja väide, et esitas taotluse ametist vabastamiseks

kavatsusega taotlus tagasi võtta enne ametist vabastamist. Kuigi sellisest väitest võiks tõesti välja

lugeda, nagu olnuks kaebaja taotlus vastuolus tema tegeliku tahtega, ei järeldu sellest veel, et

taotlusele tuginemine oli lubamatu. HKMS § 14 lg 3 p 2 järgi peab haldusmenetluses esitatud

taotlus sisaldama muu hulgas taotluse selgelt sõnastatud sisu. Haldusorganil on kohustus ja õigus

lahendada taotlus vastavalt selles väljendatud taotlusele. Seetõttu peab taotluse sisu väljendama

isiku tegelikku tahet. Lubatud ei ole taotluse esitamise õiguse kuritarvitamine, viies tahtlikult

haldusorgani eksimusse oma tegeliku tahte osas. Õiguse kuritarvitamiseks tuleb pidada ka sellise

sisuga taotluse esitamist, mille lahendamist isik tegelikult ei soovi. Selge sisuga taotluse esitamise

järel ei ole isik õigustatud hiljem tuginema sellele, et tema tegelik tahe erines taotluses

väljendatust, kui ta ei olnud sunnitud tahte moonutatud väljendamiseks. Vaidlust ei ole, et kaebaja

taotlus oli selge, kaebaja väljendas taotluses soovi lõpetada teenistussuhe taotluses nimetatud

päeval. Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et taotluse esitamisel oli kaebaja vaba ning

vastustaja tegevusel ei olnud määravat mõju kaebaja tahte kujunemisele. Seega ei saa kaebaja tema

teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamisel tugineda sellele, et ametist vabastamist soovides

ta teadlikult väljendas tegelikkusele mittevastavat tahet, jättes oma väidetava tegeliku tahte

vastustajale avaldamata.

23. Ka ATS regulatsioonist tuleneb üheselt, et teenistusest vabastamise taotluse esitamisel

vastutab ametnik taotluse sisu eest ning ametiasutus on õigustatud tuginema taotlusele sellisena,

nagu see esitati. Nimelt sätestab ATS § 87 lg 5, et teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest

võib ametnik loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Seega

peab ametnik taotlust esitades arvestama sellega, et tema tahteavaldus on siduv ja üldjuhul ei saa

seda enam muuta.

Kaebaja väidetest ilmneb, et ta taotlust esitades ekslikult lähtus tahteavalduste eraõiguslikust

regulatsioonist ega olnud teadlik, et tema teenistusalane õigussuhe on avalik-õiguslik. Kuid ka

eraõiguse normide põhjal ei saanud kaebaja jõuda järeldusele, et tal on õigus luua PPA-le ebaõige

ettekujutus oma tegelikust tahtest ning vaidlustada hiljem vastustaja tegevust kaebaja ametist

vabastamisel väitega, et vastustaja ei ole järginud kaebaja tegelikku tahet. Täpsemalt näeb TsÜS

§ 71 ls 1 ette, et kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte

saadi. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki

teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel mõistma pidi (TsÜS § 75 lg 1 ls 2). Tahteavalduse tagasivõtmiseks on nõutav,

et enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev

tahteavaldus (TsÜS § 72).

24. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja teenistusest vabastamine PPA

4. jaanuari 2022. a käskkirjaga nr 1.9-2.6/3p oli õiguspärane ja halduskohus põhjendatult jättis

kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Teistsugusele tulemusele ei saa viia kaebaja väide, et halduskohus siiski oleks pidanud kaebaja

soovist kuulata üle tunnistajad mõistma, et erinevalt tema väljendatud tahtest soovib kaebaja siiski

asja läbivaatamist kohtuistungil. 16. jaanuari 2023. a määruses ongi halduskohus selgitanud, et

mõistab poolte nõustumist asja lahendamisega kirjalikus menetluses selliselt, et kui kohus peab

vajalikuks tunnistajad üle kuulata, siis tuleb selleks korraldada kohtuistung. Tunnistajate

ülekuulamise vajadust hinnates märkis halduskohus, et kaebaja (ka vastustaja) pakutud tunnistajad

saavad peaasjalikult tõendada seda, kas kaebajale pakuti mõnel teisel ametikohal teenistuse

jätkamise võimalust või mitte. Selle asjaolu tuvastamine ei ole aga asja lahendamisel oluline.

Lisaks osutas halduskohus sellele, et kaks tunnistajat ei ole viibinud kaebaja ja vastustaja ametnike

vestluste juures ega saa asja kohta teavet anda.

Ringkonnakohtu arusaama järgi on halduskohus seega hinnanud kõigi kaebaja ja vastustaja

nimetatud tunnistajate ütluste kogumise vajadust, leides, et neilt saadav teave ei aita kaasa kaebuse

sisulisele lahendamisele. Halduskohus ei ole jätnud kaebaja nimetatud ülejäänud tunnistajaid

tähelepanuta ja on selgitanud ka nende ülekuulamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub, et asjas ei

ole vaja tuvastada, kas vastustaja pakkus kaebajale teist ametikohta. Lisaks on nii halduskohus kui

ka ringkonnakohus lahendanud kaebuse lähtudes kaebaja väitest, et 15. oktoobri 2020. a vestluse

ajal suhtles politseijaoskonna juht kaebajaga järsul toonil ning nõudis teenistussuhte lõpetamise

taotluse esitamist, kinnitades, et vastasel juhul kaebaja koondatakse ja tal kaob võimalus saada

eripensioni. Seetõttu ei ole ka seda asjaolu tarvis täiendavalt tõendada. Kokkuvõttes ei pakuks

tunnistajate ülekuulamine teavet asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta ega

parandaks kaebaja väljavaateid kohtumenetluses.

25. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud

(riigilõiv) jäävad tema enda kanda.

26. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)