2-20-18195/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-18195

Kohtuasi

Tervio OÜ hagi Edisoft Group OÜ ja X vastu võla ning

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25. novembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Edisoft Group OÜ ja X ühine apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Tervio OÜ (registrikood 14879668),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja (apellant) Edisoft Group OÜ (registrikood

12818935)

Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis

Polman

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 19. oktoobril 2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25. novembri 2022. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-18195

resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta Edisoft Group OÜ ja X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Edisoft Group OÜ ja X ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi

kanda ning Tervio OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Edisoft

Group OÜ ja X kanda.

4. Määrata Tervio OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suurusena

kindlaks 1002 eurot ning mõista see solidaarselt Edisoft Group OÜ-lt ja Xlt Tervio

OÜ kasuks välja. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist alates praeguse

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.

2-20-18195

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tervio OÜ (hageja) esitas 9. detsembril 2020 Harju Maakohtule hagiavalduse Edisoft Group

OÜ (kostja I) ja X (kostja II) vastu ning 19. märtsil 2021 hagi täienduse, milles palus mõista

kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 8333,33 eurot, 19. märtsi 2021. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 385,55 eurot ja edasiulatuva võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise põhivõlalt kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

kostjate kanda.

1.1. Hagi kohaselt sõlmisid kostja I ja Rapavis OÜ 3. märtsil 2018 nõude loovutamise ja

konkurentsikeelu seadmise lepingu nr 20180227 (3. märtsi 2018. a leping, leping). Samal

päeval sõlmisid kostja II ja Rapavis OÜ käenduslepingu, millega kostja II käendas kostja I

kohustusi, mis tulenesid kostja I ja Rapavis OÜ vahelisest lepingust.

1.2. 3. märtsi 2018. a lepingu kohaselt loovutas Rapavis OÜ kostjale I tasu eest nõude Edisoft

Development OÜ (pankrotis) vastu. Lepingu p 3 kohaselt oli loovutatud nõude suurus lepingu

sõlmimise päeva seisuga 168 965,42 eurot, millele lisandub menetluskuluna 3400 eurot.

Lepingu p 4 järgi kohustus kostja I tasuma Rapavis OÜ-le loovutatud nõude hinna (nõude hind)

80 000 eurot ja tasu konkurentsikeelu kokkuleppe täitmise eest (konkurentsikeelu tasu) 70 000

eurot. Täpsemalt pidi kostja I osa nõude hinnast (40 000 eurot) tasuma lepingu sõlmimise

kuupäeval (p 4.1) ning ülejäänud nõude hinna (40 000 eurot) ja konkurentsikeelu tasu (70 000

eurot) igakuiste võrdsete osamaksetena selliselt, et esimesel aastal tasub ta 50 000 eurot, teisel

aastal 40 000 eurot ja kolmandal aastal 20 000 eurot. Osamaksete tasumise tähtpäev oli iga kuu

25. kuupäev; kokku tuli teha kolme aasta jooksul 36 osamakset (p 4.2).

1.3. Kostja I täitis maksekohustusi nõuetekohaselt kuni 2019. a oktoobrini. Viimane laekumine

toimus 25. septembril 2019. Kostja I jättis maksegraafikus märgitud 25. oktoobri 2019. a – 25.

veebruari 2020. a maksed tasumata, mistõttu ütles Rapavis OÜ 3. märtsi 2018. a lepingu

konkurentsikeelu seadmise osas üles. Ülesütlemisavalduse sai kostja I kätte 2. aprillil 2020.

1.4. Rapavis OÜ loovutas hagejale kõik 3. märtsi 2018. a lepingust tulenevad nõuded kostja I

vastu, sh nõuded, mille täitmise tähtpäev ei olnud veel saabunud, samuti kõik tingimuslikud ja

tulevikus tekkida võivad nõuded. Nõude üleminekuga läksid hagejale üle kõik selle tagamiseks

seatud tagatised, sh kostjaga II sõlmitud käenduslepingust tulenevad õigused.

1.5. Hageja on varem pöördunud kohtusse seoses kostja I poolt maksegraafikus märgitud

maksete tasumata jätmisega 25. oktoobrist 2019 kuni 25. veebruarini 2020. Harju Maakohus

2-20-18195

rahuldas 4. detsembril 2020 tsiviilasjas nr 2-20-3374 tehtud otsusega hageja hagi täies ulatuses

ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhinõude 17 386,65 eurot ja viivise sellelt.

1.6. Kostja I jättis tegemata ka 3. märtsi 2018. a lepingu maksegraafikus märgitud 25. märtsi

2020. a – 25. novembri 2020. a maksed. Hagi esitamise seisuga oli kostjal I tasumata

konkurentsikeelu tasuna 25. märtsi 2020. a makse 1060,61 eurot ja nõude hinna eest 25. märtsi

2020. a – 25. novembri 2020. a maksetena 5454,54 eurot (606,06 × 9), s.o kokku 6515,15 eurot.

Menetluse käigus muutusid sissenõutavaks ka nõude hinna eest 25. detsembri 2020. a – 25.

veebruari 2021. a maksed kokku 1818,18 eurot. Praeguses asjas esitatud hagis nõudis hageja

seega kostjatelt põhivõla 8333,33 euro (6565,15 + 1818,18) tasumist. Lisaks palus hageja

mõista kostjatelt välja viivise põhivõlalt 19. märtsi 2021. a seisuga 385,55 eurot ja alates 20.

märtsist 2021 kuni põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostjate hinnangul rikkus Rapavis OÜ 3. märtsi 2018. a lepingut konkurentsikeelu

seadmise osas kogu selle kehtivusaja vältel, mistõttu ei olnud Rapavis OÜ-l õigust saada

konkurentsikeelu tasu. Seega ei olnud Rapavis OÜ-l selles osas nõuet, mida ta oleks saanud

hagejale loovutada.

2.1.1. Lepingu p 5 järgi oli Rapavis OÜ juhatuse liikmel RSl keelatud osutada EDI

(elektrooniline andmevahetus) teenuseid kõikide temaga seotud isikute kaudu. RS pidi

lõpetama uute EDI lepingute sõlmimise, lõpetama EDI teenuse pakkumise Docura OÜ kaudu

ja kõrvaldama kõik EDI teenusele osundavad viited ja reklaamid. Lepingus kokkulepitule

vaatamata jätkas RS Docura OÜ kaudu EDI teenuse pakkumist.

2.1.2. Veebilehel www.docura.ee olid esitatud viited EDI teenuse pakkumisele, mis pidid

olema kõrvaldatud. Pärast selle rikkumise tuvastamist 8. novembril 2018 lubas RS igasuguse

EDI teenuste pakkumise lõpetada ja anda olemasolevad EDI kliendid hageja kontsernile üle.

Seega jätkas kostja I konkurentsikeelu tasu maksmist.

2.1.3. Samuti pakkus RS EDI teenuseid veebilehel https://prezi.com/p/rymw0b_d1j1o-/docura/

alates lepingu sõlmimisest kuni selle avastamiseni kostja I poolt 4. oktoobril 2019. Selle

rikkumise võttis RS omaks 9. oktoobril 2019 saadetud e-kirjas.

2.1.4. Ühtlasi sõlmis RS EDI teenuse osutamise lepingu Maximaga.

2.2. Kostja I fikseeris konkurentsikeelu rikkumised ja ütles lepingu Rapavis OÜ-ga 28.

oktoobril 2019 üles. Kostja ülesütlemisavaldus sisaldas ka tasaarvestus- ja nõudeavaldust

seoses kostja I nõudega Rapavis OÜ vastu 21 666,67 eurot.

2.3. Hageja on 3. märtsi 2018. a lepingu osas Rapavis OÜ eriõigusjärglane. VÕS § 171 lg 1

järgi saab kostja I esitada uue võlausaldaja (hageja) nõude vastu kõiki vastuväiteid, mis tal olid

senise võlausaldaja (Rapavis OÜ) vastu. Kostja I vastuväited tulenevad konkurentsikeelu

rikkumisest.

2.4. Leping sätestas ka konkurentsikeelu tasu maksmisest keeldumise alused. Lepingu p 6

kohaselt oli kostjal I õigus lõpetada konkurentsikeelu tasu maksmine, kui RS või temaga seotud

isikud rikuvad lepingu p-s 5 sätestatud tingimusi. See õigus oli kostjal I sõltumata lepingu

ülesütlemisest.

2-20-18195

2.5. Kostjate hinnangul ei ole hageja nõue põhjendatud ega kooskõlas hea usu põhimõttega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla

8333,33 eurot, viivise 385,55 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise

põhivõlalt alates 20. märtsist 2019 kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus jättis poolte

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulude suuruse seetõttu kindlaks

määramata. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskulude katteks

välja 2800 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivise hüvitatavatelt

menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

kulude tasumiseni.

3.1. Maakohus tuvastas mh järgmised asja lahendamisel olulised asjaolud:

• Rapavis OÜ ja kostja I sõlmisid 3. märtsil 2018 nõude loovutamise ja konkurentsikeelu

seadmise lepingu. Lepinguga loovutas Rapavis OÜ kostjale I nõude Edisoft

Development OÜ (pankrotis) vastu tasu eest. Lepingu p 4 järgi kohustus kostja I tasuma

Rapavis OÜ-le loovutatud nõude hinna (nõude hind) 80 000 eurot ja tasu

konkurentsikeelu kokkuleppe täitmise eest (konkurentsikeelu tasu) 70 000 eurot. Nõude

hinna ja konkurentsikeelu tasu tasumine pidi toimuma pangaülekannete teel järgmiselt:

-

nõude hinnast 40 000 eurot tasutakse lepingu sõlmimise kuupäeval (p 4.1);

-

ülejäänud nõude hinnast 40 000 eurot ja konkurentsikeelu tasu 70 000 eurot

tasutakse igakuiste võrdsete osamaksete kaupa selliselt, et esimesel aastal tasutakse

50 000 eurot, teisel aastal 40 000 eurot ja kolmandal aastal 20 000 eurot.

Osamaksete tasumise kuupäev on iga kuu 25. kuupäev; kokku tuleb teha 36

osamakset kolme aasta jooksul (p 4.2); konkurentsikeelu tasu ja nõude hind loetakse

tasutuks iga osamaksena võrdselt (p 4.3);

• Rapavis OÜ ja kostja II sõlmisid 3. märtsil 2018 käenduslepingu, millega kostja II

käendas kõigi nõude Rapavis OÜ ja kostja I vahel sõlmitud loovutamise ja

konkurentsikeelu seadmise lepingust tulenevate nõuete täitmist;

• kostja I täitis 3. märtsi 2018. a lepingust tulenevaid maksekohustusi nõuetekohaselt kuni

2019. a oktoobrini, viimane laekumine toimus 25. septembril 2019;

• 31. jaanuari 2020. a nõude loovutamise lepinguga loovutas Rapavis OÜ 3. märtsi 2018.

a lepingust tulenevad nõuded kostja I vastu hagejale. Nõude üleminekuga läks hagejale

üle ka kostja II käendus. Kostja I sai Rapavis OÜ teate nõude loovutamise kohta kätte

7. veebruaril 2020;

• 3. märtsi 2018. a lepingu maksegraafikus märgitud 25. oktoobri 2019. a kuni 25.

veebruari 2020. a maksete sissenõudmiseks pöördus hageja kohtu poole. Tsiviilasjas nr

2-20-3374 tehtud 4. detsembri 2020. a otsusega rahuldas Harju Maakohus hageja hagi

täies ulatuses ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhinõude 17 386,65 eurot ja VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise sellelt alates 2. märtsist 2020 kuni

põhinõude tasumiseni;

• kuna kostja I jättis maksegraafikus ettenähtud maksed tegemata, esitas Rapavis OÜ 20.

märtsil 2020 avalduse 3. märtsi 2018. a lepingu konkurentsikeelu seadmise osas üles

ütlemiseks, andes kostjale I eelnevalt täiendava tähtaja 10 päeva tasumise kohustuse

täitmiseks ja lugedes lepingu üles öelduks järgmisest päevast pärast täiendava tähtaja

2-20-18195

möödumist. Kostja I sai Rapavis OÜ ülesütlemisavalduse kätte 2. aprillil 2020 ja

maksekohustust ei täitnud;

• hagi esitamise seisuga (9. detsember 2020) oli kostjatel tasumata nõude loovutamise

eest 25. märtsi 2020. a kuni 25. novembri 2020. a maksed kokku 5454,54 eurot, s.o iga

kuu eest 606,06 eurot (9 × 606,06 = 5454,54), ja enne lepingu konkurentsikeelu

seadmise osas ülesütlemist sissenõutavaks muutunud konkurentsikeelu tasu eest 25.

märtsi 2020. a makse 1060,61 eurot, kõik kokku 6515,15 eurot;

• 19. märtsi 2021. a seisuga oli kostjatel tasumata ka 25. detsembri 2020. a kuni 25.

veebruari 2021. a maksed kokku 1818,18 eurot (3 × 606,06). Kokku oli sel ajal tasumata

8333,33 eurot.

3.2. Maakohus leidis, et kostja I ei ole Rapavis OÜ-ga sõlmitud lepingut 28. oktoobril 2019

üles öelnud. Ülesütlemisavalduse on teinud Edisoft Estonia OÜ, kes ei ole lepingu pool.

Avalduse sisust ei nähtu viiteid kostjale I ega ka seda, et avaldus oleks tehtud kostja I nimel.

Kostjate esitatud tõenditest nähtub, et ülesütlemisavaldust ei saadetud lepingu poolele, vaid

Docura OÜ-le. Seega ei toonud see VÕS § 195 lg 1 järgi kaasa õiguslikke tagajärgi vaidlusaluse

lepingu pooltele, kelleks on kostja I ja Rapavis OÜ. Järelikult on õigusliku tagajärjeta ka

ülesütlemisavalduses sisaldunud leppetrahvinõue ja tasaarvestusavaldus. Samuti ei ole kostjad

tõendanud lepingu ülesütlemiseks, leppetrahvi nõudeõiguse tekkimiseks ja tasaarvestuse

tegemiseks vajalike materiaalsete eelduste olemasolu.

3.3. Kostjate väide, et lepingu rikkumist puudutavad kirjad on saadetud RSle, kes on Rapavis

OÜ juhatuse liige, ei ole põhjendatud. Teated lepingu rikkumise kohta (8. novembri 2018. a ja

4. oktoobri 2019. a pretensioonid) on esitanud lepingu pooleks mitteolev isik Edisoft Estonia

OÜ lepingu pooleks mitteolevale isikule OÜ-le Docura. Sellised kirjad ei oma mingit mõju

kostja I ja Rapavis OÜ lepingust tulenevatele õigustele ja kohustustele. Seega ei võimalda need

järeldada, et lepingust tulenevaid kohustusi oleks rikutud ja kostja I oleks sellest teist

lepingupoolt ehk Rapavis OÜ-d teavitanud.

3.4. Lisaks ei ole 8. novembri 2018. a ja 4. oktoobri 2019. a pretensioonides märgitud tegevused

käsitatavad konkurentsikeelu rikkumisena. Lepingu p-st 5 nähtub, et konkurentsikeelu

rikkumise all mõistetakse üksnes uute EDI lepingute sõlmimist, mitte olemasolevate EDI

lepingute täitmist, mis olid sõlmitud enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist või mis olid sõlmitud

lepingu p-s 5 nimetatud isikutega. 8. novembri 2018. a ja 4. oktoobri 2019. a pretensioonides

nimetatud tegevused ei ole kohtu hinnangul käsitatavad konkurentsikeelu rikkumisena, kuna

teenuseid osutati varasemate lepingute alusel.

3.5. Kohus selgitas, et hagejale on loovutatud kostja I ja Rapavis OÜ 3. märtsi 2018. a lepingust

tulenevad nõuded kostja I vastu, mitte leping tervikuna. Seega ei ole hagejale üle läinud kõik

lepingust tulenevad õigused ja kohustused VÕS § 179 lg-te 1 ja 2 mõttes, vaid üksnes nõuded

kostja I vastu. Lepingust tulenevad kohustused on endiselt Rapavis OÜ-l. Järelikult ei saa

hagejat käsitada Rapavis OÜ eriõigusjärglasena konkurentsikeeldu puudutavas osas, kellele

saaks esitada samu vastuväiteid nagu esialgsele võlausaldajale Rapavis OÜ-le. Leping ei ole

hagejale üle läinud. Kui kostjad leiavad, et Rapavis OÜ ei ole täitnud kohustusi nõuetekohaselt,

siis on kostjatel õigus esitada sellekohaseid nõudeid Rapavis OÜ vastu.

3.6. Maakohus leidis, et 18. oktoobri 2021. a avaldusest ei nähtu, et kostja I nõuaks leppetrahvi,

sh millise rikkumise eest. Samuti ei nähtu, millist ja kui suurt vastaspoole nõuet

tasaarvestatakse. Tasaarvestusavalduse sõnastus ja sisu ei vasta VÕS § 197 lg-te 1 ja 2 ning §

198 nõuetele. Kostja I 18. oktoobri 2021. a avaldust ei saa pidada ka konkurentsitasu

2-20-18195

(tagastamise) nõudeks, mh kuna nõude tasaarvestamisega kostja I sisuliselt täidab oma

kohustust ja ei keeldu selle täitmisest. Ebaselgeks jääb, millise konkreetse rikkumise eest kostja

I hagejalt tasu tagasi nõuab ja mis ulatuses.

3.7. Ka 19. mai 2022. a avalduse põhjal on ebaselge, millise rikkumise eest kostja I leppetrahvi

nõuab ning millist ja kui suurt vastaspoole nõuet ta tasaarvestab. Ka see tahteavaldus ei vasta

VÕS § 197 lg-te 1 ja 2 ning § 198 nõuetele, kuna pole selge, mis ulatuses vastastikused nõuded

lõpevad.

3.8. Kohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjatelt solidaarselt VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 65

lg 1, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 142 lg-te 1 ja 2 ning § 145 lg 1 järgi

kohustuse 8333,33 euro täitmist ja viivist. Viivis on 19. märtsi 2021. a seisuga vaidlustamata

asjaoludel 385,55 eurot. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 on hagejal

õigus nõuda kostjatelt viivist põhivõlalt ka alates 20. märtsist 2019 kuni kohustuse täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Kostjate hinnangul ei välista kostja I ülesütlemisavalduse formaalsete eelduste

mittetäidetus vajadust hinnata konkurentsikeelu täitmist sisuliselt. Kostjal I oli õigus keelduda

Docura OÜ rikkumise korral konkurentsikeelu tasu maksmisest. Lepingu p 6 kohaselt on

loovutuse saajal (kostja) õigus lõpetada konkurentsikeelu tasu tasumine, kui RS või temaga

seotud isikud rikuvad lepingu p-s 5 sätestatud tingimusi. Lepingu p 7 sätestas konkurentsikeelu

tasu maksmise peatamise. Sellekohane õigus oli kostjal I sõltumata konkurentsikeelu lepingu

ülesütlemisest. Kuna kostjal I oli õigus keelduda konkurentsikeelu tasu maksmisest, siis ei ole

kostja I lepingut rikkunud ja Rapavis OÜ poolne konkurentsikeelu lepingu ülesütlemine on

materiaalsete aluste puudumise tõttu kehtetu. Seega tuli kohtul hinnata konkurentsikeelu

lepingu rikkumist Docura OÜ (kui RSga seotud isiku) poolt ka sisuliselt.

4.2. Kostjate arvates ei ole vaidlustatud otsuses konkurentsikeelu järgimist sisuliselt

põhjendatud. Maakohus ei ole kostjate väiteid sisuliselt hinnanud, vaid kordas varasemas

tsiviilasjas tehtud otsuse põhjendusi. Seega jäi otsus olulises ulatuses põhjendamata TsMS §

656 lg 1 p 5 tähenduses. Näiteks ei hinnanud maakohus konkurentsikeelu rikkumise korduvust.

Kohus ei põhjendanud, miks ta ei käsita rikkumiste kõrvaldamist pärast pretensioonide saamist

nende omaksvõtuna. Samuti ei hinnanud maakohus kostjate argumenti, et EDI ühenduse

loomine Maximaga andmevahetuseks lepingu p-s 5 loetletud klientidega on käsitatav uue EDI

lepingu sõlmimisena Maximaga, sest Maximat ei olnud vanade klientide nimekirjas.

4.3. Kostjad leiavad, et nad on võimalikud eksimused ja ebatäpsused varasemate tahteavalduste

esitamisel oma hilisemate (18. oktoobri 2021. a ja 19. mai 2022. a) tahteavaldustega

kõrvaldanud ja parandanud.

4.4. Kostjate 14. oktoobri 2022. a lõplike seisukohtade menetlemata jätmine on vastuolus

seadusega.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

2-20-18195

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon

muutmata,

kuid

osaliselt

tuleb

täiendada

kohtuotsuse

põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostjate apellatsioonimenetluse kulud jäävad nende endi

kanda ja hageja kulud solidaarselt kostjate kanda.

7. Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 3.1 märgitud asjaolud, mida pooled ei ole

apellatsioonimenetluses vaidlustanud ja mille ringkonnakohus võtab seega TsMS § 652 lg 1 p

1 järgi asja lahendamisel aluseks.

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada, ehkki maakohtu otsuse põhjendusi tuleb

kohati täiendada.

9. Põhjendatud ei ole kostjate väide, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, jättes nende

14. oktoobri 2022. a lõplikud seisukohad menetlemata.

9.1. Maakohus põhjendas kostjate 14. oktoobri 2022. a menetlusdokumendi menetlemata

jätmist sellega, et dokument esitati hilinenult, kostjad ei olnud põhjendanud, miks nad ei saanud

esitada kõiki seisukohti eelmenetluses ja dokumendi menetlemine oleks toonud kaasa

menetluse venimise (maakohtu otsuse p 103).

9.2. Asja materjalidest nähtuvalt lõppes eelmenetlus maakohtus 5. augustil 2022 (vt maakohtu

15. juuni 2022. a e-kiri, I kd, tl 140). Sel päeval esitasid kostjad oma seisukohad ja tõendid,

millele hageja sai vastata 5. septembrini 2022 (vt maakohtu 15. augusti 2022. a e-kiri, I kd, tl

163). Kohus määras 4. oktoobril 2022 kirjaliku menetluse, andis pooltele tähtajad

menetluskulude nimekirjade esitamiseks ja teise poole kuludele vastamiseks vastavalt 14.

oktoobrini 2022 ja 26. oktoobrini 2022 ning määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise

aja (I kd, tl 168). Seega oli maakohus menetluses vastavalt TsMS § 403 lg-le 1 määranud

pooltele tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada avaldusi ja dokumente, kuid kostjad esitasid

oma 14. oktoobri 2022. a menetlusdokumendi pärast selle tähtaja möödumist. Kostjate

dokumendi menetlemine oleks poolte võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt toonud kaasa

vajaduse võimaldada ka hagejal seisukohti esitada, mis oleks menetlust venitanud. Eelnevat

arvestades jättis maakohus kostjate 14. oktoobri 2022. a dokumendi õigustatult menetlemata.

9.3. Kolleegium märgib, et kostjate apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas nende 14. oktoobri

2022. a menetlusdokumendi menetlemata jätmine võinuks mõjutada asja lahendamist

maakohtus. Igal juhul ei oleks kostjad saanud menetluse sedavõrd hilises staadiumis tuua kohtu

ette mingeid uusi asjaolusid ega väiteid.

10. Kolleegium ei nõustu kostjatega, et kuna hageja nõudis 3. märtsi 2018. a lepingus

ettenähtud osamakseid ka tsiviilasjas nr 2-20-3374, on tegemist sama hagiga ning hagejal ei

olnud alust nõuda võlga osade kaupa. Pooled ei vaidle selle üle, et tsiviilasjas nr 2-20-3374

nõudis hageja lepingu lisaks olevas maksegraafikus ettenähtud makseid varasema perioodi (s.o

25. jaanuar 2019 kuni 25. veebruar 2020) eest kui praeguse hagi esemeks olev periood (s.o 25.

märts 2020 kuni 25. veebruar 2021). Seega on hagidel erinevad alused, mh on nende aluseks

erinevate maksekohustuste rikkumine. Ehkki TsMS § 369 võimaldab erandjuhtudel esitada hagi

ka enne nõude sissenõutavaks muutumist, sh nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks

muutuvate kohustuste täitmist, ei tulenenud hagejale seadusest sellist kohustust (tsiviilasjas nr

2-20-3374).

2-20-18195

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg

6) osas, millega maakohus leidis, et Rapavis OÜ nõuded kostjate vastu on läinud üle hagejale

(maakohtu otsuse p 62) ning kostjaga II sõlmitud käendusleping vastab seadusest tulenevatele

nõuetele ja on kehtiv (maakohtu otsuse p 63).

12. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on (või vähemalt oli) õigus saada nõude loovutamise

eest hagis nõutud tasu, s.o 7272,72 eurot (5454,54 + 1818,18), kuid kostjate arvates on see nõue

tasaarvestusega lõppenud (vt ka ringkonnakohtu 19. oktoobri 2023. a kohtuistungi protokoll,

ajamärgid 00:12:06; 00:17:12). Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjatelt

3. märtsi 2018. a lepingu maksegraafiku järgset konkurentsikeelu tasu 25. märtsi 2020. a makset

1060,61 eurot, kas kostjal I oli Rapavis OÜ vastu 3. märtsi 2018. a lepingust tulenev

leppetrahvinõue, kas ta on selle nõude Rapavis OÜ-le esitanud ja kas ta on oma nõuded Rapavis

OÜ vastu hageja nõuetega kehtivalt tasaarvestanud, mistõttu hageja rahalised nõuded on

lõppenud.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Edisoft Estonia OÜ poolt (sh nimetatu prokuristi

poolt allkirjastatult) Docura OÜ-le 28. oktoobril 2019 saadetud ülesütlemisavaldus ja

leppetrahvinõue ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi 3. märtsi 2018. a lepingu pooltele, kelleks

olid kostja I ja Rapavis OÜ, ning samas dokumendis sisalduval tasaarvestusavaldusel ei ole

hageja nõuet lõpetavat tagajärge (maakohtu otsuse p-d 65–72). Kuna nimetatud tahteavaldusi

ei teinud 3. märtsi 2018. a lepingu pool sama lepingu teisele poolele, ei ole täidetud lepingu

ülesütlemise ja leppetrahvi nõudeõiguse tekkimise formaalsed eeldused (maakohtu otsuse p

73). Juba ainuüksi sel põhjusel on kostjal I kohustus tasuda hagejale konkurentsikeelu järgimise

eest ka 25. märtsil 2020 sissenõutavaks muutunud makse.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et 8. novembri 2018. a ja 4. oktoobri 2019.

a pretensioonides märgitud tegevused, millele kostjad konkurentsikeelu rikkumisena tuginevad,

ei ole käsitatavad lepingu p-s 5 sätestatud konkurentsikeelu rikkumisena (maakohtu otsuse p-d

77–86). Põhjendatud ei ole kostjate etteheited, et maakohus ei hinnanud vaidlustatud otsuses

konkurentsikeelu rikkumist sisuliselt ja jättis kostjate argumendid arvestamata. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

14.1. 3. märtsi 2018. a lepingu p 5 kohaselt ei tohi RS ilma kostja I eelneva nõusolekuta asuda

tööle või teenistusse Edisoft kontserni kuuluvate äriühingutega samal alal (electronic data

interchange – EDI) tegutsevatesse või konkureerivatesse äriühingutesse ega alustada või

osaleda kas iseseisvalt või seotud isikute (sh sugulased, sõbrad, tuttavad ja lähikondsed

pankrotiseaduse § 117 tähenduses) kaudu Edisoft kontserni kuuluvatele äriühingutele

konkurentsi pakkuda võivates tegevustes (EDI) kolme aasta jooksul lepingu sõlmimisest.

Edisoft kontserni kuuluvate äriühingute konkurentideks on ettevõtjad, kes tegutsevad samadel

või sarnastel tegevusaladel (EDI) järgmistes riikides: Eesti, Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina

Kasahstan ja Valgevene. Konkurentsikeelu rikkumiseks ei loeta EDI lepingute täitmist, mis olid

sõlmitud enne kõnealuse lepingu sõlmimist nendes lepingutes sätestatud tingimustel. Lepingu

p-s 5 on esitatud ka loetelu äriühingutest, kellega sõlmitud lepingute täitmist saab RS kas

isiklikult või seotud isikute kaudu jätkata (nn vanad kliendid). Lisaks on sätestatud, et RS peab

lõpetama (kas isiklikult või seotud isikute kaudu) uute EDI lepingute sõlmimise ja EDI teenuse

pakkumise uutele klientidele, samuti EDI teenuse pakkumise Docura OÜ kaudu ning

kõrvaldama kõik EDI teenusele osundavad viited ja reklaamid. Lepingu p 6 kohaselt, juhul kui

RS või temaga seotud isikud rikuvad lepingu p-s 5 sätestatud tingimusi, on kostjal õigus

lõpetada konkurentsikeelu tasu tasumine ja nõuda Rapavis OÜ-lt ja RSilt solidaarselt

leppetrahvina summat, mis võrdub tasutud konkurentsikeelu tasu summaga. Leppetrahvi saab

nõuda kostja või iga Edisoft kontserni kuuluv äriühing. Leppetrahvi piirmäär on 35 000 eurot.

2-20-18195

14.2. Kostjad heidavad Rapavis OÜ-le konkurentsikeeldu rikkuvate S. Startsevi või Docura OÜ

tegudena ette järgnevat:

1) Docura.ee veebilehel EDI teenusele osundavad viited ja reklaam ning aktiivne hinnakiri

EDI teenusele logistika valdkonnas (tegevus nr 1);

2) EDI teenuste presentatsioon Luminor pangale (tegevus nr 2);

3) EDI ühenduse loomine Maximaga, kes kajastab Docura OÜ-d EDI teenuse pakkujana

(tegevus nr 3).

14.3. Maakohus ei pidanud tegevust nr 1 konkurentsikeelu rikkumiseks, kuna leidis, et 8.

novembri 2018. a pretensioonile (I kd, tl-d 37 – 37 pöördel) lisatud Docura OÜ veebilehe

kuvatõmmistest (I kd, tl-d 38–43) ei nähtu, et Docura OÜ oleks pakkunud EDI teenust; kostjate

esitatud kirjavahetusest nähtuvalt avaldas Docura OÜ oma vastuses 8. novembri 2018. a

pretensioonile (I kd, tl 49 pöördel), et kodulehel on juttu paberivaba logistika lahendusest, mitte

EDI teenusest, ning probleemide vältimiseks Docura OÜ eemaldas kõnealused andmed ja

reklaami oma veebilehelt (maakohtu otsuse p-d 79–80). Ringkonnakohus nõustub viidatud osas

maakohtuga ja sellekohaseid põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

14.3.1. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt oli kostjate kohustus tõendada asjaolusid, millest saab

järeldada, et Rapavis OÜ, RS või Docura OÜ on konkurentsikeeldu rikkunud. Praegusel juhul

ei ole kostjad oma tõendamiskohustust täitnud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et 8.

novembri 2018. a pretensioonile lisatud Docura OÜ veebilehe kuvatõmmised ja muud asjas

esitatud tõendid ei anna alust järeldada, et Docura OÜ oleks pakkunud just EDI teenust.

Kostjate selgituste kohaselt kasutavad EDI teenust jaekaubandusettevõtted ja nende tarnijad,

kelle vahel toimuvad pidevalt ostu-müügitehingud, EDI ühenduse kaudu toimub dokumentide

automatiseeritud vahetus ja haldus ning teenus võimaldab vältida andmete topeltsisestamist

tarneahelas (vt kostjate 27. mai 2022. a menetlusdokumendi p 5.3; 5. augusti 2022. a

menetlusdokumendi p 3). Kostjate esitatud kirjavahetusest nähtuvalt avaldas Docura OÜ 8.

novembri 2018. a e-kirjas, et tema kodulehel oli juttu paberivaba logistika teenusest, mis pole

EDI teenus (I kd, tl 49 pöördel); Docura OÜ 14. novembri 2018. a e-kirja kohaselt tegelevad

RS ja temaga seotud ühingud Masterdata (PIM) süsteemi müügi ja arendamisega, millega nad

ei konkureeri Edisoftiga EDI alal (vt samas). Kostjad ei ole täitnud oma kohustust

kohtumenetluses põhistada ja tõendada, et Docura OÜ poolt pakutav teenus oleks olnud EDI

teenus, arvestades mh seda, et Docura OÜ veebilehel kajastatud teenus ei olnud suunatud

jaekaubandusettevõtetele ja nende tarnijatele.

14.3.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et üksnes väidetava rikkumise lõpetamisest Docura

OÜ poolt ei saa järeldada, et see tegevus oleks ka tegelikult olnud käsitatav lepingu

rikkumisena. Seda, kas konkreetne tegevus on käsitatav 3. märtsi 2018. a lepingu p-s 5

sätestatud konkurentsikeelu rikkumisena, tuleb hinnata selle lepingupunkti alusel.

Tsiviilkohtumenetluses saab omaks võtta asjaolusid (vt TsMS § 231), samas kui hinnang

sellele, kas mingi tegevus on käsitatav lepingu rikkumisena, on õiguslik hinnang. Lisaks ei

nähtu kostjate esitatud kirjavahetusest, et Docura OÜ oleks nõustunud sellega, et tema

veebilehel üleval olnud teave rikub 3. märtsi 2018. a lepingus sätestatud konkurentsikeeldu.

Kirjavahetusest nähtuvalt leidis Docura OÜ, et tegemist on muu teenusega kui EDI teenus. See,

et Docura OÜ võttis pretensioonis viidatud sisu veebilehelt maha, võis tuleneda soovist Edisofti

kontsernile vastu tulla ja lõpetada erimeelsusi tekitanud olukord.

2-20-18195

14.3.3. Lisaks märgib kolleegium, et isegi kui tegevus nr 1 oleks olnud käsitatav

konkurentsikeelu rikkumisena, ei oleks see andnud kostjale I õigust 3. märtsi 2018. a lepingut

konkurentsikeelu seadmise osas 28. oktoobril 2019 üles öelda.

Kostja I oli väidetavast rikkumisest teadlik hiljemalt 8. novembril 2018, mil Docura OÜ-le

esitati pretensioon, kusjuures vaidlust ei ole selles, et Docura OÜ eemaldas vaidlusaluse teabe

oma veebilehelt juba 14. novembriks 2018 (vt Docura OÜ 14. novembri 2018. a e-kiri (I kd, tl

49 pöördel); vt ka 19. oktoobri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:20:13). Olukorras,

kus väidetav rikkumine oli juba kõrvaldatud, ei oleks see andnud kostjale I alust peaaegu aasta

aega hiljem lepingut üles öelda. Esiteks ei ole kostja I põhistanud, et tegemist oleks olnud

olulise rikkumisega, mis andnuks alust konkurentsikeelu kokkulepe üles öelda ka sõltumata

rikkumise lõpetamisest selleks määratud tähtaja jooksul (VÕS § 196 lg 2). Teiseks on

ülesütlemiseks õigustatud isikul õigus leping üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast

ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teadasaamist (VÕS § 196 lg 3), mis praegusel juhul oli

möödunud.

Seejuures on 8. novembri 2018. a pretensioonis tuginetud 3. märtsi 2018. a lepingu p-le 7, mille

kohaselt kostjal I on õigus konkurentsikeelu tingimuste rikkumise korral peatada

konkurentsikeelu tasu maksmine ning tasu maksmise jätkamiseks peab Rapavis OÜ tõendama,

et konkurentsikeelu tingimusi ei rikuta. Pretensiooni esitaja teatas, et konkurentsikeelu tasu

tasumine peatatakse 14 päevaks kuni rikkumise likvideerimise tõendamiseni. Kuna praegusel

juhul kostja I jätkas konkurentsikeelu tasu maksete tegemist ka pärast 8. novembri 2018. a

pretensioonis viidatud väidetavate rikkumiste kõrvaldamist, tehes makseid kuni 25. septembrini

2019 (vt I kd, tl-d 9 – 9 pöördel), saab sellest järeldada, et kostja I luges, et rikkumist ei olnud

või see on kõrvaldatud. Igal juhul ei pidanud kostja I võimalikku rikkumist piisavalt oluliseks,

et konkurentsikeelu tasumine lepingu p 6 alusel lõpetada ja 3. märtsi 2018. a leping

konkurentsikeelu seadmist puudutavas osas üles öelda.

14.4. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et ka tegevuse nr 2 osas ei ole tõendatud

konkurentsikeelu rikkumine.

14.4.1. Maakohus tuvastas, et kostjad ei ole tõendanud, et nende viidatud prezi.com lingilt oleks

avanenud presentatsioon Luminor pangale (maakohtu otsuse p 85). Ringkonnakohtu istungil

möönsid kostjad ka ise, et 4. oktoobri 2019. a pretensioonis (I kd, tl 45) esitatud link väidetavale

presentatsioonile ei tööta (vt 19. oktoobri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:27:51).

Kostjad ei ole presentatsiooni ennast menetluses tõendina esitanud ja olukorras, kus kostjate

esitatud link enam ei avane, poleks see tõenäoliselt ka võimalik. Hageja ei ole menetluses

omaks võtnud, et Docura OÜ oleks teinud Luminorile presentatsiooni, milles oleks pakkunud

EDI teenuseid (vt ka samas, ajamärgid 00:28:46 ja 00:29:35). Kostjate esitatud Docura OÜ 9.

oktoobri 2019. a vastuskirjast (I kd, tl 50) 4. oktoobri 2019. a pretensioonile nähtub küll see, et

Docura OÜ on teinud Luminor pangale mingi presentatsiooni, kuid ei nähtu selle ettekande

sisu. Seega ei ole kostjad täitnud menetluses TsMS § 230 lg-st 1 tulenevat kohustust tõendada

oma väidet, et Docura OÜ pakkus Luminorile tehtud presentatsioonis talle EDI teenuseid.

14.4.2. Maakohus viitas põhjendatult sellele, et Docura OÜ 9. oktoobri 2019. a e-kirja kohaselt

on kõnealune presentatsioon Luminor pangale tehtud enne 3. märtsi 2018. a lepingu sõlmimist

(maakohtu otsuse p 81). Kostjad ei ole menetluses tõendanud, et kõnealune presentatsioon oleks

tehtud pärast 3. märtsi 2018. a lepingu sõlmimist ja/või et Docura OÜ oleks osutanud pärast 3.

märtsi 2018. a lepingu sõlmimist Luminorile EDI teenuseid. Ka neid asjaolusid ei saa järeldada

Docura OÜ 9. oktoobri 2019. a e-kirjast (vt kostjate väide 19. oktoobri 2023. a kohtuistungil,

kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:33:57). Seega, isegi kui leida, et Docura OÜ oleks teinud

2-20-18195

Luminorile presentatsiooni, milles oleks pakkunud EDI teenuseid, ei võimaldaks asjas esitatu

järeldada, et Rapavis OÜ, Docura OÜ või RS oleks rikkunud Luminoriga seoses 3. märtsi 2018.

a lepingust tulenevat konkurentsikeeldu.

14.4.3. Lisaks nähtub 4. oktoobril 2019 saadetud pretensioonist, et ka selles tugineti 3. märtsi

2018. a lepingu p-le 7 ja anti Docura OÜ-le tähtaeg kuni 4. novembrini 2019 rikkumise

puudumise tõendamiseks, lisades, et kui selleks ajaks ei suudeta rikkumise puudumist tõendada,

lõpetatakse konkurentsikeelu tasu maksmine ja nõutakse lepingujärgset leppetrahvi. Docura

OÜ 9. oktoobri 2019. a e-kirjast nähtub, et sama päeva seisuga oli ettekanne parandatud ja

Docura OÜ-d ei kajastatud EDI teenuse pakkujana (vt maakohtu otsuse p 81). Kostjad on ise

avaldanud, et Docura OÜ või RS kõrvaldas vaidlusaluse presentatsiooni vahetult pärast

sellekohase pretensiooni saamist (vt ka 19. oktoobri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:20:35). Kuna väidetav rikkumine oli 28. oktoobri 2019. a seisuga, sh Docura OÜ-le selleks

määratud tähtaja jooksul kõrvaldatud, ei oleks see andnud kostjale I alust 3. märtsi 2018. a

lepingut konkurentsikeelu seadmise osas üles öelda.

14.5. Ringkonnakohus nõustub ka tegevuse nr 3 puhul maakohtu järeldusega, et Docura OÜ-le

ette heidetav tegevus ei ole käsitatav 3. märtsi 2018. a lepingu p-s 5 sätestatud konkurentsikeelu

rikkumisena. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

14.5.1. Seoses tegevusega nr 3 tugines maakohus järgmistele tõenditele ja neist nähtuvatele

asjaoludele, mida ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud:

-

Docura OÜ 9. oktoobri 2019. a e-kirja (I kd, tl-d 50) kohaselt kajastas Maxima Docura

OÜ-d omal algatusel EDI teenuse pakkujana teiste EDI teenuse pakkujate hulgas,

Docura OÜ ja Maxima vahel ei ole sõlmitud koostöölepingut ning 9. oktoobri 2019. a

seisuga kustutas Maxima Docura OÜ nime oma EDI teenuse pakkujate nimekirjast;

-

Docura OÜ 18. oktoobri 2019. a e-kirjast (I kd, tl 50 pöördel) nähtub, et Docura OÜ ei

paku klientidele EDI teenuseid ega sõlmi EDI lepinguid, v.a 3. märtsi 2018. a lepingu

p-s 5 nimetatud juriidilised isikud; täidab EDI lepinguid p-s 5 nimetatud klientidega

lepingutes sätestatud tingimustel ning tal on ühendus Maximaga vanade klientide

lepingute täitmiseks nendes lepingutes sätestatud tingimustel; Docura OÜ ja Maxima

vahel ei ole sõlmitud koostöölepingut ja Maxima kajastas iseseisvalt Docura OÜ-d EDI

teenuse pakkujana teiste EDI teenuse pakkujate hulgas; Docura OÜ ei ole osutanud EDI

teenuseid Maxima partneritele, v.a lepingu p-s 5 nimetatud juriidilised isikud;

-

Maxima 8. oktoobri 2020. a kirja (I kd, tl-d 75–76) kohaselt ei ole Maxima ja Docura

OÜ vahel alates 1. jaanuarist 2018 kuni kõnealuse kirja allkirjastamise kuupäevani

sõlmitud ühtegi lepingut;

-

Valio Eesti AS 13. oktoobri 2020. a kirja (I kd, tl-d 77–78) kohaselt on Valio Eesti AS

ja Docura OÜ vahel sõlmitud 2016. a-l EDI teenuse osutamise leping, Valio Eesti AS

vahetab dokumente Maximaga Docura OÜ kaudu alates 2017. a-st ja EDI ühendus

Maximaga on loodud 1. oktoobril 2017.

14.5.2. Kolleegium ei nõustu kostjate käsitlusega, et 3. märtsi 2018. a lepingu p 5 tähenduses

on EDI ühenduse loomine samastatav lepingu sõlmimisena ning konkurentsikeeluga oli

keelatud uute isikutega EDI ühenduse loomine isegi juhul, kui seda tehakse vana kliendiga

sõlmitud lepingu täitmiseks. Olukorras, kus pooled vaidlevad lepingu tõlgendamise üle ja

lepingu üks pool (Rapavis OÜ) ei osale praeguses menetluses, ei ole võimalik selgitada välja

2-20-18195

lepingupoolte ühist tegelikku tahet VÕS § 29 lg 1 järgi. Seega tuleb lepingut tõlgendada VÕS

§ 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma. Kolleegium leiab, et arvestades 3. märtsi 2018. a lepingu p 5 sõnastust ja eesmärki

takistada RSil ja temaga seotud ettevõtetel Edisoft kontserniga piiratud ajavahemiku jooksul

majanduslikult konkureerida, pidi lepingupooltega sarnane mõistlik isik konkurentsikeeldu

mõistma nii, et keelatud on uute klientidega EDI lepingute sõlmimine, mitte üksnes tehniliste

ühenduste loomine, kui see on vajalik vana kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, kuid igal

juhul ei loeta konkurentsikeelu rikkumiseks seda, kui jätkatakse vanade klientidega sõlmitud

lepingute täitmist nendes lepingutes sätestatud tingimustel.

14.5.3. Pooled ei vaidle selle üle Docura OÜ-l oli lubatud osutada EDI teenust Valio Eesti AS-

le, kuna tegemist oli vana kliendiga (vt 19. oktoobri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:24:20). Selle kohta, et Docura OÜ oleks teenindanud EDI ühenduse kaudu ka teisi Maxima

kliente peale Valio Eesti AS-i, ei ole asjas tõendeid esitatud. Maxima ja Valio Eesti AS kirjad

tõendavad, et Docura OÜ ei ole sõlminud Maximaga pärast konkurentsikeelu kehtestamist

lepingut, vaid tal on Maximaga ühendus selleks, et ta saaks täita Valio Eesti AS-ga sõlmitud

lepingut, mis on 3. märtsi 2018. a lepingu p 5 kohaselt lubatud. Seejuures on ühendus

Maximaga loodud Valio Eesti AS jaoks enne 3. märtsi 2018. a lepingu sõlmimist, mistõttu ei

ole tegemist ka n-ö uue ühendusega. Järelikult ei saa ei Maximaga EDI ühenduse loomist ega

ka selle säilitamist Valio Eesti AS-le teenuse osutamiseks käsitada konkurentsikeelu

rikkumisena. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et Maxima ei olnud 3. märtsi 2018. a lepingu p-

s 5 loetletud vanade klientide nimekirjas, kuna kliendiks, kellele Docura OÜ osutas teenust, oli

Valio Eesti AS, mitte Maxima. Samuti ei mõjuta eelnevat asjaolu, et vanade klientide

nimekirjas oli mh Selver AS. Asjas pole esitatud tõendeid, millest nähtuks, mis põhjusel Selver

AS oli vanade klientide nimekirja lisatud. Pole välistatud, et Docura OÜ-l või mõnel muul

RSiga seotud äriühingul oli Selver AS-ga leping, mistõttu tegemist oli vana kliendiga.

14.5.4. Kostjad viitasid apellatsioonimenetluses ka sellele, et Maxima oli kuulutanud välja

konkursi, et leida endale EDI teenuse osutaja, ning Docura OÜ esitas sellel konkursil

pakkumuse ja hakkas Maximale EDI teenust osutama (vt ka 19. oktoobri 2023. a kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:43:15). Kostjad ei ole neid väiteid maakohtu menetluses esitanud ega

nende esitamata jätmist põhjendanud, mistõttu ei oleks alust neid apellatsioonimenetluses

arvestada (TsMS § 652 lg 3). Samuti ei ole nende asjaolude kohta esitatud tõendeid.

15. Kuna ringkonnakohus nõustub kokkuvõttes maakohtu seisukohaga, et Rapavis OÜ (sh

Docura OÜ või RSi tegevuse kaudu) ei ole 3. märtsi 2018. a lepingus sisalduvat

konkurentsikeeldu rikkunud, ei saanud kostjal I tekkida sellest tulenevaid nõudeid (sh

leppetrahvinõue) Rapavis OÜ vastu, mida ta oleks saanud hageja nõudega tasaarvestada.

Samuti ei saanud kostjal I tekkida 3. märtsi 2018. a lepingu p-de 6 ja 7 alusel õigust

konkurentsikeelu tasu maksmisest keelduda.

16. Eelnevat

arvestades

ei

hinda

kolleegium

menetlusökonoomia

kaalutlustel

apellatsioonkaebuse kõiki väiteid selle kohta, kas kostja I on esitanud Rapavis OÜ vastu

konkurentsikeelu rikkumisest tuleneva leppetrahvi vm nõude ja tasaarvestanud selle nõude

hageja nõuetega kostjate vastu. Täiendavalt praeguse otsuse p-s 13 öeldule märgib kolleegium

siiski järgmist. Ehkki kostja I väitel on ta esitanud Rapavis OÜ-le konkurentsikeelu rikkumisest

tuleneva leppetrahvi nõude ka 18. oktoobril 2021 (I kd, tl-d 94–95) ja 19. mail 2022 (I kd, tl-d

128–129), nõustub kolleegium maakohtuga, et need teated leppetrahvi nõudmise kohta ei oleks

esitatud VÕS § 159 lg 2 mõttes mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist (vt

maakohtu otsuse p 97). Olukorras, kus kostja I oli väidetavatest rikkumistest teadlik juba 8.

novembril 2018 ja 4. oktoobril 2019, mil esitati Docura OÜ-le pretensioonid, on viidatud teated

2-20-18195

leppetrahvi nõudmise kohta esitatud ca 2–4 aastat pärast rikkumistest teadasaamist, mis

oluliselt ületab leppetrahvi nõudmiseks mõistlikku aega. Ehkki kostjad on nimetanud oma

tasaarvestatavat nõuet menetluses ka alusetult tasutud konkurentsikeelu tasuks (vt nt kostjate

27. mai 2022. a menetlusdokumendi p lk 3: 19. oktoobri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:52:09), on sisuliselt tegemist 3. märtsi 2018. a lepingu p-s 6 ette nähtud leppetrahvi nõudega,

mida möönsid ringkonnakohtu istungil ka kostjad (vt samas, ajamärgid 00:52:09 ja 00:53:29).

Eelnevast tulenevalt ei oleks kostjal I saanud olla 18. oktoobril 2021 ja 19. mail 2022 esitatud

tasaarvestusavalduste tegemise ajal Rapavis OÜ vastu leppetrahvinõuet ka siis, kui Rapavis OÜ

oleks 2018. ja 2019. a-l konkurentsikeeldu rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtuga ka

selles, et nimetatud kuupäevadel esitatud leppetrahvinõuet ei oleks kostja I saanud VÕS § 171

lg 3 p 2 järgi hageja nõudega ka tasaarvestada, kuna see nõue oleks tekkinud ja seega

sissenõutavaks muutunud pärast seda, kui kostja I sai teada Rapavis OÜ nõuete loovutamisest

hagejale (s.o 7. veebruari 2020) (vt maakohtu otsuse p 93). Nimelt ei teki leppetrahvi maksmise

nõudeõigus mitte selle aluseks oleva rikkumise toimepanemisel, nagu kostjad on menetluses

ekslikult leidnud, vaid selle tekkimise üheks eelduseks on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule

teatamine, sh mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2, vt ka Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 11).

17. Eeltoodust tulenevalt on maakohus hagi põhjendatult rahuldanud nii põhinõude 8333,33

euro, s.o nii nõude loovutamise tasu 7272,72 euro kui ka konkurentsikeelu tasu 1060,61 euro

osas kui ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise osas. Kostjad ei ole esitanud

apellatsioonkaebuses vastuväiteid maakohtu viivisearvestusele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna maakohtu otsus jääb sisulises osas muutmata, ei ole TsMS § 173 lg 3 järgi vaja muuta

ka maakohtu menetluskulude jaotust. Olukorras, kus hagi rahuldati täies ulatuses, jättis

maakohus põhjendatult TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 järgi menetluskulud solidaarselt kostjate

kanda.

19. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse. Apellatsioonkaebuses

ei ole kostjad maakohtu otsusele selles osas vastuväiteid esitanud. Kolleegium ei tuvastanud

menetluskulude kindlaksmääramise osas ka mingeid olulisi menetlusõiguse rikkumisi.

20. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 järgi

jätta kostjate apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda ja hageja apellatsioonimenetluse

kulud solidaarselt kostjate kanda.

21. Kooskõlas

TsMS

§

lg-ga

määrab

ringkonnakohus

kindlaks

hageja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse.

21.1. Lepingulise esindaja kulud mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses, arvestades mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse ning

menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-

16-3785, p 31.3; 27. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812, p 19.2).

21.2. Hageja esitas 20. oktoobril 2023 apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

nimekirja, milles palub määrata menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 1020 eurot, mis

sisaldab õigusabi 8,5 t eest hinnaga 120 eurot/t (käibemaksuta).

2-20-18195

21.2.1. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabi järgmiste

toimingutega:

-

apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine ja esitamine Tallinna

Ringkonnakohtule – 5 t;

-

19. oktoobri 2023. a kohtuistungiks ettevalmistamine – 1,75 t;

-

19. oktoobri 2023. a kohtuistung – 1,5 t;

-

20. oktoobri 2023. a menetlusdokumendi koostamine ja esitamine kohtule – 0,25 t.

21.2.2. Kostjad ei esitanud hageja menetluskuludele vastuväiteid.

21.2.3. Kolleegium leiab, et 19. oktoobri 2023. a kohtuistungi protokollijärgset kestust

arvestades on istungil osalemise ajakulu põhjendatud 2 t 21 min ulatuses, s.o hageja taotletust

9 min (0,15 t) vähem. Arvestades maakohtu otsuse, kostjate apellatsioonkaebuse ning hageja

vastuse apellatsioonkaebusele sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul hageja lepingulise

esindaja ajakulu apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele kokku 5 t

põhjendatud. Samuti on põhjendatud kohtuistungiks valmistumise ja menetluskulude nimekirja

koostamise ajakulu kokku 2 t. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik

ajakulu kokku 8,35 t.

21.2.4. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ületa

keskmist vandeadvokaadist esindaja tasu sarnases asjas ning on põhjendatud.

21.2.5. Eelnevat arvestades on hageja menetluskulud apellatsioonimenetluses kokku 1002 eurot

(8,35 × 120). Kohus määrab hageja menetluskulud kindlaks käibemaksuta, sest hageja pole

avaldanud, et ta ei oleks käibemaksukohustuslane ega saaks käibemaksu tagasi arvestada.

21.2.6. Vastavalt hageja maakohtus esitatud taotlusele tuleb hüvitatavatelt menetluskuludelt

mõista TsMS § 177 lg 4 järgi välja ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivis

alates praeguse otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.

22. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Villem Lapimaa

Meeli Kaur