1-22-2859/63 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2023, Tallinn

Kriminaalasja number

1-22-2859

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Orvi Koik ja Sten Lind

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 20. juuni 2023

otsus üldmenetluses

Kriminaalasi

Y (Y) süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2

p 3 järgi

Apellandid

Prokuratuur

Kannatanu X esindajad Risto Käbi ja Virge Murak

Süüdistatav

Y

(isikukood

XXXXXXXXXX,

ülejäänud

isikuandmed maakohtu otsuses, kd II tlk 164)

Kaitsja

Marko Kairjak

Prokurör

Piia Enno

Kannatanu

X

Kannatanu esindajad

Risto Käbi ja Virge Murak

RESOLUTSIOON

1. Jätta prokuratuuri ja kannatanu X esindajate apellatsioonkaebused rahuldamata.

2. Rahuldada süüdistatava Y kaitsja määruskaebus.

3. Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2023. a otsus osas, mis puudutab Y

menetluskulude kindlaksmääramist ja hüvitamist. Muus osas jätta otsus

muutmata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

3.1 Mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu 16 776.25

eurot.

3.2 Mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks välja asjatundja MR kaasamisega seotud kulu

1255.50 eurot.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 577.92 eurot.

5. Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu X kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu

1629.60 eurot.

KAEBEKORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Esitatud süüdistus ja maakohtu otsus vaidlustatud osas:

1. Prokuratuur koostas 6. mail 2022.a süüdistusakti Y süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi.

Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus muutis prokurör esialgset süüdistust (kd II tlk 72-74)

ning kokkuvõtvalt süüdistati Y KarS § 209 lg 2 p 3 järgi selles, et ta veenis X paigutama

kinnisvara võõrandamisest saadud 135 000 eurot krüptovaluutasse. Y rääkis Xle oma

edukogemusest ja sellest, et investeering on turvaline. Süüdistatav lubas, et aitab luua

kannatanule kauplemiseks isikliku konto, ning andis mõista, et kontroll ja otsustusõigus

rahaliste vahendite üle jääb kannatanule. Kuna X oli Yga lähisuhtes ja usaldas teda ning Y jättis

asjatundliku mulje, tegi ta 19. veebruaril 2020. a süüdistatava äriühingu C OÜ arveldusarvele

ülekande summas 125 000 eurot. Y kandis 20. veebruaril 2020 raha edasi äriühingu nimele

avatud krüptovaluuta platvormi kontole, mida X ei kontrollinud. Seejärel tegi Y kannatanu

rahaga kõrge riskiga üheülbalisi tehinguid, mis võimaldavad õige panustamise korral teenida

väga lühikese ajavahemiku jooksul suurt kasu. Paraku olid turud koroonaviiruse tõttu

volatiilsed, süüdistatav ei hajutanud ühte tüüpi tehingutele panustades riske ning ta kaotas kogu

X antud raha. Kannatanu viidi enne varakäsutust eksitusse, sest süüdistatav lubas teha madala

riskiga tehinguid. Tegelikult oli süüdistatava eesmärk kasutada talle usaldatud raha oma

äranägemise järgi, et teenida suurt kasu. Süüdistatav rikkus vara investeerimisel sõlmitud

kokkulepet võetavate riskide kohta, millel põhines kannatanu nõusolek anda oma vara Yle

investeerimiseks. Lisaks jättis Y järgimata X varalised huvid, s.o huvi säilitada vara väärtus.

2. Harju Maakohus mõistis 20. juuni 2023. a otsusega süüdistatava KarS § 209 lg 2 p 3 järgi

õigeks ja lahendas menetluskulud. Kohus määras, et Yle tuleb alusetu kinnipidamise tõttu

hüvitada süüteomenetluses tekitatud mittevaraline kahju. Kannatanu tsiviilhagi jäi läbi

vaatamata. Kokkuvõtvalt olid kohtuotsuse motiivid järgmised.

3. Maakohus tuvastas esmalt faktilised asjaolud. Kohus märkis sissejuhatavalt, et Y ja X olid

detsembrist 2019. a kuni aprilli alguseni 2020. a usalduslikes, lähedastes suhetes (maakohtu

otsuse p 3). Valdava osa 2020. a esimesest poolest oli süüdistatav Eestist ära: 12.01.2020 oli Y

Ameerika Ühendriikides ja naasis 26.01.2020, ajavahemikul 30.01.2020 kuni 15.06.2020 viibis

süüdistatav Keenias. Kannatanu oli süüdistataval Keenias külas 03.03.2020 kuni 15.03.2020

(maakohtu otsuse p 11-12).

3.1 Enne seda, kui kannatanu tegi 19. veebruaril 2020. a varakäsutuse, toimusid järgmised

sündmused. Hiljemalt jaanuaris 2020. a sai Y teada, et X soovib talle kuuluva korteri maha

müüa. Kannatanu rääkis süüdistatavale oma soovist osta uus korter ning mõttest finantseerida

uue ostu vana müügist saadud rahaga. (maakohtu otsuse p-d 13 ja 15). Süüdistatav rääkis Xle

veebruaris 2020. a sellest, kuidas ta on edukalt investeerinud krüptovaluutasse ja kasvatanud

portfelli jaanuaris 2020. a 37% (maakohtu otsuse p 15). Enne kannatanu varakäsutust kauples

Y kasumlikult ja esitles oma edukaid tehinguid Xle (maakohtu otsuse p-d 27-29). Y ütles

kannatanule, et kogu korteri müügist saadava raha kasutamine uue ostuks pole mõistlik,

otstarbekam oleks raha investeerida ning sellega saab ta aidata (maakohtu otsuse p 15). Y

kauplemine krüptovaluutaga oma äriühingu C OÜ B kontol oli 2020. a alguses kasumlik

(maakohtu otsuse p-d 21-24). Süüdistatav ja kannatanu vestlesid 16.02.2020. a telefonitsi raha

paigutamisest ning süüdistatav saatis Xle õhtul kell 20.33 C OÜ arveldusarve numbri. Eelnevalt

teavitas süüdistatav kannatanut korduvalt, et ta on küll üritanud, kuid tal ei ole Keenias võimalik

kannatanule n-ö investeerimiseks kontot teha (maakohtu otsuse p-d 16-17). Kannatanu kandis

19. veebruaril 2020. a C OÜ arveldusarvele 125 000 eurot. Raha laekus järgmisel päeval ning

samal kuupäeval kanti kannatanu vara edasi Y Ltd-le. Ülekannete ajal oli allkirjaõiguslik isik

äriühingu juhatuse liige Y (maakohtu otsuse p 30).

3.2 Pärast seda, kui kannatanu tegi 19. veebruaril 2020. a varakäsutuse, ei olnud tal ülevaadet

selle kohta, mida ja milliseid tehinguid süüdistatav tema rahaga teeb (maakohtu otsuse p 31).

Süüdistatav konverteeris 20. veebruaril 2020 Xga läbi rääkimata 125 000 eurot

krüptovaluutasse LTC (s.o 1600 LTC-d). Esimesed tehingud kannatanu rahaga olid

kasumlikud. Süüdistatav ostis eurode eest krüptovaluutat LTC, mis on likviidne, sest seda saab

kiiresti konverteerida fiat-valuutaks. Ainuke risk seisnes selles, et müügihind võib olla

soetushinnast madalam. Seisuga 26. veebruar 2020. a oli X vara stabiilselt kasvanud 1000 LTC

võrra (maakohtu otsuse p-d 33-34). Paralleelselt jätkas Y ajavahemikul 19. veebruarist 28.

veebruarini 2020. a oma vahenditega HHH kontol futuuritehinguid, kuni 24. veebruarini 2020.

a olid tehingud kasumlikud, kuid seejärel tõid süüdistatava oma varaga tehtud tehingud nii

kasumit kui ka kahjumit (maakohtu otsuse p-d 36-42). Süüdistatava varast oli 28. veebruaril

2020. a alles 403.89 LTC-d (maakohtu otsuse p 40).

3.3 26. - 28. veebruaril 2020. a kandis süüdistatav suurema osa kannatanu varast (1700 LTC)

B platvormilt edasi oma kontrolli all olevale krüptovaluuta platvormile HHH. Kannatanu vara

arvel soetatud LTC-d laekusid süüdistatava HHH kontole 29. veebruaril 2020. a (maakohtu

otsuse p-d 32, 41-42). Seejärel suunas Y kontol olevad enda ja kannatanu segunenud vara

futuuritehingutesse, panustades hinnatõusule (maakohtu otsuse p-d 45-47). Esimesed tehingud,

kuni 6. märtsini 2020. a, olid kasumlikud ja süüdistatav jätkas futuuritehinguid, panustades

LTC väärtuse tõusule. Ööl vastu 12. märtsi 2020.a tuli teade, et koroonapandeemia tõttu Itaalia

n-ö sulgeb riigi ning turgudel puhkes paanika. Y kandis HHH kontole viimased 374 LTC-d

eesmärgiga likvideerimishinda allapoole viia, kuid 13. märtsil 2020.a likvideeris platvorm

krüptovaluuta kursi järsu kukkumise tõttu Y positsioonid, sest kontol olnud vahenditest nii

madala hinna juures võimendustega tehingute tagamiseks ei piisanud. Süsteem sundlõpetas

tagatiseta tehingud ning positsioonide likvideerimisega kaasnes kahjum 2483,79 LTC-d, mis

hõlmas nii kannatanu vara kui ka süüdistatava vara ja selle arvel juurde teenitud LTC-sid

(maakohtu otsuse p-d 44, 48 ja 52). Tuvastatud faktide põhjal jõudis maakohus järgmistele

järeldustele.

4. Kannatanu tegi varakäsutuse 19. veebruaril 2023. Kuna X oli sel ajal Eestis, on KarS § 209

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise koht Eesti Vabariik (maakohtu otsuse p 53).

5. KarS § 209 lg 2 p 3 subjektiivne teokoosseis ei ole täidetud. Süüdistatav ei eksitanud

kannatanut varakäsutust tegema oma kogemustest rääkides. See, mida Y rääkis oma edu ja

portfelli kasvu kohta, vastas tõele. Eksitav pole ka lubadus luua kannatanu vahendite

investeerimiseks eraldi konto, sest seda ei avatud objektiivsetel põhjustel, millest kannatanu oli

enne raha ülekandmist teadlik. X tegi varakäsutuse, kuna talle jäi süüdistatava selgituste põhjal

mulje, et too käitub tema varaga ettevaatlikult, tehes madala riskiga tehinguid. Süüdistatav

rikkus kokkulepet ning tegi oma ja X vahenditega alates 29. veebruarist 2020. a võimendusega

futuuritehinguid, mis on kõrge riskiga. Risk realiseerus ning nii süüdistatav kui ka kannatanu

jäid oma rahast ilma, X kandis eksimuse tulemusena tehtud varakäsutuse tõttu kahju, mille

suurus on 125 000 eurot. Y mõistis juba enne seda, kui kannatanu temaga seotud äriühingule

raha üle kandis, et võimendusega futuuritehingud on riskantsed, kuid pole tõendatud, et

süüdistataval oli enne 19. veebruarit 2020. a kavas X rahaga neid tehinguid teha. Süüdistataval

tekkis tahtlus teha kannatanu vahendite arvel kõrge riskiga tehinguid siis, kui ta kandis B kontol

olnud kannatanu rahalised vahendid 1700 LTC-d üle HHH kontole, s.o 26. – 27. veebruaril

2020. a. Seega ei saa süüdistatava tegevust enne 19. veebruarit 2020. a pidada kannatanu

tahtlikuks eksitamiseks. Lisaks viitab Y käitumine soovile teenida kannatanule raha juurde,

mitte põhjustada talle kahju. Enne varakäsutust oli süüdistataval küll teoreetiline arusaam, et

võimendusega futuuritehingud kätkevad endas suuri riske, kuid enne 19. veebruari 2020. a ei

olnud tal kogemust, et nendega võib kaasneda märkimisväärne kahju. Järelikult võis ta siis

loota, et valitud kauplemistaktika võimaldab kahjumit vältida. Pärast 24. veebruarit 2020. a Y

enam oma edukale kauplemisstrateegiale loota ei saanud, sest 24. veebruaril 2020. a ja 28.

veebruaril 2020.a sai ta oma vara arvel tehtud võimendustega tehingutest märkimisväärset

kahju (maakohtu otsuse p-d 54-56).

6. Süüdistatava tegevus ei vasta KarS § 201 lg 2 p 2 teisele alternatiivile. Uuritud tõendite järgi

usaldas X Yle 19. veebruaril 2020. a 125 000 eurot selleks, et süüdistatav investeeriks raha

madala riskiga. Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistatav püüdis kannatanu vara kasvatada

ja tegi seda esialgu edukalt, kuid viimased, kõrge riskiga tehingud päädisid nii Y kui ka X vara

kaotusega. Tõendite põhjal pole võimalik järeldada, et süüdistatav pööras kannatanu vara enda

või kolmanda isiku kasuks, järelikult pole omastamise koosseis täidetud.

7. Süüdistatava tegu vastaks KarS § 2172 lg 1 esimesele alternatiivile, kuid sellele teole Eesti

karistusõiguse kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Süüdistatav rikkus kannatanuga

sõlmitud kokkulepet, kui ta oli Keenias ning teo tagajärg ehk kahju tekkis siis, kui nii

süüdistatav kui ka kannatanu olid Keenias. Kahju tekkis HHH kauplemisplatvormil, mis on

registreeritud Seišelli Vabariigis, serverite asukohamaa kohta andmeid ei ole. Kuivõrd nii teo

toimepanemise kui ka tagajärje saabumise koht on väljapool Eesti Vabariiki, peavad olema

täidetud KarS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud nõuded. Prokuratuur ei ole seda ära näidanud ning

järelikult ei laiene Y tegevusele Eesti Vabariigis kehtiva KarS § 2172 lg 1.

8. Süüdistatava õigeksmõistmise tõttu tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Y kantud

menetluskulu ehk valitud kaitsjale makstud tasu tuleb hüvitada osaliselt. Ajakulu on

põhjendatud osaliselt ning õigusabiteenuse tunnihind on liiga kõrge: kriminaalasi on tavapärase

mahuga ning pole õiguslikult keeruline. Kaitsja taotleb lisaks õigusabikulude hüvitamisele ka

muude kulude (nt transport jms) hüvitamist, kuid neid pole võimalik seostada käsiloleva

kriminaalasjaga. Asjatundja kulu pole võimalik hüvitada, sest kohtule ei esitatud nõuetekohast

taotlust kooskõlas KrMS § 178 lg 1. Kannatanu menetluskulu on põhjendatud ning selle kannab

Eesti Vabariik.

9. Yle tuleb hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju 116,06 eurot, mis tekkis seoses tema

kahtlustatavana kinni pidamisega.

10. Maakohus tegi otsuse tervikteksti kättesaadavaks kohe pärast lahendi kuulutamist 20. juunil

2023. a.

Prokuratuuri apellatsioon

11. Prokuratuur taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist, Y süüdi tunnistamist KarS § 2172

lg 1 järgi ning karistamist vangistusega 2 aastat 11 kuud 28 päeva. Prokurör palub jätta Yle

mõistetav vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 järgi täielikult tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav

ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. Lisaks tuleks rahuldada

kannatanu tsiviilhagi ning kõik menetluskulud jätta Y kanda. Kokkuvõtlikult on apellatsiooni

sisu järgmine.

12. Maakohus tuvastas õigesti faktilised asjaolud ning selgitas veenvalt ja põhjalikult, miks Y

tegu ei vasta KarS § 209 lg 2 p 3 teokoosseisule. Maakohtu seisukoht, et Y tegu tuleks

kvalifitseerida KarS § 2172 lg 1 järgi, on õige. Prokuratuur ei nõustu kohtuga selles, et teo

toimepanemise koht on Keenia. Siin kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust KrMS §

338 p 2 mõttes.

13. Süüteo toimepanemise kohaks loetakse KarS § 11 lg 1 p 3 järgi koht, kus saabus

süüteokoosseisu kuuluv tagajärg. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et Y oli teo

toimepanemise ajal Keenias ning seal oli ka kannatanu ajal, kui ta Yle usaldatud vara kaotas.

Usalduse kuritarvitamise koosseisu tagajärjeks on vara vähenemine suures ulatuses. Vara on

õiguste ja kohustuste kogum, mille asukohaks saab pidada vara omava isiku elukohariiki ehk

kohta, kus isik püsivalt resideerub ja kus ta on maksukohuslane. Raha saab olla isikuga

materiaalsel kujul kaasas, kuid antud juhul asus vara algselt virtuaalselt kannatanu pangakontol

ja pidi sinna ka tagasi jõudma. Valitseva kohtupraktika järgi on pangakontol olev vara

kontoomaniku nõudeõigus panga vastu ja selle kaudu ei ole võimalik määratleda

süüteokoosseisu kuuluva kahju saabumise kohta.

14. Üksnes fakt, et kannatanu terviklik varakogum (virtuaalselt) vähenes ja ta sai varalisest

kahjust teada siis, kui viibis välisriigis reisil, ei muuda tagajärje saabumise kohaks riiki, kus

isik kahjust teadasaamise hetkel viibis. Kui siduda varakogumi vähenemisest teadasaamine

isiku asukohaga, tekiks äärmiselt ebaõiglane olukord. Näiteks juhul, kui isik kaotab välisriiki

reisides maksekaardi ja sellega tehakse volituseta tehinguid, viiks maakohtu käsitlus antud

juhul olukorrani, et kõnealust kuritegu saaks menetleda üksnes riigis, kus kannatanu kaardi

kaotas, eeldusel, et tehinguid tehti samas riigis. Lisaks viiks maakohtu käsitlus selleni, kui

Eestis registreeritud virtuaalteenuse pakkuja kontodel tehakse Eesti kodanikust isiku volituseta

tema välisriigis viibimise ajal tehinguid, siis laieneks sellise teo uurimise pädevus riigile, kus

isik nende toimepanemise ajal juhuslikult viibis. Kokkuvõtvalt tuleb Y tegevusele hinnangu

andmisel lähtuda sellest, et teo toimepanemise kohaks on Eesti Vabariik ning seega tuleb ta

KarS § 2172 lg 1 järgi süüdi mõista.

15. Yle karistuse mõistmisel tuleb silmas pidada seda, et tema süü on keskmisest suurem.

Kannatanule tekitatud varaline kahju on suur. Noore, alles iseseisvat elu alustanud X jaoks oli

summa üüratu. Süüdistatav ei ole hakanud kannatanule tekitatud kahju hüvitama ning ta andis

kohtus mõista, et ei kavatse seda vabatahtlikult teha. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad,

KarS § 58 p 4 järgi on karistust raskendavaks asjaoluks teo toimepanemine temaga lähisuhtes

olnud inimese vastu. Süüdistatava süü suurusele vastab 3 aasta pikkune vangistus, millest tuleb

KarS § 68 lg 1 alusel maha arvestada 2 päeva eelvangistust. Mõistetava karistuse võib KarS §

73 lg 1 järgi jätta täielikult tingimisi kohaldamata, katseaja pikkuseks tuleks KarS § 73 lg 3

alusel määrata 3 aastat.

Kannatanu esindajate apellatsioon

16. Kannatanu X lepingulised esindajad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist Y õigeks

mõistmises ning tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises. Apellandid paluvad ringkonnakohtul teha

uus otsus, mõista Y süüdi kas KarS § 209 lg 2 p 3 või KarS § 2172 lg 1 järgi ning saata tsiviilhagi

lahendamiseks Harju Maakohtule. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb apellandi hinnangul jätta

kooskõlas KrMS § 185 lg-ga 1 riigi kanda. Kannatanu palub kohtul vastu võtta apellatsioonile

lisatud tõendid, C OÜ 2020-2022. a majandusaasta aruanded ja äriregistri väljavõte. Need

tõendid jättis maakohus alusetult vastu võtmata. Prokurör muutis süüdistust ning see omakorda

tingis vajaduse muuta tsiviilhagi. Selles esitatud asjaolude tõendamine on kannatanu kohustus,

milleks maakohus võimalust ei andnud. Kokkuvõtlikult on apellatsiooni sisu järgmine.

17. Süüdistatava tegevus kannatanult saadud varaga ei olnud kelmus nendel asjaoludel, mis olid

kirjeldatud esialgses süüdistusaktis (s.o Y kasutas kannatanu vara oma investeeringu

päästmiseks). Kelmus seisneb selles, et süüdistatav rikkus kannatanu varaga ümber käies

praktiliselt kohe ja väga oluliselt kannatanule antud lubadusi.

18. Õige pole maakohtu seisukoht, et süüdistatava tegevuses ei esine kelmuse subjektiivseid

koosseisutunnuseid sel põhjusel, et kavandatud investeerimisperioodi alguses oli süüdistatava

tegevus kooskõlas kannatanule antud lubadustega. Maakohus tuvastas, et süüdistatav tegi

mõistliku riskitasemega tehinguid esimese nädala jooksul alates raha saamisest, kuid üks nädal

on kokku lepitud aastasest investeerimisperioodist ainult ca 2%. See on liiga lühike aeg

järeldamaks, et Yl oli enne kannatanult raha saamist kindel kavatsus sellega mitte riskida.

Maakohus tuvastas, et kannatanu mõistis süüdistatavat nii, et too ei tee varast üle 5% või

väiksema osaga portfellist suurema riskiga tehinguid. Tegelikult tegi süüdistatav juba nädal

hiljem

100%

kannatanu

varaga

väga

riskantseid

võimendusega

tehinguid,

investeerimisstrateegia muutmist süüdistatav kannatanuga ei kooskõlastanud. Ilmselgelt ei

omistanud süüdistatav kannatanule antud lubadustele mittemingisugust tähendust.

19. Maakohus tuvastas, et futuuritehinguid tegi süüdistatav kannatanu teadmata. Lisaks ei

andnud Y Xle investeeringute kohta mitte mingisugust infot vaatamata sellele, et kannatanu

tundis nende vastu Keenias olles huvi. Järelikult varjas süüdistatav kannatanu eest olulisi

asjaolusid. Varjamine jätkus pärast investeeringu kaotamist ning see päädis sellega, et

asjatundja, tunnistaja W sai 2020. a süüdistatavaga kohtumisel toimunust valesti aru ja see viis

esialgse süüdistuse esitamiseni, mis osutus hiljem ebaõigeks.

20. Süüdistatav eksitas kannatanut selleks, et tal tekiks võimalus teha kannatanu varaga

tehinguid, s.o saada enda kätte arvestatav kapital, mida investeerida. Juhul, kui süüdistatav

oleks kannatanule rääkinud ausalt oma kavatsustest ehk plaanist teha riskantseid tehinguid

selleks, et suurelt võita, poleks kannatanu süüdistatavale kogu oma vara andnud.

21. Maakohtu seisukoht, et süüdistatava teo kvalifitseerimisel KarS § 2172 lg 1 järgi ei ole teo

toimepanemise kohaks Eesti Vabariik, ei ole õige. Prokuratuuri apellatsioonis sisalduvate

argumentidega on põhjust nõustuda. Lisaks tuleb tähele panna, et kannatanu kandis

investeerimiseks mõeldud 125 000 eurot C OÜ arveldusarvele ja seega tekkis Xl nõue vähemalt

äriühingu vastu. Vara üleandmisega omandas kannatanu investeerimiskokkuleppe alusel

põhinõude vara investeerimiseks ja hiljem tagastamiseks. Kui C OÜ-ga lepingut ei olnud,

põhineb kannatanu nõue äriühingu vastu alusetu rikastumise sätetel. Järelikult on mõlemal

kirjeldatud juhul kannatanul nõue C OÜ vastu.

22. Kannatanul ei ole seoseid ega kokkuleppeid B’i ja/või HHH platvormide operaatoritega. Xl

ja C OÜ-l ei olnud kokkulepet, et kannatanu vara investeerimiskokkuleppele kohalduv õigus ei

ole Eesti õigus. Kannatanu elukoht ning C OÜ asu- ja tegevuskoht on Eesti Vabariigis. Äriühing

on kantud registrisse Eestis. Kuivõrd õigussuhte osalised ja suhe ise on seotud Eestiga, on kõik

sellega seotud asjaolud (sh suhtest tekkinud kahju) ilmnenud Eestis. See, et Y oli 2020. a mõned

kuud Keenias ja pani seal toime teod, mida talle heidetakse ette kuritegudena, ei muuda asjaolu,

et kahjulik tagajärg saabus Eestis. Kannatanu nõudeõigus tekkis Eestis, allus Eesti õigusele ja

muutus väärtusetuks Eestis. Vastupidise tõlgenduse korral (nõudeõigused käivad nii füüsiliste

kui ka juriidiliste isikute seaduslike esindajatega välismaal füüsiliselt kaasas ja neile kohaldub

ajutise asukohariigi õigus) jõutaks selleni, et Eestis sõlmitud kokkulepete alusel on võõra

varaga kuritegelik ümberkäimine mittekaristatav või põhjendamatult sõltuv kahju saava isiku

poolt mitte kontrollitavast asjaolust, sest teo toimepanija viibib ajutiselt väljapool Eestit.

23. Kuigi kannatanu eesmärk on saada tsiviilhagi rahuldatud võimalikult kiiresti, on

kohtupraktikas asutud seisukohale, et ringkonnakohus ei saa tsiviilhagi, mis jäeti maakohtu

poolt ebaõigesti läbi vaatamata, ise lahendada, vaid kriminaalasi tuleb hagi puudutavas osas

saata maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 1-17-6824, 3-1-1-41-08).

Kaitsja määruskaebus

24. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, mis puudutab Y menetluskulusid ning

asjatundjale makstavat tasu. Apellatsioonimenetluse kulud palub kaitsja jätta riigi kanda.

Kaitsja argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.

25. Maakohus pidas kaitsja õigusabiteenuse tunnihinda kõrgeks ning arvestas menetluskulud

lähtudes vähendatud tunnihinnast 140 eurot (summa käibemaksuta). Kaitsja ei nõustu

maakohtuga, et kriminaalasi on sisult lihtsakoeline. Maakohus jättis tähelepanuta, et

kaitseülesande täitmine eeldas eriteadmisi finantsturgudest ja krüptovaradest. Kriminaalasjas

tuli üle kuulata asjatundja ning tunnistaja, keda prokuratuur pidas ekslikult asjatundjaks.

Kriminaalasi on keskmiselt keerukas ning sel põhjusel on õigusabiteenuse tunnihind 170 eurot

(summa käibemaksuta) mõistlik ja põhjendatud. Selle hinna kohaldamist toetab ka kehtiv

kohtupraktika. Järelikult on välja mõistetava õigusabikulu summa 16 768.80 eurot, millele

lisandub 7.45 eurot kaitsja sõidukulu, s.o kokku 16 776.25 eurot.

26. Maakohus eksis asjatundja kulude ja tasu eristamisel. Asjatundja kaasatakse sarnaselt

riikliku eksperdiga menetlusse menetlusosalise taotlusel. Asjatundja ja menetlusosalise vahel

tekib käsundus- või töövõtusuhe, mis hõlmab ka tasunõuet. Viimase tasumisel tekib kulu, mis

on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses vajalik kulu. Kuigi kooskõlas KrMS § 178 lg 4 on

asjatundjal võimalik nõuda töölt eemalviibimise tõttu kulude hüvitamist, ei ole asjatundja tasu

sellega võrdsustatav.

Apellatsioonimenetluse käik

27. Ringkonnakohus tegi maakohtu otsusele laekunud apellatsioonid menetlusosalistele e-

toimikus nähtavaks. Kooskõlas KrMS § 322 lg 3 laekus kohtule kirjalik seisukoht kaitsjalt, kes

märkis, et vaidleb mõlemale apellatsioonkaebusele vastu ning esitab põhjalikud argumendid

kohtu määratud tähtajaks. Kaitsja oli seisukohal, et kannatanute esindaja taotlus täiendavate

tõendite vastuvõtmiseks ei ole põhjendatud, maakohus lükkas tõendid õigetel põhjustel tagasi.

28. Ringkonnakohus võttis 18. oktoobri 2023. a määrusega apellatsioonid ja määruskaebuse

menetlusse ning määras, et need lahendatakse kirjalikus menetluses, mitte keegi osalistest

suulist menetlust ei taotlenud ning kohus selleks tarvidust ei näinud. Kannatanu esindajate

taotlus tõendite lisamiseks jäi rahuldamata, sest need ei ole hagis sisalduvat nõuet silmas

pidades asjakohased. Kohus andis apellatsioonimenetluse pooltele tähtaja kirjalike

seisukohtade esitamiseks. Ringkonnakohtule laekus määratud tähtajaks kaitsja kirjalik

seisukoht ning taotlused kaitsjalt ja kannatanu esindajatelt apellatsioonimenetluse kulude

kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks.

Süüdistatava kaitsja kirjalik seisukoht

29. Kaitsja on seisukohal, et nii prokuratuuri kui ka kannatanu esindajate apellatsioonkaebused

tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel.

30. Prokuratuuri apellatsioonkaebuse piirid seab selles esitatud taotlus: prokurör ei vaidlusta Y

õigeks mõistmist KarS § 290 lg 2 p 3 järgi ning maakohtu käsitlust KarS § 2172 lg 1

objektiivsest teokoosseisust.

31. Mis puudutab teo toimepanemise kohta, siis prokuratuuri hinnangul ei seisne kahju

virtuaalse kahju tekkimises. Paraku ei selgu apellatsioonist, milles kahju siis seisneb ning mille

vastu kohus KrMS § 338 p 2 mõttes eksis. Lauset raha saab küll olla isikuga materiaalsel kujul

kaasas, kuid käesoleval juhul asus vara algselt virtuaalsel kujul kannatanu pangakontol ja pidi

sinna ka tagasi jõudma“ saab mõista nii, et prokuratuuri hinnangul tekkis kahju siis, kui Y pidi

raha tagastama.

32. Prokuratuuri apellatsioonis esitatud väited KarS § 2172 koosseisulise kahju kohta ei kattu

esitatud süüdistusega ning väljuvad sel põhjusel süüdistuse piiridest. Apellatsioonkaebuse p 8

viidatakse kohtupraktikale, mida pole olemas. Kehtiva kohtupraktika järgi saab kahju KarS §

2172 lg 1 mõttes tekkida konkreetsest kannatanu varaga tehtud kohustusvastasest tehingust,

millega tekitati kahju. Järelikult oleks prokuratuur pidanud kohtulikul uurimisel osutama,

millistest süüdistatava võetud positsioonidest olid kohustustevastased ning milliste võtmisega

kaasnes kahju. Lisaks tuleks arvestada, et osaliselt tekkis kahju süüdistatava ja kannatanu

varast, mis oli segunenud ning osalt selle arvel, mis oli kasumlike tehingute arvel kasvanud.

Prokuratuurile oli see teada, sest asjatundja MR selgitas kohtus tehingute tegemise mehhanismi

ning seda, et n-ö hetkekahju kindlaks tegemine on sisuliselt võimatu. Maakohtu analüüsi selle

kohta, et kuni 12. märtsini 2020. a olid Y tehingud enamjaolt kasumlikud, prokurör ei vaidlusta.

Kohtu järeldused on tegelikult vastavuses kaitsja seisukohaga, et portfelli kaotus on 48h jooksul

toimunud tehingute ja ettearvamatu hinnakõikumise tulem. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et

sel hetkel olid süüdistatav ja kannatanu Keenias.

33. Maakohus eksis KarS § 2172 lg 1 objektiivse koosseisu sisustamisel. Prokurör kinnitas

maakohtus, et peab muudetud süüdistuses silmas KarS § 2172 lg 1 sätestatud

ärakasutamiskoosseisu, kuid see hõlmab teise isiku vara käsutamist selle isiku nimel.

Käsilolevas asjas ei teinud Y tehinguid kannatanu nimel, X andis oma vara süüdistatavale, et

too teeks sellega tehinguid oma nimel.

34. Prokuratuuri argumentidele Yle mõistetava karistuse kohta on eelnevalt vastatud

kohtuvaidlustes ning sellele ei ole põhjust midagi lisada.

35. Kannatanu esindajad vaidlustavad maakohtu argumente, mis puudutavad KarS § 209 lg 2 p

3 subjektiivset külge. Maakohtu tuvastatud fakte apellandid ei vaidlusta. Kõikidele

apellatsioonis esitatud väidetele on maakohus juba vastanud või tuvastanud vastupidist.

Kannatanu esindajad pole ära näidanud, mida maakohus rikkus.

36. Kannatanu esindajate väide (apellatsiooni p 2.7.1), et Y pani kogu vara n-ö ühele kaardile,

on vale. Maakohus tuvastas, et süüdistatav tegi HHH platvormil avatud kontol (ja eelnevalt B

platvormil avatud kontol) nii spot-tehinguid kui ka futuuritehinguid (vt maakohtu otsuse p-d

21, 26 ja 34). Pole õige, et Y asus kohe pärast rahaliste vahendite saamist kauplema ainult

futuuridega. Lisaks tuvastas kohus, et süüdistatav sai kannatanu vahenditega kaubeldes

kasumit. Järelikult pole apellantide väited kooskõlas asjas kogutud tõenditega, nende ümber

hindamist ei taotletud.

37. Kannatanu esindajad esitasid apellatsioonimenetluses esmakordselt väite, et Y varjas

aktiivselt oma tegevust X eest. Maakohus tuvastas, et kaotusest teada saades olid mõlemad

šokis ning sellisest emotsioonist ei saa rääkida juhul, kui keegi midagi kellegi eest varjab.

Apellatsioonis esitatud väide varjamise kohta pole eluliselt usutav, see on moonutatud ning

seda ei kinnita esitatud tõendid (eelkõige kannatanu ütlused) ja tuvastatud faktid.

38. Kannatanu esindajate keskseks väiteks KarS § 2172 lg 1 koosseisulise kohta on see, et kahju

seisnes C OÜ-le 125 000 euro üle kandmises. Paraku on see väide vastuolus X ütlustega:

kannatanu ei pidanud ülekande tegemist kahjuks. Ülekanne ei saanud olla kohustustevastane,

sest kannatanu sai aru ja teadis, kuhu ta oma raha kannab. Väide, et raha kadus pärast ülekande

tegemist, pole õige. Maakohus tuvastas, et süüdistatav sai kannatanu varaga kaubeldes kasumit.

39. Apellantide käsitlus teo toimepanemise koha kohta ei ole asjakohane. Apellatsioonis on segi

aetud rahvusvahelise eraõiguse normid ja karistusseadustiku ruumiline kehtivus.

40. Kaitsja jäi esitatud määruskaebuse juurde ning palus täiendavalt hüvitada määruskaebuse

esitamisega seotud kulu 577.92 eurot. Arvele lisatud spetsifikatsiooni järgi osutas kaitsja

kliendile õigusabiteenust hinnaga 172 eurot (summa käibemaksuta) tund. Kokku kulutas kaitsja

süüdistatava esindamiseks vajalikele toimingutele 3 tundi ja 20 minutit.

Kannatanu esindajate taotlus

41. Kannatanu esindajad esitasid taotluse 1629.60 euro (summa koos käibemaksuga)

apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Esitatud taotluse järgi osutasid esindajad kliendile

apellatsioonimenetluses õigusabiteenust hinnaga 140 eurot tund (summale lisandub

käibemaks). Kokku kulutasid esindajad kannatanu esindamiseks vajalikele toimingutele 9 tundi

ja 42 minutit.

Ringkonnakohtu seisukoht

42. Ringkonnakohus lahendab esmalt kannatanu esindajate apellatsioonkaebuses tõstatatud

küsimuse, kas maakohtu järeldus, et Y tegu ei vasta KarS § 209 lg 2 p 3 sätestatud

teokoosseisule, on õige või mitte (I). Seejärel vastab kolleegium prokuratuuri ja kannatanu

esindaja argumentidele, mis puudutavad alternatiivseid teokoosseise, teo toimepanemise kohta

ja tsiviilhagi (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus kaitsja määruskaebuse menetluskulude

peale (III) ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab asja menetluskulud

(IV).

43. Sissejuhatavalt märgib kolleegium järgmist. Esiteks ei ole tarvidust hakata uuesti lahkama

seda, kas kannatanu esindajate apellatsioonile lisatud tõendid tuleks vastu võtta või mitte.

Ringkonnakohus tunnistas 18. oktoobri 2023. a korraldavas määruses tõendid asjakohatuks ja

lükkas need tagasi. Tõendite lisamist ja uurimist taotlenud apellant kohtu määratud tähtajaks

korduvat taotlust ei esitanud. Teiseks ei saa kolleegium enne asja sisulise lahendamise juurde

minekut jätta kaitsja vastuväite ja kirjaliku seisukoha kohta märkimata seda, et valitseva

arvamuse järgi ei ole apellatsioonis esitatud taotluse õiguslik põhjendus ringkonnakohtu jaoks

siduv ning sellest kõrvalekaldumist ei peeta apellatsiooni piirest väljumiseks (viimati RKKKo

1-18-158). Kolmandaks võtab ringkonnakohus asja lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud

faktilised asjaolud (vt käsiloleva otsuse p 3), sest apellandid neid ei vaidlusta. Maakohus pole

ringkonnakohtu hinnangul teinud tõendite hindamisel vigu, mis raskendanuks süüdistatava

olukorda.

I

44. Maakohus jõudis pärast faktiliste asjaolude tuvastamist ja neile õigusliku hinnangu andmist

seisukohale, et kannatanule lubadusi andes ei olnud Yl tahtmist X eksitada, s.o käituda lubatust

teisiti. See tahtlus tekkis alles hiljem (kuna süüdistatav rikkus lubadust teha kannatanu rahaga

tehinguid, mis on madalama riskiga, vt maakohtu otsuse p-d 51 ja 55) ning seega ei saa rääkida

koosseisulisest petmisteost KarS § 209 objektiivse teokoosseisu mõttes. Maakohus märkis, et

Y käitus esimese nädala jooksul nii, nagu lubas ja tegi kannatanu rahaga vähemriskantseid spot-

tehinguid, mis olid kasumlikud. Lisaks on tõendatud, et süüdistataval oli soov kannatanu raha

kasvatada, mitte talle kahju tekitada (vt maakohtu otsuse p-d 55-56). Kohtu järeldustega ei

leppinud kannatanu esindajad, kelle hinnangul eksitas süüdistatav X eesmärgiga saada enda

kätte arvestatav kapital, mida süüdistatav plaanis kasutada ja kasutaski oma äranägemise järgi.

45. Kannatanu esindajate apellatsioonkaebuses esitatud taotlus - tunnistada Y süüdi KarS § 209

lg 2 p 3 järgi, jääb tagajärjetuks. Maakohtu asjakohaseid argumente, millega kolleegium

nõustub, ei ole käsilolevas otsuses enam mõtet korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus

kooskõlas KrMS § 342 lg 3 p 1 järgmist.

46. Kelmus on enesekahjustusdelikt, s.o kannatanu viiakse mingisugustes tegelikes asjaoludes

eksimusse ning selle toimel teeb kannatanu oma majanduslikku sfääri kahjustava varakäsutuse.

Kui lugeda Yle esitatud muudetud süüdistust (kd II tlk 72), siis võib lugeja esmapilgul mõista,

et kannatanu eksitamiseks tegi süüdistatav järgmist: 1) ta esitles ennast inimesena, kellel on

krüptovaluutaga kauplemiseks vajalikud oskused ja kogemus ning ta mõjutas (süüdistuses

rääkis korduvalt) X, et märksa mõistlikum on korterimüügist laekuv raha paigutada uue korteri

ostmise asemel krüptovaluutasse; 2) ta esitles oma edukaid tehinguid, öeldes, et

krüptovaluutasse n-ö investeerimine on riskivaba ja lubas kannatanut raha paigutamisel aidata

nii, et tollel jääb oma vara üle täielik kontroll ja otsustusõigus. Kannatanu tegigi varakäsutuse,

sest neil oli süüdistatavaga lähisuhe ning ta usaldas teda; lisaks jäi talle süüdistatavast mulje kui

asjatundlikust inimesest (vt kd II tlk 72). Süüdistuse lõpposas (kd II tlk 73) seevastu räägitakse,

et kannatanu eksitusse viimine seisnes selles, et süüdistatav tegi kannatanu rahaga vastupidiselt

lubatud madala riskiga tehingute asemel ühetaolisi, kõrge riskiga tehinguid. Ringkonnakohus

ei välista, et prokuratuuri eesmärk oli alternatiivse süüdistuse koostamine (mida kehtiv KrMS

ei keela), kuid paraku ei peegelda tegelik tulem selgelt ja arusaadavalt mitte ühegi silmas peetud

süüteokoosseisu (KarS §-d 201, 209, 2172) vajalikke elemente.

47. Ringkonnakohus nendib, et see, mida nii maakohus kui ka kannatanu esindajad on pidanud

eksitavaks teoks (madala riskiga tehingute asemel kõrge riskiga tehingute tegemine) ei saa olla

eksitusse viimine KarS § 209 objektiivse teokoosseisu mõttes. Eksitusse viimine tähendab

kommunikatsiooni, mille tulemusel teeb eksitusse viidu varakäsutuse. Kolleegiumi arvates on

maakohus ja kannatanu esindajad ekslikult lähtunud ainult süüdistuse kokkuvõtvas osas

kajastatust. Petmistegu, millest süüdistus räägib ning millele maakohus ja apellandid üldse

tähelepanu ei pööra, on KarS § 209 koosseisu mõttes käsilolevas asjas see, et Y kirjeldas Xle

krüptovaluutaga kauplemist kui võimalust teenida tulu kiiresti ja riskivabalt. Süüdistuse järgi

jäi sel põhjusel kannatanule mulje, et alusvara säilimine on igal juhul garanteeritud ning ta tegi

varakäsutuse. Kuivõrd apellatsiooni piirid seab selles esitatud taotlus ja kannatanu taotleb

jätkuvalt süüdistatava süüdi tunnistamist, on ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsuses

sisalduvat argumentatsiooni täiendada.

48. Niisiis leiab kolleegium, et kannatanu kujutlusi mõjutanud ning varakäsutuse tegemist

soodustanud tegur oli süüdistuse järgi asjaolu, et Y jättis kannatanule adekvaatselt avamata

krüptovaluuta kauplemisega kaasnevad riskid (vt muudetud süüdistus kd II tlk 72, samuti

nimetas Y krüptovaluutasse investeerimist enne kannatanu varakäsutust riskivabaks tegevuseks

ning kõige hullemal juhul saab X oma raha tagasi). Kui vaadata kannatanu kohtus antud ütlusi,

siis ka kannatanu ise pidas seda detaili (vara säilimine on garanteeritud) enne süüdistatavale

raha üle kandmist tegelikult kõige olulisemaks.

49. Y väitis kohtus, et ta selgitas kannatanule riske. Iseenesest on õige süüdistatava väide, et ta

rääkis kannatanule krüptoturu volatiilsusest, kuid esitatud tõendite järgi tegi ta seda alles

15.03.2020.a, pärast kannatanu raha kaotamist (vt kd II tlk 1 andmekandjal FB Messengeri

vestlus, Y: „mul see ikka jõhker rollercoaster olnud. 2017 kevad nt oli mul 15k eur, 2018 talv

oli 120k eur, siis asi vahepeal langes väga palju ja oli korraks 30k eur, nüüd praegu kõikus

seal 60-70k vahel ja nüüd lihtsalt selline pauk“). Kuigi kannatanu möönab vastuseks, et temagi

ei mõelnud oma summa suuruse ja riskide peale, ei ole tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et

süüdistatav oleks talle seda, et krüptovaluuta väärtus võib ajas kiiresti väheneda ning see

omakorda mõjutada kannatanu n-ö investeeritud rahasummat, üldse selgitanud. Kriminaalasjas

on FB Messengeri suhtlusega tõendatud, et enne varakäsutust rääkis Y kannatanule ainult väga

kõrgest tootlusest. Riskidest rääkimiseks ei saa kolleegiumi hinnangul pidada ka süüdistatava

poolt 17. veebruaril 2020. a kell 21.21-21.22 kannatanule tehtud viidet kõrge riskiga

tehingutele, sest 1) tehingu tootlus oli suur; 2) Y tasakaalustas oma kirjutist kohe sõnadega, et

ta ei julge sellise riskiastmega tehinguid üldiselt teha. Eluliselt on usutav ja sestap ka õige

kannatanu esindajate apellatsioonis esitatud väide, et kui Y oleks kannatanule ausalt rääkinud

seda, et krüptovaluutaga kaubeldes on suurte hinnakõikumiste tõttu võimalik küll raha teenida,

kuid ka väga kiiresti kaotada, siis poleks kannatanu tõenäoliselt peaaegu kogu oma vara

süüdistatavale üle kandnud. Sellisel juhul oleks X tõenäoliselt otsustanud paigutada

krüptovaluutasse märksa väiksema summa või ta oleks soetanud vana korteri müügist saadud

raha arvel uue korteri. Asjaolu, et kannatanu kaalus enne varakäsutust pidevalt ühe variandina

seda, et ta ostab kohe uue korteri, on esitatud FB Messengeri vestluste ja häälsõnumitega

tõendatud (vt andmekandja kd II tlk 1). Ringkonnakohus märgib, et kannatanut kallutas raha

süüdistatavale n-ö investeerimiseks üle kandma Y optimistlik ja üldine jutt raha riskivabast

kasvatamisest.

50. Esitatud tõendite põhjal ei ole alust öelda, et süüdistatav krüptovaluuta kauplemisega seotud

riske ei teadvustanud. Y ütlustega on tõendatud, et ta tegi oma esimesed tehingud

krüptovaluutaga juba 2017. aastal (kd II tlk 33) ning tal õnnestus 17 000-eurone algkapital

kasvatada edukalt 100 000 euroni, kuid n-ö sisse jäetud 70 000 eurot kukkus vahepeal kuni 70%

(kd II tlk 35 pö). Asjaolu, et turg võib jääda pikemaks ajaks madalseisu ja vara väärtus kukkuda

ka soetushinnast allapoole, peaks teada olema kõigile, kes finantsturgudega vähegi kokku

puutuvad. Kohtus ristküsitleti süüdistatava sõpra, tunnistaja F (kd I tlk 204-208 pö), kes peatus

samuti krüptovaluuta kauplemisega seotud riskidel. Kuivõrd tunnistaja sõnul jõudis ta

krüptovaluutaga kauplemise juurde tänu Yle, pole järelikult eeltoodu valguses põhjust öelda, et

Y teadlikkus võimalikest riskidest (eelkõige väga lühikese ajavahemiku vältel toimuvatest

ulatuslikest hinnakõikumistest) on tunnistaja omast väiksem.

52. Süüdistatava poolt lubatu (krüptovaluutaga kauplemise riskid on sisuliselt olematud või

väga madalad) tegelikkusega kokku ei lange. Asjatundja MR selgitas kohtus, et krüptovaluutad

on võrreldes teiste varaklassidega volatiilsemad (kd II tlk 26 pö). Ringkonnakohus viitas

eelnevalt, et lisaks kirjeldas võimalikke riske krüptovaluuta kauplemisega tegelenud tunnistaja

F (kd I tlk 204-208 pö).

53. Kriminaalasjas on tõendatud, et kannatanu sattuski eksimusse. X selgitas, et talle jäi

süüdistatava jutu põhjal mulje, et n-ö investeering on kindel, sest igal juhul jääb talle algkapital

ehk 125 000 eurot alles (vt uuesti kd I tlk 146 pö). Ringkonnakohus märgib, et pooltevahelist

FB Messengeri vestlust lugedes on ilmne, et Y rääkis krüptovaluutasse raha paigutamisest nii

positiivses võtmes, et valdkonnaga mitteseotud keskmisel objektiivsel kõrvalseisjal tekib

samuti ettekujutus, et krüptovaluutaga seotud tehingud on raha kasvatamiseks stabiilne ja tulus

võimalus. Mõnevõrra konservatiivsemalt väljendab süüdistatav end esitatud tõendite järgi alles

pärast varakäsutust, 24. veebruaril 2020. a (vt siinkohal kannatanu ja süüdistatava vaheline FB

Messengeri vestlus kd I tlk 105 pö) siis, kui ta oli maakohtu tuvastatu (vt maakohtu otsuse p

42) järgi teinud oma vahendite arvel tehinguid, millest osa lõppesid kahjumiga. Maakohtus

kõlanud väited ja nende kinnituseks esitatud tõendid selle kohta, et kannatanu pidi riskidest

teadlik olema oma majandusalase hariduse tõttu, ei ole asjasse puutuvad. X omandatud eriala

(turundus ja müük) ei ole kuidagi seotud finantsturgudega ning on väga kaugel spetsiifilisest

valdkonnast, mille lahkamiseks peeti käesoleva kriminaalasja raames vajalikuks kaasata

erialateadmistega asjatundjaid.

54. Mis puudutab madala ja kõrge riskiga tehinguid, mida nii maakohus kui ka kannatanu

esindajad oluliseks pidasid, siis uuritud tõendite põhjal ei ole arutluskäigud ülemäära

asjakohased. Madala ja kõrge riskiga tehingute eristamise eelduseks on teadlikkus erinevatest

riskidest. Kuigi X selgitas kohtus, et Y lubas tema rahaga vähem riskida (vt kannatanu ütlused

kd I tlk 116 pö), leiab kolleegium, et X ei pööranud enne raha ülekandmist suurt tähelepanu

sellele, mida ehk milliseid tehinguid süüdistatav tema varaga tegema hakkab. On tõsi, et

süüdistatav kirjutas kannatanule 17. veebruaril 2020. a (s.o enne varakäsutust) FB Messengeri

seda, et ta teenis 2 tunniga 30%, kuid see on ikka väga riskantne ning selliste tehingute osakaal

tema portfellis on väga väike. Samas väärib märkimist, et kannatanu sellele sõnumile ei vasta

ning süüdistatav möönab seejärel, et sa ei saa küll midagi aru (kd I tlk 105). Veidi hiljem on

kannatanu süüdistatavale saatnud häälsõnumi, kuid seal räägib ta olmeasjadest (vt kaitsja

esitatud andmekandja kd II tlk 1), mitte süüdistatava tehingutest ja oma raha paigutamisest.

Kolleegium leiab, et kannatanu lähtus varakäsutust tehes eeskätt Y lubadusest, et raha säilib ja

tõenäoliselt kasvab ehk tema n-ö investeering on riskivaba.

55. Selles, kas kannatanu teadmine enne varakäsutust üldse ulatus väiksema ja suurema riskiga

tehingute eristamiseni (maakohtu otsuse p-d 51 ja 55), annab põhjust kahelda ka süüdistatava

ja kannatanu säilinud suhtlus, mis leidis aset enne varakäsutust. Ringkonnakohtu hinnangul on

vähemalt FB Messengeri vestluste ja häälsõnumitega tõendatud, et tegelikult räägivad

süüdistatav ja kannatanu väga vähe X raha n-ö investeerimisest ja sellest, mida Y kannatanu

rahaga täpselt teha kavatseb. Põhiline osa omavahelisest suhtlusest on tavapärane vestlus kahe

inimese vahel, kelle lähisuhe on alles kujunemisfaasis (vähemalt kannatanu vaates). Kannatanu

tähelepanu oli raha n-ö investeerimise asemel pigem fokusseeritud süüdistatava juurde

Keeniasse küllaminekule ning seetõttu X ilmselt ülemäära ei süvenenudki, milliseid tehinguid

Y rahaga tegema hakkab. See ei olnud kannatanu jaoks sel hetkel üldse oluline. X teadvustas

endale ilmselt väga üldiselt ainult seda, et kui ta annab oma raha Yle, siis süüdistatav vastavalt

oma lubadusele hoiab ja kasvatab seda ning tõenäoliselt saab ta tagasi märksa suurema summa.

Maakohus tuvastas, et täpselt sama arusaama peegeldas kannatanu ju tegelikult ka tunnistaja

Zle (vt maakohtu otsuse p 18).

56. Kokkuvõtvalt on kriminaalasjas tõendatud süüdistuse väide, et Y jättis kannatanule eksliku

mulje, et krüptovaluutaga kauplemine ei kätke endas praktiliselt mittemingisuguseid riske.

Eeltoodu ei kummuta maakohtu järeldust, et lisaks lubas süüdistatav kannatanule tema rahaga

ettevaatlikult ümber käia. Maakohtuga nõustuvalt märgib ringkonnakohus, et küsimusele

subjektiivse külje kohta (kas süüdistatav andis kannatanule teadlikult ja eesmärgipäraselt

tegelikkusele mittevastavat informatsiooni selleks, et saada enda kätte kannatanu vara, vt

süüdistuse tekst) tuleb olemasolevate tõendite pinnalt vastata eitavalt.

57. Kui vaadata süüdistatava ja kannatanu suhtlust tervikuna, siis tõenäoliselt Y pidaski oma

soovitust (lükata uue korteri ostmine edasi või soetada see laenurahaga ja vana müügist saadud

raha n-ö investeerida) kannatanu eeldatavatele huvidele kõige enam vastavaks. Süüdistatav oli

siiralt veendunud, et uue korteri ostmist on mõistlik edasi nihutada ning selle aja jooksul on

võimalik kannatanu raha kasvatada. Kolleegium peab sarnaselt maakohtuga võimalikuks, et

kuigi Y pidi oma varasema kokkupuute tõttu krüptoturuga seotud riske teadvustama, ei pidanud

ta enne kannatanu varakäsutust siiski tõenäoliseks, et kogu krüptoinstrumentidesse paigutatud

alusvara on võimalik väga lühikese aja jooksul kaotada. Selle kohta, et süüdistatav oleks

varasema kauplemise käigus end sellisest olukorrast leidnud, pole tõendeid esitatud. Järelikult

uskus süüdistatav oma isikliku kogemuse põhjal, et pikema perioodi vältel on võimalik raha

kasvatada nii, nagu tema oma vahendid kasvasid ja seda isegi juhul, kui kasum või algselt sisse

pandud summa vahepeal ajutiselt väheneb. Mis puudutab süüdistatava asjatundlikkust (milles

Y süüdistuse järgi X samuti eksitas), siis maakohtu hinnangul ei olnud väide tegelikkusele

mittevastav, sest enne kannatanu varakäsutust oli süüdistatav oma portfelli edukalt kasvatanud.

Vaatamata sellele, et maakohtu järeldus süüdistatava edu kohta põhineb tõenditel, märgib

ringkonnakohus, et tõusval turul on lihtne õnnestuda nii, et panustatakse kaubeldava

instrumendi väärtuse kasvule. Seda, kas inimene kaupleb asjatundlikult või mitte, saab hinnata

alles siis, kui turg kukub. Süüdistatava asjatundlikkusel peatub kolleegium hiljem, kuid fakt on,

et Y oli enne kannatanu varakäsutust krüptoturul mõnda aega toimetanud (sh haris ta

krüptoturuga seotud küsimustes nt ka tunnistaja F) ning järelikult uskus süüdistatav ise siiralt

seda, et tal on valdkonnas piisavalt teadmisi ja kogemust.

58. Kannatanu esindajate apellatsioonis esitatud väide, et süüdistatav soovis kannatanu

eksitamisega saada enda kätte arvestatavat vara, mida oma äranägemise järgi kasutada, ei ole

õige, sest see ei põhine tõenditel. Esiteks vastab tõele Y väide, et ta ei teadnud enne ülekande

tegemist seda, kui palju raha kannatanu kavatseb talle kanda. Kuigi süüdistatava ja kannatanu

vahelistest vestlustest on näha, et süüdistatav peab läbivalt silmas, et mõistlik oleks n-ö

investeerida kogu korteri müügist saadud raha (vt kaitsja esitatud andmekandjal kd II tlk 1 FB

Messengeri vestlus ja kõned 13.02.2020. a 20.47 kogu korteri raha investeeri ära) tegi lõpliku

otsustuse, kui palju raha kanda, vahetult enne ülekande sooritamist siiski kannatanu (vt kaitsja

esitatud andmekandjal kd II tlk 1 FB Messengeri vestlus 19.02.2020 alates kella 15.54

kannatanu: kerge 19 numbrit mu ees [arveldusarve nr], seega mul aega mõelda, palju

kannan“). Teiseks on õige maakohtu seisukoht, et vähemalt esialgu proovis süüdistatav

kannatanu rahaga ümber käimisel suuremaid riske vältida.

59. Nii maakohus kui ka kannatanu esindajad on läbivalt pidanud krüptovaluutaga tehtavaid

spot-tehinguid vähemriskantsemateks ning see seisukoht põhineb tõenditel (vt siinkohal

asjatundja MR ütlused kd II tlk 26 pö). Järelikult on põhjust nõustuda maakohtu ja kannatanu

esindajatega, et võimenduseta krüptovaluuta ostu-müügitehingud on enam kooskõlas

süüdistatava antud lubadusega kannatanu raha hoida ja kasvatada. Maakohtu järeldus, et

esialgu, esimese nädala jooksul tegi Y kannatanu rahaga madalama riskiastmega spot-

tehinguid, põhineb samuti tõenditel (vt kaitsja esitatud andmekandja kd II tlk 20). Asjaolu, et

Y teadis juba enne, kui X 19. veebruaril 2020. a talle C OÜ kaudu 125 000 eurot üle kandis, et

võimendusega futuuritehingud on spot-tehingutest märksa riskantsemad, on maakohus viitega

süüdistatava 17.02.2020. a Messengeri sõnumile korrektselt tuvastanud (vt maakohtu otsuse p

55).

60. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatava kavatsusele käituda kannatanu

rahaga rahulikumalt viitab vahetult varakäsutusele järgnenud ca nädalane periood, mille vältel

tegi Y paralleelselt nii spot-tehinguid (kannatanu vahenditega platvormil B) kui ka

võimendusega futuuritehinguid (oma vahenditega platvormil HHH). Olukorras, kus

kannatanule ei jäänud rahakasutuse üle mitte mingisugust kontrolli ning tegelikult ei tundnud

ta enne 28. veebruari 2020. a isegi huvi, kas ülekanne kohalegi jõudis (vt maakohtu otsuse p

31) puudub loogiline põhjendus, miks Y kohe kannatanu raha võimendusega futuuritehingute

alla ei pannud. Seda enam, et maakohtu tuvastatu järgi olid süüdistatava enda tehingud enne

24. veebruari 2020. a valdavalt kasumlikud ning seega oli Yl esimese nädala jooksul pärast

kannatanu varakäsutust kindel arusaam, et turg käitub vastavalt tema ootustele ja

prognoosidele. Sarnaselt maakohtuga ei näe ringkonnakohus ühtegi adekvaatset põhjust, miks

süüdistatav venitas. Järelikult ainus põhjus saabki olla see, et esialgu käiski süüdistatav

kannatanu varaga ettevaatlikult ümber ning see omakorda viitab, et süüdistataval puudus enne

kannatanu varakäsutust ja ka mõnda aega pärast seda soov teha X rahaga võimendusega

futuuritehinguid.

61. Süüdistuses kirjeldatud lubadust luua kannatanule kauplemiseks eraldi konto on maakohus

otsuses ammendavalt käsitlenud (maakohtu otsuse p 50).

62. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu järeldus, et Y tegu pole võimalik

kvalifitseerida KarS § 209 lg 2 p 3 järgi, on õige. Kuigi süüdistatav vaikis enne X varakäsutust

vestlustes kannatanuga maha krüptovaluuta kauplemisega seotud riskid, soovis Y X raha

kasvatada ning oma senise kogemuse põhjal oli see süüdistatava arvates täiesti reaalne ja

täidetav eesmärk. Selle kohta, et süüdistatav tahtis ise saada tehingutelt varalist kasu, pole

tõendeid esitatud ning olemasolevate põhjal pole võimalik seda tõsikindlalt ka tuletada. Kaitsjal

on õigus, et kannatanu esindajate apellatsioonis tehtud viited selle kohta, et süüdistatav varjas

kannatanu eest seda, mida ta rahaga teeb, on üllatuslikud ja ei põhine tõenditel. Arvestades

süüdistatava ja kannatanu vahel tärkavaid romantilisi suhteid, on tõenäoline, et Y oli enne

varakäsutust eeskätt huvitatud kannatanu aitamisest. Fakt on see, et süüdistatava ja kannatanu

vahelisest FB Messengeri vestlust ja häälsõnumeid tervikuna hinnates räägib kannatanu sellest,

mida ta oma korteriga teha kavatseb ja teeb ning mis plaanid tal edasi on, puhtalt oma

initsiatiivil. Süüdistatav kannatanu korterimüügi vastu ülemäärast huvi ei ilmuta ning ta ei käi

kannatanule intensiivselt peale, et raha tuleks n-ö investeerida. X küsib omal algatusel

süüdistatavalt nõu ning pole ühtegi adekvaatset põhjust, miks tüdrukust huvitatud Y peaks end

kannatanu aruteludest distantseerima. Tõenäoliselt uskus süüdistatav, et tema nõuanne (s.o

müüa oma korter kui hinnad on kõrged, oodata uue korteriostuga kinnisvarahindade

rahunemiseni ja/või kannatanu edasiste plaanide selgumiseni ja sel ajal kasvatada korteri

müügist saadud raha, mitte jätta seda seisma, sest siis kulub see märkamatult tühja-tähja peale

ära) ongi kannatanu jaoks majanduslikult kõige otstarbekam ning oma senise kogemuse pinnalt

sedagi, et tal on võimalik pikema perioodi vältel X raha kasvatada.

II

63. Prokuratuur nõustus apellatsioonis maakohtu järeldusega, et süüdistatav ei pannud toime

kelmust ning tema tegu võib vastata KarS § 2172 lg 1 teokoosseisu esimesele alternatiivile.

Kolleegium ei saa märkimata jätta, et prokuratuur on käsilolevas kriminaalasjas olnud üsna

ebajärjekindel selles, mis puudutab Yle ette heidetavat tegu. Esialgses süüdistuses (vt kd I vahel

eraldi rohelises kiirköitjas) sisalduvad faktilised asjaolud võimaldaksid Y tegu kvalifitseerida

kas kelmuse või omastamisena; muudetud süüdistuses (kd II tlk 72-73) kajastatud teokirjeldus

räägib kelmusest, usalduse kuritarvitamisest ja vihjamisi omastamisest.

64. Ringkonnakohus nendib, et kannatanu esindajate apellatsioonis esile tõstetu – süüdistatav

hakkas ühel hetkel kannatanu vahenditega tegema väga riskantseid, võimendusega

futuuritehinguid – võib iseenesest koostoimes maakohtu otsuses kajastatud faktidega viidata ka

võimalikule omastamisele. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et esialgne süüdistus, mis

rääkis sellest, et süüdistatav kattis kannatanu vahendite arvel oma kahju, ei tarvitsenud olla vale.

65. Väga lihtsustatult tuvastas maakohus, et ca nädal aega oma vahendite arvel riskantseid,

võimendusega futuuritehinguid teinud süüdistatav ei olnud ühel hetkel oma tehingutega enam

edukas. Kriminaalasjas on tõendatud, et Y panustas kauplemisel ainult krüptoinstrumentide

väärtuse kasvule (vt süüdistatava ütlused kd II tlk 33, asjatundja MR ütlused kd II tlk 25).

Tõusval turul oli ebaprofessionaalsel süüdistataval (vt ka asjatundja ütlused kd II tlk 28 üleval)

õnne (kd II tlk 32 pö, vt ka FB Messengeri vestlused ja kuvatõmmised tootluse kohta jaanuaris

2020. a), kuid seda, kuidas reageerida ja mille peale mõelda, kui turg on ettearvamatu ning

kukub, süüdistatav ei osanud (vt siinkohal ka asjatundja ütlused kd II tlk 30 lõpp ja 30 pö algus).

Nii näiteks viitas asjatundja mehhanismidele, mida Y võinuks kahjumi vähendamiseks

rakendada (vt MR ütlused kd II tlk 26), kuid selle asemel reageeris ilmselt jätkuvalt

krüptovaluuta tõusule lootnud paanikas süüdistatav ebaadekvaatselt täiendavate vahendite sisse

panemisega. Seda, kas kannatanu raha kasutati selleks, et platvorm süüdistatava positsioone ei

likvideeriks, ei olnud ebapiisavate lähteandmete tõttu asjatundja hinnangul võimalik öelda (vt

MR ütlused kd II tlk 26). Küll aga võib olemasolevate faktide põhjal rääkida sellest, et oma

vahendite arvel tehtud tehingutest tulenenud kahjumit süüdistatav sisse võtta ei tahtnud, lisaks

kaasneb ootamatu miinusega soov see uuesti kiiresti plussi viia. See võis olla põhjus, mis pani

süüdistatava käituma vastupidiselt lubadustele ja tingis kannatanu vahendite kandmise B’i

platvormilt

HHH

platvormile

ning

suunamise

võimendusega

futuuritehingutesse.

Kriminaalasjas pole tõendatud, et süüdistataval endal oleks platvormi(de)l mingisuguseid

täiendavaid vahendeid olnud, vastasel korral oleks ta likvideerimishinna vältimiseks neid lisaks

kannatanu varale ka kasutanud.

66. Seda, kas süüdistatava tegevus võiks vastata omastamise objektiivsele ja subjektiivsele

koosseisule, pole kolleegiumil võimalik kaaluda. Iseenesest on ka apellatsioonikohtul KrMS §

268 lg 6 ls 1 järgi õigus muuta tuvastatud faktidest lähtuvalt kuriteo kvalifikatsiooni. Kuivõrd

nii prokuratuur kui ka kannatanu esindajad taotlevad apellatsioonimenetluses Y suhtes

süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, ei väljuks ringkonnakohus süüdistatavat KarS § 201 järgi

süüdi tunnistades ka apellatsioonide piiridest; omastamine kelmusest raskem tegu ei ole.

Süüdistatava ärakuulamisõigust riivatud ei ole: esialgse süüdistuse järgi liikus turg Y

positsioonidele vastu ning nende kindlustamiseks kasutas ta kannatanu raha. Prokuratuur

muutis süüdistust alles pärast süüdistatava ristküsitlemist (kd II tlk 75). Seda, kas Y tegu võiks

vastata omastamise koosseisule, käsitlesid kohtuvaidlustes prokuratuur ja kaitsja ning oma

otsuses ka maakohus. Järelikult on süüdistataval olnud eelneva menetluse käigus piisavalt

võimalusi esitada võimaliku omastamise kohta selgitusi ja vastuväiteid.

67. Vaatamata eeltoodule on küsitav, kas muudetud süüdistuses kirjeldatud tehiolud

võimaldavad rääkida omastamise koosseisust. Uuest süüdistusest jättis prokuratuur välja

faktilised asjaolud, mis räägivad sellest, et süüdistatav kasutas talle usaldatud võõrast vara oma

kahjumi katmiseks/vältimiseks ning olemasolevate nappide andmete põhjal pole on keeruline

sisustada omastamise koosseisulist tunnust „enda kasuks pööramine“.

68. Lisaks on kolleegium seisukohal, et võimaliku omastamise korral ei ole kuriteo

toimepanemise kohaks Eesti Vabariik. Kriminaalasjas on tõendatud, et Y viibis Keenias, kui ta

tegi vaidlusaluseid tehinguid. Kannatanu vahendite oletatav enda kasuks pööramine toimus

järelikult samuti ajal, mil süüdistatav oli välisriigis. Vaatamata sellele, et prokuratuur pidas

esialgses süüdistusaktis (ja avakõne koostamiselgi, vt kd I tlk 73) võimalikuks, et Y hoopis

omastas talle usaldatud kannatanu vara, pole prokurör kordagi kaalunud, et sellisel juhul võiks

kuriteo toime panemise koht olla kusagil mujal, kui Eesti Vabariigis (vt ka eelistungi

protokollid kd I tlk 19 ja tlk 19 pö, tlk 60).

69. Mis puudutab prokuratuuri ja kannatanu esindaja apellatsioonides esitatud taotlust

tunnistada Y süüdi KarS § 2172 alt 1 järgi, siis pole vaja maakohtu otsuses esitatud

argumentatsiooni, mis puudutab teokoosseisu objektiivset ja subjektiivset külge, lähemalt

lahata. Küsimus teo toimepanemise kohast lahendatakse enne, kui kontrollitakse teo vastavust

karistusseadustikus sätestatud teokoosseisule (vt siinkohal RKKKo 3-1-1-35-07). Antud juhul

nõustub kolleegium maakohtuga, et KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo korral ei

oleks kuriteo toimepanemise koht kaasuses esitatud asjaolude põhjal Eesti Vabariik.

70. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kannatanu esindajate apellatsioonkaebuses sisalduvad

väited kuriteo toimepanemise koha kohta, mis on seotud C OÜ-ga, on õiguslikult asjakohatud.

Inimlikult on mõistetav soov anda X mõtlematule otsustusele tagantjärele mingisugunegi

vettpidav juriidiline sisu (kriminaalasja materjalide järgi on kannatanu eri hetkedel üritanud

tugineda nt laenu-, investeerimis-, agendilepingule jpm) selleks, et kannatanu saaks kindlasti,

kiiresti ja väikeste kuludega oma raha tagasi. Paraku ei ole C OÜ-l käsilolevas kaasuses mitte

mingisugust karistusõiguslikku rolli, sest väidetava teo pani toime Y ja pole ei süüdistust ega

ka seda toetavaid tõendeid selle kohta, et ta võis etteheidetavad teod panna toime äriühingu

huvides. Kriminaalasjas on tõendatud, et kokkuleppe raha investeerimiseks ja ülekandmiseks

tegid füüsilised isikud, süüdistatav ja kannatanu. C OÜ kontot kasutati ainult raha

ülekandmiseks, juriidilise keha arveldusarve oli ainult vahend raha liigutamiseks. Kui üritada

kannatanu ja süüdistatava vahelist õigussuhet kuidagi defineerida, siis siin on maakohus öelnud,

et tegemist võib olla käsunduslepinguga, kuid käsilolevas kaasuses ei puutu C OÜ süüdistuses

esitatud asjaolude ja tõendite põhjal mitte kuidagi asjasse.

71. Kannatanu esindajad ühinesid prokuratuuri apellatsioonkaebuses esitatud argumentidega,

mis puudutasid teo toimepanemise kohta KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul.

Väga lihtsustatult väidab prokuratuur, et teo toimepanemise kohaks on Eesti Vabariik, sest

kannatanu vara asub Eestis ning järelikult saabus tagajärjedeliktide hulka kuuluva KarS § 2172

lg 1 koosseisuline tagajärg, suur varaline kahju, samuti Eesti Vabariigis.

72. Ringkonnakohus prokuröri argumentidega ei nõustu. Iseenesest on prokuröril õigus, et

koosseisupäraste tegude toimepanemine ei piirdu käesoleval ajal füüsilise maailmaga ning see

toob endaga kaasa rea probleeme. Samas ei ole õige, nagu oleks inimese vastutusele võtmine

väga keeruline või suisa võimatu, kui tagajärjedelikti koosseisuline tagajärg saabub väljapool

Eesti Vabariiki. Kehtiva kohtupraktika järgi ei esitata sellisel juhul välisriigis teo karistatavuse

tõendamisele ülemääraselt rangeid nõudeid (vt RKKKo 3-1-1-35-07 p 12).

73. Käsilolevas kriminaalasjas on tõendatud, et kannatanu andis süüdistatavale oma vara,

125 000 eurot, selleks, et Y selle n-ö investeeriks. Pärast ülekande tegemist liikus raha esmalt

C OÜ arvelduskontole ning lõpuks jõudis raha HHH platvormile, mis ei ole registreeritud Eesti

Vabariigis. Seda, kus asuvad HHH serverid, kriminaalmenetluses ei tuvastatud (vt maakohtu

otsuse p 62). Puudub vaidlus selle üle, et kõik tehingud talle kannatanu poolt usaldatud rahaga

tegi süüdistatav ning raha kaotati elektroonilises keskkonnas. Prokuratuur ja kannatanu

esindajad jätavad tähelepanuta selle, et raha ei olnud kaotuse hetkel kannatanu valduses, X oli

usaldanud selle süüdistatavale. Järelikult ei ole põhjust nõustuda väitega, et vara asukoht oli

kahju tekkimise hetkel Eesti Vabariigis. Prokuratuuri loogika järgi peaks kuriteo

toimepanemise koht olema Eesti Vabariik ka järgmise näite korral: Eestis elav kannatanu X

annab oma Eestis registreeritud sõiduauto süüdistatava Y kasutusse selleks, et too saaks sõita

Poola. Sinna jõudes meenub Y-le X-ga seotud vana vahejuhtum ning ta põletab X-i auto purjus

peaga maha. Kannatanu X on vahepeal asunud samuti Poola poole teele ning saab auto

hävitamisest teada seal viibides. Kolleegium nendib, et selle kaasuse puhul ei peetaks praktikas

tõenäoliselt üldse vaidlusi selle üle, kas teo toimepanemise koht on Eesti või Poola.

74. Kolleegiumi hinnangul on maakohus korrektselt öelnud, et koht, kus tegutses süüdistatav,

ning koht, kus tekkis kahju, pole Eesti Vabariigis ning sel põhjusel saab Eesti karistusseadustik

süüdistatava teole laieneda KarS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimustel. Kriminaalasjas

puudub vaidlus, et need on täitmata. Omaette küsimus on see, kas ringkonnakohus pidanuks

käsilolevas asjas tegema prokuratuurile selgesõnalise ettepaneku esitada tõend selle kohta, et

tegu, milles süüdi tunnistamist prokuratuur taotleb, on Keenias või HHH serverite asukohamaal

või riigis, kus on HHH registreeritud, karistatav. Kuigi kehtiva kohtupraktika põhjal (vt uuesti

RKKKo 3-1-1-35-07 p 11) järgi võiks seda esmapilgul eeldada, tuleb antud juhul seda selgelt

eitada.

75. Kolleegium on juba varem viidanud asjaolule, et käsilolevas asjas tekkis küsimus teo

toimepanemise kohast praktiliselt kohe, kui süüdistusakt jõudis maakohtusse (vt uuesti varem

viidatud eelistungi protokollid). Prokuratuur vastas kohtu küsimusele teo toimepanemise koha

kohta, et selleks on Eesti Vabariik. Arvestades prokuratuuri esialgset versiooni (Y on toime

pannud kelmuse), on prokuröri seisukoht loogiline, sest pole vaidlust selle üle, kus X eksitusse

sattus ja varakäsutuse tegi (Eesti Vabariigis). Küll aga pidanuks prokuratuur professionaalse

menetlusosalisena olukorras, kus nad ise kaalusid võimalikku omastamist, mõistma, et KarS §

201 teokoosseisu kohaldamisel ei pruugi süüdistatava teo toimepanemise koht enam olla Eestis.

76. Edasi jõudis prokuratuur menetluse käigus arusaamisele, et süüdistatava tegu võib vastata

ka KarS § 2172 lg 1 teokoosseisule ning see tingis Yle esitatud süüdistuse muutmise. Paraku ei

pidanud prokuratuur jätkuvalt võimalikuks, et teo toimepanemise koht võib olla mujal kui

Eestis. Vaatamata sellele, et võistleva menetluse loogika järgi peaks õigusliku küsimuse

eelduseks oleva faktilise asjaolu ehk identse normi olemasolu tõendamine olema prokuratuuri

ülesanne,

peab

kohus

kohtupraktikas

omaksvõetud

arusaamade

järgi

täitma

selgitamiskohustust. Seetõttu pidanuks maakohus viidatud lahendis (s.o 3-1-1-35-07)

kajastatud ning hiljutises otsuses (vt RKKKo 1-21-3514 p 17) üle korratud põhimõttest

johtuvalt selgitama prokuratuurile enne süüdistatava KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks mõistmist

võimalust esitada teo karistatavuse kohta tõendeid juhul, kui kohus peaks leidma, et teo

toimepanemise kohaks pole Eesti Vabariik. Kohtuistungi protokollide järgi maakohus seda ei

teinud ning mõistis Y õigeks põhjusel, et Eesti karistusseadustik teo toimepanemise kohta ei

ulatu.

77. Olenemata eeltoodust on maakohtu minetus selline, mida saaks teoreetiliselt kõrvaldada

apellatsioonikohtus. Sel põhjusel tuleb vastata küsimusele, kas ringkonnakohus pidi prokurörile

tegema ettepaneku teo karistatavust tõendavate tõendite esitamiseks või mitte. Kolleegiumi

hinnangul ringkonnakohtul sellist kohustust ei olnud.

78. Ringkonnakohus on seisukohal, et prokuratuur hiljemalt maakohtu otsusega tutvumisel

mõistma ja võimalikuks pidama, et nende käsitlus KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo

toimepanemise koha kohta ei tarvitse olla ainuõige. Kirjeldatud olukorras ei ole põhjust rääkida

kohtu selgitamiskohustusest, sest prokuratuur pidi aru saama, et väga lihtsustatult on

apellatsioonimenetluses ringkonnakohtul kaks võimalust: 1) nõustuda maakohtu käsitlusega; 2)

nõustuda

prokuratuuri

käsitlusega.

Seetõttu

oli

prokuröril

võimalik

esitada

apellatsioonimenetluses alternatiivselt tõend (või taotlus tõendi esitamiseks kohtu poolt

kindlaksmääratud tähtajaks) teo karistatavuse kohta juhuks, kui ringkonnakohus apellatsioonis

sisalduvat õigeks ei pea. Seda prokuratuur ringkonnakohtule arusaadavalt üldse võimalikuks ei

pidanud, sellest tulenevalt võimalust tõendi esitamiseks ei kasutanud ning võistlevas

menetluses on see poole risk. Kolleegium ei näe, et kujunenud olukorras pidanuks

ringkonnakohus tegema professionaalsele menetlusosalisele ettepaneku esitada kohtule tõend,

mis on tarvilik süüdimõistva lahendi tegemise eelduseks oleva asjaolu tõendamiseks.

79. Kuivõrd esitatud apellatsioonkaebused, milles taotletakse Y süüdi tunnistamist, jäävad

kõige eeltoodu tõttu tagajärjetuks, pole põhjust kohendada maakohtu otsust osas, mis puudutab

tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Ringkonnakohus selgitab kannatanu Xle seda, et tal on

jätkuvalt õigus ja võimalus esitada süüdistatava vastu nõue tsiviilkohtusse.

III

80. Y kaitsja ei olnud maakohtuga päri osas, mis puudutas menetluskulude lahendamist. Oma

määruskaebuses palub kaitsja arvestada õigusabiteenuse tunnihinnaks 170 eurot (millele

lisandub käibemaks) ning hüvitada asjatundja kohtusse kutsumisega seotud menetluskulu.

Ringkonnakohus leiab, et kaitsja määruskaebus tuleb täielikult rahuldada järgmistel põhjustel.

81. Maakohus arvestas Yle osutatud õigusabiteenusega seotud menetluskulu mõistlikuks

tunnihinnaks 140 eurot (summa käibemaksuta) põhjusel, et kriminaalasi pole mahukas ega

sisult keeruline. Oma hiljutises lahendis (vt RKKKo 1-22-7663) kordas Riigikohus üle

põhimõtted, millest kohtud peaksid lähtuma kaitsjatasu põhjendatuse hindamisel.

Kriminaalkolleegium märkis, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu,

mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda. Ringkonnakohtu hinnangul pole

kaitsja õigusabiteenuse tasu tunnihind 170 eurot (summa käibemaksuta) selline, mis ulatuks

tõusnud elukalliduse foonil märkimisväärselt üle keskmise turuhinna. Õige on kaitsja märkus,

et antud kaasus ei ole olemuselt lihtsakoeline, sest kaitseülesande täitmine eeldas teadmisi nii

finantsturgudest kui ka krüptovaluutadega kauplemisest. Eeltoodu tõttu loeb ringkonnakohus

põhjendatud tunnihinnaks 170 eurot (summa käibemaksuta). Maakohtu järeldusi osas, mis

puudutavad ajakulu põhjendatust, ei ole kaitsja vaidlustanud. Järelikult tuleb Yle hüvitada

kaitsjatasu kaitsja poolt osutatud õigusabiteenuse eest 82,20 tunni ulatuses arvestusega, et

teenuse tunnihind käibemaksuta on 170 eurot. Kaitsja taotlus tuleb seega rahuldada ning Eesti

Vabariigilt tuleb Y kasuks välja mõista koos käibemaksuga 16 776,25 eurot

(82,20x170=13 974; 13 974+2794,8; 16 768.80 + kaitsja sõidukulu 7,45 eurot).

82. Mis puudutab asjatundjale makstud summat, siis on ringkonnakohus erinevalt maakohtust

seisukohal, et tegemist on menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Sarnast arusaama

on väljendatud varasemas Tallinna Ringkonnakohtu praktikas (vt TlnRng 1-19-10096).

Kolleegium märgib, et erinevalt tunnistajast ei ole asjatundjal, kes ei tea faktilisi asjaolusid,

kohustust tõe tuvastamisele kaasa aidata. Menetlusosaline võib oma seisukohtade

kinnitamiseks ja selgitamiseks pöörduda abipalvega oma valitud asjatundja poole, kuid too

otsustab ise, kas võtab pakkumise vastu, sest kohtusse ilmuma ta kohustatud pole (vt siinkohal

nt sanktsioonid, mis on sätestatud KrMS § 138 lg 3, 139 lg 1, 140 lg 1). Järelikult võib teatud

juhtudel asjatundja jaoks otsustavaks saada see, kas ta saab oma kulutatud aja eest mõistlikus

määras tasustatud või mitte. Kuigi KrMS § 178 lg 1 järgi hüvitatakse asjatundjale

reegeljuhtumil saamata jäänud sissetulek, päevaraha, sõidu- ja ööbimiskulud, ei tarvitse see

kompenseerida tema tegelikku ajakulu. On mõistlik eeldada, et kohtusse tulekule eelneb

kohtumine, probleemi selgitamine jpm, mis kulutab aega. Olukord, kus asjatundjale seda

ajakulu ei hüvitata, võib oluliselt piirata pädeva asjatundja valikut ja värbamist. Viimane

omakorda võib mõjutada kaitseõigust ja õigusemõistmise kvaliteeti juhul, kui asjatundja

teadmised hõlmavad mõnd väga spetsiifilist valdkonda. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et

kaitsja määruskaebus osas, mis puudutab asjatundjale makstud tasu, on põhjendatud.

Asjatundja esitas arve summas 1255.50 eurot. Käsilolevas asjas ei piirdunud asjatundja MR

üksnes talle teadaoleva valdkonna üldise selgitamisega. Asjatundja selgitas, et ta tutvus enne

kohtusse tulekut Y tehingutega (vt kaitsja esitatud andmekandja kd I tlk 20) ning talle esitasid

selle põhjal lisaks kaitsjale küsimusi nii prokurör kui ka kannatanute esindajad ning küsimustele

antud vastuseid kasutati asja lahendamisel. Järelikult oli asjatundjale makstud summa KrMS §

175 lg 1 p 1 mõttes vajalik kulu. Makstud ja taotletav summa ei ole ringkonnakohtu hinnangul

ilmselgelt ülemäärane ning sel põhjusel tuleb see arvestada süüdistatava menetluskulu hulka

ning Y õigeks mõistmise tõttu ka Eesti Vabariigilt välja mõista.

IV

83. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Harju Maakohtu 20. juuni 2023. a otsus tuleb

kooskõlas KrMS § 340 lg 2 p-ga 6 tühistada muude KrMS §-des 313 ja 314 sätestatud küsimuste

ehk menetluskulude kindlaksmääramise ja hüvitamise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus

jätta muutmata. Tühistatud osas teeb kolleegium KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel uue otsuse, millega

mõistab Eesti Vabariigilt süüdistatava Y kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu 16 776,25

eurot ja asjatundja MR kaasamisega seotud kulu 1255,50 eurot.

84. Kaitsja ja kannatanu esindajad esitasid taotluse apellatsioonimenetluse kulude

kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kooskõlas KrMS § 185 lg 1 kannab menetluskulud riik,

kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahend.

85. Kaitsja esitatud arve ja sellele lisatud spetsifikatsiooni järgi osutas kaitsja Yle

apellatsioonimenetluses õigusabiteenust kokku 3 tundi ja 20 minutit, tunnihinnaga 172 eurot

(summa käibemaksuta). Y apellatsioonimenetluse kulu oli kokku 577.92 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on nii ajakulu kui ka õigusabiteenuse tunnihind mõistlikud ning

seega tuleb kaitsja taotlus rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb Y kasuks välja mõista 577.92 eurot

(summa sisaldab käibemaksu).

86. Kannatanu esindajate arve ja sellele lisatud selgituse järgi osutati kannatanule

apellatsioonimenetluses õigusabiteenust kokku 9 tundi ja 42 minutit (veidi rohkem, kui 1

normtööpäeva

ulatuses)

hinnaga

eurot

tund

(summa

käibemaksuta).

X

apellatsioonimenetluse kulu oli kokku 1629,60 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on nii ajakulu

kui ka õigusabiteenuse tunnihind mõistlikud ning seega tuleb kannatanu esindaja taotlus

rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb X kasuks välja mõista 1629,60 eurot (summa sisaldab

käibemaksu).

/allkirjastatud digitaalselt/