2-20-6802/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. november 2023

Tsiviilasja number

2-20-6802

Tsiviilasi

Sergejs Sandrigailo hagi Natalja Argiropulo vastu

kinnisasja omandi üleandmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

294 539 eurot 18 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. juuni 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergejs Sandrigailo apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Sergejs Sandrigailo (isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Katrin Jennsen

Vastustaja (kostja): Natalja Argiropulo (isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Meelis Masso

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sergejs Sandrigailo apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 7. juuni 2023. a otsus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Sergejs

Sandrigailo kanda.

4. Määrata Natalja Argiropulo menetluskulude

suuruseks ringkonnakohtus 1574 eurot 40 senti.

5. Mõista Sergejs Sandrigailolt Natalja Argiropulo

kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 1574

eurot 40 senti.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva

lahendi

jõustumisest

kuni

täitmiseni

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Sergejs Sandrigailo (hageja) esitas 11. mail 2020 Tartu Maakohtule hagi Natalja Argiropulo

(kostja) vastu, milles hageja palus kohtul kohustada kostjat andma nõusolek kinnisasja

registriosa numbriga XXXXXXXX, aadressil XXXXXXXXXXX, omandi üleandmiseks

hagejale 9/10 suuruses mõttelises osas ning omanikukande muutmiseks järgmiselt: kinnisasja

Tartu

maakohtu

kinnistusosakonna

registriosa

numbriga

XXXXXXXX,

aadressil

XXXXXXXXXXX, omanikuna kustutatakse kinnistusraamatust kostja; uute omanikena

kantakse kinnistusraamatuse kinnisasja kaasomanikena 9/10 suuruse mõttelise osa omanikuna

hageja ning 1/10 suuruse mõttelise osa omanikuna kostja. Hageja palus jätta menetluskulud

kostja kanda, mõista kostjalt hüvitatavatelt menetluskuludelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni.

Alternatiivinõudes (täpsustatud 22. märtsil 2023) palus hageja kohtul kostjalt hageja kasuks

välja mõista 272 721 eurot 47 senti ja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud suuruses.

Hagiavalduse kohaselt elasid pooled koos ühise perekonnana alates 1996. aastast korteris

aadressil XXXXX, X, mille pooled omandasid 2000. aastal. Kinnistusraamatusse kanti

omanikuna kostja, kuid kogu korteri ostuhinna tasus hageja. Alates poolte ühise lapse sünnist

1999. aastal kostja enam tööl ei käinud ega sissetulekut teeninud, mistõttu tal puudusid

vahendid korteri ostmiseks.

Aastal 2001 soetasid pooled 30 000 krooni (1917 euro) eest hoonestamata kinnistu asukohaga

XXXXXXXXXXX X. Ka selle kinnistu omanikuna kanti kinnisturaamatusse kostja, kuid

ostuhinna tasus hageja. Poolte eesmärk oli maatükile elamu ehitamine ja ühise kodu rajamine.

Pooled sõlmisid seltsingulepingu. Elamu ehitus algas aastal 2002. Kogu tegevust finantseeris

hageja, kostja ja poolte ühine laps olid täielikult hageja ülalpidamisel kuni hageja ja kostja

kooselu lõppemiseni 2019. aasta augustis. Hageja kandis lisaks ehitustöödele ka kõik muud

kostja ja poolte ühise lapse ülalpidamisega seotud kulud. Esialgu toimus elamu ehitus hageja

enda vahenditest – jooksvatest sissetulekutest ja säästudest. Aastal 2007 võttis hageja ehituse

lõpetamiseks pangalaenu 63 911 eurot 65 senti. Kostja oli laenu kaastaotleja. Ehituse

finantseerimiseks müüdi poolte elukohaks olnud korter. Elamu valmis aastal 2008 ning oli kuni

poolte kooselu lõppemiseni poolte ühiseks koduks. Kõiki ehitamisega seotud otsuseid võttis

vastu hageja ainuisikuliselt, kostja selles ei osalenud.

Pärast poolte kooselu lõppemist kolis hageja XXXXXXXXXXX kinnistult ära. Pooled leppisid

kokku, et XXXXXXXXXXX kinnistu omandiõigus jagatakse kolmeks ja nii hageja, kostja kui

ka nende poeg saab 1/3. Kostja aga on sellest hiljem keeldunud.

Seltsingu likvideerimisel tuleb jagada seltsinglaste vara ja tagastada panused vastavalt

osalusele. Kuna hageja on seltsingusse panustanud nii rahaga kui tööga ning kostja üksnes

tööga, on hageja panuseks 9/10 ning kostja panuseks 1/10.

Maja ehituskuluks on 284 600 eurot lähtuvalt maja ehitamise ajal (aastatel 2002–2008)

kehtinud üldistest ruutmeetrihindadest ehitussektoris. Hagejal ei ole kulusid tõendavaid

dokumente, sest need asuvad majas, kuhu juurdepääs hagejal puudub, sest kostja ei luba hagejat

kinnisasjale. Osa ehitamise kulust on finantseeritud ka pangalaenuga, mille on tasunud hageja

ainuisikuliselt, mistõttu tuleb ehitushinnale lisada ka laenukulud (intress ja lepingutasu) ning

krundi ostuhind. Seega on hageja panustanud seltsingusse 312 303 eurot 86 senti. Arvestades

kinnistu väärtust, hageja panust ning asjaolu, et kostja panuse rahaline hindamine on võimatu,

on õiglane, et kostjale jäävaks osaks kinnistust on u 10% kinnisasja väärtusest.

Kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole tegemist seltsinguga, tuleb kaaluda võimalust kohaldada

seltsingu likvideerimise sätteid osaliselt analoogia korras.

Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete

alusel hageja kasuks välja 272 721 eurot 47 senti ning sellelt viivis seadusjärgses määras alates

11. maist 2020 kuni nõude rahuldamiseni. Nõue on kujunenud alljärgnevalt: hageja kulutused

285 797 eurot 80 senti (ekspertiisiakti alusel ehitise maksumus 256 978 eurot; maatüki

maksumus 3515 eurot; laenulepingu tasu 320 eurot; hageja poolt vahemikus mai 2007 kuni

märts 2021 tasutud eluasemelaenu intressid 24 984 eurot 80 senti) – 13 076 eurot 33 senti

mahaarvamised kulutustest (alates aprillist 2021 kostja tasutav laenukohustuse jääk 11 319

eurot 33 senti; XXXXXXXXXXX kinnistu müügist saadud 1757 eurot) = 272 721 eurot 47

senti.

Hageja rahaline nõue ei ole aegunud, kuna kostja on tunnistanud rahalist kohustust hageja ees,

nõustudes kokkuleppega tasuda hagejale kinnisasja müügist saadav raha 1/3 ulatuses.

Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise taotluse. Maakohus rahuldas hagi tagamise

taotluse 11. mai 2020. a määrusega.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja väited ühise perekonnana elamise ja ühise majapidamise kohta ei vasta tõele. Hageja

töötas Ukrainas ja Venemaal ning viibis Eestis tunduvalt vähem aega kui välismaal. Ajal, mil

hageja viibis Eestis, lubas kostja hagejal enda juures peatuda.

Kostja võõrandas temale kuulunud korteri, mis algselt oli kuulunud Peipsi Kaluri kolhoosile ja

kostja poolt 2001. aastal ainuomandisse soetatud, 2008. aasta juunis 780 000 krooni eest.

Hageja on eksinud nii korteri aadressi, selle ostuhinna kui tasumise osas. Kostja ostis korteri

110 000 krooni eest aadressiga XXXXX. Korteri müügist saadud 780 000 eurost läks 350 000

pangalaenu tagastamiseks, ülejäänud summa elamu ehitamiseks, koduse vara soetamiseks.

XXXXXXXXXXX ja X kinnistud soetas kostja ainuisikuliselt 55 000 krooni eest esialgu

investeerimise eesmärgil. Kostja müüs XXXXXXXXXXX kinnistu edasi 27 500 krooni eest ja

10. mail 2004 müüs kostja kinnistu, mis oli tekkinud XXXXXXXXXXX jagamise tulemusena,

10 000 krooni eest. Mingisugust soovi hagejaga ühise kodu rajamiseks või ühise perena

tegutsemiseks ei ole kostjal olnud. Kinnistule elamu ehitamist finantseeris kostja oma

säästudest, samuti kostja vanaemale kuulunud Venemaal asunud maja müügist saadud

vahenditest. Ühtegi kokkulepet kinnisasja omandiõiguse osas ei ole kostja hagejaga sõlminud.

Kui kohus peaks siiski leidma, et poolte vahel on seltsinguleping, siis see leping on tühine

vorminõuete rikkumise tõttu.

Tõele ei vasta, et pärast lapse sündi ei ole kostja sissetulekut teeninud. Kostjal on olnud

sissetulekud ja arvestatavad säästud. Hagejal ei olnud võimekust ehituse finantseerimiseks,

kuivõrd tal oli lisaks kostjaga ühisele lapsele veel kolm last, kellele hageja pidi elatist tasuma.

Samuti olid hagejal võlgnevused kunagisest äritegevusest.

Pangalaenu võtmise ajaks 2007. a-l oli elamu 90% ulatuses valmis ja 2006. aastal väljastati

kasutusluba. Seega kulus laenust tühine osa elamu ehitamiseks. Valdavas osas kulus raha

hageja isiklike kulude katmiseks, nt autoliising, laste ülalpidamiskohustus. Ka külastas hageja

kasiinosid ja tarvitas alkoholi. Kuna tegemist oli hüpoteeklaenuga, siis ei oma tähtsust kas laen

oli sihtotstarbeline või mitte, sest panga kontrolli polnud. Alates 31. märtsist 2021 on hageja

loobunud laenu tagasimaksmisest. Laenuleping on ümber vormistatud kostja nimele. Kostja ei

ole nõus hüvitama hagejale laenuosa, mille hageja kasutas oma isiklike kulude katmiseks.

Hageja alternatiivnõude osas märkis kostja, et hageja ei ole märkinud, millal muutusid hageja

rahalised nõuded sissenõutavaks. Oluline pole see, millal ehitis valmis, vaid see, millal hageja

iga väidetava kulutuse kostja eest tegi. Hageja pidi juba väidetavate kostja kohustuste täitmise

ajal teadma, et tal võib olla kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, sest kinnistu

kuulus ainuisikuliselt kostjale ning pooltel puudusid igasugused asjaõiguslikud kokkulepped.

Sellisel juhul on hageja rahaline nõue aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 7. juuni 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas 11. mai 2020. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja määras

kostja menetluskulude suuruseks 10 391 eurot 4 senti. Hageja peab hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma viivist kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja tugineb asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud suuline seltsinguleping. Seltsingu

eesmärk oli XXXXXXXXXXX kinnisasjale poolte ühise kodu ja majapidamise rajamine.

Poolte kooselu lõppemise tõttu on lõppenud ka seltsing ning seltsingu vara tuleb poolte vahel

jagada ja seltsinglaste panused tagastada. Alternatiivselt palub hageja tuvastada, et hageja on

kostja kinnisasjale teinud kulutusi, mille hüvitamist hageja soovib. Kostja hagiga ei nõustu ja

on seisukohal, et poolte vahel ei ole seltsingulepingut olnud. XXXXXXXXXXX kinnisasja

ainuomanik on kostja, kes on kinnisasja oma vahendite eest soetanud, samuti on kinnisasjale

elamu ehitatud valdavalt kostja vahenditest. Hageja mistahes rahalised nõuded on aegunud.

Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et enne XXXXXXXXXXX kinnistule elama asumist elasid

pooled koos Tartus. Vaidlust ei ole ka selles, et pooltel on ühine laps. Eeltoodu annab kohtu

hinnangul aluse väita, et pooled on ühise perena koos elanud, seda ka XXXXXXXXXXX

elamus. Väide, et hageja viibis töö tõttu suure osa ajast välisriikides, ei muuda sellist järeldust.

Hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kinnistut soetades või kinnistule elamut ehitades

kokku, et neil on ühine tahe ühisvara kestvaks loomiseks. Poolte väidetest ei saa järeldada, et

hageja ja kostja oleksid avaldanud vastastikust tahet olla seltsingulepingule iseloomulikus

võlasuhtes. Maakohus leidis, et pooled ei sõlminud kinnisasja ostmise ajal ega ka hiljem VÕS

§-de 580–609 tunnustele vastavat seltsingulepingut, maakohus jättis seetõttu ka väited

seltsingulepingu tühisuse kohta tähelepanuta.

Hageja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et nii XXXXXXXXXXX asuv maatükk kui

ka sinna ehitatud elamu on finantseeritud hageja vahenditest. Tõendeid selle kohta kohtule

esitatud ei ole. Hageja taotletud tunnistajate ütlused hageja väiteid ei kinnita. Kui kogu

ehitustegevuse raames arveldati üksnes sularahaga, on tegelikku maksjat äärmiselt raske

kindlaks teha. Tunnistajad, kellele tasuti tööde eest sularahas, ei saanud teada seda, kelle raha

see oli, mis neile üle anti. Tunnistajad said üksnes eeldada, et raha andja on ka raha omanik.

Hageja ei ole esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et tema tasus oma vahenditest kinnisasja

eest ning seejärel ehitustööde tegemiseks. Peaaegu kõik tunnistajad on kinnitanud sõbrasuhete

olemasolu hagejaga ega ole seetõttu ilmselt objektiivsed. Ka ei osanud tunnistajad öelda midagi

hageja ja kostja võimalike kokkulepete kohta.

XXXXXXXXXXX ja X kinnistute ostu-müügilepingust nähtub, et kinnisasjad on ostnud

kostja, kummagi kinnisasja hinnaks 27 500 krooni, kokku 55 000 krooni. Lepingust nähtuvalt

on

kostja

ostuhinna

müüjale

tasunud

enne

lepingu

sõlmimist.

Samuti

nähtub

XXXXXXXXXXX asuva kinnistu müügilepingust, et kinnisasja müüs kostja edasi ning tasu

selle eest sai samuti kostja. Kui poolte vahel olnuks kokkulepe majanduslikult ühise väärtuse

kestvaks loomiseks ja hageja panustas sellesse arvestatavalt, on selgusetu, miks vormistati kõik

kinnisasjad kostja ainuomandina.

Hageja panuseid ei tõenda ka kohtule esitatud laenuleping. Vaidlust ei ole, et pooled oli laenu

kaastaotlejad. Laenulepingus on mh märgitud laenu võtmise eesmärgiks XXXXXXXXXXX

kinnisasja ehitustööd. Kas ja kui palju laenuraha eest ehitustöid tehti, on aga tõendamata.

Üksnes asjaolu, et lepingu kohaselt tulnuks raha kasutada vaid XXXXXXXXXXX kinnistul

elamu ehitamiseks, ei tõenda kuidagi seda, et laenuraha tegelikult selliselt ka kasutati.

Hageja ei ole vaidlustanud väidet, et laenu väljastamise ajaks oli antud majale kasutusluba ning

maja oli kostja hinnangul praktiliselt valmis. Jääb selgusetuks, milliseid ehitustöid hageja

hinnangul laenuraha eest XXXXXXXXXXX kinnistul tehti. Maakohtu hinnangul on esitatud

asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates usutav, et elamu ehitamise lõpuleviimiseks saadud

laenu kasutati muuks otstarbeks.

Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et asjas ei ole leidnud tuvastamist, et mõlemad

pooled oleksid teinud võrreldavaid rahaliselt hinnatavaid panuseid XXXXXXXXXXX

kinnisasja soetamiseks või parendamiseks VÕS § 581 mõttes, mistõttu ei saa kohus ka

analoogia alusel seltsingu likvideerimise sätteid kohaldada.

Hageja väited, justkui oleks kinnisasi soetatud ja sellele elamu ehitatud hageja raha eest, ei ole

tõendamist leidnud. Ka ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit enda varalise seisundi kohta,

millest saaks üldse teha järeldusi hageja majandusliku võimekuse kohta. Küll aga on kostja

esitanud pangakonto väljavõtte aastast 2008, millest nähtub, et kostja on hagejale teinud

ülekande pangalaenu tagastamiseks. Samuti nähtub kostja esitatud tõenditest, et ka XXXXX

asunud korteri on ostnud kostja. Selle korteri on kostja 2008. aastal võõrandanud kolmandale

isikule ning selle eest saadu on laekunud kostja kontole.

Ka hageja tunnistajate ütlustest ei selgu, kes finantseeris tegelikult ehitustegevust, tunnistajatel

ei olnud teavet, kust pärines tööde eest tasumiseks kasutatud raha. Hageja käsikirjalised

märkmed ehitustööde maksumuse osas on hinnangulised, ei seostu vaidlusaluse kinnisasjaga

ega tõenda kuidagi asjaolu, et just hageja on XXXXXXXXXXX kinnisasjale teinud kulutusi

või milline on olnud kulutuste maht. Esitatud märkmetest ei selgu, kes ja millal on need

koostanud ning millistele andmetele tuginedes on arvestustes toodud summad saadud.

Kuivõrd asjas ei ole tõendamist leidnud hageja poolt kulutuste tegemine, ei analüüsi kohus seda,

kas hageja rahaline nõue kostja vastu saab tugineda käsundita asjaajamise või alusetu

rikastumise sätetele ning kas hageja nõutava rahasumma arvestus on olnud õige. Samuti jättis

maakohus tähelepanuta poolte seisukohad seoses rahalise nõude aegumisega, kuna hageja ei

ole rahalise nõude olemasolu tõendanud.

Maakohus tühistas hagi tagamise ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 10 391 eurot 4 senti ning mõistis selle hagejalt välja.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning kohustada kostjat andma nõusolek

kinnisasja Tartu maakohtu kinnistusosakonna registriosa numbriga XXXXXXXX, aadressil

XXXXXXXXXXX, omandi üleandmiseks hagejale 9/10 suuruses mõttelises osas ning

omanikukande muutmiseks kinnistusraamatus järgmiselt: kinnisasja Tartu maakohtu

kinnistusosakonna registriosa numbriga XXXXXXXX, aadressil XXXXXXXXXXX,

omanikuna

kustutatakse

kinnistusraamatust

kostja;

uute

omanikena

kantakse

kinnistusraamatuse kinnisasja Tartu maakohtu kinnistusosakonna registriosa numbriga

XXXXXXXX, aadressil XXXXXXXXXXX, kaasomanikena 9/10 suuruse mõttelise osa

omanikuna hageja ning 1/10 suuruse mõttelise osa omanikuna kostja. Hageja palub asendada

kohtuotsusega kostja tahteavaldused kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Alternatiivse

nõudena palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks 272 721 eurot 47 senti; viivise hageja

kasuks nõudelt alates hagi esitamisest 11. maist 2020 kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS § 113

lg 1 sätestatud suuruses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista hüvitatavatelt

menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse põhjenduse kohaselt on tunnistajate ütlustega tõendatud, et elamu

ehitamises sisaldunud ehitustööde eest on tasunud hageja. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et

hageja oleks pidanud lisaks ehitajatele enda poolt raha üleandmise faktile tõendama ka seda, et

üleantud raha kuulus hagejale. Asjaolu, et ehitajatele tasuti või ehitusmaterjal osteti kostja

vahenditest, oleks pidanud tõendama kostja. Kostja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta

tegi kulutusi vaidlusalusele kinnisasjale ning seega ei ole kohus järginud Riigikohtu (Riigikohtu

seisukoht lahendi 2-16-12328 p-s 15.1) juhist, mille kohaselt tuleb ka kostjal enda panuste

suurust tõendada.

Hagejale jääb selgusetuks, miks on maakohus leidnud, et ilma kostja sisulise vastuväiteta tuli

hagejal tõendada ka seda, et raha, mis ehitusele kulutati, kuulus hagejale. See on eelduslik, et

raha, mille hageja ehitajatele andis või ehitusmaterjalidele kulutas, kuulus temale. Kui kostja

leiab, et see kuulus kostjale, oleks kostjal tulnud esitada esmalt sellekohane vastuväide (mida

kostja ei ole esitanud) ning seejärel tulnud oma väidet tõendada.

Maakohus on ekslikult leidnud, et lisaks kulude kandmise tõendamisele oleks hagejal tulnud

veel tõendada ka seda, et tal olid sellel perioodil sellises ulatuses regulaarsed sissetulekud, mis

võimaldaksid tal selliseid kulutusi usutavalt kanda. Tegemist on topelt tõendamiskoormisega,

mis ei tulene seadusest. Hageja sissetulekute täpne suurus ei ole tõendamisesemesse puutuv

asjaolu, kuna hageja tõendas kulude kandmise fakti. Lisaks on tunnistajad menetluses andnud

ütluseid ka selle kohta, et hageja töötas vaidlusalusel perioodil koos nendega ehitusel, s.h

Venemaal, kus sissetulekud olid väga head. Kostja ei ole enda panust ega osalemist üldse eramu

ehitamisel tõendanud. Seejuures ei ole kostja seisukohtadest võimalik vähimalgi määral

järeldada, et kostja eramu ehitamise detailidega üldse kursis oli.

Kostja on tõendina esitanud oma tööraamatu koopia, millest nähtub, et kostja töötas viimati

2002. a oktoobris. Sellest tõendist ei ole võimalik järeldada, et kostja vahemikus 2002 kuni

2008. a oli üldse suuteline tegema panuseid eramu ehitamiseks ekspertiisiga tuvastatud ulatuses

ning kindlasti ei ole võimalik selle tõendi alusel tuvastada kostja panuste suurust.

Maakohus on leidnud, et hageja ei ole esitanud tõendeid enda varalise seisundi kohta, kuid loeb

asjakohaseks tõendiks kostja pangakonto väljavõtte 2008. aastast, millest nähtub, et kostja on

hagejale teinud ülekande pangalaenu tagastamiseks. E-toimikust sellise tõendi olemasolu ei

nähtu ning sellise tõendi esitamine ei ole hagejale teada. Asjas puuduvad tõendid selle kohta,

et kostja oleks 2008. aastal pangalaenu tagastanud. Leping on sõlmitud hageja poolt, milles

kostja on üksnes kaastaotleja ning lepingus on otsesõnu sedastatud, et laenu ennetähtaegne

osaline tagastamine toimub laenusaaja (ehk hageja) poolt.

Maakohus on tõendamiskoormise ebaõigesti jaganud laenulepingu (XXXXXXXXXXXX)

alusel saadud laenu kasutamise osas. Laenu kasutamine sihtotstarbeliselt on eelduslik, seda

täiendavalt tõendada ei ole vaja. Laenu mittesihtotstarbeliselt kasutamist tuleb väite esitaja

(kostja) poolt tõendada. Pank hindas hageja krediidivõimekust heaks, kui väljastas hagejale

laenu. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta, et tunnistajad on andnud kattuvaid ütluseid selle

kohta, et hageja tegi samal perioodil (eramu ehitamise ajal) tasuvat ehitustööd Venemaal.

Hageja soovis, et kohtuotsusega asendatakse kostja tahteavaldused kinnistusraamatu kannete

muutmiseks. Maakohus jättis 8. veebruari 2023. a määrusega hageja taotluse rahuldamata ning

määras lugeda esitatud nõude täpsustus hagi muutmiseks. Hageja hinnangul jättis maakohus

ebaõigesti nõude täpsustuse arvesse võtmata.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda ning mõista need hagejalt välja viivise tasumisega seaduses sätestatud määras.

Kostja arvates on maakohus tuvastanud kostja panuse läbi kostja majandusliku võimekuse ja

seda menetlusõiguse norme rikkumata. Kostja on tõendanud pangakonto väljavõttega, et

hagejal puudus raha ja kogu raha pärines kostjalt, sh kinnistute soetamine 2001. aastal ja

edaspidine ehitustegevuse finantseerimine. Asjakohane ei ole hageja väide ümberpööratud

tõendamiskoormisest ja kostja väidetavast tõendamise kohustusest.

Kostja on menetluses tuginenud sellele, et raha kinnistu ostmiseks ja eramu ehituseks tulid

kostja vahenditest. Kostja ei ole kordagi väitnud, et tema isiklikult andis eramu ehitajatele tööde

tegemise eest raha. Tunnistajad said üksnes eeldada, et raha andja on ka raha omanik. Hageja

pidi arvestama sellega, et lisaks raha üleandmisele oli tema kohustus tõendada ära ka selle

päritolu, kuivõrd eramu ehitusööde eest maksmine toimus sularahas.

Maakohus ei ole tõendamiskoormist ebaõigesti jaganud laenulepingu (XXXXXXXXXXXX)

alusel saadu kasutamise osas. Puudub materiaalõiguslik säte, mis näeb ette eelduse laenu

kasutamise eesmärgi osas. Puudub vajadus hea usu põhimõtte kohaselt pöörata ümber

tõendamiskoormis, hagejal oli võimalik menetluses esitada tõendeid selle kohta, kuhu ja mille

tarbeks laenu kasutati. Üksnes väide, et dokumendid on kostja valduses, ei ole piisav. Tegemist

on elektrooniliste tõenditega. Kostja on selgitanud menetluses, et laenu võtmise ajaks oli eramu

praktiliselt valmis. Kostja on tõendanud väiteid selle kohta, et pangalaenu kasutas hageja oma

autoliisingu ja muude enda jooksvate kulutuste katmiseks ehk siis mittesihtotstarbeliselt.

Hagejale ei saanud tulla üllatusena maakohtu seisukoht rahaliselt hinnatavate panuste osas.

Maakohtu järeldus on igati kooskõlas kohtupraktikaga ning olukorras, kus hageja ei ole suutnud

tõendada enda panust, ei saa rääkida panuste võrdlemisest ega panuste tagastamisest hagejale.

Hageja ei ole kordagi välja toonud, mis põhjustas vajaduse kinnistute kostja ainuomandisse

soetamise. Hageja on ise möönnud, et ta oli heal järjel, laenukõlbulik ning omas ettevõtmist

Venemaal. Seega puudusid igasugused objektiivsed takistused selleks, et hageja oleks vajadusel

saanud vormistada vastavalt enda panusele ka vaidlusaluse kinnistu kaasomanikuks.

Maakohus jättis õigustatult hageja ilma hagi muutmise võimalusest, kuivõrd selleks puudus

vajadus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus

jätab ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgnevat.

7. Hageja leiab, et maakohus on seltsingulepingu olemasolu tuvastamisel jaganud valesti

tõendamiskoormise, kui leidis, et hageja pidi tõendama, et ta tegi kinnisasjale kulutusi enda

vahenditest. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ekslik

on hageja väide, mille kohaselt peaks hoopis kostja oma panuste suurust tõendama (I kd, tl 115

pöördel ja apellatsioonkaebuse p 11, kd II, tl 80). Hageja toetub oma väite juures Riigikohtu

seisukohale, mille kohaselt peab kostja seltsingu likvideerimisel tõendama oma panuse suuruse

ka juhul, kui hageja ei suuda tõendada, millises ulatuses ta seltsingusse panustas (RKTKo

24.09.2019 2-16-12328/138, p 15.1). Hageja on jätnud tähelepanuta, et viidatud lahendis oli

tuvastatud seltsingu olemasolu ja kassatsiooniastmes vaidlustas hageja kostjalt välja mõistetud

hüvitise suurust. Praegusel juhul aga ei ole hageja suutnud tõendada seltsingu olemasolu,

mistõttu ei ole ka põhjendatud see, et kostja peaks tõendama väidetavasse seltsingusse tehtud

panuste suurust.

8. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus jaganud valesti tõendamiskoormist, kui selgitas, et

seltsingulepingu olemasolu peab tõendama pool, kes sellele tugineb (maakohtu otsuse p 20).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, justkui

oleks poolte vahel seltsinguleping. Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu seisukohale, mille

järgi üksnes koos elamisest ja ühisest majapidamisest ei saa järeldada soovi olla

seltsingulepingu tunnustele vastavas võlasuhtes (RKTKo 03.12.2014 3-2-1-109-14, p-d 14–

15).

9. Hageja leiab, et seltsingu likvideerimise sätteid tuleks praegu kohaldada analoogia korras.

Riigikohus on abieluvälise kooselu jooksul omandatud kinnisasja jaotamise puhul sellist

võimalust jaatanud, kuid selle eelduseks on see, et mõlemad pooled on eseme omandamiseks

või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad)

panused (VÕS § 581 mõttes) ja pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti

majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (RKTKo 24.09.2019 2-

16-12328/138, p 12; RKTKo 21.12.2016 3-2-1-129-16, p 22). Maakohus on sellele ka otsuse

p-s 24 viidanud. See aga ei tähenda, et seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks analoogia

korras piisaks üksnes hageja väitest, et eelmainitud eeldused on täidetud. Hageja ei ole suutnud

tõendada, et ta on teinud kinnisasja parendamiseks (elamu ehitamiseks) kostjaga võrreldavaid

majanduslikke panuseid ega ka seda, millised need panused olid.

10. Hageja soovis oma majanduslikku panust elamu ehitamisse tõendada tunnistajate ütlustega.

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga, et tunnistajate ütlused ei tõenda hageja

panust kinnisasja parendamiseks. Tunnistajatel, kes väitsid end töötamast ehitusel ning kellele

hageja väidetavalt tasus tööde eest sularahas, ei olnud võimalik objektiivselt teada, kas neile

tasuti hageja või kostja raha eest. Üksnes see, et raha andis neile üle hageja, ei tõenda, et

tegemist oli hageja rahaga, olukorras, kus hageja ja kostja elasid perena koos. Lisaks ei ole

tunnistaja ütlustel ülemäära suurt tõendusväärtust selle osas, kui palju raha hageja tunnistajatele

väidetavalt ehitustööde eest tasus. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles osas, et

tunnistajate ütlustele tuleb omistada väiksem tõendusväärtus seetõttu, et kõik tunnistajad olid

hageja sõbrad ning võivad seetõttu olla huvitatud asja lahendamisest hageja huvides.

11. Hageja soovib enda panust elamu ehitusse tõendada ka 30. aprilli 2007. a AS-ga Sampo

Pank sõlmitud laenulepinguga, millega hageja laenusaajana ja kostja kaastaotlejana said miljon

krooni (63 911 eurot 65 senti) laenu. Laenu kasutamise eesmärgiks on märgitud „elamu

kinnistul, asukohaga XXXXXXXXXXX, X, ehitustööde finantseerimine“ (kd I, tl 17jj). Hageja

väitel kasutati laenuraha elamu ehituse lõpetamiseks. Kostja väitel kasutati selle laenulepingu

alusel saadud raha mittesihtotstarbeliselt ehk elamu ehituseks seda raha ei kasutatud (kd I, tl 68

pöördel, p 9; kd I, tl 122, p 9). Kostja on oma väidet tõendanud sellega, et laenulepingu

sõlmimise hetkel oli elamule antud juba kasutusluba, mis väljastati 8. oktoobril 2006 (kd I, tl

128). Hageja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Asjaoludest tulenevalt elasid pooled nii enne

elamu ehitamist kui pärast seda (kuni 2019. a juulini) ühise perekonnana koos ja neil oli ka

ühine laps. Seetõttu ei ole välistatud, et kostja väide laenuraha mitteotstarbelise kasutamise

kohta on tõene. Ringkonnakohtu hinnangul oli sellises olukorras hagejal kohustus tõendada, et

laenuraha kasutati elamu ehitamiseks. Maakohus on seda ka hagejale 26. oktoobri 2021. a

määruse p-s 9 (kd I, tl 113) selgitanud. Hageja tugines sellele, et elamu ehituse eest tasuti

sularahas. See ei ole iseenesest välistatud, kuid eelduslikult ei makstud laenuraha hagejale

sularahas, vaid hageja pangakontole ja hageja oleks saanud tõendada oma väidet laenuraha

sihtotstarbelise kasutamise kohta nt pangakonto väljavõttega, millest nähtub, et hageja on

võtnud enne väidetavaid sularahatehinguid pangakontolt välja sularaha. Hageja ei ole

menetluses esitanud mistahes tõendeid selle kohta, kas ja millises ulatuses on ta elamu ehitusse

oma raha panustanud. TsMS § 5 lg 2 järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Sellises olukorras võib

usutavaks pidada kostja väidet, et laenuraha kasutati mh pere igapäevase elukorraldusega

seotud kulutuste katmiseks.

12. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus on valesti jätnud vastu võtmata

hageja esitatud nõude täpsustuse, millega hageja täpsustas oma nõuet selliselt, et hagi

rahuldamise korral asendataks kostja tahteavaldus kinnistusraamatu kannete muutmiseks.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kui hageja on esitanud nõude kostja kohustamiseks mingi

tahteavalduse tegemiseks, siis ei pea eraldi nõudma selle tahteavalduse asendamist.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 järgi asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata

täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma (RKTKo

16.06.2021 2-17-9822/101, p 16). Kui hageja aga siiski sellise nõude menetluse jooksul esitab,

on sisuliselt tegemist uue (ebavajaliku) nõudega, mis ei ole käsitatav TsMS § 376 lg-s 4

nimetatud erandina. Seetõttu ei olnud hagejal vajadust sellist nõuet eraldi esitada ega kohtul

seda taotlust rahuldada.

13. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja rahalist

suurust. Maakohus ei ole diskretsiooniõigust ületanud.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

14. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 3 alusel kindlaks kostja apellatsiooniastme

menetluskulud.

Kostja menetluskuludeks apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu kokku 1646 eurot 40

senti, mille põhjustas 11 tunni 26 minutit õigusabi tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub

käibemaks.

Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja

mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt

tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks

tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab

TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute

tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja

mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja

põhjendatud tunnitasu suurust (RKTKm 14.04.2021 2-19-10324, p 19). Õigusabikulu suurus

peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule. Kohus ei pea iga

menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega, vaid piisab sellest, kui

määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse kvaliteedile, tsiviilasja

keerukusele ning esitatud materjali mahukusele.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja ajakulu mõistlik kõigi

menetlustoimingute jaoks, v.a menetluskulude nimekirja koostamine. Selles osas nõustub

ringkonnakohus hagejaga, et ühetunnine ajakulu menetluskulude nimekirja koostamisele on

ülemäärane. Ringkonnakohus peab menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud

ajakuluks 30 minutit. Samas ei nõustu ringkonnakohus hagejaga selles, et apellatsioonkaebuse

vastus üksnes konstateerib, et maakohtu otsus on õige ja seetõttu ei ole selle koostamisel

tekkinud ajakulu põhjendatud. Kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 120

eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu

apellatsioonimenetluses 1574 eurot 40 senti (10 tundi 56 minutit*144 eurot), mis tuleb hagejalt

kostja kasuks välja mõista.

Ringkonnakohus

rahuldab

kostja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Triin Uusen-Nacke