2-23-110438/11 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-110438

Tsiviilasi

Revensen

OÜ

hagi

Maris

Aparini

vastu

võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

185,86 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. augusti 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Revensen OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Revensen

OÜ

(registrikood

16625699), lepinguline esindaja Irina Vassiljeva

Vastustaja

(kostja):

Maris

Aparin

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 25. augusti 2023 otsus osaliselt 9. detsembri 2021

laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel väljamõistetud võla suuruse osas,

samuti muuta menetluskulude jaotust. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja 9. detsembri 2021

laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 231,57 eurot (põhivõlg 185,02

eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot,

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivis

põhivõlalt (185,02 eurot) alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras

33% aastas. Jätta menetluskuludest 92% Maris Aparini kanda ja 8% Revensen

OÜ kanda.

2. Lugeda Tartu Maakohtu 25. augusti 2023 otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

2.1.Rahuldada hagi osaliselt.

2.2.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja 22. novembri 2021

laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 179,54 eurot (põhivõlg

140,63 eurot,

intress

7,81 eurot,

lepingu

hooldustasu

3,75 eurot,

sissenõudmiskulud 15 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 12,35 eurot).

2.3.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt

(140,63 eurolt) alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33%

aastas.

2.4.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja 9. detsembri 2021

laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 231,57 eurot (põhivõlg

185,02 eurot,

intress

12,90 eurot,

lepingu

hooldustasu

5 eurot,

sissenõudmiskulu 10 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivis 18,65 eurot).

2.5.Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt

(185,02 eurolt) alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33%

aastas.

2.6.Jätta rahuldamata Revensen OÜ 22. novembri 2021 laenulepingust

nr XXXXXXXXXXXX tulenevad nõuded summas 15 eurot.

2.7.Jätta rahuldamata Revensen OÜ 9. detsembri 2021 laenulepingust

nr XXXXXXXXXXXX tulenevad nõuded summas 20 eurot.

3. Rahuldada Revensen OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus menetluskuludest 92% kostja ja 8% hageja kanda.

5. Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja menetluskulud 713 eurot.

6. Mõista Maris Aparinilt Revensen OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (713 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Revensen OÜ pangakontole

nr EE067700771008684951 AS-is LHV Pank.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Revensen OÜ (hageja) esitas 10. märtsil 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Maris Aparinilt (kostjalt) 614,26 euro saamiseks. Kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu

Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 4. aprillil 2023 Tartu Maakohtule nõuetekohase hagiavalduse, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja:

-

22. novembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 194,54 eurot

(sh põhivõlg 140,63 eurot, intress 7,81 eurot, lepingu hooldustasu 3,75 eurot,

sissenõudmiskulud 30 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 12,35 eurot) ning

viivis põhinõudelt (140,63 eurolt) alates 5. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni

määraga 33% aastas.

-

9. detsembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlg 251,57 eurot

(põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot,

sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivis

põhinõudelt (185,02 eurolt) alates 5. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määraga

33% aastas.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 22. novembril 2021 Ühisraha OÜ-ga (esialgne

võlausaldaja) laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, millega kostja sai laenu 500 eurot. Kostja

jäi maksetega viivitusse ja esialgne võlausaldaja ütles temaga sõlmitud laenulepingu üles.

Kostja võlg 22. novembri 2021 laenulepingust on kokku 194,54 eurot (põhivõlg 140,63 eurot,

intress 7,81 eurot, lepingu hooldustasu 3,75 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ning

sissenõutavaks muutunud viivis 12,35 eurot).

Samuti sõlmis kostja 9. detsembril 2021 esialgse võlausaldajaga laenulepingu nr

XXXXXXXXXXXX, millega kostja sai laenu 500 eurot. 9. detsembri 2021 laenulepingu p 1.11

ja laenulepingu põhitingimuste p 3 kohaselt on krediidi kulukuse määr 54,33% aastas. Kostja

kohustus tagastama laenu graafiku alusel kokku 623,76 eurot. Kostja on tasunud 405,84 eurot.

Täitmine on toimunud põhikohustuse, seejärel sissenõutavaks muutunud intressi ja hooldustasu

katteks. Viimase osamakse tegi kostja 15. augustil 2022. Esialgne võlausaldaja on saatnud

kostjale tasulisi meeldetuletusi. 27. jaanuaril 2023 ütles esialgne võlausaldaja laenulepingu

üles, kuivõrd kostja oli viivituses nelja kuu maksega (alates 9. osamaksest kuni 12.

osamakseni).

9. detsembri 2021 laenulepingust tulenev võlg on 251,57 eurot (põhivõlg 185,02 eurot, intress

12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 18,65 eurot).

Esialgne võlausaldaja on loovutanud laenulepingutest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale.

Hageja vaidles 4. juuli 2023 seisukohas vastu kostja väidetele seoses krediidi kulukuse

määraga. Eesti Pank avaldas krediidi kulukuse määra 16,95% alles 22. detsembril 2021, millest

tuleb lähtuda alates 1. jaanuarist 2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingutes. Seega ei saanud

esialgne võlausaldaja lähtuda laenulepingu sõlmimisel veel avaldamata määradest.

3. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Võlgade tasumine pole olnud võimalik, kuivõrd kostja

on täielikult töövõimetu ning igakuine sissetulek jääb kahe alaealise ülalpeetavaga alla

elatustaseme miinimummäära. 9. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,95% aastas. Kolmekordne määr oli seega 50,85%

aastas, samas kui hageja on krediidi kulukuse määraks märkinud 54,33% aastas.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja:

-

22. novembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva võla 179,54 eurot

(põhivõlg 140,63 eurot, intress 7,81 eurot, lepingu hooldustasu 3,75 eurot,

sissenõudmiskulud 15 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 12,35 eurot) ning

viivise põhivõlalt (140,63 eurot) alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras

33% aastas.

-

9. detsembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva võla 126,72 eurot

(põhivõlg 105,61 eurot, lepingu hooldustasu 3,75 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivis 12,36 eurot ja sissenõudmiskulud 5 eurot) ning viivise põhivõlalt (105,61 eurot)

alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33% aastas.

Maakohus jättis rahuldamata 22. novembri 2021 laenulepingust tulenevad nõude 15 eurot ja

9. detsembri 2021 laenulepingust tulenevad nõude 124,85 eurot. Maakohus jättis

menetluskulud 68% kostja ja 32% hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 377,40 eurot koos lisanduva viivisega.

Maakohus leidis, et 22. novembri 2021 laenulepingust tulenev nõue on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele osaliselt summas 179,54 eurot.

Maakohus leidis, et 9. detsembri 2021 laenulepingust tulenev nõue kuulub rahuldamisele

osaliselt. Maakohus tuvastas, et kostja võttis viidatud lepingu alusel laenu 500 eurot ning

kohustus graafiku alusel tagastama 623,76 eurot. 9. detsembri 2021 laenulepingu

põhitingimuste p 3 kohaselt on krediidi kulukuse määr 54,33% aastas. Lepingu sõlmimise ajal

(9. detsembril 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne

määr seega 50,85%). Maakohus leidis, et seega ületab 9. detsembri 2021 laenulepingu järgne

krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda. VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tühine ning kohalduvad

VÕS § 4062 lg 3 sätestatud tagajärjed.

Eelneva tõttu tuleb kostja krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud

suuruses. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2021 0%

aastas. Seega ei pidanud kostja intressi tasuma. Laenu katteks on kostja tasunud 405,84 eurot.

Seega jäi kostjal tasumata 109,16 eurot (515 - 405,84).

Arvestades seda, et kostja oli täielikult viivituses kahe viimase (11. ja 12.) osamakse tasumisega

ning osaliselt viivituses 10. osamakse tasumisega, oli maakohtu hinnangul täidetud VÕS § 416

lg-s 1 sätestatud eeldus tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Samas saatis hageja kostjale

8. detsembri 2022 (dtl 76-77) ülesütlemishoiatuse ennatlikult ajal, mil kostja ei olnud veel

kolme järjestikuse maksega viivituses (VÕS § 416 lg 2). Seega ei ole täidetud VÕS § 416 lg-s 1

sätestatud eeldus tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks. Maakohus leidis, et esialgsel

võlausaldajal puudus alus laenulepingu ülesütlemiseks ning ülesütlemine on tühine. Kuivõrd

praeguseks on osamaksete tasumise tähtajad saabunud, ei mõjuta laenulepingu ülesütlemise

tühisus kostja kohustust tasuda põhinõuet.

Samuti on hagejal VÕS § 113 lg 1 alusel õigus nõuda ka viivist määras 33% aastas. Hageja

viivise nõue on põhjendatud kokku 12,36 eurot.

Hageja nõuab 30 euro suurust sissenõudmiskulu VÕS § 1132 lg 1 alusel. Esimene võlgnevus

tekkis kostjal alles 10. osamaksega (15. oktoober 2022) ning seda vaid summas 10,59 eurot.

Seega ei olnud esialgsel võlausaldajal alust saata kostjale tasulist meeldetuletust 23. septembril

2022 (enne võlgnevuse tekkimist). Teise meeldetuletuse saatmise ajal (23. novembril 2022) oli

kostjal tekkinud võlgnevus, kuid mitte sellises ulatuses, nagu on meeldetuletuses märgitud.

Sellele vaatamata peab kohus meeldetuletusega seotud kulu (5 eurot) põhjendatuks.

8. detsembril 2022 ei olnud kostja viivituses kolme järjestikuse makse tasumisega ning seega

oli laenulepingu ülesütlemise hoiatus ennatlik ja sellega seotud kulu on põhjendamatu. Kuivõrd

laenulepingu ülesütlemine on tühine, ei ole põhjendatud ka ülesütlemise avaldusega seotud

kulu. Laenulepingu ülesütlemise avaldust ei saa käsitleda ka meeldetuletuskirjana VÕS § 1132

lg 1 tähenduses. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 5 eurot.

Esialgne võlausaldaja loovutas 9. detsembri 2021 laenulepingust tulenevad nõuded hagejale

(dtl 80). Laenulepingust tulenevad nõuded kuuluvad rahuldamisele kokku summas

126,72 eurot. Sellele lisandub TsMS § 367 lg 1 järgne viivis põhivõlalt (105,61 eurolt) alates

5. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 33% aastas. Seega jääb hageja nõue

rahuldamata 124,85 euro ulatuses (251,57 – 126,72).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada osaliselt 9. detsembri 2021 laenulepingust tuleneva võla rahuldamata jätmise

osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 185,02 eurot, intress

12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivis põhinõudelt (185,02 eurot) alates 5. aprillist 2023 kuni

põhinõude täitmiseni määraga 33% aastas. Lisaks palub hageja tühistada maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda.

Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Maakohus tuvastas ebaõigetele andmetele tuginedes 9. detsembri 2021 laenulepingu tühisuse

krediidi kulukuse määra tõttu. Maakohus jättis tähelepanuta, et 4. juulil 2023 esitas hageja

kohtule seisukoha koos tõenditega, kus põhjalikult vaidles kostja väidetele vastu ning samuti

selgitas kohtule krediidi kulukuse määra avaldamise ja uuendamise asjaolusid.

Eesti Pank avaldab krediidi kulukuse määra kaks korda aastas: detsembris ja juunis. Detsembris

avaldatud krediidikulukuse määr on aluseks tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse

ülempiiri seadmisele alates 1. jaanuarist. Juunist avaldatud krediidikulukuse määr on aluseks

tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri seadmisele alates 1. juulist. Kuni

31. detsembrini 2021 oli avaldatud krediidi kulukuse määr 18,68% ning alates 1. jaanuarist

2022 oli 16,95%. Pooled sõlmisid lepingu 9. detsembril 2021 krediidikulukuse määraga

54,33%. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. 18,68% × 3 = 56,04%. Seoses sellega ei ole esialgse

laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping tühine.

6. Kostja (vastustaja) nõustub maakohtu otsusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu 9. detsembri 2021 laenulepingu

nr XXXXXXXXXXXX alusel välja mõistetud võla suuruse ja menetluskulude jaotuse osas

(TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue

otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja 9. detsembri 2021 laenulepingust

nr XXXXXXXXXXXX tuleneva võla 236,57 eurot (põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot,

lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivise põhivõlalt alates 5. aprillist 2023 kuni põhivõla

tasumiseni määras 33% aastas. Ringkonnakohus jätab menetluskuludest 93% hageja kanda ja

7% kostja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatud üksnes osas, mille peale on edasikaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja esitas kostja

vastu laenulepingutest tulenevad nõuded. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega

maakohus tuvastas 9. detsembri 2021 laenulepingu tühisuse ning jättis hageja viidatud lepingust

tulenevad nõuded seetõttu osaliselt rahuldamata. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas,

millega lahendati hageja 22. novembri 2021 laenulepingust tulenevaid nõudeid.

8. Maakohus tuvastas, et poolte vaheline 9. detsembri 2021 laenuleping on tühine, kuivõrd

lepingus märgitud kostja poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas (54,33%)

ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda

(VÕS § 4062 lg 1). Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja

1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel (VÕS § 4062 lg 1 teine lause).

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus tuvastas ebaõigesti 9. detsembri 2021 seisuga

Eesti Panga avaldatud krediidi kulukuse määra. Hageja on õigesti viidanud, et 9. detsembril

2021 ei olnud Eesti Pank avaldanud ega saanud esialgne võlausaldaja kohaldada järgmise

perioodi krediidi kulukuse määra. Ringkonnakohus möönab, et Eesti Panga statistika andmetest

on võimalik tagantjärgi ekslikult järeldada, et alates 30. novembrist 2021 oli krediidi kulukuse

määr

16,95%.

Samas

nähtub

Eesti

Panga

kodulehelt

(https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273) ka see, et krediidi kulukuse määr 16,95%

avaldati alles 22. detsembril 2021 (vt ka dtl 117).

Ringkonnakohus selgitab, et Eesti Pank avaldab tarbimislaenude kulukuse määra kaks korda

aastas oma veebilehel seisuga 30. november ja 31. mai. Eesti Panga poolt uue keskmise määra

varasem avaldamine ei tähenda, et uus krediidi kulukuse määra ülempiir kohalduks juba

avaldamise hetkest, vaid ikkagi alates 1. jaanuarist ja 1. juulist (vt ka Võlaõigusseadus II.

Kommenteeritud vlj, § 4062, p 3.2).

Seega ei saanud esialgne võlausaldaja kostjaga laenulepingu sõlmimisel lähtuda avaldamata

krediidikulukuse määrast (16,95%), mis kohaldus alates 1. jaanuarist 2022 sõlmitud

tarbijakrediidilepingutele. Ringkonnakohus kontrollib 9. detsembri 2021 lepingus märgitud

krediidi kulukuse määra vastavust 9. detsembri 2021 seisuga kohalduvale krediidi kulukuse

määrale, mis oli 18,68%. Eelnevat arvestades ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr

aastas 54,33% kolmekordset avaldatud krediidikulukuse määra 56,04% (s.o 18,68×3).

Hageja esitas eelviidatud väited maakohtule koos tõenditega 4. juuli 2023 seisukohas.

Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta hageja väidetega ei nõustu ning on jätnud hageja

esitatud tõendid hindamata. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega (TsMS § 436 lg 1

ja § 442 lg 8), mis tõi kaasa ebaõige järelduse laenulepingu tühisuse kohta. Ringkonnakohtul

on võimalik maakohtu rikkumine kõrvaldada.

9. Kuivõrd 9. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimisel ei ole rikutud VÕS § 4062 lg-t 1, siis ei

kuulu kohaldamisele ka VÕS § 4062 lg 3, mis sätestab tagajärjed lepingu tühisuse korral.

Samuti juhib ringkonnakohus tähelepanu, et maakohus on vastuoluliselt tuvastanud, et

9. detsembri 2021 leping oli tühine, kuid on samas kontrollinud laenulepingu

ülesütlemisavalduse kehtivust. Tühist lepingut ei saa üles öelda. Ka VÕS § 4062 lg 3 alusel

saadu tagasi maksmisel tühise lepingu järgi, ei anna laenuandjale võimalust tühist lepingut üles

öelda. Seega on maakohtu sellekohased arutluskäigud ebaõiged.

10. Maakohus tuvastas, et esialgne võlausaldaja on 22. novembri 2021 laenulepingu sõlmimisel

järginud

vastutustundliku

laenamise

põhimõtet.

Ringkonnakohtu

hinnangul

on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud ka 9. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimisel.

Hagiavalduse järgi lähtus hageja 9. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimisel esmase laenu

sõlmimisel kogutud andmetest. Kostja esitatud konto väljavõtte (dtl 82-83) kohaselt oli kostja

sissetulek 1060,41 eurot, kohustused 508,47 eurot ning majapidamiskulud 250 eurot. Pärast

laenude väljastamist oli kostja igakuine kohustus koos esialgsele võlausaldajale tasutavate

kuumaksega 859,93 eurot (s.o kostja finantskohustused 508,47 + majapidamiskulud 250 +

väljastatud laenud 101,46). Reserv summas 200,48 eurot (1060,41-859,93). Samuti kontrollis

esialgne võlausaldaja maksehäireregistrit, mille kohaselt ei olnud kostjal maksehäireid (dtl 86).

Hagile on lisatud ka kostja laenutaotlus (dtl 87) ning otsus laenu andmise kohta (dtl 88-90).

Vaidlust ei ole selles, et kostja oli viivituses nelja järjestiku maksega (alates 9. osamaksest kuni

12. osamakseni). Eelnevalt oli esialgne võlausaldaja andnud kostjale täiendava tähtaja võla

tasumiseks ning hoiatanud, et tasumata jätmise korral ütleb ta laenulepingu üles (dtl 74-77).

Seega olid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused täidetud (VÕS § 416 lg 1) ning esialgsel

võlausaldajal oli õigus laenuleping 27. jaanuaril 2022 erakorraliselt üles öelda (dtl 78-79).

Kostja oli tasunud 405,84 eurot, millest hageja luges põhivõlast tasutuks 314,98 eurot. Seega

on hagejal õigus nõuda kostja 185,02 suuruse põhivõla, intressi 12,90 eurot ja lepingu

hooldustasu 5 eurot tasumist (dtl 61-62).

11. Hageja nõuab kostjalt põhiosa maksete tasumisega viivitamise eest viivist laenuintressi

aastase määraga võrdses määras, st 33% aastas ja 0,092% päevas kooskõlas laenulepingu

põhitingimuste p-ga 1.10, üldtingimuste p-ga 3.7 (VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja TsMS § 367).

Kostja ei ole hageja viivise arvestusele (hagiavalduse p 38) vastuväiteid esitanud. Ka

ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda kostja esitatud arvestusest. Seega kuulub

kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuni 4. aprilliks 2023 sissenõutavaks muutunud viivis

18,65 eurot. Samuti kuulub rahuldamisele hageja viivisenõue alates 5. aprillist 2023 kuni

põhinõude täitmiseni määras 33% aastas.

12. Hageja nõuab kostjalt 9. detsembri 2021 laenulepingu ja laenulepingu üldtingmuste p 7.6

(dtl 66-68) alusel meeldetuletuskirjade saatmise eest sissenõudmiskulu 30 eurot. Üldtingimuste

p 7.6 kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt laenulepingu rikkumisel võla

sissenõudmisega seotud kulude, sh inkasso- ja kohtumenetlusega seotud kulude hüvitamist

ning laenusaajale saadetud meeldetuletuskirjade tasude maksmist vastavalt portaalipidaja

kehtestatud hinnakirjale (dtl 58-60). Hinnakirja järgi on meeldetuletuskirja saatmine 5 eurot

(esimene tasuta) iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta, pärast lepingu lõppemist

30-50 eurot sõltuvalt nõude summast, sh ülesütlemisteatis 15 eurot (dtl 59).

VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises

lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta 5 euro võrra. VÕS § 1132 lg-s 1 nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult

juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Eelnev tähendab, et meeldetuletuskirja saatmise eest võib nõuda maksimaalselt 5 euro suurust

hüvitist iga üksiku maksega hilinemise korral (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud vlj,

§ 1132, p 6.2).

Esialgne võlausaldaja saatis kostjale kaks tasulist meeldetuletust (23. septembril 2022 ja

23. novembril 2022; dtl 74-75). Sellele eelnesid ka tasuta meeldetuletused (dtl 71-73). Samuti

saatis esialgne võlausaldaja kostjale 1. detsembril 2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 76-

77) ja laenulepingu ülesütlemise avalduse (dtl 78-79). Hageja nõuab kahe tasulise

meeldetuletuse eest 10 eurot (2×5 eurot), ülesütlemise hoiatuse eest 5 eurot ja laenulepingu

ülesütlemise eest 15 eurot.

23. septembri 2022 ja 23. novembri 2022 meeldetuletusekirjad on saadetud eraldi laenulepingu

järgsete osamaksete täitmisega viivitamise tõttu. Maksegraafiku järgi tuli laenu osamakseid

teha iga kuu 15. kuupäeval. Seega 1. detsembri 2022 ülesütlemishoiatus ei ole tehtud uue

maksegraafiku järgse kohustusega hilinemise tõttu, mistõttu ei ole selle eest hüvitise nõudmine

VÕS § 1132 lg -t 1 ja laenulepingu p 7.6 alusel põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenulepingu ülesütlemise avaldust ei saa käsitleda

meeldetuletuskirjana VÕS § 1132 lg 1 tähenduses. Meeldetuletuskirja eesmärk on tuletada

võlgnikule meelde oma kohustust oma eelnev võlg ära maksta. Eelnevat arvestades on hagejal

õigus nõuda kostjalt 10 euro suuruse sissenõudmiskulu tasumist (2 × 5 eurot).

Esialgne võlausaldaja loovutas VÕS § 164 lg-d 1 ja 2 kohaselt 9. detsembri 2021 laenulepingust

tulenevad nõuded hagejale 3. aprillil 2023 (dtl 80).

Eeltoodust tulenevalt kuulub maakohtu otsus tühistamisele osas, milles maakohus rahuldas

hageja 9. detsembri 2021 laenulepingust tuleneva nõude 231,57 eurost väiksemas ulatuses

(põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot,

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot). Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt, sest sissenõudmiskulu nõue jääb 20 euro ulatuses rahuldamata.

13. Maakohus jagas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd

ringkonnakohtu otsuse tulemusel muutub hagi rahuldamise ulatus, tuleb muuta menetluskulude

jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause).

Hageja nõuded olid kokku 446,11 eurot (194,54 eurot + 251,57) ning ringkonnakohtu lahendi

tulemusel rahuldatakse hagi kokku 411,11 euro ulatuses (179,54 eurot + 231,57 eurot). Seega

rahuldatakse hagi ca 92% ulatuses. Ringkonnakohus jätab TsMS § 163 lg 1 järgi maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 92% kostja ja 8% hageja kanda.

Maakohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus olid kokku

555 eurot. Pooled ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Seega tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista sellest 92%, st 510,60 eurot.

Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi on hageja menetluskulud kokku

220 eurot, sh 120 eurot esindajakulud (1 tund, tunnitasuga 120 eurot koos käibemaksuga) ja

riigilõiv 100 eurot. Riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu (TsMS § 174 lg 1).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul on ka esindajakulu maakohtu

otsust, apellatsioonkaebuse sisu ning tsiviilasja mahukust arvestades põhjendatud ja vajalik

TsMS § 175 lg 1 alusel. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174

lg 10). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 220 eurost 92%, st 202,40 eurot.

Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude katteks

väljamõistmisele 713 eurot (510,60+202,40).

14. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud

menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates

kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Samuti kuulub

rahuldamisele hageja taotlus määrata, et menetluskulud tuleb tasuda Revensen OÜ

pangakontole (TsMS § 445 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)