2-23-5159/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht 30.11.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-5159

Kohtuasi

Revensen OÜ hagi X vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.10.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

2911 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Revensen

OÜ

(registrikood

16625699),

lepinguline esindaja Irina Vassiljeva

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast X apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 31.10.2023

otsuse peale.

2. Jätta kaebuse esitamisega seotud menetluskulud X kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-23-5159

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Revensen OÜ (hageja) esitas 04.04.2023 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 1946,35 eurot, intressi 192,75 eurot, lepingu

hooldustasu 103,80 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot, viivise 165,98 eurot ja viivise põhivõlalt

24% aastas kuni kohustuse kohase täitmiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Ühisraha OÜ (laenuandja) 05.04.2022 laenulepingu

nr Y220405004, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot intressiga 24% aastas

tagasimakseperioodiga 60 kuud, kohustusega tasuda alates 05.05.2022 annuiteetgraafiku alusel

iga kuu 5. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid

kokku 75,54 eurot. Laenulepingu alusel kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 05.04.2027.

Kokku kohustus kostja tasuma 4632,40 eurot. Laen maksti kostjale välja 05.04.2022.

2.1. Pärast laenulepingu sõlmimist on kostjalt laenuandjale laekunud kokku 190 eurot.

2.2. Laenuandja saatis võla tasumise kohta perioodil 09.05.2022–25.11.2022 kostjale 20 korral

tasuta meeldetuletusi ning tasulisi meeldetuletusi 13.05.2022, 13.06.2022, 13.07.2022,

13.08.2022 ja 13.09.2022.

2.3. Laenuandja saatis 20.09.2022 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse ja 28.11.2022

teatise laenulepingu ülesütlemise kohta, milles teatas, et kõik lepingust tulenevad nõuded on

muutunud sissenõutavaks ning nõudis kogu laenulepingu alusel võlgnetava summa tasumist 14

kalendripäeva jooksul.

2.4. Kostja ei reageerinud laenuandja nõuetele, misjärel laenuandja loovutas 30.12.2022 talle

kuuluva nõude kostja vastu hagejale. Nõude loovutamise kohta edastas laenuandja kostjale

30.12.2022 teatised.

2.5. Hageja on seisukohal, et laenuandja juhindus vastutustundliku laenamise põhimõttest.

Kostja esitas 05.04.2022 laenutaotluse 2000 euro saamiseks. Kostja märkis taotluses, et tema

sissetulekud on 1500 eurot, majapidamiskulud 400 eurot ja kehtivaid finantskohustusi ei ole.

Kostja esitas oma pangakontode väljavõtte, mille analüüsi tulemusel leidis laenuandja, et kostja

sissetulekud ja majapidamiskulud on väiksemad kui olid märgitud kostja taotluses. Tegelikult

olid kostja sissetulekud 816,75 eurot ja majapidamiskulud 350 eurot. Väljavõttest nähtus, et

kostja sai märtsis 2022 Bondora AS-ist 6500 eurot ja tagastas selle Bondora AS-ile samal

päeval. Muid finantskohustusi ei olnud. Enne laenu väljastamist kontrollis laenuandja kostja

andmeid ka maksehäireregistrist ja veendus, et kostjal ei olnud laenu väljastamise ajal

maksehäireid. Pärast laenu väljastamist oli kostja igakuine kohustus koos laenuandja

kuumaksega 425,54 eurot (kostja finantskohustused 0 + majapidamiskulud 350 + väljastatud

laen 75,54). Vaba reserv oli 391,21 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja avaldas, et ta on kannatanu kriminaalasjas nr 22231503004. Tema isikuandmeid on

kasutatud ebaseaduslikult ilma hageja loata ja teadmiseta.

2-23-5159

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas 31.10.2023 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

1946,35 eurot, intressi 192,75 eurot, lepingu hooldustasu 103,80 eurot, sissenõudmiskulu 35

eurot, viivise 597,27 eurot seisuga 31.10.2023 ja viivise 24% aastas põhinõudelt, s.o 1946,35

eurolt, alates 01.11.2023 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1946,35 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 835 eurot ja viivise.

5. Pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping (VÕS § 402

lg 1). Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes. Maakohus

tuvastas, et nõue on loovutatud hagejale ning hageja õiguseellasel oli õigus kostjaga sõlmitud

tarbijakrediidileping üles öelda. Leping ei ole tühine VÕS § 406² lg 1 alusel.

6. Laenuandja (hageja õiguseellane) oli täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS

§ 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt. Hagiavalduse asjaolude pinnalt on laenuandja teinud mõistlikke

pingutusi,

et

kostja

esitatud

andmeid

kontrollida.

Laenuandja

veendus

kostja

krediidivõimelisuses ega rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Maakohus kontrollis

hageja esitatud andmeid ning ei tuvastanud kontoväljavõtetest andmeid, et laenumakse

tasumine oleks kostjale suure tõenäosusega üle jõu käinud. Selline laenukohustus oli kooskõlas

kostja sissetulekutega, mis võimaldasid kohustuse täitmist.

7. Maakohus leidis, et hagiavalduses esitatud nõuded olid põhjendatud ja arvestus õige.

8. Kostja vastuväide, et ta on kannatanu kriminaalasjas nr 22231503004, kuna tema

isikuandmeid on kasutatud ebaseaduslikult ilma tema loata ja teadmiseta, ei olnud maakohtu

hinnangul aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja esitatud kriminaalmenetluse alustamise

tõendist ei nähtu, et ka konkreetse laenulepingu ja -suhte osas on kriminaalmenetlus alustatud.

Käesolevas menetluses esitatud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teatis ei tõenda, et leping

sõlmiti kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmandate isikute poolt. Kostja ei tõendanud,

et kriminaalmenetluse raames oleks leidnud tuvastamist, et vaidlusaluse lepingu allkirjastasid

kolmandad isikud kostja eest kostja ID-kaarti ja PIN-koodi kasutades. Seega tuleb eeldada, et

tahteavalduse lepingu sõlmimiseks andis kostja ise.

Apellatsioonkaebus

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi

maakohtule uueks lahendamiseks. Kostja palub lõpetada kohtutäituri Elin Vilippuse poolt

02.11.2023 algatatud täiteasi nr 022/2023/7722.

10. Maakohus jättis tähelepanuta kostja esitatud tõendid ega arvestanud asjaolu, et kostja on

langenud kuriteo ohvriks ja kostja ei sõlminud ise laenulepingut. Maakohus ei saanud eluliste

asjaolude tõttu asuda seisukohale, et kostja ise taotles ja sai laenu. Küsimus, kas kostja laenu

taotles ja on võla eest vastutav, lahendatakse kriminaalmenetluses. Maakohus ei saanud

eeldada, et kostja isikuandmeid ei ole kasutatud ebaseaduslikult ilma tema loata ja teadmiseta.

Kostja esitas PPA 18.04.2023 kinnituse, et kostja on langenud kelmuse ohvriks ja tema

isikuandmeid ja ID-kaarti on kasutatud kelmuse toimepanemiseks ehk tema tahte vastaselt

11. Asja õigeks lahendamiseks oleks maakohus pidanud korraldama kostja ülekuulamise TsMS

§ 2681 alusel. Maakohus oleks pidanud omal algatusel tõendeid koguma (TsMS § 405 lg 1 p 8).

2-23-5159

Maakohus oleks pidanud TsMS § 546 alusel rakendama kostja suhtes esialgset õiguskaitset

kuni laenulepinguga seotud kriminaalasi lahenduse saab.

12. Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et laenu andmisel järgiti hoolsus- ja

kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Vaatamata sellele,

et laenutaotluses olid esitatud ebaõiged andmed, ei tekitanud see kahtlust ja kostjaga ei võetud

kontakti. Laenuandjal pidi tekkima kostja konto väljavõtte analüüsimisel kahtlus kostja

laenuvõimelisuses. Kostja oli laenu taotlemise ajal covid-viiruses ja tegeles vältimatute

rahaasjadega. Laen maksti välja taotlemise päeval ja täiendavat infot ei küsitud.

13. Maakohus jättis tuvastamata, kas kostja sai laenuandja saadetud laenulepingu ülesütlemise

hoiatused kätte.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul

ja

võimalikult

väikeste

kuludega.

Sellest

tulenevalt

arvestab

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks

apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

15. Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva

redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise

nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole

ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel

hagihinnaks 2911 eurot. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637

lg 21).

16. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolu, et

maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva

selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise

korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta,

sest edasikaebamine ei ole TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel välistatud.

17. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et

määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel

ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused

materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite

hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus

sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise

2-23-5159

kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15).

Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole

ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13).

18. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei

ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse.

Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates

asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja mittenõustumine maakohtu

järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust

õigesti

kohaldanud

ega

ole

rikkunud

oluliselt

menetlusõiguse

norme.

Kostja

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu

otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

kolleegium järgmist.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjalikult hinnanud kõiki olulisi aspekte:

lepingu sõlmimise asjaolusid, laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist,

nõude kujunemist (sh viivist ja sissenõudmisega seotud kulu), laenulepingu ülesütlemist ja

nõude loovutamist.

19.1. Esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel jõudis maakohus põhjendatud

järeldusele, et tõendamata oli kostja väide, et ta ei ole laenulepingut sõlminud. Maakohus

selgitas kostjale tõendamiskoormust, sh märkis, et üksnes kriminaalmenetluse algatamise

teatisest ei piisa, et tõendada, et kostja laenulepingu sõlmimiseks tahteavaldust ei andnud (dtl

97). Vastupidiselt kostja arusaamale sai maakohus asja materjalide alusel eeldada, et

laenulepingu sõlmis kostja, kuna kostja ei tõendanud, et tema isikuandmeid oleks kasutatud

05.04.2022 hagejaga laenulepingu sõlmimisel ebaseaduslikult ilma tema loata ja teadmiseta.

Laenulepingu sõlmimist kinnitavad muu hulgas maakohtu tuvastatud asjaolud, et taotletud laen

kanti kostja arvelduskontole ja kostja maksis ka osaliselt laenu tagasi. Seega oli kostja laenu

väljamaksmisest teadlik. Kostja ei ole vastupidist tõendanud.

19.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus oleks pidanud ise tõendeid koguma.

TsMS § 405 lg 1 p 8 annab küll õiguse kohtule tõendeid koguda, aga ei kohusta selleks.

Praegusel juhul ei olnud see vajalik, kuna kohus juhtis poolte tähelepanu asjaoludele, mida

pooled pidid käesolevas vaidluses tõendama (dtl-d 97 ja 112–114). Kostjal pidi olema arusaam

asjaoludest, mida ta pidanuks oma väidete kinnituseks täiendavalt tõendama.

19.3. TsMS § 2681 reguleerib poole ülekuulamist kohtu algatusel ja selle kohaselt võib kohus

sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata

ükskõik kumma või mõlemad pooled, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite

põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu

tõepärasuses. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata

või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (RKTKo

10.12.2017, 2-15-3430, p 19.3). Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu

diskretsiooniotsustusse sekkuda.

19.4. Mis puudutab apellatsioonkaebuses vaidlustatud krediidivõime kontrolli, siis on

maakohus tuvastanud, et laenuandja kontrollis ja analüüsis enne laenu andmist kostja

majanduslikku seisundit ja see oli piisav taotletud laenu andmiseks.

2-23-5159

19.5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et maakohus oleks pidanud TsMS § 546

alusel rakendama kostja suhtes esialgset õiguskaitset kuni kostja viidatud kriminaalasi

lahenduse saab. Juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik võttis kostja nimel

laenu ilma seadusliku aluseta, saab kostja nõuda kohustuse täitmist kolmandalt isikult.

19.6. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ta ei saanud laenuandja saadetud laenulepingu

ülesütlemise hoiatusi kätte. Kõik dokumendid saatis laenuandja kostja märgitud e-posti

aadressile. Kostja ei ole tõendanud, et ta teavitas laenuandjat kontaktandmete muutmisest.

19.7. Seoses apellatsioonkaebuse taotlusega lõpetada kohtutäituri Elin Vilippuse poolt

02.11.2023 algatatud täiteasi nr 022/2023/7722 selgitab ringkonnakohus, et kohtutäitur on

täitemenetluse 09.11.2023 lõpetanud, kuivõrd täitemenetluse algatamise eeldused ei olnud

täidetud ja seega alustatud põhjendamatult (dtl-d 264–265).

20. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks

õiguslik alus.

21. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, s.h menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas, kuid sellekohaseid sisulisi põhjendusi kaebuses ei ole esitanud. Kuna

hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.

22. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud

maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib

ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust

menetlemast selle sisulises osas (s.t osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja

menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2

sätestatuga, s.t peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist

rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 14).

23. Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja

apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu poolt menetluskulude

kindlaksmääramist.

24. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu poolt menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS §

637 lg 1 p 6 alusel. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust

menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse,

osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus

praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

25. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 23.03.2016

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik

kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud

2-23-5159

hageja lepingulise esindaja töö mahtu ja mõistnud välja põhjendatud ja vajaliku õigusabikulu

ning

hageja

tasutud

riigilõivu.

Ringkonnakohtul

puuduvad

alused

maakohtu

kaalutlusotsustusse sekkumiseks. Kuivõrd kostja ei ole põhjendanud maakohtu otsuse

vaidlustamist menetluskulude kindlasksmääramise osas, ei näe ka ringkonnakohus vajadust

pikemalt põhjendada menetluskulude rahalist suurust.

26. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja kaebust maakohtu

menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on apellatsioonkaebus selles osas

õiguslikult perspektiivitu.

27. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna

apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

28. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o

kostja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud

kaebust hagejale vastamiseks, ei saanud hagejale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

29. Kostja ei esitanud koos kaebusega andmeid riigilõivu tasumise kohta ja neid ei nähtu

kohtule ka kohtute infosüsteemist. Seega ei teki lõivu tagastamise küsimust (TsMS § 150 lg 1

p 2 ja lg 4).

30. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)