2-21-17980/51 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

HARJU MAAKOHUS

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

2-21-17980

Kohtuotsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29. november 2023, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Tamara Šabarova

Kohtuasi

A S (endine perekonnanimi P) hagi Tallinna

kohtutäitur Elin Vilippus’e vastu täiteasjas nr

022/2017/3175 tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Tsiviilasja hind

132 328,77 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja A S (isikukood XXX, e-post XXX)

Kostja Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus

(registrikood

12016207,

e-post

elinvilippus.buroo@taitur.vilippus.ee),

lepinguline

esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen

(Advokaadibüroo

NOVE,

e-post

veikko.puolakainen@nove.ee)

Menetluse liik

Hagimenetlus

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

29.11.2023, kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta tähelepanuta hageja poolt 6. novembril 2023 esitatud menetlusdokument koos

lisadega ja tagastada need hagejale.

2. Rahuldada Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse taotlust aegumise kohaldamise

kohta.

3. Kohaldada aegumist A S kahju hüvitamise ja viivise nõuetele Tallinna kohtutäitur

Elin Vilippuse vastu.

4. Jätta A S hagi Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse vastu rahuldamata aegumise

tõttu.

5. Jätta menetluskulud A S kanda.

6. Käesolevas otsuses kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra. Kohus

määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse

esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Tsiviilasi nr 2-21-17980

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

TsMS § 633 lg 7 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD, NÕUDED, MENETLUSE KÄIK, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1.A S (endine perekonnanimi P, hageja) esitas 15. novembril 2021 Harju Maakohtule hagi

Tallinna kohtutäituri Elin Vilippus (kostja) vastu täiteasjas nr 022/2017/3175 tekitatud kahju

hüvitamise nõudes (tsiviilasi nr 2-2-17980) (dtl 1-9).

Hageja nõuab kostjalt täiteasjas nr 022/2017/3175 toimunud hageja omandis oleva korterimandi

asukohaga XXX enampakkumisega tekitatud kahju hüvitamist summas 100 000 eurot. Juhul kui

kohus asub seisukohale, et eelnimetatud summa ei ole hagejale tekkinud kahju, siis palub hageja

kohtul endal tekkinud kahju määrata. Samuti nõuab hageja hagiavalduse esitamise hetkeks

sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 01.11.2018 kuni 15.11.2021 summas 24 328,77 eurot ning tulevikus sissenõutavaks

muutuva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesolevas

asjas kohtulahendi jõustumisest kuni nõude rahuldamiseni, kuid mitte enam kui põhinõue. Poolte

menetluskulud palutakse jätta kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt esitas R OÜ 21.06.2017 Tallinna kohtutäitur Elin Vilippusele

täitmisavalduse hageja omandis oleva korteriomandi asukohaga XXX suhtes kinnistusraamatu

IV jakku 2. ja 3. järjekohale seatud hüpoteekide realiseerimiseks. Täitmisavalduse esitamise

hetkel oli sissenõudjal nõue hageja vastu summas 30 110,79 eurot. R OÜ esitas täitmisavalduse

lisadena hüpoteegi seadmise lepingu nr 3659 (hüpoteegid omandati laenuandjalt A AS ja Põhja-

Eesti Hoiu-laenuühistult).

Kohtutäitur algatas täitemenetlus nr 022/2017/3175. Kohtutäituri poolt 17.08.2017 koostatud

kinnisasja arestimisakti kohaselt määras kohtutäitur hagejale kuulunud korteriomandi algseks

väärtuseks 60 000 eurot. Hageja suhtles täituriga eelnimetatud teemal korduvalt, kuid kohtutäitur

oli seisukohal, et tema poolt määratud hind on kooskõlas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 74

lõikest 5 kohtutäiturile tulenevate hinna määramise põhimõtetega, sh arvestades ajsaolu, et

kinnistusraamatu IV jakku esimesele vabale järjekohale S AS kasuks seatud hüpoteek jääb pärast

edukat enampakkumist kehtima.

Hüpoteegi aluseks oleva S AS ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu 06-031483-EL rahaline

jääksumma (laenujääk) oli kohtutäituri poolt kinnistusraamatusse 17.08.2017 kantud keelumärke

hetkel, s.o 2017. a septembris, 66 437,44 eurot. Sõltumata eeltoodust märkis aga kohtutäitur enda

poolt 17.08.2017 koostatud arestimisaktis (lk 4 lõpus), et /.../Hinna määramisel on kohtutäitur

arvestanud asjaoluga, et kinnisasja koormab ja pärast edukat enampakkumist jääb kinnisasja

koormama esimese järjekoha hüpoteek summas 91 110 eurot S AS (registrikood XXX) kasuks.

Hüpoteegipidajalt saadud informatsiooni kohaselt on 17.08.2017 hüpoteegiga tagatud nõude

suuruseks 86 720 eurot. Nõude suurus võib hüpoteegi ulatuses nii suureneda kui ka

väheneda./.../.

2(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

Hagejale ei ole teada, milisest allikast kohtutäitur eelnimetatud märkusena lisatud info sai, kuid

ilmselgelt oli tegemist ebaõige infoga, millisest teavitas hageja täiturit oma 15.12.2017. a kirjaga.

Kohtutäitur jättis hageja kirjas toodud info tähelepanuta ja ei muutnud ka arestimisaktis märgitud

vara väärtust, mis oli aluseks enampakkumise alghinnana. Kohtutäitur alustas vara võõrandamist

algse hinnaga 60 000 eurot. Enampakkumise nurjumise järgselt alandas täitur hinda ja vara

enampakkumise alghinnaks oli 45 000 eurot.

Hageja oli tellinud 2015. aasta aprillis eksperthinnangu, mille kohaselt oli hageja omandis oleva

korteriomandi väärtus koos esimese järjekoha, s.o S AS hüpoteegiga, 42 000 eurot. Hageja

pöördus oma korteriomandi hariliku väärtuse määramiseks seisuga 2018. a september

kinnisvarabüroo A OÜ poole. Kinnisvarabüroo poolt saadetud info kohaselt oli hageja

korteriomandi harilik väärtus, s.h arvestades korteriomandil lasuvaid hüpoteeke, 160 000 eurot.

2018. aasta septembris toimus enampakkumine, mis nurjus pakkujate puudumise tõttu. Esimene

enampakkumine toimus praktiliselt aasta möödumisel kohtutäituri poolsest arestimisest ja

sõltumata eeltoodust ja hageja poolt esitatud korduvatest sellekohastest tähelepanekutest s.h

asjaolust, et aasta on Tallinnas ja Harju maakonnas asuvale kinnisvarale vähemalt 5% mõjuga

(rahaliselt oli selleks summaks siis vähemalt 7000 eurot), alustas kohtutäitur enampakkumist

alghinnaga, mis oli määratud 17.08.2017 koostatud arestimisaktis s.o alghinnaga 60 000 eurot.

Sõltumata asjaolust, et kohtutäituri poolsest arestimisest oli möödunud aasta, ei pidanud

kohtutäitur vajalikuks enampakkumise hetkel alghinda muuta ja seda sõltumata ka sellest, et

hageja viitas ebamõistlikult madalale alghinnale juba oma 15.12.2017 kohtutäiturile edastatud

kirjas.

2018. a septmebris enampakkumine nurjus ja kohtutäitur alandas hageja omandis oleva

korteriomandi hinda 25% võrra ja seega kujunes uueks hinnaks 45 000 eurot. Enampakkumise

hetkel oli S AS ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu 06-031483-EL rahaline jääksumma

(laenujääk) 63 179,84 eurot. Kohtutäitur alandas kinnisasja hinda selle seadusega lubatud

maksimaalse summa ulatuses s.o 25%. Kordusenampakkumine toimub esimese enampakkumise

jaoks ettenähtud korras. Kohtutäitur võib asjad alla hinnata, kuid mitte rohkem kui 25 protsenti

eelmise enampakkumise alghinnaga võrreldes, küsides allahindamise kohta eelnevalt võlgniku ja

sissenõudja seisukohta. Asju ei või alla hinnata rohkem kui 70 protsenti esimese enampakkumise

alghinnast (TMS § 100 lg 5).

04.10.2018 toimus hageja omandis oleva kinnistu enampakkumine, kus osutus edukaks

pakkujaks S OÜ (täna kehtiva ärinimega A OÜ), kes omandas korteriomandi hinnaga 45 200

eurot ehk siis ainult 200 eurot enampakumise alghinnast kõrgema hinnaga.

S AS kanti kinnistusraamatusse hagejale kuulunud kinnistu omanikuna 10.10.2018.

Enampakkumiselt kinnisasja omandanud äriühing on seotud laenuandjaks oleva äriühinguga A

AS ja on sisuliselt alati osalenud äriühingutega A AS, Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu poolt

finantseeritud ja R OÜ`le (tänase kehtiva ärinimega R OÜ) loovutatud ehk siis võlgnevuse tõttu

ennetähtaegselt ülesöeldud laenulepingute tagatiseks olevate hüpoteekide realiseerimisega

seonduvate kinnisasjade enampakkumisel pakkujana, olles sageli ka enampakkumistel edukas

pakkuja. Ka antud juhul oli S OÜ-le tegelikult eelnevalt teada, milline on laenu tegelik rahaline

jääksumma ja seega osutus antud juhul enampakkumisel kinnisasja, mille harilik väärtus oli

vähemalt 160 000 eurot, nende jaoks äärmiselt kasulikuks tehinguks, kus oli võimalik omandada

korter enampakkumiselt hinnaga 45 200 eurot. Enampakkumise järgselt oli hüpoteegipidaja nõue

37 847,79 eurot.

Hageja esitas kohtutäiturile 18.10.20218 kaebuse, milles vaidlustas enampakkumise aluseks

oleva kohtutäituri poolt määratud hinna. Kohtutäitur jättis oma 12.11.2018 täiteasjas nr

3(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

022/2017/3175 tehtud otsusega hageja kaebuse rahuldamata. Otsuses selgitas kohtutäitur

muuhulgas, et juhul kui võimalik uus omanik hüpoteegiga tagatud nõude tasub ja esitab võlgniku

vastu nõude, siis on võlgnikul võimalik esitada antud nõude osas vastuväide, viitega sellele, et

hüpoteegiga koormatud kinnisasja müüdi enampakkumisel hüpoteegi võrra odavamalt.

05.11.2018 teatas S AS A OÜ-le järgnevad kuus kuumakset ja seda, et seisuga 05.11.2018 oli

laenulepingust nr 06-031483 tulenev põhiosa jääk 62 633,66 eurot, millelt arvestati ka intressi.

Pärast korteriomandi omandi üleminekut hagejale kostja enam pangaga sõlmitud laenulepingust

tulenevaid kohustusi ei täitnud, jättes igakuised maksed tasumata. 07.01.2019 teatas pank, et

lepingu alusel oli sel ajal võlgnevus 553 eurot.

Kinnisasja omandanud äriühing A OÜ (kehtetu ärinimega S OÜ) esitas hageja vastu Harju

Maakohtu Tallinna kohtumajale hagiavalduse, milles nõudis kohtu kaudu hageja ja S AS

vahelisest laenulepingust tulenevate maksete tasumist ja seda sõltumata asjaolust, et A OÜ

omandas kinnisasja enampakkumiselt hüpoteegi võrra soodsamalt. Hageja viitas AÕS § 349

lõikele 3, VÕS §-le 1027 ja §-le 1037.

Harju Maakohus asus seisukohale, et (käesolevas asjas hagejal) ei ole kehtivat õiguslikku alust

esitada olukorras, kus hageja, kes omandas kinnisasja kohtutäituri poolt korraldatud

enampakkumiselt, vastuhagi hageja vastu alusetu rikastumise sätete alusel.

Kohus 30.09.2021. a lahendis 2-20-7825 asus seisukohale, et hagiavaldus on põhjendatud ja

rahuldas hagi täielikult ja mõistis käesolevas asjas hagejalt A OÜ kasuks välja 4947,62 eurot,

millest 4468,32 eurot on põhinõue ja 479,30 eurot on kohtulahendi tegemise päevaks

sissenõutavaks muutunud viivis ja viivis põhinõude summalt 4468,32 eurolt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi tegemisele järgnevast päevast 01.10.2021

kuni põhinõude tasumiseni ning mõistis (käesolevas asjas hagejalt A OÜ (registrikood XXX)

kasuks menetluskuludena välja 1960 eurot, millest 400 eurot on hagiavalduse esitamisel tasutud

riigilõiv ja 1560 eurot on hageja lepingulise esindaja kulud ning mõista menetluskuludelt so

1960 eurolt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Seega realiseerus hageja poolt täitemenetluses kohtutäiturile selgitatud tagajärg, mis kaasneb

võlgnikule olukorras, kus korter müüakse kehtiva hüpoteegiga ja enampakkumise hind on

oluliselt madalam vara tegelikust hinnast. Kohtutäituri poolt antud soovitus kohtumenetluses ei

toiminud st kohtutäituri 12.11.2018 otsuses täiteasjas nr 022/2017/3175 antud soovitus

kohtumenetluses ei olnud realiseeritav st tegemist oli nõuandega, mida ei olnud õiguslikult

võimaik kohaldada ja seega oli tegemist õiguslikult kõlbmatu soovitusega.

Kohus asus 30.09.2021. a lahendi nr 2-20-7825 p-s 36 seisukohale, et AÕS § 349 lg 3 sätestab,

et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue

rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid.

Erinevalt kostja väidetest ei tulene õigusaktidest, et täitemenetluse korral hüpoteegiga koormatud

kinnisasja võõrandamisel antud säte ei kohaldu. Käesolevas asjas hageja taotluse tuvastada AÕS

§ 349 lg 1 põhiseadusega vastuolu koosmõjus täitemenetluses vara võõrandamisega, jättis kohus

rahuldamata. Lisaks eeltoodule jättis kohus rahuldamata ka hageja taotluse kaasata menetlusse

kohtutäitur kolmanda isikuna.

Juhul kui kohtutäitur oleks alustanud enampakkumist alghinnalt so 160 000 eurot ja vähendanud

kordusenampakkumisel hinda 25% võrra siis oleks alghind olnud 120 000 eurot. Sellise hinnaga

võõrandamisel oleks võlgnik olnud olukorras, kus oleks saanud tasuda nii kehtivad hüpoteegid ja

oleks raha ka lisaks üle jäänud. Käesoleval juhul aga tekkis olukord, kus kohtutäituril oli

arusaamatult kiire vara lihtsalt ükskõik milise hinnaga äramüümisel ja seda sõltumata asjaolust,

et täitemenetluse järgselt jäi hagejast võlgnik veelgi keerulisemasse olukorda, kui seda oli enne

täitemenetlust. Hetkel on tekkinud olukord, kus hageja vara on võõrandatud täiesti ebamõistlikult

4(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

madala hinnaga ja lisaks on hagejale veel ka esitatud nõue, mis kuulub samuti tasumisele.

Arvestades asjaolu, et esimene hagi oli A OÜ-l edukas, tähendab see seda, et ilmselgelt esitab

hageja ka varsti järgmised hagid ja seega saab hagejast võlgnik tasuda lisaks veel ka S AS laenu

kuni selle täieliku tasumiseni, mis on siis tänasel päeval veel kogusummas ca 55 000 eurot

(võlgnevuse jääk).

Hageja ei viibinud arestimise juures. Kohtutäitur ei arvestanud arestimise hetkel koostatud ja

hageja poolt esitatud E OÜ ekspertarvamuses kajastatud vara väärtust, hüpoteegi aluseks oleva S

AS ja hageja vahelise laenulepingu tegelikku rahalist jääki ehk rahalisi kohustusi

enampakkumise hetkel ning jättis rahuldamata ka hageja poolt 18.10.2018 esitatud kaebuse,

millega tekitas kohtutäitur olukorda, kus hageja omandis olev korteriomand müüdi

ebamõistlikult madala hinnaga, ja tekitades hagejale varalise kahju. Käesoleval juhul jättis

kohtutäitur võlgniku ehk hageja huvid täielikult tähelepanuta.

Kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse

seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kohtutäitur vastutab ka tema büroo töötajate poolt

süüliselt tekitatud kahju eest (KTS § 9 lg 1). Tuginedes eeltoodule on kohtutäitur tekkinud

olukorras eest vastutav KTS § 9 lg 1 alusel.

Hageja hinnangul on kostja poolt hagejale tekitatud varalise kahju suuruseks korteriomandi

arestimise ajal kohtutäituri poolt määratud hariliku väärtuse ja enampakkumise alghinna so 60

000 euro vahe ehk siis 100 000 eurot. Juhul kui kohus asub teistsugusele seisukohale ja leiab, et

eelnimetatud summa ei ole hageja kahju suuruseks õige summa, siis palub hageja tekitatud kahju

suuruse määrata kohtul.

Hageja palub kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates enampakkumise

toimumisest kuni nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Eeltoodust tulenevalt on sissenõutavaks muutunud viivis alates 01.11.2018 kuni 15.11.2021 8%

aastas, mis teeb viivise nõudeks 24 328,77 eurot.

2.Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu esimehe ja Tartu Ringkonnakohtu esimehe 7. juuli 2021. a

käskkirjale jagati tsiviilasi Viru Maakohtu kohtunikule. Asja arutab Viru Maakohtu kohtunik

Tamara Šabarova.

3.Kohus 17. novembri 2021. a määrusega (dtl 10-13) jättis hagi käiguta ja määras hagejale

tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Hagejal tuli tasuda riigilõiv 1500 eurot ning esitada

hagiavalduses nimetatud tõendid.

4. Hageja kõrvaldas puudused 21. detsembril 2021 esitatud menetlusdokumendis (dtl 14-116).

Samuti esitas hageja taotluse menetlusabi korras võimaldamiseks tal tasuda riigilõiv igakuiste

võrdsete osamaksetega summas 300 eurot kuus, maksetähtajaga 6. kuupäev (dtl 117-123).

5.Kohus 7. jaanuari 2022. a määrusega (dtl 190-194) rahuldas hageja menetlusabi taotluse

osaliselt ning võimaldas hagejale tasuda riigilõiv 1500 eurot kolme võrdse osamaksena.

6.Kohus 8. veebruari 2022. a määrusega (dtl 201-204) võttis hagi menetlusse.

7. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu (dtl 360-383). Kostja on seisukohal, et hageja

kahjunõue tuleb jätta rahuldamata. Puudub kahju hüvitamise koosseis, sh eelkõige kostja

õigusvastane käitumine. Lisaks on küsitav, kas hagejale väidetavalt tekkinud kahju on üldse

õiguslikus mõttes kahju. Puuduvad ka muud riigivastutuse seadusest (RvastS) ja kohtutäituri

seadusest (KTS) tulenevad üldised kahjunõude esitamise eeldused.

5(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

Lisaks sellele on hagi kostja arvates esitatud aegunult. Kostja taotleb seetõttu aegumise

kohaldamist ja ühtlasi vaheotsuse tegemist TsMS § 449 lg 3 alusel. Hagi aegumise korral kaob

ära vajadus menetleda õiguslikus mõttes mahukat vaidlust ja menetlus on võimalik lõpetada

ainuüksi põhjusel, et hageja on kahjunõude kohtule esitatud hilinenult.

KTS § 9 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt

tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 7 lg-s 4

sätestatu järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud

teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega.

Eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaselt peab hageja kahju õigusvastasest tekitamisest

tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks üldjuhul tõendama kostja teo, kahju,

põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Antud juhul on need eeldused

(vähemalt osaliselt) täitmata.

Puudub kostja käitumise õigusvastasus. Kostja viis hageja suhtes täitedokumendi alusel läbi

täitemenetlust, mis on kostja ametitegevus kohtutäiturina. TMS § 74 lg 5 kohaselt peab

kohtutäitur kohustatud asja hindamisel lähtuma selle harilikust väärtusest, arvestades muu hulgas

asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku lõppemist. Seega pidi kostja

vara väärtuse määramisel arvestama kehtiva 1. järjekoha hüpoteegiga, mille suuruseks oli

kinnistusraamatust nähtuvalt 91 110 eurot.

Hagejale ei ole kahju tekkinud. Vara väärtuse määramisel tuli hüpoteegi olemasoluga

vältimatult arvestada. Tegemist oli 1. järjekoha hüpoteegiga, millega tagatud nõuet oli selle ajani

ka täidetud, mistõttu ei olnud S AS-il mingit põhjust ise sama korteriomandit realiseerima hakata

ja/või täitemenetlusega ühineda.

Hüpoteegi olemasolu aga mõjutab otseselt kinnisasja väärtust. Seega ei tähenda vara müük

täitemenetluses odavama hinnaga veel automaatselt kahju tekkimist hagejale.

Käesoleval juhul oli 1. järjekohal olev hüpoteegi summa, mis enampakkumise järgselt kehtima

jäi, 91 100 eurot. Kostja tegi ka augustis 2017 päringu AS-le S, kes teatas, et hüpoteegiga

tagatud nõude/nõuete summa on 17.08.2017 seisuga 86 720 eurot. Seega, kui lähtuda hageja

enda väitest, et vara väärtus oli hindamisakti kohaselt 142 000 eurot, siis arvestades sellel olevat

hüpoteeki ning hüpoteegiga tagatud nõude suurust oligi vara harilikuks väärtuseks algselt

kohtutäituri poolt vara arestimise hetkel märgitud 60 000 eurot. Seega ei ole kostja määranud

alghinda ebaõigesti, vaid arvestas hüpoteegiga tagatud nõuet.

Kuna selle hinnaga aga ühtki ostjat varale ei leidunud, siis kasutas kostja TMS § 100 lg 5

sätestatud võimalust täitemenetluses arestitud vara ümber hinnata 25 % ulatuses võrreldes algse

enampakkumise hinnaga ja teha kordusenampakkumine hinnaga 45 000 eurot. Vara müüdi

hinnaga 45 200 eurot. Hüpoteegisumma ning laenujäägiga arvestamine alghinna määramisel ei

ole õiguslikus mõttes kahju tekitamine. Teisisõnu, hüpoteegiga koormatud vara müümisega

täitemenetluses ei ole hagejale kahju tekkinud. Kolmandate isikute õigustega arvestamise

kohustus tulenes TMS § 74 lg-st 5.

Kostja pidi vara alghinna määramisel arvestama varal lasuvat 1. järjekoha hüpoteeki, millest

tulenevalt oli selle väärtus väiksem vähemalt hüpoteegiga tagatud nõude võrra.

Kahju legaaldefinitsiooni VÕS ei sisalda. Kahju olemust tuleb eelkõige sisustada kahju

hüvitamise eesmärgi kaudu. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk on

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Antud säte

6(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

sisaldab endas nn diferentsihüpoteesi, mis tähendab, et tuleb võrrelda isikul pärast kahju

tekitanud sündmust olevat varalist olukorda selle hüpoteetilise olukorraga, mis oleks

eksisteerinud juhul, kui kahju tekitanud sündmust või asjaolu ei oleks toimunud.

Diferentsihüpoteesi kohaselt loetakse tekkinud kahju suuruseks nimetatud kahe varalise olukorra

vahe. Hageja korteriomand müüdi 2. ja 3. järjekoha hüpoteegiga tagatud nõude katteks ja kostja

pidi vara väärtuse määramisel õvältimatult arvesse võtma 1. järjekoha hüpoteeki ja sellega

tagatud nõude suurust. Seega ei ole ka diferentsihüpoteesi järgi hagejale õiguslikus mõttes kahju

tekkinud.

Hageja on jätnud oma õigused täitemenetluses kohasel viisil kaitsmata. TMS § 217 lg 6

sätestab, kui menetlusosaline ei esita kohtutäiturile selleks ettenähtud tähtaja jooksul kaebust,

kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Esiteks

küsis kostja enne vara arestimist 04.08.2017 e-kirjaga mh hagejalt arvamust vara võimaliku

turuväärtuse osas. Hageja kostjale selles osas mingit arvamust enne korteriomandi arestimist ei

avaldanud.

Teiseks, pärast vara arestimist hageja vaidlustas TMS § 74 lg 7 alusel vara arestimise hinna ja

esitas Harju Maakohtule kaebuse, mida kohus menetlus hagita menetluses tsiviilasja nr 2-17-

13731 raames. Selle hagita menetluse raamides taotles kostja hageja kulul kooskõlas TMS § 74

lg 8 ekspertiisi määramist hagejale kuuluva kinnisasja uue hindamise korraldamiseks. Harju

Maakohtu 26.09.2017. a määrusega kohustati hagejat tasuma ekspertiisitasu 390 eurot. Kohus

hoiatas võlgnikku, et tasu maksmata jätmisel loetakse, et hindamist ei ole vaidlustatud (TMS §

74 lg 9, viimane lause).

Hageja sai määruse kätte, kuid ei esitanud kohtule tähtaegselt andmeid, et ekspertiisitasu oleks

ette tasutud. Ekspertiisitasu tasumine ei nähtunud ka kohtu poolsel elektroonilisel kontrollimisel.

Kuivõrd hindamise vaidlustaja ei maksnud ekspertiisitasu, siis tuleb lugeda, et ta ei ole hindamist

vaidlustanud. Sellest tulenevalt jättis Harju Maakohus 30.10.2017. a määrusega hageja avalduse

hinna vaidlustamiseks läbi vaatamata. Hageja seda määrust ei vaidlustanud ja tegemist on seega

jõustunud kohtulahendiga.

Praegusel juhul tähendab eelnev seda, et hageja on TMS § 217 lg 6 alusel minetanud õiguse

tugineda samadele asjaoludele, millele ta tugines Harju Maakohtule esitatud avalduses seoses

hinna määramisega, kuid millises osas jättis kohus avalduse läbi vaatamata tulenevalt hagejast

endast tingitud asjaolust, et ta jättis ekspertiisitasu ette maksmata. Seega on jõus ja kehtiv Harju

Maakohtu 30.10.2017. a määrus, millega kohus tuvastas, et TMS § 74 lg 9 järgi loetakse, et

võlgnik ei ole hindamist vaidlustanud.

Hagejal näib olevat etteheide kostjale selles, et pärast korteriomandi müümist jäi tal jätkuvalt

täitmata laenukohustus S AS ees. Kostja kohtutäiturina ei oleks mitte kuidagi saanud hagejat

vabastada tema laenukohustuste täitmisest S AS ees.

Kohtutäitur ei ole hageja ja panga vahelise laenulepingu pooleks. Kostja selgitas, et S AS ei

soovinud täitemenetlusega ühineda ja tema kasuks seatud hüpoteek tagas laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmist. Hüpoteek jäi kehtima ka pärast vara võõrandamist, mistõttu on

laenuandjal õigus nõuda hüpoteegi realiseerimist, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Nii

hageja kui kostja seda takistada ei saa.

Eeltoodust tulenevalt puudub ka põhjuslik seos väidetava kahju ja kostja väidetava kohustuse

rikkumise vahel. Olgugi, et hagejale ei ole kahju õiguslikus mõttes tekkinud ja kohtutäitur pidi

konkreetsel juhul vara hinna määramisel (maha) arvestama nõude suuruse, mis oli hüpoteegiga

tagatud, oleks hageja varaline seisund jäänud samaks.

7(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

Kuna S AS täitemenetlusega ühineda ei soovinud, siis ei olnud kostjal mingit õiguslikku alust ise

1. järjekoha hüpoteeki kustutada. Samuti ei saa kohtutäitur sekkuda laenusaaja- laenuandja

vahelisse laenusuhtesse. Vara müük hüpoteegiga tagatud nõude suuruse võrra madalama hinnaga

ei ole põhjustanud hagejale varalist kahju. Hageja vara müüdi hoopis teise sissenõudja nõuete

katteks ja sellele varale olid notariaalsete lepingute alusel juba varasemalt seatud 2. ja 3.

järjekoha hüpoteegid. Nagu kostja eelnevalt selgitas, siis 1. järjekoha hüpoteek jäi pärast müüki

kehtima.

Õiguslikus mõttes kahjuna ei kuulu hüvitamisele kõik õigusvastase teoga põhjuslikus seoses

olevad negatiivsed tagajärjed, vaid üksnes selline kahju, mille ärahoidmine oli normi eesmärgiks.

See nn rikutava kohustuse eesmärgi teooria põhimõte sisaldub VÕS § 127 lg 2.

Rikutud kohustuse eesmärgi kindlakstegemisel tuleb mh arvestada sellega, kui ettenähtav oli

kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Hinnangu andmine VÕS § 127 lg 2 järgi on õiguse

kohaldamise, mitte asjaolude tuvastamise küsimus ja kohus ei ole otsust tehes seotud poolte

õiguslike väidetega. Seda normi kohaldab kohus omal algatusel.

Puudub kostja süü KTS § 9 lg 1 tähenduses, millest tulenevalt on kohtutäituri vastutus süüline

vastutus. Tsiviilõiguslikus mõttes on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Kostja

tegevus ei olnud hooletu, raskelt hooletu ega tahtlik VÕS § 104 lg 2 mõttes. Täitemenetluse

algatamine formaalsetele nõuetele vastava täitedokumendi alusel on kohtutäituri tavaline

ametialane tegevus. Täitemenetluse peamine eesmärk on rahuldada võlausaldajate nõudeid.

Hagejal puudub kostja vastu ka viivisenõue VÕS § 113 lg 1 tähenduses. RvastS otseselt

viiviste nõudeõigust ette ei näe. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt saab isik nõuda

RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivist näiteks avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

eest välja mõistetud hüvitise maksmisega viivitamise eest. Eelnevast järeldub, et vähemalt

avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest saaks RvastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 alusel nõuda

viivist välja mõistetud hüvitise maksmisega viivitamise eest. Praegu ei ole kohtutäituri suhtes

jõustunud kohtulahendit, millega temalt oleks midagi välja mõistetud ja millega tasumisega

oleks kohtutäitur viivituses.

Hageja nõue on ka ainuüksi asjaolude mõttes ebaselge ega võimalda hagi rahuldamist ka

seetõttu, et hageja poolt hagi alusena esile toodud asjaolud ei võimalda aru saada, mis täpsemalt

on kostjale konkreetselt etteheidetav õigusvastane käitumine või tegevus, st milles seisneb

kohtutäituri poolt kohustuse rikkumine. Kehtiva täitedokumendi täitmine kohtutäituri poolt ei ole

õigusvastane, vaid kohtutäituri ametikohustuse täitmine. Õigusvastane ei ole ka alghinna

määramine varale, arvestades sellel lasuvaid kohustusi (konkreetselt hüpoteeki).

Hageja on esile toonud tema suhtes läbiviidud täitemenetlusega seotud faktilised asjaolud, kuid

nendest ei ole võimalik teha õiguslikke järeldusi selles, et kohtutäituri tegevus oleks olnud

õigusvastane ja/või süüline KTS § 9 lg 1 mõttes. Seejuures ei ole KTS § 9 lg 1 ise nõuet

sisustavaks normiks, vaid see sätestab üksnes kohtutäituri põhimõttelise vastutuse süüliselt

tekitatud kahju eest.

Kahjunõue tervikuna tuleb aga sisustada riigivastutuse seaduse alusel ja sellest tulenevalt lähtuda

ka asjakohastest eraõiguslikest normidest (kuna ka RvastS ise ei reguleeri kahju hüvitamise

nõuetega seonduvaid küsimusi ammendavalt, vaid viitab võlaõiguslikele sätetele).

Riigikohtu praktika on olnud pikaajaline ja järjekindel. Kohtutäituri vastu kahju hüvitamise

nõude esitamise eelduseks on KTS § 9 lg 1 ja RVastS § 7 lg 1 alusel primaarsete

õiguskaitsevahendite kasutamine.

.

8(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

17.03.2021. a lahendis nr 2-19-6362 on Riigikohus viidetega varasemale praktikale detailselt

analüüsinud küsimust, millised on isiku võimalused täitemenetluses oma õiguste kaitseks.

Riigikohus selgitab, et täitemenetluse võlgnik saab oma õigusi kaitsta kas kohtutäituri tegevuse

peale kaebuse esitamisega TsMS § 217 lg 1 alusel või sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagiga TMS § 221 alusel. Puudub põhjus senisest Riigikohtu praktikast kõrvale kalduda.

Kuid esmalt tuleks lahendada küsimus, kas hagi on esitatud selleks ettenähtud tähtaja jooksul.

Kostja on seisukohal, et hagi on esitatud aegunult. Kostja taotleb aegumise kohaldamist ning

selles küsimuses vaheotsuse tegemist TsMS § 449 lg 3 alusel. Kõikide kostja võimalike

vastuväidete esitamine käesolevas vastuses ei ole vajalik, kui kohus nõustub aegumise

kohaldamisega ja teeb asjas otsuse aegumise kohaldamise taotluse suhtes. See oleks ka

menetlusökonoomiliselt otstarbekas.

Aegumine. Hageja esitas kahjunõude kohtutäituri vastu KTS-i ja RvastS alusel. Hageja nõude

aegumist reguleerib kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 ja 9. Sarnane on ka TsÜS-i aegumise

regulatsioon lepinguväliste kahjunõuete kohta. Riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 ütleb samuti, et

taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja

selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta

jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Praegu ei ole asjas kahtlust, et hageja arvates on väidetavalt kahju põhjustanud isikuks

kohtutäitur. Seega taandub küsimus sellele, mis ajahetkest arvates saab lugeda, et hageja sai

teada või pidi teada saama talle tekkinud kahjust.

Praegu saab väita, et kui vara arestimise aktis märgitud hind 60 000 eurot (või hiljem uus hind 45

000 eurot) ja hindamisakti järgne hinnavahe on õiguslikus mõttes käsitletav kahjuna, siis pidi

selle kandmine olema kindel juba arestimise hetkel. Hageja ei saanud eeldada, et kostja asub

vara müüma muu (kõrgema) hinnaga, kui ta ise vara arestimise aktis määras.

Kahjunõude puhul tuleb lisaks lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, s.t niipea kui saab kahju

hüvitamist mingis osas sooritushagiga nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu

edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue.

Kuivõrd KTS § 9 lg 9 on sisu mõttes identne nii RvastS § 17 lg 3 kui TsÜS § 150 lg 1, siis on

aegumise alguse määratlemisele ja kulgemisele võimalik kohaldada sama praktikat.

Praegu peab hageja enda kahjuks kostja arusaamise kohaselt kas: a) 17.08.2017 vara

arestimisaktis märgitud hinna (60 000 eurot) või b) 07.12.2017 vara ümberhindamisaktis

märgitud hinna (45 000 eurot) vahet võrreldes vara 2015 hindamisaktis märgitud hinnaga (142

000 eurot). Kahjunõude aegumise kontekstis on aga oluline, et mõlemad vara arestimise aktid

olid koostatud 2017 aastal. Seega sai hageja juba hiljemalt 2017 teada sellest, et kostja kavatseb

müüa vara arestimisaktis märgitud hinnaga 60 000 eurot või ümberhindamisaktis märgitud

hinnaga 45 000 eurot. Sellest omakorda järeldub, et kui hageja enda varasematel 2015 andmetel

oli korteriomandi hindamisakti järgseks väärtuseks 142 000 eurot, siis pidi ta väidetavast kahju

tekkimisest teada saama hiljemalt 2017 aasta lõpus.

Hageja teadmist või vähemalt teada saama pidamist võimalikust kahjust kinnitavad ka hagis

endas esile toodud asjaolud ja tõendid ja muud asjakohased tõendid, mille kohaselt:

1) Hageja teatas kostjale 15.12.2017 e-kirjaga (pealkirjaga kaebus kohtutäituri tegevusele

enampakkumise müügihinna määramisel hagi), et tema arvates vara müügihind summas 45 000

eurot on liiga madal ja peaks olema suurusjärgus 140 000- 150 000 eurot.

2) Hageja teadmist või teadma pidamist kinnitab ka tema poolt varem samas menetluses esitatud

kaebus kohtutäituri tegevusele. Nimelt esitas hageja ka 30.08.2017 pärast esimest alghinna

9(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

määramist kostjale kaebuse, milles väljendab oma õmittenõustumist kostja määratud alghinnaga

ja teatab, et tema arvates on sarnaste korteriomandite hind alates 150 000 eurot.

3) Hageja teadmist või teadma pidamist kinnitavad ka kostja poolt eelnevalt viidatud Harju

Maakohtu 26.09.2017. a ja 30.10.2017. a määrused kohtuasjas nr 2-17-13731, millest nähtuvalt

vaidlustas hageja kohtus kaebusega 17.08.2017 koostatud kinnisasja arestimisaktis määratud

alghinna 60 000 eurot, kuid jättis tasumata kohtu poolt nõutud ekspertiisi tasu summas 390 eurot.

Sellest tulenevalt lõpetas kohus menetluse lugedes, et hindamisakti ei ole vaidlustatud.

Aegumise kontekstis pidid ka need lahendid andma hagejale vähemalt 2017. a aasta lõpus

teadmise, et kui vara müüakse hinnaga 60 000 eurot (mitte tema arvates mõistliku hinnaga 150

000 eurot), siis tema enda käsitluse kohaselt tekib talle varaline kahju.

Hageja heidab kostjale ette just vara arestimisaktis märgitud hinna 60 000 eurot ja/või

ümberhindamisaktis märgitud hinna 45 000 eurot määramist. Mõlemad toimingud leidsid aset

2017 ning neid kohtutäituri toiminguid peab hageja talle väidetavalt tekkinud kahju põhjuseks,

kuna ta võrdleb neid hindu 2015 vara hindamisaktis märgitud hinnaga 142 000 eurot.

Kostja küll osundab, et vara hindaja ei ole veebruaris 2015 arvestanud 1. järjekoha õSwedbank

AS kasuks seatud hüpoteegiga, seda põhjusel, et see hindamisakt koostatigi panga tarbeks enne

laenuvõtmist ja hüpoteegi seadmist. Hindamise momendil sellises suuruses hüpoteeki ega sellega

tagatud nõuet lihtsalt ei eksisteerinud. Hageja esitatud hindamisakti lk 4 on hüpoteegiga

seonduvalt selge välistus: Tellimuses püstitatud eeldused I Hindamisel ei ole arvestatud

hüpoteegiga. Samas mõjutab hüpoteek otseselt vara väärtust ning tuligi kohtutäituri poolt vara

turuhinna määramisel maha arvestada, mida kostja selgitas eespool.

KTS § 9 lg 9, aga ka RvastS § 17 lg 3 ja TsÜS § 150 lg 1 määrab kahjunõude aegumise tähtajaks

3 aastat kahjust teadasaamisest või teada saama pidamisest. Seega oleks hagi esitamise lõplikuks

tähtajaks pidanud olema kas 17.08.2020 või 07.12.2020. Hagi esitati 15.11.2021, seega kas üle

aasta või ligi aasta hiljem pärast tähtaega.

Kostja taotles aegumise kohaldamist ja TsMS § 449 lg-st 3 tulenevalt teha vaheotsust taotluse

kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Hageja ei ole hagis esile toonud ühtki põhjendust,

miks ta ei ole hagi varem kohtule esitanud, kui ta leiab, et talle on tekkinud kahju tulenevalt

varale ebaõigest alghinna määramisest 2017.

8. Hageja hinnangul (dtl 396-433) ei ole hagiavaldus esitatud hilinenult ja seega kuulub kostja

poolt aegumise ja vaheotsuse tegemise taotlused jätta rahuldamata.

Hageja ei nõustu kostja väitega, et hagiavaldus on esitatud hilinemisega ja hageja pidi

väidetavast kahju tekkimisest teada saama hiljemalt 2017. aasta lõpus. Hageja hinnangul

olukorras, kus kostja võõrandas hageja kinnistu 02.10.2018 toimunud kordusenampakkumisel,

realiseerus ka kahju alles pärast kinnisasjas enampakkumisel müümist ja kohtutäituri poolset

hageja kaebuse rahuldamata jätmist. Kui kohtutäitur oleks hageja kaebuse rahuldanud ja

enampakkumise tühistanud, arvestanud kinnisasja hinna määramisel hüpoteegi aluseks olevast

laenulepingust tulenevat tegelikku rahalist suurust, siis ei oleks hagejale kahju tekkinud, sest

kinnisasja hinna määramisel oleks lähtutud tegelikest asjaolust ja kehtivatest õigusaktidest.

Kostja esitas kohtutäiturile enampakkumise hinna osas kaebuse mitmel korral sh näiteks

15.12.2017 (dtl 34), kui ka 18.10.2018 (dtl 90-91), kuid kõik sellesisulised kaebused jättis

kohtutäitur rahuldamata (dtl 93-95). Kohtutäitur on ka oma eelnimetatud otsuses viidanud, et

hageja on samasisulisi kaebusi esitanud ka eelnevalt (dtl 93 viimane lõik). Hageja sai

kohtutäituri 12.11.2018 täiteasjas 022/2017/3175 tehtud otsuse kätte 13.11.2018.

10(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

Käesoleval juhul algas kolmeaastase aegumisperioodi tähtaeg kulgema alates 14.11.2018 ja

saabus 13.11.2021. 13.11.2021 oli laupäev, mis on nädalavahetuse päev. TsÜS § 136 lg 8

kohaselt saabus tähtpäev 15.11.2021 kell 24.00. Hageja esitas hagiavalduse Harju Maakohtusse

15.11.2021 kell 23.56 ehk siis 4 minutit enne südaööd so 24.00.

Tuginedes eeltoodule on hagiavaldus esitatud tähtaegselt ja aegumine antud juhul ei kohaldu.

Kuid kuna kohtutäitur rikkus täitemenetluse seadustikust tulenevaid kohustusi ning on tekkinud

kahju eest süüliselt vastutav, siis kohaldub antud juhul 10 aastane aegumistähtaeg TsÜS § 149

alusel. Hageja hinnangul esines kostja tegevuses raskele hooletusele omaseid tegevusi.

Lisaks eelnimetatud kolmeaastasele aegumistähtajale kohaldub hageja hinnangul antud juhul ka

TsÜS § 146 lg 3 sätestatud aegumise eriregulatsioon, mille kohaselt TsÜS § 146 lõigetes 1–3 (sh

lõikes 1 nimetatud tehingu) nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud

isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja hinnangul on kohtutäitur oma tegevusega teadlikult

ja tahtlikult rikkunud talle kehtivast täitemenetluse seadustikust tulenevaid kohustusi ning jätnud

järgimata hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte, mille tagajärjel on tekkinud hagejale varaline

kahju.

Hageja hinnangul olukorras, kus hageja oli korduvalt kohtutäituri tähelepanu juhtinud asjaolule,

et arestimise aktis nimetatud kinnisasja arestimise rahaline number ei kajasta asja harilikku

väärtust ning olukorras, kus kohtutäitur ei kasutanud võimalust 2018. a sügisel pärast

täitemenetluse uuendamist kinnisasja hariliku väärtuse määramist oli kohtutäitur tekkinud kahju

eest vastutav.

Kohtutäituril oli võimalik ka tekkivat võimalikku kahju vähendada läbi selle, et ei oleks

vähendanud pärast nurjunud enampakkumist vara väärtust maksimaalses so 25% ulatuses, kuid

kohtutäitur alandas kinnisasja hinda 25% võrra veelgi ja seega sai võimalikuks, et

enampakkumiselt omandas kinnisasja isik, kes oli teadlik nii laenulepingu jäägist kui ka

korteriomandi olukorrast.

Lisaks eeltoodule oli kohtutäituril võimalus ka suurendada enampakkumise sammu, kuid ka seda

võimalust kohtutäitur tekkiva kahju vähendamiseks ei kasutanud ja seega olukorras, kus

enampakkumise samm oli 100 eurot, sai võimalikuks olukord, kus hageja korteriomand

võõrandati summaga 45 200 eurot ehk siis kattis laekunud summa sisuliselt täitemenetluse

raames esitatud nõuded ja kohtutäituri tasu.

Hageja jaoks realiseerus kohtutäituri poolne kahju tekkimine alates hetkest, kui ta sai teada, et

kohtutäitur jättis tema poolt esitatud kaebuse oma 12.11.2018. a (dtl 93) otsusega rahuldamata.

Kohtutäituri kohustuste rikkumine

Hageja hinnangul jättis kohtutäitur konkreetses täitemenetluses tavapärase hoolsuskohustuse

järgimata. Kohtutäitur arestis hageja kinnisasja 17.08.2017 (dtl 23, kinnistusraamatu III jakku

tehtud kanne nr 4), mille raames määras kinnisasja hinnaks 60 000 eurot, juba 2017. aasta

augustis, jättes tähelepanuta asjaolu, et olukorras, kus esimene enampakkumine toimus enam kui

aasta hiljem so 2018. aasta septembris (nurjus) ja kordusenampakkumine 2018. aasta oktoobris,

oleks pidanud kohtutäitur hiljemalt 2018. aasta augustis, kui menetlus täiteasjas 022/2017/3175

uuendati, koostama ja üle vaatama ka juba koostatud arestimisaktis enda poolt määratud hinna.

Hinna ümbervaatamise kohustus lasus kohtutäituril seetõttu, et täitemenetlus oli vahepeal

peatunud ja täitemenetlus uuendati 04.09.2018 ning vahepealse so aastase perioodi jooksul oli

kinnisvaraturul toimunud kinnisvara hinnatõus ja seega oli ka arestitud ning hageja omandis

oleva korteri harilik hind selle tõttu samuti tõusnud.

11(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

Juba algselt, s.o 2017. aasta augustis, oli kohtutäituri poolt määratud ja arestimisaktis kajastatud

hind ebaõige, sest hageja poolt esitatud eksperthinnangust (dtl 41) nähtub, et hageja

korteriomandi väärtus oli juba kaks ja pool aastat varem, s.o 2015. aasta aprillis, summas 142

000 eurot ehk siis suurusjärgus, millise numbri kohtutäitur märkis korteriomandi arestimisakti

2017. aasta augustis (dtl 24). Antud juhul jättis aga kohtutäitur eelnimetatud asjaolu arvesse

võtmata ja lähtus enampakkumise läbiviimisel arestimisel määratud hinnast, mille ta ise oli

meelevaldselt, ilma vastava valdkonna eriteadmisi omamata, määranud. Eeltoodust tuleneb, et

kohtutäituri soov oli võimalik kiiresti, ja ükskõik mis hinnaga hageja vara võõrandada ja

täitemenetlus lõpetada.

Eeltoodud soovi kinnitab omakorda ka kohtutäituri tegevus 04.09.2018, kus ühel ja samal päeval

koostati täitemenetluse uuendamise otsus, täitetoimingust teatamine ja täitemenetluses kinnisasja

enampakkumise teade.

Antud juhul jättis kohtutäitur hageja kui võlgniku mõistlikud huvid käesolevas täiteasjas

täielikult tähelepanuta, jättes põhjendamatult rahuldamata võlgniku ehk siis hageja poolt esitatud

korduvad kaebused ja väited S AS laenulepingu tegeliku jäägi kohta, lähtudes eeldusest, et

kinnistusraamatusse kantud hüpoteek on suurusjärk, mille võrra võib kinnisasja harilikku

väärtust arestimisakti koostamisel vähendada.

Hagejale jääb ka selgusetuks, et kuidas kostja hinnangul mõjutab asja harilikku väärtust

hüpoteek olukorras, kus hüpoteek võib olla näiteks ka rahaliselt sisustamata või hüpoteegi

aluseks olev laenuleping on tegelikult tasutud, kuid hüpoteek on kustutamata või nagu käesoleval

juhul, kus hüpoteek on suurem, kui hüpoteegi aluseks oleva laenulepingu rahalised kohustused.

Hageja hinnangul oleks kohtutäitur pidama arvesse võtma kinnisasja hariliku hinna määramisel

reaalset laenulepingu rahaliste kohustuste jääki, aga mitte kinnistusraamatusse märgitud

hüpoteegisummat.

Hageja peab vajalikuks täpsustada, et kostja vastuse lisa 1 koosseisus on S AS esindaja

selgitanud, et hüpoteegiga tagatud nõuete summa on 17.08.2017 seisuga 86 720 eurot, kuid

eeltoodut tuleb mõista selliselt, et antud juhul ületas hüpoteegisumma so 86 720 eurot reaalsest

hüpoteegi aluseks olevast laenulepingust 06-031483-EL tulenevat kohustuste rahalist jääki 30%

võrra ja seda võimalike täitemenetluse kulude katteks jms olukorras juhuks kui hüpoteegipidaja

realiseerib enda laenulepingust tulenevat nõuet täitemenetluses. Antud juhul S AS ei soovinud

täitemenetlusega ühineda ja seega oleks pidanud võtma korteriomandi hariliku hinna määramisel

aluseks korteriomandi hariliku väärtuse, mis oli kajastatud eksperthinnangus. Eseme väärtuseks

loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Lisaks arestimisaktis märgitud ebaõigele hinnale oli ebaõige ka kohtutäituri poolt arestimisaktis

märgitud kommentaar (dtl 24), mille kohaselt jääb pärast enampakkumist kinnisasja koormama

hüpoteek summas 91 110 eurot, millest hüpoteegiga tagatud nõude suuruseks on 86 720 eurot.

Kostja poolt esitatud vastuse lisast 1 nähtub, et hageja on teatanud kohtutäiturile, et nõude suurus

oli oluliselt väiksem ja dtl 71 nähtub, et 05.09.2017 ehk siis ca 2 nädalat pärast

arestimistoimingu tegemist oli laenulepingu nr 06-031483-EL kohustuste jääk tegelikult 66

437,22 eurot. Kohtutäituri töötaja S V jättis eelnimetatud asjaolu tähelepanuta ka 27.11.2017. a

vastuses hageja sama päeva hommikul edastatud kirjale vastates, et sama nõude suurus on

kajastatud nii arestimisaktis, kui esimeses enampakkumise teates kui ka nüüd.

Kohtutäitur ei soovinud enda tegevuse sh otsustes antud soovituste eest vastutust kanda.

Hageja hinnangul ei ole mõistlik olukord, kus võlgnik peab sisuliselt igat kohtutäituri poolt

koostatud otsust vaidlustama. Arvestades asjaoluga, et kohtutäitur tegutseb siiski iseenda nimel,

kuid lähtuvalt avalikest huvidest, siis lasub kohtutäituril ka suurem vastutus ning kohustus

tagada, et tema tegevus on õiguspärane. Antud juhul oli aga tegemist olukorraga, kus kohtutäitur

12(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

jättis tühistamata ka enampakkumise otsuse ja kuna hageja sai 15.10.2018 teada temaga

lepingulise koostöö lõppemisest alates 15.11.2022, siis ei olnud hageja enam tekkinud olukorras

puhttervislikel põhjustel enam võimeline kohtutäituri otsust edasi vaidlustama.

Hageja möönab, et ta ei tasunud Harju Maakohtu poolt ts asjas nr 2-17-13731 tulenevat eksperdi

tasu, kuid eeltoodud asjaolu ei oma ka antud juhul õiguslikku tähendust ega tagajärge, sest isegi

juhul kui hageja poleks selle summa tasunud ja ekspert oleks koostanud kinnisasja

eksperthinnangu, siis ei oleks antud eksperthinnang enam 2018. aasta septembris ehk siis aasta

aega hiljem enam nii ehk naa kajastanud enampakkumise toimumise aegset kinnisasja harilikku

väärtust.

V L suhtes on E Ühingu Aukohus teinud lahendi, mille kohaselt Aukohtu viimane, nüüdseks küll

vaidlustatud otsus, pärineb jaanuari keskpaigast ning seal seisab, et juhtumi tulemusena

määratakse V L erakorraline auditeerimine. L ja H on mõlemad selle otsuse vaidlustanud, kuid

antud asjaolu ilmestab, et V L ei ole ilmselt isikuks, kes oleks pädev määrama kinnisasja

harilikku väärtust.

9. Kohus 4. septembri 2023. a määruses (dtl 441-443) otsustas vaadata läbi tsiviilasi kirjalikus

menetluses, määras menetlusosalistele vajalikud tähtajad ja teatas kohtulahendi avalikult

teatavaks tegemise aja. Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada arvamus hagi vastuse suhtes

esitatud hageja seisukohas sisalduvate väidete kohta.

10. Kostja on seisukohal (dtl 444-464), et hagis esile toodud asjaolusid arvestades pidi hageja

kahjust teada saama hiljemalt 2017 lõpus. Hageja ise on hakanud aegumist lugema alates

14.11.2018 ja ta seostab seda kohtutäituri otsuse tegemisega tema kaebuse rahuldamata jätmise

kohta. Teise käsitlusena leiab hageja, et kohtutäituri vastutus seadusest tuleneva kohustuse

rikkumise korral on 10 aastat. Hageja tugineb selles osas TsÜS §-le 149. Kolmandaks tugineb

hageja veel TsÜS § 146 lg 1-3 sisalduvale eriregulatsioonile, mis näeb ette aegumistähtaja 10

aastat, kui tegemist on kohustatud isiku poolt tahtlikult toime pandud rikkumisega.

Kostja on seisukohal, et mitte ükski hageja kolmest erinevast käsitlusest ei ole õige ja toob välja

oma põhjendused, s.h kahjunõude aegumise alguse osas. Otsuse kirjeldavas osas ei too kohus

välja mitte neid kõiki, vaid osaliselt.

Kui hageja peab enda kahjuks 2015 määratud ja 2017 ümber hinnatud kinnistu maksumuse

vahet, siis pidigi ta kahjust vältimatult teada saama 2017 lõpus. Hagi esitamise lõplikuks

tähtajaks pidanud olema kas 17.08.2020 või 07.12.2020. Hagi esitati 15.11.2021, seega kas üle

aasta või ligi aasta hiljem pärast tähtaega. Kostja taotleb jätkuvalt aegumise kohaldamist.

Kostja lisas täiendavalt (alternatiivselt), et hagi oleks aegunud ka hageja enda käsitluse kohaselt.

Nimelt, hageja kinnitusel müüdi vara täitemenetluses 02.10.2018 toimunud enampakkumisel

hinnaga 45 200 eurot. Kuna hageja peab enda kahjuks müügihinna ja väidetava turuväärtuse

vahet, siis pidi hageja vähemalt müügihetkel teada saama talle tekkivast kahjust. Seega tulnuks

hagi esitada kolme aasta jooksul hiljemalt müügihetkest. Sellisel juhul tulnuks hagi esitada

hiljemalt 02.11.2021. Hagi on aga esitatud 15.11.2021.

Ühelgi juhul ei hakka kahjunõude aegumistähtaeg kulgema kohtutäituri otsuse tegemisest

12.11.2018 võlgniku kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Sellist võimalust seadusest ei tulene

(ei kohtutäituri seadusest, riigivastutuse seadusest ega ka TsÜS-ist).

TSÜS §-s 149 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg ei kohaldu. Asjas ei ole rakendatav ka TsÜS

§-s 146 sisalduv eriregulatsioon.

13(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

Aegumise kohaldamise hindamisel rakendub primaarselt KTS § 9 lg 9 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg. Ühelgi juhul ei muutu KTS § 9 lg 9 (nagu ka RVastS § 17 lg 3) nimetatud 3-

aastane aegumistähtaeg 10-aastaseks aegumistähtajaks. TsÜS § 149 ei ole üldse üldseadusena

rakendatav olukorras, kus seadusjärgset aegumistähtaega reguleerivad eriseadused. Sellele viitab

otsesõnu ka TsÜS § 149 esimene lause. Praeguseks on seaduses sätestatud teisiti (KTS § 9 lg 9

ning RvastS § 17 lg 3).

Kohtutäitur ei ole oma kohustusi rikkunud küll ning puudub kostja käitumise õigusvastasus.

Kohtutäituri vastutuse üldised eeldused on jätkuvalt täitmata. Hüpoteegi olemasolu mõjutab

oluliselt kinnisasja harilikku väärtust. Hagejale ei ole õiguslikus mõttes kahju tekkinud. Kostja

ei ole määranud alghinda ebaõigesti, aga arvestas hüpoteegiga tagatud nõuet. Hüpoteegisumma

ning laenujäägiga arvestamine alghinna määramisel ei ole õiguslikus mõttes täitemenetluse

võlgnikule kahju tekitamine. Kohtutäituri kommentaarid ei ole määrava tähendusega.

Kommentaar ei olnud ebaõige. Asjakohane ei ole viide lõppenud tsiviilasjale nr 2-20-7825.

11.Mõlemad osapooled esitasid tähtaegselt menetluskulude nimekirjad.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt

tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma

siseveendumuse kohaselt, et hagi ei kuulu rahuldamisele aegumise tõttu.

Menetlusdokumentide tähelepanuta jätmine ja neid esitanud menetlusosalisele tagastamine

1.Kohus 4. septembri 2023. a määrusega (dtl 441-443) andis menetlusosalistele teada, et

lahendab asja kirjalikus menetluses ning millal ja kuidas teeb kohtulahendi avalikult teatavaks.

Menetlusosalistele määrati ajaks avalduste ja seisukohtade ning menetluskulude nimekirja

esitamiseks hiljemalt 5. oktoobril 2023. Vastaspoole menetluskulude nimekirja kohane seisukoht

tuli esitada hiljemalt 12. oktoobril 2023. Kostjale tehti ettepaneku esitada arvamus hagi vastuse

suhtes esitatud hageja seisukohas sisalduvate väidete kohta hiljemalt 5. oktoobril 2023. Kohus

teatas, et väljastab tähtpäevaks esitatud seisukohad vastaspoolele teadmiseks, vastuväiteid ega

täiendusi nendele seisukohtadele enam esitada ei saa.

Hageja sai määruse kätte 5. septembril 2023.

2.Hageja esitas 6. novembril 2023 kohtule menetlusdokumendi koos lisadega (dtl 477-529), kus

sisaldub ka seisukoht vastaspoole menetluskulude kohta, ning palus võtta täiendav seisukoht ja

tõendid asja materjalide juurde.

3. Kostja 7. novembril 2023 esitatud menetlusdokumendis (dtl 530-532) palus jätta hageja 6.

novembril 2023 esitatud taotlus täiendava seisukoha ja tõendite asja materjalide juurde

võtmiseks rahuldamata.

4. TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja

vastuväited menetluses nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on

menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Sama sätte teise lause järgi võib uusi

avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada pärast eelmenetluse lõppemist üksnes

juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Viidatud sättest tuleneb seega,

et üldjuhul võivad menetlusosalised esitada avaldusi ja tõendeid kuni eelmenetluse lõpuni. TsMS

§ 237 lg 1 järgi annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja kui

tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud, võib menetlusosaline tugineda tõendile hiljem juhul, kui

see ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Seega saab lugeda

14(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

menetlusosalise esitatud tõendid tähtaegselt esitatuks, kui need on esitatud enne kohtu määratud

tähtaja möödumist või eelmenetluse lõppemist.

TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja

möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse,

taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei

põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et

hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Hageja ei põhistanud, mille pärast ei saanud ta esitada oma selgitusi ja tõendeid 5. oktoobriks

2023. Mõned menetlusdokumendile lisatud tõendid on küll dateeritud 11. oktoobriga 2023, kuid

nende ja käesoleva asja seotus on põhistamata. Samuti esitati väljatrükk Delfi 26.12.2022

artiklist, aga jäeti põhistamata, mis oli takistuseks kõnealuse artikli varasemale esitamisele.

Menetlusdokumendi ja selle lisade menetlemine põhjustaks kohtu arvates niigi kaua aega kestva

menetluse lahendamise viibimise.

Kohtu 4. septembri 2023. a määrusega (dtl 441-443) jõudis eelmenetlus tegelikult lõpule.

5. Eeltoodu alusel jätab kohus tähelepanuta hageja poolt 6. novembril 2023 esitatud

menetlusdokument koos lisadega ja tagastab need hagejale.

Aegumise kohaldamise taotluse lahendamine

TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused.

Hageja nõuab kostjalt kui kohtutäiturilt täiteasjas nr 022/2017/3175 toimunud hageja omandis

oleva korterimandi asukohaga XXX enampakkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hagiavalduse

kohaselt seisneb kahju selles, et kohtutäitur müüs hagejale kuulunud korteriomandit

ebamõistlikult madalama hinnaga kui oli korteriomandi turuväärtus. Kostja ei arvestanud hageja

väitega korteriomandi väärtuse kohta. Hageja peab müügihinna ja turuväärtuse vahet enda

kahjuks. Kostja ei arvestanud kinnisasja hinna määramisel hüpoteegi aluseks olevast

laenulepingust tulenevat tegelikku rahalist suurust, Hageja kaebused jättis kohtutäitur

rahuldamata.

Kostja ei ole hagiga nõus, leiab muuhulgas, et hageja nõuded on aegunud ja on taotlenud

aegumise kohaldamist. Hageja ei ole nõus, et tema nõue kostja vastu on aegunud ja palub

rahuldada hagi.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo

tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast

nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu.

TsÜS §-st 143 tulenevalt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse

ainult kohustatud isiku taotlusel.

Seoses aegumise kohaldamise taotluse esitamisega kontrollib kohus, kas hageja nõuded on

aegunud.

Aegumise kohaldamise taotluse lahendamisel ei lahenda kohus poolte vaidlust sisuliselt. Kohus

kontrollib vaid, kas eeldatavad hageja nõuded on aegunud või mitte.

15(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

Kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 1 järgi peab kohtutäitur avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja

vastutusel vaba elukutsena. KTS § 9 lg 1 esimese lause (nii enne 01.01.2021 kui hetkel kehtivas

redaktsioonis) sätestab, et kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud

kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 7 lg 4 järgi kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud

teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega.

KTS § 9 lg 9 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikest 1 tulenev nõue aegub kolme aasta

möödumisel päevast, millal kannatanu sai teada kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust,

ning hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju tekitamisest arvates.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Seega tuleb kindlaks teha, millal hageja sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust

või pidi sellest teada saama. Sätted ei nõua kahju hüvitamise nõude aegumiseks hageja

positiivset teadmist asjaoludest, vaid piisab sellest, kui hageja pidi neist asjaoludest teadlik

olema.

Hageja peab kahju hüvitama kohustatud isikuks kohtutäiturit (kostja). Seega, kohtul tuleb

tuvastada, millal hageja sai teada või pidi teada saama talle tekkinud kahjust ehk määratleda

aegumise alguse.

Poolte vahel puudub vaidlus, et:

-

kostja määras 17.08.2017. a arestimisaktis (dtl 33-35) hagejale kuulunud korteriomandi

väärtuseks 60 000 eurot;

-

02.11.2017 avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded täitemenetluses kinnisasja

enampakkumise teade (dtl 44-45), kus märgiti alghinnaks 60 000 eurot ning et 1. järjekoha

hüpoteek S AS kasuks jääb kinnisasja koormama;

-

29.11.2017 kuulutati enampakkumine nurjunuks (dtl 46-47) osalejate mitteilmumise

tõttu. Elektroonilisele enampakkumisele registreerimise tähtaeg lõppes 28.11.2017.

Registreerimistaotlusi ei esitatud;

-

05.12.2017 hinnati vara ümber (dtl 48) ja vara uueks hinnaks määrati 45 000 eurot;

-

05.12.2017 avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded täitemenetluses kinnisasja

enampakkumise teade (dtl 76-77), kus märgiti alghinnaks 45 000 eurot ning et 1. järjekoha

hüpoteek S AS kasuks jääb kinnisasja koormama;

-

04.09.2018 avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded täitemenetluses kinnisasja

enampakkumise teade (dtl 78-79), kus märgiti alghinnaks 45 000 eurot ning et 1. järjekoha

hüpoteek;

-

04.10.2018 kordusenampakkumisel (dtl 87-90, korduvalt dtl 92-95) oli hagejale kuulunud

korteriomand müüdud S OÜ-le (registrikood 14092508) hinnaga 45 200 eurot;

-

S OÜ kanti kinnistusraamatusse omanikuna 19.10.2018 (dtl 96-97).

Kohus on seisukohal, et nii asja materjalidest kui hageja enda väidetest nähtub üheselt, et juba

alates 17.08.2017. a arestimisaktist pidi hageja teada saama talle tekkinud väidetavast kahjust,

kuna hageja arvates oli tema vara väärtus 15.02.2015. a eksperthinnangu (dtl 49-75) kohaselt 142

000 eurot, aga aktis oli temale kuulunud korteriomandi väärtuseks määratud 60 000 eurot.

Kohus nõustub kostja käsitlusega, et õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamisel

kehtib kahju ühtsuse printsiip. See tähendab, et niipea, kui kahju hüvitamist saab mingis osas

sooritushagiga nõuda (st selles osas on kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud), muutub

16(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise

nõue.

Kohtu hinnangul olukorras, kus hagejale oli juba teatavaks saanud kohtutäituri poolt määratud

tema vara väärtus, mis oli hageja väitel ebamõistlikult väike ja kahjustas hageja kui võlgniku

huve, pidi talle olema ettenähtav ka võimalus, et enampakkumise nurjumise korral vara väärtus

veelgi väheneb.

Kohtu hinnangul pidi hageja saama kahjust igal juhul teada hiljemalt 18.10.2018, kuna sel päeval

ta esitas kaebuse kohtutäituri tegevuse peale seoses 04.10.2018. a kordusenampakkumisega (dtl

100-102).

Kui isegi lugeda nõuete aegumise algusajaks 18.10.2018, pidi olema hagi esitatud hiljemalt

18.10.2021. Hagi on esitatud 15.11.2021, seega pärast kolmeaastast aegumistähtaja möödumist.

Hageja väitel sai ta kohtutäituri 12.11.2018. a otsuse kätte 13.11.2018 ning alates 14.11.2018

hakkas kulgema nõude aegumise tähtaeg ja saabus 13.11.2021. Sel päeval oli laupäev, mis on

nädalavahetuse päev. TsÜS § 136 lg 8 kohaselt saabus tähtpäev 15.11.2021 kell 24.00. Hageja

esitas hagiavalduse Harju Maakohtusse 15.11.2021 kell 23.56 ehk siis 4 minutit enne südaööd so

24.00.

TsÜS § 136 lg 8 järgi kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev

satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval

esimesel tööpäeval.

Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hageja nõue hakkas aeguma alles pärast hageja poolt

kohtutäituri 12.11.2018. a otsuse (dtl 103-105) kättesaamist ning arvestades TsÜS § 136 lg-s 8

sätestatuga alates 15.11.2018 ja tähtpäev saabus 15.11.2021 kell 24.00, siis sellelgi juhul on

hageja nõue aegunud.

Hagi esitati küll 15. novembril 2021, kuid esinenud puuduste tõttu jäeti see 17. novembri 2021. a

kohtumäärusega (dtl 10-13) käiguta ja hagejale anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Hagejal

tuli tasuda riigilõiv 1500 eurot ning esitada hagiavalduses nimetatud tõendid. Hageja kõrvaldas

puudused 21. detsembril 2021 esitatud menetlusdokumendis (dtl 14-116). Samuti esitas hageja

taotluse menetlusabi korras võimaldamiseks tal tasuda riigilõiv igakuiste võrdsete osamaksetega

summas 300 eurot kuus, maksetähtajaga 6. kuupäev (dtl 117-123). Kohus võttis hagi

menetlusse .8. veebruari 2022. a määrusega (dtl 201-204).

Hagi kohtusse jõudmise aega loetakse TsMS § 362 järgi hagi esitamise ajaks üksnes tingimusel,

et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Mittenõuetekohase hagi kohtusse saabumine ei too

üldjuhul kaasa sellega soovitud tagajärge. Hagiavalduse kostjale kättetoimetamine on keskse

tähtsusega, kuna just selle tulemusena saab kostja tema vastu nõude esitamisest teadlikuks (vt

Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. VI-X osa (§-d 306-474). Kommenteeritud

väljaanne. Tallinn 2017. TsMS § 362 kommentaarid 3.1.3.1 ja 3.2).

Kuna hageja esitas parandatud hagiavalduse, mille maakohus menetlusse võttis 8. veebruari

2022. a määrusega (dtl 201-204), 21. detsembril 2021, oli selleks ajaks hageja kahju

hüvitamisele suunatud nõue aegunud ka siis, kui lugeda aegumise algusajaks 15. november 2018.

Hageja tugines muuhulgas sellele, et TsÜS §-st 149 tulenevalt on kohtutäituri vastutus seadusest

tuleneva kohustuse rikkumise korral 10 aastat. Lisaks tugines hageja TsÜS § 146 lg 1-3

sisalduvale eriregulatsioonile, mis näeb ette aegumistähtaja 10 aastat, kui tegemist on kohustatud

isiku poolt tahtlikult toime pandud rikkumisega.

17(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

Kohus on nõus kostja käsitlusega, et TsÜS §§-id 146 ja 149 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad,

kuna kohtutäituri vastutust aegumise kontekstis seadusest tuleneva kohustuse rikkumise korral

reguleerivad eriseadustena KTS § 9 lg 9 ning RvastS § 17 lg 3.

Eeltoodu alusel esitas hageja nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks pärast aegumistähtaja

möödumist.

Vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui sai tuvastatud asjaolud, mille

korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb jätta hagi rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul

vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile

muid vastuväiteid (vt nt. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-92-02, p 19).

Eeltoodu alusel ei käsitle kohus teisi nõude aluseks olevaid asjaolusid ega kostja vastuväiteid.

Kohus rahuldab kostja taotluse aegumise kohaldamise kohta ja jätab hagi rahuldamata aegumise

tõttu.

Kuna hageja põhinõue on aegunud, aegunud ka viivisenõue, mistõttu jätab kohus hagi täies

ulatuses rahuldamata.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 ja 4 järgi märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised

menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid,

menetluskulude rahalise suuruse. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka

siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Et hagi on jäetud rahuldamata, seega on tehtud hageja kahjuks, siis jätab kohus tulenevalt TsMS

162 lg-st 1 kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja kanda jäävad tema enda menetluskulud ja

kostja menetluskulud.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis,

kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt määrab

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist.

TsMS § 174 lg 4 esimese lause alusel, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus määrab kostja menetluskulude suuruse kindlaks määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse

jõustumist.

18(19)

Tsiviilasi nr 2-21-17980

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Šabarova

Kohtunik

Kohtuotsus on parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2024 kohtuotsusega.

19(19)