3-23-2038/73 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2038

Haldusasi

X, XLi, XIi ja XP kaebused Vabariigi Valitsuse

07.09.2023 korralduse nr 227 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X, esindajad vandeadvokaadid Paul Keres ja

Karl Kask;

XL, XI ja XP, esindaja advokaat Helen Hääl

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Justiitsministeeriumi

kaudu), esindajad Astrid Laurendt-Hanioja ja Laura

Vaik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X, XLi, XIi ja XP apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

21.11.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebajate vastuväide kohtu tegevuse peale.

2. Rahuldada X, XLi, XIi ja XP apellatsioonkaebused ning tühistada Tallinna

Halduskohtu 18.10.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-2038. Teha asjas uus otsus, millega

rahuldada kaebused ja tühistada Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korraldus nr 227.

3. Mõista Vabariigi Valitsuselt X kasuks välja tema esimese ja teise kohtuastme

menetluskulud 50 710 eurot (viiskümmend tuhat seitsesada kümme eurot).

4. Mõista Vabariigi Valitsuselt XLi, XIi ja XP kasuks välja nende esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud 3000 eurot (kolm tuhat eurot).

5. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

6. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 10 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.12.2023 (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 4521 lg 6).

3-23-2038

2(23)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ameerika Ühendriikide (USA) Justiitsministeerium esitas 04.01.2023 Eesti Vabariigile

taotluse Eesti kodaniku X väljaandmiseks seoses sellega, et USA-s on X suhtes algatatud

kriminaalmenetlus ja talle on Washingtoni osariigi läänepiirkonna vandemeeste kogu poolt

esitatud 27.10.2022 asjas nr CR22-185 RSL süüdistus. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Xt

järgmises: kuritegelik kokkulepe elektroonilise kelmuse toimepanekuks, elektrooniline kelmus,

kuritegelik kokkulepe rahapesu toimepanekuks. Washingtoni osariigi läänepiirkonna kohus

väljastas kaebaja suhtes 27.10.2022 vahistamismääruse CR22-185-1RSL, mis on kehtiv ja

täitmisele kuuluv.

2. Harju Maakohus tunnistas 15.03.2023 määrusega nr xxx X väljaandmise õiguslikult

lubatavaks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

3. Vabariigi Valitsus otsustas 07.09.2023 korraldusega nr 227 „Eesti kodaniku X

väljaandmine Ameerika Ühendriikidele“ anda KrMS § 452 lg 1 ning Eesti Vabariigi valitsuse

ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahelise väljaandmislepingu (väljaandmisleping) art 2

alusel X USA-le välja õigusega süüdistada teda USA poolt 04.01.2023 kriminaalasjas nr CR22-

185 RSL Eesti Vabariigile esitatud väljaandmistaotlusele lisatud süüdistustes kirjeldatud

kuritegude toimepanemises. Korralduse kohaselt ei saa Xt ilma Eesti Vabariigi valitsuse

nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud

kuritegude eest kui need, millega seoses esitati Eesti Vabariigile väljaandmistaotlus ja millega

seoses luges Harju Maakohus 15.03.2023 määrusega väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

Väljaandmistaotluses nimetatud teod on kuritegudeks ka Eesti Vabariigis ja mõlemas riigis

karistatakse nende kuritegude eest üle 1-aastase vangistusega (väljaandmislepingu art 2 lg 1,

KrMS § 439 lg 1). Väljaandmistaotluse aluseks ei ole poliitiline ega sõjaväeline kuritegu ja

kuriteod, milles Xt süüdistatakse, ei ole USA-s karistatavad surmanuhtlusega.

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 36 ei keela Eesti kodanikku välja anda. PS §-de 3 ja 10

koosmõjust järeldub, et Eesti Vabariik on võtnud endale kohustuse respekteerida ka teiste

riikide vajadusi uurida seal toime pandud õigusrikkumisi ja tunnustada sanktsioone, mis

järgnevad süüdimõistmisele õiglase kohtupidamise tulemusel, kui sarnane tegu on kuriteoks ka

Eestis ja menetluses ei rikuta ebaproportsionaalselt isikute õigusi. Olles sõlminud

väljaandmislepingu, on nii Eesti Vabariik kui ka USA andnud kinnituse toetada vajaduse korral

teineteist õiguskorra kaitsmisel. Lepingu preambuli kohaselt on väljaandmislepingu sõlmimine

tingitud soovist hõlbustada Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide ja USA vahelist koostööd

senisest tõhusamas võitluses kuritegevusega, kaitsmaks demokraatlikke ühiskondi ja ühiseid

väärtusi, ning vajadusest arvestada üksikisikute õiguste ja õigusriigi põhimõtetega. Samas

märgitakse, et väljaandmislepingu sõlmimisel on peetud silmas õigussüsteemides sisalduvaid

tagatisi, mille kohaselt on väljaantaval isikul õigus õiglasele kohtumõistmisele, sh õigus

vastavalt seadusele moodustatud erapooletu kohtu tehtavale otsusele. Eeltoodud asjaoludest

lähtuvalt ei esine KrMS §-des 436 ja 440 sätestatud rahvusvahelist kriminaalmenetlusalast

koostööd keelavaid asjaolusid ega väljaandmist välistavaid või piiravaid asjaolusid ning kaebaja

väljaandmine on KrMS § 439 lg-t 1 arvestades lubatav. Eesti kodanikuna on X USA-s

3-23-2038

3(23)

karistusõiguslike üldpõhimõtete kohaselt kaitstud samal määral, kui ta oleks seda Eesti

Vabariigis.

USA väljaandmistaotlus on esitatud käimasolevas kriminaalmenetluses, kus alles toimub tõe

tuvastamine ja süüküsimus on otsustamata. Süüdistatava vahetu viibimisega kohtus on võimalik

tagada tema õigus osaleda tõendite uurimises, teostada adekvaatselt oma kaitseõigust ja esitada

vastuväiteid. Kui X mõistetakse USA-s süüdi ja teda karistatakse vangistusega, on tal võimalik

taotleda USA-s mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmist Eestis. Õigeksmõistmine

annab isikule võimaluse saada rehabiliteeritud talle esitatud süüdistustest ja soovi korral

taotleda USA-lt tekitatud kahjude eest kompensatsiooni.

Perekonna- ja eraelu puutumatuse riivet õigustab PS § 26 teine lause. Puudub põhjus eeldada,

et USA keelaks kaebajal tema lähedastega suhelda, kuigi võrreldes kinnipidamisega Eestis on

suhtlemine raskendatud. Avalik huvi kriminaalmenetluse õiglaseks läbiviimiseks ja kaebaja

õigus õiglasele kohtumenetlusele kaaluvad üles põhiõiguste riived, mida ta peaks sarnaselt ka

Eestis taluma. X vabaduse piiramist ja ajutist eemalolekut lähedastest ei saa pidada

ebaproportsionaalseks. PS § 14 riive kaalub üles avalik huvi kriminaalasja menetlemiseks ja

vajadus kaitsta õigusriigi põhimõtteid.

Puudub alus kahelda USA-s läbiviidava kohtumenetluse õigluses ja aususes ning millestki ei

saa järeldada ebasobivaid tingimusi kinnipidamiskohas või väidetavat ohtu langeda

diskrimineerimise ohvriks. Tegemist on väljaandmise õigusliku lubatavuse menetluses

käsitletavate asjaoludega, mida kaebaja ei ole selles menetluses maa- ega ringkonnakohtule

esitanud. Tegemist ei ole uute asjaoludega, mida ei oleks olnud võimalik esile tuua maa- ja

ringkonnakohtus, ning seetõttu Vabariigi Valitsus sellel pikemalt ei peatu.

Olukord koroonaviirusega on prognoosimatu. Sellesse võib nakatuda igal pool. Pole alust

arvata, et USA vanglas suhtutakse koroonaviirusega seonduvasse ja viiruse võimalikku

levikusse hoolimatult ning et USA-s ei oleks tagatud vähemalt Eestiga samaväärne arstiabi.

PS ei keela Eesti kodanikku välja anda riiki, kus on nende tegude eest, milles isikut

kahtlustatakse või süüdistatakse, ette nähtud raskemad karistused kui Eestis. USA-s on antud

kohtutele karistuse määramisel väga lai valikuvõimalus. Senises väljaandmismenetluste

praktikas ei ole Eestist USA-sse välja antuid maksimaalmääraga karistatud. Vastustajal puudub

alus kahelda USA-s kui õigusriigis ja eeldada, et kaebajale USA-s mõistetav karistus ei oleks

vastavuses süüteo raskusega ja Eesti karistuspoliitika põhimõtetega või et talle võiks USA-s

osaks saada piinamine või muu ebainimlik ja alandav kohtlemine.

Terviseseisund ei ole väljaandmise otsustamist takistav või välistav asjaolu. Väljaandmise kui

isiku põhiõiguste võimaliku ülemäärase riive üle kaalumine saaks olla vajalik olukorras, kus

inimese terviseseisundist tulenevat ei saaks tema suhtes üldse kriminaalmenetlust läbi viia ja

väljaandmine oleks seetõttu KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega.

Inimese tervise seisund saab olla väljaandmismenetluses jõustunud väljaandmise otsuse

täitmise staadiumis KrMS § 454 lg 1 kohaselt väljaandmist korraldavale asutusele aluseks, et

taotleda isiku taotlevale riigile füüsilise väljaandmise edasilükkamist.

4. X esitas 17.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (hilisemalt täiendatud) Vabariigi

Valitsuse 07.09.2023 korralduse nr 227 tühistamiseks.

Vastustaja rikkus ärakuulamisõigust. Kaebajale anti 25.07.2023 kirjaga võimalus esitada oma

arvamus, kuid ei öeldud, millise sisuga haldusakt võidakse välja anda ja mis on selle peamised

põhjused.

3-23-2038

4(23)

Vastustaja rikkus uurimispõhimõtet ega selgitanud välja olulisi asjaolusid. Tallinna

Ringkonnakohus on asjas nr 3-13-1456 leidnud, et KrMS § 436 lg-s 1 toodud loetelu puhul ei

ole tegemist õigusliku lubatavuse kriteeriumidega, vaid neile peab andma hinnangu vastustaja.

USA karistuspoliitika erineb Eesti karistuspoliitikast karistuste ranguse osas kardinaalselt.

Vastustaja ei ole uurinud: kui tõenäoline on, et kaebajal on võimalik tulla Eestisse karistust

kandma; kas tal on õigus taotleda pärast õigeksmõistmist USA-lt hüvitist ja milliste kuludega;

millised on lähedastega suhtlemise võimalused; kui pikaks kaebaja eemalolek kujuneb; millised

on kinnipidamiskoha tingimused; kas kaebaja võib sattuda diskrimineerimise ohvriks; milline

potentsiaalne karistus võib kaebajat oodata; kas süüdimõistmisel on tõenäoline, et kaebaja saab

üldse elusalt Eestisse tagasi tulla.

Vastustaja on rikkunud oluliselt kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse rikkumised kattuvad

uurimispõhimõtte rikkumisega.

Haldusakt ei ole õiguspärane, sest vastustaja on KrMS § 436 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaldamisel

viidanud maa- ja ringkonnakohtu määrustele, kuigi nende küsimuste lahendamine oli vastustaja

kohustus. Maa- ja ringkonnakohus on kohaldanud KrMS §-i 438, § 439 lg-t 1 ja § 440 lg 1 p-i

3 ebaõigesti. Kuna maa- ja ringkonnakohtu määruse põhjendused on osa haldusakti

põhjendustest, siis saab halduskohus neid asjaolusid kontrollida. Vastasel korral on KrMS §

4521 lg 3 PS-vastane ja tuleb jätta kohaldamata, sest tegemist on PS §-des 14 ja 15 ning § 36

lg-s 2 ettenähtud põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega. KrMS § 438 kohast

vahistamismäärust ei ole, kuna arrest warrant ei ole vahistamismäärus. Kaebajale

etteheidetavad teod on aegunud, sest KrMS § 440 lg 1 p 3 ei katkestanud aegumist.

Väljaandmine on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Vastustaja ei ole sisustanud avalikku

huvi, mis kaebaja väljaandmist õigustab. Samu süütegusid uuritakse nii Eestis kui ka USA-s

algatatud kriminaalmenetluses. Õigusnormide kohaselt peab menetlus jätkuma Eestis ja

kaebajat ei tohi välja anda, sest see riivab kaebaja PS § 24 lg-st 1 tulenevat põhiõigust.

Väljaandmisleping ei reguleeri kohtualluvuskonflikti lahendamist. Kaudselt reguleerib seda

Väljaandmise Euroopa konventsioon, mille art 6 lg 1 p a ning art-d 7 ja 8 võimaldavad Eestil

keelduda väljaandmisest ja menetleda ise väljaandmise esemeks olevaid asjaolusid.

Karistusseadustiku (KarS) § 6 lg 1 järgi kehtib Eesti karistusõigus teo kohta, mis pandi toime

Eesti territooriumil. Riigikohus leidis asjas nr 3-1-1-33-15 tehtud lahendis (p 12), et kelmuse

puhul on teo asukohaks selle juriidilise isiku asukoht, kes pidi kelmusest kasu saama. Kelmuse

etteheide seondub kaebaja tegevusega äriühingutes Burfa Tech OÜ, Burfa Media OÜ ja

Polybius Foundation OÜ. Tegemist on Eesti äriühingutega, mis asuvad Eestis. Seega kehtib

Eesti karistusõigus ja kohtualluvus. Kohtualluvuse muutmiseks puudub legitiimne eesmärk.

Kui eesmärk on legitiimne, pole riive proportsionaalne. Väljaandmine pole vajalik, sest

kohtualluvuse muutmisega ei muutu isiku karistamise tagatus suuremaks, kuid sellega

kaasnevad ulatuslikud põhiõiguste rikkumised. Eesti alustas menetluse läbiviimisega varem ja

on kogunud hulga tõendeid, mistõttu saaks menetluse kiiremini lõpule viia. Seda arvestades on

prokuratuuri diskretsioon kriminaalasja lõpetamisel redutseerunud nullini (KrMS § 204 lg 1 p

4; Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 1-23-236, p 10). Väljaandmine on vastuolus Euroopa

Kohtu lahendiga nr C-182/15 (p 36), sest kaebaja viibib riigis, kus süüteod väidetavalt toime

pandi. Väljaandmine pole ka mõõdukas, sest põhiõiguste riive kaalub üles väljaandmisest

saadava kasu. Arvestada tuleb, et suurem osa kahjust on tekkinud Eestis, kuna kuriteoga saadud

vara on konfiskeeritud Eestis, kaebaja viibib Eestis vahi all ja tema elukoht on Eestis, valdav

osa tunnistajaid asub Eestis (USA esitas õigusabipalve tunnistajate ülekuulamiseks) ja suurem

osa kannatanuid asub Eestis.

USA kriminaalmenetlusõigus ei suuda tagada PS-ga kaitstud õiguslikke garantiisid.

Väljaandmine rikub põhiõigust õiglasele kohtumenetlusele mõistlike kuludega (PS § 15 lg 1, §

3-23-2038

5(23)

24 lg 2, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6). Kaebaja on

sõlminud õigusteenuse lepingu USA advokaadi Mark E. Biniga, kelle arvamuse kohaselt on

kaebaja tõenäolised õigusabikulud USA-s ligi 3 miljonit dollarit. Eestis ei ületaks õigusabikulud

tõenäoliselt 300 000 eurot. Erinevalt Eesti õigusest ei oleks kaebajal USA-s õigeksmõistmise

korral õigust nõuda enda kaitseks kantud õigusabikulude hüvitamist ega süüteomenetlusega

tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajal puudub USA kriminaalmenetluses sisuliselt võimalus

taotleda enda vabastamist kautsjoni vastu või vahistamise asendamist elektroonilise valvega,

sest tal puuduvad USA-s perekondlikud sidemed ja elukoht. On tõenäoline, et ta peab viibima

aastaid vahi all. M. Bini arvamuse kohaselt kehtib välismaiste süüdistatavate suhtes kautsjoni

mittemääramise presumptsioon.

Tingimused kaebaja vahistamisel ja vanglakaristuse kandmisel USA vanglas ei ole kooskõlas

Eesti õiguse üldpõhimõtetega, sh EIÕK-ga ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga.

USA vanglasüsteemi tundva Janet Perdue arvamuse kohaselt paigutatakse kaebaja tõenäoliselt

kinnipidamiskohta Federal Detention Center (FDC) SeaTac, kus viibib hetkel 725

kinnipeetavat. Kinnipidamiskohas puudub juurdepääs piisavale loomulikule valgusele, värskele

õhule ja huvitegevusele. Kinnipidamistingimused ei taga elementaarset õigust privaatsusele

tualeti kasutamisel ja rikuvad inimväärikust. USA vanglad on ülerahvastatud ega taga

kinnipeetavale 3 m2 kambripinda. Eestis viibides oleks kaebajal võimalik suhelda oma

lähedastega vähemalt kord kuus ja kohtuda ka pikaajaliselt. USA-s sellist võimalust poleks.

Tallinna ja Seattle’i vahele jääb 8000 km, otselennud puuduvad ja lennukulud jäävad 1400‒

1700 euro vahele reisija kohta. Reis kestab vähemalt 2 päeva. On palju juhtumeid, kus

kohtumised lähedastega tühistatakse väga lühikese etteteatamisajaga. See riivab kaebaja

põhiõigust suhelda oma lastega isiklikult. FDC SeaTac’is on kaebaja võimalused oma kaitse

ettevalmistamiseks raskendatud. Kaebaja ei oska suurel määral inglise keelt, see ei võimalda tal

seista oma õiguste eest USA vanglas. Eestis oleks kaebajal õigus kohtuda oma kaitsjaga

piiramatult ja segamatult. FDC SeaTac on kurikuulus oma saamatuse poolest kaitsta

kinnipeetavaid COVID-19 haiguse eest. Samuti on vastustaja jätnud tähelepanuta kaebaja

spetsiifilise vajaduse tervishoiuteenuste järele, mis tuleneb 2022. a alguses väljalõigatud

maokasvajast ja veritsevatest hemorroididest. FDC SeaTac vanglas ei saaks kaebaja tõenäoliselt

pidevat arstide järelevalvet. Lisaks ei tööta selles vanglas suitsiidikalduvuste märkamine ja

selliste kalduvustega kinnipeetavate monitoorimine. Kaebaja, kes eemaldatakse kodumaalt ja

perekonnast, kes seisab vastastiku tõsiste süüdistustega ja kannatab tervisehädade all, võib

kuuluda erilisse riskigruppi. Kaebaja satub vanglas tõenäoliselt kaaskinnipeetavate poolse

väärkohtlemise ohvriks. Kuna kaebaja on välismaalane, koheldaks teda vanglas erinevalt

pelgalt päritolu tõttu ja ta võidakse paigutada rangema režiimiga kinnipidamisasutusse. Oma

välismaalase staatuse tõttu allutataks ta tõenäoliselt ka karistusjärgsele kinnipidamisele.

Tartu Ülikooli karistusõiguse professor Anneli Soo on oma arvamuses välja toonud, et Eesti ja

USA karistuspoliitikad on oma eesmärgilt vastuolus. USA karistuspoliitikat iseloomustab

punitiivsus (karistamisele suunatus), karistatav on lai spekter tegusid, karistuste määrad on

karmid, karistuste täideviimine toimub karmides vanglatingimustes. Eesti karistusõigus on

rehabiliteeriv, karistused on väiksemad ning karistatute naasmine ühiskonnaellu on lihtsam ja

riigi poolt toetatud. USA-s võib oodata kaebajat maksimaalselt 360-aastane vangistus, Eestis

oleks maksimaalseks karistuseks 5 aastat vangistust. Mark H. Allenbaugh arvamuse kohaselt

on kaebajale tõenäoliselt mõistetavaks karistuseks üle 15 aasta vangistust ja seda isegi juhul,

kui kaebaja end süüdi tunnistaks. Ka 15-aastast vanglakaristust USA-s saaks pidada de facto

eluaegseks. M. H. Allenbaugh arvamuse kohaselt vähendab USA kinnipidamisasutuses

veedetud aasta keskmiselt kinnipeetava eeldatavat eluiga 2 aasta võrra. Kuna USA ja Eesti

karistuspoliitikad on niivõrd erinevad ja omavahel vastuolus, ei rahulda USA organid karistatud

isikute üleandmise taotlusi. Kaebaja ületoomine oleks ebatõenäoline. Nt on üks selline taotlus

3-23-2038

6(23)

jäetud varem rahuldamata, sest Eesti leebe karistus- ja ennetähtaegse vabastamise poliitika

ohustas USA karistuspoliitika eesmärkide saavutamist. Vastustaja esitatud koondtabel Eestist

välja antud isikute kohta ei ole usaldusväärne, sest iga kohtuasi on erinev ja ükski seal toodud

asjadest ei ole võrreldav praeguse asjaga, eelkõige väidetava kahju poolest.

Korraldus on tühine. Haldusaktil ei ole allkirja.

5. XL, XI ja XP esitasid 18.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse

07.09.2023 korralduse nr 227 tühistamiseks.

XL on kaebaja elukaaslane, XP on nende ühine poeg ning XI on XL tütar ja kaebaja kasutütar.

Tegemist on perekonnaga, mille ülalpidajaks on kaebaja. Haldusakt rikub perekonna õigusi,

sest kaebaja eraldatakse perekonnast ja saadetakse USA-sse, kus teda ähvardab eluaegne

vanglakaristus. Sellega rikutakse perekonnaelu puutumatust ja laste õigust olla koos isaga (PS

§ 26, Lapse õiguste konventsiooni (LÕK) art 7, perekonnaseaduse (PKS) §-d 113 ja 143).

Samuti puudutab see alaealiste laste õigust saada hooldust ja ülalpidamist (PS § 27, PKS §-d 96

ja 97, 116‒118), kuid ka XL kui laste vanema kohustusi. Perekond on saanud kaebajaga kohtuda

ja perekondlikke suhteid hoida kaebaja Eestis vahi all viibimise ajal. Kaebaja väljasaatmisel ei

oleks sellised kohtumised mõeldavad, vähemalt mitte piisava sagedusega. Külaskäigud USA-

sse oleksid aeganõudvad ja kulukad. See toob kaasa peresidemete lõhkumise ja lõpetaks laste

lähedussuhte isaga. Lisaks tooks menetlus USA-s kaasa suuremad kulud ja seaks kahtluse alla

perekonna jätkusuutlikkuse.

Kaebaja perekonda ei ole menetlusse kaasatud ega ära kuulatud. Neile ei tutvustatud haldusakti

ega selle aluseks olevaid materjale. Nad said kaebaja väljasaatmisest teada meedia vahendusel.

Perekonna, eriti laste kaasamise nõuet ja ärakuulamise õigust on reguleeritud erinevates

õigusaktides: Euroopa Liidu põhiõiguste harta (harta) art 24, LÕK art 12 lg 2, lastekaitseseaduse

§ 5 lg 4, § 21, PKS § 123. Haldusakti andmisel on jäetud välja selgitamata perekonna, eriti laste

huvid, õigused ja arvamus ning haldusakti mõju laste heaolule. Ärakuulamisõiguse rikkumine

on oluline menetlusviga, eriti diskretsiooniotsuste puhul. Seetõttu on perekonnal asjas

kaebeõigus.

Vastustaja on rikkunud põhjendamiskohustust. Haldusakt on rajatud põhjendustele, mis on

pinnapealsed, mille tegelik tõelevastavus ei ole teada ja mida ei saa lugeda ka üldtuntuks.

Kuna väidetavaid kuriteoohvreid on sadu tuhandeid üle maailma, peaks neid asuma ka Eestis.

Eesti Vabariik peaks kaitsma oma kodanikke ja eelistama oma kodanike suhtes väidetavalt

toime pandud kuritegude uurimist USA kodanike suhtes toime pandud kuritegude uurimisele.

Haldusakt on poliitiliselt motiveeritud.

6. Vabariigi Valitsus (Justiitsministeeriumi kaudu) palus jätta X kaebuse rahuldamata

ning XL, XIi ja XP kaebuse läbi vaatamata või selles osas menetluse lõpetada.

X ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebajale anti võimalus esitada oma arvamus ja pikendati

arvamuse esitamise tähtaega. Kaebaja esitas oma arvamuse. Ärakuulamine ei eelda otsuse

projekti edastamist. Ei ole usutav, et pärast maakohtu menetlust ei olnud kaebajale ja tema

advokaadist esindajale selge, mille kohta arvamust avaldada ja millise sisuga otsus võidakse

teha. Kaebajal on kogu väljaandmismenetluse jooksul olnud kaitsja ja esindaja.

2012. a-l jõustunud KrMS-i muudatuste kohaselt hindab väljaandmise õiguslikku lubatavust

ainult maakohus, mitte halduskohus. Ringkonnakohus on erinevates lahendites korranud, et

väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamisel kontrollib maakohus, kas on täidetud KrMS §-s

439 sätestatud väljaandmise üldtingimused, ning tuvastab KrMS §-des 436 ja 440 toodud

väljaandmist välistavate asjaolude esinemise või puudumise. Harju Maakohus tunnistas

3-23-2038

7(23)

15.03.2023 määrusega kaebaja väljaandmise õiguslikult lubatavaks ega tuvastanud

väljaandmist välistavaid asjaolusid. Faktilised asjaolud ja õiguslik olukord ei ole vahepeal

muutunud. Kaebajal oli võimalik tuua kaebuses välja toodud asjaolud esile juba maakohtu

menetluses. Seega ei ole nende välja toomine halduskohtumenetluses õiguspärane.

Halduskohus ei kontrolli maakohtu lahendi õiguspärasust.

USA Justiitsministeeriumi selgituse kohaselt otsustab USA magistraadikohtunik USA-le

väljaantud isiku USA-sse saabumise järgselt, kas ta tuleb kohtueelse ja kohtumenetluse ajaks

vahistada või kas nad saavad jääda vabadusse. Samuti on võimalus vahistuse kontrolliks.

Kinnipidamistingimuste hindamine kuulub väljaandmise õigusliku lubatavuse alla. Kaebaja ei

vaidlustanud maakohtus kinnipidamistingimusi. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks küsida

USA-lt kinnipidamistingimuste kohta täiendavat infot. Seega ei peetud kinnipidamistingimusi

väljaandmist välistavaks asjaoluks. Justiitsministeeriumile ei ole aastate jooksul USA-le välja

antud Eesti kodanikelt saabunud mitte ühtegi kaebust ega märguannet halbade tingimuste või

mingite rikkumiste kohta. Viimase 15 aasta jooksul on USA-le välja antud 14 Eesti kodanikku,

13 neist vene emakeelega ja slaavipärase nimega. Seega puudus alus järeldada, et USA

kinnipidamistingimused on ebasobivad või kaebaja võiks sattuda diskrimineerimise ohvriks.

Kaebaja viitas teda USA-s ees ootava karistuse rangusele ka maakohtu menetluses. Maakohus

selgitas, et Eesti ei saa sekkuda USA karistuspoliitikasse ja seadusandlusesse. Isikutel on

võimalik oma tegevuses USA karistuse üldpõhimõtetega arvestada. Eesti on 2012‒2023. a-tel

andnud USA-le välja 11 kodanikku. Neile mõistetud karistused on jäänud vastavusse Eesti

karistuspoliitika põhimõtetega. Enamik väljaantutest on oma karistused kandnud ja USA-st

välja saadetud juba kohtumenetluses tehtud otsuse jõustumisel. Kaks isikut on toodud karistust

kandma Eestisse. Karistatud isiku üleandmise tingimuseks on, et sellega nõustuvad mõlemad

riigid. Tegemist on riigi karistuspoliitilise otsusega, millesse teine riik sekkuda ei saa.

Väljaandmisega kaasnevaid põhiõiguste riiveid hinnatakse väljaandmise õigusliku lubatavuse

kohtuliku kontrolli käigus. Lisaks kaalus neid vastustaja, kes leidis, et sekkumist kaebaja

perekonna- ja eraellu ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

Harju Maakohus käsitles ka paralleelmenetlusi. Kuna USA menetlus on mahukam, siis otsustas

prokuratuur Eestis menetluse lõpetada. Kohus ei otsusta seda, millises riigis menetluse

läbiviimine on parim, vaid kas prokuratuuri otsus Eestis kriminaalmenetlus lõpetada on

õiguspärane. Maakohus tunnistas selle otsuse õiguspäraseks. Vastustajal ei ole pädevust

sekkuda kriminaalmenetlusse ja otsustada, kes peab kriminaalmenetlust läbi viima. Selline

otsus tehakse enne väljaandmise otsustamist prokuratuuri poolt.

Kaebaja perekonna kaebus tuleb jätta läbi vaatamata või menetlus selles osas lõpetada.

Perekonna näol ei ole tegemist menetlusosalistega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p

3 mõttes, kuna haldusakt ei puuduta neid vahetult, vaid väljaantava isiku õiguste ja kohustuste

kaudu. Lapse õigustega tuleb arvestada ja ta tuleb ära kuulata teda puudutavas küsimuses.

Väljaandmise menetlus ei puuduta last otseselt. Isiku suhtes õigusemõistmine ja sellega

seonduv küsimus, kas ja millises riigis isiku suhtes kriminaalmenetlust läbi viia, ei saa olla

kolmandate isikute õiguste ja kohustuste vahetu ese. Seepärast ei kaasata kriminaalmenetlusse

kaebeõigusega kolmandate isikutena perekonnaliikmeid ega muid isikud, kes ei ole

kriminaalasjas tsiviilhagejad või kostjad. Kaebajal oli võimalik esitada oma argumendid, sh

perekonnaga seonduvad. Perekonnaellu sekkumist võimaldavad PS § 20 lg 1 ning lg 2 p-d 3 ja

6. Kriminaalmenetlus kaitseb riigi ja ühiskonna toimimiseks väga olulisi väärtusi, sh teiste

isikute PS-ga kaitstud õigusi ja huve, õiguskorda, ühiskondlikku turvalisust jne. Praegusel juhul

on kohtud hinnanud vahistamise ja väljaandmise proportsionaalseks ja õiguspäraseks.

3-23-2038

8(23)

7. Tallinna Halduskohus jättis 18.10.2023 otsusega X korduvad samasisulised vastuväited

tähelepanuta (resolutsiooni p 1) ja X vastuväited tõendite tagastamise peale rahuldamata

(resolutsiooni p 2), Vabariigi Valitsuse taotluse XL, XIi ja XP kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

või menetluse lõpetamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3), kaebused rahuldamata

(resolutsiooni p 4) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 5).

Vaidluse ese on vastustaja 07.09.2023 korraldus, mitte väljaandmise menetlus tervikuna,

väljaandmise muud etapid ega muude organite, sh Riigiprokuratuuri tegevus selles menetluses.

Seepärast jäävad tähelepanuta kõik väited, mis puudutavad menetluse eelmisi etappe, sh

Riigiprokuratuuri tegevust kriminaalasja lõpetamisel ja kriminaalasja üleandmist USA-le. Kuna

halduskohus ei kontrolli kriminaalmenetluses tehtud kohtulahendite õiguspärasust, jäävad

tähelepanuta kõik väited, mis puudutavad maa- ja ringkonnakohtus käsitletud asjaolusid.

Ekslik on kaebaja arusaam, et maakohtu pädevuses ei olnud kontrollida KrMS §-s 436 toodud

asjaolusid ja neid peab hindama maakohtu asemel vastustaja. Kaebaja viidatud Tallinna

Ringkonnakohtu 30.09.2013 otsuse nr 3-13-1456 p-s 9 toodud seisukoht hälbib ülejäänud

ringkonnakohtu sama valdkonna praktikast (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.02.2014 otsus nr

3-13-70113, p 11) ja on vastuolus Riigikohtu 29.05.2013 määrusega nr 3-4-1-10-13 (p 37).

Väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamine on maakohtu pädevuses ja õigusliku lubatavuse

hindamisel tuleb hinnata ka kooskõla Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kui väljaandmine ei ole

Eesti õiguse üldpõhimõtetega kooskõlas, siis ei saa väljaandmine olla õiguslikult lubatav. Ka

KrMS § 440 lg-s 1 viidatakse KrMS §-le 436. Seega reguleerivad mõlemad sätted õiguslikku

lubatavust, mille kontroll allub maakohtule. Halduskohtul puudub õigus väljaandmise

õiguslikku lubatavust kontrollida (KrMS § 4521 lg 3), v.a kui neid asjaolusid ei olnud võimalik

esitada maa- ega ringkonnakohtule. Halduskohtu pädevus väljaandmise õiguslikku lubatavust

kontrollida ei tulene ka sellest, et vastustaja on vaidlusaluses otsuses maa- või ringkonnakohtu

määrustes toodud põhjendustele viidanud või neile tuginenud.

Põhjendamata on kaebaja väide, et KrMS § 4521 lg 3 on vastuolus PS-ga. Kaebaja põhiõigusi

ei ole rikutud. See, et halduskohus ei kontrolli väljaandmise õiguslikku lubatavust, ei riku PS §

36 lg-t 2, sest ka väljaandmise õiguslikku lubatavust on kohtulikult kontrollitud. Kaebaja läbis

väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli maakohtus ja tal oli võimalik maakohtu

lahendit vaidlustada ringkonnakohtus. Kaebajal oli võimalik selles kohtumenetluses osaleda,

esitada oma seisukohti ja tõendeid. Samuti olid tal menetluses olemas kaitsjad, kes tema huve

ja õigusi kaitsesid. Kaebaja vahistati 20.11.2022, istung kriminaalmenetluses toimus

20.02.2023 ja maakohus tegi määruse 15.03.2023, seega oli tal piisavalt aega, et oma seisukohti

kujundada ja kaitsta. Kaebajal oli võimalik esitada väljaandmise õiguslikku lubatavust

puudutavaid väiteid teises kohtumenetluses, seetõttu ei saa neid esitada halduskohtumenetluses.

PS ei taga õigust läbida samades asjaoludes uusi kohtumenetlusi seni, kuni saavutatakse

kohtulahend, mis isikule meeldib. Jõustunud kohtulahend on menetlusosalistele siduv. Seda

saab vaidlustada vaid seaduses sätestatud korras (teistmine). Selline pädevus on Riigikohtul.

Vaidlusalune haldusakt on õiguspärane ja piisaval määral põhjendatud ning selle tühistamiseks

puudub alus. Haldusakti andmisel ei tulnud uurida ega kaaluda kõiki kaebaja poolt välja toodud

asjaolusid (õigusliku lubatavuse küsimused). Etteheidetava kuriteo aegumine on KrMS § 440

lg 1 p 3 järgi õigusliku lubatavuse asjaolu, millele kaebaja tugines juba maakohtus. Aegumist

on oma lahendites käsitlenud nii maa- kui ringkonnakohus. Samuti on mõlemad kohtud

lahendanud kaebaja vastuväiteid USA vahistamismäärusele. Seetõttu jäävad kaebaja need

väited tähelepanuta.

Maakohus käsitles oma määruses ka karistuste karmuse teemat. USA-s potentsiaalselt

määratava karistuse karmus ei ole asjaolu, mis kaebaja väljaandmist välistaks. Kaebajal puudub

3-23-2038

9(23)

subjektiivne õigus nõuda, et tema üle mõistetaks kohut ja teda karistataks riigis, kus on kõige

leebemad karistused. Kaebaja sai ja pidi USA karistuspoliitika ja võimalike karistustega oma

USA-d puututavas tegevuses juba varem arvestama. Ainus karistuslik erand on surmanuhtlus,

mille määramata või täide viimata jätmist saab väljaandmislepingu art 7 järgi USA-lt nõuda.

Erinevat karistuspoliitikat ei saa pidada Eesti õiguse üldpõhimõtete või inimõiguste

rikkumiseks. USA karistuspoliitikat on aktsepteerinud ka EL, kes on samuti sõlminud USA-ga

väljaandmislepingu ja ei ole näinud karistuste osas ette tingimise võimalust. Vastustaja esitatud

tabelist on näha, et seni ei ole Eesti kodanikke ülemäära suurte karistustega karistatud.

Maksimaalne karistus on olnud 10 aastat. Karistatud on sarnaselt kelmuse ja rahapesu eest.

Kuigi kaebajale etteheidetavate süütegude asjaolud ja tagajärjed võivad olla erinevad, pole

põhjust järeldada, et kaebajat võiks reaalselt ohustada 360-aastane vangistus. Ka eluaegne

vangistus ei ole reaalselt usutav. Samuti ei ole usutav, et kui ka määratakse eluaegne vangistus,

siis ei oleks võimalik sellest ennetähtaegselt vabaneda. 15‒20-aastast vangistust ei saa pidada

Eesti õigusega vastuolus olevaks ning seda ei peeta inimõigusi rikkuvaks ka EIK praktikas.

Kaebaja viide väljaandmise Euroopa konventsioonile ei ole asjakohane, sest USA ei ole selle

konventsiooniga ühinenud. PS § 24 lg-t 1 ei ole rikutud, sest PS § 36 lg 2 lubab Eesti kodanikku

välisriigile välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud

korras välja anda. Väljaandmislepingus on lepitud kokku, et lepinguosalised kohustuvad

teineteisele andma välja isikud, keda taotluse esitanud riik kahtlustab, süüdistab või on süüdi

mõistnud sellises kuriteos, mis on mõlema riigi seaduste alusel karistatav vabadusekaotusega

rohkem kui 1 aasta (väljaandmislepingu art 1 ja art 2 lg 1). Järelikult puudub kohtualluvuse

konflikt. Lepingus on eraldi kokku lepitud, et väljaandmistaotlus tuleb rahuldada olenemata

sellest, kus kuriteokoosseisu moodustav tegu või teod toime pandi (väljaandmislepingu art 2 lg

4). Väljaandmisest ei saa keelduda põhjusel, et kaebaja ja tema äriühingute kogu tegevus on

toimunud Eestis. Samuti ei ole oluline, kus on rohkem kannatanuid, tunnistajaid, kaebaja

elukoht, tema äriühingute asukoht, kahju tekitamise või tekkimise koht. Kui kaebaja leiab, et

USA-l puudub õigus talle etteheidetavaid kuritegusid menetleda, siis saab ta esitada

asjakohased vastuväited USA kriminaalmenetluses. Eestis pooleliolev kriminaalmenetlus

väljaandmist ei välista (väljaandmislepingu art 5 lg 2). Kaebajat ei ähvarda USA-s korduv

karistus samade süütegude eest, sest kaebaja väljaandmisel USA-le lõpetatakse Eesti

kriminaalmenetlus. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et tema kriminaalmenetlus

toimuks just Eestis ja teda karistataks Eesti karistusõiguse alusel.

Kodakondsus ei ole väljaandmist välistav asjaolu (väljaandmislepingu art 3). Eesti riik on

välislepingu sõlmimisel tunnustanud USA-d õigusriigina, kelle õigusemõistmise alla saab oma

kodaniku usaldada. Väljaandmine ei tähenda, et Eesti riik kaebajat kui oma kodanikku edaspidi

ei kaitseks. Kaebajal on välisriigis viibides õigus pöörduda Eesti saatkonna või

konsulaarasutuse poole ja paluda kaitset, kui tema õigusi rikutakse. Kodaniku õiguste kaitsmine

ei tähenda aga seda, et riik võtab oma kodanikult kohustuse vastutada välisriigis toimepandud

tegude või kahju eest.

Riikidevaheliste lepingute sõlmimine on alati poliitiliselt motiveeritud. Ka õigusalast koostööd

tehes realiseeritakse õiguspoliitilisi eesmärke. Leping toob kaasa vastastikused kohustused oma

kodanike väljaandmiseks. Leping sõlmiti selleks, et abistada ja toetada teineteist avalike huvide

elluviimisel. Kuritegevuse vastu võitlemine on rahvusvaheliselt aktsepteeritud ja avalikes

huvides olev eesmärk ning selle nimel rahvusvahelise koostöö tegemine on õigusriikide seas

laialdast kasutust leidnud. Tegemist ei ole õigusvastase tegevusega.

Põhiõiguslikke riiveid (sh era- ja perekonnaelu riivet) hinnatakse õigusliku lubatavuse käigus

maakohtus. Lisaks on tegemist väljaandmisega ja kriminaalmenetlusega paratamatult kaasneva

tagajärjega. Ka Eestis vahi all või vangistuses viibides oleksid kaebaja võimalused oma

3-23-2038

10(23)

lähedastega suhelda või kohtuda piiratud. Kaebaja pere esindaja kinnitas kohtuistungil, et pärast

vahistamist ei ole kaebaja oma pojaga kohtunud. Kasutütar külastas kaebajat kogu vahi all

viibitud pea aastase perioodi jooksul vaid korra 2023. a sügisel. Kaebajaga on käinud seni

kohtumas vaid elukaaslane. Samas ei ole kaebajal olnud takistusi suhelda lähedastega teisel

viisil – telefoni või kirja teel. Ilmselt piirab aja- ja rahakulu külastuste arvu, kuid USA-s kaebaja

külastamise võimalus on tema lähedastel siiski olemas. Samuti on kaebajal võimalik suhelda

lähedastega kirja teel ning välistada ei saa telefoni teel suhtlemise võimaluse olemasolu.

Samamoodi puuduks kaebajal Eestis kinnipidamisasutuses viibides võimalus oma lähedastele

ülalpidamist pakkuda. Tõsiseltvõetav ei ole väide, et teinekord on kinnipidamisasutus jätnud

varem kokkulepitud kohtumised lähedastega ära. Puudub alus arvata, et tegemist oleks kindla

käitumismustriga ja see leiaks kindlasti aset ka kaebaja puhul.

Kaebaja perekonna- ja eraelu puutumatuse riive on proportsionaalne. Kaebaja väljaandmine on

väljaandmistaotluse ja sellele lisatud dokumentide kohaselt vajalik nii avaliku korra kaitseks

(kuritegude uurimiseks), teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks (kuritegusid toime pannud

isikute karistamiseks ja seeläbi õigusrahu taastamiseks, samuti kannatanutele kuritegudega

tekitatud kahju hüvitamiseks) kui ka kuriteo tõkestamiseks (kuritegude edasise toimepanemise

ärahoidmiseks) ning kurjategijate tabamiseks. Perekonna- ja eraelu puutumatuse riive on

kriminaalmenetlusega paratamatult kaasnev tagajärg, millega isik sai ja pidi oma tegevuses

arvestama. Perekonnaelu elamise soov ei saa välistada isiku vastutust oma tegude eest ja

menetlusele allumise kohustust. KrMS ega väljaandmisleping ei näe ette, et perekonnaelu

aspektid oleksid asjaolud, mida tuleks isiku väljaandmisel kaaluda ja mis võiksid väljaandmist

välistada. Seega on juba välislepingu sõlmimisel peetud sellist riivet avalike huvide saavutamise

eesmärgil proportsionaalseks. Kaebajal on kaks last, kelle hoolitsusvajadus seondub vaid nende

alaealisuse, mitte tervisliku seisundiga. Lastel on olemas terve ja töövõimeline ema, kellelt

lapsed saavad hoolt ja ülalpidamist nõuda. Vajadusel saab taotleda abi riigilt või kohalikult

omavalitsuselt. Kaebaja ei ole välja toonud, et tema perekonnaelu riive oleks kuidagi

intensiivsem kui teistel väljaandmisele kuuluvatel isikutel.

Puudub põhjendatud alus arvata, et kaebajal ei võimaldata kinnipidamisasutuses kohtuda oma

kaitsjaga. USA on õigusriik ja kaitse tagamine on ka seal riigis oluline. Kaebaja tõi välja, et tal

on sõlmitud USA advokaadiga õigusabiteenuse leping. Seega on tal olemas kaitsja, kes saab

tema õiguste kaitseks nii kinnipidamisasutuse tingimusi kui riigi kohustuste täitmata jätmist

vaidlustada.

Kaebaja väide, et USA-s peab ta viibima kogu kohtueelse ja kohtumenetluse vahistatuna

kinnipidamisasutuses ning talle ei võimaldata kautsjoni vastu või elektroonilise järelevalve alla

vabanemist, ei ole vaidlusaluse otsuse õiguspärasust puudutav asjaolu, millega saaks ja peaks

väljaandmise üle otsustamisel arvestama. Ka Eestis ei ole vahi all pidamine ebatavaline.

Kaebajal on vajadusel võimalik USA-s taotleda enda kinnipidamise põhjendatuse kontrollimist.

Kaebaja väidab, et kinnipidamisasutuse, kus ta tõenäoliselt peab vahistuse ajal viibima,

tingimused ei vasta Eesti õiguse üldpõhimõtetele ega ole kooskõlas inimõigustega. Tegemist on

õigusliku lubatavuse küsimusega, mida pidanuks tõstatama ja lahendama maakohtus.

Praeguseks ei ole tõsikindlalt teada, kas kaebajat peetakse vajalikuks kohtueelse ja

kohtumenetluse ajal vahi all hoida, millisesse kinnipidamisasutusse kaebaja paigutatakse ja

millised saavad olema tema kinnipidamise tingimused. Kaebaja esitatud foto ühest

kinnipidamisasutuse kambrist ei tõenda, et sellised saavad olema ka tema kinnipidamise

tingimused.

Kaebaja

esitatud

asjatundja

arvamused

on

oletused

võimalike

kinnipidamistingimuste kohta ja neid ei saa käsitada tõenditena. Vastustaja väitis, et seni ei ole

esinenud juhtumeid, kus Eesti kodanikest kinni peetavaid isikuid oleks väärikust alandavalt

koheldud. Isegi kui kaebaja väidetud kinnipidamistingimused peaksid talle osaks saama, ei ole

3-23-2038

11(23)

tegemist sedavõrd oluliselt inimväärikust rikkuvate tingimustega, mis kaebaja väljaandmise

USA-le igal juhul välistaksid. Ka USA on õigusriik, kelle kinnipidamisasutuste tingimused ei

saa olla inimväärikust oluliselt rikkuvad. Eesti riik arvestas välislepingu sõlmimisel USA-s

kehtivate õiguspõhimõtete, väärtuste ja praktikaga. USA kinnipidamistingimuste erinevus Eesti

kinnipidamistingimustest ei tähenda veel Eesti õiguse üldpõhimõtete või PS rikkumist. Kaebaja

viidatud kinnipidamistingimused ei ületa seda künnist, mida saaks pidada inimõiguste räigeks

riiveks, piinamiseks, ebainimlikuks või väärikust alandavaks kohtlemiseks, mis õigustaks

kaebaja välja andmata jätmist.

EIK ei ole tunnistanud USA-sse väljaandmist põhimõtteliselt õiguskorraga kokkusobimatuse

või inimõiguste põhimõtteliste rikkumiste tõttu lubamatuks. EIK on leidnud, et EIÕK ei nõua,

et liitunud riigid nõuaksid samasuguste standardite järgimist ka kolmandatelt riikidelt (vt nt EIK

otsus Al-Skeini jt vs. Ühendkuningriik, p 141), sh kontrollimist, kas süüteomenetlus

kolmandates riikides on kooskõlas EIÕK art 6 kõigi nõuetega. Konventsiooni liikmesriik on

kohustatud keelduma rahvusvahelisest koostööst üksnes juhul, kui tegemist on õigusmõistmise

räige eiramisega (flagrant denial of justice) (EIK otsus Rozd ja Janousek vs. Prantsusmaa ja

Hispaania, p 110). Räigeks eiramiseks on EIK praktikas loetud juhtumeid, kus õigust

mõistetakse ilma süüdistatava osavõtuta, eiratakse täielikult kaitse tagamise kohustust,

vahistamise üle puudub kohtulik kontroll jne; samuti tõendite kogumine piinamisega (EIK otsus

Othman vs. Ühendkuningriik, p 285). Ka mitte igasugune väärkohtlemine ei õigusta

väljaandmisest keeldumisest. Seda saavad õigustada vaid sedavõrd tõsised rikkumised, mis

lähevad selgelt vastuollu EIÕK art-s 3 tooduga, nt meetmed isiku tahte või vastupanu

murdmiseks; hirmu, ahastuse ja alaväärsustunde tekitamine; meelevaldne karistamine;

kinnipidamisega vältimatult mitte kaasnevate kannatuste põhjustamine jne (vt EIK otsus

Harkins ja Edwards vs. Ühendkuningriik, p 130). Kaebaja väidetud puudused USA

õigussüsteemis ja kinnipidamistingimustes ei vasta nendele tunnustele. EIK kinnitas otsuses

Harkins ja Edwards vs. Ühendkuningriik (p 131), et peale surmanuhtluse juhtumite on väga

harva tuvastatud, et isiku toimetamisel riiki, kus toimib pikaajaliselt demokraatia ning

austatakse inimõigusi ja õigusriiki, oleks EIÕK art 3 rikutud. Sellest seisukohast saab lähtuda

ka USA puhul. Kaebajat ei oota ees piinamine või tahtlik räige alandav kohtlemine, mistõttu ei

saa tema väljaandmine olla õigusvastane.

Kaebaja arvamus, et USA kinnipidamisasutuste tingimused vähendavad kinnipeetavate eluiga,

on spekulatsioon. On usutav, et kinnipidamisasutuses viibimine on stressirohke, sest piirab

inimese vabadust ja õigusi ning seal viibimisega kaasneb mitmeid konflikte. Stress võib

mõjutada inimese psüühikat ja tervislikku seisundit ning see võib omakorda omada mõju ka

elueale. Samas kehtib see samal määral kõigi kinni peetavate isikute suhtes. Samuti saavad

sarnased tagajärjed tekkida ka teiste riikide kinnipidamisasutustes, sh Eestis. Stress võib

mõjutada eluea pikkust ka vabaduses viibivate isikute puhul. Kaebaja viidatud Evelyn J.

Pettersoni uuring käib aastate 1989‒2003 kohta, st tegemist on üle 20 aasta vanuste andmetega,

mille tulemusi ei saa samaväärselt üle kanda praegusesse aega ega teha sellest järeldusi kaebaja

viibimise kohta USA kinnipidamisasutuses. Pealegi ei ole kindel, et kaebaja mõistetakse USA

kriminaalmenetluses süüdi ja talle määratakse vanglakaristus. Kaebajal on menetlusele allumise

kohustus.

Kaebaja esitatud väljavõte haigusloost ei kinnita, et tema tervislik seisund välistaks

väljaandmise USA-le. Maovähki opereeriti 2022. a märtsis ja edasised kontrollimised ei ole

selle tagasitulekut ega halba tervislikku seisundit kinnitanud. Ei ole usutav, et kaebajale ei

tagataks USA kinnipidamiskohas meditsiinilist järelevalvet ja vähi seiret. Ei ole ka usutav, et

kaebaja ei saaks USA kinnipidamiskohas hemorroidide, kroonilise nohu või allergia vastu ravi.

Tegemist ei ole tervisehädadega, mis võiksid kaebaja elu USA-s ohtu seada või tema tervislikku

seisundit oluliselt halvendada. Kaebaja tervislik seisund ei välista tema osalemist

3-23-2038

12(23)

kriminaalmenetluses ega tema transportimist USA-sse. Kaebaja tervislikku seisundit on

võimalik hinnata enne USA-le reaalse üleandmise kavandamist ja kaebajal on tervislikust

seisundist tulenevalt õigus taotleda enda üleandmise edasilükkamist väljaandmisotsuse täitmise

käigus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.05.2019 otsus nr 3-19-254, p 11).

Kaebaja viide USA kinnipidamiskohas suitsiidikalduvustega inimeste seire puudumisele on

asjakohatu. Kaebaja ei ole väitnud ja esitatud haigusloo väljavõte ei kinnita, et kaebaja oleks

suitsiidiohtlik või tal oleks esinenud suitsiidikatseid.

Kuna COVID-19 haigus võib ohustada kaebajat igal pool üle maailma ja sellega nakatumise

oht ei ole USA-s kuidagi tõenäolisem kui mujal, sh Eestis, siis ei ole sellega nakatumise oht

väljasaatmist välistavaks asjaoluks. See ei välistanud väljasaatmisi ka 2022. a-l, kui COVID-19

oli veel üsna tundmatu ja levis laiemalt.

Usutav ei ole kaebaja väide, et teda hakataks tema päritolu, rahvuse või keele tõttu

kinnipidamisasutuse ametnike poolt diskrimineerima. USA on paljurahvuseline riik ja vene

rahvusest inimesed ei ole USA-s haruldane nähtus. Kaebaja viited ebapiisavale inglise keele

oskusele ei ole usutavad. Kui kaebaja inglise keelt ei valdaks, ei oleks ta oma tegevust

inglisekeelsetele inimestele suunanud. Kaebaja tegevus näitab vastupidi, et ta saab inglise

keelega hästi hakkama. Seega puudub põhjus arvata, et kaebaja ei suudaks kinnipidamisasutuses

ametnikega inglise keeles suhelda. Vajadusel tuleb kaebajal inglise keele oskus piisaval määral

omandada. Vajadusel on võimalik kasutada tõlketeenust.

Asjakohased ei ole ka kaebaja viited tema võimaliku väärkohtlemise kohta kaaskinnipeetavate

poolt. Vanglasisest väärkohtlemist või arvete õiendamist võib esineda igal pool. Tegemist ei ole

spetsiifiliselt USA kinnipidamisasutuste probleemiga.

Kaebaja viited USA-s kohtumenetlusega kaasnevatele kuludele, menetluskulude ja kahju

hüvitamise võimaluse puudumisele ei õigusta kaebaja välja andmata jätmist. Tegemist on USA

kohtumenetluse eripärade ja õiguspoliitiliste valikutega, mille eest Eesti riik ei pea kaebajat

kaitsma. Eesti riik ei saa sekkuda teise riigi õiguspoliitikasse, seadusandlusesse ega

kriminaalmenetlusse. Vajadusel saab kaebaja taotleda endale riigi poolt kaitsja määramist.

Kaebaja väljaandmise õiguspärasust ei mõjuta see, kas kaebajat on süüdimõistmise korral

võimalik tuua tulevikus karistust kandma Eestisse. Tagasitoomise võimalus ei ole väljaandmise

tingimuseks. Eesti riigil puudub õigus oma kodaniku väljaandmisel nõuda tema karistuse

kandmiseks Eestisse tagasi toomist. Üleandmisega peavad kohtulikult karistatud isikute

üleandmise Euroopa konventsiooni art 3 järgi nõustuma nii isik ise kui ka mõlemad riigid. Siiski

on konventsiooniosalistel reeglina art 2 lg 1 järgi kohustus pakkuda teineteisele kõige

laialdasemat koostööd karistatud isikute üleandmisel kooskõlas konventsiooni sätetega. Seega

ei saa kaebaja süüdimõistmisel tema üleandmist Eestile välistada.

Vastustaja ei ole rikkunud ärakuulamise kohustust. Kaebajale anti võimalus esitada oma

seisukoht. Samuti rahuldati tema taotlus ja pikendati seisukohtade esitamise tähtaega. See, et

vastustaja ei pikendanud tähtaega kaebaja soovitud ajani, ei tähenda ärakuulamisõiguse

rikkumist. Kuna tegemist on kiireloomulise menetlusega, saab seisukohtade esitamiseks antud

tähtaega (18 päeva) pidada piisavaks. Kuigi haldusakti projekti esitamine või põhiseisukohtade

väljatoomine võimaldanuks kaebajal tulevase haldusakti sisu paremini mõista ning vastavalt

sellele oma seisukohad või vajadusel tõendid esitada, ei saanud haldusakti projekti kaebajale

esitamata jätmine tema õigusi riivata. Kaebajale oli teada, mille kohta ta peab arvamuse

avaldama, eriti arvestades eelnevalt toimunud kohtumenetlust.

3-23-2038

13(23)

Kaebaja heidab ette, et tema esindajal ei võimaldatud haldusmenetluses arvamust avaldada.

Dokumentide esindajale kättetoimetamine on haldusorgani võimalus, mitte kohustus (HMS §

25 lg 21). Haldusorganil on alati võimalus ja õigus toimetada haldusaktid kätte ka

menetlusosalisele endale, kel on võimalus ise oma esindajat dokumendist teavitada ja paluda

vajadusel abi vastuse koostamisel ja vormistamisel. Seega ei saa Justiitsministeeriumi poolt

seisukoha küsimise kirja saatmist kaebajale endale pidada kehtivate normidega vastuolus

olevaks. Samas, arvestades asjaoluga, et kaebajat peeti Tallinna Vanglas vahi all, samuti

kaebajale antud lühikest vastamistähtajaga, võinuks Justiitsministeerium edastada arvamuse

küsimise kirja ka kaebaja esindajale. Kuna aga kaebaja sai asjas arvamust avaldada ja pole

põhjust oletada, et kaebajal puudus sel ajal igasugune kontakt oma esindajatega, ei saa

Justiitsministeeriumi tegevust pidada õigusvastaseks.

Kaebaja toob välja, et esialgu toimetati talle kätte eestikeelne haldusakt, selle venekeelse tõlke

kättetoimetamine viibis, kusjuures esialgu toimetati talle kätte teise isiku kohta käiva otsuse

tõlge. Arvestades kaebaja poolt vastustajale haldusmenetluses edastatud arvamust, mis on

selges ja veatus eesti keeles, puudub põhjus arvata, et eestikeelne haldusakt jäi kaebajale

arusaamatuks. Kaebajale edastati ka haldusakti venekeelne tõlge, millega tutvudes oli kaebajal

igal juhul võimalik tema kohta tehtud otsuse sisust aru saada. Kuigi tõlke kättetoimetamisega

viivitamine oli segadust põhjustav, ei põhjustanud see kaebaja õiguste riivet. Kaebus kohtule

esitati enne, kui kaebajale toimetati kätte otsuse venekeelne tõlge (20.09.2023), millest võib

järeldada, et kaebajal oli võimalik oma esindajaga suhelda ja haldusakt talle edastada.

Kaebaja perekonnal puudub kaebeõigus vastustaja 07.09.2023 korralduse vaidlustamiseks ja

kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 44 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda

isik üksnes oma õiguse kaitseks. Korraldus reguleerib kaebaja, mitte tema perekonna õigusi ja

kohustusi. Perekond on puudutatud vaid kaebaja kaudu, mitte iseseisvalt. Kaebajal oli võimalik

menetluse käigus oma perekonnaelu riive välja tuua ja seda põhjendada. Sellega on korralduse

andmisel ja kohtumenetluses arvestatud. Kohus ei saa teha perekonna osas teistsugust otsust kui

kaebaja osas. Kui kaebaja osas saab lugeda otsuse õiguspäraseks, siis perekonnale (sh lastele)

kaasnev riive ei õigusta korralduse tühistamist. Samuti ei saa perekonnale kaasnev riive kaaluda

üles avalikku huvi süütegude uurimise ja süüdlase vastutusele võtmise vastu. Perekonnale

tekkivad mõjud on süüteomenetluse ja karistamisega paratamatult kaasnevad tagajärjed.

Perekonna huvid võivad olla ka vastupidised ja sellisel juhul tekib vastuolu, kelle õigustega

peaks asja lahendamisel arvestama. Kõikvõimalike süüalusega seotud isikute (pereliikmed,

vanemad, täisealised lapsed, sugulased, sõbrad, töökaaslased, võlausaldajad, seotud äriühingud

jms) õiguste rikkumise ja kaebeõiguse tunnustamine viiks menetlusosaliste ringi

põhjendamatult suureks ega võimaldaks asja mõistlikult menetleda ega mõistliku aja jooksul

lahendada. Perekonnal ei ole õigust esitada kaebust kaebaja õiguste kaitseks ega tema huvides.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. X palub 30.10.2023 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 18.10.2023 otsus ja teha

asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Väljaandmismenetlusele kohaldub Euroopa Liidu (EL) õigus. EL-i sõlmitud välislepingud

muutuvad EL-i õiguse osaks. Liikmesriikide tegevus isikute väljaandmisel USA-le on EL-i

õigusega harmoniseeritud tegevus. Harta art 19 lg 2 mõte on selles, et kui isik asetatakse

väljaandmisel olukorda, mis on vastuolus EIÕK tõlgendamisel kujunenud standarditega,

üldtunnustatud lepingutega või liikmesriikide põhiseadustega, siis on liikmesriigi poolt

3-23-2038

14(23)

väljaandmine lubamatu. See tähendab, et kaebaja kohtlemise asjaolud USA-s tuli

väljaandmismenetluses vastustaja poolt välja selgitada ning hartas sätestatud põhiõiguste

rikkumise korral ei tohi isikut välja anda. Väljaandmine on vastuolus harta art 19 lg-ga 2.

Kaebaja on põhjendanud ja asjatundja arvamusega tõendanud, et tema tõenäolises

kinnipidamiskohas kohtueelses menetluses puuduks tal võimalus õues vabas õhus jalutada ja

sportida, sest huvitegevuseks ja sportimiseks on üksnes 223 m2 suurune ja 6 m kõrgune katusega

kaetud ruum. Vahistatuna ei oleks kaebajal võimalik privaatselt tegeleda hügieenitoimingutega

ega tualetis käia, ta oleks pidevalt kambrikaaslaste ja valvurite vaateväljas. Tõenäoliselt jääks

kaebaja kasutada vähem kui 3 m2 kambripinda. Kaebajal on opereeritud maokasvaja ja ta vajab

pidevat arstide järelevalvet, mida tõenäoliselt USA vanglas ei saa, sest vangla on alamehitatud

ja ülerahvastatud. Kaebaja võib sattuda vägivalla või väljapressimise ohvriks. On tõenäoline, et

kaebaja ei saa õigel ajal vajalikku abi ja tema turvalisus ei ole tagatud. Eelnev oleks vastuolus

EIÕK art-ga 3 ning välistab harta art 19 lg 2 kohaselt väljaandmise.

Väljaandmismenetlust reguleerivad KrMS §-d 450 ja 4521, täpsemalt nendes sätestatud asja

läbivaatamise tähtajad ja õigusselgusetu kaheastmeline menetlus, ei taga kaebajale tõhusat

õiguskaitset temale harta art 19 lg-st 2 tuleneva õiguse rikkumise ärahoidmiseks. Lubamatu on

vahetegu õigusliku lubatavuse ja väljaandmisotsuse kohtuliku kontrolli vahel, eriti arvestades

KrMS § 4521 lg-st 3 tulenevat piirangut. KrMS § 4521 lg 3 ei defineeri, mis on õiguslikku

lubatavust puudutavad asjaolud ja kas nende hulka kuuluvad ka KrMS §-s 436 sätestatud

väljaandmisest keeldumist õigustavad normid. Ringkonnakohtute praktika selles küsimuses on

vastuoluline. Seevastu seaduse seletuskiri väidab selgelt, et seadusandja tahteks oli luua

kaheastmeline kohtumenetlus, kus õigusliku lubatavuse kontrolli menetluses kontrollib kohus

KrMS §-des 438‒442 sätestatud piiranguid, ja ülejäänud väljaandmise õiguspärasuse kontroll,

sh väljaandmise kooskõla õiguse üldpõhimõtetega, lasub vastustajal. Halduskohtu tõlgendusega

nõustumise korral on äärmiselt kiire (KrMS § 450 lg 1) ja võistleva menetluse käigus tuvastatud

ja tuvastamata asjaolud justkui siduvad kaalutlusõigust teostavale uurivale haldusorganile.

Problemaatiline on ka see, kuidas peaks isikul, kellel puudub teave USA vangistustingimuste

kohta, olema võimalik kiirmenetluses selliseid asjaolusid esile tuua ja tõendada.

Harta art-st 47 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsele rikub ka KrMS § 4521 lg-tes 3, 5 ja 6

sätestatud 30-päevane tähtaeg kaebuse, apellatsioonkaebuse ja kassatsioonkaebuse läbi

vaatamiseks. Arvestades asjas esitatud faktiliste asjaolude ning keerukate õiguslike

probleemide mahtu ja kaalul olevaid õigushüvesid, on tähtaeg ebamõistlikult lühike. Seetõttu

tuleb jätta KrMS § 4521 lg 5 kohaldamata.

Euroopa Komisjoni juhiste ja kohtupraktika järgi kohaldub harta igale väljaandmismenetlusele,

kui liit on taotluse esitanud kolmanda riigiga sõlminud väljaandmislepingu. Kuna EL ja USA

vahel on väljaandmisleping sõlmitud, on Eesti tegevus oma kodaniku väljaandmisel USA-le

piiratud hartaga. Kui ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu, taotleb kaebaja harta

kohaldatavuse ja tõlgenduse kohta Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist.

Kaebaja palub tunnistada väljaandmisleping PS-ga vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.

Väljaandmisleping on ratifitseeritud häälteenamuse nõuete rikkumisega. Ratifitseerimise

seaduse poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, seega rikuti PS § 104 lg 2 p 14 nõudeid ning nii

seadus kui ka väljaandmisleping on formaalselt vastuolus PS-ga. Seega puudub PS § 36 lg-s 2

sätestatud põhiseaduspärase väljaandmislepingu eeldus ja kaebaja väljaandmine on lubamatu.

Väljaandmisleping on vastuolus õigusselguse põhimõttega, leping ei reguleeri väljaantava isiku

põhiõiguste kaitset.

Kaebaja palub KrMS §-d 450 ja 4521 tunnistada PS §-dega 14 ja 15 vastuolus olevaks ja jätta

kohaldamata. Viidatud sätted ei ole õigusselged ega taga isiku põhiõiguste kaitset

3-23-2038

15(23)

väljaandmismenetluses. Kuna PS § 36 lg 2 eeldab põhiseaduspärase menetluskorra olemasolu

Eesti menetlusseadustikus, on täitmata üks PS § 36 lg-st 2 tulenevaid väljaandmise

õiguspärasuse eeldustest.

Vastustaja

on

rikkunud

kaebaja

ärakuulamisõigust.

Vastustaja

25.07.2023

nn

ärakuulamiskirjast ei ole võimalik aru saada, mille kohta kaebajalt seisukohta küsiti, mille kohta

tal oli võimalik arvamust avaldada ja millised olid tulevase otsuse võimalikud põhimotiivid.

Kuna Justiitsministeerium oli 01.09.2023 valmistanud ette korralduse eelnõu, puudusid

takistused seda kaebajale seisukoha avaldamiseks esitada. Kaebaja sai kõik täpsemad

seisukohad ja neid kinnitavad tõendid esitada alles kohtumenetluses. Kohus tegi otsuse

18.10.2023, mistõttu ei ole usutav, et kohus jõudis kõiki kaebaja seisukohti ja tõendeid

põhjalikult analüüsida. Kaebaja jäi haldusmenetluses õigusabita. Kohtu järeldus, et tegelikkuses

võis eeldada, et kaebajal oli ka haldusmenetluses esindaja, on arusaamatu.

Vastustaja on oluliselt rikkunud uurimispõhimõtet. Halduskohus ei ole selgitanud, kas ja

milliseid asjaolusid pidi vastustaja uurima tulenevalt oma diskretsioonipädevusest.

Vastustaja on oluliselt rikkunud kaalutlusõigust. Kaebaja põhiseaduslikud õigused ei tulene

ainult PS §-st 26 ning vaidlustatud korraldus ei keskendu ainult sellele riivele. Seetõttu on ekslik

kohtu seisukoht, et vastustaja sai kaaluda vaid perekonna- ja eraelu puutumatust. Kaebaja

eesmärk on vältida oma põhiõiguste rikkumist. Eestis samadel asjaoludel menetletava

kriminaalasja tõttu on avalik huvi kriminaalasja menetlemiseks kaitstud sama hästi kaebaja

välja andmata jätmisel ja tal on õigus selle küsimuse kaalumisele ja põhjendamisele vastavuses

proportsionaalsuse põhimõttega. Halduskohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2009

otsusele nr 3-09-1549 on poolik ja jätab arvestamata, et selles kaasuses oli valitsuse korraldus

kaalutud ja sisuliselt põhjendatud. Praeguses asjas puuduvad korralduses kaalutlused, miks

menetluse jätkamine on eelistatud USA-s.

KrMS § 436 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et valitsus on kohustatud Eesti kodaniku lõpliku

väljaandmisotsuse tegemisel kontrollima kõiki sätte p-des 1‒3 nimetatud aluseid ja keelduma

väljaandmisest, kui kasvõi üks neist esineb. Sama kohustus tuleneb harta art 19 lg-st 2. Kui

lähtuda kohtu ekslikust loogikast, et väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli raames on kõik

kaebaja jaoks olulised küsimused (sh KrMS § 436 lg 1 alusel) juba ära otsustatud, siis on KrMS

§-s 4521 sätestatud kaebeõigus illusoorne ja sisutühi. Sellisel juhul jääb arusaamatuks, millisele

kohtulikule kontrollile Riigikohus lahendis nr 3-4-1-10-13 (p-d 38 ja 39) viitab. Halduskohtu

otsusest ei selgu, millised on sel juhul valitsuse kaalutlusõiguse piirid. Halduskohus ei saanud

jätta tähelepanuta arrest warrant`i ja aegumisega seotud küsimusi. Kaebajal puudub tõhus

võimalus kaitsta end seadusvastaste määruste eest mujal kui halduskohtus. Kohus on alusetult

jätnud

tähelepanuta

ka

karistuse

ebaproportsionaalsuse

küsimuse.

Haldusakti

proportsionaalsust tuleb kontrollida.

Halduskohus ei ole tõlgendanud KrMS § 4521 lg-t 3, jättes sisuliselt tähelepanuta küsimuse, kas

Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrustes on kehtivat õigust õigesti kohaldatud.

Väljaandmislepingu ega KrMS sätetega ei ole kooskõlas, kui riik annab oma kodaniku välja

hoolimata sellest, et kohus on õigusliku lubatavuse kontrollis kehtivat õigust (KrMS § 438, §

439 lg 1 ja § 440 lg 1 p 3) valesti kohaldanud. Kui ringkonnakohus asja lahendamisel leiab, et

KrMS § 4521 lg 3 siiski takistab korralduse õiguspärasuse kontrolli KrMS § 438, § 439 lg 1 ja

§ 440 lg 1 p 3 õige kohaldamise küsimuses, tuleb see säte tunnistada PS-ga vastuolus olevaks

ja jätta kohaldamata seoses PS §-des 14 ja 15 ning § 36 lg-s 2 ette nähtud põhiõiguste

ebaproportsionaalse riivega.

Vastustaja on jätnud kaalumata ja põhjendamata kaebaja väljaandmise olukorras, kus kaebaja

suhtes alustas kriminaalmenetlust esimesena Eesti, ning tegude suhtes, mis kattuvad täielikult

3-23-2038

16(23)

USA-s etteheidetavate tegudega. Vastustaja oleks pidanud kaaluma, kas kaebaja väljaandmine

on kooskõlas proportsionaalsuse nõudega ega too kaebajale kaasa ülemääraseid põhiõiguste

riiveid võrrelduna asja menetlemise jätkamisega Eestis.

Halduskohus ei ole tõendeid hinnanud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, ning on kasutanud

tõenditest vaid üksikuid fragmente. Samuti on uuritud pooltest eraldi dokumente (18.10.2023

uuritud väidetavalt allkirjastatud korralduse originaali), mida toimikus ei ole. Vastustaja pole

vastu vaielnud peaaegu ühelegi kaebaja väitele. Kohtu kriitika USA ekspertide tõendite suhtes

on oletuslik. Kohus ei saa väljaandmise õiguspärasust kontrollides tugineda lihtsalt lootusele,

et ekspertide poolt sedastatud isikute väärkohtlemine ei leia aset.

9. XL, XI ja XP paluvad 30.10.2023 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 18.10.2023

otsus osas, milles halduskohus jättis nende kaebuse rahuldamata ja rahuldada uue otsusega

kaebus, ning jätta kaebajate menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et kaebajatel puudub kaebeõigus. Kuigi vaidlustatud

korraldus pole adresseeritud kaebajatele, rikub see nende õigusi vahetult. Perekond on tervik ja

koosneb pereliikmetest. X on perekonna osa. Tema väljasaatmine tähendab, et perekond

lõhutakse. Korraldus puudutab kogu perekonda vahetult ja otseselt. Kaebeõiguse ekslik

eitamine halduskohtu poolt on toonud kaasa olukorra, kus halduskohus pole kaebajate

argumente sisuliselt analüüsinud, mis on HKMS §-de 164 ja 165 rikkumine. Kaebajad jäävad

endi õiguste rikkumise osas halduskohtule esitatud põhjenduste juurde neid kordamata.

10. Vabariigi Valitsus (Justiitsministeeriumi kaudu) palub 07.11.2023 vastuses jätta

apellatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub vajadus. Vastustaja ega halduskohus ei ole

seadnud kahtluse alla küsimust, et väljaandmise taotluse saanud riik on kohustatud kontrollima,

kas väljaandmisega rikutakse hartast tulenevaid õigusi ning hindama nendest lähtuvalt

väljaandmise õiguspärasust ja lubatavust. Nii Harju Maakohus, Tallinna Ringkonnakohus kui

ka Tallinna Halduskohus on oma otsustes kontrollinud väljaandmise kooskõla isiku

põhiõigustega.

Väljaandmise tingimused on KrMS §-des 438‒440 selgelt sätestatud ja seda ei lükka ümber

kaebaja seisukoht, et need alused ei ole piisavad. Väljaandmise otsustamisel tuleb lähtuda PS-

st ning Eestile siduvatest rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest. Kohtutel on

kohustus hinnata, kas isikut kahtlustatakse väljaandmist võimaldavas kuriteos, kas ei esine

asjaolusid, mis välistavad väljaandmise, ning kas isiku põhiõiguste riive on vajalik ja

proportsionaalne.

30-päevane tähtaeg väljaandmisotsuse peale esitatud kaebuse läbi vaatamiseks on piisav, et

kaebuses toodud asjaolusid igakülgselt ja põhjalikult hinnata. Arvestada tuleb, et väljaandmise

aluseks olevad asjaolud on eelnevalt leidnud üksikasjalikult käsitlemist Harju Maakohtu ja

Tallinna Ringkonnakohtu poolt, ning kaebajal on olnud piisavalt aega, et tutvuda väljaandmise

otsustamise aluseks olevate asjaoludega ja esitada oma vastuväited.

Nii Euroopa Kohus kui EIK on korduvalt hinnanud isikute USA-le väljaandmise võimalikkust,

andes seejuures vältimatult hinnangu sellele, kas see on harta ja EIÕK-ga kooskõlas. Nimetatud

kohtud on lugenud isikute väljaandmise korduvalt õiguspäraseks.

Väljaandmislepingu ratifitseerimine ei nõua Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest seda pole

nimetatud PS § 104 lg-s 2 sätestatud loetelus. Lepingut ei ole võimalik mahutada ka PS § 104

lg 2 p 14 alla, kuna olemuslikult pole tegemist kohtukorralduse seaduse või kohtumenetluse

3-23-2038

17(23)

seadusega. Tegemist on välislepinguga, mille ratifitseerimine toimus PS § 121 p 5 alusel ning

milleks oli nõutav poolthäälte enamus.

Väljaandmislepingus

ei

ole

ette

nähtud

kohustust

arvestada

igal

üksikjuhtumil

väljaandmismenetluses väljanõutava isiku põhiõigustega. PS § 123 kohaselt ei sõlmi Eesti

Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus PS-ga. Eesti on õigusriik ning õiguse rakendamisel

ja tõlgendamisel võetakse alati arvesse PS-ga tagatud õiguseid. Väljaandmise menetluses on

isikute põhiõigused tagatud tulenevalt KrMS §-st 436 ja 19. ptk väljaandmist käsitleva 2. jao

sätetest.

KrMS §-d 450 ja 4521 ei ole vastuolus PS-ga. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega.

Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebajale anti võimalus esitada oma seisukoht.

Ärakuulamiseks ei ole tingimata tarvilik esitada menetlusosalisele haldusakti projekti.

Etteheited uurimispõhimõtte rikkumisest on alusetud. Etteheide põhineb kaebaja vääral väitel,

justkui täitevvõim peaks uuesti hindama väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli

menetluses hinnatud asjaolusid ja halduskohtumenetluses väljaandmise otsuse vaidlustamisel

peaks halduskohus teostama kontrolli maa- ja ringkonnakohtu lahendite üle.

Kaebaja väljaandmise õiguslikku lubatavust hinnati kahes kohtuastmes ja mõlemas tehti

sisuliselt samasugune lahend. Kaebajal oli võimalik kohtumenetluses osaleda, esitada

seisukohti ja tõendeid. Tal olid menetluses kaitsjad. Ainuüksi kohtulahenditega

mittenõustumine ei õigusta samadel asjaoludel uue kohtumenetluse algatamist. Kaebajal oli

võimalik

esitada

väljaandmise

õiguslikku

lubatavust

puudutavaid

väiteid

teises

kohtumenetluses, seetõttu ei saa neid esitada halduskohtumenetluses.

Vaidlustatud korralduse andmisel ei tulnud uurida ega kaaluda kõiki kaebaja poolt välja toodud

asjaolusid. Tegemist on õigusliku lubatavuse küsimustega, millele anti või oleks tulnud anda

hinnang maakohtu menetluses.

Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega, mille kohaselt kaebaja perekonnal puudub

kaebeõigus korralduse vaidlustamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Esmalt lahendab ringkonnakohus kaebajate vastuväite kohtu tegevuse peale (I), seejärel

lahendab X apellatsioonkaebuse (II), tema perekonnaliikmete apellatsioonkaebuse (III) ning

viimaks jagab menetluskulud (IV).

I

12. Ringkonnakohus jätab kaebajate 21.11.2023 kohtuistungil esitatud vastuväite kohtu

tegevuse peale tõendite kogumisest keeldumisel rahuldamata. X apellatsioonkaebuses esitati

korduv taotlus (esitatud ka 05.10.2023 halduskohtule) tõendite kogumiseks: nõuda vastustajalt

välja Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 istungi salvestis vaidlustatud korraldusega seotud

sõnavõtte puudutavas osas ja nõuda Riigiprokuratuurilt välja kõik dokumendid, milles: Eesti

Vabariik on pakkunud USA-le Eesti kriminaalasja nr 18221000045 üleandmist, USA on andnud

nõusoleku Eesti kriminaalasi üle võtta, on kajastatud konsultatsioonid Eesti kriminaalasja

üleandmiseks USA-le. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 08.10.2023 määruses väljendatud

seisukohtadega neid üle kordamata ‒ nende tõendite kogumiseks puudub vajadus, kuna need ei

ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased (HKMS § 62 lg 2). 15.11.2023 esitati

ringkonnakohtule taotlus nõuda vastustajalt välja haldusasjas nr 3-09-1549 (nr 3-3-1-72-09)

3-23-2038

18(23)

vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korraldus nr 289. Ringkonnakohus keeldus

kohtuistungil selle tõendi kogumisest, kuna ka see tõend ei ole asjakohane. Viidatud

korraldusega otsustati Eesti kodaniku USA-le väljaandmine praeguseks muudetud

menetlusnormide alusel. Samuti ei saa sellest, kas ja kuidas on vastustaja varem otsustanud teise

isiku väljaandmise üle, teha järeldusi praeguses asjas vaidlustatud korralduse õiguspärasuse

kohta.

II

13. X apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada, sest Vabariigi Valitsus

on jätnud otsustamisel olulised asjaolud uurimata ja kaalumisel arvesse võtmata, mis on võinud

mõjutada isiku väljaandmise otsustamist. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohti

järgmiselt.

14. Vabariigi Valitsus on 07.09.2023 korralduse nr 227 lk-l 4 õigesti osutanud: „Vabariigi

Valitsus ei ole kohustatud Xt välja andma. Väljaandmistaotlust saab rahuldada üksnes siis, kui

seda tehes ei tagane Eesti riik oma kohustusest kaitsta Xt kui Eesti kodanikku ka välisriigis ning

kui ei riivata ebaproportsionaalselt tema põhiseaduslikke õigusi või kellegi teise õigusi või

huve.“ Ometi on valitsus korraldusest nähtuvalt kaalunud X 07.08.2023 seisukohtades (dtl 518)

välja toodud võimalikest põhiõiguste riivetest (kinnipidamistingimused, sh mure tervise pärast,

ja suhtlus perega) üksnes isiku väljaandmisega seonduvat riivet isiku perekonnaelu

puutumatusele. Kinnipidamistingimuste osas (mis peaks hõlmama EIÕK art-ga 3 kaitstud

inimväärsete kinnipidamistingimuste kontrolli ja käsitlema mh küsimust, kas kaebaja

terviseseisundit arvestades on USA kinnipidamisasutuses tagatud tema tervise säilimise

seisukohalt vajalik meditsiiniline kontroll) on vastustaja asunud korralduses seisukohale, et

need küsimused oleks tulnud tõstatada väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise

menetluses maakohtus, mida X ei teinud, mistõttu Vabariigi Valitsus sellel küsimusel pikemalt

ei peatu (korralduse lk 6). Need seisukohad on ebaõiged. Kaebaja tervisega seonduvat on

käsitletud üksnes kriminaalmenetluse läbiviimise ja väljaandmisotsuse täitmise võimalikkuse

kontekstis (korralduse lk 7), kuid seda oleks tulnud hinnata ka kinnipidamistingimuste ühe

komponendina – isikule kinnipidamisel võimaldatava arstiabi kättesaadavus, võttes arvesse

kaebaja seniseid terviseandmeid. Eelnevat hindamata jättes ei ole vastustajal olnud võimalik

võtta seisukohta küsimuses, kas isiku väljaandmisega ei riivata tema põhiõigusi määral, mis

muudab tema väljaandmise USA-le ebaproportsionaalseks ning sama eesmärgi –

kriminaalmenetluse läbiviimise – saavutamiseks tuleks menetlust jätkata hoopis Eestis.

15. Vabariigi Valitsuse korraldus isiku väljaandmiseks on haldusakt, mille andmisel rakendab

valitsus kaalutlusõigust (KrMS § 452 lg 1 esimene lause). Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 tuleb

kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib

halduskohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta

haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).

Nendest normidest tulenevalt lasus Vabariigi Valitsusel kohustus pärast seda, kui ta oli

veendunud, et kaebaja väljaandmine on õiguslikult lubatav, kaaluda otsuse tegemisel kõiki asjas

tähtsust omavaid asjaolusid (vt Riigikohtu 29.01.2010 otsus nr 3-3-1-72-09, p-d 13–14) ja

hinnata otsuse proportsionaalsust ehk riivet isiku põhiõigustele. Halduskohus kontrollib, kas

vastustaja järgis otsuse tegemisel kaalutlusreegleid.

3-23-2038

19(23)

16. Riigikohus on 29.05.2013 määruse nr 3-4-1-10-13 p-s 37 väljendanud seisukohta, et

maakohus ja ringkonnakohus peavad isiku välisriigile väljaandmise õigusliku lubatavuse

menetluses muu hulgas hindama seda, kas väljaandmine on kooskõlas Eesti õiguse

üldpõhimõtetega (KrMS § 436 lg 1 p 2). Seda seisukohta tuleb koosmõjus seadusandja

eesmärgi1 ja KrMS §-dega 438‒442 mõista viisil, et väljaandmise õigusliku lubatavuse

menetluses hindavad maakohus ja ringkonnakohus KrMS § 436 lg 1 p 2 alusel väljaandmise

kooskõla nende Eesti õiguse üldpõhimõtetega, mis seonduvad karistusõiguse ja

kriminaalmenetlusega, s.o eeskätt küsimustes, mis kuuluvad maakohtu kompetentsi (nt seaduse

tagasiulatuva mõju keelu ja määratletuse nõuded, enese mittesüüstamise privileegi, süütuse

presumptsiooni ning ausa ja õiglase kohtumenetluse austamine jne).

17. KrMS § 436 lg-s 1 sätestatud rahvusvahelisest kriminaalmenetlusalasest koostööst

keeldumise alused (sh p-s 2 märgitud vastuolu Eesti õiguse üldpõhimõtetega) ei ammendu aga

väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise menetluses (KrMS §-d 450–4511) antava

hinnanguga, vaid KrMS § 436 lg-s 1 sätestatud keeldumise aluste esinemist või puudumist tuleb

hinnata ka Vabariigi Valitsusel väljaandmisotsuse tegemisel (KrMS § 452 lg-d 1 ja 3).

Väljaandmisotsuses on võimalik piirduda viitega maakohtu põhjendustele KrMS § 436 lg-s 1

sätestatud keeldumise aluste puudumisel üksnes ulatuses, mis käsitleb väljaandmise lubatavuse

karistusõiguslikke ja kriminaalmenetluslikke aspekte. Samas peab Vabariigi Valitsus

kontrollima KrMS § 436 lg 1 p-s 2 sätestatud aluste puudumist laiemalt, analüüsides kõigi

asjassepuutuvate põhiõiguste riivete proportsionaalsust ja sellest tulenevalt väljaandmise

kooskõla Eesti õiguse (sh vangistusõiguse) üldpõhimõtetega. See, et isiku kohtlemist

väljaandmist taotlevas riigis peab hindama Vabariigi Valitsus, on sõnaselgelt välja toodud ka

juba viidatud eelnõu 755 SE seletuskirjas (lk 62). Järelikult on Tallinna Ringkonnakohus jätnud

30.06.2023 määruse nr xxxp-s 27 põhjendatult hindamata kaebaja need väited, mis tõstatati

ringkonnakohtu menetluses seonduvalt tema võimalike kinnipidamistingimustega.

18. KrMS § 4521 lg-st 3 tulenevalt tuli halduskohtul jätta tähelepanuta need kaebaja väited, mis

olid seotud väljaandmise (kriminaal)õigusliku lubatavuse küsimusega, mis tuli ja oli võimalik

esitada maakohtu menetluses: kriminaalasja üleandmise võimalikkus, vahistamismääruse

(arrest warrant) olemus, tegude karistatavus, karistuse määrad süükspandava kuriteo eest Eestis

ja USA-s, kuriteo aegumine, kautsjoni vastu vabastamise võimalus eeluurimise ajaks USA-s,

ennetähtaegse vabanemise võimalused karistuse kandmisel USA-s, karistuse kandmiseks

Eestile üleandmise võimalikkus ja tõenäosus. Nendes küsimustes avaldatud maakohtu ja

ringkonnakohtu seisukohti ei saa ümber hinnata ka halduskohus. Kui väljaandmise

(kriminaal)õigusliku lubatavusega seonduvad seisukohad jäid maakohtus esitamata, kuid nende

esitamine oli põhimõtteliselt võimalik, ei saa ega pea neid hindama halduskohus (KrMS § 4521

lg 3). Ülalviidatud eelnõu seletuskirja kohaselt on KrMS § 4521 lg-s 3 sätestatud täiendav

seisukohtade esitamise võimalus nähtud ette juhuks, kus teatud asjaolud omandavad ajalises

plaanis uue tähenduse (nt kuriteo aegumistähtaega puudutavad asjaolud), kuid praegusel juhul

selliste asjaoludega tegemist pole. Seepärast tuleb ka apellatsioonkaebuse läbivaatamisel jätta

need väited ja väidetega seonduvad tõendid tähelepanuta.

19. Ringkonnakohus ei pea KrMS §-de 440 ja 4521 regulatsiooni põhiseadusega vastuolus

olevaks õigusselgusetuse ega ette nähtud lühikeste menetlustähtaegade tõttu. Norme on

võimalik tõlgendada mõistlikult ja põhiseadusega kooskõlas ning lühikesed menetlustähtajad

teenivad kaalukat avalikku huvi – kriminaalmenetluse läbiviimise võimaldamine mõistliku aja

jooksul. Menetlustähtajad ei ole nii lühikesed, et takistaksid kaebeõiguse teostamist.

1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/377d3bd5-b99a-4563-da3c-75c74c1edd86/halduskohtume-

netluse-seadustik

3-23-2038

20(23)

20. Põhiseadusega vastuolus ei ole ka Eesti-USA väljaandmisleping. Välislepingu

ratifitseerimise seaduse vastuvõtmiseks ei ole PS § 104 lg 2 p-de 1 ja 14 kohaselt nõutav

Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna väljaandmisleping ei reguleeri kodakondsuse

küsimusi ega sisalda kohtumenetluse ja kohtukorralduse norme. Väljaandmisleping ei ole

vastuolus õigusselguse põhimõttega. Kohustus arvestada väljaandmisel isiku põhiõiguste

riivega tuleneb Vabariigi Valitsusele PS-st, EIÕK-st, hartast ja HMS-st ega peagi olema

välislepingus eraldi välja toodud. Asjas puudub vaidlus selles, et EIÕK ja harta normid ning

nendega seotud EIK ja Euroopa Kohtu praktika on asjakohased ka väljaandmismenetluses.

Taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kohaldatav

õigus on selge.

21. Euroopa Kohus on 06.09.2016 otsuses nr C-182/15 selgitanud, mida tuleb

väljaandmistaotluse saanud liikmesriigil harta art 19 lg 2 kontekstis kontrollida. Harta art-s 4

sätestatud ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld on absoluutne, kuna see

on tihedalt seotud harta art-s 1 nimetatud inimväärikuse austamisega. Pelgalt deklaratsioonide

olemasolust ja põhimõtteliselt põhiõiguste järgimist tagavate rahvusvaheliste lepingute

heakskiitmisest ei piisa, et tagada sobiv kaitse väärkohtlemise ohu eest, kui usaldusväärsetest

allikatest ilmneb ametiasutuste tegevus või nende poolt sallitav tegevus, mis on ilmselgelt

vastuolus EIÕK põhimõtetega. Sellest järeldub, et kui väljaandmistaotluse saanud liikmesriigil

on andmeid, mis näitavad, et taotluse esitanud kolmandas riigis esineb reaalne oht, et isikuid

koheldakse ebainimlikult või alandavalt, on ta kohustatud isiku sellele riigile väljaandmise üle

otsustamisel selle ohu olemasolu hindama. Selleks peab väljaandmistaotluse saanud

liikmesriigi pädev asutus tuginema objektiivsetele, usaldusväärsetele, täpsetele ja

nõuetekohaselt ajakohastatud andmetele. Need andmed võivad tuleneda muu hulgas niisuguste

rahvusvaheliste kohtute nagu EIK otsustest, väljaandmistaotluse esitanud kolmanda riigi

kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu organite poolt või ÜRO süsteemis tehtud otsustest või

koostatud aruannetest ja muudest dokumentidest. Väljaandmistaotluse saanud liikmesriik peab

kontrollima, et väljaandmine ei kahjusta harta art-s 19 nimetatud õigusi (otsuse p-d 56‒60). Et

kinnipidamistingimused USA kinnipidamisasutuses võivad koosmõjus isiku tervisliku seisundi

ning perekonna ja sidemete puudumisega USA-s põhimõtteliselt rikkuda EIÕK art 3 nõudeid

ning EIK praktika kinnipidamistingimuste kohta EIÕK art 3 kontekstis on asjakohane ka

väljaandmismenetluste puhul, kinnitas EIK otsustes Aswat vs. Ühendkuningriik (p 57) ja Babar

Ahmad jt vs. Ühendkuningriik. Viimati nimetatud lahendi kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi

hinnata kumulatiivselt, pöörates erilist tähelepanu isiku poolt välja toodud asjaoludele, samuti

tuleb arvesse võtta kinnipidamise pikkust võimalikes kinnipidamistingimustes (p-d 200‒204).

22. Eelnevast nähtub kokkuvõtvalt, et kaebaja väljaandmise proportsionaalsuse hindamise

raames tuli Vabariigi Valitsusel hinnata kaebaja väiteid tema kinnipidamistingimuste kohta

USA-s, sh küsimust, kuidas saab korraldatud tema tervisekontroll. Tegemist ei ole küsimustega,

mis seonduksid karistusõigust või kriminaalmenetlust puudutava õigusliku lubatavuse

kontrolliga. Vastustaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et sellist uurimist ja kaalumist

läbi ei viidud ning sama nähtub ka vaidlustatud korraldusest. Vastustaja ei saanud tugineda

üksnes sellele, et USA on õigusriik ja ka varem on Eesti kodanikke sinna välja antud. Kaebaja

on esitanud asjatundjate arvamusi, mis puudutavad (EIÕK art 3 rikkumisega seonduvate EIK

lahendite eeskujul) kinnipidamistingimusi kinnipidamisasutuses, kuhu kaebaja vahistatuna

tõenäoliselt paigutatakse, täpsemalt võimalust õues jalutada ja sportida; tegeleda

huvitegevusega; privaatsust ja kambri suurust; puudulikku juurdepääsu tervishoiuteenustele;

turvalisuse ja diskrimineerimise probleeme; oodatava eluea lühenemist ning kohtumiste

võimaldamist advokaadiga (M. H. Allenbaugh arvamused (dtl 262, 1153), J. Perdue arvamused

(dtl 379, 1006, 1666), M. Jimenezi 17.09.2023 arvamus (dtl 331), J. Palmquisti 13.10.2023

arvamus (dtl 1016) ja M. B. Nelsoni 21.10.2023 arvamus (dtl 1191). Vastustaja ei ole kahtluse

3-23-2038

21(23)

alla seadnud asjatundjate pädevust ega vaielnud vastu arvamustes esitatud seisukohtadele.

Vastustaja ei ole esitanud ka tõendeid, mis nendes arvamustes esitatud seisukohad ümber

lükkaks. Vastustaja on esitanud USA Justiitsministeeriumi 10.10.2023 kirja (dtl 952), milles

tehakse küll märkuseid seoses J. Perdue isikuga, kuid ei lükata ümber tema esitatud väiteid ega

seata neid kahtluse alla. Kohtuistungil esitatud 20.11.2023 tõend (dtl 1850) ei käsitle

kinnipidamistingimusi ega tervishoiuteenuste osutamise tingimusi kinnipidamisasutustes.

Uurida tuleks ka seda, kas kinnipeetavate kaebuste lahendamiseks loodud kaebesüsteem on

efektiivne määral, et seda ei ole alust pidada näilikuks (vrd J. Perdue ja M. Bairdi arvamuse (dtl

1666 jj) p-d 25 ja 26). Eesti ja USA on väljaandmislepingu art-s 20 leppinud kokku

konsulteerimise ja täiendava informatsiooni nõudmise. Vajadusel tuleb vastustajal neid

kanaleid kasutada.

23. Väljaandmine on menetlus, mille eesmärk on võidelda sellise isiku karistamatuse vastu,

kes viibib muul territooriumil kui see, kus ta süüteo väidetavalt toime pani (Euroopa Kohtu

06.09.2016 otsus nr C-182/15, p 39). Selle eesmärgi saavutamiseks on isiku väljaandmine küll

sobiv meede, kuid kui väljaandmisega kaasneks isiku põhiõiguste väga intensiivne riive, tuleb

Vabariigi Valitsusel kaaluda, kas sama eesmärki oleks võimalik saavutada ka isiku põhiõigusi

vähem riivama meetme abil, praegusel juhul kriminaalmenetluse läbiviimisega Eestis (nn

paralleelmenetluse temaatika, vrd EIK 26.01.2010 otsus King vs. Ühendkuningriik, p 29). Ehkki

otsuse selle kohta, millises riigis kriminaalmenetlus läbi viia, teeb väljaandmise menetluse

alguses prokuratuur (kriminaalmenetluse läbiviimise ökonoomia küsimus), ei välista see siiski

valitsuse pädevust hinnata sellise otsusega kaasnevat põhiõiguste riivet ja väljaandmise

proportsionaalsust.

24. Kaebaja õigust ärakuulamisele pole rikutud määral, mis iseenesest tooks kaasa Vabariigi

Valitsuse korralduse tühistamise. Ehkki korralduse eelnõu saatmine kaebajale arvamuse

avaldamiseks oleks aidanud tal paremini ärakuulamisõigust teostada, sai ta siiski oma seisukoha

väljaandmismenetluses esitada ja seda kohtumenetluses oluliselt täiendada. Kuigi vastustaja

poolt kaebajale vastamiseks antud tähtaeg oli lühike (10 päeva + pikendatud 7 päeva, dtl 515‒

517), ei saa seda pidada oluliseks ärakuulamisõiguse rikkumiseks. Kaebajal oli sel perioodil

võimalik soovi korral võtta endale esindaja ja esitada vastustajale oma seisukoht. Haldusorgan

ei pea ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma

võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (nt Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-

13, p 34; 14.01.2004 otsus nr 3-3-1-82-03, p 17). Praegusel juhul oli kaebajale piisavalt teada,

mille (s.o väljaandmise) kohta saab ta arvamuse vastustajale esitada.

25. Perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalsuse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu

otsuse p-s 22 esitatud seisukohtadega neid kordamata. Ainuüksi perekonnapõhiõiguse riive

tõttu ei saa kaebaja väljaandmist pidada ebaproportsionaalseks. Avalik huvi kriminaalmenetluse

läbiviimiseks kaalub üles kaebaja perekonnapõhiõiguse riive. Erandlikke asjaolusid, millele on

viidatud EIK otsuses Čalovskis vs. Läti (p 147), praeguses asjas ei esine.

26. Eelnevast tulenevalt tuleb Vabariigi Valitsuse 07.09.2023 korraldus nr 227 tühistada

põhjusel,

et

oluliselt

on

rikutud

uurimiskohustust

ja

jäetud

kontrollimata

kinnipidamistingimused (sh tervishoiuteenuste tagatus) USA kinnipidamisasutuses, kuhu

kaebaja suure tõenäosusega pärast USA-le väljaandmist paigutataks, ning asjaolu, kas

väljaandmine riivaks kaebaja põhiõigusi kumulatiivselt määral, et tuleks kaaluda

kriminaalmenetluse läbiviimist Eestis. Teisisõnu on vastustaja jätnud kaebaja väljaandmise

proportsionaalsuse hindamisel osa olulistest asjaoludest arvesse võtmata. Sellega tehti oluline

kaalutlusviga, mis võis viia sisuliselt väära otsuseni. Viidatud uurimiskohustust ja oluliste

asjaolude kaalumist ei saa haldusorgani asemel toimetada halduskohus.

3-23-2038

22(23)

III

27. X perekonnaliikmete apellatsioonkaebus tuleb rahuldada samadel põhjendustel nagu X

apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et välja antava isiku

pereliikmetel puudub väljaandmise otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus. Perekonnapõhiõiguse

kandjateks on kõik perekonnaliikmed. Olenemata sellest, et väljaandmise otsus riivab kõige

intensiivsemalt just välja antava isiku õigusi ning isikul oleks võimalik enda kaebuses tuua esile

mh kõik need aspektid, millele võiksid tugineda tema perekonnaliikmed, ei anna see alust

välistada viimaste võimalust pöörduda ka ise kohtusse. Kohtusse pöördumise õigus sõltub

HKMS § 44 lg 1 kohaselt kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste riive võimalikkusest, mitte selle

riive intensiivsusest (nt Riigikohtu 21.06.2022 määrus nr 3-21-2230, p 9). Kaebaja

perekonnaliikmed ei ole vaidlustatud haldusakti adressaatideks, kuid ringkonnakohtu hinnangul

ei ole mõistlikult võimalik väita, et väljaandmise otsustamist reguleerivad õigusnormid

kaitsevad küll välja antava isiku PS §-s 26 sätestatud põhiõigust, kuid mitte tema

perekonnaliikmete samasisulist põhiõigust. Eeltoodu ei tähenda, et Vabariigi Valitsus pidanuks

omaalgatuslikult

kaasama

kaebaja

perekonnaliikmed

ka

haldusmenetlusse,

kuid

perekonnaliikmetel olnuks võimalik taotleda HMS § 11 lg 1 p 3 alusel enda kaasamist.

IV

28. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1

kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb

menetluskulude

väljamõistmiseks

kohtule

esitada

menetluskulude

nimekiri

ja

kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna

ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebused,

jäävad kaebajate menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1).

29. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et X on esimese astme kohtus

kandnud menetluskulusid 40 444,76 eurot (koos käibemaksuga), sh dokumentaalse tõendi

saamise kulud 17 209,56 eurot ja riigilõiv 20 eurot. Apellatsioonimenetluses on kaebaja

kandnud menetluskulusid 37 371 eurot (koos käibemaksuga), sh dokumentaalse tõendi saamise

kulud 21 192 eurot ja riigilõiv 20 eurot. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kulude vastaspoolelt väljamõistmine peab olema

põhjendatud sisuliselt. Arvesse tuleb võtta läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja

keerukust, menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-

1-80-16, p 35). Vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte

arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades

ilmselgelt ülepaisutatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19;

13.11.2018 otsus nr 3-18-1570, p 17).

30. Kohtupraktika

kohaselt

saab

halduskohtumenetluses

välja

mõista

ainult

halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud kulusid (vt

Riigikohtu 05.12.2013 otsus nr 3-3-1-60-13, p 17; 25.04.2016 otsus nr 3-3-1-10-16, p 16.1).

Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldus on antud 07.09.2023. Enne seda kuupäeva ei saanud

kaebajal seega kohtumenetlusega seotud kulusid tekkida. Halduskohtule 14.10.2023 esitatud

menetluskulude nimekirjale lisatud välismaksekorraldustest (lisad 3-1, 3-2 ja 3-3) nähtuvalt on

asjatundja arvamuste saamise kulu 16 459,56 eurot (koos käibemaksuga) kantud 18.07.2023,

23.07.2023 ja 04.09.2023, mil kaebaja esindajal ei saanud olla teada 07.09.2023 korralduse

vaidlustamise vajadus ega kohtus tehtavad kohtumenetluse toimingud. Seetõttu ei saa vastavat

kulu menetluskulude jagamisel arvesse võtta ja see kulu jääb kaebaja enda kanda. Muus osas

on menetluskulude kandmine ning nende seos praeguse haldusasja menetlemisega

3-23-2038

23(23)

nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja esimese ja teise astme

esindajakulud võrreldes sarnase mahu ja keerukusega asjadega siiski ülepaisutatud. Osaliselt ei

ole põhjendatud kaebuse koostamisele ning apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud aeg ning

väljamõistetavaks kuluks HKMS § 103 lg 1 tähenduses ei saa pidada suhtlust ajakirjanikega.

Kokkuvõtvalt saab pidada kaebaja taotlust esindajakulude osas põhjendatuks esimese astme

kohtus 18 100 eurot (koos käibemaksuga) ja ringkonnakohtus 10 628 (koos käibemaksuga).

Esimese ja teise astme kohtus kokku tuleb koos esindajakulude, dokumentaalse tõendi saamise

kulude ja kantud riigilõivudega menetluskuludena vastustajalt X kasuks välja mõista 50 710

eurot.

31. XL, XIi ja XP menetluskulud esimeses kohtuastmes olid 5724 eurot (koos käibemaksuga),

sh riigilõiv 60 eurot, ja apellatsiooniastmes riigilõiv 60 eurot. Kuna kaebajate argumendid said

käsitleda üksnes perekonnaõiguse riive ja kaebeõiguse küsimust, peab ringkonnakohus

esindajakulusid ülepaisutatuks ning mõistlikuks ja vajalikuks kuluks 3000 eurot. See tuleb

vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista.

32. Kaebajate taotlus menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

suuruses

viivise

väljamõistmiseks

jääb

rahuldamata.

Hüvitamisele

kuuluvatele

menetluskuludele viivise kohaldamise näeb ette tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4,

mille kohaldamiseks halduskohtumenetluses puudub alus (HKMS § 1 lg 3; vt ka Riigikohtu

03.11.2016 otsus nr 3-3-1-37-16, p 26).

33. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema

enda kanda.

34. Kaebajate eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada nende nimed tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)