2-23-15947/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 27. november 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-15947

Tsiviilasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. ja 14. novembri 2023. a määrused

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11. ja 14. novembri 2023. a määrused tsiviilasjas nr 2-23-

15947 muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15

päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse

juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11. novembril 2023 esitas sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku

valvearst (avaldaja) Harju Maakohtule taotluse X (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja tähtaja pikendamiseks kuni

40 päevani. Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 11. novembril 2023 kell 01.08

tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-

s 11 sätestatule. Taotluse kohaselt on puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu ohtlik iseendale

ja teistele. Samuti ei ole puudutatud isik võimeline oma ravivajadust ise hindama.

Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire

(F29 Täpsustamata psühhoos). Puudutatud isikul esinevad kuulmismeelepetteid ning

paranoidsed luulumõtted. Puudutatud isiku käitumine on psühhoosielamusest juhitud,

ettearvamatu, ebaadekvaatne ja agressiivne, mistõttu on ta ohtlik nii isendale kui teistele. Temal

esinevast psüühikahäirest tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima

oma käitumist. Enne puudutatud isiku hospitaliseerimist helistas puudutatud isik ise

häirekeskusesse ning väitis, et teda jälgitakse kodu juures sooviga teda tappa. Politsei

sündmuskohal ohtu puudutatud isikule ei tuvastatud ning isik viidi kiirabi poolt tervisliku

seisundi hindamiseks esmalt sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini

osakonda ning seejärel psühhiaatriakliiniku valvetuppa. Puudutatud isik rääkis oma

kuulmismeelepetetest (laeva sõidu ajal kuulis laevu endaga rääkimas imelikel teemadel) ning

avaldas paranoilisi luulumõtteid selle kohta, et teda jälitatakse ja soovitakse tappa. Seejärel

muutus puudutatud isik haiglapersonali suhtes verbaalselt agressiivseks ega allunud enam

sõnalisele rahustamisele. Puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi otsusega. Haiglaravil viibides ei ole puudutatud isiku seisund paranenud.

Puudutatud isiku seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4-päevase haiglaravi

vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema turvaline toimetulek kodustes tingimustes.

2. Harju Maakohus rakendas 11. novembri 2023. a määrusega (vaidlustatud määrus)

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest,

s.o alates 11. novembrist 2023 kell 01.08 kuni 15. november 2023 kell 01.08. Maakohus andis

loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase ja

rahustava toimega ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil juhul, kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

2.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib kohtu loata psühhiaatri otsusel tahtest

olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul tahtest olenematu haiglaravi algusest (PsAS § 11

lg 4). Maakohus tuvastas, et puudutatud isikule alustati tahtest olenematu ravi kohaldamist

psühhiaatri otsusel 11. novembril 2023 kell 01.08. Kohus võib avaldaja taotlusel esialgse

õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või

kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1).

2.2. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire. Avaldusest ja kohtule

esitatud psühhiaatrite arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isiku raske psüühikahäire

piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku käitumine on

psühhoosielamustest juhitud. Puudutatud isik ohustab ebaadekvaatse ja ettearvamatu ning

agressiivse käitumisega nii end ümbritsevaid inimesi (ropendab, sõimab ja ähvardab) kui

iseennast (kõndis tänaval paljajalu). Ka puudub puudutatud isikul haiguskriitika. Arvestades

3 (5)

puudutatud isiku psüühikahäiret ning asjaolu, et tal puudub haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei

ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.

Maakohtu hinnangul on ravidokumendid piisavad, et otsustada esialgse õiguskaitse

kohaldamise vajalikkuse üle, mistõttu maakohus puudutatud isikud ära ei kuulanud.

3. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 12. novembril 2023 psühhiaatriakliinikus.

Puudutatud isikule määratud esindaja toetas esialgse õiguskaitse kohaldamist.

4. Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku

raviarst

teavitas

14. novembril 2023 maakohut sellest, et puudutatud isiku seisund ei ole muutunud ja ta vajab

jätkuvalt haiglaravi.

5. Harju Maakohus pikendas 14. novembri 2023. a määrusega (vaidlustatud määrus)

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani alates tema psühhiaatri otsusega

tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 11. novembrist 2023 kell 01.08 kuni

21. detsembrini 2023 kell 01.08. Maakohus määras, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud

tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpeb 21. detsembril 2023 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase ja rahustava toimega

ravi manustamiseks haigla tingimustes ning vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega

ei nõustu.

Maakohus kordas varasemas määruses esitatud seisukohti. Täiendavalt märkis maakohus, et

kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Puudutatud isiku käitumine on psüühilisest

haigestumisest mõjutatud ning ta ei mõtle selgelt. Puudutud isik ise on kohtule ärakuulamisel

avaldanud, et ta toodi ilma põhjuseta haiglasse. Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on

vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal

puudub koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja

teistele. Ka puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja toetab avaldaja taotlust.

Maakohus asus seisukohale, et puudutatud isiku seisund ei ole alates tahtest olenematu ravi

alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole

muutunud ega ära langenud.

MÄÄRUSKAEBUS

6. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada nii

11. novembri 2023. a kui ka 14. novembri 2023. a maakohtu määrused.

Puudutatud isik on seisukohal, et täidetud ei ole PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused tema

kinnisesse asutusse paigutamiseks. Puudutatud isik on haiglasse paigutatud ekslikult.

Puudutatud isik kutsus enne tema haiglasse paigutamist ise politsei, kuna teda ähvardati tappa.

Politsei tuli küll kohale, kuid puudutatud isik viidi hoopis psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud

isik soovis uuesti politseisse helistada, kuid tema telefon võeti ära. Puudutatud isiku hinnangul

ei ole tal mingit psüühikahäiret. Seejuures puudus arstidel igasugune alus talle diagnoosi

panemiseks.

7. Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest

täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

4 (5)

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrused tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

(koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu

määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust nende

tühistamiseks.

10. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva 11. novembri 2023. a

määrusega ning pikendanud psühhiaatriahaiglasse paigutamist 14. novembri 2023. a

määrusega kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt välja

selgitanud PsAS § 11 lg 1 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Kolleegium nõustub

maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel

neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). 11. novembri

2023. a psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud raske

psüühikahäire – täpsustamata psühhoos (F29). Puudutatud isikul on kuulmismeelepetted

(kuuleb hääli rääkimas) ja paranoidsed luulumõtted (arvab, et tema tegevust jälgitakse tema

telefoni kaudu, samuti, et teda soovitakse tappa ning haiglas süstitakse talle mürgiseid aineid).

Puudutatud isiku käitumine on täiel määral psühhoosielamustest juhitud, samuti ettearvamatu,

ebaadekvaatne ja agressiivne, mistõttu on ta ohtlik nii iseendale kui teistele (dtl-d 9–10).

Veendumus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, on tekkinud maakohtul ka isiku ärakuulamisel (dtl 44).

Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast

nelja päevast haiglas viibimist (dtl 34).

12. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse

(PsAS § 11 lg 1 p 2). Kolleegium nõustub, et olukorras, kus puudutatud isikul puudub

haiguskriitika ning tema käitumine on ettearvamatu ja agressiivne, ohustab ta haiglaravita enda

ja ümbritsevate elu ja turvalisust. Ka Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkusele võib viidata

mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm

14.02.2018 2-15-3662, p 14.1). Ka on puudutatud isik avaldanud, et jalutas paljajalu õues

(dtl 9). Arvestades novembrikuu madalaid õhutemperatuure, nõustub kolleegium maakohtuga,

et sellise käitumisega on puudutatud isik ohtlik iseendale (seades ohtu oma tervise). Samuti

saab isiku ohtlikkus väljenduda kalduvuses vägivallale (vt nt RKTKm 19.02.2014 3-2-1-155-

13, p 39.2). Kuigi praegusel juhul ei ole asja materjalidest nähtuvalt puudutatud isik otsest

vägivalda teiste isikuste suhtes kasutanud, kuid tema terviseseisundist tulenevalt on tema

käitumine agressiivne (hospitaliseerimisel käitus haiglapersonali suhtes ähvardavalt ja

agressiivselt). Samuti on puudutatud isik avaldanud, et ta on koju varunud enesekaitseks

nugasid (dtl-d 9 ja 64).

Eeltoodu kogumis kinnitab maakohtu järeldust, et puudutatud isik ohustab oma käitumisega

ümbritsevaid inimesi ning on ohtlik ka iseendale. Risk, et ta võib endale tekitada raske

tervisekahjustuse, on maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui

tõenäoline. Seejuures on maakohus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamisel arvestanud puudutatud isiku raviarsti

hinnangut, mille kohaselt puudub puudutatud isikul koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel

ta on psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele (dtl 34).

5 (5)

13. Kolleegiumi hinnangul on täidetud ka PsAS § 11 lg-s 3 sätestatud eeldus. Maakohus on

teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi meetmetest, sest tal

puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ka määruskaebusest nähtuvalt ei mõista

puudutatud isik enda ravivajadust, leides, et tal puudub raske psüühikahäire ning ta on haiglasse

paigutatud ekslikult. Riigikohus on varasemalt leidnud, et muude abinõude kasutamise

võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate

põhjuste tõttu (vt nt RKTKm 19.02.2014 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab

jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning keeldub ravist, ei ole kolleegiumi

hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes

tahtest olenematut ravi kohaldades.

14. Kolleegium leiab, et kuivõrd puudutatud isiku raviarsti hinnangust nähtuvalt ei muutunud

puudutatud isiku seisund pärast neljapäevalist ravi (dtl 34), siis leidis maakohus põhjendatult,

et puudutatud isiku seisund ei ole alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning

esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.

Seejuures on ka määratud esindaja toetanud avaldaja avaldust. Kolleegium märgib täiendavalt,

et asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et tal puudub raske psüühikahäire ja ta ei vaja

ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ja ohtlikkusele ning ei

saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul

puudub alus kahelda asjatundjate seisukohtades.

15. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

16. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)