3-19-1196/83 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. november 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1196

Haldusasi

Y AS (pankrotis), X, C ja Q kaebus Finantsinspektsiooni

27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 tühistamiseks või

õigusvastasuse tuvastamiseks, otsuse avalikustamise

toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks ning 28. mail 2019

avaldatud

ebaõigete

faktiväidete

ümberlükkamiseks

kohustamiseks või põhjendamatute väärtushinnangute

avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebajad – Y AS (pankrotis), X ja C, esindajad v.adv

Vitali Šipilov ja v.adv Mari Anne Rosalie Rohtla

Vastustaja – Finantsinspektsioon, esindaja ST

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y AS (pankrotis), X ja C apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. juuni 2023

RESOLUTSIOON

1. Võtta Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1196

resolutsiooni p-ga 3.2 tagastatud kaebajate 19. augusti 2019. a menetlusdokumendi

lisad 2, 96 ja 97 haldusasja nr 3-19-1196 materjalide juurde. Ülejäänud halduskohtu

otsuse resolutsiooni p-dega 3.1, 3.2, 3.4, 3.7, 3.8 ja 3.10–3.12 tagastatud dokumendid

jätta haldusasja juurde võtmata.

2. Jätta Y AS (pankrotis), X ja C apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 14. märtsi

2022. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1196 resolutsiooni punkti 8 peale läbi vaatamata.

3. Jätta Y AS (pankrotis), X ja C apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1196

resolutsiooni punkt 9 osas, milles halduskohus jättis Y AS (pankrotis) kaebuse

Finantsinspektsiooni 27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 õigusvastasuse tuvastamiseks

rahuldamata. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Y AS (pankrotis) kaebus

Finantsinspektsiooni 27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 õigusvastasuse tuvastamiseks

läbi vaatamata.

3-19-1196

2(27)

5. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1196

resolutsiooni punktid 6 ja 7 osas, milles halduskohus jättis X ja C kaebuse

Finantsinspektsiooni 27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 tühistamiseks läbi

vaatamata. Teha selles osas uus otsus, millega jätta X ja C kaebus

Finantsinspektsiooni 27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 tühistamiseks rahuldamata.

6. Ülejäänud osas jätta Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsuse haldusasjas nr

3-19-1196 resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

7. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

8. Otsuse avaldamisel asendada kõigi kaebajate ja F OÜ nimed ning kriminaalasja

number tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. detsembril 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Finantsinspektsioon (FI) väljastas 05.06.2013 otsusega nr 4.1-1/22 Y AS-le (F)

makseasutuse tegevusloa makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (MERAS) § 3 lg 1 p-des 1,

2, 3, 4 ja 6 nimetatud teenuste osutamiseks. FI 23.10.2015 otsusega nr 4.1.1/115 väljastati F-le

täiendav tegevusluba MERAS § 3 lg 1 p-s 5 nimetatud teenuse osutamiseks.

2. Lepinguline siseaudiitor viis F juures 2016. a veebruarist kuni aprillini läbi siseauditi,

mille käigus tuvastas olulisi rikkumisi ja probleeme mh rahapesuvastases tegevuses ja „tunne-

oma-klienti“ protseduuride rakendamises. Siseauditi aruanne esitati F-le 04.05.2016.

3. FI viis F-s 02.10.2017–27.10.2017 läbi kohapealse kontrolli (kontrollitav periood

01.08.2016–31.07.2017), et hinnata makseasutuse üldjuhtimist, riskijuhtimist ja sisekontrolli

süsteemi, ning tuvastas rikkumisi ja puudusi kõigis kontrollitud valdkondades. Kohapealse

kontrolli akt toimetati F-le kätte FI 06.02.2018 kirjaga nr 4.7-1.12/4010-11. Tuvastatud

puuduste kõrvaldamiseks tegi FI 02.04.2018 otsusega nr 4.1-1/50 F-le ettekirjutuse.

3-19-1196

3(27)

4. FI korraldas F juures 09.07.2018–03.08.2018 teise kohapealse kontrolli eesmärgiga

hinnata F rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise organisatsioonilist ülesehitust ja

toimimist üldiselt, F juhtkonna ja töötajate tegevust rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamise valdkonnas (sh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud riskide

juhtimisel ja maandamisel), samuti hoolsusmeetmete rakendamist (sh ärisuhte loomisel) ning

tegevust rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral. Kontrolli käigus tuvastas FI

rikkumisi kõigis kontrollitud valdkondades. Kohapealse kontrolli akt toimetati F-le kätte FI

04.02.2019 kirjaga nr 4.7-1.12/2910-20.

5. Omavahendite minimaalsuuruse nõude rikkumise tõttu tegi FI 21.01.2019 otsusega nr

4.1-1/1 F-le ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks. Ettekirjutuse täitmiseks kohaldas FI

26.02.2019 kirjaga nr 4.5-1.16/123-6 sunniraha 1600 eurot ja 04.03.2019 kirjaga nr 4.5-

1.16/123-8 sunniraha 3200 eurot. F tasus 28.02.2019 sunniraha 1600 eurot ja 06.03.2019

sunniraha 3200 eurot ning täitis ettekirjutuse 07.03.2019.

6. Finantsinspektsiooni juhatus tunnistas 27.05.2019 otsusega nr 4.1-1/70 kehtetuks oma

05.06.2013 otsuse nr 4.1-1/22 ja 23.10.2015 otsuse nr 4.1.1/115, tunnistas kehtetuks F

tunnuskoodi nr 45 ja selle kasutamise õiguse ning otsustas avalikustada otsuse tervikuna FI

veebilehel ja otsuse resolutsiooni punkti 1 üleriigilise levikuga ajalehes. Otsuse õiguslikeks

alusteks on Finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 18 lg 2 p 1, § 54 lg 5 ja § 55 lg 1 ning MERAS

§ 14 lg 3, § 22 lg 2 p-d 5, 9 ja 13, § 22 lg 8 ja § 23 lg-d 1 ja 2.

Teise kohapealse kontrolli käigus tuvastati, et F on ulatuslikult rikkunud rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda, mis annab aluse tunnistada

tegevusluba kehtetuks (MERAS § 22 lg 2 p 13):

–

F on jätnud kehtestamata asjakohased või nõuetele vastavad protseduurireeglid (rahapesu

ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 14 lg-d 1 ja 3);

–

F ei ole tuvastanud õigesti tegelikku kasusaajat ega ole aru saanud klientide omandi ja

kontrollistruktuuridest (RahaPTS § 20 lg 1 p 3). Tegelikku kasusaajat tundmata ei ole

võimalik tuvastada ärisuhte eesmärki (RahaPTS § 20 lg 2;

–

F ei ole tuvastanud ärisuhte eesmärki ja olemust, sh kliendi tegevusala / valdkonda,

maksetavasid ja olulisemaid äripartnereid (RahaPTS § 20 lg 1 p 4, lg 2);

–

F ei ole kogunud teavet kliendi rikkuse päritolu kohta (RahaPTS § 20 lg 4);

–

F ei ole ärisuhet õigesti jälginud, sh ei ole teostanud ärisuhtes tehingute kontrolli,

tuvastanud õigesti tehingus kasutatavate vahendite allikat ja päritolu, tuvastanud õigesti

rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavaid või sellega tõenäoliselt seotud tehinguid

(RahaPTS § 20 lg 1 p 6, § 23 lg 2 p-d 1, 3, 4);

–

F ei ole kohaldanud hoolsusmeetmeid vastavalt ärisuhte riskile või kliendile määratud

riskitasemele ning on kõrgema riskiga klientide puhul jätnud kohaldamata tugevdatud

hoolsusmeetmed (RahaPTS § 20 lg 6, § 36 jj). Kontrolli käigus ei nähtunud, et F

hoolsusmeetmete kohaldamise ulatus oleks ka tegelikult riskipõhine, vaid F võib mh

riskihinnangutega manipuleerida;

–

F ei ole Rahapesu Andmebürood (RAB) nõuetekohaselt teavitanud (RahaPTS § 49 lg 1),

vaid on talunud ilmselgelt kahtlust äratavaid või ebatavalisi kliente ja tehinguid. F on

01.01.2017–26.11.2017 esitanud vaid 13 teadet rahapesu kahtluse kohta, kuigi tema

kliendiportfelli ning üldist riskiprofiili ja haavatavust, samuti teisi tuvastatud rikkumisi

arvestades on selge, et teateid oleks pidanud olema oluliselt rohkem.

3-19-1196

4(27)

F on MERAS § 22 lg 2 p 5 tähenduses olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates

õigusaktides sätestatut. F toime pandud rikkumiste iseloomu, ulatust ja paljusust arvestades

tuleb kogumit pidada oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa tegevusloa kehtetuks tunnistamise.

FI on tuvastanud F puhul erinevaid üldjuhtimisega seotud rikkumisi. Nende arv ja iseloom

viitavad selgelt F suutmatusele MERAS-s sätestatud nõuetele vastavat organisatsiooni üles

ehitada, mis on mh vajalik klientide huvide kaitse tagamiseks:

–

F sise-eeskirjad ei olnud vastavuses tegeliku töökorraldusega ning neis ette nähtud

juhtimis- ja kontrollitasandid ei toimi usaldusväärselt (MERAS § 47 lg 7, § 50 lg 2);

–

F organisatsiooni struktuurist nähtus huvide konflikt ja sisekontrolli meetmed ei olnud

piisavad, et seda ära hoida või selle mõju maandada (MERAS § 50 lg 3 p 4, § 51 lg 1).

Nõukogu esimees teostas funktsioone, mis allusid ja raporteerisid juhatusele;

–

Sise-eeskirjas ei olnud juhatuse liikmete vastutusalad selgelt ja ammendavalt määratletud.

Sise-eeskirjaga juhatusele määratud ülesanne ei olnud kooskõlas F põhikirjaga. F

nõukogu koosolekuid ei toimunud vaadeldaval perioodil vähemalt üks kord 3 kuu jooksul

(äriseadustiku (ÄS) § 321 lg 1);

–

F sise-eeskirju ei olnud organisatsiooniliste muudatustega seoses üle vaadatud ega viidud

vastavusse tegelikult kehtiva struktuuriga (MERAS § 50 lg 3 p 4, § 47 lg-d 7 ja 8);

–

F ei ole suutnud enne finantsjärelevalve sekkumist probleeme iseseisvalt lahendada, mis

viitab puudustele F suhtumise ja organisatsiooni kultuuri osas.

FI on tuvastanud F puhul erinevaid riskijuhtimise ja sisekontrolliga seotud rikkumisi, mille

põhjal on ilmne, et F organisatsioon ja tegevused, sh ebapiisav riskijuhtimise süsteem ja

sisekontrolli meetmed hõlmasid endas olulisi riske, mis ei saa olla finantssektoris lubatavad:

–

Ei järgitud sise-eeskirjas sätestatud nõuet juhatusele esitatava aruandluse osas (MERAS

§ 50 lg 1, § 47 lg 7). Sise-eeskirja üle vaatamine ei olnud kirjalikult fikseeritud (MERAS

§ 47 lg 8). Sisekontrolli süsteem ei olnud kooskõlas MERAS § 47 lg-tega 7 ja 8 ning §

50 lg-tega 1 ja 2, kuna sise-eeskirju ei olnud viidud vastavusse tegeliku töökorraldusega;

–

F nõukogu otsusega loodud riskikomiteel olid ulatuslikud ülesanded F riskide juhtimisel,

riskidega seotud muudatustegevuste kinnitamisel, riskide raporteerimisel, nõukogu

riskidega seotud nõustamisel jms, kuid ei tuvastatud, et neid ülesandeid oleks täidetud

(MERAS § 50 lg 1, § 47 lg 7);

–

F-l puudusid finantsseisundit mõjutada võivate finantsriskide mõõtmise ja juhtimise

limiidid (MERAS § 47 lg 7). F hoidis oma rahalisi vahendeid neljas valuutas, kuid

puudusid piirangud, millises ulatuses tohib üht või teist valuutat hoida. F sise-eeskirjades

ja tegevuses puudusid piirangud likviidsusriski juhtimiseks ning oma vara

investeerimiseks;

–

F tegevus ei olnud kooskõlas MERAS § 47 lg-tega 7 ja 8, § 50 lg-ga 2 ning

rahvusvaheliste siseauditeerimise kutsetegevuse standardite standardi nr 1110 nõuetega,

kuna kehtestatud sise-eeskirjad ei olnud vastavuses tegeliku töökorralduse ega siseauditi

sõltumatuse nõuetega. F ei ole järginud sise-eeskirjade nõuet teostada iga-aastane

riskihindamine enne siseauditi tööplaani koostamist (MERAS § 50 lg 1).

Esimese kohapealse kontrolli käigus tuvastatud rikkumiste ja puuduste kõrvaldamiseks tehti F-

le 02.04.2018 ettekirjutus, mida F ei vaidlustanud. Teise kohapealse kontrolli käigus ilmnes

sellele vaatamata, et F-l on jätkuvalt probleeme organisatsiooni ülesehitamisega ning MERAS

§ 47 lg-te 5–7 nõuete täitmisega. Organisatsioonilise lahendi ülesehitamisega seotud

probleemid on üle kandunud mh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisse.

3-19-1196

5(27)

F suhtes kehtis alates 01.01.2019 omavahendite minimaalsuurus 528 081 eurot, mis põhineb

2018. a maksete mahul (MERAS § 74), milleks oli 363,7 miljonit eurot. F omavahendite tase

oli 02.01.2019 seisuga 341 617 eurot ehk 186 464 eurot nõutavast väiksem. Makseasutus peab

omavahendite minimaalsuuruse nõuet (MERAS § 72 lg 2) täitma igal ajahetkel. F on nõudest

olnud pikka aega teadlik ja FI kohustas teda 21.01.2019 ettekirjutusega viima hiljemalt kahe

nädala jooksul omavahendite suurus vastavusse MERAS § 72 lg-ga 2. F ettekirjutust ei

vaidlustanud ning täitis selle pärast sunniraha teistkordset rakendamist alles 07.03.2019 ehk

ligemale aasta pärast FI esimest hoiatust. Usaldatavusnormatiivide rikkumine võib seada ohtu

makseasutuse tegevuse ja tema klientide huvid ning seeläbi mõjutada kogu finantssektori

toimimist ja usaldusväärsust. Makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks võib olla

nii omavahendite nõuetele mittevastavus (MERAS § 22 lg 1 p 10) kui ka ettekirjutuse täitmata

jätmine (MERAS § 22 lg 2 p 16). F tegevus näitab tema ükskõiksust kehtiva õiguskorra ja

riikliku finantsjärelevalve ettekirjutuste suhtes, mille tõttu on F kaotanud usaldusväärsuse

finantsjärelevalve silmis. Omavahendite mittevastavuse likvideerimiseks suurendati kapitali

Bahama ja Küprose äriühingutelt saadud laenuga.

Oluline osa F rikkumistest on seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega. Enamik

F kliente olid väga kõrge riskiga mitteresidendid. F on loonud ärisuhteid klientidega, kellel oli

eelnevalt ärisuhe Versobank AS-ga või Läti krediidiasutuse ABLV Bank AS-ga, kelle tegevus

lõpetati suurte rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise probleemide ning

rahvusvahelistest finantssanktsioonidest kõrvalehoidmise tõttu. Rahapesu ja terrorismi

rahastamise riskid on mitteresidentide teenindamisele suunatud ärimudeli ja kliendibaasi korral

tavapärasest oluliselt kõrgemad ning seetõttu oodatakse makseasutuselt rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise nõuete hoolikat järgimist. F on neid nõudeid pidevalt rikkunud ning

on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel ebapädev. F ei ole suuteline tuvastama

kahtlaseid ja ebaharilikke olukordi ning neile tähelepanu pöörama, samuti ei ole ta võimeline

tõkestama rahapesu ja terrorismi rahastamist, mis seab ohtu eesmärgi tõkestada Eesti Vabariigi

rahasüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Tuvastatud

rikkumised kahjustavad ilmselgelt oluliselt rahaturu toimimist ning maksesüsteemi stabiilsust

ja usaldusväärsust (MERAS § 22 lg 2 p 9). Rikkumiste iseloomu, kestust ja hulka arvestades ei

saa need olla juhuslikud, vaid peegeldavad F suhtumist seadustesse ja finantsjärelevalvesse.

Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on sobiv meede. F ei ole suutnud täita rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamiseks ettenähtud reegleid ning on olulisel määral rikkunud tema tegevust

reguleerivates õigusaktides sätestatut, sh ei ole täitnud usaldatavusnormatiive ja FI ettekirjutust,

tema tegevus kahjustab oluliselt Eesti rahaturu toimimist ning maksesüsteemi stabiilsust ja

usaldusväärsust. Need asjaolud on nii kaalukad ja olulised, et igaüks tingiks ka eraldiseisvalt

tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Tuvastatud asjaolude pinnalt on selge, et F ei suuda või ei

soovi täita õigusaktide nõudeid. F jätkuv tegevus makseasutusena kahjustaks oluliselt

finantssektori usaldusväärsust, stabiilsust, läbipaistvust ja toimimise efektiivsust. Kuna F

äritegevusel on väga kõrge riskiprofiil ja ta ei ole senini suutnud riske maandada, on selge, et

edasine tegutsemine suurendaks olulisel määral Eesti finantssektori kuritegelikel eesmärkidel

ärakasutamise tõenäosust ning ohtu klientide huvidele ja Eesti rahasüsteemi stabiilsusele.

Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on vajalik meede, sest eesmärki ei ole võimalik saavutada

mõne teise sama efektiivse, kuid vähem koormava abinõuga. F rikkumiste mastaapsust

arvestades ei ole ta pikemat aega olnud võimeline tõkestama rahapesu ja terrorismi rahastamist

ning looma seadusele ja riskiprofiilile vastavat organisatsioonilist lahendit. Seega on F iga

järgmine toiming ja tehing potentsiaalne rahapesuriski allikas ning oht F klientidele ja Eesti

finantssektori ning maksesüsteemi stabiilsusele ja usaldusväärsusele. FI on F-s teinud kaks

kohapealset kontrolli ja koostanud kaks ettekirjutust. Sellele eelnes 25.01.2018 kohtumine, kus

3-19-1196

6(27)

selgitati hoolsusmeetmeid. Mõlemas ettekirjutuses hoiatati tegevusloa kehtetuks tunnistamise

eest. Need meetmed ei ole siiski olnud finantsjärelevalve eesmärkide saavutamisel piisavad ja

tõhusad. F rikkumised on järjest ulatuslikumad ja tõsisemad ning suhtumine ükskõiksem ja

riskivam. F ei ole tuvastatud probleemidele vaatamata peatanud makseteenuse osutamist, vaid

jätkanud süsteemsete puudustega süsteemi kaudu kõrge riskiga klientide teenindamist. F-le uue

võimaluse andmine ei ole usalduse kaotuse tõttu mõeldav. F ja tema klientide huvides ning

finantssektori usaldusväärsuse taastamiseks ja riskide eskaleerumise vältimiseks tuleb

tegevusluba tunnistada kehtetuks. Vastupidine saadaks teistele järelevalvesubjektidele ebaõige

sõnumi.

Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on mõõdukas meede. Rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamisega seotud rikkumised avaldavad finantssektorile suurt mõju. Aus ja läbipaistev

finantsturg on väärtus kogu Eesti ärikeskkonnale. Reguleeritud finantsturul tegutsemine eeldab

kõrgendatud valvsust ja hoolsust õigusaktidest tulenevate nõuete järgimisel ning iga rikkumine

ei saa olla vabandatav. Rohkeid ja olulisi rikkumisi arvestades on ilmne F ja seeläbi riigi

maksesüsteemi ning finantssektori avatus rahapesule ja terrorismi rahastamisele. Finantsturu

osaline ei saa eeldada, et tema majanduslik huvi on kaalukam kui kehtivate nõuete täitmine ja

Eesti finantssektori usaldusväärsus. Probleemid rahapesuvastase tegevuse ja tunne-oma-klienti

protseduuride rakendamisega tuvastas F siseaudiitor juba 2016. a-l, mille järel siseauditi leping

lõpetati. F ei ole suutnud viia oma tegevust seadusega kooskõlla FI järelevalvelisele tegevusele

vaatamata, vaid on rikkumisi hoopis eitanud ja seadust rikkudes edasi tegutsenud. FI peab

kaitsma klientide ja investorite huve ning toetama Eesti rahasüsteemi stabiilsust. Sellise

tähtsusega rikkumised, mis seavad ohtu kogu Eesti finantssektori usaldusväärsuse ning avavad

selle potentsiaalselt rahapesu ja terrorismi rahastamise riskile, ei saagi tuua kaasa teistsugust

tagajärge kui keelu osaleda selles finantssektoris.

Makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamine on õigusaktides ette

nähtud kohustus. Tegemist on seadusandja kaalutud meetmega. Otsus tuleb avalikustada, et

investorid, kliendid ja avalikkus oleksid teadlikud F rikkumistest ning tegevusloa kehtetuks

tunnistamisest tulenevatest riskidest. See võimaldab edaspidi F-ga kaasnevate riskidega

arvestada ja soovi korral neist teadlikult hoiduda. Otsuse avalikustamine annab avalikkusele ja

teistele turuosalistele selge signaali tuvastatud rikkumiste mitteaktsepteeritavusest ning Eesti

finantssektoris oodatud kõrgetest standarditest. Finantsjärelevalve peab oma tegevuses olema

võimaluste piires läbipaistev, eriti isiku turult eemaldamise korral. Otsuse avalikustamine on

sobiv ja vajalik meede ning otsuse tervikuna avalikustamine ei riiva kõiki asjaolusid arvestades

F õigusi ülemäära. Seega on meede mõõdukas. FI ei ole kontrolli teostamisel rikkunud

menetlusnorme ning on hinnanud F vastuväiteid ja tõendeid (sh hilinenult esitatud). F-le pidi

olema arusaadav, millele FI otsus tugineb.

7. FI avaldas 28.05.2019 oma veebilehel 27.05.2019 otsuse tervikteksti ning ka faktilehe,

kus on nimeliselt välja toodud F nõukogu ja juhatuse liikmed. Samuti toimus 28.05.2019

pressikonverents, millel FI teavitas avalikkust F tegevusloa kehtetuks tunnistamisest ja

kirjeldati tuvastatud rikkumisi. FI on pressikonverentsi salvestise avalikustanud ka YouTube

keskkonnas (https://www.youtube.com/watch?v=ofv-pDQ9D6I). Suuremad meediaväljaanded

avaldasid 28.05.2019 samuti uudised F tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta koos FI

kommentaaridega.

8. Y AS (pankrotis alates 01.06.2020), X, C ja Q esitasid Tallinna Halduskohtule

26.06.2019 kaebuse, mille halduskohus võttis 25.09.2019 määrusega menetlusse nõuetes FI

27.05.2019 otsus tühistada või tuvastada selle õigusvastasus, tuvastada FI 27.05.2019 otsuse

avaldamise toimingu õigusvastasus ja kohustada FI-d lükkama ümber ebaõiged faktiväited või

3-19-1196

7(27)

tuvastada FI poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise toimingu õigusvastasus.

Lisaks taotlesid F ja X varalise kahju hüvitamist koos viivisega ning X, C ja Q mittevaralise

kahju hüvitamist koos viivisega.

9. Finantsinspektsioon palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

10. Tallinna Halduskohus jättis 14.03.2022 otsusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles F

taotles FI 27.05.2019 otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist ning X, C ja

Q taotlesid FI 27.05.2019 otsuse tühistamist ja õigusvastasuse tuvastamist, samuti FI

27.05.2019 otsuse avalikustamise toimingu ja FI poolt põhjendamatute väärtushinnangute

avaldamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Muus osas jättis kohus F, X, C ja Q kaebuse

rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda.

Kõik kaebajad on taotlenud FI 27.05.2019 otsuse tühistamist või alternatiivselt õigusvastasuse

tuvastamist, kuid kaebeõigus on ainult F-l, sest otsusega ei ole otsustatud teiste kaebajate

õiguste üle. F õiguste riivet ei saa käsitada X, C ega Q õiguste riivena. Viimaste kaebus jääb FI

27.05.2019 otsuse tühistamise ja õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas läbi vaatamata

(HKMS § 151 lg 2 p 1, § 121 lg 2 p 1). Kõik kaebajad on taotlenud ka FI 27.05.2019 otsuse

avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist, kuid on esitanud lisaks tõhusamad kahju

hüvitamise nõuded (F põhjendas kahjunõuet mh sellega, et otsuse avalikustamine põhjustas

talle varalist kahju, sest tema pangakontod suleti ja tal ei olnud võimalik klientidele raha

tagastada; X, C ja Q on esitanud nõuded hüvitada mittevaraline kahju, mida seostavad mh

mainet kahjustava teabe avalikustamisega), mistõttu tuleb õigusvastasuse tuvastamise nõue

jätta läbi vaatamata.

Kõik kaebajad taotlesid FI kohustamist lükata ümber ebaõiged faktiväited või tuvastada FI

poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise toimingu õigusvastasus. Kuna pressiteade

käis F kohta ja selles kajastati F tegevuses tuvastatud puudusi, on F-l õigus taotleda ebaõigete

faktiväidete ümberlükkamist (heastamiskaebus – HKMS § 37 lg 2 p 5, riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 11). Ebakohaste väärtushinnangute avaldamine saab isiku õigusi (mainet) riivata ja

olla seega õigusvastane ning F-l on õigus sellist tuvastust taotleda. Ilmselgelt ei saa välistada

ka X, C ja Q kaebeõigust ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks. Kuigi neid ei ole otseselt

nimetatud, võivad vaidlusalused laused neile kui F tegevuse läbiviijatele halba varju heita.

Samas tuleb jätta läbi vaatamata X, C ja Q kaebus põhjendamatute väärtushinnangute

avaldamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes, sest need kaebajad on sarnastel põhjendustel

esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude ehk nad saavad oma õigusi kaitsta tõhusama

õiguskaitsevahendiga.

F ja X on lisaks esitanud varalise kahju hüvitamise nõuded ning nende kaebeõigus ei ole

ilmselgelt välistatud. X on tuginenud sellele, et F ainuaktsionär F OÜ on loovutanud oma nõude

temale, ja alternatiivselt sellele, et ta oli F ainuaktsionäri F OÜ ainuosanik. X, C ja Q taotlevad

ka mittevaralise kahju hüvitamist seoses maine kahjustamisega. Sellise kahju tekkimist ja

nõudeõiguse olemasolu ei saa ilmselgelt välistada.

FI selgitas 27.05.2019 otsuses, et F suhtes eelnevalt tehtud siseauditi aruanne, mõlemad

kontrolliaktid ja mõlemad ettekirjutused ning sunniraha määramise toimingud on otsuse

lahutamatud osad. Seega tuleb neid asja lahendamisel sisuliselt käsitleda vaatamata asjaolule,

et F ei ole neid varem ega eraldi nõudega vaidlustanud. FI on vaidlusaluses otsuses toonud välja

konkreetsed puudused või rikkumised F tegevuses, põhjendanud oma seisukohti ja viidanud

asjakohastele õigusnormidele. Otsuse põhjendused on selged ja jälgitavad. Kaebaja on enne

otsuse tegemist ära kuulatud ja talle on antud võimalus esitada otsuse projekti kohta oma

3-19-1196

8(27)

arvamus. Makseasutus peab suutma ise oma süsteemi õiguspäraselt üles ehitada ja tööd

nõuetekohaselt teha. Makseasutus peab tundma tema tegevust reguleerivaid õigusakte ja

suutma neid oma töös pidevalt järgida. FI ülesanne on kontrollida, et makseasutuse tegevus

oleks õiguspärane, ja kõrvaldada sektorist makseasutus, kes ei suuda olulisi nõudeid täita.

Praegusel juhul on F töös avastatud korduvalt mitmeid olulisi ja süsteemseid rikkumisi. See

tähendab, et kaebaja ei ole suutnud või soovinud oma tegevust nõuetekohaselt ellu viia. Kaebaja

kas ei tunne valdkonnas kehtivaid õigusnorme või ei hooli nende järgimisest. Selliselt käituval

makseasutusel ei saa lubada kõrgendatud nõudmisi eeldavas finantssektoris tegutseda. F on

korduvalt lubanud puudused kõrvaldada, kuid ei ole seda teinud. Seetõttu ei pidanud FI andma

F-le uut võimalust puuduste kõrvaldamiseks ja võis tunnistada tema tegevusloa kehtetuks.

Makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu tuli tunnistada kehtetuks ka kaebajale

väljastatud tunnuskood (MERAS § 22 lg 8). FI 27.05.2019 otsus on õiguspärane ja seda ei ole

alust tühistada.

Avalikustamist tuleb käsitleda kahest küljest: 1) avalikkuse teavitamine F tegevusloa kehtetuks

tunnistamisest; 2) FI 27.05.2019 otsuse tervikuna avalikult kättesaadavaks tegemine. MERAS

§-s 23 kohustab FI-d avalikustama teabe tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta ning see ei

ole põhiseadusevastane, sest avalikustamise suhtes on oluline avalik huvi. Seadus ei näe ette

võimalust lükata otsuse avalikustamine edasi ja see oleks mh vastuolus avalikustamise

eesmärkidega. MERAS § 23 lg 2 kohaselt on FI-l tegevusloa MERAS § 22 alusel kehtetuks

tunnistamise korral kohustus avalikustada ka sellekohane haldusakt. Ehkki FIS § 54 lg 5 ning

krediidiasutuste seaduse (KAS) § 103 lg-d 5 ja 6 annavad FI-le krediidiasutuste suhtes tehtud

otsuste avalikustamisel kaalutlusõiguse, ei ole MERAS § 23 lg 2 ebaproportsionaalne. Kohus

nõustus FI põhjendustega otsuse avalikustamise osas. Otsuse avalikustamine oli vajalik F

klientide ja avalikkuse kaitseks ning finantsturu õigus- ja korrapärase toimimise tagamiseks.

Otsuse (milles oli välja toodud F nõukogu endine esimees Q) avalikustamine (koos faktilehega,

millel olid märgitud F nõukogu liige X ja juhatuse liige C) ei olnud põhjendamatult koormav

ega nende suhtes ebaõiglane. Tegemist on isikutega, kelle ülesandeks oli tagada makseasutuse

tegevuse õiguspärasus. Kaebajate soov oma kohustuste olulist rikkumist varjata ei ole

aktsepteeritav. Äriühingu kasusaajad ja juhtorgani liikmed ei ole pealegi salastatud teave. FI

27.05.2019 otsuse avalikustamise toiming oli seega õiguspärane. Samuti ei avaldanud FI

28.05.2019 pressikonverentsil F kohta ebaõigeid faktiväiteid ega põhjendamatuid

väärtushinnanguid,

mistõttu

jääb

kaebus

rahuldamata

ka

ebaõigete

faktiväidete

ümberlükkamise ja põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamise

nõuetes. Ühtlasi ei ole X, C ja Q mainet õigusvastaselt kahjustatud ning rahuldamata jääb ka

mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kuivõrd FI 27.05.2019 otsus ja selle avalikustamine olid

õiguspärased ning vastustaja ei ole avaldanud F kohta ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid

väärtushinnanguid, jääb rahuldamata ka F varalise kahju nõue. F aktsionäri F OÜ osanikule ehk

Xle kahju tekkimine on liiga kaudne selleks, et tema kahju hüvitamise nõudeõigust tunnistada.

Isegi kui kaebeõigust möönda, tuleks kaebus jätta rahuldamata, sest FI otsus ja toimingud olid

õiguspärased. F-le määratud kaks sunniraha (kokku 4800 eurot) olid õiguspärased. FI ei

keelanud lisaks F-l klientidele raha tagastada, vaid tunnistanud kehtetuks tema makseasutuse

tegevusloa. F arvelduskontol olev raha arestiti Läti uurimisasutuste poolt kriminaalmenetluse

käigus rahapesukahtluse tõttu, mitte FI tegevuse tagajärjel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. Y AS (pankrotis), X ja C paluvad 13.04.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud

06.06.2023) tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 3.1, 3.2, 3.4, 3.7, 3.8, 3.10–3.12

(kõik need puudutavad tõendite tagastamist) ja 5–10 (st nii nõuete osalist läbi vaatamata jätmist

kui ka rahuldamata jätmist puudutavas osas) ning teha asjas uus otsus, millega tühistada FI

3-19-1196

9(27)

27.05.2019 otsus või alternatiivselt tuvastada selle õigusvastasus. Samuti mõista F kasuks välja

varalise kahju hüvitis 6 548 312,11 eurot ja X kasuks varalise kahju hüvitis 3 616 000 eurot

ning mõlemalt summalt viivis VÕS § 113 määras kuni nõude kohase täitmiseni. F varalise kahju

hüvitamise nõue 6 548 312,11 eurot hõlmab: F klientide poolt kohtusse esitatud 8 hagiavaldust

kogusummas 1 384 764,40 eurot; F klientide poolt esitatud 3 pankrotiavaldust kogusummas

2 931 498,96 eurot ning F klientide poolt esitatud 17 pankrotihoiatust kogusummas

2 232 048,76 eurot.

Lisaks paluvad apellandid kohustada FI-d korraldama hiljemalt 3 tööpäeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest arvates pressikonverentsi ja avaldama sellest video YouTube keskkonnas kasutaja

„Finantsinspektsioon“ nimelt ning FI kodulehel rubriigis uudised järgmistel tingimustel:

(a)

pressikonverents korraldatakse Eesti Panga meediaruumis tööpäeval ja tööajal;

(b)

meediakanaleid teavitatakse pressikonverentsi toimumisest ette vähemalt üks tööpäev;

(c)

pressikonverentsil kannab FI juhatuse esimees ette järgmise teksti:

„Finantsinspektsioon on avaldanud Y AS kohta valeandmeid. Finantsinspektsioon

korraldas 28.05.2019 pressikonverentsi, kus Finantsinspektsiooni juhatuse esimees

avaldas Y AS kohta ebaõiget informatsiooni. Sellega seoses teatab Finantsinspektsioon,

et:

1)

F puhul oli tegemist sellise makseasutusega, kellel oli konkreetne ärimudel olemas.

2)

Finantsinspektsiooni teise kohapealse kontrolli eesmärk ei olnud aru saada, kas ja

kuivõrd tulemuslik oli esimene kontroll ettevõtte Y AS üle.

3)

Y AS on vaidlustanud kohtus teises kohapealses kontrolli aktis kirjeldatud ja

tuvastatud asjaolud.

4)

Y AS on jälginud enda klientide ärisuhteid ja kohaldanud piisavas ulatuses

hoolsusmeetmeid arvestades riskifooni, mis nende klientidega kaasnes.

5)

Y AS on tuvastanud õigesti kliente, nende tegelikke kasusaajaid, nende poolt

rakendatud ärisuhteid ja nende klientide rikkuse päritolu.

6)

Y AS omavahendite suurus ei vastanud lühikest aega seaduses sätestatud

minimaalsele suurusele. See olukord ei vältas ligi kaks kuud, mitte aasta.

7)

Y AS ei ole võtnud endale ülemääraseid riske, mida ei oleks suutnud kontrollida

või mis oleks tekitanud reaalse rahapesu ja/või terrorismi rahastamise ohu ja

rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumiseks.“

Pressikonverents filmitakse selliselt, et salvestatava video keskmes on FI juhatuse

esimees, kes kannab antud teksti ette.

Veel paluvad apellandid tuvastada järgmiste FI väärtushinnangute õigusvastasus:

–

„Finantsinspektsioon tuvastas ja kirjeldas kohapealse kontrolli aktis Y AS-s

rahapesumaigulisi skeeme.“

–

„Y AS on pabertiiger.“

Apellandid paluvad lisaks mõista X ja C kasuks välja kohtu äranägemisel õiglane hüvitis

isikulise õiguse rikkumise ja ebaõigete andmete avaldamisega või alternatiivselt ebakohaste

väärtushinnangute avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivis VÕS §

113 määras kuni nõude kohase täitmiseni. Menetluskulud paluvad apellandid jätta vastustaja

kanda.

FI on teinud vaidlustatud otsuse tegemisel erinevaid vigu (sh arvestanud asjassepuutumatute

asjaoludega, kaalunud asjaolusid valesti, rikkunud seadusest tulenevaid menetlusnõudeid).

3-19-1196

10(27)

Kuna kohus ei saa teostada kaalutlusõigust FI eest ega täpselt määratleda, milline viga tingis

otsuse õigusvastasuse, siis tuleb FI otsus tühistada järgnevatel kaalutlustel:

–

F tegevusloa kehtetuks tunnistamisele eelnes mitu menetlust, mis toimusid võrdlemisi

üheaegselt ja mille eesmärk oli seetõttu hägustunud. FI analüüsi loogika ja lõppjärelduste

kujunemine ei ole jälgitav;

–

FI 27.05.2019 otsus rajanes väidetavalt tuvastatud rikkumistel, mis olid kas juba täielikult

kõrvaldatud, mis rikub jämedalt seaduslikkuse põhimõtet (vt haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 3 lg 1), või millega seoses ei olnud FI eelnevalt teinud F-le ettekirjutust, kuigi

seda nõuab MERAS § 101 lg 2 p 1;

–

FI on rikkunud haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõtet ning otsus

on raskete kaalumisvigadega (HMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2). F-s läbi viidud kohapealsed

kontrollid ei olnud omavahel seotud ning teise kohapealse kontrolli eesmärk ei olnud

kontrollida esimese kohapealse kontrolli käigus tuvastatud rikkumiste kõrvaldamist (see

pole isegi õiguslikult võimalik). FI peab tegema esmalt ettekirjutuste ja alles siis, kui see

jäetakse täitmata, on võimalik rakendada sunniraha või tunnistada tegevusluba kehtetuks.

Teise kohapealse kontrolli tulemuste pinnalt ettekirjutust ei tehtud, kuid sellest hoolimata

valis FI kõige rangema meetme – tegevusloa kehtetuks tunnistamise – kuigi oleks võinud

rakendada ka F-d vähem riivavaid ja koormavaid meetmeid;

–

FI otsus on ilmselgelt ebaproportsionaalne, sest F oli enamiku tuvastatud rikkumisi

kõrvaldanud ja avaldas valmisolekut kõrvaldada ka ülejäänud rikkumised. Tegevusloa

kehtetuks tunnistamine tõi kaasa F pankroti ja tegevuse lõpetamise ning ulatusliku kahju

nii klientidele, töötajatele, omanikule kui ka juhtorgani liikmete mainele;

–

FI avaldas otsuse koos faktilehega, mis sisaldas mh juhatuse ja nõukogu liikmete nimesid,

kaalumata avaldamise vajalikkust;

–

halduskohus on jätnud kahjunõuded ebaõigesti rahuldamata.

Halduskohus on kohtuotsuse tegemisel kohaldanud ebaõiget kontrollistandardit ning alusetult

piirdunud vaid ilmselgete vigade kontrolliga. Samuti ei ole halduskohus kaebajate väiteid ega

tõendeid sisuliselt käsitlenud, vaid lähtus üksnes FI seisukohtadest. FI menetluse kulgemisest

ilmneb, et menetlus on olnud eelarvamuslik, kallutatud ja eesmärgiga leida enda juba eelnevalt

kujundatud seisukohale kinnitust.

12. Finantsinspektsioon palub 27.06.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Lisaks on vastustaja

taotlenud kohtumenetluse korraldamist viisil, et ringkonnakohus lahendab esmalt apellantide

taotlused FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks, FI 27.05.2019

otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja FI kohustamiseks lükata ümber

ebaõiged faktiväited või FI poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse

tuvastamiseks, tehes vajadusel selles osas vaheotsuse, ning alles seejärel menetletakse edasi

apellantide varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise ning menetluskulude nõudeid. Vastustaja

juhib tähelepanu, et F palus halduskohtus hüvitada varaline kahju 2 646 747,37 eurot, kuid

apellatsioonkaebuses nõutakse 6 548 312,11 euro suuruse varalise kahju hüvitamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebus tuleb jätta HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 190 alusel läbi vaatamata osas,

milles selles on taotletud Tallinna Halduskohtu 14.03.2022 otsuse resolutsiooni p 8 tühistamist.

Kõnealuse punktiga on halduskohus jätnud Q kaebuse osaliselt läbi vaatamata. Q ei ole

3-19-1196

11(27)

halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud ning Q kaebuse osaliselt läbi vaatamata

jätmine ei saa kuidagi rikkuda F, X ega C õigusi.

14. Ülejäänud osas jääb F, X ja C apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märgib,

et nõustub suuremas osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki

üle korrata (HKMS § 201 lg 4), vaid piirdub esmajoones vastamisega apellatsioonkaebuse

väidetele. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks halduskohtu põhjendusi osaliselt muuta. Selle

kohta on täpsemad põhjendused esitatud allpool.

15. Ringkonnakohus käsitab kaebajate esitatud tõendite tagastamist puudutavate halduskohtu

otsuse resolutsiooni p-de 3.1, 3.2, 3.4, 3.7, 3.8 ja 3.10–3.12 tühistamise taotlust vastuväitena

halduskohtu tegevusele (HKMS § 90) ja taotlusena võtta tagastatud tõendid HKMS § 198 lg 2

p 2 alusel haldusasja toimikusse. Apellatsioonkaebuse p-st 9.1 nähtub samas, et apellandid on

tõendite tagastamist vaidlustanud esmajoones argumendiga, et halduskohus ei ole seda piisavalt

põhjendanud, kuid apellatsioonimenetluses soovivad apellandid tugineda nendele tõenditele,

millele on apellatsioonkaebuses digitoimiku lehe täpsusega viidatud. Halduskohus on otsuse p-

des 15–27 ringkonnakohtu hinnangul piisavalt põhjendanud seda, miks ei ole suur osa kaebajate

esitatud tõenditest asjassepuutuvad. Enamik halduskohtu poolt tagastanud tõenditest sisalduvad

kohtutoimikus korduvalt. Samuti on tagastatud kriminaalasjaga nr X-XX-XXXX seotud

tõendid, millega ringkonnakohus nõustub. Olenemata sellest, et kriminaalasjas nr X-XX-

XXXX on mh analüüsitud nii FI järelevalvetegevust, mille tulemuseks oli F-le ettekirjutuste

koostamine ja lõppastmes F tegevusloa kehtetuks tunnistamine, kui ka tuginetud sellele

etteheitele, et finantsjärelevalve käigus tuvastatud puudustele vaatamata rahapesu tõkestamise

süsteemid F-s ei toiminud või eeskirju eirati, mis muutis võimalikuks rahapesu toimepanemise,

ei ole kriminaalmenetluse esemeks siiski olnud samad teod, mis tingisid FI 27.05.2019 otsusega

F tegevusloa kehtetuks tunnistamise.

16. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsusega (vt p 18) põhjendamatult tagastanud

kaebuse 19.08.2019 tervikteksti lisad 2, 96 ja 97 (samad dokumendid on 26.06.2019 kaebuse

lisad 2, 115 ja 116), mis seonduvad F 12.01.2018 taotluse lahendamisega. Apellandid on nende

dokumentidega soovinud tõendada oma väidet, et F suhtes või tema taotluste alusel toimus

paralleelselt mitmeid loa- ja järelevalvemenetlusi, mis muutis F õiguste tõhusa kaitse

keeruliseks. Kaebuses ei ole küll esitatud nõudeid, mis seonduksid F 12.01.2018 taotluse

lahendamisega (vt halduskohtu 06.08.2019 määruse p 11), kuid see pole tõendite asjakohasuse

seisukohalt määrav. F tegevusloa kehtetuks tunnistamine tugineb põhiosas FI 18.06.2018

korralduse alusel toimunud teise kohapealse kontrolli tulemustele. Samas ei saa olla vaidlust,

et kõnealune kohapealne kontrolli toimus mh F 12.01.2018 taotluse lahendamiseks vajalike

asjaolude väljaselgitamiseks. Sellises olukorras on piiriüleste makseteenuste osutamise taotluse

lahendamist kajastavad dokumendid asjakohased. Kaebuse 19.08.2019 tervikteksti lisa 127

tagastamine oli õige, sest see kordab sama dokumendi lisa 2.

I

Apellantide kaebeõiguse ulatus

17. Kõik apellandid on lisaks kahjunõuetele, mida ringkonnakohus käsitleb kõige viimasena,

taotlenud FI 27.05.2019 otsuse tühistamist ja õigusvastasuse tuvastamist, samuti FI 27.05.2019

otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist ning FI kohustamist lükata ümber

ebaõiged väited ja tuvastada FI poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise toimingu

õigusvastasus.

3-19-1196

12(27)

18. Halduskohus leidis otsuse p-s 28.2, et X ja C kaebused FI 27.05.2019 otsuse

tühistamiseks tuleb jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, sest

tegevusloa kehtetuks tunnistamine riivab üksnes F õigusi, kuid mitte selle juhatuse või nõukogu

liikme õigusi. Apellandid leiavad (vt apellatsioonkaebuse p-d 5.5–5.7; 23.04.2020 seisukoha p

2.1), et vaidlustatud haldusakt rikub ka nende õigusi, sest kahjustab mh apellantide mainet ja

jätab nad sisuliselt ilma õigusest tegutseda makseasutuste ja e-raha asutuste ning ka laiemalt

finantsvaldkonnas (vt MERAS § 38 p 1 ja § 47 lg 1). Lisaks on apellandid viidanud au ja hea

nime kahjustamisele ning X täiendavalt omandiõiguse riivele.

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on X ja C kaebeõiguse FI 27.05.2019

otsuse peale põhjendamatult välistanud. Asjaolu, et FI 27.05.2019 otsusega on tuvastatud F

rikkumised (sh ei ole X ja C otsuses nimeliselt märgitud), ei tähenda, et rikkumistega seotud

tegusid ei saaks ühelgi juhul omistada F juhtimis- või kontrollorganite liikmetele.

Finantsvaldkonnas juhtiva või vastutava isikuna tegutsemiseks nõutakse isikutelt mh laitmatut

ärialast mainet ning seadusandja on paljudel juhtudel näinud selgelt ette, et isikul puudub

laitmatu ärialane maine mh siis, kui tema tegevus on toonud kaasa äriühingule antud tegevusloa

kehtetuks tunnistamise (nt MERAS § 47 lg 4 p 1; RahaPTS § 72 lg 2 p 1; KAS § 48 lg 3;

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 39 lg 2 p 1 ja lg 3; investeerimisfondide seaduse §

310 lg 4 p 1; kindlustustegevuse seaduse § 106 lg 2 p 1). Isegi kui laitmatu ärialase maine

sisustamine on mõne konkreetse sätte puhul jäetud taotlust menetleva haldusorgani ülesandeks,

oleks isikuga varem seotud ettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamine kahtlemata isiku maine

hindamisel olulist tähtsust omavaks asjaoluks. Seetõttu peaks isikul olema võimalik pöörduda

kohtusse eesmärgiga välistada see, et tema sobivuse hindamisel saaks edaspidi tugineda

kehtivale haldusaktile tegevusloa äravõtmise kohta (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2023

otsus nr 3-22-75, p-d 12–13; 07.04.2011 otsus nr 3-09-671, p 7). Kuna ringkonnakohtu

hinnangul piisab kaebeõiguse jaatamiseks eeltoodust, siis ei ole vaja täiendavalt analüüsida, kas

neil peaks olema kaebeõigus ka omandiõiguse riive või au ja hea nime kahjustamise

argumentidest lähtudes.

20. Halduskohus on otsuse p-des 28.1 ja 29.1 aktsepteerinud F kaebeõigust FI 27.05.2019

otsuse tühistamise ja õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamiseks. Mõistlikku kahtlust ei saa

olla selles, et F-l on HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt õigus vaidlustada FI otsust, millega on tema

tegevusluba tunnistatud kehtetuks. Siiski ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada õigeks

halduskohtu lähenemist, et tühistamisnõude alternatiivina võiks lubada ka tuvastamisnõuet (nt

preventiivse eesmärgiga) juhuks, kui tühistamis- või hüvitamisnõuded peaksid jääma mingil

põhjusel rahuldamata, ehkki vaidlustatud haldusakt on iseenesest õigusvastane (nt formaalselt).

21. Ringkonnakohus rõhutab, et kaebeõigust ja kaebuse lubatavust tuleb kontrollida kohtusse

pöördumise aja seisuga ning seda ka alternatiivsete nõuete puhul. Kaebuse esitamise seisuga

olid kaebajate käsutuses tõhusamad vahendid, millega kaitsta oma õigusi FI 27.05.2019 otsuse

suhtes (s.o tühistamis- ja hüvitamiskaebus) ning nad on sellised nõuded praeguses asjas kohtule

ka esitanud. Sellest tulenevalt ei ole eraldiseisvate tuvastamiskaebuste menetlemiseks täidetud

HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tingimused. Seejuures ei saa asjakohaseks pidada argumente, et

tuvastamisnõude rahuldamise korral olnuks kaebajatel võimalik suhetes muude isikutega (nt

meedia) tugineda FI 27.05.2019 otsuse õigusvastasusele ning ühtlasi oleks nad saanud taotleda

vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Need põhjendused saaksid olla asjassepuutuvad

üksnes HKMS § 152 lg 2 alusel nn jätkutuvastuskaebusele ülemineku taotluse lahendamisel,

mitte tuvastamiskaebuse lubatavuse hindamisel HKMS § 45 lg 2 järgi. Kuna tuvastamisnõude

menetlemine ei olnud lubatav, siis tuleb F kaebus selles osas jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja §

151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. See ei kujuta endast apellatsioonimenetluse piiridest (HKMS

§ 197) väljumist, sest F on halduskohtu otsuse vaidlustanud mh tuvastamisnõude rahuldamata

3-19-1196

13(27)

jätmist puudutavas osas (nt Riigikohtu 18.09.2014 otsus nr 3-3-1-25-12, p 20; 17.03.2014 otsus

nr 3-3-1-61-13, p 12).

22. Kuigi ringkonnakohus leidis eespool, et Xl ja Cl oli õigus pöörduda kohtusse kaebusega

FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks, ei olnud X ja C kaebused FI 27.05.2019 otsuse

õigusvastasuse tuvastamiseks lubatavad samadel põhjustel nagu on ringkonnakohus eelmises

punktis selgitanud seoses F samasisulise nõudega. Seega jättis halduskohus X ja C

tuvastamisnõuded HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel kokkuvõttes õigesti läbi

vaatamata, kuigi ekslikel põhjendustel.

23. Halduskohus jättis kaebuse lisaks läbi vaatamata osas, milles kõik apellandid taotlesid FI

27.05.2019 otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Halduskohus on otsuse

p-s 30.1 iseenesest ekslikult leidnud, et FI 27.05.2019 otsuse tühistamise nõue ei hõlma seda

osa, mis käsitleb tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamist (s.o resolutsiooni p 3

ja põhjenduste p 6). Isegi kui nõustuda, et otsuse avalikustamist käsitleval osal puudub eraldi

regulatiivsus, ei ole põhjendatud jagada vaidlustatud otsust osadeks, vaid seda tuleks tervikuna

käsitada haldusaktina, mida on võimalik tühistada. Kui osa sellest ei riku kaebaja õigusi, ei ole

siiski välistatud ka otsuse tühistamine üksnes osaliselt (nt Riigikohtu 16.03.2016 otsus nr 3-3-

1-81-15, p 20; 12.12.2011 määrus nr 3-3-1-52-11, p 22). Samas tuleb avalikustamise „otsusest“

eristada FI 27.05.2019 otsuse tegelikku avaldamist (st reaaltoimingut) tervikuna FI veebilehel

28.05.2019 ning resolutsiooni p 1 avaldamist üleriigilise levikuga ajalehes. Otsuse avaldamise

toimingu vaidlustamise osas on halduskohus õigesti leidnud, et olukorras, kus apellandid olid

kohtule juba esitanud kahju hüvitamise nõuded, mille aluseks oli mh FI 27.05.2019 otsuse

avalikustamise toiming, ei olnud eraldi tuvastamiskaebuste esitamine HKMS § 45 lg 2 kohaselt

lubatav.

24. Seonduvalt apellantide nõuetega kohustada FI-d lükkama ümber 28.05.2019 toimunud

pressikonverentsil avaldatud ebaõiged faktiväited ja tuvastada vastustaja poolt põhjendamatute

väärtushinnangute avaldamise toimingu õigusvastasus, on halduskohus otsuse p-des 31.1–31.4

põhjendatult leidnud, et F puhul saab aktsepteerida mõlema nõude esitamist, kuid X ja C puhul

on iseseisvalt põhjust menetleda üksnes heastamisnõuet (st lükata ümber ebaõiged faktiväited),

kuid tuvastamisnõue ei ole HKMS § 45 lg 2 järgi lubatav, sest X ja C on sama toiminguga

(hinnangute avaldamine FI 28.05.2019 pressikonverentsil) seoses juba esitanud tõhusamad

mittevaralise kahju hüvitamise nõuded.

25. Kokkuvõtlikult tuleb praeguse haldusasja raames lahendada järgmised nõuded: 1) F, X ja

C kaebus FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks; 2) F, X ja C kaebus FI poolt 28.05.2019

pressikonverentsil avaldatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks; 3) F kaebus tuvastada

FI poolt 28.05.2019 pressikonverentsil avaldatud ebakohaste väärtushinnangute õigusvastasus.

Lisaks eeltoodule on esitatud nii varalise kahju (F, X) kui ka mittevaralise kahju (X, C)

hüvitamise kaebused (vt nende kohta käesoleva otsuse IV osa).

II

Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

26. Vaidlusaluse FI 27.05.2019 otsuse resolutsiooni p-ga 1 on vastustaja rakendanud temale

MERAS § 22 lg 2 p-dega 5, 9 ja 13 antud volitust, tunnistades kehtetuks FI 05.06.2013 otsusega

nr 4.1-1/22 ja 23.10.2015 otsusega nr 4.1.1/115 F-le väljastatud tegevusloa. Viidatud sätete

kohaselt FI võib tegevusloa kehtetuks tunnistada mh juhul, kui makseasutus on korduvalt või

olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut (MERAS § 22 lg

2 p 5), makseasutus ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab

3-19-1196

14(27)

muul põhjusel klientide huve, raharinglust, rahaturu toimimist või maksesüsteemi stabiilsust

või usaldusväärsust oluliselt (MERAS § 22 lg 2 p 9) või kui makseasutus rikub rahapesu ja

terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda (MERAS § 22 lg 2 p 13).

27. Tegemist on kaalutlusotsusega („võib“ tunnistada kehtetuks), mille kohtulik kontroll on

HKMS § 158 lg 3 kohaselt piiratud kaalutlusreeglite (vt HMS § 4) järgimise kontrollimisega.

MERAS § 22 lg 2 p-de 5, 9 ja 13 kohaldamise eelduste tuvastamine on samas suurel määral

hinnanguline, sest vastavad sätted sisaldavad mitmeid määratlemata õigusmõisteid (nt „olulisel

määral rikkunud“, „ei ole võimeline täitma“, „kahjustab oluliselt“). Haldusorgani hinnanguliste

otsustuste (sh prognooside) puhul (sh määratlemata õigusmõistete sisustamisel) on kohtulik

kontroll üldjuhul intensiivsem ja kohus võib haldusorgani hinnangud asendada enda omadega.

Haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel võib kohus olla vaoshoitum üksnes

siis, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega

kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne (nt Riigikohtu 22.09.2022 otsus nr 3-20-1548, p-d 17–

18; 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 20; 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 14; 19.02.2019 otsus

nr 3-17-1545, p 26). Ehkki praeguses asjas eeldab hinnang haldusaktis viidatud tegevusloa

kehtetuks tunnistamise aluste esinemisele või puudumisele vähemasti osaliselt õigusväliseid

eriteadmisi ja kogemusi (nt kas F tegevuse jätkamine saanuks oluliselt kahjustada rahaturu

toimimist või maksesüsteemi stabiilsust või usaldusväärsust), ei saa F õiguste intensiivset riivet

arvestades vastustajal olla kontrollivaba hindamisruumi. Lisaks tuleb rõhutada, et piiratud

kontrollile saavad alluda üksnes tuvastatud faktide põhjal tehtavad järeldused, kuid kaalutlus-

ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude endi tõendatust tuleb kohtul kontrollida

täielikult (nt Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 15).

28. Halduskohus märkis otsuse p-s 48, et FI on 27.05.2019 otsuses (lk-d 16–20) toonud välja

oma kaalutlused, miks otsustati F tegevusluba tunnistada MERAS § 22 lg 2 p-de 5, 9 ja 13

alusel kehtetuks ning kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks teinud kaalumisel ilmselgeid vigu,

mis võinuks mõjutada asja lahendust. Apellandid heidavad ette, et vaidlustatud kaalutlusotsuse

õiguspärasuse hindamisel halduskohtu rakendatud kontrollistandard (nn ilmselgete vigade test)

on põhjendamatult madal. Ringkonnakohus nõustub, et tegemist ei ole sellist laadi vaidlusega,

mille puhul saaks vastustaja kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga,

vaid HMS § 4 lg-st 2 ja HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes tuleks rakendada mõõdukalt intensiivset

nn ratsionaalsuse testi (nt Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 13). Kuigi halduskohus

on viidanud ilmselgete vigade puudumisele, ei ole kohtuotsusest tervikuna siiski võimalik teha

järeldust, et halduskohus oleks tegelikkuses lähtunud sedavõrd madalast kontrollistandardist,

vaid pigem on halduskohus üksnes nõustunud FI 27.05.2019 otsuse p-s 5 esitatud analüüsiga ja

ei ole pidanud vajalikuks seda üle korrata. Sellele, kas halduskohus järeldas õigesti, et kõiki

olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve ning kaalutlusõiguse eesmärke arvestades oli tegevusloa

kehtetuks tunnistamine asjakohane ja proportsionaalne meede, annab ringkonnakohus hinnangu

allpool.

29. Apellandid on heitnud vastustajale ette, et F tegevusloa kehtetuks tunnistamisele eelnes

mitu (vähemalt neli) haldusmenetlust, mis toimusid vähemasti osaliselt paralleelselt ja mille

eesmärgid olid ebaselged. Samuti on apellandid seisukohal, et menetluse käik kinnitab FI

kallutatust ning tegevusloa kehtetuks tunnistamine ilma F-le eelnevalt ettekirjutust tegemata oli

üllatuslik ja õigusvastane (vt MERAS § 101 lg 2 p 1).

30. F suhtes on toimunud järgmised järelevalve- ja haldusmenetlused:

1)

FI 29.08.2017 korralduse nr 4.7-1.12/4010 (dtl 3481–3483) alusel järelevalvemenetlus,

mille käigus toimus F-s kohapealne kontroll 02.10.2017–27.10.2017 (hõlmas perioodi

01.08.2016–31.07.2017). Kontrolliakt I toimetati F-le kätte 06.02.2018 kirjaga (dtl 3492–

3-19-1196

15(27)

3507) ja tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks on FI teinud 02.04.2018 otsusega nr 4.1-

1/50 (dtl 6694–6700) F-le ettekirjutuse, mis tehti teatavaks 03.04.2018 (dtl 6701);

2)

F 12.01.2018 taotluse (dtl 92–93; dtl 3253–3254) alusel haldusmenetlus piiriüleste

makseteenuste osutamiseks vajalike andmete ja dokumentide edastamiseks, mis lõppes

pärast FI kirjaga 18.02.2019 kirjaga nr 4.8-2.10/253-14 (dtl 3202–3211) keelduva otsuse

projekti ärakuulamiseks esitamist F taotluse tagasivõtmisega 22.02.2019 (dtl 3213);

3)

FI 18.06.2018 korralduse nr 4.7-1.12/2910 (dtl 5625–5631) alusel järelevalvemenetlus,

mille käigus toimus F-s kohapealne kontroll 09.07.2018–03.08.2018. Täiendavaid

andmeid on küsitud ka FI 03.10.2018 kirjaga nr 4.7-1.12/2910-17 ja 06.11.2018 kirjaga

nr 4.7-1.12/2910-20 (dtl 9856–9857). Kontrolliakt II (dtl 5020–5305) toimetati F-le kätte

FI 04.02.2019 kirjaga (dtl 4996–4997). Menetlus lõppes F tegevusloa kehtetuks

tunnistamisega FI 27.05.2019 otsusega nr 4.1-1/70 (dtl 5743–5765);

4)

FI 26.10.2018 kirja nr 4.11-1.17/5095 (dtl 5661–5662) alusel järelevalvemenetlus seoses

F omavahendite prognoositava ebapiisavusega alates 01.01.2019. Menetlus lõppes FI

21.01.2019 otsusega nr 4.1-1/1 (dtl 4989–4995) tehtud ettekirjutusega, millega kohustati

F-d viima hiljemalt kahe nädala jooksul omavahendite suurus vastavusse seaduses

sätestatud ja 01.01.2019 rakendunud omavahendite nõudega (F omavahendite suurus oli

01.01.2019 seisuga 341 617 eurot, kuid pidanuks olema 528 081 eurot). Ettekirjutuse

täitmise tagamiseks kohaldas FI 26.02.2019 sunniraha 1600 eurot (dtl 5835–5836) ja

04.03.2019 sunniraha 3200 eurot (dtl 4987–4988). F täitis ettekirjutuse 07.03.2019 (dtl

5705);

5)

F 18.12.2018 taotluse (dtl 5664) esitamisega alanud haldusmenetlus loa saamiseks

kajastada omavahendite koosseisus 2018. a esimese üheksa kuu vahekasumit, mis lõppes

FI 18.03.2019 otsuse nr 4.1-1/17 (dtl 5853–5856) tegemisega, millega anti F-le luba

kajastada 2018. a esimese üheksa kuu vahekasumit (212 702 eurot) esimese taseme

omavahendite koosseisus.

31. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et FI 18.06.2018 korralduse alusel läbi viidud

teine kohapealne kontroll seondus üksnes F 12.01.2018 taotlusega. Korralduses on selgelt

märgitud, et kohapealne kontroll toimub „muu hulgas“ selleks, et kontrollida F 12.01.2018

taotlusega alanud menetluse käigus esitatud andmeid ja MERAS § 29 lg-s 5 toodud keeldumise

aluste esinemist. Korralduses ei ole tuginetud ainuüksi MERAS § 97 lg 2 p-le 1 (st vajadusele

kontrollida esitatud andmeid), vaid ka MERAS § 97 lg 2 p-le 4 (st muude järelevalveülesannete

täitmise vajadus) ja RahaPTS § 64 lg-le 2. Samuti on kontrolli eesmärgiks olnud hinnata F

ülesehituse ja tegevuse nõuetekohasust „sh piiriülese teenuse osutamiseks“. Järelikult hõlmas

kontroll taotluses märgitud piiriüleste makseteenuste kõrval ka F muu tegevuse. Korralduses

määratletud kohapealse kontrolli eesmärgid / ülesanded olid sisu poolest samuti ulatuslikumad

ja ei seondunud kitsalt F 12.01.2018 taotlusele lisatud dokumentide (sh MERAS § 29 lg 1 p-s

2 nimetatud tegevuskava) kontrollimisega, vaid F tegevusega üldiselt.

FI 18.06.2018 korralduse p-i 1 kohaselt hinnatakse kontrolli käigus F:

–

osutatavate makseteenuste sisu ning tegevust makseteenuse osutamisel;

–

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise organisatsioonilist ülesehitust ja toimimist

üldiselt;

–

juhtkonna ja töötajate tegevust rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

valdkonnas, sh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud riskide juhtimist

ja maandamist;

–

hoolsusmeetmete rakendamist, sh ärisuhte loomisel ning tegevust rahapesu või terrorismi

rahastamise kahtluse korral;

3-19-1196

16(27)

–

tehingu kohta käivate andmete registreerimist ja säilitamist;

–

rahapesu andmebüroo kontaktisiku tegevust.

32. Asjaolu, et kontrolli tegelik ulatus oli F 12.01.2018 taotlusest laiem, saab järeldada ka FI

06.11.2018 kirjast, millega on nõutud täiendavaid andmeid konkreetsete klientide ja nende

tehingute kohta, viidates mh varasemale (03.10.2018) samasugusele päringule. Seejuures isegi

kui kohapealse kontrolli läbiviimise tingis F 12.01.2018 taotlus, ei saa sellest järeldada, et FI ei

oleks tohtinud teha F-le ettekirjutust või tunnistada F tegevusluba kehtetuks ka juhul, kui

kohapealse kontrolli käigus tuvastatakse olulised rikkumised, vaid FI saanuks üksnes jätta F

12.01.2018 taotluse rahuldamata. MERAS § 97 lg 3 kohustab kohapealse kontrolli korralduses

märkima mh kontrolli eesmärgi ja see nõue on FI 18.06.2018 korralduses täidetud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust väita, et FI oleks kontrolli eesmärki menetluse käigus

muutnud. Kõik kontrolliaktis II tehtud etteheited jäävad korralduse p-s 1 määratletud kontrolli

ulatuse piiridesse. Kontrolli eesmärgina ei saa käsitada menetluse võimalikku lõpptulemust (nt

täiendava tegevusloa andmine, ettekirjutuse tegemine, tegevusloa kehtetuks tunnistamine), vaid

kontrolli eesmärk on hinnata teatud asjaolude esinemist või kahtluste põhjendatust. Samuti on

ekslik apellantide käsitus, et kui teise kohapealse kontrolli läbiviimise eesmärgina ei viidatud

kavatsusele kontrollida FI 02.04.2018 ettekirjutuse täitmist (s.o kontrolliaktis I tuvastatud

rikkumiste kõrvaldamist), siis ei saanudki kontrolliaktis II ega FI 27.05.2019 otsuses hinnata,

kas F on täitnud FI 02.04.2018 ettekirjutuse või mitte. FI 27.08.2017 korralduses määratud

esimese kohapealse kontrolli eesmärk („hinnata Makseasutuse üldjuhtimist ning riskijuhtimise

ja sisekontrolli süsteemi toimimist igapäevases äritegevuses“) hõlmas osaliselt samu aspekte,

mis olid FI 18.06.2018 korraldusega määratud teise kohapealse kontrolli eesmärkideks, ning

ettekirjutusega pandud kohustuse (täiendada sise-eeskirju) täitmise tähtaeg (kolm nädalat) oli

möödunud juba enne teise kohapealse kontrolli alustamist.

33. Kuigi on õige, et F suhtes või tema taotluse alusel toimus üheaegselt mitu erinevat

menetlust, millel oli mitmeid kokkupuutepunkte, ei saa nõustuda apellantide seisukohaga, et

menetlused ei olnud üldse eristatavad ja F-l puudus selle tõttu võimalus oma õigusi tõhusalt

kaitsta. Ühegi menetluse lõpuleviimise võimalikkus ei sõltunud ühestki teisest menetlusest ning

seega ei olnud nende paralleelselt kulgemine takistatud. Menetluste liitmine on haldusorgani

kaalutlusotsus (HMS § 5 lg-d 1 ja 2). Olukorras, kus F taotles alles 18.12.2018 luba 2018. a

esimese üheksa kuu vahekasumi kajastamiseks omavahendite koosseisus ja selle loa andmine

eeldas mitmete asjaolude sisulist kontrollimist (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013

määruse (EL) nr 575/2013 art 26 lg 2; samuti FI 09.01.2019 kiri nr 4.3-3.7/43-1 – dtl 5665–

5666), kuid omavahendite taseme nõue pidi olema täidetud juba 01.01.2019 seisuga (millest F

oli ammu teadlik), ei saanud F eeldada ega nõuda, et FI lahendaks 18.12.2018 taotluse ära enne

01.01.2019 või vähemasti F kapitaliseerituse osas algatatud järelevalvemenetluse raames. Kuna

F 2018. a esimese üheksa kuu vahekasum (212 702 eurot) ületas seda summat, mille võrra olid

F omavahendid nõutavast väiksemad (186 464 eurot), olnuks sellisel juhul 21.01.2019

ettekirjutuse tegemiseks põhjust vaid siis, kui F 18.12.2018 taotlus oleks jäänud rahuldamata.

Seda, et tegemist oli siiski erinevate menetlustega, on selgitatud ka FI 07.02.2019 kirjas nr 4.3-

3.7/43-5 (dtl 5669–5670). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata halduskohtu otsuse p-des

47–47.4.3 (lk 43–50) toodud analüüsi (HKMS § 201 lg 4).

34. Samuti ei ole põhjendatud apellantide etteheide, et FI 27.05.2019 otsuse põhjendamisel

ei tohtinud tugineda varasemate haldusmenetluste raames tuvastatud asjaoludele ja neist tehtud

järeldustele. Varasemates haldusaktides tehtud järeldustele ja haldusaktide andmisel tuvastatud

asjaoludele tuginemine hilisemate haldusaktide andmisel on tavapärane ning ei kujuta endast

menetluste ebaselget põimimist. Vastasel korral ei saaks rikkumise korduvusele üldse tugineda,

kuid see pole ilmselgelt olnud seadusandja soov (vt MERAS § 22 lg 2 p 5). Kuna F ei ole

3-19-1196

17(27)

vaidlustanud FI 02.04.2018 ja 21.01.2019 ettekirjutusi, siis ei saa HMS § 60 lg-st 2 tulenevalt

enam vaielda selle üle, et F-l oli kohustus neid täita, sõltumata võimalikest vastuväidetest.

Eeltoodule vaatamata on F-l võimalik esitada vastuväiteid varasemates haldusmenetlustes

tuvastatud asjaoludele ja tehtud järeldustele ulatuses, milles need olid aluseks FI 27.05.2019

otsuse tegemisel (vt FI otsuse p 1.7). Kuigi F 06.03.2019 vaie kontrolliaktile II tagastati FI

14.03.2019 kirjaga nr 4.7-1.12/2910-31 (dtl 5481–5482), on F saanud esitada vastuväited nii

kontrolliakti II projektile (F 15.01.2019 eriarvamus – dtl 4868–4966) kui ka tegevusloa

kehtetuks tunnistamise otsuse projektile (F 15.05.2019 vastuväited – dtl 5711–5741).

MERAS § 22 lg 2 p 5 kohaldamine

35. MERAS § 22 lg 2 p 5 kohaselt võib FI tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui makseasutus

on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut.

36. FI 27.05.2019 otsusest (p 3.2) nähtuvalt on tegevusloa kehtetuks tunnistamisel tuginetud

hinnangule, et üksikult võttes väiksemate rikkumiste kogumi tõttu ei ole F tegevus olulisel

määral (sh pikaaegselt) vastanud seaduse nõuetele või ei võimalda täita seaduse nõudeid. Seega

ei ole tuginetud rikkumiste korduvusele, vaid olulisusele. MERAS § 22 lg 2 p-ga 5 seostatud

peamised rikkumised olid järgmised:

–

üldjuhtimisega seotud rikkumised (MERAS § 47 lg-d 7 ja 8, § 50 lg 2 ja lg 3 p 4, § 51 lg

1; kontrolliakti I tähelepanekud 1, 3, 5 ja 6);

–

riskijuhtimise ja sisekontrolliga seotud rikkumised (MERAS § 47 lg-d 7 ja 8; § 50 lg-d 1

ja 2; kontrolliakti I tähelepanekud 8–14);

–

FI 02.04.2018 ettekirjutusele vaatamata jätkuvad probleemid organisatsioonilise lahendi

ülesehitamisega (MERAS § 47 lg-d 5–7; kontrolliakti II tähelepanekud 1–6);

–

omavahendite minimaalsuuruse nõude pikaajaline (01.01.2019–07.03.2019) rikkumine

(MERAS § 72 lg 2; FI 21.01.2019 ettekirjutus);

37. Apellandid on leidnud, et MERAS § 22 lg 2 p 5 ei ole üldse kohaldatav, sest FI 02.04.2018

ettekirjutuse täitmist ei ole sisuliselt hinnatud. Sellega ei saa nõustuda. FI 27.05.2019 otsuses

ei ole väidetud, et F oleks jätnud mõne FI 02.04.2018 ettekirjutusega pandud konkreetse

kohustuse täitmata, vaid viidatud sellele, et varasemast järelevalvemenetlusest ei ole n-ö õpitud

ja endiselt esineb süsteemseid probleeme mh üld- ja riskijuhtimise valdkondades. Halduskohus

leidis otsuses (p-d 43–44.4), et F 13.01.2018 vastuses (dtl 3486–3491) on osa kontrolliaktis I

toodud tähelepanekutest õigeks võetud või vähemasti lubatud teha vajalikud muudatused,

mistõttu ei olnud nende puudustega seoses põhjust ettekirjutust koostada, kuid see ei tähenda,

et rikkumisi poleks esinenud. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Kui ettekirjutust ei

ole tuvastatud rikkumisele vaatamata tehtud, siis on makseasutusel võimalik hiljem esitada kõik

oma vastuväited selle kohta, et rikkumist tegelikult ei esinenudki, kuid ettekirjutuse koostamata

jätmine ei muuda rikkumist iseenesest olematuks. Nagu märgitud, ei ole FI 27.05.2019 otsuses

siiski tuginetud rikkumiste korduvusele, vaid olulisusele (vt p 3.2 algus), mida on seostatud mh

probleemide pikaajalise kestusega.

38. FI tugines 27.05.2019 otsuses F tegevusloa kehtetuks tunnistamisel mh asjaolule, et F

rikkus 01.01.2019–07.03.2019 omavahendite minimaalsuuruse nõuet ning jättis vastava

rikkumise kõrvaldamiseks tehtud FI 21.01.2019 ettekirjutuse tähtajaks (kaks nädalat) täitmata.

Apellandid ei vaidlusta asjaolu, et rikkumised esinesid, kuid rõhutavad, et kuna rikkumised olid

juba 07.03.2019 kõrvaldatud, ei tohtinud FI nende tõttu enam tegevusluba kehtetuks tunnistada.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi FI 27.05.2019 otsuse p-s 3.2 (lk 9) on toodud välja, et

nii omavahendite nõuetele mittevastavus (MERAS § 22 lg 1 p 10) kui ka ettekirjutuse täitmata

jätmine (MERAS § 22 lg 2 p 16) võivad olla makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise

3-19-1196

18(27)

eraldiseisvateks alusteks, ei ole need sätted praegusel juhul olnud vaidlustatud otsuse aluseks.

Vastustaja ei ole lisaks ainuüksi omavahendite suurusega seotud nõuete rikkumisega sisustanud

olulist rikkumist MERAS § 22 lg 2 p 5 tähenduses, vaid käsitanud seda üksnes osana rikkumiste

kogumist, mis koos kujutavad endast õigusaktides sätestatu olulisel määral rikkumist. Viiteid

sellele, et F oli omavahendite suurendamise vajadusest teadlik juba alates 2018. a kevadest (vt

F 23.03.2018 kirja p 4 ja lisatud 2018–2020 omavahendite prognoos – dtl 3510–3511; dtl 5778–

5781), ei saa pidada asjakohatuks, sest see kinnitab, et omavahendite suurendamise vajadus ei

olnud F jaoks ootamatu ning tal oli piisavalt aega selleks valmistuda, sh esitada FI-le taotlus

vahekasumi kajastamiseks omakapitali koosseisus juba aegsasti enne 18.12.2018. Seega ei

olnud rikkumine FI hinnangul vabandatav.

39. Ehkki F omavahendite suurus vastas alates 07.03.2019 nõuetele, ei tähenda see, et

vastustaja ei oleks varasematele rikkumistele ja nende kõrvaldamise asjaoludele saanud enam

tegevusloa kehtetuks tunnistamisel tugineda. Erinevalt ettekirjutuse tegemisest, mis eeldas

jätkuvat korrarikkumist või selle ohtu (MERAS § 100 lg 1 p-d 1 ja 2), oli tegevusloa kehtetuks

tunnistamisel võimalik tugineda ka varasematele rikkumistele, sest needki iseloomustavad F

poolt seadusest tulenevate kohustuste täitmist ning on seega asjakohased kaalumisel, kas lubada

makseasutusel oma tegevust jätkata või mitte. Kuna F tegevusluba ei tunnistatud kehtetuks

MERAS § 22 lg 2 p 10 või p 16 alusel, siis ei ole määrava tähtsusega küsimus, kas pisut enam

kui kahekuulist ajavahemikku on omavahendite suuruse nõuetele mittevastavuse kontekstis

põhjust pidada väga pikaks ajaks või mitte. Isegi kui FI on rikkumise raskust otsuses n-ö üle

võimendanud (nt otsuse p-s 3.2.4.8 on viidatud, et omavahendite minimaalsuuruse nõue täideti

alles ligi aasta pärast FI esimest hoiatust, kuigi rikkumine sai esineda alles alates 01.01.2019),

ei olnud rikkumise kestus ringkonnakohtu hinnangul siiski sellise tähendusega asjaolu, millega

seotud eksimus võinuks asja otsustamist mõjutada. Vastustaja on pigem rõhutanud seda, et F ei

saa asjaoludest tulenevalt õigustada rikkumist teadmatusega ning FI 21.01.2019 ettekirjutuse

täitmiseks tuli F suhtes kahel korral rakendada sunniraha. Asjakohane ei ole vastuväide, et ka

FI ei kiirustanud F kapitaliseerituse küsimustega tegelema, sest omavahendite suuruse nõue

tulenes seadusest (MERAS § 72 lg 2) ja F-le oli teada, et lähtuda tuleb maksete mahu meetodist

(MERAS § 74), mistõttu oli nõutav omavahendite tase tema jaoks prognoositav ning kohustuse

tekkimine ega täitmine ei sõltunud FI tegevusest.

40. Ringkonnakohus leidis juba eespool, et F 18.12.2018 taotluse (st anda luba 2018. a

esimese üheksa kuu vahekasumi kajastamiseks põhiomavahendite koosseisus) ja omavahendite

minimaalsuuruse nõude täitmise kontrollimise menetluste liitmata jätmist ei ole põhjust FI-le

ette heita, kuna tegemist ei olnud teineteisest sõltuvate menetlustega. Halduskohus on möönnud

(vt otsuse p-d 47.3–47.3.4), et FI viivitas F 18.12.2018 taotluse lahendamisega vähemalt 10

päeva, kuid apellantide hinnangul oli tegelik viivitus oluliselt pikem. Seejuures ei ole apellandid

väitnud, et FI 27.12.2018–07.02.2019 päringutes küsitud täiendavad andmed ei olnud taotluse

lahendamiseks vajalikud, vaid rõhutanud, et FI oleks pidanud kogu vajaliku teabe küsima juba

27.12.2018 päringus ja sellisel juhul oleks saanud F vahekasumit omavahendite koosseisus

kajastada oluliselt varem (nt 2019. a jaanuari jooksul). Samuti on apellandid seisukohal, et

vastustajal tuli taotlus lahendada HMS § 5 lg-test 2 ja 4 tulenevalt viivitamata ning KAS § 853

sätestatud tähtaeg (s.o üks kuu kõigi nõutavate dokumentide ja andmete saamisest, kuid mitte

hiljem kui kolm kuud taotluse saamisest) ei ole asjakohane.

41. KAS § 853 reguleerib menetlustähtaegu määruse (EL) nr 575/2013 alusel loa andmise või

sellest keeldumise menetluses. Olenemata sellest, et määruse (EL) nr 575/2013 art 26 puudutab

vahetult üksnes krediidiasutusi ja investeerimisühinguid, on seadusandja MERAS § 65 lg-ga 1

laiendanud sama normistiku ka makseasutustele. Seetõttu on KAS § 853 analoogia iseenesest

asjakohane ning paljasõnaline ja ebausutav on apellantide seisukoht, et samasisulise taotluse

3-19-1196

19(27)

lahendamine oleks makseasutuste puhul oluliselt lihtsam, võrreldes krediidiasutustega. Kuna

määrus (EL) nr 575/2013 ega MERAS loataotluse lahendamiseks tähtaega siiski ei sätesta ja

MERAS-s puudub ka viide KAS §-s 853 sätestatu kohaldamisele, on apellantidel õigus selles,

et vastustaja pidi lähtuma HMS § 5 lg-st 4 ning lahendama taotluse põhjendamatu viivituseta.

Isegi juhul, kui nõustuda, et vastustaja pidanuks suutma kõik vajalikud dokumendid välja nõuda

27.12.2018 päringuga (dtl 5707–5709) ja F oleks andmed esitanud 28.12.2018 kirjaga (dtl

5793–5794), siis ei oleks FI-lt saanud mõistlikult eeldada taotluse lahendamist enne 01.01.2019

(vahepeale jäi ka nädalavahetus), vaid millalgi 2019. a jaanuaris. Järelikult oleks rikkumine

ikkagi esinenud, sest F omavahendite minimaalsuuruse nõue olnuks 01.01.2019 seisuga

täitmata. Seetõttu on rikkumisele kui kesksele etteheitele viitamine igal juhul õigustatud,

olenemata sellest, et F 18.12.2018 taotluse kiirema lahendamise korral väldanuks rikkumine

ilmselt mõnevõrra lühemat aega ja selle kõrvaldamiseks ei oleks FI pruukinud teha 21.01.2019

ettekirjutust või see poleks jäänud tähtajaks täitmata.

MERAS § 22 lg 2 p 13 kohaldamine

42. MERAS § 22 lg 2 p 13 kohaselt võib FI tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui makseasutus

on toime pannud rahapesu või rahastanud või toetanud terrorikuriteo toimepanemist või rikub

rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda.

43. MERAS § 22 lg 2 p-ga 13 seostatud peamised rikkumised olid FI 27.05.2019 otsusest

(p 3.1) nähtuvalt järgmised:

–

kehtestamata on asjakohased või nõuetele vastavad protseduurireeglid (RahaPTS § 14

lg-d 1 ja 3; kontrolliakti II tähelepanek 4);

–

tuvastatud ei ole tegelikku kasusaajat ning klientide omandi- ja kontrollistruktuure

(RahaPTS § 20 lg 1 p 3 ja lg 2; kontrolliakti II tähelepanekud 1, 8 ja 14);

–

tuvastatud ei ole ärisuhte eesmärki ja olemust (RahaPTS § 20 lg 1 p 4 ja lg 2; kontrolliakti

II tähelepanekud 1 ja 8);

–

kogunud ei ole teavet kliendi rikkuse päritolu kohta (RahaPTS § 20 lg 4; kontrolliakti II

tähelepanekud 1 ja 8);

–

ärisuhet ei ole õigesti jälgitud (RahaPTS § 20 lg 1 p 6, § 23 lg 2 p-d 1, 3, 4; kontrolliakti

II tähelepanekud 1 ja 10–16);

–

hoolsusmeetmeid ei ole kohaldatud vastavalt ärisuhte riskile või kliendile määratud

riskitasemele (RahaPTS § 20 lg 6, § 36 jj; kontrolliakti II tähelepanekud 1 ja 7–16);

–

RAB-i ei ole nõuetekohaselt teavitatud (RahaPTS § 49 lg 1; kontrolliakti II tähelepanekud

1 ja 17).

44. Apellandid on seisukohal, et olukorras, kus F poolt rahapesu ja terrorismi rahastamise

tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korra järgimist hinnati teise kohapealse kontrolli

raames esmakordselt ning kõnealuse kontrolli läbiviimine toimus F 12.01.2018 taotluse

lahendamiseks (s.o MERAS § 29 lg-s 5 sätestatud keeldumise aluste kontrollimiseks), ei saanud

menetluse tulemuseks olla F tegevusloa kehtetuks tunnistamine MERAS § 22 lg 2 p 13 alusel.

See ei ole õige. Ringkonnakohus selgitas juba eespool, et FI 18.06.2018 korraldusest ei tulene,

et kohapealse kontrolli eesmärk olnuks piiratud üksnes F 12.01.2018 taotlusega või piiriüleste

makseteenustega, vaid see oli laiem.

45. FI 18.06.2018 korralduse p 1 kohaselt tuli kontrolli käigus hinnata F:

–

osutatavate makseteenuste sisu ning tegevust makseteenuse osutamisel;

–

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise organisatsioonilist ülesehitust ja toimimist

üldiselt;

3-19-1196

20(27)

–

juhtkonna ja töötajate tegevust rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

valdkonnas, sh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud riskide juhtimist

ja maandamist;

–

hoolsusmeetmete rakendamist, sh ärisuhte loomisel ning tegevust rahapesu või terrorismi

rahastamise kahtluse korral;

–

tehingu kohta käivate andmete registreerimist ja säilitamist;

–

rahapesu andmebüroo kontaktisiku tegevust.

FI 04.02.2019 kontrolliakti II p 1.1 kohaselt on kohapealse kontrolli käigus esitatud teabe ja

dokumentide põhjal antud hinnang F:

–

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise organisatsioonilisele ülesehitusele ja

toimimisele üldiselt;

–

juhtkonna ja töötajate tegevusele rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

valdkonnas, sh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud riskide

juhtimisele ning maandamisele;

–

hoolsusmeetmete rakendamisele, sh ärisuhte loomisel, ning tegevusele rahapesu või

terrorismi rahastamise kahtluse korral;

–

rahapesu andmebüroo kontaktisiku tegevusele.

46. Eeltoodust nähtuvalt oli kontrolliese määratletud sisuliste teemade kaupa ja see ei saanud

ringkonnakohtu arvates jääda F-le ebaselgeks. Ehkki kontrolliakti II p-s 1.1 on kontrollitud

küsimuste ring antud mõnevõrra kitsamalt kui FI 18.06.2018 korralduse p-s 1 (st kohapealne

kontroll keskendus esmajoones just rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud

küsimustele), omab eelkõige tähtsust see, et menetluse käigus ei ole kontrolli ulatus laienenud,

vaid pigem vastupidi. Samuti on rahapesu ja terrorismi rahastamisega (sh organisatsioonilise

ülesehitusega) seonduvad riskid ning nende võimalik suurenemine seostatav MERAS § 29 lg-

s 5 sätestatud keeldumisalustega. Asjaolust, et kontrolliaktis II ei ole piiriüleste makseteenuste

osutamisega seonduvat eraldi analüüsitud, ei saa järeldada, et kohapealne kontroll poleks F

12.01.2018 taotluse lahendamisel üldse tähtsust omanud. Vastupidine nähtub täiesti selgelt ka

FI 18.02.2019 kirjaga ärakuulamiseks esitatud negatiivse otsuse projektist. Projekti kohaselt on

kontrolliakt II ja kontrollidokumendid otsuse lahutamatuks osaks (p-d 1.3.8–1.3.9) ning nende

põhjal on mh tuvastatud MERAS § 29 lg 5 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud asjaolude esinemine, mille

tõttu kavandati jätta F 12.01.2018 taotlus rahuldamata. Kuigi F võttis 22.02.2019 kirjaga oma

12.01.2018 taotluse tagasi ning palus lõpetada kõik sellega seotud menetlused, puuduvad

tõendid, et FI oleks andnud F-le lubadusi, et kontrolliaktile II mingeid meetmeid ei järgne. Ka

kontrolliaktile II esitatud vaide tagastamist käsitlevas FI 14.03.2019 kirjas on mh selgitatud:

„Kui vastava informatsiooni valguses on vaja asuda rakendama järelevalvelist regulatiivse

sisuga jõudu, on selleks vormiks ettekirjutus (MERAS § 100, § 101 jne). Ettekirjutusega saab

olemasoleva info hindamise järgselt rakendada erinevaid järelevalvelisi meetmeid, mh

kohustada järelevalvesubjekti teatud viisil käituma, nõuda asjaolude muutust kui ka tunnistada

tegevusluba kehtetuks jne (MERAS § 101). /.../ Seega on F-l võimalik Kontrolliakti vaidlustada

vaid koos võimaliku lõpliku haldusaktiga (kui selline eraldi ettekirjutus tehakse).“

47. Apellandid on rõhutanud, et F-l olid vajalikud protseduurireeglid olemas, isegi kui neid

olnuks tarvis täpsustada või nende järgimist tõhustada, ning FI etteheited protseduuride

rakendamisele tuginevad vaid väikesele valimile F klientidest ja üksikutele juhtumitele, mida

on meelevaldselt laiendatud kogu F tegevusele. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et F

rikkumiste ulatuse osas seisukoha võtmiseks oleks FI pidanud läbi analüüsima kogu F tegevuse.

Seisukohta, et rikkumised olid „laiaulatuslikud ja rasked“ (vmt), võivad põhjendada ka nt

klientide valimi raames tuvastatud rikkumiste osakaal. Asjaolu, et selline järeldus saab olla

üksnes hinnanguline, ei muuda seda lubamatuks. Järelevalveorgani hinnang on kohtulikult

3-19-1196

21(27)

kontrollitav. Õigusaktidest ei tulene, et makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks tuleb

tuvastada rikkumised kindla hulga klientide puhul. Ärisuhte riskile või kliendi riskiastmele

mittevastavate hoolsusmeetmete kohaldamist ei saa õigustada makseasutuse kaalutlusõigusega.

Oma tegevusest tulenevate riskide juhtimine on RahaPTS § 13 järgi küll kohustatud isiku enda

ülesanne, kuid ta peab seda täitma kooskõlas seaduse nõuetega ja see ei piira järelevalveorgani

õigust kontrollida vastavate protseduurireeglite asjakohasust ja piisavust. Järelevalve teostaja

ei saa astuda kohustatud isiku asemele, kuid peab kontrollima kaalutlusreeglite järgimist.

MERAS § 22 lg 2 p 9 kohaldamine

48. MERAS § 22 lg 2 p 9 kohaselt võib FI tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui makseasutus

ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab muul põhjusel

klientide huve, raharinglust, rahaturu toimimist või maksesüsteemi stabiilsust või

usaldusväärsust oluliselt.

49. MERAS § 22 lg 2 p-ga 9 seoses on FI 27.05.2019 otsuses (p 3.3) leitud, et F tegevus

kahjustab oluliselt rahaturu toimimist ja maksesüsteemi stabiilsust ning usaldusväärsust. FI on

rõhutanud esmajoones seda, et enamik F klientidest olid tavapärasest kõrgema riskiga

mitteresidendid, kelle suhtes tulnuks kohaldada tugevdatud hoolsusmeetmeid, kuid samas olid

F peamised rikkumised seotud nimelt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega ning

seega ta ei ole võimeline tõkestama rahapesu ja terrorismi rahastamist. Kuigi otsuse p-s 3.3.1

on muude rikkumiste kõrval loetletud mh omavahendite nõude ajutist eiramist, on vastustaja

seda küsimust seostanud ikkagi MERAS § 22 lg 2 p-ga 5.

50. Apellantide arvates ei ole MERAS § 22 lg 2 p 9 asjassepuutuv, sest rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise valdkonna nõuete rikkumise eest tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks

näeb MERAS § 22 lg 2 p 13 ette eraldi aluse. Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt sellega,

et erisätte olemasolu korral tuleks kohaldada erisätet ning tarbetu on koormata haldusakti

täiendavate õiguslike alustega, mida sisustatakse samade asjaoludega, mis seonduvad tegelikult

muude õiguslike alustega. Kuna praegusel juhul on MERAS § 22 lg 2 p-de 9 ja 13 kohaldamist

seostatud samade asjaoludega ning tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks piisaks juba ühe aluse

esinemisest, siis ei mõjuta eeltoodu vaidluse lahendamist.

Tegevusloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsus

51. Apellandid on seisukohal, et MERAS § 101 lg 2 p-st 1 tulenevalt ei saa makseasutuse

tegevusluba tunnistada kehtetuks ilma eelnevalt MERAS § 100 alusel ettekirjutust tegemata.

Ringkonnakohtu hinnangul on see lähenemine ekslik. MERAS § 101 lg 1 sätestab FI volitused

ettekirjutuse tegemisel ja MERAS § 101 lg 2 sisaldab näitlikku loetelu meetmetest, mida FI

saab rakendada ettekirjutuse täitmata jätmise korral. MERAS § 101 lg 2 üksnes viitab muudele

samas seaduses sätestatud meetmetele, mitte ei piira viidatud meetmete rakendamise tingimusi.

Tegevusloa kehtetuks tunnistamist reguleerib MERAS § 22 ja selle paragrahvi lg 3 näeb ette,

et enne MERAS § 22 lg-s 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist

„võib“ FI teha makseasutusele ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks

olevate puuduste kõrvaldamiseks. Eelneva ettekirjutuse tegemise kohustust ei tulene ka nendest

konkreetsetest sätetest, mis on olnud vaidlustatud FI 27.05.2019 otsuse aluseks (MERAS § 22

lg 2 p-d 5, 9 ja 13). Järelikult ei saa F tegevusloa kehtetuks tunnistamine olla õigusvastane

põhjusel, et teise kohapealse kontrolli tulemuste pinnalt ei olnud F-le tehtud MERAS § 100 ja

§ 101 lg 1 alusel ettekirjutust, mis oleks jäetud täitmata. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks

ka apellantide väide, et kuna kontrolliaktile II ei järgnenud ettekirjutust, siis ei ole F saanud

ennast vaidlustatud otsuse eest tulemuslikult kaitsta. FI 27.05.2019 otsuse vaidlustamisel on F-

3-19-1196

22(27)

l olnud võimalik tuua välja kõik oma vastuväited kontrolliaktile II ulatuses, milles need on

tinginud tema tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Kui silmas on peetud seda, et F oleks

ettekirjutuse tegemise korral saanud senist majandustegevust jätkata, kuid tegevusloa kehtetuks

tunnistamine välistas selle, tuleb märkida, et F ei ole ka esialgse õiguskaitse korras taotlenud

FI 27.05.2019 otsuse kehtivuse peatamist, vaid püüdnud üksnes saavutada selle avalikustamise

piiramist (vt Tallinna Halduskohtu 03.07.2019 määruse p 19 ja 07.08.2019 määrus; Tallinna

Ringkonnakohtu 30.08.2019 määrus).

52. Asjaolust, et eelneva ettekirjutuse tegemine ei olnud seaduse järgi nõutav, ei tulene samas,

et tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ei pidanudki ettekirjutuse tegemise võimalust kaaluma.

Mõistlikku kahtlust ei saa olla, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine on oluliselt rangem ning

raskemate tagajärgedega meede, võrreldes puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse tegemisega.

Makseasutuse tegevusloa äravõtmine peaks küll olema nn viimane abinõu (ultima ratio), kuid

see ei tähenda, et järelevalveorganil tuleks eelnevalt kõik leebemad vahendid n-ö läbi katsetada.

Sõltuvalt makseasutuse tegevuses tuvastatud puuduste laadist, hulgast või kordumisest, samuti

suhtumisest rikkumistesse ning avalikule huvile ja kolmandatele isikutele kaasneda võivate

tagajärgede raskusest võidakse makseasutuse tegevusluba tunnistada kehtetuks ka ilma eelneva

ettekirjutuseta. Apellandid viitavad iseenesest õigesti, et järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks

olema võimalikult karmide sunnivahendite rakendamine, vaid pigem tuleks esmalt rakendada

leebemaid meetmeid (nt Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 15). Proportsionaalsuse

põhimõte (KorS § 7) lubab samuti üksnes sobiva, vajaliku ja mõõduka abinõu rakendamist. See

ei anna siiski alust nõuda piirdumist selliste meetmetega, mis küll koormavad isikut vähem,

kuid on taotletava eesmärgi saavutamiseks ka märksa vähem tõhusad. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et FI 27.05.2019 otsuses (p-d 5.1.4–5.1.5, 5.3.3–5.3.8) on piisavalt põhjendatud,

miks ei olnud praegusel juhul võimalik piirduda F-le ettekirjutuse tegemisega, vaid tuli keelata

F edasine tegutsemine makseasutusena. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist ei oleks

eraldivõetuna pruukinud tingida ükski tuvastatud rikkumine, kuid nende kogumi pinnalt ei teki

kahtlust vaidlustatud otsuse ratsionaalsuses.

53. Kohtupraktikas on leitud, et kui kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktis on asjakohatutel

või põhjendamatutel kaalutlustel suur osakaal, siis pole kohtul võimalik veenduda, et vastustaja

teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt (nt Riigikohtu 14.05.2019 otsus nr 3-14-52077, p 13). See

on asjakohane ka karistusliku iseloomuga haldusaktide õiguspärasuse hindamisel. Olukorras,

kus haldusorgan tugineb rikkumiste kogumile ning mõni rikkumistest ei leia kohtumenetluses

kinnitust, ei pruugi kohus kaalutlusotsust tühistada, kui ära langenud rikkumised ei moodusta

olulist osa ette heidetud tegudest arvu ega eelkõige rikkumiste raskuse poolest. See saab siiski

olla lubatav ja ei kujuta endast kaalutlusotsuse tegemist haldusorgani asemel üksnes tingimusel,

et kohtul ei teki kahtlust, et ilma ära langenud rikkumisi arvestamata võib kaalutlusotsus olla

ebaproportsionaalne või kaalutlusviga võis mõjutada kohaldatud meetme valikut (nt Riigikohtu

15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 20; 07.06.2018 otsus nr 3-15-2221, p-d 12–13). Seega ei too

iga viide asjakohatutele või ebaõigetele asjaoludele alati kaasa kaalutlusotsuse tühistamist, vaid

lähtuda tuleb nende olulisusest asja otsustamisel.

54. Halduskohus tuvastas otsuses mitmeid vastustaja eksimusi asjaolude tuvastamisel ja neist

järelduste tegemisel. Näiteks on kontrolliaktis II (lk 144–145) järeldatud, et makseasutus ei ole

tehinguid õigesti jälginud, sest erinevate äriühingute (kelle tegelikud kasusaajad ei kattu) poolt

internetipanka sisselogimised on toimunud peamiselt ühtedelt ja samadelt IP-aadressidelt, mis

viitavat tehingus kasutatud vahendite varjamistegevusele, kuid F ei ole selle põhjuseid välja

selgitanud ning rikkus seega RahaPTS § 23 lg 2 p-s 3 sätestatut. Kohtumenetluses on leidnud

asjatundjate arvamuste põhjal tuvastamist, et internetipanka sisselogimiste ülisuure arvu ja

kattuvate IP-aadressidega seotud FI etteheited ei ole põhjendatud (vt halduskohtu otsuse

3-19-1196

23(27)

p 39.2.1). Samas on halduskohus õigesti selgitanud (vt otsuse p 39.2.2), et IP-aadressidega

seotud etteheidete kõrvalejätmine ei mõjuta vastustaja tehtud muude järelduste paikapidavust.

Tehingute jälgimise kohustuse ebapiisavat täitmist ei ole seostatud ainult ega peamiselt IP-

aadressidega, vaid seda on järeldatud mh asjaolust, et F aktsepteeris tehinguid, mille kohta

polnud esitatud usaldusväärseid tõendeid.

55. Halduskohus pidas lisaks põhjendamatuks FI etteheidet (kontrolliakti II tähelepanek 15,

lk 175–177), et F ei teinud kohapealseid külastusi klientide tegevuskohtadesse (vt otsuse p

40.3). Samuti on kohus heitnud vastustajale ette viivitust F 18.12.2018 taotluse (dtl 5664)

lahendamisel (vt otsuse p 47.3.4). Viidatud eksimused ei saanud ringkonnakohtu hinnangul

siiski mõjutada FI otsustust, kas tunnistada F tegevusluba kehtetuks või mitte. Tegevusloa

kehtetuks tunnistamise tingisid süsteemsed puudused F tegevuses, mitte n-ö kliendivisiitide

mittetoimumine ja kindlasti ka mitte viivitus FI 18.03.2019 otsuse nr 4.1-1/17 (dtl 5853–5856)

tegemisel.

56. Apellandid on rõhutanud, et vaidlustatud otsus ei saa olla proportsionaalne mh põhjusel,

et selles on viidatud rikkumistele, mis olid juba kõrvaldatud (nt omavahendite minimaalsuuruse

nõue) või mille puhul oli F avaldanud valmisolekut puudused kõrvaldada (nt sise-eeskirjade

täiendamine) või leida muu lahendus (nt muuta ärimudelit, vahetada välja makseasutuse juhid,

lõpetada osad kliendisuhted – vt F 15.05.2019 vastuväited, p 5). Ringkonnakohus leiab, et

vastustaja võis F tegevuse iseloomustamisel viidata mh kõrvaldatud rikkumistele ning võis F

varasema tegevuse pinnalt asuda seisukohale, et lubadused puudused kõrvaldada ei ole tõsiselt

võetavad. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral F-le ja temaga seotud isikutele kaasneda

võiv suur kahju pidi olema FI 27.05.2019 otsuse tegemisel ettenähtav, kuid sellele vastandus

ülekaalukas avalik huvi vältida maksesüsteemi usaldusväärsuse olulist kahjustamist.

Põhjendatud ei ole ka võrdlus, et Swedbank AS-le on FI teinud rahapesu tõkestamise reeglite

rikkumise eest 2020. a-l üksnes ettekirjutuse, mitte ei võtnud ära tegevusluba, sest mastaabid

on täiesti erinevad.

57. MERAS § 14 lg 7 alusel F-le väljastatud tunnuskoodi nr 45 ja selle kasutamise õiguse FI

27.05.2019 otsusega (vt resolutsiooni p 2) kehtetuks tunnistamine oli MERAS § 22 lg-st 8

tulenevalt F tegevusloa kehtetuks tunnistamise vältimatu tagajärg. Vastustajal puudus selles

osas kaalutlusõigus ja apellandid ei ole tunnuskoodiga seoses eraldi vastuväiteid esitanud.

III

FI 27.05.2019 otsuse avalikustamine

58. FI 27.05.2019 otsuse resolutsiooni p 3 ja põhjenduste p 6 kohaselt tuli otsus tervikuna

avalikustada FI veebilehel ja otsuse resolutsiooni p 1 avalikustada üleriigilise levikuga ajalehes.

FI 27.05.2019 otsuse terviktekst avaldati FI veebilehel 28.05.2019 koos faktilehega (dtl 9912–

9913), kus toodi mh nimeliselt välja F nõukogu liikmed (sh X) ja juhatuse liikmed (sh C). Lisaks

toimus 28.05.2019 pressikonverents, millel FI teavitas avalikkust F tegevusloa kehtetuks

tunnistamisest ja kirjeldas tuvastatud rikkumisi. FI on pressikonverentsi salvestise

avalikustanud YouTube keskkonnas.

59. MERAS § 23 lg 1 kohaselt teeb FI mh tegevusloa kehtetuks tunnistamise avalikult

teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. MERAS § 23 lg 2

näeb ette, et MERAS §-s 22 sätestatud alusel tehtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse

teeb FI avalikult teatavaks lisaks oma veebilehele veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga

päevalehes. MERAS § 23 kohustab FI-d avalikustama teabe makseasutuse tegevusloa kehtetuks

tunnistamise otsuse kohta (st avalikustama resolutsiooni), kuid ei reguleeri seda, kas ja millises

3-19-1196

24(27)

ulatuses tuleks avalikustada tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjendused. Olukorras,

kus MERAS § 23 ei anna eeltoodule selget vastust, jääb ringkonnakohus 30.08.2019 määruses

(p-d 10–12) väljendatud seisukoha juurde, et MERAS § 1 lg-st 2 ja § 89 lg-st 3 tulenevalt peab

täiendavalt võtma arvesse FIS-s sätestatud tingimusi. FIS § 54 lg 5 näeb ette, et FI-l on õigus

täielikult või osaliselt avalikustada mh haldusakt, kui see on nähtud ette FIS § 2 lg-s 1 nimetatud

seaduses (sh MERAS) või kui see on vajalik investorite, finantsjärelevalve subjektide klientide

või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks. Kogu

nimetatud teave on veebilehel kättesaadav vähemalt viis aastat, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. MERAS §-st 23 ja FIS § 54 lg-st 5 nende koostoimes järeldub, et kuigi makseasutuselt

tegevusloa äravõtmisest tuleb avalikkust alati informeerida, määrab tegevusloa kehtetuks

tunnistamise otsuse avalikustamise ulatuse FI kaalutlusõiguse alusel. Piirangud FI otsuse täies

mahus avalikustamisele võivad tuleneda ka muudest valdkondadest (nt isikuandmete kaitse).

60. Apellandid on pidanud õigusvastaseks F tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse

avalikustamist täies ulatuses ning eelkõige koos makseasutusega seotud füüsiliste isikute

andmetega (st F faktilehega). Otsuse avalikustamise põhjendatud mahu määratlemisel on

asjakohane võtta aluseks samad eesmärgid, mis on välja toodud FIS § 54 lg-s 5 ja millest on

lähtutud ka FI 27.05.2019 otsuse p-des 6.5–6.8. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse

resolutsiooni avalikustamine ilma vähemalt otsuse peamisi põhjendusi välja toomata ei täidaks

FIS § 54 lg-s 5 sätestatud eesmärke, sest finantsturu korrapärase toimimise tagamiseks on mh

oluline seegi, et kõik turuosalised saaksid veenduda finantsjärelevalve toimimises ning saaksid

samas kinnituse selle kohta, et järelevalveorgan rakendab finantsjärelevalve subjektide suhtes

kõige rangemaid meetmeid üksnes väga kaalukate või korduvate rikkumiste tuvastamise korral.

Kuna otsuses on F-le heidetud ette hulgaliselt rikkumisi, võinuks üksnes otsuse kokkuvõtte

avalikustamise korral tekkida omakorda vaidlus selle üle, kas rõhuasetused või sõnakasutus on

õiged (vrd apellantide etteheiteid pressikonverentsil öeldule). Samuti välistas otsuse tervikuna

avalikustamine selle, et huvitatud isikutele ei saanud jääda ebaselgeks, kui ulatuslikud olid FI

etteheited F tegevusele. Pelgalt kokkuvõtte avalikustamine oleks seevastu võinud tekitada

mulje, et rikkumisi oli koguni sellisel määral, et neid ei olnudki võimalik kõiki üles loetleda.

Otsuse põhjenduste avalikustamine aitab lisaks tõsta nii investorite, klientide kui ka avalikkuse

teadlikkust finantssektoris esinevatest riskidest ning seeläbi tõhustada nende huvide kaitset.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et otsuse tervikuna avalikustamiseks esines kaalukas

vajadus ning see ei kahjustanud F õigusi ülemääraselt.

61. F-ga seotud füüsilistest isikutest oli FI 27.05.2019 otsuses nimetatud vaid Q, kuid X ja C

nimed ja rollid olid välja toodud avalikustatud otsusele lisatud faktilehel. Nimetatud faktileht

kajastas 31.03.2019 seisuga F olulisemaid majandusnäitajaid (turuosa, varade maht, maksete

maht, piiriüleste maksete osakaal, tulem, omavahendite tase) ning olulise osaluse omanikku,

nõukogu ja juhatuse liikmeid. Samuti oli faktilehel välja toodud lühiülevaade F tegevusest ja

FI kontrollidest. Kui faktileht ei olnud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse osaks, siis ei

saanud selle avalikustamise õiguslikuks aluseks olla MERAS § 23. F majandusnäitajate

avalikustamise aluseks võis olla FIS § 54 lg 6. Selles osas ei ole avalikustamisele vastuväiteid

esitatud. Samuti ei ole apellandid väitnud, et vaidlustatud otsuses või selle avalikustamise

käigus oleks avaldatud eriliiki isikuandmeid, ärisaladust või muud juurdepääsupiiranguga

teavet. Kuna makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamisel, mis on

seadusest tulenevalt kohustuslik, ei ole võimalik jätta avalikustamata asjaomase makseasutuse

nime (vastasel korral jääks avalikustamise nõue sisuliselt täitmata), siis olid andmed selle kohta,

et X ja C olid F juhtimis- ja kontrollorgani liikmed, äriregistri teabesüsteemi vahendusel

iseenesest avalikult kättesaadavad.

3-19-1196

25(27)

62. Apellandid on õigesti märkinud, et ka varem juba avalikustatud isikuandmete täiendavaks

avalikustamiseks peab olema seaduslik alus (nt Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p

18; 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p-d 24–25). X ja C isikuandmete F faktilehe koosseisus FI

veebilehel avalikustamise seaduslikuks aluseks ei saanud seetõttu olla nende andmete

äriregistris avalikustamise alus (vt kuni 31.01.2023 kehtinud äriseadustiku § 28 lg 1, § 38 lg2,

§ 64 p 5; alates 01.02.2023 kehtiva äriregistri seaduse § 12 p 7, § 26 lg 1 p 6 ja lg 2, § 30).

Vastustaja ei ole kohtumenetluses toonud välja ühtegi võimalikku õiguslikku alust F nõukogu

ja juhatuse liikmete isikuandmete avalikustamiseks ning faktilehega seonduvat ei ole käsitletud

ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses. Samas jääb apellantide väidetest ebaselgeks, kas

nad käsitavad FI 27.05.2019 otsuse ja faktilehe avalikustamist ühe toiminguna või

eraldiseisvate toimingutena. Apellatsioonkaebuse p-st 6.1 võib pigem järeldada, et tegemist on

nende hinnangul ühe toiminguga. See järeldus on paremini kooskõlas ka kaebuse nõuetega, st

tuvastada FI 27.05.2019 otsuse avaldamise toimingu õigusvastasus (vt 19.08.2019 kaebuse

taotluste p 3). Kaebajad ei ole ka esimese astme kohtus esitatud seisukohtades eristanud otsuse

ja faktilehe avalikustamist.

63. Ringkonnakohus on seisukohal, et FI 27.05.2019 otsuse ja faktilehe avalikustamist oleks

võimalik vaadelda nii koos kui ka eraldi. Faktilehel on kajastatud üksnes selliseid andmeid, mis

on välja toodud ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses (st teave F kontrollide kohta) või

mida vastustaja ei oleks võinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses kajastada (mh ei

oleks saanud pidada asjakohatuks teavet F juhtide kohta). Kui käsitada nende dokumentide

avalikustamist ühe toiminguna (st faktileht on sisuliselt otsuse osaks), siis laienevad faktilehe

avalikustamisele samad õiguslikud alused nagu otsuse avalikustamisele, mille ringkonnakohus

hindas eespool õiguspäraseks. Määravat tähtsust ei oma asjaolu, et faktileht sisaldab muu

hulgas isikuandmeid, sest need piirduvad selgelt füüsiliste isikute rolliga F juhtimis- või

kontrollorgani liikmetena. Kui käsitada faktilehe avalikustamist eraldiseisva toiminguna, siis

väljuks selle õigusvastasuse tuvastamine vaidluse eseme piiridest, sest kaebuses ei ole sellist

nõuet esitatud (vt HKMS § 41 lg 1).

64. FI 28.05.2019 pressikonverentsil avaldatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise ning

ebakohaste väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamise nõuetega seonduvat on

halduskohtu otsuse p-des 65–74 käsitletud piisava põhjalikkusega. Kuigi ringkonnakohus ei

nõustu halduskohtu mitmete seisukohtadega osas, mis puudutavad faktiväidete ja (õiguslike)

hinnangute eristamist, ei anna apellatsioonkaebuse põhjendused siiski alust kaebust rahuldada.

Nii apellandid kui ka halduskohus on ekslikult lugenud suure osa FI õiguslikke hinnanguid

faktiväideteks, mida need siiski ei ole (vt apellatsioonkaebuse p 7.1 alap-d 1, 4, 5 ja 7 – nt

„puudus konkreetne ärimudel“, „ei tuvastanud õigesti (kliente jne)“, „hoolsusmeetmed olid

puudulikud“, „võttis üle jõu käivaid riske, ei suutnud neid kontrollida“).

65. Ärimudeli (s.o eraldiseisva dokumendi) puudumise luges halduskohus faktiväiteks (vt

otsuse p-d 66.2–66.3), kuid ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et FI pressikonverentsil oleks

ärimudeli puudumisele viidatud sellises kontekstis, et F on justkui jätnud FI-le esitamata mingi

õigusaktide kohaselt nõutava dokumendi, vaid „ärimudeli“ puudumisele viidati üldise

hinnanguna F tegevuse iseloomustamisel. FI 27.05.2019 otsuses toodud asjaolude pinnalt ei saa

sellist hinnangut pidada ebakohaseks. Nõustuda ei saa ka järeldusega, et pressikonverentsil

antud selgitus, mis oli teise kohapealse kontrolli eesmärk, oleks faktiväide. Tegemist saaks olla

faktiväitega, kui pressikonverentsil oleks kajastatud seda, millised kontrolli eesmärgid olid FI

18.06.2018 korralduses välja toodud. Samas võimaldavad halduskohtu otsuse p-s 67.3 esitatud

põhjendused väite tõesuse kohta ühtlasi järeldada, et 28.05.2019 pressikonverentsil avaldatud

kirjeldus kontrolli eesmärgist ei olnud ebakohane.

3-19-1196

26(27)

66. Faktiväiteks oli see, et F ei ole kontrolliaktis II tuvastatud faktilisi asjaolusid kohtus

vaidlustanud. Halduskohus leidis õigesti, et väide oli selle esitamise aja seisuga tõene (vt otsuse

p 69.2). Seejuures ei ole väite tõelevastavuse seisukohast oluline, kas F-l oli üldse võimalik

kõnealuseid asjaolusid kohtus vaidlustada (st F 06.03.2019 vaide kontrolliaktile II tagastas FI

14.03.2019 läbivaatamatult). Kuigi kõnealusest väitest võis tõepoolest jääda ebaõige mulje,

justkui F on kõigi FI etteheidetega nõustunud, ei muuda see faktiväidet sisuliselt vääraks.

67. Halduskohus (vt otsuse p-d 70–71.2) on põhjendamatult käsitanud faktiväidetena ka FI

pressikonverentsil väljendatud hinnanguid, et F ei tuvastanud õigesti kliente jne ning F ei

jälginud ärisuhteid ja hoolsusmeetmed olid puudulikud. Hinnang rikkumiste esinemisele ei saa

olla faktiväide, vaid tegemist on õigusliku hinnanguga. Faktiväiteks saanuks olla nt väide, et FI

27.05.2019 otsuses on sellistele rikkumistele tuginetud. Kuna kõnealustele rikkumistele oli

vaidlustatud otsuses tuginetud ja seda ka põhjendatud, siis ei saanud hinnang olla ebakohane,

sõltumata asjaolust, kas rikkumised leiavad hiljem kohtumenetluses kinnitust või mitte.

68. Väärtushinnangud olid ka FI 28.05.2019 pressikonverentsil väljendatud seisukohad, et

kontrolliaktis II kirjeldatud F skeemid olid „rahapesumaigulised“, F oli „pabertiiger“ (st ta ei

järginud enda kirjapandud sise-eeskirju) ja F „võttis üle jõu käivaid riske, ei suutnud neid

kontrollida, tekitas reaalse ohu ja võimaluse“ rahapesuks. Kuigi halduskohus on lugenud FI

hinnangu F sise-eeskirjade toimimisele ekslikult faktiväiteks, on kohtu järeldus selle väite

tõelevastavuse kohta laiendatav ka sama väite kohasusele. Halduskohtu põhjendused ei vaja

selles osas üle kordamist (vt otsuse p-d 68.1–68.3 ja 72–73.3). Kuna FI tuvastas otsuses, et F

tegevuses esinesid ulatuslikud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuete

rikkumised (sh puudused asjaomastes sise-eeskirjades või neist kinnipidamises) ning suur osa

etteheidetest on leidnud kinnitust ka praeguses asjas, siis ei saa viiteid „rahapesumaigulistele

skeemidele“ ja „pabertiigrile“ pidada samuti ebakohasteks. Seejuures on FI pressikonverentsil

ühtlasi lahti seletanud, mida ta „pabertiigri“ all silmas peab. Tegemist on FI siseselt kasutatava

piltliku väljendiga selliste järelevalvesubjektide kohta, kellel on nõuetekohased dokumendid

(nt protseduurireeglid) iseenesest olemas, kuid neid tegelikkuses ei järgita. Sama on vastustaja

muu hulgas heitnud ette F-le.

IV

Kahju hüvitamise nõuded

69. F ja X paluvad mõista vastustajalt nende kasuks välja hüvitised varalise kahju ees

vastavalt 6 548 312,11 eurot ja 3 616 000 eurot (lisaks viivitusintress). Samuti paluvad X ja C

mõista vastustajalt nende kasuks välja kohtu poolt õiglaseks peetud summale vastav hüvitis

(lisaks viivitusintress) isikulise õiguse rikkumise ja ebaõigete andmete või ebakohaste

väärtushinnangute avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest.

70. Kuna FI 27.05.2019 otsuse tühistamise ja FI 27.05.2019 otsuse avalikustamisega seotud

toimingute (sh 28.05.2019 pressikonverentsiga) õigusvastasuse tuvastamise nõudeid ei ole alust

rahuldada, siis jäävad rahuldamata ka apellantide esitatud kahju hüvitamise nõuded (st puudub

vastustaja õigusvastane tegevus kui kahju hüvitamise esmane eeldus – vt RVastS § 7 lg 1).

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata halduskohtu otsuse p-des 77–82 esitatud põhjendusi.

Kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei tõusetu vajadust täpsemalt hinnata mh kahju tekkimist ja kahju

suurust, siis ei ole vaheotsuse tegemiseks vajadust (HKMS § 171 lg 1).

V

Kokkuvõte ja menetluskulud

3-19-1196

27(27)

71. Eelneva põhjal ning HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Y AS (pankrotis), X ja C

apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata osas, milles on vaidlustatud Q kaebuse osaliselt läbi

vaatamata jätmist, ja ülejäänud osas rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tallinna

Halduskohtu 14.03.2022 otsuse resolutsiooni p 9 osas, milles halduskohus jättis F kaebuse FI

27.05.2019 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata, ja teeb selles osas uue otsuse,

millega jätab F kaebuse FI 27.09.2019 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks läbi vaatamata.

Samuti tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7 osas, milles

halduskohus jättis X ja C kaebuse FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks läbi vaatamata, ja teeb

selles osas uue otsuse, millega jätab X ja C kaebuse FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks

rahuldamata. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

72. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

F, X ja C on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 2450 eurot ja kandnud

ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 45 936 eurot (koos käibemaksuga summa, vastab

esindajate 205,9 töötunnile hinnaga kas 140, 180, 200 või 220 eurot/tund + käibemaks). Kokku

48 386 euro suuruste menetluskulude kandmine või kandmise kohustus seoses praeguse

haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on riigilõivu maksekorralduse ja advokaadibüroo

arvetega HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel

nende endi kanda. Finantsinspektsioon ei ole menetluskulude kohta andmeid esitanud, mistõttu

jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel

tema enda kanda.

73. Vastavalt kaebajate 12.11.2021 taotlusele ja Q 28.04.2022 taotlusele asendab

ringkonnakohus avaldatavas otsuses HKMS § 175 lg 3 alusel F, X, C, Q ja F OÜ nimed ning

otsuses viidatud kriminaalasja numbri (X-XX-XXXX) tähemärgiga. Otsus ei sisalda isiku- või

registrikoode, sünniaegu, aadresse ega muid üheselt identifitseerimist võimaldavaid andmeid.

(allkirjastatud digitaalselt)