2-22-14231/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 21.11.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-14231

Kohtuasi

X kaebus kohtutäitur Õnne Pajuri tegevuse/otsuse

peale täiteasjas nr 179/2020/384

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 18.11.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik Rapla kohtutäitur Õnne Pajur

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde X määruskaebusega esitatud tõendid.

2. Keelduda vastu võtmast X 13.12.2022 esitatud tõendit (07.12.2022 puuduste

kõrvaldamise määrus, tl 161-162).

3. Jätta Pärnu Maakohtu 18.11.2022 määrus muutmata.

4. Jätta määruskaebus rahuldamata.

5. Jätta määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud X kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-22-14231

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja, võlgnik) esitas 23.09.2022 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada

kohtutäitur Õnne Pajuri (kohtutäitur) 13.09.2022 otsuse täiteasjas nr 179/2020/384 ja jätta

menetluskulud kohtutäituri kanda.

1.1. Avalduse kohaselt on avaldaja suhtes algatatud täitemenetlus nr 179/2020/384 Y

(sissenõudja) avalduse ja Harju Maakohtu 28.11.2019 määruse tsiviilasjas nr 2-19-18083

alusel. Harju Maakohtu 28.11.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-18083 tunnustati ja tunnistati

täidetavaks Eesti Vabariigis Norra Vabariigi kohtute otsused, millega mõisteti avaldajalt

sissenõudja kasuks välja menetluskulud.

1.2. Avaldaja leiab, et kohtutäitur on lubamatult arestinud avaldaja töövõimetoetust. Avaldaja

esitas 06.08.2022 kohtutäiturile avalduse arestitud sissetuleku osa tagastamiseks, kuna sai

05.08.2022 teada, et töövõimetoetus arestiti otse Töötukassast. Kohtutäitur ei ole 06.08.2022

avalduse alusel kinnipeetud summat tagastanud. Avaldaja esitas 21.08.2022 kohtutäiturile

kaebuse, milles palus arestitud sissetuleku osa tagastada, kuid kohtutäitur jättis 13.09.2022

otsusega kaebuse rahuldamata. Avaldaja leiab, et kohtutäitur on põhjendamatult iga kuu

arestinud avaldaja töövõimetoetuse osa ja avaldajat pole ära kuulatud. Avaldaja on täielikult

töövõimetu ja tema sissetulek kulub igapäeva elu toimetulekuks. Avaldajal jääb iga kuu puudu

osa, mille kohtutäitur arestib ja selle osa peab võlgnik laenama vanematelt või sõpradelt, mis

on tekitanud lisapingeid. Lisaks on täitedokument saavutatud selliselt, et võlgnik ei osanud oma

õigusi kaitsta, kuna Norras rahuldatud nõue oli Norra seaduste järgi aegunud. Kohtutäitur ei ole

arvestanud võlgniku majandusliku ja tervisliku olukorraga. Kuna avaldaja on väikese

sissetuleku saaja, siis ei ole mõistlik töövõimetoetust arestida.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

avaldaja kanda.

Kohtutäitur selgitas lisaks 13.09.2022 otsuses välja toodud seisukohtadele, et kaebuse esitamise

tähtaeg 15.05.2020 koostatud sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimise akti vaidlustamiseks on

möödunud. 2022. aasta augustis töövõimetoetusest kinnipeetud summade tagastamiseks ei ole

avaldaja edastanud uusi dokumente ega asjaolusid, mis põhistaksid raha tagastamise vajadust.

Võlgnikule on tagatud seadusest tulenev miinimum. Kohtutäitur töötab formaliseerituse

põhimõttel ning kohtutäituril puudub õigus täitmisele edastatud kohtulahendite osas võtta

õiguslikke seisukohti. Avaldajale on selgitatud, et paljude probleemide lahendamiseks peab ta

kasutama teisi õiguslikke vahendeid ja kaebuse esitamine kohtutäituri tegevuse peale ei vii teda

soovitud eesmärgini. Kinnipidamine avaldaja töövõimetoetusest toimub siiani ja peale augustit

2022 ei ole avaldaja esitanud uusi taotlusi kinnipeetud summade tagastamiseks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus jättis 18.11.2022 määrusega (vaidlustatud määrus) kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on avaldaja enne kohtusse pöördumist

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg-t 1 järgides kohtutäiturile kaebuse esitanud ja

kohtutäitur on selle lahendanud. Vaidlustatud kohtutäituri otsusest nähtub, et täiteasi

179/2020/384 algatati 01.04.2020. Esmased dokumendid on avaldajale kätte toimetatud e-posti

2-22-14231

teel 08.04.2020. Kohtutäitur on 15.05.2020 koostanud ja edastanud Eesti Töötukassale

sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimise akti, mille kohaselt kuulub kinnipidamisele igakuiselt

20% võlgnikule makstavast töövõimetoetusest, millest on maha arvatud Statistikaameti poolt

avaldatud arvestuslik elatusmiinimum (ehk 20% võlgniku sissetuleku ja elatusmiinimumi

vahest). Kohtutäitur on töövõimetoetuse arestimisel selgitanud, et sissetulekut ei arestita, kui

see jääb alla Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi (mis 2020. aastal oli

221,36 eurot). Akti koopia on edastatud avaldajale. Avaldaja ei ole vaidlustanud kohtutäituri

poolt täitemenetluse algatamist 01.04.2020 ega ka 15.05.2020 Eesti Töötukassale edastatud

sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimise akti. Võlgniku esindaja on 08.06.2020 esitanud

avalduse Eesti Töötukassast kinnipeetud summa tagastamiseks, millele vastates on kohtutäitur

andnud samal kuupäeval võlgnikule teada, et avaldust ei rahuldata ja kinnipeetud summasid ei

tagastata. Seega oli võlgnikule teada töövõimetoetusest kinnipidamine hiljemalt 08.06.2020,

kui esitati taotlus raha tagastamiseks. Võlgnik ei esitanud tähtaegselt, s.o hiljemalt 18.06.2020,

kaebust töövõimetoetusest arestimise akti peale. Seega on kaebuse esitamise tähtaeg

15.05.2020 koostatud sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimise akti vaidlustamiseks

möödunud. Võlgnik esitas 24.05.2022 kaebuse töövõimetoetusest kinnipidamise lõpetamiseks

ja täitemenetluse lõpetamiseks, mille kohtutäitur jättis 16.06.2022 otsusega rahuldamata.

Seetõttu ei vasta tõele avaldaja väide, et ta sai töövõimetoetusest kinnipidamisest teada alles

05.08.2022. Eesti Töötukassa poolt toimuvad 15.05.2020 koostatud sissetuleku arestimise akti

alusel kinnipidamised igakuiselt ja need ei saa tulla võlgniku jaoks igal kuul üllatusena.

3.2. Maakohus leidis, et asjaoludest tulenevalt puudutab avaldaja kaebus eelkõige kohtutäituri

tegevust täitetoimingute tegemisel. Avaldaja peamiseks argumendiks kaebuses kohtutäituri

tegevusele on asjaolu, et avaldaja arvates toimuvad põhjendamatud töövõimetoetuse osa

arestimised igal kuul ja teda pole ära kuulatud TMS § 131 lg 2 tulenevalt. Kuna 15.05.2020

koostatud ja Eesti Töötukassale edastatud sissetuleku arestimise akti ei ole võlgnik tähtaegselt

vaidlustanud, ei saa praeguses asjas esitatud kaebusega avaldaja tugineda asjaolule, et teda ei

ole TMS § 131 lg 2 kohaselt enne otsuse tegemist ära kuulatud. Võlgniku õiguste kaitse on

tema ärakuulamata jätmise puhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu, mida aga võlgnik

ei ole sissetuleku arestimise akti vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja jooksul teinud. Lisaks on

kohtutäitur peale arestimise akti koostamist võlgniku korduvatele pöördumistele vastanud ja

selgitanud, et võlgnikule on tagatud seadusest tulenev arestimisele mittekuuluv sissetulek ning

kui võlgnik soovib arestimise akti alusel kinnipeetud raha tagastamist, siis tuleb võlgnikul

esitada kõik tõendid, millest nähtuvad, et kinnipidamised on liigselt koormavad tema jaoks või

kui võlgnikul on mingid erakorralised väljaminekud, siis tuleb võlgnikul esitada avaldus ja

tõendid. Kohtutäitur on nii võlgniku 24.05.2022 kaebuse läbivaatamise eel kui ka võlgniku

21.08.2022 kaebuse läbivaatamise eel kutsunud võlgniku kohtutäituri büroosse kaebuse

arutelule. Võlgnik ega tema esindaja ei ole võtnud osa eelnimetatud aruteludest, seega ei ole

võlgnik kasutanud võimalust olla ära kuulatud ja anda teavet oma majandusliku seisundi kohta.

Määruskaebus, vastus määruskaebusele ja menetluse edasine käik

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega kohustada kohtutäiturit vaatama avaldaja 21.08.2022 kaebus uuesti läbi.

Määruskaebuse kohaselt on avaldajal kohtutäituri iga toimingu peale õigus esitada kaebus

10 tööpäeva jooksul, kui selleks on vajadus. Avaldaja on esitanud kohtutäiturile

kuludokumendid töövõimetoetuse arestimise vajalikkuse hindamiseks juba 2020. aastal.

Maakohus ei ole arvestanud avaldaja esitatud dokumentidega, mis tõendavad avaldaja pere

eelarvet, ravimite vajadust ja sõbra ning ema rahalist toetust avaldaja toimetulekuks. Avaldaja

2-22-14231

ei saanud varasemalt töövõimetoetuse kinnipidamise osas kaebust esitada, kuna tal ei ole

rahalisi vahendeid juristi palkamiseks.

5. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus

§-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

8. Avaldaja esitas koos määruskaebusega ja 13.12.2022 puuduste kõrvaldamisel uued tõendid.

TsMS § 662 lg 3 sätestab, et määruskaebuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja

tõendeid. Ringkonnakohus võtab avaldaja määruskaebusega esitatud tõendid vastu, kuid

keeldub vastu võtmast 13.12.2022 esitatud Pärnu Maakohtu 07.12.2022 määrust, kuivõrd see

on toimikus juba olemas (tl 153).

9. Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse

väited ei anna alust määruse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

10. Avaldaja leiab määruskaebuses endiselt, et tema töövõimetoetusest ei tohiks kinnipidamisi

teha. Ringkonnakohus selgitab, et töövõimetoetusele sissenõude pööramise eeldusi (TMS § 131

lg 2 ja § 132 lg 1²) tuli hinnata eelkõige arestimisakti koostamisel, mitte arestimisakti alusel

igakordsel summa kinnipidamisel. Vastupidine olukord koormaks kohtutäiturit täitemenetluse

läbiviimisel ebaproportsionaalselt ja takistaks täitemenetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist (vt

TlnRnKm 07.07.2020, 2-19-2517, p 28). Asjas esitatud tõendite kohaselt on kohtutäitur teinud

15.05.2020 sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimise akti, milles kohtutäitur palub igakuiselt

kinni pidada 20% võlgnikule makstavast töövõimetoetusest, millest on maha arvatud

Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum (ehk 20% võlgniku sissetuleku ja

elatusmiinimumi vahest) (tl 87). Maakohus tuvastas, et avaldaja ei ole 15.05.2020 sissetuleku

arestimise akti ega kohtutäituri 2020. aasta toiminguid vaidlustanud. Avaldaja küll palus

08.06.2020 töövõimetoetusest kinnipeetud summa tagastada, kuid kohtutäitur vastas, et raha ei

tagastata (tl 75–78). Ringkonnakohus märgib, et toimiku materjalidest nähtuvalt suhtles

avaldaja kohtutäituriga 2020. aasta juunis mh lepingulise esindaja vahendusel, mistõttu ei pea

ringkonnakohus usutavaks avaldaja määruskaebuse väidet, et tal ei olnud võimalik saada

juriidilist abi 15.05.2020 sissetuleku arestimise akti vaidlustamiseks. Seega on 15.05.2020

sissetuleku arestimise akt kehtiv. Kuivõrd töövõimetoetusest on kinnipidamisi tehtud vastavalt

kehtivale 15.05.2020 arestimisaktile, on kohtutäituri tegevus olnud õiguspärane. Eeltoodust

tulenevalt ei ole avaldaja väited tema majandusliku olukorra kohta käesolevas menetluses

asjakohased, eelkõige avaldaja tõendid ja väited 2020. aasta väljaminekute ja toimetuleku kohta

(tl 146-147). Avaldajal tuli oma väited ja tõendid esitada arestimisakti vaidlustamise

menetluses.

11. TMS § 134 lg 1 kohaselt muudab kohtutäitur arestimisakti võlgniku või sissenõudja

avalduse alusel, kui muutuvad tingimused, millest lähtudes on arvestatud sissetuleku osa,

millele ei saa sissenõuet pöörata. Sellise taotluse esitamise eelduseks on sissetuleku arestimise

2-22-14231

aluseks olevate asjaolude muutumine. Isegi kui käsitada avaldaja praegust kaebust arestimisakti

muutmise taotlusena, ei ole avaldaja esile toonud, millised on need konkreetsed asjaolud, mis

on vahepeal muutunud ja tingivad arestimisakti muutmise. Arestimisakti muutmiseks ei anna

alust võlgniku üldsõnalised väited, et sissetulekust kinnipidamise tulemusel ei jätku tal raha

igapäevaste kulutuste jaoks ning ta peab selleks abi paluma lähedastelt. Avaldaja ei ole esile

toonud, mis osas ja millega võrreldes on tema kulud muutunud ja kuidas see mõjutab arestimise

määra. Kohtutäitur on oma 13.09.2022 otsuses põhjendatult selgitanud, miks talle esitatud

väljavõte võlgniku haigusloost 2019. aasta novembris, pere eelarve, arvelduskonto väljavõte ja

võlgniku ema kinnitus ei ole piisavad, et lõpetada töövõimetoetusest kinnipidamiste tegemine

või muuta sissetuleku arestimisakti (tl 6). Seetõttu on ainetud ka avaldaja määruskaebuse

väited, et kohtutäitur on esitanud ebaõigeid andmeid selle kohta, nagu ei oleks avaldaja

kohtutäiturile kuludokumente esitanud. Kohtutäituri otsusest nähtuvalt on kohtutäitur võlgniku

esitatud dokumente uurinud ja võlgniku väiteid analüüsinud.

Lisaks on avaldaja toonud määruskaebuses arvelduskonto väljavõttele (tl 149-150) viidates

esile, et sissetulekust kinnipidamine on oktoobris ja novembris peatunud, mistõttu on avaldaja

hinnangul praeguse kaebusega võimalik soovitud eesmärki, s.o töövõimetoetusest

kinnipidamiste tegemise lõpetamist, saavutada. Asjaolu, et kohtutäitur võib olla peatanud

sissetuleku arestimise, ei tähenda, et avaldaja kaebus oleks põhjendatud ja tuleks rahuldada.

Lisaks nähtub avaldaja määruskaebusega esitatud filtreeritud arvelduskonto väljavõtetest, et F

on teinud avaldajale ülekandeid selgitusega „abiraha“ ja W selgitusega „kingitus“ ka ajal, mil

arestimine oli võlgniku väitel peatunud (tl 151-152). Seega ületaksid avaldaja kulud tema

sissetulekut ka juhul, kui sissetulekust kinnipidamisi ei tehtaks. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu

arvates põhjendatud arvata, et töövõimetoetuse arestimise tulemusel ei ole võlgnikule tagatud

miinimumkaitse ja eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne), ning et arestimisakti tulnuks

muuta.

12. Avaldaja kordab määruskaebuses etteheidet, et kohtutäitur ei ole avaldajat ära kuulanud.

maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kuna avaldaja ei vaidlustanud 15.05.2020

sissetuleku arestimise akti, ei saa ta enam tugineda asjaolule, et teda ei kuulatud enne

arestimisakti tegemist ära. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et kui kohtutäitur jätab võlgniku

enne TMS § 131 lg 2 kohaldamist ära kuulamata, ei too see iseenesest alati kaasa ebaõiget

lahendit. Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku

seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta (vt

RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 20). Kui kohtutäitur ei kuulanud võlgnikku enne 15.05.2020

sissetuleku arestimise akti tegemist ära, oli võlgnikul võimalik enda toimetuleku kohta

kohtutäiturile teavet anda ka peale akti tegemist, sh esitades akti peale kaebuse. Toimikust

nähtuvalt on avaldaja kohtutäituriga seoses tema toimetulekuga 2020. aasta juunis suhelnud,

kuid kohtutäitur ei ole ka avaldaja majandusliku seisundi kohta tõendite esitamise järel pidanud

põhjendatuks teha kinnipidamisi väiksemas ulatuses või lõpetada sissetuleku arestimine.

Samuti on maakohus toonud õigesti esile, et kohtutäitur on avaldajat kutsunud nii 24.05.2022

kaebuse läbivaatamise eel kui ka võlgniku 21.08.2022 kaebuse läbivaatamise eel kohtutäituri

büroosse kaebuse arutelule. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et avaldaja väited tema

ärakuulamata jätmise kohta ei ole praeguse kaebuse lahendamisel asjakohased.

13. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust vaidlustatud määrust tühistada ja määruskaebus jääb

rahuldamata.

14. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

2-22-14231

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole alust muuta

maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Kuigi avaldaja on palunud tühistada

maakohtu määruse terves ulatuses, ei ole ta menetluskulude jaotuse kohta sisulisi väiteid

esitanud. Avaldaja ei ole väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada

sõltumata sellest, et maakohus jättis kaebuse rahuldamata.

16. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kohtutäitur tähtajaks menetluskulude nimekirja ei

esitanud ja ka toimikust ei nähtu kulude tekkimist, mistõttu jätab ringkonnakohus

menetluskulud kindlaks määramata.

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)