2-23-12498/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 21.11.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-12498

Kohtuasi

Tallinna

linna

(Tallinna

Sotsiaal-

ja

Tervishoiuameti kaudu) avaldus X suhtes tahtest

olenematu

psühhiaatrilise

ravi

kohaldamise

pikendamiseks 3 kuuks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.10.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Tallinna

linn

(Tallinna

Sotsiaal-

ja

Tervishoiuameti

kaudu,

registrikood

75014965),

lepinguline esindaja RS

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

riigi õigusabi korras vandeadvokaat Marika Jaanson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 10.10.2023 määrus muutmata.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta

määruskaebuse

menetlemisega

seotud

menetluskulud

riigi

kanda.

Kindlaksmääratavad kulud puuduvad, v.a tasu riigi õigusabi korras määratud

esindajale, mis määratakse kindlaks eraldi määrusega vastava taotluse saamisel.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-23-12498

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) esitas 02.09.2023 Harju Maakohtule

avalduse, milles palus paigutada X (puudutatud isik) alates 01.09.2023, kell 08.45 esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni psühhiaatriahaiglasse. Harju

Maakohus kohaldas 02.09.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 05.09.2023 kell 08.45.

2. PERH psühhiaatriakliinik esitas 04.09.2023 avalduse esialgse õiguskaitse pikendamiseks.

Harju Maakohus pikendas 04.09.2023 määrusega puudutatud isiku tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani, arvates puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest 01.09.2023 kell 08.45.

3. Tallinna linn Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu (avaldaja) esitas 03.10.2023 Harju

Maakohtule avalduse, milles palus paigutada puudutatud isiku kuni kolmeks kuuks

psühhiaatriahaiglasse.

4. Avalduse kohaselt on puudutatud isik hospitaliseeritud PERH psühhiaatriakliinikusse kokku

kümme korda. Puudutatud isik haigestus 2016. a depressiooniga, ülikoolis tekkisid

õpiraskused, mille tõttu vahetas õppekava, seejärel oli akadeemilisel puhkusel. Ülikool jäi

lõpetamata, teeb tööotsi tuttava ettevõttes. 2020. a puudutatud isiku seisund halvenes, tekkisid

rahutus, unetus, vihahood, sihitu käitumine. Puudutatud isik tundis, et pea on tühi ja teised

mõjutavad teda. Paigutati haiglaravile, diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire (F23)

ning kanepi kuritarvitamine. 2021. a muudeti diagnoos kaasuvate motoorsete sümptomite tõttu

katatoonseks skisofreeniaks (F20.29).

5. Viimati viibis puudutatud isik haiglaravil 03.02.–08.03.2023. Hospitaliseerimisele eelnevalt

oli puudutatud isik löönud isa rusikaga, ähvardanud noaga ning peksnud kodus esemeid katki,

isa sõnul ei olnud isik võtnud määratud toetusravi. Ka osakonnas viibides pettis puudutatud isik

korduvalt ravimitega. Haiglaraviga haiguskriitikat ei tekkinud.

6. 01.09.2023 toimetati puudutatud isik kiirabiga haiglaravile PERH psühhiaatriakliinikusse.

Puudutatud isik oli kodus loopinud vanemaid puuviljadega ja ähvardanud tappa. Puudutatud

isik helistas ka ise häirekeskusesse ning avaldas, et tal oli konflikt vanematega ning "lööb

vanemaid, kuna viha on nii suur", misjärel katkestas kõne. Isa helistas tagasi häirekeskusesse

ning avaldas, et poeg on agressiivne ega suuda end kontrollida. Kiirabi saabudes puudutatud

isik ise ei rääkinud juhtunust ning avaldas, et on piisavalt rääkinud. Puudutatud isik toimetati

psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kus ta avaldas, et vanemad "ajavad teda närvi".

7. Raviasutuse psühhiaatrite 28.09.2023 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku seisund ei ole

vaatamata ravile paranenud. Duši all olles karjus kõva häälega: "minge perse!", "kaduge

minema!", kuigi viibis seal üksi. Käitumise alusel jäi kahtlus tugevatele segavatele

meelepetetele. Avaldas soovis koju minna öeldes: "minu töö on siin tehtud, olen ilusti käitunud

ja teisi aidanud". Järgneval hommikul ei võtnud puudutatud isik ravimeid - tuli korduvalt

kohale, aga kõndis jälle minema. Kui lõunasöögi ajal ravimeid sai, läks WC-sse ja arvatavasti

sülitas need välja. Oli jällegi pinges olekuga, avaldas soovi akuutosakonda minna, kõndis

mööda osakonda ringi, tungis õdede tuppa, tõukas õde ja üritas võtta teistele patsientidele

valmispandud ravimeid. Korjas koridorist seintelt knopkasid, käis õde-perenaise ja siis

õendusjuhi toas, näppis toa sisustust, keelamisele ei allunud, enda käitumist adekvaatselt ei

põhjendanud. Rahustavast süstist keeldus, suu kaudu antud lahustatud antipsühhootikumi

sülitas välja. Vaatamata antipsühhootilisele ja rahustavale ravile on puudutatud isik jätkuvalt

psühhootiline,

usalduslikku

kontakti

temaga

saavutada

ei

ole

võimalik,

varjab

2-23-12498

haigussümptomaatikat. Jutus keskendub vaid soovile koju pääseda, teisi teemasid arutamast

keeldub. Osakonnas on käitumine kummaline ja sihipäratu - ümbritsevatega kontakti ei otsi,

käib vaikides ringi, pöördub õdede tuppa ja lahkub sealt midagi ütlemata.

8. Arstid märgivad, et tema käitumine on psühhootilistest elamustest mõjutatud ning

ebaadekvaatse ja vaenuliku käitumise tõttu võib kutsuda esile vägivalda ka enda suhtes. Ravita

jäädes sagenevad haigushood ja süvenevad ajukahjustusest põhjustatud toimetulekuraskused.

Seisundist lähtuvalt ei ole puudutatud isik võimeline mõistma ravivajadust (keeldub edasisest

haiglaravist, väljaspool haiglat toetusravi ei tarvita, haiglas on keeldunud ravimeid võtmast ja

elekterimpulssravi saamast). Seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt vajab

puudutatud isik pikaajalist psühhiaatrilist haiglaravi ja kestvat viibimist tugevalt kontrollitud

ning tagatud turvalisusega ravikeskkonnas.

9. Maakohus määras 03.10.2023 ekspertiisi selgitamaks välja, kas isik vajab tahtevastase ravi

pikendamist kolme kuu võrra. Nähtuvalt ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr

7.1-3/540 oli puudutatud isiku mõttekäik vestlusel aeglane ja pidurdatud, eksperdi küsimustele

vastas sisukohaselt; spontaanselt luulu ei avalda, kuid avaldab mõjustusluulu fragmente;

meelepetteid eitab, kuid ebaadekvaatset käitumist vaadeldes on tal ilmselt esinenud

kuulmismeelepetteid; emotsionaalsed reaktsioonid on vähe väljendunud, esineb ärevust ja

seesmist pinget; meeleolu on subdepressiivne situatsioonist tingituna, tahteelu aktiivsus ja

sihipärasus alanenud, kõne ja motoorika kergelt pidurdunud; esinenud on psühhootilistest

elamustest tingitud sihipäratut agressiivset käitumist; kognitiivsete võimete primaarset

alanemist ei tähelda, kuid haiguskriitika puudub; isik põeb episoodilist stabiilse defektiga

katatoonset skisofreeniat (RHK 10 järgi – F20.22), mida tuleb käsitada raske psüühikahäirena

ja mille tõttu ei ole puudutatud isik võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid

juhtima; isik võib raske psüühikahäire tõttu käituda ohtlikult ning ohustada iseenda ja teiste

isikute elu, tervist; julgeolekut ning turvalisuse tagamiseks ei ole võimalik kohaldada muud

psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu haiglaravi kolmeks kuuks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

10. Maakohus rahuldas 10.10.2023 määrusega avalduse ja paigutas puudutatud isiku tema tahte

vastaselt PERH psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks.

Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loetakse lõpetatuks 10.01.2024 või mõnel eelneval

päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus märkis, et annab loa puudutatud

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, kui

puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja / või ravimeetoditega ei nõustu.

Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

11. Maakohus rahuldas avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p 1 ning

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 ja § 13 lg 2 alusel.

12. Kohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel.

Muude puudutatud isikule lähedaste isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks. Kohus

ei pea vajalikuks kohaliku omavalitsuse arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd kohalik

omavalitsus on seisukohad avaldanud kirjalikes menetlusdokumentides ning need on kohtu

arvamuse kujundamiseks piisavad. Muude isikute ärakuulamist ei pea kohus vajalikuks, sest

arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende ärakuulamine

ilmselt kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras esindaja esitas

06.10.2023 maakohtule seisukoha, milles märkis, et suhtles puudutatud isikuga PERH

psühhiaatriakliinikus. Esindaja on seisukohal, et kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid ja

esindaja kogutud andmed kinnitavad PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu.

2-23-12498

13. Maakohus märkis, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ja tema käitumine on

täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem

kindel kui tõenäoline. Eeltoodust tulenevalt püsib ta haiglaravita jäädes ohtlikuna eelkõige

iseendale. Ärakuulamisel tuvastatu, arstide arvamuse ja ekspertiisiakti põhjal kohus veendus,

et isik soovis midagi oma tunnetega seoses varjata ega avaldanud kohtunikule kõike, isik vältis

täielikult pilkkontakti. Pigem jäi mulje, et isik hetkel selgelt ei mõtle ja võib haiguse ajel

ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Kohtu hinnangul kujutab puudutatud

isik ohtu eeskätt teistele põhjusel, et tegutseb haiguse ajel ebaadekvaatselt ja agressiivselt, teisi

füüsiliselt rünnates. Arvamusest nähtub, et ka eelnevad hospitaliseerimised on toimunud

valdavalt kiirabi ja politsei kaasabil, eelnenud agressiivne käitumine lähedaste suhtes ning

asjade lõhkumine. Eelnevatel kordadel haiglas on isikul esinenud süüdistavat suhtumist

vanemate suhtes. Ka käesoleval juhul vahetult enne haiglasse sattumist ähvardas isik oma

vanemaid tappa, isiku isa häirekeskussesse tehtud kõnest nähtub, et isik oli nende suhtes

agressiivne ega suutnud end talitseda. Kuigi isik vägivalda seekord eitab, jääb arvamuses

toodud varasematele sissekannetele ja ärakuulamisel tekkinud muljele tuginedes kahtlus selles

osas varjamisele ja dissimileerimisele. Isik on ka haiglas käitunud kummaliselt ja kohati

agressiivselt. Seega on isik oma seisundist tuleneva agressiivsuse tõttu ohtlik teistele, eelkõige

oma vanemate elule ja tervisele. Kohtu hinnangul on isiku varasemast käitumisest ja haigusest

tingituna põhjust eeldada, et ta võib sama moodi vanemate suhtes füüsiliselt agressiivselt

käituda ka edaspidi, kuna tema praegune tervislik seisund on väga sarnane eelmise haigestumise

aegselt seisundile. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev

toimetulek kodustes tingimustes. Isiku poolt määratud esindajale avaldatud plaan haiglast

lahkudes hakata saama riigilt töövõimetustoetust ja kolida elama Viljandisse ei kõla

läbimõeldult ega realistlikult.

14. Eksperdi arvamusest ja patsiendi ärakuulamisest nähtuvalt puudub isikul haiguskriitika oma

psüühilise seisundi suhtes. Seega puudub tal ka ravisoostumus – ta peab end terveks ja haigla

personalil on tõsised kahtlused selles osas, et isik talle määratud ravimeid võtab, vaid sülitab

need välja. Eeltoodust tulenevalt ei ole isiku ravi kodustes tingimustes (ka lähedaste koostöö

puhul) võimalik teostada. Isik küll sõnades deklareerib valmisolekut koduseks raviks, kuid tema

käitumine haiglas ei ole seda kinnitanud. Ka eksperdi arvates ei ole ravimine kodustes

tingimustes tulenevalt isiku haigusseisundist ja puudulikust kriitikast võimalik. Eeltoodust

tulenevalt vajab isik ravi haiglas. Seega tuleb puudutatud isik paigutada tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks, s.o kuni 10.01.2024.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

15. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

määruse tühistada. Puudutatud isik leiab, et kuigi kohtu hinnangul olid tema kinnisesse asutusse

paigutamise tingimused täidetud ja määruse tegemise päeva seisuga ei ole seisund muutunud,

ei nõustu puudutatud isik määruse järeldustega ja leiab, et kohtu seisukoht ei ole põhjendatud.

16. Vanematega toimus küll verbaalne konflikt, kuid vägivalda ega ohtu mitte ühegi isiku

suhtes ei olnud. Puudutatud isik leiab, et ei pea viibima koos rasket vaimuhaigust põdevate

isikutega, kel puudub haiguskriitika ja kes ei ole nõus end väljaspool raviasutust

ravima. Puudutatud isik kinnitas, et on valmis end ravima väljaspool statsionaari. Puudutatud

isik väitis, et ei olnud haiglasse paigutamisel ohtlik, samuti ei ole ohtlik hetkel. Isikut on mitmel

korral ümber paigutatud erinevatesse osakondadesse, raviarstid on vahetunud ja kõik see on

ilmselt tekitanud segadust. Samuti märgib ta, et eksperdi arvamus ohtlikkuse kohta ei ole

kohtule siduv, vaid on üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt

analüüsima.

2-23-12498

17. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Puudutatud

isikul esineb jätkuvalt raske psüühikahäire. Psüühilisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Ravita jäämisel ohustab ta inadekvaatse

ja ettearvamatu käitumise tõttu nii iseend kui ümbritsevaid.

18. PERH psühhiaatriakliinik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Puudutatud isiku tahtest olenematu ravi on vajalik ja põhjendatud. Menetluse käigus esitatud

arsti arvamusest lähtudes on täidetud kõik PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused.

Menetluse edasine käik

19. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada,

mistõttu tuleb määruskaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659

rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

21. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

22. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul on täidetud PsAS § 11

lg-s 1 sätestatud eeldused tema psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks. Kohus menetleb TsMS §

533 lg 1 p 1 järgi psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamist isiku

elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Kui tegemist on isiku paigutamisega

haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja

kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS

§ 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

23. Siinsel juhul ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse

paigutamise eeldused ei olnud täidetud. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire PsAS § 11 lg

1 p 1 tähenduses, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

Psühhiaatrite 28.09.2023 arvamuse (dtl 54–55) ning eksperdi 05.10.2023 arvamuse (dtl 74–77)

kohaselt põeb puudutatud isik episoodilist stabiilse defektiga katatoonset skisofreeniat, mille

tõttu ta ei ole ta võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, seejuures ei ole

puudutatud isikul ka haigustaju. Kuigi puudutatud isiku määruskaebuses väljendatud seisukoht

viitab sellele, et puudutatud isikul oleks justkui haiguskriitika tekkinud, leiab ringkonnakohus,

et asjas esitatud tõendite pinnalt on haiguskriitika olemasolu siiski kaheldav. Arstid on välja

toonud, et puudutatud isik on PERH psühhiaatriakliinikus juba kümnendat korda, tema ravi on

jäänud pidevalt poolikuks, sest haiglaravi järgselt käis puudutatud isik toetusravi saamas

ebaregulaarselt. Ka isa sõnul ei võtnud puudutatud isik väljaspool haiglat talle määratud

toeturavi. Samuti on arstid märkinud, et isegi haiglas olles on puudutatud isik keeldunud

ravimeid võtmast ja elektriimpulssravi saamast. Seega puudub kolleegiumil alus arvata, et

puudutatud isikul on tekkinud arusaam oma haigusest ning selle ravivajadusest.

2-23-12498

24. Haiglaravita ohustaks puudutatud isik eelkõige enda elu, tervist ja julgeolekut, aga ka oma

lähedaste julgeolekut PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt on

puudutatud isik haiglaravile toodud kodust, kust loopis vanemaid puuviljadega ning ähvardas

neid tappa. Puudutatud isik helistas ka ise häirekeskusesse ning avaldas, et tal oli konflikt

vanematega ning "lööb vanemaid, kuna viha on nii suur", misjärel katkestas kõne. Puudutatud

isiku isa helistas tagasi häirekeskusesse ning avaldas, et poeg on agressiivne ega suuda end

kontrollida. Kui puudutatud isik viibis haiglaravil 03.02.–08.03.2023, siis hospitaliseerimisele

eelnevalt lõi puudutatud isik isa rusikaga, ähvardas noaga ning peksis kodus esemeid katki. Ka

psühhiaatriakliinikus olles on puudutatud isik olnud haigla personali osas agressiivne ning

sihipäratu. Arstid kirjeldavad vahejuhtumit, kus puudutatud isik kõndis mööda osakonda ringi,

tungis õdede tuppa, tõukas õde ja üritas võtta teistele patsientidele valmis pandud ravimeid.

Korjas koridorist seintelt knopkasid, käis õde-perenaise ja siis õendusjuhi toas, näppis toa

sisustust, keelamisele ei allunud, enda käitumist adekvaatselt ei põhjendanud. Samuti

kirjeldavad arstid olukorda, kus puudutatud isik oli üksi duši all ning karjus seal kõva häälega:

"minge perse!", "kaduge minema!". Arstide selgituse kohaselt viitab see tugevatele segavatele

meelepetetele. Samuti on arstid välja toonud, et puudutatud isiku ebaadekvaatse ja vaenuliku

käitumise tõttu võib ta kutsuda esile vägivalda ka enda suhtes. Ka ekspert on seisukohal, et

puudutatud isik võib raske psüühikahäire tõttu käituda ohtlikult ning ohustada iseenda ja teiste

isikute elu, tervist ja julgeolekut.

25. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud

enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14).

Kolleegium märgib, et kuigi eeltoodud asjaoludel esineb oht eelkõige teiste elule ja tervisele,

ei ole puudutatud isiku käitumise tõttu välistatud oht ka temale endale. Seega saab asuda

seisukohale, et ohtlikkus enda ja teiste elule ja tervisele on lähitulevikus pigem kindel kui

tõenäoline. Kolleegium selgitab, et puudutatud isiku enda arusaam, et ta ei ole ohtlik ega vaja

ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut ega eksperdi arvamust tema tervislikule seisundile

ega saa olla määrav PsAS § 11 lg- s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

26. Arvestades, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, ta ei mõista ravivajadust ning on

varem alati haiglast vabanemisel ravi lõpetanud, ei oleks muu abi kui tahtest olenematu ravi

psühhiaatriahaiglas puudutatud isikule PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses praegu küllaldane. Arstid

on välja toonud ka, et ravita jäädes sagenevad haigushood ja süvenevast ajukahjustusest

põhjustatud toimetulekuraskused.

27. Ülaltoodut arvestades ei ole maakohus kohaldanud puudutatud isikule tahtest olenematut

ravi psühhiaatriahaiglas õigusliku aluseta, mistõttu ei ole alust maakohtu määrust tühistada ega

puudutatud isikut haiglast vabastada.

28. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause

alusel riigi kanda. Avaldajal ja psühhiaatriahaiglal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud.

29. Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib TsMS § 543 lg 1 järgi esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa ja muud temaga koos

elavad pereliikmed, eestkostja, isiku nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna

liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht.

(allkirjastatud digitaalselt)