2-22-17398/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. november 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-17398

Kohtuasi

Eco-Mos Estonia OÜ (pankrotis) pankrotihalduri

Martin Krupi hagi X vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. juuni 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eco-Mos Estonia OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin

Krupi apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

12 782,72 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Eco-Mos Estonia OÜ (pankrotis, registrikood

12964111) pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline

esindaja Marie Tsine

Kostja

X

(isikukood

XXXXXXXXX),

lepingulised

esindajad Tatjana Kostrõkina ja Jelena Aru

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 10. oktoobri 2023. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. juuni 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-17398 osas,

millega maakohus jättis Eco-Mos Estonia OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin

Krupi hagi X vastu rahuldamata 6062,72 euro saamiseks, samuti menetluskulude

jaotuse, kindlaksmääramise ja riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega hagi käesoleva punkti esimeses lauses nimetatud

osas rahuldada, jätta menetluskulud poolte endi kanda ning mõista Xlt riigituludesse

välja riigilõiv võrdeliselt hagi rahuldatud osaga.

2. Jätta muus osas, s.o hagi rahuldamata jätmine 6720 euro saamiseks, maakohtu otsus

muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Rahuldada Eco-Mos Estonia OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi

apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada Eco-Mos Estonia OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi hagi

osaliselt.

4.2. Välja mõista Xlt Eco-Mos Estonia OÜ (pankrotis) pankrotivarasse 6062,72 eurot.

4.3. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

4.4. Välja mõista Xlt riigituludesse 47% 910 euro suurusest riigilõivust, mille

tasumisest

oli

Eco-Mos

Estonia

OÜ

(pankrotis)

hagiavalduse

ja

apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, ehk 855,40 eurot (2 x 427,70). Xl tuleb

tasuda 855,40 eurot riigituludesse käesoleva otsuse jõustumisest alates 15 päeva

jooksul vastavalt otsusele lisatud makseinfole. Tasumisega viivitamise korral

tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist

alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eco-Mos Estonia OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 18. novembril

2022 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista

12 782,72 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt oli kostja perioodil 15. detsember 2015 kuni 20. detsember 2018

Eco-Mos Estonia OÜ (pankrotis; edaspidi võlgnik) juhatuse liige. Kostja on võlgniku

arvelduskontolt võtnud välja sularaha 30. oktoobril 2018 summas 6062,11 eurot ning

9. novembril 2018 summas 6720,61 eurot. Kostja ei ole võlgnikule raha tagastanud.

1.2. Hageja leiab, et kostja omastas võlgniku juhatuse liikmena võlgniku vara 12 782,72 euro

ulatuses. Kostja väide, et sularaha kasutati võlgniku kohustuste täitmiseks, on tõendamata.

Kostja tegevuse tulemusel on hageja jäänud ilma 12 782,72 eurost. Nimetatud kahju tuleb

kostjal äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 alusel

hüvitada.

1.3. Lisaks on hagejal alust arvata, et kostja on rikkunud raamatupidamise korraldamise

kohustust. Sellele viitab asjaolu, et kostja ei ole vaatamata korduvatele nõudmistele hagejale

raamatupidamise dokumente üle andnud. Seetõttu on hagejal ka kahtlus, et võlgniku vara

varjatakse või on võlgniku vara ebaseaduslikult omastanud kolmandad isikud. Kuigi kostja

väidab, et ta on raamatupidamise dokumendid üle andnud võlgniku viimasele juhatuse liikmele

Priit Janule, puuduvad selle kohta tõendid. Lisaks väidab PJ, et tema ei ole kostjalt

raamatupidamise dokumente saanud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostjal on alust arvata, et võlgniku pankrotimenetluses on esitatud valeandmeid. Kostja

hinnangul on võlgniku maksejõuetus tekkinud võlgniku uue omaniku ja juhatuse tegevuse

tulemusena.

2.2. Kostja ei ole õigusliku aluseta võlgniku rahalisi vahendeid kasutanud. Kostja võttis

võlgniku arvelduskontolt kassasse raha võlgniku kohustuste täitmiseks. Kostja tasus

30. oktoobril 2018 võlgniku eest sularahas Arox Proff OÜ (kustutatud) arve nr 2018/10-28s/7

summas 12 261,60 eurot. Kuna võlgnikul piisavalt rahalisi vahendeid ei olnud, tasus kostja arve

osaliselt enda isiklikest vahenditest. Nii tekkis võlgnikul kostja ees võlgnevus. Kuna teisi

võlausaldajaid võlgnikul ei olnud, siis võttis kostja 9. novembril 2018 võlgniku arvelduskontolt

raha kostja ees tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks. Seega täitis kostja juhatuse liikme

kohustusi heauskselt ja võlgniku huvides.

2.3. Kostja on Maksu- ja Tolliametile (MTA) koos teiste raamatupidamise dokumentidega

esitanud nii viidatud Arox Proff OÜ (kustutatud) arve, selle sularahas tasumise kviitungi kui ka

Arox Proff OÜ (kustutatud) kinnituse sularaha kättesaamise kohta. MTA-le päringu tegemisel

oleks ka hageja saanud võlgniku raamatupidamise dokumendid 2018. a oktoobri ja novembri

kohta.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 16. juuni 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks ning

mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1680 eurot ning neilt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lisaks mõistis maakohus hagejalt riigi kasuks välja

riigilõivu 910 eurot, millelt tuleb tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist

alates otsuse jõustumisest kuni tasumiseni.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendamist leidnud, et kostja oleks

hoolsuskohustuse rikkumisega tekitanud võlgnikule kahju. MTA 5. juuli 2019. a kontrollaktist

ja 8. augusti 2019. a maksuotsusest nähtub, et kostja on Arox Proff OÜ (kustutatud) arve

nr 2018/10-28s/7 (selgitusega tunnitöö, akt 2018/10-28s/7-1) koos muude võlgniku arvete ja

raamatupidamisdokumentidega MTA-le esitatud. Seega oli hagejal enne kohtusse pöördumist

võimalik veenduda, millises ulatuses on dokumendid olemas ning MTA-le üle antud. Ka nähtub

viidatud MTA dokumentidest, et vaidlusalused 12 261,60 eurot tasuti Arox Proff OÜ-le

(kustutatud) arve alusel.

3.2. Maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks võlgniku raamatupidamise korraldamise kohustust

rikkunud. Maakohus viitas, et kostja on 2017. a majandusaasta aruande registripidajale esitatud.

MTA 5. juuli 2019. a kontrollaktist ja 8. augusti 2019. a maksuotsusest nähtub, et 2017. a

majandusaasta aruandele etteheiteid ei ole. Ebausaldusväärseks peetakse 2018. a oktoobri ja

novembri raamatupidamist, mil kostja võlgniku raamatupidamist enam ei korraldanud.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

4.1. Maakohus leidis vääralt, et ÄS § 187 lg 2 eeldused ei ole täidetud. Hageja on jätkuvalt

seisukohal, et kostja on rikkunud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, kasutades

võlgnikule kuuluvaid rahalisi vahendeid enda ja/või kolmandate isikute kasuks. Praegusel juhul

rikkus kostja hoolsuskohustust sellega, et kasutas võlgniku arvelduskontolt välja võetud

sularaha 12 782,72 eurot selle eest vastusooritust saamata. Kostja ei ole tõendanud, mida

võlgnik selle raha eest sai ja kuidas see oli seotud võlgniku majandustegevuse ja/või huvidega.

4.2. Ka ei nõustu hageja maakohtuga selles, et kostja on võlgniku raamatupidamise

dokumendid, sh vaidlusaluse Arox Proff OÜ (kustutatud) arve MTA-le esitanud. MTA

kontrollaktist tuleneb, et algdokumentide esitamata jätmise tõttu ei ole ametil võimalik hinnata,

kas arvelduskontodelt nähtuvad väljamaksed on seotud äriühingu majandustegevusega. Kuna

MTA kostjalt dokumente ei saanud, pöördus amet teabe saamiseks kolmandate isikute poole.

Ka Arox Proff OÜ (kustutatud) 28. oktoobri 2018. a arve esitas MTA-le Arox Proff OÜ

(kustutatud) ise.

4.3. Samuti ei nõustu hageja maakohtu järeldusega, et kuna arve on olemas ja see on tasutud,

siis ei vähenenud võlgniku vara õigusliku aluseta. Maakohus ei ole põhjendanud, miks võis

kostja Arox Proff OÜ-le (kustutatud) raha maksta ning miks selline juhatuse liikme käitumine

oli seaduse ja heade ärikommetega vastavuses. Veelgi enam, MTA on tuvastanud, et Arox Proff

OÜ (kustutatud) ei ole tegutsev äriühing ning Arox Proff OÜ (kustutatud) arvel märgitud

teenuseid soetatud ei ole. Samuti tuvastas MTA, et Arox Proff OÜ-ga (kustutatud) ei ole

tehinguid tehtud ning arved on koostatud näiliselt. Neid asjaolusid ega tõendeid ei ole maakohus

arvestanud. Seejuures ainuüksi arve esitamisega ei teki selle tasumise kohustust. Hageja

hinnangul ei ole sularahaga arve tasumine ka eluliselt usutav, sest üldjuhul sularahas tehinguid

ei tehta.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku vara ei vähenenud õigusliku aluseta ning

sellega ei ole tekitatud võlgnikule kahju. Kõnealust arvet ei tasutud võlgniku rahaga, vaid

võlgnik kandis edasi sama palju raha, kui ta ise kolmandalt isikult sai.

6. Ringkonnakohus andis kostjale võimaluse oma vastuväidete aluseks olevate asjaolude

täpsustamiseks (tl 146 ja pöördel). Maakohus on eelmenetluse ülesandeid rikkudes jätnud välja

selgitamata, kas kostja võttis sularahas välja summa, mis võlgniku arvelduskontole oli

tehinguahela kaudu talle kolmanda isiku poolt ülekandmise eesmärgil kantud. Sellega on

maakohus jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata, rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 348 lg-st 1, § 351 lg-st 1 ja § 392 lg 1 p-dest 3 ja 4 tulenevaid kohustusi selgitada

välja asjas tähtsad asjaolud ning menetlusosaliste arvamuse nende asjaolude kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata 6062,72 euro saamiseks, samuti menetluskulude

jaotuse, kindlaksmääramise ja riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas. Tühistatud osas

saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega hagi vastavas osas rahuldab, jätab maakohtus

kantud menetluskulud poolte endi kanda ning mõistab kostjalt riigituludesse välja riigilõivu

võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Muus osas, s.o hagi rahuldamata jätmine 6720 euro

saamiseks, jääb maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Asjas ei ole vaidluse all, et võlgniku suhtes kuulutati pankrot välja 18. novembril 2019 ning

kostja oli võlgniku juhatuse liige perioodil 15. detsember 2015 kuni 20. detsember 2018. Ka ei

vaielda selle üle, et kostja võttis võlgniku arvelduskontolt välja sularaha 6062,11 eurot

30. oktoobril 2018 ja 6720,61 eurot 9. novembril 2018. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas

kostja on sularahas välja võetud raha 12 782,72 eurot kasutanud muul otstarbel kui võlgniku

huvides ja kas võlgnikule on tekkinud kahju.

9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud asjaolusid, mis ei oma asja lahendamisel

tähtsust. Nii on maakohus hinnanud poolte väiteid, mis on seotud võlgniku maksejõuetuks

muutumisega (vt maakohtu otsuse p-d 32, 36) ja juhatuse raamatupidamise korraldamisega (vt

maakohtu otsuse p 39).

Maakohus märkis iseenesest õigesti, et osaühingu juhatus on ÄS § 183 järgi kohustatud

korraldama osaühingu raamatupidamist. Raamatupidamise korraldamise kohustus tähendab, et

juhatus peab tagama, et osaühingu poolt oleksid nõuetekohaselt täidetud raamatupidamise

seadusest

tulenevad

kohustused.

Kui

juhatuse

liige

jätab

nõuetekohased

raamatupidamisdokumendid vormistamata, siis rikub ta seadusest tulenevat raamatupidamise

korraldamise kohustust (vt RKTKo 06.05.2015 3-2-1-38-15, p 16). Kolleegiumi hinnangul ei

ole siinses asjas oluline tuvastada, kas kostja rikkus võlgniku juhatuse liikmena kohustust

korraldada võlgniku raamatupidamist. Küsimus sellest, kas kostja kasutas võlgniku rahalisi

vahendeid võlgniku huvides, seondub juhatuse liikme kohustusega hoida äriühingu vara. Ka ei

ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida hageja nõude

pankrotiseaduse § 110 jj alusel tehingu tagasivõitmise nõudena, et kohus peaks nõude esitamise

eeldusena hindama nii võlgniku maksejõetuks muutumise aega kui ka võlausaldajate huvide

kahjustamist.

Kuna eeltoodud asjaolud ei oma hageja nõude lahendamisel tähtsust, ei pea kolleegium

vajalikuks hinnata nende asjaolude kohta esitatud poolte väiteid ja tõendeid.

10. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal on õigus kostjalt nõuda kahju hüvitamist ÄS § 187

lg 2 alusel, mille esimese lause järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega

osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest. Tulenevalt ÄS § 187 lg 4 teisest

lausest võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral esitada juhatuse liikme kohustuste

rikkumisega osaühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude ÄS § 187 lg 2 alusel üksnes

pankrotihaldur. Hageja tugineb sellele, et kostja on võtnud võlgniku arvelduskontolt välja raha,

mida ei ole kasutatud võlgniku huvides. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega hagi

6720 euro saamiseks rahuldamata jätmise osas. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et

kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi, tekitades sellega võlgnikule kahju 6062,72 eurot.

11. Asja lahendamisel tuli hageja esitatud nõude põhjendatuse üle otsustamisel hinnata, kas

täidetud on kostja vastu VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel kahju hüvitamise nõude

esitamise eeldused, sh kas kostja rikkus juhatuse liikme kohustust ja kas ta vastutab kohustuse

rikkumise eest. Selle raames tuli hinnata, kas kõnealune arve oli olemas ja sularahas tasutud.

Kuna ainuüksi arve esitamine võlgnikule kohustust ei tekitanud, tuli lisaks sellele hinnata, kas

12 782,72 euro kasutamine toimus võlgniku majandustegevuses ja võlgniku huvides. Kohtu

ette toodud asjaoludest tulenevalt oli kahju tekkimisel oluline hinnata, kas kostja võttis võlgniku

arvelduskontolt välja sularaha, mis oli sinna tehinguahela kaudu kantud kolmanda isiku poolt,

s.t kas arve tasumiseks kasutati võlgniku rahalisi vahendeid või mitte.

12. Maakohus on oma otsuse p-s 31 toonud õigesti esile kahju hüvitamise nõude eeldused ja

tõendamiskoormise. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on

rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või

tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos

(VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud

korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormis jaguneb

selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma

kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on

juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja

hoolsusega (vt nt RKTKo 24.11.2015 3-2-1-129-15, p 13). Muuhulgas tuleneb juhatuse liikme

hoolsuskohustusest keeld kasutada osaühingu raha mingil muul eesmärgil kui osaühingu

huvides.

13. Kolleegiumi hinnangul saab maakohtule ette heita tõendite hindamisel menetlusõiguse

normi rikkumist. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole tõendanud, et ta

kasutas arvelduskontolt välja võetud raha võlgniku kohustuse täitmiseks.

13.1. Kui hageja tõendas, et võlgniku arvelduskontol oli raha, ja kostja väidab, et seda raha

kasutati võlgniku huvides, peab kostja eelnimetatud väidet ka tõendama (vt ka nt RKTKo

17.10.2013 3-2-1-110-13, p 17). Riigikohus on samuti asunud seisukohale, et hagejalt ei saa

mõistlikult võttes nõuda, et ta esitaks tõendeid selle kohta, kuidas ja millisel eesmärgil juhatuse

liige äriühingu sularaha kasutas (RKTKo 19.12.2016 3-2-1-113-16, p 17). Seega peab raha

kasutamist võlgniku huvides tõendama kostja. Seejuures märgib kolleegium, et kohtu

selgitamiskohustuse hulka ei kuulu üldjuhul see, milliseid tõendeid pool oma

tõendamiskoormise täitmiseks peab esitama. Hagimenetluses määrab pool ise, mis asjaolud ta

oma nõude või vastuväite põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab

(TsMS § 5 lg 2 teine lause).

13.2. Kostja tugineb MTA 5. juuli 2019. a kontrollaktile ja 8. augusti 2019. a maksuotsusele

(tl-d 67–84). Kolleegium leiab, et nende tõenditega on tõendatud, et võlgnikul tehinguid

äriühingutega Elka Networks OÜ, ECO-MOS OÜ, Ventmann OÜ, StopFire OÜ, Fire System

Services OÜ ja RV-Elekter OÜ toimunud ei ole (vt kontrolliakti lk 4). MTA analüüsis

tehinguahelas raha liikumist, leides, et võlgniku roll oli tehinguahela näilik pikendamine ning

kui eelnimetatud äriühingud tegid võlgnikule ülekande, kandis võlgnik raha üle Arox Proff OÜ-

le ning sealt edasi kanti raha erinevatele välisriigi äriühingutele (samas). Pooled ei vaidle selle

üle, et käesolevaks ajaks on Arox Proff OÜ registrist kustutatud (tl 141 pöördel, ajamärk

00:20:45).

Kostja, osaledes võlgniku juhatuse liikmena eelkirjeldatud tehinguahelas, ei tegutsenud

korraliku ettevõtja hoolsusega. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kui arve on

olemas ja ka sularahas tasutud, siis on võlgniku vara vähenenud õiguslikul alusel. Riigikohus

on leidnud, et olukorras, kus juhatuse liige ei ole tõendanud, et äriühingult võetud sularaha on

kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust (RKTKo

19.12.2016 3-2-1-113-16, p 18). Kostja on ise tunnistanud, et tehing Arox Proff OÜ-ga oli

fiktiivne, st võlgnikul 12 261,60 euro suurust kohustust (tunnitöö akti 2018/10-28s/7-1 alusel

esitatud 28. oktoobri 2018. a arve nr 2018/10-28s/7) Arox Proff OÜ ees ei olnud (tl 141

pöördel; ajamärk 00:08:42). Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta andis sularaha üle Arox Proff

OÜ-le. Kuigi maakohus viidatud asjaolu oma otsuse p-s 30 tuvastas, ei nähtu otsuse

põhjendustest, millise tõendi põhjal on maakohus sellise järelduse teinud. MTA dokumentides

ei ole sularaha kinnitust kajastatud, küll aga on MTA-le esitatud vaidlusalune arve ja selle

aluseks olev akt (vt kontrolliakti lk 7; p 1.2.1.1). Kostja ei olnud ka ise kindel, kas ta sularaha

üleandmise kohta kinnituse andis ja MTA-le esitas (tl 141 pöördel; ajamärk 00:14:34).

13.3. Veel on kostja maakohtus väitnud, et esmalt tasus ta Arox Proff OÜ arve enda rahalistest

vahenditest ning seejärel võttis ta võlgniku arvelduskontolt sularaha. See võib viidata võlgniku

ja kostja vahelisele laenulepingulisele suhtele, kuid kuna kostja ei ole neid asjaolusid täpsemalt

esile toonud ega nendele tuginenud, leiab kolleegium, et Arox Proff OÜ 28. oktoobri 2018. a

arve nr 2018/10-28s/7 tasumiseks võimalik raha laenamine kostjalt ei oma asjas tähtsust, sest

kostja vastutuse eeldusena on vaja tuvastada, kas kostja kasutas võlgniku rahalisi vahendeid

võlgniku huvides.

13.4. Kolleegiumi hinnangul vastutab kostja juhatuse liikme kohustuse rikkumise eest.

Korraliku ettevõtja hoolsuse määra rakendamine oma kohustuste täitmisel on ühelt poolt

juhatuse liikme kohustus ning teiselt poolt ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi juhatuse liikme

vastutust oma kohustuse rikkumisega osaühingule tekitatud kahju eest välistav asjaolu.

Korraliku ettevõtja hoolsuse järgimine nõuab juhatuse liikmelt käitumist samamoodi, nagu

sarnases olukorras käituks keskmine heas usus tegutsev professionaal (vt RKTKo 04.05.2010

3-2-1-33-10, p 18). Asjas esitatud tõenditest ei saa teha järeldust, et kostja oleks käitunud

võlgniku vara suhtes viisil, mis on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega, sealhulgas, et ta

oleks teinud võlgniku huvides majanduslikult otstarbekaid sooritusi. Seega vastutab kostja

juhatuse liikme kohustuse rikkumise eest.

14. Maakohus tuvastas, et kostja ei ole oma kohustuse rikkumisega võlgnikule kahju tekitanud.

Osaliselt, s.o 6720 euro ulatuses, on maakohtu lõppjäreldus õige. Muus osas tuleb maakohtu

otsus tühistada ja hagi 6062,72 euro saamiseks rahuldada.

14.1. Olematu kohustuse täitmisega tekib võlgnikule varaline kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128).

Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra

võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra

võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu

halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks

toimunud (vt nt RKTKo 06.05.2015 3-2-1-36-15, p 22).

14.2. Kostja tõi esile, et raha, millega ta olematut kohustust täitis, ei olnud teenitud võlgniku

majandustegevuse käigus ja võlgnikule ei saanud selle tulemusena tekkida varalist diferentsi.

Kostja pidi oma väiteid TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Ringkonnakohus selgitas kostjale, et

kostja peab esile tooma asjaolud viidetega tõenditele, mille kohaselt kandis võlgnik edasi või

võttis sularahas välja sama palju raha, kui ta ise läbi tehinguahela sai.

Hageja on koos hagiga esitanud võlgniku arvelduskonto väljavõtte (vt hagiavalduse lisa 5;

salvestatud kohtute infosüsteemis elektroonilise dokumendina). Ringkonnakohus uuris

võlgniku arvelduskonto väljavõtet 10. oktoobri 2023. a istungil ning andis kostjale võimaluse

viidata maksetele, millest tulenevalt leiab kostja, et sularaha väljavõtmisega võlgnikule varalist

diferentsi ei tekkinud. Kostja viitas võlgniku arvelduskonto ridadele 766 ja 769, mis on

kajastatud tabelis ECOMOS2018(1) (tl 141 pöördel; ajamärk 00:22:01). Sellest nähtub, et

8. novembril 2018 on võlgniku arvelduskontole kantud Fire System Services OÜ poolt

6720 eurot ning 9. novembril 2018 on sularahas välja võetud 6720,61 eurot. Arvestades

arvelduskontol toimunud tehingute lühikest ajavahet ning asjaolu, et Fire System Services OÜ

kuulus tehinguahelas osalevate äriühingute ringi, loeb kolleegium kostja väite, et võlgnikule ei

saanud sularaha väljavõtmisega kahju 6720 euro ulatuses tekkida, tõendatuks.

14.3. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud ülejäänud vaidluse all oleva summa, s.o

6062,72 euro (= 6062,11 + 0,61) puhul, et tegemist ei olnud võlgniku rahaliste vahenditega.

Kostja üldine viide MTA kontrollaktile ja maksuotsusele ei ole asjaolu kohta esitatud väite

tõendamiseks piisav. Ringkonnakohus viitas kohtuistungil erinevatele kannetele, tehes kostjale

ettepaneku esile tuua arvelduskontol toimunud konkreetsed tehingud (vt ajamärk 00:22:01),

kuid kostja piirdus üksnes üldise asjaolu kirjeldusega. Kuigi võlgniku arvelduskonto väljavõtte

esitas hageja, et tõendada võlgniku arvelduskontolt sularaha väljavõtmist, sai ka kostja sellele

tõendile oma väidete tõendamiseks tugineda. Pool peab tõendile tuginedes selgitama, millise

tema väitega on tõend seotud (TsMS § 236 lg 3). Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid

otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool

asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks

tugineb (RKTKo 20.10.2004 3-2-1-109-04, p 25).

15. Võlgniku vara vähenemine on selline kahju, mis on juhatuse liikme kohustuse rikkumise

korral hüvitatav ja ÄS § 187 lg 2 kaitsealas (VÕS § 127 lg 2). Vara hoidmise kohustuse

rikkumisega osaühingule tekitatud kahju, mis seisneb vara vähenemises, pidi olema ka kostjale

ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 alusel.

VÕS § 139 lg 2 sätestab kahjustatud isiku kohustuse vähendada temal lasuvat kahju, kui seda

võis temalt mõistlikult oodata. Kahju vähendamise kohustuse rikkumine võib seisneda ka

selles, et isik jätab kasutamata võimaluse nõuda kolmandalt isikult rikkumise tõttu tema poolt

tasutu või muul viisil üleantu tagastamist. Seejuures lähtub kohus TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi

menetlemisel poolte esitatud asjaoludest. Kohus ei saa teha oletuslikke järeldusi, mis ei põhine

ühelgi poole välja toodud asjaolul ega tõendil (vt RKTKo 11.11.2020 2-15-9117/160, p 17).

Praegusel juhul ei ole pooled kahjuhüvitise vähendamiseks asjaolusid esitanud. Pooled ei ole

väitnud ega ole ka poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal võimalik tuvastada, et võlgnikul

on või oli kõrvuti kostja vastu kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult

tasutu tagasi.

Menetluskulude jaotus

17. Maakohus jättis TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud hageja kanda. Kuna

maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3

sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude

jaotuse.

18. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1. Nimetatud sätte kohaselt

kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei

jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 näeb hagi osalise rahuldamise puhuks

ette mitu erinevat menetluskulude jaotamise viisi, mille vahel kohtul tuleb langetada

kaalutluspõhine valik. Kuigi käesolevas hagiavalduses esitatud nõue on suunatud raha

maksmisele, peab kolleegium hagi rahuldatud osa (s.o 47%) ja kõiki asjaolusid arvestades

põhjendatuks jätta poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Vaidlusaluste asjaolude maht ei ole sõltuv sellest, et hagi rahuldati 47% ulatuses ja jäeti

rahuldamata 53% ulatuses.

19. Hagi rahuldamise tõttu mõistis maakohus hagejalt TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 4 alusel

välja riigilõivu riigituludesse. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Hagi osalise

rahuldamise tõttu tuleb kohaldamisele TsMS § 190 lg 3, mille esimese lause kohaselt mõistab

kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda

osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud

osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel.

Hagi kuulub rahuldamisele 47% ulatuses. Nii hagiavalduse kui ka apellatsioonkaebuse

esitamisel oli hageja vabastatud 910 euro suurusest riigilõivu tasumisest (tl-d 25–26, 123–124

pöördel). TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 3 esimese lause järgi tuleb kostjalt mõista

riigituludesse 47% 910 euro suurusest riigilõivust, mille tasumisest oli hageja hagiavalduse ja

apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, s.o 855,40 eurot (= 2 x 427,70).

TsMS § 179 lg 5 alusel tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul arvates otsuse

jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi

täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)