2-21-14665/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja

koht

15. november 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-14665

Kohtuasi

Viljaekspert OÜ hagi Osaühingu BJ TOOTMISE vastu

kahjuhüvitise, leppetrahvi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. juuli 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Viljaekspert OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

41 687,62 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

ringkonnakohtus

Hageja Viljaekspert OÜ (registrikood 12015231), lepinguline

esindaja advokaat Joonas Põder

Kostja Osaühing BJ TOOTMISE (registrikood 10871546),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margit Lahevee

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viljaekspert OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 21. juuli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-14665 osas,

millega maakohus jättis Viljaekspert OÜ hagi Osaühingu BJ TOOTMISE vastu

rahuldamata kahjuhüvitise 15 856 euro, sellelt arvutatud viivise 15 856 euro ning

ostuhinnalt arvutatud viivise 2269,08 euro saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse

ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi käesoleva

punkti esimeses lauses nimetatud osas rahuldada ning jaotada ja määrata kindlaks

menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule.

3. Jätta muus osas, s.o hagi rahuldamata jätmine kahjuhüvitise 4584 euro, sellelt

arvutatava viivise ja põhinõuet ületava viivise saamiseks, maakohtu otsus muutmata,

arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

4. Harju Maakohtu 21. juuli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-14665 on jõustunud osas,

millega maakohus mõistis Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks välja

leppetrahvi 4584 eurot ja sellelt arvutatava viivise, kuid mitte suuremas ulatuses kui

4584 eurot.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Rahuldada Viljaekspert OÜ hagi osaliselt.

5.2. Välja mõista Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks 6818,70 eurot ja

viivis põhinõudelt 4584 eurot määras 0,15% päevas alates 18. septembrist 2021 kuni

põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 2349,30 eurot.

5.3. Välja mõista Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks kahjuhüvitis

15 856 eurot ja sellelt arvutatud viivis 15 856 eurot.

5.4. Välja mõista Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks ostuhinnalt

arvutatud viivis 2269,08 eurot.

5.5. Jätta Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrusega rakendatud hagi tagamine

jõusse osas, millega maakohus hagi tagamise abinõuna seadis kohtuliku hüpoteegi

Osaühingule BJ TOOTMISE kuuluvale hoonestusõigusele, mis on kantud Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr 13055702.

5.6. Tühistada Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrusega rakendatud hagi

tagamine osas, millega maakohus hagi tagamise abinõuna seadis kohtuliku hüpoteegi

Osaühingule BJ TOOTMISE kuuluvale hoonestusõigusele, mis on kantud Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr 13146802.

5.7. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud Viljaekspert OÜ menetluskuludest 80%

Osaühingu BJ TOOTMISE kanda ja Osaühingu BJ TOOTMISE menetluskuludest

20% Viljaekspert OÜ kanda.

5.8. Määrata kindlaks Viljaekspert OÜ menetluskulud. Välja mõista Osaühingult BJ

TOOTMISE Viljaekspert OÜ kasuks 5712,80 eurot menetluskulude katteks.

5.9. Määrata kindlaks Osaühingu BJ TOOTMISE menetluskulud. Välja mõista

Viljaekspert OÜ-lt Osaühingu BJ TOOTMISE kasuks 838 eurot menetluskulude

katteks.

5.10. Tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude nõuded (tervikresolutsiooni p-

d 5.8 ja 5.9) ning mõista selle tulemusena Osaühingult BJ TOOTMISE Viljaekspert

OÜ kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 4874,80 eurot, samuti viivis nendelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Viljaekspert OÜ (hageja) esitas 17. septembril 2021 (täpsustatud 27. septembril 2021) Harju

Maakohtule hagi Osaühingu BJ TOOTMISE (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks

välja mõista kahjuhüvitise 20 440 eurot, leppetrahvi 4584 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 12 291,42 eurot ning viivise kahjuhüvitise ja leppetrahvi nõuetelt viivisemääraga 0,15%

päevas alates hagi esitamisest kuni nõuete tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda. Koos hagiga esitas hageja taotluse hagi tagamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15. augustil 2020 müügilepingu (edaspidi

ka leping), millega hageja müüs kostjale kasutatud 2015. a lägatankhaagise Annaburger

HTS29K27 (edaspidi ka haagis) hinnaga 38 200 eurot, koos käibemaksuga 45 840 eurot.

Pooled leppisid lepingu p-s 3 kokku, et kostja tarnib hiljemalt 10. septembril 2020 hagejale

haagise müügihinna väärtuses teravilja, mis tasaarvestatakse haagise hinnaga. Lepingu p 5

kohaselt tuli haagis kostjale üle anda pärast 100 tonni teravilja üleandmist ja tasaarvestuse

vormistamist. Vastavalt lepingu p-le 6 olid lepingu lahutamatuks osaks „Jatiina Tehnika OÜ

müügilepingute üldtingimused“ (edaspidi ka üldtingimused ja Lisa 1).

1.2. Kostja ei andnud hagejale lepingujärgseks tähtajaks üle teravilja ega tasunud haagise eest

muul viisil. Hageja esitas 5. oktoobril 2020 kostjale avalduse, milles andis kostjale täiendava

tähtaja 12. oktoobrini 2020 haagise eest tasumiseks teraviljas või rahas. Hageja teavitas kostjat,

et kohustuste täitmata jätmise korral taganeb hageja lepingust. Ka teatas hageja kavatsusest

nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 6.4. Kuivõrd kostja ei

täitnud ka täiendava tähtaja jooksul oma kohustusi, taganes hageja 13. oktoobril 2020

võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 alusel lepingust.

1.3. Kostja lepingurikkumise tõttu oli hageja sunnitud haagise müüma enampakkumisel

Saksamaal. Hageja sai enampakkumisel haagise eest 30 000 eurot. Lisaks pidi hageja tasuma

haagise transpordikulu 2200 eurot ning oksjonipidajale teenustasu 2400 eurot. Seega tekkis

hagejale kostja lepingurikkumise tõttu kokku kahju 20 440 eurot.

1.4. Hageja esitas 6. jaanuaril 2021 kostjale nõudekirja, millega nõudis kostjalt

lepingurikkumisest tingitud kahju hüvitamist. Kostja hageja nõudeid ei rahuldanud. Hageja

leiab, et ta saab kostjalt nõuda VÕS § 135 lg 1 ja § 127 lg 1 alusel asendustehingu hinnavahe

hüvitamist. Asendustehinguga seotud lisakulutused tuleb kostjal hagejale hüvitada VÕS § 135

lg 3 ja § 127 lg 4 alusel. Kuna hageja taganes kostja lepingurikkumise tõttu lepingust, saab

hageja kostjalt nõuda lepingu üldtingimuste p 6.4 alusel leppetrahvi 10% ostuhinnast, s.o 4584

eurot. Hagejal on kostja vastu ka sissenõutavaks muutunud viivisenõue järgmiselt: viivis

2269,08 eurot ostuhinna tasumisega viivitamise eest perioodi 11. september 2020 kuni

13. oktoober 2020 eest ning viivis 2234,70 eurot leppetrahvi tasumisega viivitamise eest

perioodi 28. oktoober 2020 kuni 17. september 2021 eest. Viivisemäär on lepingu

üldtingimuste p 5.1 järgi 0,15% päevas. Hageja hinnangul kahjuhüvitise, leppetrahvi ja viiviste

vähendamise asjaolusid praegusel juhul ei esine.

1.5. Väär on kostja seisukoht, et pooled sõlmisid broneerimislepingu või vahetuslepingu.

Samuti on väär kostja väide nagu eeldaks omandireservatsiooniga müügileping asja valduse

üleandmist. Seejuures ei ole hageja nõue esitatud võlasuhte tagasitäitmise nõudena, vaid kahju

hüvitamise nõudena, mistõttu ei ole VÕS § 189 asjakohane. Poolte vahel puudus kokkulepe ka

selles osas, et kostja tasub haagise eest teraviljas. Kostja pidi tarnima hagejale ostuhinna

väärtuses teravilja, mille suhtes pidid pooled sõlmima eraldi lepingud ning millest tulenevad

nõuded pidid pooled tasaarvestama.

1.6. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et pooled sõlmisid vahetuslepingu, tekkis hagejale kahju

seetõttu, et kostja ei tarninud hagejale kokkulepitud väärtuses teravilja, mille viimane oleks

saanud maha müüa ja seeläbi tulu teenida. Kui kostja oleks hagejale kokkulepitud väärtuses

teravilja tarninud, oleks hageja selle müünud kokkuleppelise turuhinna eest maha ja seeläbi

teeninud 45 840 eurot. Kuivõrd kostja lepingut rikkus, sai hageja lepingueseme eest vaid 30 000

eurot ja kandis kulusid kokku 4600 eurot. Kostja rikkumise ja hageja asendustehingu sõlmimise

vahel on põhjuslik seos.

1.7. Kostja esitatud dokumendi pealkirjaga „Lisa nr 2 lepingule nr. 168890 Ostu – müügileping

nr L5-1/-168890/1“ (edaspidi ka Lisa 2) on allkirjastanud vaid kostja, mistõttu ei kuulu see

lepingu juurde. Isegi, kui pooled oleksid kostja poolt esitatud Lisas 2 sätestatud tingimustes

kokku leppinud, kinnitaks see hageja väidet, et pooltevaheline leping on käsitatav

müügilepinguna.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Pärast omandireservatsiooniga müügilepingust taganemist tekib müüjal õigus nõuda

üksnes asja tagastamist vastavalt VÕS §-le 189, millele võib lisanduda kahjunõue, kui ostja ei

tagasta asja valdust müüjale. Haagise valdus oli hagejal, mistõttu ei saanud tal lepingust

taganemisega tekkida nõudeid kostja vastu.

2.2. Täiendalt märkis kostja, et haagist ei antud kostjale üle põhjusel, et sellel oli vajalik seade.

Poolte kokkuleppe kohaselt pidi kostja püüdma lisadetaili ise hankida. Detaili hankimine ei

olnud aga võimalik. Teravilja ei õnnestunud kostjal kokkulepitud kuupäevaks tarnida, sest

ebasobivate ilmastikutingimuste tõttu ei valminud vili eeldatud ajaks. Kostja ei saanud

mõjutada looduslikke nähtusi (ilm) ega vilja valmimist kiirendada või muul moel mõjutada.

2.3. Kostja leidis, et haagist puudutava lepingu näol ei ole tegemist müügilepinguga, vaid see

vastab broneerimislepingu tingimustele. Hageja broneeris haagise kostjale teatud perioodiks ja

lubas müüa haagise kostjale eeldusel, et kostja saab lepingus sätestatud kuupäevaks hagejale

lubatud teravilja üle anda. Ka on lepingul vahetuslepingu tunnused, sest lepingus ei sisaldu

kokkulepet ostuhinna rahas tasumise kohta. Kuna kostja ei tarninud hagejale kokkulepitud

kuupäevaks teravilja, siis ei tekkinud hagejal omakorda kohustust anda üle haagise omandit ega

valdust. Nii ei tekkinud kostjal ka kohustust võtta vastu haagise omand, kuna selle eelduseks

oleks olnud vastusoorituse tegemine (teravilja tarnimine). Seejuures ei leppinud pooled kokku,

et kostja peaks haagise eest tasuma rahas, mistõttu ei saanud kostja sellist kohustust ka rikkuda.

Seega on hageja alusetult lepingust taganenud.

2.4. Oksjonil haagise müümine ei olnud asendustehing, mille puhul oleks õigustatud hinnavahe

hüvitamise nõudmine. Hageja on teinud tehingu tingimustel, mis erineb märkimisväärselt

esialgses tehingus kokkulepitust. Teravilja tarne ebaõnnestumise tõttu ei saa teha

asendustehingut haagise osas. Pooled leppisid Lisas 2 kokku teravilja puudutava

asendustehingu lubatavuses.

2.5. Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost lepingu rikkumise ja kahju vahel. Hagejale

tekkinud kahju ei ole seotud teravilja tarnimata jätmisega. Seejuures ei olnud kostjal mõistlikult

võimalik ette näha, et hageja teeb haagisega kahjuliku tehingu ning võtab omale lisakohustusi

ja -riske. Hageja eesmärgiks on kostja arvel rikastuda. Hageja viidatud üldtingimused ei ole

lepingu osaks. Vilja müügi kohustust reguleerib Lisa 2, milles ei ole leppetrahvi ega viivise

kokkulepet. Juhul, kui kohus leiab, et leppetrahvi- ja viivisenõuded on õigustatud, palus kostja

neid oluliselt vähendada. Leppetrahvi vähendamine on õiglane ja põhjendatud ka seetõttu, et

kostja majanduslik seisund on kehv ja tal on tekkinud makseraskused.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 21. juuli 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6818,70 eurot ning viivise 0,15% päevas põhinõudest 4584

eurot alates 18. septembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui

2349,30 eurot. Maakohus jättis hagi rahuldamata kahjuhüvitise 20 440 euro saamiseks ning

ostuhinnalt ja kahjuhüvitiselt viivise saamiseks. Maakohus jättis Harju Maakohtu 28. septembri

2021. a määrusega rakendatud hagi tagamise jõusse osas, milles kohus hagi tagamise abinõuna

seadis kohtuliku hüpoteegi kostjale kuuluvale hoonestusõigusele (registriossa nr 13055702).

Maakohus tühistas Harju Maakohtu 28. septembri 2021. a määrusega rakendatud hagi tagamise

osas, milles kohus hagi tagamise abinõuna seadis kohtuliku hüpoteegi kostjale kuuluvale

hoonestusõigusele (registriossa nr 13146802). Menetluskulud jättis maakohus 4/5 ulatuses

hageja kanda ja 1/5 ulatuses kostja kanda. Maakohus määras poolte menetluskulud rahaliselt

kindlaks ning pärast tasaarvestuse tegemist mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude

hüvitise 1132,80 eurot ning neilt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3.1. Maakohus hindas tõendeid ja asus seisukohale, et Lisa 2 tuleb lugeda lepingu osaks,

kuivõrd pooled on Lisale 2 kui lepinguosale selgelt viidanud. Kuna üldtingimustele on lepingu

p-s 6 selgelt viidatud ning need on lepingudokumendi digikonteineris, on need VÕS § 37 lg 1

järgi lepingu osaks. Maakohus asus seisukohale, et pooltevaheline leping ei vasta

broneerimislepingu tunnustele. Maakohus hindas pooltevahelise lepingu sisu ja asus

seisukohale, et lepingul on nii vahetuslepingu (VÕS § 254 lg ) kui ka müügilepingu

(VÕS § 208 lg 1) tunnused.

3.2. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja ei andnud

kokkulepitud ega ka täiendava tähtaja jooksul hagejale lepingujärgses väärtuses teravilja üle.

Seega rikkus kostja lepingu p-s 3 sätestatud kohustust anda hagejale hiljemalt 10. septembril

2020 üle teravili väärtuses 38 200 eurot, millele lisandub käibemaks. Maakohus asus

seisukohale, et teravilja hilisemat valmimist põhjustavad ilmastikutingimused ei ole VÕS § 103

lg 2 mõistes vääramatuks jõuks, kui ilmastikutingimused ei ole erandlikud. Ka on teravili

liigitunnustega asi, mistõttu oli kostjal võimalik kohustus täita ka muu turul saadava teraviljaga.

Seega ei olnud kostja kohustuse rikkumine vabandatav ning kostja vastutab kohustuse

rikkumise eest. Maakohus leidis, et hageja taganes õiguspäraselt lepingust.

3.3. Maakohus leidis, et haagise müümine enampakkumisel ei olnud lepingu asendustehinguks,

sest lepingu tulemusel ei antud hagejale üle kostjaga kokkulepitud väärtuses teravilja.

Pooltevahelisele lepingulise kahju hüvitamise võlasuhtele ei kohaldu VÕS § 135 lg 1, mistõttu

ei saa hageja kostjalt nõuda hinna vahe tasumist. Ka ei saa hageja väidetud kahju lugeda

saamata jäänud tuluks. Asendustehinguga seotud lisakulude näol ei ole tegemist kahjuga, mida

kostja nägi või pidanuks ette nägema lepingu sõlmimise ajal (VÕS § 127 lg 4).

3.4. Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist vastavalt lepingu

lisa 1 p-le 6.4. Ka on täidetud leppetrahvi nõudmise eeldused. Seejuures ei ole leppetrahv

pooltevaheliste kohustuste mahtu arvestades ebamõistlikult suur. Samuti ei ole praegusel juhul

alust leppetrahvi vähendamiseks. Põhjendatud on ka leppetrahvilt sissnõutavaks muutunud

viivise nõue. Viivis ei ole ebamõistlikult suur ning selle vähendamiseks alust ei ole.

TsMS § 367 alusel tuleb rahuldada hageja edasiulatuva viivise nõue, kuid mitte põhinõuet

ületavas osas, sest hageja ei ole tõendanud hagejale kahju tekkimist põhinõude summat ületavas

osas.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

4.1. Maakohus on vaidlustatud otsuses tõendeid vääralt hinnanud. Nii on maakohus vääralt

leidnud, et lepingu osaks on ka dokument pealkirjaga „Lisa nr 2 lepingule nr. 168890 Ostu –

müügileping nr L5-1/-168890/1“ ja selles sisalduvad tingimused. Kohus ei ole selgitanud,

millest järeldub, et poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 6 viidatakse just kostja esitatud

dokumendile.

4.2. Ka on maakohus vääralt piiritlenud poolte vahel sõlmitud lepingu eesmärgi. Nii on

maakohus ebaõigesti leidnud, et vaidlusalune leping vastab kahe lepinguliigi tunnustele. Ka ei

ole maakohus selgitanud, kuidas lepingust järeldub, et hageja eesmärki müügilepingu

sõlmimisel tuleb tõlgendada just vastavalt vahetuslepingu sätetele, välistades seejuures

müügilepingu sätete kohaldatavuse. Väide, et lepingutingimused ei näe ette haagise eest rahas

tasumist, on väär. Pooled leppisid lepingu p-s 1 selgelt kokku haagise hinnas. Seejuures ei ole

vahetuslepingu sõlmimisel kohustuse täitmise ühe osana tasaarvestus võimalik, kui vahetatakse

eriliigilisi esemeid, nagu praegusel juhul.

4.3. Hageja leiab jätkuvalt, et haagise müümine oksjonil oli asendustehing VÕS § 135 lg 1

tähenduses. Samuti leiab hageja jätkuvalt, et kostja rikkumisega on talle tekkinud kahju, mille

kostja peab hagejale hüvitama. Maakohtu põhjendus, et kahju ja rikkumine on põhjuslikus

seoses, kuid kahju hüvitamist ei saa siiski nõuda, on vastuoluline. Isegi, kui leida, et lepingu

vastusooritus pidi just teravilja üleandmisega aset leidma, ei ole vaidluse all asjaolu, et

üleantava teravilja väärtus oli rahaliselt määratletud. Nii on ka hagejale tekkiv kahju rahaliselt

määratletav ja tuvastatav otsese varalise kahjuna. Väär on maakohtu järeldus, et kostja ei

pidanud hagejale tekkinud kahju ette nägema.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata kahjuhüvitise 15 856 euro, sellelt arvutatud viivise

15 856 euro ning ostuhinnalt arvutatud viivise 2269,08 euro saamiseks, samuti menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse,

millega hagi vastavas osas rahuldab ning jaotab ja määrab kindlaks menetluskulud vastavalt

kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas, s.o hagi rahuldamata jätmine

kahjuhüvitise 4584 euro, sellelt arvutatava viivise ja põhinõuet ületava viivise saamiseks, jääb

maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi kostja vastu

kahjuhüvitise 20 440 euro, viivise 10 056,72 euro ja lisanduva viivise saamiseks (dtl 204).

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi kostjalt leppetrahvi 4584 euro

ja sellelt arvutatud viivise saamiseks rahuldas. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4

teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

8. Pooled ei vaielnud selle üle, et nad sõlmisid 10. augusti 2020. a kuupäeva kandva lepingu

(müügileping nr 168890). Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled ka selle üle, et lepingu

lahutamatuks osaks on üldtingimused (Lisa 1). Samas vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas

müügilepingu lisana sõlmisid pooled kostja poolt esitatud 10. augusti 2020. a kuupäeva kandva

lepingu „Lisa nr 2 lepingule nr. 168890 Ostu-müügileping nr L5-1/-168890/1“ (Lisa 2; dtl 79).

8.1. Maakohus tuvastas oma otsuse p-s 5, et pooled on Lisa 2 sõlminud. Kolleegiumi hinnangul

rikkus maakohus eelnimetatud asjaolu tuvastamisel menetlusõiguse norme, kuid vaatamata

sellele ei muuda see maakohtu järeldust valeks. Ringkonnakohus kõrvaldab rikkumise,

täiendades maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega (dtl-d 240–242).

8.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingu p 6 järgi on lepingu lahutamatuteks osadeks

Lisa 1 (üldtingimused) ja Lisa 2 (teravilja müügileping) (vt maakohtu otsuse p 5). Lisa 2

sõlmimist hageja eitab, täpsustades oma vastuväidet sellega, et pooltel oli sellise lepingu

sõlmimise kavatsus, kuid hageja ei pidanud vajalikuks täpsustada, kas ja millise sisuga lepingu

pooled vilja müümiseks sõlmisid (dtl 233).

Kohtule tõendina esitatud Lisa 2 on sarnaselt lepingule allkirjastatud üksnes kostja juhatuse

liikme poolt. Mõlemad dokumendid on allkirjastatud kahe minuti jooksul, millest maakohus

järeldas, et kostja juhatuse liige B. Engel pidas neid dokumente omavahel seotuks. Lisa 2

pealkirjas on viidatud lepingu numbrile, s.o 168890. Lisa 2 sõlmimisele ja siduvusele viitavad

lepingu p-d 3 ja 6. Eeltoodud maakohtu põhjendustele lisab ringkonnakohus, et poolte

esindajate e-kirjavahetuse sisust nähtub, et hageja esindaja saatis 7. augustil 2020 e-kirjaga

kostja esindajale mitu dokumenti („Saadan nüüd lepingud millest juttu oli, üle vaatamiseks“)

(dtl 219). Sellele vastuseks kirjeldas kostja esindaja omakorda vilja tarnimise kokkuleppe

täpsemaid asjaolusid, millele hageja esindaja omakorda vastas, et tegi lepingu ringi. Seejärel

saatis kostja esindaja 15. augustil 2020 hageja esindajale allkirjastatud lepingud. Ka lepingu

taganemise avalduses on hageja viidanud Lisale 2, mis viitab, et selline leping peab olema

poolte vahel sõlmitud. Ühestki eelnimetatud tõendist ei saa teha hageja soovitud järeldust, et

lepingu p-des 3 ja 6 kirjeldatud teravilja müügileping jäi poolte vahel sõlmimata.

8.3. Kuigi poolte e-kirjavahetusest ei nähtu teisele lepingupoolele e-kirjaga saadetud manuseid,

siis tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnates saab lugeda

kostja esitatud väite kohtule tõendina esitatud Lisa 2 sõlmimise kohta tõendatuks. Kolleegium

ei nõustu hagejaga, et kohtule esitatud tõendite põhjal ei saa tuvastada, et pooled on vahetanud

tahteavaldusi Lisa 2 sõlmimiseks (VÕS § 9 lg 1). Vastuseks hageja väitele märgib kolleegium,

et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Pakkumusele

nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai

(VÕS § 9 lg 2 esimene lause). Pakkumus ja nõustumus kui tahteavaldused võivad olla

väljendatud otseselt, kaudselt või vaikimisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg-d 1–4).

Hageja esindaja saatis 10. augustil 2020 kostja esindajale e-kirja teemaga „RE: lägatankhaagise

lepingud“. Kostja esindaja vastas sellele e-kirjale 15. augustil 2020, et „Lõpuks jõudsin

lepingud allkirjastada. Vt manus“ (dtl 218) ning pooled asusid kokkulepitut täitma. Kuna kostja

esitas tõendid asjaolu tõendamiseks, siis oli ka hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma

vastuväidet omakorda tõendada. Hageja ei ole oma väidet, et teravilja müügi kohta jäi leping

sõlmimata või see sõlmiti teistsugustel tingimustel kui Lisa 2, tõendanud.

9. Maakohus tõlgendas poolte vahel sõlmitud lepingut ja selle lisasid ning leidis, et sellel on nii

müügi- kui ka vahetuslepingu tunnused (vt maakohtu otsuse p 6). Hageja hinnangul on

maakohus lepingu eesmärki ebaõigesti piiritlenud, leides valesti, et pooltel ei olnud kokkulepet

haagise ostuhinna rahas tasumise kohta.

9.1. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus valesti, et hageja täitmise huviks ei olnud

ostuhinna tasumine rahas, vaid teravilja üleandmine. Lepingu tõlgendamisel rikkus maakohus

VÕS §-s 29 sätestatud reegleid. Samuti ei ole maakohtu põhjendused, kuidas maakohus sellisele

järelduseni jõudis, jälgitavad. Nii on maakohus otsuse p-s 6 leidnud, et pooled on kokku

leppinud vastastikuste kohustuste rahalises väärtuses ja nende täitmises tasaarvestuse teel,

viidates VÕS § 208 lg-le 1 kui müügilepingu sättele, kuid seejärel asunud seisukohale, et

lepingu rikkumise korral tuleb õiguskaitsevahendite kasutamisel lähtuda vahetuslepingu

regulatsioonist ja Lisas 2 sätestatud sanktsioonidest (vt maakohtu otsuse p 11).

9.2. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks

omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma

asja vastu. Vahetusleping on tasuline võõrandamisleping, kus tasu lepingu objekti

võõrandamise eest ei maksta rahas, vaid asendatakse teatava muu asja üleandmisega teisele

lepingupoolele. VÕS § 254 lg-st 2 tuleneb, et vahetuslepingut käsitatakse eritüübilise

müügilepinguna, milles lepingu esemeks oleva asja üleandmise eest vastutasuna makstava

ostuhinna tasumise kohustus on asendatud asja üleandmise kohustusega. Iseenesest on

võimalik, et kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele,

kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt (VÕS § 1 lg 2), kuid

praegusel juhul on seadusega ette nähtud, et vahetuslepingule kohaldatakse vastavalt

müügilepingu kohta sätestatut (VÕS § 254 lg 2).

9.3. Kuigi vaidlusaluse lepingu pealkirjaks on müügileping, ei võimalda seadus tuvastada

õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel.

Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist

kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse

VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige

arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte

käitumisega (vt RKTKo 20.05.2020 2-18-6908/47, p 13).

Hageja väidab, et lepingu eesmärk oli saada haagise müümisest rahaline nõue kostja kui ostja

vastu, mitte vahetustehing teravilja vastu. Kolleegium nõustub hagejaga, leides, et VÕS §-s 29

sisalduvaid tõlgendamisreegleid rakendades saab järeldada, et poolte ühiseks tahteks oli

sõlmida kaks müügilepingut – üks haagise ja teine teravilja müümiseks. Kolleegiumi hinnangul

annab leping ja selle lisad lünkadeta edasi poolte sellekohase tahte. Pooled leppisid kokku

haagise hinnas ja üleandmise tingimustes (lepingu p-d 1 ja 5). Kostja pidi haagise ostuhinna

tasuma rahas, kuid selliselt, et pooled sõlmivad veel ka teravilja müügilepingu, millest tulenev

kostja rahaline nõue hageja vastu tasaarvestatakse haagise ostuhinnaga (lepingu p 4). Lepingu

üldtingimused vastavad samuti müügilepingu olemusele ja eesmärgile, nähes ette

õiguskaitsevahendid raha maksmise kohustuse rikkumise korral – viivis ja ostuhinnast

arvutatav leppetrahv (vt üldtingimuste p-d 5.1 ja 6.4). Veel märgib kolleegium, et täiendava

tähtaja määramisel nõudis hageja kostjalt ostuhinna tasumist või vilja tarnimist.

Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et lepingut ja Lisa 2 tuleb vaadelda müügilepingutena

ning nende seos seisneb selles, et müügilepingutest tulenevad ostuhinna nõuded kuuluvad

vastavalt poolte kokkuleppele VÕS § 197 lg 1 järgi tasaarvestamisele.

9.4. Samas märgib kolleegium, et asja lahendamisel ei pruugi olla määravat tähtsust sellel, kas

kvalifitseerida pooltevaheline suhe müügi- või vahetuslepinguks. Müügilepingu sõlmimisel

tuleb müüjal tasuda ostuhind (VÕS § 208 lg 1), vahetuslepingu sõlmimisel antakse vastastikku

teineteisele üle ese (VÕS § 254 lg 1) ning eelduslikult on vahetatavate esemete hind võrdne

(VÕS § 255). VÕS § 254 lg 2 järgi kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt müügilepingu kohta

sätestatut. Kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes

müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana.

10. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus lepingut ning lepingust taganemise eeldused olid

täidetud (vt maakohtu otsuse p-d 7 ja 8). Samuti rahuldas maakohus hagi leppetrahvi ja sellelt

arvutatava viivise saamiseks. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud

(TsMS § 651 lg 1).

Apellatsiooni piirid hõlmavad lisaks maakohtu otsuse resolutsiooni vaidlustamisele ka

maakohtu poolt asjaolude tuvastamise vaidlustamist. Seega saab ringkonnakohus asjaolude

tuvastamist kontrollida üksnes siis, kui seda on vaidlustatud (vt ka TsMS III komm (2018), §

651, p-d 3.2.d ja f). Praegusel juhul on hageja vaidlustanud maakohtu asjaolude tuvastamise

osas, milles maakohus leidis, et tulenevalt vahetuslepingu olemusest ja eesmärgist sai hageja

huviks olla kostja poolt teravilja üleandmine. Kuna ringkonnakohus leiab, et tegemist on

müügilepingulise suhtega, tuleb lepingu rikkumise tuvastamise osas maakohtu otsuse

põhjendusi täiendada järgnevaga. Lepingu p-s 3 on pooled kokku leppinud, et kostja tarnib

hagejale haagise ostuhinna väärtuses vilja, millest tulenevad nõuded pooled omavahel vastavalt

lepingu p-le 4 tasaarvestavad. Hageja määras kostjale täiendava tähtaja haagise ostuhinna

tasumiseks või vilja tarnimiseks. Vilja tarnimise kohustuse täitmise puhul nägi leping ette, et

ostuhinnad VÕS § 197 lg 1 kohaselt tasaarvestatakse (lepingu sõnastuse kohaselt

„tasaarvelduse vormistamine“). Muude lepingust taganemise ja leppetrahvi nõudmise eelduste

kohta tuvastatud asjaolude tuvastamist ei ole pooled apellatsioonimenetluses vaidlustanud.

11. Maakohus jättis hagi kahjuhüvitise 20 440 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks

rahuldamata. Kuna ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus valesti, et õiguskaitsevahendite

kasutamisel tuli lähtuda vahetuslepingu regulatsioonist ja sisustada täitmishuvi Lisa 2 järgi,

tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada. Kolleegium leiab, et hageja kahjuhüvitise nõude

eeldused on täidetud, kuid kostjal tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei kata.

12. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas haagise müümine enampakkumisel saab olla

lepingu asendustehinguks. Hageja on tõendanud, et lepingujärgse ja asendustehingust tuleneva

hinna vahe on 15 840 eurot, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab (dtl 15).

12.1. VÕS § 135 lg 1 järgi, kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist

mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti

silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust

rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust

tuleneva hinna vahe tasumist.

Kolleegiumi hinnangul ei välista Lisas 2 kokku lepitud õiguskaitsevahendid (sanktsioonid)

seda, et haagise müügilepingu rikkumise korral saab pool kasutada ka VÕS § 101 lg-s 1

sätestatud õiguskaitsevahendeid. Nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, sõlmisid pooled kaks

müügilepingut – üks haagise ja teine teravilja müümiseks. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib

võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust

tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei

tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine

võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja ei ole

tuginenud sellele, et seadusest tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamine oli poolte

kokkuleppel piiratud või välistatud. Kuna kostja rikkus haagise ostuhinna tasumise kohustust,

võis hageja kasutada nii lepingus kui ka seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid.

12.2. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et haagise müümine enampakkumisel ei saanud olla

lepingu asendustehinguks. Kahjustatud poolel on lepingust taganemise korral õigus nõuda

võlgnikult VÕS § 115 alusel VÕS § 135 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamist (s.o poolte sõlmitud

ja kahjustatud poole tehtud asendustehingu hinnavahe). Hageja on tõendanud, et ta müüs

haagise oksjonil pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul (dtl-d 14–15). Oksjonil

haagise müümise eesmärgiks oli samuti hageja täitmishuvi rahuldamine. Kuigi kahjustatud pool

ei pea teist poolt teavitama asendustehingu tegemise kavatsusest, siis täiendava tähtaja

määramisel hageja informeeris kostjat, et otsib haagisele uue ostja (dtl 19). Kostja vastuväite

kohaselt oli oksjonil müük märkimisväärselt erinev, kuid samas ei ole kostja olulisi erisusi esile

toonud. Vastava vastuväite esitamisel oli kostja kohustus TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et

oksjonil müümise viis oli ebamõistlik või et haagis müüdi liiga madala hinnaga. Kolleegium

märgib, et asendustehingu puhul ei pea selle tingimused olema identsed algse lepinguga. Samuti

ei välista asendustehingu hinnavahe hüvitamist kostja väide, et tehingu tegemine ei olnud kostja

mõjusfääris. Asendustehingu tingimustes ei saagi kostja kaasa rääkida, sest see sõlmitakse

kahjustatud poole ja kolmanda isiku vahel. Asja materjalidest ei nähtu erakorraliste asjaolude

esinemist, mis annaksid kahjuhüvitisena hinnavahe hüvitamise puhul aluse VÕS § 127 lg-te 2

ja 3 kohaldamiseks.

13. Müügiga seotud kulude osas leidis maakohus otsuse p-s 13, et tegemist on VÕS § 128 lg 3

järgi otsese varalise kahjuga, kuid selliste kulude kandmist ei pidanud kostja ette nägema,

samuti, et sellised kulud ei olnud eesmärgi saavutamise vajadusest kantud (VÕS § 127 lg-d 2

ja 3) ning jättis hagi kahjuhüvitise 4600 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks rahuldamata.

Kolleegium ei nõustu maakohtuga ka selles osas.

13.1. VÕS § 135 lg 1 ei välista ega piira hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise

õigust (VÕS § 135 lg 3). Seega saab hageja nõuda kostjalt lisaks hinnavahe hüvitamisele ka

oksjonitasu 2400 eurot ja transpordikulu 2200 eurot (dtl 16).

Hageja on selgitanud, et nii Eestis kui ka välismaal kaasnevad haagise müügiga täiendavad

kulud, samuti oleksid transpordikulud kaasnenud ka siis, kui hageja oleks tarninud haagise

põllumajandusega tegelevale isikule. Kostja vastuväite kohaselt ei saanud ta oksjonitasu ja

transpordikulu ette näha. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Tulenevalt apellatsioonkaebuse

väidetest tuleb kolleegiumil hinnata, kas müügiga seotud kulu oli ettenähtav (VÕS § 127 lg 3)

ja kas sellise kahju ärahoidmine oli rikutud kohustuse eesmärgiks (VÕS § 127 lg 2). Kuigi ühe

isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati seda,

et põhjusliku seose olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada. VÕS § 127 lg-d 2 ja 3

võimaldavad jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on

küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates

erakordsed (vt RKTKo 26.09.2006 3-2-1-53-06, p 13).

Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 127 lg 3 mõtteks on piirata kohustust rikkunud lepingupoole

vastutust vastavalt sellele, milliseid riske pidi lepingupool lepingut sõlmides ette nägema ja

millega arvestama. Kui üldjuhul tuleb kahju ettenähtavust tuvastades arvestada seda, kas

lepingut rikkunud pool nägi või pidi asjas esile toodud asjaoludel kahju ette nägema, siis

majandus- ja kutsetegevuses lepingut rikkunud poole puhul saab lähtuda ka sellest, mida pidi

ette nägema sellel majandus- või kutsealal tegutsev keskmine mõistlik isik (RKTKo 13.02.2014

3-2-1-178-13, p 12). Seejuures ei ole oluline see, kas võlgnik nägi lepingu sõlmimisel

lepingurikkumist ette või pidi seda ette nägema, vaid see, kas ta oleks pidanud arvestama

lepingurikkumise selliste tagajärgedega (ehk sellise kahju tekkimisega) (VÕS I komm (2016),

§ 127, p 4.7). Võlgnik peab ette nägema kahju liiki ja seda, mis asjaoludel võib tekkida lepingu

rikkumise tagajärjel kahju. Kahju ettenähtavuse korral vastutab võlgnik kogu kahju eest, ehkki

ta ei pidanud ette nägema, kui suur kahju võis tekkida (RKTKo 13.12.2011 3-2-1-124-11, p

16).

13.2. Kolleegiumi hinnangul ei esine kohustust rikkunud lepingupoole vastutust piiravaid

asjaolusid. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt on hageja tõendanud kahju olemasolu, selle

suurust, samuti seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Müügilepingu

sõlmimisel pidi kostja arvestama, et temapoolse olulise rikkumise ja seetõttu lepingust

taganemise korral peab hageja otsima haagisele uue ostja, millega kaasnevad täiendavad kulud.

Samuti ei esine kahjuhüvitise piiramise asjaolusid VÕS § 127 lg 2 alusel, sest hagejal oli huvi

haagis müüa ja saada selle eest kokkulepitud suuruses ostuhind rahas (VÕS § 208 lg 1).

14. Eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja rikkumise tagajärjel on hagejale

tekkinud kahju 20 440 eurot, mille hüvitamist võib hageja kostjalt nõuda. Kostja on taotlenud

VÕS §-de 139 ja 140 alusel kahju hüvitamise vähendamist.

Kolleegiumi hinnangul ei esine VÕS § 127 lg 5 kohaldamise eeldusi. Kostja ei ole esile toonud,

millist kasu hageja kahju tekitamise tagajärjel sai või kulusid säästis. Samuti ei anna kostja

esitatud asjaolud alust kahju hüvitamise vähendamiseks. Mõlemad lepingupooled sõlmisid

lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses ning lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise

nõudmine ei ole kostja suhtes ebaõiglane.

15. Maakohus rahuldas hagi leppetrahvi 4584 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks (vt

maakohtu otsuse p-d 15–17). Kuna maakohus jättis hageja kahjuhüvitise nõude rahuldamata, ei

pidanud maakohus otsuse tegemisel arvestama, et hageja nõuab kostjalt leppetrahvi ja

kahjuhüvitist samal ajal. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse avaldada arvamust VÕS §

161 lg 2 kohaldamise kohta (dtl-d 240–242).

VÕS § 161 lg 1 järgi võib lepingu rikkumise korral kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi

tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 161 lg 2 järgi, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda

lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei

katnud. Seega, kuigi kõnealune säte lubab nõuda leppetrahvi sõltumata tegelikust kahjust, siis

tuleb arvestada, et leppetrahv on n-ö miinimumkahju ning kahjustatud lepingupool võib nõuda

lisaks leppetrahvile tekitatud kahju osas, mida leppetrahv ei katnud. VÕS § 161 lg 2 järgi on

tegemist nn tasendusliku leppetrahvi arvestamise põhimõttega, mis tuleneb leppetrahvi kahju

hüvitamise funktsioonist, ning kahju saab nõuda osas, mida leppetrahv ei kata (vt RKTKo

27.10.2016 3-2-1-76-16, p 17).

Tulenevalt lepingu üldtingimuste p-st 6.4 leiab kolleegium, et leppetrahvi ja kahju hüvitamise

eesmärgiks on hüvitada sama kahju. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse

asuda vastupidisele seisukohale. Seega tuleb hageja kahjuhüvitisest arvestada maha leppetrahv

(20 440 – 4584) ja rahuldada hageja kahjuhüvitise nõue kostja vastu summas 15 856 eurot. Hagi

jääb rahuldamata kahjuhüvitise 4584 euro ja sellelt arvutatava viivise saamise osas. Seega on

vastavas osas maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta õige, kuid maakohtu

otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega.

16. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja nõude täiendava kahjuhüvitise 15 856 eurot

saamiseks, tuleb sellelt summalt mõista VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 järgi välja ka viivis. Hageja

teavitas kostjat hüvitisnõudest 6. jaanuaril 2021 (dtl 17). Hageja nõuab viivist alates

7. jaanuarist 2021 kuni kohustuse täitmiseni. TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt saab kohus

mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning

viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina

põhinõudest.

Perioodi 7. jaanuar 2021 kuni 15. november 2023 eest põhinõudelt 15 856 eurot arvutatud

viivis on 24 806,71 eurot, mis ületab põhinõuet. Kostja on VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt

taotlenud viivise vähendamist. Kolleegium leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud, et tal tekkis

põhinõudest suurem kahju, tuleb vähendada kostjalt väljamõistetud viivist põhinõude suuruseni

(vt RKTKo 26.10.2010 3-2-1-87-10, p 12). Põhinõuet ületavas osas jääb hageja viivisenõue

rahuldamata. Viivise vähendamise kohta alla põhinõude märgib kolleegium, et kostja üldised

väited kostja halva majandusliku seisundi kohta ei anna alust VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162

järgi viivist vähendada.

17. Maakohus jättis hagi 45 840 euro suuruselt ostuhinnalt arvutatud viivise 2269,08 euro

saamiseks rahuldamata. Hageja ei nõustu maakohtuga ja palub maakohtu otsuse vastavas osas

tühistada ning uue otsusega hagi viivise 2269,08 euro saamiseks rahuldada.

Maakohus jättis viivisenõude rahuldamata, sest leidis, et lepingu näol on tegemist

vahetuslepinguga ning kostjal ei olnud ostuhinna rahas tasumise kohustust. Kolleegium

maakohtuga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on lepingu näol tegemist müügilepinguga,

millest tulenevalt saab ostuhinna 45 840 euro tasumise tähtpäevaks lepingu p-s 3 järgi pidada

10. september 2020. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 järgi saab võlausaldaja nõuda võlgnikult

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Üldtingimuste p 5.1 järgi on lepingus

nimetatud rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral kahjustatud poolel õigus nõuda

lepingut rikkunud poolelt viivist 0,15% tasumisega hilinetud summas päevas. Maakohus

tuvastas, et üldtingimused on VÕS § 37 lg 1 järgi lepingu osaks.

Hageja nõuab kostjalt viivist 11. septembrist 2020 kuni lepingust taganemiseni, s.o

13. oktoober 2020 summas 2269,08 eurot. Kostja on esitanud oma vastuses hagile üldise väite,

et kohus peab viivise õigustatuse hindamisel, sh selle vähendamisel, hindama üldisi VÕS §-s 7

sätestatud mõistlikkuse põhimõtteid (dtl 76, p 3.27). Kuna praegusel juhul ei ületa viivisenõue

põhinõuet (haagise ostuhinda), on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus

kostjal (vt RKTKo 12.12.2012 3-2-1-162-12, p 20). Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja

üldised väited kostja halva majandusliku seisundi kohta alust VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162

järgi viivist vähendada. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse

ostuhinnalt viivise 2269,08 euro rahuldamata jätmise osas ja uue otsusega rahuldab vastavas

osas hagi.

18. Kuigi ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistab, ei ole alust muuta maakohtu

otsustust hagi tagamise abinõude osas (vt maakohtu otsuse p 21). Kohtuotsuse täitmist jääb

tagama kostjale kuuluvale hoonestusõigusele seatud hüpoteek hageja kasuks summas 45 000

eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Maakohus jättis menetluskuludest 4/5 (80%) hageja kanda ja 1/5 (20%) kostja kanda. Kuna

maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3

sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude

jaotuse.

20. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1. Nimetatud sätte kohaselt

kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei

jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi 80% ulatuses rahuldatakse, jäävad hageja

menetluskuludest 80% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 20% hageja kanda.

21. Kuivõrd maakohus on oma otsuses mõlema poole menetluskulud kindlaks määranud,

määrab kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga kindlaks apellatsiooniastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kolleegiumil ei ole alust asuda menetluskulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel maakohtust erinevale seisukohale, samuti ei ole

apellatsioonkaebuses kulude kohta sisulisi väiteid esitatud. Maakohus määras hageja

menetluskulude suuruseks 4376 eurot ja kostja menetluskulude suuruseks 2510 eurot. Vastavalt

käesoleva otsuse p-s 20 märgitud menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale

3500,80 eurot ja hagejal hüvitada kostjale 502 eurot.

22. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja tasunud riigilõivu

1400 eurot ning lepinguline esindaja on osutanud hagejale apellatsiooniastmes õigusabi 16,7

tundi tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta). Kokku palub hageja kostjalt välja mõista

apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 3571 eurot.

23. Kolleegiumi hinnangul on esindaja tunnihind vajalik ja põhjendatud. Hageja lepingulise

esindaja ajakulu apellatsiooniastmes ei ole kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes täies

ulatuses põhjendatud ega vajalik. Võttes arvesse, et tegemist oli asja materjalidega kursis olnud

advokaadist esindajaga ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on toimingute põhjendatud

ajakulu menetluskulude nimekirjas esitatud 16,7 tunni asemel 10,5 tundi (apellatsioonkaebuse

koostamine 7 tundi ja kahe menetlusdokumendi koostamine kokku 3,5 tundi).

Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes (10,5

tundi x 130 eurot) 1365 eurot (käibemaksuta), millele lisandub riigilõiv 1400 eurot, s.o kokku

2765 eurot. Menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb kostjal hüvitada hagejale 2212 eurot.

24. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja

osutanud

kostjale

apellatsiooniastmes

õigusabi

10,5 tundi

tunnihinnaga

160 eurot

(käibemaksuta). Kokku palub kostja hagejalt välja mõista apellatsiooniastme menetluskulude

hüvitamiseks 1680 eurot.

25. Kolleegiumi hinnangul on esindaja tunnihind vajalik ja põhjendatud. Kostja lepingulise

esindaja ajakulu apellatsiooniastmes on kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes täies

ulatuses põhjendatud ja vajalik.

Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes (10,5

x 160) 1680 eurot. Menetluskulude jaotuse kohaselt tuleb hagejal hüvitada kostjale 336 eurot

(käibemaksuta).

26. TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi tuleb poolte vastastikused menetluskulude nõuded

tasaarvestada. Selle tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude

hüvitis (5712,80 – 838) 4874,80 eurot.

27. Pooled

on

taotlenud

vastaspoolelt

väljamõistetavatelt

menetluskuludelt

viivise

väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. Et tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte

vastastikused nõuded kattuvas osas, tuleb viivis kostjalt hageja kasuks välja mõista

tasaarvestuse tulemusena hüvitamata jäävalt menetluskulude osalt, s.o 4874,80 eurot.

28. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)