3-22-2030/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. november 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2030

Haldusasi

Põltsamaa Vallavara OÜ kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse

20.06.2022 finantskorrektsiooni otsuse nr 11.2-8/0582 ja

26.08.2022 vaideotsuse nr 11.2-8/0819 tühistamiseks ning

vastustajalt kahju hüvitise välja mõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Põltsamaa Vallavara OÜ, volitatud esindaja

vandeadvokaat Margo Lemetti

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja

Kari Treial

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asjale juurde järgmised dokumendid: „Hanketeade“, „Majandusaasta

aruanne 2021“ ja „Äriregister“.

2. Rahuldada Põltsamaa Vallavara OÜ kaebus osaliselt.

3. Tühistada Riigi Tugiteenuste Keskuse 20.06.2022 finantskorrektsiooni otsus nr 11.2-

8/0582 ja 26.08.2022 vaideotsus nr 11.2-8/0819.

4. Jätta muus osas kaebus rahuldamata.

5. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Põltsamaa Vallavara OÜ kasuks välja riigilõiv

1035,3 eurot ja esindajakulu 2179,06 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.12.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184).

3-22-2030

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põltsamaa Vallavara OÜ (kaebaja) esitas 27.05.2021 toetuse taotluse1 projekti „Põltsamaa

liginullenergia lasteaiahoone ehitamine“ rahastamiseks meetme „Energiatõhususe ja

taastuvenergia kasutuse edendamine avaliku sektori hoonetes“ vahenditest.

2. Riigi Tugiteenuste Keskus (vastustaja) tunnistas 16.07.2021 otsusega nr 11.2-8/08812

riigihalduse ministri 08.12.2020 määruse nr 49 „Kohaliku omavalitsuse üksustele

liginullenergiahoonete ehitamiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr

49) alusel kaebaja taotluse nõuetele vastavaks ja rahuldas taotluse. Projekti kogumaksumuseks

on 3 771 020 eurot, projekti abikõlblikud kogukulud on 3 517 680 eurot, toetuse määr on

34,57% projekti abikõlblikest kuludest ja maksimaalne suurus 1 216 000 eurot,

omafinantseeringu minimaalne määr on 65,43% projekti abikõlblikest kuludest ja suurus

vähemalt 2 301 680 eurot. Projekti abikõlblikkuse periood on 01.03.2021–31.12.2022.

Toetuse saaja on kohustatud toetust kasutama ja projekti ellu viima kooskõlas toetuse

taotlusega ning vastavalt määruses nr 49 sätestatud nõuetele.

3. Kaebaja korraldas projekti elluviimiseks avatud hankemenetlusena hanke nr 231610

„Põltsamaa lasteaia projekteerimis-ehitustööd“3 (avaldatud 08.01.2021, pakkumuste esitamise

tähtpäev 03.02.2021). Hankemenetluse tulemusena sõlmiti edukaks tunnistatud pakkujaga OÜ

Mapri Ehitus 10.03.2021 töövõtuleping4 maksumusega 3 395 820 eurot.

4. Vastustaja luges 20.06.2022 finantskorrektsiooni otsusega nr 11.2-8/05825 määruse nr

49 § 23 lg 1 p-de 3 ja 10 ning lg 2 alusel projekti raames mitteabikõlblikuks kuluks 153

664,75 eurot, millest toetus moodustab 53 119,2 eurot ja omafinantseering 100 545,55 eurot;

vähendas hankega nr 231610 seotud abikõlblikke kulusid 10% võrra ja vähendas projekti

eelarvet eelnimetatud summades. Samuti muutis vastustaja 16.07.2021 otsust, luges projekti

abikõlblikeks kuludeks 3 346 015,25 eurot, toetuse määraks 34,57% maksimaalses suuruses 1

162 880,8 eurot, omafinantseeringu minimaalseks määraks 65,43% projekti abikõlblikest

kuludest suuruses vähemalt 2 201 134,45 eurot. Põhjendused:

4.1. Määruse nr 49 § 19 p 2 järgi on toetuse saaja kohustatud teostama lihthanke piirmäära

ületavad projektiga seotud hanked riigihangete registri kaudu. Kaebaja on hankija riigihangete

seaduse (RHS) § 5 lg 2 p 2 mõistes ja peab järgima RHS-is sätestatud korda. Vastustaja

tuvastas hanke kontrollimisel, et: 1) kaebaja ei ole riigihanke alusdokumentides (RHAD)

sisaldunud vastavustingimuse muutmisel pikendanud pakkumuste esitamise tähtaega; 2)

sõlmitud hankelepingu tingimusi on oluliselt muudetud CAR kindlustuse osas, kuid muudatus

ei vasta RHS § 123 lg-le 1.

4.2. Kaebaja kehtestas hankes pakkumuse vastavuse kontrollimiseks tingimuse, mille kohaselt

peab pakkuja kaasama spetsialisti või projektijuhi kutsekvalifikatsiooniga kütte-,

ventilatsiooni- ja jahutusinsener, tase 6 (või samaväärne). Pärast selgituse küsimist muutis

kaebaja 27.01.2021 hanketeates ja RHAD-is vastavustingimust, nõudes

kutsekvalifikatsioonina kütte-, ventilatsiooni- ja jahutusinseneri või sisekliima tagamise

süsteemid, küttesüsteemid, jahutussüsteemid, ventilatsioonisüsteemid, tase 6 (või

samaväärne). Seega laiendas kaebaja pakkumuse vastavustingimuses nõutud hariduse- ja

kutsekvalifikatsiooni tingimust. Kaebaja ei pikendanud muudatuse järgselt pakkumuste

esitamise tähtaega. Alates muudatuse tegemisest jäi pakkumuste esitamise tähtpäevani 6

1 Vastustaja 26.10.2023 esitatud lisa.

2 Kaebaja 26.09.2022 esitatud lisa 2.

3 https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/2776674/general-info.

4 Kaebaja 26.09.2022 esitatud lisa 3.

5 Kaebaja 26.09.2022 esitatud lisa 6.

2(14)

3-22-2030

päeva, mis on vähem kui RHS § 82 lg-s 1 nõutud pool RHS § 93 lg 1 p-s 3 sätestatud

minimaalsest 25-päevasest tähtajast (13 päeva). Mõistliku tähtaja andmise kohustuse

rikkumisega rikkus kaebaja mh konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõtet (RHS § 3 p

3). Ei saa välistada, et turul leidunuks potentsiaalseid pakkujaid, kes oleksid nõutava tähtaja

pikendamise korral teinud samuti pakkumuse. Kuna tegemist on olulise muudatusega, mis

võis mõjutada pakkujate ringi, ei kohaldu RHS § 82 lg-s 2 toodud erand. RHAD-is sisaldunud

algne ja muudetud vastavustingimus ei ole samaväärsed. Nimetatud kutsekvalifikatsioonid

erinevad sisuliselt. Rikkumise olulisust ja raskust hinnates on proportsionaalne rakendada 5%-

list finantskorrektsiooni määra. Hankes oli tagatud arvestatav konkurents – kokku esitati 9

pakkumust ja kõik tunnistati vastavaks. Madalama määra kohaldamine ei ole põhjendatud,

sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud hankes osalevate pakkujate ring ja hanke tulemus,

kui hankest huvitatud isikul oleks olnud piisavalt aega muudetud RHAD-iga tutvuda (lisaks

pakkujatele oli hanke juurde registreerunud veel 6 huvitatud isikut). Analoogiliselt näeb

Euroopa Komisjoni 14.05.2019 rikkumiste juhendi nr C(2019) 3452 lisa 1 p 2.1 alapunkt 4

ette, et pakkumuste laekumise tähtaja pikendamata jätmisel hankedokumentide olulise

muutmise korral kohaldatakse minimaalselt 5%-list finantskorrektsiooni määra. Kaebajal ei

saa olla õigustatud ootust veelgi madalama finantskorrektsiooni määra kohaldamiseks.

Riigihangete rikkumiste korral ei ole üldjuhul võimalik konkreetset kahjusummat välja

arvutada, kuna tegemist on potentsiaalse ja teoreetilise (kaudse) kahjuga, mis võib tekkida

õigusnormi rikkumisel ja konkreetsete asjaolude põhjal. Euroopa Kohus selgitas asjades nr C-

743/18 ja C-406/14, et hanketingimuste korral ei ole konkreetse finantsmõju tõendamine

nõutav ja see ei pea olema nähtav. Piisab, kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise

võimalus ei ole välistatud.

4.3. Hankelepingu p 4.3 kohaselt kohustus töövõtja alustama tööga 2 nädala jooksul pärast

lepingu sõlmimist ja lepingu p 10.1 järgi kohustus ehitaja enne ehitustööde alustamist esitama

tellijale vähemalt lepinguga võrdses summas ehitise koguriskikindlustuse (CAR) poliisi.

Töövõtja sõlmis CAR-poliisi 02.07.2021. Ehitustööd algasid varem, enne 18.05.2021.

Aktsepteerides nõuetekohase kindlustuspoliisi õigeaegselt esitamata jätmist, on hankija

muutnud hankelepingu tingimusi pakkujale soodsamaks. Tegemist on hankelepingu

tingimuste olulise muutmisega RHS § 123 lg 2 p 2 mõistes. Hankelepingu täitmise

kuupäevad, ka kindlustuse osas, on olulised hankelepingu tingimused, mis mõjutavad otseselt

pakkujate ringi. Pakkujad oli pakkumuste hetkel võrdses olukorras, lähtudes pakkumuse

koostamisel teadmisest, et kehtiv kindlustuspoliis tuleb esitada enne ehitustööde alustamist.

Töövõtja peab lähtuma hankelepingu täitmisel selle tingimustest. Asjakohased ei ole väited, et

CAR-kindlustus ei pea laienema pinnasetöödele ja tegevustele, mis on tehtud enne ehitusloa

väljastamist. Ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 1 järgi liigituvad kaevetööd ehitustööde alla.

Hankelepingus ei ole sätestatud, et kindlustuspoliis tuleb esitada pärast ehitusloa saamist.

Viide töövõtja poolt 16.03.2021 sõlmitud tööandja vastutuskindlustusele ei ole asjakohane,

tegemist on erineva kindlustusega. Lubamatu hankelepingu muutmine on tinginud ka RHS § 3

p-des 1 ja 2 toodud riigihanke korraldamise üldpõhimõtete rikkumise. Läbipaistvuse

põhimõttega ei ole kooskõlas, kui hankija muudab võrreldes hanke esialgsete tingimustega

oluliselt hankelepingu tingimusi. Samuti on pakkujaid ebavõrdselt koheldud olukorras, kus

edukalt pakkujalt sõlmitud hankelepingus nõutud CAR-kindlustuse poliisi enne ehitusööde

alustamist ei küsita. Proportsionaalne on kohaldada 10%-list finantskorrektsiooni määra.

Hankes oli tagatud arvestatav konkurents, esitati 9 pakkumust ja kõik tunnistati vastavaks.

Madalama määra kohaldamine ei ole põhjendatud, sest ei ole teada, milliseks oleks kujunenud

hankes osalevate pakkujate ring ja hanke tulemus, kui pakkujad ja hankest huvitatud isikud

oleksid teadnud, et CAR-kindlustust ei nõuta tervele ehitusperioodile ja vastava

kindlustuspoliisi võis esitada ka pärast ehitustööde algust. Mõni hankest huvitatud isik võis

loobuda hankes osalemisest kogukindlustuse perioodile ja poliisi esitamise ajale seatud

3(14)

3-22-2030

tingimuse tõttu. Seetõttu pole asjakohane kaebaja argument, et eduka pakkumuse ja järgmise

pakkumuse vahe oli 37 180 eurot ja hankes osalenud pakkujate järjekord ei saanud muutuda.

Analoogiliselt näeb Euroopa Komisjon 14.05.2019 rikkumiste juhendi nr C(2019) 3452 lisa 1

p 2.3 alapunktis 23 ette, et hanketeates või tehnilises kirjelduses esitatud lepingu elementide

muutmise korral kohaldatakse reeglina 25%-list finantskorrektsiooni määra. Järelikult ei saa

kaebajal olla õigustatud ootust madalama määra kohaldamiseks.

4.4. Hankes tuvastati kaks rikkumist ja tervikuna tuleb kohaldada finantskorrektsiooni määra

10%. Hanke alusel tekkinud kulude suuruseks on kokku 1 536 647,45 eurot, millest

mitteabikõlblik on 156 664,75 eurot. Finantskorrektsiooni kohaldamise tulemusena väheneb

projekti eelarve vähendatava toetuse ulatuses.

5. Kaebaja esitas 20.06.2022 otsuse peale 20.07.2022 vaide6.

6. Vastustaja jättis 26.08.2022 vaideotsusega nr 11.2-8/08197 vaide rahuldamata.

Vastustaja jäi varem välja toodud seisukohtade juurde ja märkis täiendavalt:

6.1. Kaebaja on hankija RHS-i tähenduses. Ta on määratlenud end hankijana juba toetust

taotledes, seega oli tal kohustus RHS-i järgida. Sama põhimõte tuleneb ka Põltsamaa valla

hankekorrast.

6.2. Vastustaja on pädev teostama järelevalvet toetatud projektide üle.

6.3. Kaebajale edastati finantskorrektsiooni otsuse projekt ja tal oli võimalik selle kohta

arvamust avaldada. Vastustaja ei pidanud panema kirja kõikvõimalikke põhjusi, ainult

olulised.

7. Kaebaja

esitas Tallinna Halduskohtule

kaebuse

vastustaja 20.06.2022

finantskorrektsiooni otsuse ja 26.08.2022 vaideotsuse tühistamiseks ning vastustajalt kahju

hüvitise 2210 eurot välja mõistmiseks. Põhjendused:

7.1. Kaebaja on 100% Põltsamaa valla osalusega äriühing, mille eesmärk on põhikirja

kohaselt tagada Põltsamaa valla elu-, külastus- ja ettevõtluskeskkonna areng ja efektiivne

majandustegevus. Kaebaja ei ole hankija. Viide RHS § 5 lg 2 p-le 2 on väär, kuna kaebaja ei

ole kohaliku omavalitsuse üksus, kohaliku omavalitsuse asutus ega kohaliku omavalitsuse

üksuste ühendus. Kaebaja on eraõiguslik juriidiline isik, mille osanikuks on Põltsamaa vald.

Tegemist on kahe eraldiseisva ja erinevat liiki õigussubjektiga. Kaebaja ei ole hankija ka RHS

§ 5 lg 2 p 5 tähenduses. Kaebaja põhikirjas toodud üldsõnaline eesmärk aidata kaasa kohaliku

omavalitsuse üksuse arengule ei ole samastatav kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse

(KOKS) §-s 6 sätestatud kohaliku omavalitsuse avalike ülesannetega. Hankijaks ei saa pidada

isikut, kes nimetab end hankijaks, kuid ei vasta RHS §-s 5 sätestatud tingimustele. Õiguslikud

tagajärjed saavad saabuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel, mitte isikule, kes nimetab end

ekslikult hankijaks. Vastustaja viide Põltsamaa valla hankekorrale (Põltsamaa Vallavolikogu

17.02.2022 määrus nr 3 „Põltsamaa valla hankekord“) on asjakohatu, sest see reguleerib

riigihangete planeerimist ja korraldamist vallavalitsuses ja vallavalitsuse hallatavates

asutustes, kelle hulka kaebaja ei kuulu. Kaebaja ei ole kohaliku omavalitsuse üksusest sõltuv

üksus määruse nr 49 tähenduses. Kohalikust omavalitsusüksusest sõltuvaks üksuseks olemise

õiguslik alus tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse (KOFS) § 2 p-st

9. Kõik kohalikust omavalitsusüksusest sõltuvad üksused ei ole tingimata hankijad RHS § 5

tähenduses. Oluline pole, et toetuse rahastamine toimub riigieelarvest ja mis eesmärgil toetust

antakse.

6 Kaebaja 26.09.2022 esitatud lisa 8.

7 Kaebaja 26.09.2022 esitatud lisa 9.

4(14)

3-22-2030

7.2. RHS-i peavad määruse nr 49 kohaselt järgima üksnes hankijad, mitte kõik toetuse saajad.

Määrusest nr 49 ei nähtu ka mittehankijatele kehtivat kohustust järgida RHS §-s 3 nimetatud

põhimõtteid. Selline kohustus kehtis perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse

(STS2014_2020) § 26 lg 6 järgi toetusmeetmete osas, mis oli vastu võetud selle seaduse

alusel. Määrus nr 49 on vastu võetud atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) alusel ja

õigusaktidest ei tulene, et ka selle seaduse alusel antud toetuse saajatele kohalduks

STS2014_2020 § 26 lg-st 6 tulenev kohustus järgida RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtteid.

7.3. Määrusest nr 49 tuleneb üksnes kohustus viia hanked läbi riigihangete registri vahendusel

ja seda on kaebaja ka teinud. Muude RHS-i nõuete rikkumise eest sanktsioneerimiseks

puudub alus. Kohustus teostada ost riigihangete registri vahendusel ei ole võrdväärne

kohustusega viia läbi riigihankemenetlus RHS-i tähenduses. Riigihangete registri põhimääruse

kohaselt on registris võimalik viia läbi nii riigihankeid kui ka toetuse saaja oste (Vabariigi

Valitsuse 31.08.2017 määruse nr 137 „Riigihangete registri põhimäärus“ § 9 p-d 1 ja 8, § 10

lg 1, § 11). Toetuse saajad ei saa viia läbi riigihankemenetlust. Hankemenetlust saab läbi viia

hankija.

7.4. Vastustajal puudub pädevus teostada järelevalvet RHS-i nõuete täitmise üle. Selline

pädevus on RHS § 203 lg 1 järgi Rahandusministeeriumil. Määruse nr 49 § 2 lg-st 2 ei tulene

pädevust kontrollida kaebaja kui eraõigusliku juriidilise isiku tegevuse vastavust RHS-is

toodud nõuetele. Määruses nr 49 toodud üldsõnalist kohustust järgida õigusakte ei saa pidada

piisavalt täpseks, et kohaldada finantskorrektsiooni. Selliselt tuleks kontrollida ka

äriseadustiku, raamatupidamise seaduse (RPS) vms seaduse järgimist. Selleks puudub

vastustajal pädevus. Kui eesmärgiks oli, et kõik toetuse saajad viiksid läbi RHS-i nõuetele

vastava riigihankemenetluse, tulnuks selline kohustus määruses nr 49 ette näha. Kaebaja ei

vastuta õigusakti ebaõnnestunud sõnastuse eest. Seega puudub alus finantskorrektsiooni

tegemiseks.

7.5. Kaebaja ei ole RHS-i rikkunud. Vastavustingimuse muutmise näol oli tegemist RHS § 82

lg-s 2 sätestatud olukorraga, mistõttu ei pidanud kaebaja pakkumuste esitamise tähtaega

pikendama. Muudatuse tulemusel said pakkumuse esitada nii pakkujad, kes täitsid esialgse

vastavustingimuse, kui ka pakkujad, kes täitsid muudetud vastavustingimuse. Kaebaja

eesmärk oli RHAD-i kohaselt tagada, et pakkujad kaasaksid tööde elluviimisel valdkonna

spetsialisti või projektijuhi, kellel oleks pädevus kütte-, ventilatsiooni- ja jahutustööde (st

sisekliima tööde) teostamiseks. Tingimust muutes eesmärk ei muutunud.

7.6. Finantskorrektsiooni määra kindlaksmääramisel ei ole Euroopa Komisjoni juhis ega

Euroopa Kohtu praktika kohaldatavad, kuna asjas ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega.

Kaebaja on saanud toetust siseriiklikust toetusmeetmest, mida jagatakse AÕKS § 161 ja §

1821 alusel. Tegemist ei ole Euroopa Liidu õigsusest ülevõetud toetusskeemi ega õigusega ja

ka rahastus ei tule Euroopa Liidu vahenditest. Kaebaja ei osanud toetuse taotlemisel eeldada

Euroopa Komisjoni juhise või Euroopa Kohtu praktika kohaldatavust. Sellele ei ole viidatud

ka toetuse määramise otsuses. Viide määruse nr 49 § 10 lg 3 p-le 4 on asjakohatu. Vastustaja

on juba kontrollinud kaebaja taotluse lahendamisel taotluse nõuetelevastavust. Taotlusele

esitatavaid nõudeid ei saa võrdsustada toetuse kasutamise nõuetega ega kaebaja kohustustega.

Pealegi ei ole Euroopa Komisjoni juhis ega Euroopa Kohtu praktika Euroopa Liidu

õigusaktid. Euroopa Komisjoni juhis on suunatud liikmesriikidele. Korrektsiooni tegemise

õiguslikuks aluseks on määruse nr 49 § 23, mis ei sätesta minimaalseid korrektsioonimäärasid,

vaid kohustab rakendusüksust asjaolusid kaaluma. Euroopa Komisjoni juhist ei ole Eesti

õigusesse üle võetud, mistõttu ei ole võimalik tuletada sealt tagasinõude määrasid. Tegemist

saaks olla halduse sise-eeskirjaga, kuid tegemist ei ole vastustaja enda kehtestatud aktiga. Igal

juhul ei saanud sise-eeskirja kasutamine kaalumist välistada. Kaebaja arvates on juhis muu

5(14)

3-22-2030

asutuse arvamus, millega haldusorgan võib diskretsiooni kohaldamisel arvestada, kuid millest

hoolimata peab haldusorgan tegema iseseisvalt otsuse kõiki asjaolusid kaaludes ja arvestades.

Vastustaja ei ole arvestanud, et tegemist ei olnud rahvusvahelist piirmäära ületava hankega.

Põhjendamatu oli lähtuda rangetest korrektsioonimääradest, mis on ettenähtud olukordadeks,

kus kahjustatakse Euroopa Liidu finantshuve. Rikkumine oli formaalne. Tõendatud ei ole

konkurentsi kahjustamist või seda, et potentsiaalsed pakkujad oleksid esitanud majanduslikult

soodsama pakkumuse. Toetust kasutatakse sihtotstarbeliselt ja toetuse oluline eesmärk on

täidetud. Maksimaalne korrektsioonimäär saanuks olla kuni 1%.

7.7. CAR-kindlustuse osas ei ole hankelepingut muudetud. Pooled ei ole muudatuses kokku

leppinud, kindlustusperiood kujunes lühemaks töövõtja eksimuse tõttu ja töövõtja on selle

ebaolulise rikkumise kõrvaldanud. Lepingurikkumist ei saa pidada lepingu muutmiseks

(Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2023 otsus asjas nr 3-21-1711, p 15). Pooled ei ole teinud

tahteavaldusi lepingu muutmiseks. Lepingu p 16.4 järgi puudus pooltel õigus taotleda lepingu

muutmist, mis on põhjustatud poole enda kohustuste mittetäitmisest või mittenõuetekohasest

täitmisest. Isegi kui tegemist on hankelepingu muudatusega, ei saa olla tegemist RHS § 123 lg

2 p-s 2 nimetatud olukorraga. Lepinguliste kohustuste vahekord ei ole muutunud ettevõtja

kasuks. Kui CAR-kindlustuse puudumise ajal oleks kaevetöödega põhjustatud kahju, mis

oleks võinud olla potentsiaalselt CAR-kindlustusega kaetud, oleks töövõtja pidanud

sellegipoolest kahju võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt hüvitama. Seega kaasnes töövõtjale

CAR-kindlustuse lühiajalise puudumisega täiendav risk, mida ei saa pidada „kasuks“ RHS §

123 lg 2 p 2 tähenduses. Lisaks ei saanud töövõtja CAR-kindlustuse lühemaks perioodiks

võtmisel mistahes majanduslikku kasu. Muudatusega ei laiendatud võimalike osalejate ringi

või vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka. Ka ei laiendatud muudatusega

oluliselt hankelepingu eseme ulatust. Seega on tegemist RHS § 123 lg 1 p 7 kohase lubatava

muudatusega. Lisaks on tegemist RHS § 123 lg 1 p 1 kohasel lubatava muudatusega. Töövõtja

kulu lepinguperioodi CAR-kindlustuse kohta oli ca 7000 eurot. Sellega on töövõtja

pakkumuses arvestanud. Ka vastustaja soovitud perioodiks kindlustuse ostmisel ei oleks

CAR-kindlustuse kulu tulnud erinev, st muudatuse väärtus on 0 eurot.

7.8. Määratud finantskorrektsioon ei ole proportsionaalne. Pakkujate ringi ei mõjutanud

väidetav võimalus küsida CAR-kindlustus lühemaks perioodiks. CAR-kindlustuse poliisi

maksumus on hankelepingu eeldatavat maksumust arvestades marginaalne. Kindlustuse

maksumuse osas ei olnud vahet, kas poliis kehtis 02.07.2021–12.07.2022 või 18.05.2021–

12.07.2022. Seega ei omanud lühem kindlustusperiood mistahes mõju hankes esitatud

pakkumustele. Samuti kaasnes CAR-kindlustuse lühema perioodiga töövõtjale täiendav risk,

mida ükski ettevõtja ei oleks mõistlikult endale pakkumuse esitamisega võtnud. Vastustaja

pidanuks arvestama, et töövõtjal oli pinnasetöödega alustamise ajal olemas üldine

vastutuskindlustus ja ühtegi kahjujuhtumit ei esinenud, finantskahju ei tekkinud, kasu ei ole

keegi saanud. CAR-kindlustuse poliisi maksumus ja selle hankimine ei põhjusta töövõtjatele

mistahes raskusi. Finantskorrektsioon tulnuks jätta kohaldamata või määrata määras 1%.

7.9. Kaebajat ei ole ära kuulatud. Kuigi kaebaja esitas finantskorrektsiooni otsuse projektile

sisukad vastuväited, on finantskorrektsiooni otsuses vastatud neile ühel leheküljel. Suurem osa

oli asjaolude, sätete ja vastustaja varasemate seisukohtade kordamine. Sama kordus

vaideotsuses. Vastustajal oli kohustus esitatut analüüsida ja vastuväidetega mittenõustumise

korral oma seisukohta põhjendada. Seega ei ole vastustaja haldusakti põhjendanud.

7.10.

Kaebaja taotleb vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi. Tegemist oli kohustusliku kohtueelse menetlusega. Õigusabi

kulu on käsitletav otsese varalise kahjuna. Kahju suuruseks on 2210 eurot. Kaebaja ei taotle

6(14)

3-22-2030

finantskorrektsiooni otsuse projektile seisukohtade esitamisega kaasnenud õigusabikulude

hüvitamist.

8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

8.1. Kaebajal oli kohustus järgida RHS-i sõltumata sellest, kas ta on hankija RHS § 5 mõistes.

Riigihalduse ministri 26.02.2020 määruse nr 7 „Kohaliku omavalitsuse hoonete

energiatõhusaks muutmiseks antava toetuse kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 7) ei

tee vahet, kas toetusesaaja on RHS-i mõistes hankija või mitte, vaid sätestab kohustuse

hankemenetluste läbiviimiseks. Sama tuleneb seletuskirjast. Tegemist on rahastamise

tingimusega, mis lähtub eeldusest, et taotleja on riigihankekohustuslane. Määruse nr 7 § 7 lg 1

kohaselt võib taotlejaks olla kohaliku omavalitsuse üksus, kohaliku omavalitsuse üksusest

sõltuv üksus või kohaliku omavalitsuse üksuste ühise valitseva mõju all olev üksus.

Toetusmeede on suunatud avaliku sektori hoonete rekonstrueerimisele, mis viitab, et selliste

hoonete projekteerimis- ja ehitustööde teostamisel peab tellija järgima avaliku sektori

hankijale kohalduvaid kohustusi. Ka kaebaja on ise määratlenud end hankijana. Kaebaja on

taotlust esitades märkinud, et on riigihankekohustuslane ja viib projekti raames vastavalt

RHS-ile läbi riigihankeid. Kaebaja viis praegusel juhul läbi avatud hankemenetluse reeglitel

põhineva riigihanke, viitas RHAD-is RHS-ile ja nõudis, et pakkujad peavad hankemenetluses

järgima RHS-i. Kaebaja on ka 2016.-2022. a-tel viinud riigihangete registris läbi enam kui 30

hankemenetlust ja määratlenud end kõigil juhtudel hankijana. Juhul, kui kaebaja taandab end

kohaliku omavalitsuse üksuse või sellest sõltuva üksuse staatusest, tekib küsimus, kas tal oli

õigus konkreetsest toetusmeetmest toetust saada. Isegi kui kaebaja ei olnud hankija RHS § 5

lg 2 p 2 tähenduses, kohaldub tema suhtes RHS § 5 lg 2 p 5. Kaebaja ainuosanik on ja tema

juhtimist kontrollib Põltsamaa vald, kes ise on RHS § 5 lg 2 p 2 tähenduses hankija. Kaebaja

täidab põhikirjast nähtuvalt avalikes huvides olevaid ülesandeid. Toetatava projekti raames

rekonstrueeritakse lasteaiahoonet, st tegemist on avaliku sektori hoonega. Määruse nr 7 § 3 lg

2 p-de 2 ja 3 järgi on projekti raames rekonstrueeritav hoone tervikuna või osaliselt kasutuses

KOKS § 6 lg-te 1 ja 2 alusel osutatava teenuse osutamiseks ja peab seda olema ka pärast

tööde tegemist 5 aasta jooksul. Euroopa Kohtu lahendis liidetud asjades nr C-155/19 ja C-

156/19 on leitud, et hankijaks määratlemisel ei arvestata üksnes isiku peamisi tegevusi, vaid

ka kõrvaltegevusi. Kaebaja täidab toetusmeetme raames rahastatava projekti elluviijana

avalikku ülesannet. Kaebaja ei vii projekti tegevusi ellu seetõttu, et need tegevused aitavad

kaasa tema äriliste eesmärkide täitmisele. Pealegi rahastatakse seda tegevust riigieelarvest.

Vastustajal on pädevus teostada projektide üle järelevalvet. See hõlmab ka hankekontrolli

teostamist.

8.2. Hankelepingu muutmisega on alati tegemist, kui asjaoludest nähtub poolte tahe kokku

leppida hankelepingu täitmises, sh ka tähtaegades, teisiti, kui sõlmitud hankelepingust tuleneb.

Ei oma tähtsust, kuidas on pooled ise oma tegevust nimetanud või kuidas on muudatus

vormistatud. Lepingu muutmisena tuleb käsitleda ka neid olukordi, kus pooled konkreetseid

tahteavaldusi ei tee, kuid vaikimisi aktsepteerivad toimuvat ega reageeri muudatusele lepingu

kehtivuse ajal. Vastasel korral muutuks RHS § 123 järgimise kohustus sisutühjaks, kuna selles

sätestatud regulatsiooni ja kohaldamise eeldusi saaks vaikimisi eirata ning anda hankelepingu

tingimustele esialgsest erineva sisu. Sellist seisukohta toetab ka Euroopa Kohtu praktika

(lahendid asjades nr C-454/06 ja C-549/14). Hankelepingu täitmise kuupäevad, seda ka

kindlustuse osas, on olulised hankelepingu tingimused, mis mõjutavad otseselt pakkujate

ringi. Pakkujad peavad kaaluma antud perioodiks võetud kohustusi, erinevaid riske, sh kas

etteantud kuupäevaks ja/või perioodil on neil võimalik tagada kindlustuse olemasolu.

Pakkujad olid pakkumuste tegemise hetkel võrdses olukorras, lähtudes pakkumuse

koostamisel teadmisest, et kehtiv kindlustuspoliis tuleb esitada enne ehitustööde alustamist.

Kindlustuspoliisi hilisem esitamine ja selle sõlmimine nõutust lühemale perioodile on

7(14)

3-22-2030

hankelepingusse sisenemise perspektiivilt pakkujale soodsam kui algsed lepingutingimused

ette nägid. Kindlustusega seotud nõuete täitmiseks tuli pakkujal arvestada konkreetsete

toimingute tegemisega, sh saavutada kindlustuspoliisi väljastamise osas kokkulepe kindlustust

pakkuva ettevõttega. Tegemist on kindlustusandjast sõltuvate toimingutega, millele kuluv aeg

võis hankest huvitatud isikute jaoks osutuda kriitiliseks arvestades hankelepingus kehtestatud

kindlustuspoliisi esitamise ajaga. Kindlustuse näol on tegemist kindlustusvõtja

võlakohustusega, mis eeldab tasu maksmist ja rahalise võimekuse olemasolu. Hankes

osalemisest võis loobuda ettevõtja, kes ei suutnud vajalikuks ajaks finantsvõimekust tagada.

Kui RHAD oleks võimaldanud kindlustuspoliisi esitada 1,5 kuud hiljem pärast ehistustööde

teostamist, oleks ka selline ettevõtja saanud hankes osaleda.

8.3. Finantskorrektsiooni määr on vastustaja kaalutlusotsus ja kohtulik kontroll selle osas on

piiratud. Piisav põhjendus ei tähenda tingimata pikka põhjendust. CAR-kindlustuse rikkumise

maksimaalset väärtust ei saa taandada üksnes kindlustuse kulule, mis kaebaja väitel on 7000

eurot. Ajaliselt soodsamate kindlustustingimuste korral võinuks pakkujate ring olla laiem ja

hankes võinuks osaleda pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks rohkem kui 7000 eurot

soodsam. Samal põhjusel tuleb tähelepanuta jätta, et eduka pakkumuse maksumuse vahe

järgmise pakkumusega oli 37 180 eurot.

8.4. Kuigi vaidlusalust projekti ei rahastata Euroopa Liidu eelarvest, vaid Eesti riigieelarvest,

on Euroopa Komisjoni juhendi ja selles kehtestatud tagasinõudemääradega analoogia korras

arvestamine tingitud eesmärgist kohaldada kõikidele rikkumistele võimalikult õiglast ja

proportsionaalset määra, mis ei irduks Euroopa liikmesriikide üldisest ja enamlevinud

hankerikkumiste ja finantskorrektsioonide praktikast, mida erinevates toetusmeetmetes

üldreeglina rakendatakse. RHS-i reeglite rikkumine jääb olenemata toetusmeetmest või

rahastusallikast oma sisult ja olemuselt samaks, mistõttu isikute võrdse kohtlemise

põhimõttest tingituna ei tohiks samalaadsete rikkumiste eest rakendatav finantskorrektsioon

erinevate toetuse saajate võrdluses ebaproportsionaalselt suures ulatuses erineda. Euroopa

Komisjoni juhendile ja Euroopa Kohtu praktikale viitamine on üks kaalutlusargument ning

neile on tuginetud analoogia korras. Euroopa Komisjoni juhend on antud Euroopa Komisjoni

otsusena, seega on tegemist õigusaktiga. Kaebaja arvamus, et viidatud rikkumised ei

mõjutanud pakkujate ringi, on subjektiivne, mida ei ole võimalik kontrollida. Puudub kindlus,

et potentsiaalne pakkujate ring poleks võinud olla veel suurem. Samuti pole välistatud, et

pakkumuste maksumused võinuksid olla soodsamad.

8.5. Vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamise puhul on tegemist alusetu nõudega,

sest vastustaja tegevus ega haldusaktid ei ole õigusvastased. Kui finantskorrektsiooni otsus

jääb osaliselt kehtima, tuleb selle võrra proportsionaalselt vähendada ka kaebajale hüvitatava

kahju summat. Õigusabiteenuse maht on ülepaisutatud ja kulusid tuleks 20% võrra vähendada.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Enne asja sisulise lahendamise juurde asumist peab kohus vajalikuks välja tuua, et

vastustaja on ajanud segamini, millise õigusakti alusel tuleb praegune vaidlus lahendada.

Vastustaja 16.07.2021 otsuses, millega kaebaja toetuse taotlus rahuldati, on tuginetud

õigusliku alusena määrusele nr 49. Kuna toetust anti selle määruse alusel, siis tuleb ka

finantskorrektsioon teha selle määruse alusel. Määrus nr 49 näeb ette finantskorrektsiooni

tegemise võimaluse (§ 23) ega viita selles osas ühtelegi teisele õigusaktile. Vastustaja

seevastu on kaebuse vastuses tuginenud järjepidevalt määrusele nr 7. Kuigi tegemist on

sarnast eesmärki kandva õigusaktiga, ei ole määrusel nr 7 praeguse vaidluse lahendamisel

tähtsust.

8(14)

3-22-2030

10. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kaebaja on kohaliku omavalitsuse üksus või

mitte. Kohtu hinnangul on vastustaja teinud siinkohal ilmselgelt ebaõige järelduse. Olenemata

sellest, kui seotud on kaebaja Põltsamaa vallaga, on tegemist siiski eraõigusliku juriidilise

isikuga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 25 lg 1). Osaühing on äriühing

äriseadustiku (ÄS) § 2 lg 1 tähenduses ja ÄS on eraõiguse valdkonda kuuluv seadus. Seevastu

kohaliku omavalitsuse üksus on avalik-õiguslik juriidiline isik (TsÜS § 25 lg 2). Kohaliku

omavalitsuse üksused on vallad ja linnad (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 155 lg 1, KOKS § 2

lg 1). Muid kohaliku omavalitsuse üksusi seadus ette ei näe. Äriühing ei saa olla vallaks ega

linnaks. Põltsamaa Vallavara OÜ nimelist linna ega valda ei ole olemas. Vabariigi Valitsuse

06.01.2017 määruse nr 5 „Pajusi valla, Puurmani valla, Põltsamaa linna ja Põltsamaa valla

osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159

„Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine” muutmine“ § 1 lg 2 järgi on Eesti

haldusjaotuses olemas Põltsamaa vald. See, et vastustaja on andnud määruse nr 49 alusel

kaebajale toetust, ei muuda teda kohaliku omavalitsuse üksuseks ega pane talle kohaliku

omavalitsuse üksusele ettenähtud kohustusi.

11. Määrus nr 49 ei näe ette, et toetust võivad taotleda üksnes kohaliku omavalitsuse üksused.

Määruse nr 49 § 9 lg 1 järgi võib toetuse taotlejaks olla kohaliku omavalitsuse üksus, kohaliku

omavalitsuse üksusest sõltuv üksus või kohaliku omavalitsuse üksuste ühise valitseva mõju all

olev üksus, kellel on investeeringuobjekti asukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse

nõusolek taotluse esitamiseks. Seega võib toetuse taotlejaks olla ka kohaliku omavalitsuse

üksusest sõltuv üksus. KOFS § 2 p 9 järgi on sõltuv üksus RPS-i mõistes kohaliku

omavalitsuse üksuse otsese või kaudse valitseva mõju all olev üksus, kes on saanud kohaliku

omavalitsuse üksuselt, riigilt, muult avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või eelnimetatud

isikute valitseva mõju all olevatelt üksustelt üle poole tuludest või kes on saanud toetust ja

renditulu kohaliku omavalitsuse üksustelt ja nende valitseva mõju all olevatelt üksustelt

rohkem kui 10 protsenti vastava aasta põhitegevuse tuludest. Seega ei ole sõltuv üksus

kohaliku omavalitsuse üksus, vaid iseseisev organ või isik.

12. Kaebaja äriregistrikaardi8 järgi on kaebaja ainuosanikuks Põltsamaa Vallavalitsus.

Kaebaja põhikirja9 järgi (p 3.1) võib kaebaja osanikuks olla ainult Põltsamaa vald. Kaebaja

2021. a majandusaasta aruande10 järgi (lk 3) kuulub kaebaja Põltsamaa Vallavalitsuse

konsolideerimisgruppi. RPS § 27 lg-test 1 ja 2 nähtuvalt omab Põltsamaa vald seega kaebaja

üle valitsevat mõju (vt ka konkurentsiseaduse § 2 lg 4). Põhikirja kohaselt on kaebaja

eesmärgiks tagada Põltsamaa valla elu-, külastus- ja ettevõtluskeskkonna areng ja efektiivne

majandustegevus läbi turismi- ja infrastruktuuriobjektide arendamise ja haldamise, sh

taotledes lisavahendeid investeeringuteks, teenuste arendamiseks ja tegevuste läbiviimiseks.

Sama eesmärk on sätestatud põhikirja p-s 2. Seega realiseerib ja haldab kaebaja Põltsamaa

valla objekte, tegeleb Põltsamaa valla eest majandustegevusega. Põltsamaa valla kui osaniku

pädevusse kuulub juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine (põhikirja p 5.8.3). Kuigi

kaebaja teenib oma tegevuse käigus tulu, saab ta suurema osa oma varast toetuste näol ja

avalikke projekte viiakse ellu suuresti toetuse eest (majandusaasta aruande lk 3, 6-8, 21-23).

Eeltoodud põhjendustel saab pidada kaebajat kohaliku omavalitsuse üksusest sõltuvaks

üksuseks. Ilmselt ei oleks kaebaja huvides selle tuvastamine, et ta ei ole kohaliku

omavalitsuse üksusest sõltuv üksus, sest sellisel juhul puuduks tal õigus toetusele ja see tuleks

terves ulatuses tagasi nõuda.

13. Kaebaja leiab, et määrus nr 49 ei kohustanud teda RHS-i kohast riigihanget läbi viima.

Toetuse määramise otsuse p 8 kohustas kaebajat kasutama toetust määruses nr 49 sätestatud

8 Kohtu poolt asjale juurde võetud dokument „Äriregister“.

9 Kaebaja 26.09.2022 esitatud lisa 1.

10 Kohtu poolt asjale juurde võetud dokument „Majandusaasta aruanne 2021“.

9(14)

3-22-2030

nõuete kohaselt. Eriti tuli järgida §-s 19 sätestatud kohustusi. Määruse nr 49 § 19 p 2 kohustas

toetuse saajat teostama lihthanke piirmäära ületavad projektiga seotud hanked riigihangete

registri kaudu. See säte ega muud sama määruse sätteid ei näe tõepoolest ette kohustust

korraldada RHS-i nõuetele vastavat riigihanget, olenemata sellest, kas tegemist oli lihthanke

piirmäära ületava hankega või mitte. Pelgalt mõiste „hange“ kasutamine määruses riigihanke

korraldamise kohustust ei sea. Riigihanke korraldamise kohustus tuleb RHS-ist. RHS § 5 lg 1

järgi on selles seaduses sätestatud korda kohustatud järgima avaliku sektori hankija ja

võrgustikusektori hankija. Kuna kaebaja ei tegutse võrgustikusektoris, ei ole tegemist

võrgustikusektori hankijaga RHS § 5 lg 3 tähenduses. Vaidluse all saab olla kaebaja vastavus

RHS § 5 lg-s 2 toodud hankija määratlusele. Kuna kaebaja ei ole riik ega riigiasutus, kohaliku

omavalitsuse üksus, kohaliku omavalitsuse asutus ega kohaliku omavalitsuse üksuste

ühendus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik ega avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus ega

sihtasutus, siis ei ole ta hankija RHS § 5 lg 2 p-de 1-4 tähenduses.

14. RHS § 5 lg 2 p 5 järgi on avaliku sektori hankija eraõiguslik juriidiline isik, mis on

asutatud eesmärgiga täita põhi- või kõrvaltegevusena ülesannet avalikes huvides, millel ei ole

tööstuslikku ega ärilist iseloomu ja mida põhiliselt rahastavad või mille juhtimis- või

järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või mille juhtimist muul viisil

kontrollivad koos või eraldi sama lõike p-des 1–4 nimetatud hankijad või mõne muu Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriigi hankijad või teised samas punktis nimetatud tunnustele

vastavad eraõiguslikud juriidilised isikud. Kohtu hinnangul vastab kaebaja RHS § 5 lg 2 p-s 5

toodud hankija määratlusele. Ta on põhikirjast nähtuvalt asutatud eesmärgiga täita Põltsamaa

valla huvides erinevaid majandusliku sisuga ülesandeid (elu-, külastus- ja ettevõtluskeskkonna

areng ja efektiivne majandustegevus läbi turismi- ja infrastruktuuriobjektide arendamise ja

haldamise). Tegemist ei ole pelgalt kasumi teenimisele suunatud tegevusega. Suur osa

sissetulekust saadakse avalikest vahenditest (toetused). Kaebaja ainuosanikuks on Põltsamaa

vald, kes määrab ainsana kaebaja juhatuse liikmed. Seega on tegemist kohaliku omavalitsuse

üksusest sõltuva üksusega (kusagil ei ole öeldud, et selleks ei võiks olla eraõiguslik juriidiline

isik), kes on hankija RHS-i tähenduses ja kellel on hanke läbiviimisel RHS-i järgimise

kohustus. Seda on teadvustanud endale ka kaebaja ise, kes on aastatel 2021-2022 viinud läbi

23 hanget. Seega on otsitud väide, et kaebaja ei ole hankija ja ta ei pea järgima RHS-is toodud

nõudeid.

15. Eeltoodud seisukohta kinnitavad lisaks riigihangete registrist nähtuvad asjaolud.

Hanketeate11 p-de II.1.4 ja II.2.4 järgi on tegemist riigihankega, mis viiakse p IV.1.1 järgi ellu

avatud hankemenetlusena. Hanke üldandmetes12 on kirjas, et tegemist on klassikalise hankega,

mis tähendab juures oleva selgituse järgi, et tegemist on RHS § 5 lg-s 2 nimetatud hankija

läbiviidava hankega. Peamine on aga see, et tegemist oli ühishankijatega – lisaks kaebajale oli

hankijaks ka Põltsamaa Vallavalitsus (hanketeate p I.1), kes kuulub vaieldamatult RHS § 5 lg

2 p-s 2 nimetatud hankijate hulka. Seega ei saanud hange, mille üheks hankijaks on kohaliku

omavalitsuse üksus, olla mitte mingil juhul selline, mida ei pea korraldama RHS-i nõudeid

järgides. Eeltoodut kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja on hankija RHS § 5 lg 2 p 5

tähenduses ja tal oli vaidlusaluste hanget läbi viies RHS § 5 lg 1 alusel kohustus järgida RHS-i

nõudeid.

16. Olenemata sellest, kes konkreetselt ühishanget korraldas (vald või kaebaja), vastutavad

mõlemad ühishankijad solidaarselt RHS-i nõuete järgimise eest (RHS § 43 lg 3). Kuna toetuse

taotlejaks ja saajaks oli kaebaja, siis vastutab vastustaja ees kaebaja ja rikkumiste tuvastamise

korral on vastustajal õigus toetus täies mahus või osaliselt tagasi nõuda (määruse nr 49 § 23).

11 Kohtu poolt riigihangete registrist juurde võetud dokument „Hanketeade“.

12 https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/2776674/general-info.

10(14)

3-22-2030

17. Kaebaja leidis, et vastustajal puudus pädevus kontrollida kaebaja poolt RHS-i nõuetest

kinnipidamist. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga osaliselt. Toetust anti määruse nr 49 alusel

ja määruse nr 49 § 2 lg 2 järgi teostab projektide üle järelevalvet vastustaja. Määruse nr 49 §

10 lg 3 p 4 järgi peavad taotluses nimetatud planeeritud tegevused olema kooskõlas Euroopa

Liidu ja riigisiseste õigusaktidega. Määruse nr 49 § 19 järgi on toetuse saaja kohustatud

projekti ellu viima vastavalt esitatud taotlusele, taotluse rahuldamise otsusele ja õigusaktidele.

Seega on vastustajal pädevus kontrollida taotluses planeeritud tegevuste kooskõla

õigusaktidega, sest rikkumised võivad mõjutada kulude abikõlblikkust ja anda aluse toetus

osaliselt või terves ulatuses tagasi nõuda.

18. Määruse nr 49 § 5 lg 1 järgi antakse toetust üksnes nendeks abikõlblikeks kuludeks, mis

on põhjendatud, mõistlikud ja vajalikud §-s 1 nimetatud eesmärgi täitmiseks ning mis on

tehtud projekti abikõlblikkuse perioodil. Määruse nr 49 § 4 lg 1 järgi on projekti

abikõlblikkuse periood taotluse rahuldamise otsuses määratud ajavahemik projekti tegevuse

algusest selle lõppemiseni, mille kestel tekivad projekti teostamiseks vajalikud kulud.

Abikõlblikkuse perioodi sisse ei arvestata projekti ettevalmistamisega seotud tagantjärele

hüvitatavate kulude tegemise perioodi.

19. Toetuse määramise otsusest (vastustaja 16.07.2021 otsuse p 7) nähtub, et projekti

abikõlblikkuse periood on 01.03.2021–31.12.2022. Riigihangete registri andmetel avaldati

hanketeade 08.01.2021 ja pakkumuste esitamise tähtpäevaks oli 03.02.2021. Hankeleping

sõlmiti 10.03.2021. Seega ei olnud võimalikud rikkumised hankemenetluses, mis pandi toime

enne 01.03.2021, abikõlblikkuse perioodi hulgas ja vastustajal puudus pädevus sellel ajal

toimunud rikkumisi tuvastada, neid kaebajale ette heita ja projekti abikõlblikke kulusid nende

rikkumiste arvelt vähendada. Järelikult on vastustaja otsus selles osas õigusvastane.

20. Kuna hankeleping sõlmiti 10.03.2021, siis on hankelepingu sõlmimise ja täitmisega

seonduv abikõlblikkuse perioodi hulgas ning vastustajal oli pädevus selles osas kaebaja

tegevuse õiguspärasust kontrollida ja vajadusel finantskorrektsiooni rakendada.

21. Hankelepingu p 10.1 järgi kohustus ehitaja enne ehitustööde alustamist esitama tellijale

vähemalt lepinguga võrdses summas ehitise koguriskikindlustuse (CAR) poliisi. Pooled ei

vaidle kindlustussumma üle. CAR-kindlustuse poliis13 väljastati 02.07.2021, allkirjastati

05.07.2021. Kindlustusperioodiks oli ehitamise osas 02.07.2021–12.07.2022 ja hoolduse osas

13.07.2021–12.07.2025. Kindlustuspoliisi kaebajale esitamise aega ei ole tõendatud, kuid see

ei saanud olla enne 05.07.2021. Kindlustuspoliisist ei nähtu, et kindlustus kehtiks ka enne

poliisi väljastamist toimunud tegevuse suhtes. Seega hakkas kindlustus kehtima alates

05.07.2021 ja varasem ehitaja tegevus ei olnud kindlustatud. Kaebaja on ise kinnitanud

vastustaja järelepärimise peale14, et raadamistöödega (raie) ja kaevetöödega (hoonealune

süvend) alustati maikuus (2021) ja CAR-kindlustus neile töödele ei laiene. Kohus nõustub

vastustaja seisukohaga, et nimetatud tööd mahuvad ehitamise mõiste alla EhS § 4 lg 1 järgi.

Seega alustas ehitaja ehitustöödega enne CAR-kindlustuse sõlmimist ja poliisi kaebajale

esitamist.

22. Tallinna Ringkonnakohus on 04.05.2023 otsuses asjas nr 3-21-1711 (p-d 15-17) välja

toonud, et hankelepingu muutmine eeldab mõlema poole tahteavaldust (sõltumata selle

vormist) ning töövõtja poolsest lepingu rikkumisest (tagatised jäeti õigeaegselt esitamata) ega

ka tellija poolsest RHS-ist tulenevate kohustuste rikkumisest (tagatiste õigeaegne esitamine

jäeti kontrollimata) ei saa järeldada lepingupoolte kokkulepet hankelepingu muutmiseks.

Hankemenetluse tulemusel sõlmitud ehituse töövõtuleping on olemuselt tsiviilõiguslik leping,

13 Kaebaja 26.09.2022 esitatud lisa 7.

14 Kaebaja 04.09.2022 esitatud lisa.

11(14)

3-22-2030

mille muutmisele kohaldatakse asjaomase lepinguliigi kohta sätestatut (vt RHS § 8 lg 2 teine

lause, VÕS § 13 lg 1, TsÜS § 68). VÕS § 13 lg 1 näeb ette üldpõhimõtte, et lepingut saab

muuta ainult kokkuleppeliselt (vt ka P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§-d 1–207).

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 81–82). Ehkki RHS § 123 lg 1 viitab „hankija“

õigusele muuta sõlmitud hankelepingut, ei saa RHS §-st 123 siiski tuletada, et hankelepingu

muutmiseks ei peagi üldse esinema poolte kokkulepet, vaid piisab hankija ühepoolsest

tegevusest (nt jäetakse reageerimata töövõtja poolsele rikkumisele). RHS § 123 lg-st 1 ega

selle aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014 direktiivi 2014/24/EL art 72

lg-st 1 ei järeldu sedagi, et nimetatud sätted loetlevad lepingumuudatused, mida hankijal on

seaduse alusel õigus teha ühepoolselt. Eeltoodud tõlgendust toetavad ka kuni 31.08.2017

kehtinud RHS § 69 lg-te 3 ja 4 sõnastus ning kehtiva riigihangete seaduse eelnõu 450 SE

seletuskiri (lk 108–110). Euroopa Kohtu praktikast (nt 19.06.2008 otsus asjas nr C-454/06, p

34; 07.09.2016 otsus asjas nr C-549/14, p 30) ei nähtu samuti, et hankelepingu muutmiseks ei

peagi olema saavutatud poolte kokkulepet või hankelepingu muutmiseks tuleks lugeda iga

olukord, kus hankija on rikkunud kohustust rangelt järgida väljakuulutatud hanketingimusi

kuni hankelepingu täitmise lõpuni (nt Euroopa Kohtu 29.04.2004 otsus asjas nr C-496/99, p

115; Riigikohtu 12.10.2011 otsus asjas nr 3-3-1-31-11, p 16).

23. Kohus leiab, et vastustaja ei ole ka praeguses asjas tõendanud, et kaebaja ja ehitaja vahel

oleks olnud kokkuleppe CAR-kindluse poliisi esitamise tähtaja muutmiseks. Kaebaja selgitas

haldusmenetluses15 vastustajale, et tegemist oli inimliku eksimusega – töövõtja viivitas

ekslikult kindlustuse taotlemisega. Esitatud selgitustest ei nähtu, et kaebaja oleks andnud

nõusoleku hankelepingu muutmiseks. Pelgalt rikkumisele reageerimata jätmine ei tähenda

hankelepingu muutmise nõusolekut. Muu hulgas ei ole tuvastatud poolte kokkulepet või

praktikat, mille põhjal saaks TsÜS § 68 lg 4 järgi lugeda tahteavalduseks vaikimist või

tegevusetust (vt ka VÕS § 20 lg 2). Igal juhul peab ka vaikimine või tegevusetus olema

teadvustatud valik, mitte ebapiisavast hoolsusest tingitud eksimus (vrd nt Riigikohtu

08.10.2008 otsus asjas nr 3-2-1-65-08, p-d 33–34; P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2010, lk 223–224; Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2023

otsus asjas nr 3-21-1711, p 16).

24. Kuigi ehitajalt kindlustuspoliisi õigeaegne nõudmata jätmine kujutas endast hankija

poolset RHS-i rikkumist, ei olnud siiski tegemist hankelepingu muutmisega. Seega lähtus

vastustaja finantskorrektsiooni tegemisel ekslikult valest eeldusest ja see võis mõjutada asja

tulemust. Kohtu hinnangul ei saa välistada, et kui vastustaja oleks arvestanud, et tegemist oli

eksimusega, mitte tahtliku lepingu muutmisega, võinuks kohaldatud finantskorrektsiooni määr

olla madalam või jääda finantskorrektsioon üldse kohaldamata. HKMS § 158 lg 3 järgi

kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust

hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta

haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega ei

saa kohus teostada kaalumist vastustaja asemel ega otsustada, kas teistsugustel asjaoludel

olnuks põhjendatud samasuguse korrektsioonimäära kohaldamine. Tuvastades olulise vea

kaalumise teostamisel, tuleb kaalutlusotsus tühistada. Vastustajal on võimalik kaaluda uue

otsuse tegemist.

25. Kaebaja peab talle tekkinud kahjuks haldusmenetluses kantud õigusabikulusid summas

2210 eurot ja palub need vastustajalt RVastS § 7 lg 1 alusel välja mõista. AÕKS, määrus nr 49

ega haldusmenetluse seadus (HMS) ei näe ette selliste kulude hüvitamist. Kohtu hinnangul

puudub alus mõista nende kulude osas hüvitist välja ka RVastS § 7 lg 1 alusel. Kohtupraktikas

15 Kaebaja 04.09.2023 esitatud lisa.

12(14)

3-22-2030

on korduvalt leitud, et haldusmenetluses kantud õigusabikulud ei ole õigusabikuludena ega

kahju hüvitisena kohtumenetluses välja mõistetavad (vt nt Riigikohtu 13.01.2016 otsus asjas

nr 3-3-1-76-15; Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2023 määrus asjas nr 3-23-659). Arvestades

haldusmenetluses kehtivat uurimis- ja selgitamiskohustust (HMS §-d 6 ja 36), ei ole

professionaalse õigusabi kasutamine haldusmenetluses isiku õiguste kaitseks vältimatult

vajalik. Haldusmenetlus peab olema sedavõrd lihtne ja arusaadav, et isik suudab seal

vajadusel ilma professionaalse õigusnõustaja abita osaleda. Haldusorganiga mitte nõustudes

on võimalik pöörduda kaebusega halduskohtu poole, kus kehtivad samuti uurimis- ja

selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5), mistõttu ei jää isiku õigused ilma õigusabi

kasutamata kaitseta. Kui isik soovib siiski professionaalset õigusabi kasutada, on see tema

enda valik ja sellega seotud kulud jäävad tema enda kanda. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka

asjaolu, et praegusel juhul ei osalenud kaebaja finantskorrektsiooni- ja vaidemenetluses

vabatahtlikult. Haldusmenetlusi, kus isikul tuleb osaleda kohustuslikus korras, on teisigi (nt

maksumenetlus, riikliku järelevalvemenetlus), mis aga ei tähenda, et isik vajaks sellises

menetluses osalemiseks tingimata õigusabi ja sellised kulud oleksid kahju hüvitisena

väljamõistetavad. Kohtupraktikas on peetud haldusmenetluses kantud õigusabikulude

väljamõistmist lubatavaks vaid väga erandlikel juhtudel (nt vaidlustusmenetluses). Praegusele

asjale ei ole põhjust seda erandit laiendada vaatamata asjaolule, et ka praeguses asjas on

vaidluse all hanke läbiviimisega seotud küsimused. Erinevalt finantskorrektsioonimenetlusest

on hankeasjad kiired menetlused, kus tuleb esitada põhjalikud seisukohad lühikese tähtaja

jooksul, seega eeldab menetluses osalemine vastavas valdkonnas heade teadmiste ja

kogemuste olemasolu. Finantskorrektsioonimenetlus ei toimu sedavõrd kiiresti ja

menetlusosalisel on aega, et oma õiguslikke seisukohti kujundada. Riigihangete registri

andmetel viis kaebaja aastatel 2021-2022 läbi 23 hankemenetlust, seega olid tal olemas

piisavad teadmised hangete korraldamise kohta. Erinevalt kaebaja väidetust ei olnud määruse

nr 49 § 25 järgi vaidemenetlus kohustuslik kohtueelne menetlus (kohustuslik kohtueelne

menetlus kehtib struktuuritoetuste asjades), seega ei olnud vaidemenetluses kaasnenud

õigusabikulud vältimatud. Kuna õigusabiteenuse kasutamine ei olnud haldusmenetluses

vältimatult vajalik, siis ei ole sellega seotud kulude väljamõistmine vastustajatelt kahju

hüvitisena põhjendatud ja kaebus jääb selles osas rahuldamata.

26. Neil põhjendustel tühistab kohus vastustaja 20.06.2022 finantskorrektsiooni otsuse. Kuna

vastustaja ei kõrvaldanud ka 26.08.2022 vaideotsuses finantskorrektsiooni otsuse puuduseid,

tuleb ka vaideotsus samadel põhjendustel tühistada. Tühistamiskaebus kuulub tervikuna

rahuldamisele. Hüvitamiskaebus jääb rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja vaidlustas finantskorrektsiooni otsust ja

vaideotsust, millega loeti mitteabikõlblikuks kuluks 153 664,75 eurot. Lisaks taotles kaebaja

kahju hüvitise väljamõistmist summas 2210 eurot. Kokku oli vaidluse all 155 874,75 eurot.

Kaebus kuulus rahuldamisele finantskorrektsiooni otsuse ja vaideotsuse osas ning jäi

rahuldamata kahju hüvitamise nõude osas. Kuna taotletava kahju hüvitise suurus moodustas

kogu vaidlusalusest summast 1,4%, siis tuleb vastavast proportsioonist lähtuda ka

menetluskulude jagamisel.

27.1.

Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu kokku 1050 eurot, millest 1035,3 eurot

(1050 × 98,6%) tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

27.2.

Kaebaja taotles kohtumenetluses kantud esindajakulude väljamõistmist kokku summas

2210 eurot. Menetluskulude tõendamiseks esitati Advokaadibüroo Walless OÜ 30.12.2022

arve nr 2261228 summas 1889,58 eurot, 31.07.2023 arve nr 2361136 summas 630,36 eurot ja

04.09.2023 arve nr 2361153 summas 315,18 eurot. Arved on esitatud koos käibemaksuga.

13(14)

3-22-2030

Kahel esimesel arvel on märgitud eraldi õigusteenuse tasud ja kulud, viimasel arvel on need

koos. Kuna arvetele ei ole lisatud spetsifikatsiooni, siis puudub kohtul võimalus kontrollida,

milliste kuludega on tegemist ja kas neid saab menetluskulude hulka arvata. Arvelt nähtuvad

õigusabikulud kokku summas 2217,65 eurot (ilma käibemaksuta), seega veidi enam kui

kaebaja taotletud summa. Kohus peab kaebaja taotletud esindajakulu asja mahtu ja keerukust

arvestades põhjendatud suuruses olevaks ning mõistab esindajakulu summas 2179,06 eurot

(2210 × 98,6%) vastustajalt kaebaja kasuks välja.

27.3.

Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole

esitanud kohtule oma menetluskulu dokumente, seepärast jäävad tema võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

14(14)