3-22-224/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-224

Haldusasi

X kaebus keskkonnaministri 24.12.2021 käskkirja nr 1-

2/21/509 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja keskkonnaminister, esindaja Lia Vlasjuk

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.06.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Keskkonnaministri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta keskkonnaministri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

17.06.2022 otsuse haldusasjas nr 3-22-224 resolutsioon muutmata, kuid muuta

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse

peale

võib

Riigikohtule

esitada

kassatsioonkaebuse

hiljemalt

11.12.2023

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-224

2(8)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X le kuulub Valga maakonnas Otepää vallas Raudsepa külas asuv Hobusemäe kinnistu

(katastritunnus 63601:002:0810, registriosa nr 211140, sihtotstarve maatulundusmaa 100%,

pindala 31,76 ha), mis asub Otepää looduspargis.

2. X tegi Keskkonnaametile 13.08.2021 ettepaneku omandada Hobusemäe kinnistu riigile.

3. Keskkonnaminister keeldus 24.12.2021 käskkirjaga nr 1-2/21/509 Hobusemäe kinnistu

riigile omandamisest.

X omandas Hobusemäe kinnisasja 27.05.1997, kui tehti kanne kinnistusraamatusse. Kinnisasja

omandamine toimus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel Pühajärve Vallavalitsuse

25.02.1997 korralduse nr 55 alusel. Selle korralduse p 4.1 kohaselt tuleb kinnisasjal järgida

Otepää looduspargis kehtestatud kaitserežiimi. Hobusemäe kinnistu kinnistusregistriosa

kolmandasse jakku on 24.03.2005 kantud märkus Eesti Vabariigi kasuks seadusest tuleneva

ostueesõiguse kohta looduskaitseseaduse (LKS) § 16 lg 2 alusel.

Otepää looduspargi territoorium on osaliselt kaitse all 1929. a-st, täiendavad alad võeti kaitse

alla 1964. a-l ja Otepää looduspark moodustati 1979. a-l. Omandamise ajal asus Hobusemäe

kinnistu tervikuna Otepää looduspargi Pühajärve sihtkaitsevööndis, kus kehtis Vabariigi

Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri

kirjelduse kinnitamine“ sätestatud kaitsekord (1997. a kaitse-eeskiri). Praegu asub Hobusemäe

kinnistu tervikuna Otepää looduspargis, paiknedes 26,03 ha ulatuses Pühajärve

sihtkaitsevööndis ja 5,73 ha ulatuses Otepää piiranguvööndis. Kehtiv kaitsekord on kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-eeskiri“ (2016. a

kaitse-eeskiri).

LKS § 20 lg 11 p 1 kohaselt ei omanda riik kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud pärast

selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti

kohta, v.a kui kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks. X omandas

Hobusemäe kinnistu pärast kaitse alla võtmist, võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava

loodusobjekti kohta ning kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole muutunud rangemaks.

Kaitsekord on muutunud leebemaks kinnisasja selles osas, mis arvati 01.12.2016 kaitse-

eeskirjaga sihtkaitsevööndist Otepää piiranguvööndisse. LKS § 20 lg 11 p-des 2–3 sätestatud

erandid ei ole kohaldatavad. Seega ei ole kinnisasja riigile omandamine lubatav.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 24.12.2021 käskkirja tühistamiseks ja

keskkonnaministri kohustamiseks vaatama 13.08.2021 ettepanek uuesti läbi.

Otepää looduspargi kaitse-eeskiri mistahes redaktsioonis piirab märkimisväärselt kinnistu kui

maatulundusmaa sihtotstarbelist kasutamist. Pärast maa tagastamise korralduse andmist

(25.02.1997) on kaitsekord karmistunud nii õigusnormide kui ka looduspargi valitseja tegevuse

poolest. Kaitsekorda on muudetud 18.03.1997, 14.07.1998, 08.12.1999, 19.03.2002 ja

01.12.2016, sh on kehtestatud 1997., 1999. ja 2016. a-tel uus kaitse-eeskirja redaktsioon.

Näiteks 1997. a kaitse-eeskirjas oli lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu

tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, mis hõlmas

praktikas ka hooldus- ja uuendusraieid. 1997. a kaitse-eeskirja p 23 alap 5 kohaselt oli lubatud

valikraie looduspargi valitseja igakordsel nõusolekul, kusjuures looduspargi valitsejal oli õigus

esitada nõudeid raieaja, puidu väljaveo ning puistu lõppkoosseisu ja täiuse osas. 1999. a kaitse-

eeskirja p 18 alap 4 kohaselt oli lubatud puu- ja põõsarinde harvendamine vastavalt kaitse-

eesmärgile, kusjuures looduspargi valitsejal oli õigus esitada nõudeid raie tehnoloogia, raieaja,

puidu kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. 2016. a kaitse-eeskiri lubab

3-22-224

3(8)

piiranguvööndis poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste

liikide elutingimuste säilitamiseks vajalikku tegevust. Ka reaalses elus on piirangud

märgatavad. 1997. a-l oli looduspargi valitseja nõus, et Hobusemäe kinnistul raiutakse

järgneval 10 aastal 120 tm puitu aastas. 05.02.2021 registreeritud ja järjekorras teises

metsamajanduskavas on vastavalt kehtivale kaitsekorrale lubatud metsakasutuse maht

harvendusraiena 197 tm, s.o 19,7 tm aastas. 1997. a kaitse-eeskiri võimaldas telkimist, laagrisse

jäämist ja lõkketegemist eramaa omanikul omal maal või maavaldajal oma valduse piires, kuid

1999. a kaitse-eeskiri lubas seda teha üksnes õuemaal. 2016. a kaitse-eeskiri sätestab, et

telkimine ja lõkketegemine on lubatud kohas, mis on kinnisasja omaniku ja kaitseala valitseja

nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud, st ka sihtkaitsevööndis asuval õuemaal ei tohi

telkida ja lõket teha ilma valitseja nõusolekuta.

LKS § 20 lg 11 p 1 kohaldamisel ei oma tähtsust, kui palju või kui mitmes küsimuses on

kaitsekord muutunud rangemaks. Iga uut teavitamis- või loakohustust või looduspargi valitseja

kaalutlusõiguse laiendamist (nt õigust esitada nõudeid raie ja väljaveo tehnoloogiale) tuleb

seaduse mõtte kohaselt pidada kaitsekorra rangemaks muutumiseks. Tähtis pole see, et kaebaja

kinnistul väidetavalt sihtkaitsevöönd vähenes. Kui kaitsekord on võrreldes Hobusemäe kinnistu

tagastamise ajaga muutunud kogu looduspargis rangemaks kasvõi ühe vabaduse osas, on

vastustajal kohustus alustada kinnisasja omandamise menetlust. Vastustaja esitatud varasema

Pühajärve sihtkaitsevööndi kaardi põhjal ei saa usaldusväärselt väita, et kogu Hobusemäe

kinnistu oleks olnud eelmise kaitsekorra kehtimise ajal täielikult sihtkaitsevööndis. Kaebajale

teadaolevalt kehtis kinnistut läbivast teest lõunapoolsel alal leebem kaitsekord. Küsimus ei ole

ainult sihtkaitsevööndi piiride ja pindala muutumises. Rangemaks on muutunud ka vööndeid

puudutav regulatsioon. Kaitsekorra karmistumine nähtub ka 2016. a kaitse-eeskirja

seletuskirjast.

Maa tagastamise korralduse andmise ajal, s.o 1997. a veebruaris kehtis Eesti NSV Ministrite

Nõukogu 24. septembri 1979. a määrus nr 497 „Looduskaitsealade edasise väljaarendamise

kohta“ (ENSV Teataja 1979, 43, 521) p 1 ja lisa 1. Nimetatud määruse kohaselt puudusid

sisulised piirangud metsade majandamisel ja mistahes erirežiimidega vööndid.

5. Keskkonnaminister palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustajal puudus asja lahendamisel kaalutlusõigus. Hobusemäe kinnistu omandamise

menetluses on kindlaks tehtud, et piiranguvööndi kaitsekorra lisandumisel on 18% kinnistul

kaitsekord muutunud leebemaks. Seega ei kohaldu LKS § 20 lg 11 p-s 1 nimetatud erand.

LKS-s sätestatud kaitsekategooriate mõistes on kaitsekord Hobusemäe kinnistul õiguslikult

muutunud leebemaks. Eestis on väärtuslike elupaikade ja haruldaste liikide kaitseks võimalik

ala kaitse alla võtta ja määrata vajalik kaitsekord (kaitsevöönd ehk kaitserežiim ja piirangud).

Kaitsevööndid jagunevad rangusastmelt kolmeks: a) loodusreservaat ‒ kõige rangem vöönd,

kus on keelatud inimtegevus, sinna on hõlmatud inimmõjust puutumata looduskooslused; b)

sihtkaitsevöönd – üldjuhul on keelatud majandustegevus, kuid kaitse-eeskirjaga võib sätestada

LKS §-s 30 nimetatud leevendusi; c) piiranguvöönd – kaitsekord piirab majandustegevust, kuid

ei välista seda. Kaebaja kinnistu piirangud on väheintensiivsed ega tee kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist võimatuks. Hobusemäe kinnistu jäi 25.05.1997 tervikuna Otepää

looduspargi Pühajärve sihtkaitsevööndisse, kus kehtis 1997. a kaitse-eeskirjaga sätestatud

kaitsekord. Enne 2016. a kaitse-eeskirja kehtestamist jäi Hobusemäe kinnistu keskkonnaregistri

andmetel Pühajärve sihtkaitsevööndisse KLO1100443. Pärast 2016. a kaitse-eeskirja

kehtestamist jääb Hobusemäe kinnistu osaliselt Pühajärve sihtkaitsevööndisse KLO1100443

(82% kinnisasja pindalast) ja Otepää piiranguvööndisse KLO1100447 (18% kinnisasja

pindalast). Kuna Hobusemäe kinnistu kaitsekord on 18% ulatuses muutunud sihtkaitsevööndist

3-22-224

4(8)

piiranguvööndiks, on kaitsekord 18% ulatuses muutunud leebemaks. Ülejäänud kinnistu osas

(s.o sihtkaitsevööndisse kuuluv kinnistu osa) ei ole kaitsekord omandamist võimaldavalt

muutunud. Majandustegevus oli keelatud nii omandamise hetkel kui ka praegu.

Ka sisuliselt ei ole kaitsekord muutunud rangemaks sellisel viisil, et riik saaks selle omandada.

Hobusemäe kinnistu sihtotstarve on 100% maatulundusmaa ning selle kõlvikuline koosseis on

0,25 ha haritud maa, 0,98 ha looduslik rohumaa, 0,20 ha õuemaa, 1,29 ha muu maa ja 31,76 ha

metsamaa. Seega on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ja looduskaitselised piirangud

eelkõige seotud metsa majandamise võimalustega. 1997. a kaitse-eeskirja kohaselt vaatas

looduspargi valitseja metsaraie taotluse läbi ja tulenevalt koosluse liigilise ning vanuselise

mitmekesisuse säilitamise eesmärgist andis oma kirjaliku nõusoleku ja vajadusel omapoolsed

tingimused või esitas motiveeritud keeldumise 10 päeva jooksul pärast taotluse saamist.

Sihtkaitsevööndis oli ka 1997. a kaitse-eeskirja kohaselt keelatud majandustegevus ja

loodusvarade kasutamine, v.a puu- ja põõsarinde harvendamine vastavalt kaitse eesmärgile,

kusjuures looduspargi valitsejal oli õigus esitada nõudeid raie tehnoloogia, raieaja, puidu

kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. 2016. a kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 5

kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul Pühajärve sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste

liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus. Puu või põõsasrinde harvendamine võib olla

liigikoosseisu tagamiseks ja kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus.

Majandustegevus on keelatud, sest looduskaitselistel eesmärkidel kaitseala valitseja poolt

planeeritavaid loodushoiutöid (sh kujundusraieid või raadamist) ei loeta majandustegevuseks.

2016. a kaitse-eeskirja § 16 kohaselt on piiranguvööndis lubatud uuendusraie hall-lepikutes.

2016. a kaitse-eeskirja § 16 lg-tes 1 ja 6 nimetamata puistutes ning piiranguvööndites on

kaitseala valitseja nõusolekul lageraie lubatud järgmistel tingimustel: raielangi suurus on kuni

1,2 ha; kaalutud keskmine vanus männienamusega puistutes on suurem kui 100 aastat,

kuuseenamusega puistutes suurem kui 90 aastat, kaseenamusega puistutes suurem kui 70 aastat

ja haavaenamusega puistutes suurem kui 70 aastat; arvestamata raielangi suurust esimese

põlvkonna kuusikutes, kui kuuse koosseisukordaja on suurem kui 94%. 2016. a kaitse-eeskirja

§ 16 lg-tes 1 ja 6 nimetamata puistutes ning piiranguvööndites on kaitseala valitseja nõusolekul

turberaie lubatud järgmisel tingimusel: Pühajärve, Neitsijärve ja Alevi piiranguvööndis kuni

1,2 ha suuruse langina ning teistes piiranguvööndites kuni 5 ha suuruse langina. Raiete

tegemisel metsamaal, välja arvatud hall-lepikutes, tuleb säilitada puistu liikide ja vanuse

mitmekesisus. Selleks tuleb jätta raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tm puid, mida ei

koristata ja mis jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud

valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades

kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste,

tuuleluudade või suurte okstega puid. Piiranguvööndi kaitsekorra lisandumisel 2016. a-l on

18% kinnistul kaitsekord muutunud leebemaks, sh on lubatud tingimustega nii lage- kui ka

turberaied. 1997. a kaitse-eeskiri võimaldas valikraie lubamist Pühajärve sihtkaitsevööndis

igakordse kaitseala valitseja kaalutlusena ja ennekõike matkaraja ohutuse tagamiseks.

6. Tallinna Halduskohus tühistas 17.06.2022 otsusega keskkonnaministri 24.12.2021

käskkirja nr 1-2/21/509 ja kohustas keskkonnaministrit Xu 13.08.2021 ettepanekut uuesti läbi

vaatama. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 20 eurot ja jättis muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega

ning omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka

maa tagastamise korraldust. LKS § 20 lg 11 ei anna vastustajale p-des 1–4 toodud asjaolude

puudumisel kaalutlusõigust, vaid keelab kinnisasja omandamise selles paragrahvis sätestatud

korras ning vastupidi, p-des 1–4 toodud asjaolude olemasolul kohustab algatama kinnisasja

omandamise, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. LKS § 20 lg-s 11

3-22-224

5(8)

sätestatud üldreegli kohaselt ei kuulu Hobusemäe kinnistu riigi poolt omandamisele ning

puuduvad ka LKS § 20 lg 11 p-des 2–4 nimetatud asjaolud, mis oleksid erandi tegemise aluseks.

Vaieldakse eeskätt selle üle, kas esineb LKS § 20 lg 11 p-s 1 sätestatud alus erandi tegemiseks,

st kas Hobusemäe kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord on muutunud pärast selle kaebaja

poolt omandamist rangemaks.

Ajal, mil kaebaja omandas Hobusemäe kinnistu (27.05.1997), kohaldati selle suhtes 1997. a

kaitse-eeskirja. Seda kaitse-eeskirja muudeti Vabariigi Valitsuse 14.07.1998 määrusega nr 157,

08.12.1999 määrusega nr 376 ja 19.03.2002 määrusega nr 99. Alates 18.12.2016 kehtib 2016.

a kaitse-eeskiri. Hindamaks, kas kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord on muutunud

rangemaks, tuleb kaitsekordades sätestatud piiranguid sisuliselt võrrelda. Haldusmenetluse

seaduse (HMS) §-st 6 tulenevalt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas

olulise tähendusega asjaolud. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud üksnes seda, et Hobusemäe

kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole pärast omandamist rangemaks muutunud ning see

on muutunud leebemaks kinnisasja selles osas, mis arvati 2016. a kaitse-eeskirjaga Otepää

piiranguvööndisse. Vastustaja ei ole 24.12.2021 käskkirjas kaitsekordasid sisuliselt võrrelnud,

kuigi pärast seda, kui kaebaja omandas Hobusemäe kinnistu, on selle kaitsekorda korduvalt

muudetud. Kinnisasja osa paiknemine varasema sihtkaitsevööndi asemel piiranguvööndis ei

anna kaitsekordades sätestatud piirangute sisulise võrdlemiseta alust järelduseks, et kinnisasja

suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole muutunud rangemaks, sh kinnisasja osa suhtes, mis paikneb

jätkuvalt sihtkaitsevööndis. Vaidlustatud käskkiri ei ole seega nõuetekohaselt põhjendatud

(HMS § 56).

Küsimus, kas Hobusemäe kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord on muutunud rangemaks või

mitte, on asja lahendamisel määrava tähtsusega. Vaidlustatud käskkirja tühistamine ei oleks

põhjendatud juhul, kui on ilmne, et vastustajal tuleks uuesti välja anda sama sisuga haldusakt.

Erineval ajal kehtinud kaitse-eeskirjade sisulisel võrdlemisel ilmneb, et kõik piirangud ei ole

püsinud sisu poolest muutumatuna. Näiteks on Otepää looduspargi alal paiknevate kinnisasjade

omanike võimalusi oma kinnisasjal telkida või lõket teha järk-järgult piiratud: kui 18.03.1997–

07.12.1999 võis maa omanik seda teha oma maal oma äranägemise järgi, siis 08.12.1999–

17.12.2016 oli maa omaniku õigus telkimise ja lõkke tegemise üle ainuisikuliselt otsustada

piiratud üksnes õuemaaga ning alates 18.12.2016 peab sihtkaitsevööndis ka maa omanik

telkimiseks ja lõkke tegemiseks sõltumata kõlvikust (st ka õuemaal) taotlema kaitseala valitseja

nõusolekut. Kaebaja tõstatas kaebuses mh eespool kirjeldatud probleemi, kuid vastustaja ei ole

seda kohtule esitatud vastustes selgitanud. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud üksnes

metsa majandamisega seonduvat, märkides 11.03.2022 vastuses, et tulenevalt Hobusemäe

kinnistu sihtotstarbest ja kõlvikulisest koosseisust on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ja

looduskaitselised piirangud eelkõige seotud metsa majandamise võimalustega. Kui 24.12.2021

käskkirjas märkis vastustaja, et Hobusemäe kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole pärast

omandamist rangemaks muutunud, siis 11.03.2022 vastuses kaebusele märkis vastustaja, et

kaitsekord ei ole omandamist võimaldavalt rangemaks muutunud (p 3.5).

Kuna vastustaja ei ole Hobusemäe kinnistu suhtes kohaldunud kaitsekordasid sisuliselt

võrrelnud ega esitanud põhjendusi, miks kaitsekorra muudatusi ei saa käsitada kaitsekorra

rangemaks muutumisena, on vastustaja jätnud olulise tähendusega asjaolud välja selgitamata ja

rikkunud haldusakti motiveerimise nõuet. Vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei

anna alust jätta kaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Keskkonnaminister palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

3-22-224

6(8)

Vaidlustatud käskkiri sisaldas kõiki asja otsustamiseks vajalikke asjaolusid ja põhjendusi. LKS

mõistes tuleb kaitsekorra rangemaks muutumise hindamisel reeglina lähtuda kinnisasja

sihtotstarbelise kasutamise piirangutest. Erandina tuleb kõne alla inimeste viibimiskeeld, kuigi

seda saab samuti tõlgendada maatulundusmaal kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise täiendava

piiranguna. Lõkke tegemise ja telkimise piirang ei oma kaebaja kinnistu omandamise

eesmärgist lähtuvalt mingit tähtsust. Kuigi lõkke tegemise ja telkimise osas muutusid piirangud

rangemaks, ei kahjusta need kaebaja võimalust oma maad sihtotstarbeliselt kasutada. Ka

haldusakti põhjalikuma motiveerimise korral ei saaks vastustaja nende asjaoludega arvestada.

Kaebaja kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine ei muutunud rangemaks, vaid 18% ulatuses

leebemaks. Vastustaja selgitas seda põhjalikumalt 11.03.2022 vastuse p-s 3. Vaidlustatud

käskkirja tühistamise korral tuleks uuesti välja anda sama sisuga haldusakt.

8. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja

nõustub halduskohtu põhjendustega.

Esialgu oli kaitsevööndite piir määratud geograafiliste maamärkide, endise kinnistu ja endise

metsakvartali metsaeraldiste kirjeldusena. Ühtegi metsakvartali plaani ei ole esitatud. Varem

sai kaebaja looduspargi valitseja nõusolekul enam-vähem mõistlikult metsa majandada, sh teha

kõiki raieid. Praegu on metsa majandamine sisuliselt välistatud. Isegi kui mingis osas on

toimunud kaitsekorra leevenemine või vööndite piiride muutmine, tuleks võrrelda kaitse-

eeskirja rakendamise reaalset praktikat. Kui kaitseala valitseja tõlgendab kaitse-eeskirja

rangemalt kui varem, tuleb seda pidada kaitsekorra muutmiseks LKS § 20 lg 11 p 1 tähenduses.

Jääb selgusetuks, mis mõte oli pärast 1997. a kaitse-eeskirja kehtestamist järgmistel kaitse-

eeskirjadel, kui vastustaja hinnangul ei muutunud mitte midagi. Vastustaja oleks pidanud seda

vaidlustatud käskkirjas selgitama.

Halduskohtu seisukoht, et kaitsekord on muutunud rangemaks, on õige. LKS § 20 lg 11 p 1

mõtte kohaselt („võõrandamistehing sisaldas“) tuleks võtta ajalise võrdluse lähtekohaks

asjaõiguslepingu sõlmimise (praegusel juhul maa tagastamise korralduse vastuvõtmise) aeg.

Formaalselt toimub kinnistu omandamine küll kinnistusraamatu kandega, kuid praegusel juhul

muutus kaitsekord rangemaks võõrandamistehingu ja kinnistusraamatu kande tegemise

vahelisel ajal. Kaebaja ei saanud mõjutada maa omandamise protsessi.

LKS § 20 lg 11 p-s 1 ei ole kaitsekorra rangemaks muutumist seostatud maa sihtotstarbelise

kasutamise, kinnisasja riigile omandamise eesmärgi vms vastustaja viidatud asjaoludega. Selles

normis puudub ka viide, et kaitsekord peab olema muutunud rangemaks oluliselt, ulatuslikult

vms. Halduskohus on tuvastanud, et kaitsekord on muutunud rangemaks. Iga täiendav keeld

või kohustus on omaniku suhtes rangem. Tegemist on faktilise asjaolu tuvastamisega, mis ei

anna vastustajale mingit hindamis- või kaalumisruumi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. LKS § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses

kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala

kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja

väärtusele vastava tasu eest.

10. LKS § 20 lg 11 kohaselt ei omanda riik kinnisasja LKS §-s 20 sätestatud korras, kui isik on

kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas

informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, v.a p-des 1–4 sätestatud juhul. LKS § 20 lg 11

tähenduses omandatakse kinnisasi kinnistusraamatu ning omandireformi kontekstis saab LKS

§ 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust (Riigikohtu

12.11.2018 otsus nr 3-16-812, p 12.1).

3-22-224

7(8)

11. Kaebaja omandas Hobusemäe kinnisasja 27.05.1997, kui tehti kanne kinnistusraamatusse.

Vaidlustatud käskkirjas on välja toodud ja kaebaja pole seadnud kahtluse alla, et Otepää

looduspargi territoorium on olnud osaliselt kaitse all juba 1929. a-st, täiendavad alad võeti

kaitse alla 1964. a-l ja Otepää looduspark moodustati 1979. a-l. Omandamise ajal asus

Hobusemäe kinnistu tervikuna Otepää looduspargi Pühajärve sihtkaitsevööndis, kus kehtis

1997. a kaitse-eeskiri. Seega omandas kaebaja kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist.

12. Teine eeldus, mis LKS § 20 lg 11 järgi välistab kinnisasja riigile omandamise, ei ole aga

täidetud. Pühajärve Vallavalitsuse 25.02.1997 korralduse nr 55, millega kaebajale tagastati

õigusvastaselt võõrandatud maa, p-s 4.1 oli teave kaitstava loodusobjekti kohta („4.

Tagastataval maal kehtivad järgmised kinnisomandi kitsendused: 4.1 järgida Otepää

looduspargis kehtestatud kaitserežiimi; /…/“). Selle korralduse andmise ajal kehtis Otepää

looduspargis Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24.09.1979 määrus nr 497 „Loodukaitsealade

edasise väljaarendamise kohta“ (määrus nr 497) ja selle lisa 1 „Maakasutamise põhitingimused

maa arvamisel kaitsealade alla Valga ja Võru rajoonis“ (vt kaebaja 20.05.2022 seisukoha p 4 ja

selle lisa 3, dtl 134 jj). Määruse nr 497 lisas 1 on reguleeritud Otepää looduspargi maakasutuse

põhitingimused väga üldiselt. Lisa 1 p-s 5 on märgitud, et metsade majandamine toimub

lähtudes kasvukoha tingimustest ja arvestades maastikukujunduse põhinõudeid. Lisa 1 p-s 6 on

sätestatud, et maakasutajatel on õigus maa kasutamiseks kooskõlas kehtiva seadusandlusega,

täites maastikukaitsealade kaitse korraldamise eeskirjadest tulenevaid nõudeid.

13. Kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ajal kehtis ka 01.06.1994 vastu

võetud ja kuni 09.05.2004 kehtinud kaitstavate loodusobjektide seadus (KLOS). KLOS § 2 lg

2 kohaselt käsitati loodusparki kaitsealatüübilt maastikukaitsealana. KLOS § 5 lg 4 sätestas, et

kaitseala jagunemise eriosadeks (vöönditeks) ning neis KLOS §-de 11–13 alusel rakendatavate

kitsenduste ja kohustuste ulatuse kehtestab kaitse-eeskirja kujul Vabariigi Valitsus. Kaebaja

kinnistut hõlmava Otepää looduspargi kohta kehtestati selline kaitse-eeskiri alles Vabariigi

Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63, millega ühtlasi tunnistati kehtetuks määrus nr 497.

14. 1997. a kaitse-eeskirjaga jagati Otepää looduspark erinevateks vöönditeks ja kehtestati

nende kaitsekord. Kaitse-eeskirja p 10 kohaselt sätestatakse metsa kasutamise kord kaitsealal

vööndite kaupa. Keelatud oli uute metsakultuuride rajamine, puhtpuistute kujundamine varem

rajatud metsakulutuuride alal, energiapuistute rajamine ning keemiline võsatõrje. Kaitse-

eeskirja p 12 alap 2 kohaselt oli metsa- ja maakorralduskavade kehtestamine looduspargis

keelatud selle valitseja nõusolekuta. Kaebaja kinnisasi jäi 1997. a kaitse-eeskirja järgi

sihtkaitsevööndisse, mis oli jaotatud majandatavaks ja mittemajandatavaks alavööndiks, millele

kehtestati piiranguid mh metsa majandamisega seoses.

15. Riigikohtu 14.06.2023 otsusest nr 5-23-3 saab järeldada, et LKS § 20 lg-s 11 sätestatud nõue

esitada võõrandamistehingus (õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduses) teave

kaitstava loodusobjekti kohta ei ole täidetud ka siis, kui selles ei sisaldu teavet sellise

intensiivsusega looduskaitseliste piirangute kohta, mis kehtisid kinnisasjale omandiõiguse

tekkimise ajal (p 48). Pühajärve Vallavalitsuse 25.02.1997 korralduse nr 55 andmise ajal jäi

Hobusemäe kinnisasi kaitse alla võetud Otepää looduspargi alale ja sellest on kaebajat maa

tagastamise otsustamisel teavitatud. 25.02.1997 korralduses aga ei teavitatud ega saanudki

kaebajat teavitada piirangutest, mis kehtisid ajal, kui kaebaja omandas Hobusemäe kinnisasja,

sest need piirangud kehtestati alles 1997. a kaitse-eeskirjaga kaebajale maa tagastamise

korralduse andmise ja kaebaja poolt kinnisasja omandamise vahelisel ajal. Seega ei

informeeritud kaebajat kinnisasja võõrandamisel nii intensiivsetest piirangutest mh metsa

majandamisele, mis kehtisid ajal, kui ta sai Hobusemäe kinnisasja omanikuks. Järelikult ei oma

asja lahendamisel tähtsust, kas esineb LKS § 20 lg 11 p-s 1 nimetatud erand, s.o puudus vajadus

hinnata, kas kaebaja kinnisasja puudutav kaitsekord on 1997. a kaitse-eeskirjaga võrreldes

3-22-224

8(8)

muutunud hiljem rangemaks. Ringkonnakohus märgib vaid, et selgitas 13.04.2023 otsuses nr

3-21-1174 täpsemalt, kuidas kohaldada LKS § 20 lg-t 1, § 20 lg 11 p-i 1 ja § 20 lg 3 alusel

kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrust nende koostoimes (p 24).

16. Toimiku materjalide põhjal tuleb kokkuvõttes järeldada, et LKS § 20 lg-s 11 sätestatud

üldreegel ei välista praegusel juhul kaebaja kinnisasja omandamist riigile. Vaidlustatud

käskkirjas ei ole täpsemalt hinnatud, kas Hobusemäe kinnisasja kaitsekord piirab oluliselt selle

kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, tulenevalt LKS § 20 lg-st 1 ja § 20 lg 3 alusel kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusest nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja

riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel

loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja

väärtuse määramise kord ja alused“. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud selgitusi ja

tõendeid, mille põhjal saaks täie kindlusega tuvastada, kas riigil on kohustus kaebaja kinnisasi

omandada või mitte. Seetõttu puudub ringkonnakohtul veendumus, et kaebaja taotluse uuel

lahendamisel tuleks anda sama sisuga haldusakt. Seega kokkuvõttes on halduskohus õigesti

kaebuse rahuldanud, tühistanud vaidlustatud käskkirja ja kohustanud vastustajat kaebaja

taotlust uuesti läbi vaatama.

17. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse

põhjendustele.

18. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja palus 13.07.2023 taotluses välja

mõista menetluskulu 20 eurot (dtl 198). Ilmselt on kaebaja silmas pidanud halduskohtule

kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu, mille halduskohus on vastustajalt kaebaja kasuks juba

välja mõistnud. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja tasunud apellatsioonimenetluses

riigilõivu, samuti ei ole ta esitanud kuludokumente muude kulude kohta. Seega jäävad ka

kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11).

(allkirjastatud digitaalselt)