3-22-315/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. november 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-315

Haldusasi

I.W kaebus Tallinna Vangla 20. detsembri 2021. a

käskkirja nr 5-2/21/817 ja 24. jaanuari 2022. a

vaideotsuse nr 5-15/22/2-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26. juuli 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – I.W

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja L.D

Menetluse alus ringkonnakohtus

I.W apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-22-315 materjalide juurde Tallinna Vangla 26. mai 2022. a

menetlusdokumendi lisana 1 haldusasjas nr 3-21-1168 esitatud Tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjoni 25. novembri 2021. a protokolli nr 81 väljavõte.

2. Jätta I.W apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. juuli 2022.

a otsus haldusasjas nr 3-22-315 muutmata.

3. I.W-le apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda.

Menetlusosaliste muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 11. detsembril

2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

3-22-315

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 16.04.2021 käskkirjaga nr 5-3/21/522 oli kinnipeetav I.W määratud

tööle majandustööde abitööliseks 17.04.2021–31.12.2021 tunnitasuga 0,63 eurot, mida

makstakse kinnipeetavale vastavalt töötatud tundidele.

2. Tallinna Vangla kolmanda üksuse vanemvalvuri 20.11.2021 ettekande nr 1-21-11394

kohaselt andis ta I.W-le 19.11.2021 kella 20.35 paiku saatmiskava alusel korduvalt korraldusi

asuda tööle sektsiooni R2 koristajana, kuid kinnipeetav korraldustele ei allunud, vaid tõi tööst

keeldumiseks erinevaid vabandusi. Kinnipeetav väitis, et pea valutab ja jalg on valus, kuid

vangla meedik leidis ülevaatuse põhjal, et kinnipeetaval puudub põhjus tööle mitte minna.

3. Tallinna Vangla kolmanda üksuse valvuri 21.11.2021 ettekande nr 1-21-11418 kohaselt

andis ta I.W-le 20.11.2021 kella 20.39 paiku korralduse asuda vastavalt saatmiskavale tööle

sektsiooni R2 koristajana, millele kinnipeetav vastas, et ta eile juba ütles, et ei kavatse tööle

minna. Valvuri küsimusele, miks ta tööst keeldub, vastas I.W, et ei tööta enne kui tingimused

paranevad ja tuleb kohtuotsus. Kinnipeetav tööle ei asunud ja rohkem selgitusi ei andnud.

4. Tallinna Vangla tunnistas 20.12.2021 käskkirjaga nr 5-2/21/817 I.W süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises (ettekanded nr 1-21-11394 ja nr 3-21-11418)

ning määras talle VangS § 63 lg 1 p 4 alusel distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise

kummagi rikkumise eest 5 ööpäevaks (s.o kokku 10 ööpäevaks). Käskkirja kohaselt

põhjendas kinnipeetav tööle mitteasumist peamiselt tervislike põhjustega, kuid

meditsiinitöötajad leidsid, et kinnipeetav võib töötada majandustöödel või toiduga mitte

kokkupuutuval tööl. Kinnipeetav oli viimati arsti vastuvõtul 06.09.2021. Meditsiiniõde vaatas

kinnipeetava 19.11.2021 üle, kuid ei andnud töövabastust. Teise keeldumise puhul

(20.11.2021) ei tuginenud kinnipeetav tervise aspektile, vaid väitis, et ootab paremaid

tingimusi. Seega ei olnud tööst keeldumine õigustatud. Töökohustuse mittetäitmine on

vastuolus VangS § 37 lg-ga 1. 19.11.2021 rikkumist tõendavad 20.11.2021 ettekanne nr 1-21-

11394, videovaatluse kirjeldus, valvuri ja meditsiiniõe ütlused ning tervisekaardi 19.11.2021

väljavõte. 20.11.2021 rikkumist tõendab 21.11.2021 ettekanne nr 1-21-11418. Kinnipeetav on

süüliselt rikkunud töötamise kohustust nii 19.11.2021 kui ka 20.11.2021. Sisuliselt on

kinnipeetav mõlemal juhul keeldunud töökohustuse täitmisest oma tõekspidamiste tõttu, mitte

põhjusel, et tal oleks esinenud mõni töö tegemist reaalselt välistav asjaolu. Kinnipeetav ei saa

nõuda endale meelepärast tööd käitises ja peab täitma töökohustust, kui ta on määratud

majandustöödele.

5. I.W märkis 23.12.2021 vaides, et vangla ei võimalda tal pääseda arsti juurde ning tal on

endiselt probleemid nahaga ja muud terviseprobleemid. 19.11.2021 oli vaide esitaja haige ja

meedik käis tema juures. 20.11.2021 ei olnud vaide esitaja paranenud, aga meedik ei käinud.

2(9)

3-22-315

6. Tallinna Vangla jättis 24.01.2022 vaideotsusega nr 5-15/22/2-2 vaide rahuldamata.

Vangla lähtus kinnipeetava tööle määramisel mh perearsti 09.03.2021 tõendist, mille kohaselt

võib I.W töötada majandustöölisena. VangS § 37 lg 1 piirab kooskõlas põhiseaduse (PS) § 29

lg-ga 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Majandustööde tegemine ei

alanda kuidagi inimväärikust, vaid tegemist on elementaarse elulise protsessiga ehk puhtuse

hoidmisega, mida iga inimene peaks järgima. Kuivõrd kinnipeetav ei tuginenud 20.11.2021

töö tegemisest keeldumisel tervise aspektile, puudus meditsiinitöötaja kutsumiseks vajadus.

Lisaks hindas meditsiinitöötaja väidetavat haigestumist eelmisel päeval, kuid ei andnud

töövabastust.

7. I.W esitas Tallinna Halduskohtule 09.02.2022 kaebuse Tallinna Vangla 20.12.2021

käskkirja nr 5-2/21/817 ja 24.01.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/2-2 tühistamiseks. Vastustaja

püüab muuta kaebaja tõekspidamisi, millega rikutakse PS §-des 10, 18, 19, 39 ja 40 ning

VangS §-s 41 sätestatut. Tasu ei saa olla alla 20% kehtestatud palga alammäärast. Veider on,

et meedik käis kaebaja juures küll 19.11.2021 ja 21.11.2021, kuid mitte 20.11.2021, ehkki

kaebaja põhjendused olid samasugused. Selle kohta tulnuks võtta kambrikaaslaselt tunnistus.

Pole arusaadav, miks andis meedik kaebajale valuvaigistit, kui kaebaja oli 19.11.2021 terve.

Kaebajal ei ole töö vastu midagi, vaid ta on 19.04.2021 esitanud ise taotluse, et ta määrataks

tööle käitisesse, nt komplekteerijana. Seadusandja ei ole ette näinud, et kõik peab käima läbi

vangla koristaja ameti. Kuna vangla ei võimalda päriselt tööle asuda, ei instrueeri, ei väljasta

tööriideid-jalatseid ning diskrimineerib, kuna kaebajale ei anta töötava kinnipeetava toidulisa,

siis saab kaebaja karistamisel olla vaid negatiivne mõju. Kaebaja ei olnud 19.11.2021

rikkumise eest karistust ära kandnud, mistõttu ei saanud vangla teda 20.11.2021 karistada

sama (jätkuva) rikkumise eest. Kui iga keeldumist vaadelda eraldi, võiks päevas vormistada

tuhat rikkumist. Kaebaja terviseseisund on pidevalt muutunud ja järjekorrad arstide juurde on

pikad. Probleemid võivad tekkida nädalaga ja pärast arsti külastust, samuti ei pruugi määratud

ravi olla tõhus.

8. Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. VangS § 37 lg-st 1 tulenevalt

on kinnipeetaval üldine kohustus töötada. Töökohustus võib olla välistatud, kui esinevad

VangS § 37 lg 2 p-des 1– 4 toodud asjaolud või on täidetud VangS § 38 lg 2² eeldused.

Töövõimelisust hindab arst (VangS § 37 lg 3). Kaebaja oli oma kohustustest teadlik ja tal

puudus alus ametnike korraldusi eirata, sõltumata tema subjektiivsest hinnangust korralduse

seaduslikkusele. Kaebaja suhtes viidi nii distsiplinaarmenetlus kui ka vaidemenetlus läbi

kooskõlas õigusaktidega ning 20.12.2021 käskkiri ja 24.01.2022 vaideotsus on õiguspärased.

Kohtumenetluses on korratud varem esitatud väiteid, mistõttu jääb vastustaja vaidlustatud

haldusaktides toodud seisukohtade juurde. Koristustöö vanglas on olemuselt lihtne töö, mis ei

nõua eriväljaõpet ning ei sea ohtu kellegi elu ja tervist. Koristamisel ei kasutata eriotstarbelisi

puhastusvahendeid, vaid tavapärast olmekeemiat. Kaebaja kasutab elukambri koristamisel

samu töövõtteid, mida tuleks kasutada osakonna koristamisel. Kinnipeetaval puudub alus

tööst keelduda ka siis, kui vangla tegevuses esines puudujääke juhendamise osas. Samuti ei

ole alust koristustöödest keelduda, kui vangla ei anna spetsiaalseid tööriideid, sest

vanglasisestel koristustöödel puudub selle järele vajadus. Tervisekaardist nähtuvalt on

kaebajale olnud tagatud juurdepääs arstiabile. Vanglas viibivate isikute arvukuse tõttu on

eriarsti vastuvõtule pääsemiseks teatav ooteaeg tavaline ja järjekorrad esinevad ka väljaspool

vanglat. Üksuse siseselt on kinnipeetavatel võimalik pöörduda meediku poole mh ravimiringil

või pakilisematel juhtudel paluda ka vanglateenistujatel kutsuda meedik. Tervisekaardi järgi

on meditsiinitöötajad teinud sissekanded kaebaja haigusjuhtude dünaamika kohta ning

visiitide vahelisel ajal toimunust saab arst informatsiooni tervisekaardi kannetest ja patsiendi

enda poolt avaldatust. Kaebaja on kohtule üldsõnaliselt avaldanud, et ravimid ei mõju, kuid

selliste muredega tuleks tal pöörduda tervishoiutöötajate poole.

3(9)

3-22-315

9. Tallinna Halduskohus jättis 26.07.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja peab

distsiplinaarkaristuste määramist õigusvastaseks põhjusel, et vastustaja jättis arvestamata süüd

välistava asjaoluga (kaebaja tervis) ning on kaebajat sama rikkumise eest karistanud kaks

korda. I.W ei ole vaidlustanud Tallinna Vangla 16.04.2021 käskkirja tööle määramise kohta.

Seega oli ta 19.11.2021 ja 20.11.2021 seisuga kehtiva käskkirja alusel määratud

majandustööde abitööliseks. Vaidlust ei ole selles, et vanglateenistuse ametnik andis

kaebajale 19.11.2021 ja 20.11.2021 korraldused asuda tööle, kuid kaebaja keeldus. Samuti ei

ole vaidlust, et 19.11.2021 vaatas tervishoiutöötaja pärast tööle asumisest keeldumist kaebaja

üle, kuid 20.11.2021 mitte.

Etteheited makstavale töötasule, tööriiete ja juhendamise puudumisele ning toidulisa andmata

jätmisele ei saanud olla aluseks keelduda 19.11.2021 ja 20.11.2021 tööle asumise korralduste

täitmisest. Kaebajale määratud töötasu 0,63 eurot tunnis ületas VangS § 43 lg-s 2 sätestatud

alammäära (2021. aastal 0,35 eurot tunnis). Käskkirja kohaselt on kaebajale väljastatud

vangla vorm, mis on täpselt samasugune nagu tööriietus, ja humanitaarabi korras uued

jalatsid. Seega ei saa väita, et vangla ei oleks kaebajale väljastanud tööülesannete täitmiseks

vajalikku riietust. Lisatoiduga seonduvalt on käskkirjas selgitatud, et toidunormi puhul

arvestatakse kinnipeetava ööpäevast toiduenergiavajadust jm asjaolusid. I.W-le on alates

11.05.2018 määratud R4 toidunorm ehk pikkuse lisa. Vangla siseruumides toimuvad

koristustööd ei ole sellised tööd, mis eeldaksid eriväljaõpet või põhjalikku juhendamist.

Töökorraldust ja töö eest makstavat tasu puudutavad kaebuse väited on asjasse puutumatud,

sest kaebaja ei ole vaidlustanud 16.04.2021 käskkirja. Praeguses asjas saab kontrollida, kas

kaebajal esines 19.11.2021 ja 20.11.2021 mõjuv põhjus tööst keelduda.

Pole alust arvata, et kaebaja olnuks üldise tervisliku seisundi poolest 19.11.2021 ja

20.11.2021 seisuga kinnipeetav, kellelt ei saaks töötamist nõuda. Arsti 08.03.2021 hinnangul

võib kaebaja töötada majandustöölisena ja seejuures nähtub arsti sissekandest, et arvesse on

võetud ka tema nahaprobleeme. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oli 2021. a

novembriks sel määral muutunud, et temalt ei saanud enam eeldada töötamist majandustööde

abitöölisena. Kaebaja on käinud 08.03.2021–19.11.2021 korduvalt meditsiinitöötajate

vastuvõtul, enamasti mitu korda kuus. Seega oli kaebajale arstiabi tagatud. Terviseandmete

järgi on kaebaja ka varem keeldunud tervislikel põhjustel tööle minemast (nt 20.03.2021). Kui

kinnipeetav nt ootamatult haigestub, võib see olla süüd välistav asjaolu tööle asumisest

keeldumisel. Ettekande nr 1-21-11394 kohaselt vaatas meedik kaebaja 19.11.2021 üle, kuid ei

tuvastanud põhjust tööle mitte minna. Kaebajale valuvaigisti andmine ei kinnita, et ta oli

töötamiseks liiga haige. Valuvaigisti kõrvaldab häiriva valu, mis võimaldabki isikul oma

tööülesandeid täita. Kaebaja ei ole väitnud, et 19.11.2021 antud valuvaigisti ei toiminud.

Meditsiinitöötaja kinnitas kaebaja töövõimelisust täiendavalt 13.12.2021 menetlustoimingu

käigus. Seega on tõendamata, et kaebaja ei saanud tervise tõttu 19.11.2021 tööle asuda.

Ettekande nr 1-21-11418 kohaselt ei viidanud kaebaja 20.11.2021 ühelegi terviseprobleemile,

mis töötamist takistas ega palunud arstiabi, mistõttu ei ole alust heita ette meediku kutsumata

jätmist. Seega on tõendamata mitte ainult see, et kaebaja ei saanud 20.11.2021 tervise tõttu

tööle asuda, vaid ka see, et ta 20.11.2021 üldse tugines oma tervisest tulenevatele asjaoludele.

Kaebaja seisukohti arvestades jääb mulje, et tööst keeldumise tegelik põhjus oli kaebaja

rahulolematus määratud tööga, mitte tema tervislik seisund. Seega on kaebaja tööst

keeldumisega rikkunud VangS § 37 lg-t 1.

Ei esine ka menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud

käskkirja õigusvastaseks. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest, talle selgitati

menetluse käiku ja menetluslikke õigusi ning kaebaja vastuväidetele on käskkirjas vastatud.

Menetlus on läbi viidud ja karistus määratud vastavalt VangS § 64 nõuetele, sh järgitud

4(9)

3-22-315

VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaega. Kambrikaaslaselt ütluste võtmata jätmine ei saanud

otsust mõjutada, sest ükski objektiivne tõend ei kinnita, et 20.11.2021 keeldus kaebaja tööst

terviseseisundi tõttu ja vajas meedikut. Kaebaja 19.11.2021 ja 20.11.2021 keeldumised

kujutasid endast kahte erinevat rikkumist, sest vanglaametnikud andsid kaebajale mõlemal

päeval konkreetse korralduse asuda tööle ja kaebaja keeldus tööle asumast. Kaebajale

määratud karistus (kummagi rikkumise eest 5 ööpäeva kartserit) ei ole ebaproportsionaalne.

Tööle asumise korraldusele mitteallumine on raske rikkumine (nt Riigikohtu 10.10.2017 otsus

nr 3-15-3133, p 17) ja kartserikaristuse pikkus jääb alammäära lähedale. Kaebajal oli lisaks

mitu kehtivat distsiplinaarkaristust, mis olid seotud tööst keeldumisega. Õiguskantsler on

05.10.2016 seisukohas nr 6-1/161019/1604041 leidnud, et ühe kartserikaristuse pikkus ei

tohiks ületada täiskasvanutel 14 ööpäeva ning kui erinevate karistuste kogupikkus ületab 14

päeva, siis ei tohiks isik viibida kartseris järjest üle 14 päeva. Praegusel juhul on kaebajale

määratud kartserikaristuste kogupikkus alla 14 päeva. Kartserisse paigutamise puhul on küll

sisuliselt tegemist üksikvangistusega, kuid see oli praegusel juhtumil põhjendatud. Kaebaja

07.07.2022 seisukohad on esitatud hilinenult ning need ei sisalda midagi sellist, mis annaks

alust arvata, et kaebajal oli 19.11.2021 ja 20.11.2021 põhjus tööle asumisest keelduda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. I.W palub 11.08.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 17.10.2023) tühistada

halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Perearst leidis 28.05.2020, et

kaebaja võib töötada toiduga mitte kokkupuutuval tööl Juba see näitab, et kaebaja on haige.

Vesi, tolm ja mustus ning maski ja kummikinnaste kandmine halvendaks naha olukorda

veelgi. Kaebaja tulnuks kõigepealt terveks ravida ja alles seejärel saanuks teda sundida midagi

tegema (st algul ravi, siis töö). Kaebaja on nahaprobleemile saanud leevendust alles 2022. a

augustis määratud ravi tagajärjel. Ekspertkomisjoni hinnang on kallutatud ja ei ole kohtule

siduv. Kui kõik olnuks korras, siis ei oleks I.W kaebus komisjonini üldse jõudnud. Eluliselt ei

ole usutav, et kaebajal oli 19.11.2021 ja 21.11.2021 tööst keeldumiseks tervisest tulenev

põhjus, kuid 20.11.2021 sellist põhjust ei olnud. Halduskohus ei ole tähele pannud, et kaebajat

käidi 21.11.2021 samuti tööle kutsumas, kuid seda ei ole millegipärast rikkumisena

fikseeritud. Kui 20.11.2021 juhtumiga seoses ei soovitud kambrikaaslast üle kuulata, saanuks

terviseseisundile tuginemises veenduda ka valvuri vormikaamera salvestise põhjal. Kui

vanglaametnike ütlused loetakse alati usaldusväärseteks, siis kaotab kohtumenetlus oma

mõtte.

Halduskohus ei ole üldse käsitlenud küsimust, miks ei olnud kaebajat võimalik kindlustada

päris tööga, kuigi selleks olid võimalused täiesti olemas. Vastustaja tõlgendab seadusi endale

sobival viisil. Kaebajale oleks alates tema tööle määramisest 17.04.2021 tulnud tagada

töötava kinnipeetava toidulisa (st algul söök, pärast töö), kuid vangla on sellest keeldunud,

mis kujutab endast kaebaja diskrimineerimist, sest teised kinnipeetavad said nn töölisa kohe

alates tööle määramisest, sõltumata sellest, kas neil oli tööpäev või mitte. Tähtsust ei oma, et

kaebaja ei ole tööle määramist vaidlustanud, sest kaebaja ei saanud vangla õigusvastast

käitumist ette näha. Kuna kaebaja ei saa vangla rikkumiste vastu muul moel võidelda, siis ta

PS § 29 alusel streigib ja tööle ei lähe, kuni vangla rikkumised lõpetab. Vangla pidanuks

väljastama eraldi tööriietuse ja kuna töötasust võetakse 70% ära, siis on tegelik tunnitasu 0,63

euro asemel 0,177 eurot.

19.11.2021 ja 20.11.2021 rikkumised kujutasid endast vältavat süütegu. Kaebaja selgitas, et ta

ei lähe tööle seni, kuni olukord ei muutu ja vangla enda rikkumisi ei kõrvalda. Sõltumata

sellest, mitu korda vangla korraldusi andis, kujutavad need ühte ja sama rikkumist. Kaebajale

määrati 10 ööpäeva pikkune kartserikaristus sisuliselt üksnes selle eest, et tal pea valutas.

5(9)

3-22-315

Karistus oli maksimumi (14 ööpäeva) lähedane. Valuvaigisti ei ole imerohi, mis kohe kõik

korda teeb, vaid kaebaja peavalu lõppes alles tunni möödudes. Kaebaja esitas viimased

seisukohad 07.07.2022, sest sai vangla vastuse kätte hilinemisega. Koristustööde tegemiseks

oli instrueerimine samuti oluline, sest kaebajale oli see amet võõras ja ta ei tundnud

ergonoomilisi töövõtteid. Karistus on mõttetu, sest ei muuda mitte midagi.

11. Tallinna Vangla palub 05.10.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja tervist

jälgiti Tallinna Vanglas pidevalt, kuid tema nahaprobleemid ei takistanud arstide hinnangul

koristajana töötamist. Põhjendamatud on väited, et maski ja kummikinnaste kandmine oleks

kaebaja tervist halvendanud. Tallinna Vanglas olid COVID-19 haigust põhjustava viiruse

tõttu suhtlemis- ja liikumispiiranguid ning kaebaja liikus väljaspool kambrit maskis. I.W ei

jätnud muid tegevusi ära põhjusel, et nahaprobleemide tõttu ei saanud ta kanda kaitsemaski.

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 25.11.2021 protokolli kohaselt raviti kaebajat

Tallinna Vanglas vastavalt tema terviseseisundile ja toideti vangla sisekorra reeglite kohaselt.

Vastavalt sotsiaalministri 31.12.2002 määrusele nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutuses“

oli I.W-le määratud toidunorm R4 ja lisatoit lähtuvalt kasvust. Täiendav energiakulu oleks

kaebajal tekkinud alles siis, kui ta oleks ka reaalselt tööle asunud. Kaebaja 19.11.2021 ja

20.11.2021 keeldumised olid erinevad rikkumised. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust

nõuda endale vanglas meelepärast tööd.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et I.W apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus,

et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki

halduskohtu põhjendusi üle korrata.

13. Tallinna Vangla on 05.10.2022 vastuses (p 2.3) viidanud mh Tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjoni 25.11.2021 protokollile, mille vastustaja on ringkonnakohtule

varem esitanud samuti kaebajale tööle asumisest keeldumise eest karistuse määramist

puudutanud haldusasjas nr 3-21-1168 (I.W kaebus Tallinna Vangla 20.04.2021 käskkirja nr

5-2/21/247 ning 25.05.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/214-2 tühistamiseks). Kuivõrd

ekspertkomisjoni hinnang kaebajale Tallinna Vanglas osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile

võib omada praeguse asja lahendamisel samuti tähtsust (protokolli kohaselt oli komisjoni

käsutuses kaebaja tervisekaart seisuga kuni 23.09.2021), võtab ringkonnakohus viidatud

dokumendi HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel asja õigemaks lahendamiseks toimiku juurde.

I.W 17.10.2023 seisukohast järeldub, et ekspertkomisjoni hinnang on olnud temale

kättesaadav.

14. VangS § 37 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama. See kohustus

ei ole siiski absoluutne, vaid kehtib üksnes juhul, kui ei esine VangS § 37 lg-s 2 ja § 38 lg-s 22

või muudes asjassepuutuvates seadustes sätestatud asjaolusid (nt töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 1 lg 3 p 1 ja § 14 lg 5 p 4) ning töökohustuse olemasolu eeldab lisaks, et

vanglal on üldse võimalik kinnipeetavale sobivat tööd pakkuda (VangS § 38 lg 1) ja

kinnipeetavat ei ole töökohustusest ka ajutiselt vabastatud (VangS § 42 lg 1). Kuivõrd vanglas

kinni peetava isiku töökohustuse olemasolu ja ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb tuvastada ja

hinnata hulgaliselt asjaolusid ning kaaluda erinevaid huve, siis tuleb kinnipeetav VangS § 38

lg-te 21 ja 22 ning justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt

kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ § 4 alusel eraldi dokumendiga tööle vormistada.

6(9)

3-22-315

Seega tuvastatakse konkreetse kinnipeetava töökohustus esmajoones just tööle määramise

käskkirjas.

15. I.W töövõimelisus majandustöödel oli tuvastatud Tallinna Vangla 16.04.2021

käskkirjaga nr 5-3/21/522, mida kaebaja ei vaidlustanud ning mis oli 19.11.2021 ja

20.11.2021 seisuga jätkuvalt kehtiv. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub küll, et

kaebaja oli lisanud 16.04.2021 käskkirja kättesaamise kinnitusele märkuse: „Enne

probleemide lahendamist palun mitte tülitada“, kuid see ei saa asendada käskkirja

vaidlustamist ega piirata käskkirja kehtivust. Sõltumata tööle määramise käskkirja kehtivusest

ei saa konkreetsete tööülesannete täitmisele asumise korraldus olla siiski õiguspärane, kui

korralduse andmise ajal ilmnevad asjaolud, mis välistavad vanglas kinni peetava isiku

töökohustuse. Halduskohus on samas õigesti rõhutanud, et praeguses asjas ei saa vaielda selle

üle, millise iseloomuga tööle on kaebaja määratud ja kui suur on selle eest makstava töötasu

suurus. Need saanuks olla asjakohased 16.04.2021 käskkirja vaidlustamisel. Vangla arst

hindas I.W töövõimelisust majandustöödeks 08.03.2021 ning leidis, et kaebaja võib

nahaprobleemidele vaatamata töötada majandustöölisena. Seetõttu ei ole praeguses vaidluses

asjakohased mh vastuväited, et koristustööde iseloom (tolm, mustus) ja kasutatavad töö- või

kaitsevahendid (vesi, mask, kummikindad) võiksid halvendada kaebaja tervist. Tervisekaardi

andmetest ei nähtu, et nahaprobleemid oleksid hiljem süvenenud, vaid pigem vastupidi (nt

arsti 06.09.2021 sissekande järgi oli kaebaja näonahk puhas ja ketenduseta).

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 25.11.2021 protokolli nr 81 (pkp 33) kohaselt

on kaebajal 2019. a-l diagnoositud kroonilist nahahaigust (seborroiline dermatiit) ägenemiste

korral Tallinna Vanglas ravitud nõuetekohaselt. Seejuures ei viidanud I.W meditsiiniõe

19.11.2021 sissekande kohaselt tööle asumisest keeldumisel üldse nahaprobleemile, vaid pea-

ja jalavalule.

16. Kaebaja väited seoses eraldi tööriietuse ja töötava kinnipeetava toidulisa mitteandmise

ning juhendamise puudumisega on tagantjärele otsitud, sest neile argumentidele ei ole kaebaja

19.11.2021 ja 20.11.2021 tööle asumisest keeldudes tuginenud. Need põhjendused ei oleks ka

saanud õigustada töötamise kohustuse mittetäitmist. Toitlustamine vanglas lähtub

kinnipeetava ööpäevasest toiduenergiavajadusest, mille hindamisel arvestatakse kinnipeetava

vanust, sugu, tehtavat tööd ning kehalise aktiivsuse taset (vt sotsiaalministri 31.12.2002

määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lg 4, § 2 lg-d 1 ja 2). Üle 190 cm

pikkusega meessoost kinnipeetavad saavad määruse nr 150 § 4 lg 2 kohaselt lisatoitu, mis on

määratud ka kaebajale. Täiendavat toidulisa saaks kaebaja nõuda üksnes siis, kui tema

kehalise aktiivsuse tase olnuks senisest kõrgem. Kaebaja kehalise aktiivsuse tase ei tõusnud

mitte tööle määramisega, vaid see saanuks tõusta üksnes tööle asumisega. Kuna kaebaja ei ole

tööle asunud, siis ei ole asjakohane võrrelda tema olukorda nende kinnipeetavatega, kes

töötasid ja said toidulisa ka puhkepäevadel. Siseruumide koristamine tavapäraste

koristusvahendite ja olmekeemiaga ei eelda eririietuse väljastamist ega põhjalikku

instrueerimist või väljaõpet nii töövahendite kui ka töövõtete osas. Koristamine on

igapäevategevus, milleks on eelduslikult teatav kogemus ja vilumus omandatud juba enne

vangistusse sattumist. Vajalikud juhised võimalikult kasutatavate puhastusvahendite

lahjendamiseks on üldjuhul leitavad toote etiketilt. Kaebaja ei ole ka viidanud, et vangla oleks

TTOS §-s 133 sätestatud juhendamisest keeldunud.

17. Seonduvalt 19.11.2021 keeldumisega ei ole vaidlust, et kaebaja tugines pea- ja

jalavalule ning meditsiiniõde vaatas kaebaja üle, kuid töövabastust ei andnud. Tervisekaardi

19.11.2021 sissekande ja meditsiiniõe 13.12.2021 ütluste kohaselt kurtis I.W peavalu, mis

olevat alanud eelmisel õhtul ja selle leevendamiseks anti paratsetamooli. Lisaks olevat

kinnipeetav öelnud, et jalg valutab, kuid samal päeval kella 17.25 ajal toimunud jalutuskäigul

7(9)

3-22-315

ei täheldatud tal raskusi kõndimisel. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja õigesti leidnud,

et kaebajal ei olnud tervisest tulenevat mõjuvat põhjust tööle asumisest keelduda. Kui kaebaja

peavalu algas väidetavalt juba eelneval õhtul, siis ei saanud see olla kuigi tugev, sest vastasel

korral oleks ta otsinud meditsiinitöötajate abi varem. Asjaolu, et õde andis valuvaigistit, ei

tähenda, et peavalu takistas kaebajal tööd teha. Väidetud jalavalu kohta tervisekaardil muud

sissekanded puuduvad. Kaebajal on küll diagnoositud nimmevalu (M54.5) ja 28.05.2021

soovitatud järgmised 6 kuud jätkata matil võimlemist, et puus kõndimisel vähem väsiks,

samuti on ta kaevanud põlvevalu (22.06.2021) ning kolmel korral vigastanud sportides

hüppeliigest (26.07.2021, 08.08.2021 ja 15.08.2021), kuid tervisekaardist nähtuvalt ei olnud

tegemist selliste seisunditega, mis saanuks õigustada töötamisest keeldumist veel 19.11.2021

ehk üle kolme kuu hiljem.

18. Ettekandest nr 1-21-11418 nähtuvalt ei põhjendanud kaebaja 20.11.2021 tööle

asumisest keeldumist oma terviseseisundiga, vaid viitas üldistavalt sobimatutele

töötingimustele. Kaebaja on rõhutanud, et tugines tööle asumisest keeldumisel oma

terviseprobleemidele nii 19.11.2021, 20.11.2021 kui ka 21.11.2021, kuid ringkonnakohtu

hinnangul ei mõjuta see vaidluse tulemust. Isegi kui kaebaja vastusest, et ta juba eile (st

19.11.2021) ütles, et ei kavatse tööle minna, saaks välja lugeda, et tema 20.11.2021

keeldumise põhjused on samad nagu eelmisel päeval (st pea- ja jalavalu), ei olnud

meditsiinitöötaja korduv ülevaatus vajalik, sest kui kaebaja terviseseisund ei tinginud siis

töövabastuse andmist, ei oleks seda antud ka nüüd. Terviseseisundi halvenemist 20.11.2021 ei

ole kaebaja väitnud ja seda ei kinnita ka tervisekaardi sissekanded. Kaebaja õigusi ei saa

rikkuda asjaolu, et vastustaja ei ole tööle asumisest 21.11.2021 keeldumise eest temale

distsiplinaarkaristust määranud.

19. Tööle asumisest keeldumist on hinnatud raskeks rikkumiseks (nt Riigikohtu 08.12.2021

otsus nr 3-18-1895, p 19; 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133, p 17; 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-2-

15, p 26) ja kohtupraktikas ei ole samalaadsete rikkumiste puhul peetud ülemääraseks mh

oluliselt pikemaid kartserikaristusi kui 5 ööpäeva. Kaebaja ei ole toonud esile põhjuseid, mis

annaksid alust pidada 5 ööpäevaks kartserisse paigutamist tema jaoks ebaproportsionaalselt

koormavaks. Kaebaja subjektiivne hinnang, et tema karistamine oleks mõttetu, ei ole asjaolu,

mida vangla peaks karistuse määramise otsustamisel arvestama. Tööst keeldumine 19.11.2021

ja 20.11.2021 korralduste alusel ei olnud kestev (vältav) rikkumine, vaid kaks eraldiseisvat

rikkumist. Ehkki vastustaja ei ole 20.12.2021 käskkirjas tuginenud VangS § 67 p 1

rikkumisele (st allumatusele), saab kinnipeetav VangS § 37 lg-s 1 sätestatud töökohustust

rikkuda vaid olukorras, kus vangla on teda konkreetsel üksikjuhtumil kohustanud tööle

asuma. Ühe rikkumisena on käsitatav see, et kaebaja ei asunud tööle 19.11.2021, kuigi valvur

andis temale selleks korduvalt korraldusi. Seevastu 20.11.2021 keeldumine tööle asumisest

oli käsitatav iseseisva rikkumisena, sõltumata sellest, et kaebaja keeldus tööst väidetavalt

samadel põhjustel nagu eelmisel päeval. Seejuures ei saanud vastustaja kaebaja 19.11.2021

keeldumise põhjendustest (pea- ja jalavalu) järeldada, et kaebaja ei kavatsegi üldse

töökohustust täita. Kuivõrd Tallinna Vangla 20.12.2021 käskkiri nr 5-2/21/817 on

õiguspärane ning 24.01.2022 vaideotsus nr 5-15/22/2-2 ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, siis

on halduskohus õigesti jätnud kaebuse tervikuna rahuldamata.

20. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb I.W apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.07.2022 otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

8(9)

3-22-315

Tallinna Halduskohtu 18.02.2022 määrusest ja menetlusabi jätkuvuse põhimõttest (HKMS §

114 lg 2) tulenevalt on I.W olnud apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise

kohustusest vabastatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad I.W-le

apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi

kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda

kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel

samuti tema enda kanda.

22. Kuna otsus kajastab kaebaja terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)