2-23-14246/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 07.11.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-14246

Kohtuasi

Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlus

isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamiseks 40

päevani

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 10.10.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja advokaat Toomas

Metsma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 10.10.2023 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku valvearst (avaldaja, psühhiaatriakliinik) esitas

07.10.2023 Pärnu Maakohtule esialgse õiguskaitse taotluse X (puudutatud isik, patsient) suhtes

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks. Ühtlasi palus

avaldaja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani.

2. Maakohus rakendas 08.10.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

neljaks päevaks alates 06.10.2023 kell 15.20 kuni 10.10.2023 kell 15.30. Samuti andis kohus

loa kasutada spetsiifilist psühhoosi- ja maaniavastast ravi antipsühhootikumidega ja meeleolu

stabiliseerivate ravimitega, elekterkonvulsioonravi ning turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda

kuni psühhoosi leevenemiseni.

3. Avalduse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse

osakonda 06.10.2023 kell 15.30 vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

Avaldusele lisati Kuressaare Haigla Sihtasutuse saatekiri nr 38180443, 06.10.2023 koostatud

psühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta nr 89 ja 07.10.2023 koostatud teise

psühhiaatri arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.

Asja materjalidest nähtuvalt saabus puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse Kuressaare haiglast

kiirabiga politsei saatel, sest tal esinesid pahurus, tahteaktiivsuse sihipäratu tõus, tema

käitumine oli ohtlik ja ta esitas alusetuid etteheiteid oma vanemate ja haiglate personali suhtes

(paranoiline luul). Puudutatud isik ei teinud luululistel ajenditel varem kokkulepitud

ravikoostööd ja pidas ebareaalseid plaane välismaale minemiseks, haiglaravile vastuvõtul tegi

paranoilisi avaldusi ja käitus maniakaalselt. Kaasuvalt oli puudutatud isikul diabeet ja

jalahaavand. Psüühikahäirest tulenevalt olid tema veresuhkru näitajad halvenenud. Veresuhkru

näitajate pikaldane korrast ära olek võis jätkudes osutuda eluohtlikuks. Puudutatud isikul

puudus haiguskriitika, sh arusaamine tema raskest psüühikahäirest ja haiglaravi vajadusest ning

tema käitumine oli ettearvamatu. Ta vajas varem diagnoositud bipolaarse häire ravi

antipsühhootiliste ravimitega, tümostabilisaatoritega ja vajadusel ka elekterkonvulsioonraviga

haiglas, äärmisel vajadusel isoleerimist. Psühhiaatriakliinikusse saabumisel oli ta kõrgenenud

sihipäratu aktiivsusega, kohati süüdistav, valjuhäälne ja kuri ning ei nõustunud haiglaraviga.

Adekvaatset sõnalist kontakti temaga saada ei õnnestunud. Esinesid mõttekäigu seoslikkuse

häirumine ja põhjendamatu enesekahjustamine suhkrutõve ravist loobumisega. Psühhoosist ja

maaniast tulenevalt käitus ta ebaadekvaatselt ning mitte kooskõlas ümbritseva olukorraga,

samuti kujutas ohtu eelkõige endale ning oma tervisele, kuid ka ümbritsevale. Vestlusel

valvearstiga oli labiilne, tõrges, nõudlik, ägestuv, üleolev ja keeldus koostööst.

Avalduse esitamise hetkeks raske psüühikahäire püsis. Ohtliku käitumise vaigistamiseks

paigutati puudutatud isik akuutosakonda ja talle määrati psühhoosi ja tümostabiliseeriv ravi.

Psühhiaatri hinnangul oli vajalik psühhoosi ja maania ravi jätkamine.

4. Maakohus võttis 09.10.2023 määrusega avalduse menetlusse, andis puudutatud isikule riigi

õigusabi tema esindamiseks kohtus ning määras esindajale ja Muhu Vallale (vallavalitsuse

kaudu) (eestkosteasutus) tähtaja tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta kirjaliku arvamuse

esitamiseks.

5. Riigi õigusabi korras määratud esindaja hinnangul oli ravitähtaja pikendamine vajalik.

Puudutatud isik oli paranoiline, ei mõistnud oma ravivajadust, oli veendunud, et tema tervis on

korras ja ravi saaks jätkata kodustes tingimustes. Psühhiaatrite arvamused isiku seisundi osas

olid usaldusväärsed ja tõendasid ravivajadust.

6. Eestkosteasutus arvamust ei esitanud.

7. Maakohus kuulas puudutatud isiku, tema ema ning raviarsti AP ära 10.10.2023.

8. Puudutatud isik orienteerus enda isikus. Ta rääkis, et kutsus endale abi ja tuli haiglasse ise,

sest tundis end kodust ebaturvaliselt, kuivõrd toimus vägivaldne vahejuhtum isaga. Puudutatud

isik oli haiglas kuuendat korda, kuid ei soovinud haiglasse jääda, sest seal pakuti vähe toitu ja

ta tundis end sellest tulenevalt nõrgalt. Isik loobus ravist, sest seda tehti aastaid tulemusteta ning

leidis, et praegune ravi ei olnud lahendus. Kaasneva haigusena oli tal suhkrutõbi. Puudutatud

isik töötas pereettevõttes ning ema maksis talle miinimumpalka, lisaks sai ta puudetoetust. Ta

märkis, et talle meeldiks baaris tööd teha ja kliente teenindada ning ta läbis selle jaoks vastavad

koolitused. Samuti meeldiks talle vanema venna veoautofirmas abiline olla. Puudutatud isik ei

olnud teadlik temal diagnoositud bipolaarsest häirest. Kodus ei võtnud ta ettenähtud ravimeid,

sest see ununes muude murede tõttu. Tal oli igale poole peidetud natuke sularaha, mida ta sai

vajadusel kasutada. Isik soovis minna koju, sest haiglas ei kuulatud ega tegeletud temaga

piisavalt.

9. Puudutatud isiku ema hinnangul oli haiglaravi vajalik. Eelmisel korral haiglast tulles oli

puudutatud isik teistsugune. Ta väitis, et oli 30 päeva haiglas kinni ja soovis üht, teist ja

kolmandat teha. Esimese öö kodus magas ta hästi, kuid pärast seda rahutus kasvas. Vanemad

küsisid, kas tal olid rohud olemas ja võetud, kuid puudutatud isik ei soovinud sellest rääkida.

Hiljem said vanemad teada, et puudutatud isik valetas, ei võtnud ravimeid ning ei käinud arsti

juures. Kodus olles oli ta provotseeriv ja tal tekkis isaga korduvalt konflikte. Vanematele

avaldas ta ise soovi minna haiglasse ning kutsus seejärel endale kiirabi.

10. Raviarst AP hinnangul räägiti haiglas puudutatud isikuga ning kuulati teda piisavalt. Arsti

kirjelduse kohaselt käitus ta maniakaalselt ja pahuralt, muutus kodus vanemate suhtes kurjaks,

kutsus ise endale kiirabi ning ei olnud adekvaatne. Ta jättis jalakabineti ravi pooleli ning

veresuhkru ravimid süstimata, millest tulenevalt läks veresuhkur kontrolli alt ära. Ta oli ka

varasemalt haiglas, kuid sai ravikokkuleppega välja. Pärast välja saamist jättis ravimid ostmata

ja võtmata ning seisund halvenes, tekkis kärsitus, tahteaktiivsuse tõus ja kurjus. Seisund oli

maniakaalne, aga ravimid toimisid. Raviarst ei osanud öelda, kas isa oli puudutatud isikuga

vägivaldne, kuid see oli ebatõenäoline. Haigla personali suhtes käitus ta üleolevalt ja

kamandavalt ning tunnistas oma haigust vaid osaliselt. Puudutatud isik oli ohtlik enda ning oma

tervise ja vanemate suhtes.

Maakohtu määrus ja põhjendused

11. Maakohus pikendas 10.10.2023 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 15.11.2023 kell 15.30. Ühtlasi andis

maakohus loa kasutada spetsiifilist psühhoosi- ja maaniavastast ravi antipsühhootikumidega ja

meeleolu stabiliseerivate ravimitega, elekterkonvulsioonravi ning turvalist ravi- ja

hoolduskeskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni.

12. Kohus kuulas ära puudutatud isiku, tema raviarsti, temaga koos elava pereliikme ja kinnitas

PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu. Puudutatud isikul diagnoositi psühhootilis-maniakaalne

bipolaarne häire ning ta ei mõistnud, et tema igapäevane toimetulek oli luulumõtetest lähtuvalt

häiritud. Kohtu hinnangul avaldus puudutatud isiku paranoilisus eelkõige tema vanemate

suhtes. Ta ei suutnud adekvaatselt hinnata erinevate põlvkondade kooselulisi aspekte ja suhtus

ebarealistlikult oma majanduslikku võimekusse. Haiglaravita seaks puudutatud isik eelkõige

ohtu enda elu ja turvalisuse, kuivõrd ta jättis paranoiliste veendumuste tõttu tegemata

suhkrutõve insuliinravi ja katki jalaravi. Samuti ei saanud välistada ohtu teistele, sest

puudutatud isiku ja tema isa vahel toimus konflikt. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja

ravisoostumus, mis võimaldaks temaga kokku leppida alternatiivsetes raviviisides. Ta ei

mõistnud ravivajadust ning tegutses psühhootilistel ajenditel, mistõttu sai ohtliku käitumise

riski hinnata kõrgeks. Puudutatud isik vabanes haiglaravilt 29.09.2023 ning jättis kohe

ambulatoorse ravi katki. Sellises seisundis ei olnud tema ega teiste isikute tervise ja elu kaitse

väljaspool psühhiaatriakliinikut tagatud. Arvestades tema tervislikku seisundit ja ebapiisavat

ravisoostumust, tuli nõustuda puudutatud isikule tahtevastase ravi osutamise vajalikkusega ja

lubada tema suhtes kasutada spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega,

vajadusel elekterkonvulsioonravi ning turvalist ravi- ja hoolduskeskkonda kuni psühhoosi

leevenemiseni. Eeltoodu alusel oli põhjendatud esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu ravi tähtaja pikendamine 40 päevaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 534 lg-le 5.

13. Kohus leidis, et patsiendi huvides oli talle kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada,

kuivõrd oma psüühikahäire tõttu puudus tal suutlikkus olukorda adekvaatselt mõista ning

määruse põhjenduste teadasaamine võis kahjustada ravitulemusi.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

14. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles märkis, et tema

viibimine psühhiaatriakliinikus ei olnud vajalik, kuivõrd ta võttis regulaarselt ravimeid ja järgis

soovitusi oma ala spetsialistidelt, et saada täielikult terveks ja naasta argiellu.

15. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis eestkosteasutusele, puudutatud isiku

esindajale ja avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

16. Eestkosteasutus oli seisukohal, et puudutatud isik ei olnud suuteline iseseisvalt ettenähtud

ravimeid manustama ja tema haiguskriitika ei olnud adekvaatne. Määruskaebus ei olnud

põhjendatud.

17. Puudutatud isiku esindaja sõnul oli määruskaebus ebaselge, kuivõrd kaebusest ei nähtunud

asjaolusid, mille peale isik kaebas või rikkumisi seoses tema tahtest olenematu ravile

paigaldamisega. Ärakuulamise käigus võis täheldada isiku abivajadust, sh vajadust ravi

jätkamiseks. Vaidlus puudus selles, et isikul diagnoositi psüühikahäire. Esindaja märkis, et asi

tuli vaadata põhjalikult üle, kaaluda kõiki argumente, võtta arvesse puudutatud isiku

määruskaebuses avaldatud seisukohta ja teha asjas õiglane otsus.

18. Avaldaja hinnangul ei olnud määruskaebuse põhjendused õigustatud, sest need tuginesid

puudutatud isiku arvamusele, et tema viibimine haiglaravil ei olnud vajalik. Puudutatud isikul

diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega maania ja ta oli viimaste

kuude jooksul teistkordselt tahtest olenematul ravil oma seisundi ägenemise tõttu. Peale eelmise

tahtest olenematu ravi lõppemist isik ambulatoorset toetusravi ei jätkanud hoolimata

kinnitusest, et ta mõistis ravi vajalikkust. Puudutatud isiku haigusteadvus ja ravisoostumus ei

olnud sisulised ja puudus piisav veendumus, et ta oleks valmis haigusspetsiifilist ravi

haiglaväliselt jätkama.

19. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna

alust määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus

muutmata TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

21. Maakohus kohaldas 08.10.2023 määrusega esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja

pikendas 10.10.2023 määrusega psühhiaatriahaiglasse paigutamist kuni 15.11.2023 kell 15.30.

Puudutatud isik ei toonud määruskaebuses välja selliseid asjaolusid, millest tulenevalt võiks

järeldada, et maakohus eksis tahtest olenematu ravi kohaldamise pikendamisel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st

6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

22. Kohus ei nõustu väitega, et viibimine psühhiaatriakliinikus ei olnud vajalik, sest puudutatud

isik võttis regulaarselt ravimeid ja järgis spetsialistide soovitusi. Asja materjalidest nähtuvalt

oli puudutatud isik viimati Pärnu haigla psühhiaatriakliinikus ravil 27.08.2023 kuni 29.09.2023.

Pärast haiglast lahkumist lõpetas ta ravimite võtmise ning ei ilmunud psühhiaatri vastuvõtule.

Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire - bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste

sümptomitega maania (F31.1), mis piiras tema võimet oma käitumist mõista. Ta oli viimaste

kuude jooksul teistkordsel tahtest olenematul ravil oma tervisliku seisundi halvenemise tõttu.

Arvestades, et puudutatud isik ei jätkanud peale eelmise tahtest olenematu haiglaravi lõppemist

ravimite võtmist ja ambulatoorset toetusravi, puudub ringkonnakohtul piisav veendumus, et ta

oleks valmis ravi haiglaväliselt jätkama.

23. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse

hindamisel on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab puudutatud

isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Psühhiaater AP märkis, et puudutatud isiku

eelmine ravi lõppes enne 40 päeva täitumist, mille järel katkestas ta ravimite võtmise.

Psühhiaatri hinnangul kujutas puudutatud isik ohtu nii enda ja oma tervise kui ka teiste suhtes.

Pärast eelmist haiglaravilt vabanemist ei kontrollinud ta oma veresuhkru taset, ei süstinud

insuliini ja jättis jalakabinetti minemata, mille tulemusel jalahaavandi seisukord halvenes.

Maakohus tõi esile asjaolud ja tõendid, millest järeldus, et haiglaravita jäämisel ohustaks

puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu nii enda elu ja tervist kui ka ümbrisevaid. Seega oli

ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda

psühhiaatri seisukohtades. Samuti viitas puudutatud isiku ohtlikkusele tema puudulik

haiguskriitika, kuivõrd tal puudus arusaam ravi vajalikkusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662,

p 14.1).

24. Riigikohus on leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid

abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus isik väitis ärakuulamisel kohtule, et ta ei olnud

teadlik oma psüühikahäirest ning tunnistas raviarsti sõnul psüühikahäire esinemist vaid

osaliselt, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui

tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku ravisoostumus ei olnud pidev, kuivõrd ta

helistas ise häirekeskusesse ja saabus haiglasse kiirabiga, kuid keeldus hiljem haiglaravi

saamisest, samuti jättis pärast eelmisel korral haiglast välja saamist ravi katki. Haiglasse

pöördumisest ning puudutatud isiku terviseseisundist järeldub, et senine ambulatoorne ravi pole

oodatud raviefekti andnud, mistõttu pole ka tõenäoline, et puudutatud isik oleks võimeline ise

ennast väljaspool raviasutust ravima. Ravivajadus oli psühhiaatrite arvamusega piisavalt

tõendatud.

25. TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib pikendada kuni 40 päevani, kui see

on ilmselgelt vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuivõrd raviarsti hinnangul vajas

puudutatud isiku tervislik seisund haiglaravi pikendamist, oli maakohtul õigus selle alusel

esialgset õiguskaitset pikendada.

26. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul on

täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks. Seega jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

27. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)