2-20-11960/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(12)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-11960

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 6. november 2023

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

OÜ Amitec Project hagi Virgo Kuristi vastu

leppetrahvi ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Virgo Kuristi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

40 008 eurot 45 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

10. oktoober 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): OÜ Amitec Project (registrikood

11348781), esindaja vandeadvokaat Jaak Siim

Kostja

(apellant):

Virgo

Kurist

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rene

Varul

2(12)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 29. oktoobri 2021. a otsus osas, milles maakohus

rahuldas OÜ Amitec Project leppetrahvinõude 18 000 eurot ületavas ulatuses

ning mõistis Virgo Kuristilt välja viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise eest

18 000 eurot ületavalt põhinõude summalt.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Amitec Project

leppetrahvinõue Virgo Kuristi vastu 18 000 euro ulatuses ning mõista välja

Virgo Kuristilt viivis leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 18 000 euro

suuruselt põhinõude summalt. Muuta eelnevast lähtuvalt maakohtu poolt

määratud

menetluskulude

jaotust

ja

tühistada

maakohtu

otsus

kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Muus osas jätta

maakohtu otsus muutmata.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Lugeda Tartu Maakohtu 21. detsembri 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada OÜ Amitec Project hagi Virgo Kuristi vastu osaliselt.

2. Mõista Virgo Kuristilt välja OÜ Amitec Project kasuks tegevjuhi lepingu

rikkumisest tulenev leppetrahv summas 18 000 eurot.

3. Mõista Virgo Kuristilt välja OÜ Amitec Project kasuks käesoleva otsuse

tegemise hetkeks (6. november 2023) sissenõutavaks muutunud viivis

leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 5473 eurot 74 senti ja alates

7. novembrist 2023 sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt (18 000 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude

tasumata osalt kuni kohustuste kohase täitmiseni.

4. Mõista Virgo Kuristilt välja OÜ Amitec Project kasuks varalise kahju

hüvitis kohtuväliselt tekkinud õigusabikulu hüvitamiseks 407 eurot 50

senti."

5. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmes 20% ulatuses OÜ Amitec Project

kanda ning 80% ulatuses Virgo Kuristi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

3(12)

1. OÜ Amitec Project (hageja) esitas 18. augustil 2020 Tartu Maakohtule hagi Virgo

Kuristi (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja tegevjuhi lepingu

rikkumisest tuleneva leppetrahvi 36 000 eurot, viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise

eest hagi esitamise aja seisuga 723 eurot 93 senti ja alates hagiavalduse esitamisest kuni

nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud ulatuses. Lisaks palus hageja

mõista kostjalt hageja kasuks välja 407 eurot 50 senti kohtuväliselt tekkinud õigusabikulu

hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 30. märtsil 2007 töölepingu, mille alusel asus

kostja 2. aprillil 2007 hageja juurde tööle tehnilise juhataja ametikohale. Alates 2009. aasta

maist asus kostja täitma tegevdirektori ülesandeid ja tegutses alates 28. maist 2009 hageja

prokuristina. 1. detsembrist 2015 asendas 30. märtsi 2007 töölepingut tegevjuhi leping,

mis hageja hinnangul ei ole tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 mõttes.

5. veebruaril 2020 said hagejale teatavaks asjaolud, mis tingisid usalduse kaotuse kostja

suhtes. Kostja oli pikema aja vältel rikkunud lojaalsuskohustust ja tegutsenud hageja

huvide vastaselt põhjustades hagejale varalist kahju, mis tõi 2020. aasta alguseks kaasa

peaaegu kõigi töötajate lahkumise ja hageja majandustegevuse seiskumise. Kostja

eestvedamisel oli tehtud hageja nimel tehinguid, mille käigus on hageja vara võõrandatud

ja kasutada antud turuväärtusega võrreldes tunduvalt madalama hinnaga, sh seotud

isikutele ja hagejaga samas tegevusvaldkonnas tegutsevale ja konkurendina käsitletavale

äriühingule Industrial Systems Engineering OÜ (edaspidi: ISE).

5. veebruaril 2020 ütles hageja kostjaga sõlmitud tegevjuhi lepingu erakorraliselt üles.

Kostja rikkus tegevjuhi lepingu p-des 7 ja 8 fikseeritud kohustusi (konkurentsi- ja

ahvatlemiskeelu kokkulepe). Seetõttu on kostja kohustatud tasuma lepingu rikkumise eest

leppetrahvi lepingu p-s 8 märgitud ulatuses. Asjatundja U. Võimre arvamusest hageja

müügitulude põhjuste kahanemise kohta nähtub, et kostja tegevusel oli äärmiselt kaalukas

roll hageja majandustulemuste halvenemisel ja konkureeriva äriühingu ISE käibe

kasvatamisel.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt puudub mõlema poole allkirjastatud lepingudokument,

mistõttu ei saa pidada tegevjuhi lepingut sõlmituks. Igal juhul on lepingus sisalduvad

konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe ning leppetrahvikokkulepe tüüptingimustena

VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 kohaselt tühised, kuna lepingut ei ole eraldi läbi räägitud, kostja

on tarbija ning kokkulepped on kostjat ebamõistlikult kahjustavad.

Tegevjuhi leping on olemuselt tööleping ning selles sätestatud konkurentsi- ja

ahvatlemiskeelu kokkulepe ei vasta TLS § 23 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustele ja on

TLS § 23 lg 4 alusel tühine. Pooled leppisid kokku, et kostja ei tohi tegeleda konkureeriva

tegevusega, kuid määratletud ei ole, millisel territooriumil piirang kehtib, samuti ei ole

sätestatud piirangu ulatust. Pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu

kokkulepe ei kehti TLS § 24 lg 1 kohaselt, kuna tööandja ei ole maksnud kostjale tasu

konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppest kinnipidamise eest. Hageja ei ole tõendanud

ka konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe rikkumist.

Kostja märkis, et kui kohtu arvates saab tegevjuhi lepingu lugeda sõlmituks ja konkurentsi-

ja ahvatlemiskeelu kokkulepe kehtib, siis palub kostja vähendada leppetrahvi mõistliku

suuruseni. Kostja leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue kohtuväliselt tekkinud

õigusabikulu hüvitamiseks ei ole põhjendatud.

MAAKOHTU LAHEND

4(12)

3. Tartu Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2021. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja leppetrahvi 36 000 eurot, viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise

eest hagiavalduse esitamise seisuga 723 eurot 93 senti ja alates 22. augustist 2020 kuni

nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, samuti

kahjuhüvitise 407 eurot 50 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 5060 eurot koos lisanduva viivisega.

Maakohus tuvastas, et alates 1. detsembrist 2015 asendas poolte vahel 30. märtsi 2007

sõlmitud töölepingut tegevjuhi leping. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib

vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on

töölepinguga. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse

osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal

vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu. Maakohus

leidis, et tegevjuhi lepingu alusel oli poolte vahel töösuhe, sest hageja allus kostja

juhtimisele ja kontrollile. Hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu

kui töölepingu.

Tegevjuhi lepingu p-s 8 oli kokku lepitud konkurentsi- ja ahvatlemiskeelus. Lepingu p 8

on sõnastatud järgmiselt: "Tegevjuht kohustub mitte tegelema konkureeriva tegevusega

või minema üle konkureeriva ettevõtte teenistusse või meelitama Ettevõtte töötajaid või

kliente kliendisuhtesse teenistussuhte ajal või pärast selle lõppemist kaheteistkümne (12)

kuu jooksul. Eraldi märgitakse Tegevjuhi sugulassuhe RB Metals OÜ juhtkonnaga. See

tingimus 8 eraldi märgituna puudutab ka nimetatud ettevõtet ja kontaktisikuid. Kui

tegevjuht rikub konkurentsi- või ahvatlemiskeeldu, on ta kohustatud maksma Ettevõttele

leppetrahvina kaheteistkümne (12) kuu töötasule vastava hüvitise iga rikkumise eest,

samuti Ettevõttele põhjustatud muud otsesed ja kaudsed kulud."

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11 p-s 12 selgitanud, et tüüptingimuste regulatsioon

(VÕS § 35) kohaldub ka töölepingule. Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks

tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt

tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. 1. detsembri 2015 tegevjuhi

leping koostati hageja juristi poolt. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oli vaidlusalused

lepingutingimused varem välja töötanud tüüplepingutes kasutamiseks või kasutas neid

tingimusi muul põhjusel selliselt, et tingimuste üle ei olnud võimalik läbi rääkida ja nende

sisu mõjutada.

Arvestades kostja tööd hageja tegevjuhina, oli konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe

lubatud, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi (TLS § 23 lg 2). Konkurentsi- ja

ahvatlemiskeelu kokkuleppes ei ole selle ruumilist ulatust selgesõnaliselt kindlaks

määratud ning lepingupoolte ühist tegelikku tahet selle kohta ei ole VÕS § 29 lg 1 järgi

võimalik

kindlaks

teha.

Mõistliku

isiku

seisukohast

on

Eestis

sõlmitud

konkurentsipiirangu kokkuleppe ruumilise alana eelduslikult äratuntav Eesti riik, kus

tööandja töötajale teadaolevalt tegutseb konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe

sõlmimise ajal. Vaidlust ei saa olla, et konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe on

ajaliselt mõistlikult ja töötajale äratuntavalt piiritletud.

Tegevjuhi lepingu p 7 kolmanda lause kohaselt oli tegevjuht seotud kohustusega mitte

tegeleda ettevõtte otsese või kaudse konkurendina vaadeldava ettevõtte heaks sellise

tegevusega, millega ettevõtte eelisseisundit või konkurentsipositsiooni nõrgestatakse.

Kostja töötas ettevõtte tegevjuhina ja pidi olema teadlik hageja tegevusvaldkonnast ning

talle pidi olema arusaadav, kes on tööandja konkurendiks ning milles seisneb konkureeriv

tegevus. Seetõttu on konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe ka esemeliselt mõistlikult

ja äratuntavalt piiritletud.

5(12)

Eeltoodud põhjendustel leidis maakohus, et tegevjuhi lepingus sisalduvad konkurentsi- ja

ahvatlemiskeelu kokkulepe ning leppetrahvi kokkulepe (TLS § 26 lg 1) on kehtivad.

Maakohus luges tõendatuks, et kostja on varjatult tegelenud konkureeriva ettevõtte heaks

ja huvides ning rikkunud sellega konkurentsikeeldu. Kostja ei ole esile toonud ega

tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada (VÕS § 162 lg 1).

Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Hageja võib leppetrahvinõude olemasolul nõuda

kostjalt selle tasumisega viivitamisel ka viivist.

Hageja on ka tõendanud talle kahju tekkimist, mis seisneb selles, et ta on lepingulise

esindaja vahendusel saatnud kostjale kohtueelse nõudeavalduse leppetrahvi tasumiseks,

mille eest tasus hageja lepingulisele esindajale 407 eurot 50 senti. Seega kandis hageja

seoses kohustuse rikkumisega täiendavalt kahju. Kulutust tuleb pidada mõistlikuks ja

põhjendatuks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja oli jätkuvalt seisukohal, et puudub mõlema poole poolt allkirjastatud leping ning

töölepingu sõlmimine on poolte vahel tõendamata. Seetõttu ei saa hageja tugineda lepingus

sisalduvale konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu ning leppetrahvi kokkulepetele.

Isegi juhul, kui tööleping on sõlmitud, on selles sisalduv leppetrahvikokkulepe

tüüptingimusena tühine. Hagejal on tulenevalt VÕS § 35 lg-st 2 kohustus tõendada, et

tüüptingimus on eraldi läbi räägitud. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja saatis

allkirjastamiseks valmis lepingu, millele ta ootas kostja allkirja. Kostja on lepingu

allkirjastanud, aga viidanud kaaskirjas, et tema arvates ei ole leping juriidiliselt korrektne.

Seega mingeid läbirääkimisi lepingutingimuste üle ei peetud ja tegemist on

tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Leppetrahvikokkulepe (12 kuu palk ehk 36 000 eurot)

on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja VÕS § 42 lg 1 mõistes tühine.

Kostja leidis, et ka konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe ei vasta seadusega

sätestatud nõuetele ja on TLS § 23 lg 4 mõistes tühine. Vastavalt TLS § 23 lg 3 peab

konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale

äratuntavalt piiritletud.

Tegevjuhi lepingu p 8 kohaselt kohustub tegevjuht mitte tegelema konkureeriva

tegevusega või minema üle konkureeriva ettevõtte teenistusse teenistussuhte ajal või pärast

selle lõppemist 12 kuu jooksul. Samas ei ole täpsustatud, millise konkureeriva tegevuse

kohta piirang kehtib, samuti puudub ruumiline piiritlemine. Maakohus on järeldanud, et

mõistlikult võttes peaks ruumiline ulatus olema Eesti riik. Tegelikult on hageja Soome

kapitalil äriühing, mille omanikud ja juhatus asusid Soomes. Pooled ei ole lepingus kokku

leppinud, kes on hageja konkurendiks ja milles seisneb konkureeriv tegevus. Sellist

kokkulepet ei saa järeldada kostja tööpositsioonist. Kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei

vasta kõigile TLS §-s 23 sätestatud nõuetele, ei ole see kehtiv ning hageja ei saa nõuda

kostjalt kokkuleppe rikkumise eest leppetrahvi.

Kostja hinnangul ei ole konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu rikkumine tõendatud. Maakohus

märkis oma otsuses, et puudub vaidlus selles, et ISE tegutseb hagejaga samas

tegevusvaldkonnas ja on käsitletav hagejaga konkureeriva ettevõttena. Kostja ei ole seda

fakti kinnitanud ja leiab, et maakohus ei ole tuvastanud, et hageja ja ISE tegutseksid samas

valdkonnas. Kostja töötab ISE-s eelarvestajana, mis erineb hageja tegevjuhtimisest.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks teinud midagi, mis on käsitletav

konkurentsipiirangu rikkumisena. Maakohus tugines oma otsuses hageja tellitud

asjatundja U. Võimre arvamusele, millest ei nähtu fakte, et kostja oleks tegelenud

6(12)

konkureeriva tegevusega. Maakohus ei ole arvestanud TLS §-ga 72, mille kohaselt kui

töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada

võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on

rikkumises süüdi. Maakohus ei ole kostja süülisust analüüsinud.

Kostja leidis, et konkureeriv tegevus ei ole kostja arvutist leitud 2016. a äriplaan. Kostja ei

ole ühtegi osaühingut asutanud. Samuti ei ole kostja ei ole teinud hageja nimel „kahtlaseid“

tehinguid konkurentidega, näiteks alla turuväärtuse vms. Kui hageja leiab, et kostja oli

ebalojaalne ja tekitas kahju, siis peaks hageja esitama kostja vastu kahju hüvitamise hagi,

mitte konkurentsikeelu rikkumisest tuleneva leppetrahvinõude. Samuti ei ole kostja

konkureerivaks tegevuseks töötajate lahkumine hageja juurest. Valio Eesti AS juhatajale

saadetud e-kirjast ei ole võimalik välja lugeda, et kostja tegutseks konkureerivas ühingus.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks teinud midagi, mis on käsitletav konkurentsi- ja

ahvatlemiskeelu kokkuleppe rikkumisena.

Kostja leidis, et leppetrahv on ebamõistlikult kõrge, mis iseenesest annab aluse selle

vähendamiseks.

Maakohus on hageja kohtueelseid õigusabikulusid välja mõistes eksinud VÕS § 161 lg 2

reegli vastu, mille kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta

kostja kanda.

Maakohus on õigesti jõudnud seisukohale, et leping tuleb lugeda allkirjastatuks ja

sõlmituks. Hageja on kohtule esitanud mõlema poole allkirjadega lepingu.

Hageja leidis, et tüüptingimuste regulatsioon praegusel juhul ei kohaldu. Kui aga asuda

seisukohale, et tüüptingimuste regulatsioon kohaldub, tuleb lähtuda maakohtu otsuse

viidatud kohtupraktikas avaldatud seisukohtadest – kostja ei ole tüüptingimuste läbi

rääkimata jätmist esile toonud ega tõendanud. Seda ei tõenda ka 11. detsembri 2015 e-kiri,

milles on viidatud telefonivestlusele, mis kinnitab, et pooled rääkisid lepingutingimustest

telefoni teel ning kostja avaldas kõne käigus seisukoha lepingu juriidilise korrektsuse

kohta.

Ekslik on kostja seisukoht, et konkurentsikeelu kokkulepe ei ole kehtiv. Lepingu p-s 8

toodud konkurentsikeeld on esemeliselt ja ajaliselt piiratud. Lepingus fikseeritud

kokkuleppe rikkumise on kohus lugenud põhjendatult tõendatuks. Konkurentsipiirangut ei

saa pidada ebapiisavalt piiritletuks olukorras, kus lepingu p 8 teises lõigus on

konkurentsipiirangu järgimise kontekstis eraldi nimeliselt välja toodud kostja sugulussuhe

RB Metals OÜ juhtkonnaga.

Hageja leidis, et konkurentsipiirangu rikkumine on veenvalt tõendatud. Asjatundja

U. Võimre arvamuses on kirjeldatud faktilised asjaolud selle kohta, et kostja tegeles

konkureeriva tegevusega. Kostja ei seadnud maakohtu menetluses kahtluse alla, et hageja

ja ISE tegutsevad samal tegevusalal. Äriregistri väljavõttest nähtub, et ISE

põhitegevusalaks on tööstuslike masinate ja seadmete paigaldus (EMTAK kood: 33201

(EMTAK 2008)). See tegevusala langeb kokku äriregistris märgitud hageja

põhitegevusalaga.

Hageja hinnangul ei saa leppetrahvi vähendamine tulla kõne alla kahju puudumise tõttu,

kuna kostja tegevus tõi hagejale varalist kahju saamata jäänud tulu näol sadade tuhandete

eurode ulatuses. Maakohus ei ole rikkunud VÕS § 161 lg-t 2 sellega, et mõistis kostjalt

hageja kasuks välja kohtuväliselt tekkinud õigusabikulu.

7(12)

MENETLUSE EDASINE KÄIK

6. Tartu

Ringkonnakohus

rahuldas

29. juuni 2022. a

otsusega

kostja

apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid hageja kanda

ning ringkonnakohus mõistis hagejalt menetluskuluna kostja kasuks välja maakohtus 2592

eurot ja ringkonnakohtus 2296 eurot.

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus

ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus

või saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Riigikohus

rahuldas

kassatsioonkaebuse,

tühistas

ringkonnakohtu

otsuse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu ja saatis TsMS § 691 p 2 järgi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes

tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja leppetrahvinõude 18 000 eurot ületavas

ulatuses ning mõistis kostjalt välja viivise leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 18 000

eurot ületavalt põhinõude summalt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega rahuldab hageja leppetrahvinõude 18 000 euro ulatuses ning mõistab välja viivise

leppetrahvi tasumisega viivitamise eest 18 000 euro suuruselt põhinõude summalt.

Eelnevast lähtuvalt muudab ringkonnakohus maakohtu poolt määratud menetluskulude

jaotust ja tühistab maakohtu otsuse kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse

osas. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt asendas alates

1. detsembrist 2015. a poolte vahel 30. märtsil 2007 sõlmitud töölepingut tegevjuhi leping

ning tegevjuhi lepingu alusel oli poolte vahel töösuhe. Samuti leidis maakohus

ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et tegevjuhi lepingus sisalduv konkurentsi- ja

ahvatlemiskeelu kokkulepe ja leppetrahvi kokkulepe (TLS § 26 lg 1) on kehtivad.

Tegemist ei ole tüüptingimustega ning asja materjalidest ei nähtu ka muid asjakohaseid

tingimuste tühisuse aluseid. Samuti luges maakohus põhjendatult tõendatuks, et kostja on

varjatult tegelenud konkureeriva ettevõtte heaks ja huvides ning rikkunud sellega

konkurentsikeeldu. Vastusena sellesisulistele apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

9.1.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et poolte vahel 1. detsembril 2015

sõlmitud tegevjuhi leping (I kd, tl-d 18–23, tõlked tl-d 24–29) on tööleping TLS § 1 lg 1

tähenduses. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele

oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Üksnes

siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda

tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu

kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada

töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled

sõlmisid mõne muu lepingu (vt RKTKo 20.05.2020 2-18-6908/47, p 11).

Eelnimetatud põhimõtetest on praegu lähtunud ka maakohus, kes leidis, et hageja ei ole

tõendanud, et pooled sõlmisid tegevjuhi lepingu näol mõne muu lepingu kui töölepingu

(maakohtu otsuse p-d 27–34). Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus oma

8(12)

järelduste tegemisel menetlusõigust, sh tõendite hindamisel. Maakohtu neid järeldusi ei

ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Seega lähtub ringkonnakohus asja lahendamisel

samuti sellest, et vaidlusaluse tegevjuhi lepingu puhul on tegemist töölepinguga ning

sellele kohalduvad TLS-i sätted.

9.2.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et pooled ei vahetanud lepingu

sõlmimisel tahteavaldusi. Maakohus tuvastas, et pooltel ei ole vaidlust selles, et lepingu

teksti soome keeles koostas hageja jurist. Kostja andis maakohtu istungil vande all seletusi,

et ta allkirjastas lepingu teksti ja selle lisa ning saatis 11. detsembril 2015 skaneeritud

koopiana hageja juhatuse liikme e-posti aadressile (II kd, tl-d 91). Samasisulise seletuse

andis kostja ka 31. mai 2022. a ringkonnakohtu istungil (II kd, tl 157 ja tl 157 pöördel).

Hageja juhatuse liige Raine Aarre Kuusisto andis maakohtu menetluses samuti vande all

seletusi, et ta sai eelkirjeldatud viisil lepingu kostjalt, ja andis väljaprinditud dokumendile

oma allkirja (II kd, tl-d 90 pöördel). Pooled ei vaidle selles, et mõlemad pooled on

töölepingu allkirjastanud. Hagiavalduse lisana on hageja esitanud mõlema poole

allkirjadega lepingu.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja poolt allkirjastamata töölepingu saatmist kostjale

ei saa pidada oferdiks, ei ole ringkonnakohtul asja materjale ning poolte poolt vande all

antud ütlusi arvestades alust arvata, et töölepingut selles märgitud tingimustel poolte vahel

ei sõlmitud (VÕS § 9 lg 1).

9.3.

Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas tegevjuhi lepingu p-

s 8 sisalduv konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkulepe on kehtiv, eelkõige kas selle

esemeline piiritletus vastab seaduse nõuetele (TLS § 23 lg 3). TLS § 23 lg 3 järgi peab

konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale

äratuntavalt piiritletud. Seda nõuet rikkudes sõlmitud kokkulepe on tühine (TLS § 23 lg 4).

9.3.1. Tegevjuhi lepingu p 8 on sõnastatud järgmiselt: "Tegevjuht kohustub mitte

tegelema konkureeriva tegevusega või minema üle konkureeriva ettevõtte teenistusse või

meelitama Ettevõtte töötajaid või kliente kliendisuhtesse teenistussuhte ajal või pärast selle

lõppemist kaheteistkümne (12) kuu jooksul. Eraldi märgitakse Tegevjuhi sugulassuhe RB

Metals OÜ juhtkonnaga. See tingimus 8 eraldi märgituna puudutab ka nimetatud ettevõtet

ja kontaktisikuid. Kui tegevjuht rikub konkurentsi- või ahvatlemiskeeldu, on ta kohustatud

maksma Ettevõttele leppetrahvina kaheteistkümne (1) kuu töötasule vastava hüvitise iga

rikkumise eest, samuti Ettevõttele põhjustatud muud otsesed ja kaudsed kulud."

9.3.2. Maakohus on riigikohtu praktikale tuginedes õigesti märkinud, et konkurentsikeelu

ulatuse üle otsustamiseks tuleb lähtuda nii töölepingu seaduses sätestatust kui ka

kokkuleppes kokkulepitust. TLS § 23 lg-s 3 sätestatud piirangu töötajale äratuntavuse

kriteeriumi kontrollimisel (hinnangu andmisel sellele, kas töötajale pidi olema talle

kehtestatud konkurentsipiirangu ulatus arusaadav) tuleb juhul, kui piirangu ulatus on

kindlaks määratud ebaselgelt või seda ei ole kindlaks määratud, poolte tahe kindlaks teha

sellekohast kokkulepet tõlgendades.

9.3.3. Konkurentsipiirangu kokkuleppe kui võlaõigusliku lepingu tõlgendamisel

lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1 esimene lause). Kui

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut

VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset

tõlgendamist

mõistliku

isiku

positsioonilt

(kes

lähtub

mõlema

lepingupoole

arusaamadest). Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg-s 5

märgitud asjaoludega (vt RKTKo 12.03.2019 2-15-16682/73, p 13). Arvestada tuleb ka

VÕS § 29 lg-ga 8, mille kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust,

mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti.

9(12)

Vastupidine reegel kehtiks VÕS § 39 lg 2 esimesest lausest tulenevalt tüüptingimuste

(VÕS § 35 lg 1) tõlgendamisel. Praeguses asjas on maakohus leidnud, et vaidlusalune

lepingutingimus (tegevjuhi lepingu p 8) ei olnud tüüptingimus. Apellatsioonkaebuses

kostja küll ei nõustu selle maakohtu seisukohaga, kuid kaebuse väited ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale.

9.3.4. Arvestades kostja tööd hageja tegevjuhina, oli konkurentsipiirangu kokkulepe

lubatud, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi (TLS § 23 lg 2). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et konkurentsipiirangu kokkulepe tegevjuhi lepingu p-s 8 on ajaliselt

mõistlikult ja töötajale (kostjale) äratuntavalt piiritletud (töösuhte ajal ja kaheteistkümne

kuu jooksul pärast selle lõppemist). Kuna konkurentsikeelu kokkuleppest kinnipidamise

eest pärast töösuhte lõppu kostjaga sõlmitud tegevjuhi leping hüvitise tasumist ette ei näe,

siis ajavahemiku osas pärast töölepingu lõppemist kõnealune konkurentsipiirangu

kokkulepe ei kehtiks (TLS § 24 lg 1 p 3). Samas hageja ei nõua praegusel juhul leppetrahvi

tasumist konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumise eest pärast lepingu lõppemist.

9.3.5. Vaidlusaluses konkurentsipiirangu kokkuleppes ei ole selle ruumilist ja esemelist

ulatust selgesõnaliselt kindlaks määratud ning lepingupoolte ühist tegelikku tahet selle

kohta ei ole VÕS § 29 lg 1 järgi võimalik kindlaks teha. Seega lepingut tuleb tõlgendada

nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

9.3.6. Riigikohtu käesolevas asjas 10. juulil 2023 tehtud otsuses antud juhiste kohaselt

tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, missugused olid poolte

arusaamad sellest, mis tegevusalal hageja tegutseb ning vaidlusaluse konkurentsi- ja

ahvatlemiskeelu kokkuleppe pooltega sarnased isikud oleksid mõistlikult aru saanud, mis

tegevusalal tegutseva äriühingu tegevjuhina kostja tegutsema asus. Samuti tuleb

ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel arvestada VÕS § 29 lg-ga 8, mis tähendab, et

isegi kui vaidlusaluse konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe sõnastus ei olnud

esemeliselt mõistlikult piiritletud, kuid pooled said või pidid aru saama või pooltega

sarnased mõistlikud oleksid pidanud kostja lepingu kohaseid ülesandeid, poolte senist

koostööd ja kogemusi ning muid lepingu sõlmimise asjaolusid arvestades pidanud aru

saama, mis on hageja tegevusala, millel tegutsema asumine oli kostjale vaidlusaluse

kokkuleppe kohaselt keelatud, siis tuleb vaidlusalust kokkulepet selles osas pidada

kehtivaks.

9.3.7. Ringkonnakohtu hinnangul oli Eestis sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe

ruumilise alana pooltega sarnaste mõistlike isikute jaoks äratuntav Eesti riik, kus tööandja

töötajale teadaolevalt tegutses konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise ajal (RKTKo

12.03.2019 2-15-16682/73, p 15). Samuti leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et

kostjaga sarnasele isikule pidi olema mõistlikult äratuntav äriühingu tegevusala, mille

tegevjuhina ta tegutsema asus. Kuna kostja hageja tegevjuhina pidi olema teadlik hageja

tegevusvaldkonnast (või valdkondadest), pidi talle olema ka arusaadav, kes on tööandja

konkurendiks ning milles seisneb konkureeriv tegevus, mis võib tööandjat kahjustada.

Maakohtu poolt viidatud tegevjuhti lepingu p 7 kolmanda lause kohaselt oli tegevjuht mh

kohustud mitte tegelema ettevõtte otsese või kaudse konkurendina vaadeldava ettevõtte

heaks sellise tegevusega, millega ettevõtte eelisseisundit või konkurentsipositsiooni

nõrgestatakse.

9.3.8. Lepingu tõlgendamisel saab mh arvestada lepingupoolte käitumist pärast lepingu

sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3). Kostja arusaamist sellest, milline võib olla hageja suhtes

konkureeriv tegevus, kinnitab ka hageja poolt tõendina esitatud OÜ Virgo ja Andre 2016.a

suvel koostatud äriplaan (I kd, tl-d 108−132). Dokumendifaili metaandmetest võib

järeldada, et dokumendi koostamisel osales ka kostja (I kd, tl 133). Äriplaanis märgitu

kohaselt pidanuks asutatav OÜ Virgo ja Andre spetsialiseeruma projektijuhtimisele,

tootmisprotsessi seadmete disainile, seadmete paigaldamisele, hooldamisele ja

10(12)

automatiseerimisele. Äriplaani p-s 4.2.5 on samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjate

hulgas nimetatud ka hagejat (I kd, tl 118). Samuti on kostja 4. aprillil 2019 Valio Eesti

AS- i tegevdirektorile saadetud e-kirjas ise selgelt väljendanud, et ISE tegutseb hagejaga

täpselt samal tegevusalal (ja lisaks veel automatiseerimisega) (I kd, tl 40). Viidatud kahest

tõendist saab samuti järeldada, et kostja mõistis tegevjuhi lepingu p-s 8 sisalduva

konkurentsipiirangu kokkuleppe esemelisest kehtivusala.

9.4.

Maakohus on lugenud tõendatuks kostja poolt tegevjuhi lepingu p-st 8 tuleneva

konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu rikkumise ning ei ole seejuures menetlusõiguse norme

oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-des 47–56 esitatud

vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Kostja küll

ei nõustu kohtu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Kostja ei ole küll maakohtu menetluses selgesõnaliselt nõustunud (TsMS § 231 lg 2)

hageja

väitega,

et

ISE

tegutseb

hagejaga

samas

tegevusvaldkonnas,

kuid

tegevusvaldkondade kattuvus on asjas olevate tõendite põhjal tuvastatav. Seda tõendab

äriregistri väljavõte ISE kohta, millest nähtub, et selle osaühingu põhitegevusalaks on

tööstuslike masinate ja seadmete paigaldus (I kd, tl 134). See tegevusala langeb kokku

äriregistris märgitud hageja põhitegevusalaga. Samuti tõendavad hageja ja ISE

tegevusvaldkonna kattuvust U. Võimre arvamuses märgitu (I kd, tl-d 39–47) ning

ülalviidatud kostja 4. aprilli 2019. a e-kiri Valio Eesti AS-i tegevdirektorile.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määravat tähtsust sellel, et kostja töötas ISE-s

eelarvestajana. Tegevjuhi lepingu p 8 järgi oli kostjal keelatud mistahes töötamine

konkurendiks oleva ettevõtja juures. Kostja käsitlus, nagu võiks konkureerivaks

tegevuseks pidada üksnes konkureeriva äriühingu tegevjuhina tegutsemist, on

põhjendamatult kitsas.

9.5.

Kostja märgib iseenesest õigesti, et TLS § 72 kohaselt saab tööandja kasutada

töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisel õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui

töötaja on rikkumises süüdi. Samas saab ülalkäsitletud OÜ Virgo ja Andre äriplaanist ning

kostja 4. aprilli 2019. a e-kirjast Valio Eesti AS-i tegevdirektorile järeldada, et kostja on

tegevjuhi lepingu p-st 8 tulenevaid kohustusi rikkunud tahtlikult (VÕS § 104 lg 5) või

olnud enda ametikohta ja teadmisi arvestades vähemalt raskelt hooletu (VÕS 104 lg 4 ja

TLS § 16 lg 2). Seega on rikkumine ringkonnakohtu hinnangul olnud süüline.

10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, nagu ei oleks kostja esile toonud ja

tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust leppetrahvi vähendada. Kui tasutav leppetrahv

on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi

maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. Kostja on (alternatiivselt) taotlenud leppetrahvi vähendamist.

10.1. Leppetrahvi vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille

kohus teeb poolte huve kaaludes (vt nt RKTKo 06.04.2018 2-15-3965/103,

p 31). Leppetrahvi suuruse ebamõistlikkust tuleb hinnata eelkõige lähtuvalt sellest, mis

eesmärgil leppetrahv lepingus kokku lepiti (vt ka RKTKo 06.04.2018 2-15-3965/103,

p 32). Ühelt poolt võib leppetrahv olla võlgniku suhtes kohustuse täitmise sunnivahend

(leppetrahvi preventiiv- ehk survefunktsioon) ning teiselt poolt võib leppetrahv täita

lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise ning täitmise tagamise funktsiooni (vt ka

RKTKo 14.06.2005 3-2-1-66-05, p 13). Leppetrahv poolte vahel sõlmitud tegevjuhi

lepingu p-s 8 on ringkonnakohtu arvates kokku lepitud eelduslikult mõlemat eesmärki

silmas

pidades,

kuid

eelkõige

töötaja

(kostja)

võimaliku

lepingurikkumise

sanktsioneerimiseks (survefunktsioon).

11(12)

10.2. Ringkonnakohus iseenesest nõustub maakohtuga, et lepingupoolte majandusliku

seisundi kohta ei ole asjas VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks vajalikke andmeid ja tõendeid

esitatud. Samas on hageja poolt nõutav leppetrahv töösuhte poolte (töötaja ja tööandja)

õigustatud huve silmas pidades ebamõistlikult suur. Võlasuhtes loetakse VÕS § 7 lg 1 järgi

mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt

mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat,

samuti muid asjaolusid.

Asja materjalide hulgas olevast U. Võimre arvamusest võib järeldada, et hagejal on

tekkinud kostja rikkumise tõttu kahju saamata jäänud tulu näol. Samas ei ole kostja

konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju täpset suurust

võimalik käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal tuvastada. Maakohus ei ole samuti

tuvastanud, milline on kõnealuse kahju suurus. Kostjalt nõutav leppetrahv võrdub kostja

tegevjuhi lepingu järgse ühe kalendriaasta töötasuga. See on töölepingulises suhtes

ringkonnakohtu hinnangul ebaproportsionaalselt suur summa, võrreldes eelkõige lepingus

kokku lepitud kostja töötasuga. Samuti ei nähtu poolte väidetest, et konkurentsipiirangu

järgimise eest oleks kostjale eraldi (lisa)tasu makstud. Hagejal on leppetrahvinõude kõrval

ka teisi võimalusi enda õiguste kaitseks, mh saab tööandja TLS § 26 lg 2 järgi nõuda kahju

hüvitamist osas, mida leppetrahv ei kata. Sellise kahjunõude saab tööandja esitada TLS

§- s 74 sätestatud piiranguid arvestades.

10.3. Lähtudes eelmärgitust, on hageja nõutav leppetrahv 36 000 eurot poolte huve

kaaludes ringkonnakohtu hinnangul ebamõislikult suur ning kohus peab põhjendatuks

vähendada seda VÕS § 162 lg 1 alusel 50% võrra, s.o 18 000 euroni. Ringkonnakohtu

hinnangul on ka see summa töötaja jaoks piisavalt mõjus sanktsioon konkurentsi- ja

ahvatlemiskeelu rikkumise eest.

11. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise leppetrahvi tasumisega

viivitamise eest. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda VÕS

§ 113 lg 1 esimese lause ja lg 2 esimese lause alusel viivist alates 19. maist 2020 kuni

leppetrahvi tasumiseni. Samas, kuna ringkonnakohus vähendab käesoleva otsusega

leppetrahvi suurust, tuleb sellest lähtuvalt muuta ka viivisearvestust. Tegevjuhi lepingus ei

ole pooled viivisemäära kokku lepitud, mistõttu on kostjal õigus nõuda viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Põhinõudelt 18 000 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis

alates 19. maist 2020 kuni käesoleva otsuse kuulutamiseni 6. novembril 2023 on

viivisekalkulatori järgi (www.viivisekalkulaator.ee) 5473 eurot 74 senti. TsMS §-st 367

lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates 7. novembrist 2023

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud

määras.

12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust osas, millega

kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 407 eurot 50 senti

(kohtueelse õigusabikulu hüvitamiseks). Maakohus ei ole eksinud TLS § 26 lg 2 ega

samasisulise VÕS § 161 lg 2 vastu. Ringkonnakohus märgib, et kuna hageja nõuab kostjalt

kahju hüvitamist leppetrahvi tasumise kohustuse täitmata jätmise tõttu (mitte konkurentsi-

ja ahvatlemiskeelu kokkuleppe rikkumise tõttu), ei tõusetu küsimust, kas nõutav

leppetrahv katab kohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju.

13. Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ning jättis menetluskulud sellest lähtuvalt

TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ning muudab

TsMS § 173 lg 3 esimesest lausest lähtudes seetõttu menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS

12(12)

§ 163 lg 1 alusel. Käesoleva otsusega rahuldatakse hageja põhinõuded (36 407 eurot 50

senti) ligikaudu 51% ulatuses. Samas jääb hagi osaliselt rahuldamata üksnes põhjusel, et

ringkonnakohus vähendab hageja leppetrahvinõuet VÕS § 162 lg 1 tuleneva

kaalutlusõiguse alusel. Vaidluse põhiküsimus, s.o tegevjuhi lepingus sisalduva

konkurentsi- ja ahvatlemiskeelu kehtivus ja selle rikkumine, laheneb hageja kasuks.

Eelmärgitut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks ja õiglaseks jätta

menetluskulud 20% ulatuses hageja ning 80% ulatuses kostja kanda.

14. Kuna ringkonnakohus muudab käesoleva lahendiga menetluskulude jaotust

menetlusosaliste vahel ning maakohus ei ole vaidlustatud otsusega kostja menetluskulude

rahalist suurus kindlaks määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

kindlaks edasises menetluses tekkinud menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi

määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)