3-21-1767/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.11.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1767

Haldusasi

X kaebus Tallinna Perekonnaseisuameti 02.03.2021

toimingu

õigusvastasuse

tuvastamiseks,

Tallinna

Perekonnaseisuameti

kohustamiseks

rahvastikuregistrist andmeid kustutama (sh avalduse

alusel, millest Tallinna Perekonnaseisuamet 19.10.2021

keeldus) ja Siseministeeriumi 06.07.2021 kirja nr 2-

2/327-2 õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja advokaat Helen Tomberg

Vastustajad – Tallinna linn, esindaja KP;

Siseministeerium, esindaja LO

Kolmandad isikud – C, esindaja advokaat Helen Hääl;

Y, esindaja vandeadvokaat Birje Kalmus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.09.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Riigikohtu 19.05.2023 määrus asjas nr 2-21-7200.

2. Rahuldada X apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 28.09.2022 otsus

asjas nr 3-21-1767.

3. Teha asjas nr 3-21-1767 uus otsus, millega rahuldada kaebus ja kohustada Tallinna

Perekonnaseisuametit kustutama rahvastikuregistrist Y Q isana ning tuvastada

Siseministeeriumi 06.07.2021 kirja nr 2-2/327-2 õigusvastasus.

4. Mõista Tallinna linnalt ja Siseministeeriumilt X esimese ja teise kohtuastme

menetluskulude katteks välja 1059,80 (üks tuhat viiskümmend üheksa eurot 80 senti)

eurot kummaltki. Jätta ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja, tema lapse ja kolmandate isikute nimed

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-21-1767

2(10)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.12.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 02.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tallinna

Perekonnaseisuameti 02.03.2021 toimingu, millega kanti rahvastikuregistrisse Q isana Y,

õigusvastasus, kohustada Tallinna Perekonnaseisuametit kanne kustutama ning tuvastada

Siseministeeriumi 06.07.2021 vaide tagastamise kirja nr 2-2/327-2 õigusvastasus (haldusasi nr

3-21-1767).

X esitas 17.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse seonduvalt Tallinna Perekonnaseisuameti

19.10.2021 keelduva toiminguga ning Tallinna Perekonnaseisuameti kohustamiseks kustutada

Y isaks olemise kanne (haldusasi nr 3-21-2669).

Tallinna Halduskohus liitis 08.07.2022 määrusega haldusasjad nr 3-21-1767 ja 3-21-2669 ühte

menetlusse haldusasja numbriga 3-21-1767. Seejuures jäi Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.2022

määruse tulemusena haldusasja nr 3-21-2669 raames menetlusse üksnes Tallinna

Perekonnaseisuameti kohustamise nõue.

Kaebuse kohaselt on kaebajal ja Cl ühine laps Q. Lapse bioloogiline ema on C. Kaebaja

lapsendas Q peresisese lapsendamisena ning lapse vanematena kanti rahvastikuregistrisse C ja

X. Harju Maakohus tegi 16.12.2020 otsuse, millega luges tuvastatuks, et C poeg Q põlvneb Yst.

Kaebaja sai 08.06.2021 teada, et rahvastikuregistrisse on tehtud kanne ka Q bioloogilise isa Y

kohta. Kande tegemisega on tekkinud olukord, kus lapsel on justkui kolm vanemat. Kaebaja

esitas Siseministeeriumile kande tegemise kohta vaide, mille Siseministeerium 06.07.2021

kirjaga tagastas, väites, et kaebajal puudub õigus vaiet esitada.

Kolmanda

vanema

rahvastikuregistrisse

kandmise

toiming

on

õigusvastane.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 455 lg 2 sätestab üheselt, et kohus saadab

kohtuotsuse ärakirja registripidajale üksnes siis, kui kohtuotsusega on muudetud registrisse

kantavaid isikuandmeid. Maakohtu otsuse resolutsioonist ei nähtu, et sellega on muudetud või

tuleks muuta registrisse kantavaid isikuandmeid. TsMS § 457 lg 4 teise lause kohaselt ei kehti

põlvnemise tuvastanud kohtuotsus isiku suhtes, kes nimetatud õigust omaks peab, kuid asjas

menetlusosaline ei olnud. TsMS § 198 lg 1 p 1 kohaselt on hagimenetluses menetlusosalisteks

pooled (s.t hageja ja kostja) ning kolmas isik. Kohtuotsusest nähtuvalt oli hagi esitatud lapse

vastu, kaebaja oli hooldusõigust omava vanemana kostja seaduslik esindaja, kuid mitte

3-21-1767

3(10)

menetlusosaline. Kuna Harju Maakohtu 16.12.2020 otsus kaebaja suhtes ei kehti, ei saanud

registripidaja muuta (täiendada) vanemakandeid, sest sinna olid juba tehtud kanded Q vanemate

kohta, kelleks on kaebaja ja C. Perekonnaseaduse (PKS) § 162 kohaselt lõpeb lapsendamisega

lapse ja tema alanejate sugulaste sugulussuhe endiste sugulastega ning lõpevad ka sugulusest

tulenevad õigused ja kohustused. Seega lõppes Y sugulussuhe lapsega ning kõik sellest

tulenevad õigused ja kohustused õiguslikus tähenduses, kui kaebaja lapsendas Q, sõltumata

sellest, kas Y sugulus oli tuvastatud või mitte. Seadus ei näe ette, et kehtivast lapsendamisest

hilisem isaduse tuvastamine taastaks õiguslikult varem lõppenud sugulussuhte. PKS-st,

perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 15 lg-st 7 ja regionaalministri 03.05.2010 määruse

nr 8 (määrus nr 8) § 3 p-dest 1 ja 11 järeldub, et rahvastikuregistrisse kantult saab lapsel olla

ainult kaks vanemat, kes võivad olla kas eri soost või samast soost. Praegu on lapse sünnitõend

vormis, mida kehtiv õigus ette ei näe ja mis ei ole seega lubatav.

Toiming kolmanda vanema kandmisel rahvastikuregistrisse riivab oluliselt kaebaja

subjektiivseid õigusi. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg-test 1 ja 2 tulenevalt omab

rahvastikuregistri kanne ja selle alusel väljastatud lapse sünni tõend Q vanemate kohta

kolmandate isikute jaoks määravat õiguslikku tähendust. See piirab kaebaja võimalusi lapse

esindamisel, sundides kaebajat kolmandate isikute jaoks esindamist kooskõlastama isikuga,

kellel tegelikult lapse esindamise õigust üldse ei ole. Samuti annab sünni tõend kolmandate

isikute ees lapse esindamise õiguse isikule, kes tegelikult last üldse esindada ei või. See rikub

ka kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele (põhiseaduse (PS) § 12). Kui kaebaja oleks olnud

samadel asjaoludel meessoost kooselupartner Cle ja oleks peresiseselt lapsendanud C lapse,

kelle põlvnemine isast ei olnud seaduses sätestatud alusel kindlaks tehtud (või oleks võtnud

omaks isaduse), oleks kaebaja kantud lapsendamisel rahvastikuregistrisse isana ning isaduse

vaidlustamisel kohaldunuks PKS § 91 lg-s 1 sätestatud üheaastane õigust lõpetav tähtaeg alates

lapse sünnist. PKS § 91 lg 1 ja ka selle alusel tehtud kohtuotsuse kandmine registrisse on

vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei ole sätestatud õigust lõpetavat tähtaega vaidlustada lapse

(samasoolist) vanemlust, kuid on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg vaidlustada lapse isadust.

Veel rikub sama lünk PS §-i 26, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu

puutumatusele. Lapse lapsendanud samasooline vanem ei pea elama hirmus, et lapse

bioloogiline isa jätab vastuolus hea usu põhimõttega ühel hetkel koos lapse bioloogilise emaga

tegutsedes teise vanema armastatud lapsest ilma.

Kaebaja esitas 21.09.2021 Tallinna Perekonnaseisuametile taotluse kustutada rahvastikuregistri

kanne, millega on Q isana kantud rahvastikuregistrisse Y. Tallinna Perekonnaseisuamet keeldus

19.10.2021 vastusega kande kustutamisest, põhjendades seda sisulise ja õigusliku aluse

puudumisega. Keeldumine on õigusvastane. RRS § 33 lg 1 sätestab, et RRS § 32 lg-s 3

sätestatud juhtudel on volitatud töötleja kohustatud kontrollima andmete õigsust ja ebaõiged

andmed parandama. RRS § 32 lg 3 p 1 kohaselt on volitatud töötleja kohustatud tegema

andmeandjale andmete õigsuse kohta järelepärimise, kui isik on vaidlustanud tema kohta

rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsuse. Sama kohaldub, kui isik on vaidlustanud

rahvastikuregistrisse tema lapse kohta andmete kandmise õiguspärasuse. Kuna Harju Maakohtu

16.12.2020 otsuse alusel ei saanud isakannet teha, pidanuks vastustaja vähemalt kontrollima,

kas kohtuotsuse resolutsiooni toime ulatuse laiendamine registripidaja poolt on lubatav. Kanne

seab kolmandate isikute jaoks kahtluse alla kaebaja kui „teise ema“ hooldusõiguse

õiguskindluse.

Õigusvastane on ka Siseministeeriumi poolt vaide läbivaatamatult tagastamine. Asjakohatu on

Siseministeeriumi seisukoht, et põlvnemise tuvastamise kande tegemisega rahvastikuregistrisse

ei ole muudetud kaebaja ja lapse suhet ega hooldusõiguse andmeid, sest vaid kahel vanemal

kolmest on lapse suhtes „hooldusõigused“ ja lapse isal hooldusõigus puudub.

3-21-1767

4(10)

2. Tallinna linn palus 11.02.2022 ja 02.08.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata ning

taotles menetluse lõpetamist. Jõustunud kohtulahendi alusel rahvastikuregistrisse tehtud isa

kanne ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ja kaebajal puudub kaebeõigus. Vaidlustatav kanne

ei loo ka täiendavaid aluseid lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks, kuivõrd need on tekkinud

tulenevalt jõustunud kohtuotsusest. Rahvastikuregistri kande kustutamine ei muudaks

kohtuotsuse kehtivust. Kuna isaduse tuvastamise kohta on kehtiv kohtuotsus, ei ole kaebuse

eesmärki võimalik saavutada. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus.

Rahvastikuregistri kannete tegemine või nende muutmine toimub seaduses loetletud

alusdokumentide andmete alusel ning perekonnaseisuametnikul ei ole õigust kande tegemise

aluseid ise tuvastama hakata. Tegemist on formaliseeritud menetlusega. Perekonnaseisuamet

on teinud andmehõivekande Harju Maakohtu jõustunud kohtulahendilt nr 2-20-9602 ning

kandnud

andmed

rahvastikuregistrisse

oma

pädevuse

ja

õigusaktides

ettenähtud

andmekoosseisu piires. Perekonnaseisuamet ei ole asunud enda initsiatiivil kohtuotsuse

resolutsiooni laiendama ja isikuandmeid muutma. Kohtuotsuselt andmehõive tegemisel ei

muudetud kaebaja ja lapse suhet ega hooldusõiguse andmeid. Kuna kohtulahendis isa

hooldusõigusi ei käsitletud, siis lapse isal hooldusõigused rahvastikuregistris puuduvad.

Maakohtu otsusest nähtuvalt oli kaebaja kostja seadusliku esindajana kohtumenetlusse kaasatud

ning tal oli võimalik oma õigusi kaitsta kohtumenetluses.

3. Siseministeerium

palus

11.02.2022

vastuses

jätta

kaebus

rahuldamata.

Rahvastikuregistri kanne lapse põlvnemise kohta on tehtud jõustunud kohtulahendi alusel ja

kooskõlas kehtiva õigusega. Siseministeeriumi 06.07.2021 vaide tagastamise kiri on

õiguspärane. Kuigi kaebaja taotles vaidega rahvastikuregistri kande kustutamist, siis sisuliselt

on vaides eelkõige vaidlustatud lapse põlvnemise tuvastamist Yst olukorras, kus lapsel oli

rahvastikuregistrisse kantud juba kaks hooldusõiguslikku vanemat. Isaduse tuvastamise osas on

aga jõustunud Harju Maakohtu 16.12.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-20-9602. Vaide saab esitada

üksnes isik, kelle õigusi on rikutud või vabadusi piiratud. Võttes arvesse, et kande tegemisel

rahvastikuregistrisse ei muudetud ega rikutud kuidagi kaebaja vanemlikke õigusi, samuti ei

piiratud tema vabadusi, ei olnud kaebajal õigust esitada vaiet rahvastikuregistri kande

kustutamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 71 lg 1). Kaebajal ei ole võimalik

vaidemenetluse käigus vaidlustada kohtulikku isaduse tuvastamist ning sellele järgnevalt

jõustunud kohtulahendi alusel tehtud rahavastikuregistri kannet, mistõttu oli vaide tagastamine

õiguspärane.

Kehtiv õigus kohustab kandma rahvastikuregistrisse kohtulahendid, millega tuvastatakse isiku

põlvnemine. Rahvastikuregistrisse sellise kande tegemise kohustus tuleneb RRS § 21 lg 1 p-st

15, § 22 lg 1 p-st 4 ning Vabariigi Valitsuse 20.12.2018 määruse nr 129 „Rahvastikuregistri

turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate kaupa nende üleantavate andmete loetelu“

(määrus nr 129) § 24 p-st 6. PKTS § 13 lg-st 3 tulenevalt võib perekonnaseisuasutus teha

perekonnaseisuandmetes

vajalikud

muudatused

ka

ametiülesande

korras,

kui

perekonnaseisuandmed on muutunud kohtuotsuse alusel või kui andmete ebaõigsus ilmneb

Eesti või välisriigi perekonnaseisu või muudest dokumentidest. Kui kohus otsustas, et

põhjendatud ja võimalik on tuvastada lapse põlvnemine Yst, mis sai kinnituse kohtulahendis,

siis kaasnes sellega ka kohustus selliste andmete muutmiseks rahvastikuregistris.

Siseministeerium möönab, et tekkinud olukord on keeruline, kuid sellest hoolimata ei saa

Siseministeerium rahvastikuregistrikande kustutamisega muuta olematuks maakohtu jõustunud

kohtuotsust ega asjaolu, et lapse põlvnemine Yst on tuvastatud. PKS § 83 kohaselt on lapse ema

naine, kes on lapse sünnitanud ning § 84 kohaselt on lapse isa mees, kes on lapse eostanud.

Sama sätte kohaselt loetakse, et lapse on eostanud mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga

abielus, kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus. Ql oli küll kaks

vanemat, kuid ei olnud PKS-s defineeritud isa, mistõttu tekkis olukord, kus kehtiv õigus

3-21-1767

5(10)

võimaldas isaduse kohtulikku tuvastamist, olenemata asjaolust, et laps oli tegelikult juba

lapsendatud naise poolt. Lapse bioloogiliseks isaks olemine ja selle kande tegemine

rahvastikuregistrisse ei anna bioloogilisele isale siiski hooldusõigust. Lapse hooldusõiguslikud

vanemad on lapse bioloogiline ema ja kaebaja, kes on rahvastikuregistrisse kantud teise emana.

Täielik isiku- ja varahooldusõigus on vaid kaebajal ja Cl. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal

mingit kohustust kooskõlastada enda tegevust lapse esindamisel Yga. Kuivõrd Ql ei olnud

rahvastikuregistrisse isana kantud ühtegi meest, vaid kaks ema, siis ei muutunud

rahvastikuregistri kandega ka kaebaja kui Q ema õigused ja kohustused. Seega kehtib

kohtuotsus põlvnemise kohta ka kaebaja suhtes, kuivõrd laps ei saa põlvneda kaebajast.

4. C palus 04.08.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu otsuse alusel oli

perekonnaseisuasutus

kehtiva

õiguse

kohaselt

kohustatud

tegema

isa

kande

rahvastikuregistrisse. Lapsel on rahvastikuregistri andmete kohaselt kaks hooldusõiguslikku

vanemat, lapse bioloogiline ema C ja teise emana X. Rahvastikuregistris on küll kolm kannet,

kuid hooldusõiguslikke vanemaid (PKS § 120 lg 1) on endiselt kaks. Seetõttu ei ole asjakohased

kaebaja väited, et lapsel on kolm vanemat ja bioloogilise isa kanne rahvastikuregistrisse piirab

kaebaja võimalusi lapse esindamisel. Lapse isa kanne ei saa kuidagi mõjutada vanema

hooldusõiguslikke küsimusi ja lapse esindamist. Samuti ei saa üksnes Y isaduse tuvastamine

ning isa kande tegemine rahvastikuregistrisse riivata kaebaja subjektiivseid õigusi.

Riigikohtu menetluses on Y avaldus Q lapsendamise kehtetuks tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-

21-7200). Välistatud ei ole avalduse rahuldamine ning kaebaja kande kustutamine Q vanemana.

Y on lapse bioloogiline isa ja seda asjaolu ei muuda miski.

5. Y palus 04.08.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Perekonnaseisuameti 02.03.2021

toiming on õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega. Siseministeeriumi 06.07.2021 kiri nr 2-

2/327- 2 ei ole õigusvastane. TsMS § 582 lg 4 kohaselt saadab kohus põlvnemise või vanema

kande ebaõigsuse tuvastamise määruse pärast selle jõustumist perekonnaseisuasutusele. Määrus

on aluseks muudatuste tegemiseks lapse perekonnaseisuandmetes. Muudatused on tehtud

vastava jõustunud kohtulahendi alusel. Kuigi eeldatakse, et rahvastikuregistrisse kantud

perekonnaseisuandmed on õiged (PKTS § 2 lg 5), ei tekita põlvnemise registrisse kandmine kui

selline lapse ja vanema suhtes õigusi ega kohustusi. Samuti ei muuda isa kohta kande tegemine

kannet kaebaja kohta kehtetuks. Ka ei muutu isa kande tegemisega kaebaja õigused ja

kohustused lapse suhtes. Kuivõrd rahvastikuregistris puudus isa kanne ning kohtulahend on

aluseks sellise kande tegemisele, on kaebaja vaie tagastatud põhjendatult.

6. Tallinna Halduskohus jättis 28.09.2022 otsusega Tallinna linna 11.02.2022 taotluse

menetluse lõpetamiseks või kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata ning jättis kaebuse

rahuldamata.

Määruse nr 129 § 24 p 6 kohaselt kantakse rahvastikuregistrisse andmed kohtulahendite kohta,

millega tuvastatakse isiku põlvnemine. PKTS § 13 lg 2 kohaselt muudetakse

perekonnaseisuandmeid (ka) kohtuotsuse alusel. RRS § 21 lg 1 p 15 ning § 22 lg 1 p 4

koosmõjus kuuluvad rahvastikuregistrisse kantavate isikuandmete hulka ka andmed isiku

vanemate kohta, mis baseeruvad vastaval kohtulahendil. Eeltoodud õiguslikud alused

võimaldasid vastustajal vaidlustatud kannet teha ning seega ei saa sellekohast toimingut pidada

õigusvastaseks.

Lähtuvalt

PKTS

§

lg-st

võib

perekonnaseisuasutus

teha

perekonnaseisuandmetes

vajalikud

muudatused

ka

ametiülesande

korras,

kui

perekonnaseisuandmed on muutunud kohtuotsuse alusel. Seega ei ole viide või etteheide

uurimispõhimõtte ebapiisavast järgimisest asjakohane.

TsMS § 457 lg 4 teise lause järgi ei kehti põlvnemise või vanemliku hoolduse tuvastanud

kohtuotsus isiku suhtes, kes nimetatud õigust omaks peab, kuid asjas menetlusosaline ei olnud.

3-21-1767

6(10)

Antud juhul ei olnud aga tegemist situatsiooniga, kus oleks otsustatud lapsendamise järgsete

õiguste või kohustuste üle või analüüsitud mõne (varasema) kohtulahendi kehtivust kaebaja

suhtes. Harju Maakohtu 16.12.2020 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-20-9602 loeti tuvastatuks, et Q

põlvneb Yst. Perekonnaseisuasutus lähtus jõustunud ja täitmiseks kohustuslikust kohtulahendist

ning see seostus üksnes kande tegemisega kui sellisega. Seoses väitega, et enam kui kahe

vanema kajastamine rahvastikuregistris ei peaks olema lubatav, on Harju Maakohtu 16.12.2020

otsuse p-s 11 muu hulgas märgitud: „Asjaolu, et X ja C vahel oli sõlmitud kooseluleping ja et X

C nõusolekul Q lapsendas, ei tähenda seda, et Y ei saa nõuda oma isaduse tuvastamist Q suhtes,

sest ühtki meest lapse sünnitõendile ega rahvastikuregistrisse tema isana kantud ei ole.“ Kanne

on tehtud kehtivate õigusaktide alusel ja õiguspärane.

Kaebaja on taotlenud ka Siseministeeriumi 06.07.2021 kirja nr 2-2/327-2 õigusvastasuse

tuvastamist. Vastavalt HMS § 79 lg 1 p-le 4 tagastatakse vaie, kui samas asjas on olemas

jõustunud kohtuotsus. Antud juhul on Siseministeerium andnud kaebajale 06.07.2021

otsustusega rahvastikuregistri kande muutmise taotlusele eitava vastuse ja seda on ka sisuliselt

põhjendatud. Samas vormistati see vaide tagastamisena asjas olemas oleva jõustunud

kohtuotsuse tõttu. Taolist lähenemist ei saa pidada ebaõigeks, sest sisuliselt baseerubki

vaidlustatav

kanne

jõustunud

kohtulahendil.

Olukorras,

kus

vastavate

andmete

rahvastikuregistrist kustutamisele suunatud kohustamisnõue jääb rahuldamata, ei saa

Siseministeeriumi sellekohast otsustust, mis on oma sisult samalaadne, pidada õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub 26.10.2022 apellatsioonkaebuses (ja 19.10.2023 seisukohas) tühistada

halduskohtu 28.09.2022 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus, ning jätta

kaebaja menetluskulud vastustajate kanda.

Halduskohtu otsusest ei ole üheselt arusaadav, kas kohtu hinnangul tegi perekonnaseisuamet

vaidlustatud kande Harju Maakohtu 16.12.2020 otsust täites või oma ametiülesannete korras,

lähtudes PKTS § 13 lg-st 3. Kui perekonnaseisuamet tegi kande n-ö kohtuotsuse täitmisena, on

kanne ebaõige seetõttu, et maakohtu otsuse resolutsioon ei näe ette rahvastikuregistris

muudatuste tegemist. Halduskohus ei ole esitanud analüüsi, miks oli kande tegemine maakohtu

otsuse resolutsiooni ületavas osas lubatav. Seetõttu on halduskohtu otsus olulises ulatuses

põhjendamata. Maakohtu otsuse resolutsioonist ei nähtu, et sellega oleks muudetud või tuleks

muuta registrisse kantavaid isikuandmeid. Seega ei saanud perekonnaseisuamet lähtuda

isakande tegemisel kohtuotsuse resolutsioonist. See, et kohtukantselei ametnik on kohtulahendi

ekslikult saatnud perekonnaseisuametile, ei oma õiguslikku tähendust kande tegemisel. TsMS

§ 455 lg 2 sätestab üheselt, et kohus saadab kohtuotsuse ärakirja registripidajale üksnes siis, kui

kohtuotsusega on muudetud registrisse kantavaid isikuandmeid.

Kui perekonnaseisuamet tegi kande oma ametiülesannete korras, tulnuks kohaldada

uurimispõhimõtet. Ka selle tagajärjel ei saanud registrisse isakannet teha, sest kohtuotsuse

põhjendavast osast ei nähtu, et selle alusel tuleks muuta registriandmeid, ning enne vaidlustatud

kande tegemist sisaldas register juba andmeid kahe Q vanema kohta. Halduskohtu otsusest ei

nähtu, kas ja mil viisil rakendati uurimispõhimõtet ja millised olid asjakohased kaalutlused.

Kaebaja ei nõustu, et rahvastikuregistrisse kohtulahendi alusel andmehõive tegemisel piirdub

perekonnaseisuameti uurimispõhimõte vajalike asjaolude kindlakstegemisel vaid sellega, mida

kohus sisuliselt otsustas ja kas kohtulahend on jõustunud. Uurimispõhimõte ulatub ka selleni,

kas rahvastikuregistri seis võimaldab kande tegemist või on seal n-ö juba kaks vanemat ees, mis

täiendava kande tegemise välistab.

Y sugulussuhe lapsega ning kõik sellest tulenevad õigused ja kohustused lõppesid lapse

lapsendamisega sõltumata sellest, kas Y sugulus oli lapsendamise ajaks tuvastatud või mitte.

3-21-1767

7(10)

Kehtivast lapsendamisest hilisem isaduse tuvastamine ei taasta varem lõppenud sugulussuhet.

Seega ei saanud maakohtu otsuse õiguslik toime olla rohkemat kui bioloogilise pärinemise fakti

tuvastamine. Perekonnaseisuametil oleks tulnud seaduse analoogia alusel jätta kanne kolmanda

vanema kohta tegemata. Kolmanda vanema lisamine rahvastikuregistrisse (sõltumata vanema

soost) ei ole kehtiva õiguse alusel lubatud.

TsMS § 457 lg 4 teise lause järgi ei kehti maakohtu otsus kaebaja suhtes, sest ta peab

vanemaõigust omaks, kuid ei olnud asjas menetlusosaline. Ekslik on vastustaja seisukoht, et

kaebaja oleks saanud kaitsta oma õigusi selles menetluses. Kaebaja ei olnud menetlusosaline

ega saanud enda kaitseks apellatsioonkaebust esitada.

Perekonnaseisutoiming, mille käigus kanti Y lapse kolmanda vanemana rahvastikuregistrisse,

ja kande kustutamisest keeldumine, tõid kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste olulise riive.

Kanne rikub kaebaja õigusi lapse esindamisel, sundides teda kolmandate isikute jaoks

esindamist kooskõlastama isikuga, kellel tegelikult lapse esindamise õigust üldse ei ole.

Kolmandate isikute jaoks seab kanne kahtluse alla kaebaja kui „teise ema“ hooldusõiguse

õiguskindluse.

Isakande tegemine jätab kaebaja kohase kaitseta tulenevalt tema soost, mis on vastuolus PS §-

ga 12. Kui kaebaja olnuks samadel asjaoludel meessoost kooselupartner Cle ja oleks peresiseselt

lapsendanud C lapse, kelle põlvnemine isast ei olnud seaduses sätestatud alusel kindlaks tehtud

(või oleks kaebaja võtnud omaks isaduse), oleks ta lapsendamisel kantud rahvastikuregistrisse

isana ning isaduse vaidlustamisel kohaldunuks PKS § 91 lg-s 1 sätestatud 1-aastane õigust

lõpetav tähtaeg alates lapse sünnist. PKS § 91 lg 1 ja selle alusel tehtud kohtuotsuse kandmine

registrisse on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles ei ole sätestatud õigust lõpetavat tähtaega

vaidlustada lapse (samasoolist) vanemlust, kuid on sätestatud õigust lõpetav tähtaeg vaidlustada

lapse isadust. Haldusmenetluse toiming, mille tagajärjeks on õigusvastane olukord, ei ole

õiguspärane.

Siseministeeriumi 06.07.2021 kiri nr 2-2/327-2 kui eitav otsustus rahvastikuregistri kande

muutmise taotlusele on samuti õigusvastane.

Riigikohus tegi 19.05.2023 määruse tsiviilasjas nr 2-21-7200, millega jättis Y määruskaebuse

rahuldamata. Nimetatud asjas vaatasid kohtud läbi Y avaldust Q lapsendamise kehtetuks

tunnistamiseks ja Yle hooldusõiguse andmiseks. Harju Maakohus tunnistas 08.10.2021

määrusega lapsendamise kehtetuks ja andis Yle hooldusõiguse. Ringkonnakohtu 28.01.2022

määrusega maakohtu määrus tühistati ja lapsendamine jäeti kehtetuks tunnistamata. Riigikohus

märkis 19.05.2023 määruses, et kehtiv PKS ei võimalda olukorda, kus lapsel oleks õiguslikus

mõttes ühel ajal rohkem kui kaks vanemat ja selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel.

Riigikohus leidis, et olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84 sätestatud alusel kindlaks

tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost), ei saa isaduse tuvastamise

hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks, ning kohus peaks sel juhul kaaluma hagi menetlusse

võtmata jätmist. Sama põhimõte peaks kaebaja hinnangul olema kohaldatav praeguses

menetluses.

8. Tallinna linn palub 22.11.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda. Rahvastikuregistri kanne Q põlvnemise kohta on tehtud

jõustunud kohtulahendi alusel ja on kooskõlas kehtiva õigusega. Olenemata sellest, kas

kohtuotsuse resolutsioonis on selgesõnaliselt pandud kohustus rahvastikuregistri andmeid

muuta, tuleneb kande tegemise kohustus siiski kohtulahendist, millega põlvnemine tuvastati,

ning kehtivast õigusest. Ükski õigusakt ei takista kande tegemist, vaid RRS § 21 lg 1 p 15

kohustab selleks. Haldusorgani uurimispõhimõte ja diskretsioon ei ulatu õiguse tõlgendamiseni

ning kohtulahendi sisu õiguspärasuse hindamiseni. Uurimispõhimõte ei anna alust seada

3-21-1767

8(10)

kahtluse alla jõustunud kohtuotsuse sisu. Kehtiv õigus kohustab kandma rahvastikuregistrisse

kohtulahendid, millega tuvastatakse isiku põlvnemine. Rahvastikuregister on küll informatiivne

register, ent just selle abil tehakse enamikul juhtudel kindlaks põlvnemissuhe. Mida

adekvaatsem on rahvastikuregistri info, seda parem. Olukord, kus lapse isal tuleks

põlvnemissuhet tõendada kohtulahendiga, ei ole alternatiiv rahvastikuregistri kandele.

Üldreeglina eeldatakse rahvastikuregistri andmete õigsust.

Lapse bioloogiliseks isaks olemine ja selle kande tegemine rahvastikuregistrisse ei anna

bioloogilisele isale hooldusõigust. Rahvastikuregistrisse kohtuotsuselt andmehõive tegemisel ei

muudetud kaebaja ja lapse suhet ega hooldusõiguse andmeid. Kuna kohtulahendis isa

hooldusõigusi ei käsitletud, puuduvad lapse isal hooldusõigused rahvastikuregistris. Vaatamata

isa kandele on kaebajal lapse suhtes kõik vanema õigused ja kohustused. Seega ei piira kanne

kaebaja võimalusi lapse esindamisel.

Kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada, kohustades perekonnaseisuametit vastavaid

andmeid rahvastikuregistrist kustutama. See ei muudaks kehtetuks Harju Maakohtu 16.12.2020

otsuse nr 2-20-9602 õiguslikke tagajärgi. Ka isakande kustutamine ei muudaks jõustunud

kohtuotsuse kehtivust ning asjaolu, et lapse põlvnemine Yst on tuvastatud.

9. Siseministeerium palub 30.11.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda. Siseministeeriumi 06.07.2021 kiri nr 2-2/327-2 ja halduskohtu

otsus on seaduslikud ja põhjendatud. Halduskohus on põhjendanud, millistel õiguslikel alustel

rahvastikuregistri kanne tehti. Lisaks on kohus viidanud ka täiendavale võimalusele, mis on

samuti õiguspärane. Siseministeerium tagastas kaebaja vaide HMS § 79 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel.

Vastustaja on 06.07.2021 kirjas põhjendanud, miks ta leiab, et isikul ei olnud õigust vaiet

esitada, ning selgitanud, et rahvastikuregistrisse kantakse kohtulahendid, millega tuvastatakse

isiku põlvnemine. Seega on kande alus jõustunud kohtotsus. Siseministeerium põhjendas

taotluse lahendamata jätmist ja vaide tagastamist, mitte ei lahendanud isiku taotlust sisuliselt.

Tegu oli toiminguga, millega vaie tagastati.

10. C palub 30.11.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda. Rahvastikuregistri kanne on õiguspärane. Perekonnaseisuametil oli kohustus

kanda jõustunud kohtuotsuse alusel lapse bioloogilise isana registrisse Y. Kandest olenemata

on kaebajal lapse suhtes kõik vanema õigused ja kohustused. Seega ei riku kanne tema

subjektiivseid õigusi. Isakanne ei anna Yle hooldusõigust. Kandel on vaid tõenduslik tähendus.

Kande kustutamine ei muudaks jõustunud kohtuotsuse kehtivust ega asjaolu, et laps põlvneb

Yst.

11. Y palub 05.12.2022 vastuses (ja 20.10.2023 seisukohas) jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohtu otsusest selgub üheselt, et isakanne

on tehtud õiguspäraselt, kuna see on tehtud põlvnemise tuvastamise lahendi alusel ning sama

kanne tulnuks teha ametiülesande alusel ka juhul, kui seda poleks tehtud varasemalt. Kanne ei

vähenda kaebaja õigusi lapse suhtes – kaebajal on endiselt lapse hooldusõigus. Põlvnemise

registrisse kandmine ei tekita lapse ja vanema suhtes õigusi ega kohustusi. Kui vanem esindab

last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut (PKS § 120 lg 7). Seetõttu ei teki ka

reaalsuses olukorda, kus vaid kanne saaks kaebaja võimalusi lapse esindamisel piirata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde Riigikohtu 19.05.2023 määruse nr 2-21-

7200 asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3). Tõend on asjakohane (asja materjalide

juures on ka samas asjas tehtud esimese ja teise kohtuastme lahendid) ja menetlusosalistele

teada.

3-21-1767

9(10)

13. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohtu

põhjendused on alljärgnevad.

14. Y kandmine rahvastikuregistrisse Q isana oli õigusvastane põhjusel, et Eesti õigus ei

võimalda olukorda, kus lapsel oleks õiguslikus mõttes ühel ajal rohkem kui kaks vanemat (vrd

01.01.2024 jõustuva PKS § 82). Selline olukord ei saa tekkida ka lapsendamisel ega isaduse

hilisemal tuvastamisel. Seadusandja ei ole ette näinud võimalust, et lapsel oleks rohkem kui

kaks (hooldusõiguslikku) vanemat sõltumata vanemate soost (Riigikohtu 19.05.2023 määrus nr

2-21-7200, p-d 23.3 ja 24). PKTS § 30 lg-te 1‒3 kohaselt väljastatakse sünni tõendamiseks

kinnitatud väljavõte järgmistest rahvastikuregistri andmetest: 1) sündinu isikunimi, isikukood,

sünniaeg ja sünnikoht; 2) sündinu mõlema vanema isikunimi, isikukood ja sünniaeg; 3) kande

number. Sündinu ja tema vanemate isikunimed esitatakse sünnitõendil kande tegemise seisuga.

Avaldaja soovil lisatakse sünnitõendile väljavõte sündinu või vanemate nime või muude

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete muudatustest. Lapsendatu sünnitõendil

esitatakse andmed lapsendamisjärgse seisuga. PKTS § 15 lg 7 kohaselt on perekonnasündmuse

kohta väljastatavale tõendile kantavate andmete loetelu kehtestatud määrusega nr 8. Selle

määruse § 3 p-dega 1 ja 11 on kehtestatud perekonnasündmuse kohta väljastatava tõendi

andmekoosseisuna andmed, mis on toodud tõendi vormides, eri soost vanemate puhul määruse

lisas 16 toodud sünni tõendi vormis ja samast soost vanemate puhul lisas 26 toodud sünni tõendi

vormis. Tõendi vormidest järeldub, et rahvastikuregistrisse kantult saab lapsel olla kaks

vanemat, kes võivad olla kas eri soost või samast soost.

15. Kui kaks vanemat on juba rahvastikuregistrisse kantud, ei saa perekonnaseisuasutus

kolmandat vanemat sinna juurde lisada ei kohtuotsuse alusel ega ametiülesande korras, vaid

vanema kande muutmine saab toimuda vaid juhul, kui n-ö uus vanem astub senise vanema

asemele, st kehtivat vanemakannet tühistava kohtulahendi (vanema kande vaidlustamise hagi)

alusel (vrd Riigikohtu 23.05.2012 määrus nr 3-2-1-48-12, p 19). Praegusel juhul ei tunnistatud

Harju Maakohtu 16.12.2020 määrusega nr 2-20-9602 (dtl 17 jj) lapsendamist kehtetuks ega

tühistatud X kohta tehtud vanemakannet rahvastikuregistris. Järelikult ei olnud kohtulahendit,

mille alusel oleks perekonnaseisuasutus saanud vanema kannet muuta. Riigikohus on

19.05.2023 määruse nr 2-21-7200 p-des 24.1 ja 24.2 lisaks selgitanud, et lapsendamine toob

PKS § 162 kohaselt kaasa lapse ja tema endiste sugulaste sugulussuhete lõppemise. Ka

peresisesel lapsendamisel ei teki põlvnemissuhet rohkem kui kahe vanemaga, sest lapsendaja

astub ühe (bioloogilise) vanema asemele. Olukorras, mil isadust ei ole mõnel PKS §-s 84

sätestatud alusel kindlaks tehtud, kuid lapsel on juba kaks vanemat (sõltumata vanema soost),

ei saa isaduse tuvastamise hagi pidada õiguslikult perspektiivikaks. Kohus peaks sellises

olukorras kaaluma isaduse tuvastamise hagi menetlusse võtmata jätmist TsMS § 371 lg 2 p 2

alusel.

16. Praegusel juhul lisas perekonnaseisuasutus Harju Maakohtu 16.12.2020 määruse nr 2-20-

9602 alusel rahvastikuregistrisse kolmanda vanema, millega tekkis Ql õigusvastane sünnitõend

(kaks ema ja üks isa). Kuna lapsendamine oli jätkuvalt kehtiv, puudus perekonnaseisuasutusel

viidatud kohtumääruse tulemusel järelikult õiguslik alus rahvastikuregistris lapsendamisjärgse

sünnitõendi muutmiseks (PKTS § 30 lg 3) ja perekonnaseisuasutus ei oleks tohtinud vastavat

andmehõivet teha. Perekonnaseisukande tegemiseks vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks võib

perekonnaseisuametnik rakendada haldusmenetluse seaduses sätestatud uurimispõhimõtet

(PKTS § 6 lg 1).

17. Eelnevast tulenevalt oli õigusvastane Tallinna Perekonnaseisuameti 02.03.2021 toiming,

millega kanti rahvastikuregistrisse Q isana Y, ja samal põhjusel oli õigusvastane Tallinna

Perekonnaseisuameti 19.10.2021 keeldumine (dtl 82) isa kande kustutamisest. Nende

toimingute õiguspärasuse hindamisel ei oma iseseisvat tähendust, kas Harju Maakohtu

3-21-1767

10(10)

16.12.2020 määrus nr 2-20-9602 on TsMS § 457 lg 4 alusel X suhtes kehtiv või mitte. Samuti

puudub alus hinnata PKS § 91 lg 1 kooskõla PS-ga, sest viidatud norm ei ole praeguse vaidluse

lahendamisel asjassepuutuv.

18. Õigusvastane oli ka Siseministeeriumi 06.07.2021 vaide tagastamine, sest puudus

kohtuotsus, mille alusel oleks saanud Q isana rahvastikuregistrisse kanda Y (vt põhjendusi

eespool) ja vale vanema kanne riivas X subjektiivseid õigusi. Rahvastikuregistri kandel on

tõenduslik tähendus: rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse ja nendest

lähtutakse avaliku ülesande täitmisel (RRS § 6 lg-d 1 ja 2). Kui rahvastikuregistri kanne on vale,

võib õigustatud isik paluda selle parandamist (RRS § 3 lg 2 ja § 104 lg 1). Järelikult ei saanud

Siseministeerium X vaiet tagastada HMS § 79 lg 1 p 1 ega p 4 alusel.

19. X apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb

ise asjas uue otsuse, millega rahuldab X kaebuse, kohustab Tallinna Perekonnaseisuametit

kustutama rahvastikuregistris Y Q isana ja tuvastab Siseministeeriumi 06.07.2021 kirja

õigusvastasuse.

20. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb Tallinna linnalt ja Siseministeeriumilt mõista välja X esimese

ja teise kohtuastme menetluskulud. Esimeses kohtuastmes oli X esindajakulu 621,60 eurot

(koos käibemaksuga), mille lisandus riigilõiv 30 eurot, seega kokku 651,60 eurot (dtl 33, 84,

152 jj). Apellatsiooniastmes oli kaebaja esindajakulu 1448 eurot (koos käibemaksuga), millele

lisandus riigilõiv 20 eurot, seega kokku 1468 eurot (dtl 185 ja 211 jj). Kaebaja menetluskulud

on kahes kohtuastmes kokku 2119,60 eurot. Ehkki üldreeglina ei tohiks apellatsioonimenetluse

esindajakulud olla suuremad kui esimeses kohtuastmes, tuleb praegusel juhul võtta arvesse, et

kaebaja võttis endale esindaja ajal, kui kohtumenetlus halduskohtus oli juba pooleli.

Esindajakulud on olnud vajalikud ja mõistlikus suuruses. Kuna vastustajaid on praeguses

haldusasjas kaks ja mõlema suhtes tuleb kaebus rahuldada, mõistab ringkonnakohus

vastustajatelt välja kaebaja menetluskulud võrdsetes osades, s.o 1059,80 eurot Tallinna linnalt

ja 1059,80 eurot Siseministeeriumilt. Kaebaja taotlus viivise tasumise kohustamiseks

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 alusel jääb rahuldamata. Sellise võimaluse sätestab küll TsMS §

177 lg 4, kuid HKMS ei näe hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise tasumist ette

(HKMS § 1 lg 3).

Vastustajate ja kolmandate isikute menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel nende

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)