1-16-9149/132 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

3. november 2023, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-16-9149

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 16. oktoobri 2023

määrus

süüdimõistetu

tingimisi

ennetähtaegselt

vangistusest vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu Marius Mitt (isikukood 38301300334),

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata süüdimõistetu Marius Mitti taotlus kuulata üle tunnistajad.

2. Jätta Viru Maakohtu 16. oktoobri 2023 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 7. novembri 2016 määrusega tunnistati lubatavaks Marius Miti suhtes tehtud

Soome Vabariigi Espoo I astme kohtu 27. mai 2014 kohtuotsuse ja Helsingi Apellatsioonikohtu

30. juuni 2015 kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis. Sama määrusega kvalifitseeriti M. Miti

toimepandud kuritegu KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja karistati M. Mitti 13 aasta vangistusega.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema kinnipidamise päev, s.o 18. september 2013.

Tallinna Ringkonnakohtu 4. jaanuari 2017 määrusega määrati, et jäetakse Harju Maakohtu

7. novembri 2016 määrus sisuliselt muutmata, kuid täpsustati maakohtu määruse resolutsiooni

p 2 selliselt, et M. Miti poolt toimepandud kuritegu ei kvalifitseerita Eestis ümber ega mõisteta

talle karistust, vaid määrati M. Miti poolt Soome Vabariigis toime pandud tegude eest Eestis

täidetavaks karistuseks 13 aastat vangistust.

Karistuse kandmise aja lõpp 18. september 2026.

2. Viru Maakohtu 16. oktoobri 2023 määrusega jäeti M. Mitt ennetähtaegselt vangistusest

vabastamata. Vabastamise formaalsed eeldused on täidetud (nõutud osa karistusest on kantud

ja elukoht on olemas), täitmata on materiaalsed eeldused.

2.1. M. Mitt kannab 13-aastast karistust kahe raske narkokuriteo toimepanemise eest. Vanglas

viibib süüdimõistetu kolmandat korda, millest järeldub, et varasemalt mõistetud karistused ei

ole isikule vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud ega hoidnud teda edaspidi kuritegude

toimepanemisest, vaid kinnipeetav on jätkanud kuritegudega. M. Mitt on varasemalt

kriminaalhooldusele määratud kolmel korral ning kahel korral kolmest kriminaalhooldus

ebaõnnestus. Iseloomustusest nähtub, et M. Mitti on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral,

neist kolm on Soomes määratud karistused ning varasemad kuriteod enamuses sisaldavad

vägivalda. On korduvalt väärteokorras karistatud kiiruse ületamise ning joobes juhtimise eest.

Euroopa Karistusregistrite Infosüsteemi kohaselt Soomes karistatud varasemalt raske

narkokuriteo, vägivaldse isikuvastase kuriteo, raske varguse, ebaseadusliku teise isiku

esinemise, dokumendi võltsimise, ebaseadusliku piiri ületamisega seotud kuriteo eest. M. Miti

kuritegelik ampluaa on olnud lai ning kuritegelik karjäär võrdlemisi pikaajaline ning teda

iseloomustab vägivaldsus, impulsiivsus, kuritegelikul teel majandusliku kasu teenimise

eesmärk, hoolimatu ja riskiv eluviis. Ajas on kasvanud kuritegude ühiskonnaohtlikkus ja

M. Miti kalkuleeriv tegevus suurema kuritegeliku hõlptulu teenimiseks. M. Miti eelnev

kokkupuude kriminaalõigussüsteemiga viitab selgelt uute kuritegude toimepanemise ohu

kõrgele riskile. Seega annab kinnipeetava varasem elukäik kohtule põhjendatud aluse karta, et

katseaeg ühes käitumiskontrollile allutamisega ja elektroonilise valvega ei pruugi olla

kinnipeetava puhul uusi kuritegusid maandavaks teguriks.

2.2. Maakohus luges positiivseks, et süüdimõistetu on vanglas läbinud sotsiaalprogrammi Õige

Hetk, töötanud kaaskinnipeetava abistajana, on läbinud kahel korral suhtlusprogrammi ning

kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad.

M. Mitil puuduvad sõltuvused, tal on olemas kindel elu- ja töökoht. Kuivõrd osa kuritegusid,

sealhulgas viimase kuriteo, pani kinnipeetav toime oma majandusliku olukorra parandamiseks,

on vabanemisel töökoha ja sissetuleku olemasolu uue kuriteo toimepanemise riski maandavaks

teguriks. Lisaks ei ole kinnipeetaval tasumata rahalisi nõudeid ja vabanemisfondis on arvestatav

summa. Maakohtus tekitas kahtlusi aga tööandja võime maksta kinnipeetavale lubatud töötasu

ca 1000 eurot (bruto), milliseks järelduseks andis alust äriühingu müügitulu ja kasum. Seega

esineb jätkuvalt risk tulenevalt majanduslikust toimetulekust. Pärast viimase süüdimõistva

kuriteo käideldud narkootilise aine koguste (umbes 23 kg amfetamiini, 1 kg MDMA-d ja 1 kg

hašišit) käitlemisest saadud tulu teenimist oli maakohtul raske uskuda, et kinnipeetav hakkab

sellises äriühingus tööle. Ka tema varasem töökogemus on pigem olematu. Samuti ei toeta tema

tööle asumist kinnipeetava suhtumine töösse ning tema mõneti subkultuurilised hoiakud

kinnipidamisasutuses (vanglas koristaja tööst keeldumine). Terviseprobleemidele tuginevad

põhjendused ei ole adekvaatsed, kuna vangla kontrollib enne kinnipeetava tööle määramist

tema terviseseisundit ega määra tööle sellist isikut, kes oma tervisliku seisundi tõttu töötada ei

saa. Lisaks on ta kuritegusid toime pannud grupis, mis viitab kuritegelikele tutvustele ning teiste

poolt mõjutatavusele. Isik ei soovi katkestada suhteid kriminaalkorras karistatud isikutega. Ta

suhtleb endiselt J. Tarvisega.

2.3. M. Mitt on osalenud küll taasühiskonnastavates tegevustes, kuid iseloomustusest nähtub,

et agressiivsuse asendamise treeningul põhinevaid vestlusi tuleb temaga jätkata, kuna vestlused

ei ole kinnipeetavale mõju avaldanud ja kinnipeetav on käitunud peale vestlusi endiselt

agressiivselt. Väidet kinnitab ka asjaolu, et M. Mitt kannab karistust tugevdatud järelevalvega

üksuses. M. Mitt on tegusid toime pannud nii alkoholijoobes kui kainena.

2.4. Kohtuistungil rõhutas M. Mitt, et iseloomustuses toodud andmed on enamasti valed.

Maakohus sellega ei nõustunud. M. Miti väljaütlemised ja seisukohad väljendavad selgelt tema

hoiakuid ja mõtlemismustreid, mis tingimisi ennetähtaegset vabanemist ei toeta. M. Mitt ei

samasta end küll kriminaalse subkultuuri väärtustega, kuid oma tegusid õigustab, pisendab oma

osa probleemide tekkimisel, tajutav on mõningane manipulatsioon. Enda probleemides kaldub

süüdistama olukorda ja teisi inimesi. Samas oskab mingil määral arvestada ka teiste inimeste

seisukohaga, kui need seisukohad on temale kasulikud. Seda ilmestab hästi kohtuistungil

kinnipeetava poolt avaldatu, mille kohaselt on vangla iseloomustuses õige ainult talle kasuks

olev

informatsioon.

Kinnipeetava

manipuleerivale

käitumisele

viitab

ka

vangla

meditsiiniosakonna hinnang, mille kohaselt M. Mitt püüab vangistuses tugevalt oma

terviseprobleeme võimendada ning tema korduvalt väljendanud suitsiidimõtted ei ole

tõsiseltvõetavad.

2.5. Maakohtul puudus kinnipeetava eelnevat elukäiku ning hoiakuid arvesse võttes

veendumus, et ta oleks oma kuritegelikust käitumisest käesolevaks ajaks teinud vajalikud

järeldused ning kriminaalhooldus oleks M. Miti puhul uusi kuritegusid maandavaks teguriks,

kuivõrd varem ei ole katseaeg olnud piisav hoidmaks ära isiku poolt uue kuriteo toimepanemise.

Kinnipeetaval on jäänud kanda veel küllaltki pikk karistusaeg, mille kestel omandada

ühiskonnanorme väärtustavaid hoiakuid ja näidata jätkuvat suutlikkust vangistuses viibides

õiguskuulekalt käituda. Vangla ja prokuratuur ei toeta samuti kinnipeetava vangistusest

tingimisi enne tähtaega vabastamist.

3. Viru Maakohtu 16. oktoobri 2023 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu

M. Mitt, kes taotleb tühistada maakohtu määrus, võtta määruskaebus menetlusse, täita selles

esitatud taotlused ja vabastada M. Mitt tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise järelevalve alla.

Maakohus eiras kaebaja põhiväiteid ja faktilisi asjaolusid, keeldus üle kuulamast tunnistaja ning

kohaldas valesti Riigikohtu praktikat. Süüdimõistetu juhib tähelepanu, et vangla riskiprotsente

ei saa arvestada. Kaebaja on nõus vabanema ka ilma tunnistajate ülekuulamiseta, kui kohus

otsustab maakohtu määruse tühistada ja kaebaja vabastada.

3.1. Kaebaja ei ole rahul vangla iseloomustusega ja sellega, et maakohus seda arvestas.

Kaebajale oleks tulnud anda võimalus iseloomustuses olevate vigade ümberlükkamiseks ning

tunnistajate ülekuulamiseks. Kohtuistungil ütles kohtunik, et süüdimõistetu räägiks, mis on

iseloomustuses valesti, kuid kaebaja leidis, et selleks oleks vaja võib-olla tunnistajad üle

kuulata. Tunnistajaid üle ei kuulatud ning M. Mitil puudus võimalus valeväidete

ümberlükkamiseks.

3.2. M. Mitt toob enda suhtes välja positiivsena, et ta oli sotsiaalprogrammi Õige hetk jooksul

avatud ja jutukas; kaebajal olid kodused tööd alati tehtud; programmi läbiviija hinnangul on

kaebajal

head

teadmised

ja

oskused

emotsioonide

juhtimiseks

jne,

puuduvad

distsiplinaarkaristused, on täitnud individuaalset täitmiskava, puuduvad rahalised nõuded,

vabanemisfondis on 2175 eurot, vabanedes on olemas töökoht, elukoht vanemate juures, kes

ootavad kaebajat koju ja on valmis toetama. Süüdimõistetu ei ole rahul sellega, et maakohus

väitis, et vangla kontrollib enne süüdimõistetu tööle määramist süüdimõistetu tervist. Lisaks ei

paigutata tugevdatud järelevalvega osakonda agressiivse käitumise pärast, vaid ametnike

manipuleeriva suva alusel. M. Mitt ei käitu agressiivselt, kuid on valmis jätkama vestlustega

kriminaalhooldajaga vabaduses, kui seda peetakse vajalikuks.

3.3. M. Mitt toob välja, et ta on kolmel korral kriminaalhooldusele määratud, millest kaks

ebaõnnestus ning teisel korral temast mitteolenevatel põhjustel. Esimesel korral karistati

süüdimõistetut 2004. aastal tingimisi vangistusega (kaebaja rikkus kriminaalhooldusnõudeid

2004 ehk 19 aastat tagasi). 2005. aastal pöörati tingimised täitmisele ja kaebajale mõisteti kokku

(st koos tingimistega) 3-aastane reaalne vangistus, sest kaebaja sooritas 2004. aastal uue

kuriteo. 2007. aastal vabastati kaebaja ennetähtaegselt vangistusest. M. Mitile jääb

arusaamatuks, kuidas mõjutab 20 aastat tagasi kriminaalhooldusnõuete rikkumine kaebaja

vabastamist käesoleval ajal, kui ei mõjutanud 2007. aastal, kui süüdimõistetu vabastati

ennetähtaegselt. Teine kriminaalhooldus ebaõnnestus Soomes karistuse kandmise tõttu.

3.4. Maakohtu viited meditsiiniosakonna hinnangule on põhjendamatud, kuna need on valed

ning kaebajal puudus maakohtus võimalus end nende eest kaitsta. Kaebaja ei võimenda enda

terviseprobleeme

vaid

ravita

jätmise/ebainimliku

kohtlemise

tulemusel

M. Miti

terviseprobleemid võimenduvad iseenesest.

3.5. Tööle saamise osas selgitas süüdimõistetu kohtuistungil, et äriühing alles alustab tegevust

graniitkillustiku maaletoomisega. Samuti saab M. Mitt vajadusel võtta end töötuna arvele,

millega oleks automaatselt tagatud sissetulek. M. Mitt otsis endale ka uue töökohas, kus

äriühingul on reaalne kasum ja müügitulu ning M. Mitt hakkaks töötasu saama esimesel neljal

kuul 1850 eurot ja edasiselt 2100 eurot.

3.6. Süüdimõistetu annab ülevaate kohtuniku tehtud lahenditest kahes sarnases kohtuasjas, kus

asjaolusid tõlgendati kaebaja hinnangul väga erinevalt. M. Mitt selgitab, et ta suhtleb endiselt

kuriteokaaslase J. Tarvisega, kes on kaebaja lapsepõlvesõber ning vanglas kannavadki karistust

kriminaalkorras karistatud isikud, kes on omavahel sunnitud suhtlema. Küll ei tulnud M. Mitt

vanglasse uusi sõpru otsima. Positiivsete asjaolude väärtustamise asemel on maakohus püüdnud

pigem leida õigustust sellele, miks kaebajat vangistusest mitte vabastada. Kohtumäärustest ei

selgu, mis peaks motiveerima kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma, kui seda ennetähtaegsel

vabastamisel ei arvestata. Samuti ei selgu, miks ei ole võimalik kriminaalhooldusega

süüdimõistetu riske kontrollida ja leevendada. Maakohus on rikkunud seaduse ühetaolise ja

võrdse kohtlemise põhimõtet. Lisaks kiirustas kohtunik istungi lõpetamisega, kuna järgmine

istung tuli peale, mis viitab sellele, et kohtud on ülekoormatud, kohtunikud väsinud ja ei suudeta

tõendeid objektiivselt hinnata. M. Mitt soovib, et tema suhtes järgitakse kriminaalpoliitika

põhialuseid aastani 2023 ning et ta vabastatakse tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve

alla. Soome Vabariigis mõistetud vangistus nägi ette, et kaebaja vabaneb vangistusest

automaatselt peale 2/3 mõistetud karistuse ära kandmist.

3.7. Veel esitas süüdimõistetu määruskaebuse täienduse selle kohta, et süüdimõistetul on õigus

eeldada, et hea käitumise ja KarS § 76 lg-s 4 märgitud asjaolude esinemise korral saab ta pärast

karistuse osalist ärakandmist enne tähtaega vabaneda ning ei ole alust väita, et M. Miti

käitumine kantud vangistuse jooksul ei ole muutunud. Süüdimõistetu kordab üle, et tal on toetav

perekond, kindel elu- ja töökoht, pole sõltuvusi, puuduvad võlgnevused, on ainult 1

kriminaalkaristus. M. Mitt on teinud vajalikud järeldused ja soovib edaspidi elada vaid

seadusekuulekalt.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

4. Kohtukolleegiumi hinnangul on määruskaebus tervikuna perspektiivitu ega too endaga kaasa

maakohtu määruse tühistamist. Esitatud määruskaebus ei anna alust järelduseks, et maakohus

oleks rikkunud materiaal- või menetlusõigust.

5. Esmalt märgib ringkonnakohus, et edutuks jääb süüdimõistetu taotlus tunnistajate

ülekuulamiseks. Määruskaebused vaadatakse ringkonnakohtus KrMS § 390 lg 3 kohaselt läbi

kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks ega vajalikuks käesoleval ajal

kohtuistungi korraldamist, veel vähem määruskaebuses toodud tunnistajate ülekuulamiseks.

Juba ainuüksi määruskaebusest nähtub, et süüdimõistetu lihtsalt väidab, et iseloomustus

sisaldab valet, kuid ei põhjenda, miks see on vale ja mis selle ümber lükkab. Seega ei saa pidada

vajalikuks ei tunnistajate ülekuulamist ei maakohtus ega ka ringkonnakohus. Maakohus on

seejuures põhjalikult ära näidanud, et süüdimõistetu peab valeks kõike seda, mis teda

negatiivselt iseloomustab ehk kohtukolleegiumil puudub alus arvata, et need väited oleks

kantud muust kui üksnes kaitsetaktikast.

Siinkohal märgib kohus ka, et M. Mitt on asjatult koormanud määruskaebust vangla välja

toodud riskiprotsentidega seotud argumentidega. Maakohus ei ole seda arvestanud, seega on

selle analüüs ka põhjendamatu.

Lisaks ei saa süüdimõistetu nõuda, et kohus arvestaks talle sobivaid ja meeldivaid dokumente,

vaid süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel tuleb kohtul lähtuda seadusest.

6. Määruskaebuses viidatakse ka sellele, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Kaalutlusveaga

on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust

teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise

asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest

õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel

kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab

kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus

diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga.

Käesolevalt kohus kaalutlusviga ei tuvastanud.

Kaalutlusõiguse teostamisel – sh KarS § 76 lg 4 kohaldamisel – siduvate õiguse üldpõhimõtete

hulka kuulub vaieldamatult ka PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte. See ei tähenda

aga seda, et kohus rikuks süüdimõistetut vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jättes

automaatselt tema võrdsuspõhiõigust, kui varem on mõni teine süüdimõistetu suuremal või

vähemal määral sarnastel asjaoludel vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Võrdse

kohtlemise põhimõte võib ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendava kohtu siduda vaid

praktikas selgelt välja kujunenud otsustuskriteeriumitega. Üksnes juhul, kui kohtupraktikas

kujuneksid välja mingid selgelt võrreldavad standardsed tüüpjuhtumid, mil süüdimõistetu

(praktiliselt alati) ennetähtaegselt vangistusest vabastatakse, saaks rääkida sellest, et võrdse

kohtlemise argument võib olulisel määral piirata kohtu kaalutlusõigust konkreetse

süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. Kuid selgi juhul tuleks kohtul alati

hinnata, kas menetletav juhtum on varasematega määravas osas sarnane ja kas kohus ei pea

vajalikuks algatada senise praktika muutmist. Kindlasti ei saa aga võrdse kohtlemise

põhimõttele tuginedes väita, et kui kunagi on jõustunud mõni kohtulahend, millega on keegi

ennetähtaegselt vangistusest vabastatud, tuleb edaspidi ennetähtaegselt vangistusest vabastada

iga süüdimõistetu, kes on KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude poolest varem vabastatud

isikuga sarnases olukorras. Selline tõlgendus viiks vastuvõetamatu olukorrani, kus ühe või

mõne kohtu avaral diskretsioonil põhinev kaalutlusotsus konkreetse juhtumi lahendamisel

seoks kogu kohtusüsteemi kõigi järgnevate sarnaste juhtumite lahendamisel. (Tartu

Ringkonnakohtu 15. aprilli 2019 määrus asjas nr 1-16-9898)

Ei saa nõustuda määruskaebuses väljatooduga, et ennetähtaegne vabastamine sõltub justkui

kohtunikust ning vaatamata sellele, et üks kaebaja hinnangul sarnaste andmetega süüdimõistetu

on vabastatud, kuid ühetaolise ning võrdse kohtlemise rikkumise tõttu M. Mitt jääb

vabastamata.

Isiku ennetähtaegne vabastamine on diskretsiooniotsus, kuid seejuures on see sõltuv

konkreetsest

süüdimõistetust.

Ennetähtaegne

vabastamine

sõltub

aga

konkreetsest

süüdimõistetust ning tema puhul materiaalsete eelduste täidetusest tulenevalt KarS § 76 lg-st 4.

Isegi juhul, kui määruskaebuses toodud juhtum, mis on välja toodud ennetähtaegse vabastamise

küsimuse argumenteerimiseks, oleks praegusega määravas osas sarnane, ei piisaks sellest,

järeldamaks, et M. Mitt kuulub sellisesse süüdimõistetute kategooriasse, mille liikmed selgelt

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tavaliselt vangistusest ennetähtaegselt vabastatakse.

Kolleegiumi hinnangul ei võimalda miski määruskaebuses märgitust asuda seisukohale, et

M. Miti vangistusest enne tähtaega vabastamata jätmine rikuks PS § 12 lg-st 1 tulenevat

võrdsuspõhiõigust.

7. Lisaks kumab määruskaebusest läbi justkui süüdimõistetu peaks vabastatama ja Soomes

Vabariigis oleks ta vabastatud. Soome Vabariigi ja Eesti Vabariigi ennetähtaegse vabastamise

kord on erinevad ning praegusel ajal kannab M. Mitt karistus Eesti Vabariigis, mistõttu ei toimu

vabastamine automaatselt, vaid tuleb arvestada KarS § 76 lg 4 asjaolusid. Siinkohal on paslik

ka meelde tuletada, et süüdimõistetu ei saa nõuda ennetähtaegset vabastamist, kui tema leiab,

et see on põhjendatud. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate

karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud

tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole

tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset

vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1, RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 18). See

tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud

süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota,

et kogu karistust ei tule ära kanda. Küll KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga

seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise

järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega

peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi 4.

lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades

silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul

(RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 19).

8. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu valdavat positiivset käitumist vangistuses ning

individuaalse täitmiskava läbimises osalemist ja nende asjaolude määruskaebuses

ülekordamine ei muuda nende asjaolude kaalu kogumis.

Seoses kinnipeetava iseloomustuses esinevate valedega märgib ringkonnakohus, et

süüdimõistetu on ise määruskaebuses välja toonud, et maakohus andis talle võimaluse selgitada,

milles seisneb vastuolu, kuid M. Mitt soovis asja läbi vaatamist nii nagu talle oleks meeldinud,

jättes seejuures vastuolud välja toomata. Seega, on süüdimõistetu väited üksnes hüpoteetilised.

Tulenevalt sellest ei pea kohus paljasõnalisi hüpoteetilisi väiteid ka kuigi usutavaks ning leiab

nagu maakohuski, et see on kantud pigem kaitsetaktikast.

Ka on põhjendamatu süüdimõistetu rahulolematus maakohtu argumentatsiooniga sellest, et

süüdimõistetu on oma käitumise pärast tugevdatud järelevalvega osakonnas. Viru Vangla

moodustamise ja põhimäärus määruse alusel (vastu võetud 13.06.2006 justiitsministri määrus

nr 20) § 142 kohaselt on teise üksuse põhiülesanne korraldada pidevat tugevdatud järelevalvet

vajavate kinnipeetavate järelevalvet ja vangistuse täideviimist. Kohtupraktikast nähtuvalt

paigutatakse süüdimõistetu osakonda vastavalt riskihindamisele, seega ei saa asuda

seisukohale, et see toimub lihtsalt kellegi subjektiivse arvamuse alusel. Ka jääb

ringkonnakohtule arusaamatuks, miks peaks olema vanglal huvi valetada M. Miti peale või

paigutada süüdimõistetu manipuleeriva suva järgi kuhugile. Süüdimõistetu ennast agressiivseks

ei pea, aga on nõus jätkama vastavasisuliste vestlustega vabaduses. Millist eesmärki siis need

vestlused omama peaksid, jääb arusaamatuks. Ka nähtub sotsiaalprogrammi Agressiivsuse

asendamise treeningu vestluste tagasisidest, et vestlustega tuleb jätkata, kuna vestlused ei ole

kinnipeetavale mõju avaldanud ja kinnipeetav on käitunud peale vestlusi endiselt agressiivselt.

Seega süüdimõistetu sõnas väljendatu ei lange kokku vangla tagasisidega.

Ka ei jaga ringkonnakohus süüdimõistetu argumentatsiooni sellest, et 20 aastat tagasi

toimepandud kriminaalhooldusnõuete rikkumised ei kirjelda seda käesoleval ajal. Esiteks ei ole

rikkumistest möödas sellist aega ning nimetatud rikkumised kirjeldavad väga üheselt

süüdimõistetu käitumise kuritegelikku aktiivsust. Lähtudes süüdimõistetu kirjeldusest, et 2004

süüdimõistmine, 2004 kriminaalhooldusnõuete rikkumine, 2005 karistuse täitmisele

pööramine, 2007 karistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ning uue kuriteo

toimepanemine (s.o enne 18.09.2013) viitab üheselt sellele, et isik oli sel perioodil

märkimisväärselt kuritegelikult aktiivne ega hoolinud talle määratud karistusest või talle

pandud nõuetest ja kohustusest. Kuriteo toimepanemine teises riigis ei ole argumendiks, miks

väita, et Eesti Vabariigis määratud kriminaalhooldus ebaõnnestus isikust sõltumatul põhjusel.

Inimese puhul, kes ei õpi ka talle võimaluste andmisel, ei ole alust arvata, et kriminaalhooldus

oleks tema jaoks mõjus. Ka ei nähtu vangla iseloomustusest ega süüdimõistetu

määruskaebusest selles osas midagi muud. Pigem vastupidi, nagu märkis ka maakohus, siis

nähtub pigem süüdimõistetu manipulatiivne käitumine. Lisaks töötavad meditsiiniosakonnas

vastava haridusega inimesed ning ei ole alust arvata, et M. Mitt jääks abita. Veel tuleneb VangS

§ 52 lg-st 2, et arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid

vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi

osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.

Maakohtu argumentatsioon töökohta osas oli põhjendatud ning ilmselt sai sellest aru ka

süüdimõistetu, kes ringkonnakohtu menetluse ajaks esitas uue töökoha garantiikirja, mille

kohaselt makstakse isikule märkimisväärset töötasu, kellel puudub varasem töökogemus ning

väljaõppe omandamine on võimalik töökohal. Samas, tutvudes kinnipeetava iseloomustusega

nähtub, et isikul puudub ametlikult töötamise kogemus ning soovist elada kõrgema

elukvaliteediga on süüdimõistetu toime pannud kuritegusid majandusliku kasu eesmärgil.

Seega garanteeritud töökoha olemasolu leevendab mõningal määral majanduslikust

toimetulekust uue kuriteo toimepanemise riske. Kinnipeetava iseloomustuse alusel ei ole

põhjust järeldusteks, et süüdimõistetul ei oleks varasemalt olnud garanteeritud elukohta või

lähedaste toetust ehk tegemist ei ole asjaoludega, mis maandaks M. Miti uute kuritegude riski.

Analüüsides kõiki asjaolusid kogumis leiab ka ringkonnakohus, et M. Miti puhul on uute

kuritegude risk märkimisväärne ning konkreetse süüdimõistetu puhul ei ole see käesoleval ajal

maandatav ka kriminaalhooldusega.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru

Maakohtu 16. oktoobri 2023 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)