3-21-2641/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2641

Haldusasi

X kaebus Kaitseväe tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja adv Katrin Paulus

Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja KL

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta X 29. septembri 2023. a menetlusdokumendi lisa (dtl 166–167) haldusasja nr

3-21-2641 materjalide juurde.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2022. a

otsuse haldusasjas nr 3-21-2641 resolutsioon muutmata, asendades halduskohtu

otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. novembril 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-21-2641

2(12)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseväe arstlik komisjon (KAK) hindas 07.09.2020 otsuses nr 13423 „Tervisenõuetele

vastavuse hindamine“ kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 30 lg 1 p 1 ja § 31 lg 1 alusel ning

lähtudes Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määrusest nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja

tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ ja samuti kaitseministri

26.02.2013 määrusest nr 9 „Arstlike komisjonide moodustamise ja koosseisu kinnitamise korra

ning komisjonide töökorra, komisjoni liikmete töö tasustamise ulatuse ja korra ning

kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku arstlikule läbivaatusele ja

terviseuuringule suunamise ning nende eest tasumise korra kinnitamine“, et X vastab

tegevväelase C-taseme tervisenõuetele, sõjarelva kandmise õiguseta Kaitseliidu Tallinna

maleva transpordiallohvitseri ametikohal. Otsuses viidati diagnoosidele: paanikahäire (F41.0),

mis ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega; mõlema silma operatsiooniga

korrigeeritud lühinägevus (H52.1) ja kahepoolne neurosensoorne kuulmisnõrkus (H90.3).

2. X esitas Kaitseministeeriumi arstlikule vaidekomisjonile 10.09.2020 vaide ning palus

vaadata ümber KAK-i hinnang, et ta vastab C-taseme tervisenõuetele, ja vaidlustas lisaks väite,

et paanikahäire ei ole meditsiiniliselt seotud teenistusülesannete täitmisega. KAK ei ole

paanikahäire diagnoosi süvenenud ja otsus on tehtud ainult dokumentide põhjal. Paanikahäire

avaldus esimest korda 2014. a septembris missiooniväljaõppe käigus. Spetsialistide hinnangul

oli häire tingitud ületöötamisest / läbipõlemisest. Kuna see diagnoos ei ole varem takistanud

arstliku komisjoni läbimist A-tasemele vastavana, siis ei ole vaide esitaja selles osas ekspertiisi

nõudnud. Vaide esitajal ei ole ühtegi C-tasemele vastavat sõltuvust või tervisehäiret. KAK

lähtus alusetult ainult diagnoosist. Vaide esitaja on valmis läbima ekspertiisi. Vaide esitaja on

häirega pidevalt tegelenud, see on taandumas ja ei ole seganud teenistusülesannete täitmist või

eraelu. Puhkeaja vähesuse või liigse tööle keskendumise tõttu lõi probleem välja üksnes korra

2019. a kevadel, kuid normaalne tervislik seisund taastus kiiresti. Vaide esitaja on instruktorina

seotud valdavalt taktikalise väljaõppega, kuid C-taseme määramisest tulenevalt (relvakandmise

õiguse puudumine) ei saa ta enam neid ülesandeid täita.

3. Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon rahuldas 22.01.2021 vaideotsusega nr 10.5-

1/20/2931 X vaide osaliselt, tunnistas KAK-i 07.09.2020 otsuse nr 13423 kehtetuks ning tegi

KAK-le ettekirjutuse hinnata vaide esitaja terviseseisundi vastavust tegevväelase B-taseme

tervisenõuetele diagnoosi F41.0 osas uuesti, arvestades seejuures 18.12.2020 toimunud

psühhiaatri konsultatsiooni otsust ja vaidekomisjoni hinnangut.

Terviseandmete põhjal viibis X diagnoosi F41.0 tõttu statsionaarsel ravil 17.11.2014–

15.12.2014, misjärel määrati talle medikamentoosne toetusravi ja psühhoteraapia. Uuesti viibis

X diagnoosi F41.0 tõttu statsionaarsel ravil 11.–22.03.2019 ja oli pärast ambulatoorsel ravil

(ajutine töövõimetus kuni 25.05.2019), määrati medikamentoosne ravi ja psühhoteraapia.

Kaitseliit vastas KAK-i 07.08.2020 päringule, et X ei saa jätkata oma ametikohal ilma

relvakandmise õiguseta ja tegi ettepaneku tunnistada ta sobivaks teenima transpordiallohvitseri

3-21-2641

3(12)

ametikohal kuni 10.10.2021. Kaitseväe peapsühholoogi 29.10.2020 kokkuvõtte kohaselt on X

ravi olnud tulemuslik ja paanikahäire ei ole takistanud teenistusülesannete kohast täitmist,

samuti ei ole ta olnud kellelegi ohtlik. Raviarsti 13.11.2020 vastuse kohaselt oli temal Xga

viimane kontakt 22.03.2019 ning seetõttu tuleks X terviseseisundi hindamiseks korraldada uus

konsultatsioon. Kaitseväe psühhiaatri 18.12.2020 hinnangul vastab X terviseseisund diagnoosi

F41.0 alusel kriteeriumile „kerged sümptomid, töövõime hea“ ja tal ei esine vastunäidustusi

tegevväelasena teenistusülesannete täitmisel sõjaväerelva kandmiseks. Psühhiaater selgitas, et

diagnoos F41.0 avaldub kergelt, vaide esitaja ei ole endale ega teistele ohtlik, on motiveeritud

raviks ning on saanud psühho- ja farmakoteraapiat (sh jätkub medikamentoosne toetusravi).

Statsionaarset ravi vajanud episoodid võivad olla seostatavad teenistusülesannete täitmisega.

Vaidekomisjon leidis, et KAK lähtus ainult meditsiinilisest dokumentatsioonist, jättes täitmata

määruse nr 9 § 5 lg-st 2 tuleneva kohustuse teha arstlik läbivaatus. KAK-i dokumentatsioonist

ei nähtu, millele tuginedes leiti, et X terviseseisund ei vasta tegevväelase B-taseme

tervisenõuetele. Vaidemenetluses kogutud andmete põhjal vastab X terviseseisund

tegevväelase B-taseme tervisenõuetele, kuid psühhiaatrilise ravi jätkumise tõttu on ühe aasta

möödumisel vajalik psühhiaatri korduv konsultatsioon ja seisundi muutumise korral uus arstilik

hindamine. Paanikahäire tekkimise ja teenistusülesannete täitmise vahel ei ole alust tuvastada

meditsiinilist seost. Paanikahoogude vallandumisele 2014. a-l eelnes küll pingeline teenistuse

aeg (missioonieelne väljaõpe), kuid tervisehäire tekkimist ei saa üheselt seostada konkreetsete

teenistusülesannete täitmisega.

4. KAK hindas 11.02.2021 otsuses nr 14155, et X vastab tegevväelase tervisenõuetele

tähtajaga 1 aasta. Otsuses on välja toodud samad diagnoosid, mis olid märgitud KAK-i

07.09.2020 otsuses.

5. X esitas Kaitseliidule 11.02.2021 taotluse, milles palus asjaolude muutumisest (s.o KAK-

i varasema otsuse muutmine) tulenevalt vaadata üle 18.11.2020 käskkiri, millega ta oli

määratud uuele ametikohale, ning viia ta tagasi endisele ametikohale. Kaitseliidu ülema

18.02.2021 resolutsiooni kohaselt toimus X ametikohalt vabastamine kooskõlastatult

erioperatsioonide väejuhatusega ja tema senisele ametikohale on juba määratud teine inimene,

mistõttu pakutakse talle Kaitseliidu Tallinna maleva staabi S7 instruktori ametikohta.

6. X esitas Kaitseväele 03.08.2021 taotluse (täiendatud 02.09.2021) hüvitada riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel KAK-i õigusvastase tegevusega temale tekitatud mittevaraline

kahju 50 000 eurot. KAK-i esimees dr RV alandas ja solvas taotlejat korduvalt, märkides, et

KAK-i ei huvita inimene, vaid paber, ning nõudis taotlejalt avaldust, mille kohaselt ta soovib

justkui jätkata tegevteenistust transpordiallohvitserina, mitte senisel ametikohal (võitlusgrupi

kontaktisikuna). Täiendavatele uuringutele saatmata jätmine rikkus igaveseks taotleja

võimaluse teha Kaitseväes karjääri, kuigi uuringuvajadus oli terviseandmete põhjal ilmne.

Kahju seisneb vaimsetes läbielamistes. KAK-i menetluse ajal oli taotleja pidevas teadmatuses

ja närvipinges, millega kaasnesid ärevushäire ravi oluline kahjustumine ja pinged isiklikus elus.

Pinget süvendas see, et RV nõutud avalduse tõttu ei saanud vaidekomisjon KAK-i 07.09.2020

otsust peatada, vaid taotleja määratigi vastavale ametikohale ning hiljem ei ennistatud teda

senisele ametikohale. Kahju tekkimist tõendavad kliinilise psühholoogi KK ja tunnistajate

ütlused. Kahjunõue on seotud perioodiga 2020. a august – 2021. a veebruar.

7. Kaitseväe juhataja jättis 01.11.2021 otsusega nr KVPS-0.4-1.1/21/22424-5 X kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. KAK-i 07.09.2020 otsus ei olnud õigusvastane. KAK oli

pädev otsust tegema. Määruse nr 9 § 16 lg 1 p 4 kohaselt tehakse enne KAK-i suunamist

kaitseväelasele psühhiaatriline konsultatsioon. Kuna taotleja ei olnud konsultatsioonil käinud,

3-21-2641

4(12)

siis pidi ta aru saama, et otsus tehakse olemasolevate tõendite põhjal, mida KAK-i esimees talle

ka selgitas. Xl ei täitnud kaasaaitamiskohustust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38) ja ei

ole selgitanud, miks ta ei esitanud KAK-le määruse nr 9 § 16 lg 1 p-s 4 sätestatud otsust. Kuna

vaidekomisjon pidas vajalikuks korraldada täiendav psühhiaatri konsultatsioon, pikenes

vaidemenetlus kuni psühhiaatri otsuse saamiseni (KVTS § 216 lg 3). Vaidekomisjon ei ole

hinnanud KAK-i otsuse õiguspärasust selle andmise seisuga (HMS § 54), vaid kogus oma

pädevuse piires täiendavaid tõendeid ja andis KAK-le juhised uue arstliku otsuse koostamiseks.

Haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise ajal olemas olnud faktide põhjal. Tegemist

ei olnud asjaolu või tõendi hilisema teatavaks saamisega, sest neid ei esinenud otsuse tegemise

ajal. Täiendavate tõendite põhjal hinnati X terviseseisundit uuesti KAK-i 11.02.2021 otsuses.

Kuna taotleja tunnistati tegevväelase tervisenõuetele vastavaks, siis ei ole alust kahju nõuda.

Taotleja 02.09.2021 esitatud tunnistajate seletused on vastuolus Kaitseväe psühhiaatri

18.12.2020 otsusega, milles tuvastati kerged sümptomid ja hea töövõime. Häire süvenemine on

meditsiiniline diagnoos, mida ei saa tõendada sõbrad ja pereliikmed, vaid üksnes spetsialist.

Taotleja tegevväelase karjäär ei ole katkenud. Kuni 23.11.2020 oli taotleja Kaitseliidu Tallinna

maleva võitlusgrupi kontaktisik, 24.11.2020–28.02.2021 tagalasektsiooni transpordiallohvitser

ja alates 01.03.2021 väljaõppesektsiooni instruktor. Ta ei olnud ka varem teenistuses Kaitseväe

erioperatsioonide väejuhatuses. Kuna võitlusgrupi kontaktisiku ametikoht oli juba täidetud, siis

ei olnud taotlejat võimalik endisele ametikohale tagasi viia, kuid see ei tähenda, et tema sellele

ametikohale uuesti nimetamine oleks täielikult välistatud. Asjakohased ei ole väited, et taotleja

kaotas ainsa meelepärase eneseväljendusviisi ja pidi teenima temale sobimatul ametikohal ning

tema väljaõpe ja oskused jäävad seetõttu nõrgemaks. Kaitseväeteenistusse ei ole võimalik asuda

konkreetsele teenistuskohale, vaid kaitseväeteenistuses toimub pidev rotatsioon, millega kõik

tegevväelased peavad arvestama ning seda on Kaitseliidu Tallinna maleva 27.01.2021 e-kirjas

taotlejale ka selgitatud. Teenistuskoha määrab volitatud ülem ilma isiku nõusolekut küsimata,

lähtudes teenistuse huvidest. Teisele ametikohale nimetamisega taotleja palgatase ei muutunud.

Kokkuvõttes ei kujutanud KAK-i 07.09.2020 otsus X õiguste intensiivset rikkumist ja ei toonud

kaasa kahjulikku tagajärje, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmist.

8. X esitas Tallinna Halduskohtule 15.11.2021 kaebuse mõista Kaitseväelt tema kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. KAK on käsitlenud kaebaja

andmeid tahtlikult õigusvastaselt ja puudulikult, mille tõttu jäi kaebaja ilma armastatud tööst.

See on käsitatav väärikuse alandamisena, sest vastustaja tegevusest ilmneb läbivalt soov

kaebaja õigusvastaselt välistada. Lisaks kahjustas vastustaja tegevus oluliselt kaebaja vaimset

tervist. Vastustaja tegevus oli tahtlik või igal juhul vähemalt raskelt hooletu. Olulised andmed

jäeti kogumata, kaebajat alandati ning jäeti mulje, et ta on kõlbmatu ja temale eelistatakse teisi.

Kogu protsess toimus jämedalt ükskõikselt kaebaja ja tema seisundi õiguspärase hindamise

suhtes. Mittevaraline kahju tekkis seoses karjääri kaotusega, sest tal ei olnud võimalik naasta

varasemale ametikohale. Ametikoht oli kaebajale tähtsam kui palgatase, mistõttu ei ole oluline,

et tema palgatase säilis.

9. Kaitsevägi palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Tegevteenistus on üles ehitatud

horisontaalsele ja vertikaalsele rotatsioonile, mille eesmärk on komplekteerida Kaitseväele

vajalikud ametikohad, arendada tegevväelast Kaitseväele vajalikes valdkondades ja pakkuda

uusi väljakutseid teenistuses. Kõik tegevväelased peavad arvestama teenistuse ajal toimuvate

rotatsioonidega. Rotatsiooni kestus sõltub eelkõige ametikohast, tööülesannetest, auastmest,

sõjaväelisest väljaõppest, kvalifikatsioonist ja/või teenistussuhte tähtajast ning töösooritusest

ametikohal. Kaebaja on vanemallohvitser (veebel), kelle edutamine staabiveebli ettevalmistust

nõudvale ametikohale eeldab mh teenistust eri struktuuriüksustes, ametikohtadel ja tasanditel.

Kui kaebaja soovib teha Kaitseväes karjääri, tuleb tal täita ka rotatsioonikava, mis on karjääri

3-21-2641

5(12)

tegemise eelduseks. Ärevushäire on meditsiiniline diagnoos, mistõttu ei saa häire süvenemist

tõendada sõbrad või pereliikmed. Kaitseväe psühhiaatri 18.12.2020 otsus tõendab, et kaebajal

esinesid kerged sümptomid ja töövõime oli hea. Kaitseväelased teavad, et arstliku komisjoni

läbimine on tavapärane protseduur, mis on ette nähtud kõikidele tegevväelastele. X ei esitanud

KAK-le määruse nr 9 § 16 lg 1 p 4 järgi nõutud psühhiaatrilise konsultatsiooni otsust. RV

selgitas, et kaebaja peab minema psühhiaatri konsultatsioonile, kuid X ei pidanud seda

vajalikuks. Kaebaja väitel ei läinud ta psühhiaatri konsultatsioonile, sest diagnoos ei takistanud

varasemalt arstliku komisjoni läbimist. 2020. a kevadel toimunud konsultatsiooni kaebaja ei

maininud. RV on kaebajale selgitanud KAK-i tööpõhimõtteid. Enne KAK-i suunamist on vaja

läbida kindlad terviseuuringud (vt määruse nr 9 § 16 lg 1) ja KAK hindabki neid digilukku

kantud andmete põhjal. KAK-i töökorralduse selgitamine ei saanud olla alandav või solvav.

See, et mõni lause ei tekita inimeses eriti head tunnet, on subjektiivne ja ei tähenda automaatselt

tema väärikuse alandamist.

10. Tallinna Halduskohus jättis 15.06.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Mittevaralise

kahju hüvitamine RVastS § 9 lg 1 alusel eeldab vastustaja süülist tegevust. Kaitsevägi ei ole

käitunud kaebaja suhtes süüliselt ja kahju hüvitamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud.

Kaebaja tegevväelase karjäär ei ole katkenud, vaid ta on KAK-i otsuse koostamise ajal ja hiljem

olnud katkematult Kaitseliidu teenistuses. Kaebajale on selgitatud, et teenistujal ei ole üldjuhul

otsustusõigust oma ametikoha osas ja kaitseväeteenistuses toimub pidev rotatsioon. Väide, et

KAK-i menetlus on kaebaja tervist kahjustanud, ei ole põhjendatud. Vastustaja viitas õigesti, et

perioodiline arstlik ülevaatus on iga tegevväelase teenistuse lahutamatu osa. Kuna kaebaja

terviseseisundit on juba varem korduvalt hinnatud, siis pidi protseduur olema temale tuttav ja

ei saanud olla üllatuslik. Kaebajale oli teada, et KAK teeb otsuse komisjoni käsutuses olevate

andmete alusel ja kaebaja pidi ise esitama psühhiaatri konsultatsiooni otsuse, kuid ei pidanud

seda vajalikuks. Nõue läbida enne arstlikku ülevaatust täiendav psühhiaatriline konsultatsioon,

on kaitseväeteenistuses igati mõistetav ja vajalik. Paanikahäire / ärevushäire on meditsiiniline

diagnoos, mida saab tõendada / määrata ainult vastava eriala arst.

Kaebaja väärikust ei ole alandatud. KAK-i esimehe poolt komisjoni töökorralduse selgitamist

ei saa pidada kaebaja väärikuse alandamiseks või tema solvamiseks. Kohus ei pea vajalikuks

RV kirjalikku selgitust üle korrata. Kaebaja võis KAK-i selgituste ja otsuse tõttu olla nördinud

ja närvipinges, kuid see ei kujuta süülist väärikuse alandamist või solvamist. Kaebaja ei

esitanud KAK-ile määruse nr 9 § 16 lg 1 p-s 4 märgitud psühhiaatri konsultatsiooni otsust.

Vastustaja andmetel ei ole KAK-s ravitööga tegelevat psühhiaatrit, kellel oleks kohapeal õigus

diagnoosida haigusi, korraldada nende ravi või teha uuringuid. Sellest tulenevalt selgitas KAK-i

esimees kaebajale, et komisjon saab tugineda ainult olemasolevatele terviseandmetele ning tal

soovitati pöörduda iseseisvalt psühhiaatrilisele konsultatsioonile, kuid kaebaja ei pidanud seda

vajalikuks, ehkki teadis, et terviseandmete tõttu oli täiendava uuringu tegemise vajadus ilmne.

Psühhiaatrilisele konsultatsioonile minemata jätmine oli kaebaja enda valik. Vaidekomisjon on

kogunud täiendavaid tõendeid ja tunnistas nende pinnalt KAK-i 07.09.2020 otsuse kehtetuks.

KAK hindas seejärel täiendavate tõendite ja vaideotsuse juhiste põhjal kaebaja terviseseisundit

uuesti ning tunnistas ta 11.02.2021 otsusega tegevväelase tervisenõuetele vastavaks tähtajaga 1

aasta. Kui kaebaja oleks KAK-le esitanud vajaliku tõendi (psühhiaatri konsultatsiooni otsuse),

ei oleks vaidlust tekkinud ja asi oleks lahenenud arstlikus komisjonis. Vastustaja on kinnitanud,

et kõik kaitseväelased käivad enne KAK-i psühhiaatrilises konsultatsioonis tsiviilvõrgus ning

see ei ole Kaitseväes senini probleeme tekitanud. Kaitsevägi kompenseerib konsultatsiooni, sest

Kaitseväel ei ole endal võimalik palgata kõiki erialaspetsialiste, kelle hinnangut KAK vajab.

Seega ei tekita tsiviilvõrgus erialaarsti konsultatsiooni tegemine tegevväelasele ka lisakulutusi.

Mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ja hüvitise väljamõistmiseks ei ole alust.

3-21-2641

6(12)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. X palub 07.07.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 29.09.2023) halduskohtu otsus

tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud

seisukohtade juurde ja ei korda neid. Halduskohus on hinnanud tõendeid valesti või ei ole neid

üldse hinnanud (HKMS § 61 lg 1 rikkumine). Kohus jättis enamiku kaebaja väidetest

tähelepanuta ja kohtuotsus suuresti üksnes kordab vastustaja seisukohti.

Kaebaja tervise kahjustamisega seoses ei ole halduskohus hinnanud mh kliinilise psühholoogi

KK arvamust, kuigi viimane on kaebaja tervisega kõige enam kursis. KK hinnangul halvenes

kaebaja psüühiline seisund oluliselt pärast KAK-i 07.09.2020 otsuse tegemist ja tema häiritus

progresseerus edasiste protsesside käigus. Kuna kaebaja tervis halvenes pärast viidatud otsuse

tegemist, siis ei saa olla vaidlust, et halvenemine toimus just õigusvastase otsuse tõttu. KK

hinnangul oli kaebaja paanikahäire 2020. a märtsiks ravile allunud ja ravi võis lõpetada, kuid

pärast KAK-i 07.09.2020 otsust hakkas kaebaja tervis taas halvenema, sh ilmnesid uuesti

depressiooni sümptomid, mida ei olnud esinenud alates 2019. a septembrist. Kaebaja seisundit

tõendavad kaudselt ka tema elukaaslase ja töökaaslaste tunnistused, kuid halduskohus on jätnud

need ebaõigesti tähelepanuta (nt Riigikohtu 08.11.2017 otsus nr 3-12-1360, p 17.4). Kaebaja

tervise halvenemine ei peagi tingimata olema eraldi diagnoositud.

Asjassepuutuv ei ole seisukoht, et arstlik ülevaatus on tegevväelaste jaoks tavapärane ning see

protseduur ja sellega kaasneda võiv psüühiline pinge ei saanud kaebajale olla ootamatu. Kahju

ei põhjustanud kaebajale mitte arstlikus komisjonis käimine, vaid KAK-i õigusvastane otsus ja

sellega kaasnenud tagajärjed. Kaebaja on tõendanud, et ta ei ole psühhiaatri konsultatsioonist

keeldunud ega pidanud seda tarbetuks, vaid ta küsiski enne KAK-i minekut vajaminevat tõendit

Wismari polikliinikust (vt 14.03.2022 seisukoha lisa 1). Halduskohus ei ole kaebaja tõendeid

selles osas hinnanud, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse. Kaebajale teadaolevalt sai dr JM

kinnitus kohtule 14.03.2022 esitatud. Kohus ei ole juhtinud kaebaja tähelepanu tõendi

puudumisele, kuigi pidanuks seda märkama ja andma tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Sellest

võib järeldada, et halduskohus ei ole kaebaja 14.03.2022 seisukohaga üldse tutvunud. Ühtlasi

jättis kohus lahendamata kaebaja menetlusliku taotluse võtta JM kinnitus toimikusse (HKMS §

62 lg 5; vt lisaks Riigikohtu 31.07.2014 otsus nr 3-3-1-28-14, p 18). Kaebajal puudus igasugune

põhjus jätta vajaminevad tõendid esitamata, sest ta oli teadlik, et need omavad otsuse tegemisel

tähtsust. Kaebaja käis psühhiaatri juures kevadel, sest pidi esialgu minema arstlikku komisjoni

märtsis-aprillis. Kaebaja esitas Wismari haiglast saadud dokumendi KAK-le. Kuna kaebaja ei

ole keeldunud mingite tõendite esitamisest, siis oli KAK-i tegevus õigusvastane. See asjaolu on

tuvastatud juba vaidekomisjoni 22.01.2021 otsusega.

Kaebaja väärikuse alandamisega seoses on halduskohus põhjendamatult eelistanud vastustaja

seisukohti. Kaitseväe väide, et KAK-i esimees selgitas kaebajale vajadust minna psühhiaatri

konsultatsioonile, on paljasõnaline ja ebaõige. Halduskohus arvestas küll RV 17.08.2021

seletusega, kuid jättis kaebaja tõendid (KK hinnang, elukaaslase ja töökaaslaste seletused)

täielikult kõrvale. Kohus jättis lisaks tähelepanuta, et RV on otsusest isiklikult huvitatud, sest

vastasel korral tuleks temal Kaitseväe ees vastutada. Kui kohus oleks arvestanud kaebaja

tõenditega ja hinnanud vastustaja tõendeid kriitiliselt, tulnuks kaebus rahuldada. Kaebaja ei ole

seostanud enda väärikuse alandamist või solvamist mitte KAK-i töökorralduse selgitamisega,

vaid RV tegevusega (vt 14.03.2022 seisukoha p 14) ning jääb varasemate põhjenduste juurde.

Halduskohus ei ole kaebaja seisukohtadele üldse vastanud.

12. Kaitsevägi palub 26.07.2022 vastuses (täiendatud 17.10.2023) jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde. Asjas

3-21-2641

7(12)

ei ole täidetud kahju hüvitamise esmane eeldus, kuivõrd KAK-i tegevus ei olnud õigusvastane

(vt 02.03.2022 seisukoha p 2.2.2). Halduskohus on sellega põhjendatult nõustunud. Haldusakti

õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise hetkel olemas olnud faktide põhjal. Vaidekomisjon

kasutas oma õigust koguda täiendavaid tõendeid ja tegi nende alusel teistsuguse otsuse. Kaebaja

on viidanud Wismari polikliiniku tõendile, kuid Kaitsevägi selgitas juba 25.04.2022 seisukohas

(p-d 10–12), et väidetud kinnitust ei olnud arvamusele lisatud. Samuti ei ole JM tõendit esitatud

ega isegi mainitud varem KAK-le või vaidekomisjonile. X märkis 15.11.2021 kaebuses, et ei

pidanud psühhiaatrilist ekspertiisi vajalikuks, sest diagnoos oli juba 2014. a-st ning ta oli

arstliku ülevaatuse hiljem probleemideta läbinud. Kohus saab tugineda üksnes neile tõenditele

ja asjaoludele, mis on kohtule esitatud (HKMS § 157 lg 2). KAK-i menetluse puhul näeb

vajalikud dokumendid ette määrus nr 9. Kuna kaebaja ravivõrgus olevad dokumendid olid

määruses nr 9 ettenähtust vanemad, ei sobinud need otsuse tegemiseks. Apellatsioonkaebuses

on esitatud mitmeid eksitavaid väiteid, mis on vastuolus esialgses kaebuses tooduga. JM

kinnitus tõendab, et kaebaja käis Wismari haiglas, kuid ei tõenda, et kaebaja oleks selle visiidi

kohta esitanud KAK-le mingi tõendi. Seejuures tuli kaebajal esitada psühhiaatri konsultatsiooni

otsus (määruse nr 9 § 16 lg 1 p 4), kuid JM kinnituse kohaselt sellist otsust kaebajale ei

koostatud. Isegi kui kaebaja oleks psühholoogi tehtud testid KAK-le esitanud, ei asendaks need

psühhiaatri otsust. Seetõttu ei oleks ka tõendi varasem esitamine vaidluse tulemust muutnud.

RV sõnu, et KAK ei vaata mitte inimest, vaid paberit, saab pidada selgitamiskohustuse

täitmiseks (s.o teavituseks, et kaebaja peab minema psühhiaatri konsultatsioonile). Kuna ükski

kaebaja tunnistajatest ei viibinud arstlikus komisjonis ja ei ole KAK-s toimunut ka kirjeldanud,

siis on kohus põhjendatult jätnud need kõrvale. Halduskohus on kaebaja ja RV vestlusele oma

hinnangu andnud. Kaebaja ei ole ka apellatsioonimenetluses selgitanud, milles väidetav korduv

alandamine ja solvamine seisnes. Kaebaja ei ole karjääri kaotanud.

Vaidlust ei ole, et paanikahäire / ärevushäire on meditsiiniline diagnoos ja kaebaja viibis selle

tõttu 2019. a-l haiglaravil. See asjaolu oli ka põhjuseks, miks oli tingimata tarvis tuua KAK-le

tsiviilvõrgust psühhiaatri konsultatsiooni otsus. Puuduvad tõendid, et kaebaja pöördus pärast

KAK-i 07.09.2020 otsuse saamist arsti poole tervisekahju fikseerimiseks või tal oleks KAK-i

menetlusest tulenevalt tuvastatud ärevushäire süvenemine. Kaitseväe psühhiaatri 18.12.2020

otsuse kohaselt esinesid kaebajal kerged sümptomid ja töövõime oli hea. Kõnealune otsus tehti

samal ajavahemikul, mille kohta tunnistajad väidavad ärevushäire süvenemist. Läbielamised ei

ole võrdsustatavad tervise kahjustamisega. Kaebaja on apellatsioonkaebuses ka ise nõustunud,

et tunnistajate ütlused ei saa tõendada tervise kahjustamist, vaid üksnes väärikuse alandamist.

Arstlikus komisjonis käimine on kaitseväelastele tavapärane. Kaebaja ei ole selgitanud, milles

tema vaimsed üleelamised seisnesid ja kahjunõude alus on olnud muutlik (RV tegevus, KAK-i

menetlus või KAK-i 07.09.2020 otsus ja selle väidetavad tagajärjed). Kaebaja oleks ka ilma

KAK-i otsuseta teatud aja möödudes roteeritud oma ametikohalt teisele ametikohale, sest see

on Kaitseväes tavapärane. Kaebaja elu kaitseväelasena ei jäänud seisma selle tõttu, et ta ei

saanud ajutiselt kanda teenistusrelva. Teenistusrelva ei kanna igapäevaselt kaasas valdav osa

kaitseväelastest, vaid need võetakse välja ainult laskmiste ja väljaõppe ajaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. X on 29.09.2023 seisukohale lisanud Wismari Haigla psühhiaatri JM 09.03.2022 e-kirja

(dtl 166), milles psühhiaater kinnitab, et X käis tema vastuvõtul 06.03.2020 ning ta saadeti

psühholoogi juurde, kes tegi psüühilise seisundi hindamiseks testid, mis jäid normi piiresse. JM

märkis, et digilukku ta andmeid ei saatnud, aga ilmselt siiski trükkis väljavõtte paberile.

Kaebaja viitas JM kinnitusele ka oma 14.03.2022 seisukohas (p 8) ja palus halduskohtul võtta

see asja materjalide juurde, kuid jättis dokumendi lisamata. Kaebaja esitas 14.03.2022

seisukoha kohtule avaliku e-toimiku infosüsteemi vahendusel ja pidi ise hoolitsema ka lisade

3-21-2641

8(12)

üleslaadimise eest. Kaebaja ei ole tõendanud, et selleks oleks esinenud mõni tehniline takistus.

Kaitsevägi on mh juhtinud väidetavalt lisatud dokumendi puudumisele tähelepanu 25.04.2022

seisukohas (p 10). Samas tuleb kaebajaga nõustuda, et halduskohus pidi viga märkama ja andma

kaebajale võimaluse see kõrvaldada, uuendades vajaduse korral HKMS § 130 alusel asja

arutamise. Eeltoodust tulenevalt võtab ringkonnakohus kaebaja 29.09.2023 seisukohale lisatud

JM 09.03.2022 kinnituse HKMS § 198 lg 2 p 2 alusel haldusasja materjalide juurde ja hindab

seda koos teiste asjas olevate tõenditega. Kinnitus on asjakohane ja võib omada vaidluse

lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2).

14. Kahju hüvitamiseks peavad RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised

eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu

kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju

ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kahju tekkimise ära

hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks; 5) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud kohustuse või

normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3). RVastS § 9 lg 1

järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse

alandamise või tervise kahjustamise korral. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline

kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Mittevaralise kahju

rahaliseks hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed (valu ja kannatused) olema

tavapärasest eluriskist intensiivsemad ehk rikkumise raskus peab õigustama selle eest valuraha

maksmist (nt Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4; 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-

17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Süü vormid on VÕS § 104 lg-te 2–5 kohaselt

hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lisaks arvestada RVastS

§-s 13 sätestatud riigi vastutust piiravate asjaoludega. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava

hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (nt Riigikohtu 20.10.2021 otsus nr 3-19-

2061, p 18; 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p-d 31–34; 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9).

15. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg‑st 4,

mille kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb,

on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Põhjusliku

seose tuvastamisel saab juhinduda nn vältimatu põhjuse (conditio sine qua non) käsitusest,

mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese

sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks on võimalik kasutada nn

elimineerimismeetodit, mille puhul jäetakse väidetavalt õigusvastase tagajärje põhjustanud tegu

mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse

korral on kasutatav asendamismeetod, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ja

vaadatakse, kas õigusvastane tagajärg oleks siis jäänud saabumata (nt Riigikohtu 06.06.2018

otsus nr 2-16-14655, p 12.1; 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Kahju ei pea olema

teo vahetu tagajärg, vaid tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Kannatanule ei tule hüvitada

siiski mitte igasugust ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olevat negatiivset tagajärge.

Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS

§ 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei

tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks,

mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Rikutud normi kaitse-eesmärgiga

hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (nt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-

1-11-15, p 12; 06.06.2018 otsus nr 2-16-14655, p 14.1). Kahju hüvitamise nõude rahuldamist

ei saa õigustada pelgalt menetlus- ja vormivead, vaid kohtul tuleb hinnata, kas need on toonud

kaasa sisuliselt ebaõige otsuse tegemise ja seeläbi kaebajale kahju tekkimise. Kui menetlus- või

vormiveale vaatamata oleks tulnud samasisuline haldusakt ikkagi välja anda, siis ei esine

õigusvastase haldusakti ja tekitatud kahju vahel ka põhjuslikku seost (nt Riigikohtu 11.08.2020

3-21-2641

9(12)

otsus nr 3-18-830, p 21; 11.10.2019 otsus nr 3-15-2232, p 13; 02.04.2019 otsus nr 3-16-1048,

p 17; 10.03.2005 otsus nr 3-3-1-77-04, p-d 12 ja 16; 03.04.2002 otsus nr 3-3-1-14-02, p 20).

16. Kaebaja on kahjunõude alusena viidanud mitmetele tegudele, kuid kokkuvõttes on siiski

arusaadav, et kaebaja seostab enda väärikuse alandamist ja vaimse tervise kahjustamist KAK-i

07.09.2020 otsusega ja sellele eelnenud haldusmenetlusega (sh RV käitumisega). Kahju

võimalik tekkimine ajavahemikul 2020. a augustist kuni 2021. a veebruarini ei tähenda, et kahju

tekitava tegevusena saaks käsitada KAK-i 07.09.2020 otsuse tagajärgi. Kaebaja ei ole väitnud,

et temale oleks kahju põhjustatud Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni tegevusega või

Kaitseliidu tegevusega, millega keelduti tema tagasiviimisest endisele ametikohale ja ta määrati

alates 01.03.2021 väljaõppesektsiooni instruktori ametikohale.

17. Kuna vaidekomisjon on 22.01.2021 vaideotsusega tunnistanud KAK-i 07.09.2020 otsuse

kehtetuks, siis märgib kaebaja iseenesest õigesti, et KAK-i 07.09.2020 otsuse õigusvastasus on

kehtiva haldusaktiga tuvastatud. Kahjunõudega seotud haldusakti õigusvastasuse tuvastamisest

ei järeldu siiski vältimatult, et kaebajale tekkinud kahju tuleb tingimata hüvitada. Nagu eespool

selgitatud, ei õigustaks kahjuhüvitise väljamõistmist nt ainuüksi menetlus- või vormivead, vaid

kohtul tuleb hinnata, kas tuvastatud rikkumised tingisid sisuliselt ebaõige otsuse tegemise. Kui

haldusakti andmisel tehtud veale vaatamata oleks tulnud anda välja samasisuline haldusakt, siis

ei esine õigusvastase haldusakti ja tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Vastustaja rõhutab,

et vaidekomisjon lähtus vaidemenetluses kogutud uutest tõenditest (st psühhiaatri 18.12.2020

konsultatsiooni otsusest) ning ei andnud KAK-i 07.09.2020 otsuse õiguspärasusele hinnangut

nimetatud haldusakti andmise hetke seisuga (HMS § 54). Sellega ei saa nõustuda. Esiteks on

vaideotsuse p-s 10 selgelt leitud, et ainult meditsiinilisest dokumentatsioonist lähtumisega on

rikutud määruse nr 9 § 5 lg-s 2 sätestatut, ja teiseks puuduvad igasugused andmed, mille alusel

saaks väita, et X terviseseisund diagnoosi F41.0 osas oli KAK-i 07.09.2020 otsuse tegemise aja

seisuga erinev sellest, mille tuvastas Kaitseväe psühhiaater 18.12.2020 ja mille alusel tunnistati

kaebaja KAK-i 11.02.2021 otsusega tegevväelase tervisenõuetele vastavaks. Järelikult ei ole

alust väita, et KAK-i 07.09.2020 otsus olnuks sisuliselt õiguspärane.

18. Vastustaja viitab iseenesest õigesti, et määruse nr 9 § 16 lg 1 p-st 4 ja lg 2 p-st 3 tulenevalt

pidi kaebaja enne arstlikku komisjoni saabumist läbima ühe terviseuuringuna ka psühhiaatrilise

konsultatsiooni ning esitama KAK-le selle tulemused (v.a kui need on koostatud digitaalselt

või kantud Kaitseväe tervishoiuteenuse infosüsteemi – vt määruse nr 9 § 16 lg 42), kuid jätab

tähelepanuta, et sarnaselt vaidekomisjonile puudus KAK-l samuti takistus koguda täiendavaid

tõendeid (sh nõuda vajalike tõendite esitamist kaebajalt). Määruse nr 9 § 5 lg 1 p-de 2 ja 4 ning

lg 2 p-de 1 ja 2, samuti § 18 lg 1 kohaselt on kaitseväelase terviseseisundi kehtestatud nõuetele

vastavuse hindamiseks võimalik KAK-i esimehe määratud ulatuses teha arstlik läbivaatus ja

terviseuuringud (sh suunata täiendavale eriarsti konsultatsioonile) ka KAK-i menetluse käigus.

Selle eelduseks on, et olemasolevate tõendite alusel ei oleks võimalik isiku terviseseisundit

objektiivselt hinnata ning seega ei saaks arstlik komisjon teha määruse nr 9 § 8 lg-s 3 märgitud

otsust, kas tegevväelane vastab tervisenõuetele või mitte. Määruse nr 9 § 8 lg-st 4 tuleneb, et

eeltoodud otsuse tegemiseks peavad komisjoni käsutuses olema isiku arstliku läbivaatuse ja

terviseuuringute tulemused. Määruse nr 9 § 8 lg 42 annab erandina võimaluse olukorras, kus

terviseuuringut ei ole mõjuval põhjusel võimalik teha, lugeda kehtivaks terviseuuringu, mis ei

tohi üldjuhul olla vanem kui üks aasta (määruse nr 9 § 16 lg 1 p 2 teeb erandi vaid rindkere

röntgenograafia osas). Kui vajalikku terviseuuringut ei ole mõjuval põhjusel võimalik teha, siis

otsustab KAK-i esimees, kas sellele vaatamata on KAK-l võimalik otsus teha ning sel juhul

korraldatakse terviseuuringu tegemine hiljem esimesel võimalusel (määruse nr 9 § 8 lg 43).

3-21-2641

10(12)

19. Eeltoodust nähtuvalt oleks olukorras, kus KAK-i esimehe hinnangul oli kaebajal tarvis

tema terviseseisundi ajakohaseks hindamiseks esitada täiendav psühhiaatrilise konsultatsiooni

otsus, pidanud KAK suunama X vajalikule terviseuuringule (määruse nr 9 § 20 lg 2 kohaselt

tasutakse KAK-i suunamisel tehtud terviseuuringute eest Kaitseväe eelarvest) ja enne

psühhiaatri konsultatsiooni otsuse esitamist pidanuks KAK otsuse tegemisest keelduma. Seda

eriti tulenevalt asjaolust, et ilma psühhiaatri uue otsuseta ei pidanud KAK-i esimees selgelt

võimalikuks hinnata kaebajat vastavaks sellistele tegevväelase tervisenõuetele, mis oleks tal

võimaldanud senisel ametikohal teenistust jätkata (vt RV 17.08.2021 seletus kaebajaga

04.08.2020 toimunud vestluse kohta). X 10.09.2020 vaidest ja RV 17.08.2021 seletusest

nähtuvad asjaolud on omavahel kooskõlas selles, et KAK-i esimees nõudis kaebajalt n-ö

tsiviilvõrgust psühhiaatri konsultatsiooni otsuse toomist ja keeldus pakkumast võimalust, et

vajaliku terviseuuringu teeb KAK-i psühhiaater. Alternatiivse lahendusena pakuti kaebajale, et

ta võib nõustuda C-tasemega ja sellest tuleneva üleviimisega tagalasektsiooni ametikohale, mis

ei eelda relvakandmise õigust. Asjaoludest nähtuvalt valiski kaebaja viimase variandi ning ei

pöördunud ka hiljem enne KAK-i 07.09.2020 otsuse tegemist psühhiaatri konsultatsioonile.

20. Olenemata sellest, et kaebaja nõustus C-taseme hindamisega (selleks on vajalik isiku

avaldus ja teenistust korraldava ülema nõusolek – vt määruse nr 45 § 6 lg 2), ei võtnud see

kaebajalt õigust vaidlustada KAK-i hinnangut selle kohta, et tema terviseseisund ei vastanud

tegevväelase B-taseme tervisenõuetele, sest selleta ei oleks C-taseme hindamiseni üldse jõutud

(vt määruse nr 45 § 5 lg-d 2 ja 3). Määruse nr 45 lisast 2 tulenevalt loetakse diagnooside F40–

F48 (neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired) esinemise puhul tegevväelane

B-taseme tervisenõuetele vastavaks, kui tema seisundile antakse hinnang „kerged sümptomid,

töövõime hea“ ning mittevastavaks, kui tal tuvastatakse seisund „püsivad keskmised või rasked

häired vaatamata ravile“. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa õigusvastaseks pidada, et KAK-i

esimees nõudis kaebajalt psühhiaatrilise konsultatsiooni otsuse esitamist. Toetuse väejuhatuse

tervisekeskuse 15.07.2020 saatekirjast nr 64763 nähtub selgelt, et F41.0 diagnoos oli küll hetkel

kaebusteta, kuid jätkusid nii medikamentoosne ravi kui ka regulaarsed psühholoogi vastuvõtud,

samas oli viimane psühhiaatri visiit toimunud 2019. a aprillis. Arvestades, et digiloost nähtus

kaebaja F41.0 diagnoosi tõttu statsionaarsel ravil viibimine 11.–22.03.2019 ja töövõimetus kuni

25.05.2019, siis on selge, et KAK ei saanud ilma psühhiaatri kehtiva hinnanguta otsust teha.

Apellatsioonimenetluses esitatud 09.03.2022 e-kiri kinnitab küll JM vastuvõtul käimist

06.03.2020, kuid olukorras, kus psühhiaater visiidi kohta digilukku sissekannet ei teinud ja

kaebaja ei ole ka psühhiaatri koostatud võimalikku paberdokumenti KAK-le esitanud ega seda

isegi maininud, ei mõjuta JM kinnitus asja lahendamist. Kuna kaebaja ei ole 06.03.2020

visiidile tuginenud mh vaides, siis ei ole usutav, et tegemist oligi määruse nr 9 § 16 lg 1 p-s 4

toodud terviseuuringu läbimisega enne KAK-i suunamist, mida kaebaja on hakanud väitma

kohtumenetluses. Määrusest nr 9 ei tulene tegevväelasele subjektiivset õigust nõuda, et kui ta

ei ole enne arstlikku komisjoni suunamist läbinud § 16 lg-s 1 märgitud terviseuuringuid, siis

teeb KAK need uuringud ise. Seega ei pidanudki RV pakkuma kaebajale võimalust, et

probleemi saaks lahendada lihtsalt KAK-i psühhiaatri vastuvõtule minekuga, vaid võis nõuda

n-ö tsiviilvõrgu psühhiaatri „paberi“ esitamist. Ka vaidekomisjon viitas määruse nr 9 § 5 lg 2

rikkumisele, mis käsitleb just terviseuuringule suunamist, mitte terviseuuringu tegemist.

21. Nagu juba märgitud, oli KAK-i 07.09.2020 otsus ikkagi õigusvastane, sest komisjon ei

oleks tohtinud eelneva psühhiaatrilise konsultatsioonita otsust teha. Ringkonnakohus rõhutab,

et isiku terviseseisundi hindamine ei ole kaalutlusotsus, vaid hindamisotsus (vrd Riigikohtu

20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 17). KAK-i otsus peaks kajastama tegevväelase vastavust

tervisenõuetele võimalikult adekvaatselt ja ajakohaselt. Ka juhul, kui isik nõustub vajaduse

korral C-taseme määramisega, peab KAK hindama seda, milline on isiku tegelik terviseseisund

(st isiku nõustumine C-taseme hindamisega ei võta KAK-lt kohustust veenduda, et isik ei vasta

3-21-2641

11(12)

tõepoolest tegevväelase B-taseme tervisenõuetele). Kuivõrd KAK-i 11.02.2021 otsusega leidis

hiljem kinnitust, et kaebaja tegelikkuses vastas B-taseme tervisenõuetele, oli KAK-i 07.09.2020

otsus õigusvastane. Ehkki KAK-i tegevust ja otsust tuleb hinnata ex ante vaatlusviisist lähtudes

(s.o 04.08.2020–07.09.2020 seisuga), ei saa seejuures siiski piirduda vaid nende asjaoludega,

mis olid KAK-le teada, vaid hinnata tuleb ka seda, millised asjaolud olnuks KAK-le teada siis,

kui ta oleks käitunud haldusorganilt nõutava hoolsusega. Kui komisjon ei oleks praegusel juhul

teinud otsust X terviseseisundi kohta ilma psühhiaatri kehtiva otsuseta, vaid nõudnud kaebajalt

eelneva psühhiaatrilise konsultatsiooni läbimist, siis oleks KAK-le saanuks teatavaks, et

diagnoos F41.0 ei takista kaebaja B-taseme tervisenõuetele vastavaks lugemist. Arvestades, et

KAK-i tegevust korraldav esimees rõhutas ise „paberi“ vajalikkust ja see tulenes selgelt ka

määrusest nr 9, tuleb KAK-i rikkumist lugeda süüliseks raske hooletuse vormis (vt VÕS § 104

lg 4 – s.o käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine).

22. KAK-i esimehe RV poolt kaebajale väidetavalt öeldut, et komisjon ei vaata mitte inimest,

vaid komisjoni jaoks on oluline paber, ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada kaebaja

väärikust alandavaks. Tegemist ei olnud konkreetselt kaebajat puudutava seisukohaga, vaid sel

viisil selgitas RV kaebajale KAK-i tavapärast töökorraldust. KAK-i esimehe võimalik järsk või

resoluutne keeldumine kaebajat KAK-i psühhiaatri vastuvõtule suunamisest võis olla küll

kaebaja jaoks ebameeldiv ning stressi ja nördimust tekitav, kuid tegemist ei olnud siiski

kohtlemisega, mida oleks alust hinnata kaebaja väärikust alandavaks. Mitte igasugune hingeline

üleelamine ei kujuta endast valu ja kannatusi VÕS § 128 lg 5 tähenduses. Kaebaja ei ole lisaks

toonud välja ainsatki põhjendust, miks ta ei olnud enda tervisenõuetele vastavuse tõendamiseks

valmis ise minema n-ö tsiviilvõrgu psühhiaatri konsultatsioonile olukorras, kus RV oli teda

teavitanud, et olemasolevate terviseandmete põhjal ei tunnistaks komisjon teda B-taseme

tervisenõuetele vastavaks, vaid selle asemel nõustus kaebaja C-taseme hindamisega. Seejuures

oli kaebaja olnud kaitseväeteenistuses pikka aega, teenistuse jooksul korduvalt läbinud arstliku

komisjoni menetluse ja oli enda sõnul teadlik KAK-le „paberi“ ehk psühhiaatri konsultatsiooni

otsuse esitamise vajalikkusest (vt 14.03.2022 seisukoha p 8).

23. Kaebaja tervise mõningase kahjustamise saab lugeda Kaitseväe peapsühholoogi KK

27.08.2021 hinnanguga (15.11.2021 kaebuse lisa 5.1) tuvastatuks. Tervisekahju tuvastamiseks

ei ole tingimata nõutav, et kannatanule peaks olema asjassepuutuva meditsiinieriala spetsialisti

poolt pandud mõni uus diagnoos või muudetud senist diagnoosi. Psühhiaater oskaks küll oma

ettevalmistusest ja isikliku seotuse puudumisest tulenevalt tõenäoliselt kaebaja vaimse tervise

seisundi võimalikku halvenemist hinnata adekvaatsemalt kui lähedased, kuid see ei tähenda, et

muid tõendeid ei tohiks üldse arvestada. X psühhoterapeut KK on selgitanud, et KAK-i

07.09.2020 otsuse ja tervislikel põhjustel teisele ametikohale üleviimise algatamise tõttu

kerkisid kaebaja seisundi- ja püsiärevus tugevalt üle normi piiri, 2020. a oktoobris vallandusid

uuesti esimesed paanikahood ning 2020. a novembris ilmnesid taas depressiooni sümptomid,

mida ei olnud esinenud alates 2019. a septembrist. Psühholoogi sõnul läks edasise ravi fookus

seetõttu alates 2020. a septembrist tagasi paanikahäirega toime tulemisele ja paanikahoogude

ennetamisele, liigse püsiärevuse vähendamisele ning depressiooni süvenemise ennetamisele.

Samas on märgitud, et kaebaja seisund stabiliseerus 2021. a jaanuaris. Hinnang, et X tundis

KAK-i 07.09.2020 otsusest ennast muserdatuna ja see vähemalt teatud määral raskendas tema

paanikahäirega toimetulekut, nähtub ka kaebaja elukaaslase ja töökaaslaste seletustest (vt

15.11.2021 kaebuse lisad 5.2–5.4). Samas on vastustaja toonud põhjendatult välja, et Kaitseväe

psühhiaatri 18.12.2020 konsultatsiooni otsuse kohaselt vastas kaebaja terviseseisund diagnoosi

F41.0 alusel kriteeriumile „kerged sümptomid, töövõime hea“ (vt vaideotsuse p 9), mistõttu ei

saanud väidetavalt 2020. a septembrist kuni 2021. a jaanuarini väldanud tagasilangus siiski olla

väga suure mõjuga.

3-21-2641

12(12)

24. Mis puutub kaebaja väidetesse armastatud ametikoha ja loodetud karjääri kaotamisest, ei

saa vastustajaga nõustuda, et kaitseväeteenistuses tavapärane rotatsioon välistaks kannatuste

esinemise. Kaitsevägi ei ole tõendanud, et X oleks seniselt võitlusgrupi kontaktisiku

ametikohalt lähiajal mujale roteeritud ka ilma KAK-i 07.09.2020 otsuseta ja kaebajal ei olnud

seega alust arvata, et tal ei ole võimalik samal ametikohal teenistust jätkata. Sellele vaatamata

ei saanud kaebaja ringkonnakohtu hinnangul pelgalt KAK-i 07.09.2020 otsusest veel järeldada

mh väidetavat karjääri kaotust, sest see selgus alles 18.02.2021, kui Kaitseliit keeldus kaebaja

senisele ametikohale tagasiviimisest. X elukaaslase 26.08.2021 seletusest nähtub, et kaebaja

valmistus juba C-taseme hindamisega nõustudes KAK-i hinnangut vaidlustama, lootes hiljem

endisele ametikohale naasta. Kuigi kaebajal ei olnud võimalik saada tagasi varasemat

ametikohta, pakuti talle pärast tervisenõuetele vastavaks tunnistamist siiski uut ametikohta, mis

vastab tema väljaõppele. Kuigi kaebaja karjäär ei ole KAK-i 07.09.2020 otsuse tõttu kulgenud

varem planeeritud viisil, ei ole alust väita, et kaebaja oleks karjääri kaotanud.

25. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kuigi KAK-i 07.09.2020 otsus oli õigusvastane

ja KAK-i rikkumine süüline ning rikkumine võis olla põhjuslikus seoses kaebaja vaimse tervise

mõningase ajutise halvenemisega, ei olnud kaebajale põhjustatud tagajärjed siiski tavapärasest

eluriskist intensiivsemad ja sellest tulenevalt ei ole mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks

alust.

26. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 15.06.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendab

halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

27. X on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 350 eurot ja on kandnud

ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 1312 eurot (koos käibemaksuga; vastab advokaadi

6,83 töötunnile tunnitasuga 160 eurot + käibemaks). Kokku 1662 euro suuruste menetluskulude

kandmine või nende kandmise kohustus seoses praeguse asja lahendamisega ringkonnakohtus

on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, siis jäävad X menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema

enda kanda. Kaitsevägi ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu

jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel

samuti tema enda kanda.

28. Kuna otsus kajastab andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, siis tuleb otsuse avaldamisel

asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)