2-20-9528/68 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

27. oktoober 2023

Tsiviilasja number ja hagi ese

nr 2-20-9528

L. T. hagi OÜ Heiki Bussid vastu puhkusehüvitise, töötasu

ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise nõudes. OÜ Heiki Bussid

vastuhagi L. T. vastu töötaja poolse töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamise, töölepingu TLS § 88 lg 2 p 3 või TLS

§ 85 lg 4 alusel lõppenuks lugemise ja etteteatamise tähtaja

rikkumise eest hüvituse ning kahjuhüvitiste nõudes

kirjalik hagimenetlus

Hagi ja vastuhagi hind

1939,21/ 2375,98 eurot

Kohtunik

Kadi Aavik

Hageja/Vastukostja/töötaja

L. T. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht: xxxxx xxx- xxxxx

xxxx, e-post:xxxxx.xxxxx

@xxxx.

xx

)

L. T. lepinguline esindaja

jurist Kunnar Korsten (OÜ Hugo, e-post: kunnar@hugo.legal)

Kostja/Vastuhageja/tööandja

OÜ Heiki Bussid (registrikood 11060407, asukoht: Paju talu

Tääksi küla, Põhja-Sakala vald, Viljandimaa; e-post:

heikibussid@gmail.com)

OÜ Heiki Bussid

seaduslik esindaja

juhatuse liige Heiki H.

OÜ Heiki Bussid

lepinguline esindaja

jurist Siiri Grünbaum (SG Õigusabi OÜ, e-post:

siiri.grunbaum@gmail.com)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.

2. Välja mõista OÜ-lt Heiki Bussid L. T. kasuks 5,87 eurot, s.o osaline puhkusehüvitis. Muus

osas jätta L. T. hagi rahuldamata.

3. Välja mõista L. T.lt OÜ Heiki Bussid kasuks 49,99 eurot, s.o osaline kütusehüvitis. Muus

osas jätta OÜ Heiki Bussid hagi rahuldamata.

4. Tasaarvestada poolte vastastikused resolutsiooni p-des 2 ja 3 rahuldatud nõuded ja välja

mõista L. T.lt OÜ Heiki Bussid kasuks 44,12 eurot.

5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

6. Toimetada otsus kätte hageja ja kostja esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus kohtuotsusele edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

MENETLUS TÖÖVAIDLUSKOMISJONIS

1. L. T. (töötaja) esitas 11.02.2020 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse (dtl 565-568) OÜ

Heiki Bussid (tööandja) vastu ning 26.02.2020 täpsustatud avalduse (dtl 640-643), milles palus TVK-l

lahendada järgnevad nõuded:

-

tuvastada, et L. T. töötas tööandja juures täiskoormusega, mitte 0,5 koormusega;

-

tuvastada 3.02.2020 erakorralise lahkumisavalduse õigsus;

-

välja nõuda tööandjalt eelmise aasta korrektsed palgalehed;

-

vastavalt töölepingu seadusele (TLS) ja palgalehtedele (saamaks tõestada oma teenitud

brutopalka) nõuda välja eelmise aasta eest saamata jäänud töö- ja puhkusetasu (perioodil 1.01.2019-

3.02.2020) vastavalt 4413,67 eurot (bruto) ja 1211,93 eurot (bruto) (s.o 38,26 puhkusepäeva) ning

hüvitis TLS § 91 lg 2 kõikide punktide alusel 945 eurot (bruto). Eelnevad summad kokku 6570,60

eurot (bruto). E-kirjaga 26.02.2020 (dtl 627) täpsustas L. T. hüvitisnõuet, paludes tööandjalt välja

mõista 2835 eurot.

2. Tööandja esitas 4.03.2020 TVK-le vastuse töötaja avaldusele (dtl 570-579), milles sisaldusid

mh järgnevad nõuded kogusummas 5471,98 eurot:

-

MB Sprinteri avariijuhtumitest tingitud töötaja omavastutuse kahjunõue 2400 eurot;

-

02.02.20 omavoliliselt tangitud kütuse kahjunõue 71,98 eurot;

-

ettevõtte maine kahjustamine eest nõue 3000 eurot.

Lisaks esitas tööandja 27.04.2020 TVK-le avalduse (dtl 843-847), milles oli järgnevad nõuded:

-

tuvastada töötaja poolt töölepingu 3.02.2020 ülesütlemise tühisus.

-

lugeda tööleping lõppenuks alates 10.02.2020 TLS § 88 lg 2 p 3 alusel töökohustuste rikkumise

tõttu või alternatiivselt lugeda töötaja tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel.

-

mõista töötajalt tööandja kasuks välja tekitatud kahju hüvitamiseks:

-

töötaja poolt juhitud Mercedes Benz Sprinteri bussiga toimunud neljast avariijuhtumist

põhjustatud kahjukindlustuse omavastutuse summa 2400 eurot (4 x 600). Avariid toimusid

18.10.2018, 4.02.2019, 3.05.2019 ja 20.10.2019;

-

töötaja poolt 2.02.20 tööandja kütusemahutist tangitud kütus kokku 71,98 eurot (sh

käibemaks).

-

töötaja isikliku sõiduauto BMW remonditööde (värvimistööde) eest tööandja kokku 576

eurot (sh km).

-

töötaja isikliku auto pesemise eest tööandja töökojas 24 eurot (sh km);

-

tööandja maine kahjustamise eest 3000 eurot.

Lisaks esitas tööandja TVK-le 18.05.2020 avalduse täienduse (dtl 861-862), milles loobus nõudest

lugeda töötaja tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel ja palus lugeda töötaja tööleping

lõppenuks alates 10.02.2020 TLS § 88 lg 2 p 3 alusel töökohustuste rikkumise tõttu või juhul, kui

TVK seda ei rahulda, siis alternatiivselt lugeda töötaja tööleping lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg

4 alusel. Eelnevale lisas tööandja TLS § 77 lg 2 ja 74 lg 3 alusel nõude mõista töötajalt tööandja

kasuks välja ette teatamiseta töölt lahkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks 1092 eurot.

3. Töövaidluskomisjoni 19.05.2020 istungi protokollist (dtl 448-451) ilmneb, et istungil

arutati Töötaja nõuded töökoormuse tuvastamiseks, töölepingu lõppemise tuvastamiseks,

töötasu, puhkusehüvitise ja hüvitise väljamõistmiseks ja tööandja kahju hüvitamise nõue.

Protokollist ilmneb, et tööandja vähendas kahjunõuet 1800 euroni ning töötaja vähendas

puhkusetasunõuet 367,14 euro võrra 844,79 euroni. Töövaidluskomisjoni istungil arutati ka

tööandja saamata jäänud tulu nõuet 1092 eurot.

4. Töövaidluskomisjon rahuldas osaliselt nii töötaja avalduse kui tööandja vastuavalduse ja tegi

nõuete osas 02.06.2020 järgneva resolutsiooniga otsuse (dtl 932-938):

- Tuvastada töötaja osaline tööaeg.

- Tuvastada töösuhte lõppemine TLS § 91 lg 2 alusel 3.02.2020.

- Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis brutosummas 500 eurot.

- Jätta rahuldamata töötaja avaldus töötasu nõudes.

- Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja puhkusehüvitis brutosummas 202,25 eurot.

- Mõista töötajalt tööandja kasuks välja kahjuhüvitis summas 240 eurot.

KOHTUMENETLUS

5. Tööandja esitas 1.07.2020 kohtule taotluse vaadata töötaja avaldus läbi kohtumenetluses

hagina ning ühtlasi esitas ka hagi töötaja vastu (dtl 3-10). Tööandja märgib oma hagis, et vaidlustab

TVK otsuse osas, millega TVK rahuldas töötaja avalduse. Täiendavalt esitas tööandja kohtule

järgnevad nõuded:

-

tuvastada töötaja poolt töölepingu 3.02.2020 ülesütlemise tühisus.

-

lugeda töötaja tööleping lõppenuks alates 10.02.2020 TLS § 88 lg 2 p 3 alusel

töökohustuste rikkumise tõttu või juhul, kui TVK seda ei rahulda, siis alternatiivselt lugeda

töötaja tööleping lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel.

-

mõista töötajalt tööandja kasuks välja töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja

rikkumise eest hüvitus 1092 eurot.

-

mõista töötajalt tööandja kasuks välja tekitatud kahju hüvitamiseks:

-

töötaja poolt juhitud tööandja Mercedes Benz Sprinteri, reg nr xxx xxx, bussiga toimunud

neljast avariijuhtumist põhjustatud igakordse 600 euro kahjukindlustuse omavastutuse summa

kokku 2400 eurot.

-

töötaja poolt 2.02.20 tööandja kütusemahutist tangitud kütus 71,98 eurot.

-

töötaja isikliku auto pesemise eest 2.02.2020 tööandja töökojas 24 eurot.

-

töötaja isikliku sõiduauto BMW remonditööde, puhastamise ja värvimistööde eest OÜ Heiki

Bussid töökojas 2019.a kokku 576 eurot

-

Tööandja maine kahjustamise eest 3000 eurot.

6. Töötaja esitas 11.08.2020 hagiavalduses (dtl 480-483) kohtule järgnevad nõuded:

-

Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis TLS § 100 lg 4 järgi, s.o töötaja kolme

kuu keskmine töötasu 1323,60 eurot;

-

Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja vähem makstud töötasu perioodi 1.01.2017-

3.02.2020 eest 4490,17 eurot;

-

Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja ületunnitasu perioodi 1.01.2018- 3.02.2020 eest

355,22 eurot;

-

Mõista tööandjalt töötaja kasuks välja puhkusehüvitis ajavahemiku 1.01.2019-

3.02.2020 eest 565,84 eurot;

-

jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

7. Töötaja loobus 26.08.2020 kohtule esitatud avalduses (dtl 498-499) ületunnitasu nõudest, muus

osas jäid töötaja kohtule esitatud nõuded samaks. Töötaja on tasunud TLS § 100 lg 4 alusel esitatud

hüvitise nõudelt puhkusehüvitise nõudelt kokku riigilõivu 225 eurot (1323,60+565,84=1889,44).

8. Tööandja loobus 27.08.2020 kohtul esitatud avalduses (dtl 517-518) mainekahju nõudest

summas 3000 eurot ja vähendas avariidega tekitatud kahju hüvitamise nõudesummat 1800 euroni,

loobudes 18.10.2018 toimunud avarii eest kahju hüvitamise nõudest. Teiste nõuete osas jäi tööandja

hagiavalduse juurde. Riigilõivu on tööandja tasunud nõuetelt kokku 325 eurot.

9. Kohus on 1.09.2020 määrusega (dtl 524-527) võtnud menetlusse järgnevad nõuded:

-

töötaja hagi tööandja vastu puhkusehüvitise 565,84 euro, töötasu 4490,17 euro ja TLS §

100 lg 4 alusel hüvitise 1323,60 euro nõudes;

-

tööandja vastuhagi töötaja vastu töötaja poolse töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise, töölepingu TLS § 88 lg 2 p 3 või TLS § 85 lg 4 alusel lõppenuks lugemise,

töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise eest hüvituse 1092 euro ja

kahjuhüvitise kogusummas 2471,98 euro nõudes.

POOLTE SEISUKOHAD

10. Töötaja märgib 15.09.2020 vastuses tööandja hagile (dl 530-532) mh järgnevat. Kuivõrd

tööandja ei ole vaidlustanud TLS § 105 lg 1 toodud tähtajal ülesütlemisavaldust, siis on töötaja poolt

3.02.2020 esitatud ülesütlemisavaldus algusest peale kehtiv ning tööleping on lõppenud

ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval TLS § 91 lg 2 alusel 3.02.2020. Tööandja ei saa lõpetada

töölepingut, mis on juba üles öeldud. Kuna poolte vaheline töölepinguline suhe lõppes TLS § 91 lg 2 p

2 alusel, siis ei ole põhjendatud ka tööandja nõue mõistmaks tema kasuks välja töölepingu

ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise eest hüvitis 1029 eurot. Esmaseks kahju hüvitamise

eelduseks on lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Tööandja pole aga tõendanud, et töötaja oleks

rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, mistõttu on kahju hüvitamise esmane eeldus täitmata ning

kahju hüvitamise nõue 1800 eurot tuleb jätta rahuldamata. Samuti puudub töötajal süü avariijuhtumitel

otsese varalise kahju tekitamises. Tööandja ei ole kahju hüvitamise nõudega seoses omavoliliselt

tangitud kütusega summas 71,98 eurot esitanud faktilisi asjaolusid nimetatud kahju esinemise osas.

Tööandja ei ole välja toonud kahju tekkimise fakti ning töötaja vastutust sellise kahju tekkimise osas

ning põhjuslikku seoses töötaja tegevuse ning tööandjal esineva kahju vahel. Seetõttu tuleb jätta

rahuldamata tööandja nõue nimetatud kahjude osas.

11. Tööandja märgib 10.10.2020 vastuses töötaja nõuetele (dtl 539-547) mh, et 30-päevase

vaidlustamise tähtaja jooksul pöördus kohtusse ainult tööandja. Töötaja oli nõus TVK otsusega ega

vaidlustanud TVK otsust 30-päevase tähtaja jooksul. Pärast vaidlustamise tähtaja möödumist on

töötaja oma nõuete esitamisega hilinenud. Tegelikult ei ole töötajal õigust nõuda kollektiivlepingu

rakendamist tööandja suhtes ja tööandjal ei ole kohustust täita sõitjateveo üldtöökokkulepet. Tööandja

ei ole kollektiivlepingu pool ega kollektiivlepingu sõlminud ühingu ega liidu liige. Tööandja ei ole

nõus kollektiivlepingu rakendamisega. Kollektiivleping on sõlmitud bussijuhtidele, kes töötavad

ühenduse tegevusloa, liiniloa ja avaliku teenindamise lepingu alusel. Töötaja ei vasta nendele

tingimustele, sest ta ei töötanud liiniloa alusel, vaid juhuvedude bussijuhina. Tööandja ei tegutse

liinivedudel. Riigikohus on selgitanud, et seadus ei võimalda tööandja nõusolekuta rakendada talle

kollektiivlepingut, mille sõlminud ühingu või liidu liige ta ei ole. Tööandja poolt 27.02.2020 TVK-le

esitatud avalduses on tööandja seisukohtade ja väidete mõte selles, et tööandja palub TVK-l tuvastada,

et töötaja 3.02.2020 esitatud erakorralise töölepingu ülesütlemise avaldus on tühine, sest puuduvad

alused, mille puhul seadus lubab TLS § 91 lg 2 alusel töölepingu erakorraliselt üles öelda. TVK

tuvastas õigesti, et puudusid asjaolud töölepingu lõpetamiseks TLS § 91 lg 2 alusel. Kuid otsuse

resolutsioonis ei lahendanud TVK seda nõuet. TVK tegi selles osas vea. Seetõttu palub tööandja

kohtul lahendada vastuhagis tööandja poolt esitatud töölepingu töötaja poolt erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamise nõue ning tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja jätta TLS § 100 lg 4 alusel

hüvituse nõue rahuldamata.

Tegelikult on hagejal õigus puhkust saada 28 kalendripäeva aastas, mitte 35. Tööandja on juba

töötajale lõpparvega ära maksnud kasutamata puhkuse hüvituse. Töötaja nõuab puhkuse hüvitust,

mille ta on juba kostjalt kätte saanud. Väljamakstud puhkusehüvitus on arvutatud hageja tegelike

palgaandmete järgi. Arvestus on tehtud selle järgi, et hagejal on õigus saada 28 kalendripäeva

puhkust aastas. Tööandja palub jätta puhkusehüvituse nõue rahuldamata. Hageja vaidlustas TVK-s

palka alates 1.01.2019. Kohtus nõuab ta palka veel juurde lisaks kahe varasema aasta eest. See ei

ole kooskõlas põhimõttega, et kohtus võib läbi vaadata vaid samu nõudeid, mida TVK on juba

lahendanud. Hageja palub menetlusse mitte võtta või menetlus lõpetada palga nõude osas, mis on

hagiavalduses esitatud pikema perioodi eest, kui see on esitatud TVK-le, s.o aja eest enne

1.01.2019. Kui hagejal oleks olnud probleem tööga kindlustamise osas, siis oleks ta pidanud tööga

kindlustamise nõude esitama 4 kuu jooksul. Hageja ei ole seda teinud. Seetõttu on nõue aegunud.

TLS § 31 alusel on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude

esitamise üldine tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks 4 kuud arvates ajast, kui

isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Töötaja nõude mõte on selles, et ta ei

nõua mitte tööga teenitud palka, vaid ta nõuab mitte töötatud aja eest hüvitust keskmise palga näol.

Tööandja ei ole rikkunud oma kohustusi sel määral, et see õigustaks töötaja poolt nõutud suures

summas keskmise palga hüvitamist tagantjärele mitme aasta eest. Juhul kui kohus otsustab

lahendada hüvituse nõuet reaalselt töötamata normtundide eest, siis palub tööandja kohtul

kohaldada aegumist ja tööseisaku tasu nõude osas menetlus lõpetada.

12. Tööandja on 16.03.2021 menetlusdokumendis (dtl 949) esitanud taotluse üle kuulata

tunnistajad K.S. ja J.T., kes teavad anda ütlusi kolme avariijuhtumi ja nendega põhjustatud kahju ning

bussi vigastuste kohta, töötaja poolt isiklikku autosse 2.02.20 tööandja kütusemahutist tangitud kütuse

kohta, töötaja isikliku auto pesemise kohta tööandja töökojas 2.02.2020, töötaja isikliku sõiduauto

XXX XXXXXX puhastamise, remonditööde ja värvimistööde kohta OÜ Heiki Bussid töökojas 2019.a

septembris. Vastavat taotlust on täpsustatud 31.03.2021 menetlusdokumendis (dtl 962-963).

13. Töötaja on 29.03.2021 vastuses kohtule (dtl 955-959) mh täiendavalt märkinud, et arusaamatu

on tööandja väide nagu oleks töötaja kohtusse esitatud hagiavalduses esitanud nõudeid, mida ei ole

esitatud TVK-le esitatud avalduses. Tööandja ei ole toonud välja mitte ühtegi nõuet, mida ei oleks

töötaja võinud kohtumenetluses esitada. Lisaks sõitjateveo üldkokkuleppele ei luba ka Vabariigi

Valitsuse määrus töötasu alammäära kehtestamise kohta maksta 0,5 töökoormusega töötasu vähem kui

2017. aastal 234 eurot, 2018. aastal 250 eurot ja 2019. aastal 270 eurot. Seega nähtub töötaja

hagiavalduse lisa 3 arvutustest üheselt, et tööandja on ebaseaduslikult tasunud väiksemat töötasu kui

Vabariigi Valitsus ette on näinud. Olenemata sellest kas tööandja tagab töötajale töö või mitte, tuleb

tal töötasu töötajale maksta vähemalt riigi poolt sätestatud miinimumsummas. Tööandja väited, nagu

ei oleks töötaja soovinud tööd teha, on paljasõnalised ja tõendamata. Mitte ühtegi tõendit ei ole selle

kohta, et tööandja oleks teinud töötajale hoiatuse tööle mitte ilmumise kohta jne. TLS § 29 lg 9

kohaselt on töötajal töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat arvates töötasu sissenõutavaks

muutumisest. Seega ei ole töötaja oma töötasu nõuet esitades läinud vastuollu mitte ühegi seadusandja

tahtega ning oma töötasu nõude saab töötaja esitada igal ajal kolme aasta jooksul, olenemata TVK-le

esitatud avaldusest, otsusest jne. Töötajal on igal ajal õigus täiendada oma nõuet (lisades

olemasolevale nõudele täiendava nõude) töötasu osas kuni kolm aastat tagasi. Töötajale jäävad ka

arusaamatuks jäävad tööandja väited aegumise kohta. Mille kohta tööandja aegumist palub kohaldada?

Tööandja viitab puhkusehüvitise nõude puhul 4-kuulisele aegumisele, aga on jätnud selgitamata,

kuidas selline töötaja nõue saaks olla aegunud. Töötaja esitas TVK-le puhkusehüvitise nõude vähem

kui 30 päeva möödudes nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega ei saa puhkusehüvitise nõue olla

aegunud. Arusaamatuks jääb ka tööandja väide nagu oleks pidanud töötaja esitama tööandjale tööga

kindlustamise nõude ja seda siis 4 kuu jooksul, peale mida oleks nõue aegunud. Selline tööandja

käsitlus ei lähe mitte kuidagi kokku seadusandja mõttega. TLS § 28 lg 2 p 1 kohaselt on tööandja

kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi.

Seega ei ole võimalik kohaldada aegumist.

Riigikohus on märkinud, et üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks

olema täidetud järgmised üldised eeldused: töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust

(TLS § 72); tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); töötaja on

rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või

hooletuse tõttu, arvestades TLS §s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2; RKTKo nr 3-2-1-151-

15, p 13); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju

tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3) ning rikkumise ja kahju vahel on

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; RKTKo nr 3-2-1-151-15, p 15). Tööandjal tuleb siiski selgitada ja

tõendada, et töötaja on töölepingut rikkunud (tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu),

tööandja on saanud kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Tööandjal tuleb siiski

täpselt selgitada, kuidas kahju on kujunenud, st millal ja millises suuruses on töötaja väidetavalt

kahju tekitanud. Juhul, kui tööandja selgitab ja tõendab eelnimetatud asjaolusid, siis peab töötaja

omakorda hagi rahuldamata jätmiseks esile tooma ning tõendama, et ta ei ole kahju tekitanud ning

pole kahju tekkimises süüdi. Käesoleval hetkel ei ole tööandja täitnud mitte ühtegi eelloetletud

tingimust. Töötaja ei nõustu mitte ühegi tööandja nõudega.

14. Kohtu 6.10.2021 eelistungil jäid mõlemad pooled oma kirjalike nõuete juurde (dtl 970-984).

Tööandja täpsustas nõude alusnormi ning palus lugeda töötaja tööleping lõppenuks alates 10.02.2020

TLS § 88 lg 1 p 3 alusel töökohustuste rikkumise tõttu. Tööandja loobus eelistungil veebruaris 2019

kahjunõudest toimunud avarii eest, selgitades, et see on aegunud (eelistungi protokolli lk 5). Töötaja

võttis omaks fakti, et 20.10.2019 sõitis ta kitsele otsa. Töötaja nõustus tasuma isiklikku sõidukisse

tangitud kütuse eest 50 eurot ehk 1 euro liitri kohta. Töötaja avaldas, et tööandja ei ole tagastanud talle

240 eurot, mille töötaja tasus tööandjale käesolevat töövaidlust puudutavalt ekslikult (s.o jõustumata

lahendi alusel).

15. Tööandja täpsustas 12.11.2021 oma nõuete faktilisi asjaolusid (dtl 987-990). Esmalt selgitas

tööandja 1092 euro hüvitisnõude kujunemist. Samuti tõi tööandja kahjunõude aluseks olevate

avariidega seonduvalt välja, et:

-

20.10.2019

sõitis töötaja paksus tihedas udus tööandja bussiga otsa kitsele. Otsasõit

toimus xxxxxxxxxx xx xxxxx poole xxxxxxxx teeotsas. Vigastatud sai bussi esimene vasak

juhipoolne nurk ja uks. Bussi kordategemiseks vahetati bussi esiosa ja remonditi uks. Tööandja

kahju oli kokku üle 2000 euro. Tööandja nõuab töötajalt kindlustuslepingu järgi omavastutuse

osa 600 eurot. Omavastutuse mõte ongi tööandja arvates selles, et sundida autojuhti ohutult

liiklema. Töökohustuste rikkumine seisnes tööandja hinnangul selles, et töötaja rikkus

lojaalsuskohustust (TLS § 15 lg 1), mis hõlmab mh kohustust, et töötaja peab töötama nii, et ta

ei tekitaks tööandjale kahju. Halva nähtavusega teel sõites ei vähendanud töötaja kiirust sel

määral, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires. Ta sõitis suures

tihedas udus lubamatult suure kiirusega 87km/h, mistõttu ei suutnud vajalikul määral teed ette

näha ja suure kiiruse tõttu sõitis ta otsa kitsele. Töötaja pidi ette nägema, et kui ta sõidab

tihedas udus nii suure kiirusega, siis ootamatu takistuse teele ilmumise korral võib juhtuda

õnnetus. Tööandja buss ei oleks viga saanud, kui töötaja ei oleks kitsele otsa sõitnud, seega on

olemas põhjuslik seos töötaja poolt liiklusseaduse ja TLS rikkumise ja tööandjal tekkinud

kahju vahel. Töötaja süü seisneb tööandja arvates selles, et töötaja oli kohustatud kiirust

vähendama, tal ei olnud takistusi kiiruse vähendamiseks, aga ta valis teadlikult sõidukiiruse nii,

et halva nähtavusega teel sõites ei olnud selle kiiruse juures võimalik ohu korral bussi pidama

saada. Töötaja pidi oma sõiduviisi ohtlikkusest aru saama. Töötaja on süüvõimeline, süüd

välistavad asjaolud puuduvad.

-

3.05.2019

sai vigastada töötaja poolt juhitud tööandja bussi tagant vasak nurk, stange

oli purunenud, plastmass mõranenud. Tööandja juhatuse liige H. H. nägi bussi vigastusi ja

küsis nende vigastuste kohta bussijuhilt mitu päeva hiljem (5. või 6.05), kui nad kohtusid

tööandja töökojas. Töötaja ütles, et tema ei tea, kuidas need vigastused tekkisid. Järgmisel

päeval pärast jutuajamist teatas töötaja, et õnnetus pidi juhtuma nii, et keegi pidi Xxxxx parklas

sellele bussile otsa sõitma sel ajal, kui tema seda ei näinud. Ta rääkis, et ta oli käinud Xxxxx

parklas ja leidis sealt lume seest bussi sinise värvi jääke. Töötajal oli 3.05.2020 tööülesanne, et

ta pidi viima inimesed Xxxxx xxxxxxxxx ja pärast xxxxxxxx tagasi tooma. Tööandja maksis

talle täispalka aja eest, mil bussijuht sõitis xxxxxxxxxx, pidi xxxxxxxxx ajal valvama bussi ja

ootama xxxxxxxxxxxxxxxxx ning pärast xxxxxxxx xxxxx tagasi sõitma. Sealjuures pidi

bussijuht täitma oma töökohustusi tööandja suhtes lojaalselt tööandja kasu silmas pidades ning

töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega (TLS § 16 lg 1). Konkreetsel juhul tähendab see

seda, et bussijuht pidi bussi parkima ohutult ja turvaliselt, nii et ära hoida ohtlikke olukordi.

Töötaja süü seisnes selles, et ta ei täitnud oma kohustusi vajaliku hoolsusega, parkides bussi

nii, et tema eemaloleku ajal sai võimalikuks, bussile vigastuste tekitamine. Bussi valvamise

asemel läks töötaja xxxxxxxxx. Kuna buss oli valveta, sai võimalikuks, et bussile tekkisid

vigastused, bussile otsa sõitnud juht sündmuskohalt põgeneda. Töötaja oli nii hooletu, et ta

isegi ei vaadanud bussi üle, et vigastusi avastada. Kahju oli kokku mitu tuhat eurot. Tööandja

hinnangul on õigustatud, et bussijuht peab hüvitama omavastutuse osa 600 eurot.

-

Tööandja lisas kahjunõudesse ka 24.08.2019 xxxxxxxxxx xxxxxx toimunud avarii

omavastutuse 600 eurot.

Lisaks täpsustas tööandja töötasunõude osas, et on töötajale palga välja maksnud kogu töötaja poolt

tehtud töö eest. Töötaja ei soovinud rohkem sõite teha, kui need, mis ta ära tegi, sest tal oli peale OÜ

Heiki Busside ka teine töökoht, algul töötas ta lisaks xxxxxxxxxx, hiljem teises autovedude

äriühingus. Hageja tööst keeldumiste kohta on tööandja esitanud TVK toimikusse väljavõtted

telefonisõnumitest (TVK tl 103-106). Lisaks esitas tööandja kohtule tõendid selle kohta, et töötajale on

tema töötamise 3 viimase aasta jooksul tema töö eest palgad välja makstud. Töötaja on saamata

puhkuse hüvitusega kohut eksitanud, sest tööandja on töötajale saamata puhkuse hüvituse juba välja

maksnud. Tõendid selle kohta asuvad TVK toimikus. Kohtule lisas tööandja täiendavalt tõendid

tööandja poolt puhkusetasu ära maksmise kohta, lõpparve ja puhkusehüvituse arvutuskäigu.

16. Töötaja selgitas 15.11.2021 seisukohas (dtl 993-995) töölepingu ülesütlemisele järgnevate

tellimuste asjaolusid ja avaldas, et tööandja eksitab kohut – 5.02.2020 tellimuse täitis H. H. isiklikult.

SMS-vestlusest, mis toimus 1.02.2020, saab lugeda, et 6-7.02.2020 tellimuse sõit jääb ära ning

järgmine sõit oleks pakkuda alles 13.02.2020. Tööandja pole töötaja arvates olnud järjepidev ka oma

selgitustes töötaja tööaja osas. Kohtuistungil selgitas tööandja, et töötaja ei töötanud 0,5 koormusega,

vaid tegi tööd tunniarvestuse alusel. TVK-le 27.02.2020 kostja poolt esitatud vastunõudes on kostja

selgitanud, et osaline tööaeg tähendas kogu töötatud 5,5 aasta jooksul seda, et töötaja töökoormus oli

0,5 kuus (punkt 2-a). Sama on kostja kinnitanud TVK-le esitatud 29.04.2020 avalduses ja 29.04.2020

vastuses, et töötajast hageja oli tööl 0,5 koormusega. Seega ei saa tõsiselt võtta kostja kohtuistungil

antud selgitusi hageja töökoormuse kohta. Täiendavalt selgitas töötaja, et ainuke puhkusehüvitis, mis

kostja hagejale maksnud on, saabus hageja pangakontole koos lõpparvega 10.02.2020 brutosummas

397,14 eurot, mis sisaldas brutosummas töötasu 30 eurot ja brutosummas puhkusehüvitist 367,14

eurot. Seaduse kohaselt oli lõpparve arvestuses välja toodud eraldi ridadena töötasu ja puhkusetasu

suurused. Hageja kinnitab, et on kätte saanud lõpparve ja ei esita bruto summas 397,14 euro osas

nõudeid.

17. Töötaja avaldas 19.01.2022 menetlusdokumendis (dtl 1055-1062), lisades sellekohased

tõendid, et xxxxxxxxxx xxxxxxxx kinnitas, et 5.02.2020 tellimussõit toimus. Lisaks selgitas

Xxxxxxxxx xxxxxxxx 6.02.2020 tellimuse kohta, et sõit jäi ära kooli enda initsiatiivil, mitte aga

töötajast tingitult. Tööandja juhatuse liige on valetanud TVK-s ja ka kohtus, mille tulemusel mõistis

TVK hagejalt kostja kasuks välja 240 eurot kahju hüvitamiseks seoses saamata jäänud tuluga

5.02.2020. Töötaja esitatud tõendist (menetlusdokumendi lisa 2) nähtub üheselt, et tegelikkuses sai

kostja tulu 5.02.2020 teostatud reisijateveo tellimuselt 240 eurot. Kuna hageja maksis kostjale

ekslikult töövaidluskomisjoni otsuse alusel välja 240 eurot, siis on kostja selle raha alusetult saanud.

Kostja ei ole seda tänaseni tagastanud. Töötaja esitas päringu tellimussõidu toimumise kohta ning

Xxxxxx xxxxxx xx xxxxx H. M. kinnitas 7.02.2020 tellimussõidu toimumist, millele kohta on lisatud

tööandjale tasutud arve. Xxxxxxxx xxxxxxxxxxxxx xxxxx tellimussõit 9.02.2020 toimus. xxxxxxxx

xxxxxxxxxxx tellimussõit 6.02.2020 sõit toimus, mille kohta edastati OÜ Heiki bussid poolt koolile

esitatud arve mis on kooli poolt tasutud. Seega nähtub, et tegelikkuses toimusid tellimussõidud ja

tööandja püüab jätkuvalt kohut eksitusse viia valeväidetega. Samuti ei päde kostja väide, nagu ei oleks

ta aru saanud töötaja tegelikust soovist töösuhe lõpetada. Nimetatu kohta on töötaja korduvalt saatnud

tööandjale e-kirju ja selgitanud, et töösuhe edaspidi ei jätku.

Töötaja osundas, et kahjunõuet 24.08.2019 toimunud avariiga seonduvalt ei ole tööandja

varasemalt menetlusdokumentides üldse maininud ja see nõue on menetlusdokumentidesse

ilmunud alles kohtumenetluse kestel. Seega ei saa kohus ka nimetatud nõuet lahendada. Kitsega

seonduvale avariile vastuväiteid esitades märkis töötaja, et tegelikkuses ei oma ilmastikuolud üldse

tähtsust selles, kui metsast välja kargav kits jookseb üle sõidutee bussile ette, mille tulemusel

toimub avarii. Sellisteks puhkudeks on reisijateveo teenust osutaval tööandjal kohustus sõlmida

vastavad kindlustuslepingud, millest oli juttu ka kohtuistungil, kus tsiteeriti ka vastavat Riigikohtu

lahendit. Xxxxx parklas toimunud avariile esitas töötaja vastuväite – ta parkis tellimusveol bussi

xxxxxxxxx asuva Xxxxx xxxxxx parklasse ning läks koos teenuse tellijatega xxxxxxxxx xxxxxxxx

vaatama. Pärast etendust teostati tellimusvedu edasi ning alles järgmisel päeval bussi pesemise ajal

märkas hageja, et keegi oli bussi tagumist stanget vigastanud. Töötaja läks Xxxxx xxxxxx

parklasse ning leidis seal maast bussi tagumise stange sinist värvi tükid. Seega oli keegi eelmisel

õhtul tellimusveo teostamisel sõitnud katki bussi stange. Töötaja proovis leida tänavatel asuvaid

kaameraid, millest nähtuks avarii toimumine, kuid kahjuks neid ei leidnud. Seega ei saa bussi

juhtinud hageja mitte kuidagi vastutada bussi tagumise stange vigastamises. Tööandja väited, nagu

oleks pidanud bussijuht viibima terve klientide ootamise aja bussis ja seda valvama, on alusetud.

Selline mõtlemine ei ole reaalne, et bussijuht ei tohiks hetkekski bussi juurest lahkuda, sest äkki

keegi vigastab bussi. Nimetatud juhtumite jaoks on bussiga reisijatevedu teostaval ettevõttel

kindlustuslepingud.

Töötaja leiab, et tööandja on koostanud puhkusearvestust ja palga maksmist puudutavad tõendid

tagantjärele ning on teinud arvutusvigu ja esitanud olematuid väiteid puhkuse- ja töötasude kohta.

Nt ei klapi palgalehtedel väidetava töötasu makse tegemise aeg ja tegelik töötasu hageja

pangaarvele laekumise aeg (2017.a jaanuari palgalehel märgitud töötasu panka 2.02.2017, aga

tegelik makse tegemise aeg on 4.02.2017, aprilli palgalehel märgitud töötasu panka 5.05, aga

laekunud 10.05). Samuti ei ühti palgalehtedel märgitud töötasude summad ja tegelikult töötajale

laekunud töötasude summad. Töötaja on oma menetlusdokumendis seda juba algselt välja toonud

ja ei pea vajalikuks hakata juba esitatut kordama.

18. Tööandja on 28.01.2022 menetlusdokumendis (dtl 1074-1079) taotlenud mh, et kohus

kohaldaks aegumist ja mitte rahuldada töötaja saamata puhkusehüvituse nõuet 2019.aastast

varasemate aastate eest. Juhul, kui töötaja nõuaks tööga teenitud töötasu, siis palub tööandja kohtul

kohaldada aegumist töötasu osas, mis on seotud kolmest aastast varasema ajaga. Muude töösuhetest

tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks töövaidlusorganile nõude esitamise

tähtaeg on neli kuud. Tööandja palub kohtul kohaldada aegumist ja mitte rahuldada töötaja töösuhetest

tulenevaid nõudeid neljast kuust varasema aja eest, arvates nõude esitamisest. Tööandja toob välja, et

kohtule esitatud töötasude arvestused on raamatupidamisdokumendid ja vastavad tegelikkusele.

Tööandja andis töötajale tema töötamise alguses palgalehed. Töötaja teatas tööandjale, et tal ei ole

neid vaja. Pärast seda tööandja talle enam palgalehti ei andnud. Töötaja ei ole palgalehti tööandjalt

küsinud ega soovinud. Raamatupidaja on palgad välja arvestanud alati enne töö tegemisele järgneva

kuu 10. kuupäeva. 10.kuupäeval on deklareeritud maksud maksuametile. Raamatupidaja on välja

arvutatud palgad saatnud juhatuse liikmele. Tegemist on väikese osaühinguga, kus rahalised

väljamaksed teeb juhatuse liige ise. Palgad on välja makstud erinevatel kuupäevadel, mitte alati nendel

kuupäevadel, mille märgib makse tegemise ajaks raamatupidamise programmi palgaarvestuse osas

raamatupidaja. See ei muuda asjaolu, et palgad ja maksud on alati õigeaegselt arvestatud, deklareeritud

ja välja makstud. Samas menetlusdokumendis on tööandja eitanud kohtule valeandmete esitamist,

selgitades mh, et tööandja juhatuse liige tegi ise ära need tellimussõidud, mille pidi tegema töötaja,

ning tööandja kahjuks tuleb pidada kaks korda kõrgemat tunnitasu, mis vastava töö tegemise eest

juhatuse liikmele maksti.

19. Kohus määras 21.03.2022 eelmenetluse lõpptähtajaks 14.04.2022 (dtl 1087).

20. Tööandja esitas 7.04.2022 täpsustuse tunnistajate ülekuulamise taotluse osas (dtl 1094-1095),

sh lisas eelnevatele tunnistajatele uue tunnistajana A. K.(K.), kellele töötaja rääkis pärast kitsega

toimunud õnnetust, et ta sõitis kitsele otsasõidu ajal tavakiirusega ca 90 km/h ja mitte midagi udus ei

näinud.

21. Töötaja avaldas 13.04.2022 vastuväites tööandja 28.01.2022 menetlusdokumendile (dtl 1098-

1102) Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-56-17 viidates, et tööandja, kes tegeleb peamise tegevusalana

bussiveoteenuste osutamisega, ei ole ilmselgelt oma riske piisavalt maandanud. Tööandja bussidel

puudub piisav kindlustuskaitse ning omavastutuse piir on väga kõrge. Tööandja ei ole läbi viinud

tööõnnetuste elementaarsematki fikseerimist, jättes sealjuures küsimata isegi töötaja kirjaliku selgitusi

võimalike avariide kohta, bussi värvikahjustuste kohta jne. Seega on tööandja ise pannud ennast

riskantsesse positsiooni juba enne bussiga õnnetuste toimumist ning peale avariide toimumist jäänud

tegevusetuks mistahes vajalike kahjujuhtumi fikseerimise toimingute, sh töötaja süü väljaselgitamise

tegemisel. Sh ei ole tööandja teostanud ka elementaarseid töö käigus tekkinud õnnetuse fikseerimise

toiminguid, st töötajalt kirjaliku selgituse võtmist, läbi viinud distsiplinaarmenetlust ega esitanud

töötajale enne töövaidluskomisjonis toimunud vaidlust mitte mingeid nõudeid kahju hüvitamiseks.

Seega ei ole tõendatud, et töötajast hageja oleks rikkunud mõnda töölepingust, kutsetunnistusest või

liiklusseadusest tulenevat kohustust, mis on esmane eeldus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

Kuna tööandja ei ole suutnud selgelt väljendada, kui suures ulatuses ja millistele hageja

puhkusehüvitise nõuetele tuleks kohaldada aegumist, siis tuleb kostja puhkusehüvitise aegumise

taotlus jätta rahuldamata. Tööandja on esitanud ka väited töötasu nõuete aegumise kohta, mis on

samuti töötajale arusaamatud. Tööandja on jätnud selgelt väljendamata, kui suures ulatuses ja

millistele hageja töötasunõuetele tuleks kohaldada aegumist. Seega tuleb kostja töötasu aegumise

taotlus jätta rahuldamata. Tööandja on oma seisukohas selgitanud, et on ise teostanud 5.02.2020

bussiveoteenuse, samas aga sõidu ära jäämise kohta esitanud hageja vastu nõude. Kostja ei ole oma

seletustes järjepidev ning muudab pidevalt oma seisukohti ja arusaamisi vastavalt endale

meelepärases suunas. Tunnistaja K.S. ütlusi ei saa tõeselt võtta, kuna tegemist on tööandja juhatuse

liikme xxxxxxxxxxxxx, kellel on omavahel ka lapsed. Tunnistaja A. K. on tööandja töötaja ning

otseses majanduslikus sõltuvuses kostjast ning annab selliseid ütlusi, nagu on tööandja poolt

nõutud, seega ei ole erapooletu. Tunnistaja J.T. on tööandja esindaja H. H. xxxxx, kes aeg-ajalt

busside garaažis õlut käis joomas ning kindlasti ei oska erinevate juhtumite kohta ütlusi anda.

Seega tuleb jätta taotlus tunnistajate ülekuulamiseks töötaja hinnangul rahuldamata.

22. Tööandja esitas 14.04.2022 kohtule täiendava selgituse (dtl 1134-1141) ja tõendid. Selles

dokumendis märkis tööandja mh, et on töötajat tööohutuse tagamise kohta koolitanud. See on

tõendatud hageja töölepinguga, kus hageja kinnitab töölepingu lisas allkirjadega, et ta on saanud

tööleasumisel koolituse. Ta on läbinud ka bussijuhtide täiendkoolituse VIKKis. Hageja oli teadlik

liiklusohutusest ja käitumisest maanteel ilmastikuoludest lähtuvalt. Pärast kokkupõrget kitsega ei ole

enam selle tellija poolt tellimusi tulnud, sest bussijuht on põhjustanud tööandjale ebausaldusväärse

maine. Bussijuht ei taganud reisijate ohutust ega turvatunnet. Varasemalt on see konkreetne tellija

teinud tellimusi kord kvartalis. Töötaja poolt juhitud bussi kiirust tõendab tööandja Navireci

väljavõttega. Töölepinguga on tõendatud, et selle p 2.2 alusel peab töötaja suhtuma heaperemehelikult

tööandja töövahenditesse ja teavitama tööandjat koheselt bussi tehnilistest riketest. Töötaja rikkus

Xxxxx parkla avarii osas seda kohustust. Tööandja juures kehtiva bussijuhi ohutusjuhendiga on

tõendatud, et töötajal oli kohustus teatada pärast reisi tööandjale seoses sõidukiga tekkinud

probleemidest. Sama ohutusjuhendi alusel oli hagejal kohustus enne sõidu alustamist kontrollida, kas

sõidukil esineb silmaga nähtavaid kahjustusi. Sõidu alustamisel pidi hageja tegema kontrolliva ringi

ümber bussi, et veenduda bussi korrasolekus ja sõiduohutuses. Seega oleks töötaja pidanud vigastuse

leidma koheselt ja kutsuma politsei või vähemalt teavitama olukorrast tööandjat. Kahjujuhtum juhtus

töötaja tööaja jooksul. Kahju on tööandjale tekitatud töötaja poolt. Töötaja rikkus tööandja loetletud

LS ja TLS nõudeid, töölepingu ja tööandja bussijuhi ohutusjuhendi nõudeid. Rikkumine oli teadlik ja

hageja tahtele alluv tegevus. Kuna töötajal on juhiluba, siis pidi ta LS nõudeid teadma ja tundma.

Tööandjale tekkinud kahju oli tema hinnangul ettenähtav ja hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga. Töötaja oli tööandja arvates avariisid põhjustades vähemalt raskelt hooletu. Tööandja

hinnangul ei ole õige väide, et kohus lahendab ainult neid nõudeid, mis olid lahendamisel juba TVK-s.

Põhiseaduse § 15 esimese lause alusel on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtusse. Viitamata konkreetsetele lahenditele märgib tööandja, et Riigikohus on mitmes

töövaidluse lahendis selgitanud, et kohus peab lahendama ka neid nõudeid, mida TVK ei ole

lahendanud.

23. Maakohus on 22.09.2022 määrusega (dtl 1143-1159) jätnud läbi vaatamata töötaja hagi töötasu

nõude osas, mis väljub perioodist 1.01.2019–3.02.2020, s.o summas 3996,76 eurot, ning

puhkusetasunõude osas summas 367,14 eurot. Maakohus otsustas jätkata töötaja hagi menetlemist

töötasunõudes 416,91 eurot, puhkusetasunõudes 198,70 eurot ja TLS § 100 lg 4 järgi hüvitisnõudes

1323,60 eurot. Maakohus jättis tööandja hagi läbi vaatamata osas, milles tööandja palus tuvastada

töötaja poolt töölepingu 3.02.2020 ülesütlemise tühisus ja lugeda töötaja tööleping lõppenuks alates

10.02.2020 TLS § 88 lg 2 p 3 alusel töökohustuste rikkumise tõttu või alternatiivselt lugeda töötaja

tööleping lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel, mõistes töötajalt tööandja kasuks välja

töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaja rikkumise eest TLS § 77 lg 2 ja 74 lg 3 alusel hüvitus

1092 eurot. Samuti jättis maakohus läbi vaatamata tööandja nõude mõista töötajalt tööandja kasuks

välja kahju 24.08.2019 xxxxxxxxxxx toimunud avarii osas 600 eurot ja kahju töötaja isikliku

sõiduauto pesemise, tankimise ja remondi osas kogusummas 671,98 eurot. Maakohus lõpetas

nimetatud määrusega seoses nõudest loobumisega menetluse tööandja kahjunõudes 4.02.2019

toimunud avarii eest. Maakohus otsustas jätkata tööandja hagi menetlemist kahjuhüvitise nõudes

kogusummas 1200 eurot, s.o kahest avariijuhtumist (3.05.2019 ja 20.10.2019) põhjustatud igakordse

kahjukindlustuse omavastutuse kogusumma. Maakohus jättis rahuldamata tööandja taotluse

tunnistajate K. S., J. T. ning A. K. ülekuulamiseks. Maakohus jättis tsiviilasjas nimetatud hetkeks

pooltel tekkinud menetluskuludest pool (s.o ½) kulusid kandnud poole enda kanda.

24. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22.02.2023 määrusega (dtl 1270-1279) osaliselt maakohtu

22.09.2022 määruse. Ringkonnakohus tühistas määruse mh osas, millega maakohus jättis läbi

vaatamata tööandja nõuded mõista töötajalt välja 600 euro suurune kahjuhüvitis 24.08.2019

Xxxxxxxxxx toimunud avarii eest ja 671,98 eurot kahjuhüvitist isikliku sõiduauto pesemise, tankimise

ja remondi eest ning saatis nimetatud nõuded tagasi menetlemiseks maakohtusse. Samuti tühistas

ringkonnakohus maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas, määrates, et vastava otsustuse peab

maakohus tegema tsiviilasja lõpplahendis. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas,

milles jäeti läbi vaatamata tööandja nõue tuvastada töötaja töölepingu 3.02.2020 ülesütlemise tühisus,

lugeda tööleping lõppenuks 10.02.2020 TLS § 88 lg 2 p 3 alusel töötaja töökohustuste rikkumise tõttu

või alternatiivselt lugeda tööleping lõppenuks korraliselt TLS § 85 lg 4 alusel, ning mõista töötajalt

tööandja kasuks välja töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaja rikkumise eest TLS § 77 lg 2 ja § 74

lg 3 alusel 1092 eurot hüvitis. Samuti jättis ringkonnakohus kaebeõiguse puudumise tõttu tööandja

kaebuse läbi vaatamata osas, millega viimane palus tühistada tunnistajate ülekuulamise taotluse

rahuldamata jätmise otsustuse.

25. Ringkonnakohtu 22.02.2023 määruses selgitati mh, et vaidluse üks keskseid küsimusi on see,

millal ja millisel alusel lõppes pooltevaheline tööleping (p 13). Vaatamata sellele, et tööandja esitas

oma nõuded (TVK-le) hilinemisega, on tööandja vaielnud vastu töötaja nõudele tuvastada 3.02.2020

ülesütlemisavalduse kehtivus ja ringkonnakohtu arvates on sellel asja lahendamisel oluline tähendus (p

17). Kui kostja ei nõustunud kohtu poole pöördudes (mh) selle osaga töövaidluskomisjoni otsusest,

millega töövaidluskomisjon tuvastas, et hageja töösuhe lõppes TLS § 91 lg 2 alusel 3.02.2020, peab

maakohus muude nõuete hulgas menetlema ka töötaja nõuet tuvastada tema 3.02. 2020

ülesütlemisavalduse kehtivus ja lugeda töösuhe lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel 3.02.2020. Eeltoodud

põhjustel oli ringkonnakohtu hinnangul ennatlik maakohtu määruses märgitu, et kuna tööandja ei

vaidlustanud töövaidluskomisjonis õigel ajal töötajapoolset töölepingu ülesütlemist, siis lõppes

tööleping nii, nagu hageja väidab selle olevat lõppenud (p 20)…/ tulenevalt sellest, et tööandja oli

vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse ka osas, millega töötaja avaldus rahuldati, pidanuks hageja

esitama ka need nõuded, mida kostja 1.07.2020 menetlusdokumendis vaidlustas (p 23).

Ringkonnakohtu juhise kohaselt peab maakohus menetlema töötaja nõuet seoses töölepingu lõppemise

aluse ja aja tuvastamisega (p 25). Selleks pidi maakohus menetluse eseme selgitamiseks andma

pooltele tähtaja nõuete täpsustamiseks ja selgitama hagejale, millised nõuded ta peab oma hagis

esitama (p 26).

26. Maakohus on 3.05.2023 nõudega (dtl 1175) määranud pooltele tähtaja oma lõplike nõuete

täpsustamiseks, selgitades töötajale ühtlasi ringkonnakohtu määruses kajastatut.

LÕPLIKUD NÕUDED JA SEISUKOHAD

27. Tööandja esitas 25.05.2023 kohtule oma lõplike nõuete resolutsiooni (dtl 1184-1185), millega

palus töötajalt tööandja kasuks välja mõista:

-

kindlustuse omavastutuse summad, mis tulenevad töötaja 3.05.2019, 24.08.2019 ja

20.10.2019 põhjustatud avariijuhtumitest, s.o kokku 1800 eurot (3 x 600),

-

töötaja poolt 02.02.2020 tööandja kütusemahutist tangitud kütuse maksumus 71,98

eurot (sh km),

-

töötaja isikliku auto pesemise eest 02.02.2020 OÜ tööandja töökojas 24 eurot (sh km)

-

töötaja isikliku sõiduauto xxx remonditööde, puhastamise ja värvimistööde eest

tööandja töökojas 480 eurot (sh km).

ja jätta menetluskulud töötaja kanda.

28. Töötaja esitas 22.05.2023 kohtule oma lõplike nõuete resolutsiooni (dtl 1180-1181),

millega palus:

-

tuvastada töötaja töötamine täistööajaga;

-

tuvastada töölepingu erakorraline ülesütlemine L. T. poolt TLS § 91 lg 2 alusel alates

03.02.2020;

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel välja kolme kuu keskmisele

töötasule vastav hüvitis 1323,60 eurot;

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja vähem makstud töötasu ajavahemiku 01.01.2019–

03.02.2020 eest 4413,67 eurot;

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitis ajavahemiku 01.01.2019–03.02.2020

eest 565,84 eurot;

-

jätta kõik menetluskulud tööandja kanda.´

29. Kohus selgitas 26.06.2023 töötajale (dtl 1187), et ta ei ole oma nõudeid täpsustades

lähtunud vähem makstud töötasu ja puhkusehüvitise summade osas ringkonnakohtu

otsustusest, milles kõrgem kohus nõustus maakohtu seisukohaga, et 1.01.2019–3.02.2020

vähem makstud töötasunõue 3996,76 eurot ja puhkusetasunõue 367,14 eurot tuleb jätta läbi

vaatamata. Seega menetleb kohus vastavaid nõudeid edasi vähendatud summades, s.o vastavalt

416,91 eurot ja 198,70 eurot. Kohus otsustas lähtuvalt ringkonnakohtu juhistest jätkata

eelmenetlust ja määras uueks eelmenetluse lõpptähtajaks 31.08.2023.

30. Tsiviilasjas toimus 19.09.2023 põhiistung (dtl 1196-1216, istungi protokoll), milles

kohtuliku uurimise järgselt olid pooled nõus jätkama kirjalikus menetluses (protokolli lk 21).

Istungil loobus töötaja nõudest tuvastada täistööaeg, põhjendusel, et menetluse käigus on

selgeks saanud, et töötaja oli poole kohaga tööl ja seda on kinnitanud ka tööandja nii TVK

istungil kui töötaja arvates ka kohtusaalis. Muudest nõuetest, sh tuvastushagi, maksmata

töötasu ja puhkusehüvitise nõue ja TLS § 100 lg 4 alusel esitatutud nõue, töötaja ei taganenud.

Tööandja jäi samuti kõigi oma lõplike nõuete (vt kohtuotsuse p 28) juurde. Töötaja esitas

24.08.2019 Xxxxxxxxxx avarii osas aegumise taotluse, sest vastav nõue esitati rohkem kui 2

aastat pärast väidetava avarii toimumist, eelistungil, mis toimus 06.10.2021. Tööandja polnud

taotlusega nõus ja väitis, et nõue oli jutuks juba TVK-s. Pooled loobusid istungil ka mitmetest

varem esitatud tõenditest (kas esitatud topelt või polnud enam nõuetega seonduvalt

relevantsed). Kohus määras istungil pooltele tähtaja üksnes õiguslike seisukohtade ja

menetluskulude nimekirjade ning vastaspoole kulunimekirjadele seisukoha esitamiseks.

31. Töötaja märkis 9.10.2023 viimases seisukohas (dtl 1219-1227) mh järgnevat.

31.1. Tuvastusnõude osas avaldas töötaja, et esitas 03.02.2020 kostjale e-kirjaga töölepingu

ülesütlemisavalduse, millega ütles töölepingu erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 kõikide punktide

alusel, kuna tööandja ei ole tasunud täielikult töötasu, ei andnud võimalust puhkuseks (ei tasunud

puhkusetasu), keeldus väljastamast palgalehti, ei ole kindlustanud töötajat tööga, aga ise heidab

töötajale ette tema laiskust, töötaja ei viibi väidetavalt tööl. Hageja on esitanud oma 11.08.2020

lisa 3 viimases tabelis (dtl 488-489; II kd tl 15-15p) selge arvutuse, millest nähtuvalt oli tööandja

kohustatud tööaja määraga 0,5 tasuma töötajale vastavalt töölepingu p-le 3.1 kokku lepitud

tunnitasu 2019. aasta jaanuarist kuni augustini 4 eurot tunnist ning alates 2019. aasta

septembrikuust 5 eurot tunnist. Seega käis töötasu arvestus kalendaarse tööajafondist poole

arvestusega vastava kuu tundidest. Kuna tööandja jättis korduvalt töötasu täielikult maksmata

(jaanuar, märts, august, oktoober, november 2019 ja jaanuar 2020), siis see oli ka üks peamisi

põhjuseid töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötaja poolt. Samuti ei taganud tööandja

töötajat kokkulepitult 0,5 määras tööga. Kuna tööandja keeldus lubamast töötajat puhkusele

(selgitades, et puhkad oma vabadel päevadel) ja ei olnud nõus ka puhkusetasu hüvitama, siis oli ka

see põhjuseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Tööandja ei koostanud aasta alguses

puhkusegraafikut ja keeldus töötasuarvestuse kohta dokumenti väljastamast. Eelnevast nähtub

üheselt, et põhjendatud oli töötajapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine töösuhte kohese

lõpetamisega.

31.2. TLS § 100 lg 4 alusel esitatud nõudega seonduvalt märkis töötaja, et hageja on oma 3 kuu

keskmise töötasu suurusena toonud välja (441,2 x 3), s.o 1323,60 eurot. Keskmise töötasu suurus

nähtub tööandja poolt TVK-le esitatud 2019.a palgateatisest, mistõttu on keskmise töötasu suurus

tõendatud ka dokumentaalse tõendiga.

31.3 Vähem makstud töötasu (periood 01.01.2019–03.02.2020) 416,91 euro nõudega seoses viitas

töötaja, et on esitanud oma 11.08.2020 hagiavalduse lisa 3 viimases tabelis (dtl 488-489; II kd tl

15-15p) selge arvutuse, millest nähtuvalt oli tööandja kohustatud 0,5 tööaja määraga tasuma

töötajale töötasu kalendaarse tööajafondist poole arvestusega vastava kuu tundidest (TLS § 35).

Jaanuarist augustini 2019.a. oli töötasu suuruseks 4 eurot/tund ning alates septembrist 2019.a. oli

töötasu suuruseks 5 eurot/tund. Hageja on tabelis välja toonud, et tööandja maksis kokkulepitust

vähem töötasu 2019. aasta jaanuaris 0,11 eurot, märtsis 18,57 eurot, augustis 90,15 eurot,

oktoobris 109,38 eurot, novembris 121,77 eurot ja 2020. aasta jaanuaris 76,93 eurot. Kokku

arvestas tööandja töötasu töötajale vähem 416,91 eurot.

31.4 Puhkusehüvitise nõude (periood 1.01.2019–3.02.2020) 198,70 euro osas märkis töötaja, et on

esitanud oma puhkusehüvitise nõude 35 kalendripäevase arvestusega, millise suurusega ka

tööandja on nõustunud töövaidluskomisjonis toimunud istungil ehk selle omaks võtnud. Sellest

tulenevalt on töötaja teinud oma arvestuse vähem makstud puhkusehüvitise osas. Arvestus nähtub

11.08.2020 esitatud hagiavalduse lisas 2 (dtl 485; II kd, tl 12) ning hagiavalduse punktis 3 toodud

arvestusest. Selle kohaselt on 35 kalendripäevase puhkuse korral arvestatud puhkusetasu suuruseks

565,84 eurot (kalendripäeva tasu 14,79 eurot x 38,26 kalendripäeva), millest on maha lahutatud

tööandja poolt arvestatud 367,14 eurot ning nõude suuruseks kujunes 198,70 eurot (565,84 –

367,14). Tööandja vaidles kohtumenetluses ootamatult vastu puhkuse pikkusele ning väitis nagu

oleks see olnud 28 kalendripäeva, ilma seda tõendamata. Isegi kui arvestada töötaja puhkuse

pikkuseks 28 kalendripäeva, siis on tööandja arvestanud töötajale ikkagi vähem puhkusetasu. Siis

oleks 28 kalendripäevase puhkuse korral arvestatud puhkusetasu suuruseks 417,38 eurot

(kalendripäeva tasu 13,64 eurot x 30,60 kalendripäeva), millest on maha lahutatud tööandja poolt

arvestatud 367,14 eurot ning nõude suuruseks kujuneks 50,24 eurot (417,38 – 367,14).

31.5 Kuna töölepingus ei ole kokku lepitud üldse puhkuse pikkuses ning tööandja ei ole tõendanud

selle pikkust, siis tuleb lähtuda töötaja nimetatud 35 kalendripäevasest puhkuse pikkusest, mille

tööandja on algselt omaks võtnud. Töötaja kui nõrgem pool ei pea tõendama töölepingu

kokkuleppeid, kuna selline kohustus on vaidluse korral tööandjal (tulenevalt TLS §-dest 2, 4, 5 ja

Riigikohtu seisukohtadest). Eelnevast nähtub, et kõik töötaja nõuded on õiguslikult ja arvutuslikult

õiged ning esitatud dokumentide ja arvestustega tõendatud, mistõttu tuleks kõik töötaja nõuded

rahuldada ning menetluskulud jätta tööandja kanda.

31.6 Tööandja kindlustuse omavastutuse kahjuhüvitise nõudele vastu vaieldes tõi töötaja mh välja,

et Riigikohus on lahendi nr xxxxxxx p-s 21 avaldanud, et kostja tegevusvaldkonda veoteenuse

osutajana arvestades pidanuks ta ise sõlmima veoki suhtes kaskokindlustuslepingu. Varalise

vastutuse kokkulepe ei saa asendada kindlustust ega töötajad olla tööandja jaoks

kindlustusandjaks. Seega tulnuks tööandjal oma bussid kindlustada täielikult kaskokindlustusega.

Tööandja on kohtus selgitanud, et tema poolt on sõlmitud busside osas kaskokindlustuse lepingud,

mille omavastutus on 600 eurot. Tööandja väitel ei ole saanud enne 2020.a. sõlmida

kaskokindlustust omavastutust rakendamata. Tööandja on aga esitanud Salva kindlustuse poliisi

periood 26.04.2018 – 25.04.2019 kohta, milles on selgesõnaliselt öeldud, et omavastutust ei

rakendata asulavälisel teel loomale otsasõidust tingitud kahju hüvitamisel. Seega ei ole tööandja

avaldanud kohtuistungil tõtt. Tööandja väidete kohaselt on ta pöördunud kindlustuse poole kõigi

kolme avariijuhtumi korral ning tema enda kanda on jäänud omavastutus iga õnnetuse korral 600

eurot. Kohtuistungil 19.09.2023 tunnistas aga tööandja, et ta ei ole erinevate juhtumitega seoses

kindlustuse poole pöördunud, vaid on ise busside kahjustused likvideerinud. Seega ei saa tööandjal

olla töötaja vastu kindlustuse omavastutusest tulenevaid kahjunõudeid. Xxxxxxxxxx laadal

24.08.2019 juhtunud väidetava avarii osas on töötaja esitanud aegumise taotluse, kuna tööandja on

selle juhtumi osas esitanud nõude alles 06.10.2021 kohtuistungil. Tulenevalt TLS § 74 lg-st 4

aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12

kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle

hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist.

Tööandja on kinnitanud, et sai väidetavast kahjust teada mõned päevad hiljem. Seega on nõude

esitamiseks ette nähtud 12-kuuline tähtaeg möödunud ning nõude osas tuleb kohaldada aegumist.

Samuti on tööandja 19.09.2023 kohtuistungil tõdenud, et kuna Xxxxxxxxxx avariist tekkinud

kahju suurus jäi omavastutuse piiridesse, siis ta ei pöördunud kindlustusfirma poole. Xxxxxxxxxx

xxxxxxx Xxxxx parklas 03.05.2019.a toimunud avarii ja kitsega 20.10.2019.a toimunud avarii osas

ei ole tööandja mitte ühegi kirjaliku tõendiga suutnud tõendada talle tekkinud kahju, mis oleks

väidetavalt tekkinud kindlustuse omavastutuse kohaldamisest (samuti ka 24.08.2019 juhtumil).

Tööandja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, et avariide toimumise ajal oleks mõnigi kehtiv

kaskokindlustuse leping olnud sõlmitud busside osas, mis väidetavalt kindlustusjuhtumites

osalesid. Samuti ei ole esitatud mitte ühtegi pilti, millelt nähtuks kahju olemasolu ja selle suurus.

Kohtule tõenditena esitatud piltide failinfo kohaselt on piltide pildistamise aeg täiesti erinev

väidetavate juhtumiste aegadest ning ei ole seostatavad väidetavate busside vigastustega. Ei ole

tõendatud mitte ühtegi kindlustusjuhtumi läbiviimist kindlustusandja poolt kolme avariiga seoses

ning omavastutuse kohaldamist tööandja suhtes. Kui tööandjal isegi oleks olnud

kaskokindlustusleping sõlmitud, siis ei oleks tingimuste kohaselt omavastutust rakendatud

asulavälisel teel loomale otsasõidust tingitud kahju hüvitamisel. Seega ei ole usutav, et kitsega

20.10.2019.a toimunud avarii puhul kandis tööandja omavastutust 600 eurot ning vastupidist ei ole

tööandja ka tõendanud. Täiendavalt vajab selgitamist, et kahju hüvitamise eelduseks on TLS § 74

alusel töötaja töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine, kahju olemasolu ja selle ettenähtavus,

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, põhjuslik seos

lepingurikkumise ja tekkinud kahju vahel ning töötaja süü olemasolu kahju tekitamises. Mõne

eelduse puudumise korral, ei ole kahju hüvitamise nõue rahuldatav. Esmaseks kahju hüvitamise

eelduseks on lepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Tööandja pole aga tõendatud, et töötaja

oleks rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, mistõttu on kahju hüvitamise esmane eeldus

täitmata ning kahju hüvitamise nõue (3 x 600) 1800 eurot tuleb jätta rahuldamata. Samuti puudub

töötajal süü avariijuhtumitel otsese varalise kahju tekitamises.

31.7 Kütusehüvitise nõudele vastu vaieldes märkis töötaja mh, et tööandja ja töötajate vahelise

kokkuleppe kohaselt said töötajad tankida oma autosse tööandja kütust ning pidid tasuma selle eest

1 eurot/liitri kohta. Kütuse kasutamise kokkulepe nähtub ka tööandja 10.10.2020 esitatud tõendist

kütuse tankimine (dtl 548). Töötaja tankis oma autosse tööandja kütust 02.02.2020 kokku 49,99

liitrit ning pidi selle eest tasuma tööandjale 49,99 eurot. Töötaja ei nõustu tööandja väitega nagu

tulnuks tal tasuda kütuse eest 71,98 eurot mis teeks ühe liitri maksumuseks 1,439 eurot (KM-iga).

Seega ei nõustu töötaja ka tööandja poolt esitatud tõendiga kütuse maksumuse kohta tanklas. Kuna

tööandja ostis kütust hulgihinnaga, siis kujunes tavapäraseks, et kõik töötajad said kütust osta liitri

hinnaga 1 euro. Tööandja väidetava 1,439 eurose kütuse maksumuse korral ei oleks olnud töötajal

üldse vajadust ja põhjust tööandja juures kütust tankida, kuna igas tanklas oleks ta saanud kütust

osta sama hinnaga ning seega oleks kaotanud mõtte tööandja juures tankimine. Samas on tööandja

poolt 15.11.2021 esitatud tõendina Alexela kütuse maksumusest (dtl 1033; II kd, tl 121) näha, et

üks liiter kütust on koos käibemaksuga maksnud 1,344 eurot, mis kokku oleks 67,18 eurot (49,99 x

1,344), tööandja aga nõuab töötajalt ühe liitri maksumust summas 1,439 eurot. Seega ei ole

tööandja esitatud nõue ja selle juurde esitatud tõend omavahelises seoses. Seega ei ole eluliselt

usutav tööandja väide kütuse maksumuse kohta. Tööandja poolt esitatud tõend kütuse maksumuse

kohta tanklas ei tõenda mitte midagi ning ei ole isegi teada, kas tegelikult selle arve alusel kütust

üldse osteti. Töötaja on korduvalt väljendanud, et on valmis tasuma tööandjale kütuse maksumuse

1 eurot liitri eest.

31.8 Sõiduauto pesukulude nõude osas märkis töötaja, et tööandja on väitnud, et töötaja pesi oma

autot nii seest kui väljast ning kasutas pesemisel tööandja kemikaale. Tööandja ei ole oma väidet

mitte kuidagi tõendanud. Tööandja selgitas, et esitab videosalvestised autopesust, kuid neid siiski

ei ole menetluse käigus esitatud. Tööandja poolt esitatud tõendid autokeemia ja nendes maksumuse

kohta ei tõenda nende olemasolu ja kasutamist töötaja poolt. Samuti ei ole tööandja tõendanud, et

autopesu teostati autol seest ja väljast. Tegelikkuses loputas töötaja oma autot väljast poolt tavalise

veega. Selline tegevus oli tööandja ja kõikide töötajate vaheline kokkulepe, et oma autot võib pesta

tasuta. Isegi kui arvestada, et töötaja loputas oma autot väljastpoolt, siis ei saa selle tegevuse juures

kasutatav veekulu olla suur ning arvestades, et 1m3 vett koos reovee ärajuhtimisega maksab koos

käibemaksuga 1,80 eurot, siis ei saa töötajale auto loputamise eest esitatav arve olla suurem kui

1,80 eurot.

31.9 Remonditööde nõude kohta avaldab töötaja, et ei ole sellist remonttööde tegemise teenust

tellinud ning tegelikkuses autot remonditud ei ole. Septembris 2019 vahetas töökaaslane M. R.

töötajale kuuluval autol piduriklotsid ning tegi kerel mõned värviparandused. Tööandja juhatuse

liige H. H. aitas M. R. värviparandustöödel. Poolte vahel ei olnud mitte mingeid rahalisi

kokkuleppeid. Pärast töötaja ja tööandja vahelist töösuhte lõppemist ehk siis 7,5 kuud hiljem

otsustas H. H. esitada arve väidetavalt teostatud tööde eest. Arve koostamise ajal ei mäletanud H.

H. enam ise kas ja millist tööd töötaja auto juures teostati ning selleks pidi SMS-sõnumiga

suhtlema endise töötaja M. R.. Arve oli koostatud ja esitatud selle tõttu, et töötaja pöördus oma

nõuetega töövaidluskomisjoni poole. Selline pahatahtlik arve esitamine on vastuolus ka

käibemaksuseaduse § 37 lg-ga 1, mille kohaselt maksukohustuslane on kohustatud väljastama

kauba võõrandamise või teenuse osutamise korral arve seitsme kalendripäeva jooksul, arvates

kauba ostjale lähetamise või kättesaadavaks tegemise või teenuse osutamise päevast. Tõendatud ei

ole ka arvel kajastatud käibemaksu tasumine riigile, millest saaks järeldada arve õigsust. Arve

esitaja on Heiki Bussid OÜ, kellelt töötaka ei ole mingeid remonttöid tellinud ning mingit lepingut

ei ole poolte vahel sõlmitud. Remonttöid ei ole autol teostatud. H. H.oli ise isiklikult nõus

värviparandusi tegema, sest ta oli paar nädalat varem L. T.le kuuluva auto ära rikkunud.

Kohtuistungil 19.09.2023 selgitas tööandja esindaja H. H., et arve on esitatud töötaja auto

värvitööde eest. Heiki Bussid OÜ arve kajastab aga autole teostatud remonttöid. Seega on arvel

kajastatu ja tööandja esindaja kohtuistungil antud selgitused omavahel vasturääkivad. Ei ole

tõendatud Heiki Bussid OÜ ja L. T. vaheline kokkulepe remonttööde (värviparanduste) tegemiseks

ja selle tasu osas. L. T. auto värviparandusi aitas teostada H. H. füüsilise isikuna, aga mitte Heiki

Bussid OÜ seaduslik esindaja H. H.. Seega tuleb vastav nõue jätta rahuldamata.

32. Tööandja avaldas 9.10.2023 viimases seisukohas (dtl 1254-1259) mh järgnevat.

32.1Kindlustuse omavastutuse nõudega seonduvalt (3 avariid) märkis tööandja üldiselt, et põhjuslik

seos on olemas juhul, kui töötajale etteheidetava teota ei oleks kahju tööandjale tekkinud.

Konkreetsetel juhtudel ei oleks tööandja buss viga saanud, kui töötaja ei oleks oma kohustusi

rikkunud. Seega on olemas põhjuslik seos töötaja poolt LS ja TLS rikkumise ja tööandjal tekkinud

kahju vahel. Töötaja hoolsuse määr, mille järgimata jätmisel töötaja vastutab, määratakse tema

töösuhte järgi (TLS § 16 lg 2). Bussijuhile on eluliselt vajalik rakendada suurimat hoolsust ohutu

liikluse tagamiseks, sest ohus on otseselt inimeste elud ja LS nõuete rikkumisel on riskid suured.

Töötaja oli ohutuks liiklemiseks välja õpetatud. Tööandja juhendas ise ja maksis eraldi

asjatundjate koolituse eest, kus hagejale õpetati vajalikud ametialased teadmised, mida nõutakse

ohutuse tagamiseks bussijuhi töös. Töötaja ei järginud bussijuhi töös hädavajalikku hoolsuse

määra. Töötaja töötas tööandja juures bussijuhina alates 2014.a. ja tal olid vajalikud teadmised

ohutuks liiklemiseks ja bussijuhi tööks. Süü seisneb selles, et hageja oli kohustatud täitma TLS ja

LS nõudeid ning mh tagama kahju tekitamise vältimise – tal ei olnud takistusi seaduslike

kohustuste täitmiseks, aga ta valis teadlikult käitumise, mille tagajärjel tekkis tööandjale kahju.

Hageja pidi oma sõiduviisi ohtlikkusest aru saama. Bussi juhtimisel vajalikud toimingud ja

sooritused nõuavad juhi teadlikku ja tahtlikku tegevust. Hageja on süüvõimeline. Süüd välistavad

asjaolud puuduvad. Töötaja töökohustuste rikkumine seisneb selles, et ta rikkus eelkõige

lojaalsuskohustust (TLS § 15 lg 1 ja TLS § 16 lg 1). See hõlmab muuhulgas kohustust, et töötaja

peab töötama nii, et ta ei tekitaks tööandjale kahju (ka TLS § 15 lg 2 p 5 alusel). Hagejal olid

bussijuhi tööks vajalikud teadmised ja oskused, 6-aastase kutselise bussijuhi töökogemuste juures

pidi ta ette nägema, et TLS ja LS nõuete rikkumisele võib järgneda materiaalne kahju tööandjale

ja ta pidi bussijuhi töös rakendama hoolsust, mis hoiaks ära kahju tekkimise. Töötaja ei järginud

bussijuhi töös vajalikku hoolsust ja seetõttu peab ta vastutama tööandjale tekitatud varalise kahju

eest.

32.2 Kitsele otsasõidu, s.o 20.10.2019, avariiga seonduvalt selgitas tööandja, et töötaja sõitis

paksus tihedas udus tööandja bussiga otsa kitsele. Otsasõit toimus xxxxxxxxxx xx xxxxx xxxxx

xxxxxxxx xxxxxxxx. Vigastatud sai bussi esimene vasak juhipoolne nurk ja uks. Bussi

kordategemiseks vahetati bussi eesots ja remonditi uks. Tööandja kahju oli kokku üle 2000 euro.

Tööandja ei nõua töötajalt mitte kogu kahju hüvitamist, vaid töötaja vastutuse ulatuseks on ainult

600 eurot. Vastutust on vaja rakendada selleks, et sundida autojuhti ohutult liiklema. Töötaja

töölepingust tuleneva kohustuse rikkumine seisneb selles, et ta halva nähtavusega teel sõites ei

vähendanud kiirust sel määral, et suudaks bussi seisma saada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse

piires. Ta sõitis suures tihedas udus lubamatult suure kiirusega 87km/t. Seda tõendab bussi

liikumist jälgiv Navireci väljavõte (I kd, tl 110). Suure kiiruse tõttu, mis ei olnud vastavuses

ilmaoludega ega nähtavusega, ei suutnud ta vajalikul määral teed ette näha ja suure kiiruse tõttu

sõitis ta otsa kitsele. 6-aastase kutselise bussijuhi töökogemuste juures pidi ta ette nägema, et

paksus tihedas udus on takistuste või ootamatute asjaolude korral võimalik seda näha alles väga

lähedalt, mitte samaväärselt kauguselt nagu tavalise nähtavuse korral. LS kohustab juhti valima

ohutu kiiruse. Töötaja rikkus seda LS nõuet ja pidi ette nägema, et kui ta sõidab tihedas udus nii

suure kiirusega, siis ootamatu takistuse teele ilmumise korral võib juhtuda õnnetus. Süü seisneb

selles, et hageja oli kohustatud sõitma väiksema kiirusega, tal ei olnud takistusi kiiruse

vähendamiseks, aga ta valis teadlikult sõidukiiruse nii, et halva nähtavusega teel sõites ei olnud

selle kiiruse juures võimalik ohu korral bussi pidama saada.

32.3 Xxxxx parkla õnnetusega seonduvalt märkis tööandja, et vigastada sai töötaja poolt juhitud

tööandja bussi tagant vasak nurk, purunenud oli stange, plastmass mõranenud. Tööandja juhatuse

liige H. H. nägi bussi vigastusi hiljem ja küsis nende vigastuste kohta bussijuhilt, kui nad kohtusid

tööandja töökojas. Töötaja ütles, et tema ei tea, kuidas need vigastused tekkisid. Jutuajamise

käigus pakkus ta välja mitu erinevat versiooni, kuidas õnnetus võis juhtuda. Järgmisel päeval

pärast jutuajamist teatas töötaja, et õnnetus pidi juhtuma nii, et keegi pidi Xxxxx parklas sellele

bussile otsa sõitma sel ajal, kui tema seda ei näinud. Ta rääkis, et ta oli käinud Xxxxx parklas ja

leidis sealt bussi sinise värvi jääke. Töötajal oli tööülesanne, et ta pidi viima inimesed Xxxxx

txxxxxxxxxx ja pärast xxxxxxxx tagasi tooma. Tööandja maksis talle täispalka aja eest, mil

bussijuht sõitis xxxxxxxxx, pidi etenduse ajal valvama bussi ja ootama xxxxxxxxxxxxxxxx ning

pärast xxxxxxxxx lõppu tagasi sõitma. Sealjuures pidi bussijuht täitma oma töökohustusi tööandja

suhtes lojaalselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega

(TLS § 16 lg 1). Konkreetsel juhul tähendab see seda, et bussijuht pidi bussi parkima ohutult ja

turvaliselt, nii et ära hoida ohtlikke olukordi. Töötaja süü seisneb selles, et ta ei täitnud oma

kohustusi vajaliku hoolsusega, parkides bussi nii, et tema eemalolekul sai võimalikuks, et bussile

tekitati vigastused. Kui buss oli pargitud nii, et oli risk vigastuste saamiseks, siis pidi bussijuht

bussi valvama. Töötaja jättis selle kohustuse täitmata. Selle asemel läks bussijuht xxxxxxxxx.

Kuna buss oli pargitud riskantselt ja buss oli valveta, sai võimalikuks, et bussile tekkisid

vigastused, bussile otsa sõitnud juht sai sündmuskohalt põgeneda. Bussijuht oli nii hooletu, et ta

isegi ei vaadanud bussi üle, et vigastusi avastada. Buss oli hageja kasutusse antud tööülesannete

täitmiseks. Tööajast ja tööülesandest tuleneb bussijuhi vastutus. Hageja pidi kindlustama bussi

ohutuse. Kui ta oleks seda nõuet täitnud, siis ta oleks näinud, kui teine sõiduk lähenes ja õnnetuse

oleks saanud ära hoida. Kui ta bussi juurest mitmeks tunniks lahkus, siis pidi ta naasmisel kohe

kontrollima, kas buss on korras. Hageja seda ei teinud. Hageja ei järginud bussijuhi töös vajalikku

hoolt. Kahju oli kokku mitu tuhat eurot. Kahju miinus omavastutuse osa 600 eurot hüvitas Salva

Kindlustus. Selles olukorras on õigustatud, et bussijuht peab hüvitama omavastutuse osa.

32.4 Xxxxxxxxxx laada õnnetuse (24.8.2019) kohta selgitas tööandja, et töötaja sõitis tööandja

bussi Mercedes-Benz Turismot xxx xxx juhtides parkimisalal bussiga otsa liiklusmärgile. Bussi

vigastuseks oli pikk sügav kriips paremal pool taganurgas. Bussijuht pidi täitma oma töökohustusi

tööandja suhtes lojaalselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku

hoolsusega (TLS § 16 lg 1). Konkreetsel juhul tähendab see seda, et ta pidi muuhulgas täitma LS

nõudeid. LS § 6 lg 5 alusel ei tohi liiklusmärke kahjustada. Hageja ei järginud vajalikku hoolt ja

rikkus seda nõuet.

32.5 Kütuse tankimise nõude osas avaldas tööandja, et hageja on kütuse tankimise omaks võtnud

kohtu eelistungil ja 19.01.22 hageja vastuse p-s 5. Eelistungil võttis hageja omaks ka kütuse

koguse ja nõustus, et kütuse eest tuleb maksta. Hageja nõustus maksma 49,99 eurot. Kostja ei saa

nii odava hinnaga kütuse müügiga nõustuda. Hageja poolt nõutud kütuse ostuhind ei ole mõistlik,

sest see on oluliselt vähem, kui on reaalne ostu-müügi hind. Tööandja jääb oma seisukoha juurde,

et töötaja peab 02.02.20 tööandja kütusemahutist isiklikku sõiduautosse tangitud kütuse iga liitri

eest maksma vastavalt esitatud arvele. Vaidlus on kütuse hinnas. Kostja soovib kindlasti vastu

võtta hageja pakutud summa 49,99 eurot (s.o 1€/1L), kuid lisaks sellele peab hageja maksma kogu

nõutud summa 71,98 eurot, sest kostja ise ostis kütuse sisse selle hinnaga. See on tõendatud

Alexela arvega, mis näitab kütuse hinda, millega kostja ise kütuse sisse ostis.

32.6 Sõiduauto pesemise nõude kohta märkis tööandja, et töötaja pesi oma töölt lahkumise päeval

02.02.2020 tööandja töökojas tööandja pesuvahenditega oma isiklikku sõiduautot põhjalikult nii

seest kui ka väljastpoolt. Hageja kasutas ilma loata isiklikuks otstarbeks tööandja leotusainet,

pesuvahendit, vett, elektrit. Tööandja oli ostnud enda vajadusteks auto pesuvahendeid. Kuna

töötaja kasutas need pesuvahendid enda tarbeks, siis tööandja neid ise kasutada ei saanud. Sellest

tulenevalt kandis kostja kahju pesuvahendite kulus.

32.7 Töötaja isikliku sõiduauto remonttööde hüvitamise nõude kohta avaldas viitas tööandja

võlaõigusseaduse asjaomastele paragrahvidele ja käsunduslepingu normidele. Sõidukite

remonttööd, sh värvimine, on tööandja tegevusala, see on kirjas ka kostja veebilehel. Covid-19-ga

seotud piirangute tõttu kadusid paljud juhuvedude tellimused ning mõnel perioodil ei olnud üldse

juhuvedude tellimusi, sel ajal oli sõidukite remonttööd kostja põhiliseks sissetulekuallikaks.

Remonttööde, puhastamise ja värvimistööde kohta oli töötaja ja tööandja vahel sõlmitud leping

suuliselt. Kokkuleppe kohaselt pidi OÜ Heiki Bussid autot remontima ja töötaja pidi selle eest

tasuma. Töö teostas OÜ Heiki Bussid ja töö oli suure mahuga. Hageja isiklikul autol remonditi

pidurid, eemaldati tõrv ja pigi, tehti silicon-pesu, et värv nakkuks, eemaldati rooste, kasutati

rooste-surma, auto pahteldati, lihviti, krunditi, värviti, lakiti, poleeriti. Lisaks välisilme

parendamisele parandati hulgaliselt detaile. Eespool loetletud tööde tegemiseks kulutas tööandja

spetsiaalseid vahendeid: leotusvahend, silicon, rooste surm, pahtel, krunt, värv, lakk, lisaks tekkis

kulu ka vee, elektri, ruumide kasutamisest. Kostja vastusele 9.10.2020 lisatud pildid (dtl 549; II

kd, tl 56) tõendavad, et auto nägi pärast remonti ja värvimist välja väga uhke. Eeldada tuleb, et

äriühing teeb sõidukite remonttöid, puhastamist ja värvimist ainult tasu eest, mitte tasuta. Töötaja

ei ole tõendanud asjaolusid, mis välistaksid tasu maksmise. Tööandja palub kohtul töötajalt välja

mõista kahjuhüvitis vastavalt tööandja poolt töötajale esitatud vastavasisulisele arvele. Igal juhul

palub tööandja töötajalt välja mõista mõistlik tasu teenustöö eest ja lisaks sellele mõistlikud kulud,

mida vastuhageja käsundisaajana on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt

asjaoludele vajalikuks pidada. Seaduse mõtte kohaselt peab eelduslikult olema tasu vähemalt nii

suur, et see kataks käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad

kulud ja vastuhagejal tekkinud kahju.

32.8 Tööandja selgitab täiendavalt, et töötaja võttis H. H.lt laenu ja sellest on siiani maksmata 900

eurot. Töötaja on seda ise tunnistanud, et ta laenu sai, aga ta otsustanud seda mitte tagasi maksta.

On väga ebaõiglane, kui tööandja peab kandma kahju ka hageja poolt tekitatud avariide, hageja

isikliku sõiduauto pesemise, tankimise ja remondi tõttu.

32.9 Vastuväitena töötaja saamata palga nõudele märgib tööandja, et töötajale on kogu palk

tehtud töö eest välja makstud. Töötaja ei ole arusaadavalt põhjendanud ega tõendanud, et ta oleks

teinud tööd, mille eest oleks palk saamata. Hagejal ei ole õigust nõuda palka kollektiivlepingu

alusel, sest kostjale ei kohaldu ükski kollektiivleping. Muude töösuhtest tulenevate õiguste

tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks on töövaidlusorganile nõude esitamise aeg 4 kuud ja

kostja on taotlenud aegumise rakendamist. Töötaja ei ole arusaadavalt põhjendanud, mille eest ta

palka nõuab. Tööandja ei ole nõus maksma palka aja eest, mil töötaja ei töötanud ja ei olnud nõus

töötama. Töötaja ei soovinud rohkem sõite teha, kui need, mis ta ära tegi, sest tal oli peale OÜ

Heiki Busside ka teine töökoht. Algul töötas ta lisaks juuksurina, hiljem teises autovedude

äriühingus. Töötaja tööst keeldumiste kohta on tööandja esitanud TVK toimikusse väljavõtted

telefonisõnumitest (I kd tl 105-106).

32.10 Vastuväitena töötaja puhkuse hüvitise nõudele märgib tööandja, et tööandja on töötajale

saamata puhkuse hüvituse juba välja maksnud. Töötajal ei ole õigust saada puhkust 35

kalendripäeva, sest kollektiivleping ei kohaldu töötajale. TLS § 68 lg 6 alusel aegub põhipuhkuse

nõue 1 aasta jooksul, arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse ja

kostja on taotlenud aegumise kohaldamist 2019.a -st varasema aja eest. Töötaja on 19.01.2022

vastuses on omaks võtnud, et tööandja maksis lõpparvega 10.02.2020.a 397,14 eurot brutos, mis

koosnes töötasust 30 eurot ja puhkusehüvitisest 367,14 eurot brutos. Töötaja on kinnitanud, et ta

on need summad kätte saanud ja ta ei esita nõudeid nimetatud summade osas. Tööandja leiab, et

ringkonnakohtu määruse p 7.1 alusel tuleb jätta töötaja hagi puhkusehüvituse nõude osas, mis

väljub summast 367,14 eurot, läbi vaatamata.

32.11 Tööandja leiab, et käesolevas asjas puuduvad täielikult asjaolud, mis on kohustuslikuks

eelduseks töötajapoolse erakorralise töölepingu ülesütlemiseks. Kui need asjaolud puuduvad, siis

ei saa tööleping lõppeda töötajapoolselt erakorraliselt. Tööandja on kindlalt veendunud, et

puuduvad asjaolud töölepingu lõpetamiseks TLS § 91 lg 2 alusel, sest puuduvad tööandja olulised

rikkumised.

Tööandja õiguslik põhjendus selle kohta, et 03.02.2020 puudusid asjaolud töölepingu

lõpetamiseks TLS § 91 lg 2 p 1 alusel on esitatud 01.07.2020 hagiavalduse p-s 5. Tööandja jääb

nende seisukohtade juurde. Töötajal on TLS § 100 lg 4 alusel tööandjalt hüvituse nõude õigus

ainult sel juhul, kui tööandja on oluliselt lepingut rikkunud. Hagiavalduse kohaselt seisnes

tööandja väidetav rikkumine kollektiivlepingu tingimuste mittetäitmises. Konkreetselt töötaja

arvates selles, et tööandja ei maksnud töötasu kollektiivlepinguga ettenähtud suuruses ja ei

võimaldanud kollektiivlepingu alusel puhkust 35 kalendripäeva. Tegelikult ei ole tööandja

lepingut oluliselt rikkunud. Tööandja ei ole ühegi kollektiivlepinguga seotud ega kuulu tööandjate

liitu ega ühingusse, kes on sõlminud kollektiivlepingu. Tööandjale ei saa rakendada

kollektiivlepingut. Riigikohus on oma 11.5.2020.a otsuses nr 2-18-7821 selgitanud, et

sellesisulises olukorras ei teki kollektiivlepingust kohustusi sellele tööandjale, kes ei kuulu

sellesse liitu või ühingusse, kes on sõlminud kollektiivlepingu. Seega tööandja ei pidanud täitma

hageja poolt väidetud kollektiivlepingut ja töötajal ei ole õigust nõuda kollektiivlepingu täitmist.

Kuna tööandjapoolsed olulised rikkumised puuduvad on töötaja hüvitise nõue alusetu.

KOHTU PÕHJENDUSED

33. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma

nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid

tõendavad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi

kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

34. Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1

kohaselt esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et nii hagi kui

vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt, põhjendades seda alljärgnevalt.

35. Kuivõrd töötaja on pärast kohtu (ja ringkonnakohtu) selgitusi esitanud uuesti nõude ka

töölepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks, lahendab kohus esmalt vastava töölepingu seaduse

(TLS) § 91 lg-le 2 tugineva nõude. Kuna tööandja on vaielnud vastu töötaja nõudele tuvastada

3.02.2020 ülesütlemisavalduse kehtivus, on ringkonnakohtu arvates sellel asja lahendamisel oluline

tähendus (vt Tartu Ringkonnakohtu 22.02.2023 määruse p 17).

36. Vaidlust ei ole, et tööandja ja töötaja vahel oli 18.06.2014 sõlmitud tööleping (I kd tl 31-33; dtl

552-554) ja töötaja ütles selle 03.02.2020 TLS § 91 lg 2 kõikidele punktidele tuginedes erakorraliselt

avaldusega üles (I kd tl 38-38p; dtl 581-583). See avaldus on jõudnud ka tööandjani. Samuti pole

enam vaidlust, et töötaja ei töötanud tööandja juures täiskohaga.

37. Poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel on tuvastatav, et töötaja pöördus esmakordselt TVK

poole 11.02.2020, s.o ca nädal pärast ülesütlemisavalduse esitamist (I kd, tl 28-30; dtl 565-568),

märkides avalduses TVK-le mh, et „kuna tööandja ei tunnista minu erakorralist lahkumisavaldust,

soovin, et töövaidluskomisjon tuvastaks minu erakorralise lahkumisavalduse õigsuse“. Tööandja on

TVK-le esitatud omapoolses vastuses (I kd, tl 78-83; dtl 570-579, vastava dokumendi alapunkt 5, lk 6 )

teinud järgneva 27.02.2020 avalduse: „Töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötaja poolt puudus

L. T.l igasugune alus. Tema töölepingu tingimusi ei ole rikutud üheski punktis. Talle pole jäetud

töötasu ega puhkusetasu maksmata ega makstud vähem kui bussijuhtide hea tava nõuab.“ TLS § 105

sätestab, et ülesütlemise tühisusele tuginedes peab ülesütlemise vaidlustaja esitama kohtule või TVK-

le hagi või avalduse 30 kalendripäeva jooksul alates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või

avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on

ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval.

Kuigi tööandja avaldusest ei saa kohtu arvates välja lugeda juriidiliselt selgesõnalist ülesütlemise

tühisuse tuvastamise nõuet, saab tööandja avalduse mõte ja eesmärk kohtu hinnangul olla siiski

vaidlustada töötaja avaldust TLS § 105 lg 1 tähenduses. Sellest tulenevalt hindab kohus järgnevalt, kas

töötaja ülesütlemisavaldus oli ka sisuliselt kehtiv ja põhjendatud.

38. TLS § 91 lg 2 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui: tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või

ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel (p 1), tööandja on

oluliselt viivitanud töötasu maksmisega (p 2), töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule,

tervisele, kõlbelisusele või heale nimele (p 3).

39. Riigikohus on märkinud, et töötaja võib öelda töölepingu VÕS § 196 ning TLS § 87 ja § 91

lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või

lepingu jätkamist mõistlikult nõuda, mh nt tööandja olulise rikkumise korral. Lepingurikkumised,

mida saab esmajoones pidada oluliseks, on sätestatud VÕS § 116 lg-s 2 ning need kohalduvad

VÕS § 1 lg 1 järgi ka töölepingu rikkumise korral. Lisaks sisaldab TLS § 91 lg 2 näitliku loetelu

tööandja kohustuste olulistest rikkumistest, mis võivad olla töölepingu erakorralise ülesütlemise

aluseks (vt RKTKo nr 2-19-9129, p-d 26-27). TLS § 95 lg 2 teise ja kolmanda lause kohaselt peab

töötaja erakorralist ülesütlemist taasesitamist võimaldavas vormis põhjendama ja vastavat on töötaja

kohtu hinnangul õigesti ka teinud.

40. Kuigi töötaja viitab ülesütlemisavalduses TLS § 95 lg 2 kõikidele punktidele, on peamiselt

viidatud tööandjapoolsele lepingurikkumisele seonduvalt töötasu maksmisega ja kokkulepetest

mittekinnipidamisega. Sisulisi viiteid sama paragrahvi lg 2 p-de 1 ja 3 asjaoludele kohus töötaja

avaldusest ei tuvasta. Sealjuures on töötaja ülesütlemisavalduse kokkuvõttes mh selgitanud, et

tööandja võlgneb talle netosummana 3085,4 eurot 2019. aastal saamata jäänud töötasu eest, 35 päeva

puhkusetasu, jaanuari töötasu, mis ei saa olla väiksem kui 1050 eurot (bruto), s.o aastast 2020

bussijuhi töötasu alammäär. Töötaja on ülesütlemisavalduses viidanud asjaolule, et ta olevat olnud

täistööajaga tööl, mis on aga ümber lükatud pooltevahelises töölepingus sätestatuga ja mille üle

käesolevalt enam vaidlust ei ole.

41. TLS § 43 lg 1 sätestab, et eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku

jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg).

Kohus nõustub tööandja kohtumenetluses esitatud selgitustega, mille kohaselt ei olnud töötajal õigust

nõuda palka kollektiivlepingu alusel, sest talle ei kohaldunud ükski kollektiivleping. Töölepingu p-s

4.1 oli kokku lepitud osaline tööaeg, vastavalt tellimustele. Sellest saab kohtu hinnangul järeldada, et

töötaja tööaeg ja palk sõltusid tööandjale kolmandate isikute poolt tehtud tellimustest, st töökoormus

võis olla nii alla 0,5 kui jääda vahemikku 0,5–0,99. Töötaja tööaja varieeruvus ilmneb ka kohtule

esitatud töötaja töötundide arvestusest (II kd, tl 15-15p; dtl 487-488), mille alusel on tuvastatav, et

vähemasti perioodil jaanuar 2019.a. kuni jaanuar 2020.a. jäid tema töötunnid ühes kalendrikuus

vahemikku 60-120,5 h, keskmiselt selle perioodi kohta 87,5 h kuus (arvutuse selgitus: tööajatunnid

kokku nimetatud ajavahemikul jagatud 13-ga).

42. Töölepingu alusel oli kokku lepitud tunnitasu 4 eurot (bruto) kuni 01.01.2019 ja sealt edasi

tunnitasu 5 eurot (bruto). Töötasu alammäär sõltub töötajaga töölepingus kokku lepitud

töökoormusest. See järeldub TLS § 29 lg 5 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määruse nr 124 §-st

1, mille kohaselt on kehtestatud nii tunnitasu alammäär ja kuutasu alammäär täistööajaga töötamise

korral. Vastava määruse erinevad redaktsioonid on olnud aastaid samas sõnastuses, muutunud on

üksnes määruses sätestatud summad. Seega on ebaõige töötaja järeldus, et talle peab vaatamata

töökoormusele olema garanteeritud kuutasu alammäär, s.o seadusjärgne miinimumpalk, ka olukorras,

kus töölepingus on kokku lepitud osaline tööaeg. Kui tööaeg on kuust kuusse varieeruv, on õige

lähtuda tunnitasu alammäärast (bruto) ja korrutada töötaja palga saamiseks reaalselt töötatud tundide

arv vastava tunnitasu alammääraga või lepingus kokkulepitud palgaga (kui vastav number on suurem).

Tuleb märkida, et alates 01.01.2019 olid pooled kokku leppinud tunnitasus 5 eurot, mis oli kõrgem tol

ajal Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 poolt määrusega nr 117 kehtestatud tunnitasu alammäärast – alates

1.01.2019 kehtestati tunnitasu alammääraks 3,21 eurot (bruto). Ka 2020.a. oli tunnitasu alammäär

madalam kui oli hageja ja kostja vahel kokku lepitud, s.o 3,48 eurot (bruto) (vt Vabariigi Valitsuse

19.12.2019 määrus nr 115). Seega nendib kohus kokkuvõtlikult, et töötajale arvestati palka õigesti.

43. Töölepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud 35 päevases kalendripuhkuses, veelgi

enam, pooltevahelises töölepingus ei ole puhkuse pikkust üldse sätestatud. Siiski kehtib TLS § 55

alusel eeldus, et töötaja põhipuhkus on 28 kalendripäeva, kui töötaja ja tööandja vahel ei ole kokku

lepitud pikemas puhkuses. Seadusjärgne põhipuhkuse päevade arv peab olema tagatud ka olukorras,

kui töötaja töötab osalise tööajaga, st puhkuse kestus ei olene sellest, kas töötaja töötab täis- või osalise

tööajaga, puhkust antakse nii mitu kalendripäeva, kui seadus ja töötajaga sõlmitud tööleping ette

näevad. Osaline tööaeg ei tähenda osalist puhkust. Seega on õige siiski lähtuda sellest, et töötajale

kohaldus 28-päevane puhkus.

44. Kõiki eelnevat ja töötaja avalduses kirjeldatut koostoimes hinnates, on kohus seisukohal, et

tööandja ei ole oma töölepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud, sh ei ole viivitanud töötasu

maksmisega (TLS § 91 lg 2 p 2), seega ei olnud töötajal õigus töölepingut erakorraliselt üles öelda.

Seega jätab kohus töötaja nõude tuvastada alates 03.02.2020 töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS

§ 91 lg 2 alusel rahuldamata.

45. TLS § 100 lg 4 esimene lause sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles

põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme

kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuivõrd kohus jättis töötaja nõude töölepingu ülesütlemise kehtivuse

tuvastamiseks rahuldamata, ei esine ka eeldusi töötaja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud nõude

rahuldamiseks. Vastav nõue jääb samuti rahuldamata.

46. Järgnevalt analüüsib kohus töötaja väidetavalt vähem makstud töötasunõuet 416,91 eurot ja

puhkusehüvitise nõue 198,70 eurot.

47. TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale

maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei

ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja

arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Riigikohus on avaldanud, et kui

töötaja töötas täistööajaga (sh summeeritud tööaja arvestuse korral), kuid tööandja ei kindlustanud

teda tööga sellises ajalises mahus, võib kostja kohustus maksta töötasu aja eest, mil hageja tööd ei

teinud, tuleneda nt TLS §-st 35 (vt RKTKo nr 2-17-458, p 15). Kuna käesolevalt ei saa jaatada

täistööajaga töötamist, jäävad edutuks töötaja väited selle kohta, et tal on õigus saada õigus saada

töötasu 0,5 määraga kalendaarse tööajafondist poole arvestusega vastava kuu tundidest (TLS § 35).

Kohtu hinnangul oli töötajal õigus saada töötasu kokkulepitud määras selle aja eest, mil ta reaalselt

töötas. Kuna töölepingu p-s 4.1 olid pooled kokku leppinud osalises tööajas vastavalt tellimustele, pidi

tööandja tagama töötajale ka vastavas osalises, kuid täpselt kindlaksmääramata mahus tööd. Kohtule

esitatud tõenditest nähtuvalt jäid töötunnid (2019-2020) vahemikku 60–120,5 h/kuus, keskmiselt 87,5

h/kuus (vt kohtuotsuse p 41). Lisaks kinnitavad töötaja ja tööandja Messengeri-vestlused tööandja

poolt kohtule avaldatut, et töötaja oli paralleelselt tööl ka kolmandate isikute heaks (I kd, tl 103, 105-

106; dtl 601, 603-604), mistõttu oli tal valikuvõimalus, kas ja millises mahus töötada kostja heaks või

mitte. Kõike eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et tööandja on arvestanud töötasu õigesti ja

töötaja vähem makstud töötasunõue 416,91 eurot tuleb jätta rahuldamata.

48. Vaidlust ei ole, et tööandja on töötajale välja maksnud puhkusehüvitise 367,14 eurot (I kd, tl

98, tööandja põhipuhkuse arvestus). Samuti on kohus tuvastanud, et töötajal oli õigus saada aasta

kohta puhkust 28, mitte 35 kalendripäeva. Põhjendamatud on töötaja argumendid, et kui töölepingus ei

ole kokku lepitud üldse puhkuse pikkuses ning tööandja ei ole selle pikkust tõendanud, siis tuleb

lähtuda töötaja nimetatud 35 kalendripäevasest puhkuse pikkusest, mille tööandja on algselt

(töövaidluskomisjonis) omaks võtnud. Kohtule on esitatud töötaja enda tehtud puhkusetasu arvestus

(II kd, tl 12; dtl 485), millest järeldub, et töötaja on arvestanud puhkusetasu kalkulaatoris, märkides 6

kuu sissenõutavaks muutunud brutotasuks 2647,25 eurot, saades 01.01.2019-31.01.2020 päevatasuks

14,79 eurot ja kasutamata puhkusepäevade arvuks 38,26 päeva. Tegelikkuses pidanuks kasutamata

puhkusepäevade arvuks nimetatud perioodil olema 30,60 päeva ning puhkusetasu arvestuse aluseks

pidanuks TLS § 70 lg 1, § 29 lg 8 ja Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 § 2 lg 2 ja § 3 lg 1

kohaselt võtma töötaja brutopalga vahemikul juuli kuni detsember 2019.a. – puhkusetasu arvutamisel

on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust.

Keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud 6 kalendrikuu jooksul töötaja

teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Kohtule esitatud tööandja

palgaarvestuste (I kd, tl 100-101; dtl 694-696) järgi sai töötaja nimetatud perioodil kokku palka

2181,53 eurot (bruto). Seega pidanuks tööandja hüvitama lõpparvega töötajale 373,01 eurot (bruto)

(kohtu arvutused:

https://www.kalkulaator.ee/et/puhkusekalkulaator, sisestades eelnimetatud

arvandmed). Kuna tööandja on maksnud töötajale vähem (eelduslikult põhjusel, et arvestas

puhkusehüvitise päevade arvuna 30,6 asemel 29 päeva), peab tööandja hüvitama täiendavalt töötajale

5,87 eurot (bruto) (373,01-367,14), milline summa tuleb töötaja kasuks välja mõista. Sellest ülejäävas

osas jääb töötaja puhkusehüvitise nõue rahuldamata.

49. Tööandja nõuetest analüüsib kohus esmalt Xxxxxxxxxx laadal 24.08.2019 juhtunud väidetava

avarii 600 euro kahjunõuet. Kohus nõustub töötajaga, et nimetatud nõue on aegunud, sest tööandja

esitas selle alles 06.10.2021 eelistungil (kostja seaduslik esindaja: „24.08. Xxxxxxxxxx laadal käies

tagurdas L. bussiga vastu liiklusmärki ja kraapis seoses sellega bussi külge, s.o eelistungi protokoll“,

dtl 974, lk 5). Tulenevalt TLS § 74 lg-st 4 aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu

tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või

pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm

aastat pärast kahju tekkimist. Tööandja on kinnitanud, et sai väidetavast kahjust teada mõned päevad

hiljem. Seega on nõude esitamiseks ette nähtud 12-kuuline tähtaeg möödunud ja nõue tuleb jätta

rahuldamata.

50. Kitsele 20.10.2019 otsasõidu kahju 600 euro nõudes tuleb kohtul samuti nõustuda töötaja

argumentidega. Salva kindlustuse pakkumise nr 72577723 (II kd tl 107-114p; dtl 1006-1009) alusel on

tuvastatav, et mh tehti sõidukile xxxxxx, millega otsasõit toimus (I kd tl 109-110; dtl 704-705)

perioodiks 26.04.2019–25.04.2020 kindlustuspakkumus, mille eritingimustes (lk 3) on kirjas, et

omavastutust ei rakendata asulavälisel teel loomale otsasõidust tingitud kahju hüvitamisel. Seega pidi

kindlustus hüvitama tööandjale loomale otsasõidu puhul kindlustuskahju täies ulatuses. Kuna reaalset

poliisi nimetatud perioodi ja sõiduki kohta ei ole kohtule esitatud, ei ole tööandja ümber lükanud

töötaja väidet, et loomale otsasõidu puhul omavastutust ei rakendunud. Pigem kinnitavad kohtule

esitatud tõendid asjaolu, et tööandjal ei saanud kahju tekkida, kuna kindlustusandja pidi nimetatud

avariiga seonduvalt kõik summad omavastutust rakendamata välja maksma. Seega jätab kohus ka

vastava kahjuhüvitise nõude rahuldamata.

51. Xxxxx xxxxxxx 03.05.2019 parkla avarii osas peab kohus samuti sedastama, et vastav

kahju (kindlustuse omavastutuse summa) on usaldusväärselt tõendamata. Ei ole tõendatud, et

millal on fotod bussi nr xxxxxx (I kd tl 173-174; dtl 925-926) tagumisest osast tehtud ja

vastava asjaolu on seadnud kahtluse alla ka vastaspool. Kohtu hinnangul ei ole kostja suutnud

edastada usaldusväärset infot nimetatud juhtumiga seonduvate asjaolude kohta ja on andnud

kohtule vastuolulisi ütlusi. Nii on nt kostja esindaja 03.05.2019 Salva kindlustusele saadetud

kirja (I kd tl 177-179; dtl 873) kohta kohtuistungil tõendit uurides avaldanud, et „L. kasutas

bussi alguses ja seda tagasi garaaži juurde tuues oli selline asi juhtunud ja sellest ongi see

kahju. Nädala jooksul ei teadnud sellest ja lihtsalt samal ajal sai see kahjuteade esitatud

sinna.“/…/“buss oli nädal aega L. juures kodus ja bussi tagasi tuues avastati, et bussil on vead

küljes. Tööandja hakkas küsima, kus ja mis juhtus, L. vastas, et ju see vist toimus seal Xxxxxs

ja siis ta ise käis seal Xxxxx juures vaatamas ja leidis sealt tükke maast. Kas see kriips juhtus

seal või kuskil kodus tal, me ei suuda kuidagi kindlaks teha, aga see on samal ajal

tekkinud.“/.../“ma saan aru, et 3. mail oleme hakanud seda kriipsu alles nõudma jah.“.

Eeltoodu ei lähe kohtu hinnangul absoluutselt kokku hagiavalduses kirjeldatuga, mille kohaselt

toimus 03.05.2019 Xxxxx parklas avarii, kui töötaja oli vedanud kliente xxxxxxx

xxxxxxxxxxx. Viga sai väidetavalt bussi tagant vasak nurk, purunenud oli stange, plastmass

mõranenud. Seega tuleb ka see kahjunõue jätta rahuldamata.

52. Järgnevalt analüüsib kohus tööandja nõudeid töötaja vastu kütusemahutist tangitud

kütuse, töötaja isikliku sõiduki pesemise ning töötaja isikliku sõiduauto xxx remonditööde eest.

53. Kohus jääb varasemalt avaldatu (vt maakohtu 22.09.2022 määruse p 44) juurde, et

olukordades, kus töötaja kasutas tööandja juures viimasele kuuluvat vara (kütust,

pesuvahendeid) isiklikuks otstarbeks ja tööandja teostas töötaja isikliku vara remonti, väljus see

olemuslikult pooltevahelisest töösuhtest ning eelnimetatud õigussuhetest tulenevad vaidlused

ning nõuded ei saa olla töövaidluseks, mida TvLS alusel lahendada. Tegemist on töötaja ning

tööandja vahel tekkinud muude võlaõiguslike suhetega (töövõtuleping, lepinguvälised

võlasuhted vms). Töösuhtest tulenev vaidlus saab kohtu arvates olla vaidlus, mis tuleneb

pooltevahelises töölepingus sätestatud õigustest ja kohustustest või töösuhteid reguleerivast

seadusest (nt TLS-st). Nt olukord, kus töötaja kahjustab talle tööülesande täitmiseks antud

tööandja vara või kui tööandjal tekib töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahjunõue

(millised nõuded käesolevas menetluses ka käsitlemist leidsid). Samas on ringkonnakohus

käesolevas tsiviilasjas avaldanud, et neid nõudeid tuleb siiski menetleda kas selles menetluses

või eraldada nad eraldi menetlusse (vt ringkonnakohtu 22.02.2023 määruse p 29). Maakohus ei

pidanud otstarbekaks nõuete eraldamist ja analüüsib neid käesolevas menetluse raames.

54. Kütuse hüvitamise nõude kohta on töötaja avaldanud, et tööandja ja töötajate vahelise

kokkuleppe kohaselt said töötajad tankida oma autosse tööandja kütust ning pidid tasuma selle

eest 1 eurot/liitri kohta, sest tööandja sai kütust hulgihinnaga. Sellise hinnaga on töötaja nõus

02.02.2020 tangitud 49,99 liitri eest kütuse tööandjale kinni maksma. Olemuslikult võib kohtu

hinnangul olla tegemist tööandja ja töötaja vahelise müügilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) §

208 lg 1 tähenduses. Tööandja sellist kokkulepet samas eitab. Lepingu puudumisel saaks

tööandja nõue tugineda VÕS § 1037 lg-le 1 (s.o alusetu rikastumine). Tööandja on vastava

nõude kohta esitanud kohtule tõendina AS Alexela 07.01.2020 arve nr H20200063 (II kd, tl

121; dtl 1033), mille alusel on tuvastatav, et OÜ Heiki Bussid on kohustatud nimetatud

äriühingule maksma 3000 liitri diislikütuse eest 4035 eurot (sh km), s.o 1,34 eurot liiter (sh

km). Töötajalt nõuab tööandja aga töötajalt 71,98 euro hüvitamist, mis teeb liitri hinnaks 1,43

eurot (sh km). Kohus on seisukohal, et tööandja nõutud ulatuses on kütuse hüvitamise nõue

tõendamata. Kohus nõustub töötaja märkusega, et tööandja nõue ja selle juurde esitatud tõend

pole omavahelises seoses. On eluliselt usutav, et kui töötaja pidi ostma tööandja kütust sama

või isegi kõrgema hinnaga, mis see tavatanklas maksab, puudus mõistlik põhjendus ja

perspektiiv tankida kütust tööandjale kuuluvast mahutist. Kuna töötaja on korduvalt

väljendanud, et on valmis tasuma tööandjale kütuse maksumuse 1 eurot liitri eest, s.t on

sisuliselt nõude selles ulatuses omaks võtnud, rahuldab kohus nõude osaliselt, mõistes töötajalt

tööandja kasuks kütuse tankimise eest välja 49,99 eurot.

55. Samale tõendamatuse järeldusele jõuab kohus ka sõiduauto pesemise nõudes. Kohtu

hinnangul saaks tööandja nõudes tugineda VÕS § 1037 lg-le 1 – õigustatud isiku nõusolekuta

tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise,

segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule

hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Kohtu hinnangul ei ole võimalik tuvastada, et

poolte vahel olnuks selle kohta sõlmitud mingi leping. Kuigi hageja on väitnud, et töötaja

kasutas oma töölt lahkumise päeval 02.02.2020 tööandja töökojas tööandja pesuvahendeid oma

isikliku sõiduautot põhjalikuks pesemiseks nii seest- kui väljastpoolt ja on esitanud ka

vahendite maksumuse kohta väljavõtte www.autokeemia.ee e-poest (II kd, tl 119; dtl 1031), ei

ole kohtu hinnangul siiski usaldusväärselt tõendatud, kas üldse ja kui jah, siis milliseid

vahendeid töötaja konkreetselt kasutas. Töötaja eitab pesuvahendite tarvitamist, vaid nendib, et

üksnes loputas oma autot veega. Kuivõrd kohtu hinnangul puuduvad nimetatud sündmuse

kohta vettpidavad tõendid ja kalkulatsioonid, jätab kohus vastava tööandja nõude rahuldamata.

56. Tööandja on seisukohal, et tema ja töötaja vahel oli lepingu töötaja isikliku sõiduauto

xxx remontimiseks, mille üheks tõendiks on töötaja kohtule esitatud OÜ Heiki Bussid poolt L.

T.le 15.04.2020 esitatud arve nr 76/20 (I kd, tl 147; dtl 830). Nimetatud arve esimesel real on

kajastatud sõiduauto xxx remonditööd (värvimistööd) 480 eurot (+ käibemaks). Seega saab

nentida, et see arve on esitatud pooltevahelise töölepingu lõpetamisest 2,5 kuud hiljem ja

väidetavatest töödest 7 kuud hiljem. Töötaja on nõude kohta märkinud, et septembris 2019

vahetas töökaaslane M. R. töötajale kuuluval autol piduriklotsid ning tegi kerel mõned

värviparandused. Tööandja juhatuse liige H. H. aitas M. R. värviparandustöödel. Poolte vahel

ei olnud mitte mingeid rahalisi kokkuleppeid. Tööandja leiab, et äriühingu ja L. T. vahel oli

sõlmitud suuline leping remonditööde teostamiseks. Kohtu hinnangul saab eelduslikult sellise

sisuga lepingut õiguslikult pidada töövõtulepinguks (VÕS § 635 lg 1). Samas peab pool, kes

lepingu olemasolule tugineb, suutma seda ka kohtus ka tõendada (TsMS § 230 lg 1), eriti kui

vastaspool lepingu sõlmimisele kategooriliselt vastu vaidleb. Kohus on seisukohal, et

väidetavale töövõtjale arve esitamine ei tõenda pooltevahelise lepingu sõlmimist. Lepingu

sõlmimist ei tõenda ka L. T. xxx-st tehtud fotod müügiportaalis (II kd, tl 56; dtl 549). Pigem

viitavad hageja poolt kohtule esitatud Messengeri-vestlus kostja seadusliku esindaja ja remonti

teostanud M. R.(R.) vahel (II kd, tl 152; dtl 1069) ja L. T. kirjalikud avaldused äriühingult

saadud arve kohta (I kd, tl 145-146; dtl 828-829) kohtu hinnangul sellele, et sõiduki remont

teostati heast tahtest. Kuna lepingu sõlmimine poolte vahel on tõendamata, jääb rahuldamata ka

lepingule tuginev sõiduauto remonttööde hüvitamise nõue. Kohus märgib täiendavalt, et VÕS §

6 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest

lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see

oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõttega on mh seotud õiguste

kuritarvitamise, sh vastuolulise käitumise keeld – see puudutab olukordi, kus isiku varasem

käitumine ja hilisem õiguste teostamine on vastuolus. Kohtu hinnangul on analüüsitava nõude

puhul tegemist just sellise olukorraga – on antud mõista, et sõiduk remonditakse heast tahtest,

kuid 7 kuud hiljem esitatakse üllatuslikult arve. Kohtu hinnangul ei ole selline käitumine

kooskõlas hea usu põhimõttega.

57. Kuivõrd kohus rahuldas osaliselt ühe hageja nõude, s.o puhkusetasu nõude summas 5,87

eurot, ning ühe kostja nõude, s.o kütuse hüvitamise nõue summas 49,99 eurot, tasaarvestab

kohus vastavad nõuded TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel ja mõistab hagejalt kostja kasuks

välja 44,12 eurot (49,99-5,87).

58. Menetluses esitatud muud dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning

seisukohad, mis on otsuse põhjendavas osas kajastamata, ei omanud kohtu hinnangul tsiviilasja

lahendamisel TsMS § 238 lg 1 mõttes sisulist tähtsust, mistõttu kohus neid täiendavalt ei

analüüsinud. Nt ei ole asjaolu, et poolte vahel võib olla veel lepingulisi ja lepinguväliseid

võlasuhteid (tööandja juhatuse liikme väidetav laen L. T.le, vt otsuse p 32.8) käesoleva

tsiviilasja esemeks.

MENETLUSKULUD

59. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on hagi ja vastuhagi osalise

rahuldamise ulatust silmas pidades seisukohal, et pooltel tekkinud menetluskulud tuleb jätta mõlema

poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadi Aavik

kohtunik