2-18-119535/64 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

2-18-119535

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-18-119535

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2023, Narva kohtumaja

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Aarne Lõhmus

Kohtuasi

Krediidikaitse Grupp OÜ hagi I.G vastu võlgnevuse

nõudes

Hagihind

10 000 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Hageja:

Krediidikaitse Grupp OÜ (rk 11693223)

Hageja esindaja:

Vandeadvokaadi abi Päivi Margna

Kostja:

I.G (ik XXX)

Kostja esindaja:

Vandeadvokaat Andrei Matvejev

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX tuleneva 1750,17 euro

nõude osas menetlus nõudest loobumisega.

2. Rahuldada Krediidikaitse Grupp OÜ hagi I.G vastu võlgnevuse nõudes.

3. Mõista I.G-lt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks välja laenulepingust nr XXX ja

käenduslepingust nr XXX tulenev võlgnevus 3500 eurot, tasumata intress 210 eurot

ja sissenõutavaks muutunud viivised põhinõudelt (3500 eurot) 3290 eurot, kokku

7000 eurot.

4. Mõista I.G-lt Krediidikaitse Grupp OÜ kasuks välja laenulepingust nr XXX ja

käenduslepingust nr XXX tulenev võlgnevus 1249,83 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivised põhinõudelt (1249,83 eurot) 1537,29 eurot, kokku 1537,29 eurot,

ning lisanduv viivis põhinõudelt 1249,83 eurot viivisemääras 0,2% päevas alates 27.

oktoobrist 2023 (k.a) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

212,88 eurot.

5. Jätta kõik menetluskulud I.G kanda.

6. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega pärast

kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

1(13)

2-18-119535

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse

lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus

menetluses.

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Eelnev menetluse käik

1. Krediidikaitse Grupp OÜ esitas maksekäsu kiirmenetluses Peremaakler OÜ ja I.G vastu

avaldused 1989 euro, jooksva viivise ja menetluskulude (tsiviilasi nr 2-18-119535) ja 4753 euro,

jooksva viivise ja menetluskulude (tsiviilasi nr 2-18-119537) nõudes. Maksekäsu kiirmenetluses

on Peremaakler OÜ suhtes tehtud esitatud nõuetes maksekäsud (vastavalt 07.01.2019 ja

11.01.2019) ning nõuded I.G suhtes anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Krediidikaitse Grupp OÜ (hageja) esitas 18.01.2019 (tsiviilasi nr 2-18-119535) ja

29.01.2019 (tsiviilasi nr 2-18-119537) Harju Maakohtule hagiavaldused I.G (kostja) vastu

võlgnevuse ja viivise nõudes. Kohus liitis 19.02.2019 määrusega tsiviilasjad ühte menetlusse,

tsiviilasja numbriks sai 2-18-119535. 11.09.2019 määrusega kohus andis hagid kohtualluvusel

üle Viru Maakohtule lahendamiseks.

3.

01.10.2019 määrusega Viru Maakohus võttis liidetud hagiavaldused menetlusse ja andis

pooltele seisukoha vastaspoole avalduste osas kohtule esitamiseks.

4. Hageja esitas 18.02.2023 kohtule hagiavalduse tervikteksti koos hagist osalise loobumise

avaldusega.

Hagiavaldus ja hageja seisukohad

5. Hageja nõuete aluseks on Credit Invest OÜ (laenuandja) ja OÜ Peremaakler (laenusaaja)

ning laenuandja ja I.G (käendaja) vahel sõlmitud: 1) 15.12.2016 laenuleping nr XXX ja

käendusleping nr XXX ; 2) 01.03.2017 laenuleping nr XXX ja käendusleping nr XXX .

6.

29.01.2019 ja 18.01.2019 hagivaldustes palub hageja kostjalt välja mõista:

1)

laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX tulenev võlgnevus summas 5516

eurot, millest on põhinõue 3500 eurot, intress 210 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivised 1806 eurot ja täiendav viivis 0,2% põhinõude (3500 eurot)

tasumata osalt päevas alates 29.01.2019 (k.a) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte

rohkem kui 1484 eurot;

2)

laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX tulenev võlgnevus 2100 eurot, millest

on põhinõue 1500 eurot, intress 90 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivised 510 eurot ja täiendav viivis 0,2 % põhinõude (1500 eurot) tasumata osalt

päevas alates 19.01.2019 (k.a) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 900

eurot.

7.

24.10.2019 seisukohas hageja taotleb laenulepingust nr XXX tuleneva muudetud nõudena

kostjalt põhinõude 1189,83 eurot ja viivise 0,2% põhinõude tasumata osalt päevas alates

25.10.2019 (k.a) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 1810,17 eurot,

väljamõistmist.

2(13)

2-18-119535

Hageja leiab, et kostja 06.06.2019 menetlusdokumendis esitatud taotlus viivise vähendamiseks

tuleb jätta rahuldamata. Kostja on sõlminud käenduslepingud temaga seotud majandustegevuse

raames, seega ei ole kostja sõlminud tarbijakäenduslepinguid, mistõttu ei kohaldu käesoleval

juhul vastavad erisätted. Isegi kui kostja oleks sõlminud tarbijakäenduslepingud, siis see ei oma

asjas õigel lahendamisel tähtsust, kuna hageja viivisenõue tuleneb (põhivõlgnikuga)

Peremaakler OÜ-ga sõlmitud laenulepingutest, mitte kostjaga sõlmitud käenduslepingutest.

Kostja käendajana ei ole tuginenud sellele, et laenulepingutes kokku lepitud viivisemäär on

põhivõlgniku ehk Peremaakler OÜ suhtes ebamõistlik. Kostja on esitanud vastuväite, mida ei ole

põhivõlgnikul endalgi võimalik esitada. Laenulepingus kokku lepitud viivisemäär on kooskõlas

seaduse ja kohtupraktikaga. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud viivisenõude

ebaproportsionaalsust Peremaakler OÜ suhtes, s.o arvestades põhivõlgniku majanduslikku

seisundit ja viimase kohustuse täitmise ulatust. Kohtupraktikast tuleneva üldise põhimõtte

kohaselt ei loeta ülemäära suureks viivist, mis ei ületa võlgnikult nõutavat põhivõlga. Kostja

pidi käenduslepinguid sõlmides arvestama, et põhivõlgniku poolt kohustuste rikkumisel tuleb

käendajal täita tema eest nii põhikohustus kui võimalikud kõrvalnõuded.

8.

18.02.2022 hagiavalduse terviktekstis hageja taotleb:

-

laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX tulenevalt:

1)

mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 5516 eurot, milles on põhinõue 3500 eurot,

intress 210 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 1806

eurot;

2)

mõista kostjalt hageja kasuks välja ja täiendav viivis 0,2% põhinõude (3500 eurot) tasumata

osalt päevas alates 29.01.2019 (k.a) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

1484 eurot.

-

laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX tulenevalt:

1)

rahuldada hageja hagist osalise loobumise avaldus ulatuses, milles laenusaaja on nõude

tasunud täitemenetluse raames (kokku summas 1750,17 eurot);

2)

mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 1249,83 eurot;

3)

mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav viivis 0,2 % põhinõude (1249,83 eurot)

tasumata osalt päevas alates 18. veebruar 2022 (kaasa arvatud) kuni põhinõude täitmiseni, kuid

kokku mitte rohkem kui 1750,17 eurot.

Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

Laenuleping nr XXX ja käendusleping nr XXX

Hagiavalduse kohaselt Credit Invest OÜ (laenuandja) ja Peremaakler OÜ (laenusaaja) sõlmisid

15.12.2016 laenulepingu nr XXX , mille alusel laenuandja andis laenusaajale laenu 3500 eurot

intressiga 6% (st 210 eurot) kuus. Laenuandja kandis laenusumma laenusaaja arvelduskontole

15.12.2016, millest arvas maha lepingutasu 100 eurot. Laenulepingu järgi kohustus laenusaaja

esialgu laenu koos intressiga tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 15.01.2017.

Laenusaaja on laenuandja nõusolekul lepingu p 3.10.2 kohaselt pikendanud makseperioodi 15

makseperioodi võrra, tasudes laenusaajale eelmise perioodi intressi, seega oli laenu tagastamise

tähtaeg 15.04.2018. Laenusaaja laenu koos intressiga tähtaja ei tagastanud.

Laenuandja ja kostja sõlmisid 15.12.2016 käenduslepingu nr XXX , mille kohaselt vastutab

kostja laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest

tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud

kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 7000 eurot.

Laenusaaja on tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 3360 eurot, tasudes

210 eurot järgmistel kuupäevadel: 13.01.2017, 14.02.2017, 15.03.2017, 13.04.2017, 15.05.2017,

14.06.2017, 17.07.2017, 18.08.2017, 19.09.2017, 16.10.2017, 22.11.2017, 20.12.2017,

23.01.2018, 22.02.2018, 22.08.2018, 23.09.2018. Asjaolu suhtes, et laenusaaja on eeltoodud

intressimaksetega pikendanud laenulepingut kuni 15.04.2018, kostja ega laenusaaja vastu

3(13)

2-18-119535

vaielnud ei ole. Hageja on kostjale vastu tulnud ja eeltoodud maksete hulka lugenud ka kostja

22.08.2018 ja 23.09.2019 maksed laenuandjale (st endisele võlausaldajale), kokku summas 420

eurot, kuigi hageja oli kostjat selleks ajaks teavitanud nõude loovutamisest. 23.09.2018 tasutud

210 eurot on arvestatud laenulepingu p-st 6.5 lähtuvalt viivisenõude katteks, mistõttu ei esita

hageja hagiavalduses viivisenõuet mitte summas 2016 eurot (viivis 0,2% tasumata põhinõudelt

perioodi 15.04.2018 kuni hagi esitamiseni 29.01.2019 eest - viivis päevas 7 eurot * viivitatud

päevi 288 = viivis 2016 eurot), vaid 1806 eurot (2016-210).

Laenuleping nr XXX ja käendusleping nr XXX

Laenuandja ja laenusaaja sõlmisid 01.03.2017 laenulepingu nr XXX , mille alusel andis

laenuandja laenusaajale laenu 1500 eurot intressiga 6% (90 eurot) kuus. Laenuandja kandis

laenusumma laenusaaja arvelduskontole 01.03.2017, millest arvas maha lepingu sõlmimise tasu

100 eurot. Laenulepingu järgi kohustus laenusaaja esialgu laenu koos intressiga tagastama

vastavalt maksegraafikule hiljemalt 01.04.2017. Laenusaaja on laenuandja nõusolekul lepingu p

3.10.2 kohaselt pikendanud makseperioodi 16 makseperioodi võrra, tasudes laenusaajale eelmise

perioodi intressi, seega oli laenu tagastamise tähtaeg 01.08.2018. Laenusaaja laenu koos

intressiga tähtajaks ei tagastanud.

Laenuandja ja kostja sõlmisid 01.03.2017 käenduslepingu nr XXX , mille kohaselt vastutab

kostja laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest

tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud

kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 3000 eurot.

Laenusaaja on tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 1440 eurot:

kuupäevadel 31.03.2017, 28.04.2017, 31.05.2017, 30.06.2017, 31.07.2017, 31.08.2017,

30.09.2017, 06.11.2017, 05.12.2017, 03.01.2018, 07.02.2018, 12.03.2018 90 eurot ning

17.08.2018, 23.09.2018 180 eurot. Kõik nimetatud summad on laenusaaja tasunud intressi

katteks laenulepingu pikendamiseks kuni 01.08.2018. Kostja ega laenusaaja ei ole vastu vaielnud

asjaolule, et laenusaaja on eeltoodud intressimaksetega pikendanud laenulepingut kuni

01.08.2018. Hageja on kostjale vastu tulnud ja eeltoodud maksete hulka lugenud ka kostja

17.08.2018 ja 23.09.2019 maksed laenuandjale (st endisele võlausaldajale), kokku summas 360

eurot.

Seoses laenulepinguga nr XXX hageja selgitab täiendavalt, et käesoleva hagiavaldusega esitab

hageja kostja vastu nõude põhinõude summas 1249,83 eurot välja mõistmiseks. Samuti esitab

hageja nõude täiendava viivise välja mõistmiseks määras 0,2 % põhinõude (1249,83 eurot)

tasumata osalt päevas alates 19.02.2022 (k.a) kuni põhinõude täitmiseni, kuid põhinõudega

kokku mitte rohkem kui 3000 eurot.

Peremaakler OÜ-lt on laekunud menetluse jooksul täitemenetluse raames võlgnevuse katteks

vahendeid, millega osaliselt on nõue tasutud. Pärast 18.01.2018 hagi esitamist on täitemenetluse

raames põhivõlgnikult laekunud 07.01.2019 maksekäsust tuleneva solidaarkohustuse katteks

ajavahemikul 25.03.2018 kuni 01.08.2019 kokku 1750,07 eurot. Hageja hinnangul tuleb

arvestada 1750,07 eurot maha laenulepingust tulenevast võlgnevusest käesoleva seisuga.

Käesolevaga on hageja täiendav (nn jooksev) viivisenõue 0,2% põhinõudelt 1500 eurot perioodi

19.01.2019 kuni 18.02.2022 eest 3381 eurot. Kuivõrd hageja viivisenõue on piiratud 900 euroga,

siis on käesoleva seisuga hageja põhinõue 1500 eurot, intressinõue 90 eurot ja viivisenõue kokku

1410 eurot (510+900). Hageja loeb lähtuvalt laenulepingu p-st 6.5 põhivõlgniku poolt tasutud

1750,17 euro arvelt tasutuks viivisenõude 1410 eurot, intressinõude summas 90 eurot ja

ülejäänud 250,17 euro arvelt viimases järjekorras osaliselt põhinõude. Seega on 18.02.2022.a

seisuga hageja laenulepingust nr XXX tuleneva põhinõude jääk 1249,83 eurot ning

käenduslepingust nr XXX tulenevalt vastutab kostja eeltoodud kohustuse täitmise eest ning

täiendava viivisenõude eest käenduslepingus kokku lepitud käendaja vastutuse

4(13)

2-18-119535

maksimumsumma 3000 eurot piires. Kuna alates esialgse hagiavalduse esitamisest on

põhivõlgnik nõude osaliselt tasunud, siis esitab hageja hagist osalise loobumise avalduse.

Eelnevat arvestades on hagejal laenusaaja ehk kostja vastu laenulepingutest tulenev nõue

kogusummas 7616 eurot, millest põhinõue moodustab 4749,83 eurot (3500+1249,83), intress

210 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 1806 eurot.

9.

06.10.2023 lõplikes seisukohtades hageja taotleb alternatiivselt, kui osalise loobumise

avaldus jäetakse rahuldamata:

1)

mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 2100 eurot, millest on põhinõue 1500

eurot, intress 90 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 510

eurot;

2)

mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav viivis 0,2 % põhinõude (1500 eurot) tasumata

osalt päevas alates 19.01.2019 (k.a) kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

900 eurot.

Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning arvestada menetluskulude jaotamisel

TsMS § 168 lg-d 4 ja 5.

Hageja selgitab, et laenu tagastustähtaja pikendamiseks laenuandja nõusolekute suhtes ei olnud

pooled leppinud kokku kindlat vorminõuet, st nõusoleku andmine võis seisneda ka vaikimisi

tegevusetuses. Igatahes ei pidanud laenuandja igal juhul iga laenulepingu tagastustähtaja

pikendamise ettepanekut kirjalikus vormis heaks kiitma.

Seoses kostja viitega õigusele nõuda peale laenulepingute ülesütlemist ainult viivist, hageja

selgitab, et eeltoodud selgitustest ega ka varasematest dokumentidest ei tulene kordagi (sh kostja

omadest), nagu oleks kumbki laenulepingu pool vastavatel kuupäevadel laenulepingud üles

öelnud. Intressi tasumisega pikendas laenusaaja tagastustähtaega. Kostja ei ole ka ise esitanud

ühtegi tõendit selle kohta, et laenulepingud oleks vastavatel kuupäevadel üles öeldud.

Võlasuhete rikkumisest tulenevalt on hageja esitanud kostja vastu käesolevasse tsiviilasja

liidetud hagiavaldused (ja 18.02.2022 ka täpsustatud ühise hagiavalduse). Koos hagiavaldustega

on hageja esitanud võlaarvestused, millest nähtub täpne nõude kujunemine (sh viivise arvestus,

laenuandja maksed jm). Milles täpsemalt seisneb võlaarvestuse arusaamatus, seda kostja avanud

ei ole, mistõttu on tegemist paljasõnalise väitega, mille aluseid kohtul ega hagejal kontrollida

võimalik ei ole. Kuivõrd käesolevas menetluses on hageja esitanud kõik asjakohased tõendid, sh

võlaarvestused, mis tõendavad hageja nõude kujunemist, siis ei saa kostja piirduda enam vaid

vastuväidete esitamisega ning ta on kohustatud oma vastuväiteid tõendama.

Hageja märgib, et kui hagist osalise loobumise avaldus peaks jääma kohtule arusaamatuks või

muul moel mittetäidetavaks, siis jääb hageja oma hagiavaldustes esitatud nõuete juurde.

Alternatiivse nõude korral võtab hageja hagiavalduse rahuldamise korral ise arvesse nõude

osalist rahuldamist laenusaaja poolt.

Kostja hinnangul on hagejal kohustus tõendada nõude loovutamist. Praegusel juhul on

laenuandja saatnud laenusaajale ja kostjale mõlema võlasuhte osas 15.08.2019 kirjaliku teate

nõude loovutamise kohta, seega peab kostja kui võlgnik eeldama nõude üleminekut, olenemata

sellest, kas see on ka tegelikult loovutatud või mitte. Hageja kinnitab siiski, et nõude

loovutamine hageja ja laenandja vahel on toimunud.

Kostja seisukoht

10. Kostja 16.10.2019 seisukohas ei tunnista hagi ja palub jätta see rahuldamata. Kostja leiab, et

kostja ei ole kohustatud nõuet tasuma, kuna nõue on tasutud põhivõlgniku poolt. Lisaks tasus

kostja esialgsele võlausaldajale 780 eurot, mida kinnitab Credit Invest OÜ 30.10.2018 e-kiri.

5(13)

2-18-119535

11. 24.03.2023 vastuses hagile (18.02.2022 terviktekst) kostja palub jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja hinnangul jääb täiendatud tekstist ebaselgeks, millistest nõuetest konkreetselt hageja

loobub, nende summa ja kuidas seoses nõuetest osalise loobumisega vähendatakse hageja nõuet.

Kostja arvates solidaarvõlgnik (kostja) ei ole kohustatud tasuma nõuet, kuna nõude arvestuse

käik jääb jätkuvalt arusaamatuks ja läbipaistmatuks. Hageja ei selgitanud kunagi võla arvutuse

käiku. Hageja esitas viiviskalkulaator.ee abil tehtud viiviste arvestuse, kuid see ei vasta kostja

poolt 16.10.2019 esitatud tõenditele.

Kuna kostja on koos laenusaajaga solidaarvõlgnik, siis eeltoodud maksekäsumenetlustes

tsiviilasjades nr 2-18-119537 ja 2-18-119535 tehtud otsused kehtivad ka kostja suhtes. Hageja

esitades nõuete arvestust viitab sellele, et põhinõuetelt arvestatakse viivist 0,2 % ja esitab

viiviseraporti, mis on koostatud lähtudes antud viivisemäärast, kuid võttes arvesse

maksekäsumenetlustes tehtud määrusi ei tohi hageja arvutada viivist lähtudes määrast 0,2%

päevas.

Lisaks sellele jääb ebaselgeks hageja väide selle kohta, et laenulepingud olid pikendatud. Kuid

laenulepingute p 3.10.2 kohaselt peab laenusaaja andma nõusoleku laenulepingu pikendamiseks.

Aga vastavasisulised nõusolekud toimikusse esitatud ei ole. Samuti toimikus puuduvad

laenulepingute ülesütlemise avaldused. Laenusaaja tasub intressi kuni laenulepingu

ülesütlemiseni. Peale laenulepingu ülesütlemist võib laenuandja esitada nõude ainult viivise

tasumise kohta. Seega täpsustatud avalduses esitatud arvestused selle kohta, et laenusaaja poolt

peale 15.01.2017 ja 01.04.2017 tasutud summad läksid intresside tasumiseks, jäävad ebaselgeks.

Hageja ei esitanud kunagi kohtule dokumenti, mis kinnitaks laenulepingutest tulenevate nõuete

loovutamist hagejale laenuandja poolt. Hageja esitas üksnes 15.08.2018.a e-kirja, mis oli

saadetud aadressilt. Seejuures portaali teatmik.ee andmetel kasutab laenuandja domeeni XXX.

Kostja on juba esitanud väite, et ta ei saanud teavet nõudeõiguse loovutamise kohta enne seda,

kui ta sai teada, et nõue tema vastu on esitatud kohtumenetluses. Isegi kui 15.08.2018 e-kiri oli

saadetud kostjale, siis antud e-kiri puudutab laenulepingut XXX . Teisest laenulepingust

tulenevate kohustuste loovutamine ei ole kunagi tõendatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi

on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 järgi menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 1. lause kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

tõendeid esitavad menetlusosalised.

TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

14. Poolte vahel puudub vaidlus järgmises:

1) 15.12.2016 sõlmisid Credit Invest OÜ (edaspidi laenuandja) ja Peremaakler OÜ (edaspidi

laenusaaja) laenulepingu nr XXX , mille alusel sai laenusaaja laenu 3500 eurot, intressiga 6%

kuus (s.o 210 eurot kuus), tagasimaksmise tähtajaga vastavalt maksegraafikule 15.01.2017

ning kohustusega tasuda viivist 0,2% tasumata makselt päevas;

6(13)

2-18-119535

2) 15.12.2016 sõlmisid laenuandja ja I.G (edaspidi kostja) käenduslepingu nr XXX , millega

kostja kohustus vastutama laenulepingust nr XXX tulenevate kõigi nõuete täitmise eest

käendaja vastutuse maksimumsummas kuni 7000 eurot;

3) laenusumma 3500 eurot, millest arvestati maha laenulepingu tasu 100 eurot, kanti laenusaaja

arveldusarvele 15.12.2016 ja laenusaaja on laenusumma kätte saanud;

4) laenusaaja on tasunud ajavahemikus 13.01.2017 – 23.09.2018 laenuandjale 3360 eurot;

5) 01.03.2017 sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu nr XXX , mille alusel sai

laenusaaja laenu 1500 eurot, intressiga 6% kuus (s.o 90 eurot kuus), tagasimaksmise

tähtajaga vastavalt maksegraafikule 01.04.2017 ning kohustusega tasuta viivist 0,2%

tasumata makselt päevas;

6) 01.03.2017 sõlmisid laenuandja ja kostja käenduslepingu nr XXX , millega kostja kohustus

vastutama laenulepingust nr XXX tulenevate kõigi nõuete täieliku täitmise eest käendaja

vastutuse maksimumsummas kuni 3000 eurot;

7) laenusumma 1500 eurot, millest arvestati maha laenulepingu tasu 100 eurot, kanti laenusaaja

arveldusarvele 01.03.2017, laenusaaja on laenusumma kätte saanud;

8) laenusaaja on tasunud ajavahemikus 31.03.2017 – 23.09.2018 laenuandjale 1440 eurot;

9) täitemenetluses on laenusaaja tasunud laenuandjale 1750,17 eurot.

15. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjusel, et tema hinnangul on põhivõlgnik nõude

täitnud. Samuti on hageja nõuete arvestus ebaselge ja viivisearvestus ei vasta kostja esitatud

tõenditest nähtuvale. Poolte vahel on vaidlus ka selle üle, kas laenulepingute tähtaegu pikendati.

Kostja vastuväite põhjal ei ole tõendatud laenusaaja poolt nõusoleku andmine laenulepingute

pikendamiseks, seega laenulepingu pikendamist toimunud ei ole. Ühtlasi viitab kostja, et hageja

ei ole esitanud laenulepingute ülesütlemise ja nõuete loovutamise avaldusi.

16. Kohus võtab kõigepealt seisukoha seoses kostja vastuväitega seoses nõuete loovutamisega.

Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja esitanud kohtule dokumenti, mis kinnitaks

laenulepingutest tulenevate nõuete hagejale loovutamist laenuandja poolt. Hageja selgituse

kohaselt on laenuandja saatnud laenusaajale ja kostjale mõlema võlasuhte osas 15.08.2019

kirjaliku teate nõude loovutamise kohta.

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 164 lg 1 1. lause kohaselt võlausaldaja võib oma nõude

võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule

(nõude loovutamine). VÕS § 170 1. lause järgi kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude

loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui

nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

Hageja on hagiavaldustele lisanud Credit Invest OÜ (allkirjastanud juhatuse liige F H ) poolt

15.08.2018 nii laenusaajale kui kostjale saadetud laenulepingutest nr XXX ja nr XXX kui neis

kokkulepitud kohustuste tagamiseks sõlmitud käenduslepingutest nr XXX ja nr XXX

tulenevate nõuete hagejale loovutamise teated (dtl 82, 129).

Teadete põhjal on need saadetud e-posti aadressidel, millest esimene on märgitud eelnimetatud

laenu- ja käenduslepingutes nii Peremaakler OÜ kui I.G kontaktaadressiks.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 69 lg 2 2. lause järgi eemalviibijale tehtud

tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja

tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Vaidlus puudub selles, et laenusaaja ja kostja kasutasid

e-posti aadressi. Riigikohtu selgituste järgi saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja

kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud

teenusepakkuja serverisse (RKTKo 18.04.2018 2-15-6538, p 14), kui tahteavalduse adressaadiks

on füüsiline isik, saab tahteavalduse lugeda kättesaaduks ühe nädala möödudes selle serverisse

saabumisest (RKTKo 29.11.2021 2-19-14714, p 11.2). Teate kätteantuks lugemise tähtajas

leppisid pooled kokku ka laenulepingus (p 12.5.3 järgi teate saatmisest 1 kalendripäeva

möödumise) ja käenduslepingus (p 3.3. järgi elektronipostiga saatmisel teate saatmisest 1

7(13)

2-18-119535

kalendripäeva möödumisel). Teate saatmisel ei oma tähendust asjaolu, milliselt e-posti aadressilt

laenusaaja ise selle saatnud on.

Seega on loovutamine nii laenusaaja kui kostja suhtes toimunud ja hageja on nõude

loovutamisega astunud senise võlausaldaja asemele. Senise võlausaldaja poolt loovutamisest

kirjalikult teatamise tulemusena puudub võlgnikel õigus keelduda kohustuste täitmisest uuele

võlausaldajale (VÕS § 172).

17. Kohus lahendab järgmisena hageja 18.02.2022 hagiavalduse terviktekstis esitatud hagist

osalise loobumise avalduse.

TsMS § 429 lg 1 kohaselt hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega

ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus selgitab, et nõudest loobumise võib kohus vastu võtta ka

kohtuotsuses, kui selleks ei esine menetluslikke takistusi.

Hageja soovib laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX (taotluses ekslikult - XXX )

tulenevate nõuete osas loobuda hagist ulatuses, milles laenusaaja on nõude tasunud

täitemenetluse raames ajavahemikul 25.03.2018 kuni 01.08.2019 kokku summas 1750,17 eurot.

Kostja 14.03.2022 vastuses nõustub haginõuetest osalise loobumisega.

Kohus märgib, et hageja on laenusaaja poolt tasutud summana märkinud samas

menetlusdokumendis nii 1750,17 eurot kui 1750,07 eurot. Kuivõrd hageja on loobumise

avalduses märkinud ja nõude suuruse arvestuses võtnud aluseks 1750,17 eurot, lähtub ka kohus

hagist loobumise avalduse lahendamisel antud summast.

Vastuseks kostjale kohus leiab, et hageja nõudest osalise loobumise taotlus ja loobumise

tulemusena hageja nõude koosseisu ja suuruse muutumine on arusaadav ja jälgitav. Hageja

esitatud arvestuse kohaselt on hageja nõueteks hagist loobumise avalduse esitamise hetkel

(18.02.2022) põhinõue 1500 eurot, intressinõue 90 eurot, viivisenõue perioodi 01.08.2018 kuni

18.01.2019 eest 510 eurot ja lisandub täiendavalt sissenõutavaks muutunud viiviste nõue

perioodi 19.01.2019 kuni 18.02.2022 eest summas 900 eurot (arvestades kostja vastutuse

maksimumsummat, kuivõrd arvutatud täisviivis oleks 3381 eurot). Kohus täpsustab, et

hagiasjaolude põhjal saab hagejal tekkida viivisenõue alates 02.08.2018, viivis summas 510

eurot (0,2% päevas põhinõudelt 1500 eurot) vastabki perioodile 02.08.2018-18.01.2019 (k.a)

(kasutatud viivisekalkulaator.ee, mis arvestab perioodi sisse nii esimese kui viimase päeva).

Kohus asub seisukohale, et hageja on õigesti kooskõlas laenulepingu nr XXX p-s 6.5

kokkulepituga arvestanud laenusaaja tasutud 1750,17 eurot esiteks sissenõutavaks muutunud

viivisenõude 1410 eurot, teiseks intressinõude 90 eurot ja ülejäänud summa põhinõude summas

250,17 eurot katteks. Laenulepingu p 6.5 kohaselt kui laenusaajal on kohustus tasuda

laenuandjale üheaegselt laenulepingust tulenevaid erinevaid summasid, kaetakse kohustuste

täitmiseks tehtud maksetest esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused ja

menetluskulud, seejärel viivised ja trahvid, seejärel tähtajaks maksmata intressid vastavalt nende

ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest ja lõpuks tähtajaks tasumata laen (dtl 69-

70).

Lepingust tulenevate kohustuste katteks maksete tegemise tõttu loobub hageja seega käesolevaks

hetkeks sissenõutavaks muutunud viiviste, intressi ja osaliselt põhivõlgnevuse nõudest. Kohus

märgib siinkohal, et kuivõrd hageja loobub nõudest seoses laenusaaja kui põhivõlgniku, mitte

käendaja poolt tehtud võlgnevuse tasumise tulemusena, ei vähene seeläbi käendaja vastutuse

maksimumsumma. Seega on hagejal endiselt õigus pärast nõudest osalist loobumist esitada nõue

kostja vastu tema vastutuse maksimumsumma ulatuses. Hageja palubki kostjalt välja mõista

põhinõude summas 1249,83 eurot (1500 – 250,17) ja lisanduvad viivised, kuid kokku mitte

rohkem kui 1750,17 eurot (3000 – 1249,83).

8(13)

2-18-119535

Eeltoodust tulenevalt võtab kohus vastu laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX

tuleneva nõudest loobumise summas 1750,17 eurot ja lõpetab antud nõude osas menetluse

käesolevas tsiviilasjas.

18. Järgmisena kohus lahendab hageja nõuded kostja vastu tulenevalt laenulepingutest ja

nendega seotud käenduslepingutest.

Hageja on esitanud kostja vastu nõude käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.

Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et

võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib

käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma (vt

RKTKo 22.11.2016 3-2-1-119-16, p 14).

19. Puudub vaidlus selles, et laenuandja ja kostja vahel on sõlmitud kehtivad käenduslepingud nr

XXX ja nr XXX .

Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja on käenduslepingud sõlminud oma majandustegevuses,

kuivõrd laenulepingute põhjal on tegemist Peremaakler OÜ juhatuse liikmega, seega on

käendusleping eelduslikult sõlmitud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist

põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Samas on kehtiva õiguse kohaselt

tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda

sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või

kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.

VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline

isik. VÕS § 143 lg 2 järgi tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja

vastutuse rahalises maksimumsummas.

Antud juhul on käenduslepingutes kokku lepitud kostja vastutuse maksimumsummas –

käenduslepingus nr XXX 7000 eurot ja nr XXX 3000 eurot.

Kohus märgib täiendavalt, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna

käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (vt RKTKo

31.01.2018 2-14-21710, p 48). Kostja ei ole samas ka välja toonud ega tuginenud asjaoludele,

mille põhjal saaks käenduslepingut pidada heade kommetega vastuolus olevaks, mh näiteks

käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu.

20. Poolte vahel puudub vaidlus laenuandja ja laenusaaja vahel laenulepingute nr XXX ja nr

XXX sõlmimises ning nende alusel laenusaajal laenu saamises.

Kostja vastuväited seonduvad eelkõige laenulepingute pikenemisega. Kostja vastuväidete

kohaselt ei ole hageja esitanud laenulepingute p 3.10.2 kohast laenusaaja nõusolekut

laenulepingu pikendamiseks, samuti puuduvad laenulepingu ülesütlemise avaldused. Seega

kostja vaidlustab laenulepingute pikenemise vastavalt kuni 15.04.2018 ja 01.08.2018 ning

laenusaaja poolt pärast lepingust tuleneva maksetähtaja 15.01.2017 ja 01.04.2017 saabumiste

tehtud maksete arvestamist intresside katteks.

Kostja väide, et laenusaaja suhtes tehtud maksekäsud kehtivad ka kostja suhtes, ei ole korrektne.

Maksekäsud on tehtud ja sundtäidetavad üksnes laenusaaja suhtes. Käenduslepingust tulenevad

nõuded on üle antud iseseisvaks menetlemiseks ja lahendamiseks hagimenetluses. Õige on kostja

seisukoht selles osas, et nõudealus on nii laenusaaja kui käendaja (koos käsunduslepinguga)

9(13)

2-18-119535

puhul sama, s.o laenulepingud nr XXX ja nr XXX . Samas on hagejal õigus käendaja kui

solidaarvõlgniku vastu esitada nõue väiksemas ulatuses (VÕS § 65 lg 1).

Kohus nõustub hagejaga, et kostja 25.03.2023 vastuses (p 5, dtl 502) esitatud vastuväited hagile

seoses kostjalt nõutava viivisemääraga jäävad arusaamatuks, kostja ei ole oma vastuväite

põhjendamiseks esitanud ka omapoolset viivisearvestust koos viidetega tõenditele. Kohus jätab

antud vastuväited tähelepanuta.

21. Mõlema laenulepingu p-i 3.10.2 kohaselt on laenusaajal õigus laenu tagastustähtaega

pikendada laenuandja nõusolekul piiramatu arv kordi. Tagastustähtaja pikendamiseks peab

laenusaaja tasuma eelneva perioodi intressi. Laenutagastustähtaeg pikeneb automaatselt 30 päeva

võrra kui laenuandja arveldusarvele on laekunud enne laenu tagastustähtaja saabumist või samal

päeval eelneva perioodi intress. Juhul, kui laenusaaja teeb makse, milles ei ole näidatud makse

selgituses laenuandja selge tahe makse sooritamisel ning makse ei ole piisav, et katta kõiki

sissenõutavaks muutunud summasid, s.h põhinõuet, loetakse, et makse on tehtud intressi katteks

laenu tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus leiab, et nimetatud kokkuleppega võimaldati laenusaajale sisuliselt osalist maksepuhkust,

s.o maksepuhkusel olles tuli endiselt tasuda igakuiseid intressimakseid.

Kohus nõustub hagejaga, et pooled ei leppinud kokku laenuandja nõusoleku vormis, s.h nimelt

kirjalikus vormis. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega

ei ole ette nähtud teisiti. Muuhulgas võib TsÜS § 68 lg 4 järgi tahteavalduse anda vaikimisi või

tegevusetusega, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest,

isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kohus asub hageja esitatu põhjal

seisukohale, et laenuandja on vastavalt kokkuleppele makse tegemisel intressisummas

laenulepingu pikendamise vaikimisi heaks kiitnud. Hageja ei ole välja toonud ja kostja ei ole

esitanud vastuväidet, mille kohaselt laenusaaja oleks laenutähtaja pikenemisele varasemalt vastu

vaielnud.

22. Laenulepingu nr XXX kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma 3500 eurot koos intressiga

210 eurot tagastama laenuandjale vastavalt maksegraafikule 15.01.2017. Poolte vahel puudub

vaidlus, et laenusaaja nimetatud tähtajaks laenu laenuandjale koos intressiga ei tagastanud.

Laenusaaja tasus laenuandjale kokku 3360 eurot, tasudes 210 eurot 13.01.2017, 14.02.2017,

15.03.2017, 13.04.2017, 15.05.2017, 14.06.2017, 17.07.2017, 18.08.2017, 19.09.2017,

16.10.2017, 22.11.2017, 20.12.2017, 23.01.2018, 22.02.2018, 22.08.2018 ja 23.09.2018

(võlaarvestus, dtl 126).

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud seda, et tasutud summade puhul oleks tegemist olnud laenu

osalise tagastamisega või makstud summad tuleks arvestada muu võlgnevuse kui intressi katteks,

s.h 22.08.2018 tagantjärele tehtud (ja intressi katteks arvestatud) makse. Kohus märgib, et isegi

laenutähtaja pikenenuks mittelugemisel tuleks tehtud maksete võlgnevuse katteks arvestamisel

lähtuda poolte vahel kokkulepitust, s.o esmajärjekorras kuuluks tasumisele sissenõutavaks

muutunud viivis (viivisemääraga 0,2% päevas, mis vastab intressimäärale 6% kalendrikuus (30

kalendripäeva)). Kohus asub seisukohale, et laenuandja on perioodil 13.01.2017 – 22.08.2018

sooritatud maksed kooskõlas lepingu p-ga 3.10.2 lugenud õigesti intressi katteks laenu

tagastamise tähtaja pikendamise eesmärgil. Kohus leiab, et eeltoodud maksetega on tõendatud, et

laenusaaja soovis laenulepingu tähtaja pikendamist. Seega on laenuleping pikenenud kuni

15.04.2018. 23.09.2018 tasutud 210 eurot arvestas hageja laenulepingu p-st 6.5 lähtuvalt

viivisenõude katteks.

23. Laenulepingu nr XXX kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma 1500 eurot koos intressiga

90 eurot tagastama laenuandjale vastavalt maksegraafikule 01.04.2017. Poolte vahel puudub

vaidlus, et laenusaaja nimetatud tähtajaks laenu laenuandjale koos intressiga ei tagastanud.

Laenusaaja tasus laenuandjale kokku summas 1440 eurot, tasudes 90 eurot 31.03.2017,

10(13)

2-18-119535

28.04.2017, 31.05.2017, 30.06.2017, 31.07.2017, 31.08.2017, 30.09.2017, 06.11.2017,

05.12.2017, 03.01.2018, 07.02.2018, 12.03.2018 ning 180 eurot 17.08.2018, 23.09.2018.

Kohus leiab, et kostja ei ole ka selle lepingu osas väitnud ega tõendanud seda, et tasutud

summade puhul oleks tegemist olnud laenu osalise tagastamisega või makstud summad tuleks

arvestada muu võlgnevuse kui intressi katteks, s.h 17.08.2018 ja 23.09.2018 tagantjärele tehtud

maksed. Kohus on seisukohal, et perioodil 31.03.2017 – 23.09.2018 sooritatud maksed luges

laenuandja kooskõlas lepingu p-ga 3.10.2 õigesti intressi katteks laenu tagastamise tähtaja

pikendamise eesmärgil. Kohus leiab, et eeltoodud maksetega on tõendatud, et laenusaaja soovis

laenulepingu tähtaja pikendamist. Seega on laenuleping pikenenud kuni 01.08.2019.

24. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 1. lause alusel tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

VÕS § 82 lg 7 1. ja 2. lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus

nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

Kohus on seisukohal, et laenusaaja põhivõlgnevuse suurus ja selle kujunemine on tõendatud

hageja poolt hagiavaldusele lisatud lepingute ja maksegraafikuga ning nõude kujunemine on

selge ja kontrollitav. Kostja ei ole tõendanud, et laenusaaja on laenulepingutest tulenevad

kohustused täitnud, mille tulemusel lõpeks ka käendus (TsMS § 153 lg 1 p 1), v.a hageja poolt

nõudest osalise loobumise avalduses märgitud summa laenulepingu nr XXX täitmisena 1750,17

eurot. Kostja väljatoodud Credit Invest OÜ-le tehtud makseid kogusummas 780 eurot

(17.08.2018 180 eurot, 22.08.2018 210 eurot, 23.09.2018 180 eurot, 23.09.2018 210 eurot)

(kostja 16.10.2019 seisukoht, dtl 365, laenuandja e-kiri, dtl 386) on hageja juba hagiavalduste

esitamisel arvestanud.

Eeltoodust tulenevalt on laenulepingutest nr XXX ja nr XXX tulenevad nõuded muutunud

sissenõutavaks maksetähtaja saabumisega ja sellest ajast oli laenuandjal õigus nõuda viivist.

Kostja vastuväited seoses laenulepingute ülesütlemisega, s.h intressi ja viivise arvestamise

õigusega ei ole seega asjakohased.

25. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS §

108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle

täitmist.

Laenusaaja on rikkunud kohustust tagastada tähtaegselt laen laenulepingu nr XXX alusel

summas 3500 eurot ja laenulepingu nr XXX alusel summas 1249,83 eurot.

VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti.

Laenulepingutes on laenuandja ja laenusaaja kokku leppinud VÕS § 94 lg 1 sätestatust erineva

intressimäära, st laenusaaja kohustus laenusumma kasutamise eest tasuma laenuandjale intressi

6% kalendrikuus. Laenusaajal on tasumata laenulepingu nr XXX alusel intress 210 eurot.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

11(13)

2-18-119535

Laenuandja ja laenusaaja on laenulepingutes leppinud kokku, et juhul kui laenusaaja ei täida

laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub laenusaaja maksma viivist

0,2% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Kohus leiab, et laenulepingus kokkulepitud

viivisemäär 0,2% päevas on tavapärane majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul

(vt nt RKTKo 13.05.2020 2-18-17536, p 17; viivisemäär 0,25% päevas).

Kohus nõustub hagejaga (kostja 06.06.2019 esialgne vastus hagile, esitatud koos kajaga, dtl 299;

hageja seisukoht 24.10.2019, dtl 394-396), et kuivõrd käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele

kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise (VÕS § 149 lg 1 1. lause), siis ei

saa kostja esitada tema endaga seotud vastuväiteid laenulepingust laenusaajale tuleneva viivise

tasumise kohustusele. Samuti ei ole kostja välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse

VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks ja viivise vähendamiseks või viivisekokkuleppe tüüptingimusena

laenusaaja suhtes ebamõistlikult kahjustavaks ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühiseks lugemiseks.

Seega puudub alus hagis taotletud viivise vähendamiseks.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist 0,2% põhinõudelt päevas alates hagi esitamisele

järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.

Kohus asub seisukohale, et hagejal on õigus nõuda laenulepingus kokkulepitud viivised.

Kohus täpsustab ka laenulepingu nr XXX alusel nõutava viivise osas, et hagiasjaolude põhjal

saab hagejal tekkida viivisenõue alates 16.04.2018, arvestatud viivis summas 2016 eurot vastab

perioodile 16.04.2018 (k.a) - 28.01.2019 (k.a), sissenõutavaks viiviseks on 1806 eurot (2016 -

23.09.2018 tasutud 210 eurot).

26. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tulenevalt käenduslepingutes kokkulepitust võis

laenuandja laenusaaja poolt kohustuse täitmata jätmisel esitada täitmise nõude kohe ka

solidaarvõlgnikuna käendajale (vt VÕS § 145 lg 1). Käenduslepingute p 2.1. kohaselt juhul, kui

laenusaaja ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib

võlausaldaja nõuda laenulepingu täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või

mõlemalt ühiselt.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja:

1) laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX tuleneva:

-

põhivõlgnevuse 3500 eurot;

-

intressi 210 eurot;

-

sissenõutavaks muutunud viivised põhinõudelt 3500 eurot perioodi 16.04.2018 - 26.10.2023

eest summas 3290 eurot, arvestades käendaja vastutuse maksimumsummat 7000 eurot

(arvestatud viivised on 14 140 eurot),

2) laenulepingust nr XXX ja käenduslepingust nr XXX tuleneva:

-

põhivõlgnevuse summas 1249,83 eurot;

-

sissenõutavaks muutunud viivised põhinõudelt 1249,83 eurot perioodi 19.02.2022-

26.10.2023 (s.o nõudest loobumisel juba arvestatud 18.02.2022 viivitatud päevade hulka)

eest 1537,29 eurot;

-

lisanduv viivis põhinõudelt 1249,83 eurot viivisemääras 0,2 % päevas alates 27.10.2023 (k.a)

kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 212,88 eurot.

Menetluskulude jaotus

27. TsMS § 173 lg 1 1. lause kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses,

millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse

12(13)

2-18-119535

avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus

lõpetatakse.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kohus

rahuldas hagi ja seega jäävad kõik menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse

jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aarne Lõhmus

kohtunik

Viru MK 26.10.2023 kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 07.04.2025

otsusega.

13(13)