3-21-2931/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.10.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2931

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 26.10.2021 otsuse nr

P26O-2021-83044 osaliseks ja 18.11.2021 vaideotsuse

nr

5.2-3/38820-2

tervikuna

tühistamiseks

ning

vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, seaduslik esindaja X

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.09.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 17.10.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X taotlus eksperdi kaasamiseks.

2. Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.09.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2931. Teha uus

otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes menetlusosaliste endi kanda.

5. Kohtuotsuse avalikustamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed

ning kaebaja sünniaeg tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

hiljemalt

27.11.2023

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-21-2931

2(13)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (sündinud XX.XX.XXXX, kaebaja) esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse

tuvastada puude raskusaste ja määrata puudega lapse toetus.

2. SKA tuvastas 26.10.2021 otsusega nr P26O-2021-830442 kaebajal raske puude kestusega

08.02.2021–07.02.2024 ning määras puudega lapse toetuse.

Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse terviseseisund, tegevusvõime, kõrvalabi,

juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest või mis

esineb

inimesel

tehniliste

abivahendite

kasutamisele

vaatamata,

elukeskkond

ja

rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused. Kaebajal puude

raskusastme tuvastamisel on aluseks võetud kaebaja taotluses ja tervise infosüsteemis (TIS)

sisalduvad andmed ning SKA ekspertarsti MT arvamus. Kaebajal esineb raske puude

raskusastmele vastav muu funktsiooni kõrvalekalle. Kaebajal on diagnoositud klassikaline

fenüülketonuuria, mille tõttu vajab ta eridieeti ja selle planeerimist, sagedasi vereanalüüse ja

jälgimist meditsiinisüsteemis. SKA arvestab lisaks söömisele, hügieenitoimingutele,

riietumisele, suhtlemisele ja liikumisele ka lapse ravijuhtimise koormust ja intensiivsust. Kuna

toimingud lapse tervise jälgimisel ja ravi juhtimisel on igapäevased, saab tuvastada raske puude.

3. Kaebaja esitas 28.10.2021 vaide, taotledes tuvastatud puude raskusastme kehtivuse

perioodi pikendamist kuni lapse 16-aastaseks saamiseni. Kaebajal diagnoositud haigusseisund

on muutumatu püsiseisund. Ei ole ette näha ega loogiliselt seletatav, et kolme aasta pärast oleks

lapsel tarvis praegusega võrreldes vähem järelevalvet ja juhendamist. Samuti ei ole

prognoositav, et lapse ravi juhtimise koormus ja intensiivsus väheneks pärast kolme aastat, sest

laps on siis alles 6-aastane.

4. SKA jättis 18.11.2021 vaideotsusega nr 5.2-3/38820-2 vaide rahuldamata.

Vaidemenetluses andis täiendava arvamuse SKA ekspertarst AT, kelle hinnangul ei ole õige

väide, et kaebaja abivajadus ajas ei vähene. Lapsele toidu valmistamine on iga lapsevanema

kohustus. Isegi kui toitu peab valmistama lapsele sobivatest toiduainetest, on tegevus sama, mis

tavalise lapse puhul. Toidu valmistamine ei ole keeruline raviprotseduur. Fenüülketonuuria ei

parane ajas, kuid kui puue tuvastatakse eeskätt hoolduskoormuse alusel, ei tuvastata puude

raskusastet 16. eluaastani, sest on vaja veenduda, et hooldusvajadus jätkub piisava koormusega.

Ei ole loogiline, et hooldusvajadus püsib lapse kasvades samasugusena. Mõistliku hoolduse

korral laps kohaneb oma seisundiga. Seega ei ole õige eeldus, et hooldusvajadus on sünnist kuni

16-aastaseks saamiseni ühesugune. Kui ülemäärase hooldusega on tekitatud lapsele psüühiline

probleem, on see omaette piirang ning selle ilmnemisel on vajalik uus hindamine. Laps saab

osaleda ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel enamikes tegevustes. Lisaks väheneb ajas oht

ajukahjustuse tekkeks, sh siis, kui laps manustab ettevaatamatusest erandkorras mõnd talle

sobimatut toiduainet. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud otsuse muutmine ja puude

raskusastme kestuse pikendamine.

3-21-2931

3(13)

5. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 26.10.2021 otsuse osaliseks ja 18.11.2021

vaideotsuse tervikuna tühistamiseks ning SKA kohustamiseks otsustada uuesti kaebaja puude

raskusastme kestuse üle.

Ekspertarst AT ei ole teadlik või aru saanud fenüülketonuuriaga lapse ja tema vanema rollist

lapse toitumisel. Laps peab manustama iga päev kolm korda valguasendusjooki. Seda tuleb teha

õigetel kellaaegadel ja täpses koguses. Laps võib vanuse suurenedes ise hakkama saada joogi

segamisega, kuid ei pruugi seda teha õigel ajal ja koguses ning kogu jooki ära tarbida. Sellise

järelevalve vajadus jääb alles, sõltumata lapse vanusest. Laps peab päevaste toidukordade

jooksul sööma temale vajalikke spetsiaalseid madala valgusisaldusega tooteid, kuid oluline on

lisada ka õiges koguses nn tavatoiduaineid. Fenüülketonuuriaga lapse seisukohast on väga

tähtis, kui palju ta tarbib ühes toidukorras valgusisaldusega tooteid, sest sellest sõltuvad päeva

teised toidukorrad ja nende valik. Laps tohib päevas tarbida vaid 6 g valku. Laps ei suuda oma

menüüd ise kokku panna ega seda vajadusel kohandada ning eelnevatel toidukordadel

manustatud toidu koguseid meelde jätta. Seega võrdlus tavapärase toidutegemisega ei ole

kohane. Vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktides lähtunud enda juhendmaterjalist „Puude

raskusastme tuvastamise põhialused lastel“.

6. SKA palus jätta kaebus rahuldamata.

SKA tuvastas kaebajal puude raskusastme maksimaalseks ajaks, mis on puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS; siin ja edaspidi kuni 07.05.2022 kehtinud redaktsioonis) § 24

lg 3 p 3 järgi võimalik. PISTS § 24 lg 5 järgi võib raske või sügava puude raskusastme tuvastada

kestusega kuni 16-aastaseks saamiseni, kui lapsel on muutumatu või progresseeruv püsiv

seisund, mis ei ole kompenseeritav ravi, ravimite, abivahendite või teenustega. Selle sätte

kohaldamine on SKA diskretsioon. Arvamuse selle kohta, kui pikaks perioodiks tuleks puude

raskusaste tuvastada, annab puude raskusastme ekspertiisi läbi viiv ekspertarst.

Kaebaja samastab ekslikult fenüülketonuuria diagnoosi ja muutumatu püsiva seisundi.

Diagnoos ei kirjelda ega iseloomusta kaebaja tegutsemispiiranguid, mida hinnatakse puude

raskusastme tuvastamisel. Kaebaja puhul on diagnoos muutumatu, aga seisund mitte, sest

seisundi puhul tuleb arvestada ka vanuse kasvades haigusteadlikkuse tõusu, kompenseerivate

abivahendite kasutamise, ravi ja ravimite kasutamise ning teenustega. Oleks meelevaldne

järeldada, et kui kaebaja saab vanemaks, ei saaks tema haigusteadlikkus ja haigusega toimetulek

paraneda. Seega on mõistlik tuvastada puude raskusaste nn üldkorra järgi maksimaalselt

kolmeks aastaks, et kaebaja seisund seejärel taas üle hinnata. Kui puude raskusaste tuvastatakse

eelkõige hoolduskoormuse alusel, on oluline, et sihtgrupp oleks perioodiliselt uuesti hinnatud,

sest perede võimekus panustada hooldusesse võib olla erinev ja ajas muutuv ning arengu- ja

tüsistuste riske on mõistlik maandada läbi korduvhindamise. Puude raskusaste võib asjas

muutuda.

Puude raskusastme saab laste puhul tuvastada maksimaalselt kolmeks aastaks. Erandjuhul saab

vastustaja tuvastada puude raskusastme kuni lapse 16-aastaseks saamiseni. Väita, et kolme

aasta pärast on kaebaja olukord täpselt sama ja see annab aluse puude raskusaste tuvastada 13

aastaks, on ebaloogiline ja meelevaldne. Seisund peab olema muutumatu kuni 16. eluaastani,

et puude raskusastme saaks tuvastada 16. eluaastani. Fenüülketonuuria puhul muutub elukaare

jooksul ravi, sest mida vanemaks saab inimene, seda rohkem võib ta süüa tavatoitu ja väheneb

vajadus spetsiaalse valgusegu järele. Suuremaks saades, kui ei ole välja kujunenud vaimupuuet,

saab inimene kõrvaliste isikute abita oma toiduratsiooni reguleerida ning väheneb ka

tervisekahju tekkimise risk, mis teadaolevalt on kõige suurem väikelapseeas.

7. Tallinna

Halduskohus

võttis

30.09.2022

otsusega

asja

juurde

dokumendid

„Fenüülketonuuria ravijuhend“, „Fenüülketonuuria“ ja „Hardo Lilleväli [kohtuotsuses ekslikult

3-21-2931

4(13)

Liileväli] doktoritöö“ (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse ning tühistas SKA 26.10.2021

otsuse puude kestust puudutavas osas ja 18.11.2021 vaideotsuse tervikuna ning kohustas SKA-

d otsustama uuesti kaebaja puude kestuse üle (resolutsiooni p 2). Halduskohus mõistis

vastustajalt välja kaebaja menetluskulud 15 eurot ning jättis muud menetluskulud poolte endi

kanda (resolutsiooni p 3).

Kaebaja vaidlustab SKA 26.10.2021 otsust üksnes tuvastatud puude raskusastme kestuse osas.

Asja lahendamisel tuleb arvestada vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud faktilist ja

õiguslikku olukorda.

PISTS § 24 lg 3 p 3 järgi tuvastatakse puude raskusaste lapsele kestusega kuus kuud, üks aasta,

kaks aastat või kolm aastat, kuid mitte kauemaks kui 16-aastaseks saamiseni. PISTS § 24 lg 5

sätestab, et kui lapsel on muutumatu või progresseeruv püsiv seisund, mis ei ole kompenseeritav

ravi, ravimite, abivahendite või teenustega, võib raske või sügava puude raskusastme tuvastada

kestusega kuni 16-aastaseks saamiseni (vt ka sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18

„Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse

tingimused“ (määrus nr 18) § 5 lg 2). PISTS § 24 lg 5 lisati seadusesse sotsiaalhoolekande

seaduse, PISTS-i ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seadusega ja see hakkas

kehtima alates 01.05.2020. Eelnõu 146 SE seletuskirja kohaselt oli muudatuse eesmärk

lihtsustada puude kestuse määramist muutumatu või progresseeruva püsiva seisundiga lapsel

kuni tööealiseks saamiseni. Muudatus lihtsustab menetlust lastel, kelle seisund ei ole

kompenseeritav

ravi,

ravimite,

abivahendite

või

teenustega

ning

tänapäevaste

meditsiiniteadmiste ja ravivõimaluste juures puudub paranemise prognoos. Seeläbi väheneb

eelnõu sihtrühmadel ajakulu puude raskusastme tuvastamise taotlemisel, sh puude taotlemise

sagedus, ja SKA töökoormus.

Määruse nr 18 § 5 lg 3 sätestab, et esmakordsel puude raskusastme taotlemisel ei tuvastata

lapsel muutumatu või progresseeruva püsiva seisundi korral tavapäraselt puude raskusastet

kestusega kuni 16-aastaseks saamiseni. Puude raskusastme tuvastamine kestusega kuni

16-aastaseks saamiseni on tavapäraselt võimalik korduvhindamise tegemisel, kui on tuvastatud

ajas muutumatu või progresseeruv püsiv seisund. Määruse nr 18 § 5 lg 4 sätestab, et muutumatu

või progresseeruva püsiva seisundi korral lapsel puude raskusastme kestuse tuvastamisel on

võimalik seda teha kuni 16-aastaseks saamiseni tavapäraselt alates lapse 3. eluaastast. Eelnõu

146 SE seletuskirjas (lk 15) on selgitatud, et rakendusmääruses tuleb täpsustada, milline on

muutumatu või progresseeruv püsiv seisund ning millised on sellised erandlikud olukorrad,

mille puhul on lubatav lastel puude raskusastme tuvastamine pikemaks ajaks kui kolm aastat.

Kuna laste areng on väga kiire, ei ole võimalik luua üldreeglit, et laste puhul tuvastatakse puude

raskusaste kuni tööealiseks saamiseni. Määruses täpsustatakse, kuidas tuleks lapse arengut

muutumatu ja progresseeruva püsiva seisundi puhul arvesse võtta. Ühe tingimusena tuleb

näiteks arvestada, et esimesel kolmel eluaastal toimub lastel väga kiire ja ulatuslik areng.

Õigeaegse sekkumise ja abi korral võivad terviseseisund ja sellest tulenev tegevusvõimekus

paraneda. Sageli ei saa sedavõrd varases vanuses hinnata lapse seisundit püsivalt muutumatuks

või tervisehäiret kindlasti progresseeruvaks. Seetõttu on korduv hindamine tavapäraselt vajalik

ja põhjendatud. Võivad esineda ka üksikud väga rasked diagnoosid või sündroomid, mille puhul

on põhjendatud esmakordsel hindamisel puude kestuse tuvastamine kuni lapse tööealiseks

saamiseni. Seega ei ole väikelaste kiiret arengut arvestades peetud reeglina põhjendatuks

tuvastada alla 3-aastasel lapsel puuet kuni tööealiseks saamiseni. Kaebaja oli vaidlusaluse

otsuse tegemise ajal 3-aastane ning SKA-l oli võimalik hinnata, kas kaebaja tervislik seisund

sai põhjustada talle piiranguid pikemaks ajaks kui kolm aastat.

Määruse nr 18 § 2 p 9 järgi on muutumatu või progresseeruv püsiv seisund raske või sügava

puude raskusastme tuvastamisel kindlaks tehtud terviseseisund, mis tänapäevaste

3-21-2931

5(13)

meditsiiniliste teadmiste ja teadaolevate andmete kohaselt ei saa paraneda või seisundi

paranemise tõenäosus on vähene. Eelnõu 146 SE seletuskirja (lk 15) kohaselt tuleb muutumatu

või progresseeruva seisundi all mõista terviseandmetega kinnitatud ja tõestatud püsivat

seisundit, mis tänapäevaste meditsiiniliste teadmiste ja ravivõimaluste juures ei muutu

paremuse poole. Püsiv seisund on olukord, kus isiku tegevusvõime jääb alaliselt piiratuks,

mistõttu ei saa isik iseseisvalt hakkama. Sellistel juhtumitel saab SKA ekspertarst hinnata, kas

olukord on paranemise prognoosita, s.o tegevusvõime ei saa paraneda ühegi meetmega. Samuti

on seletuskirjas (lk 34) selgitatud, et ekspertiise pole mõistlik siduda diagnoosidega puude

kestuse määramisel kauemaks kui kolm aastat, sest sama diagnoosiga on nii sügava puudega

kui üldse puudele mittekvalifitseeruvaid lapsi. Vastustaja selgitas ka kohtuistungil, et puuet ja

selle kestust ei tuvastata lapsel pelgalt diagnoosi alusel, vaid lapse tegelikust tervislikust

olukorrast ja sellest tulenevatest piirangutest lähtudes.

Kaebajal

on

diagnoositud

fenüülketonuuria.

Dokumentide

„Fenüülketonuuria“

ja

„Fenüülketonuuria ravijuhend“ kohaselt on tegemist kaasasündinud ainevahetushaigusega,

mille korral organismis kuhjub aminohape fenüülalaniin. Fenüülalaniin on asendamatu

aminohape, mida organism omastab ainult toidust ja mida peamiselt kasutatakse paljude

erinevate kehavalkude sünteesiks. Terves organismis fenüülalaniin hüdroksüleeritakse ja

lagundatakse, kuid fenüülketonuuria puhul on tegemist defektiga geenis, mille tagajärjel

fenüülalaniin kuhjub organismis, põhjustades närvisüsteemi kahjustuse. See põhjustab lapse aju

normaalse kasvu ja arengu pidurduse ning vaimse arengu mahajäämuse. Haiguse varasel

avastamisel ja kohese ravi rakendamisel on võimalik hoida haigus täielikult kontrolli all. Hilisel

avastamisel või ravita jäämisel tekib aga vaimne alaareng sellisel määral, et inimene ei saa oma

eluga iseseisvalt hakkama. Haiguse raviks on spetsiaalne dieet, millega vähendatakse

fenüülalaniini hulka toidus nii, et seda oleks täpses koguses. Vajaliku päevase fenüülalaniini-

taluvuse arvutamisel lähtutakse isiku vanusest ja kehakaalust. Fenüülketonuuria dieedi jaoks on

ka välja töötatud spetsiaalsed aseained, mis sisaldavad fenüülalaniini väga vähe või üldse mitte.

Dieedil tuleks olla kogu elu, seejuures lapseeas ehk kiirema arengu perioodil rangemal,

täiskasvanueas leebemal dieedil. Kui dieeti hoolikalt jälgida, saab lapse aju normaalselt areneda

ning ta võib elada täisväärtuslikku elu, v.a range dieedi pidamine. Ravi peaks kestma terve elu,

kuid vähemalt 12. eluaastani. Siiski esineb ka ravitud patsientidel kognitiivseid ja

psühhiaatrilisi

probleeme

sagedamini

kui

tavarahvastikus,

samuti

esineb

neil

tavapopulatsioonist sagedamini kasvu- ja kaaluprobleeme, aneemiat ja osteoporoosi. Eeltoodud

dokumentidest selgub, et kaebajal on diagnoositud terviserike, millest ei ole võimalik praeguste

meditsiiniliste teadmiste järgi terveks ravida. Ainus võimalus terviserikkega kaasnevaid

tervisekahjusid vältida on järgida ranget spetsiaalset dieeti.

Menetlusosalised ei ole viidanud, et kaebajal oleks peale fenüülketonuuria muid täiendavaid

terviseprobleeme, mida tuleks puude määramise arvestada. Samuti ei ole viidatud haigus

avaldanud kaebaja vaimsele ja füüsilisele tervisele kahjulikku mõju, mis täiendavalt mõjutaks

kaebaja tavapärast hakkamasaamist erinevalt tervetest lastest ja suurendaks tema abivajadust.

Vastustaja on põhjendanud puude tuvastamist sellega, et kaebaja vajab eridieeti ja selle

planeerimist, sagedasi vereanalüüse ja jälgimist meditsiinisüsteemis. Samuti on vastustaja

arvestanud lapse ravijuhtimise koormust ja intensiivsust. Arvestades eespool viidatud haiguse

kirjeldust ja kaebaja selgitusi, on ilmne, et kaebaja vajab igapäevaselt vanemate abi ja

järelevalvet toitumisel. Kaebaja abivajadus on võrreldes eakaaslastega intensiivsem ja olulisem.

Lisaks tavapärasele toiduvalmistamisele vajab kaebajale toiduvalmistamine täpset arvestuse

pidamist selle üle, mida ja kui palju võib kaebaja menüü sisaldada. Menüü peab olema

valgusisaldusega toiduainete osas hoolikalt kaalutud. Vanemal peab olema ülevaade, mida on

laps päeva jooksul söönud (lasteaias, koolis või mujal väljaspool kodu), et osata koostada

ülejäänud päevamenüüd. See eeldab mh vanematelt suuremat teadlikkust toiduainete

3-21-2931

6(13)

valgusisalduse kohta. Lisaks vajavad fenüülketonuuria diagnoosiga lapsed vanematelt enam

vaimset tuge ja juhendamist, et selgitada dieedi vajalikkust ja sellest tulenevalt erinevat

kohtlemist võrreldes teiste lastega. Seega saab kaebajaga nõustuda, et sellise haigusega

alaealise lapse osas on vanemate või hooldajate abi ja järelevalve toitumise osas eriti oluline,

kuna sellest sõltub suurel määral lapse edasine tervislik olukord ja elukvaliteet.

Alaealistelt lastelt ei saa eeldada samasugust vastutusvõimet ja ettenägelikkust kui

täiskasvanutelt. Isegi kui laps on teadlik oma haigusest ja sellest tingitud dieedi vajalikkusest,

ei saa lapse puhul eeldada, et ta järgib temale vajalikku dieeti nõuetekohaselt. H. Lilleväli on

oma doktoritöös „Hyperphenylalaninaemias and neurophysiological disorders associated with

the condition“ (lk 86) välja toonud, et fenüülalaniini taseme hoidmine halveneb algkoolieas,

mil analüüside väärtuste mediaan ületab riiklikes soovitustes kehtestatu 57% patsientide puhul.

Dieetravi järgimine paraneb teismeliseeas (43%) ja jääb sarnaseks täiskasvanutel. Seega

kinnitavad ka uuringud, et vaatamata oma haigusteadlikkusele vajavad lapsed järelevalvet õige

toitumise osas ja suuremat vastutustunnet dieedi järgimise osas saab eeldada alles vanemate

laste puhul (kuigi ka nende puhul rikuvad pea pooled dieedireegleid). Eeltoodut arvestades

puudub alus arvata, et kaebaja tervislik olukord ning kõrvalabi ja järelevalve vajadus lähema

kolme aasta jooksul muutuks ning tingiks tema osas vajaduse puude olemasolu uuesti hinnata.

H. Lillevälja doktoritöös on halvenenud näitajatega vanusegrupina välja toodud 6–12-aastased.

Fenüülketonuuria ravijuhendis on selgitatud, et ravi peaks kestma terve elu, kuid vähemalt 12.

eluaastani. Eeltoodust saab järeldada, et üldjuhul vajavad fenüülketonuuria diagnoosiga lapsed

vähemalt kuni 12. eluaastani vanemate poolt suuremat abi ja järelevalvet toitumisel ja dieedist

kinnipidamisel. Arvestades 12–15-aastaste laste piiratud vastutusvõimet, ei saa välistada ka

nende puhul eakaaslastega võrreldes suurema kõrvalabi ja järelevalve vajadust.

Vastustaja ei pidanud võimalikuks puude raskusastme tuvastamist pelgalt diagnoosi alusel,

pidades vajalikuks hinnata eelkõige isiku individuaalset tervislikku olukorda ja sellest tingitud

piiranguid. Samas ei ole vastustaja välja toonud, millised olid konkreetselt kaebajat puudutavad

individuaalsed asjaolud, mis olid puude raskusastme tuvastamisel olulised. Vaidlusalustest

otsustest nähtub, et puue tuvastati siiski diagnoosi alusel. Vastustaja ei ole välja toonud, et

kaebaja tervislik seisund erineks teistest lastest, kel on diagnoositud klassikaline

fenüülketonuuria. Seega ei ole praeguses asjas alust lähtuda kaebaja tervisliku olukorra,

kõrvalabi ja järelevalve vajaduse osas muudest andmetest. Kaebaja puhul saab seetõttu eeldada,

et ta vajab vähemalt 12. eluaastani vanemate kõrvalabi ja järelevalvet toitumisel ja dieedist

kinnipidamisel. Võimalik, et selline abivajadus on kuni 16. eluaastani.

Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et lapsel saab tuvastada puude maksimaalselt kolmeks

aastaks või lapse 16-aastaseks saamiseni ning vahepealsed variandid on välistatud. PISTS § 24

lg 5 määratleb lapse puhul maksimaalse vanuse, milleni saab lapsel puude tuvastada, kuid ei

välista lühemaks perioodiks puude tuvastamist. Sõna „kuni“ kasutamisest võib järeldada, et

välistatud ei ole puude tuvastamine noorema elueani, kui on põhjendatud alus arvata, et

vähemalt selle eani on lapse tervislik olukord ja abivajadus muutumatu. Vastustaja tõlgendusele

ei leia kinnitust ka eelnõu seletuskirjast. Lisaks piirab selline tõlgendus põhjendamatult

vastustaja kaalutlusõigust, tulenevalt konkreetsest diagnoosist, isiku tervislikust olukorrast ja

sellest tingitud piirangutest. Fenüülketonuuria diagnoos toob lapse puhul reeglina kaasa

kõrvalabi ja järelevalve vajaduse vähemalt kuni 12. eluaastani. Kuna puudub põhjendatud alus

arvata, et alla 12-aastased lapsed suudavad ise valmistada nende tervisele sobilikku ja vajalikku

toitu ning nõuetekohaselt järgida neile ette nähtud dieeti, siis puudub alus arvata, et nende puhul

esineks vajadus iga 2–3 aasta järel puuet tuvastada. See on täiendavaks koormaks nii lapse

vanematele kui ka vastustajale. Seadusandja põhjendas PISTS § 24 lg 5 kehtestamist just

vajadusega säästa puudega lapse vanemate ja haldusorgani ressursse.

3-21-2931

7(13)

Pikemaks kui kolmeks aastaks puude tuvastamine on vastustaja kaalutlusotsus. Vastustaja ei

ole kaebaja puude kestuse üle otsustades arvestanud piisavalt fenüülketonuuria diagnoosiga

laste puhul kaasneva kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadusega ning nende puudumise

või ebapiisavusega kaasnevate tagajärgede olulisusega lapse tervisele ja elukvaliteedile. Lapsel

tuleb süüa iga päev, mistõttu esineb kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus samuti

igapäevaselt, mis vastab PISTS § 2 lg 11 p-s 2 toodud raske puude kirjeldusele. Kuigi kõigil

vanematel tuleb oma lastele süüa teha, on sellise diagnoosiga laste vanematel toidutegemisel

suurem koormus ja vastutus järgida täpselt ettenähtud toitumisreegleid, kaaluda toidukoguseid,

pidada arvestust päevamenüü üle, valvata lapse söömise ja tervislike näitajate järele. Arvestades

ravi minimaalset kestust ja lapse vastutusvõime arengut, ei saa olla põhjendatud tuvastada

väikelastel puue vaid kuni kolmeks aastaks. Vastustaja pidanuks kaebaja diagnoosiga

kaasnevaid piiranguid arvestades kaaluma puude tuvastamist PISTS § 24 lg 5 alusel pikemaks

ajaks. Tegemist on kaalumisveaga, mis võis mõjutada asja otsustamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. SKA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

jätta kaebus rahuldamata.

Halduskohus hindas vääralt tõendeid, rikkus oluliselt kohtumenetluse normi ning kohaldas

valesti muutumatu või progresseeruva püsiva seisundi hindamist reguleerivaid norme. Selleks,

et tuvastada kaebajal puude raskusaste kuni 16-aastaseks saamiseni, tuleb esmalt tuvastada

muutumatu seisund (määruse nr 18 § 2 p 9). Sellise seisundi saab aga tuvastada üksnes

meditsiiniliste eriteadmistega isik, mitte kohus, sest see nõuab tänapäeva meditsiinilistel

teadmistel ja teadaolevatel andmetel põhinevat hinnangut seisundi paranemise võimalusele ja

tõenäosusele. Puude raskusastet ega selle kestust ei tuvastata pelgalt diagnoosi põhjal, vaid

lapse tegelikust tervislikust olukorrast ja sellest tulenevatest piirangutest lähtudes.

Fenüülketonuuria on diagnoos, mitte seisund. SKA kaasas haldus- ja kohtumenetlusse

meditsiiniliste eriteadmistega isikud MT ja AT, kes on hinnanud, kas kaebajal esineb

muutumatu või progresseeruv püsiv seisund või mitte. SKA järelduste ümberlükkamiseks oleks

pidanud kaebaja või kohtu algatusel kaasama menetlusse meditsiiniliste eriteadmistega

eksperdid, kuid seda kohus ei teinud, vaid asus ise analüüsima kaebaja terviseseisundit ja selle

muutumatust. Sellega ületas kohus oma pädevuse piire. Kohus võttis oma hinnangu aluseks

üldised fenüülketonuuria diagnoosi kirjeldavad materjalid (vt kohtuotsuse resolutsiooni p 1),

kuid võrdsustada ei saa diagnoosi, mis on muutumatu, ja kaebaja individuaalset

terviseseisundit, mis võib muutuda, nt kui muutub tervisehäirega toimetulek või selle

kompenseerimise võimalus. Nende mõistete samastamise korral tuleks automaatselt kõigil

kroonilise haigusega (nt I tüübi diabeet, astma, liigesepõletikud) inimestel tuvastada puude

raskusaste kuni PISTS-s sätestatud vanusegrupi lõpuni, kuid see ei ole seaduse eesmärk.

Muutumatut või progresseeruvat püsivat seisundit hinnatakse tegelikult iga puude raskusastme

tuvastamise otsuse juures, kuid seda ei panda alati kirja. Põhjendused, miks ei ole tegemist

nimetatud seisundiga, on olulised siis, kui tegemist on n-ö piiripealse juhtumiga või taotleja on

sellele seisundile viidanud taotluses. Kaebaja taotluse menetlemisel ei tõusetunud seda

küsimust. Seega ei ole hinnangut sellele MT ekspertiisis eraldi välja toodud. Kaebaja viitas

vaidlusalusele seisundile vaidemenetluses ning AT ekspertarvamuses ja vaideotsuses on seda

küsimust ka käsitletud. AT hinnangul ei ole tegemist muutumatu või progresseeruva püsiva

seisundiga, sest hoolduskoormus võib aja jooksul muutuda.

Kohus laiendas vaidluse eset, sest märkis kohtuotsuse p-s 7, et hindab vaidlusaluste

haldusaktide õiguspärasust vaid puude raskusastme kestuse osas, kuid p-des 24 ja 25 analüüsis

3-21-2931

8(13)

sisuliselt ka kaebaja kõrvalabi ja järelevalve vajadust, mille ulatuse põhjal tuvastatakse puude

raskusaste (mille üle ei ole asjas vaidlust).

Kohus võttis uued tõendid asja juurde pärast kohtuistungi toimumist, andmata vastustajale

võimalust nendega tutvuda ja esitada tõendite kohta oma arvamust. Lisaks sellele, et kohus on

ületanud neid tõendeid hinnates oma pädevust, on ta teinud tõenditest ka valesid sisulisi

järeldusi. Praeguse vaidluse lahendamisel pole olulised teadustöös sama diagnoosiga inimeste

valimi põhjal arvutatud keskmised tulemused, vaid individuaalne hinnang konkreetse kaebaja

terviseseisundile. Ekslik on kohtu järeldus, et kõigil fenüülketonuuria diagnoosiga lastel saab

eeldada vähemalt 12. eluaastani vanemate muutumatut kõrvalabi ja järelevalvet toitumisel ja

dieedist kinnipidamisel. Iga laps on erinev, mistõttu on põhjendatud lapse puude raskusastet

maksimaalselt iga kolme aasta järel uuesti hinnata, et saada parem pilt konkreetse lapse

võimekusest oma raviga toime tulla ja vanemate hoolduskoormusest.

Isegi kui kaebajal esineks muutumatu seisund, ei tähenda see automaatselt puude raskusastme

tuvastamist kuni 16. eluaastani, sest PISTS § 24 lg 5 kohaselt tuleks hinnata ka seda, kas

seisundit saab kompenseerida ravi, ravimite, abivahendite või teenustega. See hinnang eeldab

aga meditsiinilisi eriteadmisi. Alles siis, kui seisund ei ole kompenseeritav, tuleb kaaluda raske

või sügava puude tuvastamist kestusega kuni taotleja 16-aastaseks saamiseni. Kohus on asjatult

vastustajale ette heitnud kaalutlusvigu, ajades segamini haigusest terveks ravimise (mis pole

fenüülketonuuria puhul võimalik) ja seisundi kompenseerimise (mis on fenüülketonuuria puhul

võimalik eridieedi abil).

Väär on ka halduskohtu seisukoht, et PISTS § 24 lg 5 võimaldab puude raskusastme tuvastamist

pikemaks ajaks kui kolm aastat, kuid lühemaks ajaks kui lapse 16-aastaseks saamiseni. Puude

raskusastme ajalised kestused sätestab PISTS § 24 lg 3 p 3 (kuus kuud ning üks, kaks või kolm

aastat) ning PISTS § 24 lg 5 sätestab erandina, et puude raskusaste tuvastatakse kuni lapse 16-

aastaseks saamiseni. See toetab seadusandja eesmärki, et muutumatu või progresseeruva püsiva

seisundi ning selle seisundi kompenseerimise võimaluse puudumise korral tuvastatakse puude

raskusaste kogu sihtgruppi kuulumise ajaks (laste puhul kuni 16-aastaseks saamiseni), sest

regulaarne hindamine sihtgruppi kuulumise ajal oleks sellises olukorras üleliigne.

Kaebaja taotlus kaasata menetlusse ekspert ei ole põhjendatud. Eristada tuleb diagnoosi ja

seisundit. Kaebaja diagnoosi üle ei ole vaidlust ja selleks ei ole vaja eksperti kaasata.

Ekspertarst hindab diagnoosist põhjustatud seisundit ning seda, millist kõrvalabi, juhendamist

või järelevalvet vajab konkreetne isik temal esinevate konkreetsete piirangute tõttu. Ekspertiisi

aluseks ei võeta n-ö keskmist fenüülketonuuria diagnoosiga isikut, vaid arvestatakse konkreetse

inimesega seotud piiranguid, sh lapse puhul tema vanust. Fenüülketonuuria diagnoosiga

inimeste puhul võivad piirangud olla väga erinevad, sõltuvalt ravi alustamise ajast ja järgimisest

ning sellest tekkinud vaimse arengu mahajäämusest, mis võib põhjustada püsiva ja eelduslikult

muutumatu seisundi tuvastamise. Seisundi hindamiseks ei ole samuti vaja eksperti kaasata, sest

haldus- ja kohtumenetlusse on juba kaasatud kaks ekspertarsti, kelle arvamus kattub. Eksperti

ei ole vaja kaasata ka selleks, et prognoosida, kas fenüülketonuuria puhul on mingi vanus, mille

puhul saab vanematelt eeldada teatud tegevusi, et lapsel ei tekiks pöördumatuid tagajärgi. Seda

ei saaks prognoosida pelgalt diagnoosi põhjal, sest see ei näita konkreetse isiku

tegutsemispiiranguid ja võimet nendega kohaneda. Pole võimalik lähtuda eeldusest, et haige

laps jääb vanemliku tähelepanuta. Mistahes tegutsemise ja osalemise piirangute puhul ei

eksisteeri „kriitilist vanust X“. Kaebaja ekspertiis lähtub TIS-s kajastatud aktuaalsetest

andmetest tulla eakohaselt toime igapäevaste põhitegevustega, mida on loetletud PISTS-s.

Mõne seisundi puhul saab anamneesi ja prognoosi põhjal eeldada, et piirang on tõenäoliselt

muutumatu (nt mõlema silma pimedus). Sel juhul puudub vajadus hinnata puude raskusastet

sagedamini

kui

järgmise

vanusegrupini

(kuni

16-aastane

laps,

tööealine,

3-21-2931

9(13)

vanaduspensioniealine). Fenüülketonuuria puhul on diagnoos püsiv, nagu ka paljud teised

diagnoosid. Samas adekvaatse haigusseisundi ohjamise korral saab eeldada, et puuet

põhjustavaid piiranguid alati ei tekigi. Teadlikkus ja arvestamine inimese erivajadustega ei ole

samastatav puudega. Vastustajal ei ole puude raskusastme tuvastamisel võimalik arvestada

lapse otsest arengu- ja kasvukeskkonda, sh vanemate võimekust. Eelduseks on see, et

potentsiaalsete terviseriskide või paranemise prognoosiga laste puhul on vajalik läbida

perioodiline hindamine. Hindamise aluseks on haiguse senine kulg, dünaamika, ravivastus,

sekkumise ja abi tulemuslikkus ning prognoos. See on universaalne lähenemine, mis ei sõltu

otseselt diagnoosist, v.a mõned erandid, kus tegutsemispiirangud on pöördumatud (nt

hulgiväärarengud, rasked intellektihäired, rasked ja progresseeruvad halvatused). Puude

raskusastme tuvastamise perioodide pikkus on seadusandja sotsiaalpoliitiline valik.

9. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse seisukohad on vastuolus Riigikohtu 18.10.2021 otsusega nr 3-20-130.

Vastustaja jätab kõrvalabi ja juhendamise hindamise täiesti kõrvale, kuid fenüülketonuuria

puhul on see aspekt väga oluline. Vastustaja pole ära näidanud, et ekspertarstid oleksid

hinnanud kõrvalabi ja juhendamise intensiivsust. Vastustaja ei ole vastu vaielnud halduskohtu

otsusega asja juurde võetud dokumentide sisule. Seega on arusaamatu, miks vastustajale pole

vastuvõetav, et kohus neid otsuse tegemisel kasutas. Tuleb eeldada, et vastustaja ekspertarstid

olid lisatud materjalide sisuga kursis. Vastustaja viitab hindamise individuaalsusele, kuid

kaebaja puhul ei ole ekspertarstid seda korrektselt teinud, vaid on piirdunud haigusloost

vereanalüüside vastuste vaatamisega. Hinnata oleks tulnud terviseandmeid kogumis kõrvalabi

ja juhendamise vajadusega. Vastustaja viitab vajadusele hinnata vanemate hoolduskoormust,

kuid pole selge, kuidas ja milliste andmete põhjal on vastustaja seda seni teinud, sest kaebaja

vanematega ei ole selles osas ühendust võetud ega koostööd tehtud. Isegi kui kaebaja seisundit

on võimalik kompenseerida õigeaegse ja pideva ravidieediga, tähendab selle dieedi

rakendamine, järgimine ja kontroll intensiivset kõrvalabi ja juhendamise vajadust. Halduskohus

tõlgendas õigesti PISTS § 24 lg-t 5.

Menetlusse tuleks kaasata erapooletu ekspert, kellel on süvateadmised fenüülketonuuriast ning

eluline kokkupuude fenüülketonuuria diagnoosiga laste ja nende peredega. Ekspert saaks oma

eriteadmiste pinnalt anda arvamuse eeskätt selle kohta, kas kaebaja puhul esineb muutumatu

või progresseeruv püsiv seisund (vt määruse nr 18 § 2 p 9 ja § 5 lg 2). Lisaks tuleb küsida

eksperdi arvamust kaebaja diagnoosi ja seisundi kohta. Ekspert saab selgitada, kas

fenüülketonuuria puhul on lapse seisund teatud vanuseni muutumatu ja täiendav

hoolduskoormus selle seisundi hoidmiseks on ühtlane või varieerub seisund iga sellise

diagnoosiga lapsel nii palju, et pidevalt tuleks puude raskusastet uuesti hinnata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

10. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse kaasata menetlusse ekspert, sest sellest

ei sõltu asja õige lahendamine (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 3).

11. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal on diagnoositud klassikaline fenüülketonuuria ja

senise meditsiinilise teadmise järgi ei ole see ravitav. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal

on tuvastatud õigesti raske puue, arvestades eeskätt kaebaja vanemate täiendavat

hoolduskoormust seoses kaebaja jaoks hädavajaliku eridieedi järgimisega. Eksperdi kaasamine

siinsesse kohtumenetlusse ei ole vajalik küsimustes, mille üle ei ole vaidlust.

12. Praeguses asjas on vaidluse all üksnes kaebajal tuvastatud puude raskusastme kestus. Selles

küsimuses on oma arvamuse andnud kaks ekspertarsti: haldusmenetluses MT ja

3-21-2931

10(13)

vaidemenetluses AT. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja õigeks lahendamiseks vajalik

kaasata menetlusse kolmandat eriteadmistega isikut (vt põhjendusi allpool).

II

13. Vastustaja määras kaebaja puude raskusastme kestuse õigesti. Seepärast tuleb vastustaja

apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

14. PISTS § 24 lg 3 p 3 järgi tuvastatakse puude raskusaste lapsele kestusega kuus kuud, üks

aasta, kaks aastat või kolm aastat, kuid mitte kauemaks kui 16-aastaseks saamiseni. SKA

tuvastas vaidlustatud haldusaktidega kaebajal raske puude raskusastme kolmeks aastaks, s.o

maksimaalseks ajaks, mis on PISTS § 24 lg 3 p 3 alusel võimalik.

15. PISTS § 24 lg 5 sätestas ajavahemikul 01.05.2020–07.05.2022 erinormina, et kui lapsel on

muutumatu või progresseeruv püsiv seisund, mis ei ole kompenseeritav ravi, ravimite,

abivahendite või teenustega, võib raske või sügava puude raskusastme tuvastada kestusega kuni

16-aastaseks saamiseni (alates 08.05.2022 on tekstist välja jäänud tingimus „raske või sügava“).

Asja lahendus sõltub sellest, kas kaebaja suhtes kohaldub kõnealune erinorm.

16. Halduskohus leidis sisuliselt, et kaebaja seisund vastab PISTS § 24 lg-s 5 sätestatud

tingimustele. Seega asus halduskohus kaebaja seisundi puhul teistsugusele seisukohale kui

ekspertarstid MT ja AT, tuginedes oma järelduste tegemisel eeskätt fenüülketonuuria

ravijuhendile ja H. Lillevälja doktoritööle. Halduskohus leidis ka, et PISTS § 24 lg-s 5 sätestatud

püsiva seisundi tuvastamisel on vastustajal kaalutlusõigus otsustada puude raskusastme

tuvastamise kestuse üle selliselt, et kestuseks võib olla mistahes kolme aastat ületav

ajavahemik, mis jääb puude tuvastamise ja lapse 16-aastaseks saamise vahele.

17. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga. PISTS § 24 lg-s 5 sätestatud püsiva

seisundi tuvastamine on arstiõppe läbinud inimese eriteadmistel põhinev hinnang, mis ei ole

kohtu pädevuses (vrd Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p-d 19–20). Seega ei saanud

halduskohus ise tuvastada kaebajal nimetatud püsiva seisundi olemasolu või puudumist ning

seda ei saa teha ka ringkonnakohus. Eeltoodu ei välista kohtulikku kontrolli SKA haldusaktide

aluseks

olnud

eksperdiarvamuste

üle.

Puude

raskusastme

tuvastamisel

kasutatav

eksperdiarvamus on tõend, mis on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav

(Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24; vrd ka Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-

1198, p-d 13–15). Ringkonnakohus hindab MT ja AT eksperdiarvamusi allpool. See aga, kuidas

tõlgendada PISTS § 24 lg-t 5, on õiguslik küsimus, mis on kohtu ülesanne. Ringkonnakohus

tõlgendab kõnealust normi teistmoodi kui halduskohus.

18. Ringkonnakohus leiab, et kui lapse puhul tuvastatakse PISTS § 24 lg-s 5 toodud seisund,

siis võib talle määrata puude raskusastme kuni ajani, mil laps saab 16-aastaseks, kuid SKA ei

pea kaaluma mingeid muid ajavahemikke, mis on pikem kui PISTS § 24 lg 3 p-s 3 nimetatud

maksimaalne aeg (kolm aastat), kuid mille kestus lõpeb enne lapse 16-aastaseks saamist. PISTS

§ 24 lg-s 5 kasutatud sõna „kuni“ on seotud lapse vanusega ja lähtub sellest, et lapse 16-

aastaseks saamise järel tuleb igal juhul puude raskusastet uuesti hinnata, sest PISTS-i mõistes

on siis tegemist tööealiste inimestega, kelle puude tuvastamise metoodika on teistsugune (vt

PISTS § 2 lg 21).

19. Selline tõlgendus ei ole vastuolus seadusandja tahtega. Kuni 30.04.2020 sai kõigi alla 16-

aastaste laste puhul tuvastada puude raskusastme maksimaalselt kolmeks aastaks. Eelnõu 146

SE seletuskirja1 järgi oli PISTS § 24 lg 5 kehtestamise eesmärk lihtsustada puude raskusastme

tuvastamise menetlust nende alla 16-aastaste laste puhul, kelle seisund vastab selles sättes

toodud tingimustele (lk 2). Muutumatu või progresseeruva püsiva seisundi all tuleb seletuskirja

1 Leitav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/11b0058e-5cd0-4d4c-a492-93de208e9789

3-21-2931

11(13)

järgi mõista terviseandmetega kinnitatud ja tõestatud püsivat seisundit, mis tänapäevaste

meditsiiniliste teadmiste ja ravivõimaluste juures ei muutu paremuse poole. Püsiv seisund on

olukord, kus isiku tegevusvõime jääb alaliselt piiratuks, mistõttu ei saa isik iseseisvalt hakkama.

Sellistel juhtumitel saab SKA ekspertarst hinnata, kas olukord on paranemise prognoosita, s.o

tegevusvõime ei saa paraneda ühegi meetmega (lk 15). Selliste laste puhul nähakse ette

võimalus kehtestada puude raskusaste kuni lapse 16-aastaseks (s.o tööealiseks) saamiseni (lk

3). Eelnõu 146 SE seletuskirjas on täiendavalt märgitud, et erandina ei ole lapse kolme esimese

eluaasta jooksul enamasti võimalik tuvastada, et seisund on muutumatu või progresseeruv,

mistõttu tuleb pärast kolmandat eluaastat korraldada kordushindamine (lk 15; vt ka määruse nr

18 § 5 lg-d 3 ja 4). Seletuskirjas ei ole kuskil märgitud, et puude raskusastme võiks tuvastada

ka nt lapse 12-aastaseks saamiseni, nagu leidis halduskohus (vt ka sotsiaalhoolekandeseaduse

ja teiste seaduste muutmise eelnõu 510 SE seletuskirja2, mis puudutab PISTS § 24 lg 5 alates

08.05.2022 kehtivat redaktsiooni; seal on lk-l 58 samuti märgitud, et norm kohaldub sellistele

lastele, kelle puude raskusaste on jääv, tõenäoliselt elukaareülene). Rõhutada tuleb, et

eeldatavalt mittemuutuv peab olema puue ja selle raskusaste PISTS § 2 lg-te 1 ja 11 tähenduses,

mitte pelgalt diagnoos ja võimalus sellest terveneda. Võrdluseks võib märkida, et sarnane

põhimõte kehtib alates 08.05.2022 ka vanaduspensioniikka jõudnud puudega inimeste puhul:

üldjuhul tuvastatakse nende puhul puude raskusaste maksimaalselt viieks aastaks, kuid kui

vanaduspensioniealisel inimesel on muutumatu või progresseeruv püsiv seisund, mis ei ole

kompenseeritav ravi, ravimite, abivahendite või teenustega, võib puude raskusastme tuvastada

eluajaks (PISTS § 24 lg 3 p 1 ja lg 51).

20. Eespool toodud tõlgendus ei ole vastuolus eesmärgiga vähendada PISTS § 24 lg-s 5

nimetatud seisundiga lapse vanemate ja SKA halduskoormust, sest selliste laste puhul tulebki

taotleda ja hinnata puude raskusastet vaid ühe korra (v.a väikelapsed, vt määruse nr 18 § 5).

Seadusandja ei seadnud eelnõus 146 SE eesmärgiks vähendada halduskoormust kõigi alla 16-

aastaste laste puude raskusastme taotlemisel ja hindamisel. Kui SKA-l puudub veendumus, et

lapse seisund püsib muutumatuna kuni 16-aastaseks saamiseni, saab tema puude raskusastme

tuvastada maksimaalselt kolmeks aastaks, kooskõlas PISTS § 24 lg 3 p-ga 3. Sellised tähtajad

on olnud seadusandja sotsiaalpoliitiline valik, mis kaebaja vanust ja laste eeldatavat arengut

arvestades pole vähemalt praeguse vaidluse asjaoludel ebaproportsionaalne. Kaebaja selgitas

ringkonnakohtu istungil samuti, et kaebaja puude raskusastme hindamise taotluse koostamine

iseenesest ei ole väga keerukas ega töömahukas, kuigi menetluse tulemuse ootamine on

vanematele stressirohke. Kaebaja vanemate halduskoormuse hindamisel ei saa eeldada, et SKA

tulevikus tehtavad otsused kaebaja puude raskusastme tuvastamisel või selle kestuse

määramisel on õigusvastased ja kaebajal tuleb need kohtus vaidlustada.

21. Ka määrusest nr 18, milles mh kehtestatakse PISTS § 24 lg-s 5 nimetatud püsiva seisundiga

laste puude raskusastme tuvastamise täpsemad tingimused ja kord, ei leia toetust halduskohtu

otsuses toodud tõlgendusele. Määruse nr 18 § 2 p-s 9 oli ajavahemikul 11.05.2020–30.06.2022

muutumatu või progresseeruv püsiv seisund defineeritud kui puude raskusastme tuvastamisel

kindlaks tehtud terviseseisund, mis tänapäeva meditsiiniliste teadmiste ja teadaolevate andmete

kohaselt ei saa paraneda või seisundi paranemise tõenäosus on vähene (alates 01.07.2022

kehtiva sõnastuse järgi on muutumatu või progresseeruv püsiv seisund terviseandmetega

tõendatud seisund, mille puhul püsivad tänapäevaste meditsiiniliste teadmiste ja teadaolevate

andmete kohaselt inimese tegutsemisvõime piirangud samal tasemel või tõenäoliselt

süvenevad). Määruse nr 18 § 2 p-s 9 ei ole silmas peetud diagnoosi, vaid terviseseisundit, mis

puude raskusastme tuvastamise mõistet arvestades sisaldab endas ka tegutsemis- ja

osalemispiiranguid (PISTS § 2 lg-d 1 ja 11). Määruse nr 18 § 5 lg 2 sätestab, et lapsel ei tuvastata

puude raskusastme kestust pikemalt kui kolmeks aastaks, välja arvatud juhul, kui lapsel on

2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0bb6d4b8-eab6-4d35-af70-0d974ec690b5

3-21-2931

12(13)

muutumatu või progresseeruv püsiv seisund, mis ei ole kompenseeritav ravi, ravimite,

abivahendite või teenustega.

22. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kui kaebajal oleks tuvastatud PISTS § 24 lg-s 5

nimetatud püsiv seisund, oleks SKA pidanud kaaluma ka seda, kas kaebajale saab puude

raskusastme määrata kuni tema 16-aastaseks saamiseni, kuid seejuures puudus SKA-l kohustus

kaaluda muid puude raskusastme kestuse ajavahemikke, mis olid pikemad kui kolm aastat.

23. SKA ei ole 26.10.2021 otsuses põhjendanud, miks kaebaja puhul ei ole tuvastanud PISTS

§ 24 lg-s 5 nimetatud seisundit. SKA on selgitanud, et 26.10.2021 otsuses ei ole asjaomaseid

põhjendusi seetõttu, et kaebaja taotluses ei olnud PISTS § 24 lg-s 5 nimetatud seisundile

viidatud ja ekspertarsti hinnangul ei olnud samuti tegemist PISTS § 24 lg-s 5 nimetatud

olukorraga. SKA on põhjendused esitanud 18.11.2021 vaideotsuses, arvestades kaebaja vaide

sisu, ning täiendanud oma seisukohti ka kohtumenetluses, tuginedes ekspertarstide MTu ja ATe

arvamustele. Asja lahendamisel saab SKA täiendavate seisukohtadega arvestada. Nagu eespool

märgitud, ei ole PISTS § 24 lg-s 5 nimetatud seisundi tuvastamine kaalutlusotsus, vaid

meditsiinivaldkonna

ekspertteadmistel

põhinev

hindamisotsus

(vrd

nt

Tallinna

Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsus nr 3-18-1588, p 19; 05.11.2020 otsus nr 3-19-2182, p 11;

03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 11). Kohtul ei ole alust sellist hindamisotsust tühistada, kui

vastustaja on hiljemalt kohtumenetluses välja toonud põhjendused, mille põhjal on selge, et

kaebuse rahuldamise ja otsuse tühistamise korral tuleks vastustajal anda uuesti välja sama

resolutsiooniga haldusakt (Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-2182, p 11;

03.06.2021 otsus nr 3-20-1281, p 11).

24. Vastustaja leiab, tuginedes ekspertarstide MT ja AT arvamusele, et kaebaja puhul ei ole

PISTS § 24 lg-s 5 sätestatud tingimused täidetud: kaebaja diagnoos on muutumatu ja

fenüülketonuuriat välja ravida ei ole praeguste meditsiiniliste teadmiste põhjal võimalik, kuid

kaebaja puude raskusaste on tuvastatud eeskätt eakohasest suurema hooldusvajaduse põhjal

ning sellise vajaduse intensiivsus võib enne kaebaja 16-aastaseks saamist väheneda, sest

eelduslikult muutub kaebaja vanemaks saades ka tema haigusteadlikkus ja haigusega

toimetulek. Ringkonnakohus peab MT ja AT järeldusi asjakohaseks. Eksperdiarvamuse

õigsuses võiks olla põhjust kahelda nt juhul, kui ekspertarst on võtnud aluseks ebakohase

hindamismetoodika, jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, teinud tuvastatud asjaoludest

ilmselgelt meelevaldseid järeldusi või esineks ratsionaalselt põhjendatud kahtlus eksperdi

erapooletuses (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2022 otsus nr 3-21-787, p 14). Praeguses

asjas ei ole tegemist sellise olukorraga.

25. Nagu eespool selgitatud, ei tulnud ekspertarstidel kaebaja seisundi püsivust hinnata kolme

aasta vältel (s.o tema 6-aastaseks saamiseni), vaid kuni kaebaja 16-aastaseks saamiseni. Pooled

ei ole vaidlustanud halduskohtu otsuses märgitud asjaolu, et kaebajal ei ole tuvastatud

fenüülketonuuria kõrval muid terviseprobleeme. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et

fenüülketonuuria ei ole avaldanud kaebaja vaimsele või füüsilisele tervisele kahjulikku mõju,

mis mõjutaks täiendavalt kaebaja tavapärast hakkamasaamist võrreldes tervete lastega ja

suurendaks selle tõttu kaebaja abivajadust. Ekspertarstid on võtnud arvesse, et kaebaja vajab

eridieeti ja selle planeerimist, sagedasi vereanalüüse ja jälgimist meditsiinisüsteemis. Samuti

on ekspertarstid arvestanud lapse ravijuhtimise koormust ja intensiivsust. Pole põhjust kahelda

ekspertarstide seisukohas, et kaebaja puhul pole alust eeldada, et tema võimekus vajalikku

dieeti järgida vanemaks saades üldse ei muutu (s.o see on nt 3- ja 15-aastaselt samasugune).

Ekspertarstide

järeldust

kinnitavad

fenüülketonuuriaga

laste

puhul

üldistatult

ka

fenüülketonuuria ravijuhend ja H. Lillevälja doktoritöö, mille halduskohus võttis omal algatusel

asja juurde ja refereeris oma otsuses. See tähendab ühtlasi, et ka eridieedi järgimisega seotud

hooldusvajaduse hulk on kaebaja puhul eelduslikult ajas vähenev, sh võib kaebaja vanemaks

saades hooldusvajadus asenduda teatud osas eridieedi järgimise üle järelevalve tegemise

3-21-2931

13(13)

vajadusega. Samuti on ekspertarstid selgitanud, et vanuse suurenedes väheneb ajukahjustuse

oht, kui laps ettevaatamatusest manustab mõnda temale sobimatut toiduainet. See on kooskõlas

fenüülketonuuria ravijuhendis toodud järeldusega, et ravi peab kestma vähemalt 12. eluaastani.

Kokkuvõttes on ekspertarstid piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks kaebaja seisund ei

ole 16-aastaseks saamiseni püsiv PISTS § 24 lg 5 tähenduses. Ka kaebaja seaduslik esindaja

möönis tegelikult ringkonnakohtu istungil, et kaebaja hooldusvajadus võib olla muutumatu

umbes tema 12-aastaseks saamiseni.

26. Eespool toodud põhjustel ei ole vaja kaasata menetlusse kolmandat eriteadmistega isikut.

Arvestades PISTS § 24 lg 5 tõlgendust, saaks ekspert põhimõtteliselt hinnata, kas kaebajale

oleks tulnud vaidlustatud haldusaktide andmise ajal määrata puude raskusaste kuni ajani, mil ta

saab 16-aastaseks. Asjas kogutud tõendeid ja poolte seisukohti arvestades on ilmne, et

vaidlustatud haldusaktide tegemise aja seisuga ei olnud põhjust eeldada, et kaebaja seisund on

püsiv kuni tema 16-aastaseks saamiseni.

27. Määravaks ei saa pidada halduskohtu välja toodud asjaolu, et kaebajal on diagnoositud

fenüülketonuuria, millest paranemine või mille välja ravimine ei ole tänapäevaste teadmiste

kohaselt võimalik. Vastustaja selgitab õigesti, et eristada tuleb diagnoosi ja seisundit. Lisaks

tuleb märkida, et alates 01.05.2020 on puudega lapse toetusele õigus ka harvikhaiguse

diagnoosiga lapsel, kellel ei ole tuvastatud puude raskusastet, ning toetust makstakse puude

ennetamiseks ja sellest tingitud lisakulude hüvitamiseks, kui puude väljakujunemine oleks

ennetuseta vältimatu (PISTS § 6 lg 11). Selliste harvikhaiguste hulgas on ka fenüülketonuuria

(vt sotsiaalministri 12.09.2008 määrus nr 49 „Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja

väljamaksmise kord ja tähtajad ning selliste harvikhaiguste loetelu, mille puhul makstakse

puudega lapse toetust“ § 131 p 1). Seega on õigusaktidega ette nähtud võimalus, et kõigil

fenüülketonuuriaga lastel ei tuvastatagi puude raskusastet, vaid selle haiguse ennetamine ja

sellega seotud lisakulud kompenseeritakse muul moel. Seega ei saa üksnes fenüülketonuuria

diagnoosil ja ravi puudumisel olla puude raskusastme kestuse tuvastamisel tähtsust.

28. Kokkuvõttes ei saanud kaebaja suhtes tuvastada puude raskusastet kauemaks kui kolmeks

aastaks, kooskõlas PISTS § 24 lg 3 p-ga 3. PISTS § 24 lg-s 5 nimetatud erisuse kohaldamine

eeldab, et kaebaja seisund on püsiv kuni tema 16-aastaseks saamiseni, kuid vastustaja on

ekspertarstide hinnangutele tuginedes piisavalt põhjendanud, et vaidlustatud haldusaktide

andmise ajal ei olnud selliseks järelduseks alust.

29. Eelnevat arvestades tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

30. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude

väljamõistmise eelduseks menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS §

109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt

menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

31. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema seadusliku

esindaja nimed ning kaebaja sünniaeg tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)