3-22-257/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.10.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-257

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.01.2022 otsuse

nr 4.2-1/637-4 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja UT

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-257. Teha uus

otsus, millega tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 30.01.2022 otsus nr 4.2-1/637-4.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X menetluskulude katteks välja 40 eurot. Jätta

muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse

peale

võib

Riigikohtule

esitada

kassatsioonkaebuse

hiljemalt

27.11.2023

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 2).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-22-257

2(7)

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis 17.11.2020 otsusega Xle (kaebaja) spordialaga

tegelemise ja turvalisuse tagamise otstarbel relvaloa nr DL50008370 kehtivusega kuni

13.03.2025.

2. PPA tunnistas 30.01.2022 otsusega nr 4.2-1/637-4 kaebaja relvaloa nr DL50008370

kehtetuks ning kohustas teda andma relvad ja laskemoona üle politseile.

Relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 kohaselt võib tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on

enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu antud liiki relva

omama.

Politseile laekus 10.01.2022 teave, et kaebaja ähvardas oma endist elukaaslast telefoni teel,

lubades lõhkuda naise auto rehvid ja luurata korteri ukse juures, kui naine „ei võta kaebajat

tagasi“. Samuti saatis kaebaja endise elukaaslase lapsele sotsiaalmeedias elukaaslast halvustava

teate. Varasemast on teada, et 2008. a-l toimetati kaebaja kainenema, sest ta viibis avalikus

kohas alkoholijoobes ja käitus agressiivselt, ning 2010. a-l lõhkus kaebaja mängusaalis

mänguautomaadi ekraani. Kaebaja oli 2015. a-l kahtlustatav tervisevastases kuriteos

(karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2), sest lõhkus 06.06.2015 endise elukaaslase sõiduki

aknaklaasi, lõi naist ja lõhkus tema mobiiltelefoni. Kriminaalasi lõpetati lepituskokkuleppega

(kriminaalmenetluse seadustiku § 2031 lg 6). Laskespordiklubilt saadud teabe järgi on kaebaja

tööreiside tõttu osalenud võistlustel ja koolitustel harva. Kaebajat iseloomustatakse suhtlemisel

rahulikuna ja ta on pakkunud abi võistluste korraldamisel, kuid 2020. a-l ahistas kaebaja

samasse laskespordiklubisse kuuluvat naist, mille tõttu tuli sekkuda klubi juhtkonnal ja kaebajat

ähvardati klubist väljaheitmisega, kui kiusamine ei lõpe. Kaebaja lõpetas seejärel ahistava

käitumise.

Relv on kõrgema ohu allikas ja relvaloa omanikult eeldatakse keskmisest vastutustundlikumat

käitumist. Kaebaja käitumine on olnud alarmeeriv, tema teod on olnud seotud vägivalla ja

alkoholiga. PPA kaalus juba 2020. a-l, kas minevikus agressiivselt käitunud inimesele saab

relvaluba anda, kuid võttis arvesse alarmeerivatest sündmustest möödunud aega ja vestlust

kaebajaga, kus selgitati relvaloa omajale seatud kõrgendatud ootusi. Nüüd on selgunud, et

kaebaja varasem agressiivne käitumine jätkub. Kaebaja eitas ärakuulamise käigus endise

elukaaslase ähvardamist 10.01.2022 ja väitis, et naine valetab, kuid kõnealuse sündmuse

järelkontrolli käigus põhjendas ta politseiametnikule juhtunut raske emotsionaalse seisundiga.

Lisaks on PPA-le teatavaks saanud, et laskespordiklubis peeti kaebaja käitumist teist klubiliiget

ahistavaks. Seega ei ole kaebaja temale pandud usaldust õigustanud. PPA-l puudub veendumus,

et sarnased juhtumid tulevikus ei kordu ning kaebaja ei kasuta võimaliku konflikti käigus mh

tulirelva. Seda ohtu ei kaalu üles laskespordiklubi iseloomustus, mis muus osas peale

ahistamisjuhtumi on kaebaja suhtes positiivne. Relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab, et

kaebaja ei saa enam treeningul ja võistlustel käia isikliku tulirelvaga, kuid saab neid tegevusi

jätkuvalt harrastada, kasutades asjaomast teenust pakkuva juriidilise isiku tulirelva.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.01.2022 otsuse tühistamiseks.

Vaidlustatud haldusakt piirab küllalt intensiivselt kaebaja õigusi. Kaebajast lähtuv oht ei saa

olla nii suur, et tunnistada relvaluba kehtetuks. 2015. a-l alustatud kriminaalmenetlus lõppes

kokkuleppega. Politsei andmebaasis kajastatud teave 10.01.2022 juhtumi kohta ei vasta tõele.

Kaebaja endine elukaaslane võis soovida kaebajale pärast lahku minemist kätte maksta.

10.01.2022 juhtumi kohta pole tehtud mingit otsust ja tegemist on „kuulujutuga“, mistõttu ei

saa sellele tugineda. Laskespordiklubi kirjeldatud ahistamisjuhtum ei saa olla määrav, sest

inimeste emotsioonid on erinevad ning mõnele võis kaebaja käitumine tunduda ahistamisena,

kuid mõnele teisele mitte. Laskespordiklubi üldine iseloomustus oli positiivne. Kaebaja ei ole

3-22-257

3(7)

kunagi tulirelva kuritarvitanud, sh kedagi relvaga ähvardanud. Uue relvaloa taotlemisega

kaasneb aja- ja rahakulu.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.

RelvS § 43 lg 31 annab vastustajale laia kaalutlusõiguse. Järelduse, et isiku käitumine ohustab

teda ennast või teisi, mistõttu ei sobi ta relva omama, võib teha ka relvadega mitteseotud

asjaolude põhjal. Ohtu prognoosides võib arvestada mh relvaloa omaja ettearvamatut ja

agressiivset käitumist, kui see on pikaajaline või süsteemne. 10.01.2022 juhtumi puhul on

kaebaja asunud tagantjärgi ennast õigustama, mis vähendab veelgi usaldust tema suhtes.

Ähvardav ja agressiivne käitumine ei ole ühiskonnas üldiselt heaks kiidetud. Kaebaja arusaam

ühiskonnas aktsepteeritud käitumisest on alarmeeriv. Kaebaja on oma tegevusega näidanud, et

ta ei saa aru või ei hooli kõrgema ohu allika valdajale seatud kõrgendatud nõudmistest. Seega

ei ole alust arvata, et kaebaja täidab selliseid kõrgendatud ootusi ka edaspidi, sh tulirelvaga

seotud olukordades. Laskespordiklubi positiivset iseloomustus ei jäetud kõrvale. Kaebaja õigus

vabale eneseteostusele ei ole kaalukam teiste inimeste õigusest elule ja tervisele.

5. Tallinna Halduskohus jättis 06.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Kohus nõustus vaidlustatud haldusakti põhjendustega ega korranud neid

(HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja ei ole relvaomanikuna enam usaldusväärne. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle:

1) 2008. a-l toimetati kaebaja kainenema, sest viibis avalikus kohas alkoholijoobes ja käitus

agressiivselt; 2) 2010. a-l lõhkus kaebaja mängusaalis mänguautomaadi ekraani; 3) 2015. a-l

oli kaebaja kahtlustatav KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mis seisnes selles,

et ta kasutas füüsilist vägivalda oma endise elukaaslase suhtes; 4) 10.01.2022 registreeriti

politsei andmebaasis teade, et kaebaja ähvardas oma endist elukaaslast ning halvustas teda

sotsiaalvõrgustikus. Selle põhjal on vastustaja õigesti leidnud, et esineb RelvS § 43 lg-s 31

sätestatud alus – kaebaja on oma käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama. Relv on

kõrgendatud ohu allikas ja selle käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalik huvi on

suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad neile

kõrgendatud nõudmistele. Puudub kaalukas põhjus, mis õigustaks kaebajale relvaloa kehtima

jätmist.

Kaebuse väitel ei vasta 10.01.2022 politsei andmebaasis registreeritud teade tõele. Kaebaja ei

tunnista avaldaja ähvardamist ega halvustavat postitust sotsiaalvõrgustikus. On tõsi, et

vastustaja pole selle juhtumi asjaolusid välja selgitanud. Kaebaja agressiivse käitumismustri

kontekstis on siiski ka tema agressiivse teo kohta teate esitamise fakt piisav, et lugeda kaebaja

relvaomanikuna usaldusväärsuse kaotanuks. Teates kirjeldatud kaebaja käitumine sobitub tema

senise käitumismustriga ja arvestades ka spordiklubi seisukohas kirjeldatud ahistamisjuhtumit,

saab 10.01.2022 teadet arvestada kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel kogumis muu tema

kohta kogutud teabega. Isikust lähtuva ohu prognoosimisel saab lähtealuseks võtta tema

varasemate tegude asjaolud ja selle, kuidas ta nendesse suhtub (Tallinna Ringkonnakohtu

28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 9). Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb

anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et

hiljem on keelatud tugineda loa andmisele eelnenud, isikut negatiivselt iseloomustavatele

asjaoludele (vt samas, p 13). Siinsel juhul ongi vastusaja andnud kaebaja isiksuseomadustele ja

käitumisele tervikliku hinnangu kõigi oluliste asjaolude koosmõjus. Kaebusest ei nähtu, et

kaebaja tauniks oma ühiskonnaelu norme mittearvestavat käitumist. Vaidlustatud otsus ei

välista tulevikus uue relvaloa taotlemist ja andmist, kui kaebaja taastab ühiskonnaelu norme

arvestava käitumisega usalduse avaliku võimu silmis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-22-257

4(7)

6. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega kaebus

rahuldada.

RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel tuleb tuvastada, kas isik pani toime teo või teod, mis annavad

tunnistust isiku enda või teise turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. PPA ega

halduskohus ei ole süvenenud juhtumitesse, mille tõttu tunnistati kaebaja relvaluba kehtetuks.

Jääb arusaamatuks, millega halduskohus nõustus, kui PPA jättis asjaolud välja selgitamata.

Puudub alus arvata, et kaebaja muutus pärast relvaloa saamist ohtlikuks pelgalt selle tõttu, et

tema kohta on esitatud politseile mingi avaldus. Kaebaja möönab, et tal olid oma elukaaslasega

halvad suhted, kuid PPA 30.01.2022 otsuses aluseks võetud asjaolud (nii 10.01.2022 juhtum

kui ka laskespordiklubi ahistamisjuhtum) on tõendamata. Kaebaja vaidleb neile jätkuvalt vastu.

Sellises olukorras oli ebaproportsionaalne tunnistada kaebaja relvaluba kehtetuks.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade

juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

Kaebaja jätkab oma käitumise ja selle ohtlikkuse eitamist, mis viitab sellele, et ta ei suuda oma

ohtlikku käitumist ära tunda ega selle ohtlikkust maandada. Agressiivse käitumise eitamine ei

muuda seda olematuks. PPA on andnud kaebaja isiksuseomadustele ja käitumisele tervikliku

hinnangu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

9. PPA andis kaebajale 2020. a-l relvaloa. PPA on selgitanud, sel ajal oli vastustajale teada

kaebajaga seotud 2008., 2010. ja 2015. a juhtumid, millele on vaidlustatud haldusaktis viidatud

(avalikus kohas alkoholijoobes viibimise ja agressiivse käitumise tõttu kainenema toimetamine,

mänguautomaadi ekraani lõhkumine, kahtlustus elukaaslase kehalises väärkohtlemises, mis

lõppes kokkuleppemenetluses). PPA märkis, et vestles kaebajaga 2020. a-l relvaloa taotlemise

menetluses ja otsustas kõiki asjaolusid kaaludes kaebaja taotluse rahuldada, sest kaebaja

rikkumised olid mitme aasta tagused. Seega 2020. a-l ei hinnanud PPA kaebajat nii ohtlikuks,

et see oleks välistanud talle relvaloa andmise.

10. Vaidlustatud haldusakti järgi oli relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamise

ajendiks 10.01.2022 PPA andmebaasi kantud teave, et kaebaja ähvardas endist elukaaslast

autorehvide lõhkumise ja korteri ukse juures luuramisega, kui naine kaebajat „tagasi ei võta“,

samuti teave, et kaebaja saatis oma endise elukaaslase lapsele sotsiaalmeedias elukaaslast

halvustava teate. Menetluse käigus sai PPA lisaks teada, et kaebajat ähvardas 2020. a-l

laskespordiklubist väljaheitmine, sest ta käitus samasse laskespordiklubisse kuuluva naisega

viisil, mida peeti ahistavaks. Asja materjalide järgi saidki relvaloa kehtetuks tunnistamisel

otsustavaks 2020. a ahistamisjuhtum ja 10.01.2022 teade, sest PPA järeldas neist, et kaebaja

käitumine on jätkuvalt agressiivne ja ühiskonnas aktsepteeritud norme eirav.

11. RelvS § 43 lg 31 kohaldamine ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes

kuriteos või väärteos. RelvS § 43 lg-s 31 peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi,

elustiili ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu

iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas võivad need asjaolud

hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude toimepanemise eest. Relvaloa

omaja loomuomase käitumise hindamisel ei ole seejuures õigusvastane tugineda ka nendele

politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida

sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut relvaloa omaja tegudele või

nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse teadaolevat infot relvaloa

omaja isikut iseloomustavana. Haldusorgan saab relvaloa omajast lähtuva ohu prognoosimisel

3-22-257

5(7)

üldjuhul lähtealuseks võtta selle isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas

ta väljendab oma suhtumist nendesse tegudesse (nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2019 otsus

nr 3-17-2282, p-d 13 ja 14; 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 9; 16.06.2022 otsus nr 3-20-2571,

p-d 10 ja 11; 25.11.2022 otsus nr 3-21-578, p 10; Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2023 otsus nr

3-20-2002, p 12; 23.02.2023 otsus nr 3-21-1179, p 12; vrd sarnasel alusel relvaloa andmisest

keeldumise kohta Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2022 otsus nr 3-21-2047, p-d 10 ja 11 ning

seal viidatud lahendid).

12. Seega põhimõtteliselt võis PPA kaebaja käitumist ja eluviise üldiselt iseloomustavate

asjaoludena arvesse võtta vaidlustatud haldusaktis nimetatud 2008–2015. a juhtumeid, samuti

politsei andmebaasi kantud 10.01.2022 juhtumit ja laskespordiklubilt saadud teavet

ahistamisjuhtumi kohta. Siiski kehtib ka relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses

uurimispõhimõte (RelvS § 1 lg 11, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6). See põhimõte

tähendab, et haldusorgan peab oma algatusel välja selgitama asjas tähtsust omavad asjaolud, sh

koguma nende kohta tõendeid eesmärgiga teha õiguspärane otsus (vt tõendite kogumise kohta

ka HMS § 38 lg 1). Koormava haldusakti andmisel või toimingu tegemisel peab reeglina

haldusorgan tõendama, et haldusakti või toimingu andmiseks vajalikud faktilised eeldused on

täidetud (HKMS § 59 lg 1, vt ka Riigikohtu 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-62-14, p 16 ja seal

viidatud lahendid). Uurimispõhimõtte ja sellega seotud haldusorgani tõendamiskoormuse ulatus

sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest, sh haldusorgani otsusega isikule kaasnevate tagajärgede

raskusest (vrd Riigikohtu 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-62-14, p-d 18 ja 21), haldusorganile

kehtestatud menetlustähtaegade pikkusest ja kontrolli vajavate avalduste hulgast (vt Riigikohtu

27.05.2013 otsus nr 3-3-1-16-13, p 29) ning muudest konkreetse menetluse eripäradest.

Uurimispõhimõtte rakendamisel ning tõendite kogumisel ja hindamisel tehtud vigadele antav

hinnang sõltub sellest, kas need võisid mõjutada asja sisulist otsustamist (HMS § 58). RelvS §

43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses tuleb PPA-l teha prognoosotsus

relvaloa omajast lähtuva ohu kohta ning seejärel kaaluda erinevaid õigusi ja huve, kuid selle

eeldusena tuleb PPA-l tuvastada faktilised asjaolud, mis iseloomustavad relvaloa omaja

käitumist ja eluviise ning erinevate huvide aluseks olevaid asjaolusid. Selleks tuleb vajadusel

koguda ka muid tõendeid lisaks teabele, mis on kantud politsei andmebaasidesse.

13. Ringkonnakohus on varem selgitanud (vt 15.02.2019 otsus nr 3-17-2170, p-d 12 ja 13), et

relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel peab asjassepuutuva isiku ära kuulama. HMS § 40

lg 1 näeb ette, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse

esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

RelvS ei näe ette ärakuulamise osas erisusi. Isiku arvamuse ja vastuväidete esitamine on aga

võimalik üksnes siis, kui talle on teada, millistele asjaoludele haldusorgan otsuse tegemisel

tugineb. Ärakuulamisõiguse kasutamise võimaldamiseks ei piisa, kui haldusorgan teavitab

menetlusosalist

vaid

osadest

asjaoludest,

selgitamata

vajadust

tutvuda

vähemalt

haldusmenetluse toimikuga, et tuvastada, milliseid asjaolusid peab haldusorgan otsuse

tegemisel tähtsateks. Ärakuulamine ei ole vajalik üksnes huvide õigeks kaalumiseks, vaid

adressaadi vastuväited võivad seonduda ka haldusmenetluses tuvastatud faktiliste asjaolude

ekslikkusega. HMS § 40 lg 3 võimaldab teha sellest erandeid. Arvestades relva omamisega

kaasnevat kõrgendatud ohtu, võib olla põhjendatud viivitamatu tegutsemine, kuid sel juhul

tuleks PPA-l ärakuulamispõhimõttest erandi tegemist haldusaktis põhjendada.

14. PPA rikkus praeguses asja uurimiskohustust ja jättis kaebaja nõuetekohaselt ära kuulamata

ning see võis mõjutada asja otsustamist.

15. PPA andis kaebajale 18.01.2022 teates (dtl 26) võimaluse esitada relvaloa kehtetuks

tunnistamise menetluses oma seisukoht. Teates on viidatud mh 10.01.2022 politsei andmebaasis

registreeritud juhtumile. Kaebaja väitis 20.01.2022 seisukohas (dtl 15–16), et 10.01.2022

3-22-257

6(7)

juhtumi kohta politsei andmebaasi kantud teave ei vasta tõele, ning heitis ette, et PPA ei ole

kontrollinud juhtumi asjaolusid. Ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA oleks teinud enne

vaidlustatud haldusakti andmist täiendavaid toiminguid 10.01.2022 juhtumi tegelike asjaolude

väljaselgitamiseks. PPA 30.01.2022 otsuse põhjendustes on viidatud üldiselt juhtumi kontrollile

ja selgitustele, milles kaebaja väidetavalt tunnistas 10.01.2022 vahejuhtumi toimumist (korrates

18.01.2022 teates esitatud väiteid), kuid haldusaktis puuduvad selle kohta täpsemad

põhjendused, mida ringkonnakohus saaks hinnata. Ka kohtumenetluses ei ole PPA esitanud

10.01.2022 teates nimetatud sündmuste kohta mingeid täiendavaid selgitusi ega ühtki tõendit,

kuigi kaebaja on kohtumenetluses PPA 30.01.2022 otsuse aluseks olevatele faktilistele

asjaoludele jätkuvalt vastu vaielnud. Seega on alust arvata, et enne relvaloa kehtetuks

tunnistamist PPA ei uurinud kaebaja vastuväidete alusel põhjalikumalt, mis 10.01.2022

täpsemalt toimus ja milline oli kaebaja roll selles. Seetõttu pole võimalik hinnata, kas PPA

lähtus kaebajast lähtuva ohu prognoosimisel õigetest asjaoludest ja kas kaebaja on tõepoolest

esitanud PPA-le 10.01.2022 juhtumi kohta vastuolulisi selgitusi. Ringkonnakohus ei nõustu

halduskohtu seisukohaga, et kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisas ainuüksi sellest,

et keegi oli esitanud politseile kaebaja käitumise kohta teate.

16. PPA 18.01.2022 teates ei ole viiteid 2020. a ahistamisjuhtumile, mistõttu ei saanud kaebaja

selle kohta haldusmenetluses selgitusi anda. PPA ei ole viidanud ühelegi erandile (sh

viivitamatu tegutsemise vajadusele), mille tõttu ei saanud kaebajat selles küsimuses täiendavalt

ära kuulata. Seega rikkus PPA ärakuulamispõhimõtet. Kohtumenetluses ei ole kaebaja eitanud,

et laskespordiklubi juhatus pidi sekkuma kaebaja ja teise klubiliikme vahelisse konflikti.

Kaebaja on aga selgitanud, et tema ise ei saanud aru, et tegemist oli ahistamisega. PPA ei ole

ka nimetatud juhtumi asjaolusid täpsemalt uurinud ning ei ole esitanud selle kohta mingeid

täpsemaid selgitusi, sh ei ole PPA esitanud kohtule isegi laskespordiklubi iseloomustust, millele

ta tugineb. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalik kontrollida, kas PPA on vaidlustatud

haldusakti aluseks olevad asjaolud õigesti tuvastanud, ning kui tõsise juhtumiga oli tegemist.

17. Kuna PPA 30.01.2022 otsus tugineb ohuprognoosile, mille aluseks olevad faktilised

asjaolud on PPA poolse uurimiskohustuse ja ärakuulamispõhimõtte rikkumise tõttu ebaselged,

ei ole ringkonnakohus veendunud, et PPA on jõudnud kaebajast lähtuva ohu suuruse ja selle

realiseerumise tõenäosuse osas õigele järeldusele. Sellises olukorras ei saa piisava kindlusega

järeldada, arvestades ka kaebaja varasemaid rikkumisi, et kaebaja käitumine ja eluviis on

selline, et ta võib ka tulirelva kasutades käituda ettearvamatult ning sellega ennast ja teisi ohtu

seada. Ringkonnakohus ei pea otstarbekaks hakata ohuprognoosi aluseks olevaid asjaolusid

välja selgitama apellatsioonimenetluses, sest tuvastatud asjaolude põhjal tuleks uuesti kaaluda

ka kaebaja õigust vabale eneseteostusele ning sellele vastanduvat avalikku huvi, kuid sellist

kaalumist ei saa kohus teha PPA eest. Ringkonnakohus märgib vaid, et kui PPA hindas politsei

andmebaasi kantud juhtumi või muude asjaolude põhjal, et kaebajast lähtuv oht on suur, kuid

asjaolud vajasid täpsustamist, võinuks PPA kaaluda mh seda, kas leebema meetmena olnuks

põhjendatud peatada ajutiselt kaebaja relvaloa kehtivus (RelvS § 43 lg 1 p 21 – loa omaja suhtes

esineb põhjendatud kahtlus, et ta võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda või teise isiku

turvalisust).

18. Eelneva põhjal tuleb PPA apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PPA 30.01.2022 otsuse.

19. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse (HKMS § 108 lg

1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

3-22-257

7(7)

20. Kuna otsus tehakse vastustaja kahjuks, jäävad PPA võimalikud menetluskulud tema enda

kanda ning vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud,

mille kohta on esitatud kuludokumendid. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv (mõlemas

kohtuastmes 20 eurot) ning õigusabikulud (halduskohtus 855 eurot ja ringkonnakohtus 675

eurot). Riigilõiv on vajalik kulu. Kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule õigusabikulude kandmise

kohustust tõendavaid kuludokumente (nt arveid), jäävad kaebaja õigusabikulud tema enda

kanda. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 40 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)