2-22-150460/20 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2023, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-22-150460

Tsiviilasi

OÜ GS Core hagi D. M. M. (M. ) vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1923 eurot 75 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ GS Core (registrikood 16183586; asukoht

Jõe tn 2a, Tallinn 10151)

Hageja lepinguline esindaja P. P. (e-post XXX)

Kostja: D. M. M. (isikukood XXX; tegelik elu- ja

viibimiskoht teadmata)

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega OÜ GS Core hagi D. M. M. (M. ) vastu võla

väljamõistmiseks.

2. Mõista D. M. M. lt (M. ) OÜ GS Core kasuks välja:

2.1. 766 eurot 35 senti (sealhulgas põhivõlg 731 eurot 35 senti ning sissenõudmiskulud 35

eurot);

2.2. viivis põhinõudelt 731 eurolt 35 sendilt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

põhinõude summas 731 eurot 35 senti täitmiseni lepingus kokku lepitud määras

0,0671% päevas, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue.

3. Jätta OÜ GS Core hagi D. M. M. vastu rahuldamata osas, milles OÜ GS Core palub mõista

D. M. M. lt OÜ GS Core kasuks välja põhivõla suuremas summas kui 731 eurot 35 senti,

intressi 153 eurot 98 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 386 eurot 2 senti ning

edasiulatuva viivise pikema ajaperioodi eest kui märgitud käesoleva otsuse resolutsiooni

p-s 2.2.

4. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

5. Toimetada otsus menetlusosalistele kätte.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

6. Jätta menetluskuludest 46% D. M. M. ja 54% OÜ GS Core kanda.

7. Mõista D. M. M. lt OÜ GS Core kasuks välja menetluskulu 200 eurot 10 senti.

8. Mõista D. M. M. lt OÜ GS Core kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada Tartu Maakohtule (aadress Kalevi 1, Tartu linn, Tartumaa; e-post

tmktartu.menetlus@kohus.ee) tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata

mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei

võinud seaduse kohaselt teha.

Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui

tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast,

kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Kaja esitamise eest tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 19 järgi tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt,

kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Hageja võib esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

OÜ GS Core (hageja) esitas 8. märtsil 2023 (täiendatud 25. aprillil 2023) Tartu Maakohtule

hagi D. M. M. (kostja) vastu võla väljamõistmiseks.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1083 eurot 41 senti, intressi 153

eurot 98 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot, viivise 8. märtsi 2023 seisuga 386 eurot 2 senti ning

jooksva viivise alates 9. märtsist 2023 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses määras

0,0671% päevas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Hobby Hall Group OÜ (edaspidi: müüja)

XX.XX.XXXX krediidilepingu nr XXX, mille alusel ostis kostja järelmaksuga nutitelefoni

Apple iPhone 11 Pro Max 64 GB kuldne hinnaga 1189 eurot, millele lisandus saatekulu 2 eurot

49 senti, kokku 1191 eurot 49 senti. Järelmaksu finantseeris TF Bank AB Eesti filiaal

(edaspidi: esialgne võlausaldaja). Kõnealune leping võimaldab kostjal tellida kaupu

lepingujärgse limiidi ulatuses. Lepingu alusel annab pank kliendile lepingus sätestatud

tingimustel kauba omandamise finantseerimiseks tarbijakrediiti kliendile krediidilimiidi

võimaldamise kaudu.

Kostja kohustus krediiti tagastama maksegraafiku alusel 48 osamaksena, ühe osamakse suurus

49 eurot 64 senti, esimese osamakse tähtpäev oli 10. september 2020. Lepingus lepiti kokku

intressimääras 39,39% aastas ehk 0,109% päevas ja viivisemääras 24,15% aastas ehk 0,0671%

päevas. Kostja ei ole tasunud osamakseid alates 10. juuni 2021, s.o 10. osamaksest. Eeltoodust

tulenevalt saatis esialgne võlausaldaja kostjale kolm meeldetuletust ning 8. septembril 2021

hoiatuse, et ütleb lepingu üles, kui kostja ei likvideeri võlgnevust 14 päeva jooksul. Kuna kostja

ei täitnud enda kohustusi ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja

23. septembril 2021 lepingu üles. Lepingu ülesütlemisel saabusid kõikide osamaksete tasumise

tähtajad. Kostja ei asunud võlgnevust likvideerima ka pärast lepingu ülesütlemist.

Esialgne võlausaldaja loovutas 23. septembril 2021 kostja vastase nõude hagejale koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja põhivõlgnevus 1083 eurot 41 senti ning

intressivõlgnevus perioodi 10. juuni 2021 kuni 23. september 2021 eest 153 eurot 98 senti.

Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 1083 eurolt 41 sendilt alates lepingu ülesütlemisest,

s.o 23. septembrist 2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 8. märtsil 2023 lepingus kokku lepitud

määras 0,0671% päevas. Seega on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 386

eurot 2 senti. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 1083 eurolt 41 sendilt alates 9. märtsist

2023 kuni põhinõude kohase tasumiseni lepingujärgses määras 0,0671% päevas kuni

kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue.

Hageja nõuab ka sissenõudekulude hüvitamist summas 35 eurot võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1132 lg 2 p 3 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kätte 18. septembril 2023 KÄPO-s.

Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei vastanud tähtaegselt.

Kohus hoiatas kostjat, et kui kostja ei vasta kohtule tähtaja jooksul, võib kohus hageja

nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Sel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud

faktilised väited omaks võtnud. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega

rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Hobby Hall Group OÜ (edaspidi: müüja)

XX.XX.XXXX krediidilepingu nr XXX, mille alusel ostis kostja järelmaksuga kauba ning

järelmaksu finantseeris TF Bank AB Eesti filiaal (edaspidi: esialgne võlausaldaja), kes

võimaldas

kostjal

lepinguga

krediiti

kasutada.

Seega

on

pooled

sõlminud

tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 mõistes.

Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17.

detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt

on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad

tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‑154/15, 17.05.2018 otsus

kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe

esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle

kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‑377/14). Kohtul on ka kohustus

omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks

ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‑679/18). Tartu Ringkonnakohus asus

tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama

menetluses vastavat vastuväidet.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 lg 1, mille kohaselt on

krediidiandja

kohustatud

vastutustundliku

laenamise

põhimõtte

järgimiseks

enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija

krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja

hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke

majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10).

Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu

krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks

isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi

maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu

“laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda

maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et esialgne

võlausaldaja tegi päringu maksehäireregistrisse, millest nähtuvalt kostjal maksehäired

puudusid. Samuti on esialgne võlausaldaja analüüsinud laenutaotluse andmeid, mille kohaselt

oli kostja sissetulek 760 eurot ja kostjal oli laenukohustusi 100 eurot kuus, mille pinnalt jõudis

esialgne võlausaldaja järeldusele, et kostja on laenukõlbulik (dtl 67).

Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja

laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes.

Kohus leiab, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab

käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis

on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus sedastanud, et

laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu

taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et

krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud

andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3).

Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe

kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud

kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

Käesolevalt ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil

kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse

võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku,

teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate

rahaliste

kohustuste

võimaliku

suurenemise

mõju,

määrates

vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse

täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

Eeltoodut arvestades on esialgne võlausaldaja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks

lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse

äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude

osas.

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates 1. jaanuarist 2021 kuni

30. juunini 2021 ning alates 1. juulist 2021 kuni 31. detsembrini 2021 0% aastas. Kuna hageja

nõuab intressi perioodi 10. juuni 2021 kuni 23. september 2021 eest, jätab kohus hageja

intressinõude täies ulatuses rahuldamata.

Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa

ulatuses krediiti esialgne võlausaldaja kostjale lepingu järgi väljastas ja kui suure summa on

kostja selle lepingu järgi tagasi maksnud.

Hageja esiletoodu kohaselt on kostja teinud krediidilepingu katteks tagasimakseid kokku 460

eurot 14 senti (dtl 67), millest 108 eurot 19 senti on hageja arvestanud põhinõude katteks (mille

hageja on juba hagi esitamise seisuga põhivõlast maha arvanud), 328 eurot 14 senti

intressinõude katteks ning 23 eurot 81 senti sissenõudekulude katteks. Kohus leiab, et kuivõrd

kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõlgnevuse

katteks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest tasumata järelikult 731 eurot 35 senti (1191,49-

460,14).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates

ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis

arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete

tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr

2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata.

Kuivõrd hageja nõuab hagis veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist TsMS

§ 367 alusel, mõistab kohus välja viivise põhinõudelt 731 eurolt 35 sendilt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni lepingus kokku lepitud viivisemääras 0,0671% päevas.

Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas

35 eurot. Kohus rahuldab antud nõude.

Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks

väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 731 eurot 35 senti, sissenõudmiskulud 35 eurot ning

viivis põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni

lepingus kokku lepitud viivisemääras 0,0671% päevas.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Hagi rahuldati ligikaudu 46% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

46% ulatuses kostja ja 54% ulatuses hageja kanda.

Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 315 eurot, maksekäsu

kiirmenetluse kulu 20 eurot ja esindajakulu 100 eurot (käibemaksuta).

Riigilõiv 665 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu.

Maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot on TsMS § 4842 kohaselt põhjendatud menetluskulu.

Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud

ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega

(töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (vt Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16).

Hagejale osutati õigusabi 1 tund tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et hageja

esindajakulu on põhjendatud ja vajalik taotletud ulatuses.

Hageja menetluskulud on seega kokku põhjendatud ja vajalikud 435 (315+20+100) euro

ulatuses. Kuna menetluskulud jäid 46% ulatuses kostja ja 54% ulatuses hageja kanda, tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista 46% hageja kindlaksmääratud menetluskuludest (435

eurot), s.o 200 eurot 10 senti.

Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik